0
KURB ON OLLA

ei

3. november 2015

oska midagi öelda, suht tuim olen. Ühesõnaga käisin arsti juures ära ja selgus, et nädalaga on embrüo kasvanud mingi ühe päeva võrra. See erinevus võib muidugi tulla ka erinevatest UH masinatest ja arstidest, seega võib ta ka mitte üldse kasvanud olla.  Suure tõenäosusega ei olegi. Ja ma juba kujutan ette, kuidas ma lähen järgmine nädal uuesti arstile ja vaatan kolmandat korda seda sama ultrahelipilti ja kuulen kolmandat korda, et rasedust on 6 nädalat ja südametööd ei ole ja midagi ei ole.

Lihtsalt PASK on olla. Midagi ei taha teha ka, ei taha nutta ega taha mitte nutta. Ei taha tööl olla, ega taha koju minna. Ja ei taha, et inimesed mulle ütleksid, et kle kamoon, ÄKKI see on IMEEEE ja äkki kõik saab korda, aga samas ei taha ma, et teised ütleksid, et raudselt ongi perses.

Sellised asjad ei pidavat ju minuga juhtuma, vaid hoopis mingite suvakatega kuskil mujal. Pidi ju nii olema?

Aga mis seal ikka, kui ma just ära ei sure, siis elan edasi.

Mis ma nüüd edasi tegema pean?

Loe ka neid postitusi!

3 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Kristi 3. november 2015 at 23:44

    Nii kurb, ega siin polegi midagi kui oodata ja
    vaadata, mis saab. :/

  • Avatar
    Vasta Eva 3. november 2015 at 22:03

    Oi, Mallu 🙁 Kallidmusidpaid.

  • Avatar
    Vasta Liivi 3. november 2015 at 17:51

    🙁

    Ega sul ei olegi palju valikuid, mida edasi teha – jätkad igapäevaeluga, ootad järgmise nädala ära ja jätkad jälle igapäevaeluga, kas
    siis nii või naa. Aeg seisma ei jää.