Eile juubeldasin, kui hirmus hea ema ma olen ja sama päeva õhtuks oleksin ma äärepealt oma lapse ära kaotanud. Nimelt oli meil eile suuremat sorti aiapäev. Riisusin mina Milvi sitta, Kardo tegi mulle peenraid ja õhtu lõpetasime sõpradega terrassil grillides.
Väike Mari on nagu kass – toas olles tahab õue, õues olles sisse. Nõnda oli meil terrassiuks praokil ja Mari tilbendas sealt sisse välja. Mingi hetk suutsin ma pärast pikka päeva rabelemist toidu valmis saada ja hakkasin südamerahuga nosima. Kardo lõpetas veel natukene peenart, kui äkki mulle hüüab: “Mallu, MARI ON TÄNAVAL!”.
Tormasin mina siis nagu keravälk tänavale ja kahmasin Mari kaenlasse, kes naerdes mu eest ära põgeneda üritas. WTF!
Mina arvasin, et Mari on ämmaga sees, ämm arvas, et Mari on meiega terrassil, Kardo ei arvanud midagi, sest tema kaevas ja Mari…arvas, et võiks jalutama minna.
Mul jäi ausalt süda seisma.
Meil on selline kehva ja vana värv ka, mida ei saa lukku panna. Selle ennetamiseks tirisin ma suure ämbri kividega värava ette, et Mari seda lahti ei saaks, aga ju siis oli keegi unustanud ja selle eest ära lükanud. Tulemuseks põgeneda üritav laps.
HOLY SHIT!
Edasipidi olen pidevalt skepiline Mari asukoha suhtes. Kas ta ikka on praegu kodus? KAS ON?!
Ja üldse, mõtle, kui Kardo poleks Mari märganud. Suure tõenäosusega oleks keegi üsna pea märganud, et mingi beebi mööda tänavaid seikleb ja oleks ta kinni nabinud. Aga edasi? Kuidas see inimene oleks teadnud, KELLE laps see on? Kas sellepärast kirjutavadki head emad oma laste kombekate sisse nende nimed ja numbrid? Oh wait, head emad vist ei lase oma lastel rahulikult metsa joosta…
Väga piinlik lugu, ma isegi hea meelega ei jagaks seda, et inimesed mind sõimata ei saaks, kui hoolimatu ma olen, aga ma jagan ikka. Lihtsalt selle pärast, et näidata, kui haigelt kiiresti sellised asjad juhtuda võivad. Ta ju sekund tagasi istus meiega terrassil kui ma liha keerasin ja selle ajaga kui ma olin jõudnud salatit tõsta, oli ta rändama läinud. No ikka täiesti absurd!
Ilmselgelt on meil uut aeda vaja ja Marile kaela nimesilti nagu kassidel on 😀
33 kommentaari
ma ise suutsin Inglismaal olles ära eksida. vaneamad saatsid mind 5ndas klassis sõbrannaga inglismaale ja seal kuskil suvalises
väikelinnas poes olles sattusin mina olema viimane, kes kassas maksis ja välja jõudes ei näinud ma autot mitte kuskil. käisin
seal parklas ringi ja otsisn ja hüüdsin, aga ei midagi. õnneks olime just enne käinud kellegi sugulasel seal linnas külas ja ma
jalutasin tema maja juurde tagasi. sinna jõudes sõitsid ka teised maja ette just siis ja ütlesid, et olid näinud mind sinna poole
jalutamas. see oli u 95 a, siis ei old ju ka mobiile igal lapsel 😀
aga hoopis hullem lugu juhtus u 6-7 a tagasi, kui ma ise leidsin ühe lapse. nimelt oli mul isa näinud Pärnu mnt viaduktil sõites, et
teisel pool teed autotee ääres sõidab mingi u 1,5a kolmerattalisega. mõtles, et natuke imelik aga kuna oli kiire, siis ei pidanud
kohe kinni ka. õnneks elasime too aeg täpselt teisel pool viadukti ja ta pidi mind arsti juurde viima, tee viis uuesti linna poole.
viaduktil olles isa otsis seda väikest poissi silmadega ja korraga avastasime, et ta on teisel pool teed juba (ma ei kujuta ette,
kuidas ta üldse tipptunnil üle pärnu mnt sai!!) ja vurab viaduktist üles nõmme poole taas autotee ääres nn rattateel. vaatasime
üksteisele otsa ja oli sõnadetagi selge, isa tegi foori juurest tagasipöörde, sõitsime poisi juurde, mina hüppasin autost välja ja
tõstsin ta kõnniteele koos rattaga. isa helistas samal ajal 112, et väike laps üksinda. ma üritasin selgeks teha, kas ta on eestlane
või venelane või mis nimi on jne. kiirabi just siis hakkas autot välja saatma, kui korraga jäi üks jalgrattur meie kõrval seisma
endal ülihirmunud nägu peas. tuli välja, et see oli selle sama poisi isa. ütles, et olid tondi kandis õues seltskonnaga ja keegi oli
värava lahti jätnud ja kutt oli jalgrattaga uttu tõmmanud. õnneks läks kõik hästi ja poiss oli terve ja korras 🙂 aga ma ei taha
mitte kunagi tunda seda tunnet, mida võisid need vanemad tunda! siiani käib jutt seest läbi, kui sellele mõtlen! endal praegu
3,5a poiss kodus, aga õnneks on tema väga pelglik ja arg, et kardab kõike ja ei taha üksi mitte midagi teha 🙂
Minu tädi pere elas päris kaua vanaemaga vanaema kodus ja ümbrus on suur, kuid aiad on ümber. Ühel pool väike tiik ja teisel
pool suurem, pigem soostunud tiik. Ja maal ikka harjunud, et väravad nagunii ees ja kuhu siis ikka lapsed jooksevad, et las
mängivad omaette aias, kui äkki tädipoega enam ei olnud mitte kuskil ja jumal tänatud, et tädipoeg ise hõikas appi ka. Suurema
tiigi juures oli värav natuke katki ja väike laps ikka suudab läbi pugeda ja tädipoeg kukkus sinna soisesse tiiki, ise ujuda muidugi ei
oska. Õnneks jõuti õigel ajal, aga šokk oli suur.
SA POLE SUGUGI AINUS. Mu poiss ronis ka kord 10 cm aiaalusest praost läbi tänavale….. Kuumal suvepäeval mängisime
liivakastis, mis asus paar meetri kaugusel uksest… 🙂 (ja väravani oli u 40 m) mõtlesin et lippan korra tuppa toon pudeliga vett ja
seni kuni ma pooleliitrise pudeli veega täitsin jalutas naabermajas elav mees mu lapsega värava poolt ukse suunas ja ütles et poiss
lipsas aiaalusest praost läbi ja otse sõiduteele 🙂 Usun et ka sinu naabrid oleksid märganud ja teadnud kelle laps see on 🙂
Minu ema rääkis mulle, kuidas mu vanem õde ära kadus. Vanust ei oska öelda aga igatahes mina olin umbes
paari kuune olnud, ema ja isa olid tahtnud kiirelt poes ära käia ja jätsid minu vanema venna hoolde. Ja vanem
õde jäi ka koju. Tagasi tulles, ema vaatab, et õde kadunud. Küsib venna käest, et kus õde on ja tema oli selle peale
öelnud, et ma pidin gertut valvama mitte mari ja viimati mängis ta maja ees pori loigus. Ema ja isa otsisid igalt
poolt ja no last ei kusagil, käisid isegi maja lähedal oleva tiigi toigastega läbi. Mingi hetk tuli emale meelde, et
minu õde ja vend käisid vahest naabrinaise juures mängimas. Ja sealt nad õe leidsidki, kes mängis vana raadioga,
teadmata, et ema ja isa olid pool metsa läbi kamminud tema pärast. 😀
Mina panin kunagi lasteaiast plehku.
Olin 2-5 aastane vist? Igatahes
mäletan seda kummalisel kombel
ülihästi. Asi oli nii, et ema viis mu
hommikul lasteaeda, aga mina ei
tahtnud üldse minna. Kui ema oli
lahkunud ja mina riietusruumis olin,
mõtlesin, et jooksen emale järgi.
Jooksingi siis välja ja jõudsin emale
tänavale järele. Mitte ükski
kasvataja ei märganud mu lahkumist.
Mina olin 5-aastane, kui ma oma vanemate PULMAS ära kadusin.. Võinoh, ma olin koos oma vanaonuga läinud tema sõbra
juurde kaasa korra. Vanaonu ütles kellelegi möödaminnes, et ütleks vanematele edasi, et ma temaga kaasa lähen. Ju siis oli
parasjagu mingi tegevus pooleli, et kohe ei saanud öelda ja siis juba ununes info edastamata. Vanemad said oma pulmapäeval
päris tubli aja last taga otsida kuni ma rõõmsalt kepseldes vanaonuga tagasi peole tulin. Oeh.
Nooremad vennad on mul ka ikka seda peavalu vanematele põhjustanud. Mäletan, et ühele meeldis väiksena lausa ennast ära
kaotada. Ta vabandus oli alati “aga mina ju tean kus teie olete”. Ükskord näiteks jaanipäeval, palju rahvast ja järsku umbes 5-6
aastane laps jäljetult kadunud. Otsimine kestis mõnda aega. Isa jäi paigale, et äkki tuleb tagasi. Ja tuligi, sikutas isa üks hetk
varrukast, et ta tahaks limonaadi saada nüüd.
Teine vend kadus ükskord Soomes ühes kämpingus ära, kus olid järsud kaljuseinad. Kuna mul ema läheb alati endast nii välja,
et otsimisega väga tegeleda ei suuda, siis olin mina juba nii vana, et võtsin enda kanda. Küsisin kõigil kämpingus olnutelt, et kas
nad on näinud lumivalge peaga umbes 5 aastast poissi. Mõtte tegid hirmuäratavaks need järsud kaljuseinad, millele laps võis
turnima minna. Ma täpselt ei mäleta, kus ta siis lõpuks oli, aga tervena ta üles leidsime.
Ma kaotasin ka lapse ära. Poiss oli siis kahene
ja me perega maal sugulastel külas. Elumaja oli
mäe otsas, saunamaja mäe all, sauna taga tiik ja
tiigi kõrval aiamaa. Oli suvi ja istusin mina
sauna peoruumis ja vestlesin oma vanaemaga.
Laps oli ka minuga ja ukerdas niisamuti toast
õue ja tagasi. Ühel hetkel läks laps jälle õue ja
tatsas isa juurde, kellega koos hakati üles maja
juurde minema. Nii umbes 15 mintsa hiljem
läksin neile järgi aga eest leidsin ainult lapse
isa, kes ei teadnud midagi sellest, et poiss tema
kõrval kaasa kõndis. Ma pole vist elus nii
kiiresti jooksnud, kui siis ja esimene suund oli
ikka tiigi juurde. Enne tiiki jäin seisma ja ei
julgend vaadata, sest kartsin, et ta on seal. Siis
olid juba sugulased ka jalul ja kinnitasid mulle,
et tiigis pole kedagi. Sealt jooksin põllule
traktorite juurde. Jne jne… kõik teised hüüdsid
teda, aga ma ei suutnud häält ka teha. Peas oli
miljon mõtet… lõpuks, kui olin juba kolmandat
korda tiigi juures käind ja aiamaa läbi jooksnud,
hüüdis mu täditütar, et leidis lapse üles. Poiss
istus heneste peenra vahel ja sõi hernekaunu.
Vait nagu sukk ja endal õnnelik nägu peas. Ja
kui ma siis selle lapse juurde jõudsin, see
kergendus oli ulme lihtsalt. Koju sõites
kontrollisin koguaeg, et kas ta ikka on autos ja
õhtul, kui ta magama jäi, tuli mul pingelangus ja
ma lihtsalt ulgusin. Selle öö passisin ma tema
voodi juures. Nüüd poiss 11 ja mul on siiani
alalhoiuinstinkt ja paanika, kui ta pole õigel ajal
kodus… see tunne ei kao. Seda mida ma läbi tol
päeval elasin ja se tunne, kui ma sinna tiigi
äärde jookisin, arvates, et leian seal oma
lapse…… seda tunnet ei soovi oma
vihavaenlasele ka. Prrrrr….siiani tekitab
külmavärinaid.
Last ma ära kaotanud ei ole, aga juhtus midagi veel hullemat. Ma unustasin oma lapse beebi kiiku umbes 15 minutiks. Ise niitsin
muru ja arvasin, et mees on lapsega, aga mees arvas, et mina olen lapsega. Ma lihtsalt tänan jumalat, et mu pojaga midagi ei
juhtunud ja olen õnnelik, et ta seda ise ei mäleta ja on nõus veel kiiku istuma.
Mina olevat väiksena riidepoes alati ennast riiete vahele peitnud. Just need ringikujulised riidenagid, mis poeruumi keskel
tavaliselt asuvad. Ronisin sinna täpselt keskele ja ega pisikest pätakat ei näe sealt vahelt küll. Emal muidugi esimesel korral pidi
süda seisma jääma, et laps on kuskile mujale ringi uitama läinud.
Mina kaotasingi lapse ära. Tulin puhkamast saarest ja
öhtul pool 10 ruttu poodi. Pliks oli 2,5 siis. Meil alati nii
olnud et ma maksan ära ja ta viib samalajal ostukäru
ära ja tuleb tagasi. Aga vot ükskord ei tulnud. Öues oli
pime, käisin seal hüüdmas, otsisime müüjatega poest
seest, turva tuli appi. Hakkasin juba poöitseisse
helistama kui turva tuli ja ütles et leidis kaamera abiga
üles. Plila oli ostukäruautosse roninud mis oli igatepidi
keskel ja ümbritsetud ülejäänude kärudega koos ühe
teise lapsega. Aga plika oli kinni jäänud sinna ja nuttis
vaikselt. Löpuks kui ta kätte sain olin nii vihane et ta ei
vastanud sest see möte et olen ta kaotanud ja et ka
tema mibd otsib vöi et keegi ta kaasavöttis .. Jube
Mul on laps 6ne, aga oi kuidas ma ette muretsesin, kui kuu aega tagasi Disneylandis käisime. Kirjutasin talle inglise keeles kirjad ja
telefoninumbrid taskusse, sest võõral maal ei saa laps ju ka eesti keeles öelda, et ta kadus ära. Õnneks ei läinud laps kaduma 🙂
Talle on samas tuhat kolmsada korda sõnad peale loetud, et kui kaob linnas ära, siis mitte kuhugi ei liigu, vaid seisab ühe koha peal
😀
Mul juhtus hiljuti oma kolmeaastasega nii, et olime mänguväljakul. Mina istusin pingil, laps mängis lähedal asuvatel
atraktsioonidel. Asukohta mina ei muutnud. Jälgisin last koguaeg. Mingi hetk tundus mulle kahtlane, et ta eemal seal nii rahulikult
tükk aega seisab, seljaga minu poole. Hõikasin teda, ei kuulnud. Mõtlesin, et okei, ju tal on huvitav. No minutikese hiljem ikka
süda käskis vaatama minna, et mis teeb seal. Ja tema nuttis südamest, ta oli minu ära kaotanud. Ei leidnud enam mind üles (oleks
ta selja taha vaadanud, oleks mind näinud). Mu emasüda lõhkes valust kuuldes, et ta arvas, et ma läksin ära ja jätsin ta sinna
maha… JUBE!
Kui me väikesed olime, ma umbes 5-6 ja õde 3-4 siis meie hakkasime vanaisa juurest maalt ise koju minema nii umbes 10 km oli
minna. Vanaisa ja isa nägid küll et me läksime, aga juu siis nad arvasid et sõitsime niisama ratastega (kuna vanaisa elas üsna metsa
sees ). Ja ükshetk taipasid et kuidagi vaikne on aga meie olime siis juba poole teepeal. Siis tulidki vanaisa meile autoga järgi,
Karistuseks pidime õunu korjama.
Minu emal oli nii, et kui mu vend oli 2 aastane ,
siis emps tegi toas suua ja vend oli aias
mangimas koos isaga. Isa jamas mingi autoga
seal. Elasime metsa sees ja kuskile pole seal
minna. Naabreid ka pole. Isa laks korra kuuri
ja kui tagasi tuli siis venda polnud. Motles et
kull mangib teisel pool maja. Pole nagu hullu
ka. Autoteed ega midagi umberringi pole ja
aiast valja ei saa. Aga samal ajal oli meil ehitus
pooleli. Ja mul emps nagi teiselt korruselt
aknast kedagi mooda lipsamas. Algul ei teinud
sellest lugu aga siis hakkas motlema et teine
korrus ju, ja ehitajaid pole, et kuidas saab
keegi nii korgel kondida. Vaatas siis aknast
valja ja nagi et mu kahe aastane vend tatsab
poole meetri laiusel reelingul (noh see asi mis
pannakse maja seina aarde et ehitusmehed
kondida saaks. Vend oli seljaga ema poole. Ta
ei teadnud mida teha, sest kui ta nime huuab
siis ta ju poorab jarsku ringi ja kukub alla, sest
see laud oli nii kitsas mille peal ta kondis.
Lopuks oli nii et isa ootas all maa peal, et akki
saab kinni puuda kui midagi juhtub ja ema
samal ajal laks hiirvaikselt aknast ta selja taha
ja krabas ta kinni. Niiiii hirmus minu meelest.
tellingul ikka, mitte reelingul 😀
Mu bend oli u 3a kui lasi ka lesta. Värav oli kinni, ei tea kuidas minema sai. Nii 0,5km oli ikka plaganud kui kinni saime 🙂
Ikka VEND 😀
Oi see käib tõesti neil saadanatel
kähku. Mul pliks 4a, elame väikeses
külas, lasteaed on nt kohe üle tee.
Hommikuti viib last aeda mees, panid
esikus riidesse kui mehel meenus, e
lõunasöök vaja kaasa pakkida. Läks
ise kööki ja ütles plikale, et oota
siin. Üle 2-3 min ta seda lobi sealt
potist karpi küll ei tõstnud aga kui
esikusse jõudis oli plika läinud.
Eeldas, et no ju läks juba trepist
alla ja ootab all. Läks ise välja,
last ei kusagil, kikkas lasteaia
poole, vasakule-paremale, last ei
kuskil. Mõtles siis, et äkki peitis
ennast toas hoopis kuskile ja nüüd on
seal luku taga. Läks vaatama, aga
keda pole on plika. Uuesti trepist
alla, tiir ümber maja, südamerütmi
tormiline kiirenemine, ala autode
alla ja prügikonteinerisse vaatamine.
Last mitte kuskil. Lõpuka siis lonkis
last nimepidi hüüdes lasteaia poole,
et no kuskil peab ta ju olema. Talle
jalutas vawstu üks ema kes küsis, et
kas otsite ühte väikest tüdrukut, ta
on juba lasteaias. Ja oligi
lasteaias, riidest juba lahti ja
sandaale jalga panemas. Ühesõnaga see
suslik, lidus elu eest jalad selgas
lasteaeda, et issile NALJA teha 😀
Ma mäletan SIIANI, kuidas mingi 3-4-aastasena kaltsukas oma ema ära kaotasin ja nutma puhkesin. Tippude tipp on muidugi see,
et kui üks tädi hakkas uurima, et mis mul juhtus ja milline mu ema välja näeb, siis ma ütlesin, et “väga ilus ja lilleliste
kõrvarõngastega”. Mul on kaks nooremat õde kah, nood on isegi radikaalsemalt ära kadunud. Kui nad mingi 3-4sed olid, siis
võtsid ühe ratta, panid mõlemad sandaalid tagurpidi jalga ja läksid aluspesu väel “vanaema juurde sööma”. Vanaema elab mingi 3
km kaugusel………
ei, ma ütlesin hoopiski, et “kõige ilusam” 😀
Väga jube! Lapsed on tõesti mega kiired ja meistrid ära põgenema, ära peitma end :D. Ma oleks ka täiega shoki saanud! Meil oli
metsas nii,et laps enam ei tahtnud seeni korjata, minul aga isu täis veel ei saanud. Järtsin akna lahti, aeg ajalt jutustas minuga ja
mängis ajaviiteks telefoniga kuniks ma natukene seeni veel korjan, koguaeg jälgisin mis piiga teeb. Istus mul kõrvalistuja esi istme
peal. Hakkasin auto juurde minema,hästi vaikselt,et vaadata mis laps teeb. Vaatasin aknast esi istmele ja täidsa lõpp, last ei olnud
enam seal. Mind valdas paanika ja hakkas kohe Dorat hõikama, järsku hõikas taga istme pealt mulle pisike piiga, ise lõkerdades. Ta
oli üle käsitoe taha istmele läinud ja ma ei taibanud sealt kohe vaadata. Esimene asi oli kohe,et tegi auto ukse lahti ja kõndis ära
kuskile. Käed värisesid pealt seda korralikult!
Minul juhtus 5-aastaselt nii, et ema saatis mu
mingi ekskursioonibussiga Viimsi jõulumaale.
Kui tagasi jõudsin,siis pidin teda Viru hotelli
ees ootama. Tol ajal keskust veel polnud.
Telefone polnud ka. Buss jäi hiljaks ja vaatasin,
et ema pole ka hotelli ees. Mu lapseaju mõtles
tol hetkel, et noh, buss jäi hiljaks ja ema läks
tagasi koju. Tegelikult oli ema veel rohkem
hiljaks jäämas kui buss. Otsustasin, et mis seal
ikka, lähen siis jala koju. Elasime tol ajal
Mustamäel Szolnoki lähedal. Tatsasin vapralt
Koidu trollipeatuseni välja ja millegipärast ei
läinud ma edasi Kristiine poole vaid keerasin
Kopli poole. Siis hakkas juba külm ja ma olin
ikka suht lost. Nutsin üksi tänaval ja
tagatipuks läksin suvalise kopli trammi peale
ja tihkusin seal nutta edasi. Kellelegi midagi ei
öelnud. Lõpuks üks naisterahvas küsis, et mis
juhtus. Rääkisin loo ära ja ta otsustas mu koju
ära viia. Aadress oli peas õnneks. Helistas
kodutelefonile ka, aga ema oli siis juba
paaniliselt kesklinnas mind otsimas. Jõudsime
koju ja ema polnud ikka seal. Tädi jättis ukse
vahele kirja, et viis mu kõrvalmajja sõbranna
juurde ja kõik on okei. Kui sõbrannakale
jõudsin, siis ema oli just neile helistanud
hüsteeriliselt. Seejärel jalutasin uuesti koju
ÜKSINDA ja seiklus oligi läbi. Minul oli hirm
vahepeal, aga ma ei kujuta ette ka, mis tunne
mu ema need mitu tundi valdas…
Mäletan ise hetke, kui olin niiumbes 6-7. Olime vanematega mandril perel külas ja vahetult enne kojusõitu hüppasime ka laagri
maksimarketisse. No minee perse, korralik pood saarlase jaoks :D. Olles saialeti juures, pöörasin selja oma perele ÜHEKS
SEKUNDIKS ja pöörasin tagasi ja ei näinud neid enam. JA PAANIKA! MA JOOKSIN MÖÖDA POODI NUTTES RINGI, ET
KAOTASIN EMMEISSI ÄRA. Mind sai kätte üks tore müüja, kes lahkelt üle poe läbi kölarite teatas, et väike Kateriin otsib oma
emaisa. Nii me siis jälle kokku saimegi. Kogu lagi on muidugi see, et ema seisis alles saialeti juures.. Ma lihtsalt ei tundub teda
seljatagant ära :D.
Seega, happens 😀
ma ükspäev leidsin poe eest ühe sellise pooleteistaastase. vaatasin, et on ilmselgelt pisut väike omapäi jalutamiseks, aga
ema ei paistnud kusagilt. tahtis muudkui edasi kusagile minna, aga ma rääkisin temaga ja katsusin paigal hoida, siis lõpuks
paanikas ema jooksis poest välja:) tüdruk ei kartnud midagi ja oleks selle ajaga juba eiteakuhu jõudnud…
Ju siis on kõikidel samavanadel komme minema joosta, jumal tänatud, et teistel ka juhtunud on 😀
Minu vend oli kûll vanem, 5aastane, aga meil
juhtus selline lugu, et meie läksime emaga
Stroomi randa, vend ütles, et ei taha kaasa
tulla ja jäi kasuisaga koju. Lõpuks kui meie
koju Mustamäele jõudsime, oli vend kadunud,
mõtlesime, et äkki mängib maja ees, aga 10-
15min hiljem kui ta koju tuli nuttes rääkis ta,
et oli ikkagi ümber mõelnud ja enda targa
peaga järele tulnud meile, 2trolliga sõitnud+1-
2km kõndinud randa, aga ei leidnud meid üles
ja tuli tagasi koju. 5aastane ja üksi sellist
teekonda ettevõtma. Hull:D
Kõige naljakam on siinjuures tüüpiline mehe reaktsioon: “Mallu, Mari on tänaval!” 😀 selle asemel, et juba ise talle järgi joosta 😀
Ma oleks ikka enne jõudnud, sealt poolt maja, kus Kardo oli, ta välja ei saa
Mul on ka selliseid asju juhtunud. Ega enne ei oska
väikese inimlooma kiirust ja pugemisoskusi hinnata
ka. Igal juhul soovitan uue aia panna, oma närvide ja
lapse tervise huvides.
Sa ei ole sellises olukorras üksinda.
Mu peaaegu neljane otsustas alles hiljuti maal, et ei taha enam koos isaga sõbra juures olla ja sõitis sealt rattaga koju. Isa arvas,
et laps on toas sõbra mammi-pappi juures, sest pendeldas ka pidevalt sisse välja kui korraga avastas, et ratast pole maja ääres.
Laps oli ilusti umbes kilomeetri koju sõitnud, ratta õigesse kohta pannud ja meie juurde tuppa tulnud. Juba oli pesemaski
käinud, söönud ja vaatas multikat kui paanikas mees helistas, et last ei ole. Ma ei saanud aru, sest arvasin, et ta ise tõi lapse
koju, lihtsalt tuppa ei tulnud, vot selline seikleja meil-
Ja kunagine ülemus rääkis loo kuidas ta last läks hommikul lasteaeda viima aga lasteaia juures autost välja tulles ei olnud last
autos, ta oli lapse koju unustanud.
Mul juhtus selline asi, et laps tahtis lausa rattaga minema sõita 😀 Reeglina sõidavad nad lihtsalt ümber mänguväljaku ringe ja kõik
on korras. Mina siis seisan kuskil ja jälgin. Üks kord laps aga leidis, et metsa need reeglid ja mänguväljak, mina panen minema! Ja
nii oligi. Hakkas aga majade ja sõidutee poole sõitma ja mina pidin mingi 300meetrit lõpuks spurtima enne, kui ta kätte sain. Olin
omadega nii läbi, et isegi pahandada ei jaksanud 😀 Nii et näete – mõnikord panevad lapsed plehku isegi valve all olles 😉
Selle tarbeks on selline asi: http://nimeline.ee/kaepael-1
Suvel igasugu üritustel vältimatu abimees!
1,5a pole enam beebi:D Aga see
selleks. Ma usun, et selline lugu
igal vanemal kord juhtunud.
Me ka elasime maal suvilarajoonis kui
poiss oli u 1,5a. Värav oli ketiga
kinni aga ma ei tea mis valemiga oli
laps sealt vahelt end välja
nihverdanud ja lasi tõukeautoga mööda
teed. Mul pole iial nii kiireid jalgu
olnud!!! Õnneks küll vaikne tänav aga
ikkagi, iial ei tea mis ” rallimehed”
platsis.