KURB ON OLLA Uncategorized @et

Ragnari ratastoolist ja mis saab ülejäänud rahast?

13. jaanuar 2016

Eelmisel nädalal palusime teie abi, et aidata Ragnaril osta endale ratastool, millega inimene saaks mugavalt oma kodus ringi liikuda. Meil oli plaanis koguda natsa üle 300 euro, et osta kõige odavam ratastool, kuid tänu heade inimeste abiga saime me kokku täpselt 1019 eurot! Ma ei suuda häid annetajaid ära tänada. Ausalt ka, kõik teie ilusad teod tulevad teile ringiga tagasi!

Kuna mina ratastoolidest väga midagi ei tea, selgus, et tegelikult korteris liikumiseks on mugavamad natukene kvaliteetsemad ratastoolid, mille hinnad võivad ulatuda isegi kuni 2000 euroni! Õnneks leidis Ragnar Kuldsest Börsist hea pakkumise, kus müüdi 2000 eurost kasutatud ratastooli lausa 500 euroga. Väike kõne ratastoolimüüjale tõi meile veel väikese 50 eurose ale ja nõnda saab Ragnar endale tänu teile 450 eurose ratastooli, mis teda kindlasti ustavalt aastaid teenib.

Laupäeval võtamegi selle teekonna ette, et ratastool Paidest ära tuua ja siis Ragnarile viia. Võtame selle kõik ka väiksesse videosse kokku, nõnda saate kõik näha, mismoodi meil see välja näeb.

Kuid kindlasti küsite, et mis siis ülejäänud rahaga saab. Meil on väike mõtteke. Nimelt kirjutas üks mures ema Ragnari loo alla pika kommentaari, mis väga paljudele südamesse puges. Panen selle teile ka siia lugemiseks:

***

Tere! Sinu ettevõttmine on väga kiiduväärt ja tubli. Oleks sinusugused vaid selle seaduse loomise juures olnud, oleks ka see seadus tulnud abivajajate sõbralikum. Tegelik probleem puudutab rohkem kui 100 000 inimest, nii lapsi, vanureid kui sind või kõiki kellel on juba vaja või tulevikus vajadus mingisuguse abivahendi järele.

Ma räägin oma loo. Sellist lugu võid kuulda pea igas erivajadusega hooldavas peres. Ma kasvatan erivajadusega last. Ta on liitpuudega ja puudeaste on raske. Ta sündis sellisena ja ta ei parane mitte kunagi sellest. Kui ta sündis, siis arstid ei andnud
mitte mingit lootust, halvatud ja kuidas lapse areng on…seda ei lubanud ükski arst. Ma ei kaotanud lootust. Algas võitlus. Ja ma olen nüüdseks võidelnud nii palju, et ta kõnnib ise tänu abivahendile. Ta läheb sügisel kooli. Meil on valiku võimalus tavakoolide tavaõppe vahel. Me elame Tartu linnas ja siinsetel koolides on 2 lift. Ta ei suuda veel mitu aastat kõndida treppidest üles alla raske kott veel seljas.

Siin ma ütlen, et ei suuda mitu aastat, valmis peame olema, et mitte kunagi, sest vaatamata positiivsele arengule selle diagnoosiga on varsti saavutatud ja trepid jäävadki tema Everesti mägedeks. Nüüd tegeliku probleemi juurde, mille seadis Sotsiaal Ministeerium meid kõiki puudutava seaduse vastu võtmisega. Meie lugu: laps vajab kõndimiseks , seismiseks ortoose. Need on sellised jalatoed nagu umbes Forrest Gump(vist sai nimi õigesti kirjutatud). Ilma nendeta ta saab liikuda vaid nelja käpukil, sest ma ei ole põhimõtteliselt koju toonud ratastooli. Need ortoosid on väga erilised ja valmistatud individuaalselt lapse jala järgi. Ortoosid ei tohi olla suured ega väikesed. Need peavad olema parajad, muidu need teevad kahju. Loomulikult laps kasvab ju igapäev ja kes vähegi teab lapsi, siis lastel on kombes kasvada poole aastaga juba päris palju, ammugi aasta või kahega. Seadusega on lastele ettenähtud 1 paar ortoose 2 aasta peale. 1 paar igasuguseks kahel jalal tegutsemiseks 1 paar parajaid ortoose kasvavale lapsele 2 aasta jooksul. Täpsustan, et ortoosid ei ole kummist, need on valmistatud plastiksegust ja on kõvad. Need ei veni mitte kuidagi.

Vana määruse järgi oli nii ja selle määruse järgi on samat moodi. Kuna need ortoosid on ka ärkamisest kuni magamaminekuni jalas, siis nad kuluvad päris korralikult. Mujal lääne Euroopas, kus sellise abivahendiga inimesi on päris palju saavad nad 2 korda aastas uued ortoosid. Kujutame nüüd ennast ette, et ilma nendeta ei saa te seista ja kõndida ja lisaks peate jalga panema väikseks jäänud ja katki kulunud ehk jalgu iga kandmise ajal vigastavad abivahendid…

Õnneks oleme saanud eriotsusega aastas korra uued lasta teha. Siiani otsustas Maavalitsuse komisjon, kui taotluses piisavalt ära suutsid põhjendada, et miks ja milleks on uusi vaja. Nüüd otsustab seda Sotsiaalkindlustusamet ja lisaks on vaja ka arsti tõendit koos arstiseletuskirjaga, et kuidagi teisiti ikka ei saa. Ja seda iga kord aastast aastasse. Nüüd põhiprobleemi juurde.

Kuna abivahendid on kallid siis eriti kallid on individuaalselt tehtud abivahendid. Need minu lapsele sobicad ortoosid maksavad eelmisa aasta hinnakirja aluse( selle aasta hinnakiri ei ole veel üles seatud) 1 tk ligikaudu 1300 eurot ehk kuna inimestel on 2 jalga, siis see summa tuleb korrutada 2-ga. Summaks saame 2600.-. Vana seaduse järgi oli lihtne, 90% tasus riik ja 10% tasus inimene. Ehk minu kanda jäi 260.- . Ei ole just väike summa aga kuidagi sai see summa nii öelda alla neelatud, mis vaja see vaja. Sellest aastast on nii, et on piirmäär ja minu lapse puhul on riigi poolne omaosalus kuni 450.- 1 otroosi pealt. Ehk kummagi jala peale kokku 900 eurot pluss protsendivahe, mis on 90/10 suhtes( 10% teeb 90.-)

Kui teha väike arvutus eelmise aasta hinna järgi, siis mina pean lapse liikumiseks ainuvõimaluse eest tasuma 1790 eurot. Ja seda iga aasta. Muidugi juhul, kui SKA poolt tuleb jaatav vastus, et nad on nõus erijuhtumil lisa ortooside valmistamisega. Kui tuleb eitav vastus, sius pean 100% ise need lapsele ostma. Minu ja enamike abivahendeid eluliselt vajavaid inimeste jaoks ei ole
väga suurt vahet, kas 1790 või 2600 eurot, maksta ei jõua iga aastaselt kumbagi summat. Ja kui veel panna hinnatõus juurde, siis… See summa ei ole lõplik. Nende ortoosidega ei saa käia, kui ei ole kinga või saabast otsas. No jalatsipoode meil ju jagub, mine ja osta, mõtleb enamus inimesi. Tegelik olukord on selline, et jalats peab olema lai ja pealt pikalt avanema, et ortoos jalatsi sisse ära mahuks. Neid saab siis jälle abivahendeid müüvatest firmadest. Sellise erilise jalatsi hind on umbkaudu 200-240 eurot. Eelmised aastad oli 90% riik ja 10% inimene ehk minu maksta jäi 20-24 eurot. Nüüd on piirmäär peal mida riik tasustab ja see on maksimum summa 90 eurot, paljudel veel väiksem. See oleneb diagnoosist. Ehk see summa minu kanda jääb väikse arvutuse tagajärjel 130-174 eurot paar. Selle soodusega saab osta maksimaalselt 3 paari aastas. Ehk talve saapad, kevad-sügis ja rihmikud suveks. Minu jaoks on see summa ikka väga suur.

Sellele kõigele lisanduvad meile veel jalgratas, sest pikemaid vahemaid kui 500m ta ei jõua käia. Ja autoga ka ei saa kogu aeg ju sõita. Ratas maksis 3 aastat tagasi 1000.- sellest minu osa oli 10%ehk 100 eurot. Ma ei julge mõeldagi, kui palju nüüd pean maksma ja kas ma üldse saangi osta. Dušši all pesin last siiani süles. No jõudsin kuidagi moodi veel 25 kg libedat last ise pool kükagil seistes kuidagimoodi kinni hoida. Aga enam ei jõua. Vaja on pesutooli lapsele, et ta ise saaks ennast pesta. Jah, võib ju ka maas istudes pesta aga kuna ta on tütarlaps, siis suguelundid on ju ka vaja puhtana hoida. Põrandal istudes ei ole see väga teostatav. Selle hinda ma ei tea. Pean perearstilt selle ostmiseks põhjustega tõendi võtma, siis erinevatest firmadelt hinnapakkumisi võtma ja siis alles saan taotluse teha SKA-le.

Tõenäoliselt pean odavama variandi võtma ,mis siis kui see ei sobi mu lapse vajadustele või jätkama vanaviisi pesemisega endal naba paigast venitades ja lapse elu ohtu seades.Raske ja libe laps võib väga lihtsalt kätevahelt maha libiseda ja kukkudes
vigastada.

See oli minu ja mu lapse lugu. Meil on veel väga hästi, sest ta ei vaja kõnniraami, ratastooli, seisulauda, RGO raami, öö ortoose jne. jne. Väga paljudel on kõiki neid vaja ja see raha, mille peab lähedased leidma nüüdse seaduse järel on ikka üüratud. Puudega lapse raha on aastaud olnud 80.- . Puudepension umbes 300.-

Ma väga kiidan sinu ettevõtmist, sa oled suure südamega inimene ja selliseid inimesi on õnneks palju- palju. Jumal tänatud! Palun siin sind ja su blogi lugejaid ja kõiki inimesi tunnistama selle seaduse ebaõiglust ja püüame koos Sotsiaal Ministeeriumit survestama selle seaduse tagasi võtmist või muutmust inimestele taskukohasemaks.

Päikest igasse päeva! 

Külliki ja Hanna-Liisa

***

x-3b1d3da3-d6e9-4daf-b87b-4f3e6998ae07

Pilt: Aldo Luud

Mis arvate, kas Külliki ja Hanna-Liisa oleksid väärt saama seda ülejäänud 569 eurot? Meie küll arvame nii, mistõttu Ragnar täna Küllikile ülejäänud rahasummaga ülekande teeb. Kui keegi annetajatest tunneb, et tema siiski seda toetada ei soovi, siis saame aru. Palun saatke siis meil ja kanname teile raha tagasi. Kuid kellel vähegi võimalus, palun ka teid Küllikile ülekannet teha. Mul on emana nii raske ja jube mõelda, mida mina sellises olukorras teeks ja kuidas hakkama saaks.

Koos on kergem ja lapsed on ju meie elu õiekesed. Hinnakem seda, et meie omad on terved ja aitame neid, kellel abi vaja on. Eks? Kui soovid Küllikit ja Hanna-Liisat aidata, siis tee ülekanne siia: Hanna-Liisa Vunk EE222200221057458963 märksõnaga AITAME!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

30 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Kaidi 24. jaanuar 2016 at 00:00

    Andsin ka oma tagasihoidliku 5€
    panuse. Imearmas tüdrukuke!

  • Reply Morgie 20. jaanuar 2016 at 21:18

    Perses on see eesti riik, perses ma ütlen! Mul on tahtmine minna ja kolkida väga kaua mõnda kõva asja, soovitavalt nt Riigikogu
    seina. Kurrat, ma olen nii vihane praegu!
    Mallukas, tee petitsioon selle jama vastu, mida puudega laste abivahenditega on tehtud.
    Aargh!

    • Reply Mallukas 20. jaanuar 2016 at 21:24

      Ethel tegi petitsiooni, vaata esimeses Ragnari teemas on see link :)

  • Reply Helen 17. jaanuar 2016 at 23:50

    Kuidas Küllikile toetuse kogumine läinud on?

    • Reply leenu 11. veebruar 2016 at 22:25

      Mind ka huvitab. Ragnari kohta tuli Mallukalt hea
      tagasiside, Külliki osas on vaikus… kas raha läks ikka
      õigesse kohta?

      • Reply Mallukas 11. veebruar 2016 at 22:28

        aga mida ma selle kohta ütlema peaks? ragnaril oli vaja ÜHT konkreetset asja – külliki lapsel aga mitmeid-mitmeid erinevaid. See raha kulus nende peale kindlasti ära ja jäi veel puudugi.

  • Reply Manni 16. jaanuar 2016 at 06:37

    Kandsin ka 15,– eurot. Nii südamesse lähevad kõik need lood. Olen alati annetanud paljudele abivajajatele… see on tegelikult ju
    vähim mida teha saan :(. kahjuks.

  • Reply Vilve 15. jaanuar 2016 at 18:12

    Ma ei arva, et oleks vale ühe ratastooli ostust üle jäänud summat, teise abivajaja abistamiseks kulutada. Ei näe põhjust, miks
    peaksin annetatud raha tagasi tahtma, sest see läheb ju ikkagi abivajajale, olgu see siis Ragnar või keegi teine. Tänud sulle, et
    teiste abistamiseks aega ja vahendeid leiad.

  • Reply anni 14. jaanuar 2016 at 18:34

    Aitasin ka 5 euroga , abiks ikka :)

  • Reply Mai 14. jaanuar 2016 at 09:16

    Siis,kui Ragnari lugu tuli,siis
    tahtsin nii väga aidata,aga palk
    polnud veel üle tulnud. Nagu Eestis
    ikka enna palga päeva raha otsas.
    Nüüd saan vähemaltn Küllikit ja
    Hanna-Liisat aidata ;)

  • Reply brynett 14. jaanuar 2016 at 09:04

    Kantud omapoolsed 10 eurot! Väga meeldib selline nö otse inimeste aitamine, mitte läbi suure kampaania vms (mis kahjuks alati
    tekitab natuke umbusaldust, et kas rahad ikka jõuavad õigesse kohta).

  • Reply K. 14. jaanuar 2016 at 01:17

    Loen ja nutan.
    Nii kurb kuidas oma riik sulle näkku sülitab. Peaks ju
    hoidma ja kaitsma meid kuid häbi on.. Ei tea kas
    puuetega inimeste pärast on ka häbi ja salamisi
    loodetakse, et ilma abirahadrta lihtsalt surevad maha?

  • Reply Aili 13. jaanuar 2016 at 23:25

    Jah, muidugi on väärt, kindlasti on Hanna-Liisale vajaminevate abivahendite muretsemine väärt rahalist toetust. Kindlasti
    peaksid nad ka SKA-le lugematul hulgal eritaotlusi esitama, kuid meie saame aidata ka.
    Hanna-Liisa ema on teinud kõik selleks, et tema laps oleks iseseisev. Niipalju, kui see üldse võimalik on. Iseseisvus annab
    lapsele eneseväärikuse ja enesekindluse ning Hanna-Liisa tänab alati südameset kõiki, kes temast hoolivad. Tean täpselt, et
    need vajaminevad abivahendid just nii palju sellele väikesele tüdrukule maksavadki. Kuid alati võib ette tulla ka ootamatusi,
    mõned asjad purunevad või vajavad väljavahetamist. Ka ortooside hooldus/remont on sellest aastast inimestele kulukam.
    Ning Hanna-Liisa ema ei rääkinud, et lapsele vajaliku arstiabi saamiseks käivad nad pidevalt Tallinnas, vahest tuleb ka haiglas
    viibida, lisanduvaid kulutusi on perel loetamatul hulgal. Ja lõppude lõpuks on Hanna-Liisa lihtsalt üks rõõmsameelne ja
    heatahtlik tütarlaps ning tema ja tema pere tahab tunda rõõmu igapäevastest toredatest tegemistest ka!
    Aitäh, Mallukas ettevõtmiste eest ja Küllikile ning Hanna-Liisale jätkuvat optimismi ning rõõmsameelsust!

  • Reply Anna-Liisa 13. jaanuar 2016 at 21:04

    Külliki on minu juuksur ja olen nii tema kui ka Hanna-
    Liisaga kokku puutunud ja nad on lihtsalt niiiiii suure
    südamega inimesed! Pisike Hanna-Liisa on oma vanuse
    kohta niii arukas ja tubli, tema jutt on täiskasvanulik ja
    ta oskab teha superarmsaid komplimente:) minuarust
    on nad igati teie toetust väärt!!! Külliki on väga tubli ja
    tõesti Ema suure algustähega.

  • Reply Sirr 13. jaanuar 2016 at 20:36

    Tere!
    See on jah kurb kuidas asjad seal maal praeguseks on. Ilmselt sellepärast kolisin isegi teise riiki elama kus elu ja olud paremad.
    Tean küll et meid mugavuspagulasteks hüütakse, aga, tänu oma suuremale palgale olen tihtipeale oma kodumaal elavaid
    abivajajaid toetanud. Nii ka seekord. Saatsin raha teele, seda pole küll palju kuna abivajajaid on väga palju, aga iga euro ikkagi
    abiks. Jõudu teile seal ja tänud headele inimestele kes aitavad, kas või sellega et postitavad ja jagavad teadet. Sest ilma selleta
    mina ei oska aidata. Ja minu reegel on et raha mingu otse abivajajale, mitte aga mingile organisatsioonile, kus tehakse selle rahaga
    ,,,kes teab mida,,, . Ja mina olen kahe käega selle poolt et ratastoolist ülejäänud raha Hanna-Liisale läheb. :)
    Päikest teile!

  • Reply Paula 13. jaanuar 2016 at 20:33

    Saatsin 3€. Usun, et ükski toetus pole liiga väike, kui seda üheskoos teha.

  • Reply Pätu 13. jaanuar 2016 at 19:20

    Minugi abi läks teele, emana läks see lugu nii
    hinge…mu neljane pojake ütles Hanna-Liisa pilti
    nähes:”oh sa vaeseke” ! Igatahes soovin jõudu emale
    ja kõikidele teistele, kellel selline raske tee elus käia!

  • Reply Erika 13. jaanuar 2016 at 17:58

    Kurb. Minu ema sündis samuti invaliidina. Seetõttu on ta nüüd (liiga vara) meie seast juba üle 2 aasta lahkunud. Mäletan,et ta
    pidi mööda arste ja asutusi käima igal aastal ikka ja jälle tõestamas käima,et tema puue pole vahepeal taandunud(üks kops
    tagasi kasvanud või 2 kaelalüli uuesti tekkinud või vasak käsi imeväel sirgeks kasvanud) ,et oleks ikka alust maksta puude-
    toetust samas summas.

    • Reply Jõhker 13. jaanuar 2016 at 18:00

      Sama nagu mu üks kunagine naiskolleeg, kes pidi iga
      aasta viima tõestuse, et talle pole teine neer tagasi
      kasvanud!

      • Reply Kadi 13. jaanuar 2016 at 20:48

        Sama mu äial, kellel üks silm puudu, teine pime,
        pool kätt puudu aga koguaeg tõesta et sa oled
        puudega.

    • Reply riina 14. jaanuar 2016 at 09:22

      Mul abikaasa sõbral on üks silm klaasist. Samamoodi peab tõestama, et silm ei kasva tagasi.
      Kohutav tegelikult :(

  • Reply Jõhker 13. jaanuar 2016 at 17:56

    Ja meie kõik elame sellises riigis? Piinlik oleks veel
    kena öelda! Lausa jälk mu meelest! Riigile oled sa
    vajalik vaid siis kui sul on töö, sa oled tööealine, taod
    makse. Piisab sul jääda haigeks või kaotada töö – ja
    oledki omapead. Ela või sure, riiki enam ei huvita! Ei
    kujuta ette nende inimeste kannatusi, kui käed ei liigu,
    jalad ei liigu, või ükskõik mis puue piirab meie kõigi
    jaoks enesest mõistetavaid igapäevategevusi.
    Mul on terve laps ja meie inimestel on vahel mured,
    kas saab poest selle kuulsa Elsa nuku või on see
    läbimüüdud. Ma ei kujuta ette südamevalu ja
    pingutust, kui su lapse elu pidurdub raha taha, kui sul
    pole võimalik osta bemmihinda väärt aparaati, et su
    kallis laps saaks sellega pissile kärutada vannituppa
    vms. Haige riik, kes jätab suurimas mures lapsed ja
    täiskasvanud omapead hingitsema. Uue seaduse järgi
    just nii juhtubki, arengud pidurduvad, edusammud
    taandarenevad ja invaliidid peavad hakkama end toast
    kööki mööda põrandat rullima, et viimase raha eest
    ostetud makaroni köögilaua all krõmpsutada. Sülitaks
    neile kõigile näkkku, kes selle pooltnupu peale
    vajutasid ja teeks nad põlvedest alates lühemaks!
    Vabandan emotsionaalsuse eest.

  • Reply Liis R. 13. jaanuar 2016 at 17:16

    Mul ei ole endal lapsi, aga ma loodan, et ei pea kunagi
    tundma, mida tunneb Külliki ja paljud teised vanemad.
    Mina saatsin omalt poolt 10 eurot teele, mida pole küll
    palju, aga abiks ikka. Ma toetan Teie tegemisi Triinuga.
    Ma ei ole küll alati nõus sellega, mida sa blogis
    kirjutad, aga süda on sul õiges kohas. Jõudu ja jaksu
    Teile! Aitäh.

  • Reply K 13. jaanuar 2016 at 17:06

    See uus seadus ongi praegu eesti suurim probleem. Kahjuks aga pole inimesed teadlikud sellest. Me rääkisime koolis Eesti
    ühiskonna probleemidest mille puhul ma panin selle esimeseks ja põhiprobleemiks. Jumal tänatud et mu oma erivajadustega
    lapsel ei lähe vaja selliseid kalleid asju. Aga olen neid ahastuses ja murdumise äärel vanemate kirju lugenud palju. Kahjuks kõiki
    aidata ei jõua kuna käin ju ise alles täiskoormusel koolis. AGA SELLEST TULEB RÄÄKIDA JA MÄRKU ANDA INMESTELE. MU
    KURSUSEKAASLASED OLNUD NENDEST SEADUSTEST JA NENDEST TEKKINUD OLUKORDADEST MIDAGI KUULNUD.

    • Reply K 13. jaanuar 2016 at 17:08

      Palun inimesed ärgake ja märgake :) Need 101 inimest ei märka enne ju!

  • Reply Liina 13. jaanuar 2016 at 16:38

    Loen ja nutan. Tegin ka oma tagasihoidliku ülekande (5€) kuna raha lihtsalt polnud rohkem arvel. Loodan et sellestki abi.

  • Reply Mari 13. jaanuar 2016 at 16:36

    Wau, aitäh seda lugu jagamast.

  • Reply Anneli 13. jaanuar 2016 at 16:21

    Pisar tuleb silma kui mõelda, kui ebaõiglane on maailm.
    Ja see, et on olemas niivõrd vapraid inimesi, on imetlusväärne.
    Kõike ilusat ja palju tervist teile Külliki ja Hanna-Liisa!

  • Reply Kristina 13. jaanuar 2016 at 16:11

    Hanna-Liisa on üks väike ja imeline laps…olen alati imetlenud ,tema siirust,arukust ja paljudel täiskasvanutel oleks temalt,seda
    arukust õppida.Ema Külliki, on ema suure algustähega!

  • Reply K 13. jaanuar 2016 at 16:03

    kunagi lugesin Inge Ojala raamatuid
    tänavalastest ja siis lubasin endale,
    et kui kunagi miljoni võidan, siis
    annetan kindlasti mingi osa ära just
    sellistele tegijatele nagu Inge (ma
    praegu tema tegemistega kursis ei
    ole, aga millegipärast arvan, et ta
    ikka tegeleb hea tegemisega edasi :) )
    Praegu ei oota ma seda miljonit, et
    aidata….aidata saab ka vähesega-
    olen juba mitmeid aastaid
    püsiannetaja teatud organisatsioonile
    – aga see raha läheb justkui musta
    auku, st ma ei tea reaalselt, mis
    selle rahaga ju tegelikult tehakse,
    keda abistatakse. Loodan, et läheb
    ikka õigesse kohta.
    Aitasin Ragnarit ja tegin ülekande
    ka Küllikile. Tahan sind tänada – Sa
    oled ülimalt tubli, et tood info
    abivajajatest nendeni, kes saaksid
    abistada ning annad ka suurepärast
    eeskuju ise abistades ja innustad
    teisi abistama!