Ragnari ratastoolist ja mis saab ülejäänud rahast?

Eelmisel nädalal palusime teie abi, et aidata Ragnaril osta endale ratastool, millega inimene saaks mugavalt oma kodus ringi liikuda. Meil oli plaanis koguda natsa üle 300 euro, et osta kõige odavam ratastool, kuid tänu heade inimeste abiga saime me kokku täpselt 1019 eurot! Ma ei suuda häid annetajaid ära tänada. Ausalt ka, kõik teie ilusad teod tulevad teile ringiga tagasi!

Kuna mina ratastoolidest väga midagi ei tea, selgus, et tegelikult korteris liikumiseks on mugavamad natukene kvaliteetsemad ratastoolid, mille hinnad võivad ulatuda isegi kuni 2000 euroni! Õnneks leidis Ragnar Kuldsest Börsist hea pakkumise, kus müüdi 2000 eurost kasutatud ratastooli lausa 500 euroga. Väike kõne ratastoolimüüjale tõi meile veel väikese 50 eurose ale ja nõnda saab Ragnar endale tänu teile 450 eurose ratastooli, mis teda kindlasti ustavalt aastaid teenib.

Laupäeval võtamegi selle teekonna ette, et ratastool Paidest ära tuua ja siis Ragnarile viia. Võtame selle kõik ka väiksesse videosse kokku, nõnda saate kõik näha, mismoodi meil see välja näeb.

Kuid kindlasti küsite, et mis siis ülejäänud rahaga saab. Meil on väike mõtteke. Nimelt kirjutas üks mures ema Ragnari loo alla pika kommentaari, mis väga paljudele südamesse puges. Panen selle teile ka siia lugemiseks:

***

Tere! Sinu ettevõttmine on väga kiiduväärt ja tubli. Oleks sinusugused vaid selle seaduse loomise juures olnud, oleks ka see seadus tulnud abivajajate sõbralikum. Tegelik probleem puudutab rohkem kui 100 000 inimest, nii lapsi, vanureid kui sind või kõiki kellel on juba vaja või tulevikus vajadus mingisuguse abivahendi järele.

Ma räägin oma loo. Sellist lugu võid kuulda pea igas erivajadusega hooldavas peres. Ma kasvatan erivajadusega last. Ta on liitpuudega ja puudeaste on raske. Ta sündis sellisena ja ta ei parane mitte kunagi sellest. Kui ta sündis, siis arstid ei andnud
mitte mingit lootust, halvatud ja kuidas lapse areng on…seda ei lubanud ükski arst. Ma ei kaotanud lootust. Algas võitlus. Ja ma olen nüüdseks võidelnud nii palju, et ta kõnnib ise tänu abivahendile. Ta läheb sügisel kooli. Meil on valiku võimalus tavakoolide tavaõppe vahel. Me elame Tartu linnas ja siinsetel koolides on 2 lift. Ta ei suuda veel mitu aastat kõndida treppidest üles alla raske kott veel seljas.

Siin ma ütlen, et ei suuda mitu aastat, valmis peame olema, et mitte kunagi, sest vaatamata positiivsele arengule selle diagnoosiga on varsti saavutatud ja trepid jäävadki tema Everesti mägedeks. Nüüd tegeliku probleemi juurde, mille seadis Sotsiaal Ministeerium meid kõiki puudutava seaduse vastu võtmisega. Meie lugu: laps vajab kõndimiseks , seismiseks ortoose. Need on sellised jalatoed nagu umbes Forrest Gump(vist sai nimi õigesti kirjutatud). Ilma nendeta ta saab liikuda vaid nelja käpukil, sest ma ei ole põhimõtteliselt koju toonud ratastooli. Need ortoosid on väga erilised ja valmistatud individuaalselt lapse jala järgi. Ortoosid ei tohi olla suured ega väikesed. Need peavad olema parajad, muidu need teevad kahju. Loomulikult laps kasvab ju igapäev ja kes vähegi teab lapsi, siis lastel on kombes kasvada poole aastaga juba päris palju, ammugi aasta või kahega. Seadusega on lastele ettenähtud 1 paar ortoose 2 aasta peale. 1 paar igasuguseks kahel jalal tegutsemiseks 1 paar parajaid ortoose kasvavale lapsele 2 aasta jooksul. Täpsustan, et ortoosid ei ole kummist, need on valmistatud plastiksegust ja on kõvad. Need ei veni mitte kuidagi.

Vana määruse järgi oli nii ja selle määruse järgi on samat moodi. Kuna need ortoosid on ka ärkamisest kuni magamaminekuni jalas, siis nad kuluvad päris korralikult. Mujal lääne Euroopas, kus sellise abivahendiga inimesi on päris palju saavad nad 2 korda aastas uued ortoosid. Kujutame nüüd ennast ette, et ilma nendeta ei saa te seista ja kõndida ja lisaks peate jalga panema väikseks jäänud ja katki kulunud ehk jalgu iga kandmise ajal vigastavad abivahendid…

Õnneks oleme saanud eriotsusega aastas korra uued lasta teha. Siiani otsustas Maavalitsuse komisjon, kui taotluses piisavalt ära suutsid põhjendada, et miks ja milleks on uusi vaja. Nüüd otsustab seda Sotsiaalkindlustusamet ja lisaks on vaja ka arsti tõendit koos arstiseletuskirjaga, et kuidagi teisiti ikka ei saa. Ja seda iga kord aastast aastasse. Nüüd põhiprobleemi juurde.

Kuna abivahendid on kallid siis eriti kallid on individuaalselt tehtud abivahendid. Need minu lapsele sobicad ortoosid maksavad eelmisa aasta hinnakirja aluse( selle aasta hinnakiri ei ole veel üles seatud) 1 tk ligikaudu 1300 eurot ehk kuna inimestel on 2 jalga, siis see summa tuleb korrutada 2-ga. Summaks saame 2600.-. Vana seaduse järgi oli lihtne, 90% tasus riik ja 10% tasus inimene. Ehk minu kanda jäi 260.- . Ei ole just väike summa aga kuidagi sai see summa nii öelda alla neelatud, mis vaja see vaja. Sellest aastast on nii, et on piirmäär ja minu lapse puhul on riigi poolne omaosalus kuni 450.- 1 otroosi pealt. Ehk kummagi jala peale kokku 900 eurot pluss protsendivahe, mis on 90/10 suhtes( 10% teeb 90.-)

Kui teha väike arvutus eelmise aasta hinna järgi, siis mina pean lapse liikumiseks ainuvõimaluse eest tasuma 1790 eurot. Ja seda iga aasta. Muidugi juhul, kui SKA poolt tuleb jaatav vastus, et nad on nõus erijuhtumil lisa ortooside valmistamisega. Kui tuleb eitav vastus, sius pean 100% ise need lapsele ostma. Minu ja enamike abivahendeid eluliselt vajavaid inimeste jaoks ei ole
väga suurt vahet, kas 1790 või 2600 eurot, maksta ei jõua iga aastaselt kumbagi summat. Ja kui veel panna hinnatõus juurde, siis… See summa ei ole lõplik. Nende ortoosidega ei saa käia, kui ei ole kinga või saabast otsas. No jalatsipoode meil ju jagub, mine ja osta, mõtleb enamus inimesi. Tegelik olukord on selline, et jalats peab olema lai ja pealt pikalt avanema, et ortoos jalatsi sisse ära mahuks. Neid saab siis jälle abivahendeid müüvatest firmadest. Sellise erilise jalatsi hind on umbkaudu 200-240 eurot. Eelmised aastad oli 90% riik ja 10% inimene ehk minu maksta jäi 20-24 eurot. Nüüd on piirmäär peal mida riik tasustab ja see on maksimum summa 90 eurot, paljudel veel väiksem. See oleneb diagnoosist. Ehk see summa minu kanda jääb väikse arvutuse tagajärjel 130-174 eurot paar. Selle soodusega saab osta maksimaalselt 3 paari aastas. Ehk talve saapad, kevad-sügis ja rihmikud suveks. Minu jaoks on see summa ikka väga suur.

Sellele kõigele lisanduvad meile veel jalgratas, sest pikemaid vahemaid kui 500m ta ei jõua käia. Ja autoga ka ei saa kogu aeg ju sõita. Ratas maksis 3 aastat tagasi 1000.- sellest minu osa oli 10%ehk 100 eurot. Ma ei julge mõeldagi, kui palju nüüd pean maksma ja kas ma üldse saangi osta. Dušši all pesin last siiani süles. No jõudsin kuidagi moodi veel 25 kg libedat last ise pool kükagil seistes kuidagimoodi kinni hoida. Aga enam ei jõua. Vaja on pesutooli lapsele, et ta ise saaks ennast pesta. Jah, võib ju ka maas istudes pesta aga kuna ta on tütarlaps, siis suguelundid on ju ka vaja puhtana hoida. Põrandal istudes ei ole see väga teostatav. Selle hinda ma ei tea. Pean perearstilt selle ostmiseks põhjustega tõendi võtma, siis erinevatest firmadelt hinnapakkumisi võtma ja siis alles saan taotluse teha SKA-le.

Tõenäoliselt pean odavama variandi võtma ,mis siis kui see ei sobi mu lapse vajadustele või jätkama vanaviisi pesemisega endal naba paigast venitades ja lapse elu ohtu seades.Raske ja libe laps võib väga lihtsalt kätevahelt maha libiseda ja kukkudes
vigastada.

See oli minu ja mu lapse lugu. Meil on veel väga hästi, sest ta ei vaja kõnniraami, ratastooli, seisulauda, RGO raami, öö ortoose jne. jne. Väga paljudel on kõiki neid vaja ja see raha, mille peab lähedased leidma nüüdse seaduse järel on ikka üüratud. Puudega lapse raha on aastaud olnud 80.- . Puudepension umbes 300.-

Ma väga kiidan sinu ettevõtmist, sa oled suure südamega inimene ja selliseid inimesi on õnneks palju- palju. Jumal tänatud! Palun siin sind ja su blogi lugejaid ja kõiki inimesi tunnistama selle seaduse ebaõiglust ja püüame koos Sotsiaal Ministeeriumit survestama selle seaduse tagasi võtmist või muutmust inimestele taskukohasemaks.

Päikest igasse päeva! 

Külliki ja Hanna-Liisa

***

Pilt: Aldo Luud

Mis arvate, kas Külliki ja Hanna-Liisa oleksid väärt saama seda ülejäänud 569 eurot? Meie küll arvame nii, mistõttu Ragnar täna Küllikile ülejäänud rahasummaga ülekande teeb. Kui keegi annetajatest tunneb, et tema siiski seda toetada ei soovi, siis saame aru. Palun saatke siis meil ja kanname teile raha tagasi. Kuid kellel vähegi võimalus, palun ka teid Küllikile ülekannet teha. Mul on emana nii raske ja jube mõelda, mida mina sellises olukorras teeks ja kuidas hakkama saaks.

Koos on kergem ja lapsed on ju meie elu õiekesed. Hinnakem seda, et meie omad on terved ja aitame neid, kellel abi vaja on. Eks? Kui soovid Küllikit ja Hanna-Liisat aidata, siis tee ülekanne siia: Hanna-Liisa Vunk EE222200221057458963 märksõnaga AITAME!