0
Uncategorized

jõuluhullusest ja asjadest üldiselt

28. detsember 2015

Sattusin täna lugema Madikeni blogist postitust, kus ta räägib üldiselt sellest, kuidas nendel sel aastal kinkidega oli ja õhutab inimesi üldiselt vähem sellist tarbetut pudi-padi kinkima, sest sellest pole rõõmu ei kingi saajale, ega tegija rahakotile. See on muidugi igati õige. Ma mäletan ise, kuidas mu tädi iga aasta mulle protselanist ingleid ja kassikujusid saadab. Ei tea mina, kuhu ma need pannud olen (suure tõenäosusega ära visanud), aga mingit rõõmu nad mulle ei pakkunud.

Samas kui ma väike olin, siis ma mäletan ühe aastat, kus ma sain vanemate käest jõulukinkide jaoks mingi paarsada krooni, ja kuna ma tahtsin ju peres KÕIGILE kinki teha, siis said ka siis valikuks protselanist kujud. Okei, ma olin siis mingi algklassilaps kah, aga ega vahet ei ole. Ikka OSTSIN midagi, kuigi ma arvan, et vanemaid sugulasi oleks sama palju rõõmustanud ka omatehtud jõulukaart või midagi säärast.

Ma mäletan seda vahelüli, kus ma ei olnud enam laps, aga samas ei olnud ka täiskasvanud inimene. See on see aeg, kus sa saad kõige sitemaid kinke, sest lapsena saad sa neid ikka palju ja vähemalt suur osa nendest superlahedad. Suurena sa saad kas öelda, mida sa tahaksid, võid öelda, et ei taha üldse midagi või saadki kinke inimestelt, kes sind teavad ja tunnevad. Seal vaheetapis sain mina näiteks pleedi, laualambi ja küünlajala. Ma olin niiii pettunud oma “sittade” kinkide peale, aga olgu öeldud, et praegu kargaks ma nende asjade peale lakke.

dsc_2019-2464018

Mina näiteks ei ole kunagi kätte ette pannud sellele, kui keegi mulle neid dušigeelide ja šampoonide komplekte kinkis. Ma ei tea, mulle meeldib, kui mul neid kodus kohe varuga on, sest iial ei tea, millal otsa saab. Ja nii uhke preili ma ka pole, et kasutaks vaid ühte teatud sorti pesuvahendeid. Ikka neid, mis kätte satub. Seega oli minu jaoks üllatav lugeda, et jumala paljud ei taha seda Fa dušigeeli nähagi, samal ajal kui mina ostsin endale neid ükskord Selverist neli pudelit, sest ükskord oli see hea kookoselõhnaline Fa sealt otsas ja suure hirmuga ladusin teinekord korvi täis. Eks inimesed ole erinevad, jõuamegi tagasi selleni, et täiskasvanud inimesed saavad kinke siiski nende käest, kes neid teavad ja eeldatavasti Madikenile keegi seda Fad nii väga kinkima ei kipugi. Jääb mõlemapoolne pettumus ära.

Aga teate mis – mulle meeldivad asjad. See on ka vist põhjus, miks siin blogis ajas üks reklaamartikkel teist taga. ASJAD! Mulle nii väga meeldivad erinevad asjad ja ma pole elus iialgi olnud nii rikas, et lambist endale muudkui kõike osta, mida proovida tahaksin. Ja nüüd kui mulle blogi kaudu see võimalus avanes, siis võtsin vastu ma absoluutselt iga pakkumise, sest ….ASJAD! Hiina kaltsud? Jah palun! Kümme huulepulka? Andke siia! Kolm parfüümi? Saada muidugi!

Nii uhke oli vahelduseks olla see, kes ka nüüd neid asju proovida sai, mida teised enne maininud olid. Mitte, et ma mingi väga vaesest perest tuleksin, kus ma midagi ei saanud. Oh ei! Aga no näiteks kui ma tulin Aussist tagasi olin ma juba suur blogidefänn. Siis ikka sattusin lugema, et oh, proovisin seda uut parfüümi ja ostsin selle huulepulga jne. Mitte, et ma iluguru ka oleks, aga naisena ikka nagu… tahaks ka. Ma ei tea, kas ma oskan ennast üldse loogiliselt seletada, aga no ma lihtsalt tahtsin ka, kui oleks võimalust olnud. Mina sain tol ajal aga 200 euri toitjakaotuspensioni, millest 120 läks üüri peale, seega ei olnud mu prioriteet just endale igast iluasju kokku osta.

Noh ja siis me jõume sinna, kus igal nädalal pakuti mulle midagi uut ja lahedat ja ilusat ja ma tahtsin neid kõiki. Imelikul kombel lõpetasin ma nende ihaldamise nii pea, kui ma need asjad endale sain ja mul pole kunagi olnud kahju anda kottide viisi riideid, meiki, lõhnu, mida iganes, sõbrannadele ära. Tulge ja tassige muudkui laiali! Alles jõululaupäeval otsustasin ma vannituba koristada ja avastasin, et seal oli KILEKOTITÄIS meiki ja kreeme ja potsikuid, mida ma ju tegelikult ei vaja. Andsin need kõik sõbrannale, kes, ma kahtlustan, neid ka ei vaja, aga näe ikka tahab.

See on põhjus, miks ma oma blogis nii palju loose ka tegin. Mul oli hea meel, kui teised ka midagi saada võisid, mida nad ehk muidu endale osta ei saaks või ei raatsiks. Mul oli lausa tunne, et MINA ISE kingin midagi, kuigi noh tegelikult tegid seda siiski ju firmad ja mina olin see vahelüli. Aga ometi paljudele need loosid ka ei meeldinud 😀 Mis seal ikka, ega ma osalema ka sundinud.

Ühesõnaga ei oska ma vist mingit normaalset teemaarendust siin teha, aga kuhu ma tahtsin jõuda on see, et ma olen nagu lõhestunud inimene: üks osa minust armastab igasugust pudi-padi ja ostab lapsele poest kõike, mida ta elus tahta võiks ja kuhjan endale garderoobitäie riideid ja jalatseid. Teine osa minust tahaks olla normaalne inimene, kes kulutab nii palju kui parasjagu vaja on, kellel on garderoobis ainult need riided, mis omavahel sobivad ja parajad on (mul on muidugi kõik väiksed :D) ja ideaalmaailmas teeksin ma nädala toiduplaani ja ei kulutaks grammigi süüa ja… Noh, ideaalses maailmas oleksin ma üks ideaalne inimene.

Paraku olen ma ikka see sama ebaideaalne Mallu ja seega saan ma vaid oma unistustes olla täiuslik inimene, kes ei tarbi üle ja kes ostab fair traid asju. Tegelikkuses tarbin ma kohutavalt palju üle, hoardin endale hunnikutes asju mida ma ei vaja ja isegi mu kaheaastasel lapsel on nii palju mänguasju, et ma võiksin siin lasteaia avada. Miks? Ma lihtsalt ei tea! Ma proovin küll ennast taltsutada ja inimestele võimalikult palju asju ära anda iga kord kui ma koristan, aga tänu blogile leiab õige pea mu koju jälle sada uut asja, mis mulle sekundiks rõõmu pakuvad. Eks näis mis siis saab, kui blogipaus tuleb ja ma endale ise dušigeeli ostma pean 😀  Igatahes tahan ma vähem tarbida.

Kardo on küll selles suhtes eeskujuks, et ta hoiab iga asja, mis tal on. Mina aga ei hooli oma asjadest üldse. Kui läheb katki, siis läheb. Kui kaob ära, siis las kaob, keda huvitab. Okei, võibolla kui mul abielusõrmus ära kaoks, siis ma oleks kurb. Aga muus osas…. It’s just STUFF. Miks ma seda siis üldse ihaldan, kui see mulle midagi ei tähenda, vot seda ma ei tea. Kui lugejate seas on mõni Dr. Phil, siis ootan põnevusega vastuseid.

Aaa, aga selle aasta ilusaimad kingitused olid ikka isetehtud. Kadi ja Riho poolt kingitud lõuendid IGA kirjaga, mis ma Marile elus kirjutanud olen tõid pisarad silma. Ja minu kink Triinule meeldis ka. Mul on nimelt nadi komme mitte ever oma telefonile vastata. Seega tegin Triinule paar ümbrikut, kus peale kirjutatud erinevaid võimalikke muresid ja sees siis kirjakene ja mõned fotod, et tuju paremaks teha. Kardo tegi mulle ka oma käega midagi – täiskasvanute värviraamatu. See on päriselt nii naljakas, et väärib omaette sissekannet. Reedeni on mu blogiuksed veel lahti*, ehk enne jõuan pilte teha ja teilegi näidata 🙂

Aga lõpetuseks väike video minu kodukontorist, väikest rokanokast ja muidugi eelkõige mu enda lotist. Mõni ime, et Mari musi teha ei taha 😀

*Blogi KINNI ei lähe, sest blogipausi ajal on mul plaan teha ühte projekti, mis siin blogis siis kajastust saab. Oh dsiisõss, kui hea projket see on, teile raudselt meeldib :))

Kuidas teil asjadega lood?

Loe ka neid postitusi!

18 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta minikas 29. detsember 2015 at 15:43

    asjadest lahti saamiseks olen
    kasutanud keskkonda spunk.ee, kuid
    kahjuks on mu emal ostuhullus ja
    asjad muudkui tekivad…

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 29. detsember 2015 at 15:55

      Mul on palju kergem anda oma FBi lehel asjad ära. Saab korraga anda jne 🙂

  • Avatar
    Vasta Heidi 29. detsember 2015 at 10:30

    Aaaah ma ükspäev avastasin, millest
    mul see tuleb, et vaja pidevalt uusi
    asju. Poest tühjade kätega koju ei
    saand, midagi “preemiaks” ikka vaja.
    Riideid nagu on, peavad veel hooaja
    vastu, ehteid on, lõhnu ka paar,
    meiki piisavalt, ja ikka käin katsun
    poes ilusaid riideid, kolan saitidel,
    sest “tahaks ju midagi” (küll on hea
    et mul krediitkaarti pole).
    Leidsin siis, et tegelt püüan muudkui
    end lohutada ja õnnelikuks teha nende
    asjadega. Et olen ma kurb ja see
    tunne, kui ma saan omale midagi
    lubada, midagi ilusat ja uut, on
    õnnelikkus. Täidan midagi tühja endas
    nende asjadega…

    • Avatar
      Vasta t 29. detsember 2015 at 16:06

      Jah, mingi sisemine vajadus on täitmata ja siis
      ostmisega kompenseeritakse. Sama ülesöömisega.

  • Avatar
    Vasta mai 29. detsember 2015 at 10:12

    Sa oled alles üsna noor – see asjadest loobumise teema tuleb vanusega 🙂 Mõnel muidugi ei tule ka. Mind on elu õpetanud, et
    pole vaja osta viite odavat asja, kui võid selle asemel osta ühe kalli ja kvaliteetse. Ja seda ühte kvaliteetset mõnusat asja
    tarbides tunnen ka ennast kvaliteetsemana. Rõivaid ostes nt mõtlen, kas see, mida taha osta, teeb mu ilusamaks, kas see näeb
    hinnale vastav või kallim välja, kas see lisab mulle väärtust. Kodutarvetega on ka lihtne – mõtlen, kuidas see sobib
    olemasolevate asjadega.
    Kosmeetikaga on ainus nipp see, et ei osta midagi, mida otseselt vaja pole.
    Ja natukene aitab ka see, kui vaatad videosid Hiina keskkonnaprobleemidest, mis on tekkinud tänu masstootmisele või siis
    mingeid saateid kogumishulludest.

  • Avatar
    Vasta K 29. detsember 2015 at 09:16

    minul oli kunagi kiiks (praegugi
    üritan seda ohjeldada) dušigeelide ja
    voodipesuga – lapsena oli meil kogu
    aeg vannitoas ainult üks dušigeel ja
    kuna ei olnud eriti rahakad inimesed,
    siis voodipesu komplekt oli igal ühel
    ainult 1. Seda siis põhjusel, et
    pesumasinat ei olnud ja ema pesi
    käsitsi – hommikul pesi ja õhtul
    jälle pandi see sama komplekt.
    Oeh…igaljuhul, kui ma täiskasvanuks
    sain ja oma rahakoti peal elama
    hakkasin, ostsin ma neid dušigeele ja
    voodipesusid ikka hulgi kokku! 😀
    Never ever ja tahaks pesta ainult ühe
    dušigeeliga (mul lihtsalt peab olema
    valikut!) ja voodipesusid tahaks
    erinevaid-erinevaid. Dušigeelide
    värk minu meest eriti ei morjenda,
    aga vot voodipesukomplektid ei taha
    enam üldse ära mahtuda 😀 mehe poolt
    on pandud ka veto – 2 aastat ei tohi
    ma enam ühtegi komplekti osta! sain
    oma viimased Dormeo komplektid
    liblikatega Maxima kleepsudega, nüüd
    on mõneks ajaks hambad 😀

  • Avatar
    Vasta Anneli 28. detsember 2015 at 22:12

    See on tegelikult päris huvitav teema. Mina olen jällegi pärit vaesest perekonnast, kus oli koguaeg
    millestki puudus. Minu isa jättis meid maha (3 last), kui noorim vend oli kõigest paari kuune. Ema läks
    tööle ja mina pidin siis 10-aastaselt sisuliselt teise lapsevanema rolli üle võtma. Koolis ei saanud keegi
    aru, et meil oli kodus raske, sest olime puhtad, hoolitsetud ja viisakalt riides. Kodus oli aga kõht tühi,
    magusast võis ainult und näha ja ega uusi mänguasju ka ei saanud. Sellises eas teeb see kõik väga
    haiget, lapsepõlv peaks ju ometi olema kõige õnnelikum aeg.

    Kui läksin teismelisena tööle, siis tundsin ka, et lõpuks ometi saan endale miskit lubada – kosmeetikat,
    magusat, riideid, ehteid. Hakkasin igasuguseid asju koguma (kaasaarvatud kaasavara tulevikuks –
    voodipesu, nõusid-kahvleid, jne). Ma ei raatsinud mitte millestki loobuda. Kasvama hakkas ka kaal.

    Aga siis kuulsin Oprah saates, et enda elu korda saada, siis kõigepealt tuleb loobuda igasugusest
    pahnast enda kodus, siis saab kaalu ka korda. Loobusin igasugusest pa*ast, ei ostnud enam mõttetult
    asju kokku ja nüüd olen nii enda kaalunubri kui ka koduga rahul. Meeldib minimanistlik stiil nii kodus
    kui ka riietuses. Esiteks jääb tänu sellele palju rohkem raha alles, teiseks on kodu puhas ja kolmandaks
    – ei risusta maakera.

  • Avatar
    Vasta Möhh 28. detsember 2015 at 21:21

    Mul on asjade puhul tihti nii, et
    peale pikka otsimist leian omale
    lemmiku ja siis see saab “kivisse
    raiutud”. Näiteks lõhnad. Maailmas
    on kindlalt veel tuhandeid parfüüme,
    mis mulle meeldiksid, aga mina ostan
    ikka ühte ja sama ning selle
    puudumisel olen pigem ilma.
    Lemmikriided käin räbalateks, soeng
    on sama juba esimesest klassist
    saadik, kogu aeg üks ja sama, üks ja
    sama. Ja ometi mulle meeldivad asjad,
    ka uued. Aga enda peale ei raatsi
    raisata ja katsetada ei saa, sest
    äkki ei meeldi ja siis ongi raiskamine.

    Muide, Mari on imeliselt armas laps
    ja sina ise selles videos mõnusalt
    kodune ja kena.

  • Avatar
    Vasta Anx 28. detsember 2015 at 18:14

    Mina ei ole ühegi müüja lemmikklient, sest teen alati
    väga läbi mõeldud ja kaalutletud oste (ma ei ole Kaalud
    ?). Mulle ei meeldi, kui mu kodu oleks nagu
    mustlaslaager, kus pilt asjdest kirju. Mida vähem, seda
    parem, peaasi, et kõik vajalik oleks olemas. Ja kui mõni
    asi on muutunud tarbetuks, siis ühel v teisel moel ma
    sellest loobun.
    Lastele ostan ka riideid vaid vajaduspõhiselt, sest neid
    ei ole vaja ülearu palju ja kui mitu “peo” püksipaari ühel
    viiesel ja kahesel ikka vaja on. Mänguasju niisama
    lambist ma ka ei osta. Reeglina uued lelud tulevadki kas
    jõuludel v sünnipäevadel, aga see ei tähenda, et
    millestki oleks puudust, kõik vajalik olemas ?

  • Avatar
    Vasta Nele 28. detsember 2015 at 17:16

    Üldiselt ma ei taha osaleda
    võistluses “võidab see kellel on
    surres rohkem asju”. Naise ja
    harakana kipun küll poest aegajalt
    odavaid hilpe kokku ostma aga kodus
    jäävad need seisma ning paar korda
    aastas tõstan kapid sellisest
    liigsest tühjaks ja viin asjad
    taaskasutusse. Pooldan seda, et
    inimesed ostavad vajalikke asju ning
    hoiavad neid. Ja kui asi katki läheb
    siis kõigepealt võiks püüda seda
    parandada ja alles siis prügimäele saata.
    Mis ilukraami (ja pesuvahendite)
    kinkimisse puutub siis peab täpselt
    teadma kingisaaja soove ja eelistusi.
    Mina tahaks kindlasti saada kingiks
    nt vannipalle ja käsitööseepe aga
    kuna tavalised poedušigeelid
    kuivatavad mu nahka meeletult siis
    need meelt rõõmsaks ei teeks.
    Ehk siis mina liigun vähema ostmise
    suunas ja vähemakt proovin teha nii,
    et iga ost oleks ka päriselt vajalik
    ning leiaks kasutust.

  • Avatar
    Vasta LiaMia 28. detsember 2015 at 17:06

    Mul oli teismeeas see asjadehullu, kuid nüüd on hakanud see vaibuma. Tollal vaatasin ma youtube’st ameeriklaste igasuguseid
    room toure ja make up collection videosi ning haule ning siis oli küll nii, et tahaks ka seda ja teist. Mõtlesin, et miks mul ei või suur
    walk-in closet riideid täis olla või sahtlid meigiasju täis olla jne. Siis oli küll see mul ainult unistustes, et kunagi kui rikas olen siis
    ostan ka nii palju asju. Praegu on, aga täheldanud, et see hakkab vaibuma. Pigem hindan kvaliteeti kvantiteedile. Näiteks ei saa ma
    aru inimestest, kes kaltsukatest ja kirbuturgudelt igast jama koju veavad. Ma ei vaidle vastu, et sealt võib häid leide leida, aga no
    näiteks mu vanaema ostab igast kola kokku ning siis püüab neid mulle pähe määrida. Ma lähen parem ostan endale ühe kallima ja
    korralikuma asja kui kümme odavat logu.

  • Avatar
    Vasta Mustriks 28. detsember 2015 at 16:53

    Täpselt nii vähe kui palju vaja.Pigem paar korralikku kui odavat nodi ja palju.Minu Viimasel aja parimad leiud on Lumi ja Mineral
    Ontic.Teisi Eesti kosemeetikat tahaks ka proovida. Nt.Vestige verdanti.
    http://nextlifeweb.blogspot.com.ee/2015/12/the-plum-sensation-morning-after.html
    http://nextlifeweb.blogspot.com.ee/2015/11/whats-new-in-cosmetics.html.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 28. detsember 2015 at 16:56

      Lumi kreemid olemas – imeliku lõhnaga, tavaline kreem. Ontic on ÜLI hea puudriga tõepoolest. Samas on ka Lily Lolo. Vestigest nii palju, et ma pole elus mõttetuimaid asju proovinud 😀

      Mul on see asi, et kuna ma ei pea neid ostma, vaid SAAN, siis saab seda korralikku ja kvaliteetset kraami ka koguneda ikka paljuuuu. Ja suurem osa sellest on ausalt lihtsalt haip…

      • Avatar
        Vasta Britta 28. detsember 2015 at 19:02

        Lumi kreem on minu jaoks väga meeldiv leid. Ju me nahatüübid on erinevad 😉 ja mis sobib ühele, et pruugi teisele klappida.
        Igasugune üleshaipimine toob paraku kaasa kunstlikult tekitatud ostuvajaduse ja -hulluse 🙂

  • Avatar
    Vasta Mia 28. detsember 2015 at 16:48

    Ma arvan jah, et selle tarbimise taga on mingi seos või mõtteviis, mis on alateadlik. Mul see kiiks asjadega, et mul peavad nad
    kõik olema lemmikud ja igal asjal peab olema emotsionaalne väärtus või otstarve. Nt kui leian mingi hea ripsmetuši, siis ostan
    seda umbes aastaid 😀 See ka nats jama, sest tihti ma siis ei taha uusi asju proovida kuna vana on ju nii hea. Riietega ka
    kujunevad mingid lemmikud välja, mida ma pmst kannan räbalateks isegi kui kapis on uusi riideid.
    Selle fair tradeiga seoses tuli meelde, et sattusin Kanal 11st vaatama Blood, Sweat, Tears and Luxuries, kus pmst 6 noort britti
    saadeti 6ks nädalaks Aafrikasse ja Aasiasse, kus nad elasid ja töötasid nagu need inimesed seal. Nt see osa, mis ma nägin, seal
    nad töötasid kullakaevanduses ja rassisid täpselt samamoodi nagu need inimesed, kes seal töötavad ja neile maksti sama palka,
    millega nad pidid ära elama. See oligi absurdne, et seal inimesed rassivad nagu segased ning tulemuseks oli väike killuke kulda
    ning kui see viidi edasimüüjale, siis sealt pmst sai kaevanduseomanik niimoodi raha, et sai töölistele maksta palga (mis oli
    naeruväärselt väike) ning maksis kulud ja talle endale jäi ka naeruväärne summa, meie mõistes sendid. Need noored küsisid ka
    edasimüüjalt, et kust siis see kasum tuleb, kes teenib selle kulla pealt ja edasimüüja ütles, et valged teenivad. Valged ostavad
    odavalt ja sealt hakkab neile siis papp tulema. Ning see kaevandus ja võimalus nendel inimestel seal tööl olla, on veel nende
    jaoks ÕNN. Sest kui seda ei oleks, siis ei oleks midagi millega raha teenida.
    Selles samas osas viidi nad veel kuskile prügimäele kuhu jõuab Läänest elektroonika ning seal prügimäel jooksid ringi lapsed,
    kes otsisid metalli, mida siis müüa ning see raha, mis nad selle eest saavad on nii väike, et sellest jagub ainult vee ostmiseks.
    Aga jällegi kõikide võimaluste seast, mis neil on, on see parim. Üks nendest lastest köhis juba verd kuna nad päevade kaupa
    pidid seal mürgise tossu sees istuma.
    Minule pani see küll ses mõttes paugu ära, kui enne mõtlesin, et oioi nii tore oleks osta uus läpakas või uus telefon, siis nüüd on
    selline tunne, et seda läpakat ja telefoni vaadates näen neid inimesi, kes on pmst orjad, selleks et ma saaksin nautida oma
    “luksust”. Samuti on nüüd tunne, et kui ma oma vana elektroonikat ära viin/viskan, siis lõpuks mingi vaene laps köhib selle
    pärast verd.
    Kusjuures üritasin netist seda sarja leida kuna tahaks teised osad ka ära vaadata, aga pole kuskilt leidnud.

  • Avatar
    Vasta K. 28. detsember 2015 at 16:47

    Vahel sa mulle kohe üldse ei meeldi ja vahel (nagu
    praegu) meeldid täiega. Armas oled kohe 🙂

  • Avatar
    Vasta Pisi 28. detsember 2015 at 16:38

    Mul umbes sama asi. Tahaks nii palju saada aga kuna meil ei ole oma elamine, vaid üürikas, siis olen hakanud teisiti mõtlema.
    Mul nimelt üks töökaaslane, kes käib aina kirparil. Ta ei leia enda kodust enam midagi üles, auto ka kui ladu ja isegi töö juurde
    veab mõned asjad hoiule. Siis mu peas lõi tuluke põlema, et kas ma tahan ka sellist elu, et igal poolt on träni? Ma olen teinud
    enda kapis puhastuse, olen lastel visanud mänguasju minema ja annetanud. Poes ei osta enam lastele kõiksugu vägevaid riideid
    vaid vajalikke, kuna nii kurb on võtta kapis ja panna ära riided, mis alles siltidega või korra seljas olnud ja lapsele see väike.
    Aga nüüd viimasel ajal olen hakanud rohkem rõhku enda välimusele paneme. Eks see ka mu tööga seonduvalt tulnud ja tahaks
    endale nüüd nii palju erinevaid iluvidinaid saada. Olen siin juba nädala mõelnud, et peaks minema juuksurisse ja laskma endale
    midagi huvitavat teha. Aga ei tea mida. Siiani olen poolde selga ulatuvad juuksed punaseks värvinud või punased triibud
    lasknud teha ja juukse otsi lõiganud. Nüüd aga tahaks midagi muud. Mõtlesin juba, et lõikan õlgadeni aga mul nii tugev lokk, et
    ei tea, kas jääb ka kena.

  • Avatar
    Vasta h 28. detsember 2015 at 16:19

    arvan, et naiste värk kuhjavad asju kokku ja ise mõistavad ka et pole vaja. aga neil pole kunagi küllalt:P:D
    mul oli kunagi lauvärvide, dushigeelide, huulepalsamite jms hullus ostsin kokku. patsikummide jne.

    mingi hetk olen tahtnud et kõike oleks minimaalselt et elab pool aastat kuni aasta mõne pesuvahendiga ära, kuid ikka tuleb
    kinkidena juurde tuleb oma ostudelt ja nii neid jätkub. ja siis lemmik soodushinnaga jne.

    riietega on ka nii, et kuhjub ja ära ei mahu, siis tahad lahti saada, annad maalastele, annad heategevuseks ja ise ostad soodsalt.
    samas väga vajadust pole.
    ostan nt riideid odavamaid, kuid lõhnasid kalleid ja väikses kogustes. 😀