the skeletons are out tonight

Mul oli kunagi inglise keele õpetaja nimega Maimu Kuri ja kuigi ta tundus üsna…kuri, oli ta tegelikult hirmus hea õpetaja. Ma ei jõua kokku lugeda kordi, kui mulle on väljamaalased öelnud, et mu inglise keel on väga hea. Grammatikat pole ma muidugi kasutanud alates keskkooli lõpust, ehk siis…iidamast-aadamast, aga üldiselt saan oma keeleoskusega väga rahul olla. Igatahes eile Mariga voodis lebades lugesin talle peast ühte luuletust, mis mul inkatundidest siiani meeles on.

The skeletons are out tonight,
They march about the street,
With bony bodies, bony heads,
And bony hands and feet.

Bony bony bony bones
with nothing in between,
Up and down and all around
They march on Halloween

Naljakas, et mul see senimaani peas on, aga kohe kui ma teile pilte näitan, siis te saate aru, miks see mulle eile pähe turgatas :))

Pildid on tehtud loomulikult täna hommiku, unisest Marist. Kahju muidugi, sest eile pimedas nägi ta palju naljakam välja. Nimelt see luukere osa helendab pimedas 🙂 Ma ostsin Marile Pariisist ka taolise musta, aga see jäi talle kahjuks üsna pea väikseks. Nüüd aga pärandas Käta talle enda tütre väikse pidžaama ja meie ei saaks rohkem rahul olla. Roosa ongi daamilikum kui must, eks?

Väike banaanisöödik loeb sõrmedel, mitu banaani talle sisse mahuks

Strike a pose!

Ma ei tea, ei ole minu silmad armsamat asja näinud, kui see väike roosa ringisilkav luukere. Aga pimedas on see tõsti väga naljakas. Eriti kui ta seal jäsemed laiali põõnab, siis mul olekski voodis nagu pisineke luukere. Natukene õudne, aga samas ikka natukene rohkem naljakas.