Ma ütlen kohe ära, et kes kummitustesse ei usu, sellel pole vaja edasi lugeda ja tänitada, et ma vaimuhaige olen, sest siinkohal tuleb juttu just kummitustest. Ma mäletasin, et ma olen ennegi oma kokkupuudetest kummitustega kirjutanud, aga endalegi üllatuseks avastasin lausa kolm postitust. SEE, SEE ja SEE. Ettevaatust, viimase postituse kommentaarid olid super jubedad.
Ka siin majas on igast imelikke asju juhtunud, näiteks siis, kui meie akna taga naljakas deemon oli (SIIN) ja ükskord oli mul WC akna peal jalajälg ja… No näinud pole mina igatahes kedagi, aga kahtlaseid asju aina juhtub ja juhtub.
Ükskord oli meil siin tavaline Nelgifestival, tegime Riho ja Kadiga all köögis süüa. Äkki kostus ülevalt üks mütsakas ja siis kohe kaks mütsu järgi. Me olime tardunud, sest majas kedagi peale meie ei olnud. Saatsime kohe Riho vaatama, kes arvas, et ehk see oli kass. No Kurg oleks see saanud olla juhul, kui ta kannaks raudsaapaid, aga ta ei kanna. Igatahes ei näinud Riho üleval midagi ja ei olnud ka miskit kuskil ümber läinud.
Okei, unustasin selle paari päevaga ära, kui ma rahulikult üksi telekat vaatan, Lotte kaisus, Kurg jalgade peal ja Mari vanaema juures. Äkki kostab ülevalt räme mütsakas ja telekapilt friisis ühe koha peale. Ei tasu vist öelda, et ma olin hirmust püksi laskmas ja verd oksendamas. Mis paganama asi see on, ah?!?!
Mis mind kirjutama ajendas, oli see, et just täna Kadi telefonis küsis, et kuidas selle müdistamisega viimasel ajal lood olnud on ja mina vastasin, et pole nagu midagi juhtunud. Reaalselt tund aega hiljem käis üleval mingi asi pikali (mis, ei julge vaaatama minna). Kurg on üldse õues ja Lotte tormas trepi alla haukuma. Isegi kui ma teda keelasin ja ära kutsusin, haukus ta edasi, ise ainiti trepile vaadates. Ja siis… siis vaatas ta minu KÕRVALE JA HAKKAS HAMBAID NÄIDATES URISEMA.
Ma ise üritasin teeselda, et ma üldse ei karda ja palusin Lottel haukumine lõpetada, aga ta urises ikka edasi, ise tühja kohta vahtides. Siis taganes ta diivani kõige kaugemasse nurka, kus ta siiani on. Mul oleks ülevalt riideid vaja, aga ma ei julge minna, kurat teab, mis seal on.
Isegi koristaja ütles, et tal on mõnikord ülakorrusel käies kõhe tunne sees… Nouuuuu!
Ma täpselt ei mäleta rääkida, aga minu meelest Kardo vanem vend Kaur on seal üleval kummitust näinud ja Kardo isa õues kedagi seismas mingi aeg. Ehk nad siis täpsustavad ise üle. Aga ausalt ma niii jubedalt kardan, et ladusin maja küünlaid täis ja olen valmis juba väikest kitse ohverdama, et see jama ära lõppeks.
Eriti rõve tunne on see, kui mõnikord magamistoas voodis lamades on täiega soe ja siis tuleb nagu selline jääkülm iil peale… Jah, soojustust pole ja asju, aga kurat, Vidrik, jäta mu hing rahule. Ma olen ka ainult inimene!!!
Edit: Kaur täiendas, et ta pikutas kunagi Mari toas (siis oli see tema tuba) ja seinal oli vari kaabuga mehest. Kuni kõhuni, edasi oli tühjus. Nice.. 😀
Kas te olete kunagi kummitustega kokku puutunud?
61 kommentaari
Kui soovid abi oma kummitistega, kirjuta mulle otse meili.
🙂
Mina, ema ja kass olime ema toas. Kuulsime kuidas köögis oleksid asjad liikunud (tool mööda põrandat jms). Köögis ei olnud
mitte kedagi. Ja seda juhtus üsna tihti. Nädala sees elasin ühikas ja seal tegime “nalja” ja kutsusime vaime. Pärast seda oli
koguaeg nii kõhe olla. Asjade minimaalne liikumine ja kellegi kohalolu tunnetamine. Kutsuti siis inimene, kes ajas vaime
minema. Kusjuures ei uskunud me keegi, et midagi sellest muutub. Jutustasin ka sellele pendlionule, et mis värk mul kodus on.
Ta lasi joonistada paberile ristküliku ja mõelda ning ettekujutada, et see on mu kodu. Ta ütles, et seal on vana naise vaim (seal
surigi üks naine vanas eas) ja ta siis pendeldas ja ütles, et nüüd on kõik korras. Ma ei uskunud ühtgi sõna tema suust aga vaat –
asjad enam ei liikunud ja ma ei tunnetanud kellegi kohalolu enam.
Samas ma olen kottpimedas keldris näinud valget varju. Seal ei olnud ei aknaid ega midagi. Ma ei julgenud enam üksinda
keldrisse minna. Arvestades ka seda, et aastaid tagasi sooritas keldris üks mees enesetapu (poos ülesse ennast)…
Mul oli selline asi, et olin öösel sõbranna
juures ja siis läbi une hakkasin peeglit seina
najalt maha tõstma ja siis kui sõbranna ärkas
mu kolistamise peale ja küsis, et mida kuradit
ma teen, siis vastasin, et pean selle peegli
maha tõstma. Hommikul ärkasin ja mõtlesin,
et appi mis asi ma olen ??
Mina olen vaid uhes kohas oma elus kogenud asju, mida ma seletada ei oska ja need koik juhtusid mu vanavanemate talumajas,
mis asub keset metsa. Lapsena maletan, et kuulsin samme pooningul, kuigi seal kedagi ei olnud ja mitu korda kukkus maha
vanaema ja vanaisa pilt kapi pealt, ilma et selleks uhtegi loogilist pohjust oleks olnud. Kaasa ei aidanud ka see fakt, et wc asus
oues ja pimedas oosel sinna minna oli alati nii jube. Nuud kui vanavanemaid enam ei ole ja ise olen taiskasvanud inimene naen ma
siiamaani unes erinevaid oudusunenagusid, mille tegevus toimub alati seal talus! Kuna tegemist on vaga, vaga vana talumajaga
siis ega keegi tapselt ju ei tea, mis seal juhtunud vois olla aga siiamaani kui me seal vahel kaime tunnen kohedust ja sellist tunnet,
et keegi jalgib meid ja utlen ausalt, oosel ma seal magada ei julgeks..
Appi, kui ma seda lugesin siis mul tulid külmavärinad peale täiega :S:S Ma vist läheks sinu asemel seal suht lolliks kätte ja minu
arvates kõige jubedam asi ongi see kui koer hakkab mingi tühja koha peale urisema või haukuma. Ui kui jube. Mul endal küll ei ole
kummitustega kokkupuuteid olnud(Õnneks) ja loodan, et never ei tule ka, aga millegipärast ma ikka kardan täiega mingeid
üleloomulikke asju 😀
Peale seda, kui mu noorema lapse isa surma sai ja me
samal õhtul köögis ema juures istusime käis uksele
koputus. Turva uks rauast ja konkreetselt oli kolm
koputust. Tunnistajaid juures mitu, ema läks ust avama
ja seal ei olnud kedagi. 5 päeva vähem kui 2kuud peale
seda sai mu vend surma. (Oli suuremat sorti
autoõnnetus eestis). Väiksemtütar ei osanud peale
sõnade veel tol ajal lauseid öelda aga pea igapäev rääkis,
et issi nägu katki. Peale venna õnnetust näitas näpuga ja
ütles mu venna hüüdnime. Koer liputas pesas saba
täiesti suva aegadel nagu siis kui kedagi endale
meeldivat näeb, ise seina vahtides. Neid asju on peale
neid õnnetusi olnud mitmeid ja palju. Sel aastal kui
väiksema isa surma aastapäev oli istusin diivanil läpakas
ja tundsin kuidas keegi pead silitab. Arvasin, et kass aga
kui pöörasin oli seal vaid tühi sein ja kass magas
kiiktoolis.
Olen kuulnud, et hinged toovad inimesed endale
surnuaedadelt koju kaasa. Pärast vanaisa surma
rohkem kui aasta tagasi käis mu isa palju surnuist ning
mingi hetk hakkasid vanemate kodus kõik kolm koera
trepi juures istuma ja ülemise korruse poole vaatama,
nagu nad näeksid seal kedagi. Samamoodi oli
mõnikord kuulda samme. Mul õde lasi selle peale maja
niiöelda “ära puhastada” ning pärast seda oli olukord
rahulikum. Hingede surnuaiast koju tassimise vastu
pidi aitama, kui surnuaiast lahkudes mitte tagasi
vaadata ning öelda lahkudes “mina lähen ära, teie
jääte siia”
*käis mu isa palju surnuaias
Mu vanaema on näinud ise kummitusi ja muid selliseid üleloomulikke asju. Vahest ikka räägib mulle.
Kõige paremini mäletan vast seda kuidas vanaema rääkis kui ta ise kuskil 14-15 oli ja karjalaudas suvel
tööl käis. Hommikul lauda poole jalutades (küllaltki pikk maa, kuskil 5-6 kilomeetrit) nägi juba eemalt
et keegi nagu jalutaks vastu talle teiselt poolt teed. Lähemale jõudes nägi, et täiesti tume kogu-no ei
ole üldse inimese moodigi. Kõndis mööda temast ja kui vanaea tagasi vaatas polnud seal enam kedagi.
Paar päeva peale seda suri tema vanaema. Võta nüüd siis näpust kas kokkusattumus või kõndis surm
vastu?
Kui ma ise veel täielik pubekas olin ja masesin oma toas emomõtteid, nutsin põrandal maas ja mõtlesin
kas veenid või tabletid (ma tean, täis lollakas ikka) ning araks lõin ja keha ja mõistuseriismed põrandalt
kokku kraapisin, mõeldes et ei ole vaja lollusi teha. Ca nädalake peale seda läksin vanaema juurde-
vanaema siis räägib, et tal oli nii imelik olla siin veidi aega tagasi, nagu midagi oleks jube halvasti. Ütles
et uksele käidi ka koputamas kuskil 2-3 ajal öösel, aga ta ei julenud ust lahti teha ega vaatama ka
minna. Ma hakkasin niimoodi tönnima vanaema juures sest ma sain aru miks tal kehva olla oli ja miks
talle uksele koputati…
Seda ma usun küll et kui keegi koputab ja vaatama lähed ning kedagi pole, lased surma tuppa. Olime
sugulase juures, koputati. Kutt läks ukse peale-kedagi pole. Nädal-kaks hiljem sai ta ema kõne, et
poiste isa on surnud.
Tere 🙂 Nii panen ka mõned oma
kogetud veidrad asjad kirja 🙂
Nimelt siis üks kord kui veel noor
olin 🙂 Käisin põhikoolis … Koolist
koju minnes läksin vanemate tuppa
põõnama peale pikka
koolipäeva…jõudsin pikutada kuskil
paar minutit kui keegi kõva sosinaga
hüüdis uksel minu nime….pöörasin
siis ümber ja vaat ei ole kedagi seal
😀 Hirmus oli ….tõmbasin teki üle
pea ja enam liigutada ei julgenud 😀
( Mõni aeg varem oli mu vanaema teise
ilma lahkunud) Äkki oli see siis tema 🙂
Siis kuskil 5 aastat tagasi kolisin
oma perega Pärnu . Üürisime maja
Eametsas. Mees tahtis koos minuga
vaadata filmi Paranormaalsed
nähtused. Millegipärast oli mul paha
tunne , et ei soovi seda vaadata.
Kuid lõpuks siiski vaatasin ära.
Pärast seda hakkasid kummalised asjad
juhtma.Heitsin õhtul voodisse magama
kui mingi hetk tundus et kass hüppas
voodisse jalutsisse…vaatasin ja
seal ei olnud kedagi (Väga kõhe tunne
tekkis ). Siis üks öö magan ja tunnen
et mu kohal on tume kogu mis rõhub
mind. Ma ei suutnud silmi avada
millegipärast…aga tunne oli selline
, et nagu raskus või selline
rõhumistunne tekkis kehale. Veider
tunne ja hirmus tunne. Ühel õhtul kui
vend oli mul külas.Tema magas
alumisel korruse mina oma laste ja
mehega üleval korrusel. Olin voodis
kui järsku käis selline hoop vastu
seina nagu keegi oleks täie jõuga
virutanud jalaga. Nii välisseina kui
ka tundus et kõrval toa seinale. Neid
hoope oli päris palju ja mu vend
ärkas ka selle peale üles. Mees magas
nagu nott 😀 Arutasime vennaga veel
et äkki talv väljas ja see võib panna
maja praksuma nii!!?? Ei tea …igal
juhul oli see hirmus kogemus ja
kuidagi ei saanud magama jääda….nii
kui silmad sulgesin käis selline hoop
jälle vastu seina, et hirmust pidin
püksi tegema 😀 Nii siis üks õhtu
jälle läksin lastega magama….mees
oli soomes tööl. Teadlikult panin
köögist tule kustu ja läksime trepist
üles. Hommikul last kooli saates
tulime trepist alla ja köögituli
põles :S Mul käisid sellised hirmu
judinad ülekeha. Nii siis veel selles
samas majas üks veider asi. Olime
minu vanemate juures nv sel. Ja koju
tulles ootas meid ees selline
vaatepilt , et elutoa laua klaas oli
otsapidi maas ja toetus vastu laua
raami. Väga raske klaas oli see.
Mõtlesin , et äkki kass oma hüppe
inertsiga suutis maha selle
nihutada..aga ei tea. Jälgisin siis
kassi olekut , sest loomad ju
tunnevad. Kiisu oli vägagi veidra
olekuga. Istus laua all ja vaatas
ühtekohta ja oli kuidagi kohkunud
olekuga. Niisiis kolisime sealt
majast ära . Ja üürisime teist maja 😀
Teises majas suht midagi erilist ei
juhtunud. Kolimise päeval jäi meie
juurde ööseks mehe sõber. Kes
hommikul ärgates ütles meile, et kas
te kuulsite mis kass öösel
tegi…nagu oleks deemonitega
võidelnud!!?? Mina ei saanud
millegist aru sest ei kuulnud
midagi…kuigi ärkan üles iga kripsu
ja krapsu peale.Ütlesin ka kohe , et
lõpeta ära….ei soovinud kuulda , et
ka seal majas midagi veidrat sünnib
:S Kass oli veidraid hääli teinud.
Aga sellega vist ka piirdus seal asi .
Nii kolisime siis kolmandasse maija
🙂 Jah me oleme kolinud palju 😀
Seal siis ka erilisi asju ei
juhtunud, kui välja arvata üks eriti
creepy asi . Niisiis mu keskmine
tütar oli siis umbes äkki aastane
pisut üle….oskas juba enam vähem
omakeeli rääkida. Tegin köögis siis
süüa kui plika tuli kööki ja oli
tujust ära. Jonnis mul seal ja ma
nagu ei teinud välja eriti….küsisin
lihtsalt et mis sa jonnid , et mis
on……ja tegin süüa edasi….siis
sain aru , et plika on kuidagi
teistsugune ja ei jonni lihtsalt
jonnimise pärast. Võtsin ta siis
sülle omale ja küsisin , et mis
on….. tema aga võttis mind nii
haardesse kui veel saab. Jalad keeras
ümber minu ja näo peitis mu kaelale.
Ei julgenud nagu vaadata akna poole.
Küsisin veel kord et tibu mis on..mis
sa seal näed…..tema oma tita keeles
siis vastab mulle , et onu onu ……
!!!?????? Nagu what ?? Onu……
ta oli nii hirmunud olekuga , et
pidin seal lahkuma temaga ja läksin
üles korrusele….rääkisin sellest ka
oma õele ja tütrele kes olid
üleval….. Plika oli siis veel mul
ilge kommimaias….proovisin siis
teda ära moosida kommiga , et
kontrollida kas ta tahab alla tagasi
tulla minuga…aga ei…ta keeldus
kommist ??? Tema ja keeldus kommist
😀 Nali eksole 😀 Siis mingi hetke
sain ta nõusse ja nii kui jõudsime
temaga alla uksepiidani tõmbas ta
taas ennast hästi minu vastu ja
kallistas mind niiiiii kõvasti ja
peitis ära oma näo ega tahtnud
vaadata akna juurde. Siis läksin üles
tagasi temaga ja sain aru et ta nägi
mingi onu vaimu seal. Ja see ei olnud
üldse meeldiv…ma ei julgenud õhtuti
üldse sinna aknasse vaadata kui õues
pime oli…koguaeg oli selline tunne
et sealt vaatab vastu mingi kole onu
:S Nii ja me kolisime jälle, kuna
maja müüdi maha 😀 Nüüd elame
korteris 😉 Nii ja siit siis järgnev
lugu
Olen siis mina üksi jälle oma lastega
kodus…mees soomes…. Vaatan
telekat …lapsed magavad….. kass
hakkab käituma imelikult….Hiilib
mööda diivani äärt…..midagi
pingsalt pingsalt hirmunud pilguga
vaatamas…..või nagu arglikult
hiilimas….veider oli see igal
juhul…pole ta varem selline
olnud…..Hiilib siis vaikelt
lastetoa ukse juurde ja vaatab
lastetuppa…….(Mul isegi praegu
pisarad silmas ja judinad käisid üle
keha) Seisab siis lastetoa ukse
juures ja midagi pingsalt
vaatab….mina siis jälgin teda, et
mis edasi ?? Hakkab siis peaga
jälgima mingit nähtamatut asja ( Nb!
See vana suli sõi jõuludel ära oma
sõbra (Linnu ) ) Ja mulle tundus
nagu ta jälgib lendavat
objekti…kuna see pea ja silmad
liikusid täpselt nii nagu siis kui ta
jälgiks lendavat lindu….
kogun siis julgust ja lähen lasteoa
ukseni ja vaatan tuppa….. ja räägin
kiisuga, et mida sa seal näed ? Et
seal ei ole ju midagi…. Ise
hirmust kange, et äkki mõni creepy
olevus seisab minu kõrval ja ma ise
ei teagi seda :S käisin laste toas
panin tule põlema ja mõttes mõtlesin
vb isegi ütlesin et mine ära kes sa
siin ka ei ole….. ja jälgisin veel
mõnda aega kiisu olekut..mingi aeg
rahunes maha…. 🙂 Helistasin öösel
veel mehele…..ja rääkisin
olukorrast 😀 Aga jah….mind
tõmbavad kohe need paranormaalsed
asjad …..ja seepärast on ka
selgeltnägijate tuleproov (Vene oma )
üks mu lemmik saadetest 😉 Jutt tuli
küll pikk ja kindlasti segane 😀 Aga
ega ma mingi kirjanik ei ole ja hetke
emotsioone meenutades järjest
kirjutasin kõik siia 😀 Andestus kui
kiri segaseks jäi 😀 Mina lugesin
küll huviga kõiki neid kommentaare
mis siia kirjutatud on ja põnev…oi
kui põnev 🙂
See läheb pigem sinna ufo teemasse vist, aga.. Kunagi
ammu kui veel väike pliks olin ja sõbrannadega
mänguväljakul hängisime, siis sain küll megashoki. Oli
ilus suvine ilm, õhutpoole kuid väljas oli vee valge ja
taevas sinine. Kiikusime ja vaatasin taevasse ja nägin
ilusas sinises taevas suurt musta auku. Sõbrannadega
ehmatasime väga ja jooksime nii ruttu koju kui saime,
arvan et pole elusees nii kiiresti jooksnud kui siis. Ma ei
tea mis see oli aga ma tean, et ma seda ette ei
kujutanud.
Aga kord oli juhus, kui olime perega elutoas ja
rääkisimine niisama ja lampi kukkus raamaturiiulilt
raamat maha. Meil oli vägaväga palju raamatuid ja need
olid üksteise vastu pressitud, et kuidagi ei oleks saanud
raamat lihtsalt kukkuda. Ei tea mis see oli või mida keegi
öelda tahtis sellega.
Õnneks rohkem midagi vist juhtunud pole.
Mul on selline tunne et mu sõbranna on mingi kummitusemagnet.
Kui ma paar aastat tagasi tema juures elasin magasime mõlemad suures toas lahtikäidaval diivanil. No
ikka selleks et seal on hea telekat vaadata ja et kõik pudulojused ka kaissu saaks võtta (2 kassi ja suur
saksa lambakoer). Mina juba magasin, kui järsku sõbranna ütleb: “kuule tõmba pliis veits koomale, ta ei
mahu ära. ” Ta? Kes see salapärane TA olema peaks veel? Nihutasin ennast kõrvale natuke, sõbrants
järgi ja siis pani kellelegi teki peale ja käsi tegi pai-tegemise liigutusi. Nagu keegi olekski reaalselt tal
kaisus olnud. Järgmine päev kui küsisin, et keda sa paitasid siin öösel, vastas ta et üks heledapäine neiu
tuli tema juurde.
Õhtul magama minnes sonis veel midagi sellest neiust kes talle kaissu ronis.
Sellel samal sõbrannal on mingi vaim veel küljes. Näitab ennast suht harva, halba ei soovi ja pättusi ka
ei tee. Räppmuusikat kuulab hea meelega ainult. Näinud olen ma teda ainult siis kui haige olen olnud.
Ei tea kas asi oli palavikus ja kujutasin endale ainult ette või päriselt ka istus ta, kapuuts peas, voodi
otsas. Samas sõbrants ja ta mees nägid vahepeal suht tihti teda. Enne kui ei teadnud kas tegu mehe või
naisega-sai hüüdnimeks Lennu. Kuna selgus et meesterahvas, siis nüüd on ta Lennart. Tundub et nime
vastu tal midagi ei ole vähemalt 🙂
Mallu ikka. Vabandust nime õigekirja pärast.
Mällu,Kalju Paldis aitab. Päris ausalt.
Väidetavalt on paljud inimesed seda musta kogu näinud, kes külma tunnet tekitab. Olen isegi näinud. Naljakas(st ei ole naljakas,
õudne pigem) on see, et pooled inimesed pidavat nägema seda musta kuju kübaraga ja pooled ilma. Ei tea, kas on tegemist kurja
varjuinimesega või mitte. Minu oma oli kübarata, sõbranna oma samuti kübaraga.
Ja minu koer samuti väiksest peale urisenud täiesti lambi hetkel. Mõnikord vaatab tühja kohta, ajab karva turri ja läheb kurjaks.
Kartsin varem ja natuke kardan siiani, aga viimati kui selline suurem urisemise ja lõrisemise trall oli, siis ütlesin kõva häälega ja
vihaselt “mine ära siit ja kohe. sind ei ole siia vaja!”. Soovitan sama teha. Küll ta su rahule jätab.
TÄIESTI PERSES! KELL ON POOL12 ÖÖSEL JA
KEEGI JUST KOPUTAS KORTERIUKSELE!!!! Kui ma
hommikuks surnud olen siia süüdistage seda postitust
??
Ära koputusele kunagi ust ava kui ukseavast näed, et kedagi pole! Igaksjuhuks mainin.
Ma õnneks kokku puutunud ei ole ja kunagi eriti ei uskunud ka kuni hakkasin Selgeltnägijate Tuleproovi vaatama. Eriti see hooaeg
kus Kerro ja Sheps olid, no see oli ikka üle mõistuse kuidas Sheps vaatas inimesele (keda ta nägi esimest korda elus) otsa ja pani
kõik paika ning luges üles, kes kõik inimese kõrval seisavad (vaimud). Samuti meeles veel mingi ülesanne kus nad viidi kinniseotud
silmadega surnuaeda ja kästi mingi haud üles otsida. Ja Sheps sattus segadusse ja ütles ka, et neid on nii palju ja kui saatejuht
täpsustas, et keda on palju, siis ta vastas et vaimusid. Et kui nad said aru, et Sheps neid näeb, siis pmst vajusid massina sinna
kohale. Kusjuures silmad olid tal sel hetkel ikka kinni seotud.
Eks muidugi skeptik võib öelda, et näe kokkumäng jne, aga ma ikka usun 😀
Aa ja seda usun ka, et väikesed lapsed ja loomad näevad vaimusid.
Kummitusi otseselt ma näinud ei ole,
aga lähedaste surmad näen ca 3 päeva
varem unes ära. Ja tädi käis muga ka
40 päeva pärast surma unes hüvasti
jätmas (ma ei ole inimene, kes muidu
oma unenägusid mäletaks).
Aga teatud kohtades mingeid energiaid
tunnen küll. Vanades sõjaaegsetes
perekonna suvilates kardan ma
peegleid. No ei suuda nendesse
peeglitesse vaadata. Paar korda kogu
elu jooksul silmanurgast olen
piilunud, kuid titest peale ei ole
suutnud teadlikult ja konkreetselt
nendesse peeglitesse vaadata.
Ööpäevaks päikese alla viimine (ehk
siis päevaks õue) pidi peeglitest
vana infot kustutama. Võibolla kunagi
proovin. 🙂 Aga kasutatud peeglit ei
suudaks ma ka endale siiski osta.
Ise olen palju kolinud ja salvei ja
sool on mul ikka kaasas. 🙂 Pesen
põradad soolveega ja lisan pesuvette
natukene salveid.
Jõhkralt külm tuli peale seda kui olin lugenud su postidused/postituse ja teiste kommentaarid, ma lausa vãrisen tekki all..
?
Kas oled akki midagi soetanud hiljuti ? Moni
selline “vana” asi? Mina usun sellesse, et
paljud hinged jäävad millestki kinni hoidma ja
rändavad asjadega kaasa.
Eelmiste jõulude ajal läksime koos mu õe pere ja tema 3 -aastase tütrega surnuaeda vanaisale küünalt
viima. Oli juba pime ja kogu kalmistu oli täis põlevaid küünlaid. Inimesi ei olnud. Tulime autost välja ja siis
mu õetütar ütles järsku, et tema ei taha sinna minna, kuna seal on nii palju inimesi :O siis oli küll veits
kummaline tunne! Õelaps jäi koos isaga autosse ja me õega viisime küünla ära! Õnneks ühtegi inimest
me ei näinud ( enda teada vähemalt) 🙂 aga lapsed kindlasti tajuvad midagi teistmoodi kui täiskasvanud!
Lugesin just 20min tagasi seda postitust
kohvikus ning jõin head kohvi. Süvenesin
täielikult teksti ja ka nendesse teistesse, mille
lingid siia panid. Järsku tundsin kuidas
meeldivalt soe õhkkond jahedaks muutus ja
kuklasse hakkas puhuma jäine õhk ja taime
lehed hakkasid liikuma. Uksest olin ma kõige
kaugemal(seepärast valisingi selle koha, et
seal alati hea soe) ja kuskil läheduses muid
uksi/aknaid polnud. Üldse tuli kuidagi
kummaline tunne ja tulin koju ning jätkan
lugemist siin ?
Tean muidu, et kui igasse toanurka soola
panna pidavat see aitama. Olen ülihuvitatud
paranormaalsetest lugudest ja ikka ja alati sai
isaga ID’d vaadatud. Kuigi see soola teema
võib sulle raske olla koera, kassi ja lapsega?
*meresoola 🙂
Kui sa seda juba proovinud pole siis puhasta oma maja ära halvast energeetikast. Loomad ja lapsed tõesti tunnetavad teises
dimensioonis eksisteerivat kuna nende käbinääre pole rikutud nagu täiskasvanutel. Kui koer uriseb, siis tundub et tegu on
negatiivse olendi/energiaga. Netist leiad palju erinevaid viise kuidas kodu puhastada. Kindlasti aitab hästi salvei suitsutamine
igas toas, selle kohta on ka õpetus.
Olen saanud aru, et tihtipeale ei leia sa motivatsiooni koristamiseks aga just tõeline suurpuhastus on kõige parem viis
puhastada oma kodu negatiivsest. Kindlasti oleks sul kasu sellest artiklist, seal palju näpunäiteid:
http://koduhaldjas.blogspot.com.ee/2015/03/kodu-puhastamine-halvast-energiast.html
Loodan, et oli natuke abi. 🙂 Mind ennast on need näpunäited igatahes aidanud.
Kopeerin siia oma vana teksti kummituslugude fännidele (ma ise küll kardan, aga samas mind nii paelub see paramaailm :D) ja
lisan veel paar asja juurde:
1. Kui ma olin alles päris väike, olevat ema ja isa tahtnud minna teatrisse ning jätsid mind vanaema juurde. Teatrist tagasi tulles
jäi neile silma tänavavalgusti all istuv vanem mees. Kuna oli talv, tuiskas ja jube külm, läksid vanemad uurima, et kas mehel on
ikka kõik korras. Mees rääkis kuidagi väga seosusetut juttu (nagu oleks täiesti purjus) ning tema motoorika oli häiritud, samas
mingeid alkoholilõhnu polnud üldse tunda. Otsustasid siis vanemad, et helistavad siiski hädaabisse. Kuna tegemist oli ajaga,
mil mobiile polnud, pidi isa jooksma telefoniputkasse, et helistada. Ema käskis sellel mehel istuda siinsamas ja lubas, et kohe
tulevad tagasi. Isa siis jooksis juba ees ära, ema kõndis rahulikult järele, kuid otsustas korra tagasi vaadata ja nii kui ta keeras
näoga mehe poole, oli mees kadunud. Kõige imelikum oli asja juures see, et ema jõudis võib olla mõned meetrid kõndida ja tee
mis tahad, kuid mees oli kadunud nagu tina tuhka. Oleks siis veel kuskile minna, kuid kuna tegemist oli üpris lageda kohaga
(majad olid kaugemal), poleks mees mitte mingit moodi jõudnud selle lühikese ajaga ära kaduda või joosta. Lisaks sellele käitus
mees nagu oleks purjus ja ta ei suutnud enne püstigi tõusta.
2. juhtum toimus samal õhtul, kui vanemad teatrist tulid ja tegelesid selle mõistatusliku mehega. Nimelt tulid nad mulle
vanaema juurde järele. Kuna kell oli juba üpris palju ja ma olin juba magama jäänud, pakkus vanaema välja, et me jääks ööseks
sinna. Öösel ärkas ema järsult selle peale üles, et keegi võttis ta õlgadest kinni ja tõmbas istukile. Alguses ei saanud ema aru,
kuid järsku märkas, et tuba on paksult suitsu täis. Nimelt oli kuidagi kukkunud kampsun lambi peale ja kampsun oli hõõguma
hakanud. Tänu sellele nn seletamatule tõmbajale, jäime me kõik ellu. Ema ja isa on aegajalt mõelnud, et mis see võis olla ja
oletasid, et äkki oli seos selle nn õhku haihtuva mehega laterna all. Võib olla see, et nad tormasid sellele mehele appi, andis
neile endale võimaluse – võib olla oli tegemist kaitseingliga.
3. juhtum, mida ema mulle rääkis, toimus jällegi vanaema juures ja samas ruumis, kus kampsun läks põlema. Tol ajal mind veel
sündinud polnud, kuid ema ja isa ööbisid järjekordselt seal. Järsku kuulis ema enda kõrval tugevat norskamist. Algul ema arvas,
et isa norskab, kuid siis pani tähele, et isa on tema paremal käel, norskamine aga kostus teiselt poolt. Ema äratas vaikselt isa
üles ja palus kuulata, kas tema ka kuuleb. Isa kuulis samuti, kuidas üle ema teisest voodi servast “keegi norskas”. Lõpuks
norskamine katkes, kuid sel ööl nad vist magama ei suutnud enam jäädagi.
4. Nüüd elan selles samas korteris, kus elas minu ema poolsed vanemad. Ise ma siin pole selliseid juhtumeid tajunud, kuid kass
tekitab vahest küll kõhedust. Ta samuti aegajalt lihtsalt jääb seisma ja oma suurte silmadega võibki jääda vahtima mingit
teatud kohta, vahest aga ta liigutab enda silmi või pead kaasa, selline tunne nagu keegi nähtamatu liiguks toas ringi. Olen küll
hästi põhjalikult sel hetkel vaadanud, et äkki mingi putukas, aga pole silma jäänud. See veidike tekitab kõhedust, samas ma
lohutan end sellega, et võib olla käib mu kallis vanaema mind aegajalt jälgimas.
5. Kui mu isapoolne vanaema aga lahkus siit ilmast, siis maamajas toimus ka midagi imelikku. Vanaema matustest oli möödas
umbes nädal. Kuna vanaisa oli vanaemaga nii ära harjunud (56 aastat koos olnud) ning vanaema oli kõik kodused tööd ise ära
teinud, siis vanaisa muutus nagu lapseks, kelle eest oli vaja hoolt kanda. Otsustasin siis minna oma noormehega nädalaks
vanaisale seltsi, et oleks lihtsam leinaga toime tulla. Nendel õhtutel kuulsime me pidevalt, kuidas ülevalt pööningult nagu keegi
kõnniks, lohistaks jalgu. Mõtlesime, et okei, võib olla kassid või midagi. Kuid ühel öösel, kui ma magasin, ärkas mu kutt selle
peale üles, et kuulis, kuidas keegi vaikselt suurest toast (suur tuba on läbikäidav) sussi sahisedes lohistab oma jalgu ning
kõnnib taha magamistoa poole (tuppa, kus mina ja noormees magasime). Kuna tegemist on vana maamajaga, siis põrandad
teevad samuti häält, kui puulaudadele peale astuda- seda samuti oli hästi kuulda. Kutt kuulatas veidi ja otsustas siis vaadata
üle toa ukse, kas äkki vanaisa tahtis midagi, kuid toas polnud kedagi. Kuna minu noormees eriti ei usu paranormaalsusesse,
üritas ta mõelda, et ju siis ta kujutas seda ette või siis ikkagi vanaisa kõndis. Kuid samal ööl, koges noormees veel midagi peale
mida ta hakkas isegi pisut uskuma. Ta ärkas keset ööd üles ja vaatas, et voodi ja akna vahel seisab lühikeste hallide juustega
vanema naise kujutis, öösärk seljas….lihtsalt seisis ja vaatas mu noormehe poole. Noormees pani silmad korraks kinni, tegi
uuesti lahti ja mitte kedagi polnud. Hommikul rääkis kallim kogu loo ära. Ta kirjeldas mulle seda vanemat naist ja täpselt selline
pisikest kasvu hallide juustega naine vastas vägagi minu vanaemale, lisaks sellele kirjeldas ta mulle öösärki, mida just minu
vanaema kandis. Kuna tol hetkel olime me suhtes olnud ainult mõned kuud, siis mu noormees ei jõudnud kahjuks minu
vanaemaga tutvuda ja matustel olles ei tahtnud noormees lahtise kirstu juures olla (ta pelgab surnuid millegipärast). Seega ei
teadnudki ta, milline mu vanaema välja nägi ning ammugi ei saanud ta teada, mida mu vanaema tavaliselt öösel seljas kandis.
Lisaks sellele, kui mu vanaema oli elus, siis ta lohistaski alati jalgu ning seda oli alati taha tuppa kuulda (vanaemal oli alati
kombeks iga õhtu, kui perega maal viibisime, tulla enne magama minekut juttu puhuma). Peale seda juhtumit naljatlemegi
noormehega, et ju siis tuli vanaema üle vaatama, millise mehehakatise lapselaps saanud on. ?
Nädalalõpus, kui minu pere jõudis ka maakoju, istusin hilisõhtul koos enda noormehe ning vennaga suures toas ning vaatasime
filmi. Pööningul toimus mingi mürgel, kuid me ei teinud sellest välja, üks hetk aga oleks nagu keegi tõmmanud mööda maja
välisseina käega või mingi esemega ülevalt alla, et kostus täiesti jube heli. Kuna vanaisa ja vanemad juba ammu magasid ning
värav oli lukus (lisaks asub meie maja teistest majadest kaugemal, koerad samuti ei haukunud), ei saanud keegi väljas olla…
ometi, keegi mingi eseme või käega tõmbas mööda palke. See heli, mis kostis, ehmatas ikka korralikult ära. Hommikul
katsetasime järele, vend läks maja nurgale ja tõmbas samuti käega mööda palklaudu alla ning toas olles kostus sama heli, mis
õhtulgi. Kes see oli või mis selle põhjustas, jääbki teadmatuseks.
6. Meenus veel üks juhtum, mida rääkis mulle mu enda vanaema. Samas maakodus suri kunagi minu vanavanaema. Tol ajal oli
kombeks jätta surnud inimesed tuppa lavatsi peale ning kõik külainimesed käisid mälestamas ja küünlaid põletamas. Istuti siis
köögis seltskonnaga, mälestati inimest, kui järsku lihtsalt suur köögiuks (tol ajal oli veel hästi raske köögiuks, mis vajaks
vähemalt kahe inimese abi) tõsteti hingede pealt maha ning pandi seina äärde. Tõstjat, kui sellist polnud aga kuskil.
7. Samal päeval , kui minu onu suri, siis oli meie vanas korteris selline veider nähtus/tunne. Nimelt toa ja koridori vaheline
ukseava oli täitunud külma õhuga, ütleks lausa, et selline jäine. Toonitaksin siinkohal, et tuuletõmmet tol hetkel kindlasti ei
olnud ja varem sellist asja ka ei olnud täheldanud. Ja huvitav oligi see, et selline jäine õhk oli just ukselävel. Kui astusid tuppa
sisse või tagasi koridori, siis oli kõik ühtlaselt soe. Ja see oli üpris lühikest aega. Tol hetkel me veel ei teadnud, et onu suri, isa
läks maale vanavanemate juurde puid tegema ja siis said nemadki alles selle teate, mille siis isa edastas meile. Jällegi ei tea, mis
see oli, kas onu käis vaatamas ja hüvasti jätmas või on sellel mingi maisem põhjendus.
8. Meenus veel see, et kui mu ema elas veel noores eas koos vanematega, nägi ta Annelinna korteris ühel õhtupoolikul oma
toas inimese heledat siluetti, mis aga ei puutunud maad (hõljus ja oli selline ebamäärane). Aga kuna tol korral suri nende
naabrinaine üleval korrusel, siis äkki oli see seotud temaga.
9. Ise olen kogenud veel enda korteris, et toauksed on lahti aegajalt, kuigi ma olin täiesti veendunud, et ma panin eelnevalt
uksed kinni ja kui ma üksi kodus olen, siis ma ei käi teiste pereliikmete tubades. See aga jällegi võib olla lihtsalt minu
ajuvingerpuss ja seda muidugi ma ei saa päris tõepähe ka võtta, et see nüüd oleks kellegi paramaailmas resideeruva vemp.
10. Küll aga tunnen ma peale oma vanaisa surma (elas koos meiega ja suri 3 kuud tagasi) pidevat külma iili üle näo. Tuba on
täiesti soe, mingit tuuletõmbust ei ole, enne magama minekut olen veel ennast kahe teki alla soojalt kerra tõmmanud, vaatan
telekat ja siis korraks nagu oleks selline jahe silitus mööda põske. Kuidagi automaatselt kohe tõmban käega üle, sest selline
kõdi tunne oli, kuid siis hiljem hakkas kohale jõudma kui asi hakkas korduma. Muidugi ma olen selline inimene ja üritan mõelda
kohe maisete põhjuste peale (et äkki mingitest närvidest vms), aga samas nagu leiaks sellega ka lohutust, kui mõtlen, et võib-
olla mu kallis papa käib aegajalt mind vaatamas.
11. Viimane lugu siis mu kassi käitumise kohta. Kuna minu papa (vanaisa) elas koos meiega, siis ta oli mu kassile nagu teine
peremees. No kohe oli näha, kuidas kass hoidis teda (jalutas kaasa temaga nagu koer, käis koguaeg silitamas, kui nägi vanaisa,
siis näugus, magas tema juures laua peal kui vanaisa lugesajalehti jne) ja vanaisa niisamuti (rääkis koguaeg kassiga, paitas teda,
andis süüa talle). Peale vanaisa surma 40 päeva hiljem otsustasime, et nüüd vast oleks aeg hakata vanaisa toas remonti
tegema. Remont sai tehtud ning vanemad kolisid sinna tuppa üle. Samal ööl, kui nad I korda seal magasid, tuli kass nende
jalgade peale ja kõik oli okei, kuni üks hetk hakkas kass näuguma ja vaatas ainult kapi suuna. Mitte midagi ega kedagi seal ei
olnud. Ja ta näugus lakkamatult, täpselt nii nagu ta meie pereliikmetega ja vanasti ka vanaisaga suhtles. Rohkem selliseid
kordi ei ole olnud kui peale selle ühe öö, kui mu vanemad esimest korda remonditud (endises vanaisa toas) toas ööbisid.
Gif on sul küll täiesti õige valitud. Winchesteri poisid teavad mida teha. (Supernatural)
Koerad tunnetavad ja näevad selliseid asju ära.
Uskumatu aga mul omal sammuti olnud kunagi nii et
koer andnud märku et miski või keegi on toas.
Kui arvuti printer läks tööle ometi oli kõik ilusasti
nupust lülitatud välja?
“Ma ütlen kohe ära, et kes kummitustesse ei usu, sellel pole vaja edasi lugeda…”
Ma ütlen kohe ära, et kuna ma usun, siis ma ei kavatsegi edasi lugeda, sest ma raudselt ei saa pärast 3 nädalat magada 😀
Kas ei või olla, et lumi liiguba katuselt alla. Ükskord magasin teisel korrusel, mis asub viilkatuse all ja siis üks hetk sõitis lumi
katuselt alla. Põhimõtteliselt terve voodi värises ja ehmatasin üles.
Siis kui see algas, polnud lumi maaski
See pole otseselt kummitustega vist
seotud, aga kõige jubedam kogemus on
olnud unehalvatus. Aa, ja kunagi olin
naabritüdrukuga oma maamajas mille
alla on kelder ehitatud, istusime
põrandal ja kuulsime keldrist
koputust vastu põrandat.
mind ka kimbutab vahest unehalvatus. on t6esti jube.
Uuuh, lõpeta nüüd :s
Olin paar aastat tagasi vanemate juures õhtul arvutis, ülejäänud kõik magasid, täpselt arvutilauataga aknal oli lillepott, istun seal
rahulikult ja tiksun netis kui äkitsi see lihtsalt kukkus põrandale … aaaah, misasja !??? See ju seisis seal nii kindlalt ning isegi ei
olnud ohtu, et ta võiks sealt kukkuda, seejärel ajasin ema üles ja ta ainult naeris seepeale. Üldjuhul ma ei karda miskit niisugust
väga aga nüüd rasedana võin väita, et kui mees nädalaid ära on ja üksi korteris olen siis tõmbab õhtuti kõhedaks küll :d
Mul oli umbes sama värk. Kaks jõulu
tagasi sõime vanaema pool õhtusööki
ja järsku kukkus raamaturiiulist
teiste raamatute vahelt Faust alla.
See oli megacreepy, sest kõik
raamatud olid kindlalt omal kohal ja
keegi ei olnud neid näppinud vms.
NB! Mitteuskujad,see kommentaar pole teile 🙂
Meil oli selline juhtum 2014 aasta oktoobrikuus, et hakkasin
õhtul siis magama minema ja TERVE EELNEV AASTA, oli
põõnamaminnes selline tunne nagu kass hüppaks
jalgadele..matsti nagu.. sama ka too õhtu ainukese erinevusega
oli see,et tookord ma reaalselt nägin vana naist-pikad hallid
juuksed, kõhna, mu jalgadel seismas. Igakord kui silmi pilgutasin
oli nagu tavaline inimene ja siis kõdunenud keha mu silme-ees.
Pugesin mehele kaissu ja siis keegi ronis konkreetselt nagu
pähe. Pandi pilte pähe,kuidas see sama naine mu lapse voodi
ääres seisab ja teda jõllitab. Tooaeg oli 11 kuud vana laps. Siis
nagu kadus ära see survetunne ja enam ei näinud. Aga umbes
10min pärast tubdsin jälle sellist ebameeldivat tunnet ja see
järjest süvenes. Mõtlesin, et vahin siis lakke..et ei vaata sinna
jalgade poole ja babahh- vahtis mulle ülalt näkku. Ja umbes 3
päeva kestis see jant, tulesid klõpsutati terve korteri peale
ükshaaval kinni järjekorras. Nutsin ja karjusin lausa mehe
peale..et miks ta paneb tulesid kinni, kui ta teab, et ma
kardan..meil oli duširuumis veel selline reguleeritav valgustus-
keeratav nagu. Seda siis keerati nii nagu heaks arvati.. Lapse
voodi juures oli nagu rott ära surnud-mingi lehk oli üleval.. Isegi
mu abikaasa nägi ja tundis seda. Mind konkreetselt kiusati-ei
saanud ööd läbi magada. Kuni läksin nõia juurde abi paluma. Sain
ka sealt asjale lahenduse.. Tuli välja, et see vaim on sela koguaeg
olnud, aga mind hakkas ta kiusama alles aasta hiljem, kuna mu
tervis oli nõrgemaks jäänud ja sellisel juhul on võimalik inimestel
nägema ja tunnetama neid hakata. Ja kui kardad veel, siis saavad
need hinged nö jõudu sellest juurde.. aga jah. Ma kõvasti kokku
puutunud hingedega.. juba lapsepõlves
kusjuures, olen kuulnud, et nö halvad
vaimud haisevadki raipe järgi. Olen
isegi üks kord kodus olles kõhedust
tundud ja seejärel haisu, mis
reaalselt muutis asukohta. Lisaks
sellele oli see hais justkui
piiritletud, võisin lausa
haistmisega piirjoone tõmmata, kus
see kogum parasjagu oli. Ütlesin
siis kurja ja konkreetse häälega mitu
korda: “mine sinna, kust sa tulid!”
ja hais kadus.
Nn head vaimud lõhnavad aga hea kohvi
ja kui naljakas see ka ei oleks, siis
lillede järgi. Ka seda olen tundnud
kohtades ja olukordades, kust neid
tunda ei tohiks. See kogemus aga
imelikul kombel kõhedust ei tekitanud 🙂
oeh, mõne meelest olen mina ka vist
üks imelik, kes vaime usub (kuigi ma
ise neid kunagi näinud ei ole, ainult
keha ja ninaga tundud :D)
Ma elasin oma vanemate juures too aeg..
Kell oli nii palju, et magama oli vaja minna. Majal
oli ka teine korrus ja kuulsin seinale kolm kõvat
koputust trepilt. läksin ema käest küsima , kas ta
koputas , üritades vempu visata , vastus oli eitav..
siis võttis kõhedaks küll . Aga nüüd kui ma vanem
olen, mõtlen , ehk see mu vennake ,kes puhkab
juba 13a 🙁
Proovi mitte oma hirme välja näidata , kes iganed
see ka ei oleks , toitub ta sinu hirmudest. Kerge
öelda , raske teha..
Õpi koos sellega elama 🙂
See võib vabalt ka su vanaisa olla 🙂
Ma situsin just end täis. Tänks täiega!
Mu õde ütles kunagi, et kummitused pidid
endast märku andma siis kui oled kellegi surnu
ära “unustanud”. Pidi aitama kui paned talle
mõeldes valge küünla põlema või käid haual.
Mul endal kodus vahepeal toas kostub kuidas
keegi hästi kõvasti ohkab. Ja perest peaaegu
kõik õed oleme seda kuulnud (ise olen 14). Kui
kuulen seda siis mõtlen, et ega ta mulle ju
midagi halba ei tee, las mul olla enda kummitus.
14-aastane*
Nii põnev!!! Oi kus ma olen mööda vanu mõisaid
kõndinud nii päeval kui öösel, et ise kummitust tunda
või näha. Pole senini seda õnne olnud 🙁
Olen ka mina elus paaril korral kokku puutunud sellise asjaga!Olin sel ajal just kolinud uude üüri korterisse,mis asub Rakveres
Lennuki tnv.Vanem tütar oli tol ajal mul 7 aastane ja ise viimaseid kuid rase.algusest peale oli selline kõhe ja ebameeldiv olek
seal.Nagu keegi jälgiks koguaeg.Kord läksin ma oma emale paariks päevaks külla ja no jumala eest panin teleri kinni,tagasi
tulles see töötas.Helistasin omanikule ja riidlesin,et kui käibki siis palun pangu teler ka enda järel kinni,kuna ma pean siiski ise
arveid maksma!Muidugi tuli telefonis eitav vastus,et tema polevat seal käinud jne.Juba jõudsin selle unustada,kui ühel õhtul
tütrega magama jäädes aknalaual olev Cd mängija ise tööle hakkas ja see lihtsalt kõvemaks keerati.Esimese reaktsiooni peale
ei teinud nagu suurt numbrit .Kui uuesti magama üritasin jääda ja see plaat uuesti mängima hakkas ja täitsa põhja väänati,siis
lükkasin stepslist välja ja kell 3 öösel lihtsalt läksin sõbranna juurde tütrega.Peale seda lihtsalt kolisin sealt korterist
välja,kuna seal edasi elada oli minu jaoks võimatu!
Võibolla Vidrikule ei meeldi, mis te tema koduga teinud olete. Viimases selgeltnägijate tuleproovis ju Merylin Kerro rääkis kuidas
katsel olnud abielupaari üritas välja süüa majast selle eelmine omanik. Neil muidugi juhtus tunduvalt hullemaid asju kui sul.
Jep. Vana maja renoveerimine “äratab” tihipeale seal midagi üles. Eelmistele kadunud omanikele tavaliselt ei meeldi, et nende
maja muudetakse või uuendatakse.
Kes kergema närvikavaga on, võivad googeldada “the hat man” või “shadow people”
Nägin ise neid unes mingi periood pidevalt ja mingi hetk mõtlesin, et uurin mida see tähendab.
See, et üle maailma inimesed neid näevad, ei leevendanud mu hirmu 😀
Samas on ka tol hetkedel raske periood olnud, et ehk see ongi nö stressi nägu.
Mul on palju kokkupuuteid vaimuega olnud ja usun, et nad on olemas, aga pigem surun need mälestused maha, sest igakord
hakkab kõhe. Nad ei ole midagi halba teinud, seega ei pea neid kartma.
…kui ka miskit on, siis üheski olukorras pole ta ju halba tahtnud 🙂 See peaks positiivne olema, mis Sa ikka kardad. Mul oli enda
kodus suvel üliimelik kogemus… siis rahustasingi sellesamaga maha, et midagi halba pole ta tahtnud. Kesiganes ta siin on…
millegipärast pakun, et kunagine omanik.
Jah, olen ka kokku puutunud oma
vanematekodus. Kolides nägin öösel
vetsu minema hakates toas kahte
valget kuid inimese moodi kuju, mis
seisid toas seni kuni valgeks õues
läks. Hommikul kirjeldades neid,
selgus, et sellised elasid ja surid
sinna enne meie kolimist. Samuti oli
palju koputamist, trepist käimisi,
nimede hüüdmisi. Remondiga kadus
enamjaolt tasapisi. Aga kuna ma
polnud päriselt ka ainus, kes seda
kõike kuulis ja nägi, ka telefonis
rääkides küsiti, kes see oli või kes
koputas…
usun teispoolsusesse ja surnuaiad on
kõhedad kohad, kus käin väga
aukartlikult ja harva, kuna tunnetan
seda energeetikat, mis seal on.
samuti kui mulle keegi oluline,
kasvõi mõni isiklik lemmikloom surnud
on, siis 40 päeva hiljem tuleb ta
minuga öösel hüvasti jätma. Paljude
jaoks on see absurd aga minu jaoks
reaalsus. Pärast seda suudan ka
leinaga paremini toime tulla.
oi kuramus, ja mina arvasin, et
vaimud kollitavad ainult pimedas 😀
Tean mis tunne sul on.Üürisin kunagi omale
tuba.Ise olin veel suure kõhuga kodune.Mees
oli õhtuses vahetuses tööl.Kell lähenes
südaööle.Ja järsku oli mul selline tunne et ma
pole üksi seal toas keegi on veel minuga.Kuigi
olin üksi.Jube tunne tuli mul peale.Viskasin
ruttu jope selga ja välja meest ootama.Aga
keegi ei uskunud mind.Et lihtsalt minu suured
hirmud.Siis minu isa ööbis ise seal et nagu noh
et teeb proovi.Tema kuulis et keegi hingab seal
ja kellegi süda lööb.Ja rääkimist kuulis
kah.Minul oleks ammu sellepeale piss püksis ja
laps ära pudenenud. 😉
Issand jumal. Ma ise kummitustesse ei usu enamasti, sest mul ei ole nendega mitte mingit kokkupuudet, aga tean, et igasugu
imelikke asju vahel juhtub, selgeltnägijate saadeteski neid olnud küll ja küll, aga Sinu postitus ajas küll kabuhirmu peale. Eriti kus
Lotte vahib ühte tühja kohta ja uriseb… Ta ju pidi seal midagi nägema… Ja mütsub ei tule iseenesest ju. Ausalt ma ei julge praegu
oma korteriski olla õieti, ehkki siin pole iial midagi veidrat toimunud.
Kuna majas on varasemalt elanud teised inimesed, siis ma soovitaks kindlasti energia puhastamine läbi viia. Miks ja kuidas on
internetis kenasti ära seletatud: http://www.hingepeegel.ee/alternatiivravi/energeetiline-puhastamine-mis-ja-kuidas/
Muidugi on alati võimalik ka kutsuda keegi enda kodu puhastama, aga ma soovitaks seda teha alles siis kui ise tegemine ei aita.
Minemetsa, kui kõhe mul hakkas.. ma ei julge enam diivanilt kuhugi liikuda 😀 väiksed lapsed ja loomad pididki ju neid kummitusi n
nägema ja minu arust on see ikka maailma jubedam, kui lemmikloom mingit kindlat kohta vaatab ja imelikult käitub 😀
Oh õudust kui kõhe on olla! 😀 ma ei tahaks üldsssse sinu nahas olla praegu
Kõhedam ongi lapse või looma käitumine.
Alles hiljuti väitis minu 2 aastane, et meil on nana voodi kõrval peidus. Võttis käest kinni. Panime toast tule põlema ja läks ja
vaataski. Muidugi meie seda nana ei näinud. Peale seda muidugi tuli paar unetud ööd, kuna laps kartis.
appiappiapppiii 😀
Miks sa kardad? Ma olen lapsest saati hingedega kokku puutunud. Küünla põlema panek on küll viimane asi mida sa tegema
peaksid.
Hingi pole mõtet küll karta, pigem karda elavaid.
Enamus peavad neid kummitus lugusi fantaasiaks, kuid no kui mitu inimest siiski tunnetavad/kuulevad /kogevad siis mis
kuradi fantaasia see on?
Tead mis õudne on?
Kui välisuks on lukus ja sisemist ust üritab keegi lingist lahti vajutada!Ajuvaba? Aga kui 3 inimest seda kogevad ja üks üritab
linki üleval hoida arvates, et keegi võõras tahab sisse tulla.Samal ajal hakkab küünal suurel leegil põlema ja kell jääb seisma.
Okei, ema oli sellel ajal opil, võibolla arvas, et paneme küünlaga maja põlema ja tuli üle vaatama igaksjuhuks. Mine neid
pubekaid tea.
Hirm tõmbab neid ligi, mõtle, et sul on pohhui ja ela nendega edasi.
Kui mul isa ära suri sis kuskil 40 päeva pärast ta surma
meil kodus pliidilt pannid potid lendasid uksed
paukusid ja toimus palju veidraid asju. Peale seda paar
aadtat hiljem tundsin kuidas keegi mu voodile istub ja
paitas mu juukseid ja oi kui külm see oli, kuna ma olin
oma isa ainuke tütar siis olen palju kordi tundbud
kuidas keegi mind jälgib kui magan ja käib on mul
kõrval istub jne . Algul oli väga jube aga nyyd olen
harjunud . Ma arvan et ta on mu kaitseingel ☺
ma just tean, et küünlad kutsuvad hinged kohale.. selgeltnägijate tuleprooviski ju panevad need põlema,
kui vaimudega rääkida tahavad 😉
Küünlaid ei tohiks aknalaual hoida õhtuti.. pidavat su koju
kutsuma neid
Krt, mul põleb 20 teeküünalt igal õhtul aknalaual
:-S
Hirmus ja põnev. Hea, et ise sellises
olukorras ei ole :D. Äkki kutsuda
miski puhastaja? ( Mul pole muidugi
aimugi, kus selliseid leiab)