LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED MARI JOHANNA

üks ilgelt hea ema

3. mai 2015

Kuigi mulle seda pidevalt anonüümselt ette heidetakse, et ma olen kehva ema, pean mina ennast vastupidiselt väga heaks emaks. Muidugi üüratult suurt rolli mängib siin Mari ise, kes on lihtsalt nii hea laps ja teeb selle heaks emaks olemise imelihtsaks. Jah, loomulikult teen mina ka mingisuguseid asju valesti selle vanemaks olemise juures, aga ma usun, et see on okei ja ma ei vaeva oma pead selle üle, et olla ideaalne ema, vaid piisavalt hea ema.

Näete, sattusin lugema sellist artiklit SIIN ja pean ütlema, et paljude osadega artiklist tuleb nõustuda. Ma usun, et ei ole mõtet üritada olla ideaalne ema, sest see on üsna koormav. Mitte isegi seda, vaid täitsa võimatu. Ma tean, et mõned nüüd siin ütlevad, et usu mind, naine peab pingutama, et olla oma lapsele täiuslik, sest laps on ilusaim asi su elus. Tõsijutt, aga üle ka ei maksa pingutada.

Loomulikult on igal inimesel omad kiiksud, mida tema iialgi ei teeks. No näiteks mõni leiab, et ma olen halvem ema, sest ma ei taha veeta iga sekundit oma lapsega ja leian aega ka väljas käimiseks ja sõpradega tsillimiseks. Mina näiteks natukene hinges olen minevikus kritiseerinud neid, kes ütlevad, et ah, ma ei viitsi “ökomöko” olla, sest maailm on nagunii keemiat täis ja kõike ei saa vältida. Tõsijutt eks, aga mina jälle leian, et kui mul on võimalus näiteks toiduga Marile vähem sitta sisse sööta, siis see on küll minu kohus emana, aga see ei pea olema otseselt teiste kohus oma last nii kasvatada.

Ärge nüüd valesti aru saage, et Mari pole elusees midagi “keemilist” saanud. Ükspäev matsutas siin kahe käega mu skittelseid, mis ma ise lolli peaga olin liiga aknalaua äärele jätnud, mistõttu mõngel need kergelt kätte sai ja vitsutama kukkus. Paha lugu, aga õnnetusi juhtub. Ma ise ju selline maias vend, et minu kommijäänuseid õnnestub Maril ikka teinekord leida. Meelega ma siiski neid talle väga ei anna (olen andnud jäätiseampsu ja kaks korda kohukest ja muud sellist), sest aega selle asjaga ju nagu on.

Ma tõesti ei kujuta ette, mis vägi sunniks mind lapsele kokakoolat või fantat andma, aga aeg on isegi mind õpetanud, et hoian rohkem oma arvamust enda teada. Selles suhtes, et vaevalt, et kui keegi on pooleteiseaastasele andnud kokat ühe lonksu, et ta nüüd ülisitt lapsevanem oleks. Mina lihtsalt ei taha anda, aga see, mida teised teevad, on täitsa oma asi neil.

Mõnikord ma mõtlen, et ma käin lapsega liiga vähe väljas ja näitan ehk liiga palju multikaid, aga ega ma ennast selle pärast väga süüdi ei tunne. Ega ta aastate kaupa ka toas ei istu ja ööd päevad läbi multikaid vahi. Mari on lihtsalt selline naljakas laps, et ta päriselt tahabki omaette asjatada.

Teinekord ma mõtlen, et oo Mari, hakkame nüüd raamatut vaatama või palli mängima, mille peale Mari ennast vedelaks laseb, põrandale voolab ja ruttu minema läheb. Teine hetk võib ta aga ise raamatu ja palliga tulla, siis on ta ikka nõus koos tegutsema. Aga see peab toimuma ainult siis, kui proua ISE soovib. Enamasti soovib ta siiski oma asjadega ise tegeleda ja talle ei meeldi, kui ma seal vahepeal torgin ja kaagutan.

Samas saab meil Mariga pulli ka. Näiteks täna panin ma talle ühe kausi sisse sooja vett, et ta seal sees solberdada saaks. Tulemuseks muidugi see, et ta istus sinna sisse ja ta riided ja mähe imesid kogu vee endale sisse. Siis see vaene könn istus läbimärjana oma kausis ja jorises. Mis muud, kui tuli ta riidest lahti võtta ja kaussi vett juurde panna. Toavann! Lisaboonuseks see, et pärast seda on põhjus põrandad ära pesta.

Vot sellised lood meil siis siin majas. Oleme natukene head vanemad ja natukene vist lohakad vanemad, aga jumal tänatud, et me Kardoga nii erinevad oleme ja seetõttu saab Mari tulevikus ikka igasugu vanemdamist tunda. Näiteks seda “toavanni” värki ei oleks Kardo elusees teinud, sest see tekitab ju segadust. Mul on segadusest suva, mulle meeldib kui laps lõbutseb. Ma ei viitsi näiteks Mari kleiti kohe ära vahetada, kui ta selle tomatiseks teeb, sest ma juba tean seda sindrinahka! Kohe tahab ta UUT tomatit ja teeb järgmise kleidi ka tomatiseks. Seega on üsna tavaline, et Mari kodus nagu väike rokanokk ringi jookseb – tomat kleidil, muld soki all ja puder juustes. Mis seal ikka – lapsepõlv!

kausis

Ma olen ise ka minevikus näpuga näidanud, et vaadake, küll on see ja teine halvem ema. Praegu mõistan, et see on tobe jutt. Inimesed on lihtsalt niivõrd erinevad ja igal käitumisel on tagamaa. Nagu artikliski kirjas oli näide – naisel on mehega natukene kaugemad suhted, pühendab kogu oma aja ja tähelepanu ja hellusevajaduse lapsele, mistõttu mees jääb veel kaugemaks. Eriti hirmus lugu, kui pole veel südamelähedast tööd või hobi, mis natukenegi tähelepanu mujale hajutaks – tulemuseks naine, kellel on ainult üks siht – laps! Selline elu ei ole eriti jätkusuutlik, sest tuleks püüda säilitada ikka kõigi häid asju elus. Aga ei saa ka minna sellele naisele ette heitma, et küll sina oled ikka loll kanaema. See ei aita inimest, vaid ajab ta veel suuremasse masendusse.

Vot selle pärast mulle tundubki, et mul on kõik ikka väga hästi – väike kalliloomast mõngel, imeline mees, kes mulle praegu hernepeenart kaevab ja kellega koos meil on väga lõbus, suurepärased sõbrad, kellega klaasikene veini võtta, kui tuju, vapustav töökoht, kus ma saan olla mina ise ja teha asja, mida ma oskan ja tore perekond, kes on mind alati igas aspektis valmis aitama. Kõik karvased ja harjastega loomad on ainult suureks boonuseks.

Päike paistab ja mina tunnen täna, et ma olen õnnelik! Õnnelik oma vigade ja heade külgedega, sest minu moto on küll see, et miks muretseda, kui saab ka mitte muretseda? Parem võtta elult viimast ja tunda ennast täiuslikuna, sest suva need tillukesed vead! Su laps vaatab sind armastusega ka siis, kui sa oled talle eile poe keemilise puljonikuubikuga suppi teinud, või kui sa ei ela täpse graafiku järgi nagu raamatud käsivad. Piisab sellest, kui sa kallistad teda siis, kui ta sinu juurde tuleb ja musitad teda, kui ta kuskile haiget peaks saama. Alati võib PROOVIDA parem olla, aga sellest ei maksa teha kinnisideed. Go with the flow and don’t stop!

Sa oledki täiuslik ema, oma lapsele. Alati!*

*Va kui sa last lööd. Siis sa oled tropp.

Millisteks vanemateks teie ennast peate? Rangeteks? Vabameelseteks? Headeks? Mis vigu arvate endal vanemana olevat?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

19 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply H 4. mai 2015 at 16:46

    kusjuures ma olen ennast kogu aeg pigem
    kanaemaks pidanud, aga seda artiklit lugedes
    tekkis küll tunne, et issand jumal, kas nii
    äärmuslikuks saab ka minna või :D porilombis
    mängimist ja mulla sees istumist ei keela, iga
    komistamise peale paaniliselt sülle ei haara ja
    kui endal tuleb tahtmine välja minna, siis
    lähen ikka üksi ja käin kus vaja, uneajaks tulen
    tagasi ja hoida jätan lähedaste pereliikmetega,
    kes lapsele hästi tuttavad on (laps on ka
    poolteist).
    kanaemadus on vist ikka pigem klammerduv
    ja ennastohverdav mõtteviis, mitte ainult see,
    kui veeta suurem osa ajast lapsega ja mitte
    varakult tööle minna.

  • Reply Karin 4. mai 2015 at 13:57

    Mina tunnen ka vahepeal, et olen halb ema. Mu mees saab lapsega liiga hästi hakkama, mulle tundub. Ma
    olen hea eluga ära harjunud. Aga samas näen, kui väga mu väike tütar oma issit hoiab ja kui tore neil koos
    on, siis ma saan aru, et mul ei ole vaja alati ennast sinna vahele toppida ja ennast “vajalikuks” teha. Pean
    oma kompleksidest üle olema. Õnnelikud inimesed, kelle peresuhted on korras, ei vaja oma laste najal
    enda vajalikkusele kinnitust.

  • Reply pia 3. mai 2015 at 23:43

    Ma arvan, et sul on ilgelt vedanud tugisüsteemiga – ämma ja Kardo näol on alati lapsega tegelejad olemas.
    See võimaldab sul kindlasti keskmisest tunduvalt rohkem lapse kõrvalt eemal olla (nädalavahetus siin,
    nädalavahetus seal …) Kui Mari põhivajadused on täidetud, siis miks mitte. Ma pakuks aga ka oma
    kogemusest, et näiteks kümne aasta pärast uuesti emaks saades, vaatad sa sellele ehk veidi teisiti. ;)

    • Reply Mallukas 4. mai 2015 at 06:59

      Ma olen kindel, et 10 aasta pärast vaatan ma paljusid asju teisiti :)

    • Reply Riinu 4. mai 2015 at 13:21

      Mulle jaab arusaamatuks see 10 aasta
      parast emaks olemise erinevus
      praegusega. Minul on laste vahe 11
      aastat- esimene 20ndate alguses ja
      teine 30ndates. Ma ei nae vahet-
      pigem nyyd on kuidagi lihtsam. Ma
      julgen last jatta vanavanematega ilma
      pidevalt helistades, lasta tal
      katsetada ning teha asju, mida ma ei
      oleks iial lasknud teha esimesel
      lapsel jne. Jah, ma teen kindlaks, et
      ta ei vigastaks ennast koike seda
      kordasaates, aga samas poen tunduvalt
      vahem. Ma maletan, kuidas esimese
      lapsega ei julgenud ma sopradega
      valja sooma minna- akki vanavanemad
      ei pane tahele kui ta jatab oma
      sormed sahtli vahele voi teeb midagi
      muud sellist (esimest korda isegi
      motlesin mingile meelelahutuselegi
      alles siis, kui laps oli juba
      8-9kuune ning roomas ja huvitus
      sahtlite sisust ikka hoolega). Ma
      unustasin taielikult, et ka mu
      vanemad on olnud ema ja isa
      vaikestele lastele ning teavad,
      kuidas nende jarele vaadata. Ma
      sundisin ennast ning last pidevalt
      tegema teda arendavaid tegevusi-
      joonistame, sest praegu on aeg
      selleks, paneme kokku puslesid, sest
      nii peab jne jne. Aga nagu Marigi oli
      ta yksi tegutseja tyyp ning
      kokkuvottes olime molemad stressis.
      Yhesonaga, nyyd olen ma ysna sarnane
      ema nagu Mallukas ning ma loen ennast
      palju paremaks, kui seda olin esimese
      lapsega. Miks muretseda kui
      tegelikult pole pohjust, miks teha
      koike raamatu jargi kui tegelikult on
      koik lapsed taiesti erinevad. Ma ei
      olnud halb ema oma esimesel, aga olen
      parem ema nyyd, just seetottu, et
      julgen teha vigu.

  • Reply Riinu 3. mai 2015 at 21:47

    Koik oige! Olen samuti lasknud lastel
    kasvada ilma elamata vaid neile.
    Kuidas see ytlus oligi- parim kink,
    mis isa saab oma lastele anda, on
    armastada nende ema. Aga kui ema
    ennast naisena armastada ei lase ning
    pyhendub vaid emaks olemisele- siis
    jaab see kink ju isal oma lastele
    andmata. Eluterves paarisuhtest
    kasvavad onnelikud lapsed.
    Negatiivse koha pealt- sel korral jai
    sissekande puhul kuidagi vaga hairima
    grammatilised vead, kehva lauseehitus
    ja korduv sama tyvega sonade kasutus
    yhes lauses. Jaab natuke tunne, et
    kirjutad hooga koik valmis ning
    avaldad enne, kui piisavalt
    syvenenult uuesti teksti labi loed.
    See oli lihtsalt pisut
    konstruktiivset kriitikat ning yldse
    mitte oelalt oeldud :)

    • Reply Mallukas 3. mai 2015 at 21:49

      Ma ei loegi tegelikult enamasti oma postitusi läbi :D

  • Reply Kats 3. mai 2015 at 21:04

    kui saad vanemaks mõtled teistmoodi:) I’m sure:D minu esimene laps sündis samuti minu 20-dates aastates- alati oli keegi olemas
    kes hoidis, sain tegeleda sellega mida tahtsin, arvasin samuti et olen mega hea ema, laps sai mis tahtis,millestki polnud puudust
    kui ei tegelenud mina siis oli ema/isa/ämma silma all- teine laps sündis hilistes 30-dates, ainult enda ja mehe kasvatada ja vot
    nüüd võin öelda, et olen hea ema:D

  • Reply Ty 3. mai 2015 at 18:41

    Mulle jäi see kanaema koht meenutama sellist mõtet, et lapsed on meie elus vaid möödujad ja 18 aasta pärast on laps läinud ja kui
    sa kogu rõhu oled lapsele pannud, siis mis paarisuhtest saab? Suht kadunud… ja kui ennast teostada vaid läbi lapse ja üks hetk laps
    sind enam ei vaja, siis tuleb suht kõrge kukkumine, kui avastad, et sa ise polegi enam keegi….

  • Reply lis 3. mai 2015 at 18:30

    No Mari on ikka täpselt Kardo koopia :D

  • Reply Kessu 3. mai 2015 at 15:28

    olen sama meelt, ei tasu olla liiga
    range. Mina lähtun lapse soovidest,
    kui tema ikka tahab öösel kaissu,
    siis tuleb ja kui ta ei taha potti
    pissida, siis ma ei sunni.
    ja minu laps ka laseb kodus ringi
    nagu väike murjam :D

  • Reply Reet 3. mai 2015 at 13:20

    Mina olen sinu kirjutisega igatepidi
    nõus :).
    Iga inimene on erinev ja halb ema on
    see, kes teadlikult lapsele vigastusi
    ja muud moodi(ka emotsionaalselt)
    haiget teeb ja tervist kahjustab.
    Kahjuks on ka selliseid emasid, kes
    seda oma teadmatusest teevad.
    Mina lasen ka oma lapssel(1a2kuune)
    mõistuse piires lõbutseda ja samas ka
    keelan teatud asju. Nunnutan palju ,
    põdemata et tuleb memmekas laps aga
    samas ka õpetan sellised asju, et
    tulevikus piisavalt asjalik oleks.

  • Reply ylla 3. mai 2015 at 12:42

    Ma ei tea, aga mind häiris väga see liikuv pilt sellise
    pealkirjaga poatituse all.

    Sa ju ikka tead, kellega tegu???

    • Reply Mallukas 3. mai 2015 at 12:44

      Ikka tean, mis siis?

      • Reply Britt 3. mai 2015 at 12:58

        Ma arvan, et siinkohal mõeldi vist seda viimast skandaali ehk siis tolle naisterahva pedofiilsete kalduvustega peikat.

        • Reply Mallukas 3. mai 2015 at 13:09

          okei, ma ei tea sellest küll midagi. ma tean, et ta on see… booboochild’i ema

        • Reply L 3. mai 2015 at 13:19

          Mulle tuli ka korra mõtesse, et viimaste skandaalidega seoses (kaitses oma pedofiilist peikat) sellise teema all tema pilt
          natuke vb kohatu, aga noh

  • Reply e 3. mai 2015 at 12:35

    Mind jäi häirima see, et sa Mari kohta proua ütlesid, vist ikka pigem preili :) Aga muidu väga mõistlik postitus ja nõustun
    enamusega mis kirja panid.

    • Reply Mallukas 3. mai 2015 at 12:37

      mulle meeldib ta kohta proua öelda, ta on nagu vanamutt kohati, kui ta endale rätikuid pähe seob :D väike baaba