LAPSED LOTTE MARI JOHANNA

welcome to my life

30. detsember 2015

Kuna ma juba sellest blogist väikestviisi halavihiku tegin, siis ma lihtsalt pean rääkima oma tänasest päevast. Enne tahaks ära mainida, et eilsed kommentaarid ja kirjad olid nii julgustavad. Et ma polegi ainukene “imelik”, kes nii tunneb, kellel on samad mõtted ja tundsin ka seda, et ehk tõesti ei ole minu mure nii tühine, kui ta mind nii hirmsasti sööb. Ma justkui ütlesin endale, et tavai, vähemalt sul on nüüd aeg kirjas ja nüüd kohe varsti on kõik korras. Eile õhtul veel voodis mõtlesin, et huvitav mitu korda ma pean arsti juures käima, et jälle normaalne olla. “Normaalne”.

Korraks tuli isegi väike ärevus, et mis siis kui mulle öeldakse, et kuule sul pole mitte midagi viga, mine rahus koju. Või siis öeldakse, et issand jumal, sa oled puhta sooda, sind tuleb kohe hullumajja pista.

Tänase päeva jooksul olen ma mingi kolm korda mõelnud, et ega sellel hullarielul ka midagi häda oleks. Saaks rahumeeli puhata ja mitte keegi ei tahaks minult mitte midagi.

Ärkasin ma teotahet täis olles. Ma pidin tegema kaks kõnet Naistelehe jaoks ja kuna tuleb jälle pidustusteaeg, siis on täna viimane päev seda teha. Ma natukene mõtlesin küll, et äkki ma ikkagi… ei teeks seda. Aga see tundus natukene tobe, sest ma olin juba selle kohustuse endale võtnud ja nagu öeldud, tegemist oli kahe väikse kõnega, mis pole sugugi keerulised.

Frustratsioon hakkas juba sellega, kui Mari keeldus söömast kõike, mida ma talle hommikusöögiks pakkusin. See tähendab, et vastu ta pakutu võttis, aga siis sülitas maha, kust Lotte selle ära sõi ja tänutäheks sinna samma kohe kuses. Kuidas ma hakkan tööd tegema, kui mu laps nälgas on?

Mõne aja pärast ma loobusin. Olgu siis nälgas, kui tahab, mida ma ikka hädaga ära teha saan. Lihtsalt ainult vaikselt see veendumus, et ma ikka pean megasitt ema olema, kui ma ei suuda isegi sööki lapsele sisse saada, süvenes veelgi. Selle peale sain ühe meili paari töökohustusega Cherry jaoks. Imelikul kombel oli üks nendest asi, mida ma juba eile tegin. Tsekkisin üle ja… naiss. Ma polnud eile mitte midagi oma tehtust seivinud, seega pidin ma ühte nüri tööd kaks korda tegema. Ei tasu vist mainida, et ma olin valmis juba nutma hakkama, kui mulle meenus, et tegelikult pean ma lisaks Cherry ja Naistelehe asjadele veel lõhesuppi keetma, uueks aastaks kodu ära koristama, Marile ikka midagi sisse söötma, Lottele õpetama, et ei maksa iga jumala sekund mulle tuppa kuseda, ennast pesema, vastama KAHEKÜMNE VIIELE E- MAILILE ja… Siis helises mul telefon ja ma lülitasin selle välja. Issand, kes see veel on ja MIDA TA MINUST TAHAB?!

Hingan sisse, hingan välja. Millestki tuleb alustada. Lülitan telefoni sisse.

Helistan Reet Linnale. Noh, töövärgid. On vaja küsida paar küssi. Mari kukub diivanilt ja röögib nutta. Lotte haugub ja kuseb samaaegselt. Mari võtab nuttes küünla ja viskab selle klaasümbrise klirisedes vastu maad. “Oh, mul siin… juhtus,” puterdan ma Reedale telefonitorusse ja tõstan Mari diivanile, panen 3 sekundiga arvutist Masha mängima, viskan Lotte õue ja siis Reedaga edasi lobisedes koristan ma ühe käega koerakust ja klaasikilde.

Act cool, act cool…

Okei, kõne tehtud, vaja see kirja panna, aga nüüd istub Mari mu arvutis. Mida teha? Telekast multikad mängima, peas vasardab kogu aeg mõte, kui “imeline” ema ma ikka olen, et ma oma lapsele ainult multikaid näitan, ise samal ajal muid asju tehes. Mari muidugi ei taha teleka mashat ja karu, ta tahab arvuti mashat ja karu. Pettumusest röögib ta mulle täiega kõrva ja loobib kõike, mis pihku satub. Mina üritan aga elu eest Reeda juttu kirja panna, enne kui see meelest läheb. Pinge, pinge, pinge.

Ühel hetkel sain jutu kirja, tegin veel paar kõnet ja siis hakkas süütunne jälle närima. Vaene Mari, ema temaga ei tegele. Koristasin siis maast jälle 5578 kuseliku ära ja panin teleka kinni, arvuti lauale ja panin Mariga klotse kokku ja joonistasin. Siis hakkas omakorda jälle süütunne närima. Mul ju Cherry asjad tegemata. Mis seal ikka, jätsin Mari oma klotsidega ja hakkasin eile tehtud tööd uuesti tegema.

Kui see valmis sai, proovisin ma jälle Marile süüa sisse toppida. Kasutu. Ei taha.

Oota, ma pidin suppi tegema? Cherry blogisse postituse kirjutama? Ma näen, et Apollost kirjutatakse sajandat korda, et miks ma ei ole juba bloginud nende raamatust “Oskar ja asjad”. Miks?! Miks ma midagi teinud ei ole?!

Leban diivanile ja tõmban ennast kerra. Sain seal niimoodi vedeledes olla umbes kolm sekundit, kui kuulsin jälle klirinat. Seekord oli Mari kolme sekundiga kätte saanud mingi tassi, mille ta kenasti maha viskas. Tormasin sinna nagu tornaado ja röökisin nagu mingi hullumeelne oma lapse peale, et nii ei tehta, nii pole ilus asju visata, see on AI AI MARI, SEE ON AI AI!!!!!!

Mari suu vajus alla nagu kõver kapsaraud ja ta puhkes jälle südantlõhestavalt nutma. Jah, ma nutaks ka, kui mu ema selline psühhopaat oleks.

Nüüd tunnen ma ennast loomulikult jälle nagu suur hunnik sitta. Absull kõiges, mida ma teen, olen ma suur hunnik sitta. Mu kodu haiseb nagu koerakusi ja vingugaas. Mul pole mingit suppi. Mul on veel sada asja tegemata ja ma olen hullumas. Õnneks tuli ema appi ja viis mu anumise peale Mari endaga kaasa.

Peaks nüüd nagu lihtsam olema, aga nüüd ma tunnen ennast jälle nagu sitt ema.

Fakk, miks ma millegagi hakkama ei saa?!?!?

Ma nüüd siis… teen midagi. Fingers crossed, et mitte enekaaat. (Nali). (Või kas oli).

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

84 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply mrl 31. detsember 2015 at 17:54

    Kui laps veel väheke kasvab, läheb kergemaks, ma luban
    ? mäletan ka, kuiii raske oli sellises vanuses lapsega. Sõi
    närvid ära ja samas olid endal süümekad… Aga läks üle!
    ?

  • Reply M. 31. detsember 2015 at 10:27

    No kui “naljatada” siis Kardo on
    arvatavasti peale tööd hõivatud oma
    lahedas mängutoas uue Xboxiga
    mängimisega, mida Mallukas ise talle
    kinkis ;) samas iga blogilugeja ju
    teab, et Kardo on Mariga tegelenud
    küll ja veel kas või kõikidel Malluka
    ära oldud pidude ajal jne (jõulude
    ajalgi oli ju mainitud, et Mallukas
    käis Triinu suvilas aga ei olnud
    mainitud, et Kardo ja Mari ka kaasas
    oleksid käinud). Seega päris nii ei
    saaks öelda, et Kardo ei tee midagi :)
    Aga kui tõsiselt rääkida siis mul on
    hea meel, et otsisid abi ja loodan,
    et selle ka sealt saad! :)

    • Reply M. 31. detsember 2015 at 10:30

      Ja Marist veel nii palju, et kuna ta
      sul lasteaias ei käi ja lugedes jääb
      mulje, et sa ei võta teda ka kuskile
      mujalegi kaasa (nt külas või kohvikus
      millal viimati käisite koos?) siis ta
      ei õpigi niiöelda õiget käitumist
      selgeks! Kodus on tal turvaline,
      kodus on tal kõik lubatud. Vii Mari
      külla, las kuskil teises
      keskkonnaskeegi teine keelab teda
      vajadusel (katsu üle olla :D ), vii
      teda kohvikusse seleta kuidas käituma
      peab jne. Kõik sellised väljaskäigud
      ka õpetavad kodust last! Samuti
      võiksite käia kuskil väikelaste
      huvikoolis (no nagu on need
      muusikaringid jne), et ta seal teiste
      reeglite, õpetajate ja lastega kokku
      puutuks! See kodus istumine on
      kuidagi liiga mugavaks läinud teil :)

      • Reply Mallukas 31. detsember 2015 at 10:34

        Külas oleme Mariga käinud küll, aga kohvikus on konkreetselt võimatu olla, sest ta lihtsalt jookseb minema. Kergem on oma saiakesed kaasa osta :D

        • Reply Britta 31. detsember 2015 at 13:37

          Kergem, kergem … Ei tahaks sulle praeguses olukorras distsipliinist ja pingutustest rääkida, neiks ei ole sul lihtsalt kaua
          j6udu olnud, aga paraku läheb ajapikku järjest keerulisemaks väike p6rguline tasakaalukalt käituma saada.
          Sul on muidugi praegu nii kergem, aga Maril on raskem hiljem teiste keskel hakkama saada.

          Olen ise burn-out’is olnud, mäletan liigagi hästi. Ka siis, kui m6nel päeval on justkui k6ik korra, v6tab siiski aega, et
          elur66m ja enesekindlus tagasi tuleks (ja jääks).

          Loodan, et saad abi. Ja ravi pooleli ei jäta, kui pisutki parem hakkab.

    • Reply Mallukas 31. detsember 2015 at 10:35

      Kardo mängis eile teist korda oma uut xboxi, ta teeb seda ikka siis kui Mari magab ja pmst oma unetundide arvelt. Seda pole vaja karta, et mina nüüd pean rügama ja Kardo muudkui mängib :D

  • Reply Tessy 31. detsember 2015 at 07:09

    Aga mis see Mari siis teeb, et kohe kasvatamatu ja ülekäte läinud? täitsa tavaline 2-aastane ju :D

  • Reply Muki 31. detsember 2015 at 03:05

    Aga pane see depressiooni tekitav
    Mari siis lastekodusse, kui sa tema
    lasteaeda viimiseks hommikuti üles
    ärgata ei viitsi. Sest ega isad
    ometigi – hoidku taevas selle eest! –
    ei saa ju lapsi lasteaeda viia. Isad
    käivad ju tööl.
    Lasteaed teeks elu sinu jaoks
    lihtsamaks, samas õpetaks lapsele ka
    pisut distsipliini. Hetke seisuga
    tundub küll, et oled lasknud lapse
    nii üle pea kasvada, et ise sa seda
    suppi enam omal jõul ära ei söö.
    Kui depressioon on elujõu ja – mõtte
    täiesti ära söönud, siis taastumine
    võtab päris pikalt aega. Ning kui
    midagi igapäevaelus ei muutu, siis
    tuleb pärast antidepressandikuuri see
    depressioon jälle tagasi. Sest elus
    on midagi, mis tekitab alateadvuses
    rahulolematust, ja see muudkui närib
    ja närib, kuniks jälle kõik
    ümberringi tundub sama must kui enne,
    vaat et mustemgi.
    PS. Mari lastekodusse andmise jutt
    oli nali. Halb nali. Ilmselgelt ma ei
    soovi Marile lastekodusaatust ega
    mingilgi viisil halba, aga tema
    kasvatamatus ületab juba igasugused
    piirid. Kui sa ise asjadega hakkama
    ei saa, otsi reaalset abi.
    Lastekollektiiv võib just seesama
    päästev õlekõrs olla. Aga selleks on
    vaja laps sinna hommikuti viia.
    Sorry, kui kõlan järsult, aga ving ja
    hala ei tekita minus kaastunnet.
    Sulle siiski soovin ainult head,
    mitte halba.

    • Reply Annika 31. detsember 2015 at 09:43

      Tohoh, nüüd Sa räägid nagu Mari tuleks jalamaid mõnda raskestikasvatatavate laste asutusse panna :D Tavaline 2-3 aastane, pole
      tal häda ühtigi :D

    • Reply Mallukas 31. detsember 2015 at 10:38

      Hmm. Ma ei ütleks, et Mari “nii kasvatamatu” on, et ma elada ei saaks. Minu toodud näide oli konkreetselt eilse päeva üks väike osa, kus kõik asjad jooksid kokku. Kas ta poleks pidanud nutma, kui ta kukkus? Loomulikult ärritas teda see, et ma olen telefonis, räägin, temaga ei tegele. Selle peale ta tahtiski telefoni ära kahmata. Loogiline ju.

      90% ajast on Mari musterlapse näidis. Laob klotsidest torni, ehitab legodega, sõidab oma nukuvankriga ringi, mängib koeraga, tuleb kaissu jne. Nutmine ja jonn tekib üldiselt ikka enne uneaega või kui lihtsalt miskipärast on paha tuju. Pigem ma loen siin teiste blogisid ja mõtlen, et kuidas jumal nad veel elus on, kui kogu aeg kirjeldatakse, et laps nutab ja jonnib. Mari seda siiski üldiselt ei tee ja seega ma siiski teda kirikuukse taha viima ei hakkaks hea meelega :D

  • Reply J 31. detsember 2015 at 00:32

    Luba ma tulen su koerajalutajaks. Lapsehoidja võin ka
    olla senikaua, kui Marike minuga aega veeta soovib ?

    • Reply Mallukas 31. detsember 2015 at 10:39

      Hakka aga tulema siis :D

  • Reply Mariliis 31. detsember 2015 at 00:07

    Kui ikka päriselt abi vaja siis kirjuta :) Kolisin just siia Männiku metsatukka peaaegu, et naabriks.

    • Reply Mallukas 31. detsember 2015 at 10:39

      Päriselt või? Kirjuta mulle plz fbi!

  • Reply Lonni 30. detsember 2015 at 23:23

    Chill, sul on pesuehtsad läbipõlemise sümptomid. Kui saad abi ja väikese kuuri antideprekaid, siis saad ennast taas paika. Pane see
    paganama blogi kinni ja puhka natuke, saada seenele need apollod, nii võib ath saada ju.

    • Reply Mallukas 31. detsember 2015 at 10:39

      Homsest panengi pillid kotti, täna veel jauran siin :D

  • Reply A. 30. detsember 2015 at 21:23

    Te ju viisite vahepeal Mari lasteaeda ja talle isegi meeldis seal, mis sellest saanud on ?
    Sinu viimaseid postitusi lugedes on selline tunne nagu oleksid üksikema, kus on Kardo kohustused ? Tulgu töölt koju ja hakaku
    süüa tegema/koristama ?
    See, et sa saad kodunt tööd teha ei tähenda, et sa pead kõik kodu sisesed tööd lisaks tegema – mis loll arusaam see selline on ?
    Koeraga peab tõesti iga tunni tagant väljas käima, see et sa ta uksest välja viskad ei anna sulle midagi või kui ta sul tõesti iga paari
    minuti tagant – nagu ma välja loen põrandale kuseb, siis võib olla põiepõletik vms.
    Mari kohta, kuna mul last pole, siis ma ei soovi ka kommenteerida aga juba see, kui sa õpetasid talle paberit rebima ja ta peale
    seda hakkas raamatuid lõhkuma – jahm …. Oleks vast ammu aeg piirid paika seada.

    • Reply Mallukas 31. detsember 2015 at 10:44

      Kardo on ikka siinsamas. Ma loodan, et ma vale muljet pole jätnud, sest ega Kardo ei käsi mul ju koristada või süüa teha. Kui mina pole süüa teinud, siis teebki tema ja ongi kõik. Asi on aga selles, et süüa mulle meeldib nii väga teha, et on saanud kuidagi rutiiniks, et kui Kardo töölt tuleb, siis võtab tema Mari üle ja mina hakkan köögis MKR’i vaadates kokkama. Nn “minu aeg” samal ajal kui need kahekesti siin ringi jooksevad ja mängivad.

      Minu arusaam pole ka see, et kui ma teen kodust tööd, et siis ma PEAN koristama. Aga kui ma juba olen siin laga sees, siis tekib see pinge, et krt, peaks.

      Muuseas, naljakal kombel on mõnikord nii, et Kardo tuleb töölt ja hakkab koristama ja siis ma vingun, et mhhh, miks sa tuulad ringi, tule parem diivanile kaisutama :D

      • Reply A. 31. detsember 2015 at 17:37

        Hea kui asjad nii, lihtsalt viimasel ajal on jäänud nagu mulje, et sina pead nii lapsi-loomi kantseldama, tööd tegema,
        koristama, kokkama, poes käima jms ning Kardo tegudest polegi muud juttu, kui et talle meeldib Xbox :D. Loodan siiralt, et
        uus aasta tuleb sulle kordades parem, kui möödunud 365 päeva !!!! ( – pulmapäev jms :D )

  • Reply A. 30. detsember 2015 at 21:07

    Kõik lapsed ei sobi lastehoidu, eriti
    raske on neil, kellel on kõne
    hilistumine. Minu laps läks peale
    kolme lasteaeda ja alguses oli ikka
    väga raske. Lõpuks sain käia temaga
    seal koos mängimas, suhteid silumas.
    Teised lapsed ju suhtlesid omavahel,
    aga minu lapsega tekkisid konfliktid,
    sest keegi ei saanud temast aru. Ja
    kui pole sõnu, siis räägivad käed.
    Seega, pigem otsi talle mõni
    lapsehoidja(sõbranna, noorem sugulane
    jne), kes paar tundi teda hoiaks ja
    sina saad teises toas tööd teha. Ämm
    on sul lähedal, aga see peaks olema
    regulaarsem. Lisaks oleks su laps
    lastehoius suure tõenäosusega
    pidevalt haige, et ma väga ei usu
    sellesse. Seega ära tunne ennast
    halvasti, minu laps oli ka kolmeni
    kodus. Ja kuna ma olen kõne
    hilistumisega veidi kursis, siis
    lastehoidu ei soovitagi. Pigem
    mängutoad jne, kus saad ise ka olla
    ja teda teistega mängima õpetada.
    Sõnad tulevad äkki, logopeedi juures
    võid ka ära käia, ega see paha ei
    tee. Koerale pane ajalehed maha ja
    õpeta sinna pissile, saab suuremaks,
    siis saab ise ka aru, et õues tuleb
    käia. Kuidas sa lapse kõrvalt temaga
    ikka kogu aeg õue lendad. Ja suur
    puur on hea mõte, nad võtavad seda
    nagu pesa ja paljudele sobib- hea
    rahunemispaik, kui muutub
    ülemeelikuks. Muus osas võta lihtsalt
    kohustusi vähemaks, küsi lähedastelt
    abi ja mõned leebed rahustid ei teeks
    ka paha. Ma tean küll seda tunnet, et
    sinu ümber on kaos, aga lebad vaid
    voodis ja tahad magada. Kuigi
    mõistusega saad aru, et asi läheb
    ajaga aina hullemaks. Tegutsemine
    vajab suuremat sorti enesesundi ja
    igaüks ei tea seda tunnet. See on
    sama, et kas on lihtsalt peavalu või
    migreen. Kes pole migreeni tundnud,
    see ei tea millest jutt.
    Depressiooniga on sama. On vahe, et
    kas lihtsalt on tuju paha või kogu
    aeg on paha.

    • Reply Mallukas 31. detsember 2015 at 10:45

      Aitäh heade mõtete eest!

  • Reply Piret 30. detsember 2015 at 20:32

    Jah…
    Tundub, nagu peaksid just (ja ainult!) sina kõigega seal majas hakkama saama…
    Sa teenid raha (enamuse pere eelarvest) ja rabeled mitmes kohas korraga (cherry, blogi, naisteleht), sa oled päevad läbi
    lapsega kodus (või teeb seda ämm, kui sina parajasti ei saa..), sa koristad, sa teed süüa, sa hoolitsed loomade eest (päris
    treenimiseks seda koera uksest välja viskamist ilmselt pidada ei saa), pesed riideid, hangid koju vajaminevaid asju… Tundub
    ebaõiglane, et Kardo rahumeeli lihtsalt tööl käib ja õhtuti ainult natuke sellest kõigest osa saab, millega sina päevad läbi
    rabeled. Mingid vastutused võivad muidugi peres ära jagatud olla, a la üks hoolitseb kodu eest ja teine vaatab rohkem seda,
    kust raha tuleb… Aga teie peres tundub, et kõik püksid on sinu jalas… :( Kujutan millegipärast väga elavalt ette seda, kuidas sa
    oled olnud terve päev hullumas kõige all ja siis tuleb Kardo koju ja ütleb: chill, mallu, kõik on täiega cool noh! võta vabalt! :D

    Aga muidu… Sind aitaks ilmselt väga palju aja planeerimine (iseasi, kas sa seda suudad… plaanist kinni pidada…), sest sinu moodi
    kõigega samal ajal tegelemine ei taga mitte milleski kvaliteeti, kõik läheb sassi, unustad ära, teed vigu, lähed närvi, lubad liiga
    palju (endale ja teistele), sest ei suuda arvestada oma ressursse jne jne jne. Õpi planeerima! :-)

    • Reply Mallukas 31. detsember 2015 at 10:47

      Oi Piretike, mulle jälle tundub Kardot vaadates, et mina ei tee mitte midagi ja tema ainult rügab. Kui veel aias toimetada sai, siis oli Kardo see, kes siin niitis, riisus, aeda koristas. Samuti paneb ka tema pesu pesema ja kuivama, teeb vajadusel süüa, mängib Mariga, käib temaga mänguväljakul, parandab asju ja muud säärast. Ei ole sugugi nii, et see oleks minu kohustus kõik. Ma kuidagi ise kahman selle endale kohustuseks, sest ideaalis tahaks ma seda, et kui Kardo ka töölt jõuab, et siis saame koos lihtsalt puhata ja mängida, et ei oleks nii, et üks peab hakkama süüa tegema ja teine koristama ja siis veel seal vahepeal lapsega tegelema. Siis ma enne tema tulekut panengi endale kogu selle koorma, et krt, tahaks valmis saada enne.

  • Reply Tessy 30. detsember 2015 at 19:43

    kas mees ei saa mõnda kohustust enda peale võtta, nt koera treenida? koristada? kasvõi selle jõulusea panni vannist ära pesta, et
    see sind ei ärritaks?

    • Reply Mallukas 31. detsember 2015 at 10:47

      Ma muuseas selle seapanni jätsin talle pesemiseks, aga eile kogemata pesin ikka ise ära :(

  • Reply Alli Kass 30. detsember 2015 at 19:37

    Lingi siin postituses Oskar ja asjad ära ning
    Apollo ära. Siis ongi nagu kirjutatud sellest. No
    vähemalt natuke. Pool rehkendust on ikka
    parem kui nothing.

    Depreka ja muude vaimsete errorite juures on
    üks megahea hetk: see on see eduelamus ja
    võitjatunne, kui sa ükskord sellest läbi tuled ja
    enam katki ei ole. Siis on küll selline tunne, et
    pekki, kui ma juba sellest s***st üle sain, siis
    ma saan elus kõigega hakkama edaspidi.

    • Reply Mallukas 31. detsember 2015 at 10:48

      Hea mõte, siis nad vähemalt loevad, et ma olen hulluks läinud ja ehk enam ei paina inimest!

      Aga selle teise osa suhtes, oiiii kuidas tahaks, et see hetk käes oleks. Noh, et saakski öelda endale, et püha jeerum, ma võiks nüüd KÕIKE teha!

  • Reply K. 30. detsember 2015 at 19:24

    Mulle tundub, et see kodus töötamine ongi see, mis ajab kõik sassi.
    Kui ei ole keskkonda, kus saad ühele asjale korraga keskenduda, ei saagi midagi head sellest tulla ja pea on laiali otsas.

    Mul on mees, 3-aastane laps ja 8-kuune koer.
    Vahepeal oli mul võimalus 1 päev nädalas kodus töötada ja tead, need päevad olid nii stressirohked, et ma otsustasin, et ei, nii
    ei saa. Loomulikult ju väike laps tahab tähelepanu, söötmist, magama panemist, õues jalutamist, lisaks jälgida, mida nad
    koeraga teevad ja tegelikult oli ikka nii, et töö tegemiseni jõudsin siis, kui mees koju jõudis.

    Ja oligi nii, et otsustasin ikka nii, et tööpäeval ongi töörutiin: hommikul laps lasteaeda, ise tööle ja kui töölt tulen, olengi pere
    jaoks ja mul on palju rohkem energiat. Käime siis koos perega jalutamas, mängime jne.

    Mõtle sellele :)

  • Reply h 30. detsember 2015 at 18:52

    https://www.youtube.com/watch?v=EUm-vAOmV1o

    sina ja su tegemised nali:D:P

    ja see ka..
    https://www.youtube.com/watch?v=w0ffwDYo00Q
    naer on hea :D

  • Reply Pille 30. detsember 2015 at 18:36

    Ma ei kujuta ettegi, kui halb päev
    sul võib olla, aga kui mul on halb
    päev , siis naerutan end selliste
    lollide asjadega nagu nt see:
    http://www.buzzfeed.com/daves4/people-who-are-having-a-worse-day-than-you#.hpk8Jb1g1D

  • Reply h 30. detsember 2015 at 18:26

    sul on iga teine sõna si.t

    sa pead alustama iseendast, sa pead väärtustama ennast ja siis teisi. pead olema elurõõmsam kuidagi käi arstil räägi mehega
    jne

    kirjuta ise endale wordpadi mis sa soovid, mis sa oled korda saatnud head jms. siis näed et sa polegi nii halb või pane list mida
    sa soovid või mida sa tegema pead.

    treeni koera, et tuppa ei tohi pissida nina sisse ja käi õues.
    õpeta marit, mida tohib mida mitte.
    puhka.
    kui sa ei jaksa töötada, siis ole lapsega kodus, küll te hakkama saate.
    või lasel ämmal aidata või teistel.

    sai ole paha, kui sa kohe kõike ei jõua tee ükshaaval. üks ülesanne korraga. las teised aitavad, sul pole ju sadant kätt.

    ning võibolla see abielu, mees, laps, töö kõik kasvab sulle üle pea. äkki sa tahad olla ikka hinges üksi noor vaba hing.. aga suured
    kohustused kasvavad üle pea või tahad olla ideaalne aga välja kukub nagu alati. :D
    proovi kuidagi kuskilt otsast
    mõtle et oled hea tubli.
    sul on mees kõrval, loomad, laps, elamine, tervis, jne. v.a mõtted on sul negatiivsed ja hingevalu
    tee postitus oma kordaminekutest, pulm, aitamised lastekodu vms lastele jms
    sul on poksikotti vaja või jooksmas käia nt et mured nurka :D
    kaua võib:D
    ja ära üle mõtle.
    head vana lõppu ja paremat uue algust.
    pane blogi kinni paariks kuuks ja tule uuena tervemana tagasi :))
    p a i

  • Reply Tsein 30. detsember 2015 at 18:09

    Mariann – ausalt! Sa ei jõua iseendaga enam hakkama saada,
    kui Sa midagi samm – sammult tegema ei hakka. Kõigepealt –
    pane Mari hoidu! Ta peab sotsialiseeruma, õppima vahet
    tegema õigel ja valel. Ta peaks ka vaikselt hakkama sõnu
    ütlema. Kui ta Sul seal kodus koguaeg on, siis on ka tema varsti
    õnnetu ja muserdatud, nagu Sina oled! Temast võib lõpuks
    saada ATH laps. See on tänapäeva laste haigus (vt http://www.ath.ee).
    Ja Lotte – iga kord, kui ta pissib tuppa, suru ta koonupidi sinna
    loiku ja ütle konkreetse ja selge häälega “Ei!”. Ning siis saadad
    ta kas õue või õpetad talle selgeks, kus on tema koht. Kodu
    korrashoidmisega soovitan Sul siiski kaks korda nädalas
    kasutada koduabilise teenust (vt http://www.kodukoristus.ee või leia
    internetikuulutuste kaudu õige inimene). Kiidan Sind selle eest,
    et Sa enda melanhooliale abi otsid – väga tubli! Aga siiski –
    mõtle palun selle kõige üle, mis kirjutasin. Tuleksin ja aitaksin
    Sind hea meelega ise, aga kahjuks olen Sinust kaugel. Siiski
    usun Sinusse ja tean, et Sa oled tugev naine ning saad
    hakkama! :)
    P.S – Ütlen ka ära, et mul on koer, kass, laps ja ka töötan.
    Koristamine nong söögitegemine on minu kireks (aga see ei ole
    hetkel teema) :) Niisama arvamusliider ei ole, ikka jagan omasid
    kogemusi ja tähelepanekuid.

  • Reply Pirx 30. detsember 2015 at 17:34

    Tundub jah, et sul veits kohustused ülepeakaela kasvanud. Süüdistada pole siin mõtet ei ennast ega teisi, tuleb lihtsalt
    muutusi teha. Aga jah, selle vast pead enda jaoks ära otsustama, kas oled lapsega kodune või käid tööl (isegi kui see töö käib
    koduseinte vahel). Jah loomulikult saab ka kõike korraga teha, aga paratamatult keegi selleläbi pisut ikkagi kannatab.
    Niimoodi kõike pooles vinnas tehes, ilmselt head suppi ei saa. Aga kõige selle juures on maruhea, et sa tegelikult ise aru
    saad ja tunnstad, et ikka jummala pekkis on kõik, sest nüüd saad minna ja peeglisse vaadata ja öelda omale, et sa ei ole selle
    olukorraga rahul ja hakata mõtlema sellele, kuidas saaks teisiti. Küll sa suudad ennast kokku võtta, sa oled ju alati kange
    mutt olnud, mis siis, et hetkel veidi rabas omadega, ei ole see kange mutt ju tegelikult kuskile kadunud. Meelita ta uuesti
    välja :) Jõudu sulle.

    • Reply Mallukas 31. detsember 2015 at 10:50

      Aitäh, eks uuuel aastal uue hooga!

  • Reply T 30. detsember 2015 at 17:30

    Sellessuhtes et kõigil on kiiremaid perioode
    elus, kui mul on suuremad koristus päevad ja
    asjaajamisi palju siis on minu lapsel ka multika
    päev. Sellel päeval olen ma välja lülitatud
    arvutist ja üleüldse netist ja ülejäänud asjad
    kirjutan tahvlile ja kriipsutan maha kui tehtud.
    Koristan tavaliselt siis kui laps magab. Mul on
    päevi kus ma ei saa lapsega tegeleda ja ta
    vaatab multikaid aga enam ammu ei tekita see
    süümekaid, laps peab juba varakult õppima et
    elus on veel palju teisi kohustusi kui
    lõbutsemine ja mängimine. Mul on sellevõrra
    lihtsam et lapsele on selgeks õpetatud maast
    madalast saati mida on ok teha mida mitte, 2
    aasta 10 kuune saab väga ilusti aru. Ja koera
    ma saadaks enamus päevaks õue, pausidega
    muidugi, pool h toas pool h õues kordamööda,
    kutsikatele üldiselt meeldib väljas ju. Edu sulle
    sinna :)

    • Reply T 30. detsember 2015 at 17:33

      Ja veel, olen ka olnud kunagi sasipuntras
      planeerimatuse tõttu, palderjan aitas väga
      hästi ja kappidele lukud ette ning asjad kõik
      kõrgele et poleks lapsel pahandus materjali.
      Hiljem ehitasime lae alla riiulid :)

  • Reply ritsik 30. detsember 2015 at 17:19

    Kui peas on segadus ja hing on liimist lahti, kandub see üle ka
    elamisse ja igapäevased tööd- tegemised võtavad tavalisest
    rohkem energiat. Kodu, töö ja laste üheaegse
    mänedžeerimise oskus tuleb aastatega.
    Mõned nipid: alusta päeva õueminekuga, värske õhk ja
    liikumine teevad virgeks, laps väsitab end lõunauneks, koer
    pissib end tühjaks.
    Vaimset tööd saab teha, kui laps magab. Ja lapsele mõjub kah
    kindel päevaplaan hästi.
    . Kodutööde hulka aitab kontrolli all hoida väike nimekiri a la
    täna pesen pesu ja keedan suppi, homme sööme sama suppi ja
    mul on aega nt tolmu imeda. Ja pole hullu, kui iga päev ei
    jaksa, ära ole kuri endaga. Inimsuhted ja su enda vaimne
    tasakaal on tähtsamad kui tolmurullid?.

  • Reply Mia 30. detsember 2015 at 17:15

    Mulle tundub, et sul on endale seatud väga kõrged ootused, nagu mingi “ideaal-mallu”, kes sa PEAD olema. Ja kui sa sinna ei
    küündi, siis mõtledki, et oled saamatu sitt. Aga see ideaal on sul aetud natsa liiga kõrgeks, sa ei saagi sinna küündida ja see on
    täiesti okei! Mul on ka enda kohta peas mingit kriteeriumid, mida ma pean saavutama/suutma ja kui ei suuda, siis esmamõte on, et
    küll ma olen ikka mõttetu eit, kes millegagi hakkama ei saa. Kusjuures aastaid ma arvasin, et ma ju suhtun endasse ikka positiivselt
    jne, alles mingi hetk sain aru et wtf tegelikult ei suhtu ju nt sellistes olukordades. Nüüd olengi rohkem sellist mõtlemist hakanud
    teadvustama ja üritan seda muuta.
    Kahju, et ma lähemal ei ela, ma ausõna tuleks koristaks sinu juures rõõmuga :D

  • Reply Tupsulotu 30. detsember 2015 at 17:03

    Ära ole enda vastu liialt karm. Kui pead end
    inimliiki kuuluvaks (ilmselgelt onju) siis tea, et
    inimvõimetel on piirid. Kõike ei saagi jõuda
    teha. Mul endal pole nt tööd, loomi, lapsi ega
    midagi säärast. Ikkagi on mul pikk nimekiri
    asjadest mida vaja teha/koristada/remonti
    viia jne. Pole veel täna ühtegi asja suutnud
    teha. Vaat see on laiskus. Nii et kui tuleb pähe
    mõte et sa feilid siis tea et vähemalt 1
    inimene, mina, feilin veel rohkem.

  • Reply Kelly 30. detsember 2015 at 16:51

    Ma tuleks heameelega koristama Sinu juurde, mulle koristada meeldib muideks :D

  • Reply keegi ikka 30. detsember 2015 at 16:39

    Psühhiaatri või psühholoogi juures peab tulemuste nägemiseks käima vähemalt pool aastakest, parem
    aasta :). Aga see pole midagi hullu ja mõjub teraapiliselt.
    Enamik psühhiaatreid ja psühholooge on väga taktitundelised inimesed ja välja ei viska sind keegi:D. Kui
    sa nõustamist vajad, siis seda sa ka saad – lihtsalt kui psühhiaater ei leia, et sul oleks probleem, mis vajab
    temapoolset sekkumist, siis antideprekaid sulle ei kirjutata ja ilmselt suunatakse psühholoogi poole. Ja
    hullarisse on päris keeruline saada. :D

  • Reply C 30. detsember 2015 at 16:34

    Naljakas on su koera kohta lugeda. Ma ei suuda mõista kuidas ta nii
    palju tuppa laseb koguaeg. Ma võtsin ka kevade lõpus koera ja terve
    selle aja jooksul on ta kaks korda tuppa lasnud, needki juhtusid kahel
    esimesel ööl. Päeval ega kunagi hiljem pole ühtegi siseruumi lasnud.
    Käisin lihtsalt väga palju jalutamas ja mängimas temaga õues ja kui ta
    õue häda tegi, siis kiitsin, kui tubli poiss ta ikka on. Ilmselt õppiski nii, et
    õues on hea lasta ja siis on ta tubli. Tööpäevadel on meie peres nii:
    hommikul kell 7 üks pissitiir, kell 15 üks pissitiir, kell 18 umbes kella
    21 välja laseme tal õues olla ja sellise elukorraldusega on kuts väga
    rahul.

  • Reply piuks 30. detsember 2015 at 15:55

    Ma pole teisi kommentaare lugenud, vb kõik kirjutavad sama, aga…

    Sul on:

    väike laps, kes pole veel kaugelti iseseisev

    kutsikast koer

    blogi

    cherry blogi

    Naistelehega mingid tegemised

    mees

    kodu

    sõbrad

    loodad trenni jõuda

    Mitte ükski inimene ei saa kogu selle nimekirjaga suurepäraselt hakkama. See lihtsalt pole võimalik, sest päevas on ainult 24
    tundi, millest kolmandik läheb magamisele (vältimatu).

    Minu arvates pead sa nüüd mingi konkreetse valiku tegema.

    Kutsikas vajab õpetamist. Sa PEAD ta iga natukese aja tagant õue viima, et ta saaks aru, et pissima peab sinna ja mitte tuppa.
    Nii on, ta jutust ei saa aru, ta on koer.

    Nii väike laps ei saa ka veel ise aru, mis ta tegema peab ja kui kodus on sinu tähelepanu mujale kui talle suunatud, siis ta
    nõuabki sinu tähelepanu näiteks asjade purustamisega.

    Kui sa blogid ja teed muud sada töö ja ma ei tea mis asja, siis sul ju reaalselt ei saagi olla aega Marile, koerale, mehele, söögi
    tegemisele ja koristamisele. Tõmba oma kohustuste nimekirjast midagi maha ja ära vaeva ennast sellise süütundega. See on
    nii tuttav tunne ja vahelduseks isegi tore sellist asja kõrvalt “vaadata”, et ma pole ainuke.

    Sa oled väga tubli, lihtsalt praegu oled sa liiga palju kohustusi võtnud ja tegelik aeg peaks praegu veel Mari vanuse tõttu
    kuuluma kodule ja kuna võtsite ka koera, siis paratamatult ka talle, et ka tema käituma õpiks.

  • Reply Marfa 30. detsember 2015 at 15:53

    Loeks nagu enda tavalisest päevast   Ainult et blogimise asemel ma töötlen pilte. Suure vaevaga suudan mingi söögi valmis
    teha, mille üle ise ilgelt uhke olen ja siis…arva ära kes seda ei söö. Laps loomulikult! Mängin lapsega, siis närib süütunne, et töö
    on tegemata ja kliendid ootavad. Teen tööd, siis närib süütunne, et laps tahab ju tegelemist. Noh see süütunne mitte ainult ei
    näri vaid tema rahulolematus minu tegevuse suhtes on kuulda ka naabritele. Aga kui jätaksin töö tegemise ning oleksin
    kodune ema, siis oleks süütunne, et olen mingi kanaema, kelle silmaring aina väheneb ja väheneb ning kes annab mitte midagi
    kasulikku tehes lapsele halba eeskuju. Võta nüüd näpust, mida siis tegema peaks! Niisiis, ma olengi püüdnud leida kuldse
    kesktee: kui laps on ärkvel, koristan, teen süüa, mängin ning kui magab, teen tööd. Aga noh…mu enda uneaja arvelt.

    Ühesõnaga saadan sulle toetavad mõtted, sest sa ei ole nende muredega üksi. See kõik võib tõesti vahel väga frustreeriv olla
    ning hulluks ajada.

    Sinu fotograaf :)

  • Reply Lena 30. detsember 2015 at 15:39

    Miks Mari lasteaias ei käi? Ka kodus töötavate vanemate lapsed voivad olla lasteaias, kus nad pealegi
    opivad sotsiaalset käitumist ja seda, et ei voi teha koike mida heaks arvavad?

    Koerale soovitan puuri osta. See, et see on PUUR, on inimeste mottemaailmas midagi halba. Koera
    jaoks on see tema pesa ja kui uks on kinni siis on tema ülesanne olla seal ja ta tunneb end seal
    turvaliselt. Kuna üldiselt loomad oma pesa ei musta siis iga paari tunni järel saab teda pissitamas käia.
    Loomulikult ei pea ta seal kogu aeg olema, aga näiteks kui sa koristad voi tööd teed.

    Kui sa juba oled stressis, siis ei ole selles midagi halba, kui segavad faktorid mujale paigutada. Sa lausa
    PEAD iseenda jaoks aega leidma, kahju on lugeda juba :(

    • Reply K. 30. detsember 2015 at 19:31

      Puur on tõesti väga hea asi. Just alguses on see ideaalne. Kui kutsika koju tõime, oli juba puur teda ees ootamas. seal olid tema
      mänguasjad, jook, magamisase. Ja esimesest päevast peale üksi olles oli ta puuris. Ei olnud mingit muretsemist, kui ise kodus ära
      olime, et võib pahandust teha. Ja see aitas nii hästi, et ta täpselt ühe loigu ainult tegigi tuppa, vaibale. Muidu oli nii, et terve öö oli
      ilusti pissimata ja puurist otse sülle hommikul ja õue ja ta sai kohe aru, et sinna peab tegema.

  • Reply Ade 30. detsember 2015 at 15:35

    Kutsikat saab õue pissima ikka õpetamisega, mitte võimaluse andmisega. Pead minema temaga õue kaasa ja kiitma taevani
    (võid ka anda maiust koos kiitusega) kui häda teeb. Siis ta õpib seostama, et toas ei kiideta ja maiust ei anta, õues antakse –
    järelikult on kasulikum edaspidi õues pissida. Ta on ju alles pisike tita, kellele sina oled õpetajaks ja teeloojaks. Lisaks heade
    kommete õpetamisele on väga suur tähtsus ka sotsialiseerimisel, mis tähendab, et peaksid teda igal võimalusel igale poole
    kaasa võtma ja talle maailma tutvustama. Kui sellega kohe tegelema ei hakka, võib sul tulevikus olla probleemne koer, kellega
    pole kooselu teps mitte lihtne.

    Loodetavasti ei andnud sulle nüüd põhjust kurvastamiseks juurde, tean, et sul on raske aeg, aga et tulevikus lihtsamaks läheks,
    peab natuke kaasa aitama!

    Jõudu ja jaksu Sulle!

  • Reply Jana 30. detsember 2015 at 15:30

    ma arvan et leidub hullemaid inimesi kui sina nt mu enda venna naise vanemad elavad kahe toalises korteris seapesa sees ühes
    toas kolmetoalise korteri jagu asju sees ning teine tuba on loomade jaoks ja ma ei kujuta ettegi kus nad isegi magavad ja seal pidi
    haisema ka jubedalt mu ema sõnutsi ja junnid ning loigud igal pool olgugi et loomadeks on kass ja koer kui ma ei eksi ning vanema
    venna tütre ema kellest ollakse ammu lahus aga laps elab emaga seal on jänes ja koer (korteris jälle)ning riidehunnikud igal pool ja
    koristamisest võib seal und näha….niiet mallukas ära muretse sa pole ainus kellel elamine segi ja haiseb vaid on sinust kordadeski
    hullemaid sina viitsid koristadagi kui aega leiad aga nemad seda ei tee :) elavadki oma seapesas igapäev ja magavad selle sees :)
    Jõudu sulle ;)

  • Reply Kerttu 30. detsember 2015 at 15:25

    Usu, iga naine, kellel on töö, laps ja loomad samaaegselt, mõistab su hullumist täielikult. Väike mõte siitpoolt. Kui sul on võimalik,
    palka omale keegi appi- koristaja/lapsehoidja/koerajalutaja- muidugi veel parem kui leiaksid selle inimese ühes isikus ;) Las käib
    sul iga päev 3-4 h abis ning sellel ajal saad sa täielikult pühenduda töö tegemisele. Kui sul on ette nähtud konkreetne aeg, millegi
    tegemiseks, siis oled kordades efektiivsem, kui niisama rapsides. Ja pärast saad keskenduda oma lapsele ja ei pea tundma end
    tema ees kuidagi süüdi. Ehk saad selliselt sammukese “normaalsusele” lähemale :) Edu!

  • Reply Jaanika 30. detsember 2015 at 15:24

    Käi koeraga tihedamini väljas, ta alles nii väike ja arvatavasti ei jõua ta kinni hoida. Käi väljas all mõtlen seda, et pane koer rihma
    otsa ja mine jalutama, mitte ära viska teda uksest välja et las saab ise oma asjadega hakkama. :D Igakord kui õue häda teeb anna
    maiust ja kiida teda selle eest. Jah see ei saa selgeks 1 päevaga vaid ikka pikema ajaga. Ja Mari peaksid harjutama ka
    lastehoiu/lasteaiaga, siis on ka aega endale ja oma tööasjadele ja ka koerale. Kõik koeri tuleb sotsialiseerida ja treenida,
    igapäevaselt.

    Ei mõtle seda juttu pahatahtlikult, oman ise põrgulist 4 aastast last ja 1a4 k koera kes meile saabudes oli 8 kuune.

  • Reply Killukene 30. detsember 2015 at 15:16

    Tahaks sulle lihtsalt appi joosta aga võta näpust ei saa. Ära ole nii karm endaga ja ära võrdle end teistega. Sa ei tea mis elu nad
    tegelt elavad ükskõik kuidas asjad välja paistavad.

    Ideaalset ema pole olemas. Mari vajaks oma päeva struktuuri ja mulle tundub et sama vajad ka sina. Pisut rohkem struktuuri
    asjade tegemiseks jne.

    Koristamine tundub nagu hull suur tükk ja isegi mina, kes ma muidu koristamisega täitsa sina peal, vahel mõtlen et OMG ma ei
    suuda, nii palju on teha. Aga tegelt on koristamise, ja üldse kõigi ülesannetega elus nii, et ära mõtle sellest kui suurest tööst.
    Kõik koosneb pisematest ülesannetest ja mõtle pigem nende raamistikus.

    Seega kui koristada vaja siis mõtle mis see kõige pakilisem asi on. Ütle et näiteks nõudepesu. Ja siis sa vaatad seda hunnikut
    ning see tundub üüratu. No problem, mõtle nii… ma pesen nii palju nõusid ära, et kraanikaussi saaks nõusid juurde panna (või
    vajaduselt kraanist vett lasta). Üldiselt kujuneb nii, et kui sa kord aga asjaga alustad siis ei ole selle lõpetamine nii keeruline ja
    asi ei tundu enam nii suur. Kõik kodutööd annab ampsata pisemateks tükkideks ja just seda ma teengi kui mul tunne et kodu
    tahab koristamist kuid jaksu ei ole. Võtan siis selle kõige pakilisema töö ja alustan selle kõige pisemast otsast. Mul muidugi ei
    ole koera ega last – tee postitus selle kohta kuidas koera kodus mitte tuppa pissima õpetada (ehk siis küsi oma lugejatelt nõu ja
    kogemusi kuidas nemad seda teinud on). äkki tuleb mõni hea näpunäide.

    Aga see pisikeste ülesannete asi toimib ka kõige muu juures – töö jne. Mõtle et ok alustan arvuti lahti tegemisest, ok loen
    meilid läbi ja nii samm samult.

    Muidugi struktuur oleks ka hea ja aja jälgimine ka. Kui sul koguaeg muidu süümekad on, siis teades et päev jaguneb teatud
    tundideks ning need on jagatud mõistlikult siis see aitab süümekate vastu. Näiteks päevas leiad 30 minutit koristamiseks, 3*1h
    mariga mängimiseks (või mis iganes see aeg olgu – pole lapsi ei tea!), 2h cherry asjadeks jne… Kui kõik asjad oma õiglase aja sinu
    üldisest ajast saavad siis see aitab veidi vältida seda süümekate tunnet.

    NB! Ära unusta ennast ära ning veiniklaas õhtul ei aita tegelt ausalt ka… Tee alko vaba göägi või chaid. Kuumutatud piim annab
    lisaks heale maitsele ka hea une. Tee endale oma magamamineku rituaal – käi vannis, kuula paar oma lemmik muusikalugu vmi.
    Ma ise armastan ka veini kuid tegelikult on see tõusev trend, et noored emad kodus üksinda pudeleid veini lammutavad. MA ei
    ütle et nii juhtub kuid neid naisi, kes alguses võtavad pokaali, et õhtul lõõgastuda ning lõpuks pokaali et hommikul end kuidagi
    käima saada (sest muu päev on nii kohutav ja ainult see pokaal veini nagu motiveeribki jne) ei ole mitte vähe. See on põhiline
    põhjus miks ma väldin igaõhtuseid alkoholi tarbimisi… lihtsalt ei taha sellele libedale teele sattuda, kus alkoholist saab
    mingisugune päästerõngas ja lõõgastusabivahend. Selleks tuleb leida mingid ohtud viisid.

    Ole tubli ja ära ole nii kriitiline endaga. Ma ei ole küll ema kuid mina ei teeks sulle üleval loetu põhjal mitte ühtegi etteheidet nii
    et ära sa ise ka endale neid tee. Sellega ei tee sa end paremaks emaks.

  • Reply Avr 30. detsember 2015 at 15:12

    Said seast lahti ja võtsid koera.. Issand jumal
    küll. Miks?!? Ma just hoidsin õe koera päeva..
    Õudne. Ma ei taha ühtegi looma- vahest
    mõlgutan kassi mõtet, aga kohe tuleb mõistus
    pähe ja saan aru, et nunnu on ta küll, aga jälle
    LISA KOHUSTUS. Lapsed on juba täiega
    loomade eest kaa! Ja sa veel plaanisid teist
    last..

    Kas sul on mingi psüühiline probleem, et sul
    on vaja palju palju inimesi/loomi/olevusi, et
    nende eest hoolitseda??? Ja siis ägada selle
    koorma alll?! Miks????

    • Reply Avr 30. detsember 2015 at 15:17

      Ja tõesti! Pane laps aeda! Mu laps oli selline,
      et ta nuttis iga hommik 3 nädalat (mis teha-
      tööle pidin minema). Mul olid jubedad
      süümekad. Plaanisin juba tööst loobuda, kui
      järsku käis klõps ja laps läheb hea meelega
      aeda! Vii kasvõi 3-4 päeva vaid ja kuni lõuna
      tudu on tehtud. Saad ise oma asjad teha rahus
      ära. Saab laps tegeleda. Plussss! Lasteaias on
      väga head toidud- sa ei pea ise midagi
      tegema!!!

    • Reply Loviise 30. detsember 2015 at 15:28

      Pane veel paar hüüumärki ja küsimärki, sest need teevad sind ju nii tõsiseltvõetavaks.
      Miks sa viisakas olla ei oska ja hüppad inimesega kellel niigi raske aeg elus?
      Muide sellist sõna nagu “KAA” ei ole olemas :D

  • Reply Liina 30. detsember 2015 at 15:06

    Mul ütlevadka vahepeal närvid üles kui ma üritan mingeid koduseid toimetusi või kasvõi süüa teha lapse kõrvalt. Enamus ajast
    jooksen tal lihtsalt järel ja võtan keelatud asju käest ära. Ja ma ei kujuta ette mis siis saama hakkab kui ma kuu aja pärast ülikooli
    tagasi lähen ja väikese energiajänese kõrvalt veel kooliasju pean tegema.
    Oled liiga palju kohustusi endale võtnud. Raske on tööd teha samal ajal kui pead lapsega tegelema. Ja ära põe nii palju segamini
    maja pärast, sa pole ainuke ;) Ma koristan ära ja laps suudab viie minutiga hullema segaduse teha kui ennem. Nüüd koristan korra
    nädalas suuremalt ja iga päev siis natuke, et päris prahi sisse ära ei upuks. Alguses tõmblesin koguaeg et puhas oleks, et mis muidu
    teised arvavad kui külla tulevad. Aga enamus inimestel on savi :D

  • Reply Pillekas 30. detsember 2015 at 15:03

    Mari on lihtsalt ülimalt ära hellitatud laps, kes nüüd ei saagi aru, et sa tal midagi teha ei luba. Sa ju ise oled tunnistanud, et lased tal
    sigatseda asjadega, peaasi, et ta vait oleks? Kas sa arsti juures tema kõnearenguga oled käinud, mis perearst sellest arvas?
    Koeravõtmine oli muidugi viga, alles sai “seakusi” toast ära kuivada (Milvi ju ka lasi tuppa) kui juba võtsid uue kohustuse juurde.

    Ühesõnaga – laps lastehoidu, blogi kinni ja looma treenima. Ja muidugi võiks hakata lapsele selgeks tegema, et ta ei saa kõike mis
    tahab. See maksab sulle varsti (tegelikult juba maksabki) kurjalt kätte.

    • Reply Mallukas 30. detsember 2015 at 15:04

      Ooo tänks, ma just ei süüdistanudki ennast just nendest asjades!

    • Reply Liina 30. detsember 2015 at 15:14

      Kui kaheaastane pikki lauseid veel ei räägi, ei ole see mingi probleem ja ei pea arsti juurde jooksma.
      Ja kolmekuune kutsikas ei suuda veel nii hästi oma häda kinni hoida, et õnnetusi ei juhtu. Asi on koera füsioloogias ja anatoomias,
      mitte selles, et koer on “treenimata”. Kui poole aastane koer veel tuppa teeb, siis võib alles süüdistada vähest treenitust.

    • Reply Kaidi 30. detsember 2015 at 21:12

      Ma tegelt Pillekaga 200% nõus ;) !

  • Reply E 30. detsember 2015 at 14:59

    Tunnen ennast samamoodi :(

  • Reply M 30. detsember 2015 at 14:57

    Mina soovitaksin Mari hoidu/lasteaeda panna, see võib alguses küll raske olla aga usun, et annab tulemust. Mina ei kujuta ette
    kuidas sellises segaduses, lärmis ja kaoses üldse oma töö- ja koduste asjadega hakkama saada. Võib-olla oledki sellepärast nii
    ummikusse jooksnud omadega, et kuna segavaid faktoreid on koguaeg palju siis ei saa/ei jõua oma asju valmis ja seetõttu
    tahaksidki diivanile kerra tõmmata ja niisama vedeleda.

    • Reply Mallukas 30. detsember 2015 at 15:03

      Mul on tunne, et ega ta enne kolmandat eluaastat sinna lähe :(

      • Reply T 30. detsember 2015 at 17:09

        Proovi ikka lasteaeda ta saada. Kõik siin
        vinguvad mingi kõnehäire üle mis mulle
        kahe silma vahele jäänud, minul oli ka
        mure sellega ja seepärast panin lapse
        lasteaeda ja seal ta õppis oma pudikeeles
        teistega rääkima alguses ja nüüd 2.a 10.k
        vana ja räägib ilusti. Mulle tundus et
        minuga polegi lapsel niiväga millestki
        rääkida aga omaealistega on.

  • Reply Ma 30. detsember 2015 at 14:55

    Kui ma saan Sind kuidagi aidata, siis
    palun anna teada. Delegeeri mulle
    mingi ülesanne, mille minu poolt ära
    tegemine Su elu lihtsamaks teeks. Sul
    on liiga palju kohustusi, Sa lähed
    hulluks niimoodi.

    • Reply Mallukas 30. detsember 2015 at 15:03

      Ära aja mind pillima. Ma pean ikka ise oma asjadega hakkama saama, kui sa just maast koerakust pesta ei taha :D

      • Reply Ma 30. detsember 2015 at 15:12

        Pilli aga, mul pole kahju :D :P
        Pillimine on hea, sest pärast
        korralikku pillimist on pea pisut
        selgem jälle.
        Õnneks ma kust koristada ei saa, sest
        ma olen selleks liiga kaugel :D
        Seega, mõtle mõni selline ülesanne
        mulle välja, mida ma virtuaalselt
        teha saan :D Seniks tantsin siin
        kodus koerakusehaihtumistantsu ja
        loodan, et joppab.

  • Reply Kätlin 30. detsember 2015 at 14:53

    Kasuta kõnesalvestusäppi, siis ei ole probleemi, et midagi ära unustad :) kuula uuesti ja uuesti nii palju kui vaja :) Aga jõudu ja
    jaksu selle kõigega!

    • Reply Mallukas 30. detsember 2015 at 14:58

      Mul isegi on see, aga ei taibanud tööle panna. Aga muidu sain ikka kõik kirja ja olemas on, ei unustanud. Eks see aastaid telefoniintekaid on mind treeninud :)

  • Reply meow 30. detsember 2015 at 14:52

    See, et inimene vajab puhkust ja rahu, ei tee kellestki halba ema. Mind ajaks hoopis see koer hetkel megalt närvi. Ma pole üldse
    koerainimene ka muidugi, õõõh (kassid seevastu on mu suurim armastus :D)

    • Reply Mallukas 30. detsember 2015 at 14:53

      Mul läks vihast silme eest mustaks, kui ta kuses maha, hüppas selle sisse ja siis pani oma käpa mulle NÄKKU. Mmmmm…

      • Reply meow 30. detsember 2015 at 14:54

        Oi krt, ära rohkem räägi :D

        • Reply Mallukas 30. detsember 2015 at 14:57

          Pead külla tulema, siis näed seda õnne ja rõõmu.

          • meow 30. detsember 2015 at 18:12

            Sounds like a plan :D

  • Reply K 30. detsember 2015 at 14:47

    Aga see ei olegi mõeldav, et sa 2 töö kõrvalt veel lapsega tegeleda jõuaksid. See oleks täiesti OK, kui sa Mari lastehoidu või
    lasteaeda viiks osadel päevadel. Sa ei ole halb ema selle pärast, vaid mõistlik ema! Asi ei ole selles, et sina ei saa millegagi
    hakkama, vaid su ootustes iseendale, mis oleksid iga inimese jaoks ületamatud. Sa oled ka inimene, mitte robot, hakka ise ka
    endasse niimoodi suhtuma! Kas sa eeldaksid, et keegi teine jõuaks kõigi nende asjadega korraga tegeleda? Ma ei usu. Ausalt, mina
    oleks ka selles olukorras aru kaotamas.

    • Reply Mallukas 30. detsember 2015 at 14:49

      Ma eeldaks, et teistel inimestel on kodud piisavalt korras, et nad ei pea mingit suurt kraamimist aina tegema. Ja teised on juba eos nii head loomapidajad, et on suutnud kolmekuuse kutsika treenida õue pissima. Ja no need tööasjad on ausalt nii väike vaev, et sellega saaks ka igaüks hakkama. Ja üldse, ma tahaks ennast mättasse lüüa, et ma siin koerte ja laste peale kisan nagu segane.

      • Reply C 30. detsember 2015 at 14:53

        Kuskil pool aastat võib vähemalt see
        tuppakusemine kesta. Ka ülipedantse
        omanikuga. Brace yourself!
        Lisaks, sellise pingega pole ime, et sa end nii
        kehvasti tunned. Põletad läbi end nii :(

        • Reply Skorpaneiu 30. detsember 2015 at 15:09

          No mina ei saa aru, mis kuradi
          poolest aastat te kõik siin jahute,
          et nii kaua laseb koer tuppa? Meie
          võtsime sel suvel endale ka koera
          (polnud veel kahe kuunegi) ja juba
          3ndal päeval sai asi selgeks, et häda
          tuleb õue teha! Nii kui ta ärkas,
          ootasime kuni ära sööb ja siis kohe
          lasime õue ja voilaa… ei mingit
          probleemi tuppa kusemisega enam, sai
          asja nagu naksti selgeks. No
          johhaidii ma tõesti ei saa aru mis
          poolest aastat kõik seletavad. :)

          • Killukene 30. detsember 2015 at 15:22

            Kas on võimalik et loomadega (ja ka koertega) on nii nagu ka inimestega ja lastega… nad on erinevad. Mõni on
            nutikam mõni on nh… pehmelt öeldes loll nagu lauajalg. Mõni on kangem, mõni pehmo. Mul elus mitu kassi olnud –
            kõik isemoodi… vast koertega ka nii.

            Mul hea meel et teil vedas ja saite sellise tubli koera. Olge ise ka õnnelikud selle üle (saite lihtsalt parema
            materjali millega töötada).

      • Reply K 30. detsember 2015 at 14:57

        Vaata nüüd kaine pilguga kõiki kommentaare… Hakkad uskuma, et sul on liiga palju kohustusi ja sa ootad endalt liiga palju? :)

        • Reply Mallukas 30. detsember 2015 at 14:59

          Mulle ikka tundub, et kui ma vaid rohkem pingutaks, siis ma saaks VABALT tehtud :D

      • Reply Triinu 30. detsember 2015 at 15:00

        Ma olen kahe lapse ema, ja käin 8-17 tööl ja muide, mul pole elamine kunagi täitsa korras. Olenemata sellest ,et mul on
        lapsed juba veidi suuremad 4a ja 9 aastane. Nad suudavad sellist segadust kokku teha ,et jube.
        Mind ajab ka sitaks närvi ,et ma ei jõua aga õnneks aitab mees ka koristada ja värki.
        Aga ma olen õppinud elama sellega ,et see elamine ei läigi, vb siis kui mul lapsed vanaema juures vnii aga lihtsalt niisama
        mitte.
        Mind hämmastab alati kui kellegi kodu on väga korras ja siis vingutakse “ui kui sassis mul kodu on ,peaks koristama jälle!” Ja
        siis tõmmatakse tuima näoga ülipuhast vaipa 7 korda veel üle ja põrandad pestakse ka 4 korda jutti:D

        • Reply Mallukas 30. detsember 2015 at 15:02

          Ausalt, ma ei tee siin praegu üldse seda, et mul oleks kõik jube korras ja siin moepärast hõõruks oma vaipa. Mul isegi pole vaipa, sest koer kuses selle ka täis :( Mul on vannitoas kõik asjad Mari poolt kraanikaussi loobitud, vannis on ahjunõu, kus ma jõuludel siga tegin, maas on kusene mopp, pesumasinas on pesu ja uus laar peab sisse minema, kui eelmine kuivama saab. Põrandad tuleb ära pesta, Mari asjad kokku korjata ja.. supp hakkama panna, siis oleksin reel. Aga mida ma teen? Vastan kommidele :D

          • Sannu 30. detsember 2015 at 15:09

            1 asi korraga, mõtle mis kõige kriitilisem on ja tee see ära. Võta endale väiksemad eesmärgid ja kui neid ületad on
            hea tunne.

          • lugeja 30. detsember 2015 at 15:40

            Mariann, usu, ka paljudel
            teistel on kodud sassis ja
            närvid vahetevahel loomade
            ja laste/õdede-vendade jpt
            poolt ÄRA SÖÖDUD.
            Mu õde näiteks ei suutnud
            pool aastat oma tuba korda
            teha, mu kodu on enamus
            ajast sassis ja kellelgi pole
            motivatsiooni, et korda seda
            teha, kui siis aind külaliste
            tulekul. Mu koer lasi ~7 kuud
            tuppa, ja mitte ei pissinud vaid
            ikka kakas ka! Ta näris mu
            neti-, teleka-, fööni-, laadija-
            ja lambijuhtmed läbi,
            tahvelarvuti näris puruks,
            kulmupliiatsi hävitas ja tegi
            absull kõiki lollusi maailmas
            ning hävitas elamist ja ühestki
            keelamisest ja kindlatel
            kellaaegadel väljaskäimistest
            ei hoolinud. Ning need on vaid
            ühed näited mu
            “hullumeelsest” elust.:)
            Ära karda ega mõtle, et ainult
            sul vahepeal “halvasti” läheb,
            ära piina ennast selliste
            mõtetega, see on täiesti ok ja
            kui sul pole muidu kunagi
            niiviisi “halvemini” või
            “raskemini” läinud, siis
            ehmatabki praegu sind see
            ära, et järsku läheb ju kõik
            metsa! Tegelikult feelivad
            sind paljud inimesed ja eks
            igaühe elus need “hullemad”
            ajad tulevad, kellel
            teismelisena, kellel vanaduses
            ja kellel noore lapsevanemana
            nagu sul.:) Ära lase sellistest
            asjadest aastalõppu ja
            pidutsusi häirida, veel enam
            oma igapäevaelu, las ämm
            aitab sind ja sina püüa asja
            rahulikult võtta ning koer
            kohe, kui tuppa laseb, ikka ja
            jälle pahanda natuke ja lase ta
            kohe õue (kas sa pissilappe
            oled ostnud, et ta põrandale ei
            laseks?) Uuest aastat võiksid
            ju ikkagi püüda Mari sokutada
            lastehoidu ja teda ning ennast
            sellega järjepidevalt
            harjutada, ühel hetkel lepite
            sellega mõlemad ning sul on
            kindlalt lihtsam ja ka
            Marimummul saab kindlasti
            lõbus olema.:)
            Ilusat aastalõppu, armas
            Mariann ja ole tubli!!