Naistejuttudes tekkis ühel päeval arutelu, et kas vanemad eelistavad ühte võsukest teisele. Mina olen kogu elu arvanud, et emaarmastus on mingi selline ülevoolav jõud, mida jätkub kõikidele lastele võrdselt, ehk siis piiritult :)) Suur oli minu üllatus, kui enamus naisi tunnistasid, et on kas ise vanemate lemmikud, või on karjuv ebaõigulus hoopis õdede-vendade suunas.
Minul on ka vend, aga kuna meil on 13-aastat vahet, siis ma ei oska kindlasti öelda, kas mu vanemad eelistavad ühte või teist. Noh, muidugi sai Riki varem arvutid ja telefonid kui mina, aga see on ka üsna tobe võrdlus, sest ajad on teised. Küll võin ma oma kasuisa kiituseks öelda, et kuigi vend on tema laps ja mina mitte, ei ole ma ka tema poolt tundnud mingit vahe tegemist. Ma saan päris ausalt öelda, et mul on maailma lahedaim kasuisa ja seetõttu ei oska mina kaasa rääkida ka kohutavate kasuvanemate teemal.
Imelik oli lihtsalt lugeda, kuidas mõned kirjutasid, et õde või vend sai pärast kooli lõppu korteri ja läpaka ja taskuraha, teine aga saagu ise hakkama. Või kui mõne õed-vennad magavad, siis tuleb käia kikivarvukil ja kui inimene ise magab, siis saab sõimu, et mis vedeleb siin päevasel ajal hambad laiali.
Inimesed on erinevad ja ma mõistan, et osad iseloomutüübid võivadki rohkem meeldida teiste inimeste puhul. Samas käisin ma eile intekat tegemas ja seal öeldi mulle, et mitte keegi pole parem, ilusam, osavam ja kaunim kui oma pere! Täpselt sama mõtlen mina ka, et siis peaks ju kõik lapsed emale-isale võrdselt kaunid ja armsad olema?
Kas teie olete kunagi tundnud, et vanemad teevad teil ja õdedel-vendadel kuidagi vahet?
32 kommentaari
Ma arvan, et asi on ka tähtkujudes milles lapsed sünnivad. Mul õde ja ema on mõlemad jäärad ja kui mu
õde sai nii vanaks, et enda kindel arvamus välja kujunes, ei saanud nad enam omavahel läbi. Mõlemad on
jäärapäised ja ei anna alla . Nüüd pole õde 10 aastat kodus käinud ja ei suhtle emaga. Ja isegi kui nad
räägivad pere üritustel siis alati vaidlevad üksteisele vastu.
Samuti mu teine õde, kes on kõige tublim, 14 aastaselt hakkas tööl käima ja alati koristab ja aitab. Nüüd
toestab ema rahaliselt, tema üle viriseb ema kõige enam. Mina olen hästi leplik inimene ja teen kõik asjad
ära ja ei vingu vatsu.
Kolmas õde on looder ja ei lähe näiteks keldrist midagi tooma, kuna tal ei meeldi seal pimedas olla, kuigi
seal käib tuli põlema. Nõusid ta ei pese, kuna kaste on rõve. Ja ema ütleb, et las ta puhkab, las lapsuke
olla.
Minule on ema ka vahest karjunud, et lähed tööle ja oma elu peale, mina sulle enam raha ei anna. Kui ma
olin 17! Aga ma olen õppinud temaga suhtlema ja tema rahalist toestust enam ei vaja. Nüüd ta on mulle
sõbranna eest!
Minu mees on 27 ja tema vend on 30-nd midagi. Nii meil
on laps kui neil on lapsed ja tuleb veel juurde. Meie oleme
pidanud kõik asjad ise saama, elamise ise otsima ja saama
aga mehe vend sai vanematelt maja. Minu mees jookseb
nagu ei tea mis asi kui abi vajatakse aga ikka saab tema
pea täie sõimu. Et noh ma pole siiani aru saanud miks üks
sai maja ja teine peab ise hakkama saama, kui abi küsib
saadetakse sinna kohta aga kui vend küsib saab kõik mis
vaja.
Mul on nii, et ma olen 12-a ja mu vend on
10-a ja meil on ühine tuba. Kui see segamini
on käsitakse alati minul koristada mitte
temal, kuigi tema on see kes seda põhiliselt
segamini ajab.
Meid oli peres 4 ja ema kasvatas meid üksi. Mingit
vahet tegemist ei ole olnud. Jah ma ei saanud kooli
väljasõitudele või kõige paremaid asju aga loobusin
nedest ise vabatahtlikult, et teised saaks ka käia, teha
ja olla. Kui ikka oli mingi asi mida väga väga tahtsid ja
seda ka tõestasid (nt raha kogumise näol ja vajadusel
ka muud moodi) siis saime selle. Õde, kes kõige
noorem sai tõesti siis igasigu asju rohkem kui me
vendadega juba kpdust väljas oma elupeal olime. Mis
on ka täiesti loogiline, vähem suid= vähem kulusid.
Vajadusel toetame kõik üksteist nii rahaliselt kui
muidmoodi.
Mina ise olen üksiklaps või noh olin!
Nüüd isal uus pere ja kaks minust
kõvasti noormat sirgumas. Ise olen
25.. Elukaaslasel mul on aga vanem
vend, kes on 30 ja eluaaslane on 26.
See on lihtsalt uskumatu kuidas tema
venda hoitakse. Tal on oma pere juba
ning siiani ema aitab teda rahaliselt
jne ning räägib koguaeg kui raske elu
temal on. Kõik mis minu elukaaslane
teeb on vale. Kuigi tema on just see
kes ALATI aitab! Vend ei liiguta
mitte lillegi. Nii kurjaks ajab!
Mina olen üksikslaps, aga oma ema ja tema venna pealt ma näen küll, et lastel tehakse vahet. Ja nii palju
kui ema on rääkinud, siis tehti juba lapseeas vahet (ema on 7 aasta vanem) no ja tehakse ka praegu. Kõik
see vahet tegemine jätkub ka lastelaste, ma olin 15 aastat ainus lapselaps, aga kui onul sündis laps sai
tema ka minu osa pärandusest endale.. jne.. Endal mul lapsi veel ei ole, aga ma tahaks ikka parem
lapsevanem olla 🙂
Mina olen see keskmine laps, on vanem õde ja paar aastat noorem vend. Olen mõelnud ja tundnud
küll nagu tehtaks vahet aga samas isegi kui vend on saanud rohkem ja uhkemaid asju, ei arva ma,
et see oleks asi mille põhjal järeldusi teha, on ju ka meie huvid, hobid ja vajadused erinevad. Küll
aga tunnen seda vahet tegemise erinevust mittemateriaalsel tasandil. Isa on terve elu mu venda
väga hoidnud ja temaga pidevalt koos aega veetnud, ilmselt seepärast, et tal on ainuke poeg, on
talle ka rohkem lubatud. Mõnikord on tunne, et mind ei väärtustata nii nagu teisi, aga ilmselt on
see pigem mu enda peas kinni.
Ma olen just praegu selle küna ees- mul 2 last.
Üks juba 9 aastane, teine 2 aastane. Ja
paratamatult teen vahet lapse silmis, teisiti ei
saagi. Sest vanuse vahe niii suur.
Näiteks, väiksem saab kuus 1-2 mõne kümne
eurost lelu. Suurem saab mõni kuu mitme saja
eurose asja, mida ta ihaldab. Aga ta ei saa aru,
et 1 asi on 10€ ja teine asi 200€…
Ja siis see koristamine, kaheaastane on nii
totu veel, et ei oska koristada ja pigem aitab
kirralagedusele kaasa ja siis vanem jälle
kurdab, et miks tema peab aga vend ei pea…
Aaaaaahhhh! See ajab hulluks.
Ja see, et väiksem käib igalpool kaasas- sest
lihtsalt pole teda panna kuskile ja igalpool ei
taha ka ju terve “karjaga” käia.. Ja niii
tekivadki need mõtted tihti vanemale lapsele,
et väiksemat eelistatakse.
Ja mis veel. Esimene laps sündis, kui olin 18
aastane. Rumal ja roheline olin veel- ei
osanudki nii palju veel last väärtustada. Teine
laps on saanud kordades rohkem hoolt.
Aga tõden, et esimene laps oli samas vanuses
juba palju iseseisvam ja asjalikum, kui
praegune 2 aastane, kes on võibolla liigagi
hellitatud.
Aga enda peres pole tunnud eelistamist, tõtt
öelda, lapsed olid üldse teisejärgulised. Aga
mu mehe peres on nende õde pere A ja O!
Kuigi see õeke on tõeline uss ja lausa halb
inimene. Kedagi ta ei salli ja ta moto on :
“Olen kõigist parem ja ilusam”
Annan endast parima, et võimalikult vähe
vahet teha. Ja südames ei teegi, lihtsalt lapsel
võib vale aru saam ka tekkida.
Ja see, on tõsi, et oma vanema lapse näol näen
ennast. Täpne mina. Nii head kui halvad
jooned. Ja raske on ennast peeglist vaadata 😛
Meil peres 3 last
Minu ja kaksikvenna vahel tehti küll terve elu vahet,
oli spordipoiss ja seda igati toetati. Mu kunstihuvi jäi
tahaplaanile. Kui õde sündis, pidin ma jääma oma
koolivälistelt tegevustelt koju ja last hoidma, sest ema
rabas tööd ja vend trennis sest “sport on tähtsam”.
Samuti sai ta kõik kallimad kingid ja ema hoidis teda
ikka piedestaalil. Kõik mis vend tegi, oli kuld. Mulle jäi
tihti ka tema pahanduste süü. Nüüd, kui täiskasvanud,
näen, et vend ei saa üldse hakkama, siiani elab ema
kulul ja ema on öelnud ka, et mis se eelistamine siis
head tegi. Ise olen uhke, et saan oma eluga hakkama ja
elan oma rahade peal. Eks see vanema lapse
sündroom ole vist… (5min aga siiski 😀 )
Enda peres niisugust vahet tegemist
täheldanud pole. Eks väiksemad ju
nõuavadki rohkem tähelepanu ja mida
vanemaks kasvavad vennad-õed eespool
seda rohkem on aega tegeleda
pisematega. Ise olen vanim ja ei
julge öelda, et mind lapsepõlves
millestki ilma oleks jäetud. Samas
pole niisugune probleem ka minu
kõrvadele võõras. Eriti selgelt lõi
niisugune vahet tegemine välja
sõbranna peres, kes enda isa sai
tundma alles neljateistkümneselt ning
niisamuti ka enda poolõde ja poolvenda.
Aktsepteeriti küll pereliikmena ent
aeg tegi oma töö ja enda lapse veri
enam rolli ei mänginud. Õigemini oli
esimene laps täielikult mängust välja
jäetud, sestap leidis sõbranna, et
milleks pingutada ja katkestas
igasugused suhted isaga, kes muuseas
tema olemasolust oli alati teadnud.
Ka mu enda mehe peres on õde ja vend.
Mees ning tema õde. Ma ei ole kunagi
midagi öelnud, ega ilmselt ütlegi aga
see paistab pimedalegi selgelt, et
vanem õde on pere pesamuna rollis ja
saab kõik, mida ainult soovib. Samas
on mehel tänaseks kõvasti parem
haridus, töökoht ja võimalused kui
õel, kes tänaseni ei oska ilma
ema-isata hakkama saada.
Appi, kui kohutavad kommentaarid 🙁 Mina olen küll peres noorem laps, aga tundsin siiski, et vanemat õde eelistatakse minule (st
ei ole alati see väiksema-suurema reegel)
Meil tehti vahet, mul on 3 aastat vanem vend. Ema ja
vanaema, Tadi koik hellitasid teda. Osteti jalgrattad ja
suntesaatorid ja koik mida vend tahtis. Vanaema andis
pensist vennale alati 25 krooni, mulle 5 see on nuud
20 aastat tagasi. Meil tehti nii suurt vahet, et kui keegi
sopradest kulla tuli kohe said aru. Ema ikka kiitles
koige ees kui tubli ja veatu vend on ja kui kasutu olen
mina. Pikka aega rusus see hinges, unistasin ajast
millal saan ara kolida. 19 aastaselt kolisingi Eestist
ara, pikka aega vaga ei suhelnud kellegagi kodust. Aeg
laks mooda, sain omale kolm ilusat last, annan koik, et
keegi vahe tegemist ei tunnels. Nuud on Ema isa
muutunud, helistame, raagime, on saatnud mulle
kingitusi ja lastele raha kingiks. Ema ise utleb, et
kahetseb, et ei saanud ise tol ajal aru. Viha ei pea, koik
teevad vigu.
Meil ikka oli lapsepõlves vahet tegemine. Algul mind ja
kaksikvenda peeti vähem tähtsateks kui väikevenda.
Too sai kõikke, mis tahtis, võeti rohkem kaasa igale
poole ja tihti saime tema pahanduste eest karistada
meie, kuna “väike poiss ei suuda sellist asja
korraldada.” Nüüd aga on kaksivend nagu kaka pilpa
peal: läksid üle aasta tagasi naisest lahku, ema käsul
elab meie pool, välismaalt töölt tulles joob iga päev,
abistamist majas ja aias pole, kui tema magab siis ema
poolt keelatud igasugu lärm pluss emps jookseb või
öösel pojakesele sööki valmistama. Oleme küll juba
üle kolmekümne , aga ikka saab isegi siis vahet teha.
Minul oli isa see, kes,meil noorema õega vahet
tegi. Õde sai firma riideid, paremaid mänguasju
jne… Samas ma tööle läksin ja vanematel olid
raskemad ajad, siis paluti muidugi minul õe
trennide ja reiside eest tasuda. Tegin ka seda,
sest õde on ikkagi õde… Samas kui isa tervis oli
juba väga halb ja me saime aru, et teda kauaks
ei ole olin mina see, kes teda aitas ja ta eest
hoolitses… Õel oli isast jumala savi…
Meie peres vist ei eelistatud kedagi, aga ma ei tea kuidas mu õde selle kohta arvab. Mul on vanem õde, kes alguses ilmselt sai siis
rohkem vanemate tähelepanu. Samas “õe ajal” elati kitsastes tingimustes, perel oli vähem raha jne. Kui mina sündisin siis oli isa
oma firma teinud ja maja ostnud. Mina sain küll alati kõike mida ma tahtsin, võimaluste piirides muidugi. Riideid, üritustel käia,
pidude jaoks raha jne. Rahaprobleeme polnud kunagi. Pole küsinud, kas õega ka niimoodi oli, aga isa on öelnud, et kui on võimalik
lubada siis peab lastele lapsepõlve perioodi võimalikult hästi kindlustama. Üks asi on õega aga kindlasti ühine – isa ütles, et
täiskasvanuks, s.o 18-aastaseks saades kolivad lapsed kodust välja ja saavad edaspidi ise hakkama. Nii oleme mõlemad teinud ka
🙂
Mina olen üksiklaps ja seega vahet ei
tehtud aga see-eest olid minu teha
kõik kodutööd ja toimetused, mida
oleks jätkunud vabalt 3 lapsele. Ema
kodutöid ei teinud, sest “tema käis
tööl”, koolitööd pidid ideaalsed
olema, sest “kool on lapse töö”. Suht
skisofreeniline olukord minu meelest…
Elukaaslane on suurest perest, neid
kokku 4 ja vahet on tehtud
lapsepõlvest siiani. Ühelt lapsele
lapsele anti tuhandeid kroone raha,
teiselt nõuti sisse vee- ja
elektriarved kui vanematel külas
oldi. Üks laps võeti rahapuudusel
huviringist ära ning teisele anti iga
päev raha, et peale kooli saaks
kohvikusse sööma minna (huviring
maksis nii 3 kohvikupäeva raha). Üht
ülistatakse ja kiidetakse kuigi ta
käitub perega ebameeldivalt, teine
rabeleb ja hoolitseb kõigi ees aga
vaid halvustatakse. Ma tõesti ei saa
sellest vahe tegemisest aru, kõik ju
oma veri ja enda DNA. Või siis
vihatakse lastes iseenda
ebameeldivaid jooni, mis otse näkku
paistavad…
Kui ainult mina olin, siis olin nii ära
ninnunännutatud, sain kōike mis tahtsin jne.
Aga kui vend sündis, oli ilmselgelt näha, keda
eelistati. Kõik ninnunännutasid teda, mõtlesid
tema peale rohkem, tädi välismaalt tulles tõi
talle staffi ja mulle mitte, siis oli küll natuke
suur pettumus. Ja nüüd, kui emast eemal olen,
külas käin, vaatan, et vennal on rohkem
võimalusi. Ta võib kauem väljas olla, ta võib
rohkem arvutis olla, kui mingit s*tta keerab,
ostab ema talle ikka jäätist või krõpsu vms.
Aga ühest olen ma oma emale tänulik, et ta
pole meile võtnud elusees ühtki jubedat ja
kurja ja õela kasuisa, meie oleme alati nr 1
olnud. Meil on naaber, kellel on iga teine mees
selline, kes sõimab ja terroriseerib lapsi ja ma
olen ōnnelik, et minu emme pole meile ühtki
sellist koju võtnud. 🙂
(Sul in muidugi kasuisaga vedanud,kuid mina
nägin lapsest saati neid naabrilapsi kurvana:( )
Minul on 13 aastat nooremad õde ja vend,
samuti aasta noorem õde. Ma ei tea, kas ema
armastusel just eelistusi on, aga kasvatanud
on ta meid küll kahes väga erinevas grupis.
Mina vanema lapsena pidin praeguste noorte
vanuses juba kodutöid tegema – nõude
pesemine, WC koristamine, põrandate
pesemine, tolmu võtmine, pesu triikimine jms.
Kõik väga normaalne, aga praegused ei tee
midagi. Hea, kui oma toa korda saavad. Kui
mina läksin jala lasteaeda ja omal jõul kooli ja
trenni peaaegu linna teises otsas, siis praegu
viib ema neid autoga igale poole, sest muidu
nad ei lähe lihtsalt. Bussipeatus on maja ees ja
20 mintsa hiljem hüppaksid bussist välja kooli
ees. Söök tuuakse lauale ette ja lihatükid
lõigatakse väikseks (10-aastasel). Alati peab
keegi lapsi ka päeval tulema valvama, sest
muidu nad lihtsalt ei söö. 11-aastane õde
oskab endal küüsi lakkid ja selfisid teha, aga ei
tea, kuidas kartuleid vms keeta. Kardan, et
ema saab valusa õppetunni, sest kui mina
kolisin 17-aastaselt kodust välja nii, et ema
maksis vb 1000 krooni kuus minu eest
(tel.arve ja vahepeal andis söögiraha), siis
praegused lapsed on vist 26.eluaastani kodus,
sest ma reaalselt ei näe neid hakkama saamas.
Lisaks kiitleb õde pidevalt oma viite ja
kiituskirjadega, kui olen näinud, kuidas ema
öösel õe kunstitunniks pilte joonistab. Minul
nt tõmmati 2.klassis vihikust lehed välja, kui
kole käekiri oli ja pidin uuesti kirjutama. Mitte,
et ema kirjutab minu eest. Ja samamoodi, ema
matemaatika oskus saab vist 8.klassi peal
otsa, mida õde siis edasi teeb? Okei, pikk jutt –
s**t jutt, aga mõistate mu frustratsiooni. Miks
ta nii teeb, aru ma ei saa. Meie teise õega
kukkusime hästi välja. Mõlemad kõrgharitud,
temal rikas mees, minul tulus töö. Vanemaid
pole aastaid koormanud.
Ma olen peres kõige vanem, seetõttu olen ka saanud
veidi vähem tähelepanu, aga mind õpetati väiksest
saati iseseisvaks, seega see mulle väga liiga ei tee, eks
õdedega on üsnagi suur vanusevahe ka 🙂 Aga oma
vanaema puhul näen, kuidas tema noorim laps (tütar)
on kukupai ja tema vanemad vennad on kõrvale
jäetud. Eks igaüks kasvatab oma lapsi erinevalt. Seda
eelistamist võib olla mingil määral igas peres, mõnes
rohkem, mõnes vähem. Kui oled iseseisvaks
kasvatatud, siis see teeb ka tugevamaks eelistamise
suhtes. Saad uhke olla, et näed, mina teenisin selle ise
välja 🙂
Minul kaks vanemat venda ja kuna olen pesamuna ja ainuke tüdruk, siis hellitati mind väga. Aga kui nüüd oleme kõik
täiskasvanud, siis on ema soosik keskmine vend, kuna tema ei ole väga otsekohene. Mina ja vanem vend ütleme aga ausalt kõik
välja, kuid ema ei talu kriitikat. Sellepärast oleme meie peres “mustad lambad”.
Ise ta ka koguaeg räägib, et vend ikka palju parem kui mina, sest ei ütle talle halvasti. Ja vanema vennaga ta hoopiski tülis ja ei
suhtle eriti.
Mul on paar aastat vanem vend, otseselt mingit vahetegemist pole olnud. Küll aga kui olin pisike, siis isa hellitas mind rohkem. Eks
see on vist see daddy’s girl värk.
Meil on peres neli last ja kellelgi ei tehta vahet. Mina olen kolmas laps ja minu väike õde on minust 10a noorem. Loomulikult
hoolitsetakse tema eest rohkem, kuna kõik teised lapsed on juba oma elu peal ja tema alles 13, aga see on täiesti normaalne. Ma
ise hoolitsen ka tema eest nii palju kui saan – kutsun külla, ostan asju, tegelen temaga nii palju kui võimalik, olgugi, et meil üle 300
km vahel. 🙂
Nii minu emapoolne vanaema kui ka mehe emapoolne vanaema teevad küll lastel vahet ja seda on lihtsalt tülgastav vaadata. Nii
minu ema kui ka ämm pole oma emade jaoks mitte keegi. Suhtlevad nii vähe kui võimalik – lapsena olid mõlemad nagu
teenijastaatuses. Ja nüüd kui ei ole minu ema ega ka ämm kumbki liiga rikkad ja meeletult heal järjel, siis ollakse nii pettunud,
samas kui teised lapsed on rikkamad või kuulsamad ja illikukud. 🙂 Aga elu läheb edasi ja mina igatahes väärtustan oma peret üle
kõige ja tahaksin juba väga ise lapsi, kellele kogu oma armastus jagada.
Meie peres samad lood, olen keskmine laps ja
tähelepanu alati vähem saanud kui vanem
vend või noorem õde. Õega on see kuidagi
eriti silmnähtav, tasus tal vaid suu lahti teha ja
kohe sai kõik, mis hing ihkas. Mina pidin ise
tööl käima ja raha teenima, õde mitte. Isegi
reisimisega oli nii, et mina sain nädala aega
enne teada, et minnakse ja kui küsisin miks
mina kaasa ei saa, öeldi, et me ju rääkisime
sulle ja sa ei tahtnud tulla, mis polnud
tegelikult tõsi. Kuidas ikka sellise asja ära
unustada saaks? Aga paistab, et ema ise
eelistamisest aru ei saa. Paneb seda teiste
perede puhul tähele ja siis vangutab pead.
Kui ise kunagi lapsed saan, siis annan kõik, et
iga laps ennast võrdselt tähtsana tunneks.
Sellist kurbust oma lastele ei soovi.
jaa, ema hoiab õde rohkem.. ostab talle igasuguseid asju mida ta tahab jne.. isa vist eelistab mind,maga kuna peres on püksid
ema jalas siis on alati õde rohkem asju/raha saanud kui mina 😀 nüüd olen vanem ja sellega leppinud, kuigi päris oma elu
peal veel pole aga imelk on vanmatelt midagi küsida 😀 vanusevahe meil õega 4 aastat.
Minu mees tundis ka, et tema venda hoitakse rohkem. Ta ostis enne korteri ja tema laenuks käendust ei saanud, aga kui
noorem vend paar aastat hiljem ostis, siis sai kohe. Lapsepõlves oli väiksemate asjadega seda pidevalt. Mul endal pole oma
vennaga seda tunnet küll olnud:) inimesed ja pered on erinevad!
Minu ema teatas konkreetselt mulle ja õele,et ta tahtis
poega ja sai meid(oleme õega kaksikud)…..hiljem
muidugi seda talle meelde tuletades eitas ta ,et sellist
asja üldse öelnud oli……vend ei pidanud mitte ühtegi
majapidamistööd ega muid asju tegema,samas mina ja
õde olime kohati lausa teenija staatuses juba…hea
näide-toodi suur koorem puid ja need oli vaja riita
laduda,meie õega pidime kõik ise ära tegema ja vend
käis niisama ringi.küsisime,et miks tema ei pea tööd
tegema ja siis öeldi,et vend käib ju tööl!Hallo!!me
õega käisime ju ka!.ja saime sõimata kui julgesime
öelda,et tahaks kuskile minna vms,pidimegi kodus
istuma ja jumal hoidku kui pool tundi julgesid MITTE
MIDAGI tegemata istuda kuskil….
Loodan,et kui kunagi lapsed saan siis suudan
teistmoodi käituda,väga valus on kasvada
teadmisega,et sa ei hakka kunagi olema vanemate
jaoks tubli ja midagi väärt olema.
Meil on peres 8 last, ja kõik lapsed on saanud täpselt sama palju armastust ja asju kui teised, ema/isa ei ole iial vahet teinud mitte
kellelgi 🙂
Lisaks veel juurde: nyyd kui mehe juurde ära kolisin
avadtasin et on hakatud rohkem suhtlema minuga.
Olen isegi vanematele nähvanud, et mina ja duurem
õde pole olulised neille,et meid pole vaja ….
Jah olen tundnud!! Mul on kaks õde (vanemad minust)
ja vend(noorem) . Meie peres oli nii,et mina ja
köigevanem õde oleme eemale lükatud ja keskmine
õde ja vend saavad koguaeg miskit. Sama ka õdede
lastega. Ühte hellitavad minu vanemad rohkem kui
teist kahte….
Minu omad teevad vahet. Olen ka vihahoos seda neile
öelnud. Samas ei morjenda see mi.d väga. Saan ka ise
suurepäraselt hakkama. Läheb küll ühe või teisr
daamiseks kauem aega aga saan ise.
Väiksena tundsin küll. Meil vennaga 3
aastat vanusevahet, ning temale
osteti firmatosse ja firmariideid,
mina pidin töölaagris(nagu malev)
käima, et omale uusi jalanõusid
saada, kuna raha ei jagunud minu
jaoks. Vend sai ratta, mina ei saanud
jne. Nüüd enam ei tunne nii, st
tunnen, et pakutakse rohkem hüvesid
mulle kui vennale(ei ole vend edukam
või rikkam)
Minul on 2 õde, 1 noorem, teine
vanem. Kõige noorem on alati olnud
see ninnunännutatud ja hellitatud.
Ikka anti alati talle õõigus jne. See
pole õige.
Mul on 2 last, vanusevahe 7a. Ma ei
tee neil vahet, st ei anna alati
pisemale õigust kuna ta on VÄIKE.