Nagu kombeks saanud on, tuleb aasta lõpus kuidagi möödnud aastake ka kokku võtta. Aga kuidas? See aasta on mulle olnud üks kõige…imelikumaid. Miks? Ma ei tea. Kuidagi raske on olnud.
Ühel hetkel avastasin ma, et ma muudkui võtan juurde ja juurde. See tegi mu kurvaks ja õnnetuks. Kui ma kraapisin kokku oma tahtejõu ja läksin trenni, suutsin ma seda teha vaid vähe aega ja taaskord olin ma ikkagi kurb, “paks” ja õnnetu. Lisaks siis veel see, et hakkasin ennast süüdistama selles, et ma ei saa MITTE MILLEGAGI hakkama. Ma ei saanud hakkama trenni tegemisega, ma ei saanud hakkama tervisliku toitumisega ja see omakorda muutis mu nii kurvaks, et õige pea ei saanud ma enam hakkama ei koristamisega, töö tegemisega, sõbraks olemisega, heaks naiseks olemisega.
Ega ma tegelikult nii põhja ka langenud. Füüsiliselt ja pealtnäha olin ma olemas. Ma tegin süüa, ma koristasin, ma käisin tööl, ma mängisin Mariga, ma kudrutasin Kardoga ma blogisin, ma tegin pilte, ma haudusin suuri plaane. Aga mu sees ütles mulle midagi pidevalt, et seda kõike teha pole mõtet. Sest ma ei tee ju seda hästi. Ma ei saa hakkama. Kuigi tegelikult nagu sain küll.
Siia vahele jäi neid hetki tegelikult ka, kus ma tundsin, et tegelikult läheb ju hästi. Näiteks kui aasta alguses oli mul suur mure, et kuhu ma ometi tööle lähen ja kes mind üldse tahaks, siis nagu naksti sain ma tegelikult Naistelehte tagasi ja sellega oli ju kõik korras. Ma oskasin seda tööd, mulle meeldis see töö, aga ikkagi nagu näris.
Teate kui raske on ärgata hommikul ja esimese asjana mõelda kõikidele nendele kohustustele, mis täna ees on ja tunda kabuhirmu. Vahet ei ole, et kas ma lubasin endale koristamist, inteka tegemist, Mariga mänguväljakule minemist, panka minemist, arvete maksmist. Kõik tundus nii suur koorem. Nii suur taak. Isegi siis kui ma need enda “suured taagad” kätte võtmisel nagu naksti ära tegin, siis ma ei suutnud ikka endale selgeks teha, et selle, et see RASKE on, mõtlen mina ju oma peas välja. See ju ei ole raske, kui ma selle 20 minutiga ära teen, miks ma siis üldse munen ja edasi lükkan?
Nõnda hakkasingi ma hommikuti lihtsalt liikumatult lamama, ise jumala ärkvel. Seda sai tegelikult teha nii kaua, kuni Mari ei viitsi enam voodis passida ja tahtis allakorrusele mängima tulla. Klomp kurgus kebisin mina ka siis alla ja hakkasin neid asju tegema, või hoopis mingeid kolmandaid asju, mis tähendab, et tähtsad asjad jäid tegemata, mille tulemusena oli järgmise päeva stress veelgi suurem. VEEL ROHKEM tegemata asju. VEEL ROHKEM kohustusi. Nii suur taak. Ikka kohe mitte millegagi ma hakkama ei saa. Ei jäänud harvaks ka korrad, kui ma võtsin õhtul klaasi veini, millest maagiliselt sai pudel. Ihuüksi. Sest siis ma vähemalt ei mõelnud sellele, kuidas ma midagi ei saa või ei oska. Siis ma olin niisama normaalne inimene, kes peale tööd tahab veiniklaasiga lõõgastuda. Enda meelest.
Kui me otsustasime, et nüüd me saame teise lapse, siis väga naljakal kombel see ei tundunud mulle midagi utoopilist või midagi rasket. See tundus lihtsalt imeline. Ehk selle pärast, et kogu selle jama sees, mille keskel ma ennast olevat tundsin, oli alati olemas Marikene, keda kaissu võtta ja kellele musi ja pai teha ja kes mind oma väikeste kätega kallistama tuli. Täiuslik armastus. Ja see tundus just midagi ideaalset, mis oleks maagiliselt kõike paremaks teinud. Meil oli isegi ideaalne plaan: saame lapse, Kardo jääb koju ja mina teen dekreedi ajal tööd edasi, sest mu töö ju ei kohusta mind enamasti otseselt kuskil mujal olema, kui ainult arvuti taga. Ja siis ma ei peaks ennast pidevalt süüdi tundma pesemata nõude või pesumasinas hallitavate riiete pärast. Sest siis oleks ju Kardo ka siinsamas ja siis me saaksime selle süü kenasti pooleks jagada. Olgu mainitud, et tegelikult keegi mind siin koristama kohustanud ei ole ja süüdistanud ka mitte. Ma teen seda vist enamasti ise ja sellesama pinge panen ka endale ise.
Pinge muidugi tuleb ka välistest elementidest, nagu ma maininud olen. Vaatad ajakirju, loed blogisid ja kõigil teistel tundub nii korras olevat. Jah, ma tean, et see on fassaad. Ma usun, et paljud võisid minu blogi ka lugeda ja mõelda, et mul on kõik korras, kuigi samal ajal võisin mina parasjagu alustada oma teist pudelit veini ja pisaraid neelates mingisuguseid suvalisi šampoone blogi jaoks pildistada. Fassaadid igal pool.
Ise olen ka paras Fassaaditaja ju. Abiellusin ja jooksin oma kaunis kleidis ringi ja lehvitasin oma abielusõrmusega ja jagasin oma pulmapilte ja ise kodus nutsin, et miks ma ometi juba õnnelik ei ole. Mul on ju kõik olemas! Mul on töö ja kodu ja imeline mees ja laps ja ma ei ela vaesuses ja mul on mu sõbrad ja mul on kõik olemas, samas ma tunnen nagu mul poleks mitte midagi või mitte kedagi. Aaa.. mul oli mu veinipudelike.
Ja siis see juhtus. Ma tegin selle rasedustesti ja see oli positiivne. Ma ei teadnud, mida selle suure õnnega ära teha, see ei mahtunud isegi mu sisse. Heitsin oma veinipudelid ja konid nurka, mind ei huvitanud see enam, ma olin nii õnnelik. Ma tahtsin seda õnne absoluutselt kõigiga jagada, sest midagi nii ilusat ei olnud ma nii ammu tundnud. Ja kui ma tegin selle saatusliku vea ja kirjutasin sellest oma blogisse parooli alla, siis oleksin ma võinud ju täitsa vabalt ära arvata, mis saab. Need teemad seal Perekoolis tõmbasid mu väga kiiresti tagasi mu pilvepiirikeselt kus ma olin.
“Kas nii paksud saavad lapsi?”
“Täis peaga tehtud soovimatu laps!”
“Vaene laps, uhub neid muudkui juurde teha, ise ei viitsi ega oska neid kasvatadagi!”
“Küllap need lapsed varsti mööda lastekodusid laiali jagatakse!”
“Raudselt narkouimas unustas pilli võtta ja nüüd tulemus käes!”
Lugesin siis neid asju ja mõtlesin kohe jälle, et küll ma olen ikka järelikult räme värdjas, kui inimesed mind NII massiliselt vihkavad, et isegi selline uudis, nagu kellegi rasedaks olemine, annab põhjust mulle ära panna ja vaesele sündimata lapsele lausa kaasa tundma.
Ma olin jälle nii üleni igasugu kurbust ja õudust täis, et ma hakkasin isegi igasuguseid vigureid tegema, sest ma kartsin ausalt, et mu enesetunne võib kuidagi midagi lapsele teha. No kui Marigi ootasin, siis pidevalt olid sellised hirmud, et appi, ma nutan, kas ta tunneb seda? Kas ta on ka kurb? Ega ma ei tea, kas nad seal on või ei ole, aga näiteks üks naine õpetas mulle sellist asja, et hingad sisse ja kujutad ette valget suitsu, see on positiivsus. Hingad välja, siis kujutad ette musta suitsu, see on negatiivsus. Mingi lause oli ka, mida pidi siis mõtlema või ütlema, aga seda ma hetkel tõesti ei mäleta.
Ma otsustasin, et ma ei lase sellel kuradi foorumil endale pähe istuda. Ma ei lase nendel anonüümsetel persenägudel niimoodi rääkida. No ja siis tuli see Pealtnägija värk ja enam mind seal ei tänitatudki, aga kõik mu sisse ja välja hingamised ja zen olemised läksid konkreetselt sügavale persse, sest ühel päeval pidin ma ikka tulema arsti juurest välja uudistega, et pole mul mingit uut last tulemas ja olgu ma nüüd üsna rahulik. “Te olete noor inimene, proovite uuesti ja küll ükskord õnnestub,” ütles arst mulle kätt õlale pannes, enne kui ma sealt põgeneda sain.
Kui ma enne arvasin, et ma olen katki, siis peale seda olin/olen ma vist täiesti puruks. Ma ei osanud aimata, et see mind tegelikult nii tugevalt tabas, enne kui ma avastasin, et ma pole kuu aega vist muud teinud, kui pärast Mari magama panemist veinipudelid lahti korkinud. Või läinud sõbrannaga veinitama, selle asemel et koju tulla.
Sest kodus olid sassis toad ja pesemata nõud ja see nurk mu magamistoas, millest ma tahtsin teha beebinurga ja kõik tegi nii palju haiget kogu aeg. See päriselt üllatas mind, sest ma ei ole kunagi väga melanhoolne inimene olnud ja ma sain ju ise ka mõistusega aru, et pole see midagi nii harukordne asi, mis inimestel juhtuks. Ja ma saan sellest üle ja ei ole ju hullu midagi juhtunud. Inimestel juhtub palju jubedamaid asju ja nüüd mina ei saa üle sellest, et freaking kuuenädalane rasedus katkes. Enamus inimesi ei tea sellel ajal, et nad rasedad on. Mina aga valisin endale vankrit välja.
Ja niimoodi tasahilju läks mu blogi ka perse. Sest ma olin ise juba perses ja arvestades seda, et blogi olla minu veebipäevikuke või miskit sellelaadset, siis võin julgelt öelda, et kapten on tõepoolest oma laevaga persse põhja läinud. Ei ole imestada, et mul ajas üks reklaampostitust teist taga. Mida muud mul kirjutada on? Et ma suren? Et ma olen purjus? Et ma nutan? Et ma ignoreerin oma fiilinguid? Et ma ei tea, mida teha? Ma ei teagi, mida teha.
Kes ikka tunnistada tahaks, et ta katki on. Lisaks olen ma kaks korda nõrkushetkel Sensusesse üritanud aega panna, aga mõlemad korrad öeldi mulle, et nad hetkel uusi kliente ei võta. Eks neid probleemidega vendasid ole omajagu ja kes ees, see… Sensuses? Kui keegi teab mõnda kohta, kuhu veel saab registreerida ja kus keegi mind normaalseks, enesekindlaks, tugevaks ja mõnusaks Malluks tagasi teeks, siis ootan kontakte.
Igatahes, for fuck sake, loodame, et aasta 2016 tuleb parem kui see imelik, imelik 365 päeva, mida ma läbi elama pidanud olen.
Samas on mulle selle aasta sisse mahtunud mõned inimesed, keda ma enne ei teadnud. Aitäh sulle 2015 aasta nende sõprade eest, kelle juurde saab joosta šampat jooma, kui isu peal, või kellega pidada maha paar Nelgifestivali. Aga ülejäänud osa võid endale küll sisse istuda, sest uut sellist aastat ma ära ei händeli.
*Tulin tegelikult sootuks teistsugust ja rõõmsameelset postitust kirjutama, aga näedsa kuidas välja kukkus.
**Blogi mahajätmisega seoses on mu ainuke mure see, et see tekst siin, mis siia praegu niimoodi otse südamest kirja sai. Ma ei oska selliseid asju inimestele RÄÄKIDA. Ausalt. Ma olen jumala kindel, et mu lähedased näevad ise ka, et ma olen omadega kuskil rabas, aga ega ma sellest ei räägi. Sest piinlik on olla nõrk ja kuidagi haavatud, nagu kuradi Bämbi autorataste vahel.
Lõpetuseks üks lugu, mida ma olen nonstop juba nädalaid kuulanud.
133 kommentaari
Kui sa raseduse katkemise koha pealt mõtled valmis pika nimekirja “mis ma valesti tegin” asju, siis võib sulle rahu anda see, kui sa
valid sellest nimekirjast välja need muutused, mis on jõukohased, aga ei ürita kohe kõike. Mina nt alustaks veini ja suitsu
nurkaviskamisega, sest need tunduvad absoluutselt kõige mõttetumad asjad olevat kogu nimekirjas, aga mul hea rääkida, ma ei
joo ega suitseta niikuinii, eksole. Ütleme, kui keegi mulle ütleks, et ma pean kohvijoomise maha jätma, siis ma lihtsalt
ignoreeriksin seda nõuandjat.
Siis muid toitumisplaane ei oska soovitada, aga vaata, et sa foolhapet piisavalt saaksid.
Trenniga soovitatakse mitte üle pingutada, tee midagi, mis on mõnus.
Arst väitis, et mul on mõõdukas depressioon. Ise melanhoolseid tundeid võibolla tundsin 2013 a. kui ma ei saanud aru, mis
minuga toimub ja see hirmutas mind. Nimelt on minu elu osaks ärevushäired ja suur unetus. Külastasin siis 2013 a. head
psühhiaatrit, kes alguses määras mulle psühhoterapeudi, kuid kellega ma kontakti ei saavutanud. Lõpuks siiski kirjutas ta
mulle antidepressandid välja ja mina neid muidugi ei tahtnud võtta. Käisin aasta 1,5 aastat tööl, magades 2-6 h, keskmiselt 4-
5h. Aga EI, rohte ma ei tahtnud võtta, kuna ometigi ei saa ju nii nõrk olla, et AD krõbistama hakata. Minu mõte oli, et see on ju
puhta hullude ravi ja mina ei ole selline. Mängisin kangelast nii kaua, kuni tundsin, et ma ei suuda ärevushäire ja unetusega olla
enam, sest see kurnas mu nii ära. Ma ei jaksanud muretseda enam. Aasta hiljem lihtsalt tundsin, et ainuke pääsetee ongi AD.
Mind julgustas mu sõbranna, kes ise võttis neid pool aastat ärevushäirete raviks ja sai terveks. Niisiis võtsin julguse kokku.
Võtsin küll väikese annuse, aga see aitas mind nii hästi. Teadsin, et AD pole ainus lahendus, see aitab sind sügavast august
välja, et saaksid endaga rohkem tegeleda, et oleks jõudu rohkem tegeleda. Nii ma hakkasin meditatsioone tegema ja jalutama,
käisin joogas, sisendasid positiivseid lauseid. See kõik mõjus NII hästi. Sain tablette võtta 4 kuud, kuna siis jäin rasedaks ja
edasi oli vaja ilma hakkama saada. Oli raske, kuid sain aja SENSUSse aja ning õige psühhoteraapiaga oma ärevuse veidikene
kontrolli alla. Samuti mõjus ka ravi, kuid nüüd tunnen, et peab vist uuesti ravi jätkama, jäi lühikeseks. Enam ma ei karda, vaid
tean, kui tähtis on kvaliteetne elu 🙂 minu point on see, et soovitan sul psühhiaatri vastuvõtule minna, tema näeb, mis ravi sa
vajad, kas saad hakkama ilma tablettideta või mitte 😉 mina mängisin ka kangelast, kahjuks liiga pikalt.
Mul on ka nüüd ajad kirjas, seega saab varsti näha, mis mulle soovitatakse. Ma muuseas panin endale lausa kaks aega. Viiendaks panin endale ühe soovitatud naise juurde, kes üldse ravimitesse ei usu ja tegeleb pigem teraapiaga. 14dal on harilik psühholoog. Eks näis, kumb sobib.
Aga tänud enda lugu jagamast, kindlasti abiks nii mõnelegi!
Sensus tõesti ei võtnud päris pikalt uusi patsiente vastu. Ootasin ise 4 kuud. Nüüd on see võimalus jälle olemas. Helista ja pane
aeg kirja!
Ma kirjutasin, öeldi et enne 1 veebruari ei võeta enam. Aga ma sain juba ajad mujale 🙂
Hea mallukas. Olen sinu blogi pikka aega
lugenud ja olen tihti mõelnud, et kust sa küll
selle jõu võtad nende õelate
kommentaaridega toime tulemiseks? Ma
oleksin ammu murdunud sinu asemel… See, et
sa murdusid on inimlik ja loomulik. Ära
muretse, et sa oleksid nõrk vms. Ma arvan, et
suur osa sellest on mõjutatud avalikust
meediast ja kommentaaridest. Lisaks suure
avatuse tõttu ka suuresti avalik olemine, mis
teeb sind haavatavaks. Sa pead olema väga
tugev inimene, kui soovid enda eraelust nii
palju jagada avalikkusega. Ma arvan et pane
blogile lausa mitu kuud piiri. Ela oma elu, käi
jalutamas, kuula muusikat. Ära mingeid
paühhiaatri tablette küll palun võtma
hakka!!!! See et sul madalseis on, ei ole veel
depressioon! Psühholoogid ja joogad JAH aga
psühhiaatrid ja sellised tegelased sinule EI!!
Ma olen ka madalseisus, aga pärast mõõna
tuleb tõus, see on seadus! Ole tugev sa ilus
enesekindel naine! Sa oled super ema ja
abikaasa!
Olen ka olnud madalseisu’
Kui mul raske oli, siis ma kuulasin suvel
sama lugu koguaeg. Mu madalseis läks
mòöda pârast endale aega pühendumist
– raamatud, töö, muusika, loodus, aeg
enesele. Nüüd kui kuulan seda, ma iga
kord kiidan et ma sellest üle sain.
Mallu, see on täiesti normaalne, et inimestel on aeg ajalt perioodid, kus kõik üle pea kasvab- tuleb lihtsalt enda jaoks aega võtta
ning selgeks saada oma soovid ja eesmärgid. Soovitan Holistilisse teraapiasse minna, see teraapia läheneb kogu teemale veidi
teistsuguse nurga alt. Jõudu ja jaksu sulle ning usu, et algav aasta on parem, sest sul on nii palju toetajaid ja kaasaelajaid, kes sulle
positiivseid vaibe saadab! 🙂
liigutamine annab energiat ja jõudu… võtke ehk kardoga koos mingi tantsutrenn vms ette? noh selline asi, et pead minema, et
mitte teisi alt vedada. kui mul ei oleks mu tantsutrenni, siis oleks ammu sohu vajunud. aga see on koht, kus pean hoopis teistele
asjadele mõtlema ja teiste asjadega tegelema.
tänapäeval on valik ju suur, argentina tango, rahvatants, vabastav tants, seltskonnatants, salsa jne jne jne
teete midagi koos, nii omavahel kui veel mingite inimestega, mõtted on mujal. või kui kardo ei taha, siis on piisavalt ju trenne
ainult naistele ka.
Tere tulemast klubisse! Selle nimi on depressioon. Ma isegi läksin viimases hädas, abikaasa toetusel Paldiski mnt-le, et abi
saada, seal ju olevat valvearst. Ainus päev, millal kliinik kauem lahti oli K ja nii sain pärast tööd minna. Mis aga välja tuli, siis
arst lahkub juba kell 16.00…ja üldsegi, ma pole psühhoosis, pangu aja kinni. Esmaspäeval saavad märtsi ajad teada, helistagu
kohe hommikul.
MIDA??? Eksole ..depressioonis inimesel pole kuhugi pöörduda! Üldjuhul selline inimene läheb tõesti viimases hädas,
hüsteeria ja kokkukukkumise äärel arsti juurde….ja ta saadetakse minema! Tore eksole. Hea veel, et nööri ja seepi kaasa ei
antud…
Mõtlesin ka eraarsti juurde minna aga ei julgenud enam sinna ka aega panna – nagu näha asja pärast, kui isegi erakliinikus sind
pikalt saadeti….
Ma soovitaks sul tegelikult just nimelt sellest blogida – sellest, kui raske on saada abi inimesel, kes on depressioonis. Meie
suguseid on palju ja kindlasti on igaühel hea lugu rääkida.
Tegelikult ei ole üldse raske abi saada.
Esiteks, valvearst on psühhiaatriakliinikus olemas 24/7. Paldiski mnt.-l asub ta V osakonnas mitte polikliinikus. Valvearst on
olemas selleks, et vältimatut abi vajavad inimesed saaksid kohe pöörduda – sh enesetapu või -vigastuse kalduvusega
patsiendid, psühhoosis, maniakaalsed jne. Muidugi ka väiksemate vaevustega võetakse vastu, nt paanikahäire korral.
Mul tekib aga küsimus, miks Riina siis aega kinni ei pannud? Valvearst ei kirjuta esimese hüsteeria külastuse korral haiglasse
sisse üldiselt. Rohtu võib saada, aga pärast seda on siiski vaja aeg arstile kinni panna. Väike nõuanne: kui hoida silma peal perhi
digiregistratuuril, siis tihtipeale leiab sealt viimasel hetkel ära öelnud inimeste aegu.
Kui oled solvunud haigla peale, siis pöördu muretult erakliinikusse ja keegi sind sealt ära ei tõuka. Lisaks on abiks veel apteegi
käsimüügis leiduvad rahustavad preparaadid – nt palderjanitilgad, -tabletid või muud looduslikud abivahendid. Abi on igal pool,
ennast ei pea lihtsalt alati maailma nabaks pidama.
Seega, Mallu, lugesin, et sa pöördud abi poole ning loodan, et sellega kõik hästi läheb. See on teada tõde, et kõik psühholoogid
ei pruugi inimesega ‘klappida’, ning sel juhul ei tasu alla anda vaid julgelt teist inimest proovida (mina olen jäänud inimese
juurde nr3 ja ta on super!)
Olen sinuga samas paadis, aasta 2015 (eriti see teine pool) on olnud paras sitakäkk minu jaoks.
Mai lõpus pidin meditsiinilistel oludel katkestama oma 20.nädalase raseduse. Vot see oli ränk löök. Minu esimene, minu pisike,
minu kullakallis, kes oli nii oodatud ja planeeritud ja siis äkki pauh.. laps ei kasvanud nii nagu oleks pidanud ja ainuke variant oli
katkestamine. Siiamaani on raske ja kaasa pole ka aidanud see, et sügisel katkes ka teine rasedus (küll varakult, aga siiski).
Vastik on mõelda, et praegu peaks meil pisike beebi olema. Jõulude ajal ka kui sugulasi külastasime, siis ainus, mis mul mõtteis
oli, et meie pisike ei saagi siin olla.. 🙁
Raseduse kaotus on valus ja ränk, olenemata raseduse suurusest. Kuigi jah, tuleb tõdeda, et mida kauem rase oldud, seda
valusam on kaotus.
Kaaluga on mul ka probleeme, eelmine suvi olin niiii ilus ja peenike ja sale ja tegelesin endaga ja siis tulid lapsesoovid ja rasedus
ja peale raseduse kaotust ma lihtsalt pole suutnud end korralikult käsile võtta. Oleks vaja 5-10 kilo maha raputada, aga no pole
seda tahtmist ja jõudu.
Lisaks muidugi tihedamad tülid mehega, rahaprobleemid jnejne.. Oeh, KOHUTAV aasta on olnud. Ja ärge kunagi öelge, et
enam hullemaks minna ei saa või “võiks ka hullem olla” või kõige haigem “ah ela üle, on hullemaidki asju”. Iga inimese jaoks
ongi tema probleem kõige hullem ja kõige raskem. Ei saa öelda, et ah sul on nii, aga vaat mul hoopis nii, see palju halvem,
peaksid õnnelik olema. Iga ühe jaoks on tema mure/probleem raske ja tihtipeale me ei oskagi teiste muret samamoodi mõista,
nagu mures olija.
Loodan, et sa ikka saad abi ja saad ka oma positiivsuse ja elurõõmu tagasi. Kõike head sulle ja pea vastu! 🙂
Mul tuli pisar silma ja päris palju tundsin
ennast ka ära siin tekstis. Üritan ka uuel aastal
ennast korda saada. Palju edu ja tugevat närvi
sulle uuel aastal Mallukas !
Lihtsalt üks sõbralik soovitus ja võimalus reaalset abi
saada: Oleviste kirikus on üks äärmiselt tore
noortepastor – Veljo Kaptein, räägi temaga.
Usun köigil töusud ja mõõnad ja kyll sa välja
tuled.Peaasi ära anna alla.Saad saledaks raudselt 😉
Oled vãga ilus ju :)Mul käimas ka kole periood.Loodan
ilusaks tagasi saada.Poleks uskunud nii kaal tõusta
saab kuid eksisin.Nii, et varsti oled ree peal!
Uus aasta tuleb parem 🙂 http://www.mppk.ee/et/ Siit saad abi, konkreetselt võin soovitada psühhiaater Kairi Mägit, alusta sellest,
tema suunab su ka teraapiasse ja varsti on elu jälle hoopis helgem 🙂
http://www.saeioleyksi.net.ee/foorum/ tuge saad ka siit, küll foorum, aga hoopis teine tera kui mingi perekool, siin ollakse sõbrad,
kaaslased ja kaasaelajad 🙂 Sa ei ole üksi, Mariann 🙂
https://www.facebook.com/TEDEducation/videos/1098052813541257
Aitab mõista nii sul endal kui
lähedastel. 🙂
Mina soovitaks uurida õnnepsühholoogiat. Seal selgitatakse üsna täpselt, millised on mehhanismid negatiivsete mõtete taga ja
miks me ei suuda käesolevast hetkest rõõmu tunda. Mind isiklikult aitavad õnnepsühholoogia nipid üsna tihti.
Mis puutub blogipausi siis üsna kurb on, et enam ei saa igapäev põnevusega uurida mida huvitavat kirjutanud oled 🙂 Aga
kannatan ära ja ootan, millal jälle blogima hakkad.
Võõras on lugeda sinu puhul sellist postitust.
Ma just olen vaatand ja kadestand, et küll on
lahe ja tegevust täis..kuidagi korras elu sul:)
oma ilus kodu, armas laps, super(sulle just
ōige) töö, unistuste mees ja pulmad. Eks see
teiste pidev ussitamine ja kadedus on oma töö
teinud. Ja ikka tekib vahel tunne, et kõik on
halvasti ja valesti. Ei oska millestki rõõmu
tunda ja sees on tühjus. See läheb üle..ja ma
loodan uuel aastal ikka seda rõõmsameelset
Mallut uuesti lugeda. Sinu kirjutised on hea
ajaviide ja tekitavad alati kuidagi hea tunde:)
ilusat vana aasta lõppu ja veel ilusamat uue
algust sulle ja sinu armsale perele!
Tere!
Olen Su blogi ammune lugeja. Me küll
ei nõustu alati, kuid ometi oled Sa
mulle andnud palju uusi ideid ja
tutvustanud vaaternurkasid.. Mingil
hetkel ma ei tahtnud seda blogi
lugeda, kuid peale igasuguseid
valanguid ja lahinguid, otsustasid Sa
avada endast mingi uue külje. Sul on
ka fassaad, tead, siuke teistsugune-
angry alfaemane, see ei ole solvang.
Sa oled uhkusega raudrüüd kandnud,
kuid ometi on selle kesta all päris
suure südamega inimene. Enivei, suvel
juba tahtsin Sulle juba kirjutada, et
äkki peaksid ikka arstile minema,
sest Su kirjakesed siin blogis
viitasid sellele.
Tead, ma elasin selles maailmas viis
aastat. Kõik oli pealtnäha okei,
ometi muretsesin kõige pärast, mis
enim hullem- ma ei osanud elada enam
olevikus. Mõtlesin koguaeg sellele
mis tuleb, oi kui lahe, kui aeg aga
käes, siis reaalselt käes olevat
hetke/õnne ei osanud nautida..
Koguaeg oli midagi puudu.
Esimene kord käisin hingenõustaja
juures.. Koik see aeg mis ma ukse
taga ootasin, mõtlesin et kamoon- mul
tglt koik ju korras ja pole hullu..
KUniks sisenesin ja pidin rääkima..
Need diibid imelikud ahistavad
mõttelõngad mu peas tulid huulile,
viimaks ka pursetena hingevalu saatel
pisarad. Viis minutit hiljem sain ma
aru kui pekkis ma tegelikult olen.
Kui keegi minu lähedastest oleks
ainult seda kuulnud? Sõbranna ütles
hiljem “no ma poleks küll uskunud, et
sinul nii on, sa nii rõõmus koguaeg”.
Jeesh, rõõmus.
Hingenõustaja saatis mu psühh
juurde! Esimene samm on leida õige
arst.. No see kes ei pane sind tundma
nii, et kle- sul ju koik yber:D .
Sain parima psühholoogi ja raviarsti.
Ravimid olid ka, algselt olin
vastane. Kuid kui olime koik läbi
arutanud, sai pilt klaariks. See pilt
pole see, mis maalivad inimesed kes
pole kunagi selle haiguse käes olnud,
kuid teavad mida need rohud suga
teevad. Midagi nad ei tea. Enivei,
aasta intensiivset tööd kahe arstiga
ja ma sain terveks! See energia mis
vallandus, ma hakkasin looma jne..
Kui meie käsi, süda jne on haige,
siis pöördume arstile, eks? Samamoodi
on hingemuredega..
Muideks, depressioonis olevatele
inimestele mõjuvad loomad hästi, kuid
loomadele endile see vöga raske. Su
närviniidikesed on lihtsalt välja
venitatud, nüüd on vaja need lihtsalt
pingule tagasi saada!
Ma palun, mine ainult arstile!
Hoia end ja Marikest!
Minu jaoks on ka 2015 olnud vääääga raske ja s*tt
aasta. Jumal tänatud, et kodus on olemas mu 4a tütar.
Sest tõesti kui poleks teda, siis ma ei tea kuidas ma
üldse toimida oleks suutnud.
Täpselt sama tunne oli, et põgenesin sassis kodu ja
kõigi oma tunnete eest. Tegid head nägu aga
sisemiselt lihtsalt olid.. lihtsalt.
Kuidagi väga palju tundsin ennast ära selles
postituses.
No lohutame endid sellega, et ega sitemaks ei lähe, vast ikka paremaks 😀
See on depressioon, jah. http://confido.ee/arstid/margus-laurik/ Soovitan 🙂
Seni kuni psühholoogi aega ootad, soovitan lugeda Paul
Gilberti Võit depressiooni üle. See raamat aitab päris hästi
jälile saada, millised teadvustamata sundmõtted masenduse
põhjuseks võivad olla.
Mul on raamatukokku 2 kuud raamatud tagasi viimata, aga kui kunagi julgen sinna nina pista, siis proovin laenutada 🙂 Aitäh!
Mulle tundub ka, et sul on depressioon ning täpselt nagu mitmed inimesed eespool on öelnud: depressioon ei ole kindlasti
mingi häbiasi või mingi “suva masekas” et ah saa nüüd üle eksole. Mäletan meil oli ülikoolis õpetaja, kes rääkis kuidas tal
20date alguses tekkis depressioon nii, et ta tööl konkreetselt magas oma kabinetis ja oli täielikus mustas augus. Ajus läks
lihtsalt keemia paigast ära (tema sai selle rohtudega lõpuks korda).
Ja ega see alkohol ka ei aita tegelikult (kuigi tundub, et korraks aitab), seda nägin juba oma ema pealt. Ta jõi 20 aastat ning ma
kahtlustan, et tal on juba teismeeast depressioon. Mul endal oli ka räme must auk teismelisena kus ma konkreetselt lihtsalt
MAGASIN või kui olin ärkvel, siis suurema osa ajast vedelesin loiult niisama, sest kõige väiksemagi asja tegemine tundus
üüratu ja kohutav ning tundsin, et ma ei suuda. Tol ajal ka tarbisin päris tihti alkoholi ja ka muud manti, lihtsalt et korraks kaoks
see rõhuv must pilv minu ümber. Õnneks loksusid asjad mul lõpuks paika nii, et vähemasti suutsin natukenegi ennast kokku
korjata.
Kindlasti ära tunne ennast halvasti kuna sa oled ‘katki’ vms. Mina arvan, et suuremal osal inimestel löövad mingi hetk lained
üle pea kokku ükskõik kui edukad nad on. Peaaegu kõigil on mingid teemad, mis vajavad lahendamist või mis tekitavad
negatiivseid tundeid enda kohta. Nt ma tunnen siiamaani kunagise koolikiusamise mõju, kuigi mingi hetk arvasin, et olen
sellest ju üle ja ammu edasi liikunud.
Samuti arvan, et ühiskonna poolt saame nii palju ajupesu ja sisendust selle kohta millised me PEAME olema ja mida me PEAME
omama selleks, et olla õnnelik. Noh, et näe kasva suureks, abiellu, loo kodu, siis tuleb õnn. Ja siis kui sa selle saad ning ei tunne
ennast vb õnnelikult, siis hakkadki mõtlema et oot-oot mis mul viga on, et ma ei oska seda hinnata. Ja teiselt poolt saame ju
pidevalt sisendust, et näe osta see asi! See teeb sind õnnelikuks! Tarbi, tarbi, tarbi, siis tuleb õnn! Või välimusegi kohta, nagu sa
mainisid, et tundsid ennast oma kaalu pärast halvasti. Naised saavad metsiku ajupesu, me peame vastama kindlale ideaalile ja
olema vot sellises ideaalkaalus, ainult siis saame olla õnnelikud, ainult siis oleme väärt armastust! See on õudne ja see toimub
iga päev nii, et me ei saa arugi kuidas meie alateadvusele seda kräppi söödetakse. Ausalt öeldes ma olen täiesti imestunud kui
keegi suudab sellise jama juures tunda ennast hästi.
Loen nagu iseenda lugu …
Väga kahju on, tookord ei olnud kusagilt ka tuge ega eeskuju leida, seegi oleks ehk aidanud mülkast kiiremini välja tulla.
Kui ema ees, siis mida see tütargi targemat teha oskab.
Lõpuks aitas mind mu eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Talle meeldisid mu kirjandid ja ta jättis vahel mulle lugemist (Carson
McCullers tuleb meelde) ja tasapisi lugemise kaudu leidsin uusi mõtteid, maailmavaateid, ja kuidagi … rohkem enesekindlust.
Aitäh, et jagasid!
Tead, ma su blogilugeja olnud juba ilmselt 3
aastakest ja sel aastal oli tõesti aru saada, et
midagi veits nihu. Kuigi jah fassaad oli olemas.
See paus ja endaga tegelemine on kindlasti
vajalik ja usun, et aitab sind palju. Mitmes
kohas sinu tänases postituses tundsin ka end
ära. Viimased paar kuud olen vaevelnud
samade sümptomite käes. Eriti just see, et on
tunne, et mitte millegagi hakkama ei saa ja nii
need tegemata asjad kuhjuvad.. Aga eks ma
võtan end ka kokku ühel ilusal päeval… Aga
sina ole tugev, ma soovin sulle ainult kõike
head ja sa oled tugev naine!
Aitäh, Kristiina 🙂
Teksti lugedes tundub asi ikka päris kurb.. Aga Mallu, sa tuled sellest välja! Ma olen kindel, et siin maamunal on keegi, kes suudab
aidata su lõngakera lahti harutada ja sind ennast sealt üles leida. Sa oled suurepärane ema ja suurepärane abikaasa ja
suurepärane naine. Ära seda mitte kunagi unusta! Mis sest, et võib-olla on tuba koristamata või nõud pesemata vms. Meil kõigil
on halbu perioode (ja tunnen end hetkel ka üpris katki ja tahaks tegelikult väga kellegi asjatundjaga rääkida sel teemal, aga ma ei
julge), aga need lähevad mööda ja seda paremad tunduvad kõik need head hetked. 2016 tuleb kindlasti megahea aasta! 🙂
Tavaline ängistus/depressioon.
Tead, alati võiks asi hullem olla.. 🙂 Minu arust võtad sa neid kõiki asju liialt südamesse, see ju iseenesest mõistetav, et igasugu
anonüümseid kommentaatoreid on alati, ükskõik kus ainult võimalik.. milleks üldse neile tähelepanu pöörast ja tegelikult kui
sa ikka päris ausalt iseenda tegudele mõtleksid, siis tõesti võid ju natukene mõndades kohtades võrrelda end nende kägudega..
aga seda enam peaksid aru saama, et need on ainult mingisugused mõttetud mõtted, mida kirjutatakse ainult selle põhjal, mida
kuskilt järeldatakse.. kui nad sind teaksid, vaevalt kirjutaksid.. samamoodi nagu sina võib-olla ei oleks kirjutanud sellest
barbiest kui teaksid tema elust, võib-olla ta on midagi rasket läbi kogenud ja see ongi tema jaoks raske..
Olen samuti kaotanud lapse, tegelikult ma ei teadnudki sellest ja see tuli mulle ikka väga suure šokida, aga suutsin end sellega
lohutada, et alati võikski hullem olla.. kui ei saaks enam lapsi jne Sul on ju kõik olemas ja see kõik on mõtlemises kinni.. eks
tuleb end lihtsalt kokku võtta, mõtle kui sul ei oleks seda mida praegu, kui poleks käsi et blogida, enda meest jne.. mida sa siis
teeksid, sul on kõik võimalused olemas.. aeg iseendale on hea, et mõelda välja, mida sa elust tahad.. aga pole mõtet lasta sel
masendusel üle võtta ja minu arust igasugused arstid ja asjad aina süvendavad seda mõtet, pigem muuta oma mõtlemist.. et sul
on siiski kõik hästi
Sorry, kirjutasin telefonist ja paar kirjaviga tuli, aga mõte vast kõigile arusaadav 🙂
Sellisel juhul olen ma juba aasta aega asju “liialt südamesse võtnud” ja niimoodi ma edasi elada ei saa. Need kommnetaarid muuseas on niiiii väike osa sellest, mida ma tunnen et valesti on, et see pole tegelikult isegi märkimist väärt. Siin on ikka midagi muud teoksil. Ja kui ongi mõtlemises kinni, ju siis ongi abi vaja.
Just!
Mul on nii hea meel, et lähed abi otsima!
Depressioonil ei olegi alati
juhtumipohist pohjust- nagu mu arst
ytleb- see on sama palju fyysiline
haigus kui gripp- st ajus laheb
keemia paigast ara…Psyhhoteraapia
aitab imeliselt, aga selle jaoks on
vaja olla seisus, et oled selleks
valmis. Eks arst seletab sulle
jaanuaris ilmselt.
Aga sul on ju ka selliseid positiivse
ja teguderohkeid perioode? Kui jah,
siis palun ara unusta ka neid arstile
mainida. Voibolla ei olegi vaja
antidepressante vaid hoopis
stabilisaatoreid…ja ma ei hakka
siinkohal kirjeldamagi kui oluline on
saada OIGE diagnoos.
Aga sa oled tubli! Kui praegu on see
Kurjuse kannul vaatamine see, mida sa
teha tahad, siis tapselt seda teegi-
ara isegi motle, et peaksid tegema
muud….sest tegelikult sa ei pea.
Tere Mallukas!
Aitäh sulle nii südamest tulnud sissekande eest! Soovitan sulle väga minna professionaali poole. Võimalikult kiiresti… Tundub, et
sul on kõik kliinilise depresssiooni tunnused! Ühel hetkel muutub aga see sinu enda jaoks ohtlikuks! See ei ole sinu enda ega ka
kellegi teise põhjustatud, see on tõsine haigus, millele on ravi täiesti olemas. See pole midagi, mida häbeneda…Loodan südamest,
et saad kiirelt abi ja ravi! Siis mõistad viimaks, et sa oled paganama vahva inimene, sinu liigne otsekohesus ei kaalu üle sinu häid
tegusid. Ja mis kõige tähtsam, sinu Mari ja mees vajavad sind väga…!
Ma sain endale aja 14. jaanuariks, ma usun, et see on juba piisavalt kiiresti. Aga aitäh sulle nõu eest siiski 🙂
Mina käisin siin http://www.mppk.ee/et/
Tre.ee pidavat imet tegema 🙂 sinu tekstis oli
minu jaoks suur äratundmisrõõm,mitte et ma
sinu sita aasta ( loe;sisemise mina) üle õnnelik
oleks,aga tunnen ennast TÄPSELT samamoodi!
Fucking 2015!super tore oleks,kui reaalselt
saaksid meiesugused kokku ja rääkida endast
välja kogu see kräpp,äkki see aitaks isegi rohkem
kui need ülikallid terapeudid ja psühholoogid,kes
ilmselgelt reaalses elus vict sellega kokku pole
puutunud 😛
Kas terapeudid ja psühholoogid on imeinimesed, kellel endal probleeme põhimõtteliselt ei ole?
Siis on ju õnne valem olemas – terapeudiks saada!
Ma usun, et need psühholoogid puutuvad igapäevaselt sellistega kokku ja oskavad tarka nõu anda. Muidu me saaks kokku ja tõmbaks ennast koos oksa 😀
Mul on väga hea meel 🙂 Sealtmaalt läheb asi ainult paremaks 😉
Tule aerutama, kui viitsid^^
Leidsin siit teksist päris palju
äratundmisrõõmu. Selle vahega , et
minul on see kestnud pea kaks aastat.
Otsustasin paar aastat tagasi
suitsetamisest loobuda, kuna sellega
kaasneb nii palju rõvedust. Eluaeg on
mul söögiisu meeletu olnud, rääkimata
magusast, sellest ei suuda kuidagi
käppasid eemale hoida. Kõik mis kätte
saan, suhu topin.
Pärast suitsust loobumist hakkas
vaikselt kilosid juurde tulema.
Söögiisu kindlasti tõusis. Kuna oli
talv siis võtsin rahulikult ja
lohutasin end sellega, et nii kui
kevadel kuivaks läheb, hakkan iga
päev rulluisutamas käima. On
iseenesest väga tõhus kui mitte süüa
nagu loom – nagu mina! Paraku ei
suutnud ma end nõnda distsiplineerida
nagu olin visualiseerinud. Sügisel
oli sadul ikka sama lai kui talvel.
Muidugi üritasin vahepeal igatepidi
toitumist reguleerida ja mitte nii
palju pugida. Samuti üritasin pikki
maid kõndida ja üldse palju liigutada
aga mitte piisavalt. Igatahes
tulemust ei olnud.
Kaalu tõusuga loomulikult kaasnevad
muud asjad mis enesetunde halvaks
teevad. Kõigepealt ei istu enam
riided hästi. Kõik asjad mis
ebaõnnestuvad, tunduvad just nii
minevat selle pärast, et olen vähem
atraktiivsem kui ennem. Loomulikult
märkavad kõik seda sinu ümber ja
päris paljud ka hõõruvad seda nina
alla, et sa pole enam nii sale kui
eelmine aasta. Jne jne.
Sama lauluga möödus ka teine aasta.
Vahetpidamata üritasin oma
toitumisega midagi ette võtta ja siis
otsisin koguaeg uusi ideid enda
treenimiseks. Kuna ma veel päris vaal
ei ole (jutt käib 68 kg) siis ei
pidanud kusagile eratreenerit
vajalikuks ning arvan siiamaani, et
suudan omal käel 10 kg alla saada
(olen seda varem suutnud).
See sügis otsustasin siis ka
spordiklubi kuukaardi osta. Tegin
kohe 9 kuulise lepingu. Ennast tundes
olen ma piisavalt juut, et mitte
lasta makstud rahal raisku minna.
Panustasin siis seekord
rühmatreeningute peale, kuna valik on
lai, koos on kergem(ma pole ainuke
kes põrssa moodi seal higistab ja
kätekõverduste ajal läbi põranda
vajub) ja kui olen end juba kohale
lohistanud siis pole mul piisavalt
mune, et poole trenni pealt minema
jalutada, ükskõik kui raske see ka pole.
Esialgu panin ikka mõnuga ja
enesetunne oli võimas. Siis aga tuli
puhkusereis vahele, tempo kadus ja
hakkasin koguaeg mingeid vabandusi
leidma, et ma end halvasti ei
tunneks, et jälle minemata jätsin.
Vahepeal ei jõudnud jälle kaks
nädalat ühtegi trenni. Kole lugu.
Kuna olen aastatega omale korraliku
tsellarikihi kanni ja jalgade peale
korjanud siis otsustasin nüüd, et kui
isegi trenni ei jõua siis vähemalt
ujulas võiks paar tiiru õhtul teha.
Kuna mulle trenni suhtes pigem sobib
kellegi käsku täita, kui ise end
käsutada siis mõtlesin proovida
vesivõimlemist koos nende rasvunud
tädikestega, kes seal lillekujuliste
foamist hantlitega uhavad. Ja oh
juudas, kuidas mulle meeldib nendega
nüüd koos seal uhada!
Esiteks on see juba äge sellepärast,
et ükskõik kuidas mul need harjutused
välja tulevad, mitte keegi ei näe
mitu volti mul vee all on ja ma saan
treeni ajaks ära unustada, et ma pean
võimalikult sale ja ilus välja
paistma. (Teistes rühmatreeningutes
piilun ikka vahepeal peeglisse ja
sätin ennast)
Teiseks ei hakka mul trenni ajal
kunagi ülemäära palav ja ma ei
higista nagu siga.
Kolmandaks vesi lõõgastab ja samal
ajal kui ma pingutan, teisalt jälle
lõõgastun.
Neljandaks ei pinguta ma seal kunagi
ühtegi lihasgruppi liialt palju üle,
et järgmine päev nii kurnatud oleksin
,et ei ole jaksu trenni minna.
Viiendaks on vesi meeletult hea ka
nahale ja vaimule.
Kuuendaks on pärast trenni selline
mõnus väsimus ja lõõgastus
üheaegselt, et hea uni on garanteeritud.
Seitsmendaks on pärast vees
aerutamist üldse selline sale tunne.
Mitte , et ma iga trenniga kolinal
kilosid kaotaks aga kui ma ennast
pärast trenni vähemalt tunnen
saledaman siis on sellest juba
kõvasti kasu, sest ennem ei saagi
kaalust alla võtta, kui sa ei armasta
enda keha sellisena nagu ta on!
Ma ei tahagi öelda, et peaksid nüüd
võimlema tulema, lihtsalt tahtsin oma
vaimustus jagada. Elus poleks
arvanud, et hakkan kunagi endast
poole vanemate tädikestega vees
hantlit loopima aga tuleb välja, et
see sobib mulle lausa nii hästi , et
suudan tänu sellele ka teisi asju oma
elus paremaks muuta. Kuna see on mu
enesetunnet nii palju parandanud siis
suudan ka näiteks koristamist, nõude
pesemist või söögi tegemist palju
väiksema kohustusena võtta. Ennem ei
viitsinud midagi teha. Kõike tundus
nii palju olevat.
Ja kunagi ei tea, et sinu
päästerõngaks võib olla just midagi
sellist, mis sulle naeruväärne tundub.
Ooo, ja muide. Avastasin, et minu
spordiklubi jõusaali on mingid eriti
ägedad ja ultramodernsed jooksulindid
tekkinud. Neil on suur puuteekraan,
millele saad kas telefoni järgi
lükata, youtubes või üldse netis
passida, telekat vaadata jne. Nii, et
nüüd olen tund enne või tund pärast
vesi aeroobikat hakanud tunni ajaseid
jalutuskäike nende peal tegema. pm
vaatad oma filmikest ja ei saa arugi
kui oled juba 5 km maha jalutanud.
SUPERÄGE!
Sa oled ikka motivatsiooniks küll! Kus sa seal nende muttidega aerutad :D?
Audentese spordikas. 🙂
Tahan ka! Mismoodi algust teen? Vesivõimlemine on
see? 🙂
Alustuseks ostaksin selle nö ühekorrapääsme. Esimene peaks olema odavam. Meil on need “vesivõimlemise tunnid”
selliste nimedega nagu AquaMix, AquaPower, AquaTone, AquaGym, Süvavesi. Tunniplaani järgi on päevas kaks tundi.
Lõunal kusagil 12.00 ja õhtul 19.00. Tunniplaaniga saab tutvuda Audentese kodulehel. Treenereid on 4 erinevat ja
kõikides tundides on erinevad kavad. Mina käin pea iga õhtu kui vähegi võimalust on, hoolimata mis treener või mis liiki
treening hetkel on. Minu jaoks on igasugune vees aerutamine mõnus ja raske pole neis üheski. Raskusasted saab ka ise
valida. Kui ei jaksa midagi nii intensiivselt teha, võid harjutust teha enda jaoks sobivalt.
Pärast trenni veel väike tiir saunas ja enesetunne on super.
Ja kui meeldima hakkab siis võid juba kuupileti osta. See sunnib ka juba kodust välja minema, kuna oled selle eest ette
maksnud.
Ja kogenematust ei tasu häbeneda, nagu mina seda tegin. Selle jaoks need preilid seal administratsioonilauas ongi , et
vastata sinu küsimustele. Kes, Kus, kuidas, Millal, Kui palju, Mis värvi?
Lapse kaotus on kõige raskem asi siin ilmas. Ja see
fakt, et rasedus oli väike, ei muuda seda valu
väiksemaks!
Need sõnavõtud perekoolis jms kohtades on rängad,
inimesed on haiged ning tohutult õelad. Paljud oleks
omadega väga kiirelt läbi, sa oled aastaid talunud.
Kuid teatud teemasid lihtsalt ei puuduta ning
lapsekaotus on üks neist. Olen üsna kindel, et netis on
need inimesed täislõvid, kuid sinu ees seistes oleks
nagu läbi vettinud sokid.
Sa oled vapper, väga vapper noor naine! Ning kõik
saab korda 🙂
Juba su arutelu endas ning probleemide tunnistamine
on väike samm paremuse poole! Pea püsti (ja
veinipudeli kork kinni 😉 )
Tahaks küll tsiteerida mingit soliidset klassikut, aga paraku
pean sind lohutama kõigest Johnny Deppiga, kuid mis
teha, tema mõte on hea- “People cry, not because they’re
weak. It’s because they’ve been strong for too long.”
Mulle tundub, et sinuga on sama lugu. Sinu kirjutiste ja
isiksuse austajana on kergendav kuulda, et teed pausi ning
tegeled enda elu ning probleemidega natuke aega
privaatsemalt. Ega muidu asi ei parane.Tõelised fännid
mõistavad ning heiteritest peaks sügavalt savi olema, keda
kotib, mida nad arvavad.
Liitume su tegemistega taas siis, kui selleks valmis oled 🙂
(Nb!Olen ise ka raseduse katkemise läbi elanud ning võin
öelda, et sellest lõplikult üle sain vaid tänu uuele
rasedusele…) Edu ja õnnestumisi, imeline naine!
Mu on ka selline tunne, et ega mul enne parem ei hakka kui õnnestub taas rasedaks jääda. Samas on jube hirm, et kui ma pole üle
eelmisest rasedusest siis ega mul ei õnnestugi uuesti rasedaks jääda. Kui ma muudan selle rasedaks jäämise enda jaoks nii eluliselt
oluliseks kinnisideeks. Lisaks tean et kui ka õnnestub siis on uus mure – seekord mitte last kaotada. Suht surnud ring, nagu istuks
kuskil kaevus ja niiiii tahaks end kuidagi välja kaevata sellest jamast aga vot ei tea kuidas. Siuke tunne on, et miski mu ümber ei
allu minu kontrollile. Null kontroll selle üle kas ja kuna õnnestub taas lapse ootele jääda, null kontroll selle üle kas õnnestub
rasedus lõpuni kanda.
Mul on ka peas kogu aeg sellised mõtted, et okei, kui ühe korra katkes, siis järelikult äkki mingi viga oli selles, mis ma tegin? Äkki ma peaks KOHE trenni minema. Loomulikult pean veini ja suitsu unustama, sööma ainult tervislikult, magama ikka 10h päevas ja NEVER sekundkikski muretsema, sest muidu ma oma murega juba “keeran persse”. Samas isegi kui ma suudaks kõike seda tõesti teha ja mitte teha, mis ma üleval ette lugesin, siis tekiks mul tunne, et ma olen üks nendest, kes elu eest ÜRITAB ja annab KÕIK, et see juhtuks ja siis ei juhtugi…
Ma ei saa rääkida naiste nimel, kel rasedus
korduvalt katkenud- tunnen neile siiralt kaasa
ning imetlen nende tugevust. See on juba teine
teema.
Minul on olnud aga üks ebaõnnestunud rasedus
ning 2 õnnestunut. Kõige enesehävituslikum
ongi mõelda, et katkemine on kuidagi ema enda
süü. Nii see siiski pole ning selle teadvustamine
ongi suurim lohutus. Kõige sagedamini hukkub
embrüo ikkagi väärarengu, patoloogia tõttu.
Mõni pisike lihtsalt pole valmis eluks. Sellisel
juhul tuleb olla tänulik, et katkemine toimus
vara, mitte hiljem, sest hilisemas faasis
katkemine pidi olema emotsionaalselt veel
laastavam.
Meie enda mõtted võivad olla me suurimad
vaenlased. Olin terve uue raseduse ikka väga
paranoiline, ka lähedaste teavitamisega
ootasime, kuni 12 kindlamat nädalat käes.
Samas teadvustasin seda paranoilisust endale
ning suunasin halvad mõtted kohe
sinnasammusesse. Ja see aitas!
Seega loodan, et te kumbki ennast ei süüdista.
See on nii kurjast ja mõttetu. Katkemisi juhtub
nii täiskarsklastel-megatervislikel,
veinisõpradel kui ka padujoodikutel… Ehk siis
kõigil.
Soovin kõikide unistuste täitumist!
Iga algus on raske, lihtsalt on.
Ma ei suuda endale tunnistadagi, KUI palju raha olen ma raisanud spordiklubi kaartide peale, ilma neid kordagi (no
paar korda ehk tuli aastas) kasutamata. Ma lihtsalt ei suutnud end sinna kohale vedada ja surin diivaninurgas. Tööl
oli üsna tugev fassaad ees, teised käisid kurtmas ja raiskasin oma niigi vähest energia nende ärakuulamisele, selle
asemel et oma terviseprobleemidega tegeleda. See tundus kergem, teiste mured varjasid mu enda omad ära.
Ja ühel ketkel lendas kõik kildudeks.
Siis sattusin vesiaeroobika trenni ja seejärel veel tellisin kõikvõimalikke massazhe, ja lihtsalt nutsin, kui loll ma
varem olin olnud, et nii elementaarsete asjade peale varem ei tulnud.
Antidepressandid aitasid alguses, võtsin neid aasta, nüüd D-vitamiin ja magneesium.
Ole aga ise mees ja võta 🙂
Otseselt ei süüdista aga kuna mul esimene rasedus ja kohe niimoodi siis mõte et see juhtus millegi pärast mida ma
tegin on isegi lohutavam… sest siis vähemalt ei ole minul midagi viga ja järgmine kord saan ma kõik kõik õigesti teha (ha
ha naljakoht… ma ei saa siiamaani aru kas rase võib või ei või mett tarbida) ning siis seda ei juhtu. Kuna aga suure
tõenäousega see ei olnud midagi mida ma tegin siis… jääb üle mõelda et OMG ma olen viljatu. Võimeline rasestuma aga
ei kanna ühtegi radedust ever lõpuni. Nagu ma oleks ennustaja. Uuh nii palju mõtteid ühes nii pisikeses peas.
Tahan tagasi aega kus suurim mure oli kodutöö ja homne kontrolltöö.
uhhh Mallukas see kübermaailm on palud ära fuckinnud , mul on tunne.Netis on kõik korras ja lihtne eksole, pead alati olema
arvutis ilmselt(oma töö tõttu)JA reaalsus ei ole nii lihtne ilmselt.Kas oled mõelnud,et kuskile kolida.Mujale,kaugele,perega?
Mõneks ajaks,kuni asjad selguvad ja paranevad….oled seal oma inimsestega ja eemal.
Suhteliselt uskumatu tundub, et oma perele ja sõpradele sa asju otse ei räägi. Oma muresid, siin oled nii avalik ja aus.J ulge
oled küll, sa ei osanud ju aastaid tagasi ette näha, milleni võib avalikult blogimine viia ühe noore naise. Sind on saatnud edu
selles netimaailmas,vbl sellepärast on päris maailm raskem väljakutse.Ära jah mõtle,et sinu mure pole tähtis.On küll.ehk p
peaksidki aitama hetkel ise ennast mitte kedagi teist oma uues projektis.
Pane projekt Õnnelik Mallukas esikohale!!!!Sest uus asi hakkab sulle lisastressi tekitama ,siis pole jälle aega endaga tegeleda.
No minu mõtted..edu ja hakkan su blogimist igatsema. Ainuke blogi ,mida ma loen.
Mul oli ka suht fuckt up raske aasta. Siin võiks ju kirjutada oma mõtetest aga hakkan siis uluma ja ei taha ,lapsed näeks.Samas
kõik on mul korras ja pean ka natuke eneseotsimisega tegelema.
Ma purjus peaga ikka midagi mainin, ei teagi nüüd kas õnneks või kahjuks, seda olen ma siiski üsna tihti, nii et päris teadmatuses sõbrad ja lähedased ei ole. Aga mul pole ju kuskile minna. Ma niigi elan siin omaette Männiku metsatukas, kuhu mul enam põgeneda. Ja mis ma seal “kuskil” teeksin. See oleks kõik hirmus keeruline. Okei, ma võiks kuuks ajaks minna Tenerifele elama, aga millle eest, see on teie küss 😀
Muuseas ma arvan, et see projekt teeb mu õnnelikumaks küll, kohe päris ausalt 🙂
Kui mahti saad, siis krjutada võid ikka, sest ma ise nägin ka, et aitab päris hästi!
jah…Hispaania aitaks küll oma päikese ja soojusega.Samas ise olen elanud välismaal mingi 8 kuud,lapsed ja mees ka.Suht raske ikka võõras riigis
raske ikka võõras riigis alustada.Termin mugavuspagulased sai minu jaoks uue tähenduse :)Mugavat ja kerget ei ole siin midagi.Unusta
midagi.Unusta mu soovitus mujale kolida….I dont know what i was thinking.
PS!mul on tolmuimeja ootel umbes 2h juba ja ma istun ja loen ja kirjutan siin hoopis. Samas ma mingeid puhtuse inspektoreid ei oota
inspektoreid ei oota ,seega savi.Homme on ka päev…..
Vikikesega nõus selles osas just, et heategevus ei tohi olla tegevus mille abil enda muredega tegelemist
vältida, see ei tohi olla enda probleemide eest põgenemise vahend. Mõtle nii, et kui inimene ennast ei
aita, siis ei ole temast abi ega kasu ka teistele ning lõpptulemusena peavad hoopis teised teda aitama.
Kogu see tunne, et miski ei ole päris see õige ning kogu see kõikumine tegelike väärtuste otsingutel on
vist veidi ka praeguste 20-30 aastaste inimeste põlvkonna teema. Ma täiega usun, et teil on raske. Mitte,
et teistel ei oleks olnud, aga teie puhul tundub, et loovate ja rõõmu pakkuvate tegevuste üles leidmine nn
pseudo tegevuste hulgast on väga raske. M
Lisan veel, et ei mul ei ole jagada universaalseid nõuandeid, aga emana annaksin oma lapsele, kes
oleks sarnases kriisi nõu võtta aeg maha ja teha midagi lihtsat, mis teda huvitab. Jätta kõrvale
kõik teiste tegelikud või kujuteldavad ootused ning hinnangud. Ei maksa karta, et andekus ja
võimekus nö vaka alla jäävad. Lihtsa tegevusega alustamine annab võimaluse ennast tundma
õppida, saavutada enesekindlus, teha suurepärast karjääri. Maailm oma püüdlustes tundub mulle
hetkel päris hull ja minu meelest on noored inimesed selles situatsioonis väga suure paine all –
umbes nagu lapsed kes on äsja käima õppinud ja kellel on tunne et nad peaksid praegu kohe
suutma maratoni joosta. Ei pea suutma ja seda ei ole ka vaja. Imetlus- ja austusväärsed isiksused
ei ole seda mitte üksnes tänu õnnele, osavusele või ülbusele, vaid tänu sellele, et nad on julgenud
olla päriselt nemad ise ning, et nad on julgenud lihtsalt õppida, püüdnud mõista ja väärtustada
ümbritsevat. Jõudu ja vaprust soovides:)
Aitäh, Andrea!
Selle asja nimi on läbipõlemine.
Osaliselt võib see olla tingitud
sellest, et oled oma blogiga
pööraselt tuntuks saanud, samas aga
ei ole sul mingit ettevalmistust ega
oskust selle kuulsusega hakkama
saada. Nii “sööb” iga blogilugeja
sinust tükikese, omamoodi vampiirlus.
Sina sööd blogilugejaid, nemad sind.
Soovitan pöörduda psühhiaatri poole.
Võib olla depressioon, aga ka midagi
muud; samas võib olla lihtsalt
närviväsimus. Tuleb ära hoida selle
süvenemine. Alkohol on ainult näiline
väljapääs, omamoodi laostumine.
Mallu. On leitud, et depressioon võib tihti olla seotud ka vitamiinide/mineraalide puudusega organismis. Ma ise olen ka sel aastal
suht põhjas olnud, su kirjeldus sellest, kuidas kõige väiksemadki asjad tunduvad ülikeerulised ja lahendamatud ja jõudu pole
absoluutselt mitte midagi teha, läksid kui naelapea pihta, kõigest muust kirjeldatust rääkimata. Ma alustasin suve lõpus korraliku
D-vitamiini ja magneesiumi kuuriga ja praegu on ikka hoopis teine tunne. Eks muidugi pidasin iseendaga pikad filosoofilised
vestlused ka maha ja sain aru, et nüüd on aeg enesehaletsemine lõpetada ja härjal sarvist haarata. Eks ta raske ole, olen ka 2
pupsikuga kodune ja ega nad väga asu ei anna, et omi mõtteid mõelda.
Mul on kodus vitamiine tegelikult nagu raba, aga vot ununeb aina võtta.
Muuseas naljakas on see, et sa oled kahe lapsega kodus ja mõtled, et aega pole ja mina mõtlen, et oh jumal, oleks ÜKSKI meist kahest kodune, küllap siis oleks hea ja aega maa ja ilm 😀
Noh, aega on, et lastega õues käia ja süüa teha/anda, neid magama panna (oh magaks nad ometi lõunal normaalselt, 30
minutiga eriti kaugele ei jõua), aga koristamise ajal tekitavad nemad uut segadust juurde ja no aeg iseendale on nagu mingi
ükssarvik – sa oled tast kuulnud, aga mitte kunagi näinud. Okei, muidugi see oli liialdus, abikaasa ikka aeg-ajalt laseb mu
kodust välja ka. Aga kui karikas on ikkagi pilgeni täis, siis ühest lonksust eriti ei piisa, et seda palju tühjemaks saada ja liiga
tihti ei taha käia, tekivad omal süümekad . Ma just mõtlen, et saaks tagasi tööle, vot kus siis teeks ja oleks 😀 Aga ma olen
kahe käega selle poolt, et sa oma muredest kirjutad, kui mingid asjad välja öeldud/kirjutatud, siis see on nagu omamoodi
teraapia ja nii mõnigi hull asi tundub enda jaoks väljaöelduna täiesti naeruväärne. Ja nagu sa ise ka näed, siis väga paljugi
tagasisidet on tulnud, et paljudki maadlevad sarnaste probleemidega. Ise mõtlen, et see kiire infoühiskond ikka veab meid
põhja.
Mul aega on pmst nagu raba, aga kas ma teen süüa, koristan, või lähen lapsega õue? Eiiii. Ma olen täna tunde vedelenud elutoapõrandal ja lihtsalt… passinud. Mari nii kaua joonistas seina peale, aga ma ei viitsinud teda takistada. Mõtlesin, et kui ta oma ema ka temaga ei tegele, vähemalt on inimesel südikust ise midagi teha 😀
Aega omale on, aga mis ma teen sellega? Sittagi.
Hehe, tead, ega ma oma aja all tegelikult kõike seda silmas ei pidanudki, rohkem mõtlesingi sellele, et oleks aega
lihtsalt olla, istuda, kasvõi tuima näoga telksi vahtida, ilma, et keegi must koguaeg midagi tahaks. Aga jah, ka seda
suutmatust midagi teha, tunnet tean ma hästi. A la nõudepesu – 2 taldrikut on kraanikausis, 1 minuti (või vähema)
töö ja lihtsalt tuima pilguga vaatan neid, aga käsi pesema ei tõuse ja siis lisandub veel 2 taldrikut jne jne. Õhtuks
on kraanikauss paksult nõusid täis ja ahastus, et appi appi, kust ma nüüd pihta hakkan ja selle aja võtan, et miks
ma küll ei võinud nende 2 taldrikuhaaval pesta. Tagantjärgi tarkus ja niimoodi päevast päeva. Sama asi
koristamisega, tolmurull praktiliselt karjub juba näkku ja ennast megalt häirib ja lihtsalt ei suuda tolmuimejat
välja võtta, lihtsalt ei suuda. Ma mõnes mõttes kahtlustan, et äkki see nö “laisklemine” on äkki ka kuidagi
harjumus, sellest ajast kui ei olnud aega nende asjadega tegeleda (nt päris pisikese tita kõrvalt) ja enam kuidagi ei
oska reele saada. Nt kui ma laste pealt vaatan, kuidas mingi ebameeldiv olukord, meil näiteks hammaste tuleku
ajal õhtune-öine pidev ärkamine valu tõttu ,jääb kuidagi pahaks harjumuseks sisse isegi siis kui hambad on juba
lõikunud ja enam valu ei tee ega sega. Ärkamine samal kombel aga jääb. Et kas see on mingi kehamälu vms, ei tea,
aga olen muudegi olukordade puhul, eriti just seoses lastega, seda täheldanud, et põhjus kaob, aga loll harjumus
jääb. Et siis äkki tegutsemine on ka selline asi, mis tuleb endale uuesti lihtsalt sisse harjutada – alguses täitsa
vägisi. Nt nagu regulaarne trenniskäimine, et kui ei ole harjunud, siis ei meeldi ja on sada põhjust, miks kõrvale
viilida. Aga kui endale hullult peale käid ja ikkagi regulaarselt ja mõnda aega treenid, siis see ikkagi kuidagi saabki
harjumuseks ja tavapäraseks osaks elust. Sellised mõtted liiguvad minu peakeses. Mul ka on sel aastal olnud
kõvasti põhjust kõige selle peale mõelda 🙂
Õudne, et ma muud ei teegi, kui tuima näoga vahin. Ma muuseas olen niii tänulik nende võimaluste eest, mis mul on. Näiteks täna – no ei viitsi last lõunaunne panna. Viisin ta ämmale, ise laman pimedas toas ja vaatan Kurjuse Kannul. Samas ise tean, et me peame kella viie paiku mu emale külla minema, mis tähendab seda, et ma peaks enne ennast korda tegema ja ehk natukenegi tuba koristama, et tagasitulles mega kaos ei oleks. Aga kes seda viitsib, eksole? Raudselt 16.45 määrin jumeka näkku, värvin ripsmed ära ja lähen mega räbalates kohale.
Nagu minu teisik oleks kirjutanud 🙂
Ma ei oskagi muud öelda kui et olen mõtetes sinuga, olen su blogi suuuuuuuuuuuuuur lugeja ja üritanud tihti ka
kommentaariumis sõna võtta ja arvamust jagada ning elan iga asjaga sulle alati väga kaasa. Loodan,et kõik läheb hästi 🙂
ja see lugu supergirl on üüüberhea 🙂
Jaa, sa oled mulle kommentaariumis silma jäänud küll, aitäh sulle 🙂 Ja lugu on tõesti vana, aga kuidagi asjakohane 😀
Tõid mulle naeratuse suule praegu, nii
armas 🙂
Jaa, ega minu vanuses enam see mälu pole see, mis noortel neidudel, aga ma mäletan, et ma olen mitu korda mõelnud,
et kas Kelly on lühend mingist pikemast nimest 😀
Kusjuures ei ole, Kelly ongi täiesti õige nimi, passis kaaa nii kirjas ( või no id-kaardil siiski tänapäeval ) 😀
Ikkagi mu päev on nüüd nii korda läinud,et käin laia naeratusega ringi kogu aeg 😀 U made my day!
Halleluuja!
Sa oled tubli ja vapper, et julged nii endale kui teistele
tunnistada, et vajad abi!
Su mõtted ja tunded ei ole väärad. Sa ilmselt otsid pidepunkti, et
end taas leida ja õnneliku(ma)ks saada 🙂
Kuigi ma sind isiklikult ei tunne, hindan su ausust ja arvamusi!
Peagi tõuseb päike ka sinu südamesse!
http://kaarepruul.ee/psuhhoteraapia/
Soovitan Pille-Riin Kaare, kliiniline
psühholoog-psühhoterapeut.
Oh, tema kodukas meeldis mulle küll väga. Kirjutasin sinna ka.
kirjutasin pika jutu…et vist ka ennast välja elada, aga loobusin lõpuks,sest see on nii segane ja tüüpiline…. aga ütlen lihtsalt Lennart
Meri kuldsed sõnad: Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis!
Ah, ega minu postitus ka kõige… ebasegasem polnud :))
ma viskaks su asemel arvuti mõneks ajaks nurka,
chilliks nädalaega kodus, kasvõi voodis. topiks
voodialla/ümber jne tulekesi, küünlaid, õgiks igast
jampsi, jooks kakaod vahumummudega, tõmbaks
lemmikfilmid/seriaalid, uluks ja hüppaks voodi,
teeks vanni, maskitaks, kreemitaks, käiks ainult
pidžaamaga ringi ja lõpuks tõuseks, säraks ja elaks
edasi 🙂 🙂
Kardo Kardoks.. aga Mari on nii väike, tema ju ei
tea, mis Sul viga ja ta ei oska aidata Sind, kindlasti
ta teeks seda..
lihtsalt lõpuks kui Sa seal nii pee punktis omadega
oled, oled närvihaige ja vaaaat’ siiis jäävad kõik
ette ja saavad Su käest, seda ju ei taha keegi.
a mis puudutab neid psühholooge, kurb on see, et
tegelt neil jumala savi, töö on töö. nad peaksid
näitlejaks minema. a ja rohud… pole mõtet võtta.
sa oled äge mutt, tugev tegelikult, praegu lihtsalt
kukkusid auku, aga küll varsti tuleb redel sinuni ja
ronid üles, sa saad ise tegelikult kõige paremini
hakkama enda ‘ravimisega’, lihtsalt mõtle ja ära
mõtle üle, tee ja ära tee, mõtle ükskord endale ka,
mitte kassidele varjupaigas, vaestele, reklaami
tahtjaile, lugejatele jne..
kirjutasin sellise supi kokku, söö ära! 😉
jõudu! parimat!
Mul lihtsalt pole tegelikult sellist nädalat. Okei, ehk ma saaks vast võtta küll mingi puhkuse? Ei tea, peaks uurima. Aga ma võin sulle öelda, et ma olen seda proovinud ja ei säranud ma sittagi. Olin nädal aega täis, nutsin pihku ja läksin ikkagi tööle. The usual 😀
Tegelikult aitab see nädalane ‘aeg-maha’ vaid siis kui inimesel on ajutiselt raske – väsinud või kurb või teab mida. Selleks on ka
näiteks koolivaheajad. Reaalsuses on nii, et inimesele, kes on omadega täiesti aukus, mõjub see nädal nii, et ta puhkab, lülitab
end välja, ja siis kui nädal on läbi, tunneb ta end uskumatult süüdi selle eemaloleku pärast ja kardab meeletult uuesti
kohustustele vastu astumist. Kokkuvõttes negatiivne kuigi puhata on vaja igaühel.
Teiseks, kui sa ütled, et rohtu pole mõtet võtta, siis sama võib öelda ka diabeetikule või kõrvapõletikuga inimesele – mis sa
võtad neist, arstidel on sust suva, ravimifirma orjad, blabla.
Ole tubli, Mallukas!
Jumala õige! See nädal ei annaks mulle midagi. Mul kogu aeg kripeldaks hingel kõik need asjad, mis ma tegema pean ja seega ma ei puhkaks vaid aina muretseks. Ja nädala möödudes oleksin ma veelgi rohkem pinges ja paanikas.
Ma kirjutan ka igaks juhuks omam arvamuse, ehk tuleb kasuks. Ma olen seda blogi sellest ajast
lugenud, kui Sa oma raseduse avalikustasid (esimese siis), sest olin umbes samal ajal rase. Meil on suur
vanusevahe, ilmselt sellest tulenevalt ma tihti pole Su seisukohtade/vâljaütlemistega nôus, tihti jälle
olen ka. Minu reegel on samas, et “kui ei meeldi mine ära”, st kui mulle Su jutt ei istu, panengi blogi
kinni, mitte ei lâhe kuhugi râuskama, kommentaaridesse vôi Perekooli. Malluka blogi ei ole
kohustuslik kirjadus. Nüüd minu arvamusest Su mure kohta. Olles ise depressiooniga sinapeal, ütlen u
99% tôenäosusega, et just see Sind vaevabki hetkel. ära proovi otsida, miks ja kust ta tuli, see raip
lihtsalt tuleb, ei ole vajagi raseduse katkemist ega ka sellist avalikkuse pinge all elamist, nagu Sina
viimased kaks aastat oled talunud. Ma vâidaks pigem, et kui selline elu poleks Sulle depressiooniga
lôppenud, poleks Sa inimene, vaid mingitsorti masin. Nii tugevaid inimesi pole olemas, Sa oled veel
ylihasti selle kôigega hakkama saanud. Alkohol muuseas ei aita, vaid teeb asja hullemaks, jällegi
lâbiproovitud teema. Mine ükskôik millise psühholoogi ja/vôi psühhiaatri juurde, psühholoogi juures
saad RÄÄKIDA, nôu ja abi, samas rohtusid kirjutab vist vâlja psühhiaater. Seda nimetust ei tasu karta
ega hâbeneda, antidepressante samuti mitte, nad teevad imet. Mida sügavamal pôhjas, seda
vôimatum on seal omal jôul välja rabeleda, aju ei saa sellega hakkama, natuke peab keemiaga
ônnehormoone (serontoniini) lisama, inimese organismil on kuskil piir, kus ta ise enam ei suuda.
Milleks see framaatsiatööstus siis vâlja môeldud on:) Muuseas, infoks, minul diagnoosis kunagi
depressiooni… kardioloog:D kelle juurde ma olin lâinud murega, et miskit on vist lahti südamega, kes
mind kontrollis igatpidi, siis vôttis prillid eest, kysis yht-teist, andis yhe testi tâita (à la kas teil on kogu
aeg kurb olla, kas vihastate kergelt, kas midagi ei paku rôômu, kas esineb paanikahoogusid vôi
enesetapumôtteid) – no kaks viimast said negatiivse vastuse mult, aga ylejâându kôik ju klappis… ja
niisama lihtne see oligi, diagnoos kâes, mul, kes ma eluaeg olin irvitanud inimeste yle, kes
jahuvad “depressioonst” ja “antidepressantidest”, et hakake ôige elama ja ärge môelge endale vâlja
probleeme… kui probleeme on palju, siis see haigus lihtsalt tuleb yhel hetkel, ja keegi ei oska öelda, kui
palju see palju just on, et ta kohale loivaks… nii et soovitan soojalt, tee see arstilkâik ära, eg ata halba
ikka tee:) edu ja aitâh!
Mina prooviks enne rohte muud moodi. Täitsin ise paar aastat tagasi samasuguse küsimustiku perearsti juures. Öeldi et
depreka ilminguid on jah. Läksin psühholoogi juurde ja sain rääkida, sain tuge. Leidsin hobi, mis õnnelikuks tegi ja veidi ka
liikuma sundis. Vaikselt hakkas parem. Muidugi elu muutus ka – neid asju, mis raskusi valmistas muutus vähemaks.
Igastahes, nõustun, rohud on olemas põhjusega ja aitavad paljusid paljusid inimesi. Kuid mu üks lähedane inimene astus sellele
libedale teele, et hakkas rohte võtma kuid nüüd ei julge neist enam lahti lasta. Rohud võivad (ei pruugi) muutuda selleks
turvavõrguks inimesele ja tekib hirm, et ilma nendeta enam ei saa. Ise ei tahaks küll samas terve elu rohte võtta. Kuid seda ei
pruugi juhtuda. Isiklikult siiski prooviksin alati enne ise end paremasse paika saada.
Nii palju kui ma olen aru saanud, siis depressiooni põhjustabki see kui ajukeemia ei ole päris selline nagu peaks olema ning
rohtude eesmärk ongi seda keemiat sinu kehas modifitseerida. On olukordi, kus seda keemiat ei annagi muul moel paika panna
kui ainult rohtudega.
Vot ma ise mõtlen sama, et enne proovin ikka ilma!
Hei! Ma ei imesta, et sa tihti minu sõnavõttudega nõus pole olnud. Eriti kui sa ütled, et oled must vanem. Isegi iga poole aastaga tunnen ma ennast natsake targemana kui enne 🙂
Depressiooni suhtes on nii jah, et tahaks nagu otsida ISE seda põhjust, et miks ta peale tuli ja see põhjus kenasti ise lahendada, aga vot ei oska. Antideprekate kohta – neid ma nagu tõesti pelgan neid. Seega proovin enne teraapiat ja rääkimist ja vaatan, kas on tarvis lisaks midagi võtta või mitte 🙂
Aga aitäh nõu ja toe eest!
Mina ei soovita ka antidepressante, proovisin nelja erinevat ravimit ja lõpuks aitas ikka ainult oma
mõtlemise korda tegemine ja oma probleemidega silmitsi seismine. Ega antidepressandid ju
depressiooni põhjust ei kaota.
Selle koha pealt on kôigil antidepressantide-vastastel ôigus, et need paganad vôivad kujuneda
sôltuvuseks. VÔIVAD, ei pea. Samas kes saab enda peale kindel olla 100%, et vot minuga seda ei
juhtu?? Mitte keegi, eksole. Oma tugevust vôi nôrjust ei saa keegi ette ennustada. Mina olin nii
augus (ületöötanud lihtlabaselt), et hakkasin neid vôtma – ja ma tean, et mul joppas, et sattusid
esimese korraga rohud, mis môjusid hästi, ruttu ja sama lihtsalt ma neist ka loobusin,
kui “ajukeemia” korda laks. Kôigil nii hästi ei lähe, nagu ka keegi eelpool mainis, et proovis nelja
erinevat ja ei essugi. Veel on tegelikult leebemaid meetodeid, nagu näiteks nôelravi. Ilmselt
minul oli tookord vaja, et asjad nii lâheks – ma ausalt môtlesin ainult 1 päeva jâele ja läksin ostsin
need rohud välja:) (kardioloogi kirjutatud rohud:D) Ma olin lihtsalt nii out, et haarasin sellest
ôlekôrrest, kuigi eluaeg tablettide vastane olnud. ja ma tean, et pole iial ôigemat otsust teinud.
Aga – see on MINU story, rôhutan veelkord. See ei pruugi, ega peagi kôigile sobima, nagu oma
jutu alguses ytlesin, kirjutan OMA arvamuse, ehk on abiks ikka. Môte oli selles, et paaniliselt
karta ei tasu (nagu mina tegin), aga ôige on , et igast keemia peaks jäâma viimaseks variandiks.
Kôrvalt vaadates pole ju midagi otsida pôhjuseks – kordan, et iga teine inimene oleks ammu
hulluks lâinud selle pasarahe all, kus Sa viimased aastad elad??? Sa pead olema megatugev, et
praegu alles niikaugel oled… Raseduse katkemine lisaks… Enamus naisi elab peale raseduse
katkemist yle kergema vôi raskema depressiooni, kui Sa seda ei teadnud. Ma tôesti loodan, et
kôik saab korda, ja tegelikult mul on hea meel lugeda neid kommentaare, siit tuleb tôsiselt palju
hâid nôuandeid seekord (ja mu soe soovitus – filtreeri kommentaare, nagu sa vist praegu teedki,
ära igast s… lâbi lase, kellele seda vaja on??? neile sôimavatele ahvidele? ära tee neile heameelt!
tänased kommentaarid teevad hea tuju, ses môttes, et inimesed on ikka ilusad ja head, mitte
nagu mônikord…) Pea püsti ja edasi, edu ja ônne ja armastust!:)
Ja üks asi jäi välja jutust – eelkirjutajal tâiesti ôigus, rohud pôhjust ei likvideeri. Minu lahendus
oli töökoha vahetus, + antidepressandid. Rohtudest üksi poleks piisanud, pôhjus oli ju töös. Ma
usun, et Sinu suurim pôhjus, mida tahaksid otsida ja leida ja muuta, on just see “avalik naine”
olemine, st igayks teab sust palju isiklikku ja vôib valimatult Su kohta kôike öelda, ja sa pead
seda kuulama… nii ei saa ju!
Sinu nõu on igati asjalik ja mulle (ning ka teistele) kindlasti vajalik. Aitäh Sulle selle eest!
Muuseas, ma pole siin teemas ühtegi kommentaari kustutanud, mitte keegi polegi veel näpuga näitama tulnud, seega aitäh kõikidele ilusate sõnade ja julgustuse eest. Ja heiteritele aitäh, et vähemalt täna ei tulnud lamajat lööma 😀
Lugesin Malluka blogi ja Teie vastust ja tunnen,et see
ongi see mida mulle vaja?
Tänan mõlemaid.
Jõudu meile siis :))
Ma loen su teksti ja tunnen sellest ära ennast
mõned aastad tagasi.. Sain diagnoosiks
keskmine depressioon vms. Mis krdi
keskmine?! Ma olin lõhki, tükkideks, täiesti
rusudes.. Ja mis mind aitas, vähehaaval, aga
ikkagi? Enda tühjaks kirjutamine ja nende
kirjade usaldamine ühele teisele silmapaarile,
rääkimine mulle täiesti võõra inimesega (oli see
psühhiaater v psühholoog, ma tagantjärele ei
mäleta) oma tunnetest/muredest. Viimane oli
mulle niiii mitte loomuomane, sest ma olen
ennast alati võltsi (?) naeratuse taha peitnud. ja
lasknud paista, et kõik on parimas korras.
Lisaks on mul siiani meeles perearst malbe
hääl, mis ütles, et see on hingehaigus.. hing võib
ka haigeks jääda. Need sõnad on siiani kuidagi
lohutavad. Rohud sain ka muidugi peale. Aga
kõige raskem oligi see kapist välja tulek
iseendaga, oma tõelise katki läinud minaga.
Aga sinule, Mallukas, hoian kahte pöialt,
rohkem mul pole 😉 Alla ei anna!!!!!
Ega see mulle üllatusena ei tule, et mul võib olla mingit sorti deprekas. Aga iga kord kui ma endale aja panen, siis antakse see nii saja aasta pärast maisse, et mul enne “läheb üle” ja siis ma olen mõnda aega jälle normaalne. Ja siis see tuleb jälle tagasi. Aga nüüd ma sain aja 14daks jaanuariks, nii et vaja vaid paar nädalat oodata 🙂
Alla ei anna! Kuhu mul anda olekski, ma pean ikka vastupidav olema :))
Hoian pöidlaid! See on uus algus. Muide, üks su
parimatest postitustest ja tõeliselt siiras, aus. On
näha, et oled enda muutmiseks valmis.
Veel: Mariann, sa oled piisav! Just sellisena nagu
oled. Väärt kõike, mis sul on, väärt ennast
armastama. Sa oled piisav.
Dsiisõs, ma hakkasin nutma su kommentaari peale. Aitäh 🙂
Soovitan sul samuti kindlasti kuskile
pöörduda, sest sul tundub olevat
mitmeid depressiooni sümptomeid.
Tean, sest ka mul endal on
diagnoositud depressioon ja nüüd
ravin end pea aasta juba.
Lisaks, palun ära mõtle, et kuna
teistel on “suuremad” probleemid,
siis sina ei tohi end halvasti tunda.
Jah, sul on tegelikult ilus elu, aga
see ei tähenda, et sinul ei võiks
probleeme olla või et sa ei võiks
kunagi end halvasti tunda. Teiste
probleemid ei tee sinu omi tühiseks.
Ma ei tea miks, aga ma nii elan sulle
ja su perele alati kaasa. Ma siiralt
loodan, et sa leiad end üles ja
suudad õnnelik olla ning blogid ikka
tulevikus edasi.
Aiäth, eks ma üritan 🙂
Lugesin..tundsin kurbust ja kummalisel kombel ühtekuuluvust..pole vist väga normaalne tunne. Aga pole end kunagi mingiks
väga normaalseks pidanud.Teen ikka asju omamoodi.
Ja Aitäh Sulle mõnusa musta huumoriga ,veidi kiiksuga lugude eest.Olen oma elumurede nutuga läpaka taga istunud ja läbi
pisarate naerma hakanud..Sinu lood.heh..Sa lähed korda ja loed ja see on oluline!
Mallukas ,sõnad ,et kõik läheb mööda..ka valu läheb mööda..noh..lähebki kunagi..ja suure valuga..sest tegelikult sa juba tead
mida edasi teha…anna aega omal atra seada..
Krt mul on see ader ees ja muudkui annan ja annan aega aga veel äi mäskit. Aga eks ootan edasi.
Just nii ongi…see”Ader”( mitte Argo 😛 ) on mul juba 8aastat..on läinud paremaks..ausalt
Issand, ma ei taha kaheksa aastat veel Argoga olla 😀
Raseduse kaotamine on raske – ükskõik kui kaugel see rasedus ka polnud või mida teised inimesed ka ei ütle. Metsa oma lollide
juttudega sellest, kuidas tegu vaid rakkude kogumiga jne. Millegi pärast kutsub raseduse kaotusest rääkimine inimestes esile
veidra reaktsiooni. Öeldakse lihtsalt igasugust kräppi for real.
Üks arst ütles mulle “ju laps siis ei tahtnud haigena sündida” (enamike raseduste katkemiste põhjus on kromosoomiviga)…
Päriselt? Lastel on võime valida kas sündida või mitte? Päriselt? Ise ka usute seda?
Või siis arvamused sellest kui kiiresti sa oma kaotusest peaksid taastuma. Paar päeva leinata ja kurb olla on ok aga sealt üle
lähed siis ai ai ai. Mis siis et veritsuski veel lõppenud pole.
Ning mu isiklik lemmik – muretsedes ja halbu asju kartes paned sa need asjad endaga juhtuma. Super nunnu. Ise ma tapsin oma
raseduse sest ma olin teadlik selle haprusest. Noh jah siis.
Ja mul ei lõppenud see veritsus päris pikalt. Lõpuks pidin minema abrasioonile. Kokku on see kõik kestnud juba 7 nädalat.
Peaaegu 12 nädalat rase ja 7 nädalat seda jama. Ma tõesti ei näe sellel kõigel lõppu. Ei tunne mu keha end hästi ning mu vaim
on ka täiesti ribadeks. Ning mõte, et viie kuu pärast oleks ma saanud emaks… oh jh. Purenenud unistused ja lootused and all.
Ma saan väga hästi aru, kuidas sa end tunned. Mul on tunne, et ma ei oska enam elus milleski lõbu, rõõmu ja õnne leida.
Koguaeg on kuskil mõistuse tagasopis mingi hääleke.
Ning see hääleke ütleb kohutavaid asju. Kõigepealt on hirm et äkki see oligi minu ainus võimalus? Äkki mul on midagi viga?
Vahel märkad end mõtlemast et noh, ehk sust saaks üks väga halb ema ja selle pärast juhtus nii.
Kokkuvõttes suudame me ise endaga olla kordades karmimad, kui maailm meie ümber.
Nõustamine on hea idee. Ma käisin raseduskriisi nõustaja juures. Mõtlen, et peaks uuesti minema. Kuidas kurat sa last teed,
kui rasedaks jäämine muutub ühtlasi nii su suurimaks sooviks kui ka hirmuks sest mis siis kui see juhtub uuesti. Hea on
kellegagi rääkida kes ei saa sulle pahaks panna mitte midagi mida sa ütled.
Ja kirjutamine on ka hea. Mis on ka põhjus miks ma praegu kirjutan.
Jah, saan su jutust väga hästi ennast üles leida. Aga ma saan aru ka nendest, kes ütlevadki, et oo see pole ju sittagi, see polnud mingi laps jne. Ma mäletan, et kui ma Mari ootasin ja siis ühek blogijal katkes ala 4-5 nädalal ka rasedus. Ma ise mõtlesin ka, et no jumala eest, hull asi. Et ainult KUU aega, mis vahet seal küll on? Aga eks nüüd elu näitab, mis vahe seal on. Kui sa oled ikka kedagi oodanud, siis kaotus on kurb ikkagi.
Ja tead, mul on ka hirm. Äkki midagi ongi minuga valesti? Et sain ühe lapse, aga äkki ma rohkem ei saagi? Äkki ma juba OLEN nii sitt ema, et saatus otsustas, et kle sellele mutile küll enam miskit ei anna! Või no ma ise ka ei tea. Täpselt nii, et hirm ja soov millegi ees on mõlemad niii suured, et ise ka ei tea, mida teha.
Ma käisin Mari oodates raseduskriisinõustamises, aga no selle pärast, et ma siis Kardo just maha olin jätnud. Muid hingehaavu mul vanasti vast ei olnud.
Aga no KUNAGI peab see jama läbi saama ja õnn õuele tulema. Sul ja mul ka.
Aa ning see blogi mahajätmise idee versus soov kirjutada et oma tundeid jne jagada sest sa ei oska neist rääkida… on olemas
internetipõhiseid tugigruppe… igasuguseid. Mina ise olen näiteks ühes, mis koondab naisi, kes on läbi elanud raseduse kaotuse
(või lausa mitu) või nurisünnituse või üldise väikelapse kaotuse, kuid nüüd üritavad ja soovivad taas rasestuda. On igasuguseid.
On inimestele kes on depresioonis, inimestele kes otsivad motivatsiooni ja tuge kaalu kaotuseks. Seega kui blogi on soov veidiks
jätta kuid kellegagi nagu jagada tahaks, mis suga toimub kuid päris rääkida ei suuda… siis otsi mõni selline tugigrupp. Mulle toimib
päris hästi. Kui on halb päev saan sinna kirjutada, kui vajan nõu siis seda pakutakse ning kui on mingid pisikesed asjad mis endale
ilgelt rõõmu teevad (kuid mida muu maailm ei mõista.. nagu näiteks kaks kriipsu ovulatsioonitestil) siis saab ka seda jagada.
Kas ned grupid on fbis? Ma lihtsalt kardan, et kui seal just anonüümne olla ei saa, siis keegi kuskil ikka räägib, et oo Mallukas on siin grupis. V
i kui isegi mitte seda, siis nii paljud lihtsalt vihkavad mind 😀
Mina olen redditis. Seal küll inglise keelsed kuid anonüümsus on garanteeritud ning enamike gruppide range reegel on,
et pead olema viisakas ja toetav ja kena. Eriti raseduse ja rasedaks jäämise ja kõige sellisega seotud grupid.
Seal võid praktiliselt öelda kõik mis mõttes on (keegi ei pane ka pahaks kui inglise keel veidi logiseb juhul kui logiseb).
Ma isegi ei tea mis see reddit on 🙂
Ma ei ole küll tulihingeline su blogi fänn ja lugeja, aga
võin öelda käsi südamel, et siin on ka mida lugeda. Ja
näiteks see postitus meeldis mulle kohe väga. Mitte
nüüd sellepärast, et see on lahe ja emotsionaalne vaid
pigem sellepärast, et see on ausust täis.
Mulle meeldib lugeda au tegemisi, ütlemisi ja muid
huvitavaid asju. Jah – ma jätan vahele näiteks need
reklaamivad postitused, sest need mind ei huvita.
Samas olen nii mõnegi neist avanud, et vaadata mida
sa nüüd seal kirjutad.
Pean tõdema, et mulle meeldib su kirjastiil ja kogu see
väljaütlemine. Ei see ei ole lihtsalt ” appi mallu ära
lõpeta ” kommentaar. Ausalt ma loen väga väheseid
blogisid ja sina ning leenu blogida on ainukesed mis
mind natukenegi õpetavad. Mille koha pealt?
Just see ausalt välja ütlemine, mitte just väga viisakate
sõnade kasutamine jne. Teiseks ka näiteks see
organjseerimatus mis sul vahepeal valitseb. Olen
õppinud isegi, et kõik asjad maailma ei pea olema tip-
top korras. Võib olla ka segamini ja mõtted võivad
lennata seinast seina. Imelik, aga ma isegi mitte ei oska
öelda seda mida kirjeldada tahaks 😀
Mis puudutab möödunud aastat ja kõike seda virrvarri
sinu ümber. No olen aus ja ütlen, et pulmad oleks
võinud olla pisut rohkem korraldatud, samas pean
tõdema, et see oli ka parajalt äge lahendus. Saa siis aru
eksole.
Teiseks kogu see perekooli jama. Sinna satuvad pea
kõik inimesed, kes tahavad enda tuju välja elada
anonüümsena. Võin mürki võtta, et seal on lõhestunud
isiksused kes siis siin sind kiidavad ja seal kiruvad.
Muidugi öelda veel sündimata lapse kohta sellist asja…
Need on inimesed kes lihtsalt on kadedad, elavad
kuskil pära perses ja ei ole oma eluga rahul. Las koerad
hauguvad, karavan läheb edasi.
Ja mis puudutab seda katkenud rasedust. Usun, et see
ongi see mis su meele ära muserdatud on. Mäletan kui
ise viimase lapse ajal triipe püüdsime koos mehega.
Arva mitu korda ma pidin pettuma, haiget saama ja
pisaraid valama? Terve ühe käe jagu. Ma ei osanud
isegi kahe suurema lapse pärast rõõmu tunda enam
ning oli endale moment kui mõtlesin juba kuskile
pöörduda. On küll raske öelda, et sa saad üle.
Ainus asi mida ma oskan sulle soovitada on üritamine.
Pane endale kuskile tahvlile kirja kõik soovid mida
soovid vähemalt viie aasta jooksul. Mina tegin seda ja
võin öelda, et ma olen kuuest soovist aastaga suutnud
ära täita juba kolm.
Tee õigeid otsuseid ja mitte rutakalt. Pea püsti. Sul on
kõrval head sõbrad, mees, armas MariMumm ja
perekond. Nende hulka kuuluvad kindlasti ka paljud
head blogilugejad. Tee lihtsalt seda mida õigeks pead,
tee seda mida tahad ja ära kahetse. Veel parem on
muidugi midagi tehes see ka täita. Ehk kui sa midagi
väga soovid ja su sisetunne/ süda sulle vastu on siis
proovi, proovi ja veelkord proovi.
Oeh sai pikk ja lonkav jutt ja loodan, et saad mu
mõttest aru 🙂
NB! Vabanda üleliigsed tähed, sassi läinud tähed jne
😀 telefoniga on suht jama trükkida, eriti kui
autocorrect on peal 😀
Aitäh sulle sellise ilusa ja põhjaliku kommentaari eest. Eks ma ikka proovin ja üritan, ega hullemaks sellest ikka minna saa 🙂
Sa oled tõeliselt julge, et oma kogemust nii avalikult
jagad! Olles ise kogenud (ja kogedes siianigi) sarnaseid
tundeid, tean kui raske on selle tunnistamine. Aga
rääkimine/kirjutamine tõesti aitavad. Saadan sulle
hunniku häid mõtteid! 🙂
Ma olen jah selline imelik inimene, et ma pigem tunnistan siin tuhandete “võõraste” ees, kui näost-näkku päriselt lähedasele. Ma
ei oska lihtsalt. Aga aitäh sulle!
Ma soovitan küll abi otsida, heas mõttes. Depressioon Sul võibolla? Tundub küll selle moodi, miski ei paku
enam rõõmu ja kõik tundub nii raske ja vastik. Tuttav tunne.
Loodan, et saad oma asjad selgeks ja see paus siin teeb ainult head.
tundusid viimaseid kuid tihti kuidagi muserdunud..kas sina olid kes n25 rääkis oma veiniprobleemist kuskil?
tundus küll.
joomine ei ole lahendus ja enda maha tegemine.
ära usalda kõike ära räägi kõike. kui kriitikat ja inimesi on vastikuid ja kui ei suuda taluda südames seda.
vali teemasid, millest kirjutada või saa hakkama. aga see pole kerge.
mine psühhiaatria või psühholoogi juurde helista itk-sse vms pane aeg kinni ja nii kerge see ongi. korista ilusa päikselise
päevaga kasvõi üks kapp ära kasvõi üks riide kuhi ära. hooli teistest ja endast eelkõige endast.
säti ennast, kallista last. ära suru talle musisid peale. viimane video tundusid sa ka kuidagi pohmas ja kasimata juustega.
tegelikult oled sa lahe ja hea inimene. aga see üleolev suhtumine, see muserdus jms. ei sobi sulle. sinus on palju head. austa
ennast, teisi ja küll ükspäev saab kõik korda.
Ee, oma veinimurest ma kuskil rääkinud ei ole. Ju siis ma pole ainukene 25 aastane naine, kellel veinimured. Viimases videos ma muuseas ei ole pohmas, vaid selline ma ärgates olengi, eriti kui ma juukseid pole kamminud.
Aga jah, küllap saab korda. Eks ma ootan
Olla haavatud ja nõrk ei ole piinlik!
See näitab, et sa oled ELUS, sul on
tunded.
Ära karda sellest rääkida. Kui mitte
oma sõpradega ja lähedastega, siis
professionaaliga. Tundub, et on
käivitunud lumepalli efekt ja see on
kestnud juba pikemat aega. Palun,
otsi abi! mitte paha pärast ei ütle
seda, vaid tõesti murelikuks teeb see
kõik…. ja seda sa PEAD tegema,
erinevalt koristamisest, mis on
täiesti teisejärguline…. kasvõi
Mari ja Kardo pärast.
Ole tubli ja saa korda!
Aitäh, ma juba proovin sellega tegeleda. Siin keegi juba ühe kohasoovituse tegi, kirjutasin sinna.
Ausalt, tõesti ei paistnud välja, et sa nii ummikus omadega oleksid. Hea, et said selle välja öelda, ehk on natuke kergem. Ma ei taha
kõlada nagu järjekordne õlale patsutaja, et kõik saab korda ja kõik möödub, aga see on täiesti inimlik, mida sa tunned ja usu mind,
kõigil on elus selliseid perioode. Iseasi, kes kuidas enda muredega hakkama saab. Sinul on natuke keerulisem, sest sul on avalik
blogi ja su elu on inimeste ette laiali laotatud, aga see ei tähenda, et sul ei oleks õigus vahel koost variseda või nõrk olla. Hea, et sul
on Mari ja inimesed, kelle pärast edasi rabeleda. Ükski langus ei saa lõpmatult kesta. Ole tugev!
Nõustamiseks julgen soovitada Marienthali Psühholoogia Keskust http://www.mppk.ee/et/
Ega imelik on ka halada, kui ma ise tean, et väga paljudel on suuremad probleemid kui mul. Minu omad on nii tühised ja ka vist enamasti minu enda peas kinni, mida ma ikka vingun nende üle onju. Aga aitäh soovituse eest, saatsin neile kirja. Vaatame siis kas saan aja 🙂
See, et teistel on suuremad ja hullemad probleemid, ei tee sinu probleeme väiksemaks ega vähem tähtsamaks. Sinu jaoks on
sinu probleemid ikkagi kõige olulisemad ja suuremad ja nii sa peadki seda võtma. Ja see ei tähenda ka seda, et sa teiste
raskustest ei hooliks 🙂 Maailma parandamine hakkab ka tihtipeale kõigepealt enda sisemuse kordaseadmisest. Usun, et
sinusugune tugeva natuuriga naine leiab lõpuks kõigele lahenduse 🙂
Ära ütle kunagi, et su probleemid on tühised – ei ole! Kellegi probleemid pole tühised. Esimene samm
tervema vaimu suunas peab olema oma probleemide tõdemine, ausalt!
Ning tuhat väikest haigettegevat asja võib viia lihtsalt totaalsesse ummikusse. Me kõik oleme nagu
klaas – sa võid valada ja valada ja valada… aga üks hetk voolab kõik lihtsalt üle ääre.
(ja ausaltöeldes olen mina neid perekooli kommentaare jms lugedes mõelnud, et sinu olukorras ma
ise küll murduks.. või pigem puruneks tuhandeks killuks :()
No lihtsalt mul on selline tunne, et mina halan siin selle pärast, et mul katkes rasedus, aga teisel inimesel jääb 10 aastane minu maja lähedal auto alla ja saab surma. Kelle mure siis suurem on? Kas mitte ei öelda, et hinnata tuleb ikka neid häid asju, mis sul on? Vot ma mõtlengi, et mul ON ju laps ja ma peaks seda hindama, aga see paneb veel suurema rõhu peale, et no kurat, mure üle ei lähe, läheb ainult suuremaks, et miks ma ei oska siis hinnata neid häid asju?!
Raseduse katkemine ongi tegelikult väga.. valus ja kohutav. Eriti, kui laps oodatud oli. Ma
olen ise väga sügava depressiooni all ägisenud ja minu soovitus on see, et lase endal valu
tunda. Ära püüa seda iseenda eest varjata või alkoholiga alla uhtuda, sest niimoodi
tulevad need emotsioonid mingi hetk esile ja siis veel tugevamalt.
Ma ei hakka sulle üldse ajama mingit oi-tahaks-sulle-kohe-kalli-teha juttu ajama, sest esiteks sa vihkad kallistamist ja see ei aita
kuidagi edasi ka, eksole. Aga mul on hea meel, et sa selle kõik kirja panid ja see on juba pool võitu 🙂 edasi saab minna ainult
paremaks. Sa oled ka juba sellel aastal palju head teinud, ära seda unusta. Andmisrõõm tõesti ongi suurem kui saamisrõõm, kuigi
jah, sulle meeldivad ASJAD, ja kõigile (üldiselt) meeldivad asjad, aga noh, see on hoopis teine tera. Mõtle kui palju sulle on elus
juba antud ainuüksi selle näol, et sul on NII SUUR SÜDA, kui seevastu igal teisel perekoolikal tundub see organ üldse puuduvat :/
Tead, mind on päris tihti võrreldud perekoolikatega. Ma ei tea, kas sa mu Malluka FBi jälgid, aga ükspäev näiteks jäi mulle silma üliii naljakas video mingi pardihuultega neiust, kes rääkis negatiivsetest kommentaaridest. Tal olla neid lausa KAKS olnud! Ühesõnaga, minu meelest oli see naljakas, jagasin seda ja siis kohe lennati peale, et ahha, perekoolis sind mõnitada ei võinud, aga sina siin päise päeva ajal mõnitad seda videotegijat. Omast arust ei mõnitanud ma siiski kedagi kurjalt, nii et on ehk siis mingi %, et äkki kõik perekoolikad teevad ka “nalja” 😀 Ah, kes seda teab.
Kirja panemine oli muuseas päris hea lüke jah. Kui keegi mulle mingisuguse psühholoogi kontakti annab ja ta küsib, et ou, mis su mure on siis, siis ma annan talle selle postituse väljaprinditud moel. Jääb seletamine ära 😀
Jaa, ma nägin seda postitust tollest blondist Barbiest ja lugesin kommentaare ka. Paljud kobisesid tõesti, et oled sama õel kui
perekooli käod. Mina ei näe neil asjadel nii dramaatilist sarnasust. Oleks see blond tibi olnud mingi väljamaine tegelane, poleks
ka kellegi olnud ütlemist. Iga päev keegi jagab mingit naljakat juutuubi videot, kus keegi kukub või feilib rämedalt ja on ju
hirmusnaljakas, eks? Aga siis on 99% inimesed ju halvad ja õelad. Ja sa ei öelnud selle blogi-Barbie kohta, et “hahaha, räme
tont, tõmba võlla ennast, maakas” vms, aga perekoolis käod just a’la sellises sõnastuses asju kirja panidki ja siis mõtled küll, et
PÄRISELT on selliseid inimesi olemas või? Samas ma lohutan sind sellega, et seal saavad reaalselt KÕIK sõimu – sõimavad seal
omavahel üksteist, kõiki vähegi tuntud inimesi jne. Masendav koht. Ja tead miks sind veel nii palju on “peedistatud”? Sest sa
paistad tugev välja. Väga tugev. Sellistele harrastele beibeblogijatele ei julgegi keegi niimoodi peale lennata, aga sina oled
väliselt väga tugevana ennast näidanud, aga näed, mis tegelt välja tuleb, eksole. Et Mallukas ei olegi robot, vaid ka inimene. Oh
shit 😀
Eks ma võisin paista jah, sest kui Malluka blogi alguse sai, siis ma vist olingi tugev ja võimas mutt. Muidu öeldakse, et inimesed lähevad vanemana arukamaks ja paremaks, ma siis vastupidi hädisemaks ja nõrgemaks 😀