KODU KURB ON OLLA

ku-ku-kummitus

13. jaanuar 2016

Ma ütlen kohe ära, et kes kummitustesse ei usu, sellel pole vaja edasi lugeda ja tänitada, et ma vaimuhaige olen, sest siinkohal tuleb juttu just kummitustest. Ma mäletasin, et ma olen ennegi oma kokkupuudetest kummitustega kirjutanud, aga endalegi üllatuseks avastasin lausa kolm postitust. SEE, SEE ja SEE. Ettevaatust, viimase postituse kommentaarid olid super jubedad.

Ka siin majas on igast imelikke asju juhtunud, näiteks siis, kui meie akna taga naljakas deemon oli (SIIN) ja ükskord oli mul WC akna peal jalajälg ja… No näinud pole mina igatahes kedagi, aga kahtlaseid asju aina juhtub ja juhtub.

Ükskord oli meil siin tavaline Nelgifestival, tegime Riho ja Kadiga all köögis süüa. Äkki kostus ülevalt üks mütsakas ja siis kohe kaks mütsu järgi. Me olime tardunud, sest majas kedagi peale meie ei olnud. Saatsime kohe Riho vaatama, kes arvas, et ehk see oli kass. No Kurg oleks see saanud olla juhul, kui ta kannaks raudsaapaid, aga ta ei kanna. Igatahes ei näinud Riho üleval midagi ja ei olnud ka miskit kuskil ümber läinud.

Okei, unustasin selle paari päevaga ära, kui ma rahulikult üksi telekat vaatan, Lotte kaisus, Kurg jalgade peal ja Mari vanaema juures. Äkki kostab ülevalt räme mütsakas ja telekapilt friisis ühe koha peale. Ei tasu vist öelda, et ma olin hirmust püksi laskmas ja verd oksendamas. Mis paganama asi see on, ah?!?!

Mis mind kirjutama ajendas, oli see, et just täna Kadi telefonis küsis, et kuidas selle müdistamisega viimasel ajal lood olnud on ja mina vastasin, et pole nagu midagi juhtunud. Reaalselt tund aega hiljem käis üleval mingi asi pikali (mis, ei julge vaaatama minna). Kurg on üldse õues ja Lotte tormas trepi alla haukuma. Isegi kui ma teda keelasin ja ära kutsusin, haukus ta edasi, ise ainiti trepile vaadates. Ja siis… siis vaatas ta minu KÕRVALE JA HAKKAS HAMBAID NÄIDATES URISEMA.

Ma ise üritasin teeselda, et ma üldse ei karda ja palusin Lottel haukumine lõpetada, aga ta urises ikka edasi, ise tühja kohta vahtides. Siis taganes ta diivani kõige kaugemasse nurka, kus ta siiani on. Mul oleks ülevalt riideid vaja, aga ma ei julge minna, kurat teab, mis seal on.

Isegi koristaja ütles, et tal on mõnikord ülakorrusel käies kõhe tunne sees… Nouuuuu!

Ma täpselt ei mäleta rääkida, aga minu meelest Kardo vanem vend Kaur on seal üleval kummitust näinud ja Kardo isa õues kedagi seismas mingi aeg. Ehk nad siis täpsustavad ise üle. Aga ausalt ma niii jubedalt kardan, et ladusin maja küünlaid täis ja olen valmis juba väikest kitse ohverdama, et see jama ära lõppeks.

Eriti rõve tunne on see, kui mõnikord magamistoas voodis lamades on täiega soe ja siis tuleb nagu selline jääkülm iil peale… Jah, soojustust pole ja asju, aga kurat, Vidrik, jäta mu hing rahule. Ma olen ka ainult inimene!!!

Edit: Kaur täiendas, et ta pikutas kunagi Mari toas (siis oli see tema tuba) ja seinal oli vari kaabuga mehest. Kuni kõhuni, edasi oli tühjus. Nice.. :D

Kas te olete kunagi kummitustega kokku puutunud?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

61 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Jubin 31. august 2016 at 08:35

    Kui soovid abi oma kummitistega, kirjuta mulle otse meili.

    :)

  • Reply fruudi 18. jaanuar 2016 at 00:22

    Mina, ema ja kass olime ema toas. Kuulsime kuidas köögis oleksid asjad liikunud (tool mööda põrandat jms). Köögis ei olnud
    mitte kedagi. Ja seda juhtus üsna tihti. Nädala sees elasin ühikas ja seal tegime “nalja” ja kutsusime vaime. Pärast seda oli
    koguaeg nii kõhe olla. Asjade minimaalne liikumine ja kellegi kohalolu tunnetamine. Kutsuti siis inimene, kes ajas vaime
    minema. Kusjuures ei uskunud me keegi, et midagi sellest muutub. Jutustasin ka sellele pendlionule, et mis värk mul kodus on.
    Ta lasi joonistada paberile ristküliku ja mõelda ning ettekujutada, et see on mu kodu. Ta ütles, et seal on vana naise vaim (seal
    surigi üks naine vanas eas) ja ta siis pendeldas ja ütles, et nüüd on kõik korras. Ma ei uskunud ühtgi sõna tema suust aga vaat –
    asjad enam ei liikunud ja ma ei tunnetanud kellegi kohalolu enam.
    Samas ma olen kottpimedas keldris näinud valget varju. Seal ei olnud ei aknaid ega midagi. Ma ei julgenud enam üksinda
    keldrisse minna. Arvestades ka seda, et aastaid tagasi sooritas keldris üks mees enesetapu (poos ülesse ennast)…

  • Reply Mii 16. jaanuar 2016 at 22:42

    Mul oli selline asi, et olin öösel sõbranna
    juures ja siis läbi une hakkasin peeglit seina
    najalt maha tõstma ja siis kui sõbranna ärkas
    mu kolistamise peale ja küsis, et mida kuradit
    ma teen, siis vastasin, et pean selle peegli
    maha tõstma. Hommikul ärkasin ja mõtlesin,
    et appi mis asi ma olen ??

  • Reply Kirsike 15. jaanuar 2016 at 22:50

    Mina olen vaid uhes kohas oma elus kogenud asju, mida ma seletada ei oska ja need koik juhtusid mu vanavanemate talumajas,
    mis asub keset metsa. Lapsena maletan, et kuulsin samme pooningul, kuigi seal kedagi ei olnud ja mitu korda kukkus maha
    vanaema ja vanaisa pilt kapi pealt, ilma et selleks uhtegi loogilist pohjust oleks olnud. Kaasa ei aidanud ka see fakt, et wc asus
    oues ja pimedas oosel sinna minna oli alati nii jube. Nuud kui vanavanemaid enam ei ole ja ise olen taiskasvanud inimene naen ma
    siiamaani unes erinevaid oudusunenagusid, mille tegevus toimub alati seal talus! Kuna tegemist on vaga, vaga vana talumajaga
    siis ega keegi tapselt ju ei tea, mis seal juhtunud vois olla aga siiamaani kui me seal vahel kaime tunnen kohedust ja sellist tunnet,
    et keegi jalgib meid ja utlen ausalt, oosel ma seal magada ei julgeks..

  • Reply Birx 15. jaanuar 2016 at 20:29

    Appi, kui ma seda lugesin siis mul tulid külmavärinad peale täiega :S:S Ma vist läheks sinu asemel seal suht lolliks kätte ja minu
    arvates kõige jubedam asi ongi see kui koer hakkab mingi tühja koha peale urisema või haukuma. Ui kui jube. Mul endal küll ei ole
    kummitustega kokkupuuteid olnud(Õnneks) ja loodan, et never ei tule ka, aga millegipärast ma ikka kardan täiega mingeid
    üleloomulikke asju :D

  • Reply Hmm 15. jaanuar 2016 at 18:59

    Peale seda, kui mu noorema lapse isa surma sai ja me
    samal õhtul köögis ema juures istusime käis uksele
    koputus. Turva uks rauast ja konkreetselt oli kolm
    koputust. Tunnistajaid juures mitu, ema läks ust avama
    ja seal ei olnud kedagi. 5 päeva vähem kui 2kuud peale
    seda sai mu vend surma. (Oli suuremat sorti
    autoõnnetus eestis). Väiksemtütar ei osanud peale
    sõnade veel tol ajal lauseid öelda aga pea igapäev rääkis,
    et issi nägu katki. Peale venna õnnetust näitas näpuga ja
    ütles mu venna hüüdnime. Koer liputas pesas saba
    täiesti suva aegadel nagu siis kui kedagi endale
    meeldivat näeb, ise seina vahtides. Neid asju on peale
    neid õnnetusi olnud mitmeid ja palju. Sel aastal kui
    väiksema isa surma aastapäev oli istusin diivanil läpakas
    ja tundsin kuidas keegi pead silitab. Arvasin, et kass aga
    kui pöörasin oli seal vaid tühi sein ja kass magas
    kiiktoolis.

  • Reply Liisi 14. jaanuar 2016 at 19:55

    Olen kuulnud, et hinged toovad inimesed endale
    surnuaedadelt koju kaasa. Pärast vanaisa surma
    rohkem kui aasta tagasi käis mu isa palju surnuist ning
    mingi hetk hakkasid vanemate kodus kõik kolm koera
    trepi juures istuma ja ülemise korruse poole vaatama,
    nagu nad näeksid seal kedagi. Samamoodi oli
    mõnikord kuulda samme. Mul õde lasi selle peale maja
    niiöelda “ära puhastada” ning pärast seda oli olukord
    rahulikum. Hingede surnuaiast koju tassimise vastu
    pidi aitama, kui surnuaiast lahkudes mitte tagasi
    vaadata ning öelda lahkudes “mina lähen ära, teie
    jääte siia”

    • Reply Liisi 14. jaanuar 2016 at 19:56

      *käis mu isa palju surnuaias

  • Reply Laura 14. jaanuar 2016 at 15:31

    Mu vanaema on näinud ise kummitusi ja muid selliseid üleloomulikke asju. Vahest ikka räägib mulle.
    Kõige paremini mäletan vast seda kuidas vanaema rääkis kui ta ise kuskil 14-15 oli ja karjalaudas suvel
    tööl käis. Hommikul lauda poole jalutades (küllaltki pikk maa, kuskil 5-6 kilomeetrit) nägi juba eemalt
    et keegi nagu jalutaks vastu talle teiselt poolt teed. Lähemale jõudes nägi, et täiesti tume kogu-no ei
    ole üldse inimese moodigi. Kõndis mööda temast ja kui vanaea tagasi vaatas polnud seal enam kedagi.
    Paar päeva peale seda suri tema vanaema. Võta nüüd siis näpust kas kokkusattumus või kõndis surm
    vastu?
    Kui ma ise veel täielik pubekas olin ja masesin oma toas emomõtteid, nutsin põrandal maas ja mõtlesin
    kas veenid või tabletid (ma tean, täis lollakas ikka) ning araks lõin ja keha ja mõistuseriismed põrandalt
    kokku kraapisin, mõeldes et ei ole vaja lollusi teha. Ca nädalake peale seda läksin vanaema juurde-
    vanaema siis räägib, et tal oli nii imelik olla siin veidi aega tagasi, nagu midagi oleks jube halvasti. Ütles
    et uksele käidi ka koputamas kuskil 2-3 ajal öösel, aga ta ei julenud ust lahti teha ega vaatama ka
    minna. Ma hakkasin niimoodi tönnima vanaema juures sest ma sain aru miks tal kehva olla oli ja miks
    talle uksele koputati…
    Seda ma usun küll et kui keegi koputab ja vaatama lähed ning kedagi pole, lased surma tuppa. Olime
    sugulase juures, koputati. Kutt läks ukse peale-kedagi pole. Nädal-kaks hiljem sai ta ema kõne, et
    poiste isa on surnud.

  • Reply leili 14. jaanuar 2016 at 14:05

    Tere :) Nii panen ka mõned oma
    kogetud veidrad asjad kirja :)
    Nimelt siis üks kord kui veel noor
    olin :) Käisin põhikoolis … Koolist
    koju minnes läksin vanemate tuppa
    põõnama peale pikka
    koolipäeva…jõudsin pikutada kuskil
    paar minutit kui keegi kõva sosinaga
    hüüdis uksel minu nime….pöörasin
    siis ümber ja vaat ei ole kedagi seal
    :D Hirmus oli ….tõmbasin teki üle
    pea ja enam liigutada ei julgenud :D
    ( Mõni aeg varem oli mu vanaema teise
    ilma lahkunud) Äkki oli see siis tema :)

    Siis kuskil 5 aastat tagasi kolisin
    oma perega Pärnu . Üürisime maja
    Eametsas. Mees tahtis koos minuga
    vaadata filmi Paranormaalsed
    nähtused. Millegipärast oli mul paha
    tunne , et ei soovi seda vaadata.
    Kuid lõpuks siiski vaatasin ära.
    Pärast seda hakkasid kummalised asjad
    juhtma.Heitsin õhtul voodisse magama
    kui mingi hetk tundus et kass hüppas
    voodisse jalutsisse…vaatasin ja
    seal ei olnud kedagi (Väga kõhe tunne
    tekkis ). Siis üks öö magan ja tunnen
    et mu kohal on tume kogu mis rõhub
    mind. Ma ei suutnud silmi avada
    millegipärast…aga tunne oli selline
    , et nagu raskus või selline
    rõhumistunne tekkis kehale. Veider
    tunne ja hirmus tunne. Ühel õhtul kui
    vend oli mul külas.Tema magas
    alumisel korruse mina oma laste ja
    mehega üleval korrusel. Olin voodis
    kui järsku käis selline hoop vastu
    seina nagu keegi oleks täie jõuga
    virutanud jalaga. Nii välisseina kui
    ka tundus et kõrval toa seinale. Neid
    hoope oli päris palju ja mu vend
    ärkas ka selle peale üles. Mees magas
    nagu nott :D Arutasime vennaga veel
    et äkki talv väljas ja see võib panna
    maja praksuma nii!!?? Ei tea …igal
    juhul oli see hirmus kogemus ja
    kuidagi ei saanud magama jääda….nii
    kui silmad sulgesin käis selline hoop
    jälle vastu seina, et hirmust pidin
    püksi tegema :D Nii siis üks õhtu
    jälle läksin lastega magama….mees
    oli soomes tööl. Teadlikult panin
    köögist tule kustu ja läksime trepist
    üles. Hommikul last kooli saates
    tulime trepist alla ja köögituli
    põles :S Mul käisid sellised hirmu
    judinad ülekeha. Nii siis veel selles
    samas majas üks veider asi. Olime
    minu vanemate juures nv sel. Ja koju
    tulles ootas meid ees selline
    vaatepilt , et elutoa laua klaas oli
    otsapidi maas ja toetus vastu laua
    raami. Väga raske klaas oli see.
    Mõtlesin , et äkki kass oma hüppe
    inertsiga suutis maha selle
    nihutada..aga ei tea. Jälgisin siis
    kassi olekut , sest loomad ju
    tunnevad. Kiisu oli vägagi veidra
    olekuga. Istus laua all ja vaatas
    ühtekohta ja oli kuidagi kohkunud
    olekuga. Niisiis kolisime sealt
    majast ära . Ja üürisime teist maja :D

    Teises majas suht midagi erilist ei
    juhtunud. Kolimise päeval jäi meie
    juurde ööseks mehe sõber. Kes
    hommikul ärgates ütles meile, et kas
    te kuulsite mis kass öösel
    tegi…nagu oleks deemonitega
    võidelnud!!?? Mina ei saanud
    millegist aru sest ei kuulnud
    midagi…kuigi ärkan üles iga kripsu
    ja krapsu peale.Ütlesin ka kohe , et
    lõpeta ära….ei soovinud kuulda , et
    ka seal majas midagi veidrat sünnib
    :S Kass oli veidraid hääli teinud.
    Aga sellega vist ka piirdus seal asi .

    Nii kolisime siis kolmandasse maija
    :) Jah me oleme kolinud palju :D
    Seal siis ka erilisi asju ei
    juhtunud, kui välja arvata üks eriti
    creepy asi . Niisiis mu keskmine
    tütar oli siis umbes äkki aastane
    pisut üle….oskas juba enam vähem
    omakeeli rääkida. Tegin köögis siis
    süüa kui plika tuli kööki ja oli
    tujust ära. Jonnis mul seal ja ma
    nagu ei teinud välja eriti….küsisin
    lihtsalt et mis sa jonnid , et mis
    on……ja tegin süüa edasi….siis
    sain aru , et plika on kuidagi
    teistsugune ja ei jonni lihtsalt
    jonnimise pärast. Võtsin ta siis
    sülle omale ja küsisin , et mis
    on….. tema aga võttis mind nii
    haardesse kui veel saab. Jalad keeras
    ümber minu ja näo peitis mu kaelale.
    Ei julgenud nagu vaadata akna poole.
    Küsisin veel kord et tibu mis on..mis
    sa seal näed…..tema oma tita keeles
    siis vastab mulle , et onu onu ……
    !!!?????? Nagu what ?? Onu……
    ta oli nii hirmunud olekuga , et
    pidin seal lahkuma temaga ja läksin
    üles korrusele….rääkisin sellest ka
    oma õele ja tütrele kes olid
    üleval….. Plika oli siis veel mul
    ilge kommimaias….proovisin siis
    teda ära moosida kommiga , et
    kontrollida kas ta tahab alla tagasi
    tulla minuga…aga ei…ta keeldus
    kommist ??? Tema ja keeldus kommist
    :D Nali eksole :D Siis mingi hetke
    sain ta nõusse ja nii kui jõudsime
    temaga alla uksepiidani tõmbas ta
    taas ennast hästi minu vastu ja
    kallistas mind niiiiii kõvasti ja
    peitis ära oma näo ega tahtnud
    vaadata akna juurde. Siis läksin üles
    tagasi temaga ja sain aru et ta nägi
    mingi onu vaimu seal. Ja see ei olnud
    üldse meeldiv…ma ei julgenud õhtuti
    üldse sinna aknasse vaadata kui õues
    pime oli…koguaeg oli selline tunne
    et sealt vaatab vastu mingi kole onu
    :S Nii ja me kolisime jälle, kuna
    maja müüdi maha :D Nüüd elame
    korteris ;) Nii ja siit siis järgnev
    lugu

    Olen siis mina üksi jälle oma lastega
    kodus…mees soomes…. Vaatan
    telekat …lapsed magavad….. kass
    hakkab käituma imelikult….Hiilib
    mööda diivani äärt…..midagi
    pingsalt pingsalt hirmunud pilguga
    vaatamas…..või nagu arglikult
    hiilimas….veider oli see igal
    juhul…pole ta varem selline
    olnud…..Hiilib siis vaikelt
    lastetoa ukse juurde ja vaatab
    lastetuppa…….(Mul isegi praegu
    pisarad silmas ja judinad käisid üle
    keha) Seisab siis lastetoa ukse
    juures ja midagi pingsalt
    vaatab….mina siis jälgin teda, et
    mis edasi ?? Hakkab siis peaga
    jälgima mingit nähtamatut asja ( Nb!
    See vana suli sõi jõuludel ära oma
    sõbra (Linnu ) ) Ja mulle tundus
    nagu ta jälgib lendavat
    objekti…kuna see pea ja silmad
    liikusid täpselt nii nagu siis kui ta
    jälgiks lendavat lindu….
    kogun siis julgust ja lähen lasteoa
    ukseni ja vaatan tuppa….. ja räägin
    kiisuga, et mida sa seal näed ? Et
    seal ei ole ju midagi…. Ise
    hirmust kange, et äkki mõni creepy
    olevus seisab minu kõrval ja ma ise
    ei teagi seda :S käisin laste toas
    panin tule põlema ja mõttes mõtlesin
    vb isegi ütlesin et mine ära kes sa
    siin ka ei ole….. ja jälgisin veel
    mõnda aega kiisu olekut..mingi aeg
    rahunes maha…. :) Helistasin öösel
    veel mehele…..ja rääkisin
    olukorrast :D Aga jah….mind
    tõmbavad kohe need paranormaalsed
    asjad …..ja seepärast on ka
    selgeltnägijate tuleproov (Vene oma )
    üks mu lemmik saadetest ;) Jutt tuli
    küll pikk ja kindlasti segane :D Aga
    ega ma mingi kirjanik ei ole ja hetke
    emotsioone meenutades järjest
    kirjutasin kõik siia :D Andestus kui
    kiri segaseks jäi :D Mina lugesin
    küll huviga kõiki neid kommentaare
    mis siia kirjutatud on ja põnev…oi
    kui põnev :)

  • Reply Mirjam 14. jaanuar 2016 at 14:00

    See läheb pigem sinna ufo teemasse vist, aga.. Kunagi
    ammu kui veel väike pliks olin ja sõbrannadega
    mänguväljakul hängisime, siis sain küll megashoki. Oli
    ilus suvine ilm, õhutpoole kuid väljas oli vee valge ja
    taevas sinine. Kiikusime ja vaatasin taevasse ja nägin
    ilusas sinises taevas suurt musta auku. Sõbrannadega
    ehmatasime väga ja jooksime nii ruttu koju kui saime,
    arvan et pole elusees nii kiiresti jooksnud kui siis. Ma ei
    tea mis see oli aga ma tean, et ma seda ette ei
    kujutanud.
    Aga kord oli juhus, kui olime perega elutoas ja
    rääkisimine niisama ja lampi kukkus raamaturiiulilt
    raamat maha. Meil oli vägaväga palju raamatuid ja need
    olid üksteise vastu pressitud, et kuidagi ei oleks saanud
    raamat lihtsalt kukkuda. Ei tea mis see oli või mida keegi
    öelda tahtis sellega.
    Õnneks rohkem midagi vist juhtunud pole.

  • Reply Laura 14. jaanuar 2016 at 13:26

    Mul on selline tunne et mu sõbranna on mingi kummitusemagnet.
    Kui ma paar aastat tagasi tema juures elasin magasime mõlemad suures toas lahtikäidaval diivanil. No
    ikka selleks et seal on hea telekat vaadata ja et kõik pudulojused ka kaissu saaks võtta (2 kassi ja suur
    saksa lambakoer). Mina juba magasin, kui järsku sõbranna ütleb: “kuule tõmba pliis veits koomale, ta ei
    mahu ära. ” Ta? Kes see salapärane TA olema peaks veel? Nihutasin ennast kõrvale natuke, sõbrants
    järgi ja siis pani kellelegi teki peale ja käsi tegi pai-tegemise liigutusi. Nagu keegi olekski reaalselt tal
    kaisus olnud. Järgmine päev kui küsisin, et keda sa paitasid siin öösel, vastas ta et üks heledapäine neiu
    tuli tema juurde.
    Õhtul magama minnes sonis veel midagi sellest neiust kes talle kaissu ronis.

    Sellel samal sõbrannal on mingi vaim veel küljes. Näitab ennast suht harva, halba ei soovi ja pättusi ka
    ei tee. Räppmuusikat kuulab hea meelega ainult. Näinud olen ma teda ainult siis kui haige olen olnud.
    Ei tea kas asi oli palavikus ja kujutasin endale ainult ette või päriselt ka istus ta, kapuuts peas, voodi
    otsas. Samas sõbrants ja ta mees nägid vahepeal suht tihti teda. Enne kui ei teadnud kas tegu mehe või
    naisega-sai hüüdnimeks Lennu. Kuna selgus et meesterahvas, siis nüüd on ta Lennart. Tundub et nime
    vastu tal midagi ei ole vähemalt :)

  • Reply Krissu 14. jaanuar 2016 at 10:21

    Mallu ikka. Vabandust nime õigekirja pärast.

  • Reply Krissu 14. jaanuar 2016 at 10:20

    Mällu,Kalju Paldis aitab. Päris ausalt.

  • Reply H. 13. jaanuar 2016 at 23:48

    Väidetavalt on paljud inimesed seda musta kogu näinud, kes külma tunnet tekitab. Olen isegi näinud. Naljakas(st ei ole naljakas,
    õudne pigem) on see, et pooled inimesed pidavat nägema seda musta kuju kübaraga ja pooled ilma. Ei tea, kas on tegemist kurja
    varjuinimesega või mitte. Minu oma oli kübarata, sõbranna oma samuti kübaraga.
    Ja minu koer samuti väiksest peale urisenud täiesti lambi hetkel. Mõnikord vaatab tühja kohta, ajab karva turri ja läheb kurjaks.
    Kartsin varem ja natuke kardan siiani, aga viimati kui selline suurem urisemise ja lõrisemise trall oli, siis ütlesin kõva häälega ja
    vihaselt “mine ära siit ja kohe. sind ei ole siia vaja!”. Soovitan sama teha. Küll ta su rahule jätab.

  • Reply Anu 13. jaanuar 2016 at 23:32

    TÄIESTI PERSES! KELL ON POOL12 ÖÖSEL JA
    KEEGI JUST KOPUTAS KORTERIUKSELE!!!! Kui ma
    hommikuks surnud olen siia süüdistage seda postitust
    ??

    • Reply s 14. jaanuar 2016 at 23:04

      Ära koputusele kunagi ust ava kui ukseavast näed, et kedagi pole! Igaksjuhuks mainin.

  • Reply Mia 13. jaanuar 2016 at 22:51

    Ma õnneks kokku puutunud ei ole ja kunagi eriti ei uskunud ka kuni hakkasin Selgeltnägijate Tuleproovi vaatama. Eriti see hooaeg
    kus Kerro ja Sheps olid, no see oli ikka üle mõistuse kuidas Sheps vaatas inimesele (keda ta nägi esimest korda elus) otsa ja pani
    kõik paika ning luges üles, kes kõik inimese kõrval seisavad (vaimud). Samuti meeles veel mingi ülesanne kus nad viidi kinniseotud
    silmadega surnuaeda ja kästi mingi haud üles otsida. Ja Sheps sattus segadusse ja ütles ka, et neid on nii palju ja kui saatejuht
    täpsustas, et keda on palju, siis ta vastas et vaimusid. Et kui nad said aru, et Sheps neid näeb, siis pmst vajusid massina sinna
    kohale. Kusjuures silmad olid tal sel hetkel ikka kinni seotud.
    Eks muidugi skeptik võib öelda, et näe kokkumäng jne, aga ma ikka usun :D
    Aa ja seda usun ka, et väikesed lapsed ja loomad näevad vaimusid.

  • Reply H 13. jaanuar 2016 at 20:43

    Kummitusi otseselt ma näinud ei ole,
    aga lähedaste surmad näen ca 3 päeva
    varem unes ära. Ja tädi käis muga ka
    40 päeva pärast surma unes hüvasti
    jätmas (ma ei ole inimene, kes muidu
    oma unenägusid mäletaks).

    Aga teatud kohtades mingeid energiaid
    tunnen küll. Vanades sõjaaegsetes
    perekonna suvilates kardan ma
    peegleid. No ei suuda nendesse
    peeglitesse vaadata. Paar korda kogu
    elu jooksul silmanurgast olen
    piilunud, kuid titest peale ei ole
    suutnud teadlikult ja konkreetselt
    nendesse peeglitesse vaadata.
    Ööpäevaks päikese alla viimine (ehk
    siis päevaks õue) pidi peeglitest
    vana infot kustutama. Võibolla kunagi
    proovin. :) Aga kasutatud peeglit ei
    suudaks ma ka endale siiski osta.

    Ise olen palju kolinud ja salvei ja
    sool on mul ikka kaasas. :) Pesen
    põradad soolveega ja lisan pesuvette
    natukene salveid.

  • Reply H 13. jaanuar 2016 at 19:14

    Jõhkralt külm tuli peale seda kui olin lugenud su postidused/postituse ja teiste kommentaarid, ma lausa vãrisen tekki all..
    ?

  • Reply M 13. jaanuar 2016 at 19:13

    Kas oled akki midagi soetanud hiljuti ? Moni
    selline “vana” asi? Mina usun sellesse, et
    paljud hinged jäävad millestki kinni hoidma ja
    rändavad asjadega kaasa.

  • Reply Kadi 13. jaanuar 2016 at 17:37

    Eelmiste jõulude ajal läksime koos mu õe pere ja tema 3 -aastase tütrega surnuaeda vanaisale küünalt
    viima. Oli juba pime ja kogu kalmistu oli täis põlevaid küünlaid. Inimesi ei olnud. Tulime autost välja ja siis
    mu õetütar ütles järsku, et tema ei taha sinna minna, kuna seal on nii palju inimesi :O siis oli küll veits
    kummaline tunne! Õelaps jäi koos isaga autosse ja me õega viisime küünla ära! Õnneks ühtegi inimest
    me ei näinud ( enda teada vähemalt) :) aga lapsed kindlasti tajuvad midagi teistmoodi kui täiskasvanud!

  • Reply Laura 13. jaanuar 2016 at 16:58

    Lugesin just 20min tagasi seda postitust
    kohvikus ning jõin head kohvi. Süvenesin
    täielikult teksti ja ka nendesse teistesse, mille
    lingid siia panid. Järsku tundsin kuidas
    meeldivalt soe õhkkond jahedaks muutus ja
    kuklasse hakkas puhuma jäine õhk ja taime
    lehed hakkasid liikuma. Uksest olin ma kõige
    kaugemal(seepärast valisingi selle koha, et
    seal alati hea soe) ja kuskil läheduses muid
    uksi/aknaid polnud. Üldse tuli kuidagi
    kummaline tunne ja tulin koju ning jätkan
    lugemist siin ?

    Tean muidu, et kui igasse toanurka soola
    panna pidavat see aitama. Olen ülihuvitatud
    paranormaalsetest lugudest ja ikka ja alati sai
    isaga ID’d vaadatud. Kuigi see soola teema
    võib sulle raske olla koera, kassi ja lapsega?

    • Reply Helena 13. jaanuar 2016 at 18:20

      *meresoola :)

  • Reply Helena 13. jaanuar 2016 at 16:28

    Kui sa seda juba proovinud pole siis puhasta oma maja ära halvast energeetikast. Loomad ja lapsed tõesti tunnetavad teises
    dimensioonis eksisteerivat kuna nende käbinääre pole rikutud nagu täiskasvanutel. Kui koer uriseb, siis tundub et tegu on
    negatiivse olendi/energiaga. Netist leiad palju erinevaid viise kuidas kodu puhastada. Kindlasti aitab hästi salvei suitsutamine
    igas toas, selle kohta on ka õpetus.
    Olen saanud aru, et tihtipeale ei leia sa motivatsiooni koristamiseks aga just tõeline suurpuhastus on kõige parem viis
    puhastada oma kodu negatiivsest. Kindlasti oleks sul kasu sellest artiklist, seal palju näpunäiteid:
    http://koduhaldjas.blogspot.com.ee/2015/03/kodu-puhastamine-halvast-energiast.html
    Loodan, et oli natuke abi. :) Mind ennast on need näpunäited igatahes aidanud.

  • Reply M. 13. jaanuar 2016 at 15:54

    Kopeerin siia oma vana teksti kummituslugude fännidele (ma ise küll kardan, aga samas mind nii paelub see paramaailm :D) ja
    lisan veel paar asja juurde:

    1. Kui ma olin alles päris väike, olevat ema ja isa tahtnud minna teatrisse ning jätsid mind vanaema juurde. Teatrist tagasi tulles
    jäi neile silma tänavavalgusti all istuv vanem mees. Kuna oli talv, tuiskas ja jube külm, läksid vanemad uurima, et kas mehel on
    ikka kõik korras. Mees rääkis kuidagi väga seosusetut juttu (nagu oleks täiesti purjus) ning tema motoorika oli häiritud, samas
    mingeid alkoholilõhnu polnud üldse tunda. Otsustasid siis vanemad, et helistavad siiski hädaabisse. Kuna tegemist oli ajaga,
    mil mobiile polnud, pidi isa jooksma telefoniputkasse, et helistada. Ema käskis sellel mehel istuda siinsamas ja lubas, et kohe
    tulevad tagasi. Isa siis jooksis juba ees ära, ema kõndis rahulikult järele, kuid otsustas korra tagasi vaadata ja nii kui ta keeras
    näoga mehe poole, oli mees kadunud. Kõige imelikum oli asja juures see, et ema jõudis võib olla mõned meetrid kõndida ja tee
    mis tahad, kuid mees oli kadunud nagu tina tuhka. Oleks siis veel kuskile minna, kuid kuna tegemist oli üpris lageda kohaga
    (majad olid kaugemal), poleks mees mitte mingit moodi jõudnud selle lühikese ajaga ära kaduda või joosta. Lisaks sellele käitus
    mees nagu oleks purjus ja ta ei suutnud enne püstigi tõusta.

    2. juhtum toimus samal õhtul, kui vanemad teatrist tulid ja tegelesid selle mõistatusliku mehega. Nimelt tulid nad mulle
    vanaema juurde järele. Kuna kell oli juba üpris palju ja ma olin juba magama jäänud, pakkus vanaema välja, et me jääks ööseks
    sinna. Öösel ärkas ema järsult selle peale üles, et keegi võttis ta õlgadest kinni ja tõmbas istukile. Alguses ei saanud ema aru,
    kuid järsku märkas, et tuba on paksult suitsu täis. Nimelt oli kuidagi kukkunud kampsun lambi peale ja kampsun oli hõõguma
    hakanud. Tänu sellele nn seletamatule tõmbajale, jäime me kõik ellu. Ema ja isa on aegajalt mõelnud, et mis see võis olla ja
    oletasid, et äkki oli seos selle nn õhku haihtuva mehega laterna all. Võib olla see, et nad tormasid sellele mehele appi, andis
    neile endale võimaluse – võib olla oli tegemist kaitseingliga.

    3. juhtum, mida ema mulle rääkis, toimus jällegi vanaema juures ja samas ruumis, kus kampsun läks põlema. Tol ajal mind veel
    sündinud polnud, kuid ema ja isa ööbisid järjekordselt seal. Järsku kuulis ema enda kõrval tugevat norskamist. Algul ema arvas,
    et isa norskab, kuid siis pani tähele, et isa on tema paremal käel, norskamine aga kostus teiselt poolt. Ema äratas vaikselt isa
    üles ja palus kuulata, kas tema ka kuuleb. Isa kuulis samuti, kuidas üle ema teisest voodi servast “keegi norskas”. Lõpuks
    norskamine katkes, kuid sel ööl nad vist magama ei suutnud enam jäädagi.

    4. Nüüd elan selles samas korteris, kus elas minu ema poolsed vanemad. Ise ma siin pole selliseid juhtumeid tajunud, kuid kass
    tekitab vahest küll kõhedust. Ta samuti aegajalt lihtsalt jääb seisma ja oma suurte silmadega võibki jääda vahtima mingit
    teatud kohta, vahest aga ta liigutab enda silmi või pead kaasa, selline tunne nagu keegi nähtamatu liiguks toas ringi. Olen küll
    hästi põhjalikult sel hetkel vaadanud, et äkki mingi putukas, aga pole silma jäänud. See veidike tekitab kõhedust, samas ma
    lohutan end sellega, et võib olla käib mu kallis vanaema mind aegajalt jälgimas.

    5. Kui mu isapoolne vanaema aga lahkus siit ilmast, siis maamajas toimus ka midagi imelikku. Vanaema matustest oli möödas
    umbes nädal. Kuna vanaisa oli vanaemaga nii ära harjunud (56 aastat koos olnud) ning vanaema oli kõik kodused tööd ise ära
    teinud, siis vanaisa muutus nagu lapseks, kelle eest oli vaja hoolt kanda. Otsustasin siis minna oma noormehega nädalaks
    vanaisale seltsi, et oleks lihtsam leinaga toime tulla. Nendel õhtutel kuulsime me pidevalt, kuidas ülevalt pööningult nagu keegi
    kõnniks, lohistaks jalgu. Mõtlesime, et okei, võib olla kassid või midagi. Kuid ühel öösel, kui ma magasin, ärkas mu kutt selle
    peale üles, et kuulis, kuidas keegi vaikselt suurest toast (suur tuba on läbikäidav) sussi sahisedes lohistab oma jalgu ning
    kõnnib taha magamistoa poole (tuppa, kus mina ja noormees magasime). Kuna tegemist on vana maamajaga, siis põrandad
    teevad samuti häält, kui puulaudadele peale astuda- seda samuti oli hästi kuulda. Kutt kuulatas veidi ja otsustas siis vaadata
    üle toa ukse, kas äkki vanaisa tahtis midagi, kuid toas polnud kedagi. Kuna minu noormees eriti ei usu paranormaalsusesse,
    üritas ta mõelda, et ju siis ta kujutas seda ette või siis ikkagi vanaisa kõndis. Kuid samal ööl, koges noormees veel midagi peale
    mida ta hakkas isegi pisut uskuma. Ta ärkas keset ööd üles ja vaatas, et voodi ja akna vahel seisab lühikeste hallide juustega
    vanema naise kujutis, öösärk seljas….lihtsalt seisis ja vaatas mu noormehe poole. Noormees pani silmad korraks kinni, tegi
    uuesti lahti ja mitte kedagi polnud. Hommikul rääkis kallim kogu loo ära. Ta kirjeldas mulle seda vanemat naist ja täpselt selline
    pisikest kasvu hallide juustega naine vastas vägagi minu vanaemale, lisaks sellele kirjeldas ta mulle öösärki, mida just minu
    vanaema kandis. Kuna tol hetkel olime me suhtes olnud ainult mõned kuud, siis mu noormees ei jõudnud kahjuks minu
    vanaemaga tutvuda ja matustel olles ei tahtnud noormees lahtise kirstu juures olla (ta pelgab surnuid millegipärast). Seega ei
    teadnudki ta, milline mu vanaema välja nägi ning ammugi ei saanud ta teada, mida mu vanaema tavaliselt öösel seljas kandis.
    Lisaks sellele, kui mu vanaema oli elus, siis ta lohistaski alati jalgu ning seda oli alati taha tuppa kuulda (vanaemal oli alati
    kombeks iga õhtu, kui perega maal viibisime, tulla enne magama minekut juttu puhuma). Peale seda juhtumit naljatlemegi
    noormehega, et ju siis tuli vanaema üle vaatama, millise mehehakatise lapselaps saanud on. ?
    Nädalalõpus, kui minu pere jõudis ka maakoju, istusin hilisõhtul koos enda noormehe ning vennaga suures toas ning vaatasime
    filmi. Pööningul toimus mingi mürgel, kuid me ei teinud sellest välja, üks hetk aga oleks nagu keegi tõmmanud mööda maja
    välisseina käega või mingi esemega ülevalt alla, et kostus täiesti jube heli. Kuna vanaisa ja vanemad juba ammu magasid ning
    värav oli lukus (lisaks asub meie maja teistest majadest kaugemal, koerad samuti ei haukunud), ei saanud keegi väljas olla…
    ometi, keegi mingi eseme või käega tõmbas mööda palke. See heli, mis kostis, ehmatas ikka korralikult ära. Hommikul
    katsetasime järele, vend läks maja nurgale ja tõmbas samuti käega mööda palklaudu alla ning toas olles kostus sama heli, mis
    õhtulgi. Kes see oli või mis selle põhjustas, jääbki teadmatuseks.

    6. Meenus veel üks juhtum, mida rääkis mulle mu enda vanaema. Samas maakodus suri kunagi minu vanavanaema. Tol ajal oli
    kombeks jätta surnud inimesed tuppa lavatsi peale ning kõik külainimesed käisid mälestamas ja küünlaid põletamas. Istuti siis
    köögis seltskonnaga, mälestati inimest, kui järsku lihtsalt suur köögiuks (tol ajal oli veel hästi raske köögiuks, mis vajaks
    vähemalt kahe inimese abi) tõsteti hingede pealt maha ning pandi seina äärde. Tõstjat, kui sellist polnud aga kuskil.

    7. Samal päeval , kui minu onu suri, siis oli meie vanas korteris selline veider nähtus/tunne. Nimelt toa ja koridori vaheline
    ukseava oli täitunud külma õhuga, ütleks lausa, et selline jäine. Toonitaksin siinkohal, et tuuletõmmet tol hetkel kindlasti ei
    olnud ja varem sellist asja ka ei olnud täheldanud. Ja huvitav oligi see, et selline jäine õhk oli just ukselävel. Kui astusid tuppa
    sisse või tagasi koridori, siis oli kõik ühtlaselt soe. Ja see oli üpris lühikest aega. Tol hetkel me veel ei teadnud, et onu suri, isa
    läks maale vanavanemate juurde puid tegema ja siis said nemadki alles selle teate, mille siis isa edastas meile. Jällegi ei tea, mis
    see oli, kas onu käis vaatamas ja hüvasti jätmas või on sellel mingi maisem põhjendus.

    8. Meenus veel see, et kui mu ema elas veel noores eas koos vanematega, nägi ta Annelinna korteris ühel õhtupoolikul oma
    toas inimese heledat siluetti, mis aga ei puutunud maad (hõljus ja oli selline ebamäärane). Aga kuna tol korral suri nende
    naabrinaine üleval korrusel, siis äkki oli see seotud temaga.

    9. Ise olen kogenud veel enda korteris, et toauksed on lahti aegajalt, kuigi ma olin täiesti veendunud, et ma panin eelnevalt
    uksed kinni ja kui ma üksi kodus olen, siis ma ei käi teiste pereliikmete tubades. See aga jällegi võib olla lihtsalt minu
    ajuvingerpuss ja seda muidugi ma ei saa päris tõepähe ka võtta, et see nüüd oleks kellegi paramaailmas resideeruva vemp.

    10. Küll aga tunnen ma peale oma vanaisa surma (elas koos meiega ja suri 3 kuud tagasi) pidevat külma iili üle näo. Tuba on
    täiesti soe, mingit tuuletõmbust ei ole, enne magama minekut olen veel ennast kahe teki alla soojalt kerra tõmmanud, vaatan
    telekat ja siis korraks nagu oleks selline jahe silitus mööda põske. Kuidagi automaatselt kohe tõmban käega üle, sest selline
    kõdi tunne oli, kuid siis hiljem hakkas kohale jõudma kui asi hakkas korduma. Muidugi ma olen selline inimene ja üritan mõelda
    kohe maisete põhjuste peale (et äkki mingitest närvidest vms), aga samas nagu leiaks sellega ka lohutust, kui mõtlen, et võib-
    olla mu kallis papa käib aegajalt mind vaatamas.

    11. Viimane lugu siis mu kassi käitumise kohta. Kuna minu papa (vanaisa) elas koos meiega, siis ta oli mu kassile nagu teine
    peremees. No kohe oli näha, kuidas kass hoidis teda (jalutas kaasa temaga nagu koer, käis koguaeg silitamas, kui nägi vanaisa,
    siis näugus, magas tema juures laua peal kui vanaisa lugesajalehti jne) ja vanaisa niisamuti (rääkis koguaeg kassiga, paitas teda,
    andis süüa talle). Peale vanaisa surma 40 päeva hiljem otsustasime, et nüüd vast oleks aeg hakata vanaisa toas remonti
    tegema. Remont sai tehtud ning vanemad kolisid sinna tuppa üle. Samal ööl, kui nad I korda seal magasid, tuli kass nende
    jalgade peale ja kõik oli okei, kuni üks hetk hakkas kass näuguma ja vaatas ainult kapi suuna. Mitte midagi ega kedagi seal ei
    olnud. Ja ta näugus lakkamatult, täpselt nii nagu ta meie pereliikmetega ja vanasti ka vanaisaga suhtles. Rohkem selliseid
    kordi ei ole olnud kui peale selle ühe öö, kui mu vanemad esimest korda remonditud (endises vanaisa toas) toas ööbisid.

  • Reply Piret 13. jaanuar 2016 at 15:16

    Gif on sul küll täiesti õige valitud. Winchesteri poisid teavad mida teha. (Supernatural)

  • Reply Kats 13. jaanuar 2016 at 15:15

    Koerad tunnetavad ja näevad selliseid asju ära.
    Uskumatu aga mul omal sammuti olnud kunagi nii et
    koer andnud märku et miski või keegi on toas.
    Kui arvuti printer läks tööle ometi oli kõik ilusasti
    nupust lülitatud välja?

  • Reply Ebapärlikarp 13. jaanuar 2016 at 15:02

    “Ma ütlen kohe ära, et kes kummitustesse ei usu, sellel pole vaja edasi lugeda…”
    Ma ütlen kohe ära, et kuna ma usun, siis ma ei kavatsegi edasi lugeda, sest ma raudselt ei saa pärast 3 nädalat magada :D

  • Reply Mari 13. jaanuar 2016 at 15:01

    Kas ei või olla, et lumi liiguba katuselt alla. Ükskord magasin teisel korrusel, mis asub viilkatuse all ja siis üks hetk sõitis lumi
    katuselt alla. Põhimõtteliselt terve voodi värises ja ehmatasin üles.

    • Reply Mallukas 13. jaanuar 2016 at 15:30

      Siis kui see algas, polnud lumi maaski

  • Reply L 13. jaanuar 2016 at 14:55

    See pole otseselt kummitustega vist
    seotud, aga kõige jubedam kogemus on
    olnud unehalvatus. Aa, ja kunagi olin
    naabritüdrukuga oma maamajas mille
    alla on kelder ehitatud, istusime
    põrandal ja kuulsime keldrist
    koputust vastu põrandat.

    • Reply kt 13. jaanuar 2016 at 23:11

      mind ka kimbutab vahest unehalvatus. on t6esti jube.

  • Reply S 13. jaanuar 2016 at 14:53

    Uuuh, lõpeta nüüd :s
    Olin paar aastat tagasi vanemate juures õhtul arvutis, ülejäänud kõik magasid, täpselt arvutilauataga aknal oli lillepott, istun seal
    rahulikult ja tiksun netis kui äkitsi see lihtsalt kukkus põrandale … aaaah, misasja !??? See ju seisis seal nii kindlalt ning isegi ei
    olnud ohtu, et ta võiks sealt kukkuda, seejärel ajasin ema üles ja ta ainult naeris seepeale. Üldjuhul ma ei karda miskit niisugust
    väga aga nüüd rasedana võin väita, et kui mees nädalaid ära on ja üksi korteris olen siis tõmbab õhtuti kõhedaks küll :d

    • Reply Maiks 13. jaanuar 2016 at 15:50

      Mul oli umbes sama värk. Kaks jõulu
      tagasi sõime vanaema pool õhtusööki
      ja järsku kukkus raamaturiiulist
      teiste raamatute vahelt Faust alla.
      See oli megacreepy, sest kõik
      raamatud olid kindlalt omal kohal ja
      keegi ei olnud neid näppinud vms.

  • Reply Ann 13. jaanuar 2016 at 14:50

    NB! Mitteuskujad,see kommentaar pole teile :)
    Meil oli selline juhtum 2014 aasta oktoobrikuus, et hakkasin
    õhtul siis magama minema ja TERVE EELNEV AASTA, oli
    põõnamaminnes selline tunne nagu kass hüppaks
    jalgadele..matsti nagu.. sama ka too õhtu ainukese erinevusega
    oli see,et tookord ma reaalselt nägin vana naist-pikad hallid
    juuksed, kõhna, mu jalgadel seismas. Igakord kui silmi pilgutasin
    oli nagu tavaline inimene ja siis kõdunenud keha mu silme-ees.
    Pugesin mehele kaissu ja siis keegi ronis konkreetselt nagu
    pähe. Pandi pilte pähe,kuidas see sama naine mu lapse voodi
    ääres seisab ja teda jõllitab. Tooaeg oli 11 kuud vana laps. Siis
    nagu kadus ära see survetunne ja enam ei näinud. Aga umbes
    10min pärast tubdsin jälle sellist ebameeldivat tunnet ja see
    järjest süvenes. Mõtlesin, et vahin siis lakke..et ei vaata sinna
    jalgade poole ja babahh- vahtis mulle ülalt näkku. Ja umbes 3
    päeva kestis see jant, tulesid klõpsutati terve korteri peale
    ükshaaval kinni järjekorras. Nutsin ja karjusin lausa mehe
    peale..et miks ta paneb tulesid kinni, kui ta teab, et ma
    kardan..meil oli duširuumis veel selline reguleeritav valgustus-
    keeratav nagu. Seda siis keerati nii nagu heaks arvati.. Lapse
    voodi juures oli nagu rott ära surnud-mingi lehk oli üleval.. Isegi
    mu abikaasa nägi ja tundis seda. Mind konkreetselt kiusati-ei
    saanud ööd läbi magada. Kuni läksin nõia juurde abi paluma. Sain
    ka sealt asjale lahenduse.. Tuli välja, et see vaim on sela koguaeg
    olnud, aga mind hakkas ta kiusama alles aasta hiljem, kuna mu
    tervis oli nõrgemaks jäänud ja sellisel juhul on võimalik inimestel
    nägema ja tunnetama neid hakata. Ja kui kardad veel, siis saavad
    need hinged nö jõudu sellest juurde.. aga jah. Ma kõvasti kokku
    puutunud hingedega.. juba lapsepõlves

    • Reply Katrin 13. jaanuar 2016 at 15:04

      kusjuures, olen kuulnud, et nö halvad
      vaimud haisevadki raipe järgi. Olen
      isegi üks kord kodus olles kõhedust
      tundud ja seejärel haisu, mis
      reaalselt muutis asukohta. Lisaks
      sellele oli see hais justkui
      piiritletud, võisin lausa
      haistmisega piirjoone tõmmata, kus
      see kogum parasjagu oli. Ütlesin
      siis kurja ja konkreetse häälega mitu
      korda: “mine sinna, kust sa tulid!”
      ja hais kadus.
      Nn head vaimud lõhnavad aga hea kohvi
      ja kui naljakas see ka ei oleks, siis
      lillede järgi. Ka seda olen tundnud
      kohtades ja olukordades, kust neid
      tunda ei tohiks. See kogemus aga
      imelikul kombel kõhedust ei tekitanud :)
      oeh, mõne meelest olen mina ka vist
      üks imelik, kes vaime usub (kuigi ma
      ise neid kunagi näinud ei ole, ainult
      keha ja ninaga tundud :D)

  • Reply Angela 13. jaanuar 2016 at 14:45

    Ma elasin oma vanemate juures too aeg..
    Kell oli nii palju, et magama oli vaja minna. Majal
    oli ka teine korrus ja kuulsin seinale kolm kõvat
    koputust trepilt. läksin ema käest küsima , kas ta
    koputas , üritades vempu visata , vastus oli eitav..
    siis võttis kõhedaks küll . Aga nüüd kui ma vanem
    olen, mõtlen , ehk see mu vennake ,kes puhkab
    juba 13a :(

    Proovi mitte oma hirme välja näidata , kes iganed
    see ka ei oleks , toitub ta sinu hirmudest. Kerge
    öelda , raske teha..
    Õpi koos sellega elama :)
    See võib vabalt ka su vanaisa olla :)

  • Reply Ma 13. jaanuar 2016 at 14:37

    Ma situsin just end täis. Tänks täiega!

  • Reply K 13. jaanuar 2016 at 14:25

    Mu õde ütles kunagi, et kummitused pidid
    endast märku andma siis kui oled kellegi surnu
    ära “unustanud”. Pidi aitama kui paned talle
    mõeldes valge küünla põlema või käid haual.
    Mul endal kodus vahepeal toas kostub kuidas
    keegi hästi kõvasti ohkab. Ja perest peaaegu
    kõik õed oleme seda kuulnud (ise olen 14). Kui
    kuulen seda siis mõtlen, et ega ta mulle ju
    midagi halba ei tee, las mul olla enda kummitus.

    • Reply K 13. jaanuar 2016 at 14:26

      14-aastane*

  • Reply Käts. 13. jaanuar 2016 at 14:21

    Nii põnev!!! Oi kus ma olen mööda vanu mõisaid
    kõndinud nii päeval kui öösel, et ise kummitust tunda
    või näha. Pole senini seda õnne olnud :(

  • Reply Regina 13. jaanuar 2016 at 14:13

    Olen ka mina elus paaril korral kokku puutunud sellise asjaga!Olin sel ajal just kolinud uude üüri korterisse,mis asub Rakveres
    Lennuki tnv.Vanem tütar oli tol ajal mul 7 aastane ja ise viimaseid kuid rase.algusest peale oli selline kõhe ja ebameeldiv olek
    seal.Nagu keegi jälgiks koguaeg.Kord läksin ma oma emale paariks päevaks külla ja no jumala eest panin teleri kinni,tagasi
    tulles see töötas.Helistasin omanikule ja riidlesin,et kui käibki siis palun pangu teler ka enda järel kinni,kuna ma pean siiski ise
    arveid maksma!Muidugi tuli telefonis eitav vastus,et tema polevat seal käinud jne.Juba jõudsin selle unustada,kui ühel õhtul
    tütrega magama jäädes aknalaual olev Cd mängija ise tööle hakkas ja see lihtsalt kõvemaks keerati.Esimese reaktsiooni peale
    ei teinud nagu suurt numbrit .Kui uuesti magama üritasin jääda ja see plaat uuesti mängima hakkas ja täitsa põhja väänati,siis
    lükkasin stepslist välja ja kell 3 öösel lihtsalt läksin sõbranna juurde tütrega.Peale seda lihtsalt kolisin sealt korterist
    välja,kuna seal edasi elada oli minu jaoks võimatu!

  • Reply Pillekas 13. jaanuar 2016 at 14:12

    Võibolla Vidrikule ei meeldi, mis te tema koduga teinud olete. Viimases selgeltnägijate tuleproovis ju Merylin Kerro rääkis kuidas
    katsel olnud abielupaari üritas välja süüa majast selle eelmine omanik. Neil muidugi juhtus tunduvalt hullemaid asju kui sul.

    • Reply Helena 13. jaanuar 2016 at 16:12

      Jep. Vana maja renoveerimine “äratab” tihipeale seal midagi üles. Eelmistele kadunud omanikele tavaliselt ei meeldi, et nende
      maja muudetakse või uuendatakse.

  • Reply M 13. jaanuar 2016 at 14:11

    Kes kergema närvikavaga on, võivad googeldada “the hat man” või “shadow people”
    Nägin ise neid unes mingi periood pidevalt ja mingi hetk mõtlesin, et uurin mida see tähendab.
    See, et üle maailma inimesed neid näevad, ei leevendanud mu hirmu :D
    Samas on ka tol hetkedel raske periood olnud, et ehk see ongi nö stressi nägu.
    Mul on palju kokkupuuteid vaimuega olnud ja usun, et nad on olemas, aga pigem surun need mälestused maha, sest igakord
    hakkab kõhe. Nad ei ole midagi halba teinud, seega ei pea neid kartma.

  • Reply K 13. jaanuar 2016 at 13:54

    …kui ka miskit on, siis üheski olukorras pole ta ju halba tahtnud :) See peaks positiivne olema, mis Sa ikka kardad. Mul oli enda
    kodus suvel üliimelik kogemus… siis rahustasingi sellesamaga maha, et midagi halba pole ta tahtnud. Kesiganes ta siin on…
    millegipärast pakun, et kunagine omanik.

  • Reply D 13. jaanuar 2016 at 13:52

    Jah, olen ka kokku puutunud oma
    vanematekodus. Kolides nägin öösel
    vetsu minema hakates toas kahte
    valget kuid inimese moodi kuju, mis
    seisid toas seni kuni valgeks õues
    läks. Hommikul kirjeldades neid,
    selgus, et sellised elasid ja surid
    sinna enne meie kolimist. Samuti oli
    palju koputamist, trepist käimisi,
    nimede hüüdmisi. Remondiga kadus
    enamjaolt tasapisi. Aga kuna ma
    polnud päriselt ka ainus, kes seda
    kõike kuulis ja nägi, ka telefonis
    rääkides küsiti, kes see oli või kes
    koputas…
    usun teispoolsusesse ja surnuaiad on
    kõhedad kohad, kus käin väga
    aukartlikult ja harva, kuna tunnetan
    seda energeetikat, mis seal on.
    samuti kui mulle keegi oluline,
    kasvõi mõni isiklik lemmikloom surnud
    on, siis 40 päeva hiljem tuleb ta
    minuga öösel hüvasti jätma. Paljude
    jaoks on see absurd aga minu jaoks
    reaalsus. Pärast seda suudan ka
    leinaga paremini toime tulla.

  • Reply Katrin 13. jaanuar 2016 at 13:51

    oi kuramus, ja mina arvasin, et
    vaimud kollitavad ainult pimedas :D

  • Reply Hirmul suured silmad 13. jaanuar 2016 at 13:49

    Tean mis tunne sul on.Üürisin kunagi omale
    tuba.Ise olin veel suure kõhuga kodune.Mees
    oli õhtuses vahetuses tööl.Kell lähenes
    südaööle.Ja järsku oli mul selline tunne et ma
    pole üksi seal toas keegi on veel minuga.Kuigi
    olin üksi.Jube tunne tuli mul peale.Viskasin
    ruttu jope selga ja välja meest ootama.Aga
    keegi ei uskunud mind.Et lihtsalt minu suured
    hirmud.Siis minu isa ööbis ise seal et nagu noh
    et teeb proovi.Tema kuulis et keegi hingab seal
    ja kellegi süda lööb.Ja rääkimist kuulis
    kah.Minul oleks ammu sellepeale piss püksis ja
    laps ära pudenenud. ;)

  • Reply Sandra 13. jaanuar 2016 at 13:48

    Issand jumal. Ma ise kummitustesse ei usu enamasti, sest mul ei ole nendega mitte mingit kokkupuudet, aga tean, et igasugu
    imelikke asju vahel juhtub, selgeltnägijate saadeteski neid olnud küll ja küll, aga Sinu postitus ajas küll kabuhirmu peale. Eriti kus
    Lotte vahib ühte tühja kohta ja uriseb… Ta ju pidi seal midagi nägema… Ja mütsub ei tule iseenesest ju. Ausalt ma ei julge praegu
    oma korteriski olla õieti, ehkki siin pole iial midagi veidrat toimunud.

  • Reply P 13. jaanuar 2016 at 13:48

    Kuna majas on varasemalt elanud teised inimesed, siis ma soovitaks kindlasti energia puhastamine läbi viia. Miks ja kuidas on
    internetis kenasti ära seletatud: http://www.hingepeegel.ee/alternatiivravi/energeetiline-puhastamine-mis-ja-kuidas/
    Muidugi on alati võimalik ka kutsuda keegi enda kodu puhastama, aga ma soovitaks seda teha alles siis kui ise tegemine ei aita.

  • Reply Kelly 13. jaanuar 2016 at 13:46

    Minemetsa, kui kõhe mul hakkas.. ma ei julge enam diivanilt kuhugi liikuda :D väiksed lapsed ja loomad pididki ju neid kummitusi n
    nägema ja minu arust on see ikka maailma jubedam, kui lemmikloom mingit kindlat kohta vaatab ja imelikult käitub :D
    Oh õudust kui kõhe on olla! :D ma ei tahaks üldsssse sinu nahas olla praegu

    • Reply Helin 13. jaanuar 2016 at 13:55

      Kõhedam ongi lapse või looma käitumine.
      Alles hiljuti väitis minu 2 aastane, et meil on nana voodi kõrval peidus. Võttis käest kinni. Panime toast tule põlema ja läks ja
      vaataski. Muidugi meie seda nana ei näinud. Peale seda muidugi tuli paar unetud ööd, kuna laps kartis.

      • Reply Kelly 13. jaanuar 2016 at 14:02

        appiappiapppiii :D

  • Reply Helin 13. jaanuar 2016 at 13:46

    Miks sa kardad? Ma olen lapsest saati hingedega kokku puutunud. Küünla põlema panek on küll viimane asi mida sa tegema
    peaksid.
    Hingi pole mõtet küll karta, pigem karda elavaid.
    Enamus peavad neid kummitus lugusi fantaasiaks, kuid no kui mitu inimest siiski tunnetavad/kuulevad /kogevad siis mis
    kuradi fantaasia see on?
    Tead mis õudne on?
    Kui välisuks on lukus ja sisemist ust üritab keegi lingist lahti vajutada!Ajuvaba? Aga kui 3 inimest seda kogevad ja üks üritab
    linki üleval hoida arvates, et keegi võõras tahab sisse tulla.Samal ajal hakkab küünal suurel leegil põlema ja kell jääb seisma.
    Okei, ema oli sellel ajal opil, võibolla arvas, et paneme küünlaga maja põlema ja tuli üle vaatama igaksjuhuks. Mine neid
    pubekaid tea.
    Hirm tõmbab neid ligi, mõtle, et sul on pohhui ja ela nendega edasi.

  • Reply Kristi 13. jaanuar 2016 at 13:45

    Kui mul isa ära suri sis kuskil 40 päeva pärast ta surma
    meil kodus pliidilt pannid potid lendasid uksed
    paukusid ja toimus palju veidraid asju. Peale seda paar
    aadtat hiljem tundsin kuidas keegi mu voodile istub ja
    paitas mu juukseid ja oi kui külm see oli, kuna ma olin
    oma isa ainuke tütar siis olen palju kordi tundbud
    kuidas keegi mind jälgib kui magan ja käib on mul
    kõrval istub jne . Algul oli väga jube aga nyyd olen
    harjunud . Ma arvan et ta on mu kaitseingel ☺

  • Reply inimene 13. jaanuar 2016 at 13:43

    ma just tean, et küünlad kutsuvad hinged kohale.. selgeltnägijate tuleprooviski ju panevad need põlema,
    kui vaimudega rääkida tahavad ;)

    • Reply Ann 13. jaanuar 2016 at 15:07

      Küünlaid ei tohiks aknalaual hoida õhtuti.. pidavat su koju
      kutsuma neid

      • Reply Kaja 13. jaanuar 2016 at 23:54

        Krt, mul põleb 20 teeküünalt igal õhtul aknalaual
        :-S

  • Reply Hel 13. jaanuar 2016 at 13:43

    Hirmus ja põnev. Hea, et ise sellises
    olukorras ei ole :D. Äkki kutsuda
    miski puhastaja? ( Mul pole muidugi
    aimugi, kus selliseid leiab)