LAPSED LASTEASJAD MARI JOHANNA

enne mees ja siis laps?

25. juuli 2015

Eile toimus väike naistejuttude kogunemine ja täitsa lambist tuli jutuks selline teema, et kumba peaks naine rohkem armastama, kas meest või last. Ma tundsin ennast üsna kehva abikaasana, sest ma olen lugenud mitut artiklit, mis väidab, et esiti peaks naine armastama ikka meest ja laps peaks olema teisejärguline, sest kui mehe ja naise suhe on ideaalne, siis on ka laps õnnelik.

Selle väitega ma muidugi nõustun, et nii ei saa muidugi head elu elada, kui vanemad kogu aeg kaklevad ja kraaklevad. Laps peab loomulikult pealt nägema õnnelikku suhet, sest usun, et täpselt see kooslus, mida laps näeb, saab temale tulevikus väga oluline olema. Olen mitmele lugejale seda öelnud, kui inimesed kirjutavad mulle oma suhteprobleemidest – kaklused, vägivald, alandused, mõnitamine. Kas sina tahaksid oma pojale/tütrele kunagi sellist suhet, nagu sul on? Kui vastus ei, siis ei peaks ka sina selles suhtes olema.

Ma olen väga õnnelikus suhtes ja ma armastan Kardot väga, aga mitte kunagi ei saaks ma öelda, et ma armastan Kardot rohkem kui Mari. Ma isegi ei saa aru, kuidas üks ema saaks öelda, et ta armastab oma meest rohkem kui last? Kuidas? Näiteks kui ma saaksin päästa vaid ühe nendest, siis sorri Kardo, oli meeldiv sinuga koos olla, aga nagu öeldakse, kergelt tulnud, kergelt läinud :D

Kuskil foorumis ütleb mingi Annake: Õige oleks vist nii, et mees on naise jaoks nr. 1 ja lapsed nr.2. Sest kui vanemad saavad omavahel hästi läbi on ks lapsed õnnelikud. Mees ja naine on perekonna alus, lapsed alusele külvatud vili.

No misasja. Kas siis vanemad ei võiks läbi saada ja olla õnnelikud oma lapsi rohkem armastades, kui teineteist. Ma kunagi uurisin Kardolt ka, et kumma ta päästaks, kui ta saaks ainult ühe valida ja loomulikult valis ka tema Mari. Mul ausalt öeldes oleks päris imelik olnud, kui ta oleks öelnud, et ta minu valiks. Mulle meeldib, et me armastame Mari niii kohutavalt palju, et seda armastust ei saagi mingi muu tundega võrrelda, ükskõik kelle vastu.

Samas eile rääkis üks neiu, et tema saatis oma esimese lapse isa pikalt, kui see talt sama asja küsis, et kumma naine päästaks. Loomulikult vastas ta silmagi pilgutamata, et loomulikult poja, mille peale mees oli ääretult solvunud. Naga püha jeesus…

Aga kuidas teil on? Kumba rohkem armastate? Kumb peaks olema esikohal?

KäTufoto-1589

Foto: KäTu foto

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

67 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply tyy 29. juuli 2015 at 23:09

    Pole vaja neid tundeid järjestada ? Milleks ? Näid arvavat, et armastus on nagu miski ese/asi mida jagad osadeks ja teda on vaid
    piiratud kogus ? Peale selle on armastusel palju eri tasandeid ja mehe naise oma pole sama mis ema-isa ja lapse oma.

  • Reply semps 29. juuli 2015 at 23:08

    ma tahaks kirjutada, et hea aktuaalne teema, oleme ka mehega arutanud seda. kõik suusoojaks jutud, et OMG sa ei saa ju
    valida keda armastad rohkem ja keda vähem. no shit. tegelt tahtsin öelda, et sa võiks ja peaks armastama oma meest kuni
    surm teid lahutab. laps kaob 17 aasta pärast, ta leiab endale uue naise-mehe-kelle iganes, keda armastada, kuid meheke ju
    jääb sinuga vanaduspõlve nautima.. mix ma nii seda asja näen?

  • Reply tr 26. juuli 2015 at 21:46

    Ei saa öelda, kumba ROHKEM. See armastus on erinev.
    Aga ma olen ka nõus, et vanematevaheline suhe ja austus on pere alustalaks!!Kui mehe ja naise suhted on korras siis on ka lapsed
    õnnelikud. Naine ei tohiks kunagi õõnestada mehe autoriteeti ega vastupidi) laste ees. Laste jaoks peavad vanemad olema see
    kalju millele toetuda.
    Meie peres nii ongi. Hoiame oma suhteid korras, et lastel oleks õnnelik keskkond kasvamiseks ja peremudel edaspidiseks.

  • Reply Aus 26. juuli 2015 at 14:27

    ütlen ausalt, et valiksin mehe. Ja sellepärast
    me ka lapsi ei plaani saada. Ka mees valiks
    minu ja vot, ei saa last sellisesse “kohta”
    sünnitada. Sest ükskōik kui armas ja tore see
    laps oleks, ei jätaks ma iialgi oma meest.

    Nii et saa või haamriga vastu pead, aga
    tunnistan ausalt seda. Õnneks me teame seda
    ja lapsi ei plaani saada. Lapsed on toredad ja
    nunnud, aga…

    • Reply Mallukas 26. juuli 2015 at 14:51

      Heh, enne lapse saamist arvasin ma sama :D Saa enne laps, tahaks näha, kuidas sa siis seda värki näeksid :)

    • Reply Triin 27. juuli 2015 at 22:57

      Kle tee enne laps ja siis tule rääkima eks :D

      • Reply Kairit 28. juuli 2015 at 15:39

        Kui inimene kirjutab, et ei plaani saada lapsi ja valikski oma mehe enne siis ju tema ka nii mõtleb ja see ”kle saa enne laps” ei
        pruugiks ka tema arvamust siis muuta, sest on ilmselge, et inimene ei tahagi last( selliseid inimesi ON!! kes tõesti ei taha ega
        sobigi vanemateks) ja kui saada laps vastu tahtmist siis me kõik ju teame mis tagajärjed sel on.
        Mina muidugi ei oleks selline inimene, minul on laps ja ei võta sõna selleks, et kellegi seisukohta kaitsta.

  • Reply Jaanika 26. juuli 2015 at 14:16

    Meil just elukaaslasega oli see teema
    ja loomulikult armastame me mõlemad
    last rohkem kui teineteist.
    Mu lemmik ütlus: Sometimes the
    smallest things take up the most room
    in our heart.

    • Reply Mallukas 26. juuli 2015 at 14:52

      Nii on :)

  • Reply E 26. juuli 2015 at 11:04

    Mariann, ilusasti kirjutad, et armastad Kardot pärast vanemakssaamist x-korda rohkem, kuna see on nii äge, kuidas Kardo Teie
    ühist last kasvatab! Ilus mõte!

    AGA, jah – ka mina olen üks neist, kes sellele mõeldes tahaks mõtlemisaega enne kui peaksin ühe valima (kas siis mehe või
    lapse ja kui me ei räägi mingisugusest äärmuslikust situatsioonist). See ON ekstreemne valik, et kumma surmasuust
    päästaksid. Eks alati päästaks ikka noorema inimese, oma laps või mitte.

    AGA2 – mina olen üks sellistest, kes teatas mehele suhteliselt pärast kokkusaamist/kolimist, et vaata, et sa meie tulevast last
    mitte kunagi ülevoolavalt rohkem ei armasta kui mind. Olen üksiklaps ning see mõte oli mul juba enne mehega kohtumist sees
    valmis küpsenud. Ja alati on see mõte minus olnud just niipidi, et mees peab armastama naist kõige enam, sest teistpidi ma
    juba ennast tean, et kui olen midagi (antud juhul siis produkti “mees”) valinud, siis sellele ka jäägitult pühendun. Peamiseks
    selgituseks toon alati selle, et oma kaaslase valid sa ise, kuid last/lapsi valida ei saa.

    Seltskonnas reeglina väga poolehoidjaid sellele mõttele ei leia, kuid olen aastatega täheldanud, et seda love-me-more-than-
    our-kids printsiipi pooldavad pigem need naised, kellel on tõeliselt hea mees. Need, kellel armastust võib-olla tõesti vajaka,
    ajavad sõrgu väga vastu ja jahuvad jäägitust lapsearmastusest. Sellest lapsearmastusest, millega nad kompenseerivad
    paarisuhtearmastuse jaheduse.

    • Reply Mallukas 26. juuli 2015 at 11:57

      Eks inimesi ja suhteid ole erinevaid. Eile just jälle arutasime Kardoga, et küll on kurb, et me armastuseta abielus konutame, sest me mõlemad armastame Marikest rohkem kui teineteist. Aga jahedast suhtest ma rääkida ei saa, sest Kardo on kohe pärast Mari väga tihedalt kannul ja teisel kohal, tal kah samamoodi. Ega me ju teineteist kuidagi unarusse ei jäta ja armastuseta ela, lihtsalt Mari on NII NUNNU ja kahjuks kumbki meist pole nii nunnu, et samapalju armastust välja pressiks südamest :D

  • Reply liisu 26. juuli 2015 at 00:45

    ᆨಱ̃̃̃̃̃̃̃̃̃̃̃̃ω

  • Reply Janet 25. juuli 2015 at 23:05

    Minu arust on haige, et võrreldakse armastust lapse ja
    mehe vastu. Mina armastan oma meest väga, vaga
    palju ja ütlen talle pidevalt, et ta on mu kõige kallim,
    sest ta ju ongi. Samas armastan ma oma last piirideta
    ja ei oskagi öelda, kumba rohkem armastan. Need
    tunded on erinevad.

  • Reply Andrea 25. juuli 2015 at 23:05

    Eks see ongi kõik üks tervik, kus
    igaühel oma roll. Sama hästi võiks
    küsida, kumb oli enne kas kana või
    muna. Ses mõttes, et kas naise
    armastus mehe vastu, mille tulemusel
    tekkis muna, oli esmane või tuli
    esmalt hoopis armastada muna, et
    tekiksid mees- ja naispool, kelle
    vahel armastus üldse olemas olla
    saaks? Muidu, päris huvitav oleks
    teada, kuidas mehed sellele
    küsimusele vastaksid?

    Mulle meenub lapsepõlvses kuuldud
    lugu kaarnast, kes pidid viima oma
    pojad ohu eest uude pesakohta. Ta
    viis neid üle vee lennates, poegi
    noka vahel kandes. Ta küsis iga poja
    käest, et mida linnupoeg enda
    elupäästmise eest tänutäheks teeks.
    Nendel poegadel, kes lubasid linnuema
    eest elu lõpuni tänutäheks
    hoolitseda, lasi kaaren hukkuda. Üks
    poeg aga lubas hoolitseda oma poegade
    eest sama moodi kui ema tema eest ja
    selle linnupoja jättis kaaren selles
    jutus ellu.

    Seega hästi lihtsa vastusena pakun,
    et armastus peaks olema isetu ning
    siinkohal ei ole vast väga mõtet
    vastandada mistahes armastamisi.
    Sassis suhted, kus armastus, õnnetud
    suutmatused või sõltuvused on
    omavahel segi läinud on täitsa
    omaette teema.

  • Reply Fantoom83 25. juuli 2015 at 22:43

    Minu mees räägib, et lapsed on külalised, kes elavad koos vanematega ja siis ära lähevad pesest välja. Et esmajärjekorras peab
    hoolitsema üksteise ja siis alles laste ees. Mina sellega nõus pole. Mehed võivad tulla ja minna aga laps ju jääb. Mul veel last
    pole aga kui oleks, siis oleks ta kindlasti nr 1. Veri on paksem kui vesi. Mehe perekonnas on nii olnud, et mutt keerleb ümber
    äti- toidab ja poputab teda. Lapsed vaadaku ise… muidugi lapsed on hetkel juba täiskasvanud mehed aga kui nad olid
    nooremad, siis oli sama lugu. Mehe soovid olid nr 1 ja lapsed nr 2. Mees mul siiani meenutab, kuidas ema isa teenindas,
    suhkrut kohvi sisse pani, söötis ja jootis ja kui õhtu käes ja aega üle, siis pööras lastele ka tähelepanu. Minu vanematel on laps
    alati kõige tähtsam olnud ja minu arvates on see õige. Lapsi tuleb hoida ja armastada, sest nemad on need, kes valivad meile
    vanadekodu :-)

    • Reply Brit 26. juuli 2015 at 17:44

      Uhh olen su mehega sel juhul nõus sinuga üldse mitte. Mismõttes veri on paksem kui vesi oma mehest rääkides??? :D Ei ma
      saan aru mida see tähendab, aga mu mees on mulle raudpolt sama tähtis kui need nö. ´´vere´´ alla kuuluvad inimesed. Tänu
      sellele imelisele armastusele üldse on laps võimalik. Ja rääkides armastusest laste vastu- see ´´,sest nad valivad mulle
      vanadekodu´´ on küll nii jabur. Armastus ei ole sellepärast, et sellest loodetakse midagi saada, armastus on isetu.

      Põlevast majast päästaksin muidugi lapse, juba sellepärast, et ta on noorem ja abitu.

  • Reply mannu 25. juuli 2015 at 21:37

    mina arvan, et vaid oma last/lapsi saab armastada tingimusteta kuid meest mitte.. ilmselgelt armastaksin ma oma last ka
    siis kui ta oleks mingi kriminaal vms aga meest ma ei armastaks kui ta petaks mind vms :D

    • Reply Aus 26. juuli 2015 at 14:29

      Nalja teed? Tingimusteta armastus on ainuke
      armastus, mis jääb püsima. Sellepärast mehed
      lähevadki minema sest naised ei armasta
      tingimusteta oma mehi. Number üks reegel
      elus: tingumusteta armastus.

      • Reply Aus 26. juuli 2015 at 14:31

        Unustasin lisada et kui mees petab ja
        peksab, siis seda andestama ei pea aga
        teised asjad (lilli ei too; raha vähe jms)
        tingimused rikuvad armastuse.

      • Reply mannu 26. juuli 2015 at 21:48

        niikaua võib ju tingimusteta armastada kuni juhtub midagi, ei pea olema naise süü alati.. lihtsalt kui mees petaks vms
        siis mina ei suudaks teda armastada enam või armastada siis nii nagu enne.. last armastaksin ma tõesti ka siis kui ta
        kurjategija oleks vms :D

        • Reply mannu 26. juuli 2015 at 21:50

          ja tingimusteta atmastus mis jääb igaljuhul püsima saabki olla kindlalt lapse/laste vastu.. seda, kas armastus ka
          mehe vastu püsima jääb on raske ette ennustada. Samas on ju teada et armastad oma last ka aastakümnete
          pärast.

  • Reply Mirjam 25. juuli 2015 at 21:16

    See sõnastus kõlab jubedalt, et keda
    rohkem naine armastab. Ma ei saa
    aru, miks neid tundeid üldse võrdlema
    peaks? Selleks, et tuua välja, et
    lapse vastu armastus on ikka nii
    suur, et seda ei ületa miski? Või, et
    igal tundel oleks kindel silt ja
    suurusjärk küljes? No mu arvates
    peaks nii olema, et mingid olukorrad
    on sellised ,kus seatakse mees
    esikohale ja mingid, kus laps.
    Perekonnas ei peaks mu arust
    armastuse järgi ritta seadmine üldse
    mingi teema olema-perekonda tuleks
    võtta kui ühte koostoimivat tervikut,
    kus on erinevad armastuse vormid. :)
    Kui aga mees või naine peaks olema
    perekonnale kuidagi kahjulik, siis
    muidugi on emma kumma poole terve
    mõistuslik kohus lapsi kaitsta. Elud
    ja olukorrad on nõnda erinevad, aga
    ma siiski terves ja normaalses
    perekonnas lapse ja mehe vastu
    armastus ei võrdleks :).

  • Reply Kertu 25. juuli 2015 at 18:32

    Ma arvan, et minu mees ei hakkaks
    sellist küsimust küsimagi, et kumma
    ma päästaks või kumma ma valiks. Ta
    teab, et vastus oleks see, et tema
    oleks siis teisejärguline. Ma ei tea,
    kas üldse üks ema kedagi rohkem
    armastab kui oma last. Eks on ka
    erandeid muidugi….

    • Reply Liisi 25. juuli 2015 at 23:33

      Pigem vastupidi – erand peaks siiski olema see, et laps on esmajärguline. Pigem ma ütleksin, et inimesed, kes on sellises
      suhtes, kus nad mehe tahaplaanile jätavad, ei ole päris armastust tunda saanud ja seda tõelist tunnet.
      Arusaamine suhetest tekib ajaga, küpsusega, elutarkusega. Ilmselgelt noored veel ei taju seda.
      Kui naine ei ole küps ja ta küsib iseendalt, keda ta rohkem armastab, siis juba puhtalt alateadlikult tekkivast süütundest,
      vastab ta, et laps on olulisem.

  • Reply Jansu 25. juuli 2015 at 18:05

    Eeskätt on minu jaoks oluline laste heaolu ja alles siis
    tuleb mees. Tegemist on kahe erineva armastusega ja
    ma ei saaks öelda, et armastan lapsi rohkem kui meest.

  • Reply Jane 25. juuli 2015 at 16:24

    Mul endal veel lapsi pole, aga see ilmselge, et
    laps on nr1 ja mitte miski ei muuda seda. Selle
    eest tänan oma ema? Sest tema on
    meile(mulle ja vennale) terve elu rääkinud, et
    meie oleme nr1 ja kôik mehed kellele see ei
    sobi vms vôivad pikalt káia, mul nimelt
    2kasuisa olnud ja esimesele jâimegi me
    vennaga ette. Aa ja seda ka, et nii palju kui
    lugesin siis kôik mainisid, et pààstaksid lapse
    ennem, sest ta nii abitu, ma ei ole sellele
    môelnudki, ma olen alati môelnud, et juba
    selle pààstaks lapse, sest temal ju veel terve
    elu ees aga tàiskasvanud on saanud juba
    elada, selle ka jàtaksin pigem vanainimese
    tulle kui 30a inimese.

  • Reply Kerlin 25. juuli 2015 at 15:28

    Esiteks pole need kaks armastust võrreldavad.
    Muidugi peab mehe ja naise vaheline suhe olema peres korras – ja siis alles tegeletakse nö. lapsega aga see järjekord ei näita
    keda rohkem armastataks.
    Aga no kui järjekorda panna siis kui nt. mees on vägivaldne lapse vastu ( ma ei kannata mitemingisugust vägivalda) siis maha
    jätaksin ma ikka mehe mitte ei annaks last lastekodusse.
    Seega siis last armastan rohkem?
    Teiseks – see varjant, et kelle päästaks ennem mehe või lapse – loomulikult lapse. Lisakas ma olen üpris kindel, et kui nt. oleks
    valik kas täiesti võõras väikelaps v mu mees siis ma päästaks ikkagi lapse – ma ei kujuta ette kuidas saaks päästamata jätta 1
    täiesti abitu olendi.

  • Reply Ebapärlikarp 25. juuli 2015 at 15:24

    See on see teema, et kui oled lennukis ja
    juhtub midagi, siis pane hapnikumask alguses
    endale ja alles siis lapsele. Aga see ei tähenda,
    et last vähem armastaks. Kust seda lugesid, et
    armastama peaks meest rohkem kui lapsi? Kas
    mõni tunnustatud psühholoog on nii väitnud?
    Sest enda ja mehe suhte ja heaolu eest
    esmajärjekorras hoolitsemine ei välista ju
    ikkagi suuremat armastust lapse vastu. Ema
    armastus ongi see, et hüppad tulle ja kuuli ette
    oma lapse eest!

    • Reply Kris 25. juuli 2015 at 16:02

      See on tuntud Vene psühholoogi Anatoli Nekrassovi teooria :)

      • Reply Triin 25. juuli 2015 at 18:00

        Aga kas ta tõesti võrdleb seal armastusi või lihtsalt seda, mis peaks olema perekonnas prioriteetne ( a la suhe ja laps).

        • Reply Kris 25. juuli 2015 at 20:28

          Lühidalt on Nekrassovi teooria põhiselt oluline luua naise ja mehe vaheline nö Armastuse Ruum, kus esikohal oled sina
          ise, teisel kohal mees ehk abikaasa ning siis alles lapsed ja vanemad. Mina saan aru sellest nii, et kõigepealt mõtlema
          oma õnnele, siis selle inimese omale, kelle sa endale oled vabatahtlikult kaaslaseks valinud ja siis on õnnelikud ka teie
          lapsed. Liigne, klammerduv emaarmastus on kurnav kõigile osapooltele. Siin ei ole mõeldud seda, et kelle sa enne
          päästad. Arusaadav, et päästad lapse, siin ei ole küsimus niivõrd armastuses kui maailma toimimise loogikas –
          kõigepealt päästetakse lapsed.

          • Triin 25. juuli 2015 at 21:14

            Just just, võid ju seada igapäevaelus prioriteediks oma suhte mehega ja iseenda õnne (kuigi ma ei arva, et see
            peaks toimuma laste arvelt), aga see ei tähenda, et sa põlevas majas esimesena meest päästma hakkaks, see on
            hoopis teine teema.

    • Reply Helts 25. juuli 2015 at 18:22

      Väga rumal näide sul toodud :))) Endale pannakse mask
      sellepärast, et teadvust ei kaotaks, siis saad last
      abistada. Kui lapsele ennem maski paned ja ise teadvuse
      kaotad, siis laps ei pruugi osata aidata.

      • Reply Triin 25. juuli 2015 at 19:29

        Aga just seda ma ju ülekantud tähenduses öelda tahtsingi, sa ullike. Selles “teoorias”, millest Mariann kirjutab, ju nii mõeldud
        ongi, et kõigepealt hoolitsed enda heaolu eest (mask endale pähe), siis on ka lapsed õnnelikud. Nii et näide on täiega
        kümnesse. Tegelikult teevad aga vanemad tihti elus valikuid mõeldes just lapsele – kolivad aiaga majja, et lastel oleks tore
        õues mängida, selle asemel, et elada kesklinna tolmuses korteris, või siis kolivad sinna kooli lähedale, kuhu lapsi kooli panna
        tahavad jne jne. Selliseid valikuid on mustmiljon ja need võetakse lapsevanematena koos vastu. Selle nimi on kompromiss,
        elu sellest koosnebki, et tuleb arvestada teatud asjades teiste inimeste vajadustega. Aga samas ei tohi enda vajadusi
        unarusse jätta. Elu on tasakaal.

  • Reply Älly 25. juuli 2015 at 15:15

    Iseennast armastan kõige rohkem!

  • Reply eku 25. juuli 2015 at 15:10

    Ma isegi ei taha mõelda, et kumba rohkem, kumba
    vähem. Aga üldiselt on nii, et meest sa õpid
    armastama, laps kasvab sulle aga südamesse, keegi
    kelle sa ise oled loonud. Keegi, kelle esimesi
    südametukseid kuuldes, tahaks pisara poetada :) kui
    mehe süda õhtul liiga valjult lööb, lähen ma närvi :D
    Ja see peaks looduse poolt olema paika pandud, et iga
    ema on enamasti oma lapse nimel võimeline oma elu
    andma. If that’s not love, im not sure what is :)

  • Reply Sigrid 25. juuli 2015 at 14:36

    Mehed tulevad ja lähevad aga laps jääb!

    • Reply Kk 25. juuli 2015 at 15:03

      laps kasvab pesast välja, mees jääb ikka kõrvale.

      • Reply L. 26. juuli 2015 at 21:52

        Laps kasvab pesast välja, mees jätab
        maha – kellega tõenäolisemalt lähedus
        püsima jääb?

  • Reply Jana 25. juuli 2015 at 14:11

    Minu jaoks on laps mehe&naise armastuse vili ning
    muidugi on ta mõlema jaoks kallim vara aga ega
    üksteist ei saa ka unarusse jätta.
    Mina ütleks,et ma armastan mõlemaid võrtselt või
    meest veidi rohkem kui last ja seda ainult sellepärast
    et tänu talle meil ongi imearmas poja!
    Aga vot Mina nendest naistest aru ei saa ,kes jätavad
    mehe unarusse ja muutuvad kanaemmeks ja siis
    imetatakse miks mees petab.Loomulik ,et mees tahab
    ka hellus,tähelepanu ja hoolt ning kui kodust ei saa
    minnakse mujalt otsima.Paraku nii see on.
    Tuleb leida tasakaal siis kõik rahul ja õnnelikud. :)

    • Reply MP 25. juuli 2015 at 15:27

      Nõustun täielikult! Ise olen samal
      arvamusel, et mehe ja naise
      omavaheline suhe peaks olema nr 1,
      mis aga ei tähenda seda, et last
      vähem armastatakse! :)

      • Reply MP 25. juuli 2015 at 15:39

        Ja lisaks veel sama, mida mõned siin
        juba maininud on, et need on 2
        täiesti erinevat armastust ja neid ei
        saa võrrelda. :)

  • Reply Mari 25. juuli 2015 at 14:10

    Lapsed ongi minu elu.
    Ma ei suudaks mitte kunagi, mitte kedagi armastada nii nagu
    oma lapsi. Lapsed jäävad alatiseks minuga ja usun, et neis
    pettuma ma ei pea ( tühised asjad on savi, mis siis kui koolis mõni
    kolm tuleb. Oleksin kurb küll aga mis seal ikka.. Varastamised ja
    muud patud on selged, et neid teha ei tohi ja usun, et mad ei tee
    ka, sest nendest räägime piisavalt tihti.).
    Ma ei kujuta ettegi selliseid naisi kes valiksid mehe enna
    last/lapsi.. Tean ikka mõnda rongaema aga need pole mehe
    pärast sellised..
    Nuiaga pähe sellistele, kes armastavad mehi rohkem!!

    Üks neiu rääkis mulle, et tal sõbrannal oli laps. Kohtus ühe
    mehega ja mees lõpuks pani valiku ette- kas tema või laps..
    Naine valiski tema, andis oma lapse lapse isale ära ja tegid selle
    mehega uue lapse. Aga sellel neiul pole peas kõik paigas.
    Lehtsaba pidi olema kõva.. Aga jah, haigeid mammisi on
    maailmas palju!

    • Reply Liisi 25. juuli 2015 at 23:25

      Sa ei ole lihtsalt piisavalt küps, et aru saada, mis pertneritevahelise armastuse taga on. Öelda, et need naised on
      rongaemad, on ikka väga lühinägelik. :)

      • Reply L. 26. juuli 2015 at 21:55

        Sa tundud imelik. Kaua sa jahud
        sellest, et teised pole küpsed ja on
        ei-tea-mida-kõike?

        Taevake küll.

  • Reply Helina 25. juuli 2015 at 14:07

    Hahhaaa,sorry,tegelt jumala naljakas…just väikest last magama pannes,mõtlesin täna sama teema peale ja loomulikult on mu
    kolm last ikkagi tipu listis siis mees ja viimasena mina ise :)

  • Reply Krete 25. juuli 2015 at 14:07

    Kuidas saab neid kaht armastusevormi omavahel üldse võrrelda? Praegu on pandud võrdluspotti kaks erinevat asja: üks
    romantiline armastus ning teine vanema ja lapse vaheline tunne. Asi, mida pole mõtetki võrrelda.
    Põlevast majast aga päästaks vast iga inimlik olend enne lapse, sest meile on sisse kodeeritud, et lapsed on nõrgemad ning nende
    eest tuleb vastutada ja neid hoida.

    • Reply triinu 25. juuli 2015 at 14:11

      Väga õige ;-)

    • Reply Kristel 25. juuli 2015 at 15:08

      Hästi öeldud!

    • Reply D 25. juuli 2015 at 15:21

      +1

    • Reply Kati 25. juuli 2015 at 15:38

      Krete pani teemale punkti ära!

  • Reply Pille 25. juuli 2015 at 14:06

    Suht keeruline küsimus, aga minu arvates on armastus lapse vastu ja armastus mehe vastu suht erinevad.. ja kui mingi jama on, siis
    on ju loogiline, et lähed appi lapsele, sest mees suudab ju ennast paremini aidata kui laps?? Täitsa loooogiline :D

  • Reply Katre 25. juuli 2015 at 14:01

    Ma ka just üks päev mõtlesin sellele, et tea kas on imelik, et ma oma last rohkem armastan ja teda olulisemaks pean. Hea teada, et
    ma ainuke pole. :D

  • Reply B 25. juuli 2015 at 13:59

    Kui päästmiskes läheks, siis ma loodaks, et mees saaks ise kuidagi olukorrast välja, pealegi ta minust 45cm pikem, ma ei kujuta
    ette, kuidas ma teda üldse päästaks :D
    Okei, nali naljaks, aga ma arvan ka, nagu siin keegi enne mindki, et armastus mehe ja armastus lapse vastu on erinevad tunded,
    mida ei saa üks-ühele võrrelda. Oma laps on oma laps ja nii palju, kui teda, ei suuda ma vist kedagi armastada. Samas ma ei saa
    öedla, et mees mulle vähemoluline kuidagi oleks. Lihtsalt jah-tunded on erinevad.

  • Reply Kaili 25. juuli 2015 at 13:53

    See on selline peenmateeria, millest
    iga jämekael aru ei saa :D
    loomulikult kui sa armastad meest
    siis armastad ka last. Üldiselt kui
    naine või mees armastab last rohkem
    kui oma kaasat siis kogu energia on
    suunatud lapsele, mis võib last
    lämmatada, millest võib omakorda
    lapsele saatuslikuks olla
    täiskasvanueas ja kaasade
    vahelisstesse suhetesse pinged tuua
    või jääb suhe soiku. Võrrelda, keda
    ennem päästaks, jääks pigem nendele
    jämekaeladele mõelda, neid kahte ei
    anna seostada.

  • Reply liis 25. juuli 2015 at 13:48

    Ma ei kujuta ette, et ma saaks kedagi armastada rohkem kui oma last. Sellised emad ilmselt seavadki enda esikohale, siis tulevad
    mingid mehed ja siis kunagi laps. Ma armastan ka oma meest väga, kõige rohkem armastan ma seda kuidas ta armastab meie lapsi
    :) . Minu lapsed kasvavad teadmises, et nemad on meie jaoks kõige olulisemad, see aitab neil ise ennast armastada ja tulevikus
    armastada sama moodi oma lapsi!

    • Reply Mallukas 25. juuli 2015 at 13:56

      Vot täpselt, mina armastan ka Kardot 73737 korda rohkem kui enne lapse saamist, sest see kuidas ta meie last armastab, on nii võimas!

  • Reply Jants 25. juuli 2015 at 13:48

    Ma mäletan, et kui olin kuskil 10-15 aastane (ei mäleta kahjuks täpselt), siis mu ema rääkis mulle, et ta alati armastab meid (mind
    ja mu õde) rohkem, kui meie isa. Sellel ajal tundus see lause imelik, mõtlesin sellele tihti, et kuidas see küll võimalik on. Olen sellele
    päris palju aasta aastalt mõelnud ja mingi hetk sain aru, miks ta nii ütleks. Endal mul veel lapsi pole, seega ei tea seda tunnet, aga
    minu jaoks loksus see kuidagi nii paika, et nii lihtsalt on. Imelik oleks ka, kui ta isa meist, oma lastest, rohkem armastaks. Ma ei tea
    miks, aga see tundub nii loomulik kuidagi.

    • Reply Mallukas 25. juuli 2015 at 13:55

      No ma ei tea, kas ma just hakkaksin Marile rääkima, et kle ma armastan sind ikka rohkem kui su issit :D Võib niisamagi öelda, et KÕIGE rohkem maailmas!

      • Reply Jants 25. juuli 2015 at 13:56

        Ma ka siiani ei saa aru, miks mu ema mulle nii ütles tol ajal.

        • Reply Triin 25. juuli 2015 at 17:57

          Ma oma lapsele räägin küll koguaeg, et sa oled minu laps ja ma armastan sind maailmas KÕIGE rohkem. Põhjenduseks
          ongi see, et ta on MINU LAPS :D Minul on oma laps ja mehel on oma kaks last, meil ei ole ühiseid lapsi. Pole küll mehelt
          küsinud, aga no täiesti elementaarne, et ta oma kahte last armastab rohkem kui mind. See on nagu nii loogiline, et kui
          see oleks teistmoodi, siis ma mõtleks, et mis sul viga on nagu. Ja kui meil oleks ühine laps, siis armastaks ma oma last ja
          meie ühist last maailmas kõige rohkem. Ütlen ausalt, et oma lapse eest ma annaks oma elu. Oma meest ma armastan
          ka, aga oma elu ma tema eest ei annaks ja just nimelt selle pärast, et mu laps jääks siis üksi ja ma armastan teda selleks
          liiga palju!

    • Reply Jants 25. juuli 2015 at 13:55

      Ja suhted ju ikka muutuvad mehe ja naise vahel, minnakse lahku, armastus saab otsa jne, aga oma last armastad ju elu lõpuni, no
      matter what.

      • Reply Mallukas 25. juuli 2015 at 13:56

        Just!

        • Reply Jants 25. juuli 2015 at 14:02

          Või noh, nii see peaks olema. Sõitsin reedel ühe meesterahvaga Pärnust Tallinna ja ta rääkis, et tal oli oma naisega
          super suhe ja said kaks last, kuid see suhe läks lõhki. Vanem tütar jäi isa juurde, noorem ema juurde. Mingi aeg helistati
          isale lastekaitsest, et teie noorem tütar toodi lastekottu, et ema leidis uue mehe ja laps segab ta elu. Isa muidugi läks ja
          võttis noorema tütre ka enda juurde. Nüüd nad ei tea aastaid sellest “emast” mitte midagi, isegi sünnipäeval ta ei
          helista oma tütardele.

  • Reply Liisa 25. juuli 2015 at 13:48

    Kindlasti esikohal on laps.

  • Reply Laura 25. juuli 2015 at 13:47

    Ma arvan,et see sõnastus on vale.mõte õige aga
    armastust lapse vastu ja mehe vastu.no need ei ole
    samad :D ei saa ühe puuga mõõta .peaasi.et mees ja
    naine ei unustaks teineteist peale lastetulekut ja
    prooviksid samapalju koos aega veeta (õnnelikult :D
    )kui ennem and all is good :) ja ma tahan näha ema kes
    ei päästaks lapsi ennem meest :D

    • Reply Mallukas 25. juuli 2015 at 13:54

      Igasuguseid naisi leidub ju