let’s pretend nothing happened

Naljakas on olla. Raske on minna tagasi oma igapäevase tilu-lilu juurde, kui ma olen ennast juba nii…tühjaks rääkinud ja nii aus olnud, et hirm hakkab. Kardan teid lausa, kui see loogiline on? Aitäh kõikidele, kes võtsid vaevaks mulle kirjutada ja ilusaid asju öelda, aga aitäh neile ka, kes võtsid vaevaks mind mu nõrkushetkel edasi “togida”. Ma ei oska õigesti reageerida kiitustele ja komplimentidele, aga ma lähen kohe tuld täis, kui keegi kellelegi liiga teeb. Isegi kui see keegi olen mina ise. Seega panin ma täna endale ühe uue seeliku selga, mis siis, et ma endale selles kogu aeg kuidagi “imelikult paks” tundusin ja tegin ilusa meigi pähe. Mu üllast eesmärki üritas luhta ajada ohatis, mis mu nina alla tuli, aga ma otsustasin, et ma lihtsalt peeglisse enam ei vaata, sest äkki see sindrinahk on suuremaks läinud. Pole mul seda teada vaja!

Mul on nüüd kuidagi tobe tunne ka, et äkki te nüüd arvate, et ma muudkui jooksen ringi ja KOGU AEG vihkan ennast ja olen teile siin blogis alati valetanud, kuidas ma millegi üle rõõmustan või juubeldan. Ärge nii ka arvake eks, ma ei istu ju tegelikult kuskil pimedas keldris, õõtsu looteasendis ja nuta pihku. Üldse nutan ma viimasel ajal hästi harva, v.a kui loodusdokkides mingid loomad ära süüakse. Mõtle kui valus on, kui keegi sind sööb!

Aina rohkem hakkan kartma, et mõelda vaid, kui ma olengi lõhestunud isiksus? Kas selle suhtes saab internetis mingit testi teha? Sest kuidas saab olla, et mõni päev ma vaatan peeglisse ja mõtlen, et issand Mariann, on see püha taevane isa sinu loomise päeval helde olnud. Noh, seda hetkeni kuni ma oma voldi otsa komistan ja näiteks hambad välja kukun :)) Siis tuleb see masenduses Mallu, kes mõtleb, et ta on rõvekas.

Huvitav on ka see faktor, et tegelikult keegi vist ei saagi eriti aru, kui ma “masenduses” olen? Sest kui keegi külla tuleb, siis lobisen nendega ikka sundimatult juttu ja kui Mari tahab mängida, siis ajan teda kasvõi põlvili mööda maja taga ja käin poes ja tööl ja teen intervjuusid ja käin inimestel külas intervjuusid tegemas ja kõik on täiesti tavaline. Harilik elu. Aga siis avastan ma ennast võisaia söömast ja kohe tuleb see mõttelaviin: “Sa ei pidanud ju enam enam saia sööma? Sa ju tead, et see teeb paksuks! Miks sa sööd seda?? HOMSEST sa ära enam söö siis, eks? Oota, aga sa lubasid seda mingi pool aastat tagasi, et sa enam saia ei söö. No ütle mulle ÜKS INIMENE MAAILMAS, kes nii palju iseendale valetab, nagu sina”. See vestlus oli viimati mu peas täpselt 20 minutit tagasi, kui ma kontoris oma singi-juustu croissanti vitsutasin. Good times. Aga siis võtan tassi kohvi, süvenen jälle töösse ja ei tegele enam enesepiitsutamisega.  Naljakas. Justkui nagu ei saaks ma normaalselt tööd teha, kui endale muudkui korrutan, et ära ikka saia söö. Ja kas selline imelik vestlus iseendaga on üldse MASENDUS? Äkki ma lihtsalt ei tea, mis päris masendus on?

Keegi jättis mulle huvitava kommentaari, et kui keegi teine sulle neid asju ütleks, mida sina enda kohta mõtled, et kas sa oleks sellise inimese sõber. Ausalt, ma oleks selle inimese juba menti andnud ja arvatavasti palunud kasuisal ta läbi peksta (mitte, et mu kasuisa käiks inimesi peksmas vabal ajal, aga et Kardo kedagi lööks, seda ei kujuta ma endale lihtsalt ette). Enesepeks oleks tunduvalt keerulisem ja ma ei usu, et ta mulle nii palju ka vastu tuleks, et ta mind peksma kukuks asja eest teist takka….Oh neid kasuisu (hehe, kasuisu).

Ühesõnaga, mul on lausa füüsiliselt halb ennast avada inimestele. Ma ei tea miks on enda tunnetest rääkimine minu jaoks nii raske. Ma olen palju parema meelega ropp ja labane Mallu, kui südamlik ja siiras Mallu. Huvitav, miks see nii on? Tunduks ju palju daamilikum see teine variant olla.

Ja nüüd mu õlad on pingest valusad, ohatis nina all, kurk valus ja ühest silmast SILMANÄGEMINE kadunud. Ma ei tee nalja, kui ma täna avastasin, et ma näen parema silmaga täiesti uduselt.

Mis seal ikka, mulle meeldibki prille kanda…

Mul on nüüd piinlik edasi, et ma teile sellist eidejuttu rääkinud olen.

Ärge mulle enam ilusaid asju kirjutage, mul hakkab niii-iii-iiii imelik 😀 Aga aitäh ikka, kes võtsid vaevaks kirjutada, ma olen tänulik küll, aga ma ei oska selle tundega midagi peale hakata. Huvitav, kuidas saab olla, et ma ei oska siiras ja armas olla. Kus see osa minust jäänud on? Ah, kes seda teab. Nalja teha on vist mõnusam haavatav olla. Vähemalt mina keeldun kategooriliselt! Ja ma eelistan olla see PulliMallu, mitte see “appi, see on see haavatav Mallu, lähme kallistame teda ja teeme pai”. Ausalt 😀 Te võite kallistada, aga ma üldiselt ei tea mida öelda ja kuhu oma käsi panna ja ma tahaks maa alla vajuda, sest ma ei oska nii loomulikult kallistada kui ülejäänud universum :))

Aitab sellest jutust ühesõnaga! Avasin ennast korra ja ärme seda enam korda! Cheers!