Nagu ma miljon aastat tagasi rääkisin, siis Apollo saatis mulle sellise toreda raamatu nagu “Oskar ja asjad“. Mulle lasteraamatuid muidu lugeda meeldib küll, aga aeg libises nagu libe kala peost ja kunagi ei leidnud seda hetke, et rahus raamatut lugeda. Ühel kenal päeval, kui me Haapsalusse sõitsime, võtsingi endale autosse lugemiseks just selle kaasa. Ja õigesti tegin. Raamat ei meeldinud muide mitte ainult mulle, vaid ka mu väikevennale, kes muidu suuremat sorti raamatusõber pole. Aga isegi tema neelas raamatu paari päevaga alla ja kiitis kah!
Ühesõnaga raamatust siis ka. Esiteks ei tasu vist isegi mainimist, et ma pole mitte kunagi lugenud Kivirähult ühtegi kehva raamatut, seega ei erinenud ka “Oskar ja asjad” sellest kuigi palju. Raamat räägibki Oskarist, kelle ema läks suveks Ameerikasse õppima ja isa käib samal ajal linnas tööl. Seega toodi Oskar suveks maale vanaema juurde, kus ta enne kunagi vanaemaga kahekesti olnud ei olegi.
Maal on igav. Naabripoistel on omad mängud ja need Oskarit ei huvita. Mis kõige hullem, Oskar unustas ka telefoni linna. Nagu enamik meist, ei tea ka Oskar, mida täpselt ilma telefonita siin elus ette võtta. Nõnda tulebki tal suure igavusega pähe mõte teha endale puutükist mängutelefon, millel osutub olevat imeline võluoskus – sellega saab asjadele helistada.
Päris naljakas on endalgi mõelda, et kuidas minu diivan kurvalt häliseks, kui Mari talle midagi peale ajab. Või kuidas toolid appi karjuks, kui Lotte nende jalgu näriks. Ja mõelda vaid, kui lihtne oleks kadunud asju otsida! Helista ja muudkui korja üles, ei mingit otsimist.
Igatahes pühendab Oskar oma suve asjade aitamisele ja leiab endale sõbraks punase õhupalli. Vot see osa jäi mulle segaseks, kogu see trall selle õhupalli üle, aga muidu oli see üks tore raamat, mida on kindlasti naljakas lugeda nii lapsel, kui ka suurtel inimestel. Ideaalne ka ettelugemiseks, sest ei pea kartma, et endal igav hakkab.
Ühe vahva Oskariraamatu loosin ka blogilugejate vahel välja. Selleks ei ole vaja teha muud, kui kirjutada mulle kommentaariks, et kui sina saaksid asjadega rääkida, kellele sina “helistaks”? Mina helistaks vist enda ühtedele seakõrvakatele, mis SECO mulle kunagi kinkis ja mis teadmata kadunuks jäid. Ma igatsen neid nii väga 🙁
Raamatu loosin välja juba reedel 🙂
118 kommentaari
Ma helistaks kallitele inimestele,
kes kiires elutempos on kaugemaks
jäänud.
Seda sa saad tavalise telefoniga ka muide teha 😉
Helistaksin pesumasinale. Põnev oleks saada teada,
mis tunne tal on ja kuhu ta siidisukad viinud on!
Mina helistaksin oma kallile telefonile…minu päris
oma ESIMESELE telefonile…oi kui palju rõõmu oli kui
ma selle esimest korda oma näpukeste vahele
sain…see oli õnnistus…ma vaatasin vist kaks tundi
järjest oma uut telefoni ja olin sellega vägagi rahul…
see oli samsungi klapitelefon. Ma igatsen teda väga ja
esimese asjana helistaksin kindlasti talle!
Mina helistaks Ruubeni Ämblikmehesussidele, sest need on JÄLJETULT kadunud. Ta oli haige, siis sai
terveks, läks nädalaks isa juurde ja kui tagasi tuli, susse enam ei leidnud. SEE POLE LIHTSALT
VÕIMALIK!!!!! Kiviräha raamatud ja igasugused muud jutukesed on meie peres lemmikud!
Kuna olen väga organiseeritud
inimene, siis ma tean, kus mu asjad on.
Aga helistaksin ilmselt oma mehe
võtmetele, rahakotile, pükstele,
püksirihmale.. tal koguaeg aesjad
kadunud.
Kõige hullem, et 90% ma tean ka seda,
kus TEMA asjad on 😀
Noh ja laste asjad ka.
“mine vaata, see on valges kapis
teise riiuli paremas servas” – my life 😛
Kui oleks võimalik asjadele helistada, siis helistaksin
oma mehe telefonile ja küsiksin, et miks alati siis kui
mina talle helistan siis on ta kas hõivatud või ei helise
piisavalt et mu mees mu kõnesid vastu võtaks. Ja juhul
kui tema mu telefonile helistab istun ma kas pelleris või
teen midagi et ei kuule telefoni. Seega jah, ma küsiks
mehe telefonilt et mida kuradit ma talle keerand olen, et
ta mu vastu nii vastik on??!
Ma kuulaks suurima põnevusega enda vana talumaja palkseinte pajatusi…
Mina helistaks ja uuriks umbes
kolmsada korda päevas, et kuhu
põnevasse kohta on üks kahejalgne
pistnud mu telefoni, puldi,
patsikummid, kreemi jms. Koguaeg on
midagi kadunud ja siis oleks jube hea
neile helistada ja küsida kus pagana
kohas nad end peidavad. 😀
OOooo, ma juba ammu tahaks seda raamatut lugeda, kuid pole raatsinud endale isiklikku raamatut soetada.
Kui võidaksin selle, siis loeksin esmalt ise läbi ning pärandaks selle edasi oma väikevennale.
Kui mul oleks võimalik helistada mõnele asjale, siis helistaksin oma sülearvutile ja küsiks, kas ta sooviks ehk ükskord normaalselt
tööle hakata. Ja helistaks veel oma näpislambile ja küsiks, miks ta pidevalt ära kustub ja siis jälle uuesti põlema läheb. Üsna creepy
juba iga õhtu seda näha.
Kuna elan vanas majas, helistaks neile seintele siin ja kuulaks mis nad räägivad.
Mina helistaksin oma patsikummidele , sest
nad otsustavad koguaeg kuhugi kaduda kui
neid vaja on . 🙂
Mul patsikummidega vähe lihtsam. Kui kusagilt võtta pole, siis tuleb kapi kõrval kummarduda ja sealt alt neid võtta. Kui ma
patsikummi laiali jätan, siis laseb kass selle rotti. ta mängib patsikummiga kuniks see suures mängutuhinas kapi alla läheb ja
ta seda ära ei ulatu võtma. 😀
Üks õhtu istusin ma tugitoolis ja vaatasin kuidas 11
kuune ja 5 aastane diivanil edasi tagasi trallitasid.
Mütsud ja kolksud käisid ja millegi pärast hakkasin ma
mõtlema, et huvitav kas asjadel on ka niiöelda elu sees
ja nad tunnevad seda kõike. Seda enam, et diivanil on
ka üks auk, kust siis kõige väiksem tegelane end
diivanile kisub. Ma pole siiamaani seda auku muideks
kinni õmmelnud.
Raamat võib küll väga huvitav olla 🙂
Meie peres on viimasel ajal aktuaalne,
kadunud kindad. niiet kuluks ära küll see
imevidin, või siis riputan kindad oma
seitsmesele paelaga kaela 🙂
Mina helistaks oma kaotsi läinud
piltidele, kui veel lasteaia ja
algkooli ealine olin. Lihtsalt
otsustasid ühel päeval, mitu aastat
tagasi juba lukustatud dokumendi
kapist kaduma minna. 🙁 No on alles
müstika. Need olid mu ainukesed
pildid ja siiamaani on kahju ja
mõtlen, et kuhu need küll kaduda
said? Kui reaalselt oleks selline
võimalus, ma kohe helistaks ja päriks
aru, mismõttes te kadusite ära ja
enam näole ka ei anna! 🙂
Kui saaks asjadele helistada, siis helistaks ma
ilmselt igapäevaselt oma pisipreili lutile, mis
muudkui ära kipub kaduma. 😀
Mina helistaksin samuti kõrvarõngale, mille mu mees kunagi oma mereväe reisilt tõi. See oli esimene asi, mis ta mulle üldse kunagi
kinkis ja ma suutsin selle ära kaotada :(. Küll juba 4 aastat tagasi, aga siiani kriibib hinge. Ma tavaliselt ei kaota oma ehteid, aga just
seekord siis! Nii kuri olen enda peale.
Lisaks tean ka ühte poissi, kelle nimi on Oskar ja kellele sobiks vägagi seda ette lugeda :). Õpin ise klassiõpetajaks ja seega meeldib
ka mulle lasteraamatuid lugeda ning oleks täiustus minu varamusse.
Mina annaks selle telefoni oma abikaasale,kuna ta
pidevalt kadunud asjadega jännis 🙂
Ma helistaks meie puldile, sest viimasel ajal kipub ta
pidevalt kaduma kuhugi, tänu ühele väiksele preilile.
😀
No kindlasti helistaks võtmetele tihti ,sest ma ei
suuda neid tihti oma kohale rippuma panna ja siis
muudkui otsin. Riietele helistaks järgmisena,vahel
ikka ülitüütu,kui otsid,kuid üheski kapis ei ole. Muide
mis puudutab Kivirähi lasteraamatuid,siis mul endal
kodus “Karneval ja kartulisalat “ja see meeldib meie
peres kõigile :).
Helistaksin ilmselt oma riietele, sest alatasa kaovad
ära… ?
Mina helistaksin oma id-kaardile, et küsida
kuhu auku mu armas poeg ta pistis ?
Ma helistaks oma nooruseaja
mobiiltelefonile Nokia 5110 (mille
ema mulle ostis) ja mis koolis
lihtsalt mu seljakotist ära
varastati. 🙁 Küsiks, kes see
varganägu oli ja mis sinust küll
edasi sai. Haavad siiamaani hinges. 🙂
Helistaksin oma padjale ja küsiks: Kuule kuidas
sa minu norskamised üle elasid?
Mina helistaks oma lapsepõlve
kaisujänesele, et ta end maal väga
kurvana ei tunneks.
Ma ma saaksin asjadega rääkida, siis ma helistaks mitte küll päris asjadele, vaid motivatsioonile ja otsustusvõimele…
yhele pehmele siilipoisile, kes oli nii mõnus pehme mänguasi, et tahaks oma neiulegi näidata, aga kadunus ta jäi juba minu
lapsepõlves 🙁
Helistaksin oma PULMAVIDEOKASSETILE ,
mille korterivargad endaga kaasa viisid ? !
Mina helistaks asjadele oma vanaema kodus, et nad
saaksid jagada oma mälestusi seoses temaga, kuna ta
ise enam ei saa.
Ma helistaksin venna rahakotile! 🙂
Kiviràhki, kiviràhkilt jne, mitte kivirähult
Ma helistaks külmkapile, ütleksin talle et kui mul tekib
õhtuti tahtmine hirmsasti midagi näksida, et ta mulle
ust ei avaks ?
haha
Mina helistaks oma külmkapile.Eriti vajalik siis
kui poes olen.Küsiks mis poest vaja ja mis
olemas.Raamatut sooviks ka väga.Kodus 8-
aastane Kivirähki fänn.
Ilmselt ma peaks mingi süsteemi välja mõtlema, kuidas sellele telefonile helistada, sest ilmselt hakkab see kogu aeg ära kaduma.
Ma helistaks mitu korda päevas oma ravihuulepulkadele. pidevalt, kui neid vajan, on nad jalad alla võtnud.
Ja kui võimalik, siis helistaksin oma lilledele ka. Tahaks teada, ega külm nendele liiga teinud ole. 😀
P.S. Kui veel Haapsalu poole asja on, siis kutsun sind meeleldi endale külla. 😉
Kuna endal ei turgatanud kohe pähegi, et
millele helistaks ja kui küsisin oma kohe 6
aastaselt lapselt, siis tema vastas ei ta ei teagi,
et temal on selline telefon olemas ja selle tal
kunagi midagi ei kaogi 😀 Ja kui ütlesin, et ma
helistaks oma sõrmusele mis vannitoast ära
kadus, siis vastas targalt, et ei ole vaja kuna
see on tema padja all 😀 Eile ei teadnud tema
sõrmusest midagi 😀
Väga hea!:)
Mina “helistasin ” oma sisemisele hingelinnule ja
küsiksin temalt iga päev õnnelik olemise retsepti 🙂
Vanaisa pildile, äkki ta oskaks mulle temast rääkida.
Nimelt on minu mehel arvamus, et meie magamistoa peeglis, mis on üsna vana…et seal kummitab või noh täpsemalt, et tänu
sellele peeglile juhtuvad meie korteris negatiivsed ja pahad asjad…nii et oleks ühtaegu huvitav ja põnev peeglile helistada 🙂
Helistaksin hea meelega kunagi öunaaeda kadunud
vanaema abielusörmusele. Küllap tal oleks nii
möndagi jutustada.
Mina helistaksin “ajale” ning nõuaks selgitusi kuhu ta küll koguaeg kaob ning parem olgu olemas!
Enamus helistaks oma kaotsi läinud asjadele, mina aga meie kassile, oleks huvitav juttu puhuda:)
Mina helistaksin pojale kingitud kaisuloomale, et kuhu ta meil kadus. Varem oli meil koguaeg kaasas kui kuskile minek, et poisil
sõidu ajal tegevust oleks, aga peale laste toa remondi alustamist on elamine kui sõjatanner. Hiljuti aga mänguasju liigutades
avastasin, et seda loomakest enam näha ei ole. Kas siis on kuskil teiste asjade seas ikkagi või sai omale uue sõbra.
ma helistaks oma vihmavarjule, mis imede kombel juba aastaid kadunud on olnud…:D
Ma helistaks oma autole ja küsiks mis elu ta
elanud on, et kõiksugu veidrad asjad koguaeg
katki lähevad ? No ja raamatut oleks väga
vaja, minu Jannele ja Oskarile oleks tore
midagi uut lugeda ??
See ei ole ehk eriti originaalne vastus, aga ma
tõepoolest tahaksin väga helistada
kuldsõrmusele, mille ma umbes 11-12-
aastaselt ära kaotasin. Nimelt, soovisin ma
palju aastaid tagasi nii-nii väga vanematelt
sünnipäevaks kuldsõrmust. Käisime isaga poes
isegi sõrmuseid proovimas ning suur oli minu
rõõm sünnipäeval avastada, et ma saingi
endale ilusa valge kiviga kuldsõrmuse.
Loomulikult soovisin sõrmust iga päev kanda
(kuigi sain aru, et poleks pidanud). Juhtus aga
nii, et suures mänguhoos liumäelt alla lastes
kukkus mu sõrmest minu imekaunis sõrmus!
Otsisin seda murult millimeeterhaaval. Kahjuks
ei leidnud. Ainuke, kellele ma oma suure kurva
saladuse usaldasin, oli minu vanaema. Temaga
käisime sõrmust veelkord otsimas, aga mida
pole, seda pole. Vanaema ei kurjustanud
minuga nagu oleksid tõenäoliselt teinud
vanemad, hoidis minu saladust pühalikult.
Minu armas usalduaväärne vanaema :)… Nüüd
helistaksin sõrmusele ja küsiksin, kus ta on. Ehk
kaunistab ta mõne natuke hoolikama neiu kätt
ja teeb rõõmu. Ehk ootab mind siiani liumäe
all…
Helistaksin kadunud digikale, kuhu vanemate ainsad pulmapildid sisse jäid… 🙁
Mina helistaksin oma abikaasa abielusõrmusele, mis ookeani lainetesse kadus. Paluksin tal kaldale ujuda ja võtaksin siis hea
meelega ette ühe reisi, et talle järele minna ja pulmareisi aega meenutada (muidugi selleks peaks mõnele pangakaardile ka
helistama) 😉
Kõne läheks kaalule, et küsida talt, kas tal on depressioon või masendus või miks ta nii käitub minuga 🙁
Kohe kindlasti oma kaamera laadijale, et teada saada, kus ta pesitseb.
Mina helistaksin oma koerale. Ta küll pole asi, aga tore oleks teada, mida ta meile öelda tahab.
Mina helistaks oma “motivatsioonile” ja paluks tal minu juurde tagasi tulla, et lõpuks eksamiteks õppima hakata. Paluks tal
“energia” ka kaasa võtta 🙂
Ma helistaksin kõikidele pangakaartidele ja
koodikaartidele, mis kodus ära kadusid 😀
Mina helistaksin oma lapsepõlvest pärinevale
mänguloomale, hüljesele, kelle vanaema mulle kunagi
kinkis. Tema aitaks mul meenutada kõiki neid toredaid
ja ilusaid hetki, mida oma kadunud vanaema juures
veeta sain.
Mina helistaks oma välja lülitatud telefonile ja
küsiks kuhu ta kadus poole aasta eest.
Ma helistaks sellele raamatule, mis loodi läheb ja räägiks talle, et hirmasti tahaks teda omale koju, et väikemehele ette lugeda ja
ise samuti naeru lahitada. Hirmasti meeldivad Kivirähu lastejutud. 🙂
Loosi siiski. Kuigi jah, ega ta võib ju ka loodis loosi minna. Peaks vist grammatikale ka helistama… 🙂
Mina helistaks emale… Ta ei ole küll asi aga ta
elukohaks on nüüd vikerkaar nagu mu väiksed pojad
teavad. Ma räägiks talle kui väga ma tema järgi
igatsen ja kuidas mu väike poeg Oscar talle sülle
tahaks pugeda.
Ma helistaks oma kinnastele, sest vähemalt üks neist on alati kadunud. Just eile veetsin peaaegu 20 minutit ühte kinnast otsides.
OEH 🙂
Oi, ma tahaks seda raamatut? No elame Soomes ja Eesti raamatuid siin pole väga saada ju, aastat max kaks korda käime
eestis aga ega siis kõik meelde ei jää.
No igaljuhul ma helistaks oma korterivõtmetele. Miskipärast nad jäävad mul vahets tuppa ja uks läheb ju nagu sneppriga
kinni, mees töötab pea 300 km eemal, et talle helistades ka nagu kasu ei ole. Hooldusmehelt saab ka võtme aga õhtul mingi
40€ selle eest maksta ka nagu ei tahaks.
Ma helistaks ja kutsuks võtmed aknast alla hüppama, et saaksin ukse avada…või hoopiski helistaks sel hetkel uksele, et ta
ennast ise avaks..
Mina helistaksin oma pliidile ja uuriksin, millal ta kavatseb hakata ilma minuta süüa valmistama 🙂
Ma helistaks oma kadunud fotoka mälukaardile ja
paluks teda, et ta end näole annaks.
Ma helistaks oma lapse uuele puhhi ja notsu
pildiga lauale ja ütleks kui väga ta mulle
meeldib 😀
Mina helistaksin ühele poes olevale elektri-või gaasipliidile, et ta tee meie koju leiaks. Nii tüütu on pidevalt söögi tegemiseks
puupliidi alla tuld teha ja sooja hommikusööki ei saa teha, sest ei jõua ära oodata, eriti laps.
Ma helistaks oma kuldehetele, mis teadmata kadunuks jäid ( ilmselt nn “sõbranna” poolt rotti pandi) ja küsiks kus nad ometi küll
on? 🙁
Ma helistaks oma motivatsioonile ja
pahandaks ta peale, et kus ta on just
sellisel hetkel, kui teda kõige enam
vaja on…. (peale jõulu- ja
aastavahetuse söömasid vaja end
trenni ajada)
Mina helistaksin oma vanadele kirjadele,mis läksid müstiliselt kaduma .Tore oleks lugeda kirjasōprade vanu kirju!
Ma helistaks WC-harjale ning küsiks,
et kas tal on ka enda silmis kõige
kehvem töö maailmas.
Ma helistaksin vanakraamipoodi sealsetele riietele ja
kõilvõimalikele muudele asjadele ja kuulaksin, mis
lugusid neil rääkida on.
Mina helistaks oma elektripliidi
preaahjule ja paluks tal uuesti tööle
hakata, kuna lapsed igatsevad ema
küpsetatud saiasid:D
Ma helistaksin oma kunagisele sünnikodumajale Valgas ja küsiks, kuidas läheb! Vaatama pole saanud ammu minna, seal
toimetavad võõrad inimesed ja vahemaagi 2000 km…..
Ma helistaks oma maamajale ja küsiks, et kas ta ka neid hiiri kardab, kes talvel seina vahel põrgutralli teevad.
Mina helistakasin kaminale, et ta iseennast
kütaks ja sooja annaks.
Mina helistaksin kadunud sokkidel ja
küsiks,kas pesumasinas on Pätu peidus kes
neid koguaeg varastab. Või siis helistaks
telefoni akule ja uuriks kas selle hirmsa
külmaga sai ta väga palju külma et nii ruttu
tühjaks saab viimasel ajal.
Mina helistaksin oma lapse nokamütsile, mis Rakvere Linnuse pimedasse piinakambrisse kukkus. Arvan, et tal on seal päris
hirmus.
Helistaksin peale laste magama panemist
kõikidele nendele laokile jäänud
mänguasjadele ja käsiks oma kohale minna 🙂
vot see oleks lux värk!
Helistaksin kindlasti oma telefonile ja võtmetele, mis
mul alati kodus kuidagi ära kaovad
Mina helistaksin oma kullast sõrmusele mis
kingiti kui sündisin.
Mina helistaksin oma mütsile ja küsiksin, et millal ta koju tagasi tuleb.
Aastaiad tagasi ostsin ühe imearmsa hõbedase seeliku.Mida sain vaid korra kanda,sest arvatavasti käis mul külas keegi,kel seda
minust rohkem vaja läks.Üritasin teda iga hinna eest leida,aga ei midagi.Ma nüüd helistakski seelikule ja küsiks,mis vägi ta
minema viis,tunnen temast siiani suurt puudust 🙁
Helistaksin oma lapse kadunud
mõmmikule ja uuriksin, kuhu ta ennast
peitnud on.
Ma helistaks oma väikesele armsale Minile (loe: Mini Cooperile) ja küsiks kas haige on väga paha olla. Tal hetkel “mahlad” täitsa
väljas ja külmetab õues hiiglasliku lumemütsi all. Nii tahaks teada, mis ta mõtleb!
Helistaksin oma pisipõnni kadunud luttile, mis meil eelmisel nädalal teadmata kadunuks jäi! 🙂
Ma helistaks oma lemmik kleidile, mis kuidagi moodi
kapist jalutama on läinud 🙁
Ma helistaks sokkidele ja uuriks kuhu nad koguaeg peitu
poevad ? Nagu bermuuda kolmnurgas elaks, õudne ?
Mina ei helistaks aga küsisin oma poja käest, millele ta
helistaks ja ta ütles, et ta helistaks oma kadunud telefonile.
Väike vend kaotas selle ära ja me pole seda suvest saati
leidnud 🙁
Hmm, kuna mul polegi kunagi mitte midagi kaduma jäänud, siis mul polegi helistada mitte
kellelegi… Kõik asjad on kuskilt ikka välja tulnud. Liiga korralik olen! 😀
Elukaaslane küsib ka just minu käest, et kus miski on. Ja ma kohe ka tean, kus kõik tema asjad on.
😛
Aga, kui ma nüüd sügavalt mõtlesin, siis meenub küll, et minu kõndimiskepid on kadunud kusagile
. Keegi laenas ja tagasi ei andnudki. Kahjuks ei mäleta enam kellele ma need laenasin… Juba 6
aastat on need kadunud olnud ja tunnen neist aeg-ajalt ikka puudust. Uusi pole ka tahtnud osta.
Seega – hallooo, kus te olete mu kôndimiskepikesed??
Mina helistaks oma käekellale, mille 8 tunniga
ise meisterdasin, ja mida hotelli koristajad
Kreekas arvasid olevat nende jootraha. Mu
parim meisterdus, mis võttis aega terve
tööpäev, ja koristajad arvasid, et see on väärt
kõigest jootraha summa. Solvang! Pettumus!
Igatahes kupataksin oma kella koju 🙂
Ma helistaksin oma rinnahoidja kaarele, mis otsustas
pesumasina sisu minna uurima ja nüüd seal kusagil
trumli taga põrgulärmi teeb.
ma helistaks oma padjale! Kahtlustan
juba ammu, et sellel on mingi
võlujõud – iga kord, kui pea patja
puudutab, tuleb räme uni peale (isegi
siis, kui tegelikult pole plaaniski
magada). Tahaks temaga asjad sirgeks
rääkida – vahel soovin lihtsalt
rahulikult raamatut lugeda ilma, et
uni murraks 😀
Ma olen ka ebaoriginaalne ja helistaks sokkidele. Üks paar läks mul 15 aastat tagasi kaduma nagu vits vette. Mitte, et mul neid nii
väga vaja oleks või et nad erilised lemmikud oleks olnud, aga … lihtsalt huvitab. Sest ma tavaliselt ikka tean, kus mu asjad on :S
Ma ise ilmselt helistaks sokkidele kuna mu pesumasin armastab neid süüa aga kuna mina pole see, kellele see raamat läheks, siis
küsisin enda neljaselt tütrekeselt. Tema helistasgi puldiga karumõmmile ja kutsus ta putru sööma.
Ma helistaks rahale ja küsiksin, et kus ta on, kuna seda
pole kunagi piisavalt ja alati kipub midagi jälle vaja
minevat! 🙂
Mina helistaksin oma välisuksele ja küsiks, et mis tema
erinevatest inimestest arvab. Tema näeb ju nii paljusid
inimesi ja teab ehk mingis situatsioonis hoopis mind
aidata. 🙂
Helistaks nendele hunnikutele sokkidele, mis peale
pesu teadmata kadunuks on jäänud 🙁
ilmselt oleks kõige tihedamini vaja helistada lapse võtmetele jt asjadele (rahakotte, telefone), mida ta ohjeldamatult kaotada
suudab. erinevalt telefonist pole võtmetel gps’i, nii et see on ilmselt kõige valulisem teema jah.
Kui asjale, siis ilmselt rahakassale ja päriks aru, mispärast ta ikka veel täis ei ole saanud, kui juba aastaid ja aastaid kogun. 🙂
Mina helistaksin enda kadunud
kõrvarõngastele ja küsiks asukohta. 🙁
Mina helistaks raamatule, miks peale raamatu lugemist paneb mind mõtlema, kui on hea raamat ..
Mina helistaks oma vanale kaisukale keda pole juba aastaid kaissu võetud ja küsiks kuidas tal läheb seal
Paides ema juures, ja ega tal jumala eest külm pole! (Tavaliselt panin koguaeg teki alla ta kui ise kuskile
ära läksin, no nii igaks-juhuks! :P)
Ma helistaks oma rahakotile,mille ma olen koju kuhugi
ära kaotanud ?
Ma helistaksin ühele plaadile, mis mul paar aastat
tagasi ära haihtus ja kus peal oli suur hunnik mulle
tähtsaid pilte. 🙁
Ma helistaks oma sokkidele, et uurida, miks nad koguaeg kaduma lähevad… 😀
Helistaksin ilmselt oma lemmikule punasele kardiganile. Teda igatsetakse juba aasta aega…
Esimese asjana turgatasid pähe juukseklambrid, need põrgulised kaovad pidevalt kuhugi ära, neile helistaks küll.
Eelmisel nädalal lõpetasin just raamatu “Mees, kes teadis ussisõnu” ja jätkaks sama autori lainel, sest ta on tõesti hea kirjanik. 🙂
Ma helistaksin oma autole ja küsiks mis tal täpselt viga on, et siis teaks mida parandada vaja 🙂
Ma valiks asjade asemel võimaluse helistada oma
koerale 🙂
Koerale ei saanud kahjuks, muidu ma helistaks ka Lottele ja Kurele ja küsiks, et mida nad rüselevad kogu aeg 😀
Ma “helistaks” tütre nukule, ma küsiks kas tal külm ei ole kui ta vahel riieteta vedelema jäetakse?
Ma olen lapsest saati arvanud et nukkudel on siiski külm ja mõmmidel meeletult kurb kui nad kuskile põrandale laokile jäävad..
Muidugi ei olegi ilus kui asjad vedelevad, aga no… öösel tekki käid kohendamas siis ei saa ka kaisukat lapsel teki alt välja jätta,
temal ka jahe 😀
Ma olen vist liialt suur muinasjuttude sõber.
mina helistaks umbes üle päeva oma võtmetele 😀
Ma helistaks oma sokkidele , kes
millegipärast koguaeg ära kaovad. Ma
saan aru küll , et jalas võib väga haisune
tunne olla , aga ma väga vajan oma
sokke:(
Ma helistaks nendele sokkidele mis alati peale pesu kadunuks jäävad:( Mul on paaaalju üksikuid sokke mis igatsevad neid:D
Arvatavasti lapse kinnastele, mis pidevalt on kusagil…..ei tea kus!
Mina helistaks telefonilaadijatele. Alatasa on need
kuskile rändama läinud
Mina helistaks kogu rahale, mille ma ära kaotanud olen, ja käsiks tagasi tulla 🙂