0
KURB ON OLLA

nutmisest

4. november 2015

Mõni aeg tagasi ma üritasin meenutada, et millal ma viimati nutsin ja no ei tulnud meelde. Eks siin filme vaadates paar pisarat on ikka valatud, aga no sellist ülevoolavat kurbust ei olnud ma pikka aega tundnud. Kuni eilseni.

Ma tundsin terve päeva, kuidas see on mu sees, aga siin ilmas ei ole mitte midagi muud, mida mulle meeldiks vähem teha, kui inimeste ees nutma hakata. Kuna ma ei oska ka ise kuidagi reageerida, kui keegi minu ees vesistab, siis üritan ma ka teisi sellisesse olukorda mitte panna, kus nad peavad mind kohmetult õlale patsutama ja ütlema, et ah pole hullu, mis sa ikka nutad, kõik saab korda! Seega hoidsin ma seda terve päeva enda sees lukus ja selleks ajaks, kui ma koju jõudsin oli nutmisetunne juba ära kadunud ja asendnud sellise tuimusega, Tuimus mulle meeldib, sest see pole nutmine.

Igatahes jõudsin ma siis pahaaimamatult magama heita ja kuulasin, kuidas üks suurem ja üks väiksem mõlemal pool mind norskavad, kui süda ühtäkki valutama hakkas. Mida rohkem süda valutas, seda rohkem pisaraid silmist välja voolas. Ma isegi mõtlesin korraks, et kas süda on kuidagi pisaratega ühenduses? Umbes, et mida rohkem südant pigistad, siis seda rohkem pisaraid silmist voolab.

Mul oli vist eile süda ääreni pisaraid täis, sest ta pitsitas nii hirmsasti ja ma ei suutnud isegi endale piisavat tõhusalt korrutada, et ma ei nutaks, sest mu silmadest lihtsalt pahises sooje pisaraid ja nõnda ma seal siis vedelesin ja hääletult nutta tihkusin, kuni põsed said märjaks ja juuksed said märjaks ja padi sai märjaks ja lõpuks muutus selliseks jahedaks ja märjaks plönniks mu pea all.

Ma olen täheldanud ka seda, et kui ma nutan, siis ma hakkan iseendaga peas pragama. “Mida sa nutad? Ära nuta! Ära mõtle selle peale! Mõtle millegi muu peale! Mida sa siin nüüd keset ööd nutad? Ah!?” mölisesin ma iseendaga ja hakkasin aina rohkem nutma, sest kurat, kes möliseb teisega sellisel kurbushetkel. Mis siis, et ma suht ise endaga mölisesin, aga ikkagi…

Lõpuks ma tundsin ennast nagu mingi peksasaanud orb, kes ööpimeduses nutta tihub ja selle mõttega jäin ma igatahes viimaks magama ära. Jumal tänatud, kes teab kaua ma veel seal ulgunud oleks. Salaja nutmisega on see häda, et kuigi pisarad tulevad hääletult, siis lõpuks tekib mega nohu ja siis sa pead seal omaette nohisema ja nuuskama ja selle peale võib keegi juba üles ärgata ja siis on see piinlik moment, kus teine uurib, et miks sa nutad ja mind ajab see alati ainult rohkem nutma ja tegelikult ma ju ei taha rääkida, miks ma nutan ja tegelikult me teame mõlemad, miks ma nutan.

if-you-see-someone-crying-funny-quotes

Millal teie viimati nutsite? Miks?

Loe ka neid postitusi!

83 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Merks 7. november 2015 at 18:37

    Olin väiksena selline suht emotional laps kuid igakord kui nutsin sain riielda, et olen “nõrk” ja “möku” ning sisendati maast
    madalast,et nõrkust ei tohi näidata (ehk siis vinguda, et elu raske või nutta). Tänu sellele ei ole ma võimeline lihtsalt nutma. Ei nuta
    raamatute üle, ei muusika, ei kurbade lugude ega filmide.Aga see ei tähenda, et ma ei hooli. Isa matustel olid silmad kuivad kuigi
    oli selline tunne et lähen kurbusest lõhki. Südames jube kurbus aga vot ei tule pisarad. Kutsun seda “seespoolt nutmiseks”. Aga
    piisab looma peale kurja hääle tegemisest kui mul juba “seespool” pisarad jooksevad.
    Inimesed arvavad,et ma mingisugune külmasüdamega bitch kuigi asi asjast kaugel – ma lihtsalt ei oska nutta ja see on nii nõme
    kuna ei saa ennast nö tühjaks nutta ja kergendust saada.

  • Avatar
    Vasta Grete 5. november 2015 at 10:57

    Mul on vist üldse mingi sündroom seoses
    nutmisega, aga selle vahega et mina ei suuda
    seda kinni hoida ja ma olen väga kade nende
    peale, kes ütlevad, et neile ei meeldi teiste ees
    nutta ja siis ei nutagi! No võimatu ju. Ja kui ma
    nutan, siis kaotan ma ka kõnevõime, ega saa
    seletada, MIKS ma nutan ja siis ei saa ma
    kunagi end ka tülides kaitsta, sest kohe kui
    mingi seis on, ma nutan ühe sekundiga. Koolis
    läks midagi pekki- kohe nutt lahti,
    meesõppejõud jumala segaduses aga mina
    seletada ei saa ja kõige nõmedam, et ma
    kardan et inimesed, kes ise sellised pole,
    arvavad, et ma tahan nutuga midagi saavutada
    – eii! Koolis oli ka siuke olukord, kus ei saanud
    vanu tappe liimist lahti ja kursaÕDE, kes
    natuke võiks nuttu mõista ju, ütles üleoleval
    toonil “hakka nutma, äkki aitab”… Aga pmst jah.
    Ärritun/erutun- nutan-kaotan kõnevõime –
    nutan veel rohkem sest piinlik on – nutan sest
    ei oska nuttu kinni hoida ja inimesed ei saa
    sittagi aru, miks ma nutan ja seletada ei saa
    sest ma nutan ja ei oska rääkida ja nutan! Ja
    seda juhtub väga palju, käisin 8 aastaselt juba
    nutmisega psühholoogi juures. Näiteks
    elukaaslasele pean ma KIRJUTAMA
    KIRJUTAMA ma üldse midagi öeldud saaks kui
    on probleemid, muidu ei tule meil
    jutuvestlusest midagi välja kui ma kõõksun. Ja
    tra kuidas tahaks põlema panna kõik need
    eided, kes mehi nutuga manipuleerinud on ja
    nüüd ei usu pooled mehed naiste nuttu. Btw
    kuidas üldse meelega nutmine käib? Mina ei
    oska oma nuttu ei ise tekitada ega ise kinni
    hoida. Ma juba mõtlesin et ma pean invaliidsust
    taotlema, sest kes endale sellist vingupalli ikka
    tööle tahab

    • Avatar
      Vasta Birx 5. november 2015 at 14:01

      Vot selle kohaga olen ma nõus, et ülimalt nõme on kui mõni naine päriselt ka manipuleerib nutuga ja naise pisarad on saanud
      endale sellise kuulsuse, et nendel pole mingit tähtsust. Kuid ma ise olen ka sellise suhtumisega, et mina ei taha teiste ees nutta,
      mitte kellegi ees, mulle meeldib üksinda nutta ja siis ma nutan ennast korralikult tühjaks. Ja oi appi, enda mehe ees ma lausa
      kardan nutmist ja hammustan valusalt keelde või teen midagi, et füüsiline valu selle nutmistuju ära ajaks. Kuid on olnud kordi kus
      ma pole suutnud ja kui mina juba mehe ees nutan siis see ikka tähendab midagi ja üldiselt tähendab seda, et mul on oi oi kui valus
      seest ja hing on haige ja valus:( Aga õnneks pole seda enam juhtunud. Minust on saanud tugevam inimene.

      • Avatar
        Vasta Grete 5. november 2015 at 21:56

        No mul ei aita mittemingisugune keelde
        hammustamine, mul on päriselt mingi sündroom
        vist. Ja nutan kõigi ees, sest ma lihtsalt ei saa
        hoida kinni seda ja ma olen alati VÄGA KURB,
        mitte ei teeskle.

    • Avatar
      Vasta K 5. november 2015 at 19:10

      Täpselt sama seis. Ja nii vihale ajab see üliemotsionaalsus enda puhul .

  • Avatar
    Vasta Mann 4. november 2015 at 23:56

    Milleks põdeda nutmise pärast. Muideks, see tervisele kasulik, pisarate kaudu väljuvad kehast toksilised ained.

  • Avatar
    Vasta R 4. november 2015 at 23:30

    Ma ei pea end üliemotsionaalseks inimeseks,
    aga kevadel töökoha vahetus, pinged seoses
    elukaaslase eemalviibimisega Eestist tihti ja
    sügav enesevihkamine, et ma ei ole parim
    mina, tegi mu elu nii raskeks. Ma nutsin korra
    nädalas, täiesti lahinal ja karjusin. Korrutasin
    endale kuidas olen halb naine, sõbranna, tütar,
    inimene. Ma ei näidanud seda väljaspool kodu
    välja, sest korra oma blogis vaikselt mainides
    mu tuttav NAERIS näkku mulle et “aa sul
    mingi depressioon vä?”.

    Lõpuks kui olin tööl klient ütles pahasti, läksin
    lattu ja nutsin lahinal. Järgmine päev nutsin
    keset koosolekut ja andsin lahkumisavalduse,
    sest tundsin et ei saa koormaga hakkama ja
    vajan puhkust. Kõik küll arvavad, et asi on
    paranenud aga ajaga õpid asju paremini
    varjama.

    Ma ei tea mis selle minus vallandas, et ma
    selliseks muutusin. Ma lihtsalt tunnen, et
    minus endas ei ole sädet. Ma ei ela, ma
    eksisteerin. Ja see on nii kurb.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 4. november 2015 at 23:41

      Ma arvan, et sa peaksid kindlasti minema spetsialisti juurde. Selles suhtes,et depressioon ei ole ju häbiasi ja see on ju ravitav. Endal ka parem olla, kui tuju hea 🙂

      • Avatar
        Vasta Karin 5. november 2015 at 02:26

        Jep R, sul on kindlalt depressioon! Mine kindlalt arsti juurde, sa ei pea hakkama antikaid võtma, aga mine kuhugi
        teraapiasse. Sa pead sellest lahti saama, sest see võib lõppeda veel hullemini kui sa arvata võid. Üks hetk sul pole selle
        eksteerimise juures elu tahet ja hakkad mõtlema et “miks üldse elada? Kõik ju nii mõttetu. Ma ei viitsi elada” jne mis võib
        lõppeda tead küll millega… Olen olnud sellises olukorras, mida seletasid, tundsin koormat ja kõik ajas nutma, algul
        pahandasin endaga et mida ma nutan jne aga tegelikult olingi langenud depressiooni ning ausalt ka – see pole häbiasi nagu
        Mallukas ütles! Depressioon on reaalne haigus, su ained kehas on muutunud, uuri selle kohta, internet on täis infot sellest!

        • Avatar
          Vasta Helena 7. november 2015 at 12:30

          R, depressioon pole häbiasi, see on reaalne füsioloogiline haigus, kuna on tõestatud, et depressiivsete inimese
          ajubalanss on paigast ära, näiteks seratoniini ja dopamiini tase. Psühholoogi juurde minnes ta ilmselt soovitab sulle
          antidepressande kuid ära seda viga kunagi tee, et neid manustama hakkad. Ma ise võtsin kunagi antidepressante,
          õnneks mul läks hästi, tegin kuuri ära ja halbu tagajärgi polnud, kuid mu ema võttis depressande 5 aastat kuna tal
          tekkis väga kiirelt sõltuvus sellest “tuimusest” mis nende sissesöömisel tekib. Antidepressant ei tekita sulle
          heaolutunnet, ei tee sind õnnelikuks vaid muudab sind tuimaks robotiks. Mu ema sai õnneks meeletu pingutusega
          sellest sõltuvusest vabaks, aga see oli väga raske. Kehale mõjuvad ka antidepressandid laastavad, võid googeldada.
          Ma ise ka olen depressiooniga võidelnud juba aastaid, just nüüd sügise tulekuga võimendus depressioon kõvasti ja
          mul viskas see niimoodi koppa, kuna elus otseselt midagi halvasti polnud, õnnelik olemisest oli kõik olemas, aga
          siiski ma olin õnnetu ja pea oli paksu vati sees. Tänu sellele sai viga ka mu suhe mehega, kuna ta ei osanud mind
          mõista. Tegin kõvasti uurimustööd alternatiivse meditsiini ja depressiooni alal, kuna ma lubasin endale, et
          antidepressante võtma ei hakka. Sain teada, et kuna depressiooniga käivad tavapäraselt koos ka ärevushäired ja
          vahel isegi paanikahood siis nende vastu võitlemisel võib aidata B (3, 6, 12) vitamiin ja magneesiumi manustamine.
          Soovitan sellist looduslikku ravimicombot mille nimi on Nervostrong, aitab väsimuse/ärevusega võidelda ja hoiab
          pea selgena.

  • Avatar
    Vasta Miu. 4. november 2015 at 22:51

    Mina nutan juba päevi.. Sellest ajast kui arst ütles, et
    kõhubeebi süda enam ei löö..
    Pisar 24/7 silmas.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 4. november 2015 at 22:52

      :(((( tunnen kaasa ja… varsti läheb kurbus väiksemaks.

  • Avatar
    Vasta 111 4. november 2015 at 21:39

    Mina nutsin just praegu, väga raske on ühest inimesest üle saada. Ja nii väga kui ma ka ei püüaks ja kuhu ma ka edasi ei liiguks
    võiksin ikkagi kõik anda, et ta tagasi saada. Mind aitab alati tantsimine, panen muusika käima ja panen kõik oma emotsioonid
    sinna sisse. Proovi ka-äkki aitab.

  • Avatar
    Vasta F 4. november 2015 at 20:44

    Mina olen nüüd viimased nädalad vahelduva
    eduga nutnud. Elukaaslane teatas peale 5
    aastast suhet, et enam ei armasta. Armus
    kellegisse teisesse, niiet pisarad on kerged
    tulema. Kõige hullem , et isegi tööl ei saa
    mõtteid eemale ja nii ma nutangi töö juures
    kuskil nurgas. Tundub, et sellel piinal ei tulegi
    lõppu. Proovin küll mõelda, et küll millalgil
    hakkab kergem. Aga kindlasti nutmine
    kergendab kogu seda koormat. Mõni päev on
    aga parem? Mallukas ole tubli!?

  • Avatar
    Vasta J 4. november 2015 at 20:20

    Mõnikord on nii hea nutta, pärast kohe parem olla. Igatahes, kui keegi nutta tahab kohe ja praegu, siis vaata seda videot
    https://www.youtube.com/watch?v=vQqbewtvP4k

  • Avatar
    Vasta Mai 4. november 2015 at 17:53

    Rumalus on endaga riielda nutmise pärast. Nutmine on hea asi. Ja just täpselt olen ka mina arvanud, et südant pigistades tulevad
    pisarad. Vahel, kui väga valus ja kurb ning pill lahti, siis pigistan südant veel ekstra, et kõik valu välja saada. Nutmine pole häbiasi,
    palun harjuta endale rohkem selle lubamist.

    • Avatar
      Vasta Kristel 4. november 2015 at 23:25

      Nutt ei tee valu olematuks, aga südamel hakkab kergem. Kahjuks jätab ka pikem pisarate väljalaskmine jälje silmadesse ja kui
      peadki välja minema on see nii paratamatult vastik, et kõik näevad su valu. Irooniaga: nuta õhtul, siis hommikul nägu korras-
      analoogia napsutamisega.

  • Avatar
    Vasta Piret 4. november 2015 at 17:25

    Kas aa seal Türgis ei nutnud? Selle pildi peale, nagu jäi meelde…

  • Avatar
    Vasta 123 4. november 2015 at 17:16

    Ma nutsin eile, kui mu varsti kahekuuseks saav põnn
    kõhuvalupärast lohutamatult nuttis. Siis nutsin sellest
    abitusetundest ise ka.

  • Avatar
    Vasta Kata 4. november 2015 at 17:01

    nutsin eelmisel nädalal ema matustel…

  • Avatar
    Vasta Jade 4. november 2015 at 16:35

    Tead, ma olen juba pikemat aega su
    blogi lugenud, aga kommenteerinud
    siiamaani ei ole. Eile õhtul läksin
    oma elukaaslasest lahku ja terve öö
    olen järjest nutnud, magada ei
    saanudki, nii valus oli. Nüüd
    hommikul lugesin (paistes silmade ja
    tatise ninaga) kohvi kõrvale seda
    postitust, ja ausalt hakkas parem.
    Mitte selle pärast, et sul ka halb
    on, või et teistel kommenteerijatel
    ka kurb on, aga selle pärast, et ma
    tean, et ma hakkasin esimest korda
    mõtlema selle peale ja aru saama
    sellest, et ma ei ole ainus, kellel
    probleeme on. Ja sina ja su lugejad
    on toredad, tublid ja targad ja
    saavad kindlasti oma muredest jagu –
    seega saan seda ka mina.

    Loodan, et sul on kõik hästi, ja
    mured lahenevad – ole tugev! Kohmakad
    patsutused ka minu poolt 🙂

  • Avatar
    Vasta Mia 4. november 2015 at 15:54

    Oi Mallu ma loodan, et teil ei ole midagi halba juhtunud, et sa niimoodi nutad 🙁 Nutmine on muidu hea, selles mõttes et endast
    välja lasta kogu see jura, mis on kogunenud. Muidugi on jama kui see tuleb väga halval ajal, nt teiste ees. Ma üritan ka alati
    ennast koos hoida kuni olen üksi ja siis tönnin täiega. Viimati nutsingi südamest kui ülemus tegi mulle peapesu millegi eest mis
    ei olnud üldse minu viga ja too hetk mul vist muud pinged ka jooksid kokku, tulidki pisarad silma kuigi elu eest üritasin ennast
    koos hoida. Terve bussisõidu koju oli nutt kurgus ja lõpuks poes hakkasin nutma kui kassast läbi sain, minu taga olev tüüp
    vaatas mind veel väga murelikult kui ma nuttes oma asju kotti toppisin. Koduski nutsin veel mitu mitu tundi, lihtsalt ei suutnud
    kuidagimoodi lõpetada ja mõtlesingi et okei, lasengi siis kõik endast välja. Siimaani tegelikult suht hämmelduses, et too päev
    mingi suht tühise asja üle nii palju pisaraid tuli (ja ei olnud eriliselt suuri pingeid ka elus sellel ajal).
    Kurb on ka lugeda, et sa niimoodi endaga pahandad oma peas. Ma ka mõnikord mõtlen enda kohta, et ah mida sa nüüd tönnid
    vms, aga siis mõtlen ka kohe, et okei ju see hetk ma lihtsalt tunnen nii ja järelikult mul praegu ongi vaja reageerida niimoodi.
    Ole enda vastu kenam Mallu!

  • Avatar
    Vasta Mammu 4. november 2015 at 15:50

    Hakkasin eile Earthlings dokumentaali taaskord vaatama ning jõudsin ainult 20 minutit vaaadata, sest ma lihtsalt ei suutnud
    enam rohkem nutta, mõtlesin et ma nutan oma silmad peast ja sisikonna seest välja. Ja siis päev läbi mõtlesin endiselt selle
    peale et miks inimesed ikka liha söövad ja miks MA ISE veel liha söön ja miks üldse maailmas selliseid asju tehakse endast
    nõrgematele ja et kuidas need vaesed loomad end tunnevad ja… ühesõnaga kui on soov meeletult nutta, siis Earthlings paneb
    su nutma nii nagu sa varem kunagi pole nutnud.

    • Avatar
      Vasta kelly 4. november 2015 at 18:01

      Mina töinan ka iga vãiksema video pealegi, kus
      tehakse väiksematele liiga (lapsed, loomad). Iga kord
      mõtlen, et miks on sellised inimesed ja miks ometi
      mina liha söön?

  • Avatar
    Vasta H 4. november 2015 at 15:31

    Mina nutsin viimati laupäeval, sest ema ütles, et kui ma veini jooma hakkan, siis ma olen joodik. punkt. 😀 😀 😀 Tegelikult oli asi
    pigem selles, et tahtsin nädalavahetusel raudselt kuskile pittu minna või midagi teha, aga parim sõber, kellele ma lootma jäin
    hüppas alt ära. Mõtlesin, et davai, hakkan kodus siis veini jooma, aga ema arvas, et olen alkohoolik, et üksinda ühe klaasi veini
    teen. Tagant järele mõeldes on see isegi naljakas, sest tema ise on lihtsalt nii friik alkoholi joomisega 😀 Enne seda nutsin väga
    ammu, võibolla kevadel.

  • Avatar
    Vasta K 4. november 2015 at 14:56

    Issand kui palju inimesed nutavad. Nii kahju. Ise ma
    nutsin viimati 20 juuli, kui mees abieluettepaneku tegi.
    Aga see oli rõõmus nutt. Kurbusest ma ei mäletagi
    millal ma viimati nutsin. Mingi 4-5 aastat tagasi ma
    arvan. Ei ole millegi pärast nutta. Elu on ilus.

  • Avatar
    Vasta L 4. november 2015 at 14:55

    Krt kõigil nii rasked probleemid, ma ulgusin täna sellepärast, et “Kahes ja pooles mehes” pidi Walden oma adopteeritud lapse ära
    andma, sest lapseadopteerimisfirma sai teada, et nad polegi Alaniga geid (vaid lihtsalt lapse adopteerimise jaoks abiellunud).
    Kahe sekundi pärast sai ta lapse tagasi ja siis nutsin õnnest.

    • Avatar
      Vasta E 5. november 2015 at 21:19

      Phahahaa 😀

  • Avatar
    Vasta anukasss 4. november 2015 at 14:54

    Mina arvan, et see kui inimene vahel nutabki öösel patja, on ok. Koguneb liiga palju emotsioone ja siis ajabki nutma või on
    lihtsalt hell periood. Keegi ei tee midagi valesti, aga ajab nutma ja noh,.. siis nutadki. a’la midagi sellist : People cry, not
    because they are weak. It is because they’ve been strong for too long.’ – Johnny Depp

    Ma ise nutsin viimati mõned nädalad tagasi. Polnud ka midagi valesti, lihtsalt Raigo läks õue ja mul oli pill lahti, a’la et minust
    ei hoolita. :D. Väga saiko mõtlemine, peale seda oli ta toas tagasi ja rahustas mu maha. Ta pole andnud mulle põhjust nii
    arvata, aga mul lihtsalt tekkis selline moment, et nüüd olengi meeleheitel koduperenaine: nädala sees tööl, peale tööd kokka
    ja nädalavahetusel korista ning siis ka mees kusalgi sõpradega. Kusjuures, ta on alati mind kaasa kutsunud, aga mul vist
    sõitis katus niisama ära 😀

    Anyways.. läheb üle, ma usun, kui just pole mingi dramaatiline sündmus elus. JA isegi neist saadakse üle, enamasti.

  • Avatar
    Vasta Pauliine 4. november 2015 at 14:37

    Eile terve päeva nutsin abituse tundest,
    2kuusel pojal ei püsinud toit sees ja ajas kõik
    välja terve päeva ja kõht oli kinni, oma lapse
    pärast tulevad ikka kõige suuremad, raskemad
    ja valusamad pisarad, oleks juba peaaegu
    haiglasse hakanud minema, aga siis läks kõik
    juba paremaks.

  • Avatar
    Vasta h 4. november 2015 at 13:50

    ma nutsin mehe autos kõrval istmel. sest päevad on sassis ja hormoonid löövad üle ja lihtsalt üks silm nutab teine naerab. ja ilma
    põhjuseta see plahvatab mu sees.
    nutsin ka jalavalu pärast ja stressist. aga üldjuhul hoian ka enda sees seda. kuni lõpuks kõik tuleb välja nutta ja võibolla hakkab
    kergem.

  • Avatar
    Vasta A. 4. november 2015 at 13:39

    Kuna mul oli su ENDINE parool, siis ma arvan, et ma tean mispärast sa nutsid ja mul on väga kahju !!

    Mina nutsin viimati ikka terve päeva 18ndal – päeval, mil algas taaskord menstruatsioon ja sai pandud aeg arstile IVF’i alustamise
    eelsetele analüüsidele/protseduuridele :/ (2.4 aastat tulutut üritamist – 28 KUUD, jube )

  • Avatar
    Vasta Kaja 4. november 2015 at 13:30

    Mina nutsin viimati üleeile. Keeruliste peresuhete pärast. Ema “lendas peale” teemaga, mis polnud üldse minu viga. Kuigi olen 32,
    siis tundsin, et olen nagu laps, kes on mingi pahanduse pärast nurka pandud. Nii alandav tunne oli. Sellepärast minu laps polegi
    kunagi nurgas seisnud.

  • Avatar
    Vasta Lis 4. november 2015 at 12:56

    Ka mina nutsin eile õhtul, sest olen sattunud peikaga
    tülisoonele ja ainult kraakleme üksteisega. Rääkisime
    suud puhtaks, et kas üldse oleme veel koos ja kas
    näeme tulevikku üksteise seltsis. Peika tunnistas
    mulle et ütles väga tähtsast asjast minu pärast ära, et
    me üksteisest eemal ei peaks olema ja nüüd on süda
    rahul ja tunne heaaa. Ta siiski armastab mind ! 🙂 aga
    hommikul nägin välja nagu mees peksaks 😀

  • Avatar
    Vasta C 4. november 2015 at 12:33

    Lugu järgmine.
    Laupäeva öösel vastu pühapäeva juhtus midagi, mida
    üksgi naine ei tahaks kogeda. Kuna olin haiglas, siis
    peale kohu seda sündmust ei suutnud ma midagi teha,
    kui voodis lamada ja vaadata lakke. Ma olin täiesti
    tuim, täiesti emotsioonitu. Mu alateadvus oli selle ära
    blokeerind, mis oli juhtunud. Püjapäeva õhtul
    Tallinnast Pärnu sõites, hakkas alateadvus seda blokki
    maha võtma, aga ma tegin kõik sellesks, et seda mitte
    meenutada. Õhtul 9 ajal koju jõudes oli kõik.
    Alateadvus võttis sellelt bloki maha. Mu süda murdus,
    killud kukkusid ja ma nutsin lahinal. 2-3 tundi järjest
    nutta ja tunda südeme valu on kohutav. Ma nutsin
    õhtul end magama. Kuni tänase päevani ma nutan ja
    üritan juhtule mitte mõelda ja vältida kõike, mis seda
    mulle meenutaks. Siiani on saanud pisarad minust
    võimust. See tunne küll ei kao kunagi kuhugi, aga
    loodan vaid, et see oleks ühel päeval tagaplaanil ja ma
    ei mõtleks sellele nii palju.

    • Avatar
      Vasta Lily 4. november 2015 at 22:07

      Uhh, sinu oma kõrval on kõigi teiste
      kommentaarid nii … jõuetud. Kogu
      end veel ja siis palun RÄÄGI
      kellegagi sellest. Soovitavalt
      professionaaliga (terapeut), sest
      tema teab, millised on võimalused
      sellisest punktist edasiminekuks. Jõudu!

  • Avatar
    Vasta diana 4. november 2015 at 12:27

    iga nädal..
    kolm aastat tagasi suri vanaema, kaks aastat tagasi vanaisa. seal vahepeal ka mu 12 aastane kass. jäime ühe inimese tõttu oma
    korterist ilma ja ema pidi üürikasse kolima (ise kolisin Tallinnasse). lisaks sellele pean hakkama saama liigesehaigusega (olen alles
    21) millest kunagi ei parane. jaa tagatipuks on mul depressioon.
    nutt väga kerge tulema.. ei paista halval lõppu tulevat ja ei näe mitte millelgi juba pikemat aega mingit mõtet.

    • Avatar
      Vasta diana 4. november 2015 at 12:29

      a no ja + 3aastane suhe ainult laguneb ja sõpru ka enam pole, kuna olen muutunud nii tuimaks…ausalt ei oska midagi peale hakata
      enam

      • Avatar
        Vasta Callista 4. november 2015 at 13:09

        Liigesehaigus on väga ebameeldiv, aga
        su käed- jalad on kenasti su küljes
        ja viivad sind, kuhu soovid. Ole,
        ise depressioonis olnud ja tean, kui
        kohutav on see tuimus, millest miski
        lâbi ei tungi … ja 5-aastane suhe
        lagunes samuti …

        Nüüd olen tagasi sadulas, enesekindel
        ja õnnelik.
        Mis aitas? Puhata, magada, värske õhk
        (aiatööd :-), kirjutada üles see,
        mille eest tänulik olla (kollastes
        vahtralehtedes sahistada, sügiselõhn,
        koorekohv; mistahes pisike asi, mis
        sind rõõmustab kohe praegu, just sel
        hetkel). Aeg.

        Keegi ei saa sind sellest tunnelist
        välja tirida, aga kui ise valgust,
        helgust ja päikest märkama hakkad
        (või ise seda vähehaaval andma, ilma
        midagi vastu ootamata), on see
        imeline tunne!

        Know your worth!

    • Avatar
      Vasta K. 4. november 2015 at 21:54

      Mõned aastad tagasi oli mul samuti selline
      emotsionaalselt keeruline periood. Mulle tundus nagu
      ma upuks ja ükskõik, kuidas ei rabeleks, sellest välja ei
      saa. Alguses lähedase noore inimese ootamatu surm,
      siis lahkuminek (minu algatatud aga kaotasin ka kõik
      ‘sõbrad’) need kõik tekitasid depressiooni, seda enam,
      et hoidsin kõik emotsioonid endas..
      Aga lõpuks sain sellest võitu. Nagu Callista ütles, sa
      pead ise tahtma. Ma ise isegi ei mõelnud sellele, et mul
      on depressioon vaid, et pean sellest seisundist välja
      saama. Ja tõesti pisikesed asjad aitavad – nutmine,
      kirjutamine, unistamine, väikeste asjade märkamine.
      Nüüd on sellest aastaid möödas ja kuigi lähedase surm
      teeb ikka haiget, siis vähemalt ma tunnen, et ma pean
      edasi minema. Kasvõi sellepärast, et mina olen elus.
      Mul on võimalus näha ja kogeda kõiki ilusaid asju –
      sügise lõhna, tähti, päikese tõusu, naeru, kohvi..

  • Avatar
    Vasta Katrin 4. november 2015 at 12:24

    Oeh, mina olen küll emotsionaalselt
    ebastabiilne 😀
    Nutan, kui filmides keegi ära sureb
    ning temast jääb kaaslane maha
    (naine/mees). Nutan, kui filmides
    elavad vanemad laste kaotust/haigust
    üle. Nutan, kui koerad saavad
    filmides surma. Nutan, kui koera
    omanik saab filmis surma ja koer teda
    igatsema jääb. Ühesõnaga oma
    filmivalikut enne kinno minekut valin
    hoolega ning selliseid nutmapanevaid
    filme kinno vaatama ei lähe 😀
    Vahel on hinges seletamatu raskus ja
    kurbus ning selline kohutav
    nututuju….siis nutan ka, kui
    turvalisse paika jõudnud olen -mehe
    kaissu. Selle peale ehmatab mees
    muidugi ära 😀

    Viimati nutsin esmaspäeval, kuna
    teisipäeval pidin arsti juurde minema
    (korduvasse kontrolli) ning mõtlesin
    hirmuga, what if….. aga kõik need
    hirmsad mõtted tuleb ära ajada!
    Õnneks rahustas arst mu eile maha,
    nii et nüüd tundubki see esmaspäevane
    nutt asjatu pabistamine.

    Ma loodan, et sul siiski ei ole
    reaalset põhjust, et õhtuti patja
    nutta… loodan, et kõik hirmud
    kaovad ning peagi näeme jälle naerust
    pakatavat ning nalja viskavat Mallut! 🙂

    Pai sulle!

    • Avatar
      Vasta jjjj 4. november 2015 at 14:57

      Mina nutan ka peamiselt loomade pärast ega saa palju filme vaadata jne. Mulle teevad teiste, eelkõige loomade, suhtes
      ülekohtused olukorrad väga haiget ja siis salaja nutan. Kui on väga raske ja igatsen õde, keda enam pole, siis ka nutan. Rõõmsaid
      pisaraid on ka, aga needki pigem loomadega. Nt youtubes on videod, kuidas koerad oma peremehi (sõdureid) tervitavad ja siis
      hakkab jälle…. vms õnneliku lõpuga lood. Kusjuures viimasel ajal paneb nuuksuma isegi kui kellelgi väga hästi läheb, heast
      meelest, naljaks, see on uus asi. Aga emotsioone peab saama välja lasta, ka nutta, see ravib.

  • Avatar
    Vasta Zarolyn 4. november 2015 at 12:17

    Kui jutuks tuli juba nutmine, siis leian õige koha kuhu natukene puistata pitsitavat südant anonüümselt. Kui algul arvasin, et
    nutmine aitab üle saada milleski, siis nüüdseks olen aru saanud, et see on kõik vale, millele ma olen toetunud nutmistel. Viimased
    6 kuud on väga pisara rohked, viimased 2 kuud on nutmine peaaegu iga nädalane tegevus, viimased paar päeva juba iga päevane
    tegevus ning igal võimalikul vabal hetkel- üksinda autoga sõites, hambaid pestes, telekat vaadates jne, absoluutselt kõik hetked,
    mis veedan üksi. Aga mis kõik selle põhjustab? Nimekiri on pikk, paljud küsivad kuidas ma hakkama saan, et üks ebaõnn teise otsa,
    et see pole normaalne. Süda teeb igapäevaselt haiget kui mõelda, et tahaks normaalselt elu elada ja olla õnnelik, kuid millegi
    pärast läheb mul kõik halvasti, mis viib motivatsioon ja lootused täielikult nulli.

    • Avatar
      Vasta K. 4. november 2015 at 21:59

      Pea vastu! Küll hakkab lõpuks hästi minema ja võib
      olla vaatad hiljem tagasi ja mõtled, et võib olla kõik ei
      läinud nii nagu peaks aga see tõi kaasa midagi head.
      Igatahes, palju palju tugevamaks saad kindlasti!

      Ja kui tunned, et enam ei jõua, pöördu pereliikme või
      sõbra poole. Või võta lihtsalt aeg maha korraks. Kõiki
      probleeme ei peagi kohe lahendama kui üldse. Mõned
      lahenevad iseenesest 🙂

  • Avatar
    Vasta janeli 4. november 2015 at 12:07

    Ma nutan ka ikka päris tihti, terve elu väga kergesti
    nutma hakanud ja mind noriti ka päris kõvasti selle
    tõttu algkoolis.
    Viimati nutsin üleeile, kui sain aru, kui raske emal ja
    isal on eraldi elada isa töö tõttu ja kui palju mõlemad
    kannatavad. No niiiii kurb hakkas, et nutsin kohe tükk-
    tükk aega.

  • Avatar
    Vasta Merily 4. november 2015 at 12:03

    Eile öösel. Mõtlesin omaette, et
    detsember tuleb ja sünnipäevad.
    Jõudsin siis kuu viimase sünnipäevani
    ja hakkas väga kurb. See oli mu venna
    sünnipäev, ta oleks sel aastal saanud
    18-aastaseks (praegu tikub ka klomp
    kurku), aga teda pole enam. Ja seal
    ma siis lamasin ja tihkusin nutta.

  • Avatar
    Vasta A 4. november 2015 at 11:52

    Kuna ma olen üks neist, kes tegelikult üldse ei nuta, siis on mul need kaks korda, mis ma täiskasvanueas lahistanud olen,
    eredalt meeles XD Viimane kord oli peaaegu täpselt kaks aastat tagasi, kui ma olin teise rasedusega esilekutsumisel ja
    pilgeni seda hormoontabletti täis. Igatsus mehe ja tütre järgi kasvas üle pea ja ma hakkasin mõistusevastaselt kartma, et
    mu vanem laps (tol hetkel 1,5a) unustab mu selle paari päevaga äre. Päeva jooksul siis neelasin alla, aga kui õhtul kõik
    magama jäid, siis lukustasin end vetsu, vaatasin fotosid tütrest ja ulgusin. Sel õhtul ma veel mõtlesin, et mõnel käivad
    emotsioonid ka ilma tablettideta niimoodi üle pea iga natukese aja tagant :S
    Teine kord kui nutsin oli peale esimese lapse sündi kui tuli välja, et sünnitusmajas aeti vereproovid sassi ja selle asemel, et
    koju saada pidi tütar intensiivi minema, kuhu ma temaga kaasa ei saanud minna.

  • Avatar
    Vasta K 4. november 2015 at 11:52

    Ma nutan ikka väga tihti kuna.. .kõik on tuksis.
    Mees rabab üksi tööd teha ja peab mind ja last
    üleval. Samas kui mina otsin ja otsin aga ei leia
    midagi. Aga noh, kes mind ikka tahab kui käin
    koolis ja mul on laps. sada probleemi sinna otsa
    miks paljud töökohad ei sobi. Seega tunnen end
    kui viimane kalts siin maailmas kuna ei suuda
    oma perekonda aidata jne. Oh seda kirjutades
    hakkan kohe uuesti nutma.

    • Avatar
      Vasta Ds 4. november 2015 at 11:57

      Kurb lugeda, et minusuguseid on veel, kes istuvad kodus lapsega, käivad koolis.
      Minul on oma mehest nii kahju, et koguaeg vaatan tööpakkumisi ja hakkan nutma, sest tean, et ma ei saa tööle minna.
      Vahel mõtlen, et lähen Soome kasvõi koristajaks ja las mees olla lapsega kodus ja nautigu mitte tööl käimist.
      NÕME ON SEE ELU…

      • Avatar
        Vasta K 4. november 2015 at 12:14

        Ma saaks tööle minna, kuna plika 4
        aastane ja käib lasteaias aga ikkagi. Istun
        aga päevad läbi üksi kodus ja masendus
        on kerge tulema. 🙁

      • Avatar
        Vasta Callista 4. november 2015 at 13:12

        Kool saab ju läbi, see olukord ju ei
        kesta …

  • Avatar
    Vasta marge 4. november 2015 at 11:51

    Mina nutsin viimati juulis ja nädal jutti, kui mu kiisu
    traagiliselt surma sai. Sellele mõeldes siiani hakkan
    nutma kuigi kodus nüüd uus karvane sõber peagi
    kolme kuuseks saava kutsika näol. Kuigi oma kiisut ei
    unusta ma iial ja igapäev osake minust igatseb teda.

  • Avatar
    Vasta Kerli 4. november 2015 at 11:49

    Mis sul juhtunud Mallukas?
    Pikemat aega su postitustes pole enam sära! 🙁

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 4. november 2015 at 11:50

      Kui pikemat aega, siis ma ei oska küll öelda 🙁

  • Avatar
    Vasta Cäthlyn 4. november 2015 at 11:29

    Mina nutsin eelmine nädal vanaisa matustel, see oli tagantjärgi
    pigem valust röökomine kui nutt…

  • Avatar
    Vasta meow 4. november 2015 at 11:18

    Mina vahel tunnengi lihtsalt, et aaah, ma tahan nutta! Kõik ajab närvi ja pingeid on kuhjunud nii palju. Ja siis miski vallandab selle
    nö viimse piisa karikas ja boom – ulungi lohutamatult tund aega 😀 Viimati juhtus see mõni kuu tagasi.

  • Avatar
    Vasta kkk 4. november 2015 at 11:14

    Minuga on nii, et võin nutta kord aastas, aga
    siis nutan ikka kogu aasta pisarad korraga
    tagantjärgi. Hetkel on mul raske aeg seoses
    tervisega ning üritan teiste nähes väga vapper
    ja tubli olla ja mitte välja näidata. See aga
    tekitab tohutult pingeid ja kui lõpuks tekib
    moment, kui üksi jään, on pisarad kerged
    tulema. Olen aga märganud, et kui ennast
    korralikult tühjaks nutan, on pärast seda
    kõvasti kergem tunne.

  • Avatar
    Vasta Katre 4. november 2015 at 11:10

    Mallukas, kas Sul peale öist nutmist hommikul silmad paistel ei ole? Mina iga jummala kord ärkan ja olen nagu pelmeen. Seega
    jõuan õhtul patja nuttes miljon korda ennast kiruda, et miks on vaja öösel uluda, et hommikul pelmeen olla. Ja siis on hommik
    pees, sest no kuhu ma sellisena minna tahan 😀
    Aga oma viimast nutmist ma ei mäletagi. Ilmselt millalgi suvel-sügise alguses oli vist. Miks, seda ma ei mäleta. Ju oli mingi mõttetu
    põhjus aga oli lihtsalt vaja ennast tühjaks nutta 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 4. november 2015 at 11:12

      Mul silmad jah vist pole paistes, aga ma pead ei tea anda, ma pole peeglisse vaadanud :))

  • Avatar
    Vasta rvf 4. november 2015 at 11:07

    oh, poolteist aastat vist ikka vähemalt pasr korda nädalas nutnud, algas see raske puudega lapse sünniga. Pool aastat vist nutsin
    iga päev, siis kolisime veel lapse isa juurest ära ka ja olin depressioonis, nüüd vist lihtsalt vahel ülepinge.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 4. november 2015 at 11:10

      Okei ma tunnen varsti juba piinlikust, et ma üldse nutnud olen, kui mõndadel on nii suured mured hingel nagu sul 🙁 Aga ainus, mis mind ennast lohutab on see, et igale mõõnale PEAB järgnema tõus, seda tuleb ainult oodata.

      • Avatar
        Vasta rvf 4. november 2015 at 12:01

        ükski mure pole tühine, lihtsalt mõnel inimesel veab elus vähem 🙂

  • Avatar
    Vasta Sandra 4. november 2015 at 11:05

    Pühapäeval. Üldse oli imelik päev, Mingi hetk hakkasin sekundiga lambist nutma, no ikka lahinal. nii kurb, et roni või mööda seina
    üles. Siis läks üle ja elu oli jälle lill. ja paari tunni pärast uuesti. Täiesti nagu maniakaal-depresiivne häire. 😀 Võimalik, et oli
    laupäevase kontserdiga seotud, peale kontserti olen ma järgmised paar päeva alati kuidagi emotisonaalselt tasakaalutu ja hell.
    Teiste inimeste ees samuti nutta ei suuda, või noh, ei taha, piinlik ja vastik on, aga abikaasa ees vesistamise vastu pole midagi. 😀
    Nii hea on kaissu pugeda ja seal vaikselt vesistamine lõpetada. 😀
    Muidu olen vist keskmisest vesisem naisterahvas, no ikka kord pooleteise nädala jooksul ikka nutan korralikult. 😀

  • Avatar
    Vasta hmm 4. november 2015 at 11:04

    Nutsin kui kuulsin oma lähedase noore inimese ootamatust surmast. See emotsioon oli nii suur, et kukkusin lihtsalt põlvili ja
    nutsin kõva häälega. See oli esimene kord midagi nii rasket tunda, kuigi eks vanemaid sugulasi jne on ikka surnud. Iga päev kui
    sellele mõtlen hakkab südames nii raske ja kõhe, ikka tuleb pisaraid veel. Ehk aeg laseb asjaga leppida. Loodan et sul hakkab ka
    kergem, mis iganes asi sulle muret ka teeb hetkel.

  • Avatar
    Vasta neiuneiu 4. november 2015 at 11:03

    Alles eile tönnisin salaja voodis ja üleüldse viimasel ajal väga tihti ja südamest, samas pikka aega süüdistasin ka rasedust,et
    hormoonid möllavad jne jne.. aga no see ei ole ka normaalne enam 😀 endal jabur tunne kui pärast mõtlen,et no oli see nüüd siis
    väärt nutmist..et see ülemõtlemine ja reageerimine nii tühistele asjadele kohe nutuga.. SAMAS olen eluaeg selline nutupasun
    olnud,niiet..jap, ümberkaudsed vist harjunud juba sellega 😀

    • Avatar
      Vasta Ma ka 4. november 2015 at 19:55

      Ma rasedana nutsin ohjeldamatult üle tunni
      aja, nii et ei saanud korralikult hingata ka,
      kuna ma ei saanud arstile aega ?. Hetkel
      tundub see nii jabur aga mul oli vaja arstilt
      tõendit, et ma ei peaks tööl käima(olid
      kõhuvalud) ja kui registratuurist öeldi, et
      esimene aeg on 2ndl pärast, hakkasin
      põhimõtteliselt momentaalselt ohjeldamatult
      ulguma ja lasin täiel võimsusel.

  • Avatar
    Vasta Kerttu 4. november 2015 at 11:03

    Oeh olen viimastel päevadel iga natukese aja tagant
    lahinal nutnud.. ikka nii, et hing kinni. Nimelt kass jäi
    järsku haigeks, pidin ta üksinda kliinikusse jätma ja ta
    on nii memmekas. Ulgusin siis seal arstide ees. Lõpuks
    kui koju sai, oli arve nii suur, et ajas nutma ja
    paranemismärke pole ka olnud. Käik talle pidevalt
    rääkimas, et ta saab varsti terveks aga see jutt ajab
    omakorda nutma jälle, sest nii halb on vaadata, kuidas
    tal paha on 🙁

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 4. november 2015 at 11:05

      õnneks kassid on vastupidavad loomad, küllap ta arstide abiga terveks saab!

  • Avatar
    Vasta Piret 4. november 2015 at 11:02

    No mis sa vaeseke ikka vesistad! 🙂

    Ma olen selline, et väga ei pisarda, aga kui tuleb, siis ei saa pidama…
    Ja nagu ikka Eestlasele kombeks – pigem enda ette nii, et teised ei näe ja et jumala eest keegi küsima veel ei tuleks, et mis
    juhtus.

    Matustel raudpolt – ükskõik kas keegi lähedane või mitteniilähedane, piisab sellest kui keegi natuke rohkem pisardab ja ma
    lõpuks ulun nii, et ahmin õhku hapnikupuuduses…
    Kui mu armas kass ära suri ja ema helistas, et paraku on nüüd nii…. siis ulgusin tööjuures kontoris vetsus üksinda kuni suurem
    pisar ära läks… ja kui pärast keegi juhtus küsima, et kas midagi on juhtunud, siis hakkasin otsast peale…
    Ülemusele läksin teatama, et peagi peagi jään dekreeti ja ootan titat, siis kukkusin ka ulguma… 😀 siis oli endal ka pigem WTF
    moment, et mida ma nutan, kui endal nii hea uudis on..
    Ja kusjuures, filme vaadates üldiselt väga ei pisarda… kui ainult siis kui Grey anatoomias Denny ära suri ja Izzie nuttis…
    Või ükskord kui mingit dok.i jääkarudest vaatasin ja mama bear oma kahe baby beariga süüa otsis ja üks baby bear maha jäi ja
    nälga suri…
    Damn, ma ikka nutan vist ikka koguaeg ja iga asja peale…

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 4. november 2015 at 11:04

      Okei ma nüüd kujutan ette seda jääkarupoega nälga suremas ja tunnen juba, kuidas pisarad kurku tulevad 🙁

      • Avatar
        Vasta Piret 4. november 2015 at 11:07

        Ma ka pisardan nüüd sellepärast 🙁

        Ära nuta, ma hakkan ka muidu nutma!

        • Avatar
          Vasta Lilli 5. november 2015 at 22:08

          Maailmas on liiga palju kurbi asju.
          Raske on nende kõigi pärast nutta
          :'(.

  • Avatar
    Vasta Kati 4. november 2015 at 10:57

    Mul on täna täpselt sama tunne peal! Ja ma peaaegu nutan sinu nutmise postituse peale, nii halb on olla. Mul on viimasel ajal nii
    rasked ajad elus seega nutan tihedamini kui üldse muidu.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 4. november 2015 at 11:00

      Okei, nüüd mul küll kehv, et sa lisaks oma muredele veel minu postituse peale nutma hakkasid 🙁

  • Avatar
    Vasta Killu 4. november 2015 at 10:56

    Kuna hetkel veidi rase siis nutt tuleb kergelt. Kord nutsin, et söögiisu pole, kord nutsin vaadates
    rapuntslit, teine kord vaadates my sisters keeperut. Ja ma ei räägi siin paarist pisarast. Ei fulllll on
    nutumaratonid ikka. Mees kõrval naerab mu üle. Endal hakkab ka naljakas ja siis naerad läbi pisarate ja
    pahandad samalajal, et sul on kurb olla ja teine irvitab su üle. Oh õnnistatud aeg see rasedus.
    Järjest enam hakkab tunduma, et sa Mallu jagad sama ‘koormat’.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 4. november 2015 at 10:58

      Mu nutmine ei olnud siiski selle pärast, et söögiisu poleks või et film oli kurb. Naljakas ka ei hakanud.

      • Avatar
        Vasta Killu 4. november 2015 at 11:59

        Oh nüüd kukkus vist valesti välja. Kindlasti oli sul valiidne põhjus nutta ja ma loodan, et see põhjus
        läheb peagi üle. Lihtsalt tõin oma nutud välja, et veidi nutu koomilist poolt näidata. Kahjuks ei ole
        alati võimalik oma emotsioone kontrollida. Ja minu kogemus näitab et pisarad voivad valu
        tunduvalt vähendada ning neid ei maksa endas hoida (muidugi eks igaks asjaks oma aeg ja koht). Ja
        teine asi, minul hakkab alati kergem ja nuttu on tunduvalt vähem kui ma oma muresid jagan. Mitte
        kõigiga aga oma mehega kindlasti. Tal küll tihti ei mõista sest nagu paljudel naistel nii ka mul on
        kombeks muretseda asjade pärast, mida ma muuta ei saa. Aga juba see et ma saan oma muret
        jagada ja sõnastada aitab mul asju läbi mõelda ning end nende suhtes paremini tunda. Ära ole oma
        muredega üksi. Ükskõik kui väikesed ja triviaalsed need ka poleks, ükskõik kui palju te ka sellest
        samast asjast rääkinud ei oleks. Ma tõesti ei näe kuidas see, kui sa end oma armsatest inimestest
        emotsioonalselt ära lõikad, kedagi aidata võiks… Ei sind ega su armsamaid. Ära tunne oma
        emotsioonide pärast piinlikkust, vähemalt mitte oma mehe ees. Ma võiks siin veel palju palju
        targutada ja moraalitseda aga lihtsalt nii kurb oli lugeda kuidas sa iseend piinad.

  • Avatar
    Vasta sepp 4. november 2015 at 10:55

    Miks sa nutad? Kas midagi väga
    hirmsat on juhtunud? Kas midagi on
    halvasti? Või on lihtsalt mingi mure?
    Muretsed millegi pärast ette? Seda
    pole küll mõtet teha, tean jah, et
    kerge öelda…. 🙂 Patsutus sulle
    siis õlale. Selline kohmakas. 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 4. november 2015 at 10:59

      Ma üldse ei taha sellest rääkida, aga ma võtan su kohmaka patsutuse kohmakalt vastu.

  • Avatar
    Vasta käta 4. november 2015 at 10:54

    Oeh, vahest ongi hea nutta üks korralik peatäis.
    Emotsioonid saab välja, jah ega need pisarad asju
    olematuks tee ega parandada. Aga aitab pea veidi
    selgemaks.
    See näitan et sa oled inimene ja sul on tunded.
    Lohutada ma ei oska (pigem nutaks sinuga) aga usu,
    köik löpuks loksub paika- kuidas küll? Eks meie
    keeruline elutee näitab

  • Avatar
    Vasta C 4. november 2015 at 10:53

    Oh alles hiljuti, keerulised ajad on, lahkuminek,
    vanaema matused ja sada muud hãda, aga pea püsti ja
    kõil läheb paremaks 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 4. november 2015 at 10:56

      Oi juudas, aga kuule jõudu sulle igatahes!

  • Avatar
    Vasta Sandra 4. november 2015 at 10:51

    Ma pole ammu nutnud,viimane kord oli
    poolteist aastat tagasi,kui poeg sündis ja ta
    kohe intensiivi viidi…aga õnneks sai kõik ruttu
    korda ja peale seda pole nutnud!Paar üksikut
    pisarat on filme vaadates ikka alla
    voolanud,aga see pole olnud just nutmine 🙂