blogindusest ja reklaamist ja minust

Daki jagas täna linki Dooce’ist (LINK) ja ma hakkasin sellel teemal natukene mõtlema. Kes vaadata ei viitsi ja Dooce’ist midagi ei tea, siis põhimõtteliselt on tegu USA kõige popima “beebiblogijaga”, kes räägib sellest, kuidas ta hakkab blogiga otsi tõmbama, selles suhtes, et ei taha enam teha koostööd erinevate firmadega ja teha neile reklaampostitusi.

Nagu te vast teate, siis mujal maailmas on blogindus sootuks teisel levelil ja seega on tema koostööd teinud ikka väga kõvade firmadega. Küll hakkas talle lõpuks tunduma, et ta ei saa neid reklaamposte tehes enam päris tema ise olla, sest firmad eeldavad ikka mingit teatud “stampprofesionaalsust”, aga tema on…Dooce. Aus, avameelne, otsekohene ja ei hoia ennast tagasi.

Ja ta tunneb, et ta ei saa olla tema ise.

Mul on ka mõnikord nii, et firmad kirjutavad mulle ja tahavad teha koostööd ja siis selgub, et nad tegelikult ei saa üldse aru, kes see Mallukas on, või milline on ta stiil, või kes ta üldse hoopistükkis iseloomult on. Milline on ta huumorimeel, milline kirjastiil. Mitte, et ma nüüd eeldaks, et iga firma peaks eradetektiivi palkama, aga no ma toon teile ühe näite:

Mulle kirjutas NEXT kauplus, et nemad on mu blogiga tutvunud ja sooviksid koostööd teha. Muidugi, mis mul saakski selle vastu olla? Seal on ju ilusad, kuid superkallid lasteriided ja muidugi oleks mul hea meel neid Marile saada. Why not, eks? Kirjutasin neile vastu, et olen muidugi nõus ja… nad vastasid mulle hoopis, et nad nüüd natukene ROHKEM tutvusid mu blogiga ja siiski ei taha koostööd teha, sest NEXT on siiski perekonnaväärtusi hindav firma ja mina selline inimene olevat ei paista.

Miks?

Mu Facebookis oli naljaga lisatud vanad pildid, kus mul on käes siidripudel ja pooled naistejuttude liikmed lõõpisid seal all, et no küll on kõva pidu jne. Noh, minu jaoks täiesti otsene iroonia ja ülepingutamine, aga näed. NEXTi rahvas vaatas seda ühte pilti siidripudeliga ja leidsid, et ma ei hinda perekonnaväärtuseid ja seega nad ei taha minuga koostööd teha.

Ei, ma ei saa seda neile ette heita. Iga firma teeb ikka koostööd nendega, kellega tahab teha, aga kui nad väidetavalt mu blogiga tuvusid, siis nad võiks ju ometi natukene teada, et ma teengi imelikku huumorit ja et ma olengi kunagi “popiks” saanud hitleremmede postitusega ja tõmbasin kunagi Rimis tissi paljaks ja söötsin Mari ja saatsin homovihkajad sügavale kehaõnrustesse ja pagulasvihkajad nendesse õnarustesse, mis homovihkajateks vabaks jäid.

Selline ma olen. Ma ei häbene oma arvamust ja ma kirjutan nii nagu ma mõtlen. Olgu see siis homodest, NEXI riietest, kruvikeerajatest või huulepulkadest. Millest iganes eks, mis iganes elu ette veeretab ja tunne kirjutada on. Ja ma oleks ka nende hõlstidest teinud täitsa häid postitusi ja väga suurele hulgale inimestele, aga noh, kui ei sobi, siis ei sobi 😀

Ja ma ütlen ausalt, et ma olin lausa esiti solvunud. Et mis mõttes MINA pole perekonnaväärtusi hindav inimene? Ma olen propageerinud rinnaga imetamist, loomulikku sünnitust, kus on isa juures, korjanud lasteasju abivajajatele, ma olen pea kõik om asjad edasi andnud inimestele, kelle lapsed neid vajada võiksid, mu elus pole mitte midagi olulisemat kui mu pere ja eriti mu laps. Kuidas ometi nad julgevad öelda, et ma EI hinda perekonnaväärtusi?!?!?!

Siis mõtlesin, et pohhui. Söögu sitta. Ma ei tahagi kirjutada mingist firmast, kus ma pean olema keegi teine. Arvatavasti põlle ja kulbiga blond ema, kelle bloginimetus lapsele on tibu. Või ma ei teagi, mis. Ma muuseas kustun Marikest küll teinekord tibuks, aga mitte siin blogis, paraku.

Ja ma otsustasin ka seda, et jah. Aitab ka minu poolt nendest reklaampostitusest, mida ma siin tihti teen vaid selle pärast, et mulle antakse selle eest raha. Mulle ausalt meeldib muidu raha küll. Mulle meeldib sõita taksoga ja mitte poes vaaadata toidu hinda ja omada koristajat ja osta Marile kõike, mis ta tahta võiks ja kõike muud sellist. Aga ma otsustasin, et mulle meeldib MINA olla rohkem.

See mina ütleb näiteks seda, et ma tahtsin ükspäev kirjutada, et see Scholli jalaviil on täispask ja justkui oleks Murphy kuskilt välja karanud, sest mulle kirjutati Schollist ja pakuti koostööd, et ma kirjutaks nende jalaviilidest ja muust säärasest. Ning ma mõtlesin, et kas see 150 eurot on väärt seda, et ma kirjutan, kuidas see viil on “täitsa ok” ja pehmendan kuidagi ehk olukorda sellega, et äkki mõni teistest toodetest, mida nad saata tahavad, on täitsa hea ja ma saan artikli kuidagi sellele üles ehitada?

Ei! See viil on sama mõtetu, kui kiilaka mehe Tangle Teazer või on minu kannad lihtsalt 90aastase vanamehe omad, mida isegi ELEKTRILISE viiliga allutada ei suuda. Ma ei tea, igatahes on see nüüd välja öeldud, et jumala eest ärge oma raha sinna magama pange.

Ma ei saa olla “mina”, kui ma tean, et firmad ootavad siiski, et ma oleks brändikõlbulik ja korralik ja .. ma ei tea. Midagi nunnut ja vaoshoitud ja ideaalset. Ma ei ole. Selliseid on blogimaastikul päris mitmeid ja proovigu ma kasvõi aastaid, ma ei saa selleks. Ma küll muutun siin tasahilju, justkui teisedki kirjutavad – hoiavad tagasi, ei ole ausad, kardavad enda päris olemust välja lasta, sest “nii paljud ju loevad” ja enamikel neist on sinust kohe kehva arvamus, kui sa oled… teistsugune.

Ärge arvake, et ma teile enne valetanud olen, aga ma tõepoolest olen nii mõnigi kord kirjutanud ala “pole minu tassike teed” kui tegelikult ma VIHKASIN midagi. Ja mul jäi nii palju naljakaid asju kirja panemata, sest firmad ei oleks kohe kindlasti mu artikliga muidu rahul olnud.

Aga ma ka ei olnud nende artiklitega rahul. Sest sealt olin mina ise puudu.

Üldse sattusin ma ükspäev lugema arvamust endast minu jaoks võõra inimese poolt. Nimelt uuriti kaasblogija Marina käest, mida ta minust arvab ja tema vastas nii (link Marina ASK’i). Ma olen jälle üdini aus – ma lugesin seda ja olin alguses täiega solvunud. Et mis mõttes ta tuleb mu kohta ütlema, et mu blogi on reklaami täis (ongi) ja et vanast Mallust pole midagi järele jäänud.

Ma mõtlesin selle üle hea mitu päeva ja jõudsin järeldusele, et tal ongi ühel või teisel määral õigus. Siin pole enam vana mind järel. Siin on see Mallukas, kes on kujunenud ajaga ja lugejaskonna kasvamisega ja reklaamrahadega ja no lisaks ka vanusega ja silmaringi laienemisega. Näiteks praegu ei teeks ma hitleremmede postitust mitte selle pärast, et ma ei oskaks enam nalja teha, vaid selle pärast, et ma näen nüüd väga selgelt, kuidas võõras inimene seda positust võis lugeda ja seda hoopis solvamana võtta, kui ma seda ise arvasin tol hetkel.

Tahate ma ütlen midagi enda kohta? Iga kord kui te loete midagi, kus te arvate, et ma a) ülbitsen meelega kellelegi kallal ilma põhjuseta b) arvan endast jube hästi, siis tegelikult teen ma omast arust mingit lõõpivat nalja, sest ma tegelikult üldse ei arva enam endast nii hästi kui varem ja pigem jätaks üldse rääkimata või ütlemata, kui niisama õelutsema hakkaks. Ma päriselt arvan nendel hetkedel, et ma teen nalja 😀 Ma lihtsalt vist ei ole selles alati nii hea, kui ma ise arvan. Ja muuseas, need olukorrad tekivad pea alati iga kord siis, kui ma lasen ennast korraks “mina” olla ja mingit tobedat nalja visata. Ning iga kord kui ma saan aru, et ma olen jälle teinud teistele imeliku nalja või kedagi solvanud või kuidagi läinud sellega üle kellegi piiri, mida mul ei ole, siis ma mõtlen, et okei, ma enam ei tee.

Ja nõnda ma kaon.

Vaikselt ja tasahilju.

See osa, et ma hoian kinni negatiivsest – ka tõsi. Küll aga saan ma öelda, et õnneks mitte kaua 😀 Ma lihtsalt olen selline, et vahepeal keeb see emotsioon üle ja tõesti tekib selline lapselik soov, et SINA tegid mulle ja nüüd MINA teen sulle vastu!!! Ja siis… ma rahunen ja mõtlen, et ah pohui, ma ei viitsi tegelt. Ja nii on pea iga kord.

“Kui blogi Mallut veel analüüsida, siis ühe tugeva iseloomuga inimese kohta on tal väga vähe iseloomu. Ma mõtlen selle all seda, et ta kasutab seda iseloomu natuke valedes kohtades. Ta võib viita tohutu aja inimesi paikka pannes, aga tal puudub igasugune iseloom iseenda suhtes, mis puudutab kasvõi teatud sorti tervislikku eluviisi, korra hoidmist või enda enesetunde parandamist,” kirjutab Marina veel.

Jälle olin südamest nördinud, et kuidas küll inimene minu kohta nii ütleb. Et mina ja iseloomutu. Aga siis sain aru, et eks see ole jah nii, et tõde teeb haiget ja lihtsam on seda eitada/ignoreerida. Ma ju olengi selles suhtes iseloomutu ja vähemalt ma saan öelda, et ma ei teeskle, et mul OLEKS iseloomu (hehe). Ma olengi üks heitlik neiu, kelle tujud käivad nagu tuulelipp ja kes tahab teha asju nii, nagu neid kõige KERGEM teha on, mitte neid kõige arukam teha oleks. Ja mis seal ikka. Loodame, ehk kunagi muutun, aga kui ei muutu, eks ma pean endaga leppima sellise iseloomutu ussikesena ja sellega rahu tegema. Ausalt, ma praegu seda Marina vastust lugedes ei saagi aru, miks ma üldse alguses solvunud või pahane olin. Inimene on mind läbi blogi päris hästi paika pannud.

Mu jutt on praegu nii laialivalguv, et ma ise ka ei tea, kuhu ma sellega lõpuks jõuda tahtsin. Ehk selleni, et ma annan endast parima, olles selline, kes toob teieni oma blogis seda elu ilu ja valu, mida ehk väga tunnistadagi ei taha? Näiteks neid hetki, kus ma mõistan, et ma olengi iseloomutu könn, kes ühel hetkel nutab, et ta vihkab oma keha ja teisel hetkel sööb hommikusöögiks lehmakomme. Või neid hetki, kus ma olen lihtsalt räige tujukas tõbras, kes oma headele sõpradele kehvasti ütleb (sorri eidejuttude piipõl!). Või seda, kuidas ma päris ausalt iga päev olen parem kui eile ja iga jumala päev selles hävin. Või kuidas Mari täna mulle kaks korda oma ninakolli näkku pühkis. Või kuidas ma Kardo peale hingepõhjani solvusin. Või kuidas ma praegu kardan nii hirmsasti, et iga kord kui ma selle teema peale mõtlen, lähevad mu silmad nii pisaraid täis, et ma ei näe enam ekraanigi ja ma pühin ruttu pisarad ja kirjutan edasi, sest kui ma kirjutan, siis mõtted lähevad mujale ja ma ei pea neid enam mõtlema. Vähemalt korraks. Või nii kaua kuni Kardo märkab, et mul pisarad voolavad ja siis ta tuleb mind kallistama ja siis ma jälle tihun aina rohkem.

Jeesus, mu jutt on tõesti nii segane, nagu ma oleks vähemalt purjus või narksi teinud. Ei ole kumbagi.

Lõpetan selle postituse nüüd ära, sest ma ei mäleta ikka, kuhu ma jõuda tahtsin ja mis selle point oli, aga kus sai alles nüüd pikk posititus tehtud.

Be cool!

Teie homme parem olev Mallukas