Kohe päris ausalt ütlen, et ma tahaks oksendada nende juttude peale, et kui ma hästi-hästi kõvasti loodan ja positiivne olen, siis läheb kõik hästi. Sest mis siis, kui ei lähe? Olen ise süüdi, et piisavalt positiivne ei olnud või?
Ehk peaks igaks petteks ikka selle piibli endale sisse istuma?
Imelik onju, aga ma ei julge soovida ka. Ma ei julge soovida, et issand pliis las ikka kõik areneb edasi jne. Just selle pärast kardan, et kui peetumine on, siis on see usually ju põhjusega. Põhjuseks siis see, et järelikult on midagi valesti ja kui on, siis pigem juhtugu see varem kui hiljem onju?
Aga ikka on raske ja kahju ja… mul pole isegi mitte enam mingit sisetunnet, sest ma ei julge loota, et kõik on hästi ja siis pettuda, samas ei taha ma ka mõelda, et küllap on kõik halvasti, et no mitte ära sõnuda vms. Aga paraku on kõik faktid nii nadid, et mulle tundub, et parem oleks ennast valmistada siiski halvimaks.
Eks tuleb, mis tuleb.
Aga see teisipäev tundub nii jube kaugel.
3 kommentaari
Me oleme sinuga sarnased selles
suhtes. Alati mõtleme mõtleme kõige
hullema peale, siis on pärast
lihtsam. Eriti raske on, kui südamest
loota ja siis… samas kui praegu
harjutada end mõttega ja pärast
juhtubki nii on kuidagi kergem, mis
on vist vale öelda aga saad aru, mis
ma mõtlen. Mul ei ole sulle mõtet
öelda, et kuule kõik läheb hästi ära
põe. Ma soovin sulle vastupidavust.
Toimeta palju, käi kinos, söömas,
sõbrannadega väljas, nii jõuab see
teisipäev kiiremini kätte. Saad teada
ja saad eluga edasi minna ja
vajadusel uuesti proovida.
Ole tubli!
Ma tahaks sind nii kuidagi lohutada, valus on lugeda ja mõistan su tundeid, või mis, tegelikult ju ei mõista, aga lohutada ei oska,
sest ma tean, et iga lollakas lohutus kõlab sellises olukorras ilmselt erilise klišeena, mis (veel rohkem) vihale ajab.
Ma mäletan kui mu elukaaslane suri ja selleks et mind lohutada öeldi mulle, et küllap see oli milleksi vajalik, siis ma tahtsin
inimestele kallale minna, sest mis mõttes…
Ma ei tea, mis juhtub ja ma ei saa seda kuidagi mõjutada. Ja ma kujutan ette, kui raske sul on. Mitte midagi asjalikku ei olegi sel
puhul öelda. Praegu lihtsalt ongi valus ja raske oodata…
Mis iganes juhtub, juhtub põhjusega. Olgu siis üks või teine variant, elu läheb edasi. Katsu elada üks päev korraga. Ma tean,
kergem öelda kui teha… Aga mitte midagi muud pole ka teha.
Pai!