Mingi kolm aastat tagasi rääkisin ma kõigile, kes kuulata viitsisid, kuidas mulle lapsed ei meeldi ja enne sajandat eluaastat mina neid tegema ei hakka. Kui ma praegu selle üle juurdlen, siis tegelikult ei olnud ma lihtsalt väga paljude lastega kokku puutunud ja minu ainukene kujutlem emadusest oli see, et sa sünnitad mingisuguse ligase asja, kes siis umbes kaks aastat sulle kõrva karjub ja poes piinlikust valmistab, kui ta põrandal röökides kommi nõuab.
Ei tasu vist mainida, et tegelikkus see päris ei ole, kuigi need lapsed võivad küll alguses natsa ligased olla, aga noh, proovi ise 9 kuud kellegi sees, vedelikukotis passida ja sealt Guessi rõivakomplektiga väljuda. Seega ei saa seda vähekest pläga pahaks panna. Ja ega see ka sellel hetkel ausalt öeldes väga loe. Minu poolest oleks võinud mu laps sündimise hetkel olla kaetud kaheksajalgade ja koera oksega, aga ta oli ikka nii armas, et miski poleks seda varjutanud. Ja muuseas, minu oma kargas siiski välja isegi üllatavalt kuivana, nii et eks neid variante ole mitmeid. Kes tuleb koeraoksesena, kes kuivalt, kes Guessi kevadkomplektis.
Selle pärast vaatangi ma praegu natukene üleoleva muigega neid daamesid, kes ütlevad: “Issand, mina küll lapsi ei taha, ma ei ole nagu üldse vastutustundlik ja ma ei suuda isegi taime elus hoida, icccc!”. Arva ära, kas meie majad püsivad taimed elus? Isegi AEDNIK Kardo ei ole suutnud (ega üritanudki) päästa meie aknalaual surevat puud, kes ööpimeduses vaikselt “killl meee….” kähistab. Aga laps kasvab ja rõkkab nagu homset poleks! Seega, kui sa ei suuda elus hoida taimi, siis pole hullu. Taimed on üsna vaiksed, nad ei nõua kuigi häälekalt asju. Lastega seda muret poleks, et sa unustaksid talle juua või süüa anda, sest su kõrvad saavad üsna pea aru, kui tal emmast-kummast puudu on.
Või kui keegi ütleb, et: “Eii, issand! Mis lapsed? Ma tahan ikka oma elu veel nautida!”. See kõlab mulle, kui lapsega inimesele, umbes nii: “Jah, sa vana räbal. Vaata oma sitast elu ja nimeta mulle üks põhjus, miks ma peaks tahtma endale samasugust saatust????”. Samal ajal vaatan mina oma Marikese hambavahega naeratust ja tillukesi käekesi, millega ta mulle hellushetkedel pai teeb ja mõtlen, et kuidas sa ometi saad MITTE tahta endale sellist saatust? See on ju imeline saatus! Ma naudin praegu oma elu sada korda rohkem, kui ma tegin seda mööda maailma rännates, pidu pannes ja “elu elades”. Need asjad, on heaks mälestuseks, aga see ei ole midagi, mida ma igatseksin. Mitte, et ma ei saaks enam pidu panna, aga no päris Aussi kolida pidutsema ma enam ei saaks ja loomulikult tahakski.
Tean, et lastetutel inimestel on kohati raske mõista emade käitumist ja jutte. Ka mina ei mõistnud neid enne lapse saamist. Ma ei saanud aru, kuidas on võimalik see “OMG MAAILMA SUURIM ARMASTUS” mida enne lapse saamist ei saa tunda. Ma arvasin, et ma tean, mis on armastus. Naljakas on see, et praegu ma tean, et ma ei teadnud enne armastusest mitte midagi. Ma ei teadnud, mis on õige ema-tütre armastus, ma ei teadnud, mis on isa-lapse armastus, sest mu isa suri juba hästi ammu. Ma ei teanud, mis tunne on armastada meest nii palju, et siin ei ole ühtegi aga. Ja ma ei teadnud, mis tunne saab see olema, kui sa näed sedasama meest oma last musitamas ja kallistamas ja see armastus läheb veel suuremaks.
Ma olin elanud mingit elu, kus ma arvasin, et ma tean, mida ma teen ja ma tundisin sajaga armastust ja olen ilgelt vaba kogema kõike, mis elul mulle pakkuda on. Ja tegelikult oli see osa mu elust ettevalmistus praeguseks. Ma ei kujuta enam ettegi, et oleks vaid mina ja Kardo. Mis eelised sellel oleks? Keda ma siis kaisutaks? Kes mulle oma varbaid naerdes ninaauku topiks? Kardo kindlasti mitte, tal on liiga suured varbad…
Jah, mõnikord jookseb natukene kokku, kui see paganama laps ei taha süüa midagi peale kommide ja tahab miskipärast puruks rebida kõik su maise vara ja seejärel kuseb su kirjutuslauale ja röögib sulle kõrvaa-aaa-aaa-aaaa. Eriti kui see toimub kõik näiteks tunni aja jooksul.
Aga siis ta tuleb ja naerab sulle oma kõige laiemat naeratust ja ütleb “ooo gaiii” või midagi paremat ja südamlikumat, aga Mari puhul on see praegu parim, mis ta anda suudab ja see sulatab su südame ja viimane asi, mida sa tol hetkel mõtled on see, et kui tuus oli sõbrannaga seal klubis passida ja võõra kutiga illi panna, sest noorus ja vabadus on lihtsad parimad asjad siin maailmas. Sest nad on nii tühised ja mõttetud. Ausalt kah. Ajaviiteks võin ma praegugi paar korda aastas klubisse ronida, aga mingit pikemat pidu seal minu meelest küll ei ole.
Ma ei taha meenutadagi, kui tobedaid asju olen ma minevikus teinud ja mida pidanud MUREDEKS. Reaalselt ma mäletan, kuidas mul oli suur MURE, et üks kutt ei tahtnud mind üldse nii palju, kui mina teda tahtsin ja see painas mind nii hirmsasti ja ma nutsin muudkui päevast päeva ja suitsetasin pakkide kaupa suitse ja rääkisin kõikidele, kes kuulata viitsisid, kuidas mu elu on väärtusetu sitt ja kuidas ma ei leia iial enam elus õnne! NEVER!
Ja nüüd meenutan ma seda, kuidas Marikene kahekuusena esimest korda nohus oli ja ei saanud üldse normaalselt hingata ja oli väike neljakilone konnapoeg, minu kullatükikikene, minu nunnukene. Ja tal oli halb. Ja ma ei saanud eriti midagi rohkem teha, kui ma tol hetkel teinud olin. Ja ma tundsin, kuidas ma annaksin enda parema jala ja vasku silma, kui tal ainult hakkaks parem. Ma tundsin ennast nii abituna ja kui mulle ootamatult sellel õhtul, kõhisev beebi kaisus, meenus see õhtu, kuidas ma Daki juures nutsin, et mul pole ELUSEES nii halb olnud ja mul ei lähe kunagi midagi paremaks, kui just see tüüp mind siiski armastama ei hakka, siis ma ausalt tahtsin vana enda üle naerda.
Seega, kõik, kes seda praegu loevad ja kelle suurim mure on see, et mingi tüüp ei taha teid piisavalt või käitub teiega halvasti või ei ole see, kes te tahaksite, et ta oleks, siis palun naerge ka enda üle ja unustage ära see vend. Ta ei ole ju nagunii teile õige, kui ta teid õigesti ei kohtle ja miks oma südamekurbust sellise asja peale raisata. Hoidke enda rõõmutunnet, sest sellest ajast, kui te ÕIGE mehega lapse(d) saate, siis hakkate te kogu aeg muretsema, et kas teete ikka kõige õigesti ja muudkui kardate ta elu pärast, sest ta on nii ideaalne ja väärt tema pärast kartmist.
Üldse on minu jaoks naljakas see, kui keegi räägib lastetust ja vallalisest elust, nagu see oleks parim asi maailmas. Ei tea, kas ma elasin ise mingites valedes, aga minu jaoks oli see küll mingi pask aeg, kus ma muretsesin suvaliste asjade pärast ja tundsin ennast ükskikuna ja mitte armastatuna. Ja otsisin tegelikult seda õiget inimest, kes minuga ka abielluda tahaks ja lapsi saada tahaks ja kodu mängiks. Jah, ma võisin seda peita pidudesse ja “wohhooo, ma olen vallaline jeeee!” asjadesse, aga see oli nii sisutühi. On ju?
Lõpetuseks: lapse saamine on nagu sul oleks maailma kõige armsam kutsikas, kellele sa saad riideid selga panna ja kes lõpuks õpib rääkima. Kuidas sellist siis mitte armastada kuni surmatunnini?
Ps! Ma saan rääkida vaid omast kogemusest ja kindlast ei väida ma, et kõikide lastetute elud sama mõttetud on, kui minu oma 19 aastasena. Ei väida ka, et kõik PEAVAD lapsi saama või jumal teab veel mida siit keegi solvavana välja lugeda suudab. Mu postituse point ongi päriselt ainult see, et ema on äge olla, aga te ei pea kohe vihaseks saama, kui teie emad olla ei taha. Jesus, olge siis niisama ägedad, mitte ärge vihastage kohe esimese asjana :))
108 kommentaari
Aitäh, et mul pisara silma ajasid juba tööpäeva alguses! 😀
Ma lugesin Sinu postituse läbi ja see
oli no nii armas ja soe:) Ja siis
lugesin kommentaare ja imestasin.
Lugesin uuesti Sinu postituse läbi,
otsides sealt viiteid lastetute
solvamisele jne. Ma ei saa aru,
millest see inimeste negatiivsus…
Olen ise 33 aastane ja lastetu,
kuidagi on elu läinud nii, et karjäär
ja õpingud on olnud esikohal.
Tegelikult on nii, et need
saavutused, raha ja edu ei ole midagi
väärt, kui seda kellegagi jagada ei
ole. Olen väga lähedane oma venna
lapsega ja lapsed mulle meeldivad.
Paraku mõned aastad veel ja siis on
lapse saamiseks juba hilja, isegi
praegu on juba hilja. Ma olen selles
osas üsna realistlik.
Viimasel ajal tundub, et ükskõik mida
sa ka ei kirjutaks, on grupp inimesi,
kes suudab sellest ikka midagi
negatiivset välja imeda. See on veidi
tragikoomiline juba…ejah
Ma ei arva küll, et sul liiga hilja oleks! Minu ema sai mu venna 37 aastaselt 🙂
Minu ema sai ka minu õe 37- aastaselt☺
Mina ütlen, et lase tuld! 33-35 laps saad on väga ok! Kui ei ole isegi sellist meest kõrval ja enda elujärg kannatab, siis mida oodata
🙂 Laps jääb terveks eluks. Mehed tulevad ja lähevad ….. Vaid üksikutel jäävad 😉
https://scontent-arn2-1.xx.fbcdn.net/hphotos-xpa1/v/t1.0-9/12191005_905823576139192_4269418474497567221_n.jpg?
oh=36f31cb40963a6a05e986ea3cba70a61&oe=56AFA25E
Su jutu võtab siis kokku see kollaaž? 😀
Mäletan, kui mulle kunagi õeldi, et
kui ei suuda lillegi kasta, siis
kuidas sa lapsega veel hakkama saad?
nüüd selle suurepärase jutu peale
näen, et ma ei pea põdema enam, et
lilled kuivavad aknalaual ja endal
kaks suurepärast põnni hea tervise
juures kasvavad 🙂
hea, et lapsi kastma ei pea 😀
Mulle postitus meeldis, lugesin mõnuga 🙂
Ei ole vallaline, kuid olen lastetu.
Jah, ma mõnes mõttes naudin seda, et
võime mehega ette võtta spotaanseid
reise, jalutuskäike, sportimist
hilisõhtuti, fantastilistest
festivalidest osavõttu, puhkepäeviti
kaua magamist. Ja ma naudin seda
sellepärast, et ma ei tunne seda
teist elu lastega… Lastega kogemusi
on mul küll (vennatütre näol), kuid
seda ei võta ma nii üks-ühele. Sest
see ei ole siiski minu laps, ei ole
minu käe järgi kasvatatud, ta ei tule
mulle varbaid ninna lükkama 😀
Lastesaamist olen teadlikult (oi kui
pikka aega!) edasi lükanud, peamiselt
siiski hirmust. Minu jaoks on see
lihtsalt niivõrd hirmus, kui pead
sõna otseses mõttes kellegi elu eest
vastutama! Jeerum, ja kui midagi
peaks valesti minema, ükskõik mis
ajal (rasedus, imikuiga, beebi,
väikelaps, täiskasvanuiga)? ma ei
elaks seda valu vist üle 🙁
Laste südantlõhestavat nuttu, kui
neil on valus ja sa ei saa mitte
midagi teha, on praegugi valus
kuulata…. Nii et olen mõnes mõttes
isekas, et säästan end sellest
hüpoteetilisest valust, kuid samas
saan aru, et jään ilma ka sellest
tohutust tingimusteta armastusest. Ja
mehe suhtes ei ole ka nagu aus, et ei
ole andnud talle võimalust isa olla
(kuigi tahab juba ammu). ..
Aga tänaseks olen jõudnud sinna, et
võtsin julguse kokku ning jätsime
kõik vahendid ära. Vaatame, mis saama
hakkab 😀
*spontaanseid
Meil on nädala pärast aastaseks saav pisike ja me
oleme päris palju spontaanseid väljasõite teinud terve
aasta jooksul 🙂 võimalused on enda mõtlemises kinni.
Väga armas lugu?
+1
Sama lugu ka siinpool. Peale selle postituse
lugemist käis mingi plõks ära. Otsustasime
tabletid nurka visata ja vaadata mis elul meile
pakkuda on. 🙂
Issand, no nüüd ma jään Malluka postituse beebisid ootama 😀
Mari polnud ju sul planeeritud laps vaid “ups” rasedus? Siis sa ei saa ju päris nii võtta seda asja, et oled valmis emaks saama või
planeerid last. Kui tuli “sunniviisiliselt” siis mis ikka teha kui leppida saatusega.
emaks saamiseks (ei mõtle lihtsalt
sünnitust) ei ole võimalik ette
valmistuda nagu ma aru olen saanud.
Ja mis vahet on sellel, kas on
ups-rasedus (tglt ei meeldi mulle
selline sildistamine) või planeeritud
(loomulikul või arstide abiga)? Laps
on laps ning iga saadud laps on
õnnistus ning ime. Ning iga lapsega
kasvad ka sina emana.
Ja mis “sunniviisiliselt”? iga naine
otsustab ise oma keha üle, k.a. ka
see, kas saada laps või mitte.
Tegelikult ma mõtlesin pigem seda, et kui kongreetselt Mallukas oleks planeeritud last, siis ilmselt oleks ta oma fun ja
muretu lapsevaba elu kestnud kauem. See mõte oli mu kommentaaril 🙂
Ja mis su kommentaari point on? Et kui polnud planeeritud laps, et siis mulle ei tohi meeldida ema olla? Laps ei ole mingi asi, mille ma “lepin saatusega”. Pigem “lepin ma saatusega” et siin igasugused ajukääbikud kommenteerimas käivad 😀
Minu arust Mallukas on siin neid
ajukääbikuid kommenteerimas rohkem
kui rubla eest…
Teadmata milles point on….
????
Mulle ka meeldis seda teksti lugeda, vaga hasti kirjutatud.
Mitu punkti sa keskkooli kirjandis said?
reaalselt mingi 20 vist :D:D
Laste saamine või mitte saamine on iga naise vaba valik. Sa justkui tahad teistele tõestada selle postitusega, kui hea on sinu elu
koos lapsega. Samas, kui sa noor olid, siis sa ju arvasid ka, et sa lapsi ei taha ja su elu on lapseta parem. Nüüd oled teistsuguse
elukorraldusega harjunud ja loomulikult igale emale on oma laps kallis ja enam sa lihtsalt ei kujutaks elu ilma lapseta ette. Noored
naised võivad ju rääkida, et nad pole valmis ja lapsi ei taha, aga tegelikult ju harjub ära sellega, et pead kellegi eest vastutama.
Olen ise 27, aga ikka veel tunnen, et pole päris valmis selleks, aga kui laps peaks tulema, siis saan kindlasti hakkama.
Miks iga postitus peab olema “tõestus” kellelegi? Ma kirjutasin lihtsalt välja oma eilse päeva emotsioone, mis olid ääretult positiivsed, miks sa tahad neid negatiivseks muuta?
Olen ka eas, kus peaks olema sobilik lapsi saada, aga olen valinud tööle pühendumise. Aga mina ennast küll su positiusest
halvas môttes puudutatuna ei tunne. Olen väga ônnelik nii nagu asjad on ja mul on tôesti hea meel lugeda, kuidas ka sina
oled siiralt ônnelik 🙂
Tõesti väga proo postitus….
Sulan alati kui noored emad lastest ja nende
sünnist kirjutavad?
Väga väga ilus….AITÄH MALLUKAS
Ausalt öeldes jättis mulle ka see postitus ebameeldiva tunde, nagu mul oleks midagi viga, et ma veel lapsi ei taha, just see lause
“vaatan natuke üleoleva muigega neid daamesid…….”, see sõnastus ja paar teist kohta veel oleks võinud olla pisut teistsugused.
Perekoolis keerutatakse sust igast p*ska ülesse ja tehakse sind maha, samas mulle tundub, et ise sa teed oma postituses
praegu täpselt sedasama. Et lastesaamine on õige valik, laste mittesaamine vale valik. Ma olen hetkel 20 (väga paljudel on
probleemiks ka mu vanus, a la “sa oled nii noor, mida sa ka tead”, siiralt loodan, et siin kommentaariumis inimesi vanuse järgi
üldistama ei hakata 🙂 )ja võib-olla tõesti ma mõtlen 5 aasta pärast sootuks teisiti, aga hetkel olen ma täiesti veendunud, et
minu valik on olla nn “hiline emme”, ehk siis saada emaks peale 30ndat aastat. Ma tean hetkel väga täpselt, mida ma tahan – ma
tahan elada iseendale, tahan olla nii kaua kui võimalik kas üksi v kaksi (mehega) ja saada lapsed siis, kui ma tunnen, et olen
selleks valmis (see pole isekus). Lisaks sellele tunnen ma, et mu iseloom peab veel “küpsema”, et saada emaks – mu
pingetaluvus võiks olla suurem, ma ärritun vahel asjatult, tõstan kergesti häält…. ma ei taha olla selline ema, ja ma usun, et
ajaga on võimalik kõiki neid külgi paremaks lihvida.
Samuti ei nõustu ma väitega, et seni, kuni endal lapsi pole, ei maksa sõna võtta lasteteemadel. Mul ei ole kyll lapsi, ent see ei
tähenda, nagu ei saaks ma aru, mida kujutab endast emaks olemine.Õel on 2 väikest last (võin öelda, et ma poleks uskunud, et
tädiarmastus nii suur olla võib, ma tõesti väga hoolin neist ja armastan neid), ja kui ma vaatan teda vahel kõrvalt, siis vahest
ikka mõtlen, et tulevikus oma lastega teeks mõningaid asju teisiti. Näiteks ei tutistaks lapsi, ei ähvardaks neid “oota kuni issi
koju jõuab, räägin issile kõik ära, mis sa siin kodus tegid” jne… Et jah, selleks ei pea olema ema, et lastest aru saada ja nende
kasvamisest/kasvatamisest.
Kui ma aga praegu peaksin jääma rasedaks, siis aborti ma ei teeks. Ma arvan. Kuigi ma olen seda paari inimesega teemaks
võtnud ja nad on öelnud, et aborti teeb ainult külma ja kalgi südamega naine, kellel pole tundeid. Ma ei nõustu päris sellega,
abortide põhjused võivad olla väga erinevad ja täiesti kindlalt jääb see abort igat naist, kes seda on teinud, piinama ja
kummitama – aga sellega lihtsalt tuleb leppida, samamoodi, nagu tuleb vahel teha väga, väga raskeid valikuid. Kui ma praegu
saaks emaks, olen ma täiesti kindel, et ma tunneks sellest lapsest väga rõõmu ja ei kahetseks tema sündi jne. Aga kui mul on
võimalus lapsesaamist lükata tulevikku, mis tundub lapsele ja mulle parem/turvalisem, siis ma ka teen seda 🙂
Kõik on õige mis Sa siin kirja oled pannud,
aga loe läbi ka: NIPP… kommentaar siis
peaksid küll mõtlema hakkama, kui kaugele
tulevikku Sa ikka selle laste saamise lükkad.
Praegusel hetkel oleks oleka ikka Teie
vanuses lapseke saada ja juba üle
kolmekümneselt kipub see raskeks… seda
tean juba oma eluloos….üle 30- ne lähedal 40-
nd, ja lapsi ikka pole aga väga väga soovin.
Ja kui arstilt sain teada tõsiasja, et loomulikul
teel ma enam lapsi ei saagi siis vandusin end
ikka korralikult maapõhja: Miks ma seda
nooremana ette ei võtnud?
Mul on ju kõik olemas juba ammu korralik
töö, oma korter jne….
See küsimus jääb mind kummitama kauaks
ajaks.
Vahest oleks juba laps tõedti täiskasvanu
juba. Ja mina saanuks ka elada 40- neselt
mõnusat elu.
Mina ei saada kedagi küll sellepäradt hukka,
lükata lapse saamine edasi… aga kui ühel
päeval Sulle öeldakse, et Sa ei saagi enam
lapsi siis on kurb küll….. mina lükkasin
koguaeg edasi ja tulemus on käes.
Mõelge oma soovid ja lubadused enne hästi
läbi, sest mõttejõul võib olla väga tugev
võim….
Palun loe kommentaarid läbi, ma olen seal rõhutanud, et ma ei halvusta mitte kedagi. Naljakas, et minu positiivsed mõtted peavad olema ilmtingimata kellegile teisele mõeldud “salajased” negatiivsed ninaalla hõõrumised. Ma räägin et MULLE MEELDIB OLLA EMA. Punkt! Kui sina seda veel ei taha, siis palju õnne, mida sa taidled aru ma ei saa?
See on väga delikaatne teema paljude
naiste jaoks, sestap ka seinast seina
kommentaarid.
Ja üsna paljudel ei ole lihtsalt aega
kõiki kommentaare läbi lugeda …
Sul on avalik blogi, millel on facebookis peaaegu 20 000 jälgijat, mis saab päevas vaatamisi maeiteagikuipalju? (igatahes
väga palju :D), natuke naiivne on arvata, et inimesed su postituste peale ei tule avaldama oma arvamust või seisukohti,
natuke naiivne on arvata ka seda, et kõik arvamused siin kommentaariumis peavad ühtima sinu omaga.
Ja ma lugesin ka su tänast postitust, su praegust kommentaari, ja jään endiselt seisukohale, et see postitus tekitas mus
veidi ebameeldiva tunde ja oli natuke solvav – vb asi lihtsalt minus, kuid teatud kohad su tekstis olid sellise alatooniga. Ja
nagu kommentaaridest näha, ei ole ma ainus, kes nii arvab. Mul ei ole sinu vastu isiklikult mitte midagi, loen su blogi
rohkem kui korra päevas ja huviga, ent kui ma su väljaütlemistega ei nõustu, ei kavatse ma seda ka enda teada hoida.
Selleks see kommentaarium siin ju ongi – et avaldada/lugeda erinevaid arvamusi. Säilita külma närvi ja ära hakka igaüht
kohe ründama, a la “mida sa taidled” jne – see ei jäta lihtsalt eriti head muljet. Sinu staažiga blogija peaks olema harjunud
selliste asjadega ja osata neile ka vähe viisakamalt reageerida.
Anyway vabandan, kui mu esimene kommentaar tundus pahatahtlik vm, selle eesmärk oli lihtsalt sõna sekka öelda,
niisamuti, nagu ka selle kommentaariga.
Ma nyyd võin eksida aga kas Sa vastasid
minu kommentaarile või ikka Mariliisile….
See kommentaar oli minu poolt mõeldud
ikka Mariliisile mitte Sinule Mallukas.
Minule hullult meeldis sinu kirjutatud
lugu☺?
Olen su blogi aegajalt jälginud ja ka
raamatu läbi lugenud. Ütlen ausalt,
et minu arust jah ei ole see kõrgemat
klassi kirjandus, aga asi on selles,
et see oli ikkagi NIII kuradi hea, et
ma selle ühe päevaga läbi lugesin.
Üks ausamaid ja reaalsemaid asju, mis
ma lugenud olen kellegi elust.
Vahepeal ka muidugi suhtleliselt
liiga aus 😀
Nii raamatu, kui ka blogi mõte on ju
siiski ÜHE inimese vaade maailmale ja
no andke andeks, aga ma ei saa aru
nendest, kes siin käivad ja kisavad.
See on sama hea, kui võta mõni
kirjanik/luuletaja/muusik/kunstnik ja
siis hakata tema tööd kommenteerima,
et nii ei ole ikka õige ja ta ei
mõista teistsugust elu üldse. Ma ei
saa aru, milleks siis lugeda üldse?
Kas ei ole tänapäeval tõesti
inimestel muud targemat teha, kui
istuda arvutis, lugeda kellegi blogi
ja siis ainult möliseda. Naljakas on
selle juures see, et need kõvad
“eluteadjad” ei tea arvatavasti
sedagi, mis päev on.
Ma ei mõista lihtsalt inimesi. MIKS
on vaja teisi inimesi maha teha. Kas
tõesti on enda elu nii närune?!
Inimene jagab oma elu teistega ja see
on nii kuradi halb nähtavasti.
Mallukas, annaks sulle soovituse (kui
on võimalik) kommentaaride
kirjutamine keelata. Sellist sappi ei
ole vaja ühegi inimese ellu.
PS! Kirjavigade ja segase lause
ehituse eest paluks mitte maha lüüa!
Mul on hoopis nii, et last nagu tahaks, 28 ka
juba, mehega koos 4 aastat olnud… Aga mul on
see kiiks, et ma jubedalt kardan mustrit
korrata. Mu isa oli mingi tuim pleika. Kodus ei
aidanud ema üldse ja oli siuke khuul naljavend
muidu ja pidevalt olid salapruudid. Ja minu
mehed on kõik sarnased olnud. Khuulid
naljavennad… Noh, vähemalt pole petjad olnud.
Lihtsalt ise ma ju ei vali kellesse ma ära armun
aga kuna mu praegune mees on siuke nagu ta
on, siis ma temaga kardaks last saada, sest ma
arvan et ma peaks KÕIKE üksi tegema
hakkama. Ja ei saa öelda, et jäta siis maha. Ma
ju ikkagi armastan teda, kuigi bioloogiline kell
tiksub. Ja siis olengi dilemma ees et kas ma
raiskan oma aega või mitte. Elu on ka
õpetanud, et tuleb uus ja sarnane. Kõiki pole
õnnistatud nii toetava mehega, kui sul on
Mallukas. Ja eks ma olen näinud ka “häid”
mehi, aga no pekki, lihtsalt ei armu ära noh. Ma
vahel mõtlen, et äkki ma polegi loodud
paljunema või mai tea. Keeruline teema. Ma
olen üldse kuskil jaburas kohas oma eluga ja ei
saa munagi aru, kuidas edasi või tagasi. Kinni
noh. Halb tunne on.
sama. täpselt. what do.
Ei mõista ka seda juttu, et millegist arusaamiseks peab olema seda ise kogenud. Kui mu sõbrannal oli laps ja mul mitte, siis ta
kasutas pidevalt seda väidet, et ma ei saa aru, kuna ma pole ise ema. Lihtsalt üleoleku näitamine. Nüüd mul on laps ning ei näe
kõike uues valguses, ei ole 180 kraadi muutunud ning ei jahu ka kõikehõlmavast armastuse tundest, mis väidetavalt koos
emadusega sülle kukub.
Ma olen 1aastase rüblikbeebi ema, kes polegi
enam niiväga beebi aga see eest topeltrüblik.
Sünnist saati on ta olnud üpris nôudlik ja on
vötnud aega ja harjumist, et enda elu paika
saada. Nüüd ma aga leian ennast mõtetelt, et
wtf ma tegin enne last oma vaba ajaga? Pärast
tööd? Vabad päevad? Trenni teha ei viitsinud,
süüa teha ka mitte, hobisid ei olnud, nagu
missasja? Nüüd, kui elu elamise keskel tekib
mingi ootamatu auk, et saabki korraks aja
maha võtta, tundub see nii veider. Ma ei viitsi
isegi TVd vaadata, samas, saab söök tehtud,
trenn tehtud jne ?. Ja siis ma kuulan kuidas
lastetud töökaaslases kurdavad, kuidas nad ei
saanud öösel magada(mina u 2a tagasi), samal
ajal, kui pojal on 3hammast tulemas ja ma ei
tea, mida uni tähendabki ??. But still worth
it …
Lisa 1?: mis puutub naistesse, kes
KINDLASTI lapsi ei taha arvan ma, et üks osa
on realistid, kes on suutnud tõesti ennast
piIsavalt analüüsida, et nad ei soovi lapsi aga
see osa on kõige väiksem. Teine osa on neid,
kes on veel lihtsalt noored. Kolmas, kes on
mingil pôhjusel loobunud(meest pole, raha
pole jne). Neljas osa on naised kes
füsioloogilistel põhjustel ei saa lapsi ja
viimane osa on need naised, kes lihtsalt jäävad
oma sooviga hiljaks. Samas, üldiselt kõik
varjuvad sama story taha nagu sa kirjutasid.
Mul on päris palju 30+ lastetuid töökaaslasi ja
nii mõnegi puhul usun, et funi oleku taga, my
life is so easy without children on tegelikult
seal miskit enamat.
Mina ootan oma esimest last ja tähtajani on ligi 2 kuud.
Veider tunne – hästi suur ootus ja samas hirm üheskoos.
Et kuidas ma hakkama saan ja mis üldse saama
hakkab? 😀 see postitus oli praegu nii armas lugemine.
Eks seda ema-lapse armastust enne täpselt ette ei
kujutagi, kui ta üks hetk enda kätel on. Kuigi muidugi on
rasedana juba selline emainstinkt tekkinud, suhtumine
lastesse on hoooopis teine. Varem nagu ei pannud lapsi
tähelegi, nüüd vaatan huviga jne 😀
Minul näiteks rasedana juhtus see, et ma olin väikeste laste suhtes uudishimulikum, aga hoidsin siiski eemale. Samas ükspäev avastasin ma, kuidas ma poejärjekorras ühele vankris olevale poisikesele naeratasin ja siis ta mulle täiega vastu naeratas ja see oli nii tore. Lapsed on nii mõnusad ja siirad 🙂
Täpselt minu mõtted oleks nagu kirja pandud, äratundmisrõõm! Aitähh, hea lugemine! Mõtlemapanev.
Väga armas lugemine 🙂 Aga mina ütleks just vastupidi. Kui inimene ikka lapse saamiseks valmis pole, siis ärgu tehku! On ikka päris
palju vanemaid, kes võtavad lapse kasvatamist kui vastikut kohustust ja enda lastest suurt ei hooli.. Reaalselt ongi lapse
kasvatamine kõige raskem ja kõige vastutusrikkam töö maailmas. Lapsed ei kasva ise, nende eest tulebki hoolitseda, sul ei olegi
endist vabadust, ajast rääkimata:) Aga ühes olen mallukaga nõus… Sellist armastust nagu üks hooliv vanem tunneb enda lapse
vastu, ei ole võimalik sõnadesse panna 🙂 Tingimusteta emaarmastuseks ei ole aga suutelised kõik naised, kahjuks jäävad nad ilma
millestki suurest ja ilusast aga vb siis ongi nendel inimestel mõistlik tegeleda millegi muuga…
PS! Ja kõigile naistele, kes ei saa lapsi aga tahaksid! Alati on võimalus lapsendada… Ema ei ole see kes sünnitab, vaid see kes
kasvatab ja hoolib 🙂
Olen 24, töötan poes, kus ma näen igapäevaselt lapsi väga palju – igakord mu süda sulab ja taban ennast mõttelt, et ma ju tahaks
ka. Mul ei ole öösel üleval olemise, mähkmete vahetamise ja muu lastega kaasneva vastu midagi, aga on muud üks teatud isik.
Sina Mariann, oled üks äge emps küll!:) Marikene Sul ka nii õrn pisike mummu.
Ega seda emaks olemist ei tea keegi enne kui endal pole ja kui on siis hoitakse nagu mannaterasi.:)
Muidu nagu kõigega nõus, aga paar asja…
Postituse nimi võiks muidugi olla ka: Tagant järele tarkus 🙂
Kui Sul Marikene 16 aastasena südantlõhestavalt kodus patja nutab ja tõesti sama juttu räägib, kuidas kutt teda ei taha ja
maailmalõpp on saabunud, siis teda see “unusta ära see vend” ei aita. Selleks ajaks pead midagi paremat välja mõtlema 🙂 Laps ei
ole nii küps mõistmaks seda, mis tulevik toob. Keegi meist ei ole, see ongi tagant järgi tarkus. Ma isegi ei tea, mis see õige soovitus
on sellises olukorras õrnale ja haavatavale pubekale.
Teiseks… küll see reisi ja maailmarännu kihk uuesti peale tuleb, see kihk on (minu meelest) seotud üleüldse elu mõttega. Mingi
hetk hakkab ikka enamus mõtlema, milleks see elu üldse on, kas ainult töö tegemiseks, tööandjale elades, hakatakse rohkem
mõtlema enese leidmisele, enda ettevõtte loomisele (see sul on :D), identiteedile üldse. Tahad rohkem näha, rohkem kogeda,
rohkem teha… Sul on praegu põhi alla tehtud, mingiks ajaks selleks jätkub. Siis mingi 5 aasta pärast hakkab jälle pihta. Vahet pole,
kui palju sul lapsi on või kui nunnud nad on.
NB! Või siis sina oled erand ja sul läheb KÕIK teisiti 😀 Vabalt võib ju olla.
Mallu, Sa oled väga lahe ema, mõtlesin, et ütlen (tuletan meelde) Sulle ka, mitte ei jäta seda teadmist endale! 😀
Tundub, et mõnele tabas see vist valusat kohta? Võtke rahulikumalt inimesed! 🙂 Mallu ei üritagi öelda nagu teie elu oleks
vähemväärtuslik kuna teil lapsi ei ole.
On täiesti okei kui on inimesi, kes ei soovi ja ei saagi kunagi lapsi (kuigi ühiskonna suhtumine on ikka nats jabur, need peale
pressivad “No millal SINA siis lapse saad iccc??????” küsimused mida vahepeal lendab nagu pasarahet ajab ikka närvi küll), on
täiesti okei kui inimesed ei soovi lapsi kuid mingi hetk leiavad, et on nendeks valmis ja on täiesti okei kui lapsi saadakse juba
väga noorelt. Me ei saagi kõik elada ühesugust elu ning ei peagi seda tegema. 🙂
Ma ei ole kunagi eriti lapsi tahtnud, no nt kui sõbrannad ikka õhkasid seal teismeeas juba et neil lastenimed valmis, mida
kunagi kasutada jne, siis minul ei ole sellist asja olnud. Ja eriti ei kujuta ette ennast praegugi pereelu elamas, aga viimasel ajal
on isegi tekkinud tunne, et kunagi võib-olla ikkagi tahaks last. Praegu võtangi nii, et vaatan mis elu toob 😀
See on väga armas postitus, aitäh Mallu!
Noh, ma olin 17 kui sain rasedusest teada ja
sünnitades olin 18. (Praegu ka) Algul oli ka hirmutav ja
abort kindel laks aga siis ikka ei suutnud. Ja ma ei
kahetse, et lapse sain. Pidusi ei igatse. Olen kyll käinud
väljas mehe sünnipäeval aga siis ka ei nautinud ja
muretsesin, et kas lapsel ikka hea olla mu ämmaga.
Kooli ka ei jätnud pooleli. See õppeaasta lõpetan
gümnaasiumi. Ja isegi nii noorena ütlen, et pole tõesti
ilusamat äratust kui su lapse jalad sulle näkku
virutavad või kui see väike vääks tuleb ja kallistab sind
nii kõvasti, sest emme kadus korra teise tuppa. Nii
noorelt lapse saamise + on veel see, et kuna on plaanis
oma ettevõte kunagi tulevikus luua siis on lapsed
olemas ja saab karjääriga tegelda. Selleks ajaks on laps
ilmselt juba täiskasvanud ja oma elu peal.
Okei ma ei saa aru, miks paljud nii kettasse
lähevad kohe ja isiklikult võtavad. Kõik algab
ikka sellest ka mis kogemused, seltskond jne
muud elulised tegurid olnud on. Lihtsalt
inimesed take it easy, life is easy. TE LIHTSALT
EI SAA TEISE INIMESE (ANTUD JUHUL
MALLUKA) ARVAMUST JA TUNDEID NING
EMOTSIOONE ÜMBER LÜKATA. MÕTETU
ÜRITUS, KUI EI MEELDI, SIIS ÕPI KAAREGA
MÖÖDA MINEMA!
MALLUKAS ON TOHUTULT TUBLI NOOR
EESTI EMA, KES JULGEB HALLIST MASSIST
ERINEDA!
Olgugi, et mina alati Mallukaga ei nõustu, ei
tule ma siia oma lõugu laksutama
ÕPPIGE OMA LIIGIKAASLASI
LÕPPUDELÕPUKS AUSTAMA!
Te ometigi päriselt ei mõtle ju, et see mida teie
siin jahute, et see paneb Mallukat teisiti
mõtlema?
Näksi oma pere/tuttavate kallal, aga mitte
anonüümselt internetis.
Vabandage kui liialt karm olin!
Kena päeva jätku, loodan, et teie kõigi elud
leiavad tunneli lõpus üless valguse 🙂
Miks sa ise nii “kettasse” läksid? Ei
ole siin veel ühtegi kommentaari
näinud, kes tema arvamust ümber
tahaks lükata – inimesed pigem
jagasid omi kogemusi ja mõtteid. See
nagu peakski taolise blogi point
olema ju? Katsu vähe rahulikumalt
asju võtta, kõik ei ole su vaenlased.
Väga armas postitus! Meenusid ka need suvalise tüübiga illi panemise ajad. Need ajad on möödas ja lapsi
niipea ei tule. Super armas lugeda. Millega sada protsenti nõus olen, et need kes ütlevad, et on jube
õnnelikud vallaliselt, siis miks ikkagi mehi pidevalt lantimas käiakse, ikka et leida keegi, kellega ülejäänud
elu koos veeta.
Super armas, seda oli hea lugeda!
<3
Kui olin noorem, mõtlesin samuti, et ei taha lapsi. Kõiki
nii hirmsalt häiris see, ikka aeti, et jajah, küll sa ümber
mõtled. Mul on nüüd üks laps, keda armastan maailma
lõppu ning tagasi kah, kuid mõistan täiesti, miks kord
nii olin arvanud, ja ei ole tekkinud seda tunnet, et
issand, kuidas sain küll mõelda, et ei taha kunagi lapsi.
Muidugi on tore, aga mõistan ideaalselt neid, kes ei
taha. See tõmbab ikka korralikult elule piduri peale,
vähemalt minul oli nii. Jah, kõik on ajutine ja nagu
öeldakse “seda väärt”, aga mina tundsin end kuidagi
“vangistatuna” kogu selles titenduses. Mis on kõige
hullem? Mitte kellegagi pole avameelest võimalik
sellistest tunnetest rääkida, sest heaks emaks olemine
tähandab paljude jaoks seda, et muutud immuunseks
une, nälja jms suhtes. Selle peale üldiselt kihistatakse
naerda, iccicc need on lapsevanemate hästi hoitud
saladused, et ongi reaalselt raske. Ei mõista, ja kurvaks
teeb. Aga lõpetuseks, arvan, et kui ise enda eluga rahul
olla, siis ei häirigi? kas, kus, mis, lastega või lasteta.
Palju rõõmu toovad nad ellu küll! Igaühele siiski omad
õnneallikad! 😉
Inimesed, kes te arvate, et lastega kaasnevad pissised ja kakased mähkmed, magamatus ning nohune nina on midagi õudsat, siis
mõelge korraks nendele peredele, kellel kasvab peres puudega laps…
Kaka pesemine ja nina pühkimine ei tundugi äkitselt enam nii hull…
lapsed ajavad tihti hirmu peale. et aega on selle kiire asjaga. kuid vanust juba on. samas loomad on ja taimi on kasvatatud ja
närtsind ka.
mähkmetele on jube mõelda jms. terve arengu üle pabistada. ning laste nimed valmis. aga üleöö neid ei soovi:P:D
aga kunagi võibolla (lähi)tulevikus. elame, näeme.
Tundub, et seda kirjutist on väga erinevalt mõistetud 🙂
Siin kohal tulebki välja see, et naised kel on lapsed, mõistavad selle kirjutise mõtet, nad teavad mida siin on mõeldud, ja need kel
pole ei saa. Ja muide see on täiesti normaalne, sest osa meist on kogenud sama asja osa meist pole veel jõudnud. Ei ole põhjust
endale õigustavat kaitsekõnet kirjutada. Keegi ei sunni teid ju kohe ruttu eesti iivet tõstma. Siiski on see teie enda valik.
Minule väga meeldis 🙂
Jah just, ma võin vist jäädagi siin vaidlema nendega, kes ütlevad, et see ei ole ju nii ja nad on ju juba praegu oma eluga seal, kus nad olla tahavad ja mida kõike veel. Ma ei kahtle selles, et nad nii tunnevad, aga ma tean, et nad pärast lapse saamist tunneksid teisiti. Samas kui keegi oleks minule hakanud 3a tagasi seda juttu ajama, mis ma kirjutasin, siis ma oleks ka vist vastu kraaksunud 😀
Sellega olen nõus, et seda kirjutist on ilmselt erinevalt mõistetud. Kogu järgneva jutuga aga mitte. Selleks, et midagi mõista, EI
PEA olema seda ise kogenud. Selleks, et saada aru ja mõista, et käe tulle panemine ja sinna jätmine, on piinavalt valus, ei pea
olema ma seda kogenud. Selleks, et saada aru vanema kaotusvalu suurusest, ei pea kumbki mu vanem olema minu juurest
lahkunud või surnud. Mõtleva ja empaatiavõimet omava inimesena suudan ma mõista, et vanema ja lapse suhe on midagi
absoluutselt teistsugust, kui muud lähisuhted siin elus. See on kindlasti imeline ja kaalub absoluutselt üles sellega kaasneva nö
negatiivse (s****d mähkmed jne) ja nädalavahetusel klubis käimise.
Minu elamises ka taimed ei ela 😀 Emps ütles, et nii
kui mina majja sündisin, surid lilled-taimed kodus ära
ja terve mu kodus elatud aja jooksul ei õitsenud ja
kasvanud midagi :D. Pidavat olema nii, et mõne
inimese aura ei lase taimedel kasvada 😀
Aga kahte last suudan elus hoida nii et…
Meil tegelikult on elusaid taimi ka, aga tõele au andes on need Kardo ema omad 😀
Mul tuli pisar silma selle jutu peale…
Super postitus! Üks pisike tegelane võib tõesti
ka kõige jubedama päeva imeliseks muuta oma
naeratusega.
Kui neid kommentaare nüüd lugeda siis
tundubki et need kes on juba emad neile
meeldis see postitus ja kes veel pole tundsid
end puudutatuna nagu neid sunnitaks nüüd
lapsi saama 😀 tegelt on nii et muidugi ei peagi
kõik lapsi saama ja see on igaühe vaba valik,
aga sel hetkel kui oled lapse saanud siis saad
aru et kõik mis sa enne mõtlesid ja arvasid (
näiteks karjääri ja vabaduse jne) kohta on
tundmatuseni muutunud ja nõustud kõigile
titemammadega keda enne vihkasid 😀 räägin
lihtsalt enda ja oma tuttavate kogemusest 🙂
Jah, ma ei osanud aimatagi, et lapsetud seda kohe nii suure ründamisena võtavad. Samas eks see ole loogiline, sest mina tean ka ühte sõbrannat, kes kohe päris ausalt ei taha lapsi ja saab kogu aeg tänu sellele suhtumise osaliseks, nagu tal oleks midagi viga. Seda ma kindlasti selle positusega taotleda ei proovinud.
Ei muidugi, mina kui ema väga samastun
sinu jutuga aga ilmselge on et need kellel
pole seda kogemust ei oska ega saagi
samastuda 🙂 jah mul endalgi on
sõbrannasid kel veel lapsi pole aga
tulevikus soovivad kuid pole veel õiget
kaasat leidnud, ja see suhtumine
tutvusringkonnas on väga annoying, et
umbes kunas sina juba lapsed saad ?
Minu meelest on see üldse kohatu asi küsida, kui tegu pole just hea sõbrannaga, sest muidu võib juhtuda see, et tegelikult inimene ehk on aastaid üritanud, aga pole saanud või midagi muud sellist kurba 🙁
Mnjah. Lastetu abielus inimese
seisukohast ütleks nii, et väga armas
jutt ja kindlasti läheb hinge kõigile
nendele, kes kas juba on vanemad või
end tulevikus selles rollis näevad.
Ent minu jaoks see vaid süvendab
veendumust, et ei mingeid lapsi, ei
iial. Kutsikas vähemalt vehib sabaga
ja püherdab ja on naljakas ja saab
temaga jalutamas käia aga laps… on
laps? Jumala pärast, laske minna,
tehke neid palju torust tuleb
(peaasi, et ise üles kasvatada
jõuate) aga nüüd väita, et see ongi
kõige toredam asi kogu maailmas. Ei
tea, ju ma olen lihtsalt liiga isekas
ja ei saagi sellist asja mõista.
Aga hästi kirjutatud igastahes!
Muuseas, lapsed ka püherdavad ja on päris naljakad 😀 Jalutamas käiakse ka lastega, ainult neile pole viisakas rihma külge panna 😀
Kusjuures tegelikult müüakse ka selliseid trakse
rihmaga, mis lapsele ümber saab panna 😉 no et kui
on laps, kes käest kinni ei taha hoida ja pidevalt
kipub ära jooksma 😉
Ma tean jah, aga see tundub natsa… vale 😀
Mina jäin 18 aastaselt rasedaks ja ma mõtlesin, et mu elu on LÄBI, aga ometi olin ma valmis emaks saama tänu sellele samale
mõttele, et kumba ma reaalselt tulevikus rohkem kahetseks ja ma otsustasin, et vaevalt lapse saamist:) No ja nüüd on ta 6-
aastane ja mega hea ja rõõmus ja arukas poiss ja joonistab mulle pilte, kus me käest kinni vikerkaare all jalutame tutimütsid peas
ja äratab mind hommikul muside ja kõdidega ja maailmas ei olegi olemas mitte midagi paremat!
Esiteks, vabandust tapitahtede puudumise parast. Teiseks, sa toodad sellist sisu ja siis imestad, et perekooli teemasid tehakse.
Sa halvustad ja liialdad lastetute inimeste elu ja suhtumist nii nagu ilmselt varem suhtusid lastega inimestesse. Ikka sama reha
otsa. Ma ausalt motlen, et nii see postitus siin kui ka need parooliga postitused on ainult selleks, et lugejanumbreid tosta.
Samas, soovin sulle onne esimese sisuka postituse eest kuude jooksul. Isegi kui see sisu on nii ja naa, aga kui provotseerida, siis
votame tuld.
Mul on kahju, et sinu lastetu ja vallaline elu koosnes Aussis pidu panemisest, suvakate kuttide jargi soigumisest (see samas
kaib pubekaea juurde ja pole kuigi tosine, joonistad muudkui sudameid ja kurbi smailisid ja elu laheb edasi, vahemalt kui ainult
kaugelt ohkad selle ilusa 11B klassi poisi jargi) ning nendega peol illi panemisest.
Vaga paljudel noortel naistel on onneks oma eluga enne lapsi parematki teha, mistottu on neil mida igatseda ning millest
loobumine on siiski tosine kompromiss. Mina ja mu kaasa tahame lapsi ning me saame nad (oige mitu kusjuures), aga siis kui
selleks on oige aeg. Laste saamine on vastutus, selles on roomu aga on ka muresid, mille enda kaela votmine on paras
julgustukk ning mida rohkem inimene selleks vaimselt on, seda paremini peab vastu inimene ise kui ka paarisuhe (vaikelapse
iga paramatult saab paljudele suhetele saatuslikuks).
Seega- jah, mina motlen, et lapse sundimise protsess on rove, sellega kaasnevad komplikatsioonid ei ole meeldivad (senine
lemmik on valjapressitud parasool, suureparane eks) ja ma tunnen kaasa naistele, kellel on rasked sunnitused. See on
paratamatus ja ma elan selle rovdeuse ule, oigupoolest ma olen ponevil, et naha kas mul veab ja laheb ka lihtsalt, seega see
otseselt pole pohjus, miks ma praegu lapsi ei taha. Lihtsalt vastuseks sellele ligase olendi kommentaarile. Lapse sund on tore,
aga sa ei saa eitada, et see on ohtlik ema tervisele ning kehale usnagi koormav. See, et sul laks hasti, ei anna sulle oigust napuga
naidata neile, kes ei nae selles asjas mitte ainult ilu, vaid ka karmi reaalsust.
Samuti, hindan ma seda elu, mis mul on ilma lasteta. Ei, see ei tahenda, et ma vaatan lastega inimesi ja motlen, et nende elu on
vastik nagu sina vaidad. Lihtsalt seda, et see elu ei ole mulle ja ma naen, et see on raske (alati, sest sinu vastutada on kellegi
teise elu, milline inimene temast kasvab, kui edukas ta tulevikus on. Pole just kerge koorem) ja mul on toesti kahju emadest,
kes on magamata ning tihti uksi. Vanemate toel olen kainud korralikult ulikoolis, mul on eriala, mis mulle meeldib, kus ma saan
anda enda panuse ning millega ma ennast ning oma pere ara elatan. Mis kasu sellest koigest oleks, kui ma nuud kohe lapsed
saan ning koju jaan? Niigi on mu edasisel arengul kriips peal mone aastat parast kui see pesakond tuleb. Seni voin ma oma
raske too vilju nautida ning areneda karjaarialaselt. Mu lapsed on tulevikus onnelikud, et neil on vanemad, kellel on laialdaselt
kogemusi, tutvusi ning loomulikult materiaalse poole pealt kindlustatus. Too ei ole olulisem kui lapsed, aga kui sulle su too
meeldib, siis on see osa sinust, see motiveerb sind ning pakub vaimset arengut. Lisaks olen ma oma lastele eeskujuks, et raske
tooga jouab kaugele, just nii kaugele kui vaja. Vahet ei ole, kas nad lahevad ulikooli voi saavad tublideks
meistrimeesteks/naisteks. Lapse kasvatamine on pigem emotsionaalne kasvamine. Aga jallegi, siin elame meie sinuga erinevat
elu. Lisaks meeldib mulle reisida, mulle meeldib trenni teha, valja puhata, minna sinna kuhu ma tahan ja millal ma tahan. Ma ei
ole inimene, kes sallidb kisa ning vaidlemist. Ma ei kakle, vaid lahenen probleemile ratsionaalselt. Aga lapsega ei ole sellest
kasu, ta ei saa aru ning mina ei taha votta vastutust enne, kui ma tean, et mu narv vastu peab. Selleks, et ma lapse peale ei
karjuks. Selleks, et ma oskaks probleemseid olukordi lahendada nii, et tema areng oleks positiivne. Mitte nii nagu sinna, kui sa
lasid laiskusest Maril manna ja jahupurke porandale loopida, ise naerdes ning oeldes, et see ei maksa sittagi ning sul on pohhui.
Ilma, et sa motleks, et see lahenemine, su sonapruuk (mida Mari moistma hakkab) suvendab temas iseloomujoomi (nt
raiskamine, ukskoiksus, reeglitest mittearusaamine ja sellest tulenevad konfliktid igasuguste piirangute ning ka kohustustega),
mis ta enda elu hiljem keerulisemaks teevad.
Inimene peab koigepealt ise saama kupseks, selle protsessi juurde kuulub ka paras annus iseendale elamist (see ei tahenda
liiderdamist), enda huvide esikohale seadmist, enese arendamist ning ka aega oma kaaslasega ainult kahekesi olla. Uhel paeval
meie pere kasvab (nb, me oleme siis ikka alla 30ne, et keegi ei arvaks, et me 40selt lapsi hakkame saama), aga senimaani
naudime me vabadust, voimalust jatta maha mark oma erialadele, koguda raha, et oma perele vajalik voimaldada. Ainult nii
saan mina (ja see ei kehti teistele) olla kindel, et ma oskan oma last innustada, saada aru tema muredest, toetada teda valikutes
ning olla eeskujuks laia silmaringi ja kogemusega (nt kasvoi mis eriala valida, kuna puutun kokku pea koikide
majandussektoritega, mis on eelised ja mis on miinused).
Lapsega kaasnevate halbade kulgede (mahkmed, kisa, magamatus) jaoks peab valmis olema, siis ei taba need nii rangalt ning
saab oma elu turvavorgustiku abil ette planeerida. Sul nagu ma aru saan, polnud projekt Mari plaanis ning mis sul ule jai kui
leppida ja olukorrast parim votta. Mul on valikuid rohkem, ma saan oodata, kuni need negatiivsed aspektid nii hullud ei tundu,
sest esiteks ma olen saanud ise kasvada ja nautida elu iseendana (mitte kellegi teise soltuvusobjektina) ja teiseks, mul on alati
kindlus sellest, et see on minu teadlik valik olnud. Vaime kupsus on vaga oluline.
Ma ei usu, et sa isegi selle kommentaari avaldad. Aga mu pohisonum on see, et lastetute inimeste elus on enamasti muud, kui
pidutsemine ja oma lapse huvides tasub natuke aega veeta enese harimisele, enne kui kellelgi eeskujuks hakata.
Ma ei viitsi isegi sinu kommentaari üleni läbi lugeda, sest see on nii tüüpiline, et ma kirjutan täiesti siirast südamest ja ausa posituse, kus räägin konkreetselt sellest, kui väga mulle meeldib olla ema ja kui suur õnn on omada lapsi, kui siit loetakse välja see, et ma tahan lastetud inimesed põlema panna ja muu selline.
Igaühel on oma tee ja loomulikult EI PEA kõik inimesed lapsi saama. Kas said nüüd ennast välja elada ja hakkas parem?
Tore 🙂
Jalle sa liialdad, ma ei raagi sonagi kellelgi polemapanemisest, lihtsalt vastan sul uldistustele (sona-sonalt kusjuures). Voib-
lla peaksid ikka labi lugema, tee uks sugav hingetomme ja loe, ehk annab sulle motteainet. Voi tee nagu alati.
Ma nüüd ikka lugesin su kommentaari läbi, üleni ja soovitan sul ka minu postitus läbi lugeda. Ma saan üldistada täpselt nii palju, kui mina oma elus kogenud olen. See blogipost ja üldse see blogi siin ongi minu maailmavaade ja minu üldistus asjadest. Ei näe, et ma oleks oma postiga kellelegi halba soovinud või kedagi maha teinud. Miks sa siis mind ründad, nagu ma oleks seda teinud.
Mul on tore, et sina saad lapsi sel ja tol ajal kui sul on olemas see teine ja kolmas. Mulle tundub, et sinu kommentaari eesmärk oli mulle selgeks teha, et minu viis elamiseks on vale ja sul õige? Ei tea, mida sa sellega saavutada soovid, sina saa oma lapsi siis kui sina tahad ja ava oma blogi, kus sa kirjutad neid asju, mida sina soovid. Siis sa ei pea ennast siin minu sissekannetega ärritamas käima.
Aga ma ju ei runda sind, kus kohas? Too see palun valja.
Ma kirjutan (ilma igasuguse soimu ja emotsioonita), et su uldistused ei pea paika ning et inimestel on taiesti
adekvaatseid pohjuseid laste mitte saamiseks vaga noorselt, mitte need sinu valja toodud pohjused, mille
kohta sa kutsud ules inmesi neid igonreerima. Ma ei ole oelnud, et see, mis sina teed on vale (v.a. see
kuviainete maha loopimine, see on natsa ebanormaalne mu jaoks, sest toiduga ei mangita), vaid et tasuks
tahelpanu poorata ka ratsionaalsetele pohjustele laste saamise moningaseks edasi lukkamiseks.
Eriarvamused ei ole rundamine, ei ole minu postitus ka provokatsioon vaid lihtsalt arutelu, et lisada sinu
kogemusele teisi vaatenurki.
No su kommentaar hakkab juba nii, et “ohhoo, kus mina nüüd alles selle postiga provotseerin”. Ma ju ei provotseeri vaid korrutan sulle nagu loll, et räägin oma elust ja oma kogemusest. Ma ei väidagi, et sinu teistsugune maailmavaade ja ideed valed on, need pole lihtsalt minu omad. Ma saan aru isegi sinu punktidest, sest ma olen ise kunagi samamoodi mõelnud. Samas olen mina karjääriliselt arenenud just pärast lapse sündi ja… noh kõik need teised punktid mis sa välja tõid, need on mingil määral tõde, aga mingil määral tulevad kergemini, kui sa arvad ja need ei ole nii rasked, kui sulle praegu tundub.
Igatahes, jõudu tulevikuks 🙂
Oggy kommentaar tundub mulle
tasakaalukas ja läbim6eldud, ärritust
ei tähelda.
Kas saan 6igesti aru, et
teisitim6tlejad ei ole siia
kommenteerima teretulnud?
Kas siis aga ühetaoliseks ei lähe
ühte ja samass väravasse löödud palle
lugeda?
Ma olen üldselt sinu väljatooduga
n6us, aga ka Oggy’l on 6igus ja
v6imalus oma nägemust edastada. Miks
siis seda mitte kasutada?
Pealegi soovis ta 6nne esimese sisuka
postituse eest kuude jooksul. See on
pigem positiivne nähe? 🙂 Teised on
samuti m6ista andnud, et viimase aja
postitused on pigem kas
kommertsiaalsed v6i siis valitud
ringile …
Ja isegi kui ta leidis, et selle sisu
on nii ja naa, aga kui provotseerida,
siis votame tuld – ju siis on
tegemist tule märgi esindajaga 😉
Ma vist oleksin pidanud advokaadiks
hakkama, Oggy “rehabiliteerimine”
näitab seda ilmekalt 🙂
Vaata, nagu inimeste puhul loeb esmamulje, siis paraku moodustus ka minu esialgne arvamus selle kommentaari algusest, kus kinnitatakse, et kindlasti on tegu perekooli provotseerimisega ja tuues välja ka mu parooliga postitused, mis on minu jaoks siiski kurvad ja isiklikud teemad, mis ei ole tehtud kindlasti kellegi provotseerimiseks ja veel vähem kellelegi ilkumiseks.
Eriarvamus võib ju muidugi olla, aga emadus on selline teema, et kas sa oled seda kogenud või mitte. Mina olen olnud nii lapsetu naise olukorras, kui lapsega naise olukorras ja seepärast tean hästi, et vaielda ei maksa. Ega ma tahagi, kas on üldse posituses kuskil välja toodud, et ma kedagi maha teeks või sõimaks, et inimesed nii äksi täis lähevad 😀
Selle vestluse peale tuli kohe Idiocracy film meelde. Kuidas ühed muudkui
paljunevad ja teised planeerivad ja ootavad ja võtavad hoogu ja lõpuks on puuks
ja ei saagi 😀
Oggy’l on loomulikult õigus oma arvamusele ja ta arvamus on väga ilusti põhjendatud, aga mitte kuidagi ei ole
võimalik väita, et see kommentaar ei oleks ründav. See on kirjutatud väga üleoleval toonil ja on äärmiselt passive-
aggressive. See on niiii tüüpiline (minu meelest igal pool internetis), et inimesed kirjutavad kommentaare, mis ei
ole lahmivad (ja on tihti väga ilusti sõnastatud), aga on väga salakavalalt vaenulikud. No ja siis, kui
kommenteeritud kirjatüki autor julgeb midagi vastu öelda, tembeldatakse ta hulluks, kes kujutab ette, et teda
rünnatakse ja kes ei salli teistsuguseid seisukohti. Inimene, kes ei saa aru, et see kommentaar on üleolev, vaenulik
ja halvustav, on kas sinisilmne või samuti Malluka suhtes vaenulikult häälestatud. Seda sama seisukohta oleks
saanud ka sõbralikul või neutraalsel toonil esitada. 🙂
Tänan, ma juba hakkasin mõtlema, et ma olengi hulluks läinud, aga see on ikka tõesti väga üleoleval toonil kirjutatud 😀
Heh, need kellel lapsi veel
pole, arvavadki et nad on
tulevikus superemad ja
supereeskujud kui nad nö
ennast ette valmistavad ja
tugigrupi hangivad nt.
Reaalsus on aga midagi muud,
tean täpselt. Ise olin
samasugune targutaja enne
beebsu:D
Mina arvan ka, et inimene ei saa end lõpuni ette valmistada. Alustuseks juba seetõttu, et sa ei saa kuidagi ette
näha, milline su laps saab olema – kas ta on vanarahu ise, kes ainult põõnab või on tal väiksena koolikud ja ta muud
ei tee, kui ainult nutab. No ja sa võid ratsionaalselt aru saada, mida emaks olemine hõlmab ja sa võid olla kõrvalt
näinud seda, aga sellegi poolest ei ole võimalik enne sellest lõpuni aru saada, kui sa ise ema ei ole. Kui ma rase olin,
siis ma lugesin väga palju beebikirjandust ja nägin kõrvalt, kuidas mu õde ja sõbrannad oma lastega talitavad. Tihti
olin enda peas väga üleolev ja mõtlesin, et mina hakkan paremini tegema ja mina olen valmistunud ja tean, kuidas
on õige. Kui laps käes oli, siis pidin päris tihti enda sõnu sööma, sest kui sul last ei ole, siis sa näiteks ei tea, kui
väsinud sa võid olla ja kui lootusetu võib kõik tunduda, kui laps öösel nutab ja nutab ja mitte kuidagi ei rahune.
Praeguseks on mu laps ühene ja olen tema kasvatamise käigus õppinud ka veel seda, et ei tasu enda suud
pruukida teiste laste osas ja eriti veel sinu enda lapsest vanemate laste osas. Lapsed on väga erinevad ja
üheaastase lapse emana ei ole võimalik teada, mida tähendab olla kaheaastase lapse ema. Lisaks sellele, võib su
laps ühel nädalal käituda ühtemoodi ja teisel nädalal juba teistmoodi. Näiteks, ühe mu tuttava laps on väga arglik
ja kardab teiste laste seltskonda. Minu laps on aga seni olnud väga iseseisev, seltsiv ja julge. Rääkisin enda mehele,
et küll on veider, et see tuttava laps nii arglik on ja huvitav kas ta siis ei vii teda teiste laste seltskonda. Jõudsin ma
ainult enda suud pruukida, kui järgmisel nädalal hakkas mu laps meeletult võõrastama ja nüüd ongi seis selline, et
kui ruumis on paju võõraid inimesi, siis ta lihtsalt hakkab lohutamatult nutma. Minu julge, seltsiv ja iseseisev laps
on järsku väga arglik. 🙂
Lapse saamiseks ei saa valmistuda.Kõik tuleb alles koos kasvades.
Ausalt öeldes ma juba näen vaimusilmas, kuidas kogu
see ratsionaalne, kaalutletud ja planeeritud elu lastele
mõjub. Laps ei taha kasvada nii, et ta on mingitesse
raamidesse surutud..lapsed tahavadki mannat
põrandale valada ja selle üle naerda. Nad tahavad
porilompides hüpata, vannivett üle ääre pritsida jms..
Lapse töö ongi mängimine ja mul on hea meel, et
Mallulas laseb Maril kasvada õnneliku lapsena! 🙂 PS!
Ma olen veendunud, et laps kasvab kordades
õnnelikumalt armastavas perekonnas, kus tal lastakse
olla laps ja niikaua kuni tal on süüa, riided seljas ja kõik
eluks vakalik olemas, siis ta ei hooli kui suur rahakott
emmel-issil on!
aga enne lapse saamist olid sa ju väga noor – see, mida sa kirjeldad ongi tavaline hilispubeka elu. need peod ja asjad muutuvad
mõttetuks ka ilma laste saamiseta. mulle küll meeldis aeg mehega koos, ilma lasteta ja praegu tagasi vaadates igatsen nii mõnigi
kord, et tahaks jälle kuskile roadtripile vms kohta, kuhu kriiskavate jõnglastega elus ei läheks. igal asjal oma aeg, ei tasu nüüd selle
teksti peale paljunema kohe tormata.
No mul ei ole jäänud lapse pärast kuskile minemata. Saab roadtrippe teha ka siis, kui lapsed on olemas ja peale sinu trippi sind ootavad 🙂
Aga seda jah muidugi, et ma olingi enne hästi noor, sellegipoolest leian ma, et mul on ikkagi õigus enda heietusi siin jagada 😀
polegi keelanud heietada ju. sul on lihtsalt väga vedanud, et on lapsel on hoidja ämma näol olemas. paljudel siiski pole last
jätta nädalaks paariks kellegi usaldusväärse ja lapsele kalli inimese hoolde. muidugi, eks ämmaga koos elamine on ka paras
tasu sellise luksuse eest…
Noh, arvan, et see on ka praegu
äärmus mis sa kirjutasid. Minu jaoks
ei ole lapsed “saatus”, mis peab
tulema ilmtingimata või kui
lapsesaamine jääb kogemata, et elu
jäi elamata. Arvan, et see on üks
väga vale arusaam. Ma olen ka
vallaline mõnesmõttes, mul on küll
mees aga samas elame mõlemad oma elu.
Minule sobib selline eluviis ning
siin tuleb see osa sisse: “Ei soovi
oma vabadust kaotada”. Näen oma õe
pealt, kuidas tema aeg ongi nüüd
ainult lapse aeg aga samas talle
meeldib ja ma olen väga õnnelik. Mul
tuleb isegi vahel pisar silma, kui
pole seda armsat mitu päeva näinud
aga kõige juures on pluss- see laps
ei ole minu. Mulle meeldivad ka
armsad lapsed aga ise üles kasvata ei
soovi.
Arvan, et maailmas on palju erinevaid
inimesi ning see, kui ma emaks
olemist ei soovi ega unista, ei
tähenda, et ma ei tunne seda
armastust. Mul on mees, kelle vastu
mul on armastus nii suur, et isegi
raamatu kirjutamisest ei piisaks,
veel vähem laulu ja luuletuse. Seda
tunnet ei saa väljendada ning
lihtsalt tunnen, et selles elus mina
lapsi ei soovi. Ehk ütlen tulevikus
teistmoodi aga kahjuks tean ennast
liigagi hästi ning kohe, kui mingi
asi minu vabadust ja aega röövib,
siis ma lähen raevu ja ma võin isegi
depressiooni sattuda. Kellele seda
vaja on?
Nii et, emaks olemine on kindlasti
tore, usun ja näen seda kõrvalt aga
see ei ole tõesti AINUS asi siin
maailmas, mis hea ja tore ja üllas
on. Eks ikka see mis hea, soovitad
teistele 🙂 mina tean, et minu
vaated ei sobi pea kellelegi aga mina
armastanneid ja tunnen, et nii olen
mina Mina 🙂
Ma ei tea, miks sa lugesid välja mu jutust, et ma nüüd nuga kõril sunnin inimesi lapsi saama 🙂 Loomulikult on inimesi erinevaid ja on naisi, kes tõesti mitte kunagi lapsi ei taha. Samas ma eeldan, et kui küsida kõikidelt naistelt, kellel on laps, et kas nad seda kahetsevad, siis ma usun, et “jah” vastaks ainult mingi 1% 😀 Aga ega ma ometi tea, ega ekspert pole. Minu loo point oli see, et inimeste arvamused ja mõtted võivad ajaga muutuda ja kui muutuvad sinnapoole, et saada lapsed, siis see on äge. Aga ma ei väida ka, et ilma ei saa äge olla 🙂
Ma pole küll veel ema, aga enam ma ei
mõtle ka nii et ma kunagi ei taha
lapsi ja asju. Mul on armas mees juba
paar aastat. Viimasel ajal üha rohkem
mõtlen et ükskord tuleb ka abielu ja
lapsed ja muud toredad asjad. Et ma
arvan, et enamikel juhtudel need
väärtushinnangud ja mõtted elule
muutuvad siiski aastatega. 20selt
nägin kõike ikka hoopis teisit kui
nüüd 25selt. Nii et aeg teeb oma töö.
🙂
Aga ilus postitus oli. Aitäh Mallu 🙂
Armas lugeda?!
Nii armas ja siiras postitus! 🙂 Mul on hea meel,
et oled õnnelik! Et su elu sama radapidi
läheks!! 🙂
Malluuuuuu, nõustun sinuga täielikult!!!! Ma
pole küll kaua ema saanud veel olla( kõigest
2kuud ja 2päeva), aga jaaa see on meeletult
imeline tunne, ka mina olin kunagi veendunud,
et ei soovi lapsi, aga nüüd ei kujutaks ette, et
poleks kunagi lapsi saanud.
Supper. Väga hea postitus.
♡
Tead, sa oled üks kuradima hea inimene.
Ma ei tea, millega ma küll säärased sõnad olen ära teeninud, aga aitüma!
Väga armas postitus 🙂
Kuid üks küsimus on ja absoluutselt mitte paha pärast,
aga kas see oo giii ongi Mari ainus sõna? Emme,
mämmäm, aua, kiss vms pole üldse?
Ta ütleb ka oioi ja oidku! Aga ei mingit emmet ega mämmmämmi ega auat ega kissi ei ole jah 😀
Mis see oii gaii tähendab? Oi kalli-kalli ?
ma tõesti ei tea, ta kasutab seda erinevates olukordades, näiteks siis kui ta ehitab torni 😀
Kas see mitte OK ei tähenda?
ausalt, ma ei tea. ta ütleb ka ootauuu suva ajal 😀
aitäh selle postituse eest :)!
No mäs sa tänad 🙂
Ta otsustas su posti peale lapsi hakata tegema ilmselt.
Hahahahaaaa.
Tõesti väga hea postitus! Muudkui üks äratundmishetk teise järel ?☺
Minuarust on kull tore postitust, milleks koik need
vihased kommentaarid. Ma saan kull aru mida Mallu
kirjeldab ja tean seda sugavat armastust oma lapse
vastu. Mis kull maailmas saanud on, lapsed on vastus,
kisa ja koik tahavad teha ainult karjaari. Aga mis saab
siis ukskord kui tuleb vanus ja noorus kaob. Kui enam
disainerite riided ja kallid kaekotid enam roomu ei
anna. Mina ei vahetaks kull oma 3e ilusat last millegi
vastu, ka ei tunne ma end loksus. Annan kogu oma aja
lastele ja naudin seda mis mul on. Vahel tuleb osta
vaadata mooda segadusest ja naerda asjade ule, see ei
tee veel kasvatamatut last, sest nii nii ruttu kasvavad
need lapsed suureks. Ma motlen sellele, et kunagi kui
ma olen vana, et siis mulle tulevad mu lapsed kulla ja
ma tean, et pole vana ja uksinda.
Nagu ma ka enne vastasin, et see tunne, et lapsega koos ei saa saavutada seda, et sul on karjäär või raha või aega, see on ju vale 🙂 Samas on vale arvata, et kõik emad üldse tahavadki karjääri, osad on rahul kodus olemisega, osad rahul ennast kodu ja töö vahel jagamisega, osad ei tahagi üldse lapsi. Eks see ole iga naise oma asi, aga eks iga ema teab, et lastest parimat ei ole :))