0
Uncategorized

let’s pretend nothing happened

7. juuli 2015

Naljakas on olla. Raske on minna tagasi oma igapäevase tilu-lilu juurde, kui ma olen ennast juba nii…tühjaks rääkinud ja nii aus olnud, et hirm hakkab. Kardan teid lausa, kui see loogiline on? Aitäh kõikidele, kes võtsid vaevaks mulle kirjutada ja ilusaid asju öelda, aga aitäh neile ka, kes võtsid vaevaks mind mu nõrkushetkel edasi “togida”. Ma ei oska õigesti reageerida kiitustele ja komplimentidele, aga ma lähen kohe tuld täis, kui keegi kellelegi liiga teeb. Isegi kui see keegi olen mina ise. Seega panin ma täna endale ühe uue seeliku selga, mis siis, et ma endale selles kogu aeg kuidagi “imelikult paks” tundusin ja tegin ilusa meigi pähe. Mu üllast eesmärki üritas luhta ajada ohatis, mis mu nina alla tuli, aga ma otsustasin, et ma lihtsalt peeglisse enam ei vaata, sest äkki see sindrinahk on suuremaks läinud. Pole mul seda teada vaja!

Mul on nüüd kuidagi tobe tunne ka, et äkki te nüüd arvate, et ma muudkui jooksen ringi ja KOGU AEG vihkan ennast ja olen teile siin blogis alati valetanud, kuidas ma millegi üle rõõmustan või juubeldan. Ärge nii ka arvake eks, ma ei istu ju tegelikult kuskil pimedas keldris, õõtsu looteasendis ja nuta pihku. Üldse nutan ma viimasel ajal hästi harva, v.a kui loodusdokkides mingid loomad ära süüakse. Mõtle kui valus on, kui keegi sind sööb!

Aina rohkem hakkan kartma, et mõelda vaid, kui ma olengi lõhestunud isiksus? Kas selle suhtes saab internetis mingit testi teha? Sest kuidas saab olla, et mõni päev ma vaatan peeglisse ja mõtlen, et issand Mariann, on see püha taevane isa sinu loomise päeval helde olnud. Noh, seda hetkeni kuni ma oma voldi otsa komistan ja näiteks hambad välja kukun :)) Siis tuleb see masenduses Mallu, kes mõtleb, et ta on rõvekas.

Huvitav on ka see faktor, et tegelikult keegi vist ei saagi eriti aru, kui ma “masenduses” olen? Sest kui keegi külla tuleb, siis lobisen nendega ikka sundimatult juttu ja kui Mari tahab mängida, siis ajan teda kasvõi põlvili mööda maja taga ja käin poes ja tööl ja teen intervjuusid ja käin inimestel külas intervjuusid tegemas ja kõik on täiesti tavaline. Harilik elu. Aga siis avastan ma ennast võisaia söömast ja kohe tuleb see mõttelaviin: “Sa ei pidanud ju enam enam saia sööma? Sa ju tead, et see teeb paksuks! Miks sa sööd seda?? HOMSEST sa ära enam söö siis, eks? Oota, aga sa lubasid seda mingi pool aastat tagasi, et sa enam saia ei söö. No ütle mulle ÜKS INIMENE MAAILMAS, kes nii palju iseendale valetab, nagu sina”. See vestlus oli viimati mu peas täpselt 20 minutit tagasi, kui ma kontoris oma singi-juustu croissanti vitsutasin. Good times. Aga siis võtan tassi kohvi, süvenen jälle töösse ja ei tegele enam enesepiitsutamisega.  Naljakas. Justkui nagu ei saaks ma normaalselt tööd teha, kui endale muudkui korrutan, et ära ikka saia söö. Ja kas selline imelik vestlus iseendaga on üldse MASENDUS? Äkki ma lihtsalt ei tea, mis päris masendus on?

Keegi jättis mulle huvitava kommentaari, et kui keegi teine sulle neid asju ütleks, mida sina enda kohta mõtled, et kas sa oleks sellise inimese sõber. Ausalt, ma oleks selle inimese juba menti andnud ja arvatavasti palunud kasuisal ta läbi peksta (mitte, et mu kasuisa käiks inimesi peksmas vabal ajal, aga et Kardo kedagi lööks, seda ei kujuta ma endale lihtsalt ette). Enesepeks oleks tunduvalt keerulisem ja ma ei usu, et ta mulle nii palju ka vastu tuleks, et ta mind peksma kukuks asja eest teist takka….Oh neid kasuisu (hehe, kasuisu).

Ühesõnaga, mul on lausa füüsiliselt halb ennast avada inimestele. Ma ei tea miks on enda tunnetest rääkimine minu jaoks nii raske. Ma olen palju parema meelega ropp ja labane Mallu, kui südamlik ja siiras Mallu. Huvitav, miks see nii on? Tunduks ju palju daamilikum see teine variant olla.

Ja nüüd mu õlad on pingest valusad, ohatis nina all, kurk valus ja ühest silmast SILMANÄGEMINE kadunud. Ma ei tee nalja, kui ma täna avastasin, et ma näen parema silmaga täiesti uduselt.

Mis seal ikka, mulle meeldibki prille kanda…

Mul on nüüd piinlik edasi, et ma teile sellist eidejuttu rääkinud olen.

Ärge mulle enam ilusaid asju kirjutage, mul hakkab niii-iii-iiii imelik 😀 Aga aitäh ikka, kes võtsid vaevaks kirjutada, ma olen tänulik küll, aga ma ei oska selle tundega midagi peale hakata. Huvitav, kuidas saab olla, et ma ei oska siiras ja armas olla. Kus see osa minust jäänud on? Ah, kes seda teab. Nalja teha on vist mõnusam haavatav olla. Vähemalt mina keeldun kategooriliselt! Ja ma eelistan olla see PulliMallu, mitte see “appi, see on see haavatav Mallu, lähme kallistame teda ja teeme pai”. Ausalt 😀 Te võite kallistada, aga ma üldiselt ei tea mida öelda ja kuhu oma käsi panna ja ma tahaks maa alla vajuda, sest ma ei oska nii loomulikult kallistada kui ülejäänud universum :))

627D9EMIUtibqS62IZCHI6Rcx6SvQOx_btstcbC5E3s

Aitab sellest jutust ühesõnaga! Avasin ennast korra ja ärme seda enam korda! Cheers!

Loe ka neid postitusi!

22 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta G 8. juuli 2015 at 09:13

    Sinu postitust oli nii tuttav lugeda. Olen mõelnud samu mõtteid ja tundnud samu tundeid. Ka mina ei oska komplimente vastu
    võtta, lihtsam on olla tuim tükk, sest mind on noorena väga palju noritud ja ma arvan alati, et selle komplimendina ei mõeldud
    midagi head. Ma arvan, et see ropp ja labane Mallu on üks osa sinu nn kaitsekihist. Võib olla ka nii, et võõrastele näedki nagu
    ropp ja labane, aga oma lähedastega oled see tore ja siiras Mallu, kes on teise taga peidus ja kes avabki end vaid lähedastele.

    Igatahes mulle meeldib küll teiste blogidest lugeda nende mõtteid ja tundeid. Alati tekib samastumistunne. Aga ega keegi ei
    käsegi sul neid postitusi teha, sest enda avamine annab teistele võimaluse ka rohkem halba teha. Ja ma ei kujuta üldse ette kui
    suur grupp inimesi sind vihata võivad ja sulle halba tahavad (ja ma ei saa aru miks), aga ma ei kujuta ka ette, kuidas see kõik
    sind ennast mõjutada võib kui päevast päeva keegi suudab ikka mingi vastiku kommentaari või kirja kusagile jätta. Aga sa oled
    tugev naine ja mina tean, et sa oled tore ja siiras Mallu! Missest, et ma sind päriselt ei tunne ja isegi näinud ei ole, aga ma TEAN
    seda 🙂

  • Avatar
    Vasta jane 7. juuli 2015 at 22:25

    Mariann, ma mõtlen selliseid mõtteid täpselt samamoodi igapäev, iga paha ampsu võttes. Sul on Kardo, minu mees kahjuks ütleb
    mulle just, et oi mida sa sööd seda ja toda jne -.- Aga nooooh, ma olen sinust umbes 2korda suurem ka 😀 Teiseks, need perekooli
    käod, no johhaidi, ma olen sinna elus ühe postituse kirjutand, kõik ilusti kirjavigadeta, et jumala eest mingit möla ei peaks lugema,
    sain umbes 5vastust ja absoluutselt KÕIK olid negatiivsed ja umbes sellised, et a’la et sina jumala eest ära lapsi saa ja küll sa oled
    ikka loll ja rumal, küsimus iseenesest oli täiesti tavaline. Nii, et minu teooria on, et sinna kogunevadki kibestunud inimesed ja need
    mõned normaalsed on ammu aru saanud ,et see koht on hukas. 😀 Igatahes sa küll ei tahtnud ilusaid sõnu, aga ütlen need ikka, sa
    oled imeilus! 🙂

  • Avatar
    Vasta Mia 7. juuli 2015 at 21:42

    Mulle ka ei meeldi ennast avada inimestele. Kuigi oleneb ilmselt teemast, mõnel teemal räägin/kirjutan oma sügavamatest
    tunnetest jumala vabalt ja mõnel teisel teemal enne laseks endale kuuli pähe kui kellelgi paljastaks, mida ma tegelikult
    tunnen/mõtlen. Ja mul on ka alati veider kui keegi siiralt ütleb midagi ilusat mulle, kuna ei oska kuidagi vastata ja alati pobisen
    umbes aitäh kuigi see aitäh ei anna absoluutselt edasi kui liigutatud ma tegelikult olen ja siis tunnengi ennast mega awkwardilt ja
    tavaliselt peale seda tahan panna mingi killu maha või kuidagi keerata asja naljaks, mis ei ole üldse adekvaatne viis reageerida. 😀
    Aa ja see valetamise teema ka, ma arvan et see on kõigil. 😀 Või noh ma pidevalt muuran lubadusi endale just ka tervislikumate
    eluviiside kohta ja siis käivad samad mõtted peas nagu sa tõid näitena siin postituses.

  • Avatar
    Vasta Kaisa 7. juuli 2015 at 18:50

    Oii Mallukas kui sa vaid teaks.. ma nimelt pugisin just
    terve gigapacki layse ära ja nüüd rüüpan siidrit peale..
    mõeldes üks hetk, et noh see suvi on anyways nagu ta
    on ja ega vast enam bikiine selga ei aja ja teine hetk
    jälle, et ma suur ja rõve punniline põrsas ja tahaks vot
    just looteasendisse tõmbuda ja pekki saagima hakata
    😀
    See kõik jutt on liiga fucking tuttav, et paha hakkab ja
    kurvaks ajab aga pole midagi! Samuti lõhestunud
    isiksuse teema.. teeme trenni, sööme ilusti ja läheme
    psühholoogi juurde ning plaksutame õnnest reisi
    kokku ja naeratame kui vorm mühinal tuleb ja isiksus
    jälle üheks saab 😉
    ole tubli ja tea, et blogi on zajebiis ja piltidel (laivis ple
    sind vist näinud) ka superluks oma ilusate pikkade
    koibadega 🙂
    K.

    • Avatar
      Vasta Mann 7. juuli 2015 at 22:43

      Go Kaisa 🙂 🙂

  • Avatar
    Vasta Merilin 7. juuli 2015 at 18:45

    Mariann, kui ma su eelmist postitust lugesin, siis oli see ka täpselt see, mida ise mõtlen IGA PÄEV – eriti suvel (talvel saab ju
    pekki peita, heh). Täpselt samamoodi: kord ilus, kord paks, kord õnnelik ja teinekord täielik mase. Ja ma mõtlesin paar päeva
    tagasi, äkki olen ma hull- lõhestunud isiksus, kuskil hullaris oleks mu koht või ma lihtsalt lähen iga päevaga hullemaks, kaon
    enda sisse ise end materdades. Sest kuidas see on võimalik omada nii palju tundeid, emotsioone, mõtteid ???
    Tegelt on asi selles , et pigem oleme me 101% kuni 101% inimesed. Ja seda on kindlasti paljud. Et kui sa oled kurb/vihane/mase,
    siis kõike korraga, täie rauaga, 101% ning kui õnnelik ja happy ja õnnejunn, siis seda 101%. See on kohati raske, trust me, aga
    samas, see näitab kui hingega inimesed ja kui ausad, õiged ning empaatilised me oleme. (see on nagu minu arvamus)
    Teine asi on ka surve, mis tuleb väljaspoolt meile- mida sunnitakse väiksest peale ja koguaeg igale poole- ole sale, ole ilus, ole
    pruun, ole energiline, tee trenni, ole tubli, ole toda ja teine ja kolmas. Bullshit, olen see, kellena tahan olla ja nii on!

    Kui ma hakkasin uurima dieetide, söömisharjumuste ja treeningute ja kõige sellega seonduva kohta, pidin ma minema hulluks.
    Üks treener ütleb toda, teine ütleb vastupidi, tuleb kolmas ja BOOM, my brain on the wall. Igal päev tuleb uus teema, mida ei
    või süüa – juua, vaadata või hingata. Camoon, olge normaalsed. Jah, ma ei saa kõike süüa, kuna mul tulevad kõrvetised või
    hakkab paha, aga see on see , mida Minu enda keha ISE mulle ütleb, millal ei ja millal jaa. Ning sellest ma lähtun, praegugi nosin
    tortilla krõpse. 😀

    Sorry, et ma nii pikalt kirjutan, igatahes… Tahtsin sind tegelikult lihtsalt tänada 😉

    ps! Haige oled sa seepärast, et emotsioonid!!!
    Ohatis tuleb siis, kui sa tunnen, et sa pead meeldima kellelegi ja olema teiste jaoks parim ja stressad selle pärast . Nohu tuleb
    solvumistest, kurguvalu siis, kui sa ei kuula enda sisehäält. Vot tak.

    Ole tubli. See eelmine postitus oli tegelt nii õige ja ma ei viitsinud küll lugeda kõiki kommentaare, aga meil kõigil on sellised
    probleemid- suuremal või vähemal määral ja see on isegi lohutav, sest reaalselt inimesed kirjutavad, et sa pole üksi. Ja see on
    hea tunda. 🙂

    Be happy.

  • Avatar
    Vasta Tikker 7. juuli 2015 at 17:34

    Ma usun, et kõigil on aeg-ajalt sellised vastandlikud mõtted peas. Minul pole need seotud kaaluga, sest olen geenidega pärinud
    piitspeenikese keha, aga igaühel on mõni asi, milles tunneb ennast alaväärsena. Parematel päevadel oleme endaga rahul ja
    usume siiralt, et oleme ilusad ja head ja et see probleem, millega kimpus oleme, laheneb. Halvematel päevadel oleme
    masenduses või meeleheitel, tundume endale saamatute ja alaväärsetena. Ok, ma ei saa rääkida kõigi eest, aga usun siiski, et
    üpris paljudel on nii. Mul küll vahel on. Õnneks olen loomult positiivne ja kui on masendus, siis lihtsalt ootan, et läheks üle.

    Sinul kui Eesti kuulsaimal blogijal on mitu korda raskem, sa jääd alati kellelegi hambusse. See on üks põhjus, miks ma ei viitsiks
    kogu selle blogikuulsusega diilida ja olen alati hoidnud mingil määral anonüümsemat joont. Mõne üksiku lahmijaga ma saan
    hakkama ja jään viisakaks, aga kui neid oleks pidevalt ja palju, siis nad käiks mulle räigelt närvidele. Ma pigem toimetan edasi
    vaikselt ja rahulikult oma nurgakeses ja jään sellest kärast eemale. Ega ma muidugi ei tea, täitsa võimalik, et olen ka kuskil
    foorumis kellelgi hambus, aga ma lihtsalt ei käi otsimas ega lugemas 😀

    Võib olla, et mõni hea psühholoog või teraapia tuleks kasuks. Nii sulle, mulle kui kõigile teistele, kes selliste asjadega kimpus.
    Tavalisele arstile pole küll miskit kurta.

  • Avatar
    Vasta kalake 7. juuli 2015 at 17:14

    Mis asja, kas sa laseroppi tehes mingit garantiid ei saanud, et vähemalt paar aastat normilt näha? 😀 Sellest on nüüd küll kahju, ei
    teadnudki, et selline võimalus on, et nii ruttu peale oppi juba jälle nägemine halvaks läheb.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 7. juuli 2015 at 17:18

      Ma ka ei teadnud ausalt! Aga eks ma uurin seda värki!

      • Avatar
        Vasta mari 7. juuli 2015 at 18:10

        Mul on suurema osal tuttavatest tehtud korrigeeriv op pärast juurde. Pidi täiesti tavaline
        olema. Aga uuri kiirelt, seat sellel on ka ringi aeg kui saab tasuta.

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 7. juuli 2015 at 18:18

          Issand, ma ei taha seda valu küll endale ette kujutada. Uuesti ma küll seda läbi ei tee, parem olen pime 😀

  • Avatar
    Vasta Kelly 7. juuli 2015 at 16:58

    Mina näiteks tundsin ennast eile sinu tekstis ära. Just kui mina ise oleks selle teksti valmis kirjutanud. Minu kilod ei tekkinud
    küll rasedusest , tekkisid stressist mida tekitas töökaotus ja uue töö mitte nii ruttu leidmine, kui lootsin. Kirjutasin eile pika
    pika teksti sulle kommentaariks aga kustutasin selle kõik ära,sest ma arvan,et kaks korda ühte juttu lugeda pole ka huvitav (
    see oli lihtsalt Sinu jutuga liiga üks ühele ) 😀 Mul on samas heameel,et keegi on veel selline.. just kui oleksid mu
    südamesõber..samas ju ei tunne üksteist. Aga teisalt on mul kahju,et niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kaunis naine laseb ennast häirida
    inimestest,keda ei teagi. Ma pean silmas perekoolis õelutsevaid inimesi. Ma kujutan ette,et kui need inimesed panna silmast
    silma kellelegi midagi halvasti ütlema,siis oleks suu nii kinni. Internetis võivad ju kõik kõvad mutid olla – anonüümselt :)..

    Kui Kardo sulle korrutab,et sa oled ilus,siis minu arust on see kõige peamine 🙂 ja ausalt, mina imetlen sind samuti… ning ma
    tean,et minuga liitub veel palju inimesi 🙂

    Rõhutan veel seda ka,et Mitte keegi ei ole idaalne! See,kes on enda kehaga rahul, sellele ei meeldi enda juures miski muu..
    Kunagi ei ole ju keegi päris rahul.
    Mina olen ka pidanud terve oma elu igasuguste iluvigadega võitlema, ma nendest siin pikemalt ei räägiks,sest mu
    enesehinnang on ka selle kõige tõttu üübermadal aga nagu öeldakse.. Kui oled kaelani sitas,siis ei tasu pead norgu lasta! 😀

    Seega – Keep Smiling, you ARE beautiful ! 🙂

  • Avatar
    Vasta M. 7. juuli 2015 at 16:57

    You’re the best “Rõve-Ilus Mallu.” ? Mis ma
    ilma sinu blogita küll teeks ?

  • Avatar
    Vasta MM 7. juuli 2015 at 16:54

    tahtsin ainult öelda…
    et mul on jäänud mulje, et sul on ülitihti ohatis :S
    helista/kirjuta oma perearstile järgmine kord, kui avastad, et uus ohatis HAKKAB tulema… küsi tablette!!! päriselt! on mingid
    rohud tablettide kujul…aitavad praktiliselt kohe, ohatis ei kasva suuremaks ja lihtsalt kuivab ära! been there, done that!!!…ja ptüi
    ptüi ptüi, olen juba ligi pool aastat külmavillivaba olnud…

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 7. juuli 2015 at 16:55

      Sõbrakene, ma olen neid tablette üle aasta võtnud. Oleks narr arvata, et ma ikka veel selle peale poleks tulnud 😀

      • Avatar
        Vasta MM 7. juuli 2015 at 17:20

        ma tõesti ei teadnud…

  • Avatar
    Vasta ria 7. juuli 2015 at 16:39

    Mina ei arva, et sa paks oleks – kindlasti mitte.
    Ma soovitan paastulaagrit, organismi
    puhastamiseks, uue energia saamiseks ja see
    mõni kilo langeks ka muidugi, aga peale seda
    on kergem oma elustiili muuta, natuke
    tervislikumaks.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 7. juuli 2015 at 16:40

      ma olen muuseas mõelnud selle peale :))

  • Avatar
    Vasta K. 7. juuli 2015 at 16:04

    Niitahtsin eile ju postitusele
    kommenataari panna, aga telo aku
    arvas et just oleks aeg tyhjaks saada 😀
    aga sa oled töesti ilus inimene,
    omapärane. ja paks ammugi mitte.
    perekooli kägudest on enamus 100+kg
    mammid ja nende suust ei imesta yldse
    midagi sellist kuulda. pidevalt neil
    suga üks häda 😀 aga eks ise kirud ka
    seda, keda tegelikult kadestad 😉

  • Avatar
    Vasta Mann 7. juuli 2015 at 16:01

    Kas sul hakkavad päevad varsti? Mul on täpselt sellised mõtted just sel ajal peas ^_^

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 7. juuli 2015 at 16:16

      Ma ei tea kunagi millal mul päevad hakkavad :((

  • Avatar
    Vasta Naine 7. juuli 2015 at 15:51

    Nagu minu ema ikka ütleb oma keha kohta. Ma
    olen sünnitanud naine ja olen uhke oma keha
    üle! Sa ei peaks üldse minu arust oma keha
    häbenema sa ju oled sama moodi sünnitanud
    naine! Ja minu arust väga hea kehaga!