Mõtlesin pikalt, kas ma kirjutan selle parooli alla või mitte. Siis mõtlesin, et mis ma ikka keelan inimestel võimalust lugeda, kuidas maailma mõttetuim inimene vireleb ja eluga rahul ei ole. Moekas on blogides rääkida ilusast elust ja headest söökidest ja kaunitest meisterdustest, mina proovin nagu ka eks. Tahaks ju ka. Aga tegelikult on mul nii räige kass peal, et paha hakkab.
Miks? IKKA VEEL see kuradima trenn ja kaal. Eile kaalusin ennast üle miljoni aasta ja ma kaalun 60.5kg. Esimene ja viimane kord enne eilset näitas kaal mulle sellist numbrit 9 kuud rasedana. Ja ma tean, et ma ei tohiks vinguda, vaid peaksin ennast kätte võtma, aga ma ei tea, mis mul viga on, et ma ei suuda.
Ma ei taha näha vormis inimeste motivatsioonipilte, need panevad mind iseennast lihtsalt veel rohkem jälestama. Ma ei taha lugeda, kuidas kõik trennis käivad kui mina ei käi. Ma ei taha isegi näha, kuidas Kardo tublilt trenni läheb ja mõelda, kuidas ta raudselt arvab, et ma olen laisk ja paks ja mõtttttetu vaal, kes siin elus vegeteerib.
Ei tea mis juhtunud on. Nagu lõhestunud isiksus oleks. Ühel päeval vaatan peeglisse ja mõtlen, et wtf, ma olen ju ikka jumala ilus ja ma ei ole ju nii paks, et mind päriselt paksuks tituleerida. Samas ma tunnen, kuidas mu lott mööda maad lohiseb ja kõhuvoldid põlvini ulatuvad ja tunnen ennast nii halvasti. Halvasti, et ma nii käest olen ennast lasknud, halvasti, et ma trenni ei lähe, halvasti, et vingun, kui ise midagi selle suhtes ei tee.
Kogu aeg tunnen halvasti. Kogu aeg mõtlen sellest.
Ja kõik saavad mega suvevormi, aga minu suvevorm saab vist olema mingi…120 kilone keha. WIN!
Palun keegi tulge mulle koju ja tassige kõik toit minema, et ma enam õgida ei saaks.
Haige on see ka, et ma tegelikult teen jumala tervislikku toitu. Aga kui sa seda 87458645 portsu sööd ja siis veel lisaks saia peale mugid ja pool pakki barankasid otsa krõbistad, siis pole vist ime, et ma aina paksenen. Ma olen ise süüdi ja saan ainult enda kaela seda ajada, aga ma ei OSKA midagi teha ja ma ei tea mida teha ja see masendus sööb mind seest nii kõvasti, et võtab ära igasuguse soovi midagi teha. Kena surnud ring.
Piinlik ja loll tunne on niimoodi halada. Aga ma lihtsalt pidin selle kirja panema. Ehk see kena sõim, mis tavaliselt selliste postitustega kaasneb, aitab mul mõistust pähe tuua.
Ps! Mul on ahjus 3 kilo liha… 😀
EDIT: Ehk ole jah asi stressis. Hoiuvärk Marile ei sobi (mina ei suuda teda sinna nutma jätta), ämm ei saa ka pidevalt Mariga tegeleda. Või no saab, aga paneb ta pmst teleka ette, õue ta minna ei julge, sest Mari ehk läheb väravast välja ja ämm ei jõuaks järgi. Seega saaksin ma näiteks anda oma pikaks päevaks lapse Kätule hoida. See aga tähendab seda, et ma hakkan oma lapsega oma sõbranna elu keerulisemaks tegema ja selle asemel, et ISE hea ema olla, kes lapsega kodus on 74575 aastat. Aga ma ei ole, sest ma käin tööl ja ma armastan oma tööd. Ja siis ma pean leidma aega ühe ja teise jaoks ja see 2h trenni aega tundub nii palju, sest selle ajaga ma saaks ju juba koju tulla ja Mariga olla ja süüa teha ja koristada vms.
Ma ei tea. Ma ei oska oma mõtteid vist sõnadesse panna, need on nii sassis.
79 kommentaari
Kõhupekile aitab hularõngaga keerutamine. Pärast 1,5 nädalat kasutust oli vööümbermõõt vähenenud 7
cm. Ma ausalt ei uskunud enne seda juttu, et hularõngas nii efektiivne on, aga on. Püüan nüüd iga päev
kuskil 20 minutit keerutada.
Okei, ma olen ju puhas vaal siis teie kõigi kõrval. 178cm ja 83kg. Iga päev on trennipäev. Ennast paksuks ei pea, pigem on lihas see,
mis kaalub kuna tegelen jõutrenniga. Suveks ju siit ja sealt võiks pigistada mõne kilo aga saab ilusti ka ilma selleta hakkama, peaasi
on iseendale meeldida!
absoluutselt! ma kahjuks kogu aeg endale päris ei meeldi, aga eks see ole enda tegematuse taga kinni
Ma siin söögi ja trenniteemat ei kommenteeri, kuna ma pole kummaski mingi eriline ekspert ja proovin kuidagi enda välimuse
ja vormiga toime tulla.
Ma tahaksin aga taaskord tõstatada teema, et kas sa selle sama raha eest, mis hoidu läheks ( oli vist päris korralik summa)
saaksid palgata paariks päevaks kellegi appi, kes tegeleb Mariga, viib ta õue jalutama. mängib jms. Siis pole vaja ämma nii palju
sundida (saan aru, et tal liikumisprobleem), tema ei tunne ennast süüdi, et Mari õue ei saa ja sina ei tunne ennast süüdi, et ämm
väsib Mari hoidmisest. Võib olla leiaksid ikkagi inimese, kes tuleks kasvõi mõneks tunniks, et hommikul on Mari veidike aega
ämmaga, siis tuleb hoidja tegeleb aktiivsete tegevustega ja magamamise ajaks ja veidike peale seda oleks siis Mari jälle
ämmaga, kuni koju jõuad. Loomulikult saan aru, et päris keeruline on nii kedagi leida, aga no üritada ikka võib, eriti sinu
tuntusega 🙂 ma tuleks ise, kui ma poleks ise samalaadsete logistikalahenduste otsimise ja tööelu sobitamisega juba üleliia
hõivatud.
Lisaks, kas Spartas pole lastetuba? Trenni ajaks saaksid ehk Mari sinna hoiule anda (kui ta vähegi lepib), see oleks ka heaks
harjutuseks päriselt hoidu mineku tarvis. Võimalik, et juba sügisel on ta valmis liituma päevahoiuga ja seda heal meelel 🙂
Mul on selline karvane tunne, et ma olen sind paar korda näinud Spartas, aga paksusest polnud küll juttu!
Proovi ikka sagedamini tulla 🙂
Ma varjasin seda lohvaka särgiga :((
[…] Mallukas kurtis, et on oma 60 kiloga paks nigu vaalake. Ma hakkasin mõtlema, et ma olen Mallukat ju näinud ja üldse ei mäleta, et ta mingi päkapikukasvu tibin oleks olnud. Et kuidas ta ta end sellise modellikaaluga paksuks saab pidada? Äkki on hoopis anorektik? Nood vaatavad oma kondise näoga peeglisse ja näevad seal rasva uppuvat jõehobu. Noh mõistus teeb trikke ja annab inimesele valeinfot. Kuid ega ma ju ei tea milline ta päriselt ilma riieteta võiks olla. (Üldiselt näevad alla 30sed tibinad suvalises kaalus pandavad välja ja nad ise ei usu seda). Kindlasti on Mallukas üliemotsionaalne ja siis võib ka tühi kõht + PMS tekitada mõtteid nagu oleks õige hetk enesetapp sooritada, kuna elu on nii valus. Emotsioonid ja laia spektri emotsioonidega inimesed mulle meeldivad. […]
Tundub et sullegi sobib raamat “söö mida hing ihaldab- kaalulangetuse psühholoogia”
Loe see raamat läbi ja söö ennast saledaks 😉 Mul samad probleemid olid , käisin nagu jojo edasi tagasi , siis liitusin kaalustalla.ee
programmiga mis tekitas mulle veel enam stressi , viskasin menüüd nurka (või õigemini köögikaalu) ja hakkasin inimese moodi
sööma , trennis käin regulaarselt .. ka mul on ajapuudus , kuid lähen tavaliselt õhtuti nii 9-10 ajal ja super päeva pingete
mahalaskja … lasin omale enda jõusaali kava teha , rühmatreeningud mulle ei meeldi .. ja kaal langeb ! Asi peab meeldiv olema , siis
ka toimib 😉 Kui on sunnitud värk , siis see lihtsalt ei toimi !
Sa oled täielikult stressis. Praegu ei aitaks sind isegi see, kui sa usinalt trennis käiksid. Kõige asjalikum nii sulle kui suu perele oleks
hetkel aeg maha võtta, rahulikult järgi mõelda, kuidas elurütm paika seada. Ma arvan, et see, kui Mari sinu tööl olemise aja toas
vanaemaga on, pole ka midagi hullu. Õue saab minna ka siis, kui emme-issi koju jõuavad… õhtud on järjest valgemad ju. Parem kui
mitte midagi! Oled sa mõelnud, kas sulle sobiks jooga? Võta kasvõi ise vabal rahulikul hetkel Youtube-st mõni video lahti ja püüa
teha ning seejuures hingata! Ära keskendu sellele, et pead kaalu kaotama, püüa lihtalt teha ning keskendu sellele, et stress kaoks
🙂
Mina ei saa trennis käia, kuna mul on väike beebi, aga just kõhtu on vaja trimmi ja ma teen kodus mati peal seda järgi ja see mõjub
väga hästi! See video on pm ainult kõhule
https://www.youtube.com/watch?v=raQh-D6V8iU
Ükski harjutus pole konkreetselt mingile “kohale” kui me räägime rasvapõletusest.
+1
Lugesin kõik kommentaarid läbi. Väga palju
väärt nōuandeid. Hakka aga järjest
proovima.!!
Omaltpoolt soovitan kõike jama lihtsalt mitte
osta. Hoopis lihtsam on “vôitlus” parankadega
poes kui kodus. Kodus võidad sina!!
Tead, mis peaks olema suur motivaator. Sul on
pulmad tulemas..
Pole ime, et sul ohatised vohavad nagu pärmseened. Stress nõrgendab immuunsüsteemi Sul. 🙁
Fitlap.ee soovitan soojalt. Trenni ei pea tegema ja kaal langeb, boonusena täiega palju retsepte. Kirjuta nt neile või midagi, äkki
saad tasuta proovida mingi periood 😉
Tere, mina soovitaksin ka Figuurisõpradega liitumist. Ise kunagi alustasin
Kaalujälgijatega, 12 klassis kaalu oli 83,7 kilo. Selle programni pluss on see,
et punktide raames saab lubada endale kõike, mina lubasin endale vahel ka
mäkki, aga 2 kuuga langes kaal igatahes 9 kilo, samas oli ka kust kaotada:D
Sealt edasi teatud asju jälgides,kuid edasi kaotasin kaalu edasi iseseisvalt.
Kõik on toitumises, kuna ilma päevagi trenni tegemata sain kaalu lõpuks 55
kilole. Minul vedanud ei ple, tean et pean vaatama surmani mida söön, aga
samas armastan ka mina veini ja muud paremat. Ära anna alla, kui jood veini
ja sööd ühel õhtul krõpsu nt, siis alusta järgmisel päeval uuesti. Aga rõhutan
peamine on ikka toitumine. Hetkel ise nii poole silmaga jälgin kaalustalla.ee
kava, tänu millele olen saanud jõulude 59 kilolt 55kilole, saab kindlasri
sama tulemuse ka kuuga, aga ütlen ausalt et vein ja kommid ja mäkk ja kõik
muu trügib vahele. Jõudu ja jälgi toitumist,isegi kui teed seda üle päeva,siis
mingi moment isud vähenevad ja kaal langeb,trenniga seda üksinda ei
saavuta:)
Mul sama lugu, päästekas ümberkõhu ja
nii kettasse ajab et jube ja no
licalt pole aega ega võimalusi trenni
minna ja kodus omaette pole mingit
motivatsiooni.Ootan juba kuuma suve
ja loodan selle kõhupekki vlja
higistada 🙂
Ma võtsin rasedusega 25kg juurde, enamus tuli viimase 3 kuuga ja sünnitusmajja jäi u 10kg, nüüd laps varsti 4 ja no olen
igasugu imenippe proovinud, aga 10kg ikka üle ja ei kao kuhugi 🙁 Mul enamus sellest tagumikul, reitel ja kõhul, nüüd olen
teinud 2 kuud peaaegu iga päev kükke, alustasin 3*15, hetkel 3*30(35), reied olen suht heaks saanud ja tagumiku ka.
Kõhulihastele olen teinud harjutusi, aga millegipärast lööb mul just siis kõhu hullemini punni, kuigi olen uurinud ja õppinud
harjutusi nn õigesti tegema. Magusat eriti ei söö, kuid meeldivad tohutult küpsetised, samas olen õppinud neid mitte ostma,
aga kui külalistele ise küpsetan, siis kõik, mis järele jääb, pistan järgnevatel päevadel nahka ja siis tunnen end kuu aega s…ti
ning annaks suure kaikaga endale peksa- tegelt ka! Mul oleks tõesõna vaja kubjast, kes 24/7 utsitaks mind liigutama ja kisuks
kõik saiakesed käest enne veel, kui isegi nendele mõelda jõuan 😀
Ja lasteaiaga/hoiuga võib minna suht kaua selle harjumisega. Mu oma läks 2a, alguses oli paar nädalat lõunani, lisaks 1 vaba
päev nädala keskel nii u paar kuud jutti, õnneks sain oma uuel töökohal kohe sellise diili teha. Lõpliku harjumise ja nututa aeda
jäämiseni läks meil u 6k, alguses oli päris hull, siis läks järjest kergemaks. Eks oli ka tagasilööke, nt voodisse pissimine (enne
aeda olime just mähkmevabaks saanud). Rühmas oli ka üks väike poiss, kes nuttis terve päeva, istus üksi riietehoius, käis korra
teisi vaatamas ja läks edasi üksinda istuma ja nutma, õpetajad ei saanudki midagi teha, lubasid tal siis nii käia ja olla, nuttis ta
siis nii oma ligi aasta ehk siis terve sõime aja, nii kahju oli tast 🙁 vanemad tundusid ka tal veidi teistsugused, ei käinud pidudel
(isegi mitte jõulupeol või emadepäevapeol). Nüüd on ta muidugi juba harjunud ja aias ei tundu olevat kedagi, kes nutma jääks,
kuigi kõigil tuleb ka selliseid hommikuid ette. Et nii ongi, mõni laps harjub kohe, teisel läheb selleks kuid.
Minu õde pani umbes vana vanuse piiga
lastehoidu nagu teie mari.Algus oli
kohutav,laps nuttis koguaeg,tal polnud aega
isegi last harjutada,esimene päev oli laps 8
tundi kohe üksinda.Ütleme nii,et kuu aega
möödas,võibolla isegi nõks rohkem ja vot nõüd
laps on harjunud ega lähe nutuga
lastehoidu.Pikka kannatust teile,sest vb kui sa
nüüd asja katki jätad on hiljem veel raskem
teda lastehoidu või lasteaeda viia.Ahjaa
mallukas,ma pole kunagi rahul olnud oma
kintsudega,nad on minu jaoks alati suured
olnud.Isegi kui kaalusin 45 kg ja 161 cm
pikk,kui olin 49kg ja 161 cm,ikka on nad minu
jaoks suured.Kui sinu rasv koguneb kõhtu,siis
mina olen see,kelle rasv on kõik kintsudes.Kõht
on alati ilus olnud aga noo ma kohe vihkan oma
pekkiseid jalgu.Hetkel muidugi olen 54,4 kg ja
täitsa rase,aga mina näen ikka vaid seda,et
kõht väike ja kintsud megasuured ja aina
suuremaks lähevad.spordiinimene pole ma
kunagi olnud ja süüa olen ma alati
armastanud.motivatsioonipuudus on mul alati
olnud,või kui nädalake on,siis pärast seda see
kaob,sest tulemusi ju pole:Dtegelt ma ju
tean,et nädalaga ei muutu midagi,see võtab
kaua aega ennem kui midagi märkad.Ja seda on
ju teada,et kaal pole mingi näitaja vaid cm on
need mis on olulised,sest lihas kaalub rohkem
kui rasv.
Kõigile lastele ei sobi nii. Eriti, kui laps on väga väike. Minu ema oli ka sunnitud mind sõime aastaselt panema ning räägib siiamaani
õuduslugusid, kuidas ma hüsteeriliselt nutsin, lõpuks ära harjusin, kuid meeletus stressis olin ning pidevalt öösiti karjudes ärkasin
ning ei söönud. Kui ema tunneb, et lapsele on liiga vara, siis nii ka on.
Mul on täpselt sama seis. Ma kaalun 64kg ja olen 164cm pikk. Nüüd seda kirja pannes saan aru, et mul on veel hullem seis. Mul on
samamoodi, et kõik on kõhu peale kogunenud, tagumikku pole ollagi. Trennis ma kusjuures käin, aga ma usun, et ju ma ei tee
piisavalt palju ja suurem osa on ikka toitumises kinni. Ma armastan kohutavalt magusat ja see on minu keha surm. Ma tean küll,
kuidas õigesti toituda, aga ma ei SUUDA!!!
Ma olen 16 ja kaalun 61. Vau naine, sa oled ikka
tõsiselt vormis ja sale!
Mina sain palju abi ja motivatsiooni Cassie Ho’lt, kes juhib Blogilatest. Tal on nii palju tasuta
kavasid, videoid mida saab lapse kõrvalt kodus ka teha. Või lihtsalt toitumise kohta ka palju infot
ja isegi vist toitumiskavad.
Lisaks panin külmkapi peale kuuajalise graafiku, kuhu iga päev märgin kaalu, siis on koguaeg silma
all nii eesmärk kui juba saavutatu. Lisaks panen kord nädalas mõõdud ka kirja.
Kuule, aga pane end trenni kirja! Ausalt! Ma olen
täheldanud seda, et kui pikla aega ei käi, kaob mott
ära ja sa ei näe tulemusi jms. Aga nüüd mine käi
tublisti nädal aega trennis, küll see mott tuleb siis! 🙂
sellel nii palju plusse ka ju.
Ise olen leidnud sellise spordiala, et hakkaks nutma,
kui trenni ei saa! Karate, go! Niiet kargud alla ja käbe
trenni!
Mul on alati kaal korras olnud, isegi liiga madal. Siis ma
just soovisin kaalu juurde saada ja no mida ei tule, ei
tule. Ja siis mingi hetk eelmine aasta sügisel avastasin,
et püksid hakkavad kitsamaks jääma, kaaludes selgus,
et olen 3kg juurde võtnud WOW kus see tuli. Olin
suht rahul, et saingi pea oma unistuste kaalu. P.s
kaalunud olen enda mäletamist moodi alati 46kg. Kuni
kaalu juurde hakkas tulema, niiet oli 49 ja noh 50
soovisin. Aga ta rajakas jätkas ikka kasvamist ja mul
selline magu ja perse taga, et hoia ja keela, ma praegu
kaalun juba 55kg. Proovisin mingeid harjutusi teha
aga lõin käega, ei aita,oma söömisharjumusi ma ei
muuda, alkole ka ei ei ütle, niiet surnud ring. Eks ma
siis paksenen edasi ja suvel käin pikkade riietega, sest
minusugust isegi randa ei lasta. Ja mul samamoodi ei
ole asi kaalus, ülejäänu on ok, isegi oma suure
venemaaga(persega) olen rahul aga see Kõht…. Mul on
töö juures isegi küsitud, et ega ma juhuslikult jälle rase
pole. Mu oma meeski kahtlustas, et olen rase ja pidin
tema jaoks testi tegema, sest reaalselt ongi mul 6kuu
raseduskõht vahest ees 🙂
Pohhui see kaal.
Kui laps suurem ja aega rohkem käes, küll jõuad trenni
teha v ennast piirata.
Taiesti arusaadav, et sa ei suuda nutvat last hoidu
panna, ükski normaalne ema ei suuda. Eks proovid nt
poole aasta parast uuesti. Laps ju ka suurem ja ISE
suhtleb rohkem. Sobranna lapsega oli sarnane
situatsioon. Ainult nuttis lastekas (käis kuskkl erakas
aga see pole point). Pool aastat hoidis last kas
vanaema, keegi sobranna v vahel käis isegi hoidja.
Igatahes, poole aasta möödudes sai laps riiklikus koha
proovisid teda sinna jätta ja õnnestus. Asi ongi selles,
mida väiksem laps, seda enam tahab ta perega olla ja
teised lapsed on toredad paarika tunniks ja seda ka kui
oma vanemad läheduses on. Suurem laps on rohkem
iseseisev ja tahab omasugustega mangida ja hängida.
Ning kui niigi pika paeva tööl oled ja lapsest eemal, siis
arusaadav, et vaba aja tahaks lapsele pühendada.
Nagu ma ennist mainisin, küll see aeg tuleb, mil saad
rohkem endale pühenduda. See aeg tuleb juba varsti 🙂
Mallu, su KMI on 21. 4, mis tähendab, et sa oled IDEAALKAALUS! Ma ei tea kui palju minu kommentaar sind praegu aitab, aga sa
piltide pealt vähemalt ei tundu üldse pontšikuna 😉 Muide, praegu selle kirjutamise peale tuli meelde laul All about that bass! My
momma she told dont worry about your size, she says boys like a little more booty to hold tonight! 😀 😀
Ma olen kindel, et asi pole üldse nii hull, kui sa praegu räägid 😀 PS! Su blogi all on reklaam: Kaota 26 kg tänu ühe veidrale trikile
1930ndatest!! 😀 äkki proovid seda 😀
Tere tulemast K. maailma!
Miks nutan iga teine õhtu kui vaatan facebookist pilte? Sellepärast, et kõik on niii fucking ideaalsed ja tublid ja ilusad .. mina
aga suuur paks kole ja loll lehm. Kõige hullem, et need ideaalsed ja ilusad naised .. nad nagu ei teeks mitte kui midagi. Ala stiilis,
et möödas on ainult kuu (selle kõige juures on muutus üüratu) . SEE ON IGAVIK .. Ja siis sa küsid, et mida sa tegid ja ta vastab:
ei midagi erilist: saia ei söö enam (seda ma ei tee enam ammu), karastusjooke ei joo (vahel ikka juhtub), magusat ei söö (ma ei
suuda nii), rohelist söön rohkem ( oooojaa) .
Ei ole mul oma sissetulekut, et kõiki neid uhkeid toiduaineid ja värke osta. EI ole mul ka jõusaali/rühmatreeningute jaoks raha.
AGA mul on kodus oma trenažöör ja ma ikka ei tee mitte midagi .. sellepärast et ma ei taha, et mees kodus oleks . aga kui teda
pole, siis olen ma koolis, nüüd praktikal, koju jõuan siis olen väsinud, pean süüa tegema, pesema ja koristama. HULLUMAJA
PUHVET ma ütlen.
Ja siis mõtlen, et ah pekki .. ma ju elan aint ÜHE KORRA miks ma peaks end keelama ja sundima ja piitsutama. :(( ja ma ikka
nutan. success !!
Ahjaa .. ja ma olen 170 pikk ja kaalun 70 kg – pomm alla endale.
Tahad ma lohutan sind. Tean isiklikult lähedalt ühte endist “paksu”, kes võttis alla maksimum 3 kuuga 20 kilogrammi.
Paks on jutumärkides sellepärast, et KMI järgi oli ta normaalkaalu ülemisel piiril ja nüüdseks on ta alakaalus ja vaatepilt
on kole.
Kuidas ta seda tegi? Hommikuti jõi ainult kohvi, lõunat tööl ei söönud ja esimest korda sõi õhtul 19.00 ning siis peale
söömist läks rattaga sõitma vähemalt 20 km. Ainuke asi, mida ma tema kaalu langetamisel toetasin, oligi see rattasõit,
sest muu polnud küll tervislik. Sõi samasugust jama edasi ning kui ma praegu küsiksin, millised võiks olla makrotoitainete
vahekorrad ja miks need vajalikud on, siis ta ei teaks seda. Sellist asja peaks igaüks teadma, kes tegeleb tõsisemalt kaalu
langetamisega.
Ja mis peamine, postitas ta sama moodi FB-sse pilte oma muutusest ning protsessist. Inimesed muudkui kiitsid ja
utsitasid teda veel enam jätkama, teadmata, kuidas see kõik tegelikult saavutatud on. Kui ta nägi juba hea välja ja oleks
võinud tegelda kaalu säilitamisega, siis ta näljutas ennast edasi, sest kõht oli ees. Sellest kõhust aga oleks pääsenud puhta
toitumise ja trenniga.
Mis temast nüüdseks saanud on? Toitub ta jätkuvalt sama moodi ehk hommikuti joob kohvi ja sööb esimest korda kell
19.00. Seedimine on tal täiesti tuksis, mis tähendab, et ta käib nädalas korra hädal nr 2. Varasemalt käis ta kord päevas
hommikuti, mis ongi normaalne. Sattus ta ka EMO-sse, eks ikka sellepärast, et tal on toitainete puudus ja sellest on
tekkinud pearinglused ning silmanägemine on halvemaks läinud. Lisaks see väsimus ja kurnatus, mis ta silmist paistab.
Pole enam seda elurõõmsat inimest, vaid elurõõmus on asendunud liigse enesekindlusega. Ja loomulikult, kui küsitakse,
et mis sa siis tegid, siis ütleb, et vähendasin ainult toidu koguseid ja hakkasin trenni tegema. Seega me kunagi ei tea, mis
nende edulugude taga võib tegelikult olla.
Olen ise ka kaalulangetaja, kuid minu tempo on max 1kg kuus, sest meelekindlusest jääb liigselt puudu. Samas olen
nüüdseks kaotanud ligikaudu 9 kg ning lõpuks hakkavad inimesed ka minu puhul seda märkama, mis annab motivatsiooni
juurde. Ma ei vahetaks kunagi seda (suhteliselt) tervislikku elustiili eelnevalt välja toodud imelise muutumise vastu.
Seega ärme anna alla ning rühime ikka oma ideaalide poole edasi.
olen paari kuuga võtnud 5kg juurde, kõht paistes, valudes. tahaks liikuda kõndida joosta. ei jõua kõhtu tassida”:D:(:). pole hullult
pugind jms. vahel söön just tervislikumalt. vahel tuuakse head paar grammi.mõned uuringud tehtud, mõned ees. valud on kaua
juba.
samas 171cm, 63kg teksadega. enne oli aastaid 56-58kg. kuid mingi ideaalkaal näitab erik orgu vms lehel kunagi sai proovida
62kg et ongi õige imelik… ei oska midagi arvata. teksad ei lähe kinni. kõht paistetab koguaeg ülesse ja valutab viimased paar
nädalat.
Oi ma tean, mida sa tunned.
Ma ei julge enam ammu kaalule astuda, motivatsioon on täiesti null.
Ma ei suuda end kuidagi kokku võtta, et trenni minna või siis kodus mingeid harjutusi teha.
Kim Kardashian pidi kaaluma 61kg,
uudistes räägiti. Äkki on lohutav
informatsioon.
Ma olen ka 168cm pikk ja kaalun 59kg. Ma küll vaal ei ole 🙁
Jah, inimesed on erinevad. Minul on kogu pekk ainult kõhul ja see on NII rõve.
Kaal üksi ei ole mingi näitaja. Nagu Mallu ise ka teab, siis kaalust olulisem on see, millest kaal koosneb. Sama pikkuse- ja
kaalunumbri juures võivad inimesed totaalselt erinevad välja näha. Ma tean omast käest, et kaaludes praegu 56 kilo, on mu
rasvaprotsent oluliselt madalam kui kümme kilo tagasi. Toitumises on olulised MAKROTOITAINED (valgud, rasvad,
süsivesikud). Kui nende vahekord on paigas, kaovad igasugused liigsed isud nagu iseenesest. Nii et, sama vana soovitus – telli
omale toitumiskava. On küllalt treenereid, kes teevad selle Sulle ka ilma, et praeguse kirja paneksid (mida oled öelnud, et ei
“suuda”).
Kahjuks see pekk seal kõhul ongi just
see vein ja sai, mida sa armastad 🙁
Tean omast kogemusest. Armastan ka
veini ja palju. Samuti meeldivad
nisujahu tooted. Makaronid, sai jne.
JA minu suur patt on krõpsud. Neid ma
võin süüa pakkide viisi.
Olen alati mujalt kehast peenike
olnud aga kõhu peal on pekk ja mult
on korduvalt küsitud, et kas olen
rase 😀 Siis on küll natuke piinlik
moment aga ei takista krõpsude
õgimist ja veini alla kallamist 🙁
Raseduse ajal oli vähemalt hea, et ei
pidanud kõhtu sees hoidma ja oli
ettekääne krõpse õgida oli olemas 😀 😀
kuulge, aga mina ei söö saia ega makarone ega kartulit. saiakesi ka mitte, küpsiseid ka mitte. lihtsalt ei maitse, pole
kunagi maitsenud. krõpse lausa jälestan, ei suuda neid suhu pannagi. toitun peamiselt värskest ja rohelisest kraamist:
söön palju puu- ja köögivilju, lemmik on tomat ja spinat, puuviljadest mango, apelsinid. ja mul on samuti suur, väga suur
kõht! ma ei hakka kirja panemagi, mitu cm on vööü/m. miks nii??? ma saaks aru, kui ma sööks kräppi, siis oleks enda
viga, aga ma ei söö!
see on nii kuradi ebaõiglane, et ma isegi ei suuda midagi välja mõelda, mida endaga teha. spordisõber ma pole, pole
väikeste laste kõrvalt aegagi (ei ole kodustöötamise võimalust, nühin iga issanda päev 8-17ni kontoris).
Oeh, mis vahet sel on, mida süüa, kui kaloraaž ületab kulutatu? Saiakeste ja veiniga on seda lihtsalt kergem lõhki
ajada, aga kui kulutad päevas 1500 kcal ja sööd 2000, siis sööd rohkem kui kulutad ja võtad juurde. Olenemata
sellest, kas üleliigne kaloraaž tuleb porgandist, melonist või moosisaiast.
Mida endaga teha? Löö kokku, palju päevas tarbid ja võta sealt 500 kcal maha.
Kuna ka taimsed toidud sisaldavad
suhkruid, siis sealt võibki see jama
tulla. Pealegi vajab inimese keha
kiudaineid…. Kuidas nende
tarbimisega? Soovitan panna aja
toitumisspetsialisti juurde (pelgu
haoglas nt olemas) ja saad peagi teada
mis probleemi tekitajaks on 😉
Mina ka ei saa aru sellest. Räägitakse,,et toitumine on 90% ja trenn 10% aga minu arust
on need suhtega 50-50. Minu toitumine on kontrolli all aga kaal ei lange. Kaal langeb
alles siis, kui saan teha trenni. Minu puhul nt kiirkônd ei aita ja jooksmine mulle ei meeldi.
Need igasugu dieedid on huvitavad, et pôletavad rasva âra aga trimmi sa ikka ei jää.
Lôtendavast nahast sa oma dieeditamisega lahti ei saa.
Mis puutub rasvapõletusse ja kaalulangusesse, siis on toitumine 100% ja seda võib lamades ka teha, vaadake või
anorektikuid, mis pole muidugi hea näide. Ent kui tahta lisaks trimmis ja toonuses keha, siis on tõesti vaja end ka
liigutada.
Ma arvasin, pudel veini on liig mis liig üksi ära juua,
mida ma tihti ikka teen, kolm pudelit ühe õhtuga on
juba tase;)
Hei!
Kevadväsimus, vitamiine võtad?
Kas nt hoidjat ei oleks võimalik võtta? Nt nii, et
pool ajast hoiab hoidja ja ülejäänud ajast keegi
teine.. samas peaks last harjutama, nutabki, aga
nt kuu aega katsetamist? Edu ja jaksu 🙂
Ma olen 171 cm pikk ja kaalun 67 kg. Teismelisena kaalusin 52kg. Aga maitea, ma olen praegu ka rahul. Midagi väga hullu ei paista
nagu 😀 Ja nüüd sa ütled, et sa oled 168cm ning 60kg juures tunned end vaalana, siis see paneb mind ka vaalana tundma 🙁
Nagu ma ütlesin, asi ei ole kehakaalus, sellest on suva. Lihtsalt kogu mu keha pekk on mu kõhul ja lotil ja see on niiiiii rõve
Mul on sama värk, ja isegi kui ma
üritan korraks tervisliku elu peale
saada siis öeldakse et “Ah, ära tee
nalja, niikuinii sa ei saa hakkama”
ja no ega ei saa kah. Võibolla peaks
see motti andma, et teised minusse ei
usu, aga mul just võtab ära. Ostan
hunniku rämpsu kokku ja õgin ja nutan
et miks ma nii rõve olen ja miks mul
pole kiiret ainevahetust. Nii vihkan
neid inimesi kes võivad koguaeg süüa
mida tahavad ja on ikka peenikesed,
no täiesti ebaaus. Igatahes jah, mina
ka ei leia mingit lahendust. 🙁
Mul on kaal nagu jojo. Antidepressantidega võtsin juurde 2 aastaga 18 kilo. Nüüd olen võtnud alla mingi 8 kilo, aga rohkem lihtsalt
ei suuda. Tähendab, suudaks, aga ma ei oska niimoodi süüa, nagu vaja. Kui ma söön 3x päevas, siis ma õgin end surnuks, aga
vahepeal suren ikka nälga. Samas Vahepaladega süües on nii, et need pole mitte vahepalad mul, vaid konkreetselt taldrikutäied
toitu. Pffffffftt.
Kui pikk Sa siis oled, et 60 kilo vaala tunde tekitab? Või
noh, ma ise olen 173 ja kaalun 58. Ilusana tunnen end
hommikul kui midagi söönud pole, siis tundub kõht
kena ja pole punnis.. Trenni samuti ei suuda end
sundida.
168
mina soovitan liituda sellise lehega nagu
figuurisõbrad. Ise liitusin novembri lōpus
kaaludes 72kg nüüd teisipäeval oli mul
kaalumise päev ja kaal näitas 62,4. Seega –
10kg lihtsalt sōin minema ei teinud mitte
mingit trenni. Ainult lugesin oma punkte ja
sõin samu asju mis ennegi. Soovitan seda
soojalt proovida!!
Minul täpselt sama seis.. mittemiski ei
motiveeri seda, et saada suveks hea vorm.. Iga
esmasp mõtlen, et vabadel päevadel jooksma ja
siis jõusaali,aga mõte jääb mõtteks. 😀
Hommikul ärgates ja süüa tehes tuleb enamasti
see lebotamise tuju, söögiga teleka ette ja
mingi hea film käima.. ei tekigi tahtmist trenni
minna 😀
Aga jah suvi on suht uksetaga, kui midagi
motiveerivat leiad siis võid jagada. Saaksin ka
ehk oma ujumisrõngast kõhu ümber lahti. 🙂
Ma tean, mis tunne on see, kui ei suuda midagi teha. Tahaks aga kuidagi ei jõua selleni. Mul mitu asja poolikud, kuna mul hakkab
juba mõttest, et need vaja teha, paha. Minu puhul aga asi selles, et mul on stress ja seni, kuni ma ei suuda sellest stressist jagu
saada, seni ka midagi ei liigu. Mul nimelt hetkel mitu asja teha alates jaanauri algusest. Nüüd tundub, et hakkab kergemaks
minema. 2 ndl peaks veel olema ja loodan, et siis olen jälle nö mina ise, kellel ei ole stressi ja suudab teha kõike, mida vaja. Aga sinu
kaal on ikka üllatav. Ma 175cm ja kaalun 67kg. Kuna hetkel jube kiire aeg ja ei jõua kuidagi jõusaali, siis teen võimalikult palju
käike jala. Mul nimelt see asi, et õige kaal on 62-63 kilo, kus ma olen ilus. Hetkel aga see 4-5kg kõik kintsudes, mis mind ajab
kohati tigedaks. Ma tahaks osta pükse, mis lähevad ka kintsudest jalga nii, et mul ei ole vöökohast püksid laiad. Ma tahaks kanda
lühikesi kleite ja seelikuid aga need paksud kintsud paistavad peeglist vastates jubedad.
Ma ei tea isegi, et kas mul on stress millegi muu pärast. Ei oska vist täpselt näppu peale panna, et milles probleem. Ehk see, et läksin tööle tagasi, saan vähem kodus olla, isegi kui olen, teen tööd ka mingil määral. Vähem aega Marile=tunnen et ma olen sitt ema=tunnen, et ei saa sed vähestki aega jõukale kulutada, sest äkki ämmal on Mariga raske.
Võid õnnelik olla, et see arusaamine tuli 60 kg pealt, mitte nagu mul 110 kg…MIDAGI PEAB MUUTUMA!
Oi kui tuttav tunne. Mul on ka pidevalt selline kass peal, aga minul seostub see trennimoti puudus ja paksenemine sellega, kui ma
oma eluga rahul ei ole. Ma isegi võib-olla ei tunnista ja mõtlen, et kõik on korras, aga tegelikult olen sisimas õnnetu ja seega
puudub ka motivatsioon endaga tegeleda.
Aga reaalselt aitab alkost loobumine. Lugesin hiljuti just artiklit, kui palju on kaloreid ühes klaasis veinis ja pmst kui teed õhtul 2-3
pokaali on üks trennikord tühja. Karastusjoogid veel kõige hullemad. Kui ei suuda endale magusat ja saia endale keelata (kuigi
peaks onju), siis võiks vähemalt karastusjookidega ja alksiga piiri pidada – kasvõi näiteks, et nädala sees ei tarbi. Näiteks kui
muidu jooksid õhtul veini, siis mine selle asemel Mariga jalutama. On õhtu sisustatud ja peale tervislikku jalutuskäiku ei hakkaks
ju veini sisse kaanima 😀 Mul vähemalt on nii.
Kõige motiveerivam oli minu jaoks pilt kus näidati, et sa ei joodaks ju ometi oma lemmikloomale alkot/karastusjooke, et why the
f*ck sa siis endale neid näost sisse kallad?
ahjaaa…. ja need motivatsioonipilte jagavad inimesed on ikka sellised vaenalsed, et tahaks iga kord läpaka aknast alla visata
(eeldusel, et nad akna all seisavad :D)
JAAA! Miks nad teevad nii? See on nii jube :((
Ma olen aru saanud, et igasugu vaimseid tsitaate ja trenni- ning motivatsioonipilte jagavatel inimestel on endal mingi
probleem või siis vajadus ennast tõestada. Ma ei saa sellest aru. Nagu pidev tag’imine ennast kuskile spordiklubisse –
kas ilma tag’imata trenni ei saagi enam teha? Kas kui igast käigust pilti ei ole, siis sa nagu polekski käinud? Kellele sa
seda trenni teed – endale või näitamaks kui tegija mutt/kutt sa enda arust oled? Urr…
Kui see inimest motiveerib siis miks mitte?
Ma ka ei saa aru. Keda häirib, ei pea neid ju vaatama, aga kui inimene ise end sedasi rajal suudab hoida, siis jumala
eest, andku minna! Sama hästi võiks kauplustele ette heita, miks nad komme müüvad, mis sest, et nende ostmine
ja sisse söömine on täielikult vabatahtlik tegevus.
Liitun halinaga. Jumalast masendusse ajab peegelpilt kuigi reaalselt paks pole, vaid lihtsalt kehvas vormis. Ja halb tunne on kodus
passida selle asemel, et end trenni vedada. Aga välja ka ei taha minna. Igatpidi halb. Kui motivatsiooni saaks poest osta, siis võtaks
kohe kuhjaga. Ei tea kust kõik teised seda hangivad…
Mul täpselt sama seis. Sellesmõttes, et tellisin endale kõik toitumis ja treeningkavad. Nädal oli kõik idekas. Ja siis tuli
nädalavehtus. Ooooo imelime vein, ooo. Mõtlesin siis alguses ahh mis ma ei söö midagi siis, et joon ainult veini. Okei ühest
pudelist sai kaks, teisest kolm.. 😀 Nooo siis oli vaja mingeid tikuvõileibu ampsata. AH MIS SEE PAAR IKKA TEEB? Noo siis oli mul
juba leivaksed toorjuustuga näpus. Eile oli pohmakas, õigisin nagu loom. Täna siis jälle hommikul ärkasin, et ma täna jätkan ilusti.
Hommikul sõin ilusti, siis pisarad silmas oli mul vaja šokolaadi võtta ja vanduda, siis leidsin imelised kummikommid. Mul mingi
räige magusa vajaudus? Äkki oskab keegi sinu lugejatest nõu anda. Ma söön kroomi tabelette ka. Hui aitavad ju. Ma õgiks ikka
nagu loom kõike. Ja siis mul kodus on alati ühtesid leibasid tšilliga(roosa-pruun pakk, äkki on ette jäänud) ja siis me oleme
harjunud neid sööma päiksekuivataud toorjuustuga. NÜÜÜD MA NEID SÜÜA EI SAA JA Mind AJAB HULLUKS SEE. Ma hakkan
nutma. Ma olen loll paks lehm.
Vabandan, et kogu oma sita elu siia kirjutasin, aga see tundus idekas koht kus ennast välja elada.
Päiksesekuivatatud tomatitega toorjuust*, kirjutada ka ei oska. :S 😀
ma hakkasin ka nutma niiet lebo, halada ikka võib
Pead leidma endas piisavalt tahtejõudu lihtsalt. Mul pidevalt nii, et kõnnin juba kommikapi või külmiku poole kui lahti teen siis
mõtlen, et ei saa nii ju, 2 kuu pärast suvi. Lihtsalt mõtledki mida sa rohkem tahad, seda kommi/kolme pudelit veini 😀 või ilusat
keha. Aga eks neid murdumisi tuleb ka ette, nii nõme on kui terve päeva oled korrutanud, et kommi sul vaja pole, kooki ka mitte ja
üleüldse söönud tervislikult ning õhtul enne kui magama lähed murdud ja õgid kogu toidu, mis kodus olemas sisse endale 😀
Sa pead korra rutiinist välja astuma. Mine vaata näiteks mingit spordivõistlust. Jalgpall või korvpall. Ei pea olema midagi piletiga,
kasvõi mingi täiesti lambine võistlus ja ela ennast seal välja. Minu aitas see stressi väljaelamine. Olin ka nii rämedas mustas
surnud ringis ja peale täiesti lambise korvpalli võistlusel käimist ja väljaröökimist hakkas mul tohutult parem. 🙂
Inimesed päriselt röögivad seal v 😀
Muide, väljaröökimine on üks väga hea variant oma stressi vabastamiseks.
Veet Mano soovitab patja peksta. Täiest jõust. Karjuda kah.
Praktilistest näpunäidetest – pärast kolmandat last aitas kõige paremini mul kaalu alla saada see, kui tegin tunniajaseid
kõnde iga päev. Ikka nii, et higi voolas. Kahe kuuga 10 kg läks kiirelt, edasi aeglasemalt. Aga miski pole võimatu!
Oluline pole keskenduda kehale, vaid endale.
Lõppude lõpuks sina ei ole sinu keha.
Kas sinu keha füüsiline seisukord takistab sul olemas sina ise? Naermast, lollusi tegemast, mida iganes!
Ei takista ju.
See, et kõik ümberringi arvavad, et ma olen paks, loll, lehm või mis iganes – mis siis? See on nende hinnang, sel ei ole
midagi pistmist sinuga. Loobu ise enda keha hindamast, ole lihtsalt sina ise!
Vaata, et sa kuidagi mingit toitumishäiret külge ei saa. Kusjuures, ma avastasin eile, et mu reied lähevad kokku. Seda pole iial
juhtunud. Niiet ma liitun koos sinuga pontsakate klubiga.
ma ausalt ei imesta, kui see nii lõppeks. sest praegu ma reaalselt mõtlen, et tra võiks küll olla toitumishäire, siis ma vähemalt oleks peenem.
mis tähendab “reied lähevad kokku”? Kas mitte normaalsel naisel ei olegi reied koos? Noh näiteks siin pilt, jumala normaalsed
naised. kõigil reied koos.
Kurat küll, ma olen 170cm ja 68kg, kogu aeg ennast väga ilusana tundnud. Nüüd loen seda blogi ja neid kommentaare ja saan
teada, et ma olen ka kogu aeg enda teadmata kole vaal olnud……
Mallu, võibolla pole asi üldse mitte kaalus, vaid lihtsalt selles, et tunned ennast veidi vormist väljas. Ega selle vastu
näljutamine ei aita. Ma arvan, et Kardole meeldid sa palju rohkem, kui on midagi katsuda ka, mitte mingi kondikubu. Aga kui
oled vormist väljas, siis pole vahet, kas 50kg või 70 🙂
Aga kui sind mitte miski muu ei motiveeri järjepidev olema, siis mõtle äkki selle peale, et mis eeskuju sa Marikesele niimoodi oled.
Ehk motiveerib Mari sind järjepidev olema ja näitad talle, et asju ei tohi pooleli jätta:) Sa vist ei usu endasse eriti, kuigi oled väga
enesekindel. Vahepeal said ju selle trenni asjaga väga hästi hakkama ja kilod langesid, nii et kui ikka väga tahad, saad ka nüüd:)
Kaal pole mul langenud kordagi, lihasmassi tuli juurde. Ja see kaal kaaluks, ma tahaks…kuidagigi vormis olla rohkem. Marile eeskuju andmine…Ta ei saa isegi aru, kui ma ütlen, et ta minu juurde tuleks, nii et temale eeskuju andmine küll väga suur motivaator ei ole, sest ta ei saa enivei midagi aru.
no vot näed, sa juba eos killid kõik võimalikud asjad ära, mis vähegi võiks motiveerida:D No näiteks, motiveerigu siis sind see,
et kas Maril oleks suuremana tore piltidelt vaadata, et oh god, ema miks sa nii lodev olid 😀 Eks siin ei saagi keegi teine sind
aidata kui ainult sa ise. Aga usu endasse vähe rohkem!
Sa näiteks seda polar loop’i kella ei
tahaks hankida ja igapäevaselt kanda.
Mul ühte tuttavat motiveerib see
meeletult. Pm. nagu mäng, vaatad kas
saad vajalikud sammud täis ja kalorid
kulutatud 🙂 õhtul kui samme vähe, väike
tiir Mariga Nõmmel ja voilaa… lapsega
koos oldud ja trenn ka tehtud 🙂 ise
kavatsen ka seda kasutama hakata, et
raseduskilodest lahti saada 🙂
Mul on see. Patakas sai 7373 aastat tagasi tühjaks ja laadida pole viitsinud.
Kingi mulle see polar loop siis, ma seda nii kaua poes
nillinud et jube 🙂
Minu jaoks on kõige efektiivsem
rasvapõletus spinningus käimine,
ausalt iga kord, kui tulen sealt ära,
tunneks nagu füüsiliselt, et olen
kõhnem. Minu subjektiivne arvamus on,
et jõusaal pole sulle parim
trennilahendus, sest lihas jääb peki
alla peitu, kui pekki ära ei treeni,
aga jõusaalis on kõige igavam üldse
tegeleda mingi cardio-masinaga, kus
võib lihtsalt juhtuda, et teed midagi
vale tehnikaga ja seega
ebaefektiivselt. Spinningu
rühmatrennis (või üldse rühmatrennis)
tuletatakse pidevalt meelde õiget
tehnikat ja öeldakse, mida pead
jälgima, ning kohal olemise kohustuse
tõttu ei saa mõelda, et ma tegelt
tunni asemel teeks ikka 20 minutit.
Masenduse osas soovitan pöörduda
perearsti poole, kellelt küsi
saatelehte psühhiaatri juurde (käib
see asi nii, jah, ega ma ei tea :D),
sest kui sul peaks päriselt
depressioon olema, siis ei pruugi see
lasteaiamurede või kaaluprobleemide
lahenemisega ära kaduda – ajukeemia
on niimoodi muutunud, et ei aitagi
muu, kui arstlik sekkumine
(antidepressandid). Kui selles osas
oled abi saanud, on ka muude
probleemidega tegelemine oluliselt
lihtsam.