Sattusin täna lugema Madikeni blogist postitust, kus ta räägib üldiselt sellest, kuidas nendel sel aastal kinkidega oli ja õhutab inimesi üldiselt vähem sellist tarbetut pudi-padi kinkima, sest sellest pole rõõmu ei kingi saajale, ega tegija rahakotile. See on muidugi igati õige. Ma mäletan ise, kuidas mu tädi iga aasta mulle protselanist ingleid ja kassikujusid saadab. Ei tea mina, kuhu ma need pannud olen (suure tõenäosusega ära visanud), aga mingit rõõmu nad mulle ei pakkunud.
Samas kui ma väike olin, siis ma mäletan ühe aastat, kus ma sain vanemate käest jõulukinkide jaoks mingi paarsada krooni, ja kuna ma tahtsin ju peres KÕIGILE kinki teha, siis said ka siis valikuks protselanist kujud. Okei, ma olin siis mingi algklassilaps kah, aga ega vahet ei ole. Ikka OSTSIN midagi, kuigi ma arvan, et vanemaid sugulasi oleks sama palju rõõmustanud ka omatehtud jõulukaart või midagi säärast.
Ma mäletan seda vahelüli, kus ma ei olnud enam laps, aga samas ei olnud ka täiskasvanud inimene. See on see aeg, kus sa saad kõige sitemaid kinke, sest lapsena saad sa neid ikka palju ja vähemalt suur osa nendest superlahedad. Suurena sa saad kas öelda, mida sa tahaksid, võid öelda, et ei taha üldse midagi või saadki kinke inimestelt, kes sind teavad ja tunnevad. Seal vaheetapis sain mina näiteks pleedi, laualambi ja küünlajala. Ma olin niiii pettunud oma “sittade” kinkide peale, aga olgu öeldud, et praegu kargaks ma nende asjade peale lakke.
Mina näiteks ei ole kunagi kätte ette pannud sellele, kui keegi mulle neid dušigeelide ja šampoonide komplekte kinkis. Ma ei tea, mulle meeldib, kui mul neid kodus kohe varuga on, sest iial ei tea, millal otsa saab. Ja nii uhke preili ma ka pole, et kasutaks vaid ühte teatud sorti pesuvahendeid. Ikka neid, mis kätte satub. Seega oli minu jaoks üllatav lugeda, et jumala paljud ei taha seda Fa dušigeeli nähagi, samal ajal kui mina ostsin endale neid ükskord Selverist neli pudelit, sest ükskord oli see hea kookoselõhnaline Fa sealt otsas ja suure hirmuga ladusin teinekord korvi täis. Eks inimesed ole erinevad, jõuamegi tagasi selleni, et täiskasvanud inimesed saavad kinke siiski nende käest, kes neid teavad ja eeldatavasti Madikenile keegi seda Fad nii väga kinkima ei kipugi. Jääb mõlemapoolne pettumus ära.
Aga teate mis – mulle meeldivad asjad. See on ka vist põhjus, miks siin blogis ajas üks reklaamartikkel teist taga. ASJAD! Mulle nii väga meeldivad erinevad asjad ja ma pole elus iialgi olnud nii rikas, et lambist endale muudkui kõike osta, mida proovida tahaksin. Ja nüüd kui mulle blogi kaudu see võimalus avanes, siis võtsin vastu ma absoluutselt iga pakkumise, sest ….ASJAD! Hiina kaltsud? Jah palun! Kümme huulepulka? Andke siia! Kolm parfüümi? Saada muidugi!
Nii uhke oli vahelduseks olla see, kes ka nüüd neid asju proovida sai, mida teised enne maininud olid. Mitte, et ma mingi väga vaesest perest tuleksin, kus ma midagi ei saanud. Oh ei! Aga no näiteks kui ma tulin Aussist tagasi olin ma juba suur blogidefänn. Siis ikka sattusin lugema, et oh, proovisin seda uut parfüümi ja ostsin selle huulepulga jne. Mitte, et ma iluguru ka oleks, aga naisena ikka nagu… tahaks ka. Ma ei tea, kas ma oskan ennast üldse loogiliselt seletada, aga no ma lihtsalt tahtsin ka, kui oleks võimalust olnud. Mina sain tol ajal aga 200 euri toitjakaotuspensioni, millest 120 läks üüri peale, seega ei olnud mu prioriteet just endale igast iluasju kokku osta.
Noh ja siis me jõume sinna, kus igal nädalal pakuti mulle midagi uut ja lahedat ja ilusat ja ma tahtsin neid kõiki. Imelikul kombel lõpetasin ma nende ihaldamise nii pea, kui ma need asjad endale sain ja mul pole kunagi olnud kahju anda kottide viisi riideid, meiki, lõhnu, mida iganes, sõbrannadele ära. Tulge ja tassige muudkui laiali! Alles jõululaupäeval otsustasin ma vannituba koristada ja avastasin, et seal oli KILEKOTITÄIS meiki ja kreeme ja potsikuid, mida ma ju tegelikult ei vaja. Andsin need kõik sõbrannale, kes, ma kahtlustan, neid ka ei vaja, aga näe ikka tahab.
See on põhjus, miks ma oma blogis nii palju loose ka tegin. Mul oli hea meel, kui teised ka midagi saada võisid, mida nad ehk muidu endale osta ei saaks või ei raatsiks. Mul oli lausa tunne, et MINA ISE kingin midagi, kuigi noh tegelikult tegid seda siiski ju firmad ja mina olin see vahelüli. Aga ometi paljudele need loosid ka ei meeldinud 😀 Mis seal ikka, ega ma osalema ka sundinud.
Ühesõnaga ei oska ma vist mingit normaalset teemaarendust siin teha, aga kuhu ma tahtsin jõuda on see, et ma olen nagu lõhestunud inimene: üks osa minust armastab igasugust pudi-padi ja ostab lapsele poest kõike, mida ta elus tahta võiks ja kuhjan endale garderoobitäie riideid ja jalatseid. Teine osa minust tahaks olla normaalne inimene, kes kulutab nii palju kui parasjagu vaja on, kellel on garderoobis ainult need riided, mis omavahel sobivad ja parajad on (mul on muidugi kõik väiksed :D) ja ideaalmaailmas teeksin ma nädala toiduplaani ja ei kulutaks grammigi süüa ja… Noh, ideaalses maailmas oleksin ma üks ideaalne inimene.
Paraku olen ma ikka see sama ebaideaalne Mallu ja seega saan ma vaid oma unistustes olla täiuslik inimene, kes ei tarbi üle ja kes ostab fair traid asju. Tegelikkuses tarbin ma kohutavalt palju üle, hoardin endale hunnikutes asju mida ma ei vaja ja isegi mu kaheaastasel lapsel on nii palju mänguasju, et ma võiksin siin lasteaia avada. Miks? Ma lihtsalt ei tea! Ma proovin küll ennast taltsutada ja inimestele võimalikult palju asju ära anda iga kord kui ma koristan, aga tänu blogile leiab õige pea mu koju jälle sada uut asja, mis mulle sekundiks rõõmu pakuvad. Eks näis mis siis saab, kui blogipaus tuleb ja ma endale ise dušigeeli ostma pean 😀 Igatahes tahan ma vähem tarbida.
Kardo on küll selles suhtes eeskujuks, et ta hoiab iga asja, mis tal on. Mina aga ei hooli oma asjadest üldse. Kui läheb katki, siis läheb. Kui kaob ära, siis las kaob, keda huvitab. Okei, võibolla kui mul abielusõrmus ära kaoks, siis ma oleks kurb. Aga muus osas…. It’s just STUFF. Miks ma seda siis üldse ihaldan, kui see mulle midagi ei tähenda, vot seda ma ei tea. Kui lugejate seas on mõni Dr. Phil, siis ootan põnevusega vastuseid.
Aaa, aga selle aasta ilusaimad kingitused olid ikka isetehtud. Kadi ja Riho poolt kingitud lõuendid IGA kirjaga, mis ma Marile elus kirjutanud olen tõid pisarad silma. Ja minu kink Triinule meeldis ka. Mul on nimelt nadi komme mitte ever oma telefonile vastata. Seega tegin Triinule paar ümbrikut, kus peale kirjutatud erinevaid võimalikke muresid ja sees siis kirjakene ja mõned fotod, et tuju paremaks teha. Kardo tegi mulle ka oma käega midagi – täiskasvanute värviraamatu. See on päriselt nii naljakas, et väärib omaette sissekannet. Reedeni on mu blogiuksed veel lahti*, ehk enne jõuan pilte teha ja teilegi näidata 🙂
Aga lõpetuseks väike video minu kodukontorist, väikest rokanokast ja muidugi eelkõige mu enda lotist. Mõni ime, et Mari musi teha ei taha 😀
*Blogi KINNI ei lähe, sest blogipausi ajal on mul plaan teha ühte projekti, mis siin blogis siis kajastust saab. Oh dsiisõss, kui hea projket see on, teile raudselt meeldib :))
Kuidas teil asjadega lood?
18 kommentaari
asjadest lahti saamiseks olen
kasutanud keskkonda spunk.ee, kuid
kahjuks on mu emal ostuhullus ja
asjad muudkui tekivad…
Mul on palju kergem anda oma FBi lehel asjad ära. Saab korraga anda jne 🙂
Aaaah ma ükspäev avastasin, millest
mul see tuleb, et vaja pidevalt uusi
asju. Poest tühjade kätega koju ei
saand, midagi “preemiaks” ikka vaja.
Riideid nagu on, peavad veel hooaja
vastu, ehteid on, lõhnu ka paar,
meiki piisavalt, ja ikka käin katsun
poes ilusaid riideid, kolan saitidel,
sest “tahaks ju midagi” (küll on hea
et mul krediitkaarti pole).
Leidsin siis, et tegelt püüan muudkui
end lohutada ja õnnelikuks teha nende
asjadega. Et olen ma kurb ja see
tunne, kui ma saan omale midagi
lubada, midagi ilusat ja uut, on
õnnelikkus. Täidan midagi tühja endas
nende asjadega…
Jah, mingi sisemine vajadus on täitmata ja siis
ostmisega kompenseeritakse. Sama ülesöömisega.
Sa oled alles üsna noor – see asjadest loobumise teema tuleb vanusega 🙂 Mõnel muidugi ei tule ka. Mind on elu õpetanud, et
pole vaja osta viite odavat asja, kui võid selle asemel osta ühe kalli ja kvaliteetse. Ja seda ühte kvaliteetset mõnusat asja
tarbides tunnen ka ennast kvaliteetsemana. Rõivaid ostes nt mõtlen, kas see, mida taha osta, teeb mu ilusamaks, kas see näeb
hinnale vastav või kallim välja, kas see lisab mulle väärtust. Kodutarvetega on ka lihtne – mõtlen, kuidas see sobib
olemasolevate asjadega.
Kosmeetikaga on ainus nipp see, et ei osta midagi, mida otseselt vaja pole.
Ja natukene aitab ka see, kui vaatad videosid Hiina keskkonnaprobleemidest, mis on tekkinud tänu masstootmisele või siis
mingeid saateid kogumishulludest.
minul oli kunagi kiiks (praegugi
üritan seda ohjeldada) dušigeelide ja
voodipesuga – lapsena oli meil kogu
aeg vannitoas ainult üks dušigeel ja
kuna ei olnud eriti rahakad inimesed,
siis voodipesu komplekt oli igal ühel
ainult 1. Seda siis põhjusel, et
pesumasinat ei olnud ja ema pesi
käsitsi – hommikul pesi ja õhtul
jälle pandi see sama komplekt.
Oeh…igaljuhul, kui ma täiskasvanuks
sain ja oma rahakoti peal elama
hakkasin, ostsin ma neid dušigeele ja
voodipesusid ikka hulgi kokku! 😀
Never ever ja tahaks pesta ainult ühe
dušigeeliga (mul lihtsalt peab olema
valikut!) ja voodipesusid tahaks
erinevaid-erinevaid. Dušigeelide
värk minu meest eriti ei morjenda,
aga vot voodipesukomplektid ei taha
enam üldse ära mahtuda 😀 mehe poolt
on pandud ka veto – 2 aastat ei tohi
ma enam ühtegi komplekti osta! sain
oma viimased Dormeo komplektid
liblikatega Maxima kleepsudega, nüüd
on mõneks ajaks hambad 😀
See on tegelikult päris huvitav teema. Mina olen jällegi pärit vaesest perekonnast, kus oli koguaeg
millestki puudus. Minu isa jättis meid maha (3 last), kui noorim vend oli kõigest paari kuune. Ema läks
tööle ja mina pidin siis 10-aastaselt sisuliselt teise lapsevanema rolli üle võtma. Koolis ei saanud keegi
aru, et meil oli kodus raske, sest olime puhtad, hoolitsetud ja viisakalt riides. Kodus oli aga kõht tühi,
magusast võis ainult und näha ja ega uusi mänguasju ka ei saanud. Sellises eas teeb see kõik väga
haiget, lapsepõlv peaks ju ometi olema kõige õnnelikum aeg.
Kui läksin teismelisena tööle, siis tundsin ka, et lõpuks ometi saan endale miskit lubada – kosmeetikat,
magusat, riideid, ehteid. Hakkasin igasuguseid asju koguma (kaasaarvatud kaasavara tulevikuks –
voodipesu, nõusid-kahvleid, jne). Ma ei raatsinud mitte millestki loobuda. Kasvama hakkas ka kaal.
Aga siis kuulsin Oprah saates, et enda elu korda saada, siis kõigepealt tuleb loobuda igasugusest
pahnast enda kodus, siis saab kaalu ka korda. Loobusin igasugusest pa*ast, ei ostnud enam mõttetult
asju kokku ja nüüd olen nii enda kaalunubri kui ka koduga rahul. Meeldib minimanistlik stiil nii kodus
kui ka riietuses. Esiteks jääb tänu sellele palju rohkem raha alles, teiseks on kodu puhas ja kolmandaks
– ei risusta maakera.
Mul on asjade puhul tihti nii, et
peale pikka otsimist leian omale
lemmiku ja siis see saab “kivisse
raiutud”. Näiteks lõhnad. Maailmas
on kindlalt veel tuhandeid parfüüme,
mis mulle meeldiksid, aga mina ostan
ikka ühte ja sama ning selle
puudumisel olen pigem ilma.
Lemmikriided käin räbalateks, soeng
on sama juba esimesest klassist
saadik, kogu aeg üks ja sama, üks ja
sama. Ja ometi mulle meeldivad asjad,
ka uued. Aga enda peale ei raatsi
raisata ja katsetada ei saa, sest
äkki ei meeldi ja siis ongi raiskamine.
Muide, Mari on imeliselt armas laps
ja sina ise selles videos mõnusalt
kodune ja kena.
Mina ei ole ühegi müüja lemmikklient, sest teen alati
väga läbi mõeldud ja kaalutletud oste (ma ei ole Kaalud
?). Mulle ei meeldi, kui mu kodu oleks nagu
mustlaslaager, kus pilt asjdest kirju. Mida vähem, seda
parem, peaasi, et kõik vajalik oleks olemas. Ja kui mõni
asi on muutunud tarbetuks, siis ühel v teisel moel ma
sellest loobun.
Lastele ostan ka riideid vaid vajaduspõhiselt, sest neid
ei ole vaja ülearu palju ja kui mitu “peo” püksipaari ühel
viiesel ja kahesel ikka vaja on. Mänguasju niisama
lambist ma ka ei osta. Reeglina uued lelud tulevadki kas
jõuludel v sünnipäevadel, aga see ei tähenda, et
millestki oleks puudust, kõik vajalik olemas ?
Üldiselt ma ei taha osaleda
võistluses “võidab see kellel on
surres rohkem asju”. Naise ja
harakana kipun küll poest aegajalt
odavaid hilpe kokku ostma aga kodus
jäävad need seisma ning paar korda
aastas tõstan kapid sellisest
liigsest tühjaks ja viin asjad
taaskasutusse. Pooldan seda, et
inimesed ostavad vajalikke asju ning
hoiavad neid. Ja kui asi katki läheb
siis kõigepealt võiks püüda seda
parandada ja alles siis prügimäele saata.
Mis ilukraami (ja pesuvahendite)
kinkimisse puutub siis peab täpselt
teadma kingisaaja soove ja eelistusi.
Mina tahaks kindlasti saada kingiks
nt vannipalle ja käsitööseepe aga
kuna tavalised poedušigeelid
kuivatavad mu nahka meeletult siis
need meelt rõõmsaks ei teeks.
Ehk siis mina liigun vähema ostmise
suunas ja vähemakt proovin teha nii,
et iga ost oleks ka päriselt vajalik
ning leiaks kasutust.
Mul oli teismeeas see asjadehullu, kuid nüüd on hakanud see vaibuma. Tollal vaatasin ma youtube’st ameeriklaste igasuguseid
room toure ja make up collection videosi ning haule ning siis oli küll nii, et tahaks ka seda ja teist. Mõtlesin, et miks mul ei või suur
walk-in closet riideid täis olla või sahtlid meigiasju täis olla jne. Siis oli küll see mul ainult unistustes, et kunagi kui rikas olen siis
ostan ka nii palju asju. Praegu on, aga täheldanud, et see hakkab vaibuma. Pigem hindan kvaliteeti kvantiteedile. Näiteks ei saa ma
aru inimestest, kes kaltsukatest ja kirbuturgudelt igast jama koju veavad. Ma ei vaidle vastu, et sealt võib häid leide leida, aga no
näiteks mu vanaema ostab igast kola kokku ning siis püüab neid mulle pähe määrida. Ma lähen parem ostan endale ühe kallima ja
korralikuma asja kui kümme odavat logu.
Täpselt nii vähe kui palju vaja.Pigem paar korralikku kui odavat nodi ja palju.Minu Viimasel aja parimad leiud on Lumi ja Mineral
Ontic.Teisi Eesti kosemeetikat tahaks ka proovida. Nt.Vestige verdanti.
http://nextlifeweb.blogspot.com.ee/2015/12/the-plum-sensation-morning-after.html
http://nextlifeweb.blogspot.com.ee/2015/11/whats-new-in-cosmetics.html.
Lumi kreemid olemas – imeliku lõhnaga, tavaline kreem. Ontic on ÜLI hea puudriga tõepoolest. Samas on ka Lily Lolo. Vestigest nii palju, et ma pole elus mõttetuimaid asju proovinud 😀
Mul on see asi, et kuna ma ei pea neid ostma, vaid SAAN, siis saab seda korralikku ja kvaliteetset kraami ka koguneda ikka paljuuuu. Ja suurem osa sellest on ausalt lihtsalt haip…
Lumi kreem on minu jaoks väga meeldiv leid. Ju me nahatüübid on erinevad 😉 ja mis sobib ühele, et pruugi teisele klappida.
Igasugune üleshaipimine toob paraku kaasa kunstlikult tekitatud ostuvajaduse ja -hulluse 🙂
Ma arvan jah, et selle tarbimise taga on mingi seos või mõtteviis, mis on alateadlik. Mul see kiiks asjadega, et mul peavad nad
kõik olema lemmikud ja igal asjal peab olema emotsionaalne väärtus või otstarve. Nt kui leian mingi hea ripsmetuši, siis ostan
seda umbes aastaid 😀 See ka nats jama, sest tihti ma siis ei taha uusi asju proovida kuna vana on ju nii hea. Riietega ka
kujunevad mingid lemmikud välja, mida ma pmst kannan räbalateks isegi kui kapis on uusi riideid.
Selle fair tradeiga seoses tuli meelde, et sattusin Kanal 11st vaatama Blood, Sweat, Tears and Luxuries, kus pmst 6 noort britti
saadeti 6ks nädalaks Aafrikasse ja Aasiasse, kus nad elasid ja töötasid nagu need inimesed seal. Nt see osa, mis ma nägin, seal
nad töötasid kullakaevanduses ja rassisid täpselt samamoodi nagu need inimesed, kes seal töötavad ja neile maksti sama palka,
millega nad pidid ära elama. See oligi absurdne, et seal inimesed rassivad nagu segased ning tulemuseks oli väike killuke kulda
ning kui see viidi edasimüüjale, siis sealt pmst sai kaevanduseomanik niimoodi raha, et sai töölistele maksta palga (mis oli
naeruväärselt väike) ning maksis kulud ja talle endale jäi ka naeruväärne summa, meie mõistes sendid. Need noored küsisid ka
edasimüüjalt, et kust siis see kasum tuleb, kes teenib selle kulla pealt ja edasimüüja ütles, et valged teenivad. Valged ostavad
odavalt ja sealt hakkab neile siis papp tulema. Ning see kaevandus ja võimalus nendel inimestel seal tööl olla, on veel nende
jaoks ÕNN. Sest kui seda ei oleks, siis ei oleks midagi millega raha teenida.
Selles samas osas viidi nad veel kuskile prügimäele kuhu jõuab Läänest elektroonika ning seal prügimäel jooksid ringi lapsed,
kes otsisid metalli, mida siis müüa ning see raha, mis nad selle eest saavad on nii väike, et sellest jagub ainult vee ostmiseks.
Aga jällegi kõikide võimaluste seast, mis neil on, on see parim. Üks nendest lastest köhis juba verd kuna nad päevade kaupa
pidid seal mürgise tossu sees istuma.
Minule pani see küll ses mõttes paugu ära, kui enne mõtlesin, et oioi nii tore oleks osta uus läpakas või uus telefon, siis nüüd on
selline tunne, et seda läpakat ja telefoni vaadates näen neid inimesi, kes on pmst orjad, selleks et ma saaksin nautida oma
“luksust”. Samuti on nüüd tunne, et kui ma oma vana elektroonikat ära viin/viskan, siis lõpuks mingi vaene laps köhib selle
pärast verd.
Kusjuures üritasin netist seda sarja leida kuna tahaks teised osad ka ära vaadata, aga pole kuskilt leidnud.
Vahel sa mulle kohe üldse ei meeldi ja vahel (nagu
praegu) meeldid täiega. Armas oled kohe 🙂
Mul umbes sama asi. Tahaks nii palju saada aga kuna meil ei ole oma elamine, vaid üürikas, siis olen hakanud teisiti mõtlema.
Mul nimelt üks töökaaslane, kes käib aina kirparil. Ta ei leia enda kodust enam midagi üles, auto ka kui ladu ja isegi töö juurde
veab mõned asjad hoiule. Siis mu peas lõi tuluke põlema, et kas ma tahan ka sellist elu, et igal poolt on träni? Ma olen teinud
enda kapis puhastuse, olen lastel visanud mänguasju minema ja annetanud. Poes ei osta enam lastele kõiksugu vägevaid riideid
vaid vajalikke, kuna nii kurb on võtta kapis ja panna ära riided, mis alles siltidega või korra seljas olnud ja lapsele see väike.
Aga nüüd viimasel ajal olen hakanud rohkem rõhku enda välimusele paneme. Eks see ka mu tööga seonduvalt tulnud ja tahaks
endale nüüd nii palju erinevaid iluvidinaid saada. Olen siin juba nädala mõelnud, et peaks minema juuksurisse ja laskma endale
midagi huvitavat teha. Aga ei tea mida. Siiani olen poolde selga ulatuvad juuksed punaseks värvinud või punased triibud
lasknud teha ja juukse otsi lõiganud. Nüüd aga tahaks midagi muud. Mõtlesin juba, et lõikan õlgadeni aga mul nii tugev lokk, et
ei tea, kas jääb ka kena.
arvan, et naiste värk kuhjavad asju kokku ja ise mõistavad ka et pole vaja. aga neil pole kunagi küllalt:P:D
mul oli kunagi lauvärvide, dushigeelide, huulepalsamite jms hullus ostsin kokku. patsikummide jne.
mingi hetk olen tahtnud et kõike oleks minimaalselt et elab pool aastat kuni aasta mõne pesuvahendiga ära, kuid ikka tuleb
kinkidena juurde tuleb oma ostudelt ja nii neid jätkub. ja siis lemmik soodushinnaga jne.
riietega on ka nii, et kuhjub ja ära ei mahu, siis tahad lahti saada, annad maalastele, annad heategevuseks ja ise ostad soodsalt.
samas väga vajadust pole.
ostan nt riideid odavamaid, kuid lõhnasid kalleid ja väikses kogustes. 😀