ausa naise heietused vol 1

Nagu ma eile ütlesin, siis kohe kui ma silmad lahti tegin, oli mu esimene mõte, et appppii, tahaks üle lasta selle ürituse. Mitte sellepärast, et ma abielluda ei oleks tahtnud, aga mul hakkas natukene pinge sisse tulema. Muuseas, pinge selle pärast, et kõigil teistel meie ÜMBER tundus nii suur pinge sees olevat ja ma arvasin kuidagi, et inimesed eeldavad pulmapäevast mingit..perfektsionsmi. Ma etteruttavalt ütlen, et meie jaoks see päev oligi perfektne!

Ühesõnaga, hommikul oli nii palju asju tegemata ja otsustamata, aga ma otsustasin, et ma tegelen kõigega jooksvalt ja põdema ei hakka. Ma ausalt saingi sellega peaaegu lõpuni hakkama. Vahepeal tuli selline tunne, et ma hakkan nutma ja oksendama, aga ma hoidsin kõik kehavedelikud sees ja tulin kella 11ks Schlössle hotelli junior sviiti meiki.

Sviit oli (ok on, sest ma istun praegu ka siin voodis) nii ilus ja fancy, ma pole ausalt elu sees nii ilusas hotellis viibinud. Mitte, et ma muidu üldse mööda viietärnihotelle ja sviite laseksin, aga noh, just sayin’. Igatpidi mugav ja luksuslik tuba. Toas on isegi kapslimasin millega kohvi teha ja maailma pehmeimad sussid ja hommikumantel, mis ei ole kare nagu vana nuustik. Vaadake, kui lihtne on mind võluda.

Kristi Petolai hakkas mulle meiki tegema ja nagu mainitud, ei olnud meil mingit ideed, et mis meigi ja soengu me teeme. Mõtlesime, et las ta hakkab kuskilt otsast pihta ja siis vaatame, mis välja kukub. Ma lihtsalt usaldasin teda 100%, sest tema tegi ka meie Nipiraamatu loo meigid/soengud ja ma jäin super rahule, seega ma ei muretsenud kui talle vabad käed andsin. Kristi portfooliot saab näha SIIT LINGILT. 

Ühel hetkel tuli siia veel fotograaf Laura Strandberg, kes “ei pildistanud mu pulma, vaid tegi kunsti”. Igatahes ei suuda ma tema pilte ära oodata, sest kui inimene suudab telefoniga suvalise instapildi nii ilusa teha, siis mida ta jumala eest selle kaameraga veel tegi?! Laura töödega saate tutvuda TEMA KODULEHEL. No vaadake neid pulmapilte. Kas te ei ootaks ta fotosid? Mina ei jõua igatahes oodata!

Veel valgus sisse Janek, kes teeb mulle pulmavideot ja TV3 võttemeeskond – kaameramees ja Anna-Maria Veideman-Makko, ning Kardo mu pulmakibuga. Siinkohal mainingi, et täna saab seitsmestes uudistes üsna närvis mind ja Kartsi näha. Üsna lühike looke, aga esmaspäeval päris selline pikk lugu, kus näitab ka mu pulma 🙂

Kohe kui Kardo tuppa astus, siis mu pinge kadus ära. Ma mõtlesin, et koos saame küll hakkama ja pole mõtet üldse põdeda. Kui mind ilusaks oli tehtud ja Kardot ka, siis läksime me ilupilte tegema vanalinna peale. Tripime siis rahumeeli ringi ja äkki, keda me näeme? Eks ikka Kristjan Kannukene’t, kes oma viiuli ja kauni kaaslasega jalutasid. Kristjanil kohe viiul välja ja hakkas meile viiuldama, samal hetkel õpetas Kardo mind valssi tantsima, mis meile hiljem väga kasulikuks osutus. Näete, ei pea sada aastat enne muretsema, et ei oska oma esimest tantsu tantsida. Võib juhtuda, et tuleb Kristjan Kannukene ja mängib sulle viiulil lugu, et sa saaks paari mintaga tantsu selgeks. No worries!

Nii tore oli vanalinnas jalutada. Kõik soovisid õnne ja ütlesid, kui ilusad me oleme. “Ma loodan, et ükski mu sõbranna mind praegu ei näe,” nentis Kardo mitu korda. Õnneks ei näinudki!

Kui pildid tehtud said, oli meil veel natukene aega ja kõht hirmus tühi. Seega tulime hotelli tagasi ja hakkasime Kardo ja Lauraga hotelli restoranis sööma. Ma pole kunagi nii uhkes restoranis ka käinud! Esiteks toodi meile auravad soojad rätikud, et me saaks oma käsi puhastada! Jeerum, ma kavatsen elu lõpuni nüüd igas söögikohas seda nõuda, nii lahe oli 😀 Vaevalt, et ma muidu kunagi käin sellistes kohtades, kus sellist lõbu pakutakse, seega ma vast vaid nõudma jääkski. Või tulen Schlössesse tagasi, sest ka toit oli imeline. Minu veis oli nii maitsev, ühtlasi ka nende isevalmistatud erinevad leivad-saiad ja näiteks süsimust kalamarjavõi! Nagu… vau.

Kõhud täis, sõitsime taksoga lossi, taksos mõtlesin mina ka lõpuks enda vande üsna välja. Ma võin kohe ära öelda, et ma unustasin selle õigeks ajaks ära ja olin sunnitud improviseerima 😀 Aga see selleks. Lossis oli hull sagimine. Esiteks vaatasin ma peosaali – Grete Väikene-Küünal oli seal IMELIST TÖÖD TEINUD! Ma ei suuda uskuda, et samal ajal kui mina meigitud sain ja niisama jalga kõlgutasin, tegi tema kogu selle raske töö ära ja sai niii niii niii hästi hakkama. Ausalt ka, ma soovitan teda igati, sest kõik külalised kiitsid kaunistusi ja magusalauda ja…kõike! Aitäh sulle, kallis inimene! Grete töödega saab TUTVUDA SIIN.

Pohhui, istuge, kuhu tahate!

Me seal sibasime natukene ringi, sest ka minu kaks teist fotograafi tahtsid pilte teha – Marianne Ubaleht ja Maaris Puust. Tegime siis nendega ka mõned klõpsud, kui juba inimesed jõudma hakkasid ja mina pidin ennast ühte tuppa ära peitma, et inimesed mind ei näeks. Pulmaisa tegeles õnneks minu eest selle asjatamisega. Külalised aeti sinna..kivikoopasse, kus mul tseremoonia toimus, mina ja kasuisa ootasime seal toas, et millal me altari ette kõndida saaks. Vot SIIS tuli mul närv sisse. Ma taipasin, et oih, ma olen selle altari ette kõndimise mussi ära unustanud ja ma ei mäletanud enam vannet ja mul läks jälle süda pahaks ja ma tahtsin nutta ja oksendada ja minema joosta ja veelkord nutta ja oksendada, kuni pulmaisa Ingar Dubolazov tuppa astus ja ütles, et kallid sõbrad, nüüd on aeg!

Siis ma vist ütlesin, et oh sa p’*s ja haarasin kausuisa käevangust kinni.

Mu jalad värisesid nagu haavalehed, kui ma altari ette kõndisin. Sõbrake Jüri mängis kitarri ja osad inimesed lahistasid nutta, mistõttu tulid mul ka pisarad silma. Ma ei tahtnud nutta! Esiteks oli mul väga ilus meik ja teiseks ei meeldi mulle väga oma emotsoone näidata, seega üritasin mõelda ma võimalikult väheilusatele asjadele. Nõnda seisin ma altari ees ja mõtlesin: “surnud kassipojad, vaesed pensionärid, niiii vaesed pensionärid, aaah kurat, see on kurb, et osad nii vaesed on! Ja surnud kassid ka! Fakk! Mis on neutraalne asi? Kapid! Kapid!!”. No umbes sellised normaalsed mõtted olid mu peas, kui ma lõpuks Kardo kõrvale jõudsin.

Meie sõbrake Kiku oli meile nii ilusa kõne teinud, mida ma eriti kuulda ei saanud, sest Mari lihtsalt röökis nutta (ju siis tal oli ka helge moment) (selle pärast lapsi pulma ei kutsutagi!!) ja ma pidin teda süles hoidma ja Mashat ja karu näitama, samal ajal Kardoke ta nina pühkima. Romanss ja täiuslik altari ees olemine!

Siis saime meie Kardoga oma vanded ette lugeda. Tema oma oli nii armas ja kuna see oli tal paberil kirjas, siis ma saan selle siia ka panna kirja, aga ma praegu tõõõõesti ei viitsi. Minu oma nii armas ei olnud, sest see lõppes sõnadega: “Ma vannun, et sa ei pea iial muretsema, et ma sinuga raha pärast abielluks, sest nagu me mõlemad teame, ei ole sul seda nagunii!”.

Aga siis sai see tehtud ja minul kadus igasugune pinge pealt. TEHTUD, TEHTUD, TEHTUD – võis hakata lõbutsema!

Ma enam ei viitsi edasi kirjutada. Kuidas õhtu edasi läks, kirjutan näiteks nädalavahetusel. Kommentaarides võite öelda, et millest te täpsemalt teada tahaks ja mis huvitab. Aga teie BE COOL, aitäh teile õnnesoovide eest ja me nüüd Kartsiga lamame edasi 🙂 Teie, Mariann Treimann