0
Lapse üles kasvatamine LAPSED Mari

muidugi-muidugi, tibuke!

20. juuni 2015

Reisil sattusin ma pealt nägema sellist olukorda, kus umbes 10-aastane poiss astus minu kõrval päevitava ema juurde ja nõudis raha, et ta saaks poest krõpsu osta. Ema ütles, et kuna poole tunni pärast on nagunii söögiaeg, siis pole mõtet isu rikkuda. Poiss nõudis krõpse edasi, aga natuke pahasemalt. Seejärel meenutas ta ema talle seda, et neil olla alles eelmine päev vestlus tervisliku toidu teemal. “Krõpsud ei ole sulle kasulikud,” korrutas ema. “Mis vahet seal on? Ma ei söö ju neid iga päeeeeev,” vingus poiss. “Eile alles sõid,” tuletas ema talle meelde. “Mis siis, ega ma iga päev ei hakka ju sööma,” vigises poiss aina pettunumalt.

Ema jäi vait ja päevitas edasi.

“NOH?” käratas poiss äkki. Selle peale ohkas ema ja hakkas käekotist rahakotti otsima. “Ära allu provokatsioonidele,” hakkasin mina ta kõrval õpetusi jagama. Naine pani rahakoti tagasi. “Ootad söögiaja ära ja kõik!”. Poiss lonkis pettunult basseini tagasi.

Hakkasin selle emaga rääkima “pehmode” teemal. Naise sõnul hakkab tal lõpuks poisist ikka kahju ja annab talle kõik, mida poeg soovib. Ma esimese hooga mõtlesin kohe, et see nüüd küll väga hea kasvatustöö ei ole, aga kohe hakkasin ma enda silmas seda palki nägema. Ka mina ise annan teinekord Mariga alla asjadega, mida ma alguses ei luba. Ma TEAN, et peaksin olema järjepidev, aga mõnikord on nii, et kui tema soovitud asi või tegevus just ohtlik pole ja ta piisavalt kaua viitsib seda edasi pushida, siis ma annan alla ja lasen tal teha/võtta/näppida/loopida.

Ise üritan ennast lohutada, et vähemalt on laps vastupidav ja ei anna kohe iga asja peale alla, aga tegelikult tean ma ju päris hästi, et lapsevanem võiks olla sihikindel ja lapsele reegleid õpetada. Aga see on…raske. Ma toon näite meie kodust – Maril tuli komme laua peale ronida. Küll me alguses keelasime teda ja tõstsime teda päevas mingi triljon korda laualt maha, siis ühel hetkel lihtsalt enam ei viitsinud. Tõstsime lihtsalt laua pealt kõik asjad maha ja keerasime toolid tagurpidi. Ehk siis selle asemel, et lapsele selgeks õpetada, et EI TOHI, leppisime lihtsalt sellega, et kui ronib, pole tal seal midagi lõhkuda ja loopida.

See basseiniäärne kogemus näitas aga, et ega lapsed seda ära unusta, kui ema kergesti leebub ja lõpuks ikka kõike lubab ja annab. Selle poisi ema ütles mulle ka, et emad ollagi leebemad, et isa sõna kuulatakse nagu rohkem. Kui ma selle üle mõtlen, siis tõepoolest on nii, et Kardo kas lubab, või ei luba. Mina olen selline, et lõpuks läheb ikka süda haledaks ja annan Marile just seda, mida ta parasjagu teha soovib.

mummuke

Kallid emad, kuidas teil on? Kas läheb mõnikord süda haledaks ja annate asju, mida alguses ei luba? 

Loe ka neid postitusi!

14 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Lena 29. juuni 2015 at 09:34

    Hei, ehk Mari-mammule vaja Rootsi seina, seda värgendust, mida saab tuppa paigaldada, igast ronimis-ja turnimisvõimalustega?
    Teeb sporti, ehk saab temast ka mägironija tulevikus 😀

  • Avatar
    Vasta marit 22. juuni 2015 at 01:37

    Meil on issi pehmo plikadega.
    Mina olen see kurjem ja kindlam. Aga tõsi küll, mõnel
    puhul jõuad isegi järeldusele, et algne ei oli põhjuseta.
    Sageli saavad ka lapsed aru, miks oli vaja meelt muuta,
    st saavad aru vahest kas meelemuutus tuli nende
    järjepidevusest või on meelemuutus tingitud olukorra
    ümberhindamisest.

  • Avatar
    Vasta Eerika 21. juuni 2015 at 12:33

    On seda järeleandmist ikka ette tulnud 😀 tean, et
    see just kõige tõhusam pole ja ikka aina rohkem ja
    rohkem üritan mitte järele anda ja hakkab lõpuks
    asi paika ka minema aga ega see asi päris paika ka
    ei saa kuna lapsed juba on kord sellised, et kui
    muud moodi ei saa siis kas pika pinnimise või
    jonniga äkki ikka saab 😀

  • Avatar
    Vasta S 21. juuni 2015 at 09:43

    ausalt öeldes, kui ma seda pilti nägin, kus Mari on lauale roninud ja naerab, siis mul jäi süda seisma:-)
    ta ju KUKUB MAHA sealt?! ei? ses môttes, et kui minu oma sellises kohas oleks, siis järgmisena teeks ta
    mingi pöörase liigutuse tahapoole vôi kôrvale ja… sellepärast diivan ongi absoluutne maksimum, kus ta
    olla vôib:-) ja seal tueb teda ka valvata, muidu viskab end pea ees alla:-)
    kas Mari ei kuku sealt alla? (mu poiss on paar kuud noorem)

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 21. juuni 2015 at 11:28

      Ta ei ole siiani nagu kukkunud jah, aga ta muud ei tee ka kui ronib. Lauale, kapile, aknalauale, riiulisse jne. Eks kunagi kukub, ju siis õpib 😀

      • Avatar
        Vasta iminene 30. juuni 2015 at 18:23

        Ära nalja tee, ma olen oma kaheaastasega kimanud erakorralisse abisse, sest et ta ÜKS KORD ronis laua peale, kui ma viieks
        sekundiks selja keerasin (pesin samas köögis olles nõusid) – sai peapõrutuse, jäi loiuks ja magama. Õnneks taipasin 1220
        helistada ja nõu küsida, need saatsid KOHE kiirabiauto välja.
        Midagi hullu ei olnudki, aga sellised laualt kukkumised võivad väga ohtlikud olla!

        • Avatar
          Vasta iminene 30. juuni 2015 at 18:24

          Ära nalja tee, ma olen oma kaheaastasega kimanud erakorralisse abisse, sest et ta ÜKS KORD ronis laua peale, kui ma
          viieks sekundiks selja keerasin (pesin samas köögis olles nõusid) – kukkus, sai peapõrutuse, jäi loiuks ja magama.
          Õnneks taipasin 1220 helistada ja nõu küsida, need saatsid KOHE kiirabiauto välja.
          Midagi hullu ei olnudki, aga sellised laualt kukkumised võivad väga ohtlikud olla!

  • Avatar
    Vasta Glacier 20. juuni 2015 at 23:15

    Meil ka issi see pehmem pool, aga vähemalt see kokkulepe, et
    kui üks on keelanud\lubanud, siis teine seda ei õõnesta.
    Vaidleme pärast, kui laps magab:)

  • Avatar
    Vasta Angeli 20. juuni 2015 at 21:05

    Mulle tundub nii, et emad poistega on leebemad kui isad
    ja ka vastupidi- emad tütardega on karmimad kui isad…
    Vb eksin… Aga naised meestega saavad ikka paremini
    läbi kui naised omavahel ? ps! Mul on kaks poissi… Ma
    igatahes ninnunännutan neid rohkem kui mees.

  • Avatar
    Vasta Mai 20. juuni 2015 at 20:27

    3 last, 2 juba täiskasvanud ja minu
    sõna oli raudpolt. Isegi kui vahel
    juhtus, et endal hakkas kahju, oleks
    ju võinud lubada, siis oma sõna ei
    muutnud. Ja isaga oli kokkulepe et
    üksteise sõnu ei muuda, kui üks oli
    jõudnud lubada või keelata, siis nii
    jäi ja lastel ei olnud võimalust meid
    üksteise vastu välja mängida. Jah,
    see tundub karm, aga teate kui palju
    kergem on pärast tiinekatega asju
    ajada…..

  • Avatar
    Vasta Kätliin 20. juuni 2015 at 20:11

    Pigem mul on vastupidi minu sõna
    kuuleb tütar ilusti, aga isale on
    juba väiksest peale pähe istunud..
    Isa lubab tal kõik teha.

  • Avatar
    Vasta Kristi 20. juuni 2015 at 20:08

    Ahjaa, mehega meil nii ei ole..minu
    sõna maksab ikkagi rohkem, niipalju
    olen enesekindlam. Mees annab
    kergemini jonnile järele, et tema ei
    taha praegu võidelda 🙂

  • Avatar
    Vasta Kristi 20. juuni 2015 at 20:07

    Minul on nii, et kui ma ei luba
    midagi, mis võib olla ohtlik vmt.
    siis alla ikka naljalt ei anna..mõni
    väga harv juhus. Aga tihedamini
    juhtub niipidi, et ma ei luba midagi,
    mida tegelikult ju võiks lubada..
    näiteks riiete vahetus(ta võib mul
    päevas 18 korda riideid vahetada) ja
    siis peale keelamist hakkan ise
    mõtlema, et miks ma siis keelasin ja
    vot siis juhtub küll, et muudan oma
    otsust.. Tema ilmselt vahet ei tee ja
    eks see maksab mulle kätte
    sõna-kuulamise koha pealt.. Aga ma
    teen seda esimest korda nii, et
    andeks antav, eksju 🙂 Ta on mul
    natuke suurem ka.. saab suvel 3 ja
    kui ma varem arvasin kogemuse puuduse
    tõttu, et kolmesed imevad veel lutti
    ja õpivad kõndima, siis minu laps
    argumenteerib oma tahtmise nimel nii
    osavalt, et vahel ei jää mul muud
    üle, kui temaga nõusse jääda ja jälle
    lubada 😀 Eks ma järgmisega olen
    targem 😉

  • Avatar
    Vasta Riin 20. juuni 2015 at 20:01

    Hahah, mul on õega täpselt sama moodi. Õde ütleb lapsele, et nüüd on kõik, et ei ole kauem arvutis, laps suudab aga ikka
    natuke aega veel kaubelda jonnides. Kui aga õemees ütleb, siis laps kohe teab, et nüüd on kõik ja ei mingit jonnimist 😀