0
KODU Lapse üles kasvatamine LAPSED Mari

oih

24. juuli 2015

valik-5136043

Lõpuks ometi arvasin ma, et ma olen leidnud põhjuse, miks me pidevalt seapesas elame. Kui tuleb ainult kaks valida, siis ma olen siiani valinud selle rahuliku meele ja terve mõistuse perega koosluses  ja segamini kodu üle põdeda ei viitsi. Kui keegi külla kipub, siis teen küll kiirkoristuse ja pole ka häda kedagi, kui seda teha ei jõua. Õnneks sõbrad ei heida mulle segamini eluolu ette, oleks ka naljakas, kui nad seda teeksid, sest nad on ikkagi mu sõbrad, mitte koristuskontroll või puhtusemendid. Viimasel ajal on mul siiski tunne, et ma olen ka kainet mõistust kaotamas.

Mulle meeldiks küll, kui kodu oleks pidevalt korras, aga see tundub võimatu. Väike Mari, oma esimese sõna saatel, ei lase sellel iial juhtuda! Nii ta jookseb mööda elamist ja korrutab “Oih!” ja valab peotäie kinektilist liiva maha. “Oih!” ja siristab põrandale. “Oih!” nendib ta murelikult, kui ta on kõik kuivained maha hunnikusse valanud. “Oih,” sõnab ta vaid, kui on tassitäie vett oma sahtlisse kallanud. “Oih,” viskab ta mulle mokaotsast, kui ta on poole mähkmevahetuse pealt lahti rabelenud, minema jooksnud ja siis oma kakase tagumendiga diivanile/põrandale/vaibale istub. “Oih, oih, oih!”

For god sake, Mari, kui sa nii murelik oled, siis miks sa loobid kõike laiali? Miks sa jooksed kakasena ringi? Miks sa pissid põrandale? Miks sa loobid oma toitu põrandale. Mis paganama oih 😀

Õnneks ma mingi paaniline korramaniakk ei ole, mõni teine saaks sellise rahmeldisega vist südari ja ainult küüriks. Mu põhimõte on see, et sita peaks nagu ära koristama, söödava kraami sööb Milvi ära ja liiva saab harjaga diivani alla pühida, sest mu tolmuimeja ei tööta ja kühvlit ma kunagi ei leia.

Asi mida ma aga ignoda EI saa, on see, kuidas Mari viimase nädalakesega on muutunud nii mega emmekaks, et ma ei teagi kohe mida teha. Enamasti just siis, kui mul on hästi kiire. Siis ta lihtsalt ripub mu jala küljes, klammerdub mu riiete külge ja lihtsalt ägiseb. Isegi ei nuta, vaid niisama kaebleb. Ja tahab olla AINULT süles. No elusees pole sellist asja veel olnud, aga näedsa, nüüd tuli see õnn ka meie õuele.

Niiet ma teen süüa, rohin, pühin liiva diivani alla, viin Milvile süüa, keedan kohvi, vaatan telekat ja blogin, laps muudkui süles hängimas, või vigisedes jala küljes tsillimas. Miks ometi?! Piinlik tunnistadagi, et paar korda olen isegi ärritunud ja ennast vannituppa lukustanud ja näpud kõrva toppinud. Jeesus küll, mida sa ometi röögid mu peale, kallis inimene?!

No aga mis üle jääb. Kahmad ta jälle kaenlasse, kus tal avaneb mugav võimalus mulle otse kõrva häliseda ja elad edasi. Aga noh, mitte just kõige selgema mõistusega. Nii et seda mul pole ja puhast kodu ka pole, järgi jääb ainult mu armas perekond ühes kõigi loomadega.

Tahaks loota, et selline faas möödub sama kiiresti, kui see tuli, sest natukene raske on sellega elada. Kui ma tahaks, et keegi mulle pidevalt kõrva karjuks, siis ma elaks ikka veel oma vanematekodus 😀

Aga kui teie ülalolevalt pildilt kaks valima peaksite, siis millised need oleks? 

Photo on 24-07-15 at 09.31 #2

Ma siin niisama blogimas, laps seljas istumas

Loe ka neid postitusi!

47 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Karmen 28. juuli 2015 at 11:47

    Hihi, ma mäletan nii hästi, kui Mari oli pisem ja sa kurtsid, et ta nii iseseisev (mitte, et nüüd ei oleks) aga et ei taha üldse kallistada
    ega musitada 😀 nüüd teeb kõik kallid topelt tagasi 😀

  • Avatar
    Vasta Kristi 26. juuli 2015 at 15:08

    See memmeka värk on igal lapsel
    mingil ajal. Mõnel rohkem, mõnel
    vähem, mõnel kauem, teisel lühemat
    aega. Ealine iseärasus siis 🙂 Aga
    Good moms have sticky floors, dirty
    ovens and happy children 😉

  • Avatar
    Vasta PaljuTahadSittagiEiSaa 25. juuli 2015 at 23:11

    T Ä H E L E P A N U P U U D U S ! ! !

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 26. juuli 2015 at 09:18

      Sul või? pöördu siis kuskile 😀

  • Avatar
    Vasta Gerli 25. juuli 2015 at 19:50

    On selline ütlus, kui kodu on koguaeg korras, siis on naine rahuldamata 😀

  • Avatar
    Vasta kd112 25. juuli 2015 at 00:00

    mul on mees puhtusemaniakk ja minust kui eluaeg parajas seapesas elajast on ta teinud minu mõistes väga puhta ja korraliku
    inimese. Parimad sõbrad ei tunne mind äragi, rääkimata perekond. Hetkel olen oma päritolupere kõige “korralikum”. Aga
    mehel on sellest vähe. Kuigi kohe 3-ne ja 1 a 7 kuune kodus ja teen ka kodus arvutiga tööd ja tegelen lastega ja KORISTAN
    muudkui! Ikka leidub majas mõni käterätik, mis ideaalselt ei ripu ja teelusikas, mis ei asu õiges kohas, mõni tolmukübe või lausa
    ämblikuvõrk (krt nad toimetavad kiirelt!) ja koguaeg pidavat “kõik kleepuma”. Pole ka ime, kui 2 marakratti ohjeldamatult
    igast asju maha valavad jne… Mina hullun, mees veelgi enam – sai ametlikult diagnoosiks “depressioon” ja sööb tablette. Sellest
    suures osas, et kodu pole kui “labor”. Minu mõistes enam-vähem on. Issand! Ma tahaks leplikumat meest! PS koristajat ei tohi
    ka pidada (vanasti mul oli kui üksi elasin) kuna siis “kaob kodutunne ära kui võõras inimene toimetab”… aga sellest poleks ka
    enam kasu palju, kui need 2 marakratti suudavad 17 x päevas koristaja töö nullida…

  • Avatar
    Vasta Fänn 24. juuli 2015 at 17:31

    Njaaa… Miks ma lugesin, et sa
    Milvile kohvi keedad?! 😀 😀 😀

  • Avatar
    Vasta Banaan1 24. juuli 2015 at 16:52

    Tere, kas lapsel ei või tähelepanupuudus olla, keelata sa eriti ei viitsi, reegleid pole, äkki on ta kõik lollused ära proovinud, et
    natuke sinu tähelepanu saada, seda enam, et sa ka tööl käid, kodus kirjutad jne. Lihtsalt mõte. on jäänud kõlama, et ta ikka üksi
    peab tegutsema ja mängima ja ehk ta on nüüd aru saanud sellest ja tunneb puudust kellestki, kellelt õppida kaa midagi oleks (nt
    raamatute juurde lugemine ja seletamine v pusle kokku aitamine). V anna talle tolmulapp kätte las koristab koos sinuga, siis ei
    kasva temast selline korda mitte tagaajav naisterahvas.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 24. juuli 2015 at 17:24

      Tere, ei või.

  • Avatar
    Vasta B 24. juuli 2015 at 14:27

    mul hoopis see jama, kui keegi ütleb/Mainib/käseb koristada siis lähen väga vihaseks ja ei taha üldse koristada, aga kui mul juba
    nädal aega toad seapesad on siis tahan küll koristada!

  • Avatar
    Vasta Mari 24. juuli 2015 at 12:05

    Mina olen hull korra armastaja, aga mul on kodus kaks armast marakratti ja no see kõik ajab juhtme ikka väga sassi. Käingi päev
    otsa ringi ja ainult koristan, sest kaks väikest last + mees suudavad ikka sekunditega kõik segamini ajada. Tihti leian end laps süles
    tolmuimeja või koristuslapp käes. Mõnipäev mõtlen, et aitab, pole mõtet koristada kui mõni hetk hiljem on kõik jälle segamini.
    Aga ma ei suuda, ma lihtsalt ei suuda istuda segamini toas see ajab mu hulluks. Seega olen ma kindlasti sunnitud tegema kaks
    alumist valikut, kuigi teinekord jätaks selle puhta kodus parem välja, aga iseloom seda ei luba.

  • Avatar
    Vasta J 24. juuli 2015 at 11:31

    Soovitan sul lugeda seda raamatut:
    http://raamatud.print.ee/?sisu=6&raamat=118
    Ära lase end pealkirjal ehmatada, üldse ei taha öelda,
    et Marist väike türann kasvab – lihtsalt üks hea
    lugemine igale lapsevanemale. Seal ka veidi juttu
    sellest küljes rippumisest.
    Aga pahandustest rääkides – Mari on juba küllalt vana,
    et teda kasvatama hakata. Tema ei tea mis on
    lubamatu – sina pead talle seda õpetama. Tihtipeale on
    nii, et vanemad peavad lapsi “titamaks” kui nad
    tegrlikult on. Eriti kui nad veel ei räägi. Mari tundub
    väga nutikas ja saab tglt kõigest hästi aru aga nendel
    oih tegudel peavad ka tagajärjed olema. Praegu on
    ainuke tagajärg, et sina saad jälle koristada 😀
    Aga noh muidu oli hea lugemine ja Mari armas
    krutskeid täis iseloom teeb just need blogipostitused
    nii säravaks ja ägedaks 😉

  • Avatar
    Vasta B 24. juuli 2015 at 11:28

    Sanity ammu läinud, puhas kodus ja lapsed ja loomad ja mees veel alles 😀

  • Avatar
    Vasta BB 24. juuli 2015 at 11:01

    Okei see on juba masendav,juba mitmes
    inimene räägib kuidas tema lapsel
    periood on,et ripub küljes ja tahab
    süles olla..AGA minu kahesel on küll
    savi 😀 Ma koguaeg räägin talle,et ta
    ka emmekas oleks ja istuks kasvõi
    minuti süles mul,aga ei 😀 kui ta
    sülle võtan paneb kisades minema,et
    jumala eest rohkem ei puutuks 😀 what
    nagu….ma tahan ka emme perioooodi 🙁

  • Avatar
    Vasta LILI 24. juuli 2015 at 10:33

    Pole minu laps, ja pole minu probleem ka, aga kas sa ei arva, et kunagi, kui Mari vanem on võib ta tunda häbi selle üle mis sa
    temast kirjutad? Pissib põrandale ja sööb kassi kakat jne. See on küll loomulik laste juures, aga ma arvan, et Marile ei meeldiks kui
    teda koolis või kuskil mujal sinu jutu pärast norima hakatakse.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 24. juuli 2015 at 10:35

      Vastuseks su küsimusele – ei arva.

      • Avatar
        Vasta Jaana 27. juuli 2015 at 21:57

        Jep, Mari tulevased klassikaaslased
        praegu surfafad Malluka blogis ja
        otsivad mõnitamismaterjali. Raudselt
        kohe!

        • Avatar
          Vasta Jaana 27. juuli 2015 at 21:58

          Surfavad***

  • Avatar
    Vasta P 24. juuli 2015 at 10:30

    Selle jonni ja kaelas rippumisega oli
    minu meelest mingi selline meetod, et
    last tuleb natuke nö ignoda. Ehk siis
    ei reageeri negatiivsele käitumisele
    sülle võtmise või lohutamisega. Tuleb
    lapsele selgitada, et kui jonnib ja
    halvasti käitub, siis sülle ei saa ja
    kui jonnimine läbi on, siis saab.
    Kahene on võimeline aru saama,
    käituvad küll nagu ei saaks, aga
    tegelikult saavad ikka küll aru
    sellest, mis on ja mis ei ole
    aksepteeritav. Kogu see asi võtab
    aega, aga kindlasti pikas
    perspektiivis säästab sind ennast
    rohkem kui see, et laps ripub kuni
    4nda eluaastani sul kaelas. Tähtis on
    olla kindlameelsem kui laps ise,
    niimoodi saab ta pikapeale aru, et
    sina oled see kes reegleid teeb,
    mitte tema. Igaljuhul loodan, et
    Maril on lihtsalt selline faas, mitte
    ei ole käes see terrible two 😀

  • Avatar
    Vasta Kaidi 24. juuli 2015 at 10:11

    Aga Mina näiteks olen SALASITARATAS 🙁 !
    Abikaasa armastab väga puhtust ja laste ees
    Hakkab kuidagi piinlik kui toad sassis !
    Kui ma kodus üksi paar päeva , võin korralda
    Sellise kaose, et endal hakkab ka paha (selline eriline oskus kohe mul )
    ,aga kui tean,
    Et keegi koju tulemas teesklen, et olen hull korraarmastaja ja
    Teen hambaid krigistades kõik korda 🙂 !

  • Avatar
    Vasta Sandra 24. juuli 2015 at 09:46

    Loomi mul pole. Kaks last küll. Aga olen üsna samas seisus , et .. ega ma ei viitsi koristada. Pean ka tunnistama ,et mind ei häiri
    segadus eriti. Asi polegi nagu laiskuses , aga lihtsalt.. mind ei häiri. Aga kui tuleb see koristamise tuhin peale, siis läigib kõik nii
    ,et võiks ka põrandalt süüa. Kuna olen suurema osa ajast lastega üksi ( 2nädalat) ja õhtuti olen tavaliselt üliväsinud … siis piisab
    ühest täiesti lambi sõnast, mis võiks mu endast välja ajada ja öösel saab koristatud vähemalt köök,elutuba,vannituba ja wc.
    Hommikuks jäävad veel lastetuba ja minu magamistuba. Siis on mõnda aega jälle hooleta 😀 . Ma vist koristangi kõige rohkem
    vihahoos ja just öösiti. Seega kodu korrashoidmine ei ole minu jaoks prioriteet. 😀

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 24. juuli 2015 at 10:03

      Haha, mul sama asi, et kui vihastan, siis koristan 😀 aga kahjuks ma vist ei vihastu piisavalt tihti 🙁

      • Avatar
        Vasta Kerlin 24. juuli 2015 at 10:39

        Ma koristan ka kui vihastan – seejuures väga
        efektiivselt ja kiiresti.

        See seljas ja küljes ripumise periood tuleb sellest,
        et u 2 aastasena hakkab laps aru saama, et ema ja
        tema polegi üks ja sama isiksus ja see tundub
        hirmutav. Lapse jaoks on see periood parim üle
        elada kui hoida teda võimalikult palju süles kui ta
        tahab. Pidev ignoreerimine tekitab halbu
        emotsioone ja väärtusetuse tunnet.
        Aga kui kopp ees siis on parim tõesti kasvõi
        natukeseks teise tuppa minna.

  • Avatar
    Vasta Vaike 24. juuli 2015 at 09:41

    Karta on, et kui ma ükskord mehele peaks saama, siis ma kupatan ta oma tolmulapiga õige pea jälle minema. Mida saadanat,
    leivapuru söögi ajal taldriku peale ajama??????? 😀

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 24. juuli 2015 at 09:42

      tule vehi siin ka oma tolmulapiga, luban mitte leiba süüa 😀

      • Avatar
        Vasta Vaike 24. juuli 2015 at 09:46

        Hahaaaaa 😀

  • Avatar
    Vasta Aka 24. juuli 2015 at 09:36

    Mul on siiani õnnestunud kahe lapse kõrvalt elamine
    puhas hoida…aga ma kodune ka alles 🙂 isegi aias
    jaksan suuremad tööd ära teha :p aga no vahel lihtsalt
    ei viitsi pesta ja kraamida….siis pühin suure sodi kokku
    ja valma :p aga õnneks meil emme periood möödas
    jälle…nüüd on issi väga IN…ja kui veel vanaema
    läheduses on, siis pole emme ja issi enam üldse
    olemaski :p

  • Avatar
    Vasta Helina 24. juuli 2015 at 09:35

    Minu kahene muutus kohe peale oma sünnipäeva 4. juunil virisevaks,jonnivaks,öösel ärkas unepaanikates ja tahtis ka pidevalt
    kaisutamist.Ja kõige hullem,ta käib ilusasti potil, aga tegi (see kestis umbes 3 nädalat) siis kogu aeg oma hädad püksi või
    põrandale.Olin juba paanikas,et mis toimub,mis mu inglist on saanud.Käisime 2. aastase vaktsiinil ja siis see selgus: meie tibul
    tulevad 2 purihammast.Nüüd nad väljas ja laps tagasi normaalne 🙂

  • Avatar
    Vasta konn 24. juuli 2015 at 09:03

    Juba mitmes postitus kirjutad sa kinektiline liiv, tegelikult on kineetiline liiv!

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 24. juuli 2015 at 09:11

      krt, ma veel mõtlesin, et nüüd kirjutan õigesti 😀 ma ei viitsind tõusta, et vaadata ka, kumb ta on.

  • Avatar
    Vasta Pille 24. juuli 2015 at 08:46

    Mul tütar saab septembris 2 ja
    hetkel sama seis. Absoluutselt
    mitte midagi ei saa teha. Ainult
    süles või ripub jala küljes. Varem
    leppis issiga aga nüüd olen ainult
    mina. Päris jube…

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 24. juuli 2015 at 09:07

      Õnneks Maril veel oleneb see meeleolust, millega ta ärkab 😀 Mõnikord ärkab ja on juba heas tujus, siis nii väga ei ripu ka. Aga kui juba ärgates kehva olla on, siis kindel laks, et elab surmani seljas 😀

  • Avatar
    Vasta heq 24. juuli 2015 at 08:45

    Tahtsin juba ammu kirjutada, et nii
    tore on lugeda, et sul on loomad,
    laps ja kodu pole alati ideaalses
    korras ning sa julged seda vabalt
    tunnistada 🙂 Ma ise kipun vahel
    liialt stressama kui midagi on
    segamini ja siis üritan ka sisendada,
    et kõik ei peagi olema perfektne ning
    jätma sellist muljet nagu meil kedagi
    ei elakski 😀 Lapsel, loomal ja
    tegelikult ka mehel pole vahet, kas
    kõik on perfektselt puhas või on
    natukene segadust ja tolmu kodus….
    Pigem olen märganud, et kaasa on
    rõõmsam siis kui tuleb koju, mina
    diivanil ja beebi süles ning
    tunnistan rõõmsal meelel, et ma
    tõesti ei jõudnud midagi teha kui et
    tuleb koju, kõik läigib, aga mina
    kurnatud ja tusane, sest lisaks
    kõigele muule mässasin päev otsa
    koristamisega ning stressasin tolmu,
    puru jms pärast 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 24. juuli 2015 at 09:07

      Ah, ma ei ole iial näinud põhjust, miks ma peaksin varjama seda, et ma olen ikka räme segadusetekitaja ja laiskloom. Mis seal ikka, igaühel omad head küljed. Samas olen ma ka näiteks oma töös hea, seega ma teen natsa rohkem tööd ja palkan koduabilise, ka sobiv ju 😀

  • Avatar
    Vasta Helena 24. juuli 2015 at 08:39

    Ma ei suuda segaduses elada. Leian päevas
    selle tund aega koristamiseks ja nädalas korra
    paar tundi, et suurpuhastust teha. Kuid ma elan
    ka 3-toalises korteris, teie elate majas ja seda
    võrrelda ei saa. Õnneks on kõik kolm last
    kannatlikud, kõige väiksem ( 2-kuune) jääb
    kohe magama, kui tolmuimeja võtan, ning
    teised suuremad koristavad juba ise kui ma
    palun. Seega on kõik rahul :D.

  • Avatar
    Vasta Sille 24. juuli 2015 at 08:32

    Valin õnnelikud lapsed, kuna puhtuse hoidmine kahe kahese kõrval on nagunii võimatu ettevõtmine 😀 Muidugi külaliste tarbeks
    koristan rohkem ja nii palju, kui jaksan, koristan ikka igapäevaselt. Peaasi, et nõud puhtad ja jala all just koormatäit puru ei ole.
    Lihtsalt tulebki silm kinni pigistada mõne asja ees ja nautida seda poolt tundi ööpäeva sees, kui mänguasjad on kastis ja
    kraanikauss tühi 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 24. juuli 2015 at 08:36

      Ma siin praegu mõtlen, et kas lähen teen Mariga õues ühe tiiru, või hakkan koristama. Ah, parem lähen õue 😀

  • Avatar
    Vasta Angie 24. juuli 2015 at 08:28

    Minu majas peab valitsema puhtus ja kord, muidu lähen ma hulluks. Ja kui juhtub, et kodu on pikemat aega (loe: 2 nädalat)
    koristamata, siis ma kohe muutun eriti närviliseks ja tujukaks 😀 ja kuna ma olen piisavalt puhtuspervert, siis minu käest juba pole
    võimalik sitase persega minema joosta 😀

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 24. juuli 2015 at 08:30

      Tahaks ka selline inimene olla, võib-olla saaks mina ka siis korras kodus elada 😀

  • Avatar
    Vasta Liisa 24. juuli 2015 at 08:23

    Ülemise ja vasakpoolse olen juba valinud lihtsalt. Korras kodu meeldib, aga ei lähe hulluks sellega. Nüüd on lapsed kaheks
    päevaks vanaema juures ja ma panin eile kõik nende mänguasjad kokku ja ei suuda uskuda, et kõik on juba tervelt 24 tundi olnud
    korras pmst. Ok, koerakarvu ikka hõljub siin-seal ja kindlasti võiks üldse mingi suurpuhastuse ette võtta, aga no nii
    põhimõtteliselt. Ma ei astu kogu aeg klotside ja väikeste džungliloomade otsa ja ei korja diivanil kanni alt mudelautosid. Ja krt
    kokkuvõttes on selline tunne nagu oleks lastest ilma jäänud, isegi nagu tahaks, et keegi tuleks ja kõik mänguasjakastid põrandale
    tühjaks kallaks lihtsalt sellepärast, et see teeb nii toredat häält.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 24. juuli 2015 at 08:38

      Ma mõnikord ka mõtlen, et mida kõike ma teeks, kui ma oleks üksi kodus. Arvatavasti siiski lamaksin 😀

  • Avatar
    Vasta Kätlin Potter 24. juuli 2015 at 08:20

    Ma siin jäin veel mõtlema, et ma olen vist kohutav inimeseloom aga isegi mu küülik “kuulab sõna” 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 24. juuli 2015 at 08:21

      Vot kui tore siis

      • Avatar
        Vasta Kätlin Potter 24. juuli 2015 at 08:42

        Noh ei tea ju kui tore, loodan siiski, et ka minu loom ja laps on õnnelikud.

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 24. juuli 2015 at 09:13

          No miks ei peaks olema 😀

  • Avatar
    Vasta Kätlin Potter 24. juuli 2015 at 08:13

    Mul lihtsalt lapsega vedanud mul on laps, koduloom ja puhas kodu 😀

  • Avatar
    Vasta O 24. juuli 2015 at 08:12

    Ole mureta, see faas möödub üsna pea. Valiku
    kohapealt on õigem ikka õnnelik laps st ka rahul ema.