nuux

Nagu ma siin ükspäev rääkisin, ei suuda ma hommikuti ennast üldse üles ajada. Täna näiteks ärkasin Kardo äratuskella peale, mis helises mingi seitsme paiku, aga voodist välja ronisin alles poolteist tundi hiljem. Nii mõnus on lihtsalt Mari hoida ja oma mõtteid mõlgutada. Unesoe laps keeras ennast veel nii mõnusalt mulle kaissu ja nõnda me seal vedelesime. Tema magas, mina mõlgutasin neid mõtteid edasi, mida eile mõtlema hakkasin. Ja teate, välja mõtlesin.

Reklaamilepingut päris ei tühistanud, aga lükkasin alguskuupäeva edasi mõned kuud. Seega ei ole mul blogi suhtes hetkel enam muid kohustusi juurde tulemas, kui need, mis hetkel veel lihtsalt tegemata on. Kas ja kui palju ma selle aja jooksul muidu blogin, seda ma praegu öelda ei oska. Kardo küsis küll eile, et kas ma oskaksin olla nii, et ma üldse midagi ei kirjuta, ma arvasin, et ega mitte. Aga isegi kui mitte siia blogisse, siis Malluka Facebook jääb loomulikult avatuks ja seal ma ikka ehk sõna sekka ütlen ja juttu teen.

Naljakas, mul oleks nagu mingi koorem südamelt langenud. Päris tõsiselt ei olnud eilne postitus selle jaoks, et inimesed hakkaksid nüüd mulle seebita sisse ronima ja muudkui rääkima, kui tore mu blogi on. Mitte, et hea ei oleks lugeda, et keegi tõepoolest ootab mu postitusi – muidugi on hea.

Üldse oli tegelikult eile nii, et see postitus pidi veel rohkem “paljastama” mu mõtteid, aga esimest korda elus mõtlesin, et ah, hoian parem endale. Kaua ma siin ikka olen see vaene ja murtud hing, kellel see teine ja kolmas häda. Aga oiiiiiiii, kuidas tahaks siin halada ja südant puistada. Samas on hea, et ma seda ei teinud, sest arvestades eilset tagasisidet ja kirju, siis tundub natsa, nagu pool maailma oleks ammu oodanud, et see loll ükskord selle internetimaailma painamise lõpetaks ja blogimise heaga maha paneks.

Ma isegi korraks mõtlesin lolli peaga, et oh, teeks SALAJASE blogi, aga ega ma pole väga salajane vend ja ma usun, et inimesed ehk saaks ikka aru, kui Mallukas lõpetaks blogimise, aga lambist tekiks suvaline “salajane” blogija, kellel on täitsa muuseas sama kõnemaneer ja kirjastiil. Seega see mõte sai siiski maetud.

Vahepeal tuleb isegi tunne, et ma olen ehk bipolaarne, sest ühest küljest ei suuuda, ei taha, ei saaa, ei oska blogida. Teisest küljest tundub mõte blogi kinni panna jube hirmutav. Tahaks ju veel sellest ja tollest kirjutada! Mitte, et keegi mind nüüd keelaks, aga no kuramuse segi on endal ka olla.

Eile sain sellise kommentaari: Enamus blogijaid ei ole ju lihtsalt blogijad, vaid nad on blogijad põhitöö ja -elu kõrvalt. Kes sina oled? Ajakirjanik sa ju ei ole… Turundusspetsialist (vaatamata uhkele ametikohale) ka ju mitte… Täiskohaga ema sa ju ka ei ole… Sinus on kindlasti potentsiaali olla mingil erialal väga hea, aga see eeldab tööd ja keskendumist. Ja ma kujutan ette, kuidas blogi päevad läbi sind lihtsalt segab. 

Ma muuseas ise ei osanudki midagi enam kosta. Ajakirjanik ma enam tõepoolest ei ole, turundusspetsialist nagu ka tõepoolest ei ole, rohkem olen ma siin Cherrys ikkagi blogija. Täiskohaga ema ma ka ei ole, aga kas see siis välistab selle, et ma ei saa selles väga hea olla? Ja mulle on alati tundunud, et blogimine ongi see ÜKS asi, milles ma olen väga hea, millele ma olen pühendanud tööd JA tegelemist. Mõeldes, et ma nüüd selle lepingu täitsa üles ütlen ja kaotan suure summa kuus, siis selle loogika järgi ma pigem tuleks oma päris töölt ära ja oleks parem lapsega kodus (kuid siiski ikka veel blogiks). Aga noh, otsus on tehtud ja käed on löödud, seega sellega ma enam oma pead vaevata ei taha. Üksi variant pole 100% selline, nagu ma sooviks.

Oh, kui ma saaks, siis ma keriks aega tagasi ja hakkaks alles NÜÜD blogima. Ilma kokkulepete ja lepingute ja koostööpartneriteta. Ainult mina. See eeldaks muidugi seda, et mul ei ole tööd ega ülemust. Malluka blogi hakkaski ju suht siis pihta, kui ma Naistelehest dekreedis olin. Seega ma kirjutasin, mida tahtsin ja keegi ei saanud mu ülemusele kaebama minna. No kui tööle tagasi läksin, siis ikka kaevati. Isegi praegustele kaevatakse ja see on suht nõme. Mitte, et ülemused mulle midagi ütleks, või minuga pragama kukuks, aga tahaks ikka ise enda ülemus olla, kellele nad siis kaebaks, ah? Enda ülemuseks olemine tähendaks ikkagi ajada blogiasja to the max, aga teate, ma olen ausalt nii läbi. Nii hirmus läbi.

Ma muuseas olen jõudnud sellesse punkti ka, et ma ei usalda enam kedagi. Vanasti uskusin reaalselt igaühte, aga nüüd mõlgutasin siin mõtteid, et kui ma midagi kirja tahan panna, siis teen mingi uue paroolivärgi vms. Ma ei tea, muidugi võite küsida, et mis sa siis ÜLDSE kirjutad, kui jagada ei taha, aga mul on kirjutada palju lihtsam kui rääkida. Näiteks mul üks mõte painab mu hinge juba mitu päeva ja olen proovinud sõbrannadega sellest rääkida, aga ei tule mul õiged sõnad üle huulte. Ma pean  need kirja panema ja vaatama, kuidas nad tunduvad, kas on loogiline?

Vist mitte ja ma tegelikult ei tea ise ka, kuhu ma selle postitusega tüürima hakkan. Igatahes praegu tulevad siit edaspidi mõned kokkulepitud postitused ala sellest, kuidas ma Guessi nutikella katsetasin ja nagu Michael Night tänaval kellaga räägin, üks väike raamatututvustus ja… raudselt unustan praegu midagi ära veel.

Aga eks näis, mis elu toob, uuest aastast peate igatahes jupp aega minuta läbi ajama.