KURB ON OLLA LAPSED RASEDUS

kõik fiilingsid

15. november 2015

Naljakas on see, et alates reedest, ei ole ma tundnud mitte mingit kurbust. Pigem sellist rõvedust ja ebameeldivust ja enesehaletsust, mis haarasid enda alla kõik teised emotsioonid. Ja täna jäin ma Lipsukese blogi lugema, kus ta kirjutab, et tal on juba kümnes nädal ja… See tundub lihtsalt nii ebaaus, sest see pidin ju mina ka olema.

Ma olin juba mõelnud, milliseks ma oma toa ümber kujundaks, et beebile nurk teha. Mida ma sinna ostaksin. Vaatasin vankreid. Hell, ma olin beebile juba hullumeelse koguse riideidki ostnud. Ise olen muidugi loll, et niimoodi ette tormasin asjadest. Aga mul olid isegi kaks nime mõeldud, mis Kardole küll kumbki ei meeldinud. Ja ma juba natukene mäletasin, mismoodi lõhnavad need tuttuued beebid ja kuidas neid krooksutades ei saanud isegi tervet kätt kasutada, vaid seda tuli teha kahe näpuga, sest nad on nii pisikesed.

Neli-viis korda olen ma tahtnud avada oma blogis seda kirja, mida ma sellele beebile kirjutasin ja ma lihtsalt… ei taha. Ma ei taha lugeda ja mõelda, et kui loll ma olin, et ma nii õnnelik olin. Mitte millegi üle. Ja seda oleks vast kurb lugeda, sest seda kirjutades ma juba kujutasin ette, milline see tuba on ja nende väikeste õhukeste juustekribude lõhn ja…

Ei ma ei hakka nutma, lihtsalt kurb hakkas lõpuks. Ja üks külg minust mõtleb küll, et pole hullu, eks ma varsti proovin jälle. Teine külg minust ütleb, et mitte kunagi ma ei taha enam proovida ja pettuda. Mitte kunagi.

Nõme, nõme, nõme.

Edit: Ma ikkagi läksin ja otsisin selle kirja üles, see oli parooli all ja ma mõtlesin ja võtsin need paroolid nendelt postitustest maha. Nad ei ole ju enam salajased, sest mul pole enam saladust. Lugesin nad kõik läbi. Alguses oli niii suur rõõm (LINK), aga suht kohe tuli mingi ebamäärane hirm sisse (LINK), kinnitasin endale siiski, et rasedused on erinevad ja ma ei peagi ju hommikust õhtuni öökima. See oli see päev, kus ma terve õhtu nutsin ja arvatavasti ka see päev, millal mu rasedus katkes. Või noh, ega ma ei tea, aga ajaliselt umbes nii (LINK). Järgmisel päeval hakkasin ma endale südamepaha “ette kujutama”? (LINK). Kõik sada miljonit tunnet, mida ma tundsin peale esimest UHd, mis pidi mulle tooma kergenduse, et kõik on korras, aga tegelikult pani hoopis kivi südamele (LINK). Muuseas, see hematoom, mida ma seal pildil näitan ka, läks mõlema nädalaga vaid suuremaks ja lõpuks öeldi mulle, et see oligi märk algusest peale raseduse irdumisest. Ühesünaga, ma üritasin olla rahulik ja mitte karta, aga ma juba kartsin. Ja muudkui nutsin (LINK) ja otsisin endale nutmiseks põhjuseid, sest ma ei tohtinud ju negatiivselt mõelda, vaid pidin lootma, kuidas kõik on parimas korras. Ja siis selgus, et ei ole. (LINK). Ja ma andsin alla. Ma ei uskunud enam, et kõik on korras. Ma tahtsin loota, aga ma ei osanud (LINK). Ja siis tuligi see päev, kus ma sain kinnitust, et mul polnudki enam midagi loota.

Jah, ma teadsin seda, aga siiski käisid mu peast läbi need samad kujutluspildid, kuidas ma kirjutan sissekande, et JESSS, kõik on korras ja, et ma vana rumal, muretsesin ilmaasjata ja juunis ma saan nii täiega lapse, et ise ka ei usu. Ja see saab nii lahe ja ilus olema ja tal saavad nii beebilõhnalised juuksed olema.

And_its_gone_original

Aga enam mul sellest teemast vist enam midagi kirjutada ja rääkida ei ole. Nagu Jänku Jussi multades öeldakse, et elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

25 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Triin 29. november 2015 at 21:30

    Elasin ise täpselt sama asja just üle…niiiii väga olin
    valmis selleks,et teine armas beebi tuleb meie ellu ?
    Ja tunded ,mis valdavad sind on minul praegu
    samad…Jänkujussi multa muudame ise ümber…tuleb
    uus muinasjutt ehk kunagi varsti ja see ei saa läbi ..

  • Reply K 18. november 2015 at 01:45

    Minu tädil oli 10 aastat probleeme rasedaks
    jäämisega näiteks, proovisid loomulikult
    (umbes 30korda) ja kunstlikult (3korda), aga
    alati katkes rasedus esimestel kuudel. Ja siis
    kui ta oli absoluutselt alla andnud jäi ta
    loomulikult rasedaks ja sünnitas küll
    enneaegse, aga terve tütre. Nüüd on tütar
    juba 4 aastane ja igati terve ja rõõmus tüdruk.
    Seega pea püsti ja lõpuks sa saad kindlasti
    lapse!!?

  • Reply Mari-Johanna 16. november 2015 at 22:47

    Ma ei saa aru, kus sul kiiret on selle lapse saamisega? Sa oled noor inimene, küll jõuad veel.

    • Reply Mallukas 17. november 2015 at 11:00

      Esiteks, kus olen ma öelnud, et mul on kiire kuskile? Teiseks, kui kohutavalt kohatu sa olla võid?

  • Reply PJ 15. november 2015 at 23:07

    Minu poolt soovitus sinule. Hoia end
    edasi, ära suitseta ja ära joo liialt
    alkoholi. Püüa mitte stressata nii
    palju ja võta raseda vitamiine edasi.
    Anna kehale taastumsiaega. Nagu näen
    siis kätt te ette ei pane uuele
    pisile. Aga nagu lugesin siis peale
    kurba uudist tormasid kohe suitsu ja
    alkoholi tarbima. See pole nagu ka
    see õige. Ma vist pigem oleks mehe
    kaisus keras nutta tahtnud ja jäätist
    puginud. Muide, olen lugenud et
    piimatooted on väga head kui on soov
    ootele jääda, eriti juustud. Juustu
    söömine pidi aitama plikasid saada :D
    Soovin et järgminekord kui teil
    kahtlused on siis ikka päriselt ja et
    enam sellist paha “Üllatust” ei
    tuleks. Olen isegi elanud läbi selle
    shoki et arst ütleb, tulge uuesti
    nädala pärast, midagi pole näha.
    Mõtle selle kogemuse peale nii et ju
    siis ei ole veel õige aeg teise lapse
    jaoks ja pidi nii minema. Kõike
    mõnusat teile Kardoga!

    • Reply Mallukas 15. november 2015 at 23:15

      Kust sa võtad selle, et kätt ette ei pane? Vähemalt aasta ei taha küll enam midagi proovida

      • Reply Sandra 16. november 2015 at 08:17

        Minu Õde kaotas samamoodi esimese
        beebi teisel kuul ja teise 4ndal kuul. Kaks
        korda Järjest. Tal oli lootus ja tahe peale
        seda täielikult kadunud. Aga juhtus ime
        ja Juba paari kuu pärast head uudised.
        Ning nyyd Juba tema 8 kuune beebi
        roomab minu 6 kuusega ringi.
        Kõik läheb edasi ja kes teab võib olla
        kiiremini kui sa arvata ja oodata oskad
        juhtub ja teie imearmsa perega ime. Ma
        Juba tean et varsti tulevad sinult
        rõõmusõnumid :) ja sa ilmselt tead, et
        beebi tuleb siis kui tema tulla Tahab :)

  • Reply Virge 15. november 2015 at 21:25

    Palun loe tähelepanelikumalt!

    • Reply Mallukas 15. november 2015 at 21:40

      Ta mõnitas mind, mitte ei olnud probleem lugemises. Ta käib seda iga postituse alla kirjutamas :)

  • Reply njah 15. november 2015 at 20:03

    Ma ei tea, kas see on viisakalt
    öeldud, kuid tegelikult aitad sa oma
    postitusega ju nii paljusid! Vaata
    kui palju on kommentaarides oma
    mõtteid avaldanud naised, kes on sama
    läbi elanud – võib-olla poleks nad
    ilma sinuta julgenudki oma valust ja
    läbielamistest rääkida ja oleksidki
    seda kõike vaikselt kannatades enda
    sisse kandma jäänud. See on
    tegelikult väga-väga suur asi, kui
    saad oma valu jagada ja tunned, et
    sind mõistetakse ja toetatakse. Ma ei
    ütle, et igas halvas asjas on midagi
    head, sest mind ajab see ütlus
    pööraselt närvi, kuid on ilmselge, et
    sellega, et sa enda kogemusi jagad,
    oled sa aidanud rohkemat arvu
    inimesi, kui ise arvatagi oskad.

    Palju jõudu sulle ja Kardole!

  • Reply Kairit 15. november 2015 at 19:40

    Sa kustutasid hommikul selle huvitava Pariisi sündmustega seotud arutelu ära. Mul oli õnneks kõvakettale see osaliselt alles
    jäänud ja panen siia selle mis salvestada õnnestus. Muidu mõni loeb su Facebooki ja mõtleb et ei tea millest see jutt üldse oli.

    https://jsbin.com/paxeracuwo/edit?output

    • Reply Mallukas 15. november 2015 at 19:50

      aitäh. keda huvitab, siis siin tõepoolest on olemas

    • Reply T 15. november 2015 at 20:52

      Neid kommentaare lugedes sealt postituse alt
      tekib küsimus et kas vahepeal ei saaks teha
      postitust ja keelata kommentaarid üldse ära.
      Inimene kirjutad postituse et avaldada
      arvamust ja mina ei lugenud küll sealt postituse
      lõpust Ps. Kirjutasin selleks

      • Reply T 15. november 2015 at 21:01

        Selle postituse et saada oma vaidlemis
        vajadus täis. Noja ikkagi on mingi hunnik
        idusi ja pagulaste vihkajaid seal
        järjekorras ootamas et oma vajadusi
        kusagil välja elada. Ma tahaks ka blogi
        pidada et oma mõtteid ja tundeid
        väljendada seal aga just nimelt sellepärast
        ei viitsi kuna inimesed käivad
        anonüümselt teiste blogides end välja
        elamas. Kõige hullem oleks blogi pidada
        siis kui endal niigi rasked ajad ja siis
        tulevad mingid hullud end sinna välja
        elama, kuigi see koht on minu välja elamis
        paik. Postitus tundus pigem nagu oma
        arvamuse ja tunnete välja ütlemine olevat
        aga jh….. Haige värk!

        • Reply Mallukas 15. november 2015 at 21:39

          Saab teha küll nii, et kommenteerida ei saa, aga mitte nii, et ühel postil, siis pead kõigil panema. Vähemalt minu meelest on nii

  • Reply K 15. november 2015 at 19:32

    Mul sama teema, et ootasin täiega ja olin niii
    õnnelik kui sain teada, et ootan pisikest. Olen
    last tahtnud juba sellest ajast peale kui olin 16,
    nüüdseks olen 22 ja leian, et olin ja olen siiani
    selleks valmis, aga.. Kahjuks see pisike otsustas
    üldse mitte kasvama hakata ja rasedus peetus.
    Pidin veel käima aborti tegemas, abrassiooni
    ilusamalt öeldes. Olin nii masenduses, et ma ju
    niii ootasin ja olen eluaeg abordi vastu olnud.
    Miks mina? Aastas tehakse mõtlematult
    tuhandeid aborte, sest pisikest lihtsalt ei
    taheta.. Ja mina pean tegema, sest teisiti ei saa.
    Peale abrassiooni tekkis mul veel lisaks ka
    põletik ja olin selle tõttu 5 päeva haiglas. Keegi
    ikka karistab mind korralikult. Oeh. Selle
    jutuga tahtsin lihtsalt teada anda, et sa ei ole
    üksi. Ja lootust ei tohi kaotada. Üritan ka ise
    sama teha, kuigi hetkel liiga vara veel, sest alles
    2 ndl tagasi kõik see jama juhtus. Kurb on. Väga
    kurb on. Nutaks või silmad peast, aga üritan
    tugev olla. Loodan siiski, et järgmine kord läheb
    õnneks. Me ju kalliga niii ootame pisikest. Aga
    jõudu ja jaksu sulle!

    • Reply Triin 29. november 2015 at 21:33

      Edu teile ja pea püsti !!juhtub seda ja nii kahju et
      juhtub nendega ,kes last niiiii väga soovivad ???

  • Reply T 15. november 2015 at 19:26

    Kas sa oled uurinud kuidas Kardo ennast
    tunneb? Mehed jäävad tihti kõrvale asjast ja
    kannatavad vaikselt ja ei räägi oma tunnetest
    kuigi nemad ka tegelikult kannatavad.

    • Reply Mallukas 15. november 2015 at 19:51

      Ta ei ole öelnud küll midagi, et ta ennast jube kehvasti tunneks. Või üldse kehvasti.

      • Reply T 15. november 2015 at 20:21

        Mehed tavaliselt ei ütlegi ja üleüldse ei
        oska väljendada end sellises olukorras
        kuidagi hoiavad kõik endas kuna
        tunnevad et peavad oma naist toetama
        ses olukorras aga tegelikult on õnnetud.

  • Reply S. 15. november 2015 at 18:01

    Kurb, et sellist asja niiiiiii palju juhtub. Minul
    juhtus juba 2 korda poole aasta jooksul.
    Esimest korda oli šokk, sain üle, paranesin.
    Teist korda rasedaks jäädes teadsin, et
    seekord läheb kôik hästi! Kaks korda järjest
    selline asi ikka juhtuda ei saa. Aga sai… nädal
    on nüüd möödas. Tühi tunne, kedagi pole
    oodata.

    Aga eluga tuleb edasi minna ja haletseda ei
    vôi. Küll laps ükskord tuleb, tulemata ta ei jää
    :) Onneks on Sinul juba üks nubin kodus
    olemas, vast tuleb minule ka peagi :)

  • Reply Gerli 15. november 2015 at 17:40

    Väga kurb on.Aga nagu öeldakse elu läheb
    edasi.Sõbranna ootab mul 2 last aga ametlikult
    peaks see viies olema.Ennem seda oli tal
    rasedus peagu lõpusirgel kui lapsel jäi süda
    seisma.

  • Reply maria 15. november 2015 at 17:04

    Toesti on kahju, ega see polegi lihtne. Mul oli 3 korda,
    eelmise mehega, siis sai see suhe otsa, arstid arvasid,
    et me lihtsalt ei sobinud. Nuud uue mehega olen koos
    olnud 6 aastat ja kolm imeilusat tudrukut. Lihtsalt ma
    tean kui tuhi see tunne on, pead tugev olema. Ka see
    laheb mooda, aeg parandab haavad ja kui Olete valmis
    proovite jalle, soovin sudamest parimat teie perele.
    Ja need kes siin teise onnetuse ule ilguvad, viletsad
    inimesed Olete. Nii koledaid sonu ei tohiks kellegi
    pihta loopida. Ja koik halb tuleb teile omale tagasi.

  • Reply Marley 15. november 2015 at 17:01

    Väga hästi kirjutatud postitus, Mariann! Temaatika on muidugi karm, ma ei oska ja ma tean, et sa ei tahagi, et keegi sind haletseks
    ning kaasa tunneks. Sellest kirjutamine aitab sul üle saada. Kirjutamine ongi sinu teraapia.

  • Reply Diana 15. november 2015 at 16:18

    For real, ma tahan sind hetkel lihtsalt kallistada. :/