LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED MARI JOHANNA

aasta ema kandidaat…

4. mai 2015

Eile juubeldasin, kui hirmus hea ema ma olen ja sama päeva õhtuks oleksin ma äärepealt oma lapse ära kaotanud. Nimelt oli meil eile suuremat sorti aiapäev. Riisusin mina Milvi sitta, Kardo tegi mulle peenraid ja õhtu lõpetasime sõpradega terrassil grillides.

Väike Mari on nagu kass – toas olles tahab õue, õues olles sisse. Nõnda oli meil terrassiuks praokil ja Mari tilbendas sealt sisse välja. Mingi hetk suutsin ma pärast pikka päeva rabelemist toidu valmis saada ja hakkasin südamerahuga nosima. Kardo lõpetas veel natukene peenart, kui äkki mulle hüüab: “Mallu, MARI ON TÄNAVAL!”.

Tormasin mina siis nagu keravälk tänavale ja kahmasin Mari kaenlasse, kes naerdes mu eest ära põgeneda üritas. WTF!

Mina arvasin, et Mari on ämmaga sees, ämm arvas, et Mari on meiega terrassil, Kardo ei arvanud midagi, sest tema kaevas ja Mari…arvas, et võiks jalutama minna.

Mul jäi ausalt süda seisma.

Meil on selline kehva ja vana värv ka, mida ei saa lukku panna. Selle ennetamiseks tirisin ma suure ämbri kividega värava ette, et Mari seda lahti ei saaks, aga ju siis oli keegi unustanud ja selle eest ära lükanud. Tulemuseks põgeneda üritav laps.

HOLY SHIT!

Edasipidi olen pidevalt skepiline Mari asukoha suhtes. Kas ta ikka on praegu kodus? KAS ON?!

Ja üldse, mõtle, kui Kardo poleks Mari märganud. Suure tõenäosusega oleks keegi üsna pea märganud, et mingi beebi mööda tänavaid seikleb ja oleks ta kinni nabinud. Aga edasi? Kuidas see inimene oleks teadnud, KELLE laps see on? Kas sellepärast kirjutavadki head emad oma laste kombekate sisse nende nimed ja numbrid? Oh wait, head emad vist ei lase oma lastel rahulikult metsa joosta…

Väga piinlik lugu, ma isegi hea meelega ei jagaks seda, et inimesed mind sõimata ei saaks, kui hoolimatu ma olen, aga ma jagan ikka. Lihtsalt selle pärast, et näidata, kui haigelt kiiresti sellised asjad juhtuda võivad. Ta ju sekund tagasi istus meiega terrassil kui ma liha keerasin ja selle ajaga kui ma olin jõudnud salatit tõsta, oli ta rändama läinud. No ikka täiesti absurd!

Ilmselgelt on meil uut aeda vaja ja Marile kaela nimesilti nagu kassidel on :D

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

33 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Helena 14. mai 2015 at 15:11

    ma ise suutsin Inglismaal olles ära eksida. vaneamad saatsid mind 5ndas klassis sõbrannaga inglismaale ja seal kuskil suvalises
    väikelinnas poes olles sattusin mina olema viimane, kes kassas maksis ja välja jõudes ei näinud ma autot mitte kuskil. käisin
    seal parklas ringi ja otsisn ja hüüdsin, aga ei midagi. õnneks olime just enne käinud kellegi sugulasel seal linnas külas ja ma
    jalutasin tema maja juurde tagasi. sinna jõudes sõitsid ka teised maja ette just siis ja ütlesid, et olid näinud mind sinna poole
    jalutamas. see oli u 95 a, siis ei old ju ka mobiile igal lapsel :D
    aga hoopis hullem lugu juhtus u 6-7 a tagasi, kui ma ise leidsin ühe lapse. nimelt oli mul isa näinud Pärnu mnt viaduktil sõites, et
    teisel pool teed autotee ääres sõidab mingi u 1,5a kolmerattalisega. mõtles, et natuke imelik aga kuna oli kiire, siis ei pidanud
    kohe kinni ka. õnneks elasime too aeg täpselt teisel pool viadukti ja ta pidi mind arsti juurde viima, tee viis uuesti linna poole.
    viaduktil olles isa otsis seda väikest poissi silmadega ja korraga avastasime, et ta on teisel pool teed juba (ma ei kujuta ette,
    kuidas ta üldse tipptunnil üle pärnu mnt sai!!) ja vurab viaduktist üles nõmme poole taas autotee ääres nn rattateel. vaatasime
    üksteisele otsa ja oli sõnadetagi selge, isa tegi foori juurest tagasipöörde, sõitsime poisi juurde, mina hüppasin autost välja ja
    tõstsin ta kõnniteele koos rattaga. isa helistas samal ajal 112, et väike laps üksinda. ma üritasin selgeks teha, kas ta on eestlane
    või venelane või mis nimi on jne. kiirabi just siis hakkas autot välja saatma, kui korraga jäi üks jalgrattur meie kõrval seisma
    endal ülihirmunud nägu peas. tuli välja, et see oli selle sama poisi isa. ütles, et olid tondi kandis õues seltskonnaga ja keegi oli
    värava lahti jätnud ja kutt oli jalgrattaga uttu tõmmanud. õnneks läks kõik hästi ja poiss oli terve ja korras :) aga ma ei taha
    mitte kunagi tunda seda tunnet, mida võisid need vanemad tunda! siiani käib jutt seest läbi, kui sellele mõtlen! endal praegu
    3,5a poiss kodus, aga õnneks on tema väga pelglik ja arg, et kardab kõike ja ei taha üksi mitte midagi teha :)

  • Reply Riin 6. mai 2015 at 21:05

    Minu tädi pere elas päris kaua vanaemaga vanaema kodus ja ümbrus on suur, kuid aiad on ümber. Ühel pool väike tiik ja teisel
    pool suurem, pigem soostunud tiik. Ja maal ikka harjunud, et väravad nagunii ees ja kuhu siis ikka lapsed jooksevad, et las
    mängivad omaette aias, kui äkki tädipoega enam ei olnud mitte kuskil ja jumal tänatud, et tädipoeg ise hõikas appi ka. Suurema
    tiigi juures oli värav natuke katki ja väike laps ikka suudab läbi pugeda ja tädipoeg kukkus sinna soisesse tiiki, ise ujuda muidugi ei
    oska. Õnneks jõuti õigel ajal, aga šokk oli suur.

  • Reply ekku 5. mai 2015 at 22:28

    SA POLE SUGUGI AINUS. Mu poiss ronis ka kord 10 cm aiaalusest praost läbi tänavale….. Kuumal suvepäeval mängisime
    liivakastis, mis asus paar meetri kaugusel uksest… :) (ja väravani oli u 40 m) mõtlesin et lippan korra tuppa toon pudeliga vett ja
    seni kuni ma pooleliitrise pudeli veega täitsin jalutas naabermajas elav mees mu lapsega värava poolt ukse suunas ja ütles et poiss
    lipsas aiaalusest praost läbi ja otse sõiduteele :) Usun et ka sinu naabrid oleksid märganud ja teadnud kelle laps see on :)

  • Reply gertu 5. mai 2015 at 22:24

    Minu ema rääkis mulle, kuidas mu vanem õde ära kadus. Vanust ei oska öelda aga igatahes mina olin umbes
    paari kuune olnud, ema ja isa olid tahtnud kiirelt poes ära käia ja jätsid minu vanema venna hoolde. Ja vanem
    õde jäi ka koju. Tagasi tulles, ema vaatab, et õde kadunud. Küsib venna käest, et kus õde on ja tema oli selle peale
    öelnud, et ma pidin gertut valvama mitte mari ja viimati mängis ta maja ees pori loigus. Ema ja isa otsisid igalt
    poolt ja no last ei kusagil, käisid isegi maja lähedal oleva tiigi toigastega läbi. Mingi hetk tuli emale meelde, et
    minu õde ja vend käisid vahest naabrinaise juures mängimas. Ja sealt nad õe leidsidki, kes mängis vana raadioga,
    teadmata, et ema ja isa olid pool metsa läbi kamminud tema pärast. :D

  • Reply Sigrid S 5. mai 2015 at 18:46

    Mina panin kunagi lasteaiast plehku.
    Olin 2-5 aastane vist? Igatahes
    mäletan seda kummalisel kombel
    ülihästi. Asi oli nii, et ema viis mu
    hommikul lasteaeda, aga mina ei
    tahtnud üldse minna. Kui ema oli
    lahkunud ja mina riietusruumis olin,
    mõtlesin, et jooksen emale järgi.
    Jooksingi siis välja ja jõudsin emale
    tänavale järele. Mitte ükski
    kasvataja ei märganud mu lahkumist.

  • Reply e.m. 5. mai 2015 at 00:08

    Mina olin 5-aastane, kui ma oma vanemate PULMAS ära kadusin.. Võinoh, ma olin koos oma vanaonuga läinud tema sõbra
    juurde kaasa korra. Vanaonu ütles kellelegi möödaminnes, et ütleks vanematele edasi, et ma temaga kaasa lähen. Ju siis oli
    parasjagu mingi tegevus pooleli, et kohe ei saanud öelda ja siis juba ununes info edastamata. Vanemad said oma pulmapäeval
    päris tubli aja last taga otsida kuni ma rõõmsalt kepseldes vanaonuga tagasi peole tulin. Oeh.

    Nooremad vennad on mul ka ikka seda peavalu vanematele põhjustanud. Mäletan, et ühele meeldis väiksena lausa ennast ära
    kaotada. Ta vabandus oli alati “aga mina ju tean kus teie olete”. Ükskord näiteks jaanipäeval, palju rahvast ja järsku umbes 5-6
    aastane laps jäljetult kadunud. Otsimine kestis mõnda aega. Isa jäi paigale, et äkki tuleb tagasi. Ja tuligi, sikutas isa üks hetk
    varrukast, et ta tahaks limonaadi saada nüüd.

    Teine vend kadus ükskord Soomes ühes kämpingus ära, kus olid järsud kaljuseinad. Kuna mul ema läheb alati endast nii välja,
    et otsimisega väga tegeleda ei suuda, siis olin mina juba nii vana, et võtsin enda kanda. Küsisin kõigil kämpingus olnutelt, et kas
    nad on näinud lumivalge peaga umbes 5 aastast poissi. Mõtte tegid hirmuäratavaks need järsud kaljuseinad, millele laps võis
    turnima minna. Ma täpselt ei mäleta, kus ta siis lõpuks oli, aga tervena ta üles leidsime.

  • Reply N30 4. mai 2015 at 23:28

    Ma kaotasin ka lapse ära. Poiss oli siis kahene
    ja me perega maal sugulastel külas. Elumaja oli
    mäe otsas, saunamaja mäe all, sauna taga tiik ja
    tiigi kõrval aiamaa. Oli suvi ja istusin mina
    sauna peoruumis ja vestlesin oma vanaemaga.
    Laps oli ka minuga ja ukerdas niisamuti toast
    õue ja tagasi. Ühel hetkel läks laps jälle õue ja
    tatsas isa juurde, kellega koos hakati üles maja
    juurde minema. Nii umbes 15 mintsa hiljem
    läksin neile järgi aga eest leidsin ainult lapse
    isa, kes ei teadnud midagi sellest, et poiss tema
    kõrval kaasa kõndis. Ma pole vist elus nii
    kiiresti jooksnud, kui siis ja esimene suund oli
    ikka tiigi juurde. Enne tiiki jäin seisma ja ei
    julgend vaadata, sest kartsin, et ta on seal. Siis
    olid juba sugulased ka jalul ja kinnitasid mulle,
    et tiigis pole kedagi. Sealt jooksin põllule
    traktorite juurde. Jne jne… kõik teised hüüdsid
    teda, aga ma ei suutnud häält ka teha. Peas oli
    miljon mõtet… lõpuks, kui olin juba kolmandat
    korda tiigi juures käind ja aiamaa läbi jooksnud,
    hüüdis mu täditütar, et leidis lapse üles. Poiss
    istus heneste peenra vahel ja sõi hernekaunu.
    Vait nagu sukk ja endal õnnelik nägu peas. Ja
    kui ma siis selle lapse juurde jõudsin, see
    kergendus oli ulme lihtsalt. Koju sõites
    kontrollisin koguaeg, et kas ta ikka on autos ja
    õhtul, kui ta magama jäi, tuli mul pingelangus ja
    ma lihtsalt ulgusin. Selle öö passisin ma tema
    voodi juures. Nüüd poiss 11 ja mul on siiani
    alalhoiuinstinkt ja paanika, kui ta pole õigel ajal
    kodus… see tunne ei kao. Seda mida ma läbi tol
    päeval elasin ja se tunne, kui ma sinna tiigi
    äärde jookisin, arvates, et leian seal oma
    lapse…… seda tunnet ei soovi oma
    vihavaenlasele ka. Prrrrr….siiani tekitab
    külmavärinaid.

  • Reply liis 4. mai 2015 at 22:37

    Last ma ära kaotanud ei ole, aga juhtus midagi veel hullemat. Ma unustasin oma lapse beebi kiiku umbes 15 minutiks. Ise niitsin
    muru ja arvasin, et mees on lapsega, aga mees arvas, et mina olen lapsega. Ma lihtsalt tänan jumalat, et mu pojaga midagi ei
    juhtunud ja olen õnnelik, et ta seda ise ei mäleta ja on nõus veel kiiku istuma.

  • Reply M. 4. mai 2015 at 21:35

    Mina olevat väiksena riidepoes alati ennast riiete vahele peitnud. Just need ringikujulised riidenagid, mis poeruumi keskel
    tavaliselt asuvad. Ronisin sinna täpselt keskele ja ega pisikest pätakat ei näe sealt vahelt küll. Emal muidugi esimesel korral pidi
    süda seisma jääma, et laps on kuskile mujale ringi uitama läinud.

  • Reply käta 4. mai 2015 at 21:09

    Mina kaotasingi lapse ära. Tulin puhkamast saarest ja
    öhtul pool 10 ruttu poodi. Pliks oli 2,5 siis. Meil alati nii
    olnud et ma maksan ära ja ta viib samalajal ostukäru
    ära ja tuleb tagasi. Aga vot ükskord ei tulnud. Öues oli
    pime, käisin seal hüüdmas, otsisime müüjatega poest
    seest, turva tuli appi. Hakkasin juba poöitseisse
    helistama kui turva tuli ja ütles et leidis kaamera abiga
    üles. Plila oli ostukäruautosse roninud mis oli igatepidi
    keskel ja ümbritsetud ülejäänude kärudega koos ühe
    teise lapsega. Aga plika oli kinni jäänud sinna ja nuttis
    vaikselt. Löpuks kui ta kätte sain olin nii vihane et ta ei
    vastanud sest see möte et olen ta kaotanud ja et ka
    tema mibd otsib vöi et keegi ta kaasavöttis .. Jube

  • Reply Triin 4. mai 2015 at 20:39

    Mul on laps 6ne, aga oi kuidas ma ette muretsesin, kui kuu aega tagasi Disneylandis käisime. Kirjutasin talle inglise keeles kirjad ja
    telefoninumbrid taskusse, sest võõral maal ei saa laps ju ka eesti keeles öelda, et ta kadus ära. Õnneks ei läinud laps kaduma :)
    Talle on samas tuhat kolmsada korda sõnad peale loetud, et kui kaob linnas ära, siis mitte kuhugi ei liigu, vaid seisab ühe koha peal
    :D

  • Reply Pille 4. mai 2015 at 17:18

    Mul juhtus hiljuti oma kolmeaastasega nii, et olime mänguväljakul. Mina istusin pingil, laps mängis lähedal asuvatel
    atraktsioonidel. Asukohta mina ei muutnud. Jälgisin last koguaeg. Mingi hetk tundus mulle kahtlane, et ta eemal seal nii rahulikult
    tükk aega seisab, seljaga minu poole. Hõikasin teda, ei kuulnud. Mõtlesin, et okei, ju tal on huvitav. No minutikese hiljem ikka
    süda käskis vaatama minna, et mis teeb seal. Ja tema nuttis südamest, ta oli minu ära kaotanud. Ei leidnud enam mind üles (oleks
    ta selja taha vaadanud, oleks mind näinud). Mu emasüda lõhkes valust kuuldes, et ta arvas, et ma läksin ära ja jätsin ta sinna
    maha… JUBE!

  • Reply Kristi 4. mai 2015 at 16:34

    Kui me väikesed olime, ma umbes 5-6 ja õde 3-4 siis meie hakkasime vanaisa juurest maalt ise koju minema nii umbes 10 km oli
    minna. Vanaisa ja isa nägid küll et me läksime, aga juu siis nad arvasid et sõitsime niisama ratastega (kuna vanaisa elas üsna metsa
    sees ). Ja ükshetk taipasid et kuidagi vaikne on aga meie olime siis juba poole teepeal. Siis tulidki vanaisa meile autoga järgi,
    Karistuseks pidime õunu korjama.

  • Reply triinu 4. mai 2015 at 16:24

    Minu emal oli nii, et kui mu vend oli 2 aastane ,
    siis emps tegi toas suua ja vend oli aias
    mangimas koos isaga. Isa jamas mingi autoga
    seal. Elasime metsa sees ja kuskile pole seal
    minna. Naabreid ka pole. Isa laks korra kuuri
    ja kui tagasi tuli siis venda polnud. Motles et
    kull mangib teisel pool maja. Pole nagu hullu
    ka. Autoteed ega midagi umberringi pole ja
    aiast valja ei saa. Aga samal ajal oli meil ehitus
    pooleli. Ja mul emps nagi teiselt korruselt
    aknast kedagi mooda lipsamas. Algul ei teinud
    sellest lugu aga siis hakkas motlema et teine
    korrus ju, ja ehitajaid pole, et kuidas saab
    keegi nii korgel kondida. Vaatas siis aknast
    valja ja nagi et mu kahe aastane vend tatsab
    poole meetri laiusel reelingul (noh see asi mis
    pannakse maja seina aarde et ehitusmehed
    kondida saaks. Vend oli seljaga ema poole. Ta
    ei teadnud mida teha, sest kui ta nime huuab
    siis ta ju poorab jarsku ringi ja kukub alla, sest
    see laud oli nii kitsas mille peal ta kondis.
    Lopuks oli nii et isa ootas all maa peal, et akki
    saab kinni puuda kui midagi juhtub ja ema
    samal ajal laks hiirvaikselt aknast ta selja taha
    ja krabas ta kinni. Niiiii hirmus minu meelest.

    • Reply J 4. mai 2015 at 21:32

      tellingul ikka, mitte reelingul :D

  • Reply Annika 4. mai 2015 at 16:15

    Mu bend oli u 3a kui lasi ka lesta. Värav oli kinni, ei tea kuidas minema sai. Nii 0,5km oli ikka plaganud kui kinni saime :)

    • Reply Annika 4. mai 2015 at 16:15

      Ikka VEND :D

  • Reply Kerttu 4. mai 2015 at 15:58

    Oi see käib tõesti neil saadanatel
    kähku. Mul pliks 4a, elame väikeses
    külas, lasteaed on nt kohe üle tee.
    Hommikuti viib last aeda mees, panid
    esikus riidesse kui mehel meenus, e
    lõunasöök vaja kaasa pakkida. Läks
    ise kööki ja ütles plikale, et oota
    siin. Üle 2-3 min ta seda lobi sealt
    potist karpi küll ei tõstnud aga kui
    esikusse jõudis oli plika läinud.
    Eeldas, et no ju läks juba trepist
    alla ja ootab all. Läks ise välja,
    last ei kusagil, kikkas lasteaia
    poole, vasakule-paremale, last ei
    kuskil. Mõtles siis, et äkki peitis
    ennast toas hoopis kuskile ja nüüd on
    seal luku taga. Läks vaatama, aga
    keda pole on plika. Uuesti trepist
    alla, tiir ümber maja, südamerütmi
    tormiline kiirenemine, ala autode
    alla ja prügikonteinerisse vaatamine.
    Last mitte kuskil. Lõpuka siis lonkis
    last nimepidi hüüdes lasteaia poole,
    et no kuskil peab ta ju olema. Talle
    jalutas vawstu üks ema kes küsis, et
    kas otsite ühte väikest tüdrukut, ta
    on juba lasteaias. Ja oligi
    lasteaias, riidest juba lahti ja
    sandaale jalga panemas. Ühesõnaga see
    suslik, lidus elu eest jalad selgas
    lasteaeda, et issile NALJA teha :D

  • Reply keegi 4. mai 2015 at 14:25

    Ma mäletan SIIANI, kuidas mingi 3-4-aastasena kaltsukas oma ema ära kaotasin ja nutma puhkesin. Tippude tipp on muidugi see,
    et kui üks tädi hakkas uurima, et mis mul juhtus ja milline mu ema välja näeb, siis ma ütlesin, et “väga ilus ja lilleliste
    kõrvarõngastega”. Mul on kaks nooremat õde kah, nood on isegi radikaalsemalt ära kadunud. Kui nad mingi 3-4sed olid, siis
    võtsid ühe ratta, panid mõlemad sandaalid tagurpidi jalga ja läksid aluspesu väel “vanaema juurde sööma”. Vanaema elab mingi 3
    km kaugusel………

    • Reply keegi 4. mai 2015 at 14:28

      ei, ma ütlesin hoopiski, et “kõige ilusam” :D

  • Reply Diana 4. mai 2015 at 14:05

    Väga jube! Lapsed on tõesti mega kiired ja meistrid ära põgenema, ära peitma end :D. Ma oleks ka täiega shoki saanud! Meil oli
    metsas nii,et laps enam ei tahtnud seeni korjata, minul aga isu täis veel ei saanud. Järtsin akna lahti, aeg ajalt jutustas minuga ja
    mängis ajaviiteks telefoniga kuniks ma natukene seeni veel korjan, koguaeg jälgisin mis piiga teeb. Istus mul kõrvalistuja esi istme
    peal. Hakkasin auto juurde minema,hästi vaikselt,et vaadata mis laps teeb. Vaatasin aknast esi istmele ja täidsa lõpp, last ei olnud
    enam seal. Mind valdas paanika ja hakkas kohe Dorat hõikama, järsku hõikas taga istme pealt mulle pisike piiga, ise lõkerdades. Ta
    oli üle käsitoe taha istmele läinud ja ma ei taibanud sealt kohe vaadata. Esimene asi oli kohe,et tegi auto ukse lahti ja kõndis ära
    kuskile. Käed värisesid pealt seda korralikult!

  • Reply Liina 4. mai 2015 at 13:50

    Minul juhtus 5-aastaselt nii, et ema saatis mu
    mingi ekskursioonibussiga Viimsi jõulumaale.
    Kui tagasi jõudsin,siis pidin teda Viru hotelli
    ees ootama. Tol ajal keskust veel polnud.
    Telefone polnud ka. Buss jäi hiljaks ja vaatasin,
    et ema pole ka hotelli ees. Mu lapseaju mõtles
    tol hetkel, et noh, buss jäi hiljaks ja ema läks
    tagasi koju. Tegelikult oli ema veel rohkem
    hiljaks jäämas kui buss. Otsustasin, et mis seal
    ikka, lähen siis jala koju. Elasime tol ajal
    Mustamäel Szolnoki lähedal. Tatsasin vapralt
    Koidu trollipeatuseni välja ja millegipärast ei
    läinud ma edasi Kristiine poole vaid keerasin
    Kopli poole. Siis hakkas juba külm ja ma olin
    ikka suht lost. Nutsin üksi tänaval ja
    tagatipuks läksin suvalise kopli trammi peale
    ja tihkusin seal nutta edasi. Kellelegi midagi ei
    öelnud. Lõpuks üks naisterahvas küsis, et mis
    juhtus. Rääkisin loo ära ja ta otsustas mu koju
    ära viia. Aadress oli peas õnneks. Helistas
    kodutelefonile ka, aga ema oli siis juba
    paaniliselt kesklinnas mind otsimas. Jõudsime
    koju ja ema polnud ikka seal. Tädi jättis ukse
    vahele kirja, et viis mu kõrvalmajja sõbranna
    juurde ja kõik on okei. Kui sõbrannakale
    jõudsin, siis ema oli just neile helistanud
    hüsteeriliselt. Seejärel jalutasin uuesti koju
    ÜKSINDA ja seiklus oligi läbi. Minul oli hirm
    vahepeal, aga ma ei kujuta ette ka, mis tunne
    mu ema need mitu tundi valdas…

  • Reply Kata 4. mai 2015 at 13:33

    Mäletan ise hetke, kui olin niiumbes 6-7. Olime vanematega mandril perel külas ja vahetult enne kojusõitu hüppasime ka laagri
    maksimarketisse. No minee perse, korralik pood saarlase jaoks :D. Olles saialeti juures, pöörasin selja oma perele ÜHEKS
    SEKUNDIKS ja pöörasin tagasi ja ei näinud neid enam. JA PAANIKA! MA JOOKSIN MÖÖDA POODI NUTTES RINGI, ET
    KAOTASIN EMMEISSI ÄRA. Mind sai kätte üks tore müüja, kes lahkelt üle poe läbi kölarite teatas, et väike Kateriin otsib oma
    emaisa. Nii me siis jälle kokku saimegi. Kogu lagi on muidugi see, et ema seisis alles saialeti juures.. Ma lihtsalt ei tundub teda
    seljatagant ära :D.
    Seega, happens :D

  • Reply minni 4. mai 2015 at 12:46

    ma ükspäev leidsin poe eest ühe sellise pooleteistaastase. vaatasin, et on ilmselgelt pisut väike omapäi jalutamiseks, aga
    ema ei paistnud kusagilt. tahtis muudkui edasi kusagile minna, aga ma rääkisin temaga ja katsusin paigal hoida, siis lõpuks
    paanikas ema jooksis poest välja:) tüdruk ei kartnud midagi ja oleks selle ajaga juba eiteakuhu jõudnud…

    • Reply Mallukas 4. mai 2015 at 13:04

      Ju siis on kõikidel samavanadel komme minema joosta, jumal tänatud, et teistel ka juhtunud on :D

  • Reply Jane 4. mai 2015 at 12:25

    Minu vend oli kûll vanem, 5aastane, aga meil
    juhtus selline lugu, et meie läksime emaga
    Stroomi randa, vend ütles, et ei taha kaasa
    tulla ja jäi kasuisaga koju. Lõpuks kui meie
    koju Mustamäele jõudsime, oli vend kadunud,
    mõtlesime, et äkki mängib maja ees, aga 10-
    15min hiljem kui ta koju tuli nuttes rääkis ta,
    et oli ikkagi ümber mõelnud ja enda targa
    peaga järele tulnud meile, 2trolliga sõitnud+1-
    2km kõndinud randa, aga ei leidnud meid üles
    ja tuli tagasi koju. 5aastane ja üksi sellist
    teekonda ettevõtma. Hull:D

  • Reply Angie 4. mai 2015 at 12:20

    Kõige naljakam on siinjuures tüüpiline mehe reaktsioon: “Mallu, Mari on tänaval!” :D selle asemel, et juba ise talle järgi joosta :D

    • Reply Mallukas 4. mai 2015 at 12:28

      Ma oleks ikka enne jõudnud, sealt poolt maja, kus Kardo oli, ta välja ei saa

  • Reply Hedvig 4. mai 2015 at 12:00

    Mul on ka selliseid asju juhtunud. Ega enne ei oska
    väikese inimlooma kiirust ja pugemisoskusi hinnata
    ka. Igal juhul soovitan uue aia panna, oma närvide ja
    lapse tervise huvides.

  • Reply Mari 4. mai 2015 at 12:00

    Sa ei ole sellises olukorras üksinda.
    Mu peaaegu neljane otsustas alles hiljuti maal, et ei taha enam koos isaga sõbra juures olla ja sõitis sealt rattaga koju. Isa arvas,
    et laps on toas sõbra mammi-pappi juures, sest pendeldas ka pidevalt sisse välja kui korraga avastas, et ratast pole maja ääres.
    Laps oli ilusti umbes kilomeetri koju sõitnud, ratta õigesse kohta pannud ja meie juurde tuppa tulnud. Juba oli pesemaski
    käinud, söönud ja vaatas multikat kui paanikas mees helistas, et last ei ole. Ma ei saanud aru, sest arvasin, et ta ise tõi lapse
    koju, lihtsalt tuppa ei tulnud, vot selline seikleja meil-

    Ja kunagine ülemus rääkis loo kuidas ta last läks hommikul lasteaeda viima aga lasteaia juures autost välja tulles ei olnud last
    autos, ta oli lapse koju unustanud.

  • Reply riin 4. mai 2015 at 11:46

    Mul juhtus selline asi, et laps tahtis lausa rattaga minema sõita :D Reeglina sõidavad nad lihtsalt ümber mänguväljaku ringe ja kõik
    on korras. Mina siis seisan kuskil ja jälgin. Üks kord laps aga leidis, et metsa need reeglid ja mänguväljak, mina panen minema! Ja
    nii oligi. Hakkas aga majade ja sõidutee poole sõitma ja mina pidin mingi 300meetrit lõpuks spurtima enne, kui ta kätte sain. Olin
    omadega nii läbi, et isegi pahandada ei jaksanud :D Nii et näete – mõnikord panevad lapsed plehku isegi valve all olles ;)

  • Reply Kadi 4. mai 2015 at 11:44

    Selle tarbeks on selline asi: http://nimeline.ee/kaepael-1

    Suvel igasugu üritustel vältimatu abimees!

  • Reply triin 4. mai 2015 at 11:34

    1,5a pole enam beebi:D Aga see
    selleks. Ma usun, et selline lugu
    igal vanemal kord juhtunud.
    Me ka elasime maal suvilarajoonis kui
    poiss oli u 1,5a. Värav oli ketiga
    kinni aga ma ei tea mis valemiga oli
    laps sealt vahelt end välja
    nihverdanud ja lasi tõukeautoga mööda
    teed. Mul pole iial nii kiireid jalgu
    olnud!!! Õnneks küll vaikne tänav aga
    ikkagi, iial ei tea mis ” rallimehed”
    platsis.