0
Uncategorized

kas vanemad eelistavad üht last teisele?

3. juuli 2015

Naistejuttudes tekkis ühel päeval arutelu, et kas vanemad eelistavad ühte võsukest teisele. Mina olen kogu elu arvanud, et emaarmastus on mingi selline ülevoolav jõud, mida jätkub kõikidele lastele võrdselt, ehk siis piiritult :)) Suur oli minu üllatus, kui enamus naisi tunnistasid, et on kas ise vanemate lemmikud, või on karjuv ebaõigulus hoopis õdede-vendade suunas.

Minul on ka vend, aga kuna meil on 13-aastat vahet, siis ma ei oska kindlasti öelda, kas mu vanemad eelistavad ühte või teist. Noh, muidugi sai Riki varem arvutid ja telefonid kui mina, aga see on ka üsna tobe võrdlus, sest ajad on teised. Küll võin ma oma kasuisa kiituseks öelda, et kuigi vend on tema laps ja mina mitte, ei ole ma ka tema poolt tundnud mingit vahe tegemist. Ma saan päris ausalt öelda, et mul on maailma lahedaim kasuisa ja seetõttu ei oska mina kaasa rääkida ka kohutavate kasuvanemate teemal.

Imelik oli lihtsalt lugeda, kuidas mõned kirjutasid, et õde või vend sai pärast kooli lõppu korteri ja läpaka ja taskuraha, teine aga saagu ise hakkama. Või kui mõne õed-vennad magavad, siis tuleb käia kikivarvukil ja kui inimene ise magab, siis saab sõimu, et mis vedeleb siin päevasel ajal hambad laiali.

Inimesed on erinevad ja ma mõistan, et osad iseloomutüübid võivadki rohkem meeldida teiste inimeste puhul. Samas käisin ma eile intekat tegemas ja seal öeldi mulle, et mitte keegi pole parem, ilusam, osavam ja kaunim kui oma pere! Täpselt sama mõtlen mina ka, et siis peaks ju kõik lapsed emale-isale võrdselt kaunid ja armsad olema?

Kas teie olete kunagi tundnud, et vanemad teevad teil ja õdedel-vendadel kuidagi vahet?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

32 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Dagmar 14. juuli 2015 at 11:15

    Ma arvan, et asi on ka tähtkujudes milles lapsed sünnivad. Mul õde ja ema on mõlemad jäärad ja kui mu
    õde sai nii vanaks, et enda kindel arvamus välja kujunes, ei saanud nad enam omavahel läbi. Mõlemad on
    jäärapäised ja ei anna alla . Nüüd pole õde 10 aastat kodus käinud ja ei suhtle emaga. Ja isegi kui nad
    räägivad pere üritustel siis alati vaidlevad üksteisele vastu.
    Samuti mu teine õde, kes on kõige tublim, 14 aastaselt hakkas tööl käima ja alati koristab ja aitab. Nüüd
    toestab ema rahaliselt, tema üle viriseb ema kõige enam. Mina olen hästi leplik inimene ja teen kõik asjad
    ära ja ei vingu vatsu.
    Kolmas õde on looder ja ei lähe näiteks keldrist midagi tooma, kuna tal ei meeldi seal pimedas olla, kuigi
    seal käib tuli põlema. Nõusid ta ei pese, kuna kaste on rõve. Ja ema ütleb, et las ta puhkab, las lapsuke
    olla.
    Minule on ema ka vahest karjunud, et lähed tööle ja oma elu peale, mina sulle enam raha ei anna. Kui ma
    olin 17! Aga ma olen õppinud temaga suhtlema ja tema rahalist toestust enam ei vaja. Nüüd ta on mulle
    sõbranna eest!

  • Reply K. 5. juuli 2015 at 16:24

    Minu mees on 27 ja tema vend on 30-nd midagi. Nii meil
    on laps kui neil on lapsed ja tuleb veel juurde. Meie oleme
    pidanud kõik asjad ise saama, elamise ise otsima ja saama
    aga mehe vend sai vanematelt maja. Minu mees jookseb
    nagu ei tea mis asi kui abi vajatakse aga ikka saab tema
    pea täie sõimu. Et noh ma pole siiani aru saanud miks üks
    sai maja ja teine peab ise hakkama saama, kui abi küsib
    saadetakse sinna kohta aga kui vend küsib saab kõik mis
    vaja.

  • Reply Kir12 4. juuli 2015 at 07:03

    Mul on nii, et ma olen 12-a ja mu vend on
    10-a ja meil on ühine tuba. Kui see segamini
    on käsitakse alati minul koristada mitte
    temal, kuigi tema on see kes seda põhiliselt
    segamini ajab.

  • Reply hmm 4. juuli 2015 at 06:28

    Meid oli peres 4 ja ema kasvatas meid üksi. Mingit
    vahet tegemist ei ole olnud. Jah ma ei saanud kooli
    väljasõitudele või kõige paremaid asju aga loobusin
    nedest ise vabatahtlikult, et teised saaks ka käia, teha
    ja olla. Kui ikka oli mingi asi mida väga väga tahtsid ja
    seda ka tõestasid (nt raha kogumise näol ja vajadusel
    ka muud moodi) siis saime selle. Õde, kes kõige
    noorem sai tõesti siis igasigu asju rohkem kui me
    vendadega juba kpdust väljas oma elupeal olime. Mis
    on ka täiesti loogiline, vähem suid= vähem kulusid.
    Vajadusel toetame kõik üksteist nii rahaliselt kui
    muidmoodi.

  • Reply K 3. juuli 2015 at 17:55

    Mina ise olen üksiklaps või noh olin!
    Nüüd isal uus pere ja kaks minust
    kõvasti noormat sirgumas. Ise olen
    25.. Elukaaslasel mul on aga vanem
    vend, kes on 30 ja eluaaslane on 26.
    See on lihtsalt uskumatu kuidas tema
    venda hoitakse. Tal on oma pere juba
    ning siiani ema aitab teda rahaliselt
    jne ning räägib koguaeg kui raske elu
    temal on. Kõik mis minu elukaaslane
    teeb on vale. Kuigi tema on just see
    kes ALATI aitab! Vend ei liiguta
    mitte lillegi. Nii kurjaks ajab!

  • Reply Krista 3. juuli 2015 at 13:22

    Mina olen üksikslaps, aga oma ema ja tema venna pealt ma näen küll, et lastel tehakse vahet. Ja nii palju
    kui ema on rääkinud, siis tehti juba lapseeas vahet (ema on 7 aasta vanem) no ja tehakse ka praegu. Kõik
    see vahet tegemine jätkub ka lastelaste, ma olin 15 aastat ainus lapselaps, aga kui onul sündis laps sai
    tema ka minu osa pärandusest endale.. jne.. Endal mul lapsi veel ei ole, aga ma tahaks ikka parem
    lapsevanem olla 🙂

  • Reply K 3. juuli 2015 at 12:56

    Mina olen see keskmine laps, on vanem õde ja paar aastat noorem vend. Olen mõelnud ja tundnud
    küll nagu tehtaks vahet aga samas isegi kui vend on saanud rohkem ja uhkemaid asju, ei arva ma,
    et see oleks asi mille põhjal järeldusi teha, on ju ka meie huvid, hobid ja vajadused erinevad. Küll
    aga tunnen seda vahet tegemise erinevust mittemateriaalsel tasandil. Isa on terve elu mu venda
    väga hoidnud ja temaga pidevalt koos aega veetnud, ilmselt seepärast, et tal on ainuke poeg, on
    talle ka rohkem lubatud. Mõnikord on tunne, et mind ei väärtustata nii nagu teisi, aga ilmselt on
    see pigem mu enda peas kinni.

  • Reply Fjkk 3. juuli 2015 at 12:41

    Ma olen just praegu selle küna ees- mul 2 last.
    Üks juba 9 aastane, teine 2 aastane. Ja
    paratamatult teen vahet lapse silmis, teisiti ei
    saagi. Sest vanuse vahe niii suur.

    Näiteks, väiksem saab kuus 1-2 mõne kümne
    eurost lelu. Suurem saab mõni kuu mitme saja
    eurose asja, mida ta ihaldab. Aga ta ei saa aru,
    et 1 asi on 10€ ja teine asi 200€…

    Ja siis see koristamine, kaheaastane on nii
    totu veel, et ei oska koristada ja pigem aitab
    kirralagedusele kaasa ja siis vanem jälle
    kurdab, et miks tema peab aga vend ei pea…
    Aaaaaahhhh! See ajab hulluks.

    Ja see, et väiksem käib igalpool kaasas- sest
    lihtsalt pole teda panna kuskile ja igalpool ei
    taha ka ju terve “karjaga” käia.. Ja niii
    tekivadki need mõtted tihti vanemale lapsele,
    et väiksemat eelistatakse.

    Ja mis veel. Esimene laps sündis, kui olin 18
    aastane. Rumal ja roheline olin veel- ei
    osanudki nii palju veel last väärtustada. Teine
    laps on saanud kordades rohkem hoolt.

    Aga tõden, et esimene laps oli samas vanuses
    juba palju iseseisvam ja asjalikum, kui
    praegune 2 aastane, kes on võibolla liigagi
    hellitatud.

    Aga enda peres pole tunnud eelistamist, tõtt
    öelda, lapsed olid üldse teisejärgulised. Aga
    mu mehe peres on nende õde pere A ja O!
    Kuigi see õeke on tõeline uss ja lausa halb
    inimene. Kedagi ta ei salli ja ta moto on :
    “Olen kõigist parem ja ilusam”

    Annan endast parima, et võimalikult vähe
    vahet teha. Ja südames ei teegi, lihtsalt lapsel
    võib vale aru saam ka tekkida.

    Ja see, on tõsi, et oma vanema lapse näol näen
    ennast. Täpne mina. Nii head kui halvad
    jooned. Ja raske on ennast peeglist vaadata 😛

  • Reply Vanem õde 3. juuli 2015 at 12:24

    Meil peres 3 last
    Minu ja kaksikvenna vahel tehti küll terve elu vahet,
    oli spordipoiss ja seda igati toetati. Mu kunstihuvi jäi
    tahaplaanile. Kui õde sündis, pidin ma jääma oma
    koolivälistelt tegevustelt koju ja last hoidma, sest ema
    rabas tööd ja vend trennis sest “sport on tähtsam”.
    Samuti sai ta kõik kallimad kingid ja ema hoidis teda
    ikka piedestaalil. Kõik mis vend tegi, oli kuld. Mulle jäi
    tihti ka tema pahanduste süü. Nüüd, kui täiskasvanud,
    näen, et vend ei saa üldse hakkama, siiani elab ema
    kulul ja ema on öelnud ka, et mis se eelistamine siis
    head tegi. Ise olen uhke, et saan oma eluga hakkama ja
    elan oma rahade peal. Eks see vanema lapse
    sündroom ole vist… (5min aga siiski 😀 )

  • Reply Mai 3. juuli 2015 at 11:58

    Enda peres niisugust vahet tegemist
    täheldanud pole. Eks väiksemad ju
    nõuavadki rohkem tähelepanu ja mida
    vanemaks kasvavad vennad-õed eespool
    seda rohkem on aega tegeleda
    pisematega. Ise olen vanim ja ei
    julge öelda, et mind lapsepõlves
    millestki ilma oleks jäetud. Samas
    pole niisugune probleem ka minu
    kõrvadele võõras. Eriti selgelt lõi
    niisugune vahet tegemine välja
    sõbranna peres, kes enda isa sai
    tundma alles neljateistkümneselt ning
    niisamuti ka enda poolõde ja poolvenda.
    Aktsepteeriti küll pereliikmena ent
    aeg tegi oma töö ja enda lapse veri
    enam rolli ei mänginud. Õigemini oli
    esimene laps täielikult mängust välja
    jäetud, sestap leidis sõbranna, et
    milleks pingutada ja katkestas
    igasugused suhted isaga, kes muuseas
    tema olemasolust oli alati teadnud.
    Ka mu enda mehe peres on õde ja vend.
    Mees ning tema õde. Ma ei ole kunagi
    midagi öelnud, ega ilmselt ütlegi aga
    see paistab pimedalegi selgelt, et
    vanem õde on pere pesamuna rollis ja
    saab kõik, mida ainult soovib. Samas
    on mehel tänaseks kõvasti parem
    haridus, töökoht ja võimalused kui
    õel, kes tänaseni ei oska ilma
    ema-isata hakkama saada.

  • Reply T. 3. juuli 2015 at 11:26

    Appi, kui kohutavad kommentaarid 🙁 Mina olen küll peres noorem laps, aga tundsin siiski, et vanemat õde eelistatakse minule (st
    ei ole alati see väiksema-suurema reegel)

  • Reply maria 3. juuli 2015 at 11:20

    Meil tehti vahet, mul on 3 aastat vanem vend. Ema ja
    vanaema, Tadi koik hellitasid teda. Osteti jalgrattad ja
    suntesaatorid ja koik mida vend tahtis. Vanaema andis
    pensist vennale alati 25 krooni, mulle 5 see on nuud
    20 aastat tagasi. Meil tehti nii suurt vahet, et kui keegi
    sopradest kulla tuli kohe said aru. Ema ikka kiitles
    koige ees kui tubli ja veatu vend on ja kui kasutu olen
    mina. Pikka aega rusus see hinges, unistasin ajast
    millal saan ara kolida. 19 aastaselt kolisingi Eestist
    ara, pikka aega vaga ei suhelnud kellegagi kodust. Aeg
    laks mooda, sain omale kolm ilusat last, annan koik, et
    keegi vahe tegemist ei tunnels. Nuud on Ema isa
    muutunud, helistame, raagime, on saatnud mulle
    kingitusi ja lastele raha kingiks. Ema ise utleb, et
    kahetseb, et ei saanud ise tol ajal aru. Viha ei pea, koik
    teevad vigu.

  • Reply Helkur 3. juuli 2015 at 11:08

    Meil ikka oli lapsepõlves vahet tegemine. Algul mind ja
    kaksikvenda peeti vähem tähtsateks kui väikevenda.
    Too sai kõikke, mis tahtis, võeti rohkem kaasa igale
    poole ja tihti saime tema pahanduste eest karistada
    meie, kuna “väike poiss ei suuda sellist asja
    korraldada.” Nüüd aga on kaksivend nagu kaka pilpa
    peal: läksid üle aasta tagasi naisest lahku, ema käsul
    elab meie pool, välismaalt töölt tulles joob iga päev,
    abistamist majas ja aias pole, kui tema magab siis ema
    poolt keelatud igasugu lärm pluss emps jookseb või
    öösel pojakesele sööki valmistama. Oleme küll juba
    üle kolmekümne , aga ikka saab isegi siis vahet teha.

  • Reply Ellu 3. juuli 2015 at 11:01

    Minul oli isa see, kes,meil noorema õega vahet
    tegi. Õde sai firma riideid, paremaid mänguasju
    jne… Samas ma tööle läksin ja vanematel olid
    raskemad ajad, siis paluti muidugi minul õe
    trennide ja reiside eest tasuda. Tegin ka seda,
    sest õde on ikkagi õde… Samas kui isa tervis oli
    juba väga halb ja me saime aru, et teda kauaks
    ei ole olin mina see, kes teda aitas ja ta eest
    hoolitses… Õel oli isast jumala savi…

  • Reply 123 3. juuli 2015 at 10:57

    Meie peres vist ei eelistatud kedagi, aga ma ei tea kuidas mu õde selle kohta arvab. Mul on vanem õde, kes alguses ilmselt sai siis
    rohkem vanemate tähelepanu. Samas “õe ajal” elati kitsastes tingimustes, perel oli vähem raha jne. Kui mina sündisin siis oli isa
    oma firma teinud ja maja ostnud. Mina sain küll alati kõike mida ma tahtsin, võimaluste piirides muidugi. Riideid, üritustel käia,
    pidude jaoks raha jne. Rahaprobleeme polnud kunagi. Pole küsinud, kas õega ka niimoodi oli, aga isa on öelnud, et kui on võimalik
    lubada siis peab lastele lapsepõlve perioodi võimalikult hästi kindlustama. Üks asi on õega aga kindlasti ühine – isa ütles, et
    täiskasvanuks, s.o 18-aastaseks saades kolivad lapsed kodust välja ja saavad edaspidi ise hakkama. Nii oleme mõlemad teinud ka
    🙂

  • Reply Nell 3. juuli 2015 at 10:57

    Mina olen üksiklaps ja seega vahet ei
    tehtud aga see-eest olid minu teha
    kõik kodutööd ja toimetused, mida
    oleks jätkunud vabalt 3 lapsele. Ema
    kodutöid ei teinud, sest “tema käis
    tööl”, koolitööd pidid ideaalsed
    olema, sest “kool on lapse töö”. Suht
    skisofreeniline olukord minu meelest…
    Elukaaslane on suurest perest, neid
    kokku 4 ja vahet on tehtud
    lapsepõlvest siiani. Ühelt lapsele
    lapsele anti tuhandeid kroone raha,
    teiselt nõuti sisse vee- ja
    elektriarved kui vanematel külas
    oldi. Üks laps võeti rahapuudusel
    huviringist ära ning teisele anti iga
    päev raha, et peale kooli saaks
    kohvikusse sööma minna (huviring
    maksis nii 3 kohvikupäeva raha). Üht
    ülistatakse ja kiidetakse kuigi ta
    käitub perega ebameeldivalt, teine
    rabeleb ja hoolitseb kõigi ees aga
    vaid halvustatakse. Ma tõesti ei saa
    sellest vahe tegemisest aru, kõik ju
    oma veri ja enda DNA. Või siis
    vihatakse lastes iseenda
    ebameeldivaid jooni, mis otse näkku
    paistavad…

  • Reply Jaana 3. juuli 2015 at 10:46

    Kui ainult mina olin, siis olin nii ära
    ninnunännutatud, sain kōike mis tahtsin jne.
    Aga kui vend sündis, oli ilmselgelt näha, keda
    eelistati. Kõik ninnunännutasid teda, mõtlesid
    tema peale rohkem, tädi välismaalt tulles tõi
    talle staffi ja mulle mitte, siis oli küll natuke
    suur pettumus. Ja nüüd, kui emast eemal olen,
    külas käin, vaatan, et vennal on rohkem
    võimalusi. Ta võib kauem väljas olla, ta võib
    rohkem arvutis olla, kui mingit s*tta keerab,
    ostab ema talle ikka jäätist või krõpsu vms.
    Aga ühest olen ma oma emale tänulik, et ta
    pole meile võtnud elusees ühtki jubedat ja
    kurja ja õela kasuisa, meie oleme alati nr 1
    olnud. Meil on naaber, kellel on iga teine mees
    selline, kes sõimab ja terroriseerib lapsi ja ma
    olen ōnnelik, et minu emme pole meile ühtki
    sellist koju võtnud. 🙂
    (Sul in muidugi kasuisaga vedanud,kuid mina
    nägin lapsest saati neid naabrilapsi kurvana:( )

  • Reply Liina 3. juuli 2015 at 10:09

    Minul on 13 aastat nooremad õde ja vend,
    samuti aasta noorem õde. Ma ei tea, kas ema
    armastusel just eelistusi on, aga kasvatanud
    on ta meid küll kahes väga erinevas grupis.
    Mina vanema lapsena pidin praeguste noorte
    vanuses juba kodutöid tegema – nõude
    pesemine, WC koristamine, põrandate
    pesemine, tolmu võtmine, pesu triikimine jms.
    Kõik väga normaalne, aga praegused ei tee
    midagi. Hea, kui oma toa korda saavad. Kui
    mina läksin jala lasteaeda ja omal jõul kooli ja
    trenni peaaegu linna teises otsas, siis praegu
    viib ema neid autoga igale poole, sest muidu
    nad ei lähe lihtsalt. Bussipeatus on maja ees ja
    20 mintsa hiljem hüppaksid bussist välja kooli
    ees. Söök tuuakse lauale ette ja lihatükid
    lõigatakse väikseks (10-aastasel). Alati peab
    keegi lapsi ka päeval tulema valvama, sest
    muidu nad lihtsalt ei söö. 11-aastane õde
    oskab endal küüsi lakkid ja selfisid teha, aga ei
    tea, kuidas kartuleid vms keeta. Kardan, et
    ema saab valusa õppetunni, sest kui mina
    kolisin 17-aastaselt kodust välja nii, et ema
    maksis vb 1000 krooni kuus minu eest
    (tel.arve ja vahepeal andis söögiraha), siis
    praegused lapsed on vist 26.eluaastani kodus,
    sest ma reaalselt ei näe neid hakkama saamas.
    Lisaks kiitleb õde pidevalt oma viite ja
    kiituskirjadega, kui olen näinud, kuidas ema
    öösel õe kunstitunniks pilte joonistab. Minul
    nt tõmmati 2.klassis vihikust lehed välja, kui
    kole käekiri oli ja pidin uuesti kirjutama. Mitte,
    et ema kirjutab minu eest. Ja samamoodi, ema
    matemaatika oskus saab vist 8.klassi peal
    otsa, mida õde siis edasi teeb? Okei, pikk jutt –
    s**t jutt, aga mõistate mu frustratsiooni. Miks
    ta nii teeb, aru ma ei saa. Meie teise õega
    kukkusime hästi välja. Mõlemad kõrgharitud,
    temal rikas mees, minul tulus töö. Vanemaid
    pole aastaid koormanud.

  • Reply I. 3. juuli 2015 at 10:01

    Ma olen peres kõige vanem, seetõttu olen ka saanud
    veidi vähem tähelepanu, aga mind õpetati väiksest
    saati iseseisvaks, seega see mulle väga liiga ei tee, eks
    õdedega on üsnagi suur vanusevahe ka 🙂 Aga oma
    vanaema puhul näen, kuidas tema noorim laps (tütar)
    on kukupai ja tema vanemad vennad on kõrvale
    jäetud. Eks igaüks kasvatab oma lapsi erinevalt. Seda
    eelistamist võib olla mingil määral igas peres, mõnes
    rohkem, mõnes vähem. Kui oled iseseisvaks
    kasvatatud, siis see teeb ka tugevamaks eelistamise
    suhtes. Saad uhke olla, et näed, mina teenisin selle ise
    välja 🙂

  • Reply Liina 3. juuli 2015 at 09:50

    Minul kaks vanemat venda ja kuna olen pesamuna ja ainuke tüdruk, siis hellitati mind väga. Aga kui nüüd oleme kõik
    täiskasvanud, siis on ema soosik keskmine vend, kuna tema ei ole väga otsekohene. Mina ja vanem vend ütleme aga ausalt kõik
    välja, kuid ema ei talu kriitikat. Sellepärast oleme meie peres “mustad lambad”.
    Ise ta ka koguaeg räägib, et vend ikka palju parem kui mina, sest ei ütle talle halvasti. Ja vanema vennaga ta hoopiski tülis ja ei
    suhtle eriti.

  • Reply meow 3. juuli 2015 at 09:31

    Mul on paar aastat vanem vend, otseselt mingit vahetegemist pole olnud. Küll aga kui olin pisike, siis isa hellitas mind rohkem. Eks
    see on vist see daddy’s girl värk.

  • Reply LLL 3. juuli 2015 at 09:28

    Meil on peres neli last ja kellelgi ei tehta vahet. Mina olen kolmas laps ja minu väike õde on minust 10a noorem. Loomulikult
    hoolitsetakse tema eest rohkem, kuna kõik teised lapsed on juba oma elu peal ja tema alles 13, aga see on täiesti normaalne. Ma
    ise hoolitsen ka tema eest nii palju kui saan – kutsun külla, ostan asju, tegelen temaga nii palju kui võimalik, olgugi, et meil üle 300
    km vahel. 🙂

    Nii minu emapoolne vanaema kui ka mehe emapoolne vanaema teevad küll lastel vahet ja seda on lihtsalt tülgastav vaadata. Nii
    minu ema kui ka ämm pole oma emade jaoks mitte keegi. Suhtlevad nii vähe kui võimalik – lapsena olid mõlemad nagu
    teenijastaatuses. Ja nüüd kui ei ole minu ema ega ka ämm kumbki liiga rikkad ja meeletult heal järjel, siis ollakse nii pettunud,
    samas kui teised lapsed on rikkamad või kuulsamad ja illikukud. 🙂 Aga elu läheb edasi ja mina igatahes väärtustan oma peret üle
    kõige ja tahaksin juba väga ise lapsi, kellele kogu oma armastus jagada.

  • Reply Liis 3. juuli 2015 at 09:28

    Meie peres samad lood, olen keskmine laps ja
    tähelepanu alati vähem saanud kui vanem
    vend või noorem õde. Õega on see kuidagi
    eriti silmnähtav, tasus tal vaid suu lahti teha ja
    kohe sai kõik, mis hing ihkas. Mina pidin ise
    tööl käima ja raha teenima, õde mitte. Isegi
    reisimisega oli nii, et mina sain nädala aega
    enne teada, et minnakse ja kui küsisin miks
    mina kaasa ei saa, öeldi, et me ju rääkisime
    sulle ja sa ei tahtnud tulla, mis polnud
    tegelikult tõsi. Kuidas ikka sellise asja ära
    unustada saaks? Aga paistab, et ema ise
    eelistamisest aru ei saa. Paneb seda teiste
    perede puhul tähele ja siis vangutab pead.

    Kui ise kunagi lapsed saan, siis annan kõik, et
    iga laps ennast võrdselt tähtsana tunneks.
    Sellist kurbust oma lastele ei soovi.

  • Reply mannu 3. juuli 2015 at 09:26

    jaa, ema hoiab õde rohkem.. ostab talle igasuguseid asju mida ta tahab jne.. isa vist eelistab mind,maga kuna peres on püksid
    ema jalas siis on alati õde rohkem asju/raha saanud kui mina 😀 nüüd olen vanem ja sellega leppinud, kuigi päris oma elu
    peal veel pole aga imelk on vanmatelt midagi küsida 😀 vanusevahe meil õega 4 aastat.

  • Reply Mia 3. juuli 2015 at 09:13

    Minu mees tundis ka, et tema venda hoitakse rohkem. Ta ostis enne korteri ja tema laenuks käendust ei saanud, aga kui
    noorem vend paar aastat hiljem ostis, siis sai kohe. Lapsepõlves oli väiksemate asjadega seda pidevalt. Mul endal pole oma
    vennaga seda tunnet küll olnud:) inimesed ja pered on erinevad!

  • Reply pätu 3. juuli 2015 at 09:12

    Minu ema teatas konkreetselt mulle ja õele,et ta tahtis
    poega ja sai meid(oleme õega kaksikud)…..hiljem
    muidugi seda talle meelde tuletades eitas ta ,et sellist
    asja üldse öelnud oli……vend ei pidanud mitte ühtegi
    majapidamistööd ega muid asju tegema,samas mina ja
    õde olime kohati lausa teenija staatuses juba…hea
    näide-toodi suur koorem puid ja need oli vaja riita
    laduda,meie õega pidime kõik ise ära tegema ja vend
    käis niisama ringi.küsisime,et miks tema ei pea tööd
    tegema ja siis öeldi,et vend käib ju tööl!Hallo!!me
    õega käisime ju ka!.ja saime sõimata kui julgesime
    öelda,et tahaks kuskile minna vms,pidimegi kodus
    istuma ja jumal hoidku kui pool tundi julgesid MITTE
    MIDAGI tegemata istuda kuskil….
    Loodan,et kui kunagi lapsed saan siis suudan
    teistmoodi käituda,väga valus on kasvada
    teadmisega,et sa ei hakka kunagi olema vanemate
    jaoks tubli ja midagi väärt olema.

  • Reply I 3. juuli 2015 at 09:06

    Meil on peres 8 last, ja kõik lapsed on saanud täpselt sama palju armastust ja asju kui teised, ema/isa ei ole iial vahet teinud mitte
    kellelgi 🙂

  • Reply A♥ 3. juuli 2015 at 08:51

    Lisaks veel juurde: nyyd kui mehe juurde ära kolisin
    avadtasin et on hakatud rohkem suhtlema minuga.

    Olen isegi vanematele nähvanud, et mina ja duurem
    õde pole olulised neille,et meid pole vaja ….

  • Reply A♥ 3. juuli 2015 at 08:48

    Jah olen tundnud!! Mul on kaks õde (vanemad minust)
    ja vend(noorem) . Meie peres oli nii,et mina ja
    köigevanem õde oleme eemale lükatud ja keskmine
    õde ja vend saavad koguaeg miskit. Sama ka õdede
    lastega. Ühte hellitavad minu vanemad rohkem kui
    teist kahte….

  • Reply mari 3. juuli 2015 at 08:46

    Minu omad teevad vahet. Olen ka vihahoos seda neile
    öelnud. Samas ei morjenda see mi.d väga. Saan ka ise
    suurepäraselt hakkama. Läheb küll ühe või teisr
    daamiseks kauem aega aga saan ise.

  • Reply erk 3. juuli 2015 at 08:43

    Väiksena tundsin küll. Meil vennaga 3
    aastat vanusevahet, ning temale
    osteti firmatosse ja firmariideid,
    mina pidin töölaagris(nagu malev)
    käima, et omale uusi jalanõusid
    saada, kuna raha ei jagunud minu
    jaoks. Vend sai ratta, mina ei saanud
    jne. Nüüd enam ei tunne nii, st
    tunnen, et pakutakse rohkem hüvesid
    mulle kui vennale(ei ole vend edukam
    või rikkam)

  • Reply tr 3. juuli 2015 at 08:39

    Minul on 2 õde, 1 noorem, teine
    vanem. Kõige noorem on alati olnud
    see ninnunännutatud ja hellitatud.
    Ikka anti alati talle õõigus jne. See
    pole õige.

    Mul on 2 last, vanusevahe 7a. Ma ei
    tee neil vahet, st ei anna alati
    pisemale õigust kuna ta on VÄIKE.