Saime ükspäev Eveliisiga kokku ja nagu “emmedel” ikka, oli meil terve õhtu põhiteemaks lapsed. Eveliis rääkis, kuidas ta mõnikord arvab, et Ida pole tegelikult beebi, vaid päris täiskasvanud kääbusinimene, sest ta oskab nii üllatavalt palju asju teha. Noh, näiteks küpsisetorti teha! Mina rehmasin siis kaasa, et Mari ei oskaks elu sees küpsisetorti teha. “Ega ma ei tulnud ka selle peale, et Ida oskaks, aga kui hakkasime tegema, siis oskas küll!” nentis Eveliis.
Nojah, ma võiks Mariga ka “tegema” hakata seda, aga no suure tõenäosusega hakkaks ta neid küpsiseid sööma ja jääke Milvile põrandale loopima. Ükskõik kui palju ma võin arvata, et ehk on asi selles, et me pole veel neid asju teinud, siis vaevalt, et ta seda kohe oskaks ka. Mari ei tule isegi minu juurde, kui ma teda kutsun. Vaatab korraks mu poole ja ignoreerib.
“Mari, anna see siia!” – ignob.
“Mari, tule emme juurde!” – ignob.
“Mari tahad süüa/juua/potile?” – ignob.
“Mari, lähme ÕUE!” – ignob.
Jumal tänatud, et ma enam oktoobribeebide grupis pole, sest ma vist läheksin juba hulluks, kui ma loeksin, kui paljud teised lapsed rääkida ja teha oskavad. JAH, ma tean, et lapsed arenevad erineva kiirusega, aga ma tahaks näha ema, kes ei sooviks olla just selle kiirema lapse arengust kiitleval poolel. Oh jessas, kuidas ma seda sooviksin. Siis ma teeksin ka nii, et vangutaksin mõtlikult pead ja küsiks, et “kas ta ikka tõesti ÜLDSE ei räägi?” (ei, tegelikult täiega räägib, mulle lihtsalt meeldib inimestega seda vestlust pidada, kus ma alguses valetan, et mu laps sõnagi ei oska) või “kas sa temaga ikka räägid?” (ei, oleme 24/7 haudvaikuses kodus ja loodame, et laps jumala armust suhtlema õpiks).
Mõnikord ma mõtlen, et äkki tal on midagi viga, et kõik teised ammu oskavad, aga Mari ikka ei oska. Siis vaatan talle otsa ja mõtlen, et ta ei TUNDU küll selline, et tal midagi viga oleks. Tuleb kallistama (mitte siis kui palun, vaid siis kui ise tahab) ja kui ta paljaks võtta ja öelda, et “lähme vanni!” siis ta läheb küll naeru pugistades pata-pata vannituppa.
Mõneti tundub küll, et ta on alles beebi, kes ei peagi midagi oskama, teisest küljest näen ma temast palju väiksemaid, kes räägivad maad ja ilmad kokku (okei, mingi emme ja issi ja kutsu ja kiisu ja muud sellised titasõnad). Miks Mari midagi öelda ei taha?!
Vot see on alles karma eksole. Samal ajal kui teised kurtsid, et nende lapsel on koolikud ja gaasid ja hambavalud ja ma ei tea, mida kõike veel, siis tegin mina seda üleolevat naeratust ja kiitsin, et oh jumal, MEIE ei tea sellistest asjadest mitte midagi. Kae nüüd nalja. Samal ajal kui teised räägivad, et oi, minu lapsuke õppis nädalaga 46 uut sõna, köhatan mina piinlikustundest ja hakkan piima hinnast rääkima.
46 kommentaari
Mu poiss oskas vast nii 2,5 aastaselt ca 50 sõna, millest pooled olid mõistetavad kõigile ja pooled meile. Nüüd selle aasta
algusest 3 korda logopeedi juures käinud ja võib öelda, et viimase kuu ajaga on ta alles avastanud, et võiks üritada korrata
sõnu teiste järgi, kui juba 3 eluaasta kätte jõudnud. Ja tasapisi ikka sõnavara laieneb nii sõnadega, mida pere mõistab kui ka
nendega, mida teised ka mõistavad. Aeglaselt küll, aga seegi asi 🙂
Muidu on igati tragi ja toimekas ning saab aru juba ammu sellest, mis talle räägitakse, et passiivne sõnavara on tohtutu, aga
aktiivne napp.
Aga küll see jutuvada kord ka tuleb…. Küll ka Maril, võta täitsa rahulikult veel aasta aega ja kui ikka napi jutuga, siis pöördu
logopeedi poole 🙂 Tean, ema süda ikka kipub muretsema, kui kippuvad teised samaealised võrdluseks olema.
Sellises vanuses lapse puhul ma yldse
veel ei muretseks kone arengu osas.
Kyll hakkab raakima, siis kui aeg on
oigem. Ei ole nii, et alla kahesed
alati raagivad. Mis meie siis veel
tegema peaks- poiss on oigepisut
noorem kui sinu Mari ning ta ei ytle
mitte yhtegi sona! Ma ju kujutan
ette, et ta ytleb “emme” aga
tegelikult pole see mitte sona vaid
haalitsus, mida ma tahaks tolgendada
“emme”-na. Lasteode (no see, kes
igakuist mootmist teeb) ytles, et
kuigi laps on kolm-keelne (minult
yks, isalt teine ja suprise suprise
vanemalt oelt kolmas), siis aastaseks
peaks ikka mone sona ytlema juba. No
ei oelnud- rahustan ennast sellega,
et lasteoel ju tegelikult pole
kogemust kolmkeelse lapsega…ei
hakka ykskeelsedki aastaselt alati
veel sonu ytlema- miks siis minu oma
peaks…pluss ju siis ei ole midagi
oelda veel.
hiljuti ringles huvitav artikkel
http://www.minulaps.ee/pedagoogilised-lahenemised/vaikelapse-kone-areng-ja-selle-toetamine
ma ei hakka enda lapsest rääkima ega
sind lohutama. ainult ütles, et a)
ära põe ja b) käige logopeedi juures
ära – saad kindluse ja selguse ning
loodetavasti tuleb lugejate rõõmuks
üks huvitav blogipostitus sel teemal.
Minu poeg ei rääkinud ka 1,5 aastaselt rohkem kui 4-5 sõna, nüüd on ta 2,5 aastane ja räägib palju ja saab kõigest aru. Õhtuti
ütleb mulle: Emme, I love you.
Praegu pole Sul küll põhjust muretseda. Aga ära jäta jonni ja näita talle raamatuid ja pilte ikka veel ja veel. 🙂
Arvan, et tänapäeval on veidi hulluks mindud selle ajagraafiku jälgimisega lapse arengu puhul. Muretsetakse kuna hakkab
roomama, kuna kõndima ja kuna rääkima…..mure,mure,mure…. Sa ju ise tead oma last kõige paremini, Marikese puhul on näha, et
tegemist ühe armsa, kavala, isepäise ja väga aruka titega. Küll ta varsti hakkab rääkima ja siis tuleb sõna sõna järel.
Ja neid teised titemammad, eks nemad ka mingil hetkel muretsesid ja nüüd on ülihäppid ja sellepärast eputavadki.
1a6kk ja ei räägi – rahu , ainult rahu . Oluline on , kas ta kuuleb?? Ja kas ta saab aru Sinu sõnadest ja lihtsatest ütlemistest ??
Kirjutasid kuskil eespool , et kuulmine tundub korras olevat kuna reageerib ka vaiksetele helidele. See on väga hea.
Taustahelidest veel – mõnel lapsel pidurdab kõne arengut pisut see , et ta kuuleb palju erinevates keeltes sõnu ….ehk siis –
mõtle , ega sul pole kombeks mängitada kodus palju võõrkeelset muusikat.
Lapsega rääkides vaata talle otsa , räägi aeglaselt ja ilmekalt , mängi intonatsiooniga.
Ignoreerimine on lihtsalt piiride kompamine. Mina ei laseks ignot läbi – tekitaksin lapses aktiivse huvi kavalusega (peibutis 🙂 )
või siis seaksin lapse fakti ette (kui ei tule sõnalise kutse peale , võtan rahulikult-rõõmsalt lapse kaenlasse ja teen seda mis
algselt plaanis oli).
Oluline on ,kas laps saab Sinu sõnadest aru – kasvõi lause et teeme nüüd tadaa ja lähme ära – .Kui seda ei ole , pöördu arstile.
kas nii oled proovinud, et võtad mingi raamatu, kus lihtsad pildid (a’la pall, ämber, rong jms) reas ja küsid, et näita kus pall on?
Asjadele osutamisega võiks juba hakkama saada küll. Enne muidugi räägid ära, mis asi mis on.
Lutt on ka kindlasti üks asi, mis kõne arengut on pärssinud.
olen proovinud, ignob ja läheb minema, või kisub raamatu käest ja läheb sellega koos minema.
Ära maura jälle ja stressa nii mõttetu asja
pärast:) sinu jutust jäâb muidugi mulje nagu
Ida oleks reaalselt mingi kaheksakihilise koogi
koos kaunistustega valmis teinud, mitte
suvaliselt küpsiseid üksteise peale ladunud.
Aga.
Sa ju tead, et tegelikult pole vahet kuna nad
kõndima hakkavad, kuna neil juuksed ja
hambad tulevad, kuna nad küpsisetorti teha
oskavad. Tulevast nobeli preemia laureaati
see kahjuks ei ennusta.
Mu vennalaps hakkas ka üsna hilja
rääkima. Aga kui ta hakkas, siis seda
juttu tuli niiet ja on siiamaani…
Küsisin ka siis tema käest, et miks
sa varem ei rääkinud. Vastas et ta ei
viitsinud, talle meeldis kuulata:)
Nüüd kõik hakkavad sulle kohe rääkima lugusid sellest, kuidas täiesti vaikne laps x vanuses äkki palju ja õigesti rääkima
hakkas. Jah, vahel ongi nii. Aga kui sul emasüda ikkagi kripeldab, siis küsi nõu spetsialistilt. Perearsti tüüpvastus on kindlasti,
et logopeedile pole mõtet nii väikesega minna, aga tegelikult oskavad logopeedid juba beebi lalinatki hinnata – kas seal on sees
õiged häälikud, kas on piisavalt mitmekesine jutuvada. Kas Mari asjadest aru saab? A la too pall siia? Sellised asjad on väga
olulised.
Ma käisin ühe oma lapsega esimest korda logopeedil siis, kui ta oli 2,5-aastane. Tema sõnavara koosnes umbes 10 sõnast,
samas kui kaksikõde kõrval vatras sama vanalt juba pikki lauseid ja rääkis kõiki surnuks. hea oli, et nii vara läksin, sest tal oligi
probleem. Logopeediga on nüüdseks tööd tehtud juba 3 aastat ja ehk kooliks saab korda.
Ei too ta mulle midagi ja ei täida mitte ühtegi palvet never 🙁
Mul ka Okt laps ja ei too ta ka mulle mitte midagi. Nii palju jagab, et “kus papud on” või “lähme vanni” või “mämm-mämm”
See rääkimine täitsa viimane asi, millest mõtlema pead. Kolmest lapsest poel ükski 1a6k veel midagi rääkinud. Sealt edasi mõned
sõnad ja vahemikus 1a10k kuni 2a, on saanud kõigist kolmest lakkamatud lobisejad:)
Lapse pole robotid, kõik tuleb omal ajal, või siis veidi hiljem.
Mis põhiline sul on armastatud ja hoolitsetud laps, ema, isa, vanaemad, loomad kõik on olemas ühel väikesel inimesel.
Juhul, kui sa pole proovinud,siis näita sõrmega
suu peale ja väga selge diktsiooniga
räägi(mulle jäänud mulje,et sa hästi kiire
jutuga,,,mulle lihtsalt tundub:) )
Minul 2a8k hakkas palju rääkima c aasta
tagasi ja ta alati jälgis mu suud,kui ma temaga
rahulikus tempos rääkisin. Proovi 🙂
Pooleteise aastase lapse kõnes on umbes 10 sõna (mõnel rohkem, mõnel vähem). Pigem jälgi seda, mis hakkab toimuma siis, kui
Mari hakkab kaheseks saama, sest siis peaks sõnavara järsult kasvama hakkama.
Kas ta näiteks osutab asjadele nimedega? Kasutab sõna “aitäh”, et midagi saada või kui talle midagi antakse?
Praegu on ikkagi tähtis see, et Mari saaks asju tajuda oma meeltega ja sina räägiksid igas situatsioonis grammatiliselt õigesti
kaasa. Küll need sõnad ka järgi tulevad 🙂
Käisin hiljuti vanemulus nõustamisel. See on üks loengute sari, seal oli see ka teemaks ja nagu aru sain siis see on seotud ka
kaudselt ema ja lapse kiindumussuhtest. Jutuks tuli see loengus kus räägiti sellest, et kui ema nö. ignoreerib/tõrjub lapse
eemale teatud olukordades ( nt. laps tahab mängida koos vanemaga ja ema/isa lükkab ta eemale, laps jonnib ema teeb
kivistunud näo) siis lõpuks laps võtab seda kui normaalset käitumist ja arvab et nii peabki ning hakkab ise samamoodi käituma,
ei näita emotsioone välja. Sellistel lastel pidavat olema ükskõik kas vanem siseneb ruumi või mitte jne. Soovitan soojalt seda
loengute sarja ning kui ikka südames kripeldab siis kusagilt nõu küsima. Nüüd juu internetis ka mingid testid saada kus saab
oma lapse vanusele vastavat arengut testida. Enda lapsel küll seda probleemi ei ole ja läksin sinna suurest huvist ning ei
kahetse.
Ei, mul ei ole kombeks oma last ignoreerida, tänan mure tundmast 😀
Esimesed lapsed votavadki kauem aega, minu esimene
tudruk oli natukene ule kahe kui raakima hakkas.
Teine laps hakkas aastaselt, sest oppis koos vanema
oega. Lapsed opivad kiiremini raakima uksteiselt. Me
muidugi laulsime hasti palju, igaks asjaks oli laul,
vanniks, riidesse panemiseks jne. Kuidagi laulmisega
on lobusam ja laps ei tunne survet ja muidugi minu
lastele meeldis barney see laste saade, nad laulsid ja
tantsid kaasa. Ega muud muret polegi, iga laps toesti
areneb omal ajal. See mottetu keks mis vanemad
teevad on nii rumal, las laps teeb siis kui ta selleks
valmis on, mitte selleks, et ema uhkeldada saaks.
Pole just päris tõsi, et esimestel võtab rohkem aega, mul esimene laps ütles 11 kuuselt esimesi sõnu ja pooleteiseselt rääkis
täislausetega (poeg) ja teine sai alles 2,5 oma kõne enamvähem mõistetavaks, enne seda lalises silpe, mis ilmselt ka pidid midagi
tähendama. Kusjuures teine laps rääkis veel pikka aega natuke arusaamatult, omapäraselt.
Aga sõnad võivad tõesti hiljem tulla, suhtlemine ise (ilma sõnadeta) peaks varem tulema, ma arvan, et sul tasub
südamerahustuseks siiski neuroloogil ära käia. See ignomine ja kutsetele mitte reageerimine ei ole hea märk.
Lisaks lase kindlasti ka kõrvakuulmist kontrollida! See, et ta vannimineku kutsest aru saab, võib tulla sellest, et sa siis vaatad
vannitoa poole või annad muu mitteverbaalse märgi. Põhimõtteliselt on võimalik, et ta tegelikult eriti hästi ei kuule.
tere veel. Tahtsin öelda veel, et mina kartsin enim, et mu laps ei kuule ja seetõttu ei räägi (lastehoius, kus mu lapsed käivad käis
üks laps, kellel avastati kaa kuulmelangus kuna lihtsalt ikka veel ei rääkinud, see oli siis kuskil kolmeselt hakati uurima teda) .
Mina ikka oma lapsi testisin pidevalt, et kas nad kuulevad kui küsin , kes on pildil jne, Rääkima õpivad ju lapsed kuulmise kaudu.
Lihtsalt selline mõte tuli meelde ühe lapse mitterääkimisest. Sinu laps on siiski veel väike ja areneb tasapisi nii nagu enamus lapsi.
Ma olen ka mõelnud, et ta ei kuule, aga samas kui midagi kukub, või keegi koputab vms, siis ta küll kuuleb, nii et selles ei saa asi vast olla.
Kas Maril sünnitusmajas kuulmisskriining tehti?
Mul on kurt laps ja lihtsalt infoks ütlen, et ta
tajub tohutult hästi kõiksugu vibrasid. Ma algul
ei uskunud, et ta midagi ei kuule, sest ta pööras
alati pead, kui keegi tuppa astus, koputas jne. Kui
tahad kuulmist kontrollida, siis tee seda järsu
heliga, mul on tööl selleks tarbeks kasutuses
tamburiin. Kui laps tamburiini kuuleb, siis
proovin kellukesega jne. Oluline on see, et ta ei
näeks heliallikat.
Aga kui kõne pärast mures oled, siis on kindlasti
hea aeg logopeedi juurde minna. Nad hindavad
lapse kõne-eelset arengut (nt kas lalinkõne on
olemas) ja oskavad soovitusi anda.
Jah, tehti teisel päeval.
Tere. Minu laps ka hakkas rohkem rääkima 2,5 aastaselt ja siis tulid kohe pikad jutud. ise kaa olin mures alguses, kuna õelaps
pooleteise aastaselt jutustas mis kole. teine laps on samuti alles nüüd hakanud rohkem sõnu ütlema, lauseid ei ütle, ta 2 aastat ja
kolm kuud vana, seega läheb sama rada, mis esimese lapsega ja loodetavasti suvel ei jõua ära kuulata seda jutuvada, mis siis
tulema hakkab. Kui lapsel oleks mingeid häireid väljenduks see kaa muus, mitte ainult kõnes. Edu.
Tere!
Sinu laps ei ole kindlasti teistest halvem seetõttu, et ta ei räägi, kuid samas on sinu muretsemine täiesti õigustatud- nii vana laps
võiks juba rääkida küll. Juhtusin hiljuti kuulma ühte raadiosaadet, kus rääkisid logopeedid (otsisin üles, siin:
http://vana.vikerraadio.err.ee/helid?main_id=2437951) ja soovitaksin sul küll lihtsalt igaks petteks Mariga logipeedi juures ära
käia. Ei tasu jääda kuulama teiste imelugusid sellest, kuidas laps hakkab rääkima siis, kui on miskit öelda- võib-olla tõesti hakkab,
aga oma südame rahustamiseks oleks hea asjatundjate juures ära käia, et veenduda, et kõik on korras. Lisaks oskavad logopeedid
anda häid nippe, kuidas lapse kõne arengut soodustada :). Logopeedi juurde saab perearsti saatekirjaga, aga on ka eralogopeede,
kelle juurde pole saatekirja vaja (aga sel juhul on tasuline).
Meil järgmine nädal arstiaeg, eks siis uurin eksperdilt 🙂
njaah, minu 1a9k poiss ei tee ka veel rääkimise nägugi – mingeid yksikuid s6nu on, aga emmest, issist jm sarnasest v6ib ainult
unistada. ja tuleb samuti tunnistada, et esimene eluaasta oli suht rahulik, polnud erilisi gaasi- ega hambavalusid, käputama hakkas
hiljem kui teised, iseseisvalt k6ndima niisamuti (aga kohe kindlalt), ju siis läheb k6nega samamoodi aega.
Aastane ei peagi veel rääkima. Mina sellest küll paanikat ei teeks.
Samas soovitan ta veidike ennast kuulama panna, muidu sul aasta-kahe pärast väike põrguline kodus. Kui ta sind ignoreerib siis
mis sa teed? Laskud tema tasemele ja räägid “näost näkku”? Kui pidevalt ennast ignoreerida lased, siis sinu jutt lõpuks ongi vaid
kui kurtidele kõrvadele 😀
Mari pole ju aastane, ta on homme poolteist! Kui ta ignob, siis ma eeldan, et ta ei taha lihtsalt 😀
Mul tuttavatel oli ka aeglase kõnearenguga laps. Samas huvi tundis kõige ja kõigi vastu ja alalõpmata pidi talle ütlema, mis üks või
teine asi on. Laps osutas näpuga mingi asja poole ja siis tegi oma pudikeeles “ööh-ööh” ja nõudis seletust (nägu oli selline peas
nagu last vaevaks miljon küsimust). Kõigile tundus see nii imelik, et laps ei räägi, aga näpuga osutab ja kõike teada tahab.
Ja oh sa püha püss, kui laps rääkima hakkas! Sisuliselt mõne üksiku sõna pealt (emme-issi jms) läks üleöö selliseks jutumeistriks,
et kuku pikali. Vanust võis tal olla vast kolme kanti.
Seega, ära sa Marikese pärast üldse muretse. Aega on nende kiirete asjadega.
Minu laps ka oktoobrikas aga aastast 2011. Käputama hakkas 10 kuusel – teistel juba käisid. Käima hakkas – 1a4k, teised juba
jooksid 😀 Rääkimisega oli nii, et 2-aastaselt oli umbes viis sõna sõnavaras, korralikult hakkas rääkima alles 3a ja mõned kuud
peale. Esimene eluaasta oli mul ka väga lihtne – laps sõi, magas, ei nutnud peaaegu üldse 🙂 Aga rääkimisega oli küll nii, et peale
kaheseks saamist hakkas kord nädalas logopeedi juures käima ja käisin temaga ka homöopaadi juures. Siis läks valla jutusoon 😀
Vägagi tuttav teema:-)
Aga võibolla on selline laps Sul kes hakkab järsku rääkima ja hästi palju korraga. Lihtsalt hoiab tagasi ennast veel.
või siis jääbki hilisemaks kõne areng.
Endal peaaegu neljane laps ja ei räägi ka ikka veel kõike, kuigi ka ju peaks.. loodan ka veel järsule muutusele,.
Esimesed sõnad tulid küll enne aastat nt. emme , anna mammi, juua jne .2 aastaselt ka moodustas paari sõnalusi lauseid nagu siis
peaks, aga kuskilt on stoppama jäänud:( teab isegi mis kõi asjad tähendavad aga öelda nagu ei saa.
õnneks lapsega tegeleb ka logopeed ja loodame parimat.
Aga näiteks vöiksid lapsele raamatut lugeda ette, pidavat aitama see ka.
Kui neljane ei räägi, siis kas logopeedi juurde juba
pöörduma ei peaks?
Ahaa, minu viga. Vabandan!
Peate meile külla tulema, minu keskmine
põrsas hakkas rääkima peale “usinama”
lapsega koos mängimist. Üldiselt aga, no
worries 😉
A ja Mari vanune, see viimane ei hiilga ka
jutuga veel 😉
Sama jama siinpool, mul küll suurem laps pisut,kuid
nähes/vaadates/kuulates teisi jääb alati mulje et mille
kuramuse pärast teised oskavad nii palju aga minu
oma mitte, kuigi jh,saan aru et lapsed on erineva
arenguga kuid no miks peab just minuoma asja
rahulikult võtma
Aa ja ma ka sain beebieas lapsega uhkustada et ei tea
midagi ei koolikutest ega gaasivaludest ja mitte ka
hammaste väga valulikust tulekust, äkki nö sedasorti
lapsed võtavad elu rahulikult, kuskile pole ju kiiret
Minu preili on 1a2k, ja üldse ei pabista. Ta ei räägi, aga on paar üksikut sõna, millest aru saame. Ja kui temavanused lapsed juba
ala 6k või 8k kõndima hakkasid iseseisvalt, siis tema alles 1a1,5k 😀 Ja hambaid on mõnel alla aastasel lapsel ka rohkem kui minu
preilil.
Rahustan end sellega, et kõik omal ajal, teinekord ta ongi natuke aeglasema arenguga, aga kui ka areneb, siis on märgatavalt näha
seda erinevust 🙂
Nii et, mina olen igati uhke oma neiu üle. Ja soovitan sul jääda rahulikuks 🙂
PS! Ega Mia ka kutsumise peale ei tule minu juurde, või ei lõpeta pahanduste tegemist 😀
Rahu, kulla Mallukas! Minu laps saab varsti 2 ja kui ma
talle pikad jutud maha räägin, et ütle emme… ütle
issi…siis paneb oma pudi keeles hoopis mingit muud
kelbast vastu… ja mingid muud sõnad nagu õue, pai,
kalkal jne tulid juba ammu..
Ja muud tegevused – a’la mänguasjade kasti
tagasipanemine, hammaste pesemine või saabaste
jalga panemine tulevad järsku, kuskilt täiesti lampi, et
ei jõua ära ohkida, et kust ta selle peale nüüd tuli…
Samas need asjad tulevadki järsku… mõnel varem,
mõnel hiljem… ja Mari äkki lihtsalt üks hommik ärkab
ja hakkab rääkima ” jou emme! Anna süüa!” 🙂
Ja kui tunned, et ei tee piisavalt, siis hakka aga
raamatuid talle ette lugema 😀
Ja räägi ka edaspidi ainult neid asju, mida Mari oskab,
mitte ei oska.. näiteks ta hoolitseb väga hästi ju Milvi
eest ja oskab talle süüa anda 😉
Neid asju on kindlasti veel, mis tal ussskumatult hästi
välja tuleb… ignoda näiteks.. nii tark laps, et kõikide
lollustega kaasa ei lähe 😉
Tead, ära muretse, mu mees hakkas alles 3-aastaselt
rääkima, kõik arvasid juba, et ju on lapsel midagi viga,
et ei räägi. Aga tänaseks on ta arst ja väga
intelligentne inimene 🙂 … Igaüks areneb omas tempos.
Mul ema rääkis, et nägi ühest dokist, et laps
ei rääkinud ma-ei-tea-mitu- aastat (vist oli
üle 10) MITTE ÜHTEGI sõna ja siis kui nägi, et
lähedane kõndis teele autole ette, siis karjus,
et auto tuleb ja peale seda rääkis. Ja et
küsimusele miks ta varem ei rääkinud, ütles,
et midagi tarka polnud öelda. – äkki sul Mari
arvab ka, et pole tarka öelda siis ei hakka
oma energiat sinna kulutama. 😀
Olen kuskilt sama lugenud. 😀
Kuule, jäta see laps rahule 😀
Õnnelik, hoitud, armastatud ( vahel
ka mütsiga :P) – see siin elus kõige
tähtsam ju. Iga asi omal ajal.