Ma ärkasin täna hommikul üles erikuradivihaselt. Esiteks ma nägin unes, et mu sõbranna sebis mu kunagise crushiga, teiseks sadas hommikul paduvihma ja kolmandaks ajas lihtsalt kõik nii närvi. Ämm tuli küsima, et kas me peaks küttepuud ära ostma ja ma ju ei tea, sest ma ei ole kunagi kütnud ega ka ostnud küttepuid. Võiks eeldada, et sellest selgitusest piisaks, et see vestlus läbi saaks, aga oh eii. Ma pidin ikka töö tegemise vahepeale ämmaga 20 minutit mingite puude üle taidlema.
Siis ajas Kardo mind närvi teemal “millise puukuuri me ehitame”. Kust mina tean? Ma ei ole enne puukuure ehitanud?!Ehitame pohui millise!
Ja siis oksendas Lea kass mulle sussi peale ja seejärel avastasin ma, et kogu internet ajab mind närvi. Alles siis meenus mulle, et mul hakkavad päevad ja seda mõnikord juhtub, et päevadeeelne aeg on emotsionaalselt keeruline. Huvitav millest see oleneb, sest mõni kuu on jumala suva, aga teinekord koorub minust selline hullumeelne psühho mutt välja, et ise ka ei usu.
Õnneks vähemalt seda ma tean, et kaua see ei kesta. Päev või kaks tuleb sellise fuuriana üle elada, siis saab jälle mõnusa leebe Mallu juurde tagasi pöörduda 😀 Õudne ikka, mis taak see naiseks olemine olema peab…On ikka meestel lihtne elu, emakas ei valuta, sünnitama ei pea, ainult saab oma shlongiga paljalt olles lipa-lopa lehvitada. Vagiinaga seda teha ei saa, nii et 3:0 meeste kasuks. 
Üldse ei saa ma aru, miks naised nii närvi lähevad ja leiavad, et jube seksistlik on küsida vihaselt naiselt, et kas tal on päevad. Kardo on minult mitu korda küsinud ja muuseas iga kord ONGI olnud 😀 Niiet jah, see on pigem adevaatne küsimus, mitte solvang, leian mina.
Aga kas teie muutute mõnikord päevadega vihasteks psühhideks?
46 kommentaari
ma peaksin ütlema,et päevad vasta ei aita mitte midagi,kui 10 ibuprofeeni korraga sisse kulistada ja siis olla vaikselt rahulik aj kui
järgi ei anna ,siis teist samapalju otsa,küll mõõda läheb,uskuge mind
Lihtsalt pean jagama seoses päevadega oma tuttava kildu. Õhus oli poistel naiste teema (noh nagu ikka ju jooki saadakse & ma
olin ainuke neiu seltskonnas keda sellised jutud ei häiri ehk lasti hoogsalt minna) ning mingil hetkel ütles mu tuttav naiste kohta,
et ta ei usalda asju, mis veritsevad nädal aega ja maha ei sure. Tee mis tahad aga naerma ajas koledasti. Eks seal vist tsipake tõtt
ka sees ole 😀
Püha taevas, seda postitust ja neid kommentaare lugedes mõistan nüüd, miks mu elukaaslane meie suhte alguses ettevaatlikult
küsis, et ega ma päevade ajal hulluks ära ei keera ja kergendatult ohkas, kui ütlesin, et üldse mitte. Tal olla vist üks eks ka täiesti
ära keeranud sel ajal, vägivaldseks muutunud jne. Mul on meeletud krambid ja muud jamad küll sel ajal, aga mingiks fuuriaks või
pisarakoseks pole kunagi muutunud. Koosoldud kahe aasta jooksul pole mees kordagi ise aru saanud, et mul need külalised
parasjagu platsis on olnud 😀
käisid tlns mingil ainete peol
reivimas v see mingi perekooli
kuulujutt jälle? 😀
Ma selle hetkel aktuaalse postituse
alla ei hakka üldse üritama, seal on
vaid kari naisi, kes mingisuguseid
juukseharju tahavad. Aga minul on
hoopis teistmoodi palve-küsimus.
Nimelt, oled nüüd abielus olnud juba
tugevad kuu aega. Kuidas emotsioonid
on? Kas käib närvidele, et kõik
noorpaaristaatust justkui nina peale
viskavad või on elu veel rohkem lill,
kui varem oli? Kas muutus ka midagi
pärast seda, kui asi ametlikuks sai?
Ja kas dokumendid on vahetatud –
kirjelda seda saagat ka?
Miks küsin? Sest olen isegi vähest
aega “aus naine” aga see esimene
abielukuu ei olnud üldse selline nagu
oleksin arvanud. Mingisugust
mesinädalateperioodi meil justkui
polnudki, minul vähemalt mitte.
Tegime oma pisukese reisi ära ja
argielu jätkus. Kuid hinges kripeldab
justkui peaks ikkagi tunne midagi
suurt ja erilist olema. Olen ka
netiavarustes tuhlanud ja huvitavaid
artikleid leidnud (nt. see
http://apracticalwedding.com/2010/12/reclaiming-wife-no-honeymoon-phase/)
ja sain õnneks kinnitust, et
tegelikult on see päris normaalne,
kui pole mingisguseid ülevoolavaid
emotsioone ega suurt erilist tunnet.
Kuid sõprade “wink-wink, nudge-nudge”
selle kohta, kuidas noorpaar
kindlasti seitse korda päevas seksib
ja igasuguse muu lõbuga tegeleb
tekitab siiski mõningal määral
komplekse. Huvitav oleks lugeda,
kuidas Sinul (ja Su blogi
külastajatel) abielueluga kohanemine
läinud on!
Tean, et Sa analoogsel teemal juba
kirjutasid vahetult pärast pulmi,
kuid põnev oleks muljeid nüüd lugeda,
kui veidi rohkem aega möödas.
PMS kestab mul 2 nädalat. Ennem rohtude kasutamist olin iga kuu 2 nädalat ehk poole ajast: kurb, ärev, väga keregsti
ärrituv, unetu (magasin paari tunni kaupa ja nägin enamasti õudukaid). Lisaks peavalud, lihase valud, iiveldamine ja
tundlikud rinnad. Peale rohtude võtmise loobusin kohvist, sest see muutis mu veel tujukamaks (jõin 4-5 tassi päevas).
Hakkasin regulaarselt trenni tegema (jõusaal + jooga) ja tihedamini toituma, sest pikad pausid söögikordade vahel tegid
mu samuti tujukamaks. Esimese kuu jooksul ei tundnud, et trenni tegemine midagi muudaks oluliselt. Olin veel rohkem
väsinud. Aga praegu tunnen, et väiksed muutused kokku annavad päris palju parema enesetunde.
Kõige raskem oli aru saada, mis minuga toimub. Nii palju erinevaid sümptomeid, mis kestsid nii pikalt. Teiseks –
teadvustamine, et mul on PMS, Ja see on haigus. Mitte tuju või halb iseloom või põhjus käituda nagu jobu. Ning
kolmandaks – sellest rääkimine. Me kõik julgeme öelda ülemusele, et mul on gripp ja ma ei saa tööle tulla. PMS-i ja
depresiooniga on asi keerulisem.
Mõned näited sellest kui hulluks mu ärevus läks: ma ei julgenud pimedas väljas käia, last mitte kellegi hoolde jätta, iga
sõjauudis või astronoomia teemaline uudis ajas nutma, inimesed näisid halvad ja koledad ja rumalad. Lastega juhtunud
õnnetustest lugemini ajas samuti nutma ja mitu päeva ei suutnud millestki muust mõelda. Meeletu hirm kõige ees väsitas
nii kohutavalt.
Mind ajab ka kurjaks, et kui natuke
millegi peale pahaseks saan siis
pakutakse esimese variandina “päevad
on vä”? Noo ma võin ükskõik, mis
teisel masekapäeval olla sama
emotsionaalne, kui siis kui päevad.
See, et vahepeal see masekapäev
päevadega kokku langeb pole mingi
näitaja. Ma üldjuhul päevade ajal ei
ole kuidagi tujukam vms .
See tujuteema peaks tulema hormoonidest. Nii palju kui ma aru saanud (mul bioloogia ei olnud 5 koolis nii et vb valesti meeles
nüüd 😀 ), siis päevade ajal meil östrogeeni (naissuguhormooni) tase langeb ja testosterooni (meessuguhormooni) tase tõuseb. St
sellisel ajal on naiste hormoonid väga sarnased sellele nagu meestel nad on, tehkem sellest siis igaüks omad järeldused.
Endal kunagi tuju kiskus päris halvaks enne päevi, aga tol ajal olin ma üldse väga tujukas ja võisin suva ajal ka saada raevuhoo
mingi täiesti totra pisiasja peale. Õnneks vanusega sellist jura aina vähemaks jäänud, elu kohe rahulikum. 😀 Kusjuures ma arvasin
et ma kunagi olin täismaniakk, aga kui siin kommentaare loen, siis ma veel üks rahulikumaid tundun.
Aa ja see küsimus “Kas sul on päevad väää” on üks viis kuidas tropid üritavad naistel suud kinni panna kui naisel on tegelikult
sellel hetkel vb täielik õigus pahane/endast väljas olla.
Oojaa, mul juba kolmas päev sedasi, nii ootan
juba et algaksid juba :’D
Hahahaha, ja ma arvasin, et mo mees on peast soe “mis sul viga on? päevad hakkavad või”..Aga
jahm tõsi ta on , vahest keerab ikka korralikult ära iga teine asi ajab närvi 😀 , teine kord jälle
nagu polekski midagi ..
Ma olen tõeline kaksik, kunagi ei tea mis ees ootab.
Eriti tigedast füürerist malbe näitsikuni.
Mõnikord ei tõuse voodistki, teinekord ei saa arugi, et
midagi toimuks. 😀
Misasi see adevaatne on, Mallukas???
adekvaatne vast ikka
Sul tekstis ju: adevaatne
ju siis näpukas, hull probleem
Sul neid ,,näpukaid,, ikka kole palju igas kirjutises! Kas ei peaks enne loo avaldamist teksti üle kontrollima…seda
enam, et see su igapäevane töö ju, tööd tuleb teha korrektselt! Kena päeva! 🙂
anna menti mind, kui ei meeldi midagi
Rahune maha. Päevad on v? 😀
Ütleme siis nii, et paari päeva jooksul on vast Eriti emotsionaalseid postitusi oodata 😛 ;)…Ootan põnevusega 😀
Aga see Taak on meil naistel Kõigil kaelas..seega Hi Five ja peame vastu ;)…mehed meie kõrval ehk ka 😉
Seda ma arvasingi, kui see peki teema oli, et sul hakkavad üsna pea päevad. 🙂 Tundus kuidagi tuttav meeleolu 🙂 🙂
Minul olid isegi nii hullud valud et
puudusin pidevalt koolist, 1 aasta
veerand aega olin ainult kohal.Ja ainsa
tasuva töö ajal Soomes maasikaid
korjamas ka see aeg ma tööl ei
käinud.Vaid lebasin voodis valuvaigistite
all.Ja seal oli mehi ka ja kõik said aru. 🙁
Aga samas olen ka ülitundlik ja elan ka
väikest kaalutõusu raskelt üle mis enne
seda ja siis olen terve maailma peale
vihane.Õnneks see läheb mööda. 🙂
Ma olen päevade ajal kohutavalt emotsionaalne, pisarad iga asja peale silmas või siis iga väike asi tundub provokatsioonina ja
lähen kohe põlema, lisaks meeeeeletud valud. Siin on mitmed maininud pille, et need justkui tõmbasid tujud tagasi. Enda
kogemusest võin öelda, et eeeee…. ei, pigem läks kordades hullemaks. Valud kadusid ära, aga emotsioone oli mul sel ajal vaid
kaks- ma kas olin raevus (ja tõesti raevus, mitte lihtsalt halvas tujus) või siis lohutamatult kurb. Ükskord hakkasin nutma
sellepärast, et mees jäi enne mind magama, mis ilmselgelt tähendas, et ta ei armasta mind enam, teinekord viskasin vihast
šokolaadi vastu seina kui mees läks tsikliga sõitma ja mind kaasa ei kutsunud, kolmas kord sõitsin tööle ja hakkasin trollis
nutma, sest ma pidin vara hommikul tööle minema ja see oli nii ebaõiglane jne jne jne 😀 Igatahes suutsin oma mehe nii ära
hirmutada, et kui ma hiljuti mainisin, et äkki peaks uuesti pillide peale üle minema, siis seal tuli väga kiire EI, pole vaja 😀
Mina lihtsalt heldin iga asja peale. Masterchefis keegi ei saa hakkama – nutan. Saab hakkama – nutan. Reklaam – nutan. Raamat –
nutan. Ja ise samal ajal mõtlen, et jeeeebus küll, ära ole nii sentimentaalne 😀
nädal enne päevi tekivad mõned vistrikud nagu puberteedil, kuid see aeg on läbi vanusega mõeldes. aga hormoonid.
vahel ikka tujutsen, nutan, krahman mehele..aga ta on harjunud sellega. “et tal jälle päevad tulemas jms teab ta öelda.
vahel isegi tal tuleb mõni vistrik näole samal ajal minuga. ühte kasvand:P:D
kuid viimased a on menstruatsiooni algus väga valulik ja ruttu saab läbi samas. ning vahel võtab minestama või liikuda ei saagi.
kehal on halb.
Minul mingeid valusid pole, ei saagi aru, et nüüd miskit toimuma hakkab. Mõnes kuus, mõnel päeval olen rahutu, aga sellist asja, et
naiskoletiseks muutun pole olnud 😀 Pigem just tekib hull seksiisu…katsu siis rahulikult normaalne olla, kui näed välja nagu kiimas
kass jooksuajal 😀
Mnjaa, tuttav tunne. Ise elasin sama seisundi nädal tagasi üle, ainult tunduvalt hullemini. Nutsin ja naersin korraga, sõimasin
meest ja koera ja kui keegi teepeal ette jäi, valasin selle ka sõnarahega üle. Kuna alles peaaegu kaks kuud tagasi sai minust ema,
siis ei osanud sellist tujude kõikumist päevadega enne seostada, kui asi käes. 😀
Ma pole mitte kunagi sellest lausest aru
saanud. Minu meelest oleks umbes sama
küsida, et kas sul roosad trussikud täna v 😀
Eks elu jooksul on ikka küsitud ja vastupidiselt
sinule, mul pole kunagi old sel ajal 😀
Näide eelmisest kuust, paar päeva ennem
algust. Mees tuli töölt, pani plätud esikusse
nurka, mitte matile. Mina hakkasin nutma
selle peale. Önneks on ta mul nii rahulik, nagu
Indrek (Pilvede all) ja ütles sellise madala
rahuliku häälega: “Naine. Sul hakkavad
päevad.”
Mul sama jama. Umbes 5 päeva enne viskab katuse
pealt ära, siis tulevad veel tervisehädad-migreen,
iiveldus, kõht Lahti, emakas krampis, seljavalu,
kõhuvalu. Esimene päevade päev on kõige hullem.
Funktsioneerida on täiesti võimatu. Mul tulevad nad
ikka eriti raskelt. Praegu peangi nõu endaga ja mõtlen,
kas pills proovida. Kuigi Neil jälle omad kõrvalnähud…
Oiii nii tuttav teema! Hea lugeda ,et ma ei ole ainuke. Sel perioodil on kõik maailma emotsioonid minu sees ja tegelikult on see
üsna kurnav. Ma nutan, naeran, olen vihane, solvunud, siis rõõmus, siis jälle vihane jne. Nt üks kord ajas mind maruvihaseks see,
kui mina keetsin hommikul mulle ja oma teisele poolele putru. Ja tema ei tulnud seda kohe sööma, mina aga tahtsin, et ta sööks
seda koos minuga KOHE, siis olin vihane, maurasin, kuni ta küsis ,et mis lahti on. Ma siis seisin keset kööki ja karjusin nuttes ,et
see puder jahtub ju äraaaaaaa!!!! Nagu see oleks eluküsimus olnud. No see on vaid üks näide, milliseks võib inimene muutuda, kui
on külalised käimas. Kohutav! Normaalses olekus olen ma talle öelnud ,et kingin talle kunagi medali, et ta suudab (suhteliselt)
stoilise rahuga mind taluda 🙂
Ma muidu nagu polnud kunagi arugi saanud,aga ûhe
kutiga hakkas see pihta. Nàdal ennem keerasin tàiesti
àra. Nii armukadedaks ja igast pisiasjast tômbasin
sellise draama vàlja,et johhaidii?nàdal hiljem palusin
vabandust,et selline idikas oli ja ûkskord pani ,et kûll on
tore,et sa back to normal oled,et nûûd saab normaalselt
rààkida sinuga ?
Oojaa, päevad ja tujumuutused. Ma ei tea isegi mille peale
ma turtsun, aga põhjuse leian alati. Hetkel kolmas päev
ülis*ta tujuga. ?
Minu oma ütleb mulle koguaeg : Ära ela viha/paha tuju minu peal välja, mina pole süüdi, et sul päevad on 😀
Mind kusjuures ajab see jaa vihaseks, kui nii küsitakse, sest mul ei ole kunagi päevade ajal mingeid tujumuutusi ega kõhuvalu ega
muid asju, ilmselt mul lihtsalt tohutult vedanud, et igasugu sümptomid ära jäävad. 😀
sama siin 😀
Oooo jaa, tean, mis sa tunned 🙂 sel ajal hoiavad kõik must eemale, isegi pubekast poeg sosistab hoiatusena “hoitke emmest
eemale, tal on PMS” 😀 😀
Enne kui pille võtma hakkasin, olin ka püstihull, aga
rohkem selle suunaga, et kõik ajas nutma. Pillidega on
rahu majas ja emotsioonid tasakaalus. Vähemalt nii
palju, kui minu puhul võimalik. ?
Ma olen kuulnud, et plaastrites pidi kõige rohkem hormoone ka olema?
Ma ei tea, pole plaastrit kasutanud. Aga pillidel
palju häid omadusi, näonaha sain ka korda. ?
Minuga on täpselt sama jama. Ainult selle vahega, et enne päevi olen chill ja siis keeran ära. Isegi kellegi “tere” peale võin
turtsuda niii mis jube 😀
😀
hahaha, jaaa .. mul on täpselt sama teema. Mu vaene mees kes pidi mind kaks kuud taluma .. selles suhtes, et mul oli tsükkel
täiesti paigast ära, kuu jooksul 2 korda päevad, seega 7 päeva periood, 7 päeva puhkus, 7 päeva periood .. ja nii kaks kuud jutti
siis. Ma ei suuda kirjeldada seda raevu mida tundsin sel perioodil. No õnneks/kahjuks tuli välja, millest selline tsüklihäire. Nüüd
saan hormoonravi ja ma olen nagu vana rahu ise . Nii enne päevi kui ka nende ajal 😀
Mul õnneks see emotsionaalsus kestab mingi paar päeva 😀
On ette tulnud küll kahjuks jah. 🙁
Elu vist sellline 😀
Päevad on kökimöki raseduse kõrval. Siis olen ma
püstihull 9 kuud järjest 😀