LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED MARI JOHANNA

ema olla on ÄGE!

5. november 2015

Mingi kolm aastat tagasi rääkisin ma kõigile, kes kuulata viitsisid, kuidas mulle lapsed ei meeldi ja enne sajandat eluaastat mina neid tegema ei hakka. Kui ma praegu selle üle juurdlen, siis tegelikult ei olnud ma lihtsalt väga paljude lastega kokku puutunud ja minu ainukene kujutlem emadusest oli see, et sa sünnitad mingisuguse ligase asja, kes siis umbes kaks aastat sulle kõrva karjub ja poes piinlikust valmistab, kui ta põrandal röökides kommi nõuab.

funny-fry-futurama-meme-screaming-kids-having-fun-being-murdered-pics

Ei tasu vist mainida, et tegelikkus see päris ei ole, kuigi need lapsed võivad küll alguses natsa ligased olla, aga noh, proovi ise 9 kuud kellegi sees, vedelikukotis passida ja sealt Guessi rõivakomplektiga väljuda. Seega ei saa seda vähekest pläga pahaks panna. Ja ega see ka sellel hetkel ausalt öeldes väga loe. Minu poolest oleks võinud mu laps sündimise hetkel olla kaetud kaheksajalgade ja koera oksega, aga ta oli ikka nii armas, et miski poleks seda varjutanud. Ja muuseas, minu oma kargas siiski välja isegi üllatavalt kuivana, nii et eks neid variante ole mitmeid. Kes tuleb koeraoksesena, kes kuivalt, kes Guessi kevadkomplektis.

Selle pärast vaatangi ma praegu natukene üleoleva muigega neid daamesid, kes ütlevad: “Issand, mina küll lapsi ei taha, ma ei ole nagu üldse vastutustundlik ja ma ei suuda isegi taime elus hoida, icccc!”. Arva ära, kas meie majad püsivad taimed elus? Isegi AEDNIK Kardo ei ole suutnud (ega üritanudki) päästa meie aknalaual surevat puud, kes ööpimeduses vaikselt “killl meee….” kähistab. Aga laps kasvab ja rõkkab nagu homset poleks! Seega, kui sa ei suuda elus hoida taimi, siis pole hullu. Taimed on üsna vaiksed, nad ei nõua kuigi häälekalt asju. Lastega seda muret poleks, et sa unustaksid talle juua või süüa anda, sest su kõrvad saavad üsna pea aru, kui tal emmast-kummast puudu on.

Või kui keegi ütleb, et: “Eii, issand! Mis lapsed? Ma tahan ikka oma elu veel nautida!”. See kõlab mulle, kui lapsega inimesele, umbes nii: “Jah, sa vana räbal. Vaata oma sitast elu ja nimeta mulle üks põhjus, miks ma peaks tahtma endale samasugust saatust????”. Samal ajal vaatan mina oma Marikese hambavahega naeratust ja tillukesi käekesi, millega ta mulle hellushetkedel pai teeb ja mõtlen, et kuidas sa ometi saad MITTE tahta endale sellist saatust? See on ju imeline saatus! Ma naudin praegu oma elu sada korda rohkem, kui ma tegin seda mööda maailma rännates, pidu pannes ja “elu elades”. Need asjad, on heaks mälestuseks, aga see ei ole midagi, mida ma igatseksin. Mitte, et ma ei saaks enam pidu panna, aga no päris Aussi kolida pidutsema ma enam ei saaks ja loomulikult tahakski.

Tean, et lastetutel inimestel on kohati raske mõista emade käitumist ja jutte. Ka mina ei mõistnud neid enne lapse saamist. Ma ei saanud aru, kuidas on võimalik see “OMG MAAILMA SUURIM ARMASTUS” mida enne lapse saamist ei saa tunda. Ma arvasin, et ma tean, mis on armastus. Naljakas on see, et praegu ma tean, et ma ei teadnud enne armastusest mitte midagi. Ma ei teadnud, mis on õige ema-tütre armastus, ma ei teadnud, mis on isa-lapse armastus, sest mu isa suri juba hästi ammu. Ma ei teanud, mis tunne on armastada meest nii palju, et siin ei ole ühtegi aga. Ja ma ei teadnud, mis tunne saab see olema, kui sa näed sedasama meest oma last musitamas ja kallistamas ja see armastus läheb veel suuremaks.

Ma olin elanud mingit elu, kus ma arvasin, et ma tean, mida ma teen ja ma tundisin sajaga armastust ja olen ilgelt vaba kogema kõike, mis elul mulle pakkuda on. Ja tegelikult oli see osa mu elust ettevalmistus praeguseks. Ma ei kujuta enam ettegi, et oleks vaid mina ja Kardo. Mis eelised sellel oleks? Keda ma siis kaisutaks? Kes mulle oma varbaid naerdes ninaauku topiks? Kardo kindlasti mitte, tal on liiga suured varbad…

Jah, mõnikord jookseb natukene kokku, kui see paganama laps ei taha süüa midagi peale kommide ja tahab miskipärast puruks rebida kõik su maise vara ja seejärel kuseb su kirjutuslauale ja röögib sulle kõrvaa-aaa-aaa-aaaa. Eriti kui see toimub kõik näiteks tunni aja jooksul.

Aga siis ta tuleb ja naerab sulle oma kõige laiemat naeratust ja ütleb “ooo gaiii” või midagi paremat ja südamlikumat, aga Mari puhul on see praegu parim, mis ta anda suudab ja see sulatab su südame ja viimane asi, mida sa tol hetkel mõtled on see, et kui tuus oli sõbrannaga seal klubis passida ja võõra kutiga illi panna, sest noorus ja vabadus on lihtsad parimad asjad siin maailmas. Sest nad on nii tühised ja mõttetud. Ausalt kah. Ajaviiteks võin ma praegugi paar korda aastas klubisse ronida, aga mingit pikemat pidu seal minu meelest küll ei ole.

Ma ei taha meenutadagi, kui tobedaid asju olen ma minevikus teinud ja mida pidanud MUREDEKS. Reaalselt ma mäletan, kuidas mul oli suur MURE, et üks kutt ei tahtnud mind üldse nii palju, kui mina teda tahtsin ja see painas mind nii hirmsasti ja ma nutsin muudkui päevast päeva ja suitsetasin pakkide kaupa suitse ja rääkisin kõikidele, kes kuulata viitsisid, kuidas mu elu on väärtusetu sitt ja kuidas ma ei leia iial enam elus õnne! NEVER!

Ja nüüd meenutan ma seda, kuidas Marikene kahekuusena esimest korda nohus oli ja ei saanud üldse normaalselt hingata ja oli väike neljakilone konnapoeg, minu kullatükikikene, minu nunnukene. Ja tal oli halb. Ja ma ei saanud eriti midagi rohkem teha, kui ma tol hetkel teinud olin. Ja ma tundsin, kuidas ma annaksin enda parema jala ja vasku silma, kui tal ainult hakkaks parem. Ma tundsin ennast nii abituna ja kui mulle ootamatult sellel õhtul, kõhisev beebi kaisus, meenus see õhtu, kuidas ma Daki juures nutsin, et mul pole ELUSEES nii halb olnud ja mul ei lähe kunagi midagi paremaks, kui just see tüüp mind siiski armastama ei hakka, siis ma ausalt tahtsin vana enda üle naerda.

Seega, kõik, kes seda praegu loevad ja kelle suurim mure on see, et mingi tüüp ei taha teid piisavalt või käitub teiega halvasti või ei ole see, kes te tahaksite, et ta oleks, siis palun naerge ka enda üle ja unustage ära see vend. Ta ei ole ju nagunii teile õige, kui ta teid õigesti ei kohtle ja miks oma südamekurbust sellise asja peale raisata. Hoidke enda rõõmutunnet, sest sellest ajast, kui te ÕIGE mehega lapse(d) saate, siis hakkate te kogu aeg muretsema, et kas teete ikka kõige õigesti ja muudkui kardate ta elu pärast, sest ta on nii ideaalne ja väärt tema pärast kartmist.

Üldse on minu jaoks naljakas see, kui keegi räägib lastetust ja vallalisest elust, nagu see oleks parim asi maailmas. Ei tea, kas ma elasin ise mingites valedes, aga minu jaoks oli see küll mingi pask aeg, kus ma muretsesin suvaliste asjade pärast ja tundsin ennast ükskikuna ja mitte armastatuna. Ja otsisin tegelikult seda õiget inimest, kes minuga ka abielluda tahaks ja lapsi saada tahaks ja kodu mängiks. Jah, ma võisin seda peita pidudesse ja “wohhooo, ma olen vallaline jeeee!” asjadesse, aga see oli nii sisutühi. On ju?

Lõpetuseks: lapse saamine on nagu sul oleks maailma kõige armsam kutsikas, kellele sa saad riideid selga panna ja kes lõpuks õpib rääkima. Kuidas sellist siis mitte armastada kuni surmatunnini?

12088009_842830522499075_2176152716297311864_n

 Ps! Ma saan rääkida vaid omast kogemusest ja kindlast ei väida ma, et kõikide lastetute elud sama mõttetud on, kui minu oma 19 aastasena. Ei väida ka, et kõik PEAVAD lapsi saama või jumal teab veel mida siit keegi solvavana välja lugeda suudab. Mu postituse point ongi päriselt ainult see, et ema on äge olla, aga te ei pea kohe vihaseks saama, kui teie emad olla ei taha. Jesus, olge siis niisama ägedad, mitte ärge vihastage kohe esimese asjana :))

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

108 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Helena 7. november 2015 at 11:15

    Aitäh, et mul pisara silma ajasid juba tööpäeva alguses! :D

  • Reply Liisu 6. november 2015 at 20:48

    Ma lugesin Sinu postituse läbi ja see
    oli no nii armas ja soe:) Ja siis
    lugesin kommentaare ja imestasin.
    Lugesin uuesti Sinu postituse läbi,
    otsides sealt viiteid lastetute
    solvamisele jne. Ma ei saa aru,
    millest see inimeste negatiivsus…

    Olen ise 33 aastane ja lastetu,
    kuidagi on elu läinud nii, et karjäär
    ja õpingud on olnud esikohal.
    Tegelikult on nii, et need
    saavutused, raha ja edu ei ole midagi
    väärt, kui seda kellegagi jagada ei
    ole. Olen väga lähedane oma venna
    lapsega ja lapsed mulle meeldivad.
    Paraku mõned aastad veel ja siis on
    lapse saamiseks juba hilja, isegi
    praegu on juba hilja. Ma olen selles
    osas üsna realistlik.

    Viimasel ajal tundub, et ükskõik mida
    sa ka ei kirjutaks, on grupp inimesi,
    kes suudab sellest ikka midagi
    negatiivset välja imeda. See on veidi
    tragikoomiline juba…ejah

    • Reply Mallukas 6. november 2015 at 20:54

      Ma ei arva küll, et sul liiga hilja oleks! Minu ema sai mu venna 37 aastaselt :)

    • Reply annimumm 6. november 2015 at 21:24

      Minu ema sai ka minu õe 37- aastaselt☺

    • Reply K. 6. november 2015 at 23:44

      Mina ütlen, et lase tuld! 33-35 laps saad on väga ok! Kui ei ole isegi sellist meest kõrval ja enda elujärg kannatab, siis mida oodata
      :) Laps jääb terveks eluks. Mehed tulevad ja lähevad ….. Vaid üksikutel jäävad ;)

  • Reply k2 6. november 2015 at 17:25

    https://scontent-arn2-1.xx.fbcdn.net/hphotos-xpa1/v/t1.0-9/12191005_905823576139192_4269418474497567221_n.jpg?
    oh=36f31cb40963a6a05e986ea3cba70a61&oe=56AFA25E

    Su jutu võtab siis kokku see kollaaž? :D

  • Reply D 6. november 2015 at 14:28

    Mäletan, kui mulle kunagi õeldi, et
    kui ei suuda lillegi kasta, siis
    kuidas sa lapsega veel hakkama saad?
    nüüd selle suurepärase jutu peale
    näen, et ma ei pea põdema enam, et
    lilled kuivavad aknalaual ja endal
    kaks suurepärast põnni hea tervise
    juures kasvavad :)

    • Reply Mallukas 6. november 2015 at 14:31

      hea, et lapsi kastma ei pea :D

  • Reply K 6. november 2015 at 09:07

    Mulle postitus meeldis, lugesin mõnuga :)
    Ei ole vallaline, kuid olen lastetu.
    Jah, ma mõnes mõttes naudin seda, et
    võime mehega ette võtta spotaanseid
    reise, jalutuskäike, sportimist
    hilisõhtuti, fantastilistest
    festivalidest osavõttu, puhkepäeviti
    kaua magamist. Ja ma naudin seda
    sellepärast, et ma ei tunne seda
    teist elu lastega… Lastega kogemusi
    on mul küll (vennatütre näol), kuid
    seda ei võta ma nii üks-ühele. Sest
    see ei ole siiski minu laps, ei ole
    minu käe järgi kasvatatud, ta ei tule
    mulle varbaid ninna lükkama :D

    Lastesaamist olen teadlikult (oi kui
    pikka aega!) edasi lükanud, peamiselt
    siiski hirmust. Minu jaoks on see
    lihtsalt niivõrd hirmus, kui pead
    sõna otseses mõttes kellegi elu eest
    vastutama! Jeerum, ja kui midagi
    peaks valesti minema, ükskõik mis
    ajal (rasedus, imikuiga, beebi,
    väikelaps, täiskasvanuiga)? ma ei
    elaks seda valu vist üle :(
    Laste südantlõhestavat nuttu, kui
    neil on valus ja sa ei saa mitte
    midagi teha, on praegugi valus
    kuulata…. Nii et olen mõnes mõttes
    isekas, et säästan end sellest
    hüpoteetilisest valust, kuid samas
    saan aru, et jään ilma ka sellest
    tohutust tingimusteta armastusest. Ja
    mehe suhtes ei ole ka nagu aus, et ei
    ole andnud talle võimalust isa olla
    (kuigi tahab juba ammu). ..

    Aga tänaseks olen jõudnud sinna, et
    võtsin julguse kokku ning jätsime
    kõik vahendid ära. Vaatame, mis saama
    hakkab :D

    • Reply K 6. november 2015 at 09:12

      *spontaanseid

    • Reply O 6. november 2015 at 11:04

      Meil on nädala pärast aastaseks saav pisike ja me
      oleme päris palju spontaanseid väljasõite teinud terve
      aasta jooksul :) võimalused on enda mõtlemises kinni.

    • Reply annimumm 6. november 2015 at 21:17

      Väga armas lugu?

    • Reply Mari 7. november 2015 at 12:29

      +1

      Sama lugu ka siinpool. Peale selle postituse
      lugemist käis mingi plõks ära. Otsustasime
      tabletid nurka visata ja vaadata mis elul meile
      pakkuda on. :)

      • Reply Mallukas 7. november 2015 at 13:07

        Issand, no nüüd ma jään Malluka postituse beebisid ootama :D

  • Reply Laura 6. november 2015 at 08:59

    Mari polnud ju sul planeeritud laps vaid “ups” rasedus? Siis sa ei saa ju päris nii võtta seda asja, et oled valmis emaks saama või
    planeerid last. Kui tuli “sunniviisiliselt” siis mis ikka teha kui leppida saatusega.

    • Reply K 6. november 2015 at 09:11

      emaks saamiseks (ei mõtle lihtsalt
      sünnitust) ei ole võimalik ette
      valmistuda nagu ma aru olen saanud.
      Ja mis vahet on sellel, kas on
      ups-rasedus (tglt ei meeldi mulle
      selline sildistamine) või planeeritud
      (loomulikul või arstide abiga)? Laps
      on laps ning iga saadud laps on
      õnnistus ning ime. Ning iga lapsega
      kasvad ka sina emana.
      Ja mis “sunniviisiliselt”? iga naine
      otsustab ise oma keha üle, k.a. ka
      see, kas saada laps või mitte.

      • Reply Laura 6. november 2015 at 09:23

        Tegelikult ma mõtlesin pigem seda, et kui kongreetselt Mallukas oleks planeeritud last, siis ilmselt oleks ta oma fun ja
        muretu lapsevaba elu kestnud kauem. See mõte oli mu kommentaaril :)

    • Reply Mallukas 6. november 2015 at 12:01

      Ja mis su kommentaari point on? Et kui polnud planeeritud laps, et siis mulle ei tohi meeldida ema olla? Laps ei ole mingi asi, mille ma “lepin saatusega”. Pigem “lepin ma saatusega” et siin igasugused ajukääbikud kommenteerimas käivad :D

      • Reply annimumm 6. november 2015 at 21:10

        Minu arust Mallukas on siin neid
        ajukääbikuid kommenteerimas rohkem
        kui rubla eest…
        Teadmata milles point on….

    • Reply annimumm 6. november 2015 at 21:12

      ????

  • Reply Kk 6. november 2015 at 07:06

    Mulle ka meeldis seda teksti lugeda, vaga hasti kirjutatud.

    Mitu punkti sa keskkooli kirjandis said?

    • Reply Mallukas 6. november 2015 at 12:00

      reaalselt mingi 20 vist :D:D

  • Reply A 6. november 2015 at 00:59

    Laste saamine või mitte saamine on iga naise vaba valik. Sa justkui tahad teistele tõestada selle postitusega, kui hea on sinu elu
    koos lapsega. Samas, kui sa noor olid, siis sa ju arvasid ka, et sa lapsi ei taha ja su elu on lapseta parem. Nüüd oled teistsuguse
    elukorraldusega harjunud ja loomulikult igale emale on oma laps kallis ja enam sa lihtsalt ei kujutaks elu ilma lapseta ette. Noored
    naised võivad ju rääkida, et nad pole valmis ja lapsi ei taha, aga tegelikult ju harjub ära sellega, et pead kellegi eest vastutama.
    Olen ise 27, aga ikka veel tunnen, et pole päris valmis selleks, aga kui laps peaks tulema, siis saan kindlasti hakkama.

    • Reply Mallukas 6. november 2015 at 12:02

      Miks iga postitus peab olema “tõestus” kellelegi? Ma kirjutasin lihtsalt välja oma eilse päeva emotsioone, mis olid ääretult positiivsed, miks sa tahad neid negatiivseks muuta?

      • Reply Steffi 6. november 2015 at 15:20

        Olen ka eas, kus peaks olema sobilik lapsi saada, aga olen valinud tööle pühendumise. Aga mina ennast küll su positiusest
        halvas môttes puudutatuna ei tunne. Olen väga ônnelik nii nagu asjad on ja mul on tôesti hea meel lugeda, kuidas ka sina
        oled siiralt ônnelik :)

  • Reply annimumm 6. november 2015 at 00:35

    Tõesti väga proo postitus….
    Sulan alati kui noored emad lastest ja nende
    sünnist kirjutavad?
    Väga väga ilus….AITÄH MALLUKAS

  • Reply Mariliis 6. november 2015 at 00:16

    Ausalt öeldes jättis mulle ka see postitus ebameeldiva tunde, nagu mul oleks midagi viga, et ma veel lapsi ei taha, just see lause
    “vaatan natuke üleoleva muigega neid daamesid…….”, see sõnastus ja paar teist kohta veel oleks võinud olla pisut teistsugused.
    Perekoolis keerutatakse sust igast p*ska ülesse ja tehakse sind maha, samas mulle tundub, et ise sa teed oma postituses
    praegu täpselt sedasama. Et lastesaamine on õige valik, laste mittesaamine vale valik. Ma olen hetkel 20 (väga paljudel on
    probleemiks ka mu vanus, a la “sa oled nii noor, mida sa ka tead”, siiralt loodan, et siin kommentaariumis inimesi vanuse järgi
    üldistama ei hakata :) )ja võib-olla tõesti ma mõtlen 5 aasta pärast sootuks teisiti, aga hetkel olen ma täiesti veendunud, et
    minu valik on olla nn “hiline emme”, ehk siis saada emaks peale 30ndat aastat. Ma tean hetkel väga täpselt, mida ma tahan – ma
    tahan elada iseendale, tahan olla nii kaua kui võimalik kas üksi v kaksi (mehega) ja saada lapsed siis, kui ma tunnen, et olen
    selleks valmis (see pole isekus). Lisaks sellele tunnen ma, et mu iseloom peab veel “küpsema”, et saada emaks – mu
    pingetaluvus võiks olla suurem, ma ärritun vahel asjatult, tõstan kergesti häält…. ma ei taha olla selline ema, ja ma usun, et
    ajaga on võimalik kõiki neid külgi paremaks lihvida.
    Samuti ei nõustu ma väitega, et seni, kuni endal lapsi pole, ei maksa sõna võtta lasteteemadel. Mul ei ole kyll lapsi, ent see ei
    tähenda, nagu ei saaks ma aru, mida kujutab endast emaks olemine.Õel on 2 väikest last (võin öelda, et ma poleks uskunud, et
    tädiarmastus nii suur olla võib, ma tõesti väga hoolin neist ja armastan neid), ja kui ma vaatan teda vahel kõrvalt, siis vahest
    ikka mõtlen, et tulevikus oma lastega teeks mõningaid asju teisiti. Näiteks ei tutistaks lapsi, ei ähvardaks neid “oota kuni issi
    koju jõuab, räägin issile kõik ära, mis sa siin kodus tegid” jne… Et jah, selleks ei pea olema ema, et lastest aru saada ja nende
    kasvamisest/kasvatamisest.
    Kui ma aga praegu peaksin jääma rasedaks, siis aborti ma ei teeks. Ma arvan. Kuigi ma olen seda paari inimesega teemaks
    võtnud ja nad on öelnud, et aborti teeb ainult külma ja kalgi südamega naine, kellel pole tundeid. Ma ei nõustu päris sellega,
    abortide põhjused võivad olla väga erinevad ja täiesti kindlalt jääb see abort igat naist, kes seda on teinud, piinama ja
    kummitama – aga sellega lihtsalt tuleb leppida, samamoodi, nagu tuleb vahel teha väga, väga raskeid valikuid. Kui ma praegu
    saaks emaks, olen ma täiesti kindel, et ma tunneks sellest lapsest väga rõõmu ja ei kahetseks tema sündi jne. Aga kui mul on
    võimalus lapsesaamist lükata tulevikku, mis tundub lapsele ja mulle parem/turvalisem, siis ma ka teen seda :)

    • Reply annimumm 6. november 2015 at 01:01

      Kõik on õige mis Sa siin kirja oled pannud,
      aga loe läbi ka: NIPP… kommentaar siis
      peaksid küll mõtlema hakkama, kui kaugele
      tulevikku Sa ikka selle laste saamise lükkad.
      Praegusel hetkel oleks oleka ikka Teie
      vanuses lapseke saada ja juba üle
      kolmekümneselt kipub see raskeks… seda
      tean juba oma eluloos….üle 30- ne lähedal 40-
      nd, ja lapsi ikka pole aga väga väga soovin.
      Ja kui arstilt sain teada tõsiasja, et loomulikul
      teel ma enam lapsi ei saagi siis vandusin end
      ikka korralikult maapõhja: Miks ma seda
      nooremana ette ei võtnud?
      Mul on ju kõik olemas juba ammu korralik
      töö, oma korter jne….
      See küsimus jääb mind kummitama kauaks
      ajaks.
      Vahest oleks juba laps tõedti täiskasvanu
      juba. Ja mina saanuks ka elada 40- neselt
      mõnusat elu.
      Mina ei saada kedagi küll sellepäradt hukka,
      lükata lapse saamine edasi… aga kui ühel
      päeval Sulle öeldakse, et Sa ei saagi enam
      lapsi siis on kurb küll….. mina lükkasin
      koguaeg edasi ja tulemus on käes.
      Mõelge oma soovid ja lubadused enne hästi
      läbi, sest mõttejõul võib olla väga tugev
      võim….

    • Reply Mallukas 6. november 2015 at 12:03

      Palun loe kommentaarid läbi, ma olen seal rõhutanud, et ma ei halvusta mitte kedagi. Naljakas, et minu positiivsed mõtted peavad olema ilmtingimata kellegile teisele mõeldud “salajased” negatiivsed ninaalla hõõrumised. Ma räägin et MULLE MEELDIB OLLA EMA. Punkt! Kui sina seda veel ei taha, siis palju õnne, mida sa taidled aru ma ei saa?

      • Reply Serena 6. november 2015 at 14:03

        See on väga delikaatne teema paljude
        naiste jaoks, sestap ka seinast seina
        kommentaarid.
        Ja üsna paljudel ei ole lihtsalt aega
        kõiki kommentaare läbi lugeda …

      • Reply Mariliis 6. november 2015 at 15:54

        Sul on avalik blogi, millel on facebookis peaaegu 20 000 jälgijat, mis saab päevas vaatamisi maeiteagikuipalju? (igatahes
        väga palju :D), natuke naiivne on arvata, et inimesed su postituste peale ei tule avaldama oma arvamust või seisukohti,
        natuke naiivne on arvata ka seda, et kõik arvamused siin kommentaariumis peavad ühtima sinu omaga.
        Ja ma lugesin ka su tänast postitust, su praegust kommentaari, ja jään endiselt seisukohale, et see postitus tekitas mus
        veidi ebameeldiva tunde ja oli natuke solvav – vb asi lihtsalt minus, kuid teatud kohad su tekstis olid sellise alatooniga. Ja
        nagu kommentaaridest näha, ei ole ma ainus, kes nii arvab. Mul ei ole sinu vastu isiklikult mitte midagi, loen su blogi
        rohkem kui korra päevas ja huviga, ent kui ma su väljaütlemistega ei nõustu, ei kavatse ma seda ka enda teada hoida.
        Selleks see kommentaarium siin ju ongi – et avaldada/lugeda erinevaid arvamusi. Säilita külma närvi ja ära hakka igaüht
        kohe ründama, a la “mida sa taidled” jne – see ei jäta lihtsalt eriti head muljet. Sinu staažiga blogija peaks olema harjunud
        selliste asjadega ja osata neile ka vähe viisakamalt reageerida.
        Anyway vabandan, kui mu esimene kommentaar tundus pahatahtlik vm, selle eesmärk oli lihtsalt sõna sekka öelda,
        niisamuti, nagu ka selle kommentaariga.

      • Reply annimumm 6. november 2015 at 21:02

        Ma nyyd võin eksida aga kas Sa vastasid
        minu kommentaarile või ikka Mariliisile….
        See kommentaar oli minu poolt mõeldud
        ikka Mariliisile mitte Sinule Mallukas.
        Minule hullult meeldis sinu kirjutatud
        lugu☺?

  • Reply lotte 5. november 2015 at 23:47

    Olen su blogi aegajalt jälginud ja ka
    raamatu läbi lugenud. Ütlen ausalt,
    et minu arust jah ei ole see kõrgemat
    klassi kirjandus, aga asi on selles,
    et see oli ikkagi NIII kuradi hea, et
    ma selle ühe päevaga läbi lugesin.
    Üks ausamaid ja reaalsemaid asju, mis
    ma lugenud olen kellegi elust.
    Vahepeal ka muidugi suhtleliselt
    liiga aus :D
    Nii raamatu, kui ka blogi mõte on ju
    siiski ÜHE inimese vaade maailmale ja
    no andke andeks, aga ma ei saa aru
    nendest, kes siin käivad ja kisavad.
    See on sama hea, kui võta mõni
    kirjanik/luuletaja/muusik/kunstnik ja
    siis hakata tema tööd kommenteerima,
    et nii ei ole ikka õige ja ta ei
    mõista teistsugust elu üldse. Ma ei
    saa aru, milleks siis lugeda üldse?
    Kas ei ole tänapäeval tõesti
    inimestel muud targemat teha, kui
    istuda arvutis, lugeda kellegi blogi
    ja siis ainult möliseda. Naljakas on
    selle juures see, et need kõvad
    “eluteadjad” ei tea arvatavasti
    sedagi, mis päev on.
    Ma ei mõista lihtsalt inimesi. MIKS
    on vaja teisi inimesi maha teha. Kas
    tõesti on enda elu nii närune?!
    Inimene jagab oma elu teistega ja see
    on nii kuradi halb nähtavasti.

    Mallukas, annaks sulle soovituse (kui
    on võimalik) kommentaaride
    kirjutamine keelata. Sellist sappi ei
    ole vaja ühegi inimese ellu.

    PS! Kirjavigade ja segase lause
    ehituse eest paluks mitte maha lüüa!

  • Reply Grete 5. november 2015 at 23:27

    Mul on hoopis nii, et last nagu tahaks, 28 ka
    juba, mehega koos 4 aastat olnud… Aga mul on
    see kiiks, et ma jubedalt kardan mustrit
    korrata. Mu isa oli mingi tuim pleika. Kodus ei
    aidanud ema üldse ja oli siuke khuul naljavend
    muidu ja pidevalt olid salapruudid. Ja minu
    mehed on kõik sarnased olnud. Khuulid
    naljavennad… Noh, vähemalt pole petjad olnud.
    Lihtsalt ise ma ju ei vali kellesse ma ära armun
    aga kuna mu praegune mees on siuke nagu ta
    on, siis ma temaga kardaks last saada, sest ma
    arvan et ma peaks KÕIKE üksi tegema
    hakkama. Ja ei saa öelda, et jäta siis maha. Ma
    ju ikkagi armastan teda, kuigi bioloogiline kell
    tiksub. Ja siis olengi dilemma ees et kas ma
    raiskan oma aega või mitte. Elu on ka
    õpetanud, et tuleb uus ja sarnane. Kõiki pole
    õnnistatud nii toetava mehega, kui sul on
    Mallukas. Ja eks ma olen näinud ka “häid”
    mehi, aga no pekki, lihtsalt ei armu ära noh. Ma
    vahel mõtlen, et äkki ma polegi loodud
    paljunema või mai tea. Keeruline teema. Ma
    olen üldse kuskil jaburas kohas oma eluga ja ei
    saa munagi aru, kuidas edasi või tagasi. Kinni
    noh. Halb tunne on.

    • Reply asda123a 5. november 2015 at 23:44

      sama. täpselt. what do.

  • Reply Mirjam 5. november 2015 at 23:13

    Ei mõista ka seda juttu, et millegist arusaamiseks peab olema seda ise kogenud. Kui mu sõbrannal oli laps ja mul mitte, siis ta
    kasutas pidevalt seda väidet, et ma ei saa aru, kuna ma pole ise ema. Lihtsalt üleoleku näitamine. Nüüd mul on laps ning ei näe
    kõike uues valguses, ei ole 180 kraadi muutunud ning ei jahu ka kõikehõlmavast armastuse tundest, mis väidetavalt koos
    emadusega sülle kukub.

  • Reply Meeldib 5. november 2015 at 21:58

    Ma olen 1aastase rüblikbeebi ema, kes polegi
    enam niiväga beebi aga see eest topeltrüblik.
    Sünnist saati on ta olnud üpris nôudlik ja on
    vötnud aega ja harjumist, et enda elu paika
    saada. Nüüd ma aga leian ennast mõtetelt, et
    wtf ma tegin enne last oma vaba ajaga? Pärast
    tööd? Vabad päevad? Trenni teha ei viitsinud,
    süüa teha ka mitte, hobisid ei olnud, nagu
    missasja? Nüüd, kui elu elamise keskel tekib
    mingi ootamatu auk, et saabki korraks aja
    maha võtta, tundub see nii veider. Ma ei viitsi
    isegi TVd vaadata, samas, saab söök tehtud,
    trenn tehtud jne ?. Ja siis ma kuulan kuidas
    lastetud töökaaslases kurdavad, kuidas nad ei
    saanud öösel magada(mina u 2a tagasi), samal
    ajal, kui pojal on 3hammast tulemas ja ma ei
    tea, mida uni tähendabki ??. But still worth
    it …

    • Reply Meeldib 5. november 2015 at 22:11

      Lisa 1?: mis puutub naistesse, kes
      KINDLASTI lapsi ei taha arvan ma, et üks osa
      on realistid, kes on suutnud tõesti ennast
      piIsavalt analüüsida, et nad ei soovi lapsi aga
      see osa on kõige väiksem. Teine osa on neid,
      kes on veel lihtsalt noored. Kolmas, kes on
      mingil pôhjusel loobunud(meest pole, raha
      pole jne). Neljas osa on naised kes
      füsioloogilistel põhjustel ei saa lapsi ja
      viimane osa on need naised, kes lihtsalt jäävad
      oma sooviga hiljaks. Samas, üldiselt kõik
      varjuvad sama story taha nagu sa kirjutasid.
      Mul on päris palju 30+ lastetuid töökaaslasi ja
      nii mõnegi puhul usun, et funi oleku taga, my
      life is so easy without children on tegelikult
      seal miskit enamat.

  • Reply meow 5. november 2015 at 21:07

    Mina ootan oma esimest last ja tähtajani on ligi 2 kuud.
    Veider tunne – hästi suur ootus ja samas hirm üheskoos.
    Et kuidas ma hakkama saan ja mis üldse saama
    hakkab? :D see postitus oli praegu nii armas lugemine.
    Eks seda ema-lapse armastust enne täpselt ette ei
    kujutagi, kui ta üks hetk enda kätel on. Kuigi muidugi on
    rasedana juba selline emainstinkt tekkinud, suhtumine
    lastesse on hoooopis teine. Varem nagu ei pannud lapsi
    tähelegi, nüüd vaatan huviga jne :D

    • Reply Mallukas 6. november 2015 at 12:07

      Minul näiteks rasedana juhtus see, et ma olin väikeste laste suhtes uudishimulikum, aga hoidsin siiski eemale. Samas ükspäev avastasin ma, kuidas ma poejärjekorras ühele vankris olevale poisikesele naeratasin ja siis ta mulle täiega vastu naeratas ja see oli nii tore. Lapsed on nii mõnusad ja siirad :)

  • Reply Annika 5. november 2015 at 20:21

    Täpselt minu mõtted oleks nagu kirja pandud, äratundmisrõõm! Aitähh, hea lugemine! Mõtlemapanev.

  • Reply K. 5. november 2015 at 19:54

    Väga armas lugemine :) Aga mina ütleks just vastupidi. Kui inimene ikka lapse saamiseks valmis pole, siis ärgu tehku! On ikka päris
    palju vanemaid, kes võtavad lapse kasvatamist kui vastikut kohustust ja enda lastest suurt ei hooli.. Reaalselt ongi lapse
    kasvatamine kõige raskem ja kõige vastutusrikkam töö maailmas. Lapsed ei kasva ise, nende eest tulebki hoolitseda, sul ei olegi
    endist vabadust, ajast rääkimata:) Aga ühes olen mallukaga nõus… Sellist armastust nagu üks hooliv vanem tunneb enda lapse
    vastu, ei ole võimalik sõnadesse panna :) Tingimusteta emaarmastuseks ei ole aga suutelised kõik naised, kahjuks jäävad nad ilma
    millestki suurest ja ilusast aga vb siis ongi nendel inimestel mõistlik tegeleda millegi muuga…
    PS! Ja kõigile naistele, kes ei saa lapsi aga tahaksid! Alati on võimalus lapsendada… Ema ei ole see kes sünnitab, vaid see kes
    kasvatab ja hoolib :)

  • Reply Kristiina 5. november 2015 at 19:49

    Olen 24, töötan poes, kus ma näen igapäevaselt lapsi väga palju – igakord mu süda sulab ja taban ennast mõttelt, et ma ju tahaks
    ka. Mul ei ole öösel üleval olemise, mähkmete vahetamise ja muu lastega kaasneva vastu midagi, aga on muud üks teatud isik.
    Sina Mariann, oled üks äge emps küll!:) Marikene Sul ka nii õrn pisike mummu.
    Ega seda emaks olemist ei tea keegi enne kui endal pole ja kui on siis hoitakse nagu mannaterasi.:)

  • Reply Triin 5. november 2015 at 19:42

    Muidu nagu kõigega nõus, aga paar asja…
    Postituse nimi võiks muidugi olla ka: Tagant järele tarkus :)
    Kui Sul Marikene 16 aastasena südantlõhestavalt kodus patja nutab ja tõesti sama juttu räägib, kuidas kutt teda ei taha ja
    maailmalõpp on saabunud, siis teda see “unusta ära see vend” ei aita. Selleks ajaks pead midagi paremat välja mõtlema :) Laps ei
    ole nii küps mõistmaks seda, mis tulevik toob. Keegi meist ei ole, see ongi tagant järgi tarkus. Ma isegi ei tea, mis see õige soovitus
    on sellises olukorras õrnale ja haavatavale pubekale.
    Teiseks… küll see reisi ja maailmarännu kihk uuesti peale tuleb, see kihk on (minu meelest) seotud üleüldse elu mõttega. Mingi
    hetk hakkab ikka enamus mõtlema, milleks see elu üldse on, kas ainult töö tegemiseks, tööandjale elades, hakatakse rohkem
    mõtlema enese leidmisele, enda ettevõtte loomisele (see sul on :D), identiteedile üldse. Tahad rohkem näha, rohkem kogeda,
    rohkem teha… Sul on praegu põhi alla tehtud, mingiks ajaks selleks jätkub. Siis mingi 5 aasta pärast hakkab jälle pihta. Vahet pole,
    kui palju sul lapsi on või kui nunnud nad on.

    NB! Või siis sina oled erand ja sul läheb KÕIK teisiti :D Vabalt võib ju olla.

  • Reply Lisete 5. november 2015 at 19:33

    Mallu, Sa oled väga lahe ema, mõtlesin, et ütlen (tuletan meelde) Sulle ka, mitte ei jäta seda teadmist endale! :D

  • Reply Mia 5. november 2015 at 19:14

    Tundub, et mõnele tabas see vist valusat kohta? Võtke rahulikumalt inimesed! :) Mallu ei üritagi öelda nagu teie elu oleks
    vähemväärtuslik kuna teil lapsi ei ole.
    On täiesti okei kui on inimesi, kes ei soovi ja ei saagi kunagi lapsi (kuigi ühiskonna suhtumine on ikka nats jabur, need peale
    pressivad “No millal SINA siis lapse saad iccc??????” küsimused mida vahepeal lendab nagu pasarahet ajab ikka närvi küll), on
    täiesti okei kui inimesed ei soovi lapsi kuid mingi hetk leiavad, et on nendeks valmis ja on täiesti okei kui lapsi saadakse juba
    väga noorelt. Me ei saagi kõik elada ühesugust elu ning ei peagi seda tegema. :)
    Ma ei ole kunagi eriti lapsi tahtnud, no nt kui sõbrannad ikka õhkasid seal teismeeas juba et neil lastenimed valmis, mida
    kunagi kasutada jne, siis minul ei ole sellist asja olnud. Ja eriti ei kujuta ette ennast praegugi pereelu elamas, aga viimasel ajal
    on isegi tekkinud tunne, et kunagi võib-olla ikkagi tahaks last. Praegu võtangi nii, et vaatan mis elu toob :D
    See on väga armas postitus, aitäh Mallu!

  • Reply NIPP 5. november 2015 at 18:53

    Noh, ma olin 17 kui sain rasedusest teada ja
    sünnitades olin 18. (Praegu ka) Algul oli ka hirmutav ja
    abort kindel laks aga siis ikka ei suutnud. Ja ma ei
    kahetse, et lapse sain. Pidusi ei igatse. Olen kyll käinud
    väljas mehe sünnipäeval aga siis ka ei nautinud ja
    muretsesin, et kas lapsel ikka hea olla mu ämmaga.
    Kooli ka ei jätnud pooleli. See õppeaasta lõpetan
    gümnaasiumi. Ja isegi nii noorena ütlen, et pole tõesti
    ilusamat äratust kui su lapse jalad sulle näkku
    virutavad või kui see väike vääks tuleb ja kallistab sind
    nii kõvasti, sest emme kadus korra teise tuppa. Nii
    noorelt lapse saamise + on veel see, et kuna on plaanis
    oma ettevõte kunagi tulevikus luua siis on lapsed
    olemas ja saab karjääriga tegelda. Selleks ajaks on laps
    ilmselt juba täiskasvanud ja oma elu peal.

  • Reply TUMEHALLÜHTNERAHVAS 5. november 2015 at 18:46

    Okei ma ei saa aru, miks paljud nii kettasse
    lähevad kohe ja isiklikult võtavad. Kõik algab
    ikka sellest ka mis kogemused, seltskond jne
    muud elulised tegurid olnud on. Lihtsalt
    inimesed take it easy, life is easy. TE LIHTSALT
    EI SAA TEISE INIMESE (ANTUD JUHUL
    MALLUKA) ARVAMUST JA TUNDEID NING
    EMOTSIOONE ÜMBER LÜKATA. MÕTETU
    ÜRITUS, KUI EI MEELDI, SIIS ÕPI KAAREGA
    MÖÖDA MINEMA!
    MALLUKAS ON TOHUTULT TUBLI NOOR
    EESTI EMA, KES JULGEB HALLIST MASSIST
    ERINEDA!
    Olgugi, et mina alati Mallukaga ei nõustu, ei
    tule ma siia oma lõugu laksutama
    ÕPPIGE OMA LIIGIKAASLASI
    LÕPPUDELÕPUKS AUSTAMA!
    Te ometigi päriselt ei mõtle ju, et see mida teie
    siin jahute, et see paneb Mallukat teisiti
    mõtlema?
    Näksi oma pere/tuttavate kallal, aga mitte
    anonüümselt internetis.
    Vabandage kui liialt karm olin!
    Kena päeva jätku, loodan, et teie kõigi elud
    leiavad tunneli lõpus üless valguse :)

    • Reply njah 5. november 2015 at 18:55

      Miks sa ise nii “kettasse” läksid? Ei
      ole siin veel ühtegi kommentaari
      näinud, kes tema arvamust ümber
      tahaks lükata – inimesed pigem
      jagasid omi kogemusi ja mõtteid. See
      nagu peakski taolise blogi point
      olema ju? Katsu vähe rahulikumalt
      asju võtta, kõik ei ole su vaenlased.

  • Reply Dagmar 5. november 2015 at 18:44

    Väga armas postitus! Meenusid ka need suvalise tüübiga illi panemise ajad. Need ajad on möödas ja lapsi
    niipea ei tule. Super armas lugeda. Millega sada protsenti nõus olen, et need kes ütlevad, et on jube
    õnnelikud vallaliselt, siis miks ikkagi mehi pidevalt lantimas käiakse, ikka et leida keegi, kellega ülejäänud
    elu koos veeta.
    Super armas, seda oli hea lugeda!
    <3

  • Reply Reili 5. november 2015 at 18:38

    Kui olin noorem, mõtlesin samuti, et ei taha lapsi. Kõiki
    nii hirmsalt häiris see, ikka aeti, et jajah, küll sa ümber
    mõtled. Mul on nüüd üks laps, keda armastan maailma
    lõppu ning tagasi kah, kuid mõistan täiesti, miks kord
    nii olin arvanud, ja ei ole tekkinud seda tunnet, et
    issand, kuidas sain küll mõelda, et ei taha kunagi lapsi.
    Muidugi on tore, aga mõistan ideaalselt neid, kes ei
    taha. See tõmbab ikka korralikult elule piduri peale,
    vähemalt minul oli nii. Jah, kõik on ajutine ja nagu
    öeldakse “seda väärt”, aga mina tundsin end kuidagi
    “vangistatuna” kogu selles titenduses. Mis on kõige
    hullem? Mitte kellegagi pole avameelest võimalik
    sellistest tunnetest rääkida, sest heaks emaks olemine
    tähandab paljude jaoks seda, et muutud immuunseks
    une, nälja jms suhtes. Selle peale üldiselt kihistatakse
    naerda, iccicc need on lapsevanemate hästi hoitud
    saladused, et ongi reaalselt raske. Ei mõista, ja kurvaks
    teeb. Aga lõpetuseks, arvan, et kui ise enda eluga rahul
    olla, siis ei häirigi? kas, kus, mis, lastega või lasteta.
    Palju rõõmu toovad nad ellu küll! Igaühele siiski omad
    õnneallikad! ;)

  • Reply tikuska 5. november 2015 at 18:38

    Inimesed, kes te arvate, et lastega kaasnevad pissised ja kakased mähkmed, magamatus ning nohune nina on midagi õudsat, siis
    mõelge korraks nendele peredele, kellel kasvab peres puudega laps…
    Kaka pesemine ja nina pühkimine ei tundugi äkitselt enam nii hull…

  • Reply h 5. november 2015 at 18:34

    lapsed ajavad tihti hirmu peale. et aega on selle kiire asjaga. kuid vanust juba on. samas loomad on ja taimi on kasvatatud ja
    närtsind ka.
    mähkmetele on jube mõelda jms. terve arengu üle pabistada. ning laste nimed valmis. aga üleöö neid ei soovi:P:D
    aga kunagi võibolla (lähi)tulevikus. elame, näeme.

  • Reply KA. 5. november 2015 at 18:27

    Tundub, et seda kirjutist on väga erinevalt mõistetud :)
    Siin kohal tulebki välja see, et naised kel on lapsed, mõistavad selle kirjutise mõtet, nad teavad mida siin on mõeldud, ja need kel
    pole ei saa. Ja muide see on täiesti normaalne, sest osa meist on kogenud sama asja osa meist pole veel jõudnud. Ei ole põhjust
    endale õigustavat kaitsekõnet kirjutada. Keegi ei sunni teid ju kohe ruttu eesti iivet tõstma. Siiski on see teie enda valik.

    Minule väga meeldis :)

    • Reply Mallukas 5. november 2015 at 18:41

      Jah just, ma võin vist jäädagi siin vaidlema nendega, kes ütlevad, et see ei ole ju nii ja nad on ju juba praegu oma eluga seal, kus nad olla tahavad ja mida kõike veel. Ma ei kahtle selles, et nad nii tunnevad, aga ma tean, et nad pärast lapse saamist tunneksid teisiti. Samas kui keegi oleks minule hakanud 3a tagasi seda juttu ajama, mis ma kirjutasin, siis ma oleks ka vist vastu kraaksunud :D

    • Reply Sandra 5. november 2015 at 18:55

      Sellega olen nõus, et seda kirjutist on ilmselt erinevalt mõistetud. Kogu järgneva jutuga aga mitte. Selleks, et midagi mõista, EI
      PEA olema seda ise kogenud. Selleks, et saada aru ja mõista, et käe tulle panemine ja sinna jätmine, on piinavalt valus, ei pea
      olema ma seda kogenud. Selleks, et saada aru vanema kaotusvalu suurusest, ei pea kumbki mu vanem olema minu juurest
      lahkunud või surnud. Mõtleva ja empaatiavõimet omava inimesena suudan ma mõista, et vanema ja lapse suhe on midagi
      absoluutselt teistsugust, kui muud lähisuhted siin elus. See on kindlasti imeline ja kaalub absoluutselt üles sellega kaasneva nö
      negatiivse (s****d mähkmed jne) ja nädalavahetusel klubis käimise.

  • Reply Kati 5. november 2015 at 18:16

    Minu elamises ka taimed ei ela :D Emps ütles, et nii
    kui mina majja sündisin, surid lilled-taimed kodus ära
    ja terve mu kodus elatud aja jooksul ei õitsenud ja
    kasvanud midagi :D. Pidavat olema nii, et mõne
    inimese aura ei lase taimedel kasvada :D

    Aga kahte last suudan elus hoida nii et…

    • Reply Mallukas 5. november 2015 at 18:18

      Meil tegelikult on elusaid taimi ka, aga tõele au andes on need Kardo ema omad :D

  • Reply karmen 5. november 2015 at 18:09

    Mul tuli pisar silma selle jutu peale…

  • Reply kat 5. november 2015 at 18:07

    Super postitus! Üks pisike tegelane võib tõesti
    ka kõige jubedama päeva imeliseks muuta oma
    naeratusega.

  • Reply T 5. november 2015 at 18:04

    Kui neid kommentaare nüüd lugeda siis
    tundubki et need kes on juba emad neile
    meeldis see postitus ja kes veel pole tundsid
    end puudutatuna nagu neid sunnitaks nüüd
    lapsi saama :D tegelt on nii et muidugi ei peagi
    kõik lapsi saama ja see on igaühe vaba valik,
    aga sel hetkel kui oled lapse saanud siis saad
    aru et kõik mis sa enne mõtlesid ja arvasid (
    näiteks karjääri ja vabaduse jne) kohta on
    tundmatuseni muutunud ja nõustud kõigile
    titemammadega keda enne vihkasid :D räägin
    lihtsalt enda ja oma tuttavate kogemusest :)

    • Reply Mallukas 5. november 2015 at 18:10

      Jah, ma ei osanud aimatagi, et lapsetud seda kohe nii suure ründamisena võtavad. Samas eks see ole loogiline, sest mina tean ka ühte sõbrannat, kes kohe päris ausalt ei taha lapsi ja saab kogu aeg tänu sellele suhtumise osaliseks, nagu tal oleks midagi viga. Seda ma kindlasti selle positusega taotleda ei proovinud.

      • Reply T 5. november 2015 at 18:42

        Ei muidugi, mina kui ema väga samastun
        sinu jutuga aga ilmselge on et need kellel
        pole seda kogemust ei oska ega saagi
        samastuda :) jah mul endalgi on
        sõbrannasid kel veel lapsi pole aga
        tulevikus soovivad kuid pole veel õiget
        kaasat leidnud, ja see suhtumine
        tutvusringkonnas on väga annoying, et
        umbes kunas sina juba lapsed saad ?

        • Reply Mallukas 5. november 2015 at 18:43

          Minu meelest on see üldse kohatu asi küsida, kui tegu pole just hea sõbrannaga, sest muidu võib juhtuda see, et tegelikult inimene ehk on aastaid üritanud, aga pole saanud või midagi muud sellist kurba :(

  • Reply njah 5. november 2015 at 17:57

    Mnjah. Lastetu abielus inimese
    seisukohast ütleks nii, et väga armas
    jutt ja kindlasti läheb hinge kõigile
    nendele, kes kas juba on vanemad või
    end tulevikus selles rollis näevad.
    Ent minu jaoks see vaid süvendab
    veendumust, et ei mingeid lapsi, ei
    iial. Kutsikas vähemalt vehib sabaga
    ja püherdab ja on naljakas ja saab
    temaga jalutamas käia aga laps… on
    laps? Jumala pärast, laske minna,
    tehke neid palju torust tuleb
    (peaasi, et ise üles kasvatada
    jõuate) aga nüüd väita, et see ongi
    kõige toredam asi kogu maailmas. Ei
    tea, ju ma olen lihtsalt liiga isekas
    ja ei saagi sellist asja mõista.

    Aga hästi kirjutatud igastahes!

    • Reply Mallukas 5. november 2015 at 17:58

      Muuseas, lapsed ka püherdavad ja on päris naljakad :D Jalutamas käiakse ka lastega, ainult neile pole viisakas rihma külge panna :D

      • Reply Kaili 5. november 2015 at 18:29

        Kusjuures tegelikult müüakse ka selliseid trakse
        rihmaga, mis lapsele ümber saab panna ;) no et kui
        on laps, kes käest kinni ei taha hoida ja pidevalt
        kipub ära jooksma ;)

        • Reply Mallukas 5. november 2015 at 18:38

          Ma tean jah, aga see tundub natsa… vale :D

  • Reply anu 5. november 2015 at 17:51

    Mina jäin 18 aastaselt rasedaks ja ma mõtlesin, et mu elu on LÄBI, aga ometi olin ma valmis emaks saama tänu sellele samale
    mõttele, et kumba ma reaalselt tulevikus rohkem kahetseks ja ma otsustasin, et vaevalt lapse saamist:) No ja nüüd on ta 6-
    aastane ja mega hea ja rõõmus ja arukas poiss ja joonistab mulle pilte, kus me käest kinni vikerkaare all jalutame tutimütsid peas
    ja äratab mind hommikul muside ja kõdidega ja maailmas ei olegi olemas mitte midagi paremat!

  • Reply Oggy 5. november 2015 at 17:47

    Esiteks, vabandust tapitahtede puudumise parast. Teiseks, sa toodad sellist sisu ja siis imestad, et perekooli teemasid tehakse.
    Sa halvustad ja liialdad lastetute inimeste elu ja suhtumist nii nagu ilmselt varem suhtusid lastega inimestesse. Ikka sama reha
    otsa. Ma ausalt motlen, et nii see postitus siin kui ka need parooliga postitused on ainult selleks, et lugejanumbreid tosta.
    Samas, soovin sulle onne esimese sisuka postituse eest kuude jooksul. Isegi kui see sisu on nii ja naa, aga kui provotseerida, siis
    votame tuld.

    Mul on kahju, et sinu lastetu ja vallaline elu koosnes Aussis pidu panemisest, suvakate kuttide jargi soigumisest (see samas
    kaib pubekaea juurde ja pole kuigi tosine, joonistad muudkui sudameid ja kurbi smailisid ja elu laheb edasi, vahemalt kui ainult
    kaugelt ohkad selle ilusa 11B klassi poisi jargi) ning nendega peol illi panemisest.

    Vaga paljudel noortel naistel on onneks oma eluga enne lapsi parematki teha, mistottu on neil mida igatseda ning millest
    loobumine on siiski tosine kompromiss. Mina ja mu kaasa tahame lapsi ning me saame nad (oige mitu kusjuures), aga siis kui
    selleks on oige aeg. Laste saamine on vastutus, selles on roomu aga on ka muresid, mille enda kaela votmine on paras
    julgustukk ning mida rohkem inimene selleks vaimselt on, seda paremini peab vastu inimene ise kui ka paarisuhe (vaikelapse
    iga paramatult saab paljudele suhetele saatuslikuks).

    Seega- jah, mina motlen, et lapse sundimise protsess on rove, sellega kaasnevad komplikatsioonid ei ole meeldivad (senine
    lemmik on valjapressitud parasool, suureparane eks) ja ma tunnen kaasa naistele, kellel on rasked sunnitused. See on
    paratamatus ja ma elan selle rovdeuse ule, oigupoolest ma olen ponevil, et naha kas mul veab ja laheb ka lihtsalt, seega see
    otseselt pole pohjus, miks ma praegu lapsi ei taha. Lihtsalt vastuseks sellele ligase olendi kommentaarile. Lapse sund on tore,
    aga sa ei saa eitada, et see on ohtlik ema tervisele ning kehale usnagi koormav. See, et sul laks hasti, ei anna sulle oigust napuga
    naidata neile, kes ei nae selles asjas mitte ainult ilu, vaid ka karmi reaalsust.

    Samuti, hindan ma seda elu, mis mul on ilma lasteta. Ei, see ei tahenda, et ma vaatan lastega inimesi ja motlen, et nende elu on
    vastik nagu sina vaidad. Lihtsalt seda, et see elu ei ole mulle ja ma naen, et see on raske (alati, sest sinu vastutada on kellegi
    teise elu, milline inimene temast kasvab, kui edukas ta tulevikus on. Pole just kerge koorem) ja mul on toesti kahju emadest,
    kes on magamata ning tihti uksi. Vanemate toel olen kainud korralikult ulikoolis, mul on eriala, mis mulle meeldib, kus ma saan
    anda enda panuse ning millega ma ennast ning oma pere ara elatan. Mis kasu sellest koigest oleks, kui ma nuud kohe lapsed
    saan ning koju jaan? Niigi on mu edasisel arengul kriips peal mone aastat parast kui see pesakond tuleb. Seni voin ma oma
    raske too vilju nautida ning areneda karjaarialaselt. Mu lapsed on tulevikus onnelikud, et neil on vanemad, kellel on laialdaselt
    kogemusi, tutvusi ning loomulikult materiaalse poole pealt kindlustatus. Too ei ole olulisem kui lapsed, aga kui sulle su too
    meeldib, siis on see osa sinust, see motiveerb sind ning pakub vaimset arengut. Lisaks olen ma oma lastele eeskujuks, et raske
    tooga jouab kaugele, just nii kaugele kui vaja. Vahet ei ole, kas nad lahevad ulikooli voi saavad tublideks
    meistrimeesteks/naisteks. Lapse kasvatamine on pigem emotsionaalne kasvamine. Aga jallegi, siin elame meie sinuga erinevat
    elu. Lisaks meeldib mulle reisida, mulle meeldib trenni teha, valja puhata, minna sinna kuhu ma tahan ja millal ma tahan. Ma ei
    ole inimene, kes sallidb kisa ning vaidlemist. Ma ei kakle, vaid lahenen probleemile ratsionaalselt. Aga lapsega ei ole sellest
    kasu, ta ei saa aru ning mina ei taha votta vastutust enne, kui ma tean, et mu narv vastu peab. Selleks, et ma lapse peale ei
    karjuks. Selleks, et ma oskaks probleemseid olukordi lahendada nii, et tema areng oleks positiivne. Mitte nii nagu sinna, kui sa
    lasid laiskusest Maril manna ja jahupurke porandale loopida, ise naerdes ning oeldes, et see ei maksa sittagi ning sul on pohhui.
    Ilma, et sa motleks, et see lahenemine, su sonapruuk (mida Mari moistma hakkab) suvendab temas iseloomujoomi (nt
    raiskamine, ukskoiksus, reeglitest mittearusaamine ja sellest tulenevad konfliktid igasuguste piirangute ning ka kohustustega),
    mis ta enda elu hiljem keerulisemaks teevad.
    Inimene peab koigepealt ise saama kupseks, selle protsessi juurde kuulub ka paras annus iseendale elamist (see ei tahenda
    liiderdamist), enda huvide esikohale seadmist, enese arendamist ning ka aega oma kaaslasega ainult kahekesi olla. Uhel paeval
    meie pere kasvab (nb, me oleme siis ikka alla 30ne, et keegi ei arvaks, et me 40selt lapsi hakkame saama), aga senimaani
    naudime me vabadust, voimalust jatta maha mark oma erialadele, koguda raha, et oma perele vajalik voimaldada. Ainult nii
    saan mina (ja see ei kehti teistele) olla kindel, et ma oskan oma last innustada, saada aru tema muredest, toetada teda valikutes
    ning olla eeskujuks laia silmaringi ja kogemusega (nt kasvoi mis eriala valida, kuna puutun kokku pea koikide
    majandussektoritega, mis on eelised ja mis on miinused).

    Lapsega kaasnevate halbade kulgede (mahkmed, kisa, magamatus) jaoks peab valmis olema, siis ei taba need nii rangalt ning
    saab oma elu turvavorgustiku abil ette planeerida. Sul nagu ma aru saan, polnud projekt Mari plaanis ning mis sul ule jai kui
    leppida ja olukorrast parim votta. Mul on valikuid rohkem, ma saan oodata, kuni need negatiivsed aspektid nii hullud ei tundu,
    sest esiteks ma olen saanud ise kasvada ja nautida elu iseendana (mitte kellegi teise soltuvusobjektina) ja teiseks, mul on alati
    kindlus sellest, et see on minu teadlik valik olnud. Vaime kupsus on vaga oluline.

    Ma ei usu, et sa isegi selle kommentaari avaldad. Aga mu pohisonum on see, et lastetute inimeste elus on enamasti muud, kui
    pidutsemine ja oma lapse huvides tasub natuke aega veeta enese harimisele, enne kui kellelgi eeskujuks hakata.

    • Reply Mallukas 5. november 2015 at 17:51

      Ma ei viitsi isegi sinu kommentaari üleni läbi lugeda, sest see on nii tüüpiline, et ma kirjutan täiesti siirast südamest ja ausa posituse, kus räägin konkreetselt sellest, kui väga mulle meeldib olla ema ja kui suur õnn on omada lapsi, kui siit loetakse välja see, et ma tahan lastetud inimesed põlema panna ja muu selline.

      Igaühel on oma tee ja loomulikult EI PEA kõik inimesed lapsi saama. Kas said nüüd ennast välja elada ja hakkas parem?
      Tore :)

      • Reply Oggy 5. november 2015 at 17:53

        Jalle sa liialdad, ma ei raagi sonagi kellelgi polemapanemisest, lihtsalt vastan sul uldistustele (sona-sonalt kusjuures). Voib-
        lla peaksid ikka labi lugema, tee uks sugav hingetomme ja loe, ehk annab sulle motteainet. Voi tee nagu alati.

        • Reply Mallukas 5. november 2015 at 17:57

          Ma nüüd ikka lugesin su kommentaari läbi, üleni ja soovitan sul ka minu postitus läbi lugeda. Ma saan üldistada täpselt nii palju, kui mina oma elus kogenud olen. See blogipost ja üldse see blogi siin ongi minu maailmavaade ja minu üldistus asjadest. Ei näe, et ma oleks oma postiga kellelegi halba soovinud või kedagi maha teinud. Miks sa siis mind ründad, nagu ma oleks seda teinud.

          Mul on tore, et sina saad lapsi sel ja tol ajal kui sul on olemas see teine ja kolmas. Mulle tundub, et sinu kommentaari eesmärk oli mulle selgeks teha, et minu viis elamiseks on vale ja sul õige? Ei tea, mida sa sellega saavutada soovid, sina saa oma lapsi siis kui sina tahad ja ava oma blogi, kus sa kirjutad neid asju, mida sina soovid. Siis sa ei pea ennast siin minu sissekannetega ärritamas käima.

          • Oggy 5. november 2015 at 18:11

            Aga ma ju ei runda sind, kus kohas? Too see palun valja.

            Ma kirjutan (ilma igasuguse soimu ja emotsioonita), et su uldistused ei pea paika ning et inimestel on taiesti
            adekvaatseid pohjuseid laste mitte saamiseks vaga noorselt, mitte need sinu valja toodud pohjused, mille
            kohta sa kutsud ules inmesi neid igonreerima. Ma ei ole oelnud, et see, mis sina teed on vale (v.a. see
            kuviainete maha loopimine, see on natsa ebanormaalne mu jaoks, sest toiduga ei mangita), vaid et tasuks
            tahelpanu poorata ka ratsionaalsetele pohjustele laste saamise moningaseks edasi lukkamiseks.

            Eriarvamused ei ole rundamine, ei ole minu postitus ka provokatsioon vaid lihtsalt arutelu, et lisada sinu
            kogemusele teisi vaatenurki.

          • Mallukas 5. november 2015 at 18:16

            No su kommentaar hakkab juba nii, et “ohhoo, kus mina nüüd alles selle postiga provotseerin”. Ma ju ei provotseeri vaid korrutan sulle nagu loll, et räägin oma elust ja oma kogemusest. Ma ei väidagi, et sinu teistsugune maailmavaade ja ideed valed on, need pole lihtsalt minu omad. Ma saan aru isegi sinu punktidest, sest ma olen ise kunagi samamoodi mõelnud. Samas olen mina karjääriliselt arenenud just pärast lapse sündi ja… noh kõik need teised punktid mis sa välja tõid, need on mingil määral tõde, aga mingil määral tulevad kergemini, kui sa arvad ja need ei ole nii rasked, kui sulle praegu tundub.

            Igatahes, jõudu tulevikuks :)

          • Callista 5. november 2015 at 18:50

            Oggy kommentaar tundub mulle
            tasakaalukas ja läbim6eldud, ärritust
            ei tähelda.

            Kas saan 6igesti aru, et
            teisitim6tlejad ei ole siia
            kommenteerima teretulnud?
            Kas siis aga ühetaoliseks ei lähe
            ühte ja samass väravasse löödud palle
            lugeda?

            Ma olen üldselt sinu väljatooduga
            n6us, aga ka Oggy’l on 6igus ja
            v6imalus oma nägemust edastada. Miks
            siis seda mitte kasutada?
            Pealegi soovis ta 6nne esimese sisuka
            postituse eest kuude jooksul. See on
            pigem positiivne nähe? :-) Teised on
            samuti m6ista andnud, et viimase aja
            postitused on pigem kas
            kommertsiaalsed v6i siis valitud
            ringile …
            Ja isegi kui ta leidis, et selle sisu
            on nii ja naa, aga kui provotseerida,
            siis votame tuld – ju siis on
            tegemist tule märgi esindajaga ;-)
            Ma vist oleksin pidanud advokaadiks
            hakkama, Oggy “rehabiliteerimine”
            näitab seda ilmekalt :-)

          • Mallukas 5. november 2015 at 18:55

            Vaata, nagu inimeste puhul loeb esmamulje, siis paraku moodustus ka minu esialgne arvamus selle kommentaari algusest, kus kinnitatakse, et kindlasti on tegu perekooli provotseerimisega ja tuues välja ka mu parooliga postitused, mis on minu jaoks siiski kurvad ja isiklikud teemad, mis ei ole tehtud kindlasti kellegi provotseerimiseks ja veel vähem kellelegi ilkumiseks.

            Eriarvamus võib ju muidugi olla, aga emadus on selline teema, et kas sa oled seda kogenud või mitte. Mina olen olnud nii lapsetu naise olukorras, kui lapsega naise olukorras ja seepärast tean hästi, et vaielda ei maksa. Ega ma tahagi, kas on üldse posituses kuskil välja toodud, et ma kedagi maha teeks või sõimaks, et inimesed nii äksi täis lähevad :D

          • Kadi 5. november 2015 at 20:05

            Selle vestluse peale tuli kohe Idiocracy film meelde. Kuidas ühed muudkui
            paljunevad ja teised planeerivad ja ootavad ja võtavad hoogu ja lõpuks on puuks
            ja ei saagi :D

          • AK 5. november 2015 at 20:33

            Oggy’l on loomulikult õigus oma arvamusele ja ta arvamus on väga ilusti põhjendatud, aga mitte kuidagi ei ole
            võimalik väita, et see kommentaar ei oleks ründav. See on kirjutatud väga üleoleval toonil ja on äärmiselt passive-
            aggressive. See on niiii tüüpiline (minu meelest igal pool internetis), et inimesed kirjutavad kommentaare, mis ei
            ole lahmivad (ja on tihti väga ilusti sõnastatud), aga on väga salakavalalt vaenulikud. No ja siis, kui
            kommenteeritud kirjatüki autor julgeb midagi vastu öelda, tembeldatakse ta hulluks, kes kujutab ette, et teda
            rünnatakse ja kes ei salli teistsuguseid seisukohti. Inimene, kes ei saa aru, et see kommentaar on üleolev, vaenulik
            ja halvustav, on kas sinisilmne või samuti Malluka suhtes vaenulikult häälestatud. Seda sama seisukohta oleks
            saanud ka sõbralikul või neutraalsel toonil esitada. :)

          • Mallukas 5. november 2015 at 20:50

            Tänan, ma juba hakkasin mõtlema, et ma olengi hulluks läinud, aga see on ikka tõesti väga üleoleval toonil kirjutatud :D

          • Kerttu Mandel 5. november 2015 at 21:20

            Heh, need kellel lapsi veel
            pole, arvavadki et nad on
            tulevikus superemad ja
            supereeskujud kui nad nö
            ennast ette valmistavad ja
            tugigrupi hangivad nt.
            Reaalsus on aga midagi muud,
            tean täpselt. Ise olin
            samasugune targutaja enne
            beebsu:D

          • AK 6. november 2015 at 12:03

            Mina arvan ka, et inimene ei saa end lõpuni ette valmistada. Alustuseks juba seetõttu, et sa ei saa kuidagi ette
            näha, milline su laps saab olema – kas ta on vanarahu ise, kes ainult põõnab või on tal väiksena koolikud ja ta muud
            ei tee, kui ainult nutab. No ja sa võid ratsionaalselt aru saada, mida emaks olemine hõlmab ja sa võid olla kõrvalt
            näinud seda, aga sellegi poolest ei ole võimalik enne sellest lõpuni aru saada, kui sa ise ema ei ole. Kui ma rase olin,
            siis ma lugesin väga palju beebikirjandust ja nägin kõrvalt, kuidas mu õde ja sõbrannad oma lastega talitavad. Tihti
            olin enda peas väga üleolev ja mõtlesin, et mina hakkan paremini tegema ja mina olen valmistunud ja tean, kuidas
            on õige. Kui laps käes oli, siis pidin päris tihti enda sõnu sööma, sest kui sul last ei ole, siis sa näiteks ei tea, kui
            väsinud sa võid olla ja kui lootusetu võib kõik tunduda, kui laps öösel nutab ja nutab ja mitte kuidagi ei rahune.
            Praeguseks on mu laps ühene ja olen tema kasvatamise käigus õppinud ka veel seda, et ei tasu enda suud
            pruukida teiste laste osas ja eriti veel sinu enda lapsest vanemate laste osas. Lapsed on väga erinevad ja
            üheaastase lapse emana ei ole võimalik teada, mida tähendab olla kaheaastase lapse ema. Lisaks sellele, võib su
            laps ühel nädalal käituda ühtemoodi ja teisel nädalal juba teistmoodi. Näiteks, ühe mu tuttava laps on väga arglik
            ja kardab teiste laste seltskonda. Minu laps on aga seni olnud väga iseseisev, seltsiv ja julge. Rääkisin enda mehele,
            et küll on veider, et see tuttava laps nii arglik on ja huvitav kas ta siis ei vii teda teiste laste seltskonda. Jõudsin ma
            ainult enda suud pruukida, kui järgmisel nädalal hakkas mu laps meeletult võõrastama ja nüüd ongi seis selline, et
            kui ruumis on paju võõraid inimesi, siis ta lihtsalt hakkab lohutamatult nutma. Minu julge, seltsiv ja iseseisev laps
            on järsku väga arglik. :)

    • Reply noor vanaema 5. november 2015 at 18:52

      Lapse saamiseks ei saa valmistuda.Kõik tuleb alles koos kasvades.

    • Reply janika 7. november 2015 at 00:24

      Ausalt öeldes ma juba näen vaimusilmas, kuidas kogu
      see ratsionaalne, kaalutletud ja planeeritud elu lastele
      mõjub. Laps ei taha kasvada nii, et ta on mingitesse
      raamidesse surutud..lapsed tahavadki mannat
      põrandale valada ja selle üle naerda. Nad tahavad
      porilompides hüpata, vannivett üle ääre pritsida jms..
      Lapse töö ongi mängimine ja mul on hea meel, et
      Mallulas laseb Maril kasvada õnneliku lapsena! :) PS!
      Ma olen veendunud, et laps kasvab kordades
      õnnelikumalt armastavas perekonnas, kus tal lastakse
      olla laps ja niikaua kuni tal on süüa, riided seljas ja kõik
      eluks vakalik olemas, siis ta ei hooli kui suur rahakott
      emmel-issil on!

  • Reply Pille 5. november 2015 at 17:38

    Tõesti väga hea postitus! Muudkui üks
    äratundmishetk teise järel ?☺

    • Reply maria 5. november 2015 at 18:44

      Minuarust on kull tore postitust, milleks koik need
      vihased kommentaarid. Ma saan kull aru mida Mallu
      kirjeldab ja tean seda sugavat armastust oma lapse
      vastu. Mis kull maailmas saanud on, lapsed on vastus,
      kisa ja koik tahavad teha ainult karjaari. Aga mis saab
      siis ukskord kui tuleb vanus ja noorus kaob. Kui enam
      disainerite riided ja kallid kaekotid enam roomu ei
      anna. Mina ei vahetaks kull oma 3e ilusat last millegi
      vastu, ka ei tunne ma end loksus. Annan kogu oma aja
      lastele ja naudin seda mis mul on. Vahel tuleb osta
      vaadata mooda segadusest ja naerda asjade ule, see ei
      tee veel kasvatamatut last, sest nii nii ruttu kasvavad
      need lapsed suureks. Ma motlen sellele, et kunagi kui
      ma olen vana, et siis mulle tulevad mu lapsed kulla ja
      ma tean, et pole vana ja uksinda.

      • Reply Mallukas 5. november 2015 at 18:51

        Nagu ma ka enne vastasin, et see tunne, et lapsega koos ei saa saavutada seda, et sul on karjäär või raha või aega, see on ju vale :) Samas on vale arvata, et kõik emad üldse tahavadki karjääri, osad on rahul kodus olemisega, osad rahul ennast kodu ja töö vahel jagamisega, osad ei tahagi üldse lapsi. Eks see ole iga naise oma asi, aga eks iga ema teab, et lastest parimat ei ole :))

  • Reply ... 5. november 2015 at 17:32

    aga enne lapse saamist olid sa ju väga noor – see, mida sa kirjeldad ongi tavaline hilispubeka elu. need peod ja asjad muutuvad
    mõttetuks ka ilma laste saamiseta. mulle küll meeldis aeg mehega koos, ilma lasteta ja praegu tagasi vaadates igatsen nii mõnigi
    kord, et tahaks jälle kuskile roadtripile vms kohta, kuhu kriiskavate jõnglastega elus ei läheks. igal asjal oma aeg, ei tasu nüüd selle
    teksti peale paljunema kohe tormata.

    • Reply Mallukas 5. november 2015 at 17:35

      No mul ei ole jäänud lapse pärast kuskile minemata. Saab roadtrippe teha ka siis, kui lapsed on olemas ja peale sinu trippi sind ootavad :)

      Aga seda jah muidugi, et ma olingi enne hästi noor, sellegipoolest leian ma, et mul on ikkagi õigus enda heietusi siin jagada :D

      • Reply ... 5. november 2015 at 19:48

        polegi keelanud heietada ju. sul on lihtsalt väga vedanud, et on lapsel on hoidja ämma näol olemas. paljudel siiski pole last
        jätta nädalaks paariks kellegi usaldusväärse ja lapsele kalli inimese hoolde. muidugi, eks ämmaga koos elamine on ka paras
        tasu sellise luksuse eest…

  • Reply see 5. november 2015 at 17:30

    Noh, arvan, et see on ka praegu
    äärmus mis sa kirjutasid. Minu jaoks
    ei ole lapsed “saatus”, mis peab
    tulema ilmtingimata või kui
    lapsesaamine jääb kogemata, et elu
    jäi elamata. Arvan, et see on üks
    väga vale arusaam. Ma olen ka
    vallaline mõnesmõttes, mul on küll
    mees aga samas elame mõlemad oma elu.
    Minule sobib selline eluviis ning
    siin tuleb see osa sisse: “Ei soovi
    oma vabadust kaotada”. Näen oma õe
    pealt, kuidas tema aeg ongi nüüd
    ainult lapse aeg aga samas talle
    meeldib ja ma olen väga õnnelik. Mul
    tuleb isegi vahel pisar silma, kui
    pole seda armsat mitu päeva näinud
    aga kõige juures on pluss- see laps
    ei ole minu. Mulle meeldivad ka
    armsad lapsed aga ise üles kasvata ei
    soovi.

    Arvan, et maailmas on palju erinevaid
    inimesi ning see, kui ma emaks
    olemist ei soovi ega unista, ei
    tähenda, et ma ei tunne seda
    armastust. Mul on mees, kelle vastu
    mul on armastus nii suur, et isegi
    raamatu kirjutamisest ei piisaks,
    veel vähem laulu ja luuletuse. Seda
    tunnet ei saa väljendada ning
    lihtsalt tunnen, et selles elus mina
    lapsi ei soovi. Ehk ütlen tulevikus
    teistmoodi aga kahjuks tean ennast
    liigagi hästi ning kohe, kui mingi
    asi minu vabadust ja aega röövib,
    siis ma lähen raevu ja ma võin isegi
    depressiooni sattuda. Kellele seda
    vaja on?

    Nii et, emaks olemine on kindlasti
    tore, usun ja näen seda kõrvalt aga
    see ei ole tõesti AINUS asi siin
    maailmas, mis hea ja tore ja üllas
    on. Eks ikka see mis hea, soovitad
    teistele :-) mina tean, et minu
    vaated ei sobi pea kellelegi aga mina
    armastanneid ja tunnen, et nii olen
    mina Mina :)

    • Reply Mallukas 5. november 2015 at 17:33

      Ma ei tea, miks sa lugesid välja mu jutust, et ma nüüd nuga kõril sunnin inimesi lapsi saama :) Loomulikult on inimesi erinevaid ja on naisi, kes tõesti mitte kunagi lapsi ei taha. Samas ma eeldan, et kui küsida kõikidelt naistelt, kellel on laps, et kas nad seda kahetsevad, siis ma usun, et “jah” vastaks ainult mingi 1% :D Aga ega ma ometi tea, ega ekspert pole. Minu loo point oli see, et inimeste arvamused ja mõtted võivad ajaga muutuda ja kui muutuvad sinnapoole, et saada lapsed, siis see on äge. Aga ma ei väida ka, et ilma ei saa äge olla :)

  • Reply S. 5. november 2015 at 17:24

    Ma pole küll veel ema, aga enam ma ei
    mõtle ka nii et ma kunagi ei taha
    lapsi ja asju. Mul on armas mees juba
    paar aastat. Viimasel ajal üha rohkem
    mõtlen et ükskord tuleb ka abielu ja
    lapsed ja muud toredad asjad. Et ma
    arvan, et enamikel juhtudel need
    väärtushinnangud ja mõtted elule
    muutuvad siiski aastatega. 20selt
    nägin kõike ikka hoopis teisit kui
    nüüd 25selt. Nii et aeg teeb oma töö.
    :)
    Aga ilus postitus oli. Aitäh Mallu :)

  • Reply Maarja 5. november 2015 at 17:23

    Armas lugeda?!

  • Reply Jaana 5. november 2015 at 17:22

    Nii armas ja siiras postitus! :) Mul on hea meel,
    et oled õnnelik! Et su elu sama radapidi
    läheks!! :)

  • Reply Pauliine 5. november 2015 at 17:22

    Malluuuuuu, nõustun sinuga täielikult!!!! Ma
    pole küll kaua ema saanud veel olla( kõigest
    2kuud ja 2päeva), aga jaaa see on meeletult
    imeline tunne, ka mina olin kunagi veendunud,
    et ei soovi lapsi, aga nüüd ei kujutaks ette, et
    poleks kunagi lapsi saanud.

  • Reply Boffin 5. november 2015 at 17:19

    Supper. Väga hea postitus.

    Tead, sa oled üks kuradima hea inimene.

    • Reply Mallukas 5. november 2015 at 17:21

      Ma ei tea, millega ma küll säärased sõnad olen ära teeninud, aga aitüma!

  • Reply Liis 5. november 2015 at 17:15

    Väga armas postitus :)
    Kuid üks küsimus on ja absoluutselt mitte paha pärast,
    aga kas see oo giii ongi Mari ainus sõna? Emme,
    mämmäm, aua, kiss vms pole üldse?

    • Reply Mallukas 5. november 2015 at 17:21

      Ta ütleb ka oioi ja oidku! Aga ei mingit emmet ega mämmmämmi ega auat ega kissi ei ole jah :D

      • Reply andra 5. november 2015 at 17:39

        Mis see oii gaii tähendab? Oi kalli-kalli ?

        • Reply Mallukas 5. november 2015 at 17:41

          ma tõesti ei tea, ta kasutab seda erinevates olukordades, näiteks siis kui ta ehitab torni :D

          • Kati 5. november 2015 at 19:08

            Kas see mitte OK ei tähenda?

          • Mallukas 5. november 2015 at 19:10

            ausalt, ma ei tea. ta ütleb ka ootauuu suva ajal :D

  • Reply aveli 5. november 2015 at 17:07

    aitäh selle postituse eest :)!

    • Reply Mallukas 5. november 2015 at 17:10

      No mäs sa tänad :)

      • Reply Kadi 5. november 2015 at 17:22

        Ta otsustas su posti peale lapsi hakata tegema ilmselt.

        • Reply G 5. november 2015 at 19:54

          Hahahahaaaa.