0
KURB ON OLLA

all you have to do is hope

4. november 2015

Kohe päris ausalt ütlen, et ma tahaks oksendada nende juttude peale, et kui ma hästi-hästi kõvasti loodan ja positiivne olen, siis läheb kõik hästi. Sest mis siis, kui ei lähe? Olen ise süüdi, et piisavalt positiivne ei olnud või?

Ehk peaks igaks petteks ikka selle piibli endale sisse istuma?

Imelik onju, aga ma ei julge soovida ka. Ma ei julge soovida, et issand pliis las ikka kõik areneb edasi jne. Just selle pärast kardan, et kui peetumine on, siis on see usually ju põhjusega. Põhjuseks siis see, et järelikult on midagi valesti ja kui on, siis pigem juhtugu see varem kui hiljem onju?

Aga ikka on raske ja kahju ja… mul pole isegi mitte enam mingit sisetunnet, sest ma ei julge loota, et kõik on hästi ja siis pettuda, samas ei taha ma ka mõelda, et küllap on kõik halvasti, et no mitte ära sõnuda vms. Aga paraku on kõik faktid nii nadid, et mulle tundub, et parem oleks ennast valmistada siiski halvimaks.

Eks tuleb, mis tuleb.

Aga see teisipäev tundub nii jube kaugel.

Loe ka neid postitusi!

3 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Katri-Helena 6. november 2015 at 14:46

    Me oleme sinuga sarnased selles
    suhtes. Alati mõtleme mõtleme kõige
    hullema peale, siis on pärast
    lihtsam. Eriti raske on, kui südamest
    loota ja siis… samas kui praegu
    harjutada end mõttega ja pärast
    juhtubki nii on kuidagi kergem, mis
    on vist vale öelda aga saad aru, mis
    ma mõtlen. Mul ei ole sulle mõtet
    öelda, et kuule kõik läheb hästi ära
    põe. Ma soovin sulle vastupidavust.
    Toimeta palju, käi kinos, söömas,
    sõbrannadega väljas, nii jõuab see
    teisipäev kiiremini kätte. Saad teada
    ja saad eluga edasi minna ja
    vajadusel uuesti proovida.

    Ole tubli!

  • Avatar
    Vasta Eveliis 5. november 2015 at 10:16

    Ma tahaks sind nii kuidagi lohutada, valus on lugeda ja mõistan su tundeid, või mis, tegelikult ju ei mõista, aga lohutada ei oska,
    sest ma tean, et iga lollakas lohutus kõlab sellises olukorras ilmselt erilise klišeena, mis (veel rohkem) vihale ajab.
    Ma mäletan kui mu elukaaslane suri ja selleks et mind lohutada öeldi mulle, et küllap see oli milleksi vajalik, siis ma tahtsin
    inimestele kallale minna, sest mis mõttes…

  • Avatar
    Vasta Tikker 5. november 2015 at 09:05

    Ma ei tea, mis juhtub ja ma ei saa seda kuidagi mõjutada. Ja ma kujutan ette, kui raske sul on. Mitte midagi asjalikku ei olegi sel
    puhul öelda. Praegu lihtsalt ongi valus ja raske oodata…

    Mis iganes juhtub, juhtub põhjusega. Olgu siis üks või teine variant, elu läheb edasi. Katsu elada üks päev korraga. Ma tean,
    kergem öelda kui teha… Aga mitte midagi muud pole ka teha.

    Pai!