Eile saatis Triinukene mulle ühe video lingi, mille hiljem pani ka enda blogisse üles (LINK). Soovitan teil seda vaadata, sest mina tundsin ennast lausa nii ära, et väike pisar tuli silma. Ma mõtlesin, et ma jagan seda osa endast ka teiega, aga ütlen kohe ära, et ma ei oska neid mõtteid enda peaski paika panna, rääkimata kirja panemisest, aga eks ma üritan.
Kas te teate, kui pisikesed asjad võivad sind muuta? Minu eneshinnang langes kolinal, kui ma olin ühe tuttavaga Naistejuttudest veinitamas ja nagu naistel ikka, tuli jutuks kehakaal. Mina kukkusin muidugi kohe kurtma, et kogu pekk minu kehal läheb enamasti kõhtu ja lotti, tema ikka vastu (nagu need jutud ikka käivad), et misasja, ei ole sul seal midagi, jumala peenike tundud ja siis me muudkui jõime veini edasi ja tema hakkas mulle rääkima, et tal sama jama, et kui juurde võtab, siis on kõht kohe punnis ees. Sõnast PUNNIS sain ma aru, et no ilmselgelt tal tegelikult siiski SAMA jama pole mis mul, sest minu kõht ei ole PUNNIS, vaid lihtsalt… eeem.. voldiline kui ma kummardun või…elan. Tema oli/on selline vitspeene naine, kellele meeldib öelda, et issand, mis kõht mul ees on, mul ikka totaalne toidubeebi ja muud asjad, mida megapeenikesed inimesed ütlevad, kui nad ennast hetkeks nii peenikesena ei tunne. Ühesõnaga lõppes see nii, et kui me vetsu läksime, tõstsin ma pluusi üles ja ta nägu ütles küll rohkem kui sada sõna. See shokk, mis ta näost peegeldus oli küll enam kui hirmunud. “Issand, TÕESTI on rõve,” ütles ta mulle venitades.
Järgmised kaks nädalat vihkasin ma enda keha nii palju, et ma ei tahtnud Triinugagi kokku saada. Kuradi Triinu ja tema XXXXS suuruses keha! Mitte, et see Triinu süü oleks olnud, et tema on selline ja mina mitte. Igatahes hoidsin ma eemale kõikidest oma sõbrannadest ja isegi Kardo käe lükkasin ära kui ta mind kallistama tuli, sest mul oli siiras hirm, et ta jääb käsipidi kuskile mu voldi vahele kinni ja lämbub ära.
Ja kõige imelikumad mõtted toimusid mu peas:
- Aah, ma olen nii rõve! Miks ma ei võiks olla peenikene nagu Triinu? Või see tüdruk, kelle pildid mulle kogu aeg Facebookis ette kargavad?
- Samas ma ei tohiks vinguda. Loogiline on, et ma ei ole ju mingi 150 kilone, kellel tõesti mingi rasvumiseprobleem oleks. Ma olen lihtsalt mõne koha pealt suurem, kui ma olin EELMINE AASTA. Mitte suurem kui pooled maailma inimesed. Lihtsalt suurem, kui enne. Kui see mind häirib, siis võiksin ma midagi teha, mitte viriseda.
- Aga ma ei suuda leida seda aega trenni tegemiseks!
- Valetan iseendale, tegelikult suudan ju! Milline haige inimene valetab iseendale?
- Aga kui ma lähen tööle, sealt umbes kella viieks trenni, siis jõuan ma koju umbes kella 8 ajal. See tähendab, et ma olen terve pika päeva Marist eemal ja järelikult olen ma sitt ema, kui ma valin trenni minemise selle asemel, et koju lapsega aega veetma tulla.
- Aga ma olen niiiiiiii rõveeeeee ja mitte keegi teine pole nii rõveeee…Varsti ma raudselt kaalun 3993 kilo!
Teate, mis on nendel piltidel ühist? Kõikide nende tegemisel ma vaatasin neid ja mõtlesin, et appi, ma olen niiii paks!
Samas kui me Kardoga Küprosel olime, siis ma parasjagu kohmerdasin toas ringi ja otsisin enda bikiinide ülemist osa, ise olin just dušši alt tulnud ja noh…paljas. Naljakal kombel ei ole mul Kardo ees kunagi imelik paljas olla, või no üldse inimeste ees ala bikiinides ringi lasta, kui on mingi randa minek vms. Fake it ‘till you make it! Sama taktikat kasutan ka mina. Et no ma võin vaadata teisi, kes on oma ideaalse lameda kõhuga mu kõrval, aga ma ei tee sellest numbrit ja TEESKLEN, et mul on pohui, hinges tegelikult palvetan, et ma kiiremas korras toidumürgituse või rasvaimu raha saaksin.
Ühesõnaga tuiasin seal toas ringi ja äkki Kardo ütles mulle: “Mallu, sa oled niiiiiiii ilus!” ja ma pidin õnnest oksendama hakkama, sest see oli täpselt sellises olukorras, kus ma tundsin ennast alateadlikult siiski kuidagi…haavatavana ja mitte nii ilusana. Ja see üks lause tegi mul terve reisi nii ilusaks ja ma tundsin ennast imeliselt. Ma ei mõelnud teisi vaadates, et appi, tal on nii ilus figuur ja miks mina selline lehm olen. Ma käisin Kardoga ujumas ja päevitamas ja kokteile joomas ja lõbutsesin nii palju kui seda lõbu seal üldse võtta oli. Ja ma ei mõelnud oma kehale enam nii halvasti. Või no tegelikult ei mõelnud ma ta peale enam üldse halvasti.
Selliste heade momentide mõtted on:
- Ah, kõik inimesed ei saagi ühtmoodi ideaalse kehaga olla, minus on ju palju muud head ja ilusat, see tasakaalustab asju!
- Ma olen kunagi olnud täiega peenike, näiteks peale sünnitust, kus ma aina alla ja alla võtsin. Siis küsisid kõik, et issand jumal, kas sa üldse sööd? Miks sa nagu kaks konti ja kusehais oled? Ja muud sellised nõmedad väljendid, ma ei tundnud ennast ka siis hästi.
- Mul on ilusad pikad ja peenikesed jalad, vähemalt ma saan oma probleemseid alasid kenasti peita ja nõnda keegi ei teakski, et ma paks olen (kui ma elus sellest rääkimise lõpetaks :D).
- Mu keha ei peagi olema samasugune nagu enne lapse sündi, sest halloo, mu keha sees kasvas imeilus inimene valmis!
- Ma kaalun 60 kilo! Kui ebanormaalne on öelda 60 kilo kohta paks! See on ju igati normaalne kaalunumber.
- Mul on vist ilmselgelt kõik asjad olemas ja hästi, kui ma leian aega nokkida iseenda kallal sellise väikse asja üle. Kui on liiga palju aega, siis kasuta seda targemini, kui iseenda vihkamine.
Ja need head momendid on head. Ma lausa tunnen, kuidas ma hakkan rohkem ringi liikuma, vähem veini libistama, tervislikumalt toituma. Ja siis on natukene aega täitsa hea. Ma olen endaga rahul ja õnnelik, aga ega seda nalja pikalt tavaliselt pole, sest siis ma jälle näen, kuidas näiteks perekoolis on teema minu paksuse üle. (see konkreetne teema on küll enne küprost tehtud, aga ma leidsin selle näite, kui ma hetkel googeldasin “mallukas paks” :D).
- Kuidas küll piitspeenikesest neiust nii töntsakas naine saanud on?
-
Järjekordne emalaev on Eestis maabununud.
- Jalad on peened aga näost on täitsa pontsakas ja keskkoht ka lodevam.
- Ei huvita see blogija mind, tõmmaku tagasi jah ja tegelegu oma kilodega.
- Muidugi ta pole paks, aga kui samas stiilis jätkab (vein, pitsa, vein, lasanje, vein, vein, shokolaad, jäätis, vein, vein), siis tuleb arvatavasti veel 15 kg juurde niikui nätaki.
Ja ma ei oska midagi enam teha. Ma mõtlen, et näed, mu need esimesed mõtted, kus ma leiangi, et ma olen kole ja rõve, need ei ole ju ainult minu peas välja mõeldud. Kõik märkavad seda. Kõik arvavad, et ma olen rõve! Ja siis hakkab otsast peale. Mine trenni! Miks sa nii mõttetu oled? Miks sa ei suuda? Mis ema sa oled, kui sa ei suuda sellist lihtsat asja, nagu oma keha vormis hoidmine?
Õudne, kuidas ma suudan ise ennast maha taguda ja siis veel lamajanagi lüüa.
Ja sellised mõtted keeravad kõik tagurpidi. Tööd ei taha teha, sest ma nagunii ei oska ja olen rõve ja mõttetu. Sõpradega kokku saada ei taha, sest ma olen nii rõve ja mõttetu. Annan kõik oma ilusad riided Triinule, sest tema saab neid vähemalt kanda, minusugune paks värdjas nendesse nagunii ei mahu. Isegi söömiseda läheb täiesti mööda, sest ma justkui kinnitan endale, et pohui, sa juba oled paks. Söö siis see pakk komme. Söö see päts saia. Joo see coca – sa ju juba oled paks! Mis vahet seal on?!
Ma isegi ei tea, millal ma neid mõtteid esimene kord elus mõtlema hakkasin. Äkki umbes 14-15 aastaselt? Mäletan, et kuulsin kunagi kaht klassiõde pärast ujumistundi rääkimas, et issand, sellist keha küll ei tahaks, nagu Mariannil. Eeh, mis seal ka tahta oli. Rinnatu, lumivalge, kondine nagu skeleton. Ometi olin ma aastaid surmkindel, et nad mõtlesid oma lausega seda, et ma olen PAKS. Miks, seda ma ei tea…
Aga ma ei ole kunagi ennast näljutanud, oksendanud (st oksendanud olen, aga mingi viiruse või…eee…alkoholist, aga mitte meelega) tegelenud ületreenimisega. Ja mõnikord, nendel halbadel päevadel, ma mõtlen, et krt oleks mul nii palju tahtejõudu, et siis vähemalt MITTE SÜÜA. Aga mul ei ole sellist tahtejõudu, sest süüa on ju nii hea ja noh see suur ka, et ma juba olen ju paks, las ma siis söön ja olen rõve. Ja las mu sõbrannad räägivad tagaselga, et küll see Mallu on RÄME ja las see perekool räägib, et küll see mõttetu blogija on tüse. Söö-söö seda saia. Söö söö!
Ja ma vihkan ennast. Vihkan, et ma ISEENNAST vihkan ja vihkan, et ma olen juba üle kändude ja mägede nii kaua vihanud, et see muutub juba naeruväärseks. Ma ei ole ju halb ega kuri inimene, et ma ennast vihkama peaks. Ja on suur lollus ennast vihata selle pärast, et ma pole ideaalne. Ja veel suurem lollus on seda oma blogisse kirjutada, et issand, jube kui paks ma olen, sest näiteks iga kord, kui Triinu teeb mõne vihje, et ta ei ole oma kehaga rahul, hakkan ma juurdlema, et issand, kui tema oma IDEAALSE kehaga ei ole ka veel rahul, siis kas ta mind nähes nutab kodus patja? Või oksendab tund aega maomahlu? Et kui ideaalsed ka arvavad, et nad pole ideaalsed, siis kuhu metsa alla mina ennast tassima peaks kui mahakantud kraam. EI ja veelkord EI. Ma ei tee enam nii mitte ühelegi oma lugejale ja andke andeks, kui minu “appi ma olen niii paks!” jutt on kedagi elus pannud halvasti tundma. Andke andeks, see on lihtsalt olnud mu väga-väga-väga suur probleem ja tühimik mu enesekindluses, is nendel hetkedel rääkinud on ja ma lihtsalt mõnikord murdun.
Terve elu olid mul ka viltused esihambad, mida ma JÄLESTASIN. Ma tundsin üle päeva, et ma olen jube kole ja paks. Vähemalt kui hambad said korda, siis ma koledana enam ei tunne, aga kuna pekki on vaid juurde tulnud, siis paksuse kohta sama öelda ei saa.
Umbes nagu praegu, et ma ütlen teile ausalt, et kui te tahate mulle haiget teha, siis öelge, et ma olen sitt ema ja öelge, et ma olen paks. Ma saan väga haiget ja ma võib-olla isegi natukene nutan ja olen nädal aega halvem inimene. Ma eelistaks, et te seda ei teeks, sest palju toredam on heas tujus olla ja hinnata seda, mis mul JUBA OLEMAS ON!
Ma ei vaja oma parima sõbranna keha, et valmis meisterdada lapsi, et käia rannas, kanda ilusaid riideid, võtta kasse sülle, ajada oma last taga, kallistada oma meest, hüpata batuudil, minna sügisel seenele, sõita rattaga poodi, kanda ebamugavalt kõrgeid kingi ja ilusa ilmaga oma perekonnaga jalutada. Mu vana hea (ja natukene voldilisem keha) saab sellega ideaalselt hakkama. Ma ei pea ennast võrdlema teistega, sest see minu elu paremaks ei muuda, ma pean olema rahul sellega, mis mul on ja seda hindama. Mitte oma aega raiskama vihkamise, võrlemise ja vingumisega.
Ma olen mina ise. Mariann Kaasik. Mallu. Emme. Mallukas. Mannu, Mari. Kuidas kellelegi. Ja olenemata sellest, kas ma olen 5 kilo paksem või peenikesem, olen ma ikka see sõbranna, kes läheb oma semule veiniga külla, kui tal on kehv tuju ja ma olen see, kes ootab nurga taga, et saaks Kardot ehmatada ja ma olen see, kes teeb oma lapsele elutuppa kausi sisse vanni, et ta saaks rahus spaatada ja näiteks vannist multikaid vaadata, sest mulle tuli meelde, et ma tahtsin seda kunagi väiksena ka teha, aga vanaema ei lubanud, sest äkki ma ajan terve toa vett täis.
Te vaadake näiteks neid kahte pulmapilti, mis imekaunis Laura Strandberg tegi. Kas te teate, et kui ma neid esimene kord vaatasin, siis mu esimene mõte oli APPI, issand mis voldid ja pekk igalt poolt välja punnitab. Ja praegu ma vaatan neid pilte ja mõtlen, et issand kui ilus päev see oli ja ma olin nii imekaunis ja Kardo oli nii nägus ja meil oli imeline pulmapidu ja suurepärased sõbrad meiega koos seda tähistamas. Kas see volt või pekike mid seda tegemast takistas? Oh ei!
Ja ausalt ma üritan endale edaspidi sisestada ainult positiivset ja head. Aga ma lihtsalt tahtsin seletada, et mis minu sees on. Et ma ei ole alati üks “valju ja ropu suuga pohuist” vaid ma vahepeal olen kuidagi seest nii katki ja ma ei oska seda parandada ja see tuleb aina tagasi ja tagasi ja tagasi. Ja ma olen mõelnud küll, et peaks mingi arsti juurde minema, sest see pole ju väga normaalne. Käia ringi täitsa hariliku inimesena ja muudkui mõelda, et sa oled paks. Nagu mingi loll! Aga ma alati olen mõelnud, et mul pole ju mingit.. sellist probleemi, et oksendaks või näljutaks. Et mis ma seal arstil ütlen. Et tere, ma arvan, et ma olen rõve ja paks? Siis ta vast ütleks, et jah, 99% naistest kannatavad sama probleemi käes :))
Igatahes ma proovin edaspidi normaalsem inimene olla ja mitte neid tobedaid mõtteid pähe lasts! Sest mul on igasuguseid asju, mille nimel parem inimene olla. Parem, mitte peenikesem!
137 kommentaari
tahan kohe öelda, et ma kommenteerin
sinu blogi esimest korda elus. Ma
pole suurt midagi sinust arvanud,
kuid selle postituse kaudu avasid end
ning ma mõistan sind nüüd hulga
paremini! 😀
mäletan ka, kuidas paar aastat tagasi
kevadel tegin oma riietekapi lahti
ning mitte ükski püksipaar ega kleit
mulle selga enam ei mahtnud (kogu
talve käisin hoopis teiste riietega,
nö talveriietega). Ja ma hakkasin
lihtsalt lahinal nutma 😀 sest kuni
26 eluaastani olin ma samas kaalus
nagu gümnaasiumi ajal. Ja see, et ma
nüüd järsku peale ühte talve ei olnud
enam XS mõõdus, vaid S-M mõõdus, oli
minu jaoks täiesti jahmatav!
kusjuures, ma ei olnud see aasta
beebiootel, ma ei söönud kõike, ma
TEGIN trenni. Just seda viimast
(trenni), ma süüdistangi, sest see
pani mu lihsed justkui vohama. Ma ei
olnud lihastes nagu bodybilder, vaid
sellise rasvakihigiga lihastes
(loodan, et saad aru). Ja ikkagi, ma
olin nii pettunud ja tundsin ennast
koleda ja paksuna! Õnneks mu kallis
mees ütles need rahustavad sõnad, mis
mul siiani meeles on: “tüdrukust on
saanud naine ja sa ei saagi kanda
enam samas suuruses asju, mis
kooliajal. Sinust on saanud naine” 😀
natuke naljakas, mis? aga tead, see
rahustas mu maha. Sest tõesti, me ei
saa ju olla kogu elu samasugused 🙂
ja sina oled ka juba naine 🙂 sa oled
ema 🙂 sa oled siia ilma toonud
imelise inimese ning on igati
loogiline, et su keha on muutunud! Ja
Kardo on sul mõistlik mees ning ta
armastab sind just sellisena nagu sa
oled! Sest sa oled ikkagi ju ilus 🙂
ja ära seda kunagi unusta, korruta
seda endale iga hommik peegli ees ;D
meil kõigil on omad vead, aga usu
mind – neid näeme ainult meie 🙂 ja
ära neid perekooli teemasid üldse
tähele pane. Ma loen ka perekooli
foormuti, aga selliseid teemasid, kus
kritiseeritakse kedagi tema välimuse
või mis iganes asjade pärast, ma
lihtsalt ei loe. Sellistesse
teemadesse on lihtsalt koondunud
kompleksites inimesed, kes saavad end
paremini tunda, kui kellegi kohta
halvasti ütlevad. Lihtsalt hale, on
ju? 😀
Kõike head sulle!
Ma tahaksin sulle ainult kolme asja
öelda.
1. Sa oled imeilus.
2. Sa oled suurepärane ema.
3. Sa oled super naine.
http://lauranuka.blogspot.com/2015/07/sudantliigutav-video.html
See on samuti üks video kus mõni võib ennast ära tunda. Äkki vaatad ja jagad?
Minul on olnud samasuguseid mõtteid, aga seda nooremana (u gümnaasiumieas). Olin üsna trullakas, aknega ja väga lühikeste
jalgadega. Kuigi koolikiusamist ma taluma ei pidanud, siiski sain enda suunas ka ebameeldivaid kriitikanooli, mis kohutavalt
enesehinnangut materdasid. Nt. kuulsin, et mul on nii jubedad jalad, et perse lohiseb ka vastu maad 🙂 ja minu keha on alati
olnud nn “pirn”- rasv kõik puusadesse ja tagumikku. uskumatu, aga tollel ajal suutsin ma seda niimoodi hinge võtta, et vältisin
kõndimist ja olemist kohtades, kus olid inimesed. Tobe onju? Mingil ajaperioodil leidsin endale toreda noormehe ja
ümbritsesin ennast inimestega, kes kohe mõjusidki hästi. Ma pole ammu enam oma puudustele mõelnud, lihtsalt olengi sellega
leppinud. Olen normaalkaalus (jah, reied ja tuharad siiski pirnile sarnased) aga ju siis nii ongi. Minu puhul aitas kaalust alla
võtta vaid pisike nipp- lõpetasin ära alkoholi (siidrite, õlle) joomise. Veini joon siiamaani. Samuti ei joo ühtegi karastusjooki,
kannan kaasas veepudelit, kuhu olen surunud kurki ja sidrunit. Söön regulaarselt, kõik eined kindlal kellaajal. Ei piitsuta
ennast, kui tahan midagi, siis söön kohe eriti naudinguga. Elu ju ongi nauding?!
Sulle Mallu- oled ilus naine, ema, abikaasa, Kuna sa oled põhimõtteliselt “avaliku elu tegelane” siis sa saadki rohkem kriitikat ja
kurjade inimeste kibestumist tunda. Kui mina oma pildid netti paneks, siis OPPADII ma ei tahaks kommentaare lugedagi. Püüa
sellest üle olla 🙂 Edu!
Ma arvan, et kõik inimesed peaksid
liikuma. Ja on inimesi, kes 120
kilosena alles saavad aru, et nad oma
keha halvasti kohelnud ja siis
hakatakse alles trenni minema. Miks
üldse lastakse nii kaugele minna
ebatrevislikkusel? Ja kuna kõik
teavad sind ennem lapsi sündi
peenikesena, siis inimesed ootavad
seda siiamaani ja näevad sind
sellisena nagu sinu tuntus tuli.
Tean hästi seda tunnet, millest sa kirjutad. Ka mul endal “õnnestus” hiljuti 5 lisakilo koguda ja need mõjuvad enesehinnangule
ikka kohutavalt. Ja halenaljakas selle juures on, et enne neid 5 lisakilo (kaalusin siis umbes 56 kg), ma arvasin ka, et olen paks, aga
nüüd mõtlen, et saaks vaid selle kaalu tagasi. Tegelen ka väikest viisi enda vormi parandamisega ja loodan, et kui ma need 5 kilo
olen maha saanud, siis ma tunnen ennast oma kehas kogu aeg hästi. Soovin, et suudaksid säilitada positiivset suhtumist endasse
ja oma kehasse, ja proovin ka ise samas suunas liikuda. Päikest!
See ongi hämmastav, et pealtnäha enesekindlad ja täitsa vinks-vonks naised kõik leiavad endas midagi, mille üle meeletult
põdeda. Ja seda ma tunnen ka tihti, et kui juba mingi minumeelest täiesti norm välimusega naine halab, siis mida veel mina
peaks tegema, ma ei jõua oma iluvigu kõike üles loetledagi. Paar ülearust kilo on veel väikseimad neist. Samas mõni
100kg+ mõtleb, et mis ma üldse virisen. Tegelikult enam eriti ei virisegi, sain eelmine aasta 30 ja see oli nagu murdepunkt.
Ma ei võrdle enam ennast teistega ja mul on tegelikult ka ükskõik, kas suvalised inimesed peavad mind koeldaks või mitte
(mul oli ka üks seik, kus purjus meesterahvas väga ausalt ja pool kogemata ütles, et ma ei ole üldse nii ilus kui üks teine ja
tegelikult tal oli muidugi õigus ka, aga see oligi lihtsalt nii aus ja valus, et teised ka näevad, et see ei ole minu peas välja
mõeldud asi, viisakad inimesed lihtsalt ei ütle. Rääkimata sellest, et see mees ise oli paras koll ja töötu, et on nüüd tema asi
mind hinnata, kui isegi mina oleks kaugelt tema liigast väljas). Ühesõnaga, ma olen nüüd meelekindel ja teen asju enda pärast
(trenn, meik jms, et ennast hästi tunda). Ja oma tütre pärast, et temast kasvaks päriselt ka enesekindel naine. Ta on
kehatüübilt ja söögiisult täiesti emasse, eks kaaluprobleem on arvatavasti temagi tulevik, aga ta võiks sellesse elutervemalt
suhtuda. Et tervislik eluviis oleks juba maast madalast harjumus.
Ma hakkasin iseend armastama pärast mitut aastat enesevihkamist alles siis, kui lugesin Merilini lugu ja vaatasin ta blogist Paljas
Porgand tema videot kehatajust ja enesearmastusest, kus jagab oma kogemusi söömishäiretega ja nendest ülesaamisest. Samal
teemal ja väga õpetlik ning liigutav:
http://www.paljasporgand.ee/minu-lugu-soomishairetest-ja-enesearmastusest/
Tere Mallukas,
Hakkasin Sinu blogi lugema alles kusagil 1,5
kuud tagasi. Kui nüüd päris aus olla siis ma
hakkasin huvi tundma rohkem Nipiraamatus
ilmunud lugu lugedes. Ja kui nüüd päris aus olla
siis ma ei teadnudki, et selline inimene nagu
Mallukas üldse olemas on? Loodan, et Sa ei
solvu nüüd.
Olen sellest ajast siis põhiliselt Sinu eluoluga
kursis olnud ja Sinu häid ideid ja õpetusi
jälginud.Tead Sa kirjutad nii hästi ja nii
mahlaselt kohati, et ma pole veel leidnud oma
hinges kohta, et Sint halvasti siunata. Ja Sa
teed seda ise ka jube hästi, et ei lase neid kurje
ja kadedaid inimesi endale ligi. Ma pigem
naeran kõht kõveras Sinu teksti ja lugu. Aga
see “ilus peenike keha” andis julgust, et siia
kirjutada midagi mis tõesti 99,99% naisi kipub
probleemiks nimetama vaatamata peeglisse, et
rahul olla endaga ja usaldada enda keha, et
mitte kuulata tõesti teiste arvamusi ja mitte
jälgida ka teiste arvamust. Ega ma ise ka mingi
“modellimõõtu” kondikubu ole aga nagu Sa
ütlesid ole õnnelik selle üle mis Sulle elu on
andnud ja mida ise saavutanud oled. Mina ei
ole sünnitanud lapsi, kuigi peaksin juba….aga
omal ajal sai edasi lükatud ja öeldud…”oh aega
on” aga nüüd on aeg nii kaugel, et proovin ja
proovin aga ei midagi. Ja kui see päev peaks
kunagi koitma ja minu keha paisuma nii
suureks, et ma pean ühistranspordis bussiga
sõites kogu pingi hõivama siis üks pisike
ilmakodanik kes minu sees kasvab kaalub selle
ikka üles palju kordi kui sõbranna piitspeenike
keha. Jah minule on ka üteldud võiksin trenni
teha. Aga mis see teiste asi on, MINA olen
õnnelik sellise kehaga mille loodus on mulle
loonud. Oma 173 cm ja 68 kg ( talve perioodil
vahest tsipa rohkem, aga siis ongi ju põhjamaa
inimesele “rasva pekki” selga vaja, soojem ju)
juuresigati rahul. Ja mees on ka rahul ja olen
samas olukorras olnud nagu Sina Mallukas, et
ei ole julgenud tema ees oma ” pekikõhtu”
paljastada ja kui ta ütles mulle ja vaatas oma
ilusate siirate silmadega mulle otsa ja ütles: ”
Kallis Sa oled nii ilus, et ma olen omale ikka nii
ilusa naise leidnud” siis tõesti ma olengi ju
ainult enda mehele selline ja läbi tema silmade
näedki ennast ja tunned ennast kõige paremini.
Aga Sina võid ennast lohutada ka oma laheda ja
ARMSA perega kelle olete koos abikaasaga
loonud.
Jõudu Teie perele ?
Ma vaatan siit blogist su pulmapilte
ja siiralt imestan, et milliste
prillidega sa end vaatad, et näed
seal paksu naist, sest mina näen
kaunist ja kindlasti mitte paksu pruuti.
Ilmselt on nii, nagu sa ise ka arvad,
et asi on enda peas kinni. Kõik
algab meie enda mõtlemisest ja kui
me tahame, siis võime end väga
paksuks ja koledaks mõelda, aga kui
soovime, siis kõhnaks ja ilusaks.
Kuigi peeglist vaatab alati vastu
sama naine.
Trennitegemisest niipalju, et ilmselt
pole sa leidnud endale seda trenni,
mis sinus tõelist vaimustust
tekitaks. Võib-olla on olemas selline
spordiala, kuhu minek sind pigem
vaimustab ja kuhu minekuks ei pea
ennast sundima. Äkki on mõni
tantsuala selline, mis sulle sobib
vms, eks sa ise tunned end paremini
ja tead, mis sulle sobib. Kui ei tea,
siis proovi erinevaid alasid ja äkki
leiad endale selle õige. Minule
näiteks ei sobi üldse niisama
jooksmine, aga mulle väga meeldib
sulgpall ja sinna lähen kohe väga hea
meelega ja ei otsi endale üldse
vabandusi. Samamoodi on
salsatrenniga, ükskõik kui väsinud ma
parasjagu ei ole, siis sinna tahan
ikka minna.
Mis puudutab mingeid muid kohti,
näiteks perekool, siis minu jaoks on
äärmiselt kummaline, et keegi üldse
viitsib kellegi kehakaalu seal
kommenteerida. Ilmselt hakkab neil
sellest kergem ja tunne rõõmu, et
sinu kirumine säästab neid
enneaegsest südameinfarktist. Samas
ära võta seda südamesse ja kui
võimalik, siis ära üldse loe, sest
see on sisuliselt samaväärne
peldikuseinaga.
Millal kord saab olema nii, et igasugustes foorumites ja mujal saab kommenteerida vaid juhul kui oled
sisse loginud ID-lugeja/panga vms kaudu, mis tõestab inimese identiteeti. Et jääks ära igasugused
anonüümsed postitused, mis sisaldavad vaid kurja, viha ja kibestumust! Kui palju rohkem oleks naeratusi
ja heaolutunnet ning vähem õelust! Kindlasti leiduks ka neid, kes on tõepoolest loomult negatiivsed kuid
vähemalt on nad ausalt enda nime ja näoga seda.
Sinule aga Mariann ainult häid ja positiivseid mõtteid!
Olin parimate sõbrannadega spaas, jutt läks rindade peale. Meil kõigil on lapsed ja rinnad ära imetud ja arme täis, kellel
vähem, kellel rohkem. Veinitasime ja veits purjutades hakkasin kurtma, et mul on kõige koledamad rinnad, nahk välja veininud
ja kottis ja midagi pole enam originaalidest alles. Teised vastu, et pole sul midagi nii hull, et neil on sama asi, kui mitte hullem.
Tüüpiline veits vintis sõbrannade pläma. Jõime edasi ja lõpuks lõime need rinnad letti. Tõdesime, et mul olidki koledaimad
rinnad 😀 And so what? Mille peale solvuda?! Kui nad oleks hakanud mulle lohutuslaulu laulma ja haletsema, et oi ninnu-
nännu, pole midagi, jumala ilusad, ma oleks küsinud, et mis teil juhtus naised, pimedad olete või 😀 Samas, võibolla sulle oli just
sellist toetust vaja ja ootasid midagi sellist. Tea, kes sa oled ja leia oma sisemine rahu ja harmoonia üles ja tihti ei algagi see
millestki välisest ju. Ole tore 🙂
Ma soovian Sul lugeda raamatut
“Metshaldja päevik”, ise olin sama
probleemiga, et põdesin koguaeg enda
peki üle, aga see raamat aitas natuke
mõtlemist muuta, soovitan sulle sama.
Proovin meeles pidada, kui teinekord raamatupoodi satun. Tänud!
Mallu, sa oled ilus! Sa oled nii hea ja armas!
Natuke kreisi ja hullumeelne aga nii ilus ja nii
hea 🙂
Mina loen su blogi, sest sa meeldid mulle ja
mulle meeldib see sisus millega sa ennast
väljendad ning ma olen alati sind su piltidel
natuke kadestanud, sest sa oled nii ilus! Isegi
nende miniatuursete pekikeste ja vahel
pandasilmade ning kesteabkuikaua
kammimata juustega! Sest just see näitabki, et
sa oled päris inimene, mitte mingi ajakirja
reklaamfoto 🙂
Ja sa oled nii hea!
Ja ma loodan, et sa enam mitte kunagi
sellepärast nutma ei pea, et sulle midagi sinu
juures ei meeldi või et keegi sulle midagi su
välimuse kohta halvasti ütlend on.
Kallis Inga. Aitäh sulle ilusate ja armsate sõnade eest. Naljakas on see, et ma olen ka mõnikord endast pilte vaadanud ja mõelnud,
et oo, ma nii ilus! Ja siis järgmine hetk vaatan mingit teist pilti ja mõtlen, et ei ei, ole ole siin midagi ilusat! Ah tead, mul endale
tundub ka seda juttu tobe kirjutada, ma nagu ei oskaks oma mõtteid seletada. Aaga aitäh ikkagi veelkord 🙂
Mina jällegi annaks ükskõik mida, et
näha välja Sinusugune. Tõsiselt.
Igatsen aegu, mil kaalusin 85kg. Nüüd
kaalun 120kg. Ma praktiliselt ei
söögi midagi ja liigun kas jalgsi või
rattaga. Pikemad maad bussiga. Ja
selleasemel, et kilod liikumise ja
nälgimise tagajärjel kaoks NAD HOOPIS
TULEVAD JUURDE. Olen juba igasmõttes
allaandnud. 🙁
Muide.
“Ma olen mina ise. Mariann Kaasik. ”
Sa ju pole enam Kaasik 😛
Jaa, tänud 377373dat korda seda mainimast 😀
Muuseas, Triinu ütles mulle ka seda, et kui sa mingi teema üle VÄGA obsessid, siis sa võid isegi kõike õigesti teha ja IKKA aina
juurde võtta, sest sa ainult sellest mõtledki.
Tuleb õigeid asju süüa, mitte vähe
süüa. Selle tõttu keha hakkab rasva
talletama, kuna keha saab aru, et
süüa pole piisavalt ja kogub seda
tagavaraks. Alusta sellest, et ära
söö saia vaid leiva(rukkijahust), söö
palju salatit ja liha sinna kõrvale.
Natuke makarone ja riisi kõrvale on
ka okei süüa. Õhtuti söö õuna enne
magamaminekut, kui kõht on tühi. Ja
süüa tuleks iga 4-5 tunni tagant
Armas Mariann ja teised naised, kes te enda sisemise mina vastu nii karmid olete!
Ühest küljest on kurb, teisest küljest lohutav lugeda, et selliseid naisi on veel, kes enda sisemise mina
vastu karmid on. Mõnda aega tagasi olin mina ka. Siis hakkasin lugema erinevat kirjandust ning sattusin
ühe huvitava teooria peale.
Mitte keegi, peale meie endi, ei ole meie kõige suuremad vaenlased. Me alatasa nüpeldame, alandame,
solvame iseennast. Kui me käituks niimoodi oma sõpradega või kohtleks neid nii nagu me iseennast
kohtleme, siis kui palju sõpru meil üldse oleks? Minul ei oleks mitte ühtegi! Lisaks on meie sisemine mina
nagu väike laps, kes vajab hellust, positiivseid sõnu ja toetust. Paari aastasele lapsele me ei üleks ju, et
issand kui loll, rõve ja paks sa oled?! Miks me nii siis teeme oma sisemise väikese minaga? Meie ise
olemegi need, kes seda väikest mina poputama peavad. Nii et järgmine kord, kui enda vastu karmid olete
peeglisse vaadates, kujutage ette, et teile vaatab vastu paariaastane teie ise. Kas tahate veel midagi
pahasti öelda? Pigem julgustage ja innustage seda väikest inimest, kes teie sees peidus on. Kui te mõtlete
nüüd kõikidele halbadele sõnadele, mis te sellele väiksekesele öelnud olete.. Kas te kujutate ette, kui
hirmunud ja õnnetu ta olla võib? Minge peegli ette, vaadake endale sügavalt silma ning paluge siiralt
selle väikese käest vabandust. Edaspidi pingutage selle nimel, et sellest väikesest hirmunud ja
ebakindlast lapsest saaks taas julge, enesekindel ja särav laps.
Issand kui mõistlik jutt! Olen isegi mõelnud, et selline kahtlane on-off minapildi loomine ei saa näiteks kindlasti olla heaks
eeskujuks minu Marikesele. Aga no seda, et ma ise ka ennemuiste üks väike Marike olin, seda ma küll mõelnud pole. Nii et
edaspidi proovin sinu sõnu meenutada endale!
🙂 tore mõte jaa
Miks sa kodus ei tee? Võta kasvoi iga õhtu kui Mari
magab 15minutit ja tee kükke, kõhulihaseid ja
kätekõverdusi. Kui muidu aega pole, siis telekat
passides või reklaami ajal. Selle 15 minutiga harjutad
end alguses rutiini sisse ning enne kui märkad, teed
juba rohkem ning näed ka pisikesi tulemusi 🙂 ise pole
jõusaalis käinud ja teengi ainult kodus ning peale 2
kuud nägid vahet juba ka kõik mu tuttavad. Peale
kõige selle saad parema enesetunde ja seda tasuta
ning pere juurest eemal olemata!:-)
Lugesin ja vaatasin pilte,ei saa aru sinu volditest.Mul endalgi vahel tundub,et olen pisut voldiline.Mul on 3 last .Vaatan oma 3 last –
ähhh tühja see volt siia sinna .Mul on 3 imet,kes Minu sees kasvanud .Lapsed muutavad naise naiselikumaks ja kaunimaks,sest me
oleme toonud siia maailma Lapse. Olgugi vahel tuleb ette halbu päevi.Kurb olla vaata oma IMET ja unusta nukrus.Vaata oma
lemmik filmi vōi kuula lemmik musa.Sära silma ,naer suule ja päikest sulle!!!
Nu ega ma neid just ei demonstreeri :))
Aga sul on õigus, et lapsed paratamatult keha muudavad. Muidugi ei saa ma oma vähest trennitegemist ja valesid toitumishäireid
selle kaela lükata..
Ah see kaaluteema on pigem pseudoprobleem.
Muidugi tore on, kui niipalju sellele tähelepanu
pöörata, et päris greate girls osakonda riidepoes
edaspidi ei peax pöörduma sest see on juba tervisele
väga väga raske koorem kanda. Elus on sul kõik hästi.
Ja see on põhiline. Vastasel juhul olex appi ma olen nii
paks teema ilmselt viimane millest mõelda. …Ja kui on
hästi, siis ongi kõik tegelikult ju korras. Ole muhe!?
Ma ei jõua kõiki kommentaare läbi lugeda, aga keegi vblo soovitanud ka… ma soovitaks lapse
kärusse kükata ja jalutama või jooksma minna.. või paned ratta taha see värgi, kus lapsed saavad
mõnusalt aega veeta 🙂 alati ei pea jõusaali minema… väljas saad kahekesi ka lapsega palju liikuda
🙂 praegu ilusad ilmad ka ja kutsub õue!
Ma nüüd tahaks küll sõna sekka öelda. Lihtsalt
hämmastav, kui õel mõni on.
Minu isiklik arvamus on, et need
kommenteerijad ja pereklubi tsäägatajad on
ilmselt ise kadedad ja kompleksidega. Kuna sa
oled oma kaalu suhtes ebakindlust välja
näidanud, siis kasutatakse seda ära sinu
enesehinnangu nõrgestamiseks, kuna teatakse,
et see mõjub.
Ära lase seda jama endale hinge. Sa oled ilus ja
kindlasti mitte paks.
Mul on nii, et kui tunnen ennast iseendana hästi, siis tekib automaatselt soov enda eest rohkem hoolitseda.Toituda
tervislikumalt,teha trenni,maskitada,šopata jne.Ja sellistel perioodidel see pole üldse suurt tahtejõudu nõudev tegevus,
vähekene pingutama muidugi peab, aga ei midagi hullu.Aga kui ma tunnen ennast enda nahas halvasti, siis tekib see
käegalöömine, et kui ma nagunii selline kole lehm olen, siis misasja ma siin üldse pingutan. Ja kui siis proovin tegutseda, on see
vääga endasundimine, mida kaua teha lihtsalt ei jaksa. Nagu endaga rahul olles mõtleks umbes, et kui teen trenni/söön
tervislikult on tore, aga kui ei tee pole ka maailma lõpp käes. Et selline tšill olemine. Aga koledana tundes ripub see trenn ja
söömise jälgimine nagu kirves pea kohal ja on hirmus stressitekitav. Stressi on aga hea söömisega maandada 😀
Seepärast on minu jaoks võõrastavad ka need kommentaarid, et võta siis endaga midagi ette, kui rahul pole!!! Minu jaoks see
asi lihtsalt ei toimi niipidi.Paljud inimesed justkui arvavad, et kui inimene on endaga rahul, siis ta lööb käega ja rahulolematus
ajab tegutsema. Kindlasti ongi palju inimesi, kellel see asi niiviisi töötab, aga mina näiteks pole selline ja mulle tundub, et sa ka
mitte. Nii et ära tunne ennast halvasti, et trenni ei tee, see ajab veel rohkem sööma, tean omast käest.Eks tulebki leida endas
see jõud ennast armastada täpselt sellisena, nagu parasjagu oled ja küll siis see trenniisu ka tuleb 🙂
Sama siin.
Minuga täpselt samamoodi
Jah, sa oled paks. palju õnne!!! Cry me a river nüüd.
su viharavi vist üldse ei mõju eks?
Viharavi? Millest jutt käib? See on mingi metafoor v? 😀
😉
Ära põe selle kaalu pärast. Esiteks (nagu mitu korda öelnud olen varemgi) – SA EI OLE PAKS. Teiseks sa ei tee ju niikuinii trenni, nii
et järelikult kusagil alateadvuses oled sa enda kehaga ikkagi rahul. Kui tõesti tahaksid need mõned lisakilod kaotada, siis sa oled
minu arust piisavalt ettevõtlik, et niikuinii teeksid sporti ja põletaksid neid lisanduvad kaloreid (eriti praegu, kus suvi käes on ja
väljas sportimine lihtne).
head naist peabki palju olema!
Oh jah. See on ikka nii kreisi kuidas inimesed ennast salamisi vihkavad ja kõige hullem on see, et teistele tegelikult tavaliselt
ei paista, et oleksid kole või paks vms.
Ma ise olen umbes täpselt pool oma elust enda kohta sama mõelnud. Ilmselt algas see algklassides ja kestab vahelduva
eduga siiani, sõltuvalt tujust, päevast. Vahel tundun endale püss, vahel tahaks appi karjuda ja maa alla vajuda ja ennast
näljutada ja iluoperatsioonile minna. Tundub idiootne, aga eesti ühiskond on suutnud jõhkra peenikeste beibede
mentaliteediga kõik mitte ideaalse kehaga inimesed tundm panna, et nemad justkui polekski midagi väärt.
Lisaks kõigele muule on mul arenenud tõsine pildistamise foobia, mis kujutab endast siis seda, et ma ei taha eriti lasta
kellelgi endast fotosid teha, unless, ma saan need kohe ise ära kustutada. Lihtsalt nii palju nutma ajavaid pilte on läbi
aegade, kus arenev lõualott elab oma elu:D
Ja see pole tegelikult isegi naljakas, vaid lihtsalt räigelt kurb ja mõttetu, et me oleme sunnitud nii endast üldse mõtlema.
Appiii!Kas need peavad olema noored inimesed,kes värisevad oma kere pärast,ei julge eriti midagi suhu pista ja vuhivad
igavaid trenne teha?
Minu noorusajal möödusid mitmed õhtud-ööd nädalas diskol,vahepeal ka baarides shampusekokteile rüübates.Vahepeal olid
armunud,söömisel ei olnud erilist tähtsust.
Siis,üsna äkki võis tulla pööre,pühendumine perekonnaelule.20-ndate eluaastate algul võis paljudest diskotüdrukutest
ontlikud pereemad saada.Eks oldi möllutamisest juba tüdinudki.
Nojah,olme oli sel ajal teadagi raske,pereelu nõudis täit pühendumist.Mõned läksid tüsedamaks,mõned mitte.Sellest ei
tehtud probleemi. ei olnud sellist aegagi,polnud kodus kaalegi.Polnud olemaski selliseid,hihii.Kaal oli saunas ja arsti juures.
Nüüd tundub tagantjärgi väga ilus aeg olema.
Soovin teile,noored naised ,elage rohkem kirega,siis ei käi mõtted kogu aeg oma naba ümber.
Mallukas,sina rokid muidugi täiega.
Nii..alles kommenteerisin juuste teema all kuidas ma
täpselt sama tundsin ja juba jälle sama asi! Mina
kahjuks oma kilokesi lapsega välja ei saa vabandada 😀
aga mul tääpselt sama, peenikesed jalad, suur kõht. Ja
ma oskan riietega seda väga hästi varjata seega keegi
mind kunagi ei usu kui südant puistan, sest ma olen
alati olnud seltskonnas üks peenemaid. Ja kui näitasin
sõbrannale kõhtu tuli täpselt sama reaktsioon nagu su
sõbrannaltki. Nüüd olen küll ennast osalt käsile
võtnud, teen trenni ja toitun tervislikult ja vaikselt
nagu läheks kõht paremaks, aga enesetunne ei parane
no üldse 🙁 hetkel saan vähemalt lohutada ennast
sellega, et kusagil on keegi kes teab täpselt mida
tunnen ja kusagil on keegi kes on veel hullemas seisus.
Nii õudne, kui enesehinnang on teiste tõttu maas,
kannatasin selle all kogu oma mäletatava elu, kuni 4
aastat tagasi miski minu mõtlemises muutus ja ma
pean end ilusaks ja ei vaeva oma pead teiste
arvamusega.
Aga kuulama pidin samuti ainult seda, kui peenike ma
olen, kaks konti ja kusehais, luukere, tuul viib su ära,
katki lähed jpm. Ja seda pea iga päev.
Miskipärast ülekaalulistele igapäevaselt seda üldjuhul
meelde ei tuletata, kuid alakaaluline, talle ainult
tulistaks.
Väga õudne, vastikud inimesed.
Lugesin ja sellise ussava sõbranna saadaks
kuu peale.Mul 3head sõbrannat.Üks imepisike
,teine minuga samat masti ja kolmas
korpulentsem.Neil kõigil on lapsed ja isegi
mitu nii,et kui neist keegi meie veinikatel on
kaalu üle ka kurtnud siis,et keegi meist-issand
on jah rõve vms.pole kunagi öelnud.Ja kaalu
nende aastatega on ikka kõigil meil kord alla ja
mingil põhjusel ka üles kõikunud.Isendid kes
sõprussuhtes üritavad ennast koguaeg sinust
paremaks,ilusamaks,peenemaks või mida
kõike veel tõsta.Kui sul isegi on sitt
olukord,tööl ei lähe nii hästi,ei lähe vana kleit
selga,siinkohal võiks loetelu lõputu olla.Kõik
ei ole naguinii terve elu sada prossa
super.Kaota sellised oma elust nagu tegin ka
mina.Jäi 3parimat keda tunnen
aastaid.Mingeid mimme kes kaalust ja
Guessist jahuvad pole vaja.Lihtsalt jäi
tunne,et kuidas saab keegi nii sõbrannale
öelda.Puhas õelus:(
Lisaks,et puhasta oma elu sellistest ‘saasta
sõbrannadest’ ja oma lingid võivad endale
tead sinna kus päike ei paista pista.Poleks ma
teisel pool maakera kutsuks sind ise
veinikale.Päikest:)
Vähemalt oli sobranna aus.
No ma nüüd ei tea… Ma ei ütleks eluski ühele inimesele, et ta on “rõve”. Mul oleks lihtsalt enda pärast piinlik. See pole
ausus, vaid ebaviisakus. Mul on üks sõbranna, kes kannatab toitumishäirete käes. Tema haigus sai alguse ühest
taolisest kommentaarist, kus inimene ei hoidnud ennast kohe üldse tagasi. Muidugi ei olnud sõbranna mingi kohutavalt
ülekaaluline paks, lihtsalt see isik ei osanud olla taktitundeline.
Ütlen ausalt, kui Mallukas oleks mulle oma kõhtu demonstreerinud ning olukord oleks tõesti niiiiivõrd “rõve”, oleks ma
öelnud, et jah, sulle koguneb rasv tõesti just kõhupiirkonda. Riiete alt pole ju üldse näha (tõde)! See on siis vale?
Eks ikka nii kui inimest ei salli siis häirib iga pisemgi asi ja üritad siis vigu leida nendes. Sealt need perekooli teemadki 😀 Kellele Sa
meeldid ja kes Sind armastavad, nemad ei märka neid asju mis Sind enda juures häirivad 🙂
Krdi toit on kahjuks nii maitsev ja süüa on hea, lisaks ainuke töö mis toidab!
P. S. siider ja vein maitsevad ka kahjuks liiga hästi 🙁
Ma olen sulle siia m6ned korrad
kriitilisi ja negatiivseid
kommentaare kirjutanud, sest olegem
ausad, sa oled mitmel puhul end siin
blogis halvimast küljest näidanud,
lahminud teisi halvustada, laimanud
jne. Juba siis kahtlustasin, et
selliseid tekste tootval inimesel
iseendaga küll eriti head läbisaamist
pole. Ja see postitus annab ainult
kinnitust.
Sinu olukord on tingitud ilmselt su
ekstraverdi loomusest, sellised
inimesed vajavad pidevalt välist
kinnitust ja teistelt korrutamist, et
nad on head, ilusad ja väärtuslikud,
sest endal sisemist enesekindlust
pole ollagi. Sa oled täiesti
6pikunäide ebastabiilse sisemaailmaga
ekstraverdist – üks s6branna ütleb –
r6ve, järgneb täielik maailmal6pp.
Kardo ütleb – ilus, kogu maailm
muutub imeliseks lillepeenraks.
Teiste inimeste jutu taha aga ununeb
täiesti ära, et nende vastandlike
lausete vahelt vaatab sulle peeglist
vastu ikka täpselt üks ja sama
inimene, sama näo ja keha ja
kehakaaluga. Ei tee kellegi jutt sind
r6vedamaks ega ilusamaks kui eile
olid v6i homme oled.
Eriti kehv on see, et nüüd vastavad
sulle siin massiliselt inimesed, kes
püüavad küll su enesehinnangut
komplimentidega upitada, aga
tegelikkuses süvendavad probleemi
veelgi. Aru ei saada, et probleem
pole ju mitte kehakaalus vaid sinu
enesehinnangus. Ole nüüd kange Eesti
naine ja v6ta kätte ning jäta
tähelepanuta k6ik kommentaarid, mis
jahuvad järgmist:
1) ei, Mallukas, sa ei ole paks, sa
oled nii ilusa kehaga, issand, ma
tahaks ka sellist keha, sa oled nii
sale ja peenike (sellised
kommentaarid hoiavad sind kinni
teiste inimeste jutust s6ltumise
l6ksus. Korraks on hea lugeda jah, et
oh, k6ik arvavad, et ma olen ilus,
aga tuleb üks ja kirjutab, et oled,
kurat, sa oled sama paks nagu su siga
ja oled jälle nätsti oma mustas augus
tagasi.)
2) oi, Mallukas, sa oled nii peenike,
mina olen 173 pikk ja kaalun 75, vott
SEE on r6ve; jeerum, ma olen sust 20
kilo raskem, oh, mul on ikka r6ve
olla, tahaks ka peenike olla nagu
sina. (need kommentaarid on
inimestelt, kellel on täpselt sama
niru enesehinnang kui sinul ja
sisendavad sulle m6tet, et teatud
juhtudel on ikkagi 6igustatud
iseenese vastikuks ja r6vedaks
pidamine ainult kehakaalu ja välimuse
t6ttu. Ja panevad su m6tlema, et vbl
siis minu puhul ikka ka. Üldse tasuks
suhtuda väga skeptiliselt
komplimentidesse, mis p6hinevad
ütleja enesehalvustamisel, see ei ole
tegelikult t6eline kompliment sinu
ilu ega toreduse aadressil vaid
lihtsalt ütleja madala enesehinnangu
peegeldus).
3) noh, Mallukas, hakka trenni
tegema, vaata youtube´ist, 15 min, 40
min, päevas, mine jooksma, mine
jalutama, ära söö suhkrut, tee trenni
koos Mariga, mina leian aega, leiad
sina ka! (need kommentaarid
kinnitavad sulle, et sellisena nagu
sa oled, ei k6lba sa ikkagi
tegelikult kuskile, tuleks ikka
peenikesemaks muutuda, peaks ikka
paremas vormis olema, st tegelikult
jah, sa oled paks ja r6ve ikka küll.
Niisuguseid asju kirjutavad naised,
kes vaevlevad nagu sinagi tänapäeva
kehakulutuse p6hjustatud ajupesu käes
ja arvavad t6esti, et k6hupeki ja
l6ualoti peaks ikka minema treenima,
sest nendega oled sa inetu. Üldse,
KOGU AEG peaks ikka proovima veel
saledam, trimmim ja mimmum olla,
keegi ei ole kunagi piisavalt hea).
Sai kokku vist enamus siia lisatud
kommentaare?
Tegelikult on sinu tekstist ju näha,
et üle sa paks v6i peenike v6i
vahepealne, sa ei ole kunagi oma
kehaga rahul. Korraks aitab, kui
keegi midagi head ütleb, aga see
rahulolu ei tule sinust enesest, see
ei ole sinu sisemine rahu vaid ainult
öeldu peegeldus. M6tle järele, otsi
välja, mida sa iseenda kohta
tegelikult ise arvad. Perekool,
perekond, s6brad ja blogilugejad jms
jäta k6rvale. Kas sul üldse on
iseenda sisemine teadmine enda kohta,
mis ei s6ltu sellest, mida teised
räägivad v6i ütlevad? Kui need
ülalmainitud k6ik ära v6tta, mis siis
sinust alles jääb ja kes sulle siis
peeglist vastu vaatab?
Ma julgen küll pakkuda, et sa ei saa
sellest probleemist üksi jagu. Mine
ja pea psühholoogiga n6u.
Aga üldiselt on see blogiteema koos
kommentaaridega üsna silmiavav ja
ehmatav — noorte naistega ja nende
arusaamadega iseendast ja maailmast
on ikka asjad halvasti… 🙁
“Sinu olukord on tingitud ilmselt su ekstraverdi loomusest, sellised inimesed vajavad pidevalt välist kinnitust ja teistelt
korrutamist, et nad on head, ilusad ja väärtuslikud, sest endal sisemist enesekindlust pole ollagi. Sa oled täiesti 6pikunäide
ebastabiilse sisemaailmaga ekstraverdist.”
See sõnastus siin on küll natuke veider. Ma olen introvert ja mul on täpselt sama. Ma ei usu, et siin mingi temperament rolli
mängib. Samuti on mulle vastukarva see lause kuidas Mallukas on mingi õpikunäide ebastabiilse sisemaailmaga. Sellisel juhul
olen mina ka ebastabiilse sisemaailmaga õpikunäide, kõik naised keda ma tean, on sellisel juhul ebastabiilse sisemaailmaga
õpikunäited 😀 Kommentaari point on sul hea, mind lihtsalt need paar asja häirisid.
Naised on terve elu saanud ajupesu selle kohta kuidas nende välimus ja keha on kõige tähtsam asi nende juures, nii et pole ime
et sellega halvasti on meil.
Mul tekkis lihtsalt küsimus, et millal siis inimene trenni tegema võib hakata? Kui keha on vormist väljas (üldiselt voldiline keha
ja lõualott tähendavad seda), siis mis ajast alates võib naisterahvas hakata oma keha ja tervise (sa ikka tead, et liigutama peab
end ka selleks, et süda terve oleks?) eest hoolitsema, ilma et teda mingiks ajupestud pifiks peetaks? Kõik inimesed, voltidega
või ilma, väikesed või suured, peaksid end kas või paar korda nädalas kuidagi liigutama, sest see teeb TERVISELE HEAD. Ma
olen ka pekise kõhuga ja lõualotiga (ma ei liialda ega otsi kaastunnet, ma võtsin päriselt poole aastaga seitse kilo juurde ja teps
mitte lihaste arvelt), aga mind motiveerib trennitegemisel mitte see, et “oo, saan nüüd bikiinipilte teha ja kõik ütlevad mulle, et
ma olen trimmis kehaga ilus” – EI, minu eesmärk on see, et ma jaksan rohkem, ma ei lõõtsuta trepist kolmandale korrusele
minnes end näost siniseks, mu süda on terve ja seda ei ohusta rasvumisoht. Enesega rahul olemine on muidugi ääretult oluline
ja psühholoogi juures käimine tuleks ka kindlasti kasuks, aga ka nemad soovitavad kindlasti mõtete klaarimiseks ja
emotsionaalse tasakaalu saavutamiseks end veidi liigutada. Ma usun, et laias laastus soovitavad Mariannile trennitegemist
inimesed, kes näevad seda lihtsa lahendusena. Trenn+hea toitumine aitab end hästi tunda, teeb tervemaks ja boonusena
annab vormis ja tugevama keha.
!!!!!!!!!! ?
väga asjalik kommentaar.
Tead, ma alles paar päeva tagasi ostsin (pool)naljaga hularõnga. Poes suutsin häbelikult kaks ringi keerutada ja mõtlesin, et ju
kodus tuleb paremini välja. Kojujõudes uurisin veidi selle hulahuupimise kohta ja avastasin, et nii saab väga edukalt kõhtu
lamedamaks keerutada ja puusade “sangakestest” lahti saada. Lisaks parandavat see vereringet ja koordinatsiooni ja
tasakaalu jne.
Videoõpetused algasid sellega, mille järgi ja kuidas endale hularõngast valida, lõpetades mingite eriti hullude trikkide ja
hööritamistega, mis pole üldse nii lihtsad, kui algul tundub. Muidugi tuli kohe välja, et olin endale vale suurusega rõnga ostnud
(kusjuures suuremaid seal poes polnud) ning sellepärast mul see hulahuupimine väga hästi välja ei tulnud. Neli-viis, vahest
isegi kuus ringi sain tehtud ja siis kukkus see maha tagasi*. Läbimööt oli sellel veidi üle 70 cm, aga algajatele soovitatakse ~100
cm (mida suurem, seda parem). See muidugi sõltub inimese pikkusest… Ühesõnaga – kui rõnga enda ette maha paned
(püstiselt), siis peab see vähemalt nabani ulatuma. Nii on kindel, et saad õige suuruse. Olles täiesti vaimustuses sellest
hulahuupimisest, tellisin odavaima 15 euro eest väikeste kumerustega rõnga, mis pidavat igasugu punktikesi kehal
masseerima ja trennile kaasa aitama. Võrdluseks võin tuua mingi 127-eurose rõnga, mille peale mees arvas, et ju see keerutab
end ise inimese ümber, kui sellist hingehinda küsitakse. 😀
Olen paar päeva selle (liiga) väikse huubiga keerutanud ja täna annab see end juba tunda. Lihased on veidi tundlikumad kui
muidu (mis võib olla muidugi hullumeelsest rahmimisest ja püüdlusest seda rõngast ülal hoida). Igatahes julgen ma seda sulle
soovitada, sest a) saad kodus Mariga koos trenni teha (talle kindlasti meeldiks temasuuruse rõngaga ringi tatsata); b) see
reaalselt aitab rasva põletada ja on üldse tervisele hea; c) see on lõbus ja haarav… Kui esimese korraga rõngakeerutamine välja
ei tule, on suur tahtmine üha uuesti ja uuesti seda proovida.
*See oli ainult kasuks, sest pidev kükitamine ja kummardamine ja kätega hularõngale hoo andmine aitas trennile ainult kaasa
😀
AA ja see ka veel, et paks sa küll pole. Ma 166 cm ja häbiväärsed 76 kilo ja isegi seee ei ole veel “paks”. Kuigi meest ei häiri see
pehme kiht kõhul ja tagumikul (tema sõnul “mida suurem naine seda suurem armastus”), on mul endal ebamugav olla. Kuna
kuskil jõusaalis või aeroobikas käimiseks erilist aega ei leidu, tuli miskit muud nipitada. Minu õnneks vedeles mehel keldris
miski LegMagic trenažöör, millega on hea reied ja tagumik trimmi saada ning lisaks siis veel hulahuupimine, millega saab ka
päris palju huumorit. Nagu öeldakse, kes tahab, leiab võimaluse, kes ei taha, leiab põhjuse 😉
Meie põlvkonnal ongi sellega natuke sitasti läinud. Info levib nüüd ülihelikiirusel ja pmst kõik on läbi neti kättesaadav, aga koos
sellega levib ka see kuidas meedia kohtleb naisi ja kuidas naisekeha on põhimõtteliselt objekt. Igalpool filmides/reklaamides
jne näidatakse seda ’ideaali’ mille poole me kõik peaksime püüdlema. Ning kui keegi meist on sellest ideaalist paksem/peenem
(eriti retsitakse minu arust ikkagi neid kellel kaal keskmisest suurem), siis pmst võiksimegi lohistada ennast metsa alla surema.
Ja kõige hullem on see ajupesu, eriti see jutt mida naised räägivad üksteise kehade/välimuste kohta. Isegi kui nad ei mõtle seda
halvasti nt tööl naistega tegime kohvipausi ja ühe töökaaslase teismeline tütar tuli korra ema vaatama, väga armas tüdruk oli.
Ning naised hakkasid seal kildu rebima ja üks kiitis ka seda teismelist et “oh näe sul on normaalselt pepsi ja tissi, sul ei peaks
küll probleemi olema, et kunagi mees leida.” Ja keegi ei vaadanud selle lause peale imelikult. Alles tolle päeva õhtul ma
mõtlesin küll et oota mida hekki nagu, ma nt ei kujutaks ette olukorda kus ma vaataks mingit teismelist poissi ja paneks talle a
la “oi näe sul tundub küll normaalne riist olevat, sul ei peaks küll probleemi olema, et kunagi omale naine leida”. Täiesti segane
ju.
Mina küll tunnen et tänu kogu sellele ajupesule ma olen megakriitiline enda keha kohta. Nagu sinnani välja kus ma ei taha
kuskile minna või kedagi näha kuna ma näen nii rõve ja jube välja. Ma olen terve elu olnud alakaalus ja pmst vahepeal on isegi
tunne et see keha mis mul on ei ole üldse see mis mul peaks olema. Nagu minu päris keha ‘saabub’, siis kui mul õnnestub ennast
normaalkaalu süüa. Ja siis ma mõtlengi kui raske on veel inimestel, kellel on lisakilosid, sest juba kõrvalt nähes on meedia ning
inimesed täiesti halastamatud nende suhtes. Naistel ongi keha/välimus A ja O, see on esimene asi mida meie puhul vaadatakse
ja mida kritiseeritakse. Meid kantakse põhimõtteliselt kohe maha kui me ei vasta välimuselt teatud standarditele, me kanname
ennast ISE maha kui me nendele ei vasta. Ainult, et need standardid on täiesti kättesaamatud ning tegelikult on kurb kuidas
me meeleheitlikult nende poole püüdleme ise ennast samal ajal vihates.
Oe see tuli nüüd pikk ja segane kommentaar, aga ma viimasel ajal väga palju sellel teemal mõelnud, just selle ajupesu peale,
mida me oleme aastaid ja aastaid saanud ning kuidas see sunnib meid pmst õnnetud olema ning üksteist halastamatult
kritiseerima.
Loen su blogi juba ammu, kuid seda postitust
lugedes tundub mulle nagu teaksin sind
päriselt. Nii siiras ja südamest tulnud jutt, mida
enamus julgeks ainult parimale sõbrannale
rääkida. Sa oled vapper ja tubli naine ning ema.
Selliseid madalseise tuleb kõigil ette. Oled elus
palju saavutanud oma imetoreda perekonna
näol, keda absoluutselt ei koti kas sul kuskil cm
üle või puudu 🙂
Pea püsti ja julgelt edasi!
Üks viga, kas sa mitte Mariann Treimann pole
nüüdsest? Aga super kirjutatud ja nii õige. Põen ise ka
enda keha üle, aga see jutt andis motivatsiooni seda
mitte teha.
Mariann sa oled väga ilus naine ja ma
usun, et seda kuuled sa enda kohta
rohkem ja mõtled ka ise rohkem nii :).
Ma muidugi loodan, et sa oled ikka
Mariann Treimann:)
Ma loodan, et saa saad sellest
ebakindlusest üle, kuigi see on
raske. Minuga on täpselt samamoodi,
olen ebakindel ja arvan, et ma olen
paks. Ma olen vist koguaeg arvanud,
et ma olen paks, kuigi tegelikult
teiste arvates ei ole. Samuti pole
mulle keegi kunagi ka öelnud, et ma
paks olen, teinekord just vastupidi,
aga ise ma seda ei usu, sest ma vist
ei tunne, et ma oleksin peenikene.
Olen 163 pikk ja kaalun nii 54-55
vahel. Aga mul läheb ka alati kogu
pekk kõhtu, seepärast ma tunnengi
ennast paksuna. Teinekord ka vihkan
oma keha sellepärast ja ennast ja
seda et ma ikkagi 100% õigesti ei
toitu ja 100% trenni ei tee, vaid
laisklen ka.
Arvan, et kaalust peaks alla võtma
või juurde võtma eelkõige tervislikel
põhjustel. Kui on tahtmist, siis ka
enesetunde parandamiseks. Aga kui
pole aega, motivatsiooni vms, siis ei
tasu oma voldikeste pärast halvasti
ennast tunda 🙂 Endal ka neid
haletsushetki, kuid pean aru saama,
et elus on palju tähtsamaid asju,
mille pärast peaks muretsema.
Pean mainima, et väga tore on siia
blogisse ennast vahest unustada 🙂
Tsiteerin: “iga kord, kui Triinu teeb mõne vihje, et ta ei ole oma kehaga rahul, hakkan ma juurdlema, et
issand, kui tema oma IDEAALSE kehaga ei ole ka veel rahul, siis kas ta mind nähes nutab kodus patja?
Või oksendab tund aega maomahlu? Et kui ideaalsed ka arvavad, et nad pole ideaalsed, siis kuhu metsa
alla mina ennast tassima peaks kui mahakantud kraam.”
Aga kas sa oled mõelnud, et v-o vaatab keegi sind ja mõtleb: “Issand, küll Mariann on ika nii ilusa
kehaga. Et kui tema pole endaga rahul, siis mul pole üldse mõttet kodunt välgai minna, inimesed
jooksevad mind nähes kahte lehte laiali. ”
Ma olen kõhna ja ikkagi pole rahul. Samas vaatan kõiki teisi ja mõtlen, et mis neil viga, nii ilusad
inimesed kõik ümber (kui sa just tõesti 120 kg krõpse sööv vaalake pole) 😀
Ja üleüldse, mõnele meeldivad ka väga suured neiud, pole minu asi kobiseda.
Armastust ja kõike vahvat!
Tee kodus trenni, siis ei lähe kvaliteetaeg raisku 🙂
Ning paks sa kohe kindlasti ei ole, nt mina olen 1,70 pikk ja kaalun 61-62 kg..ja see täiesti normaalne. Ning
teen ka kodus ise trenni, 4x nädalas, korraga 15.min. Minusuguse kassi jaoks täitsa sobiv 😛
Issand Mallukas.. Ma lugesin seda
postitust ja terve aja olid mul
pisarad silmas, kuna loeksin nagu
midagi, mille olen ise valmis
kirjutanud. Võtsin just hiljuti 10
kilo juurde ja ei saa kuidagi nendest
lisakilodest lahti. Enne paisumist
olin tegelikult niinii peenike ja
praegu vaatan neid vanu pilte endast
ja ei suuda ära uskuda, kui ilus ma
olin. Aga siis ei olnud ma muidugi
kohe üldse mitte kuidagi oma kehaga
rahul. Olen ka nüüd hakanud tasapisi
oma mõtlemist muutma ja see käib nii
lainetena. 3 päeva olen nii õnnelik
ja endaga peaaegu et rahul ja siis
kukuksin nagu mingisse auku, söön
hunniku komme ja nutan patja. Õudne
on nii elada. Eriti suvel, kui ei
taha väljagi minna, kuna kõik näevad,
kui suur ma olen. Samuti eemaldusin
oma sõpradest. Aga nüüd sinu
postitust lugedes mõistsin, et ma
pole ainuke sellise murega ja ma
arvan, et ka mu sõbrannad, kes on
kõik ilusad ja kõhnad, ei salli
midagi omaenda välimuse juures.
Luban, et olen tänasest tublim! Aitäh
sulle!
Ahh 😀 vot seda postitust tahan mina ka
kommenteerida.
Tead, mina olen kuskil 165 ja kaalusin aastaid 50 kg ja
vahest läks kaal isegi 47 peale, ma ei jälginud mida
söön. Sõin kõike, mis meeldis.ja igapäevaselt jalutasin
väga palju ringi. Aga siis 18 aastaselt hakkasin koos
olema oma tänase elukaaslasega – lebotasime koguaeg
kodus ja sõime õhtuti krõpsu ja soksi. 19 aastaselt
kaalusin 59 kg -vot seda kaalu oli jube vaadata. 10 kg
oli kolinaga juurde tulnud. Mitte et 59 kg palju oleks,
aga palju oli seda ladestunud pekki minu 50kg kehal.
Olen mõndasi pilte Endast tol ajal vaadanud, ega väga
ei taha rohkem neid näha. 59kg pole palju, kui inimese
kehal on lihased mitte kommidest suur nahast kott
kõhu peal 🙂 ja lõpuks olin nii väsinud endast, et ükski
riie mulle ei sobi ja võtsin ennast käsile, muutsin oma
toitumist (peamiselt näonaha pärast) ja hakkasin
kodus trenni tegema kuni kaal näitas 50. Hetkel
kaalun 51kg nats siia sinna. Mul on ikka foodbaby ees
aga tunnen ennast kergemalt kui 19-na. Ma ei taha
öelda, et sa oled paks ja kole, ei ma ei arva nii, aga mina
tundsin ennast tõesti väga koledasti ja see tõuke
minujaoks andiski. Tol ajal ei öelnud keegi mulle et oi
sa oled paksuks läinud, elukaaslase jaoks olin ikka ilus
aga küll pärast tuli igast nurgast -oi sa oled alla võtnud,
näed kohe kenam välja 😀 toitumise kohapealt ma
pole joonud vähemalt 2 aastat gaasilisi magusaid
jooke, harva tuleb ette, et joon maitsevett. Puhas vesi
kõige parem jook 🙂 ja kui ennast käsile tahad võtta
insanity on väga hea treeningprogramm koduseks
trenniks. Lõpetuseks tahan veel öelda, et pisikeste
inimeste peale paistab 10kg palju paremini välja kui
180cm-te pealt ja pean tõdema, et nüüd on viitsimist
ka rohkem.. Rääkisin oma loo, kuna see postitus nagu
kõnetas mind. 🙂 ps- pliis ärge nüüd mind heitima
hakake :'(
Aga mõtle, on naisi kes näevad meeletult vaeva oma kaaluga, võtavad küll
10-20 jne kg kaalust alla, kuid ei saa mitte kinagi selliseks nagu sina. St. Nii
saledaks. Neile võib su jutt olla sama effektiga, nagu sulle perekool.
Wooow sa näed kõikidel piltide suppper kena välja! Lugesin su postitust, ning kui jõudsin kohani, kus ütlesid, et esimese asjana
märkasid piltidel oma pekivolte, siis kerisin kähku üles tagasi, et vaadata uuesti pilte, aga ma ei näind ühtegi väljarippuvat
pekki.. Kõik nii perfektne!! 🙂 Ilusam ei saakski olla!
Aga tegelikult on mul sinuga täpselt sama probleem! Ma olen paks ja kole ja pekine ja igalpool pekk lõdiseb.. 🙁 Netis minust küll
ilmselt ei räägita, kui paks ja rõve ma olen, aga seljataga kindlasti. Viimaselajal on kõik sõbrad ja elukaaslase sõbrad ming
eirama hakanud. Elukaaslast kutsuvad koguaeg külla, saunatama, õllet jooma.. Aga mind pole juba mitu kuud keegi kuskile
kaasa kutsund, ega minuga suhelnud.. Ilmselt ma liiga paks ja mõtetu kõigi jaoks. 🙁 🙁 No ja ilmselt asi selles ka, et mul ju väike
laps kaa.. Aga isegi last ei tule keegi vaatama ega küsi minult, kuidas läheb vms.. 🙁 See teeb tohutult haiget tegelikult.. Ja
tegelikult mul pole hetkel ühtegi sellist sõbrannat, kes külas käiks juttu rääkimas, kellele muresid rääkida vms. 🙁 1 sõbranna oli,
olen teda korduvalt külla kutsunud, aga ta pidevalt leiab mingi vabanduse.. Nüüd olen küllakutsumisest juba loobunud, sest
olen pool aastat teda kutsunud, aga alati on vabandus, et tal pohmell, või ta kuskil peol, või mida iganes…
Aitäh, et sain siia veits oma tundeid kirja panna, sest kellegile neid rääkida mul nagunii pole!
Aaa, unustasin mainida, et enne lapse sündi kaalusin umbes 47-49kg, rasedusega võtsin juurde mingi 22-23kg :D, nüüd hetkel
kaalun samuti 60kg, ning vahest on küll selline tunne, et ma ei taha isegi kodus välja minna, sest ma olen niiii paks ja pekk ripub
igalpool.. 🙁
Mine titega kuhugi ringi, ajapikku
saad mõne teise ringis käiva emaga
tuttavaks ja tekib sõbranna, kellel
koos lapsega külas käia. Mul tuli
lapsega kaasa 2 uut sõbrannat ja
hästi tore on, sest lapsed on sama
vanad, nüüd juba aastased.
Nii tuttav jutt.
Ma ei hakka siin heietama kui masenduses ma enda keha pärast olnud olen.
Hetkel tundub küll, et päike on üle pika aja pilve tagant välja tulnud.
Ei ma ei ole oma soovitud kaalus ja kehaga kuid vaikselt tüürin sinna poole.
Nimelt liitusin Erik Orgu lehega ja olen viie nädalaga 8 kilo alla võtnud ja seda kõike tervislikult toitudes.
Soovitan soojalt proovida. Kui on tahtmist on ka jõudu kõigele kiusatustele ja raskustele vastu panna.
Mul on täpselt samamoodi. Kui oma esimese lapse
sünnitasin kaalusin 52 kg. Kui jäin ootama oma teist
last kaalusin ma 65 kg. Kokku kogu rasedusega võtsin
juurde 5 kg. Kaalusin 70 kg. Kui olin tütre ära
sünnitanud oli mu lõpp kaal 55 kg Olen 160 cm pikk.
Hetkel kaalun ma 58-59 kg. Ja ma ütlen ausalt ma olen
ennast näljutanud, kuna arvasin et ma olen PAKS
VAAL. Ma üritasin süüa väga vähe ja nii tervislikult
kui vähegi oskasin. Ja sellest ei olnud kasu mu kaal ei
langenud, tahtsin taas kaaluda 55 kg. Mees ütles
koguaeg et lõpetagu ma enda näljutamine, jätku ma
järele see jama. Ta ütles mulle koguaeg, et ma olen
IDEAAALNE ! Kõige ilusam naine ja et ta jumaldab mu
keha. Aga mina, mina vihkasin seda. Jälestasin oma
kõhupekki, oma perset, oma jalgu, oma nägu.
Jälestasin kõikke, sest ennem MA OLIN JU PEENIKE
NÜÜD OLEN TÜNN. Ma liigutasin ennast palju, ka
sellest polnud kasu. Ikka mitte midagi ei langenud. Aga
nüüd, Ma olen rahul sellega mis mul on. Mul on 2
imearmast last, Ma olen abielus super mehega. Mida
veel tahta ? Ma ei saa olla keegi kes ma tegelikult pole.
Tänu oma näljutamisele on mul mao haavad, mu magu
teeb põrguvalu kui ma hommikuti söön. Ja mille
tulemus see on, selle et ma tahtsin olla PEENIKE.
Nüüdseks olen ma rahul sellega mis mulle on antud, ka
selle kõhupekiga. Kõige olulisem on see et mu mees
mind jumaldab.
Ja tead mis Mariann, Sa oled imeline naine. Ma tõesti
jumaldan su ausust ja Sind ennast ka ! Sa oled imeilus
naine ja super äge ema. Sul on imeilus väike tütar ja üli
lahe mees. Sa oled minu silmis täiuslik. Ole endaga
rahul, hinda seda mis Sul on. Ja neid perekooli idioote
pole mõttet kuulata, nad on ühed kibestunud eitede
kari !
Armasta ennast Mariann !
Päikest ☺
Tead, mina hakkasin seda postitust
lugedes päris tõsiselt nutma, sest ma
tean täpselt mida sa tunned ja kui
valus ja sitt ja nõme see tunne on.
Mina olen pm. terve elu arvanud ja
tundnud et ma olen paks. Osaliselt
aitas sellele ka kaasa mu ‘toetav’
pere, kellest mõni inimene ikka
suutis kommenteerida et ma ei tõstaks
endale nii palju süüa jne. Kuigi siis
ma olin kasvav laps ja ma polnud
kuskilt paks! Kompleksid aga jäid
külge siiamaani. Ma olen ennast
näljutanud, üritanud oksendada,
lihtsalt igasugu imedieete proovinud,
ennast üle treeninud jne. Praegu ma
tõesti olen keskkohast ümaraks
läinud, aga ma lihtsalt ei suuda
midagi ette võtta sest ma olen kindel
et ma raiskan ainult enda aega ja ei
hakkagi ennast kunagi nii ilusana
nägema nagu ma tahaksin.
See on ausalt õudne, kui oma pere lapsele sellised kompleksid külge poogib :((
Ma loodan, et me lõpuks ikka hakkame ennast tundma nii, nagu peaks!
Hoian meile pöialt!
Ei viitsi kommentaare lugeda, raudselt seda juba sada
korda öeldud, et sa näed väga hea välja ja su uus soeng
on nii ilus lihtsalt. F you, kes vastupidist väidavad!
Ja ise olen samasugune, et kõik nii ilusad saledad ja
mina paks siga, aga midagi ette ka ei viitsi võtta 😀
Aga miks Sa loed seda perekooli? Kas
seal ei ole kibestunud kadedate
inimeste kokkutulek, kellel on kõigi
ja kõige kohta halba öelda? Nemad ise
on seal pool kõik täiuslikud? Ole
nüüd. Sa peaks parem olema või mis?
Trenni ei viitsi minna? Mine siis
Mariga jalutama. Või jäta suhkur
menüüst välja. Pisikesed sammud
viivad sihile. Ole tubli.
Kui minu kohta kirjutataks perekoolis (või ükskõik kus), siis ma küll arvan, et ma ei suudaks seda ignoreerida. Ikka saaks
uudishimu võitu. Ja kui vahel üritakski mitte lugeda, siis ilmselt kogemustest kujutaks halvematel momentidel ise ette, mida nad
seal kokku kirjutada võivad jne.
Praegu ma nt tõesti ei loe perekooli, sest mind ei huvita, mida seal Mallukast (või ükskõik millest) kirjutatakse.
Aga kui seal MINUST kirjutatakse, no fakk, muidugi ma loeksin.
See on lausa õudne kui hävitav
selline mõtlemine olla võib. Kahjuks
on teistel inimestel selles ka väga
palju süüd. Mulle öeldi kunagi
kehakaalu teemal väga halvasti, kuigi
ma ei ole kunagi ülekaaluline olnud,
lihtsalt natukene (5kg) vormist
väljas. Ma üritasin sellesse
rahulikult ja naljaga suhtuda, AGA
hinge jäi ikka kriipima. Hakkasin
meeletult trenni tegema, sest
enesehinnang oli ikka korraliku
põntsu saanud. Asi lõppes sellega, et
trennis käisin ka poolhaigena ja
ilmselgelt liialdasin ning tulemuseks
oli südamelihaste põletik. Ise selle
kõige sees olles ei saanud ma aru kui
tõsine asi oli. Samas enda
nõrkus…ei osanud üle olla teiste
inimeste sõnadest. Nüüdseks mind
enam absoluutselt paar lisakilo ei
morjenda. Ma ei tea, kuidas ma
käituks või suhtuks siis asja kui
oleksin 100kg, aga mõistuse piirides
võib see kaal minu arust kõikuda,
ilma et peaks ennast kehvasti tundma.
Mulle näiteks ei meeldi selliste
inimeste seltskond, kes seletavad
pidevalt trennist ja kuda nad seda ja
toda ei söö (kuigi ma kunagi üsna
sarnane olin). Elus on nii palju muid
asju, mille pärast muretseda ja mille
üle rõõmu tunda. Minu arvates on ka
need inimesed ebakindalad, kes
meeletult oma kaalu langusest
seletavad/pildistavad jne. Kui asi
ainult tervises ja enda füüsilises
olekus oleks, siis ei pea ju
pasundama tervele maailmale:”kui
peenike ma nüüd olen”. Ma näiteks ei
seleta, et mu nohu läks ära, äkki
motiveerib ka teisi, kellel nohu :D.
Mina ei ole kunagi leidnud, et need väga vormis naiste pildid mind motiveeriks. Pigem tunnen ma ennast just halvemini, et mina
selline ei ole 🙁
aa tantsimine aitab ka! Osta endale just dance! kuna saa kirjutasid ühes postituses et teil xbox olemas oleks vaja ainult plaati!
saaksite kogu perega tantsida! Supe moodus kaalust alla võtta!
P.S sa ei ole paks. igatahes mina ei saa küll aru 🙂
Ma ei oska nagu absull tantsida 😀
Väga ilus oled nende pulmapiltide peal… Ei
paista sealt ühtki rämedat volti 🙂 ja kui sul
sellline mees ka kõrval, kes sulle niii armsasti
ütleb, kui end halvasti tunned…no mis sa elult
veel tahad 😉 pealegi olen kindel, et marikesele
meeldib küll, kui emmel nati liha ka luude peal
on.. Muidu ronib sülle ja tunneb nagu istuks
redelil 😀
Igatahes las haterid hate’vad :p ju nad ise niii
madala enesehinnanguga, et peavad kedagi
mutta trampima et parem hakkaks.
Haha “istuks nagu redelil” 😀
Aitäh sulle!
Ära võrdle ennast Triinuga. Esiteks ei ole tallegi see keha ju niisama antud, vaid on kõvasti toitumist ja trenniharjumusi
muutnud, teiseks aga ei ole tema siia maailma ühte kaunist inimest toonud.
Su keha on badass, sa oled naine, kes on elu loonud! Sinu keha on naiselik ning ilus, kindlasti pole sa ülekaalus või paks.
Perekoolis on inimesed, kellel ei tule grupi peale kokku ka normaalselt IQ numbrit.
Tee endaga rahu, kõige tähtsam on see, et ise ennast ilusana tunneksid, siis näevad ka kõik teised enesekindlat ilusat naist.
Nina püsti ja naera nendele perekooli debiilikute kommentaaride peale.
No ma tean näiteks, et Triinu ka praegu trennis ei käi ja kuna me nii palju aega koos viidame, siis ma ju tean, et me sööme ju umbes
samu asju (ma vb 8648734 korda rohkem), et siis tekib küll, et krt, ma ka trennis ei käi ja söön mida tahan, aga ikka ma pole
SELLINE!
Just selle postitusega sa tõestasid, kui ilus
inimene sa oled! Ja rohkem polegi ju vaja 🙂
Mh, ma tunnen, et sa kiidad mind täitsa asjatult :))
Minu arvamus Sinusse just muutus, positiivses mõttes.
Oled alati tundunud selline nagu kirjutasid endast..
ükskõikne/ pohhuist, kuid millegi pärast olen alati
arvanud, et selle maski taga peitub üks kergesti
haavatav ja õrn tüdruk. Armas lugeda kui keegi
kirjutab siiralt oma tunnetest ja emotsioonidest. Ja
jällegi on hea tõdeda, et ma pole siin Maailmas üksi
selle sama probleemiga.
Oled ilus inimene nii seest kui väljast !
Hmm. No tihti öeldakse, et need kõige “enesekindlamad” on tegelikult kõige suuremad pussyd, ehk siis nõnda ka mina 😀
Hei mallu! Kuidas saada kergemaks? hakka näiteks käima kepi kõndi tegemas-saad mari vankriga kaasa võtta või vali endale üks
päev kus sa oled iseendaga noh tegeled iseendaga nt.käid trennis, lähed spaasse jne ja kardo hoiab marikest.
Kuidas saada peenikeseks?: tugevad kõhulihased hoiavad pekki kinni nii te see ei ripu sul kõhu peal 🙂
TERVE selle postituse lugemise aja ma mõtlesin kaasa “Jah! Just! Täpselt! Ma tunnen TÄPSELT samamoodi!”
Aga enne isegi, kui ma Triinu blogisse videot vaatama läksin, pidin ikkagi guugeldama “Malluka pikkus” (sest kõrvus tagus, et
“60 kg on ju minu ideaalkaal”)
Nagu ma poleks JUST seda postitust lugenud ja kõigega nõustnud. Sitapea :(:(:(
Õnneks esimesed guugli tulemused ei tundunud mulle vastust andvat ja ma suutsin end sundida seda tegevust lõpetama.
Ära.faking.võrdle.ennast.pidevalt.teistega.
Teinekord, kui mul on vaja (uute) inimestega kokku saada ja ma end rõvedalt tunnen, siis sisendan endale, et vähemalt ma
saan sellega ju teiste tuju heaks teha, et keegi on neist rõvedam 🙂 Ja siis ma meeldin kõigile 😀
Igatahes, sulle 100x rohkem jõudu normaalselt mõelda, sest ma ei kujuta isegi ette, mis tunne võiks veel siis oma
ebakindlustega võidelda olla, kui mingi osa Eesti rahvast lihtsalt avalik-anonüümselt tümitab ja mõnitab. Aga vaata, kui
paljudele inimestele sa siis ikka nii väga korda lähed, lahe 😀
Ma olin ka noorena suht peenike, aga niikui 25 sain hakkas vaikselt kaalu juurde tulema. Yks p2ev
n2gin end proovikabiinis halva valguse juures ja mqtlesin kohe, et WTF kuidas ma lasin endal niimoodi
muutuda. Ma olen suht pikk – 180cm, seega 5 kilo siia-sinna suurt vahet ei tee aga eks see kqik lqpuks
add up.
Mina otsustasin, et lihtsalt pean paari asju s88mide 2ra lqpetama. Kqik teavad, et suhkur on paha,
seega sealt alustasingi. Tee ja kohvi sisse suhkurt ei pane, kokat ei joo. Mahlad on ka muidu t2is
suhkrut, parem s88 puuvilju. Sellised v2iksed asjad teevad suurt vahet. Kooki ja shokolaadi ikka s88n
vahel ja isegi kypsiseid. Pyya mitte syya asju mida sa ei PEA s88ma, gaseeritud suhkrujookidest
loobumine oli minu esimene samm. Ma ei osta koju leiba ka, vahel v2ljas ainult s88n. Ja yldse
valmistoite ja valmiskasteid ei s88 – sinna pannakse salaja suhkurt. 2ra mitte mingil valeta endale.
N2iteks agaavsiirup on ikka sama suhkur lqppkokkuvqttes. Sinu aju ja keha reageerib sellele sama
moddi.
Ma soovitaks, et kuula oma keha. Tema teab, mida tal on vaja. Aga nagu tqesti kuula. Sellest mqttes, et
kas sa tunned end h2sti (mitte emotsionaalselt vaid fyysiliselt) p2rast mqne ‘halva’ asja s88mist. Kas
ikka on hea olla p2rast hullu qgimist?
Edu sulle ja ma loodan, et leiad ikka endale sobiva lahenduse.
Olen ise 165 pikk ja 83kg. Olin veel 3 aastat
tagasi 63, ühesõnaga 3 aastaga olen 20kg
juurde võtnud ja maha ei saa kuidagi. Nädal
tervislikku toitumist, aga edasi ei jaksa.
Sportida vapsee ei jõua. Aga ma olen hakanud
viimaselajal mõtlema enda minevikule ja
samas vaatan pealt teisi tüdrukuid. Väga
vähesed on endaga rahul. Ikka mõni 50kg
kaaluv neiu vingub et on paks ja jne jne. Ma
olin ise samasugune kui 60kg kaalusin.
Mõtlesin et rõve paks, teised sõbrannad nii
ilusad kõrval, ükski kutt mind ei taha(kuigi
tahtsid, ja kusjuures on mul austajaid ka
praegu. nii imelik kui see ka pole). Ma tunnen
et minu puhul mängib rolli nägu ja iseloom.
Nende üle ma tõesti ei virise. Nüüd ma vaatan
oma 3a taguseid pilte, kus koos sõbrannadega
olen ja mõtlen: no krt ma olen siin pildil ju üks
ilusamaid! 😀 tegelt ka, tollel hetkel mõtlesin
et iuu see pilt tuleb kohe kustutada,
kadestasin sõbrannasid seal pildil. Aga nüüd
ma tunnen, et olen tõesti ilus seal pildil. See
motiveeribki mind kõige rohkem tegutsema.
Aga ilkagi, 1 nädal ja rohkem ma ei suuda,
jätan katki ja mõtlen, ah mis see 1 coca või 1
mäkk ikka on, ja nii ma jälle jätkan. Ja niikuinii
kui ma saaks jälle selleks “ilusaks minaks” mis
ma 3 a tagasi olen, vaataksin ma ikkagi end? et
iu kui rõve ma olen. Ma usun et ma ei saagi
endaga kunagi täiesti rahul olla. Ja see
panebki mind tervislikust toitumisest
loobuma, sest pshh vahet pole olen selline
nagu ma olen praegu. Mis seal ikka, peaasi et
veel suuremaks ei lähe. Tõesti nõus et enese
idealiseerimisega liiale mindud, hullud
toidukavad spordikavad värgid sàrgid, muust
enam ei mõelda, ja muust teistega ei räägita.
Oleme sellised nagu oleme. Püüame enesega
rahul olla. Või vähemalt mitte mõelda selle
peale. Elu on liiga lühike, et kulutada seda
inimestele kes sinust ei hooli ja kes sind
koledaks peavad. Inimesed kes sind
armastavad, peavad sind ilusaks niikuinii. Ja
tõsi, sellistel hetkedel on maailma parim
tunne, kui oma mees lihtsalt vaatab sind ja
ütleb ” kallis, sa oled nii ilus”. Vot see on hea
mees ja väärt armastamist. Rohkem häid
inimesi ja armastust enda ümber ja halvad
mõtted jäävad aina harvemaks 🙂
SA OLED KAUNIS! See, et perekoolis on teemad su kaalu üle, on puhtalt seetõttu, et 1. seal on debiilikud 2. sa oled võtnud
NATUKENE juurde. Kui sa oleks olnud kogu aeg selline, nagu praegu, ei ütleks never-ever keegi, et Mallu on kosunud, paks jne. Ja
üldse – who the fuck ütleb, et sa oled PAKS? Inimesed pole vist paksusid tõesti näinud.
https://www.youtube.com/watch?v=LXXQLa-5n5w
Mina näiteks olen pisut alakaalus. Mul on lame kõht, aga sellega see asi ka vist piirdub. Terve oma elu jooksul olen
kuulnud lauseid, mida pursatakse süüdimatult näkku: “Issand jumal, kas sa sööd ka üldse?!” “On sul anoreksia või
buliimia?” “Sinusugune küll kunagi lapsi saada ei tohiks, kuna sa ei saaks hakkama” Ja siis laused nagu: “Kellele ikka
meeldiks need piits-peenikesed, ikka vormi peab olema!” “Naisel peab ikka olema millestki kinni ka võtta, mitte ainult
kondid” jne jne…
Ja siis ma istun siin, olles ühe korra elus näinud oma kaalul numbrit 50 ja see oli ikka aastaid tagasi. Ja ükskõik mida ma ka
teen, ma ei võta juurde. Olengi alakaalus, olengi pisike. Olen võimeline imeliselt kaotama kaalu, kuid selle hoidmine on
kohati päris raske, juurde võtmisest ma ei räägi. Aga see kõik ei ole tegelikult minu süü.
Mis ma öelda tahan on see, et me kõik oleme erinevad. On lihtne sildistada, et issand, sa oled peenike sul on vedanud või
issand, sul on kurvid, küll su mees on õnnelik. Tegelikult aga on meil kõigil oma probleemid ja mured nii peenikestel,
normaalsel figuuril, kui tüsedatel. Püüame lihtsalt olla natuke sallivamad ja teineteisega arvestatavamad. Internetis
öeldud koledad sõnad teevad ka haiget, otse välja öeldust ma ei räägigi.
Täpselt! Oledki äge 😉 piitsuta vähem ja armasta rohkem ning Sul pole vaja ennast mitte kellegagi võrrelda,
sest sellist nagu Sina pole rohkem! Ei saa võrrelda näppu nokuga või kaelkirjakut krokodilliga – need on
täiesti erinevad. Samamoodi on inimestega – igaüks on teisest erinev… Soovin Sulle tervet
enesearmastust ja tee endale üks pikk pai, sest Sa väärid seda!
Kui sa Mallukas vaid teaksid, kui tihti olen ma sinu pilte vaadates mõelnud ja kadestanud, kui kaunis figuur sul on ja samas
mõtlema hakanud, mida minu enda juures tuleks kiiremas korras “välja vahetada” :). On inimene üldse kunagi päris rahul sellega,
mis tal on? Korrutan oma lastele päris tihti, et ärge nutke taga seda, mida teil pole vaid püüdke nähe seda, mida teil on! Ise selle
järgi talitada on ikka päris keeruline…. Oma masenduse hetkedel lohutan ma ennast sellega, et oma mehe ja laste jaoks olen ma
see kõige ilusam ja targem ja parem ja see ju ongi kõige tähtsam. Kõigile nagunii meeldida ei saa, veel enam perekooli
anonüümsetele “kõiketeadjatele”. Mallukas, sa oled VÄGA kaunis naine ja kindlasti ka PARIM ema oma lapsele! 🙂
Tead, ma ausalt usun, et normaalsed inimesed ei vaata, et “Issand kui paks see naine on!” Ilus inimene on niikuinii ilus. Mul on
mitmeid tuttavaid, kelle keha ei ole piitspeenike ja vormis jne. aga nad on siiski imeilusad ja olen ikka nende peale heas mõttes
kade-kellel on ilusad juuksed, ilus jume, nuku nägu, väga hea maitse riiete osas jne. Inimene on tervik ja kui tervik on ilus, siis ei
pane keegi paari puudust tähele või ei tee neist suurt numbrit.
Mul oli endal ka oma kehaga love-hate suhe väga, VÄGA pikka aega. Teisme-ea algusest kuni lapse aastaseks saamiseni
umbes. Olen kannatanud ka buliimia käes natuke aega. Lihtsalt oligi koguaeg mõte, et sõbrannad on kõik peenikesed ja
sportlikud ja xxxx on küll veidi vormikama kehaga, AGA on ikka nii palju ilusam kui mina jne. jne. Ma ei vihanud konstantselt
oma keha, aga ikka oli pidevalt mõte, et kui ma saan nt kaalule ette nr 50, siis on mu elu täiuslik ja pilte tehes samamoodi
vaatasin, et issand kui paks ma olen siin. Samas aasta hiljem sama pilti vaadates mõtlesin, et oleks ma praegu vaid nii sale, kui
siin fotol.Peale lapse sündi tuli mul keisrilõikest selline rippuv alakõhuke ja kohutavalt palju venitusarme ja olin üldse vormist
väljas. Terve eelmise suve kandsin pikki riideid, sest ei olnud oma kehaga rahul. Aga siis tuli kuidagi mingi mõistmine, et mis
siis. Mis need venitusarmid halvemaks teevad, kui need on ainult märgid mu lapseootusest. Mis see rippuv kõhuke halba teeb,
kui ma saan teha ilusa meigi ja panna selag ilusad riided ja ikkagi särada jne. Hakkasin trenni tegema, toitumist jälgima natuke
rohkem ja olengi oma kehaga rahul. Ma tean, et ma elan täisväärtuslikku ja tervislikku elu ja see, kui ma võtan 5-10 kilo alla ei
muuda mu elukvaliteeti oluliselt. Ühesõnaga olen endaga ja sellega, mida oma keha juures muuta tahaks rahu teinud. Naljakas
on see, et terve selle aja, kui mõtlesin, et olen rõve, siis trenni ma ikka ei teinud ja pidevalt oli mingi “Ah, söön selle pizza
(jäätise, saiakese, rasvase pasta…) ära ja siis homme ei söö mitte midagi (sealt sai alguse ka buliimia-ei tundnud söömisest
naudingut, vaid süümekaid) Aga nüüd, kui mu mina-pilt terve on, siis hakkasin lõpuks ka trenni nautima ja ei söö enam sõna
otseses mõttes rämpsu, vaid kvaliteetset toitu ja seda naudinguga.
Minu mõtted täpselt samad. Aga mina
pingutan ikkagi, ei lepi millegagi,
mis paneb mind nii halvasti tundma.
Ma ei söö valget
jahu-suhkrut-kartulit. Need pole ju
kuidagi kehale nagunii kuidagi
kasulikud ja paksuks teevad väga-väga
kergesti.
Proovin olla järjepidev, kusjuures
kaal pole paar kuud muutunud, aga
keha on ilusamaks läinud. Ja selle
üle on nii-nii hea meel!
Tegelikult ei pea leppima,
järjepidevust tuleks endas leida.
Tervislik toit on kõige alus!
Räägitakse, et trenn mõjutab vaid 30
% ülejäänud 70 % oleneb kõik
toidust/joogist. Mina sõidan rattaga
– üle päeva umbes 10 km. Ja sellest
võib sõltuvusse sattuda, ausalt ka!
Aga kui ma lugesin Nipiraamatust, et
milline häda sul selle rattasõiduga
oli, siis sellise suhtumisega ei
saagi teistmoodi kui järjest
paksemaks minna. Leia keegi
kamraadiks ja sõida koos temaga
rattaga pikki tiire! Millal seda veel
teha, kui nüüd suvel. Ja olgu see
Marek Kalmus, mis ta muidu on, aga
tema toitumiskava aitab tegelikult
ka. Proovi paar nädalat raudse
järjekindlusega, sa näed, kuidas paar
kilo kolinal läheb ja keha ilusamaks
muutub. Siis tahad ehk jätkata ka.
Minu meelest pole asi ainult
väljanägemises, vaid tervises
üleüldse. See, mis paneb kaalu
tõusma, ei saa olla kuidagi tervislik
(v.a rasedus :)) ja on kehale
koormav. Edu ja loodan, et leiad
endas ikka järjepidevust! On võimalik
endine kaal saavutada ja endas
rahulolu leida. Aga ilma enesega tööd
tegemata ei saa kuidagi. Ma tean,
mina pidevalt tegelen endaga. 🙂
Mul on kaks last. Enne esimese lapse sündi
kaalusin 54 kilo. Kui läksin sünnitama olin 90
kilo. Peale sünnitust kaal küll langes aga paks
lodentav kõht sai. Olin enam vähem rahul
endaga.
5 aastat hiljem sündis meile veel üks laps.
Raseduse ajal söin seda mida tahtsin 🙂 .
Kaalusin raseduse ajal 94 kilo. Olen küll 14kilo
alla võtnud aga tunnen ikkagi ennast paksu ja
rõveda kõhuga ebanormaalselt. Olen laisk.
Kindlasti leiaks aega et kasvõi 15 minutit
trenni teha kodus aga lihtsalt olen väsinud.
Laps ka alles 2kuune.
Siis aga mõtlen et olen abielus maailma
tordedama mehega. Meil on 2 maailma
toredaimad lapsed. Maailmas on palju
hullemaid problerme/muresid / õnnetusi kui
minu paksus.
Mallukas -sinu blogi on huvitav. Sa pole paks
ega rõveda kõhuga. Need kes sinust räägivad
sittasti vaadaku kõige pealt ise ennast peeglist.
Ära üldse tee välja nendest mõttetudest
inimestest. Mallukas on tore inimene 🙂 😉 😀
See oli kuidagi nii motiveeriv tekst 🙂 pani mind
mõtlema,et oleks aeg liigutama hakata. Mul
on nagu ÜLISUUR kõht!!! Nagu seal oleks
1000000 beebit välja tulemas, see eest jalad
jne on peenikesed. Ja ma ei oska midagi teha
sellega ja ma vahest ikka tahan mäkki ja
kommi ja nutellat ja energiajooki jne. Ma
lihtsalt ei suuda. Sina pole üldse paks! Mina
olen 165 pikk ja kaalun 80kg,tahaks hullult
sellest 15-20 lisakilost lahti saada. Samas pole
mul probleemi,sest mul on armastavad ja
toetavad inimesed ümber, aga no tahaks
mõnikord mingi kleidi selga panna nii, et ma
näen norm välja, ei saa… Mul ka suht
masendus sellest. Ja ma saan sinust täiega
aru, ma nutan ka vahest, et küll ma olen ikka
haige vaal ja siis lähen ja pugin mingit nänni
sisse. Mina ennast distsiplineerida ei oska…
No mul on täääpselt sama jama.. Olen umbes sama
pikk ja kaalun umbes sama palju. Ainult et mul pole
peenikesi jalgu 😀 Need on ka róvedad paksud..
Õudsalt oleks trenni vaja teha aga ûksi ei jóua ma
kuidagi end liigutama :/ Ja siis tahaks midagi nämmat
sûúa ja..
Muide ma koguaeg môtlen, et kui mu úlipeened
sóbrannad koguaeg vinguvad, kui paksud nad on –
MIDA nad siis minust veel mõtlevad?????
Tahaks ka ilusaid kleite ja kingi kanda.. Ja tahaks
rannas päevitada 🙁
Mina tunnen ka ennast selles tekstis
väga ära. Praeguseks olen ma jõudnud
sellesse punkti, et olen oma kehaga
110% rahul ja õnnelik. Söön mida
tahan, trenni hetkel teha ei viitsi
ja ei sunni ka. Mu päevad veniks ka
liiga pikaks ja kasutan seda vähest
aega parem abikaasaga mõnulemiseks.
Mina arvan, et pidev trenni,toidu ja
keha peale mõtlemine, kalkuleerimine
ja enese piitsutamine ei ole
normaalne. See on toitumishäire,
millest paraku üldse ei räägita.
Inimene ei peaks ennast defineerima
oma keha kaudu. See ideaalsuse poole
püüdlemine on mu hinnangul ületanud
igasugused piirid ja naised on peast
juba täitsa sassis. Ise olin ka. Ma
sain õnneks õigel ajal jaole ja olen
praegu oma mitte ideaalse kehaga,
süües kõike, mille järgi isutab,
vägagi õnnelik. Nii et rõõmus
olemiseks pole vaja sellist keha nagu
sõbrannal, vaid hoopis nendest
dieedi- ja trennimõtetest lahti
saada. See annab sellise vabaduse, et
ise ka ei usu. Mina sain abi sellest
raamatust:
http://www.amazon.com/gp/product/1250004047/ref=as_li_ss_tl?ie=UTF8&tag=evelyntrcom-20&linkCode=as2&camp=1789&creative=390957&creativeASIN=1250004047
Aga kindlasti on samal teemal ka
teisi raamatuid ja infot. Edu! 🙂
Kas see peaks nüüd Marianni tuju paremaks tegema, et sa tema sõbranna välimuse kohta halvasti ütled? Kas peab teistes vigu
otsima, et end paremini tunda? Ja mis need mehed asjasse puutuvad?
Ok, see komm läks vastuseks millelegi, mida siin enam pole 🙂
ma kustutasin ära selle, sest see oli tõesti inetu ja ma ei tahtnud, et mu sõbranna seda nägema peaks, sest see ei vasta tõele 🙂
Ma juba nägin.. Mind lihtsalt
hämmastab, et see kommentaar on
postituse all kus just on juttu
sellest, et mõni pisike kommentaar
võib teinekord nii suuri haavu
tekitada.
Alati teie,
Kirvenäoga jupats, kes kunagi mehi
ei saa
Ma ammu arvasin, et see Kristo on sul mingi kinni makstud näitleja. Olen teda vist ka linnateatris näinud?
BUSTED 🙁
Aga kui nüüd tõsisemal toonil jätkata, siis on ikka hirmus mõelda, et keegi võiks nii inetute sõnadega solvata
midagi sellist mis inimese enda mõjutada ei ole. Pikkus on alati olnud mu suurimaks ebakindluseks ja noh.. Eks see
alati ka kellegile ette jääb. Ma olen sellega leppinud ja õppinud seda omadust ka armastama. Inimestele meeldib
seda lihtsalt raskemaks muuta.
Naljakas, ma poleks iial selle peale tulla, et lühikene olla oleks halb, minu meelest just lühikesed naised on väga armsad ja ilusad 😀
Buduaaris tehti kunagi isegi teema, et lühikesed naised on nii inetud.. Siis arutleti 25 lehekülge selle üle :
http://buduaar.ee/Foorum/topic/269297
Väljavõte :
Väga paljud meessoost isikutele minu tutvusringkonnast ei meeldi lühikesed naised. Ka mulle mingid puusatud
junnid tegelikult ei meeldi.
Mis on teie arvamus?
😀
mu arvamus on see, et nad on megapikad, kelle mees kunagi lühikese naisega neid üle lasi 😀
Kõik on ilusad! Need pikad
ka.. Ma olen alati kadestanud
neid pikki jalgu ;))
Ma ka arvan, et pikkus ei mängi mitte mingit rolli ilusaks olemisel!
Kas Sa mitte Treimann pole? 😀
Sa oled imeilus Mallukas! Mulle meeldib sellistel madalamatel, ebakindatel hetkedel vaadata Plus size neiusid rääkimas, kuidas
nemad negatiivsest mõtetest ja teiste arvamustest üle on. (Nt: https://www.youtube.com/watch?v=d4peZaaAC7w jpt)
Ning kujuta nüüd ette kui Sul oleks Triinu keha, kui Sa oleksid selline nagu Triinu – kus siis oleksid selles kompotis Sina? See naine,
keda Kardo armastab, keda Mari oma emaks peab, keda tohutusuur lugejaskond fännab? Ma olen isiklikult tohutu kaalukaotuse
läbi teinud ja olen nüüd nii-öelda tervislikus, ilusas kaalus ja arvasin kogu aeg ülekaalulisena, et normaalkaalus olen megaõnnelik
ja et elu on nagu lill. Võib-olla alguses on nii, aga lõpuks avastad ikkagi, et oih, enesearmastusest on natuke puudu ja mindfuck
algab.
Ilusaid mõtteid Sulle!
Ma pean 100% sinu jutuga nõustuma, mul on olukord täpseeeeelt samasugune.
Mul on see kaalulangetamine nii peas kinni (et peaks langetama), aga ma ometi ei tee seda millegi pärast (ilmselt sellepärast, et
ma ei viitsi end kuidagi liigutada ja trenni teha, kuigi ma aja leiaks ja kuna süüa on meeletult hea, siis ma ei viitsi/taha seda
muuta 😀 ) ja kuna see on mul igapäevaselt kinnisideeks, et nüüd hakkan langetama, siis ma võtan hoopis juurde. Räägin oma
elukaaslasele, et vaata seda pekki, rõve juuuu.. no ta on vahest ausalt öelnud, et olen vbla natsa juurde võtnud, aga pole midagi
hullu (see ausus kusjuures meeldib mulle, et ta ütle, et issand, mis sa ajad), aga võiksin nt natsa trenni teha või end liigutada, siis
mul endal ka parem enesetunne ja ei tunne end “pekina”. Ma tegelt ei ole ka PAKS, aga tunnen end nii, sest mul ka koguneb
kõik kõhtu ja on samamoodi need voldid 😀
Ma arvan, et küll see ilus aeg tuleb, kus me viitsime end käsile võtta ja langetada need kilod ja siis tunda end paremini, aga
sundides ei õnnestu see kohe mitte.. pigem ajab see mõtlemine stressama ja rohkem sööma 🙂
Unustasin lisada, et sa pole jah tegelt paks ja oled ilus! 🙂
Müts maha su ees, et julgesid sellel teemal kirjutada ja ennast haavatavamast poolest näidata. Kindel võid olla, et Sa ei ole
üksi. Minul on ka probleeme. Ma ei kaalu 50 kilogi – on neid, kes ütlevad, et oh, tahaks ka sellist kehaja et küll mul ikka veab,
et ei pea muretsema… Aga on neid, kes elu hinna eest üritavad mulle selgeks teha, et näen RÕVE välja. Mingi hetk hakati
rääkima ja endaarvates nalja tegema: “Kui rohkem sööd, lähed paksuks” Ega see ausalt öeldes alguses mind ei huvitanud.
“Las ilguvad, kui tahavad. Mina ju ometi paksuks ei lähe!”
Veidi aega tagasi pidin operatsiooni tõttu loobuma treeningutest. Kaal LANGES, sest lihasmass kadus. Rasvaprotsent, aga,
hakkas tõusma. Selle üle ei kurtnud ma üldse, et rinnad suuremaks läksid. Kuigi need on mul alati oma keha kohta päris
suured olnud. Aga mida mul ei ole kunagi olnud, on “kõhupekk”. Oh, õudust, kui avastasin, et saan oma kõhupekist KINNI
VÕTTA! Hakkasin jälgima, mida söön, millal söön, kuni ühel õhtul hakkas mul pärast õhtusööki halb. No ikka väga halb. Nii
ma siis läksingi vetsu ja lükkasin näpud kurku. Kaks nädalat hiljem avastasin, et olin seda, kui mitte iga õhtu, siis üle õhtu
teinud. Rääkisin sellest kohe oma peigmehele. Täna on sellest möödas umbes nädalake, kuni sain aru, et mul on probleem.
Kõige hullem selle asja juures on, et ma kaalun vähe, ag ahirm paksuks mineku ees on suur, sest kuulen seda niiiiiiiiiiiiiii palju.
Bikiinides ma ringi käia ei taha, sest üks kahest, mu kõhupekk lotendab või ma “lähen kohe pooleks”. Lühikesi seelikuid ma
kanda ei saa, sest mu jalad on “liiga peenikesed”. Lühikeste varukatega pluusesid ma kanda ei julge, sest “küünarnukid
näevad ebaloomulikud välja”… Seda nimekirja võiksin jätkata lõpmatuseni….
Õnneks on mul väga toetav noorhärra. kes julgustab mind kandma riideid, mida ma ise väga kanda ei julge. Aga probleemi
tuum ei kao.
Vahet pole, kas inimene on paks või peenike, kritiseerijaid on alati. Keegi suudab ikka selle hella koha leida ja halva
enesetunde tekitada.
Sellised probleemid kipuvad ühel hetkel Su elu täiesti üle võtma. Kuna Sinu probleem on alles alguse
saanud (niipalju, kui jutust välja loen), siis soovitan ikkagi proffesionaalset abi otsida – mida varem asjaga
tegeleda, seda paremini see laheneb.
Psühholoogi juures käimine ei peaks olema häbiasi ja kui Sina (või Su sõbrad) märkavad, et midagi on
valesti, tasuks kindlasti abi otsida enne, kui asjad täielikult kontrolli alt väljuvad.
pole ka kunagi olnud ülekaalus aga olen kuni 10kg juurde võtnud. ja hetkel 4 kg, tihti tunnen et paks kole jne. et mõned asjad ei
lähe puusast, kintsust enam jalga, selga ja kõht veidi suurem. samas teise nurga alt väga kena ja siis jälle naiselikum. mehele
meeldib rohkem, ise tahaks paar kilo alla saada. aga ei ole veel seda langenud. palavad ilmad, jahedad ilmad, joosta ei jõua. tuju
pole.
ning kuulsin et ka tuttaval kilod alla ei lähe. võibolla halb aasta või algus selline.
eks endaga peab rahul olema, aga tihti raske see.
kuid vahel võib end väga ilusana ja hästi tunda. vastavalt tujule, söömisele jms.
Nagu ise oleksin selle jutu kirjutanud! Olin tiinekana peenike ja tegin trenni aga siis vajus asi ära, votsin kaalus juurde ja oma
173cm olin 75 kg, jube! Hakkasin siin alla votma, kuna ma olen (paks:D) ja laisk ka, siis trenni ma teha vaga ei viitsinud, sain kaalu
62kg ja ikka tunnen end nii… Kintsud on suured ja kasivarred on lodevad ja tagumik on suur. Elukaaslane ytleb kyll et ma olen segi
(heas mottes) aga mis sa teed, tahaks ka selle trossi peas maha lüüa aga noh.
Jutu m6te siis selles, et sa pole kaugeltki üksi selle probleemiga, ja need inimesed, kes sulle tunduvad perfektsetena, ka neil on
miski, millega nad rahul pole!
Cheers ja v6tab ühe klaasikese veini selle jutu peale 😀
Aamen! Täpselt sama on mul. Ühel hetkel vaatad peeglisse – oh, täitsa normaalne keha ju, kõht nii lame jne. Ja teisel hetkel
näed peeglis elevanti! Vahel kui pilti tehakse vms, siis on seal pildi peal ka minu asemel hoopis keegi sajakilone.
Olin ka üks periood eriti peenike, kuna kõndisin iga päev jala. Aga siis ma ei saanud ka aru sellest, et ma peenike olen. Ikka
nägin peeglis sedasama elevanti. Nüüd hiljem pilte vaadates saan alles aru, et issand kui peenike ma olin.
Ei teagi, millal tuleb see leppimine? Öeldakse, et aastatega läheb naine enesekindlamaks ja mingi hetk lihtsalt enam ei kotigi,
mida teised arvavad. Ma ei jõua ära oodata seda aega.
Sulle Mallu, soovin ma järjepidevust just selles osas, et sa ennast ikka armastaksid, sest no vaata milline imeline tütreke sul on.
Ma ei suuda ära imestada Mari pilte vaadates, et issand, kus on ikka armas, ilus, nunnu ja niii aruka näoga laps. Ise hakkan alles
aasta pärast peret planeerima 🙂
Mariann, Sa oled imekena ja tore inimene. 🙂
Hahaha, “Mina Olen Mariann Kaasik”…ei ole
enam!
Aga selle jutukese oleks kirjutanud nagu ma ise,
kes ma rohtudega 18 kg juurde vōtsin (ja ainult
8 alla sain?). Kehvematel päevadel tunnen ma
end nii koleda ja túlgastavana.
Kui ma olin mingi suht peenike, kusjuures
tundsin sama, vihkasin ennast, et miks ma nii
paks olen jne jne.. Aga nüüd, kui ma olen veidi
ümaram, olen oma kehaga rohkem rahul kui
kunagi varem, aga ma ei tea miks ? vahepeal
mõtlen(näiteks kui ei saa kleiti osta sest mu
rinnad ei mahu sisse??) et ma ikka kuradi
paks lehm, aga siis kuidagi kaob see ära ja
enesekindlus on tagasi, ei tea kuskohast ma
selle üles korjasin…
Aga Sulle, Mariann, ütlen kohe ausalt, et Sul
on imeilus keha, paljudel naistel, kes on lapse
sünnitanud, pole sellist keha. Sul on imearmas
perekond, Sul on ülivinged koduloomad. Sul
on elus kõik vajalik olemas, õpi ennast
armastama, mine kasvõi peegli ette ja ütle
iseendale, et Sa oled ilus, sest Sa oled!!
Päikest! ??
Issssand kui sarnane mõtlemine ja tunded minuga.
Päevast-päeva ma mõtlen sellest, üritan midagi ette
võtta aga tulutult. Samas ühel hetkel ma vaatan
ennast ja mõtlen, et tegelikult ei ole ma üldse kole ja
keskmine on ka tore olla, aga siis tuleb keegi, kes ütleb
sitasti mu keha kohta, enamasti on see mu oma
perekond.
Igatahes sina oled väga väga kena naine ja ma ei
mõista kuidas sa saad arvata et oled paks. Väga vägev
oled! 🙂
Trenn ei tohi takistuseks olla! Hangi endale paar hantleid, matt ja näiteks Kayla Itsinesi juhend või tee Insanityt või vehi lihtsalt
Youtube’i videote järgi (Fitness Blender). Valik on väga suur ja 40 minutist 5 korda nädalas piisab, et kehakaalu kontrolli all hoida.
Järjepidevust peab olema ainult.
Võib ju ka niisama metsas kiiremas tempos jalutada või sörkida.
Pulsikell kalorimõõturiga on väga motiveeriv näiteks.
Mina jällegi olen pigem lodev ja veedan selle 40
minutit oma lapsega. Siinkohal ei väida ega tahagi
väita, et Mallu paks v lodev oleks.
Ise olin veel aasta peale lapse sündi nn tönsakas. Kilod
lihtsalt ei läinud alla. Käisin uhe toreda massoori
juures, kes teatas, et keha on mul vett täis. . Eriti kõht
ja reied. Masseris ja kuputas mind nädalas korra. Aga
see selleks.
Ma lihtsalt ei suutnud end trenni vedada, tahtsin olla
lapsega! Väikesed on nad nii lühikest aega ja kui
iseseisvamaks saab on mul aega maa ning ilm trenni
teha.
See vist iga naise probleem, et ei olda kunagi oma kehaga rahul aga põhjus, miks ma tglt seda kommentaari kirjutama tulin oli see,
et sa oled oma viimastel piltidel nii kaunis ! Mingis viimases postituses lisasid vanema pildi kus vaatasin just et appi nagu vaevatud
hing 😀 ehk siis mis ma sellega mõtlen on see, et sa olid seal peenem aga ei paistnud üldse elurõõmus ega nagu sina ise 😛 Igatahes
sa oled prgu palju palju ilusam! Keda huvitavad need paar lisakilo ?! Ainult neid kibestunuid netikommentaatoreid- fck them!
Head up high and take a bite of that yummi pizza 😀
Ma arvan, et sa ei pea ennast küll mitte kuidagi
halvasti tundma. Sa oled hea ema, ajakirjanik, blogija.
Tegelikult päris austatud inimene kui vaadata kui
paljud su blogi loevad ja sellele kõigele kaasa elavad ja
paar head sõna poetavad. Paks pole sa mitte kuidagi ja
täitsa kondised pole ka ilusad. Sa oled täiesti
tasakaalus ja ilus naine.
Need kes su kohta sappi pritsivad nt.Perekoolis –
saada nad kukele(ja, et see kukk neid kõvasti pureks!)
Sulle peaks koige tahtsam olema pisikese Mari ja oma
husband Kardo arvamus.
Ilusat ja positiivset päeva Sulle 🙂
Mul on täpselt samasugused mõtted pidevalt, sa oleks justkui minu mõtetest kirjutanud. Mul on täpselt samamoodi, et kõht
on lodev(mitte punnis) ja ma ei pane söömisele piiri ette, sest ma juba olen ju selline. Samas, miks peaks loobuma millestki,
elame ju vaid korra. Ma tean, et kõhupekist saab toitumist muutes lahti, aga ma ei suuda ega taha seda muuta. Õnneks mul
on ka jalad suht peenikesed ja keegi ei usukski, mis seal pluusi all nii jubedat on. Aga ise pole rahul ja motivatsioon kaob ära
kui nädalaga kõht trimmis pole:D Mul pole last ka, kelle sünnitamist vabanduseks tuua, ei tea mis veel peale lapse sündi
toimuma hakkaks mu kehaga:) Aga vahet pole, praegu on suvi ja naudime seda. Iga kord kui ma näen ratastoolis inimest,
põlenud näoga, ilma jalata vms, siis ma mõtlen, et issand kui tobe on oma kõhu pärast põdeda. Aga no mis sa teed…naised ja
nende mõistus!:)
Ma ise kartsin ka, et mis pärast sünnitust saab, aga näed, hoopis olin nii peenike, nagu aastaid olnud polnd. Eks see oleneb organismist vms.
Aga see on jah tõsi, et kui ma eile lugesin, et lapsed said kuskil batuudil surma, no siis mõtlesin küll, et appi, vot SEE on probleem. SEE on mure. Mitte minu volt siin või seal.
Inimene,sa ei ole paks 🙂 mina oma 155cm kasvuga ja
96 kiloga olen paks….ma oleks megahappy kui mul
oleks sinu keha aga vott-laisk olen!
Ära põe selliste asjade pärast,elu on elamiseks,kui sul
on kallid inimesed,kes armastavad sind sellisena nagu
oled-KÕIK ON JU HÄSTI 😀
Jaaa, ma tean seda! Ma ei vaidle sulle üldse vastu ja ma enamasti proovingi tegeleda muude asjadega ja mõtted mujale viia, aga peas elaks nagu mingi tross, kes aina korrutab, et sa pole veel piisavalt hea! Ma üritan temast lahti saada :))
Mina olen ka laisk, ei suuuuuda ennast kokku võtta, et jälle trenni minna. Absurd!
Sa oled ikka Mariann Treimann nüüd, mitte Kaasik. ☺
Nimi on muutunud alustanüüd ka uut elu. Ilma põdemiseta keha pärast.
Haha, saad aru, ma kogu aeg unustan selle ära ja tööd tehes ka teinekord puterdan pikalt, et tere, mina olen mariann kaa..aaaa…eeee….treimann :))
Ma oleks nagu ise selle teksti
kirjutanud… Tunnen ennast väga
tihti samamoodi, aga tegelikult ma
tean ka, et ma ei ole mingi rasvunud
ja paarisaja kilone, aga ikkagi on
mul hetki ja päevi kui ma nutan ja
vaatan kui rõve ja paks ma olen … oehh
Ega muud pole teha, asi on täiesti ju enda peas kinni, onju 🙂