oih

Lõpuks ometi arvasin ma, et ma olen leidnud põhjuse, miks me pidevalt seapesas elame. Kui tuleb ainult kaks valida, siis ma olen siiani valinud selle rahuliku meele ja terve mõistuse perega koosluses  ja segamini kodu üle põdeda ei viitsi. Kui keegi külla kipub, siis teen küll kiirkoristuse ja pole ka häda kedagi, kui seda teha ei jõua. Õnneks sõbrad ei heida mulle segamini eluolu ette, oleks ka naljakas, kui nad seda teeksid, sest nad on ikkagi mu sõbrad, mitte koristuskontroll või puhtusemendid. Viimasel ajal on mul siiski tunne, et ma olen ka kainet mõistust kaotamas.

Mulle meeldiks küll, kui kodu oleks pidevalt korras, aga see tundub võimatu. Väike Mari, oma esimese sõna saatel, ei lase sellel iial juhtuda! Nii ta jookseb mööda elamist ja korrutab “Oih!” ja valab peotäie kinektilist liiva maha. “Oih!” ja siristab põrandale. “Oih!” nendib ta murelikult, kui ta on kõik kuivained maha hunnikusse valanud. “Oih,” sõnab ta vaid, kui on tassitäie vett oma sahtlisse kallanud. “Oih,” viskab ta mulle mokaotsast, kui ta on poole mähkmevahetuse pealt lahti rabelenud, minema jooksnud ja siis oma kakase tagumendiga diivanile/põrandale/vaibale istub. “Oih, oih, oih!”

For god sake, Mari, kui sa nii murelik oled, siis miks sa loobid kõike laiali? Miks sa jooksed kakasena ringi? Miks sa pissid põrandale? Miks sa loobid oma toitu põrandale. Mis paganama oih 😀

Õnneks ma mingi paaniline korramaniakk ei ole, mõni teine saaks sellise rahmeldisega vist südari ja ainult küüriks. Mu põhimõte on see, et sita peaks nagu ära koristama, söödava kraami sööb Milvi ära ja liiva saab harjaga diivani alla pühida, sest mu tolmuimeja ei tööta ja kühvlit ma kunagi ei leia.

Asi mida ma aga ignoda EI saa, on see, kuidas Mari viimase nädalakesega on muutunud nii mega emmekaks, et ma ei teagi kohe mida teha. Enamasti just siis, kui mul on hästi kiire. Siis ta lihtsalt ripub mu jala küljes, klammerdub mu riiete külge ja lihtsalt ägiseb. Isegi ei nuta, vaid niisama kaebleb. Ja tahab olla AINULT süles. No elusees pole sellist asja veel olnud, aga näedsa, nüüd tuli see õnn ka meie õuele.

Niiet ma teen süüa, rohin, pühin liiva diivani alla, viin Milvile süüa, keedan kohvi, vaatan telekat ja blogin, laps muudkui süles hängimas, või vigisedes jala küljes tsillimas. Miks ometi?! Piinlik tunnistadagi, et paar korda olen isegi ärritunud ja ennast vannituppa lukustanud ja näpud kõrva toppinud. Jeesus küll, mida sa ometi röögid mu peale, kallis inimene?!

No aga mis üle jääb. Kahmad ta jälle kaenlasse, kus tal avaneb mugav võimalus mulle otse kõrva häliseda ja elad edasi. Aga noh, mitte just kõige selgema mõistusega. Nii et seda mul pole ja puhast kodu ka pole, järgi jääb ainult mu armas perekond ühes kõigi loomadega.

Tahaks loota, et selline faas möödub sama kiiresti, kui see tuli, sest natukene raske on sellega elada. Kui ma tahaks, et keegi mulle pidevalt kõrva karjuks, siis ma elaks ikka veel oma vanematekodus 😀

Aga kui teie ülalolevalt pildilt kaks valima peaksite, siis millised need oleks? 

Ma siin niisama blogimas, laps seljas istumas