KURB ON OLLA

kadedusest, kehadest ja enesekindlusest

6. juuli 2015

Eile saatis Triinukene mulle ühe video lingi, mille hiljem pani ka enda blogisse üles (LINK). Soovitan teil seda vaadata, sest mina tundsin ennast lausa nii ära, et väike pisar tuli silma. Ma mõtlesin, et ma jagan seda osa endast ka teiega, aga ütlen kohe ära, et ma ei oska neid mõtteid enda peaski paika panna, rääkimata kirja panemisest, aga eks ma üritan.

Kas te teate, kui pisikesed asjad võivad sind muuta? Minu eneshinnang langes kolinal, kui ma olin ühe tuttavaga Naistejuttudest veinitamas ja nagu naistel ikka, tuli jutuks kehakaal. Mina kukkusin muidugi kohe kurtma, et kogu pekk minu kehal läheb enamasti kõhtu ja lotti, tema ikka vastu (nagu need jutud ikka käivad), et misasja, ei ole sul seal midagi, jumala peenike tundud ja siis me muudkui jõime veini edasi ja tema hakkas mulle rääkima, et tal sama jama, et kui juurde võtab, siis on kõht kohe punnis ees. Sõnast PUNNIS sain ma aru, et no ilmselgelt tal tegelikult siiski SAMA jama pole mis mul, sest minu kõht ei ole PUNNIS, vaid lihtsalt… eeem.. voldiline kui ma kummardun või…elan. Tema oli/on selline vitspeene naine, kellele meeldib öelda, et issand, mis kõht mul ees on, mul ikka totaalne toidubeebi ja muud asjad, mida megapeenikesed inimesed ütlevad, kui nad ennast hetkeks nii peenikesena ei tunne. Ühesõnaga lõppes see nii, et kui me vetsu läksime, tõstsin ma pluusi üles ja ta nägu ütles küll rohkem kui sada sõna. See shokk, mis ta näost peegeldus oli küll enam kui hirmunud. “Issand, TÕESTI on rõve,” ütles ta mulle venitades.

Järgmised kaks nädalat vihkasin ma enda keha nii palju, et ma ei tahtnud Triinugagi kokku saada. Kuradi Triinu ja tema XXXXS suuruses keha! Mitte, et see Triinu süü oleks olnud, et tema on selline ja mina mitte. Igatahes hoidsin ma eemale kõikidest oma sõbrannadest ja isegi Kardo käe lükkasin ära kui ta mind kallistama tuli, sest mul oli siiras hirm, et ta jääb käsipidi kuskile mu voldi vahele kinni ja lämbub ära.

Ja kõige imelikumad mõtted toimusid mu peas:

  • Aah, ma olen nii rõve! Miks ma ei võiks olla peenikene nagu Triinu? Või see tüdruk, kelle pildid mulle kogu aeg Facebookis ette kargavad?
  • Samas ma ei tohiks vinguda. Loogiline on, et ma ei ole ju mingi 150 kilone, kellel tõesti mingi rasvumiseprobleem oleks. Ma olen lihtsalt mõne koha pealt suurem, kui ma olin EELMINE AASTA. Mitte suurem kui pooled maailma inimesed. Lihtsalt suurem, kui enne. Kui see mind häirib, siis võiksin ma midagi teha, mitte viriseda.
  • Aga ma ei suuda leida seda aega trenni tegemiseks!
  • Valetan iseendale, tegelikult suudan ju! Milline haige inimene valetab iseendale?
  • Aga kui ma lähen tööle, sealt umbes kella viieks trenni, siis jõuan ma koju umbes kella 8 ajal. See tähendab, et ma olen terve pika päeva Marist eemal ja järelikult olen ma sitt ema, kui ma valin trenni minemise selle asemel, et koju lapsega aega veetma tulla.
  • Aga ma olen niiiiiiii rõveeeeee ja mitte keegi teine pole nii rõveeee…Varsti ma raudselt kaalun 3993 kilo!

11111

1111111

11111111

111111111

 

Teate, mis on nendel piltidel ühist? Kõikide nende tegemisel ma vaatasin neid ja mõtlesin, et appi, ma olen niiii paks!

Samas kui me Kardoga Küprosel olime, siis ma parasjagu kohmerdasin toas ringi ja otsisin enda bikiinide ülemist osa, ise olin just dušši alt tulnud ja noh…paljas. Naljakal kombel ei ole mul Kardo ees kunagi imelik paljas olla, või no üldse inimeste ees ala bikiinides ringi lasta, kui on mingi randa minek vms. Fake it ‘till you make it! Sama taktikat kasutan ka mina. Et no ma võin vaadata teisi, kes on oma ideaalse lameda kõhuga mu kõrval, aga ma ei tee sellest numbrit ja TEESKLEN, et mul on pohui, hinges tegelikult palvetan, et ma kiiremas korras toidumürgituse või rasvaimu raha saaksin.

Ühesõnaga tuiasin seal toas ringi ja äkki Kardo ütles mulle: “Mallu, sa oled niiiiiiii ilus!” ja ma pidin õnnest oksendama hakkama, sest see oli täpselt sellises olukorras, kus ma tundsin ennast alateadlikult siiski kuidagi…haavatavana ja mitte nii ilusana. Ja see üks lause tegi mul terve reisi nii ilusaks ja ma tundsin ennast imeliselt. Ma ei mõelnud teisi vaadates, et appi, tal on nii ilus figuur ja miks mina selline lehm olen. Ma käisin Kardoga ujumas ja päevitamas ja kokteile joomas ja lõbutsesin nii palju kui seda lõbu seal üldse võtta oli. Ja ma ei mõelnud oma kehale enam nii halvasti. Või no tegelikult ei mõelnud ma ta peale enam üldse halvasti.

Selliste heade momentide mõtted on:

  • Ah, kõik inimesed ei saagi ühtmoodi ideaalse kehaga olla, minus on ju palju muud head ja ilusat, see tasakaalustab asju!
  • Ma olen kunagi olnud täiega peenike, näiteks peale sünnitust, kus ma aina alla ja alla võtsin. Siis küsisid kõik, et issand jumal, kas sa üldse sööd? Miks sa nagu kaks konti ja kusehais oled? Ja muud sellised nõmedad väljendid, ma ei tundnud ennast ka siis hästi.
  • Mul on ilusad pikad ja peenikesed jalad, vähemalt ma saan oma probleemseid alasid kenasti peita ja nõnda keegi ei teakski, et ma paks olen (kui ma elus sellest rääkimise lõpetaks :D).
  • Mu keha ei peagi olema samasugune nagu enne lapse sündi, sest halloo, mu keha sees kasvas imeilus inimene valmis!
  • Ma kaalun 60 kilo! Kui ebanormaalne on öelda 60 kilo kohta paks! See on ju igati normaalne kaalunumber.
  • Mul on vist ilmselgelt kõik asjad olemas ja hästi, kui ma leian aega nokkida iseenda kallal sellise väikse asja üle. Kui on liiga palju aega, siis kasuta seda targemini, kui iseenda vihkamine.

Ja need head momendid on head. Ma lausa tunnen, kuidas ma hakkan rohkem ringi liikuma, vähem veini libistama, tervislikumalt toituma. Ja siis on natukene aega täitsa hea. Ma olen endaga rahul ja õnnelik, aga ega seda nalja pikalt tavaliselt pole, sest siis ma jälle näen, kuidas näiteks perekoolis on teema minu paksuse üle. (see konkreetne teema on küll enne küprost tehtud, aga ma leidsin selle näite, kui ma hetkel googeldasin “mallukas paks” :D).

  • Kuidas küll piitspeenikesest neiust nii töntsakas naine saanud on?
  • Järjekordne emalaev on Eestis maabununud.

  • Jalad on peened aga näost on täitsa pontsakas ja keskkoht ka lodevam.
  • Ei huvita see blogija mind, tõmmaku tagasi jah ja tegelegu oma kilodega.
  • Muidugi ta pole paks, aga kui samas stiilis jätkab (vein, pitsa, vein, lasanje, vein, vein, shokolaad, jäätis, vein, vein), siis tuleb arvatavasti veel 15 kg juurde niikui nätaki.

Ja ma ei oska midagi enam teha. Ma mõtlen, et näed, mu need esimesed mõtted, kus ma leiangi, et ma olen kole ja rõve, need ei ole ju ainult minu peas välja mõeldud. Kõik märkavad seda. Kõik arvavad, et ma olen rõve! Ja siis hakkab otsast peale. Mine trenni! Miks sa nii mõttetu oled? Miks sa ei suuda? Mis ema sa oled, kui sa ei suuda sellist lihtsat asja, nagu oma keha vormis hoidmine?

Õudne, kuidas ma suudan ise ennast maha taguda ja siis veel lamajanagi lüüa.

Ja sellised mõtted keeravad kõik tagurpidi. Tööd ei taha teha, sest ma nagunii ei oska ja olen rõve ja mõttetu. Sõpradega kokku saada ei taha, sest ma olen nii rõve ja mõttetu. Annan kõik oma ilusad riided Triinule, sest tema saab neid vähemalt kanda, minusugune paks värdjas nendesse nagunii ei mahu. Isegi söömiseda läheb täiesti mööda, sest ma justkui kinnitan endale, et pohui, sa juba oled paks. Söö siis see pakk komme. Söö see päts saia. Joo see coca – sa ju juba oled paks! Mis vahet seal on?!

Ma isegi ei tea, millal ma neid mõtteid esimene kord elus mõtlema hakkasin. Äkki umbes 14-15 aastaselt? Mäletan, et kuulsin kunagi kaht klassiõde pärast ujumistundi rääkimas, et issand, sellist keha küll ei tahaks, nagu Mariannil. Eeh, mis seal ka tahta oli. Rinnatu, lumivalge, kondine nagu skeleton. Ometi olin ma aastaid surmkindel, et nad mõtlesid oma lausega seda, et ma olen PAKS. Miks, seda ma ei tea…

Aga ma ei ole kunagi ennast näljutanud, oksendanud (st oksendanud olen, aga mingi viiruse või…eee…alkoholist, aga mitte meelega) tegelenud ületreenimisega. Ja mõnikord, nendel halbadel päevadel, ma mõtlen, et krt oleks mul nii palju tahtejõudu, et siis vähemalt MITTE SÜÜA. Aga mul ei ole sellist tahtejõudu, sest süüa on ju nii hea ja noh see suur ka, et ma juba olen ju paks, las ma siis söön ja olen rõve. Ja las mu sõbrannad räägivad tagaselga, et küll see Mallu on RÄME ja las see perekool räägib, et küll see mõttetu blogija on tüse. Söö-söö seda saia. Söö söö!

Ja ma vihkan ennast. Vihkan, et ma ISEENNAST vihkan ja vihkan, et ma olen juba üle kändude ja mägede nii kaua vihanud, et see muutub juba naeruväärseks. Ma ei ole ju halb ega kuri inimene, et ma ennast vihkama peaks. Ja on suur lollus ennast vihata selle pärast, et ma pole ideaalne. Ja veel suurem lollus on seda oma blogisse kirjutada, et issand, jube kui paks ma olen, sest näiteks iga kord, kui Triinu teeb mõne vihje, et ta ei ole oma kehaga rahul, hakkan ma juurdlema, et issand, kui tema oma IDEAALSE kehaga ei ole ka veel rahul, siis kas ta mind nähes nutab kodus patja? Või oksendab tund aega maomahlu? Et kui ideaalsed ka arvavad, et nad pole ideaalsed, siis kuhu metsa alla mina ennast tassima peaks kui mahakantud kraam. EI ja veelkord EI. Ma ei tee enam nii mitte ühelegi oma lugejale ja andke andeks, kui minu “appi ma olen niii paks!” jutt on kedagi elus pannud halvasti tundma. Andke andeks, see on lihtsalt olnud mu väga-väga-väga suur probleem ja tühimik mu enesekindluses, is nendel hetkedel rääkinud on ja ma lihtsalt mõnikord murdun.

Terve elu olid mul ka viltused esihambad, mida ma JÄLESTASIN. Ma tundsin üle päeva, et ma olen jube kole ja paks. Vähemalt kui hambad said korda, siis ma koledana enam ei tunne, aga kuna pekki on vaid juurde tulnud, siis paksuse kohta sama öelda ei saa.

Umbes nagu praegu, et ma ütlen teile ausalt, et kui te tahate mulle haiget teha, siis öelge, et ma olen sitt ema ja öelge, et ma olen paks. Ma saan väga haiget ja ma võib-olla isegi natukene nutan ja olen nädal aega halvem inimene. Ma eelistaks, et te seda ei teeks, sest palju toredam on heas tujus olla ja hinnata seda, mis mul JUBA OLEMAS ON!

PULM3

Ma ei vaja oma parima sõbranna keha, et valmis meisterdada lapsi, et käia rannas, kanda ilusaid riideid, võtta kasse sülle, ajada oma last taga, kallistada oma meest, hüpata batuudil, minna sügisel seenele, sõita rattaga poodi, kanda ebamugavalt kõrgeid kingi ja ilusa ilmaga oma perekonnaga jalutada. Mu vana hea (ja natukene voldilisem keha) saab sellega ideaalselt hakkama. Ma ei pea ennast võrdlema teistega, sest see minu elu paremaks ei muuda, ma pean olema rahul sellega, mis mul on ja seda hindama. Mitte oma aega raiskama vihkamise, võrlemise ja vingumisega.

Ma olen mina ise. Mariann Kaasik. Mallu. Emme. Mallukas. Mannu, Mari. Kuidas kellelegi. Ja olenemata sellest, kas ma olen 5 kilo paksem või peenikesem, olen ma ikka see sõbranna, kes läheb oma semule veiniga külla, kui tal on kehv tuju ja ma olen see, kes ootab nurga taga, et saaks Kardot ehmatada ja ma olen see, kes teeb oma lapsele elutuppa kausi sisse vanni, et ta saaks rahus spaatada ja näiteks vannist multikaid vaadata, sest mulle tuli meelde, et ma tahtsin seda kunagi väiksena ka teha, aga vanaema ei lubanud, sest äkki ma ajan terve toa vett täis.

PULM2

Te vaadake näiteks neid kahte pulmapilti, mis imekaunis Laura Strandberg tegi. Kas te teate, et kui ma neid esimene kord vaatasin, siis mu esimene mõte oli APPI, issand mis voldid ja pekk igalt poolt välja punnitab. Ja praegu ma vaatan neid pilte ja mõtlen, et issand kui ilus päev see oli ja ma olin nii imekaunis ja Kardo oli nii nägus ja meil oli imeline pulmapidu ja suurepärased sõbrad meiega koos seda tähistamas. Kas see volt või pekike mid seda tegemast takistas? Oh ei!

Ja ausalt ma üritan endale edaspidi sisestada ainult positiivset ja head. Aga ma lihtsalt tahtsin seletada, et mis minu sees on. Et ma ei ole alati üks “valju ja ropu suuga pohuist” vaid ma vahepeal olen kuidagi seest nii katki ja ma ei oska seda parandada ja see tuleb aina tagasi ja tagasi ja tagasi. Ja ma olen mõelnud küll, et peaks mingi arsti juurde minema, sest see pole ju väga normaalne. Käia ringi täitsa hariliku inimesena ja muudkui mõelda, et sa oled paks. Nagu mingi loll! Aga ma alati olen mõelnud, et mul pole ju mingit.. sellist probleemi, et oksendaks või näljutaks. Et mis ma seal arstil ütlen. Et tere, ma arvan, et ma olen rõve ja paks? Siis ta vast ütleks, et jah, 99% naistest kannatavad sama probleemi käes :))

Igatahes ma proovin edaspidi normaalsem inimene olla ja mitte neid tobedaid mõtteid pähe lasts! Sest mul on igasuguseid asju, mille nimel parem inimene olla. Parem, mitte peenikesem!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

137 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply K 23. juuli 2015 at 14:31

    tahan kohe öelda, et ma kommenteerin
    sinu blogi esimest korda elus. Ma
    pole suurt midagi sinust arvanud,
    kuid selle postituse kaudu avasid end
    ning ma mõistan sind nüüd hulga
    paremini! :D

    mäletan ka, kuidas paar aastat tagasi
    kevadel tegin oma riietekapi lahti
    ning mitte ükski püksipaar ega kleit
    mulle selga enam ei mahtnud (kogu
    talve käisin hoopis teiste riietega,
    nö talveriietega). Ja ma hakkasin
    lihtsalt lahinal nutma :D sest kuni
    26 eluaastani olin ma samas kaalus
    nagu gümnaasiumi ajal. Ja see, et ma
    nüüd järsku peale ühte talve ei olnud
    enam XS mõõdus, vaid S-M mõõdus, oli
    minu jaoks täiesti jahmatav!
    kusjuures, ma ei olnud see aasta
    beebiootel, ma ei söönud kõike, ma
    TEGIN trenni. Just seda viimast
    (trenni), ma süüdistangi, sest see
    pani mu lihsed justkui vohama. Ma ei
    olnud lihastes nagu bodybilder, vaid
    sellise rasvakihigiga lihastes
    (loodan, et saad aru). Ja ikkagi, ma
    olin nii pettunud ja tundsin ennast
    koleda ja paksuna! Õnneks mu kallis
    mees ütles need rahustavad sõnad, mis
    mul siiani meeles on: “tüdrukust on
    saanud naine ja sa ei saagi kanda
    enam samas suuruses asju, mis
    kooliajal. Sinust on saanud naine” :D
    natuke naljakas, mis? aga tead, see
    rahustas mu maha. Sest tõesti, me ei
    saa ju olla kogu elu samasugused :)
    ja sina oled ka juba naine :) sa oled
    ema :) sa oled siia ilma toonud
    imelise inimese ning on igati
    loogiline, et su keha on muutunud! Ja
    Kardo on sul mõistlik mees ning ta
    armastab sind just sellisena nagu sa
    oled! Sest sa oled ikkagi ju ilus :)
    ja ära seda kunagi unusta, korruta
    seda endale iga hommik peegli ees ;D

    meil kõigil on omad vead, aga usu
    mind – neid näeme ainult meie :) ja
    ära neid perekooli teemasid üldse
    tähele pane. Ma loen ka perekooli
    foormuti, aga selliseid teemasid, kus
    kritiseeritakse kedagi tema välimuse
    või mis iganes asjade pärast, ma
    lihtsalt ei loe. Sellistesse
    teemadesse on lihtsalt koondunud
    kompleksites inimesed, kes saavad end
    paremini tunda, kui kellegi kohta
    halvasti ütlevad. Lihtsalt hale, on
    ju? :D

    Kõike head sulle!

  • Reply Triin 21. juuli 2015 at 22:10

    Ma tahaksin sulle ainult kolme asja
    öelda.
    1. Sa oled imeilus.
    2. Sa oled suurepärane ema.
    3. Sa oled super naine.

  • Reply Laura 10. juuli 2015 at 11:51

    http://lauranuka.blogspot.com/2015/07/sudantliigutav-video.html
    See on samuti üks video kus mõni võib ennast ära tunda. Äkki vaatad ja jagad?

  • Reply Liisu 8. juuli 2015 at 03:12

    Minul on olnud samasuguseid mõtteid, aga seda nooremana (u gümnaasiumieas). Olin üsna trullakas, aknega ja väga lühikeste
    jalgadega. Kuigi koolikiusamist ma taluma ei pidanud, siiski sain enda suunas ka ebameeldivaid kriitikanooli, mis kohutavalt
    enesehinnangut materdasid. Nt. kuulsin, et mul on nii jubedad jalad, et perse lohiseb ka vastu maad :) ja minu keha on alati
    olnud nn “pirn”- rasv kõik puusadesse ja tagumikku. uskumatu, aga tollel ajal suutsin ma seda niimoodi hinge võtta, et vältisin
    kõndimist ja olemist kohtades, kus olid inimesed. Tobe onju? Mingil ajaperioodil leidsin endale toreda noormehe ja
    ümbritsesin ennast inimestega, kes kohe mõjusidki hästi. Ma pole ammu enam oma puudustele mõelnud, lihtsalt olengi sellega
    leppinud. Olen normaalkaalus (jah, reied ja tuharad siiski pirnile sarnased) aga ju siis nii ongi. Minu puhul aitas kaalust alla
    võtta vaid pisike nipp- lõpetasin ära alkoholi (siidrite, õlle) joomise. Veini joon siiamaani. Samuti ei joo ühtegi karastusjooki,
    kannan kaasas veepudelit, kuhu olen surunud kurki ja sidrunit. Söön regulaarselt, kõik eined kindlal kellaajal. Ei piitsuta
    ennast, kui tahan midagi, siis söön kohe eriti naudinguga. Elu ju ongi nauding?!
    Sulle Mallu- oled ilus naine, ema, abikaasa, Kuna sa oled põhimõtteliselt “avaliku elu tegelane” siis sa saadki rohkem kriitikat ja
    kurjade inimeste kibestumist tunda. Kui mina oma pildid netti paneks, siis OPPADII ma ei tahaks kommentaare lugedagi. Püüa
    sellest üle olla :) Edu!

  • Reply Deivi 7. juuli 2015 at 19:08

    Ma arvan, et kõik inimesed peaksid
    liikuma. Ja on inimesi, kes 120
    kilosena alles saavad aru, et nad oma
    keha halvasti kohelnud ja siis
    hakatakse alles trenni minema. Miks
    üldse lastakse nii kaugele minna
    ebatrevislikkusel? Ja kuna kõik
    teavad sind ennem lapsi sündi
    peenikesena, siis inimesed ootavad
    seda siiamaani ja näevad sind
    sellisena nagu sinu tuntus tuli.

  • Reply K 7. juuli 2015 at 17:04

    Tean hästi seda tunnet, millest sa kirjutad. Ka mul endal “õnnestus” hiljuti 5 lisakilo koguda ja need mõjuvad enesehinnangule
    ikka kohutavalt. Ja halenaljakas selle juures on, et enne neid 5 lisakilo (kaalusin siis umbes 56 kg), ma arvasin ka, et olen paks, aga
    nüüd mõtlen, et saaks vaid selle kaalu tagasi. Tegelen ka väikest viisi enda vormi parandamisega ja loodan, et kui ma need 5 kilo
    olen maha saanud, siis ma tunnen ennast oma kehas kogu aeg hästi. Soovin, et suudaksid säilitada positiivset suhtumist endasse
    ja oma kehasse, ja proovin ka ise samas suunas liikuda. Päikest!

  • Reply Liina 7. juuli 2015 at 13:54

    See ongi hämmastav, et pealtnäha enesekindlad ja täitsa vinks-vonks naised kõik leiavad endas midagi, mille üle meeletult
    põdeda. Ja seda ma tunnen ka tihti, et kui juba mingi minumeelest täiesti norm välimusega naine halab, siis mida veel mina
    peaks tegema, ma ei jõua oma iluvigu kõike üles loetledagi. Paar ülearust kilo on veel väikseimad neist. Samas mõni
    100kg+ mõtleb, et mis ma üldse virisen. Tegelikult enam eriti ei virisegi, sain eelmine aasta 30 ja see oli nagu murdepunkt.
    Ma ei võrdle enam ennast teistega ja mul on tegelikult ka ükskõik, kas suvalised inimesed peavad mind koeldaks või mitte
    (mul oli ka üks seik, kus purjus meesterahvas väga ausalt ja pool kogemata ütles, et ma ei ole üldse nii ilus kui üks teine ja
    tegelikult tal oli muidugi õigus ka, aga see oligi lihtsalt nii aus ja valus, et teised ka näevad, et see ei ole minu peas välja
    mõeldud asi, viisakad inimesed lihtsalt ei ütle. Rääkimata sellest, et see mees ise oli paras koll ja töötu, et on nüüd tema asi
    mind hinnata, kui isegi mina oleks kaugelt tema liigast väljas). Ühesõnaga, ma olen nüüd meelekindel ja teen asju enda pärast
    (trenn, meik jms, et ennast hästi tunda). Ja oma tütre pärast, et temast kasvaks päriselt ka enesekindel naine. Ta on
    kehatüübilt ja söögiisult täiesti emasse, eks kaaluprobleem on arvatavasti temagi tulevik, aga ta võiks sellesse elutervemalt
    suhtuda. Et tervislik eluviis oleks juba maast madalast harjumus.

  • Reply Liisa 7. juuli 2015 at 12:29

    Ma hakkasin iseend armastama pärast mitut aastat enesevihkamist alles siis, kui lugesin Merilini lugu ja vaatasin ta blogist Paljas
    Porgand tema videot kehatajust ja enesearmastusest, kus jagab oma kogemusi söömishäiretega ja nendest ülesaamisest. Samal
    teemal ja väga õpetlik ning liigutav:

    http://www.paljasporgand.ee/minu-lugu-soomishairetest-ja-enesearmastusest/

  • Reply annimumm 7. juuli 2015 at 11:52

    Tere Mallukas,

    Hakkasin Sinu blogi lugema alles kusagil 1,5
    kuud tagasi. Kui nüüd päris aus olla siis ma
    hakkasin huvi tundma rohkem Nipiraamatus
    ilmunud lugu lugedes. Ja kui nüüd päris aus olla
    siis ma ei teadnudki, et selline inimene nagu
    Mallukas üldse olemas on? Loodan, et Sa ei
    solvu nüüd.
    Olen sellest ajast siis põhiliselt Sinu eluoluga
    kursis olnud ja Sinu häid ideid ja õpetusi
    jälginud.Tead Sa kirjutad nii hästi ja nii
    mahlaselt kohati, et ma pole veel leidnud oma
    hinges kohta, et Sint halvasti siunata. Ja Sa
    teed seda ise ka jube hästi, et ei lase neid kurje
    ja kadedaid inimesi endale ligi. Ma pigem
    naeran kõht kõveras Sinu teksti ja lugu. Aga
    see “ilus peenike keha” andis julgust, et siia
    kirjutada midagi mis tõesti 99,99% naisi kipub
    probleemiks nimetama vaatamata peeglisse, et
    rahul olla endaga ja usaldada enda keha, et
    mitte kuulata tõesti teiste arvamusi ja mitte
    jälgida ka teiste arvamust. Ega ma ise ka mingi
    “modellimõõtu” kondikubu ole aga nagu Sa
    ütlesid ole õnnelik selle üle mis Sulle elu on
    andnud ja mida ise saavutanud oled. Mina ei
    ole sünnitanud lapsi, kuigi peaksin juba….aga
    omal ajal sai edasi lükatud ja öeldud…”oh aega
    on” aga nüüd on aeg nii kaugel, et proovin ja
    proovin aga ei midagi. Ja kui see päev peaks
    kunagi koitma ja minu keha paisuma nii
    suureks, et ma pean ühistranspordis bussiga
    sõites kogu pingi hõivama siis üks pisike
    ilmakodanik kes minu sees kasvab kaalub selle
    ikka üles palju kordi kui sõbranna piitspeenike
    keha. Jah minule on ka üteldud võiksin trenni
    teha. Aga mis see teiste asi on, MINA olen
    õnnelik sellise kehaga mille loodus on mulle
    loonud. Oma 173 cm ja 68 kg ( talve perioodil
    vahest tsipa rohkem, aga siis ongi ju põhjamaa
    inimesele “rasva pekki” selga vaja, soojem ju)
    juuresigati rahul. Ja mees on ka rahul ja olen
    samas olukorras olnud nagu Sina Mallukas, et
    ei ole julgenud tema ees oma ” pekikõhtu”
    paljastada ja kui ta ütles mulle ja vaatas oma
    ilusate siirate silmadega mulle otsa ja ütles: ”
    Kallis Sa oled nii ilus, et ma olen omale ikka nii
    ilusa naise leidnud” siis tõesti ma olengi ju
    ainult enda mehele selline ja läbi tema silmade
    näedki ennast ja tunned ennast kõige paremini.
    Aga Sina võid ennast lohutada ka oma laheda ja
    ARMSA perega kelle olete koos abikaasaga
    loonud.
    Jõudu Teie perele ?

  • Reply Mirjam2 7. juuli 2015 at 10:13

    Ma vaatan siit blogist su pulmapilte
    ja siiralt imestan, et milliste
    prillidega sa end vaatad, et näed
    seal paksu naist, sest mina näen
    kaunist ja kindlasti mitte paksu pruuti.

    Ilmselt on nii, nagu sa ise ka arvad,
    et asi on enda peas kinni. Kõik
    algab meie enda mõtlemisest ja kui
    me tahame, siis võime end väga
    paksuks ja koledaks mõelda, aga kui
    soovime, siis kõhnaks ja ilusaks.
    Kuigi peeglist vaatab alati vastu
    sama naine.

    Trennitegemisest niipalju, et ilmselt
    pole sa leidnud endale seda trenni,
    mis sinus tõelist vaimustust
    tekitaks. Võib-olla on olemas selline
    spordiala, kuhu minek sind pigem
    vaimustab ja kuhu minekuks ei pea
    ennast sundima. Äkki on mõni
    tantsuala selline, mis sulle sobib
    vms, eks sa ise tunned end paremini
    ja tead, mis sulle sobib. Kui ei tea,
    siis proovi erinevaid alasid ja äkki
    leiad endale selle õige. Minule
    näiteks ei sobi üldse niisama
    jooksmine, aga mulle väga meeldib
    sulgpall ja sinna lähen kohe väga hea
    meelega ja ei otsi endale üldse
    vabandusi. Samamoodi on
    salsatrenniga, ükskõik kui väsinud ma
    parasjagu ei ole, siis sinna tahan
    ikka minna.

    Mis puudutab mingeid muid kohti,
    näiteks perekool, siis minu jaoks on
    äärmiselt kummaline, et keegi üldse
    viitsib kellegi kehakaalu seal
    kommenteerida. Ilmselt hakkab neil
    sellest kergem ja tunne rõõmu, et
    sinu kirumine säästab neid
    enneaegsest südameinfarktist. Samas
    ära võta seda südamesse ja kui
    võimalik, siis ära üldse loe, sest
    see on sisuliselt samaväärne
    peldikuseinaga.

  • Reply Hka 7. juuli 2015 at 09:35

    Millal kord saab olema nii, et igasugustes foorumites ja mujal saab kommenteerida vaid juhul kui oled
    sisse loginud ID-lugeja/panga vms kaudu, mis tõestab inimese identiteeti. Et jääks ära igasugused
    anonüümsed postitused, mis sisaldavad vaid kurja, viha ja kibestumust! Kui palju rohkem oleks naeratusi
    ja heaolutunnet ning vähem õelust! Kindlasti leiduks ka neid, kes on tõepoolest loomult negatiivsed kuid
    vähemalt on nad ausalt enda nime ja näoga seda.

    Sinule aga Mariann ainult häid ja positiivseid mõtteid!

  • Reply Dinosemu 7. juuli 2015 at 08:50

    Olin parimate sõbrannadega spaas, jutt läks rindade peale. Meil kõigil on lapsed ja rinnad ära imetud ja arme täis, kellel
    vähem, kellel rohkem. Veinitasime ja veits purjutades hakkasin kurtma, et mul on kõige koledamad rinnad, nahk välja veininud
    ja kottis ja midagi pole enam originaalidest alles. Teised vastu, et pole sul midagi nii hull, et neil on sama asi, kui mitte hullem.
    Tüüpiline veits vintis sõbrannade pläma. Jõime edasi ja lõpuks lõime need rinnad letti. Tõdesime, et mul olidki koledaimad
    rinnad :D And so what? Mille peale solvuda?! Kui nad oleks hakanud mulle lohutuslaulu laulma ja haletsema, et oi ninnu-
    nännu, pole midagi, jumala ilusad, ma oleks küsinud, et mis teil juhtus naised, pimedad olete või :D Samas, võibolla sulle oli just
    sellist toetust vaja ja ootasid midagi sellist. Tea, kes sa oled ja leia oma sisemine rahu ja harmoonia üles ja tihti ei algagi see
    millestki välisest ju. Ole tore :)

  • Reply merit 7. juuli 2015 at 07:38

    Ma soovian Sul lugeda raamatut
    “Metshaldja päevik”, ise olin sama
    probleemiga, et põdesin koguaeg enda
    peki üle, aga see raamat aitas natuke
    mõtlemist muuta, soovitan sulle sama.

    • Reply Mallukas 7. juuli 2015 at 07:57

      Proovin meeles pidada, kui teinekord raamatupoodi satun. Tänud!

  • Reply Inga 7. juuli 2015 at 07:11

    Mallu, sa oled ilus! Sa oled nii hea ja armas!
    Natuke kreisi ja hullumeelne aga nii ilus ja nii
    hea :)
    Mina loen su blogi, sest sa meeldid mulle ja
    mulle meeldib see sisus millega sa ennast
    väljendad ning ma olen alati sind su piltidel
    natuke kadestanud, sest sa oled nii ilus! Isegi
    nende miniatuursete pekikeste ja vahel
    pandasilmade ning kesteabkuikaua
    kammimata juustega! Sest just see näitabki, et
    sa oled päris inimene, mitte mingi ajakirja
    reklaamfoto :)
    Ja sa oled nii hea!
    Ja ma loodan, et sa enam mitte kunagi
    sellepärast nutma ei pea, et sulle midagi sinu
    juures ei meeldi või et keegi sulle midagi su
    välimuse kohta halvasti ütlend on.

    • Reply Mallukas 7. juuli 2015 at 08:01

      Kallis Inga. Aitäh sulle ilusate ja armsate sõnade eest. Naljakas on see, et ma olen ka mõnikord endast pilte vaadanud ja mõelnud,
      et oo, ma nii ilus! Ja siis järgmine hetk vaatan mingit teist pilti ja mõtlen, et ei ei, ole ole siin midagi ilusat! Ah tead, mul endale
      tundub ka seda juttu tobe kirjutada, ma nagu ei oskaks oma mõtteid seletada. Aaga aitäh ikkagi veelkord :)

  • Reply SadPanda. :( 7. juuli 2015 at 06:15

    Mina jällegi annaks ükskõik mida, et
    näha välja Sinusugune. Tõsiselt.
    Igatsen aegu, mil kaalusin 85kg. Nüüd
    kaalun 120kg. Ma praktiliselt ei
    söögi midagi ja liigun kas jalgsi või
    rattaga. Pikemad maad bussiga. Ja
    selleasemel, et kilod liikumise ja
    nälgimise tagajärjel kaoks NAD HOOPIS
    TULEVAD JUURDE. Olen juba igasmõttes
    allaandnud. :(

    • Reply SadPanda. :( 7. juuli 2015 at 06:15

      Muide.
      “Ma olen mina ise. Mariann Kaasik. ”
      Sa ju pole enam Kaasik :P

      • Reply Mallukas 7. juuli 2015 at 06:42

        Jaa, tänud 377373dat korda seda mainimast :D

    • Reply Mallukas 7. juuli 2015 at 08:01

      Muuseas, Triinu ütles mulle ka seda, et kui sa mingi teema üle VÄGA obsessid, siis sa võid isegi kõike õigesti teha ja IKKA aina
      juurde võtta, sest sa ainult sellest mõtledki.

    • Reply Deivi 7. juuli 2015 at 16:35

      Tuleb õigeid asju süüa, mitte vähe
      süüa. Selle tõttu keha hakkab rasva
      talletama, kuna keha saab aru, et
      süüa pole piisavalt ja kogub seda
      tagavaraks. Alusta sellest, et ära
      söö saia vaid leiva(rukkijahust), söö
      palju salatit ja liha sinna kõrvale.
      Natuke makarone ja riisi kõrvale on
      ka okei süüa. Õhtuti söö õuna enne
      magamaminekut, kui kõht on tühi. Ja
      süüa tuleks iga 4-5 tunni tagant

  • Reply Tiia 6. juuli 2015 at 21:51

    Armas Mariann ja teised naised, kes te enda sisemise mina vastu nii karmid olete!

    Ühest küljest on kurb, teisest küljest lohutav lugeda, et selliseid naisi on veel, kes enda sisemise mina
    vastu karmid on. Mõnda aega tagasi olin mina ka. Siis hakkasin lugema erinevat kirjandust ning sattusin
    ühe huvitava teooria peale.

    Mitte keegi, peale meie endi, ei ole meie kõige suuremad vaenlased. Me alatasa nüpeldame, alandame,
    solvame iseennast. Kui me käituks niimoodi oma sõpradega või kohtleks neid nii nagu me iseennast
    kohtleme, siis kui palju sõpru meil üldse oleks? Minul ei oleks mitte ühtegi! Lisaks on meie sisemine mina
    nagu väike laps, kes vajab hellust, positiivseid sõnu ja toetust. Paari aastasele lapsele me ei üleks ju, et
    issand kui loll, rõve ja paks sa oled?! Miks me nii siis teeme oma sisemise väikese minaga? Meie ise
    olemegi need, kes seda väikest mina poputama peavad. Nii et järgmine kord, kui enda vastu karmid olete
    peeglisse vaadates, kujutage ette, et teile vaatab vastu paariaastane teie ise. Kas tahate veel midagi
    pahasti öelda? Pigem julgustage ja innustage seda väikest inimest, kes teie sees peidus on. Kui te mõtlete
    nüüd kõikidele halbadele sõnadele, mis te sellele väiksekesele öelnud olete.. Kas te kujutate ette, kui
    hirmunud ja õnnetu ta olla võib? Minge peegli ette, vaadake endale sügavalt silma ning paluge siiralt
    selle väikese käest vabandust. Edaspidi pingutage selle nimel, et sellest väikesest hirmunud ja
    ebakindlast lapsest saaks taas julge, enesekindel ja särav laps.

    • Reply Mallukas 7. juuli 2015 at 08:03

      Issand kui mõistlik jutt! Olen isegi mõelnud, et selline kahtlane on-off minapildi loomine ei saa näiteks kindlasti olla heaks
      eeskujuks minu Marikesele. Aga no seda, et ma ise ka ennemuiste üks väike Marike olin, seda ma küll mõelnud pole. Nii et
      edaspidi proovin sinu sõnu meenutada endale!

    • Reply Lily 7. juuli 2015 at 18:11

      :) tore mõte jaa

    • Reply L. 22. juuli 2015 at 16:03

      Miks sa kodus ei tee? Võta kasvoi iga õhtu kui Mari
      magab 15minutit ja tee kükke, kõhulihaseid ja
      kätekõverdusi. Kui muidu aega pole, siis telekat
      passides või reklaami ajal. Selle 15 minutiga harjutad
      end alguses rutiini sisse ning enne kui märkad, teed
      juba rohkem ning näed ka pisikesi tulemusi :-) ise pole
      jõusaalis käinud ja teengi ainult kodus ning peale 2
      kuud nägid vahet juba ka kõik mu tuttavad. Peale
      kõige selle saad parema enesetunde ja seda tasuta
      ning pere juurest eemal olemata!:-)

  • Reply Mustriks 6. juuli 2015 at 21:30

    Lugesin ja vaatasin pilte,ei saa aru sinu volditest.Mul endalgi vahel tundub,et olen pisut voldiline.Mul on 3 last .Vaatan oma 3 last –
    ähhh tühja see volt siia sinna .Mul on 3 imet,kes Minu sees kasvanud .Lapsed muutavad naise naiselikumaks ja kaunimaks,sest me
    oleme toonud siia maailma Lapse. Olgugi vahel tuleb ette halbu päevi.Kurb olla vaata oma IMET ja unusta nukrus.Vaata oma
    lemmik filmi vōi kuula lemmik musa.Sära silma ,naer suule ja päikest sulle!!!

    • Reply Mallukas 7. juuli 2015 at 08:07

      Nu ega ma neid just ei demonstreeri :))

      Aga sul on õigus, et lapsed paratamatult keha muudavad. Muidugi ei saa ma oma vähest trennitegemist ja valesid toitumishäireid
      selle kaela lükata..

  • Reply Siil 6. juuli 2015 at 20:01

    Ah see kaaluteema on pigem pseudoprobleem.
    Muidugi tore on, kui niipalju sellele tähelepanu
    pöörata, et päris greate girls osakonda riidepoes
    edaspidi ei peax pöörduma sest see on juba tervisele
    väga väga raske koorem kanda. Elus on sul kõik hästi.
    Ja see on põhiline. Vastasel juhul olex appi ma olen nii
    paks teema ilmselt viimane millest mõelda. …Ja kui on
    hästi, siis ongi kõik tegelikult ju korras. Ole muhe!?

  • Reply anneli 6. juuli 2015 at 19:49

    Ma ei jõua kõiki kommentaare läbi lugeda, aga keegi vblo soovitanud ka… ma soovitaks lapse
    kärusse kükata ja jalutama või jooksma minna.. või paned ratta taha see värgi, kus lapsed saavad
    mõnusalt aega veeta :) alati ei pea jõusaali minema… väljas saad kahekesi ka lapsega palju liikuda
    :) praegu ilusad ilmad ka ja kutsub õue!

  • Reply M. 6. juuli 2015 at 19:39

    Ma nüüd tahaks küll sõna sekka öelda. Lihtsalt
    hämmastav, kui õel mõni on.
    Minu isiklik arvamus on, et need
    kommenteerijad ja pereklubi tsäägatajad on
    ilmselt ise kadedad ja kompleksidega. Kuna sa
    oled oma kaalu suhtes ebakindlust välja
    näidanud, siis kasutatakse seda ära sinu
    enesehinnangu nõrgestamiseks, kuna teatakse,
    et see mõjub.
    Ära lase seda jama endale hinge. Sa oled ilus ja
    kindlasti mitte paks.

  • Reply o 6. juuli 2015 at 19:32

    Mul on nii, et kui tunnen ennast iseendana hästi, siis tekib automaatselt soov enda eest rohkem hoolitseda.Toituda
    tervislikumalt,teha trenni,maskitada,šopata jne.Ja sellistel perioodidel see pole üldse suurt tahtejõudu nõudev tegevus,
    vähekene pingutama muidugi peab, aga ei midagi hullu.Aga kui ma tunnen ennast enda nahas halvasti, siis tekib see
    käegalöömine, et kui ma nagunii selline kole lehm olen, siis misasja ma siin üldse pingutan. Ja kui siis proovin tegutseda, on see
    vääga endasundimine, mida kaua teha lihtsalt ei jaksa. Nagu endaga rahul olles mõtleks umbes, et kui teen trenni/söön
    tervislikult on tore, aga kui ei tee pole ka maailma lõpp käes. Et selline tšill olemine. Aga koledana tundes ripub see trenn ja
    söömise jälgimine nagu kirves pea kohal ja on hirmus stressitekitav. Stressi on aga hea söömisega maandada :D

    Seepärast on minu jaoks võõrastavad ka need kommentaarid, et võta siis endaga midagi ette, kui rahul pole!!! Minu jaoks see
    asi lihtsalt ei toimi niipidi.Paljud inimesed justkui arvavad, et kui inimene on endaga rahul, siis ta lööb käega ja rahulolematus
    ajab tegutsema. Kindlasti ongi palju inimesi, kellel see asi niiviisi töötab, aga mina näiteks pole selline ja mulle tundub, et sa ka
    mitte. Nii et ära tunne ennast halvasti, et trenni ei tee, see ajab veel rohkem sööma, tean omast käest.Eks tulebki leida endas
    see jõud ennast armastada täpselt sellisena, nagu parasjagu oled ja küll siis see trenniisu ka tuleb :)

    • Reply Kk 6. juuli 2015 at 20:41

      Sama siin.

    • Reply Marili 6. juuli 2015 at 21:55

      Minuga täpselt samamoodi

  • Reply Liisa 6. juuli 2015 at 18:26

    Jah, sa oled paks. palju õnne!!! Cry me a river nüüd.

    • Reply Mallukas 7. juuli 2015 at 06:41

      su viharavi vist üldse ei mõju eks?

      • Reply Liisa 7. juuli 2015 at 23:24

        Viharavi? Millest jutt käib? See on mingi metafoor v? :D

        • Reply Mallukas 8. juuli 2015 at 07:56

          ;)

  • Reply Kairit 6. juuli 2015 at 18:19

    Ära põe selle kaalu pärast. Esiteks (nagu mitu korda öelnud olen varemgi) – SA EI OLE PAKS. Teiseks sa ei tee ju niikuinii trenni, nii
    et järelikult kusagil alateadvuses oled sa enda kehaga ikkagi rahul. Kui tõesti tahaksid need mõned lisakilod kaotada, siis sa oled
    minu arust piisavalt ettevõtlik, et niikuinii teeksid sporti ja põletaksid neid lisanduvad kaloreid (eriti praegu, kus suvi käes on ja
    väljas sportimine lihtne).

  • Reply karmen 6. juuli 2015 at 17:42

    head naist peabki palju olema!

  • Reply L 6. juuli 2015 at 17:37

    Oh jah. See on ikka nii kreisi kuidas inimesed ennast salamisi vihkavad ja kõige hullem on see, et teistele tegelikult tavaliselt
    ei paista, et oleksid kole või paks vms.
    Ma ise olen umbes täpselt pool oma elust enda kohta sama mõelnud. Ilmselt algas see algklassides ja kestab vahelduva
    eduga siiani, sõltuvalt tujust, päevast. Vahel tundun endale püss, vahel tahaks appi karjuda ja maa alla vajuda ja ennast
    näljutada ja iluoperatsioonile minna. Tundub idiootne, aga eesti ühiskond on suutnud jõhkra peenikeste beibede
    mentaliteediga kõik mitte ideaalse kehaga inimesed tundm panna, et nemad justkui polekski midagi väärt.
    Lisaks kõigele muule on mul arenenud tõsine pildistamise foobia, mis kujutab endast siis seda, et ma ei taha eriti lasta
    kellelgi endast fotosid teha, unless, ma saan need kohe ise ära kustutada. Lihtsalt nii palju nutma ajavaid pilte on läbi
    aegade, kus arenev lõualott elab oma elu:D
    Ja see pole tegelikult isegi naljakas, vaid lihtsalt räigelt kurb ja mõttetu, et me oleme sunnitud nii endast üldse mõtlema.

  • Reply noor vanaema 6. juuli 2015 at 17:31

    Appiii!Kas need peavad olema noored inimesed,kes värisevad oma kere pärast,ei julge eriti midagi suhu pista ja vuhivad
    igavaid trenne teha?
    Minu noorusajal möödusid mitmed õhtud-ööd nädalas diskol,vahepeal ka baarides shampusekokteile rüübates.Vahepeal olid
    armunud,söömisel ei olnud erilist tähtsust.
    Siis,üsna äkki võis tulla pööre,pühendumine perekonnaelule.20-ndate eluaastate algul võis paljudest diskotüdrukutest
    ontlikud pereemad saada.Eks oldi möllutamisest juba tüdinudki.
    Nojah,olme oli sel ajal teadagi raske,pereelu nõudis täit pühendumist.Mõned läksid tüsedamaks,mõned mitte.Sellest ei
    tehtud probleemi. ei olnud sellist aegagi,polnud kodus kaalegi.Polnud olemaski selliseid,hihii.Kaal oli saunas ja arsti juures.
    Nüüd tundub tagantjärgi väga ilus aeg olema.

    Soovin teile,noored naised ,elage rohkem kirega,siis ei käi mõtted kogu aeg oma naba ümber.

    Mallukas,sina rokid muidugi täiega.

  • Reply k 6. juuli 2015 at 17:25

    Nii..alles kommenteerisin juuste teema all kuidas ma
    täpselt sama tundsin ja juba jälle sama asi! Mina
    kahjuks oma kilokesi lapsega välja ei saa vabandada :D
    aga mul tääpselt sama, peenikesed jalad, suur kõht. Ja
    ma oskan riietega seda väga hästi varjata seega keegi
    mind kunagi ei usu kui südant puistan, sest ma olen
    alati olnud seltskonnas üks peenemaid. Ja kui näitasin
    sõbrannale kõhtu tuli täpselt sama reaktsioon nagu su
    sõbrannaltki. Nüüd olen küll ennast osalt käsile
    võtnud, teen trenni ja toitun tervislikult ja vaikselt
    nagu läheks kõht paremaks, aga enesetunne ei parane
    no üldse :( hetkel saan vähemalt lohutada ennast
    sellega, et kusagil on keegi kes teab täpselt mida
    tunnen ja kusagil on keegi kes on veel hullemas seisus.

  • Reply Vera 6. juuli 2015 at 17:13

    Nii õudne, kui enesehinnang on teiste tõttu maas,
    kannatasin selle all kogu oma mäletatava elu, kuni 4
    aastat tagasi miski minu mõtlemises muutus ja ma
    pean end ilusaks ja ei vaeva oma pead teiste
    arvamusega.
    Aga kuulama pidin samuti ainult seda, kui peenike ma
    olen, kaks konti ja kusehais, luukere, tuul viib su ära,
    katki lähed jpm. Ja seda pea iga päev.
    Miskipärast ülekaalulistele igapäevaselt seda üldjuhul
    meelde ei tuletata, kuid alakaaluline, talle ainult
    tulistaks.

    Väga õudne, vastikud inimesed.

  • Reply Annika 6. juuli 2015 at 17:00

    Lugesin ja sellise ussava sõbranna saadaks
    kuu peale.Mul 3head sõbrannat.Üks imepisike
    ,teine minuga samat masti ja kolmas
    korpulentsem.Neil kõigil on lapsed ja isegi
    mitu nii,et kui neist keegi meie veinikatel on
    kaalu üle ka kurtnud siis,et keegi meist-issand
    on jah rõve vms.pole kunagi öelnud.Ja kaalu
    nende aastatega on ikka kõigil meil kord alla ja
    mingil põhjusel ka üles kõikunud.Isendid kes
    sõprussuhtes üritavad ennast koguaeg sinust
    paremaks,ilusamaks,peenemaks või mida
    kõike veel tõsta.Kui sul isegi on sitt
    olukord,tööl ei lähe nii hästi,ei lähe vana kleit
    selga,siinkohal võiks loetelu lõputu olla.Kõik
    ei ole naguinii terve elu sada prossa
    super.Kaota sellised oma elust nagu tegin ka
    mina.Jäi 3parimat keda tunnen
    aastaid.Mingeid mimme kes kaalust ja
    Guessist jahuvad pole vaja.Lihtsalt jäi
    tunne,et kuidas saab keegi nii sõbrannale
    öelda.Puhas õelus:(

    • Reply Annika 6. juuli 2015 at 17:15

      Lisaks,et puhasta oma elu sellistest ‘saasta
      sõbrannadest’ ja oma lingid võivad endale
      tead sinna kus päike ei paista pista.Poleks ma
      teisel pool maakera kutsuks sind ise
      veinikale.Päikest:)

      • Reply Kk 6. juuli 2015 at 20:46

        Vähemalt oli sobranna aus.

        • Reply Laura 7. juuli 2015 at 00:23

          No ma nüüd ei tea… Ma ei ütleks eluski ühele inimesele, et ta on “rõve”. Mul oleks lihtsalt enda pärast piinlik. See pole
          ausus, vaid ebaviisakus. Mul on üks sõbranna, kes kannatab toitumishäirete käes. Tema haigus sai alguse ühest
          taolisest kommentaarist, kus inimene ei hoidnud ennast kohe üldse tagasi. Muidugi ei olnud sõbranna mingi kohutavalt
          ülekaaluline paks, lihtsalt see isik ei osanud olla taktitundeline.
          Ütlen ausalt, kui Mallukas oleks mulle oma kõhtu demonstreerinud ning olukord oleks tõesti niiiiivõrd “rõve”, oleks ma
          öelnud, et jah, sulle koguneb rasv tõesti just kõhupiirkonda. Riiete alt pole ju üldse näha (tõde)! See on siis vale?

  • Reply Kats 6. juuli 2015 at 16:47

    Eks ikka nii kui inimest ei salli siis häirib iga pisemgi asi ja üritad siis vigu leida nendes. Sealt need perekooli teemadki :D Kellele Sa
    meeldid ja kes Sind armastavad, nemad ei märka neid asju mis Sind enda juures häirivad :)
    Krdi toit on kahjuks nii maitsev ja süüa on hea, lisaks ainuke töö mis toidab!

    • Reply Kats 6. juuli 2015 at 19:37

      P. S. siider ja vein maitsevad ka kahjuks liiga hästi :(

  • Reply Kahtlane kommenteerija 6. juuli 2015 at 15:59

    Ma olen sulle siia m6ned korrad
    kriitilisi ja negatiivseid
    kommentaare kirjutanud, sest olegem
    ausad, sa oled mitmel puhul end siin
    blogis halvimast küljest näidanud,
    lahminud teisi halvustada, laimanud
    jne. Juba siis kahtlustasin, et
    selliseid tekste tootval inimesel
    iseendaga küll eriti head läbisaamist
    pole. Ja see postitus annab ainult
    kinnitust.
    Sinu olukord on tingitud ilmselt su
    ekstraverdi loomusest, sellised
    inimesed vajavad pidevalt välist
    kinnitust ja teistelt korrutamist, et
    nad on head, ilusad ja väärtuslikud,
    sest endal sisemist enesekindlust
    pole ollagi. Sa oled täiesti
    6pikunäide ebastabiilse sisemaailmaga
    ekstraverdist – üks s6branna ütleb –
    r6ve, järgneb täielik maailmal6pp.
    Kardo ütleb – ilus, kogu maailm
    muutub imeliseks lillepeenraks.
    Teiste inimeste jutu taha aga ununeb
    täiesti ära, et nende vastandlike
    lausete vahelt vaatab sulle peeglist
    vastu ikka täpselt üks ja sama
    inimene, sama näo ja keha ja
    kehakaaluga. Ei tee kellegi jutt sind
    r6vedamaks ega ilusamaks kui eile
    olid v6i homme oled.
    Eriti kehv on see, et nüüd vastavad
    sulle siin massiliselt inimesed, kes
    püüavad küll su enesehinnangut
    komplimentidega upitada, aga
    tegelikkuses süvendavad probleemi
    veelgi. Aru ei saada, et probleem
    pole ju mitte kehakaalus vaid sinu
    enesehinnangus. Ole nüüd kange Eesti
    naine ja v6ta kätte ning jäta
    tähelepanuta k6ik kommentaarid, mis
    jahuvad järgmist:
    1) ei, Mallukas, sa ei ole paks, sa
    oled nii ilusa kehaga, issand, ma
    tahaks ka sellist keha, sa oled nii
    sale ja peenike (sellised
    kommentaarid hoiavad sind kinni
    teiste inimeste jutust s6ltumise
    l6ksus. Korraks on hea lugeda jah, et
    oh, k6ik arvavad, et ma olen ilus,
    aga tuleb üks ja kirjutab, et oled,
    kurat, sa oled sama paks nagu su siga
    ja oled jälle nätsti oma mustas augus
    tagasi.)
    2) oi, Mallukas, sa oled nii peenike,
    mina olen 173 pikk ja kaalun 75, vott
    SEE on r6ve; jeerum, ma olen sust 20
    kilo raskem, oh, mul on ikka r6ve
    olla, tahaks ka peenike olla nagu
    sina. (need kommentaarid on
    inimestelt, kellel on täpselt sama
    niru enesehinnang kui sinul ja
    sisendavad sulle m6tet, et teatud
    juhtudel on ikkagi 6igustatud
    iseenese vastikuks ja r6vedaks
    pidamine ainult kehakaalu ja välimuse
    t6ttu. Ja panevad su m6tlema, et vbl
    siis minu puhul ikka ka. Üldse tasuks
    suhtuda väga skeptiliselt
    komplimentidesse, mis p6hinevad
    ütleja enesehalvustamisel, see ei ole
    tegelikult t6eline kompliment sinu
    ilu ega toreduse aadressil vaid
    lihtsalt ütleja madala enesehinnangu
    peegeldus).
    3) noh, Mallukas, hakka trenni
    tegema, vaata youtube´ist, 15 min, 40
    min, päevas, mine jooksma, mine
    jalutama, ära söö suhkrut, tee trenni
    koos Mariga, mina leian aega, leiad
    sina ka! (need kommentaarid
    kinnitavad sulle, et sellisena nagu
    sa oled, ei k6lba sa ikkagi
    tegelikult kuskile, tuleks ikka
    peenikesemaks muutuda, peaks ikka
    paremas vormis olema, st tegelikult
    jah, sa oled paks ja r6ve ikka küll.
    Niisuguseid asju kirjutavad naised,
    kes vaevlevad nagu sinagi tänapäeva
    kehakulutuse p6hjustatud ajupesu käes
    ja arvavad t6esti, et k6hupeki ja
    l6ualoti peaks ikka minema treenima,
    sest nendega oled sa inetu. Üldse,
    KOGU AEG peaks ikka proovima veel
    saledam, trimmim ja mimmum olla,
    keegi ei ole kunagi piisavalt hea).
    Sai kokku vist enamus siia lisatud
    kommentaare?
    Tegelikult on sinu tekstist ju näha,
    et üle sa paks v6i peenike v6i
    vahepealne, sa ei ole kunagi oma
    kehaga rahul. Korraks aitab, kui
    keegi midagi head ütleb, aga see
    rahulolu ei tule sinust enesest, see
    ei ole sinu sisemine rahu vaid ainult
    öeldu peegeldus. M6tle järele, otsi
    välja, mida sa iseenda kohta
    tegelikult ise arvad. Perekool,
    perekond, s6brad ja blogilugejad jms
    jäta k6rvale. Kas sul üldse on
    iseenda sisemine teadmine enda kohta,
    mis ei s6ltu sellest, mida teised
    räägivad v6i ütlevad? Kui need
    ülalmainitud k6ik ära v6tta, mis siis
    sinust alles jääb ja kes sulle siis
    peeglist vastu vaatab?
    Ma julgen küll pakkuda, et sa ei saa
    sellest probleemist üksi jagu. Mine
    ja pea psühholoogiga n6u.
    Aga üldiselt on see blogiteema koos
    kommentaaridega üsna silmiavav ja
    ehmatav — noorte naistega ja nende
    arusaamadega iseendast ja maailmast
    on ikka asjad halvasti… :(

    • Reply Mia 6. juuli 2015 at 16:25

      “Sinu olukord on tingitud ilmselt su ekstraverdi loomusest, sellised inimesed vajavad pidevalt välist kinnitust ja teistelt
      korrutamist, et nad on head, ilusad ja väärtuslikud, sest endal sisemist enesekindlust pole ollagi. Sa oled täiesti 6pikunäide
      ebastabiilse sisemaailmaga ekstraverdist.”

      See sõnastus siin on küll natuke veider. Ma olen introvert ja mul on täpselt sama. Ma ei usu, et siin mingi temperament rolli
      mängib. Samuti on mulle vastukarva see lause kuidas Mallukas on mingi õpikunäide ebastabiilse sisemaailmaga. Sellisel juhul
      olen mina ka ebastabiilse sisemaailmaga õpikunäide, kõik naised keda ma tean, on sellisel juhul ebastabiilse sisemaailmaga
      õpikunäited :D Kommentaari point on sul hea, mind lihtsalt need paar asja häirisid.

      Naised on terve elu saanud ajupesu selle kohta kuidas nende välimus ja keha on kõige tähtsam asi nende juures, nii et pole ime
      et sellega halvasti on meil.

    • Reply Nepp 6. juuli 2015 at 20:38

      Mul tekkis lihtsalt küsimus, et millal siis inimene trenni tegema võib hakata? Kui keha on vormist väljas (üldiselt voldiline keha
      ja lõualott tähendavad seda), siis mis ajast alates võib naisterahvas hakata oma keha ja tervise (sa ikka tead, et liigutama peab
      end ka selleks, et süda terve oleks?) eest hoolitsema, ilma et teda mingiks ajupestud pifiks peetaks? Kõik inimesed, voltidega
      või ilma, väikesed või suured, peaksid end kas või paar korda nädalas kuidagi liigutama, sest see teeb TERVISELE HEAD. Ma
      olen ka pekise kõhuga ja lõualotiga (ma ei liialda ega otsi kaastunnet, ma võtsin päriselt poole aastaga seitse kilo juurde ja teps
      mitte lihaste arvelt), aga mind motiveerib trennitegemisel mitte see, et “oo, saan nüüd bikiinipilte teha ja kõik ütlevad mulle, et
      ma olen trimmis kehaga ilus” – EI, minu eesmärk on see, et ma jaksan rohkem, ma ei lõõtsuta trepist kolmandale korrusele
      minnes end näost siniseks, mu süda on terve ja seda ei ohusta rasvumisoht. Enesega rahul olemine on muidugi ääretult oluline
      ja psühholoogi juures käimine tuleks ka kindlasti kasuks, aga ka nemad soovitavad kindlasti mõtete klaarimiseks ja
      emotsionaalse tasakaalu saavutamiseks end veidi liigutada. Ma usun, et laias laastus soovitavad Mariannile trennitegemist
      inimesed, kes näevad seda lihtsa lahendusena. Trenn+hea toitumine aitab end hästi tunda, teeb tervemaks ja boonusena
      annab vormis ja tugevama keha.

    • Reply Mari-Ann 7. juuli 2015 at 10:54

      !!!!!!!!!! ?

    • Reply Lily 7. juuli 2015 at 18:06

      väga asjalik kommentaar.

  • Reply Kerstin 6. juuli 2015 at 15:56

    Tead, ma alles paar päeva tagasi ostsin (pool)naljaga hularõnga. Poes suutsin häbelikult kaks ringi keerutada ja mõtlesin, et ju
    kodus tuleb paremini välja. Kojujõudes uurisin veidi selle hulahuupimise kohta ja avastasin, et nii saab väga edukalt kõhtu
    lamedamaks keerutada ja puusade “sangakestest” lahti saada. Lisaks parandavat see vereringet ja koordinatsiooni ja
    tasakaalu jne.
    Videoõpetused algasid sellega, mille järgi ja kuidas endale hularõngast valida, lõpetades mingite eriti hullude trikkide ja
    hööritamistega, mis pole üldse nii lihtsad, kui algul tundub. Muidugi tuli kohe välja, et olin endale vale suurusega rõnga ostnud
    (kusjuures suuremaid seal poes polnud) ning sellepärast mul see hulahuupimine väga hästi välja ei tulnud. Neli-viis, vahest
    isegi kuus ringi sain tehtud ja siis kukkus see maha tagasi*. Läbimööt oli sellel veidi üle 70 cm, aga algajatele soovitatakse ~100
    cm (mida suurem, seda parem). See muidugi sõltub inimese pikkusest… Ühesõnaga – kui rõnga enda ette maha paned
    (püstiselt), siis peab see vähemalt nabani ulatuma. Nii on kindel, et saad õige suuruse. Olles täiesti vaimustuses sellest
    hulahuupimisest, tellisin odavaima 15 euro eest väikeste kumerustega rõnga, mis pidavat igasugu punktikesi kehal
    masseerima ja trennile kaasa aitama. Võrdluseks võin tuua mingi 127-eurose rõnga, mille peale mees arvas, et ju see keerutab
    end ise inimese ümber, kui sellist hingehinda küsitakse. :D
    Olen paar päeva selle (liiga) väikse huubiga keerutanud ja täna annab see end juba tunda. Lihased on veidi tundlikumad kui
    muidu (mis võib olla muidugi hullumeelsest rahmimisest ja püüdlusest seda rõngast ülal hoida). Igatahes julgen ma seda sulle
    soovitada, sest a) saad kodus Mariga koos trenni teha (talle kindlasti meeldiks temasuuruse rõngaga ringi tatsata); b) see
    reaalselt aitab rasva põletada ja on üldse tervisele hea; c) see on lõbus ja haarav… Kui esimese korraga rõngakeerutamine välja
    ei tule, on suur tahtmine üha uuesti ja uuesti seda proovida.

    *See oli ainult kasuks, sest pidev kükitamine ja kummardamine ja kätega hularõngale hoo andmine aitas trennile ainult kaasa
    :D

    AA ja see ka veel, et paks sa küll pole. Ma 166 cm ja häbiväärsed 76 kilo ja isegi seee ei ole veel “paks”. Kuigi meest ei häiri see
    pehme kiht kõhul ja tagumikul (tema sõnul “mida suurem naine seda suurem armastus”), on mul endal ebamugav olla. Kuna
    kuskil jõusaalis või aeroobikas käimiseks erilist aega ei leidu, tuli miskit muud nipitada. Minu õnneks vedeles mehel keldris
    miski LegMagic trenažöör, millega on hea reied ja tagumik trimmi saada ning lisaks siis veel hulahuupimine, millega saab ka
    päris palju huumorit. Nagu öeldakse, kes tahab, leiab võimaluse, kes ei taha, leiab põhjuse ;)

  • Reply Mia 6. juuli 2015 at 15:44

    Meie põlvkonnal ongi sellega natuke sitasti läinud. Info levib nüüd ülihelikiirusel ja pmst kõik on läbi neti kättesaadav, aga koos
    sellega levib ka see kuidas meedia kohtleb naisi ja kuidas naisekeha on põhimõtteliselt objekt. Igalpool filmides/reklaamides
    jne näidatakse seda ’ideaali’ mille poole me kõik peaksime püüdlema. Ning kui keegi meist on sellest ideaalist paksem/peenem
    (eriti retsitakse minu arust ikkagi neid kellel kaal keskmisest suurem), siis pmst võiksimegi lohistada ennast metsa alla surema.
    Ja kõige hullem on see ajupesu, eriti see jutt mida naised räägivad üksteise kehade/välimuste kohta. Isegi kui nad ei mõtle seda
    halvasti nt tööl naistega tegime kohvipausi ja ühe töökaaslase teismeline tütar tuli korra ema vaatama, väga armas tüdruk oli.
    Ning naised hakkasid seal kildu rebima ja üks kiitis ka seda teismelist et “oh näe sul on normaalselt pepsi ja tissi, sul ei peaks
    küll probleemi olema, et kunagi mees leida.” Ja keegi ei vaadanud selle lause peale imelikult. Alles tolle päeva õhtul ma
    mõtlesin küll et oota mida hekki nagu, ma nt ei kujutaks ette olukorda kus ma vaataks mingit teismelist poissi ja paneks talle a
    la “oi näe sul tundub küll normaalne riist olevat, sul ei peaks küll probleemi olema, et kunagi omale naine leida”. Täiesti segane
    ju.
    Mina küll tunnen et tänu kogu sellele ajupesule ma olen megakriitiline enda keha kohta. Nagu sinnani välja kus ma ei taha
    kuskile minna või kedagi näha kuna ma näen nii rõve ja jube välja. Ma olen terve elu olnud alakaalus ja pmst vahepeal on isegi
    tunne et see keha mis mul on ei ole üldse see mis mul peaks olema. Nagu minu päris keha ‘saabub’, siis kui mul õnnestub ennast
    normaalkaalu süüa. Ja siis ma mõtlengi kui raske on veel inimestel, kellel on lisakilosid, sest juba kõrvalt nähes on meedia ning
    inimesed täiesti halastamatud nende suhtes. Naistel ongi keha/välimus A ja O, see on esimene asi mida meie puhul vaadatakse
    ja mida kritiseeritakse. Meid kantakse põhimõtteliselt kohe maha kui me ei vasta välimuselt teatud standarditele, me kanname
    ennast ISE maha kui me nendele ei vasta. Ainult, et need standardid on täiesti kättesaamatud ning tegelikult on kurb kuidas
    me meeleheitlikult nende poole püüdleme ise ennast samal ajal vihates.
    Oe see tuli nüüd pikk ja segane kommentaar, aga ma viimasel ajal väga palju sellel teemal mõelnud, just selle ajupesu peale,
    mida me oleme aastaid ja aastaid saanud ning kuidas see sunnib meid pmst õnnetud olema ning üksteist halastamatult
    kritiseerima.

  • Reply Eneli 6. juuli 2015 at 15:34

    Loen su blogi juba ammu, kuid seda postitust
    lugedes tundub mulle nagu teaksin sind
    päriselt. Nii siiras ja südamest tulnud jutt, mida
    enamus julgeks ainult parimale sõbrannale
    rääkida. Sa oled vapper ja tubli naine ning ema.
    Selliseid madalseise tuleb kõigil ette. Oled elus
    palju saavutanud oma imetoreda perekonna
    näol, keda absoluutselt ei koti kas sul kuskil cm
    üle või puudu :)
    Pea püsti ja julgelt edasi!

  • Reply jeps 6. juuli 2015 at 15:21

    Üks viga, kas sa mitte Mariann Treimann pole
    nüüdsest? Aga super kirjutatud ja nii õige. Põen ise ka
    enda keha üle, aga see jutt andis motivatsiooni seda
    mitte teha.

  • Reply Evelin 6. juuli 2015 at 14:56

    Mariann sa oled väga ilus naine ja ma
    usun, et seda kuuled sa enda kohta
    rohkem ja mõtled ka ise rohkem nii :).
    Ma muidugi loodan, et sa oled ikka
    Mariann Treimann:)

    Ma loodan, et saa saad sellest
    ebakindlusest üle, kuigi see on
    raske. Minuga on täpselt samamoodi,
    olen ebakindel ja arvan, et ma olen
    paks. Ma olen vist koguaeg arvanud,
    et ma olen paks, kuigi tegelikult
    teiste arvates ei ole. Samuti pole
    mulle keegi kunagi ka öelnud, et ma
    paks olen, teinekord just vastupidi,
    aga ise ma seda ei usu, sest ma vist
    ei tunne, et ma oleksin peenikene.
    Olen 163 pikk ja kaalun nii 54-55
    vahel. Aga mul läheb ka alati kogu
    pekk kõhtu, seepärast ma tunnengi
    ennast paksuna. Teinekord ka vihkan
    oma keha sellepärast ja ennast ja
    seda et ma ikkagi 100% õigesti ei
    toitu ja 100% trenni ei tee, vaid
    laisklen ka.

  • Reply Keidy 6. juuli 2015 at 14:53

    Arvan, et kaalust peaks alla võtma
    või juurde võtma eelkõige tervislikel
    põhjustel. Kui on tahtmist, siis ka
    enesetunde parandamiseks. Aga kui
    pole aega, motivatsiooni vms, siis ei
    tasu oma voldikeste pärast halvasti
    ennast tunda :) Endal ka neid
    haletsushetki, kuid pean aru saama,
    et elus on palju tähtsamaid asju,
    mille pärast peaks muretsema.
    Pean mainima, et väga tore on siia
    blogisse ennast vahest unustada :)

  • Reply Julia 6. juuli 2015 at 14:27

    Tsiteerin: “iga kord, kui Triinu teeb mõne vihje, et ta ei ole oma kehaga rahul, hakkan ma juurdlema, et
    issand, kui tema oma IDEAALSE kehaga ei ole ka veel rahul, siis kas ta mind nähes nutab kodus patja?
    Või oksendab tund aega maomahlu? Et kui ideaalsed ka arvavad, et nad pole ideaalsed, siis kuhu metsa
    alla mina ennast tassima peaks kui mahakantud kraam.”

    Aga kas sa oled mõelnud, et v-o vaatab keegi sind ja mõtleb: “Issand, küll Mariann on ika nii ilusa
    kehaga. Et kui tema pole endaga rahul, siis mul pole üldse mõttet kodunt välgai minna, inimesed
    jooksevad mind nähes kahte lehte laiali. ”

    Ma olen kõhna ja ikkagi pole rahul. Samas vaatan kõiki teisi ja mõtlen, et mis neil viga, nii ilusad
    inimesed kõik ümber (kui sa just tõesti 120 kg krõpse sööv vaalake pole) :D

    Ja üleüldse, mõnele meeldivad ka väga suured neiud, pole minu asi kobiseda.

    Armastust ja kõike vahvat!

  • Reply Mari-Liis 6. juuli 2015 at 14:10

    Tee kodus trenni, siis ei lähe kvaliteetaeg raisku :)
    Ning paks sa kohe kindlasti ei ole, nt mina olen 1,70 pikk ja kaalun 61-62 kg..ja see täiesti normaalne. Ning
    teen ka kodus ise trenni, 4x nädalas, korraga 15.min. Minusuguse kassi jaoks täitsa sobiv :P

  • Reply S 6. juuli 2015 at 13:51

    Issand Mallukas.. Ma lugesin seda
    postitust ja terve aja olid mul
    pisarad silmas, kuna loeksin nagu
    midagi, mille olen ise valmis
    kirjutanud. Võtsin just hiljuti 10
    kilo juurde ja ei saa kuidagi nendest
    lisakilodest lahti. Enne paisumist
    olin tegelikult niinii peenike ja
    praegu vaatan neid vanu pilte endast
    ja ei suuda ära uskuda, kui ilus ma
    olin. Aga siis ei olnud ma muidugi
    kohe üldse mitte kuidagi oma kehaga
    rahul. Olen ka nüüd hakanud tasapisi
    oma mõtlemist muutma ja see käib nii
    lainetena. 3 päeva olen nii õnnelik
    ja endaga peaaegu et rahul ja siis
    kukuksin nagu mingisse auku, söön
    hunniku komme ja nutan patja. Õudne
    on nii elada. Eriti suvel, kui ei
    taha väljagi minna, kuna kõik näevad,
    kui suur ma olen. Samuti eemaldusin
    oma sõpradest. Aga nüüd sinu
    postitust lugedes mõistsin, et ma
    pole ainuke sellise murega ja ma
    arvan, et ka mu sõbrannad, kes on
    kõik ilusad ja kõhnad, ei salli
    midagi omaenda välimuse juures.
    Luban, et olen tänasest tublim! Aitäh
    sulle!

  • Reply triinu 6. juuli 2015 at 13:48

    Ahh :-D vot seda postitust tahan mina ka
    kommenteerida.

    Tead, mina olen kuskil 165 ja kaalusin aastaid 50 kg ja
    vahest läks kaal isegi 47 peale, ma ei jälginud mida
    söön. Sõin kõike, mis meeldis.ja igapäevaselt jalutasin
    väga palju ringi. Aga siis 18 aastaselt hakkasin koos
    olema oma tänase elukaaslasega – lebotasime koguaeg
    kodus ja sõime õhtuti krõpsu ja soksi. 19 aastaselt
    kaalusin 59 kg -vot seda kaalu oli jube vaadata. 10 kg
    oli kolinaga juurde tulnud. Mitte et 59 kg palju oleks,
    aga palju oli seda ladestunud pekki minu 50kg kehal.
    Olen mõndasi pilte Endast tol ajal vaadanud, ega väga
    ei taha rohkem neid näha. 59kg pole palju, kui inimese
    kehal on lihased mitte kommidest suur nahast kott
    kõhu peal :-) ja lõpuks olin nii väsinud endast, et ükski
    riie mulle ei sobi ja võtsin ennast käsile, muutsin oma
    toitumist (peamiselt näonaha pärast) ja hakkasin
    kodus trenni tegema kuni kaal näitas 50. Hetkel
    kaalun 51kg nats siia sinna. Mul on ikka foodbaby ees
    aga tunnen ennast kergemalt kui 19-na. Ma ei taha
    öelda, et sa oled paks ja kole, ei ma ei arva nii, aga mina
    tundsin ennast tõesti väga koledasti ja see tõuke
    minujaoks andiski. Tol ajal ei öelnud keegi mulle et oi
    sa oled paksuks läinud, elukaaslase jaoks olin ikka ilus
    aga küll pärast tuli igast nurgast -oi sa oled alla võtnud,
    näed kohe kenam välja :-D toitumise kohapealt ma
    pole joonud vähemalt 2 aastat gaasilisi magusaid
    jooke, harva tuleb ette, et joon maitsevett. Puhas vesi
    kõige parem jook :-) ja kui ennast käsile tahad võtta
    insanity on väga hea treeningprogramm koduseks
    trenniks. Lõpetuseks tahan veel öelda, et pisikeste
    inimeste peale paistab 10kg palju paremini välja kui
    180cm-te pealt ja pean tõdema, et nüüd on viitsimist
    ka rohkem.. Rääkisin oma loo, kuna see postitus nagu
    kõnetas mind. :-) ps- pliis ärge nüüd mind heitima
    hakake :'(

  • Reply Birx 6. juuli 2015 at 13:46

    Aga mõtle, on naisi kes näevad meeletult vaeva oma kaaluga, võtavad küll
    10-20 jne kg kaalust alla, kuid ei saa mitte kinagi selliseks nagu sina. St. Nii
    saledaks. Neile võib su jutt olla sama effektiga, nagu sulle perekool.

  • Reply Egle 6. juuli 2015 at 13:33

    Wooow sa näed kõikidel piltide suppper kena välja! Lugesin su postitust, ning kui jõudsin kohani, kus ütlesid, et esimese asjana
    märkasid piltidel oma pekivolte, siis kerisin kähku üles tagasi, et vaadata uuesti pilte, aga ma ei näind ühtegi väljarippuvat
    pekki.. Kõik nii perfektne!! :) Ilusam ei saakski olla!

    Aga tegelikult on mul sinuga täpselt sama probleem! Ma olen paks ja kole ja pekine ja igalpool pekk lõdiseb.. :( Netis minust küll
    ilmselt ei räägita, kui paks ja rõve ma olen, aga seljataga kindlasti. Viimaselajal on kõik sõbrad ja elukaaslase sõbrad ming
    eirama hakanud. Elukaaslast kutsuvad koguaeg külla, saunatama, õllet jooma.. Aga mind pole juba mitu kuud keegi kuskile
    kaasa kutsund, ega minuga suhelnud.. Ilmselt ma liiga paks ja mõtetu kõigi jaoks. :( :( No ja ilmselt asi selles ka, et mul ju väike
    laps kaa.. Aga isegi last ei tule keegi vaatama ega küsi minult, kuidas läheb vms.. :( See teeb tohutult haiget tegelikult.. Ja
    tegelikult mul pole hetkel ühtegi sellist sõbrannat, kes külas käiks juttu rääkimas, kellele muresid rääkida vms. :( 1 sõbranna oli,
    olen teda korduvalt külla kutsunud, aga ta pidevalt leiab mingi vabanduse.. Nüüd olen küllakutsumisest juba loobunud, sest
    olen pool aastat teda kutsunud, aga alati on vabandus, et tal pohmell, või ta kuskil peol, või mida iganes…
    Aitäh, et sain siia veits oma tundeid kirja panna, sest kellegile neid rääkida mul nagunii pole!
    Aaa, unustasin mainida, et enne lapse sündi kaalusin umbes 47-49kg, rasedusega võtsin juurde mingi 22-23kg :D, nüüd hetkel
    kaalun samuti 60kg, ning vahest on küll selline tunne, et ma ei taha isegi kodus välja minna, sest ma olen niiii paks ja pekk ripub
    igalpool.. :(

    • Reply Dinryan 23. juuli 2015 at 14:07

      Mine titega kuhugi ringi, ajapikku
      saad mõne teise ringis käiva emaga
      tuttavaks ja tekib sõbranna, kellel
      koos lapsega külas käia. Mul tuli
      lapsega kaasa 2 uut sõbrannat ja
      hästi tore on, sest lapsed on sama
      vanad, nüüd juba aastased.

  • Reply kaaryke 6. juuli 2015 at 13:22

    Nii tuttav jutt.
    Ma ei hakka siin heietama kui masenduses ma enda keha pärast olnud olen.
    Hetkel tundub küll, et päike on üle pika aja pilve tagant välja tulnud.
    Ei ma ei ole oma soovitud kaalus ja kehaga kuid vaikselt tüürin sinna poole.
    Nimelt liitusin Erik Orgu lehega ja olen viie nädalaga 8 kilo alla võtnud ja seda kõike tervislikult toitudes.
    Soovitan soojalt proovida. Kui on tahtmist on ka jõudu kõigele kiusatustele ja raskustele vastu panna.

  • Reply Agnes 6. juuli 2015 at 13:19

    Mul on täpselt samamoodi. Kui oma esimese lapse
    sünnitasin kaalusin 52 kg. Kui jäin ootama oma teist
    last kaalusin ma 65 kg. Kokku kogu rasedusega võtsin
    juurde 5 kg. Kaalusin 70 kg. Kui olin tütre ära
    sünnitanud oli mu lõpp kaal 55 kg Olen 160 cm pikk.
    Hetkel kaalun ma 58-59 kg. Ja ma ütlen ausalt ma olen
    ennast näljutanud, kuna arvasin et ma olen PAKS
    VAAL. Ma üritasin süüa väga vähe ja nii tervislikult
    kui vähegi oskasin. Ja sellest ei olnud kasu mu kaal ei
    langenud, tahtsin taas kaaluda 55 kg. Mees ütles
    koguaeg et lõpetagu ma enda näljutamine, jätku ma
    järele see jama. Ta ütles mulle koguaeg, et ma olen
    IDEAAALNE ! Kõige ilusam naine ja et ta jumaldab mu
    keha. Aga mina, mina vihkasin seda. Jälestasin oma
    kõhupekki, oma perset, oma jalgu, oma nägu.
    Jälestasin kõikke, sest ennem MA OLIN JU PEENIKE
    NÜÜD OLEN TÜNN. Ma liigutasin ennast palju, ka
    sellest polnud kasu. Ikka mitte midagi ei langenud. Aga
    nüüd, Ma olen rahul sellega mis mul on. Mul on 2
    imearmast last, Ma olen abielus super mehega. Mida
    veel tahta ? Ma ei saa olla keegi kes ma tegelikult pole.
    Tänu oma näljutamisele on mul mao haavad, mu magu
    teeb põrguvalu kui ma hommikuti söön. Ja mille
    tulemus see on, selle et ma tahtsin olla PEENIKE.
    Nüüdseks olen ma rahul sellega mis mulle on antud, ka
    selle kõhupekiga. Kõige olulisem on see et mu mees
    mind jumaldab.
    Ja tead mis Mariann, Sa oled imeline naine. Ma tõesti
    jumaldan su ausust ja Sind ennast ka ! Sa oled imeilus
    naine ja super äge ema. Sul on imeilus väike tütar ja üli
    lahe mees. Sa oled minu silmis täiuslik. Ole endaga
    rahul, hinda seda mis Sul on. Ja neid perekooli idioote
    pole mõttet kuulata, nad on ühed kibestunud eitede
    kari !
    Armasta ennast Mariann !
    Päikest ☺

  • Reply L 6. juuli 2015 at 13:16

    Tead, mina hakkasin seda postitust
    lugedes päris tõsiselt nutma, sest ma
    tean täpselt mida sa tunned ja kui
    valus ja sitt ja nõme see tunne on.
    Mina olen pm. terve elu arvanud ja
    tundnud et ma olen paks. Osaliselt
    aitas sellele ka kaasa mu ‘toetav’
    pere, kellest mõni inimene ikka
    suutis kommenteerida et ma ei tõstaks
    endale nii palju süüa jne. Kuigi siis
    ma olin kasvav laps ja ma polnud
    kuskilt paks! Kompleksid aga jäid
    külge siiamaani. Ma olen ennast
    näljutanud, üritanud oksendada,
    lihtsalt igasugu imedieete proovinud,
    ennast üle treeninud jne. Praegu ma
    tõesti olen keskkohast ümaraks
    läinud, aga ma lihtsalt ei suuda
    midagi ette võtta sest ma olen kindel
    et ma raiskan ainult enda aega ja ei
    hakkagi ennast kunagi nii ilusana
    nägema nagu ma tahaksin.

    • Reply Mallukas 7. juuli 2015 at 08:12

      See on ausalt õudne, kui oma pere lapsele sellised kompleksid külge poogib :((

      Ma loodan, et me lõpuks ikka hakkame ennast tundma nii, nagu peaks!

      • Reply L 7. juuli 2015 at 17:49

        Hoian meile pöialt!

  • Reply kerli 6. juuli 2015 at 13:14

    Ei viitsi kommentaare lugeda, raudselt seda juba sada
    korda öeldud, et sa näed väga hea välja ja su uus soeng
    on nii ilus lihtsalt. F you, kes vastupidist väidavad!
    Ja ise olen samasugune, et kõik nii ilusad saledad ja
    mina paks siga, aga midagi ette ka ei viitsi võtta :D

  • Reply Kylli 6. juuli 2015 at 13:06

    Aga miks Sa loed seda perekooli? Kas
    seal ei ole kibestunud kadedate
    inimeste kokkutulek, kellel on kõigi
    ja kõige kohta halba öelda? Nemad ise
    on seal pool kõik täiuslikud? Ole
    nüüd. Sa peaks parem olema või mis?
    Trenni ei viitsi minna? Mine siis
    Mariga jalutama. Või jäta suhkur
    menüüst välja. Pisikesed sammud
    viivad sihile. Ole tubli.

    • Reply Kerttu 6. juuli 2015 at 13:16

      Kui minu kohta kirjutataks perekoolis (või ükskõik kus), siis ma küll arvan, et ma ei suudaks seda ignoreerida. Ikka saaks
      uudishimu võitu. Ja kui vahel üritakski mitte lugeda, siis ilmselt kogemustest kujutaks halvematel momentidel ise ette, mida nad
      seal kokku kirjutada võivad jne.
      Praegu ma nt tõesti ei loe perekooli, sest mind ei huvita, mida seal Mallukast (või ükskõik millest) kirjutatakse.
      Aga kui seal MINUST kirjutatakse, no fakk, muidugi ma loeksin.

  • Reply Miia 6. juuli 2015 at 13:02

    See on lausa õudne kui hävitav
    selline mõtlemine olla võib. Kahjuks
    on teistel inimestel selles ka väga
    palju süüd. Mulle öeldi kunagi
    kehakaalu teemal väga halvasti, kuigi
    ma ei ole kunagi ülekaaluline olnud,
    lihtsalt natukene (5kg) vormist
    väljas. Ma üritasin sellesse
    rahulikult ja naljaga suhtuda, AGA
    hinge jäi ikka kriipima. Hakkasin
    meeletult trenni tegema, sest
    enesehinnang oli ikka korraliku
    põntsu saanud. Asi lõppes sellega, et
    trennis käisin ka poolhaigena ja
    ilmselgelt liialdasin ning tulemuseks
    oli südamelihaste põletik. Ise selle
    kõige sees olles ei saanud ma aru kui
    tõsine asi oli. Samas enda
    nõrkus…ei osanud üle olla teiste
    inimeste sõnadest. Nüüdseks mind
    enam absoluutselt paar lisakilo ei
    morjenda. Ma ei tea, kuidas ma
    käituks või suhtuks siis asja kui
    oleksin 100kg, aga mõistuse piirides
    võib see kaal minu arust kõikuda,
    ilma et peaks ennast kehvasti tundma.
    Mulle näiteks ei meeldi selliste
    inimeste seltskond, kes seletavad
    pidevalt trennist ja kuda nad seda ja
    toda ei söö (kuigi ma kunagi üsna
    sarnane olin). Elus on nii palju muid
    asju, mille pärast muretseda ja mille
    üle rõõmu tunda. Minu arvates on ka
    need inimesed ebakindalad, kes
    meeletult oma kaalu langusest
    seletavad/pildistavad jne. Kui asi
    ainult tervises ja enda füüsilises
    olekus oleks, siis ei pea ju
    pasundama tervele maailmale:”kui
    peenike ma nüüd olen”. Ma näiteks ei
    seleta, et mu nohu läks ära, äkki
    motiveerib ka teisi, kellel nohu :D.

    • Reply Mallukas 7. juuli 2015 at 08:11

      Mina ei ole kunagi leidnud, et need väga vormis naiste pildid mind motiveeriks. Pigem tunnen ma ennast just halvemini, et mina
      selline ei ole :(

  • Reply Brita 6. juuli 2015 at 12:50

    aa tantsimine aitab ka! Osta endale just dance! kuna saa kirjutasid ühes postituses et teil xbox olemas oleks vaja ainult plaati!
    saaksite kogu perega tantsida! Supe moodus kaalust alla võtta!
    P.S sa ei ole paks. igatahes mina ei saa küll aru :)

    • Reply Mallukas 7. juuli 2015 at 08:10

      Ma ei oska nagu absull tantsida :D

  • Reply aka 6. juuli 2015 at 12:49

    Väga ilus oled nende pulmapiltide peal… Ei
    paista sealt ühtki rämedat volti :) ja kui sul
    sellline mees ka kõrval, kes sulle niii armsasti
    ütleb, kui end halvasti tunned…no mis sa elult
    veel tahad ;) pealegi olen kindel, et marikesele
    meeldib küll, kui emmel nati liha ka luude peal
    on.. Muidu ronib sülle ja tunneb nagu istuks
    redelil :D
    Igatahes las haterid hate’vad :p ju nad ise niii
    madala enesehinnanguga, et peavad kedagi
    mutta trampima et parem hakkaks.

    • Reply Mallukas 7. juuli 2015 at 08:10

      Haha “istuks nagu redelil” :D

      Aitäh sulle!

  • Reply Triin 6. juuli 2015 at 12:49

    Ära võrdle ennast Triinuga. Esiteks ei ole tallegi see keha ju niisama antud, vaid on kõvasti toitumist ja trenniharjumusi
    muutnud, teiseks aga ei ole tema siia maailma ühte kaunist inimest toonud.
    Su keha on badass, sa oled naine, kes on elu loonud! Sinu keha on naiselik ning ilus, kindlasti pole sa ülekaalus või paks.
    Perekoolis on inimesed, kellel ei tule grupi peale kokku ka normaalselt IQ numbrit.
    Tee endaga rahu, kõige tähtsam on see, et ise ennast ilusana tunneksid, siis näevad ka kõik teised enesekindlat ilusat naist.
    Nina püsti ja naera nendele perekooli debiilikute kommentaaride peale.

    • Reply Mallukas 7. juuli 2015 at 08:09

      No ma tean näiteks, et Triinu ka praegu trennis ei käi ja kuna me nii palju aega koos viidame, siis ma ju tean, et me sööme ju umbes
      samu asju (ma vb 8648734 korda rohkem), et siis tekib küll, et krt, ma ka trennis ei käi ja söön mida tahan, aga ikka ma pole
      SELLINE!

  • Reply Marii 6. juuli 2015 at 12:43

    Just selle postitusega sa tõestasid, kui ilus
    inimene sa oled! Ja rohkem polegi ju vaja :)

    • Reply Mallukas 7. juuli 2015 at 08:09

      Mh, ma tunnen, et sa kiidad mind täitsa asjatult :))

  • Reply Merx 6. juuli 2015 at 12:42

    Minu arvamus Sinusse just muutus, positiivses mõttes.
    Oled alati tundunud selline nagu kirjutasid endast..
    ükskõikne/ pohhuist, kuid millegi pärast olen alati
    arvanud, et selle maski taga peitub üks kergesti
    haavatav ja õrn tüdruk. Armas lugeda kui keegi
    kirjutab siiralt oma tunnetest ja emotsioonidest. Ja
    jällegi on hea tõdeda, et ma pole siin Maailmas üksi
    selle sama probleemiga.
    Oled ilus inimene nii seest kui väljast !

    • Reply Mallukas 7. juuli 2015 at 08:09

      Hmm. No tihti öeldakse, et need kõige “enesekindlamad” on tegelikult kõige suuremad pussyd, ehk siis nõnda ka mina :D

  • Reply Brita 6. juuli 2015 at 12:41

    Hei mallu! Kuidas saada kergemaks? hakka näiteks käima kepi kõndi tegemas-saad mari vankriga kaasa võtta või vali endale üks
    päev kus sa oled iseendaga noh tegeled iseendaga nt.käid trennis, lähed spaasse jne ja kardo hoiab marikest.
    Kuidas saada peenikeseks?: tugevad kõhulihased hoiavad pekki kinni nii te see ei ripu sul kõhu peal :)

  • Reply Tegeltolenilus 6. juuli 2015 at 12:35

    TERVE selle postituse lugemise aja ma mõtlesin kaasa “Jah! Just! Täpselt! Ma tunnen TÄPSELT samamoodi!”
    Aga enne isegi, kui ma Triinu blogisse videot vaatama läksin, pidin ikkagi guugeldama “Malluka pikkus” (sest kõrvus tagus, et
    “60 kg on ju minu ideaalkaal”)
    Nagu ma poleks JUST seda postitust lugenud ja kõigega nõustnud. Sitapea :(:(:(
    Õnneks esimesed guugli tulemused ei tundunud mulle vastust andvat ja ma suutsin end sundida seda tegevust lõpetama.
    Ära.faking.võrdle.ennast.pidevalt.teistega.

    Teinekord, kui mul on vaja (uute) inimestega kokku saada ja ma end rõvedalt tunnen, siis sisendan endale, et vähemalt ma
    saan sellega ju teiste tuju heaks teha, et keegi on neist rõvedam :) Ja siis ma meeldin kõigile :D

    Igatahes, sulle 100x rohkem jõudu normaalselt mõelda, sest ma ei kujuta isegi ette, mis tunne võiks veel siis oma
    ebakindlustega võidelda olla, kui mingi osa Eesti rahvast lihtsalt avalik-anonüümselt tümitab ja mõnitab. Aga vaata, kui
    paljudele inimestele sa siis ikka nii väga korda lähed, lahe :D

  • Reply hmm 6. juuli 2015 at 12:33

    Ma olin ka noorena suht peenike, aga niikui 25 sain hakkas vaikselt kaalu juurde tulema. Yks p2ev
    n2gin end proovikabiinis halva valguse juures ja mqtlesin kohe, et WTF kuidas ma lasin endal niimoodi
    muutuda. Ma olen suht pikk – 180cm, seega 5 kilo siia-sinna suurt vahet ei tee aga eks see kqik lqpuks
    add up.

    Mina otsustasin, et lihtsalt pean paari asju s88mide 2ra lqpetama. Kqik teavad, et suhkur on paha,
    seega sealt alustasingi. Tee ja kohvi sisse suhkurt ei pane, kokat ei joo. Mahlad on ka muidu t2is
    suhkrut, parem s88 puuvilju. Sellised v2iksed asjad teevad suurt vahet. Kooki ja shokolaadi ikka s88n
    vahel ja isegi kypsiseid. Pyya mitte syya asju mida sa ei PEA s88ma, gaseeritud suhkrujookidest
    loobumine oli minu esimene samm. Ma ei osta koju leiba ka, vahel v2ljas ainult s88n. Ja yldse
    valmistoite ja valmiskasteid ei s88 – sinna pannakse salaja suhkurt. 2ra mitte mingil valeta endale.
    N2iteks agaavsiirup on ikka sama suhkur lqppkokkuvqttes. Sinu aju ja keha reageerib sellele sama
    moddi.

    Ma soovitaks, et kuula oma keha. Tema teab, mida tal on vaja. Aga nagu tqesti kuula. Sellest mqttes, et
    kas sa tunned end h2sti (mitte emotsionaalselt vaid fyysiliselt) p2rast mqne ‘halva’ asja s88mist. Kas
    ikka on hea olla p2rast hullu qgimist?

    Edu sulle ja ma loodan, et leiad ikka endale sobiva lahenduse.

  • Reply tirts 6. juuli 2015 at 12:32

    Olen ise 165 pikk ja 83kg. Olin veel 3 aastat
    tagasi 63, ühesõnaga 3 aastaga olen 20kg
    juurde võtnud ja maha ei saa kuidagi. Nädal
    tervislikku toitumist, aga edasi ei jaksa.
    Sportida vapsee ei jõua. Aga ma olen hakanud
    viimaselajal mõtlema enda minevikule ja
    samas vaatan pealt teisi tüdrukuid. Väga
    vähesed on endaga rahul. Ikka mõni 50kg
    kaaluv neiu vingub et on paks ja jne jne. Ma
    olin ise samasugune kui 60kg kaalusin.
    Mõtlesin et rõve paks, teised sõbrannad nii
    ilusad kõrval, ükski kutt mind ei taha(kuigi
    tahtsid, ja kusjuures on mul austajaid ka
    praegu. nii imelik kui see ka pole). Ma tunnen
    et minu puhul mängib rolli nägu ja iseloom.
    Nende üle ma tõesti ei virise. Nüüd ma vaatan
    oma 3a taguseid pilte, kus koos sõbrannadega
    olen ja mõtlen: no krt ma olen siin pildil ju üks
    ilusamaid! :D tegelt ka, tollel hetkel mõtlesin
    et iuu see pilt tuleb kohe kustutada,
    kadestasin sõbrannasid seal pildil. Aga nüüd
    ma tunnen, et olen tõesti ilus seal pildil. See
    motiveeribki mind kõige rohkem tegutsema.
    Aga ilkagi, 1 nädal ja rohkem ma ei suuda,
    jätan katki ja mõtlen, ah mis see 1 coca või 1
    mäkk ikka on, ja nii ma jälle jätkan. Ja niikuinii
    kui ma saaks jälle selleks “ilusaks minaks” mis
    ma 3 a tagasi olen, vaataksin ma ikkagi end? et
    iu kui rõve ma olen. Ma usun et ma ei saagi
    endaga kunagi täiesti rahul olla. Ja see
    panebki mind tervislikust toitumisest
    loobuma, sest pshh vahet pole olen selline
    nagu ma olen praegu. Mis seal ikka, peaasi et
    veel suuremaks ei lähe. Tõesti nõus et enese
    idealiseerimisega liiale mindud, hullud
    toidukavad spordikavad värgid sàrgid, muust
    enam ei mõelda, ja muust teistega ei räägita.
    Oleme sellised nagu oleme. Püüame enesega
    rahul olla. Või vähemalt mitte mõelda selle
    peale. Elu on liiga lühike, et kulutada seda
    inimestele kes sinust ei hooli ja kes sind
    koledaks peavad. Inimesed kes sind
    armastavad, peavad sind ilusaks niikuinii. Ja
    tõsi, sellistel hetkedel on maailma parim
    tunne, kui oma mees lihtsalt vaatab sind ja
    ütleb ” kallis, sa oled nii ilus”. Vot see on hea
    mees ja väärt armastamist. Rohkem häid
    inimesi ja armastust enda ümber ja halvad
    mõtted jäävad aina harvemaks :)

  • Reply meow 6. juuli 2015 at 12:29

    SA OLED KAUNIS! See, et perekoolis on teemad su kaalu üle, on puhtalt seetõttu, et 1. seal on debiilikud 2. sa oled võtnud
    NATUKENE juurde. Kui sa oleks olnud kogu aeg selline, nagu praegu, ei ütleks never-ever keegi, et Mallu on kosunud, paks jne. Ja
    üldse – who the fuck ütleb, et sa oled PAKS? Inimesed pole vist paksusid tõesti näinud.

    https://www.youtube.com/watch?v=LXXQLa-5n5w

  • Reply Hellika 6. juuli 2015 at 12:20

    Mina näiteks olen pisut alakaalus. Mul on lame kõht, aga sellega see asi ka vist piirdub. Terve oma elu jooksul olen
    kuulnud lauseid, mida pursatakse süüdimatult näkku: “Issand jumal, kas sa sööd ka üldse?!” “On sul anoreksia või
    buliimia?” “Sinusugune küll kunagi lapsi saada ei tohiks, kuna sa ei saaks hakkama” Ja siis laused nagu: “Kellele ikka
    meeldiks need piits-peenikesed, ikka vormi peab olema!” “Naisel peab ikka olema millestki kinni ka võtta, mitte ainult
    kondid” jne jne…

    Ja siis ma istun siin, olles ühe korra elus näinud oma kaalul numbrit 50 ja see oli ikka aastaid tagasi. Ja ükskõik mida ma ka
    teen, ma ei võta juurde. Olengi alakaalus, olengi pisike. Olen võimeline imeliselt kaotama kaalu, kuid selle hoidmine on
    kohati päris raske, juurde võtmisest ma ei räägi. Aga see kõik ei ole tegelikult minu süü.

    Mis ma öelda tahan on see, et me kõik oleme erinevad. On lihtne sildistada, et issand, sa oled peenike sul on vedanud või
    issand, sul on kurvid, küll su mees on õnnelik. Tegelikult aga on meil kõigil oma probleemid ja mured nii peenikestel,
    normaalsel figuuril, kui tüsedatel. Püüame lihtsalt olla natuke sallivamad ja teineteisega arvestatavamad. Internetis
    öeldud koledad sõnad teevad ka haiget, otse välja öeldust ma ei räägigi.

  • Reply Tiina 6. juuli 2015 at 12:17

    Täpselt! Oledki äge ;) piitsuta vähem ja armasta rohkem ning Sul pole vaja ennast mitte kellegagi võrrelda,
    sest sellist nagu Sina pole rohkem! Ei saa võrrelda näppu nokuga või kaelkirjakut krokodilliga – need on
    täiesti erinevad. Samamoodi on inimestega – igaüks on teisest erinev… Soovin Sulle tervet
    enesearmastust ja tee endale üks pikk pai, sest Sa väärid seda!

  • Reply Inga 6. juuli 2015 at 12:17

    Kui sa Mallukas vaid teaksid, kui tihti olen ma sinu pilte vaadates mõelnud ja kadestanud, kui kaunis figuur sul on ja samas
    mõtlema hakanud, mida minu enda juures tuleks kiiremas korras “välja vahetada” :). On inimene üldse kunagi päris rahul sellega,
    mis tal on? Korrutan oma lastele päris tihti, et ärge nutke taga seda, mida teil pole vaid püüdke nähe seda, mida teil on! Ise selle
    järgi talitada on ikka päris keeruline…. Oma masenduse hetkedel lohutan ma ennast sellega, et oma mehe ja laste jaoks olen ma
    see kõige ilusam ja targem ja parem ja see ju ongi kõige tähtsam. Kõigile nagunii meeldida ei saa, veel enam perekooli
    anonüümsetele “kõiketeadjatele”. Mallukas, sa oled VÄGA kaunis naine ja kindlasti ka PARIM ema oma lapsele! :)

  • Reply B 6. juuli 2015 at 12:15

    Tead, ma ausalt usun, et normaalsed inimesed ei vaata, et “Issand kui paks see naine on!” Ilus inimene on niikuinii ilus. Mul on
    mitmeid tuttavaid, kelle keha ei ole piitspeenike ja vormis jne. aga nad on siiski imeilusad ja olen ikka nende peale heas mõttes
    kade-kellel on ilusad juuksed, ilus jume, nuku nägu, väga hea maitse riiete osas jne. Inimene on tervik ja kui tervik on ilus, siis ei
    pane keegi paari puudust tähele või ei tee neist suurt numbrit.
    Mul oli endal ka oma kehaga love-hate suhe väga, VÄGA pikka aega. Teisme-ea algusest kuni lapse aastaseks saamiseni
    umbes. Olen kannatanud ka buliimia käes natuke aega. Lihtsalt oligi koguaeg mõte, et sõbrannad on kõik peenikesed ja
    sportlikud ja xxxx on küll veidi vormikama kehaga, AGA on ikka nii palju ilusam kui mina jne. jne. Ma ei vihanud konstantselt
    oma keha, aga ikka oli pidevalt mõte, et kui ma saan nt kaalule ette nr 50, siis on mu elu täiuslik ja pilte tehes samamoodi
    vaatasin, et issand kui paks ma olen siin. Samas aasta hiljem sama pilti vaadates mõtlesin, et oleks ma praegu vaid nii sale, kui
    siin fotol.Peale lapse sündi tuli mul keisrilõikest selline rippuv alakõhuke ja kohutavalt palju venitusarme ja olin üldse vormist
    väljas. Terve eelmise suve kandsin pikki riideid, sest ei olnud oma kehaga rahul. Aga siis tuli kuidagi mingi mõistmine, et mis
    siis. Mis need venitusarmid halvemaks teevad, kui need on ainult märgid mu lapseootusest. Mis see rippuv kõhuke halba teeb,
    kui ma saan teha ilusa meigi ja panna selag ilusad riided ja ikkagi särada jne. Hakkasin trenni tegema, toitumist jälgima natuke
    rohkem ja olengi oma kehaga rahul. Ma tean, et ma elan täisväärtuslikku ja tervislikku elu ja see, kui ma võtan 5-10 kilo alla ei
    muuda mu elukvaliteeti oluliselt. Ühesõnaga olen endaga ja sellega, mida oma keha juures muuta tahaks rahu teinud. Naljakas
    on see, et terve selle aja, kui mõtlesin, et olen rõve, siis trenni ma ikka ei teinud ja pidevalt oli mingi “Ah, söön selle pizza
    (jäätise, saiakese, rasvase pasta…) ära ja siis homme ei söö mitte midagi (sealt sai alguse ka buliimia-ei tundnud söömisest
    naudingut, vaid süümekaid) Aga nüüd, kui mu mina-pilt terve on, siis hakkasin lõpuks ka trenni nautima ja ei söö enam sõna
    otseses mõttes rämpsu, vaid kvaliteetset toitu ja seda naudinguga.

  • Reply katja 6. juuli 2015 at 12:12

    Minu mõtted täpselt samad. Aga mina
    pingutan ikkagi, ei lepi millegagi,
    mis paneb mind nii halvasti tundma.
    Ma ei söö valget
    jahu-suhkrut-kartulit. Need pole ju
    kuidagi kehale nagunii kuidagi
    kasulikud ja paksuks teevad väga-väga
    kergesti.
    Proovin olla järjepidev, kusjuures
    kaal pole paar kuud muutunud, aga
    keha on ilusamaks läinud. Ja selle
    üle on nii-nii hea meel!
    Tegelikult ei pea leppima,
    järjepidevust tuleks endas leida.
    Tervislik toit on kõige alus!
    Räägitakse, et trenn mõjutab vaid 30
    % ülejäänud 70 % oleneb kõik
    toidust/joogist. Mina sõidan rattaga
    – üle päeva umbes 10 km. Ja sellest
    võib sõltuvusse sattuda, ausalt ka!
    Aga kui ma lugesin Nipiraamatust, et
    milline häda sul selle rattasõiduga
    oli, siis sellise suhtumisega ei
    saagi teistmoodi kui järjest
    paksemaks minna. Leia keegi
    kamraadiks ja sõida koos temaga
    rattaga pikki tiire! Millal seda veel
    teha, kui nüüd suvel. Ja olgu see
    Marek Kalmus, mis ta muidu on, aga
    tema toitumiskava aitab tegelikult
    ka. Proovi paar nädalat raudse
    järjekindlusega, sa näed, kuidas paar
    kilo kolinal läheb ja keha ilusamaks
    muutub. Siis tahad ehk jätkata ka.
    Minu meelest pole asi ainult
    väljanägemises, vaid tervises
    üleüldse. See, mis paneb kaalu
    tõusma, ei saa olla kuidagi tervislik
    (v.a rasedus :)) ja on kehale
    koormav. Edu ja loodan, et leiad
    endas ikka järjepidevust! On võimalik
    endine kaal saavutada ja endas
    rahulolu leida. Aga ilma enesega tööd
    tegemata ei saa kuidagi. Ma tean,
    mina pidevalt tegelen endaga. :)

  • Reply olen Mina 6. juuli 2015 at 12:04

    Mul on kaks last. Enne esimese lapse sündi
    kaalusin 54 kilo. Kui läksin sünnitama olin 90
    kilo. Peale sünnitust kaal küll langes aga paks
    lodentav kõht sai. Olin enam vähem rahul
    endaga.
    5 aastat hiljem sündis meile veel üks laps.
    Raseduse ajal söin seda mida tahtsin :-) .
    Kaalusin raseduse ajal 94 kilo. Olen küll 14kilo
    alla võtnud aga tunnen ikkagi ennast paksu ja
    rõveda kõhuga ebanormaalselt. Olen laisk.
    Kindlasti leiaks aega et kasvõi 15 minutit
    trenni teha kodus aga lihtsalt olen väsinud.
    Laps ka alles 2kuune.
    Siis aga mõtlen et olen abielus maailma
    tordedama mehega. Meil on 2 maailma
    toredaimad lapsed. Maailmas on palju
    hullemaid problerme/muresid / õnnetusi kui
    minu paksus.
    Mallukas -sinu blogi on huvitav. Sa pole paks
    ega rõveda kõhuga. Need kes sinust räägivad
    sittasti vaadaku kõige pealt ise ennast peeglist.
    Ära üldse tee välja nendest mõttetudest
    inimestest. Mallukas on tore inimene :-) ;-) :-D

  • Reply Jaana 6. juuli 2015 at 12:00

    See oli kuidagi nii motiveeriv tekst :) pani mind
    mõtlema,et oleks aeg liigutama hakata. Mul
    on nagu ÜLISUUR kõht!!! Nagu seal oleks
    1000000 beebit välja tulemas, see eest jalad
    jne on peenikesed. Ja ma ei oska midagi teha
    sellega ja ma vahest ikka tahan mäkki ja
    kommi ja nutellat ja energiajooki jne. Ma
    lihtsalt ei suuda. Sina pole üldse paks! Mina
    olen 165 pikk ja kaalun 80kg,tahaks hullult
    sellest 15-20 lisakilost lahti saada. Samas pole
    mul probleemi,sest mul on armastavad ja
    toetavad inimesed ümber, aga no tahaks
    mõnikord mingi kleidi selga panna nii, et ma
    näen norm välja, ei saa… Mul ka suht
    masendus sellest. Ja ma saan sinust täiega
    aru, ma nutan ka vahest, et küll ma olen ikka
    haige vaal ja siis lähen ja pugin mingit nänni
    sisse. Mina ennast distsiplineerida ei oska…

    • Reply peki 6. juuli 2015 at 12:26

      No mul on täääpselt sama jama.. Olen umbes sama
      pikk ja kaalun umbes sama palju. Ainult et mul pole
      peenikesi jalgu :D Need on ka róvedad paksud..
      Õudsalt oleks trenni vaja teha aga ûksi ei jóua ma
      kuidagi end liigutama :/ Ja siis tahaks midagi nämmat
      sûúa ja..

      Muide ma koguaeg môtlen, et kui mu úlipeened
      sóbrannad koguaeg vinguvad, kui paksud nad on –
      MIDA nad siis minust veel mõtlevad?????

      Tahaks ka ilusaid kleite ja kingi kanda.. Ja tahaks
      rannas päevitada :(

  • Reply jt 6. juuli 2015 at 11:57

    Mina tunnen ka ennast selles tekstis
    väga ära. Praeguseks olen ma jõudnud
    sellesse punkti, et olen oma kehaga
    110% rahul ja õnnelik. Söön mida
    tahan, trenni hetkel teha ei viitsi
    ja ei sunni ka. Mu päevad veniks ka
    liiga pikaks ja kasutan seda vähest
    aega parem abikaasaga mõnulemiseks.
    Mina arvan, et pidev trenni,toidu ja
    keha peale mõtlemine, kalkuleerimine
    ja enese piitsutamine ei ole
    normaalne. See on toitumishäire,
    millest paraku üldse ei räägita.
    Inimene ei peaks ennast defineerima
    oma keha kaudu. See ideaalsuse poole
    püüdlemine on mu hinnangul ületanud
    igasugused piirid ja naised on peast
    juba täitsa sassis. Ise olin ka. Ma
    sain õnneks õigel ajal jaole ja olen
    praegu oma mitte ideaalse kehaga,
    süües kõike, mille järgi isutab,
    vägagi õnnelik. Nii et rõõmus
    olemiseks pole vaja sellist keha nagu
    sõbrannal, vaid hoopis nendest
    dieedi- ja trennimõtetest lahti
    saada. See annab sellise vabaduse, et
    ise ka ei usu. Mina sain abi sellest
    raamatust:
    http://www.amazon.com/gp/product/1250004047/ref=as_li_ss_tl?ie=UTF8&tag=evelyntrcom-20&linkCode=as2&camp=1789&creative=390957&creativeASIN=1250004047
    Aga kindlasti on samal teemal ka
    teisi raamatuid ja infot. Edu! :)

  • Reply Mari 6. juuli 2015 at 11:55

    Kas see peaks nüüd Marianni tuju paremaks tegema, et sa tema sõbranna välimuse kohta halvasti ütled? Kas peab teistes vigu
    otsima, et end paremini tunda? Ja mis need mehed asjasse puutuvad?

    • Reply Mari 6. juuli 2015 at 12:01

      Ok, see komm läks vastuseks millelegi, mida siin enam pole :)

      • Reply Mallukas 6. juuli 2015 at 12:04

        ma kustutasin ära selle, sest see oli tõesti inetu ja ma ei tahtnud, et mu sõbranna seda nägema peaks, sest see ei vasta tõele :)

        • Reply Triinu L 6. juuli 2015 at 12:11

          Ma juba nägin.. Mind lihtsalt
          hämmastab, et see kommentaar on
          postituse all kus just on juttu
          sellest, et mõni pisike kommentaar
          võib teinekord nii suuri haavu
          tekitada.

          Alati teie,
          Kirvenäoga jupats, kes kunagi mehi
          ei saa

          • Mallukas 6. juuli 2015 at 12:12

            Ma ammu arvasin, et see Kristo on sul mingi kinni makstud näitleja. Olen teda vist ka linnateatris näinud?

          • Triinu L 6. juuli 2015 at 12:26

            BUSTED :(

            Aga kui nüüd tõsisemal toonil jätkata, siis on ikka hirmus mõelda, et keegi võiks nii inetute sõnadega solvata
            midagi sellist mis inimese enda mõjutada ei ole. Pikkus on alati olnud mu suurimaks ebakindluseks ja noh.. Eks see
            alati ka kellegile ette jääb. Ma olen sellega leppinud ja õppinud seda omadust ka armastama. Inimestele meeldib
            seda lihtsalt raskemaks muuta.

          • Mallukas 6. juuli 2015 at 12:32

            Naljakas, ma poleks iial selle peale tulla, et lühikene olla oleks halb, minu meelest just lühikesed naised on väga armsad ja ilusad :D

          • Triinu L 6. juuli 2015 at 12:43

            Buduaaris tehti kunagi isegi teema, et lühikesed naised on nii inetud.. Siis arutleti 25 lehekülge selle üle :

            http://buduaar.ee/Foorum/topic/269297

            Väljavõte :
            Väga paljud meessoost isikutele minu tutvusringkonnast ei meeldi lühikesed naised. Ka mulle mingid puusatud
            junnid tegelikult ei meeldi.
            Mis on teie arvamus?

            :D

          • Mallukas 6. juuli 2015 at 12:44

            mu arvamus on see, et nad on megapikad, kelle mees kunagi lühikese naisega neid üle lasi :D

          • Triinu L 6. juuli 2015 at 13:02

            Kõik on ilusad! Need pikad
            ka.. Ma olen alati kadestanud
            neid pikki jalgu ;))

          • Mallukas 6. juuli 2015 at 13:18

            Ma ka arvan, et pikkus ei mängi mitte mingit rolli ilusaks olemisel!

  • Reply Ma 6. juuli 2015 at 11:53

    Kas Sa mitte Treimann pole? :D

  • Reply M 6. juuli 2015 at 11:49

    Sa oled imeilus Mallukas! Mulle meeldib sellistel madalamatel, ebakindatel hetkedel vaadata Plus size neiusid rääkimas, kuidas
    nemad negatiivsest mõtetest ja teiste arvamustest üle on. (Nt: https://www.youtube.com/watch?v=d4peZaaAC7w jpt)
    Ning kujuta nüüd ette kui Sul oleks Triinu keha, kui Sa oleksid selline nagu Triinu – kus siis oleksid selles kompotis Sina? See naine,
    keda Kardo armastab, keda Mari oma emaks peab, keda tohutusuur lugejaskond fännab? Ma olen isiklikult tohutu kaalukaotuse
    läbi teinud ja olen nüüd nii-öelda tervislikus, ilusas kaalus ja arvasin kogu aeg ülekaalulisena, et normaalkaalus olen megaõnnelik
    ja et elu on nagu lill. Võib-olla alguses on nii, aga lõpuks avastad ikkagi, et oih, enesearmastusest on natuke puudu ja mindfuck
    algab.
    Ilusaid mõtteid Sulle!

  • Reply Sigrid 6. juuli 2015 at 11:42

    Ma pean 100% sinu jutuga nõustuma, mul on olukord täpseeeeelt samasugune.
    Mul on see kaalulangetamine nii peas kinni (et peaks langetama), aga ma ometi ei tee seda millegi pärast (ilmselt sellepärast, et
    ma ei viitsi end kuidagi liigutada ja trenni teha, kuigi ma aja leiaks ja kuna süüa on meeletult hea, siis ma ei viitsi/taha seda
    muuta :D ) ja kuna see on mul igapäevaselt kinnisideeks, et nüüd hakkan langetama, siis ma võtan hoopis juurde. Räägin oma
    elukaaslasele, et vaata seda pekki, rõve juuuu.. no ta on vahest ausalt öelnud, et olen vbla natsa juurde võtnud, aga pole midagi
    hullu (see ausus kusjuures meeldib mulle, et ta ütle, et issand, mis sa ajad), aga võiksin nt natsa trenni teha või end liigutada, siis
    mul endal ka parem enesetunne ja ei tunne end “pekina”. Ma tegelt ei ole ka PAKS, aga tunnen end nii, sest mul ka koguneb
    kõik kõhtu ja on samamoodi need voldid :D
    Ma arvan, et küll see ilus aeg tuleb, kus me viitsime end käsile võtta ja langetada need kilod ja siis tunda end paremini, aga
    sundides ei õnnestu see kohe mitte.. pigem ajab see mõtlemine stressama ja rohkem sööma :)

    • Reply Sigrid 6. juuli 2015 at 12:00

      Unustasin lisada, et sa pole jah tegelt paks ja oled ilus! :)

  • Reply Triinu 6. juuli 2015 at 11:41

    Müts maha su ees, et julgesid sellel teemal kirjutada ja ennast haavatavamast poolest näidata. Kindel võid olla, et Sa ei ole
    üksi. Minul on ka probleeme. Ma ei kaalu 50 kilogi – on neid, kes ütlevad, et oh, tahaks ka sellist kehaja et küll mul ikka veab,
    et ei pea muretsema… Aga on neid, kes elu hinna eest üritavad mulle selgeks teha, et näen RÕVE välja. Mingi hetk hakati
    rääkima ja endaarvates nalja tegema: “Kui rohkem sööd, lähed paksuks” Ega see ausalt öeldes alguses mind ei huvitanud.
    “Las ilguvad, kui tahavad. Mina ju ometi paksuks ei lähe!”
    Veidi aega tagasi pidin operatsiooni tõttu loobuma treeningutest. Kaal LANGES, sest lihasmass kadus. Rasvaprotsent, aga,
    hakkas tõusma. Selle üle ei kurtnud ma üldse, et rinnad suuremaks läksid. Kuigi need on mul alati oma keha kohta päris
    suured olnud. Aga mida mul ei ole kunagi olnud, on “kõhupekk”. Oh, õudust, kui avastasin, et saan oma kõhupekist KINNI
    VÕTTA! Hakkasin jälgima, mida söön, millal söön, kuni ühel õhtul hakkas mul pärast õhtusööki halb. No ikka väga halb. Nii
    ma siis läksingi vetsu ja lükkasin näpud kurku. Kaks nädalat hiljem avastasin, et olin seda, kui mitte iga õhtu, siis üle õhtu
    teinud. Rääkisin sellest kohe oma peigmehele. Täna on sellest möödas umbes nädalake, kuni sain aru, et mul on probleem.
    Kõige hullem selle asja juures on, et ma kaalun vähe, ag ahirm paksuks mineku ees on suur, sest kuulen seda niiiiiiiiiiiiiii palju.
    Bikiinides ma ringi käia ei taha, sest üks kahest, mu kõhupekk lotendab või ma “lähen kohe pooleks”. Lühikesi seelikuid ma
    kanda ei saa, sest mu jalad on “liiga peenikesed”. Lühikeste varukatega pluusesid ma kanda ei julge, sest “küünarnukid
    näevad ebaloomulikud välja”… Seda nimekirja võiksin jätkata lõpmatuseni….
    Õnneks on mul väga toetav noorhärra. kes julgustab mind kandma riideid, mida ma ise väga kanda ei julge. Aga probleemi
    tuum ei kao.
    Vahet pole, kas inimene on paks või peenike, kritiseerijaid on alati. Keegi suudab ikka selle hella koha leida ja halva
    enesetunde tekitada.

    • Reply Mirjam 6. juuli 2015 at 15:11

      Sellised probleemid kipuvad ühel hetkel Su elu täiesti üle võtma. Kuna Sinu probleem on alles alguse
      saanud (niipalju, kui jutust välja loen), siis soovitan ikkagi proffesionaalset abi otsida – mida varem asjaga
      tegeleda, seda paremini see laheneb.

      Psühholoogi juures käimine ei peaks olema häbiasi ja kui Sina (või Su sõbrad) märkavad, et midagi on
      valesti, tasuks kindlasti abi otsida enne, kui asjad täielikult kontrolli alt väljuvad.

  • Reply h 6. juuli 2015 at 11:36

    pole ka kunagi olnud ülekaalus aga olen kuni 10kg juurde võtnud. ja hetkel 4 kg, tihti tunnen et paks kole jne. et mõned asjad ei
    lähe puusast, kintsust enam jalga, selga ja kõht veidi suurem. samas teise nurga alt väga kena ja siis jälle naiselikum. mehele
    meeldib rohkem, ise tahaks paar kilo alla saada. aga ei ole veel seda langenud. palavad ilmad, jahedad ilmad, joosta ei jõua. tuju
    pole.
    ning kuulsin et ka tuttaval kilod alla ei lähe. võibolla halb aasta või algus selline.
    eks endaga peab rahul olema, aga tihti raske see.
    kuid vahel võib end väga ilusana ja hästi tunda. vastavalt tujule, söömisele jms.

  • Reply birks 6. juuli 2015 at 11:27

    Nagu ise oleksin selle jutu kirjutanud! Olin tiinekana peenike ja tegin trenni aga siis vajus asi ära, votsin kaalus juurde ja oma
    173cm olin 75 kg, jube! Hakkasin siin alla votma, kuna ma olen (paks:D) ja laisk ka, siis trenni ma teha vaga ei viitsinud, sain kaalu
    62kg ja ikka tunnen end nii… Kintsud on suured ja kasivarred on lodevad ja tagumik on suur. Elukaaslane ytleb kyll et ma olen segi
    (heas mottes) aga mis sa teed, tahaks ka selle trossi peas maha lüüa aga noh.
    Jutu m6te siis selles, et sa pole kaugeltki üksi selle probleemiga, ja need inimesed, kes sulle tunduvad perfektsetena, ka neil on
    miski, millega nad rahul pole!
    Cheers ja v6tab ühe klaasikese veini selle jutu peale :D

  • Reply Mina 6. juuli 2015 at 11:25

    Aamen! Täpselt sama on mul. Ühel hetkel vaatad peeglisse – oh, täitsa normaalne keha ju, kõht nii lame jne. Ja teisel hetkel
    näed peeglis elevanti! Vahel kui pilti tehakse vms, siis on seal pildi peal ka minu asemel hoopis keegi sajakilone.

    Olin ka üks periood eriti peenike, kuna kõndisin iga päev jala. Aga siis ma ei saanud ka aru sellest, et ma peenike olen. Ikka
    nägin peeglis sedasama elevanti. Nüüd hiljem pilte vaadates saan alles aru, et issand kui peenike ma olin.

    Ei teagi, millal tuleb see leppimine? Öeldakse, et aastatega läheb naine enesekindlamaks ja mingi hetk lihtsalt enam ei kotigi,
    mida teised arvavad. Ma ei jõua ära oodata seda aega.

    Sulle Mallu, soovin ma järjepidevust just selles osas, et sa ennast ikka armastaksid, sest no vaata milline imeline tütreke sul on.
    Ma ei suuda ära imestada Mari pilte vaadates, et issand, kus on ikka armas, ilus, nunnu ja niii aruka näoga laps. Ise hakkan alles
    aasta pärast peret planeerima :)

  • Reply Maarja 6. juuli 2015 at 11:24

    Mariann, Sa oled imekena ja tore inimene. :)

  • Reply lihtsalt keegi 6. juuli 2015 at 11:24

    Hahaha, “Mina Olen Mariann Kaasik”…ei ole
    enam!
    Aga selle jutukese oleks kirjutanud nagu ma ise,
    kes ma rohtudega 18 kg juurde vōtsin (ja ainult
    8 alla sain?). Kehvematel päevadel tunnen ma
    end nii koleda ja túlgastavana.

  • Reply Ketu 6. juuli 2015 at 11:21

    Kui ma olin mingi suht peenike, kusjuures
    tundsin sama, vihkasin ennast, et miks ma nii
    paks olen jne jne.. Aga nüüd, kui ma olen veidi
    ümaram, olen oma kehaga rohkem rahul kui
    kunagi varem, aga ma ei tea miks ? vahepeal
    mõtlen(näiteks kui ei saa kleiti osta sest mu
    rinnad ei mahu sisse??) et ma ikka kuradi
    paks lehm, aga siis kuidagi kaob see ära ja
    enesekindlus on tagasi, ei tea kuskohast ma
    selle üles korjasin…
    Aga Sulle, Mariann, ütlen kohe ausalt, et Sul
    on imeilus keha, paljudel naistel, kes on lapse
    sünnitanud, pole sellist keha. Sul on imearmas
    perekond, Sul on ülivinged koduloomad. Sul
    on elus kõik vajalik olemas, õpi ennast
    armastama, mine kasvõi peegli ette ja ütle
    iseendale, et Sa oled ilus, sest Sa oled!!

    Päikest! ??

  • Reply miina 6. juuli 2015 at 11:17

    Issssand kui sarnane mõtlemine ja tunded minuga.
    Päevast-päeva ma mõtlen sellest, üritan midagi ette
    võtta aga tulutult. Samas ühel hetkel ma vaatan
    ennast ja mõtlen, et tegelikult ei ole ma üldse kole ja
    keskmine on ka tore olla, aga siis tuleb keegi, kes ütleb
    sitasti mu keha kohta, enamasti on see mu oma
    perekond.
    Igatahes sina oled väga väga kena naine ja ma ei
    mõista kuidas sa saad arvata et oled paks. Väga vägev
    oled! :)

  • Reply Udusulg 6. juuli 2015 at 11:17

    Trenn ei tohi takistuseks olla! Hangi endale paar hantleid, matt ja näiteks Kayla Itsinesi juhend või tee Insanityt või vehi lihtsalt
    Youtube’i videote järgi (Fitness Blender). Valik on väga suur ja 40 minutist 5 korda nädalas piisab, et kehakaalu kontrolli all hoida.
    Järjepidevust peab olema ainult.

    Võib ju ka niisama metsas kiiremas tempos jalutada või sörkida.

    Pulsikell kalorimõõturiga on väga motiveeriv näiteks.

    • Reply k. 6. juuli 2015 at 12:22

      Mina jällegi olen pigem lodev ja veedan selle 40
      minutit oma lapsega. Siinkohal ei väida ega tahagi
      väita, et Mallu paks v lodev oleks.
      Ise olin veel aasta peale lapse sündi nn tönsakas. Kilod
      lihtsalt ei läinud alla. Käisin uhe toreda massoori
      juures, kes teatas, et keha on mul vett täis. . Eriti kõht
      ja reied. Masseris ja kuputas mind nädalas korra. Aga
      see selleks.
      Ma lihtsalt ei suutnud end trenni vedada, tahtsin olla
      lapsega! Väikesed on nad nii lühikest aega ja kui
      iseseisvamaks saab on mul aega maa ning ilm trenni
      teha.

  • Reply Piret 6. juuli 2015 at 11:14

    See vist iga naise probleem, et ei olda kunagi oma kehaga rahul aga põhjus, miks ma tglt seda kommentaari kirjutama tulin oli see,
    et sa oled oma viimastel piltidel nii kaunis ! Mingis viimases postituses lisasid vanema pildi kus vaatasin just et appi nagu vaevatud
    hing :D ehk siis mis ma sellega mõtlen on see, et sa olid seal peenem aga ei paistnud üldse elurõõmus ega nagu sina ise :P Igatahes
    sa oled prgu palju palju ilusam! Keda huvitavad need paar lisakilo ?! Ainult neid kibestunuid netikommentaatoreid- fck them!
    Head up high and take a bite of that yummi pizza :D

  • Reply Kkk 6. juuli 2015 at 11:10

    Ma arvan, et sa ei pea ennast küll mitte kuidagi
    halvasti tundma. Sa oled hea ema, ajakirjanik, blogija.
    Tegelikult päris austatud inimene kui vaadata kui
    paljud su blogi loevad ja sellele kõigele kaasa elavad ja
    paar head sõna poetavad. Paks pole sa mitte kuidagi ja
    täitsa kondised pole ka ilusad. Sa oled täiesti
    tasakaalus ja ilus naine.
    Need kes su kohta sappi pritsivad nt.Perekoolis –
    saada nad kukele(ja, et see kukk neid kõvasti pureks!)
    Sulle peaks koige tahtsam olema pisikese Mari ja oma
    husband Kardo arvamus.
    Ilusat ja positiivset päeva Sulle :)

  • Reply Mia 6. juuli 2015 at 11:08

    Mul on täpselt samasugused mõtted pidevalt, sa oleks justkui minu mõtetest kirjutanud. Mul on täpselt samamoodi, et kõht
    on lodev(mitte punnis) ja ma ei pane söömisele piiri ette, sest ma juba olen ju selline. Samas, miks peaks loobuma millestki,
    elame ju vaid korra. Ma tean, et kõhupekist saab toitumist muutes lahti, aga ma ei suuda ega taha seda muuta. Õnneks mul
    on ka jalad suht peenikesed ja keegi ei usukski, mis seal pluusi all nii jubedat on. Aga ise pole rahul ja motivatsioon kaob ära
    kui nädalaga kõht trimmis pole:D Mul pole last ka, kelle sünnitamist vabanduseks tuua, ei tea mis veel peale lapse sündi
    toimuma hakkaks mu kehaga:) Aga vahet pole, praegu on suvi ja naudime seda. Iga kord kui ma näen ratastoolis inimest,
    põlenud näoga, ilma jalata vms, siis ma mõtlen, et issand kui tobe on oma kõhu pärast põdeda. Aga no mis sa teed…naised ja
    nende mõistus!:)

    • Reply Mallukas 6. juuli 2015 at 11:10

      Ma ise kartsin ka, et mis pärast sünnitust saab, aga näed, hoopis olin nii peenike, nagu aastaid olnud polnd. Eks see oleneb organismist vms.

      Aga see on jah tõsi, et kui ma eile lugesin, et lapsed said kuskil batuudil surma, no siis mõtlesin küll, et appi, vot SEE on probleem. SEE on mure. Mitte minu volt siin või seal.

  • Reply kätlin 6. juuli 2015 at 11:03

    Inimene,sa ei ole paks :-) mina oma 155cm kasvuga ja
    96 kiloga olen paks….ma oleks megahappy kui mul
    oleks sinu keha aga vott-laisk olen!
    Ära põe selliste asjade pärast,elu on elamiseks,kui sul
    on kallid inimesed,kes armastavad sind sellisena nagu
    oled-KÕIK ON JU HÄSTI :-D

    • Reply Mallukas 6. juuli 2015 at 11:04

      Jaaa, ma tean seda! Ma ei vaidle sulle üldse vastu ja ma enamasti proovingi tegeleda muude asjadega ja mõtted mujale viia, aga peas elaks nagu mingi tross, kes aina korrutab, et sa pole veel piisavalt hea! Ma üritan temast lahti saada :))

      Mina olen ka laisk, ei suuuuuda ennast kokku võtta, et jälle trenni minna. Absurd!

  • Reply sille 6. juuli 2015 at 11:01

    Sa oled ikka Mariann Treimann nüüd, mitte Kaasik. ☺
    Nimi on muutunud alustanüüd ka uut elu. Ilma põdemiseta keha pärast.

    • Reply Mallukas 6. juuli 2015 at 11:02

      Haha, saad aru, ma kogu aeg unustan selle ära ja tööd tehes ka teinekord puterdan pikalt, et tere, mina olen mariann kaa..aaaa…eeee….treimann :))

  • Reply Heleri 6. juuli 2015 at 11:00

    Ma oleks nagu ise selle teksti
    kirjutanud… Tunnen ennast väga
    tihti samamoodi, aga tegelikult ma
    tean ka, et ma ei ole mingi rasvunud
    ja paarisaja kilone, aga ikkagi on
    mul hetki ja päevi kui ma nutan ja
    vaatan kui rõve ja paks ma olen … oehh

    • Reply Mallukas 6. juuli 2015 at 11:01

      Ega muud pole teha, asi on täiesti ju enda peas kinni, onju :)