Mari arengust

Kui Mari oli väike, siis oli pidevalt mingi “esimene” asi käes. Esimene keeramine ja esimene pea hoidmine ja esimene naermine ja esimene seismine ja esimene samm ja siis… Siis oli ta lihtsalt Mari, kes oli küll igati tore ja mõnus, aga selliseid uusi asju nagu ei tule. Või noh, tuleb, aga need on kõik nii pisikesed asjad, mis ei ole pooltki nii dramaatilised, et saaks hõisata, et lõpuks ometi!

Ühel päeval ma lugesin, et lapsele peaks andma võimalusi asju proovida, isegi kui sa arvad, et ta seda ei oska. Ja kujutate ette, no teie jaoks ehk tillukesed asjad, aga ma olin reaalselt hämmingus, et minu pisikene beebi neid asju teha oskab. Näiteks ükskord ma  tegin pastat ja Mari tahtis samal ajal sülle tulla. Näitasin siis talle, kuidas ma topsist meresoola võtan ja pannile puistan ja minu üllatuseks ei võtnudki ta kämblatäit soola, vaid kenasti näpuotsaga ja puistas samuti pastale. Small things in life…

Seejärel lõpetasin ma talle ise pükste jalga tõmbamine – panin jalaotsakesed sisse ja lasin tal endal pükse jalga sikutada. Ma arvasin, et tema poolest võivad need püksid rebadele ka jääda, aga väga püüdlikult sikutas neid üles. Päris jalga ei saanud, aga julge algus olla pool võitu.

Eile kreemitasin ennast ja näitasin Marile ka, et võta siit kenasti näpuga ja määri emmele peale. No eks ta seal natukene lätserdas, aga inimene vähemalt pingutas ja tegi enam-vähem nii, kuidas ma talle näitasin.

Naljakas, et ma olen ju ise selle võrra ta arengut tagasi hoidnud, kui ma aina eeldasin, et ta ju nagunii ei oska ja mis ta siin ikka siis proovib ja solberdab. Kiirem on ju ise ära teha, aga sootuks armsam on vaadata, kuidas mudilane asju teha proovib.

Muuseas, eelmisel nädalal ütles Mari ka oma esimese lause. Selles suhtes, et ma pean siin Kardo pea pakule panema, sest mind ennast juures ei olnud, aga lugu olla siis olnud selline, et Kardo pani Mari magama. Muudkui pani ja pani, aga ei tahtnud teine üldse jääda. Ühel hetkel küsis Kardo: “Mari, millal sa ometi magama jääd?”, mille peale Mari ohkas südamest ja vastas: “Ma ei tea…”.