ausa naise heietused vol 2

Mina ei saa üldse aru, miks inimesed mult enne küsisid, et mis see pulma ajakava on. Kui ma vastasin, et ma ei tea, olid kõik väga üllatunud. Ütlen kohe ära, et mul polnud vajagi seda teadmist, sest selle jaoks on pulmaisa. Tema teadis täpselt, mis toimuma hakkab ja andis kenasti teistele ka teada. Ühesõnaga kui tseremoonia sai läbi, oli järg pildistamise käes. Perepildid, sõbrapildid, grupipildid – kõik said tehtud!

Seejärel kõlistasime natukene klaase, meie saime Kardoga välja lõigata oma tulevase lapse, saime teineteise käed pattudest puhtaks pesta ja pulmaisa pidas meie tutvumise kohta väikese kõne. Terve selle aja oli Mari väga pahur, kuni ta lõpuks avastas kaks enda lemmikasja – pastakad ja Triinu!

juba me suundusimegi üles sööma. Ma olin lausa hämmingus, kui ilus kõik oli. Suured-suured tänud uuesti Gretele ja Menu cateringile, kõik oli ilusam kui ma isegi ette oleksin osanud kujutada! Mulle enne öeldi mitu korda, et vaata, et sa ise oma pulmas ka sööd, pean nentima, et ma sõin ainult Kardo taldrikust. Aga siiski, super hea oli ja kõik kiitsid 🙂

Mingi hetk hakkasid igasugused toredad mängud, pulmaametite jagamine, toostid, pitsid. Vahepeal sai meil fotobox ka valmis (www.booth.ee) ja inimesed hakkasid sinna voorima. No jessake, te ei kujuta ette ka, mis hitt see meie pulmas oli. Pilte tehti niiiiiii palju ja seal oli pidevalt järjekord. Mingi hetk oli mul tunne, et ma jäängi sinna karpi, sest kõik tahtsid ju teha pilti meiega. Samas ega ma ei kurda – edevusehunnik, nagu ma olen.

Hehe, naljakas lugu oli see, et üleval korrusel oli üks pesulõksudega nöör, kuhu neid pilte kinnitada sai. Selle all olid teeküünlad. Loomulikult avastasime me poole lapaduu tantsimise ajal, et meil on tekkinud väike tulekahju. Õnneks ei midagi traagilist, paar pilti kärssasid ainult ära, ülejäänud ikka päästsime. Muuseas, kuna booth’ist tuli välja igat pilti 2 laari, siis võtsid külalised ühe endale ja andsid teise mulle. Seega on mul nüüd üüratult lahe hunnik pilte. Kellel on ideid, mida nendega teha, siis ootan põnevusega!

Muuseas, ma tegin drastilise vea ja valisin kisakõrideks kaks inimest, kes KOGU AEG kibe karjusid. Mulle ühel hetkel tundus, et ma olen juba mokkapidi Kardo külge kleebitud ja mu lõug oli üli punane, nagu mingi….ma ei teagi, kes teeb nii :)) Mitte, et mul Kardo musutamise vastu midagi oleks.

No ja siis me mängisime, vahepeal vaatasime rakette. Sealkohal udjasin mina kõiki rõdule rakette vaatama, osad aga jäid alla. Ütleme nii, et rõdul varjas üks tammeke pool show’d ära. Aga teate. Rakettidega lasin ma õhku oma nime ka, nii et Kaasik sai siis seekord niiviisi minema saadetud.

Kuna siis oli kell päris palju, siis on mu mälestused natukene segased 😀 Ma mäletan, et Kaspar, Kiku ja Marie viisid mu metsa, et ma sipelgapissi prooviks (?????). Meelis, Leen ja Sander röövisid mu ära ja nõudsid vastutasuks tibutantsu ja kaht pudelit viina. Nad saatsid Kardole tõestuseks pildi, et ma olen elus (muidu kõik arvasid, et ma mega surnud :D). Pildil olin ma mänguväljakul ja kiikusin. Kuna Kardo on terve elu ju Nõmmel elanud, siis ta teadis väga hästi, kus see mänguväljak on ja ta plaanis mulle järele jooosta ja mind niisama ära päästa.

Pulmaisa vist veenis ta ümber, seega lõpuks nõustuti tingimustega, mind susati pagassi ja viidi lossi ette, kus kõik külalised natukene tibutantsu vehkisid tantsida. Siis lasti mind pagassist välja ja pidu sai jälle jätkuda!

Peol kuulasime bändi – Freddy Tomingas tegi tõesti SUPER tööd, ma ei jõua ära kiita. Me kõik tantsisime niiiiiiii palju, et mul oli tunne, et mingi elu trenn sai sellel õhtu tehtud! Lisaks mängsime veel ülipalju mänge, tegime veel pilte, jooksime mööda lossi ringi, sõime, jõime, vihtusime tantsu, kallistasime, musitasime ja pidutsesime.

Ma isegi ühel hetkel enne pulmi arvasin, et ma raudselt kell 1 magan juba kuskil nurgas, siis tegelikult lõppes pidu meie jaoks kell pool neli, mil me oma sviidis silma looja lasime. Aa ei, enne istusime voodil ja lugesime oma rahahunnikuid – oli see vast tore 😀

Hommikul ärkasime kell 9 ja avastasime, et esimest korda meie suhte jooksul olime me just esimesel abieluööl maganud kahe eraldi teki all 😀 Meil kodus on igatahes üks suur tekk, aga kuna hotellis oli neid kaks, siis olime öösel kuidagi laiali valgunud. Mis seal ikka, läksime värisevate jalgadega sööma. Kõike oli nii palju ja esimest korda elus nägin ma sellist süsteemi, et ma pean teenindajale ütlema, et mida ma hommikusöögiks tahan ja siis see valmistatakse kuskil. Tavaliselt on ju kõik erinevad munad kuskil tünnides vms. Igatahes hirmus uhke. Ahjaa – värskelt pressitud apelsinimahl! Mmm!

Siis tellisime enda 5 tärni hotelli ette sendi takso, tõime lossist mu kleidi ja mõned asjad ära ja tulime koju abieluinimestena pitsat sööma.

Küll oli tore päev, aitäh kõikidele tulemast ja mul on nii kahju, et ma enam abielluda ei saa. Küll aga loodan ma üsna pea minna Triinu pulma, sest just tema oli see usin neiu, kes mu pruudikimbu kinni püüdis :))! Aga Mariann Treimann ei olegi üldse hull olla, ainult ise vaatan kogu aeg, et krt, Kardo Facebooki on sisse logitud, siis saan aru, et aaaa, see minu nimi… 😀