Sain täna väga kurva kirja, mille autor palus seda anonüümselt blogis jagada, sest ehk on keegi sarnases olukorras olnud ja oskaks inimesele head nõu anda. Kiri ise järgmine:
Tere Mariann,
Pöördun Sinu poole ühe murega.
Kirjutan Sulle endast kõik ära ning üritan enda selgitused ja põhjendused arusaadavalt välja tuua.
Kasvasin perekonnas, kus mõlemad vanemad olid ranged. Mul on kaks õde ja kaks venda, tüüpiline vanaaegne perekond, kus pidi olema palju lapsi. Lapseeas polnud mulle vanemaid olemas, olid vaid füüsilised kujud, kes pidevalt karistasid ja peeti meid orjadena, kell 5 üles ja 23-24 paiku magama. Isa oli veel alkohoolik ning see tegi asja veel hullemaks, põhimõtteliselt ema teenitud raha läks maksude maksmiseks ja isa haltuura läks talle joogi peale, oli päevi kus ta kaine polnud, vahest märkisin kalendrisse neid päevi kus isa oli kaine ja neid oli väga vähe, ühesõnaga isa oli vägivaldne alkohoolik ja ema pidas meid orjana. Kui ma hakkasin naiseks sirguma, (12a) hakkas minu vend mind seksuaalselt ära kasutama (seda 5 järjestikku aastat), ma hakkasin teda kartma, ei tahtnud temaga koos koju jääda, aga nii kui vanematele vastu hakkasin, sain peksa, mis ma siis ikka tegin, pidin kõik ära kannatama ja allaneelama, sest kellele mul ikka rääkida oli. Vanematele ei saanud ja koolis ei julgenud, sest vend käis samas koolis ja siis oleks kõik vanematele teada antud ning ühesõnaga ma kartsin.
Hakkasin käima suhtlusportaalides (rate.ee) sealt leidsin endale n.ö isakuju, ma kiindusin temasse ja hakkasin temaga rohkem aega veetma, sest ta pakkus mulle seda, mida minu vanemad ei andnud, armastust ja hoolimist. Hiljem sain aru, et olin talle rohkem seksiobjektiks (ta on minust 8a vanem). Kuna ta oli minus juba tekitanud turvatunde, siis ei osanud ma temast lahti öelda, hiljem hakkas ta mind aina rohkem ära kasutama ja karistama, kui ma tema sõna ei kuulanud.
Peagi muutus ta täielikult ning siis võtsin juguse kokku ja ütlesin, et nüüd on kõik. Ma ei tahtnud olla enam seksiori ja peksukott, tahtsin olla vaba inimene, kellel polnud kellegi ees kohustusi, tema pärast jäi mul kool pooleli, sest ma ei suutnud minna enam kooli, kui ta mind peale koolipäeva lõppu ootas, et saaks metsaalla viia ja seksida. 9 klass sai lõpetatud ja põgenesin tema eest ema juurde Soome (ema töötas Soomes). 2 aastat hiljem, Eestisse tagasi tulles, oli alguses kõik rahulik. Peagi hakkas terroriseerimine jälle pihta, et ma olen talle võlgu, et ta mind kunagi aitas jne, ühesõnaga olin ma mustas augus jälle tagasi. Hakkasin jooma ja päris kõvasti, olid sekeldused ka politseiga, Joomise osas. Ning üsna varsti sain aru, et see ei aita. Ühel õhtul võtsin auto ja läksin sõitma (olin 19 aastane). Otepää – Tartu maanteel seisis üks auto, millel olid ohutuled peal ja keegi vehkis kätega, jäin seisma, et ehk on abi vaja vm, selgus, et autorehv on puruks ning omanikul pole tungrauda, mis seal ikka, hakkasin pagassis kobama kuniks sain hoobi pähe ning kaotasin teadvuse. Teadvusele tulin alles kiirabiautos. Hiljem selgus, et eks oli mind oimetuks löönud ning läbi peksnud ning mind minu autoga Ülenurme raudtee ülesõidukohale viinud, ta oli mind isegi istmekülge kinnisidunud. Muidugi läks asi sealt edasi politseisse (olin varasemalt ka politseisse eksi pärast pöördudnud), aga prokuratuuris otsustati asi lõpetada ebapiisavate tõendite puhul. Pärast kuusin kuidas uurija rääkis, et see tüdruk on psühh. See oli imelik, sest ega ma ise end ju läbi ei peksa, oimetuks ei löö ning kinniseotuna teadvusetuna raudteele sõida, igatahes, politsei mind ei uskunud, ei usu tänaseni. Tänini pole ta mind rahule jätnud, nüüd on asi tsipake rahulikum, aga hirm on alati sees, ma kardan pidevalt. Mai kuus käisin günekoloogi juures, sest minu eks vägistas mind taaskord ning muidugi oli vaja siis ekspertiis teha ja politsei kutsuda, helistati siis Otepää uurijale ning tema muidugi vastas, et tehku arst lihtsalt läbivaatus, sest ma valetan ja kujutan endale asju ette. Okei aitäh. Tean jälle, et politsei mind ei aita. Eelmise aasta oktoobris kohtusin ma imetoreda mehega (23aastane, ise olen 21, saan 21.02 22aastaseks), ta on täiuslik ning ma tunnen end temaga hästi, sest ma tean, et ta kaitseb mind, aga paraku ei lase mu minevik mul elada. Olen talle veidikene minevikust rääkinud ning ta üritab mulle toeks olla. Tänu temale saan ma gümnaasiumis õpinguid jätkata.
Eile kohtusin ma taas eksiga ning nüüdseks on taaskord haavad näos ja kaelal. Elukaaslasele ei julge ma midagi öelda, ütlesin, et komistasin. Ma ei tea mida edasi teha.
Enda kirjaga tahaksin ma öelda seda, et väga paljud loevad Sinu blogi ning ehk on kedagi kes on olnud silmitsi vägivaldse mehega. Ehk oskab keegi aidata, politseist ja psühholoogidest abi pole, sest keegi ei taha mind uskuda. Ma olen noor ning elu on alles ees, aga lihtsalt niimoodi ei saa enam jätkuda, kolimisest pole ka kasu olnud ning lõputult ei jaksa kolida ka.
Kui kellelgi on häid nõuandeid anda, siis jätke need kommentaaridesse!
44 kommentaari
Sellel inimesel tuleks kindlasti pöörduda abi saamiseks professionaali poole. Võib olla aitaks ka hea, tark ja kannatlik sõber (ei
pea hetkel silmas poiss sõpra). Enesehinnangu ja väärikuse taastamiseks sellise mineviku puhul on minu arvates kindlasti abi
vaja. Panen siia mõned lingid, millega ta minu arvates võiks tutvuda. Eestis tegutsevad mitmed MTÜd, kes on teinud enda
südameasjaks selliste probleemidega tegelemise, sageli on aitajatel ka endal raske minevik olnud. Eks see sõltub ka inimesest
milline abi ja abistaja talle enam sobib.
http://www.eluliin.ee/
http://www.naisteliin.ee/index.php?id=2
http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/ohvriabi-ja-lepituskeskus/
https://www.politsei.ee/et/nouanded/ohvriabi/
Pipragaas ei ole hea mõte. Kohe, kui sa vähegi kõhkled seda kasutusse laskmast, saab ründaja jõuga selle enda kätte ja pöörab
sinu kahjuks.
Ma olen ise olnud ahistava eksi küüsis, tema küll ei olnud vägivaldne aga käis pinda ja suutis ähvardustega mu olemist väga
mõjutada. Ei olnud kasu lausetest “ma ei taha sind enam näha”. Aitas igasuguse dialoogi lõpetamine. Ta küll provotseeris mind
igasuguste võtetega, et ma temaga jälle suhtleks (isegi kaklemine ja sõimamine oli tema jaoks võit, sest siis ma suhtlesin
temaga). Ja see kestis kuid, pea aasta, enne kui ta ei üritanud minuga enam suhelda.
Ma soovitan sul katkestada igasuguse suhtluse eksiga, ära vasta ka tema kaudsetele suhtlemiskatsetele . FB-s on võimalik ta
nii ära blokeerida, et ta ei näe sinu olemasolu. Sms-dele ära vasta jne. Võta ühendust kohaliku naiste varjupaigaga, neil peaks
olema nii psühholoogi kui juristi nõuande võimalus. Varjupaikade peamine töö seisnebki hädas olevate naiste nõustamises,
mitte ainult põgenevatele naistele öömaja pakkumises. Psühholoog ja jurist saaks aidata sul leida lahendusi, sest seal on sul
lihtsam avaldada kõiki detaile, mis meil praegu teadmata ja seetõttu raske olukorda hinnata.
Kui inimene räägib oma hirmudest ja läbielamistest miks siis kohe arvatakse, et teda ei usuta?
Mina tean näiteks selliseid juhtumeid palju kus ei julgetagi rääkida kuna arvatakse, et tehakse maha ja mida iganes veel! Ja
nagu ma praegustes kommentaarides näen siis pole ka ime miks inimesed ei ava ennast ja miks nad ei räägi enda
läbielamistest!
Minu ellu on tulnud palju naisi keda on seksuaalselt väärkoheldud perekonna poolt kas isa, venna, onu või mõne nende heade
perekonna tuttavate poolt!
Ja kahjuks on eesti politsei ka selline nagu see on juhtumid lõpetatakse suht kiiresti kuna on ebapiisavad tõendid! Ja Naised
keda vägistatakse ja koheldakse muul moel halvasti tekkib see tunne, et ma ise olen süüdi ja ma olen selle ise põhjustanud
kuidagi!
Aga ei ole mitte ükski naine ei ole selles süüdi, et teda seksuaalselt on väärkoheldud.
Eestis peaks olema meestele kes vägistavad naisi surmanuhtlus aga kahjuks eestis saavad vägistajad vaid tingimisi karistuse
aga kui enesekaisteks vigastad inimest siis saad aatate pikkuse vanglakaristuse!
Ma võiks selliseid vägistamis teemasid palu kirjutada kuna mulle on neid palju usaldatud!
Aga see neiu kes sellest rääkis peaks leidma sellised inimesed enda ümber kes teda toetaksid mitte ei tembeldaks maha.
Kuna selle neiu elu on tehtud elavaks põrguks siis ta ei peaks ennem alla andma kui asi on sihile viidud ja oma meest sa peaksid
usaldama kuna ma arvan, et ta ei tahaks sellest mehest ilma jääda! Ja kõige hullem oleks see kui inimesel tekib igasugune usk
meestesse ja see võib juhtuda selle neiuga kui ta ei saa kiiresti abi ja tuge!
Armas noor neiu räägi kõik ära oma praegusele mehele ja usu ta aitab sind ja leia enda kõrvale inimesed kes on nõus sinuga
sellel raskel teel kaasa liikuma ja toeks olema!
kui tahad rääkida siis kirjuta mu meilile ja ma võin sulle rääkida palju sellisel teemal! Ja loodan, et sa saad lõpuks head elu elada
nii, et sa ei peaks kogu aeg jälgima oma seljatagust!
Selline laps oleks vajanud abi juba 10 aastat tagasi. Aga kuna parem hilja kui mitte kunagi, siis soovitan KOHE pöörduda
profesionaalide poole. Alates psühholoogist või psühhiaatrist. Psühhiaatrile saab registreeruda, kes saab suunata vajadusel (
ja uskuge siin on vajadus) psühholoogile. Psühholoogil ja psühhiaatril on samuti õigus ja teatud juhtudel kohtustus pöörduda
politseisse. Sellisteks keissideks on täiesti eraldi spetsialistid. Antud hetkel loobun järelduste tegemisest selle kirja alusel,
kuna see on subjektiivne autobiograafiline lugu, mis on küll emotsionaalselt haarav, kuid paiskab õhku ka palju küsimusi..
Väide, et keegi teda ei usu, väljendab kas liiga vähest asjaga tegelemist, ruttu loobumist ja kiiret lõpplahendust tahtmist vm.
Lisaks vähendab ju usaldusväärsust ka see, kui ta ise tunnistab, et ta oma poisilegi tõtt ei räägi ja varjab tegelikkust. Vahet
pole põhjused, olulised on faktid selliste asjade puhul.
Selline juhtum vajab menetlemist ning käesoleva kommentaariumi nutukoor teda ei aita.
Soovitaksin lugeda raamatut “Jõehobu elutoas”(Tommy Hellsten), mis aitab mõista ehk alkohooliku perekonna laste järgnevat
elu(mustreid). Raamat muutubki isiklikuks just seetõttu, et ehk suudab loo autor(neiu) end samastada mingitesse olukordadesse
ning leida võimalikke seletusi ning ehk ka abi, mis eelkõige seletaks lapsepõlve traumat, kust saab edasi liikuda juba pisutki
kergemalt(Soovitan tegelikult seda raamatut kõigile, kellel on huvi alkohooliku perekonna käitumismustrite vastu). Raske on
lugeda sellist lugu ning leian, et politsei ükskõiksus on täiesti põhjendamatu. Ma ei suuda aru saada, kuidas selline juhtum lihtsalt
maha kanti ning suuremat tähelepanu ei saanud. Loodan, et leiad enda ümber toetavad inimesed, kellele ei pea sa miskit tõestama
ning saad oma elu edaspidi õnnelikult elada. Ole tugev ja tubli!
NCIS kriminalistide kuuendas hooajal oli naine, kes rääkis täpselt sama juttu a’la selgitusega miks ta
oma eksmehe tappis. Väga huvitav kokkusattumus 🙂
Ilma professionaalse terapeudi abita jääb see tüdruk
ilmselt samasse lapsepôlvest pärit nôiaringi:
lähisuhtevägivald, sôltuvussuhted ja heitlik käitumine.
Karm aga tôsi kahjuks. Psühhoteraapia ehk aitab ennast
leida, ohvrirollist väljuda ja minevikutaagast vabaneda.
Avalikkusel ja sotsiaalmeedial on suur võim. Uue kaaslasega ole aus, enesekaitse tunnid ei tee paha, aga eelkõige peaks alustama
lähenemiskeelust, kui asi ikka tõsi on. Politsei on tihti skeptiline, sest palju on vale süüdistusi ja väljamõeldud lugusi- kahjuks. Kui
oled kindel, et kõik õige, siis olen nõus aitama, aga palun kirjutada mailile. Kindlasti on vajalik täiendav informatsioon.
Elasin 5 aastat koos oma laste isaga, kes oli joodik,
narkomaan, kasiinosõltlane 🙁 Peitsin oma viimast raha
madratsite sisse ..Ta varastas ära mu pangakaardi, kui
oli teada saanud, et võtsin laenu, et lastele süüa osta ja
makse maksta.Kannatasin välja kõik sõjad, oma
sinised silmad, armukesed jne :-/ Ühel päeval tuli välja,
et Ta pannakse vangi -no kui loll saab olla üks inimene
-ma endiselt toetasin Teda 😀 Aga ühel päeval
(õnneks) otsustasin, et aitab -lapsed väärivad paremat
elu ja nii see edasi kesta ei saa.Leidsin omale mehe,
kes on karsklane -sõnaotseses mõttes 😉 Ta toetab
mind igas asjas.Selle kirja autoril on olemas tugi –
kasutagu see ära.Mehele peab rääkima-valetamisest
kasu ei ole.Politseile tuleb teha avaldusi igal korral, kui
see eks millekagi hakkama saab.Ei tohi alla anda- see
oleks kõige hullem.Nagu ma aru saan, siis too eks
jälitas Teda ?Minu eks tuvastas mu asukohta telefoni
kaudu , kui kolisin ära ja Ta ei teadnud, kuhu ma
kolisin-sain teada, vahetasin telefoninumbri.Aga kõige
hullem on see, kui ise alla anda-lihtsalt ei tohi!Loodan,
et kõik läheb hästi!!
Kindlasti tuleks oma mehele rääkida tõtt, mitte varjata. Kui su mees sind usaldab, siis usalda tedagi ja räägi talle kogu lugu ära. Kui
ta on see õige, saab ta aru. Ei ole mõtet valetada, et komistasid. Asi on tõsine ja vajad tema toetust 🙂
Minul tekkis selle loo peale mõni küsimus. Ma päris täpselt ei saanud sellest olukorra VÕIMALIKUSEST aru.
“Ühel õhtul võtsin auto ja läksin sõitma (olin 19 aastane). Otepää – Tartu maanteel seisis üks auto, millel olid ohutuled peal ja
keegi vehkis kätega, jäin seisma, et ehk on abi vaja vm, selgus, et autorehv on puruks ning omanikul pole tungrauda, mis seal
ikka, hakkasin pagassis kobama kuniks sain hoobi pähe ning kaotasin teadvuse. Teadvusele tulin alles kiirabiautos. Hiljem
selgus, et eks oli mind oimetuks löönud ning läbi peksnud ning mind minu autoga Ülenurme raudtee ülesõidukohale viinud, ta
oli mind isegi istmekülge kinnisidunud. ”
KUIDAS su eks teadis, et sa üksõhtu lambist võtad auto ja lähed sõitama ning sõidad JUST SEAL tee peal?
Kas su eks siis kasutas kedagi teist peibutisena, või sa nägid ometi et see on su vägivaldne eks ja sa ikka otsustasid talle selja
keerata et talle tungrauda otsida? Või KUIDAS selline olukord üldse tekkis? Hästi ei hooma hetkel.
See lugu tekitas ka minus umbes samu küsimusi… Ning ok, ma ka ei usalda meie politseid sajaprotsendiliselt aga kui üks noor
tüdruk leitakse teadvusetult, läbipekstuna ja kinniseotult autost, mis on jäetud seisma raudteeülesõidule, kohale tuleb kiirabi
jne.. siis ma ei tahaks nagu uskuda, et sellist juhtumit ei võeta täie tõsidusega ja uurijad hakkavad kahtlema kannatanu
sõnades. Ei usu ega usu tänaseni, pärast korduvaid, tõendatud vägivallatsemisi? (Lisaks jääb antud juhul täiesti arusaamatuks
mehe motiiv.. ehk et sellised tüübid reeglina ei tapa, jättes oma ohvri niimoodi surema, sest see pole lihtsalt nende huvides ju)
Teine asi. Kui “ema” oli tõesti selline vägivaldne julm orjapidaja nagu siin kirjeldatud, siis kas tema on tõesti see, kelle juurde
põgeneda vägivaldse mehe eest??
Mul tulid täpselt samad mõtted. Eriti selle auto osas. Selles jutus on loogikavigu, mis kahjuks tekitavad küsimuse, et kas see
on ikka tõestisündinud lugu? Lisaks jäi silma, et kirjutaja pöördus Otepää kohaliku uurija poole…Otepää on ju nii väike koht,
kus kõik peaks kõiki tundma või vähemalt keegi peaks neid inimesi teadma. Autosse kinni sidumine ja raudteeülesõidule
jätmine peaks ka ju meediast läbi käinud olema, praegu ei meenu, kas on?
Kui see on aga tõsi lugu, siis igal juhul alustaks sellest, et hoiaks praeguse suhte ausana, eriti kui mees veel nii toetav on.
Soovitan osta, või laenutada raamatukogust raamat: http://naistetugi.ee/raamatud/miks-ta-seda-teeb/
Loe see läbi, samas vaata, kas leiad paralleele exiga. Arvan et palju. See raamat aitab ehk leida sul põhjuseid, miks lased endaga
nii käituda (sest selline mees oskab endale märkamatult allutada) ja selle raamatu abiga leiad ehk nö tööriistad, kuidas sellest
välja rabeleda. Kui tahad rohkem küsida, saad meilitsi kontakti.
Ma arvan, et kui sa seda veel teinud
pole siis räägi kogu oma lugu ära oma
praegusele noormehele. “Komistamine”
ja sellised vabandused ja valed
rikuvad ka selle suhte.
Politsei poolt ma küll pole aga nad
ei saa tugineda emotsioonidele vaid
füüsilistele tõenditele. Kui
konkreetseid tõendeid pole ja on vaid
sõna-sõna vastu siis ongi olukord nukker.
Hoia end eksist eemale, räägi
noormehele oma lugu ja alusta
lihtsalt otsast. Kolige ära, kasvõi
Soome ja elage oma elu. Teraapiasse
soovitaks minna, nii saad sasipuntrad
enda sees lahti harutada ja õpid
vaatama elule teise pilguga.
Pealtnägijas oli ka üks teema hiljuti selle kohta kui
eks-mees terroriseeris naist, soovitan see osa üles
otsida ja vaadata.
KINDLASTI peaks see kirjutaja oma praegusele
mehele kõigest rääkima.
Mind lihtsalt hämmastab, kuidas on tekkinud mingi kahtlustajate grupp sul facebooki kommentaariumis. Inimesed ei usu, et
inimene räägib õiget juttu ehk siis põhimõtteliselt räägib ta seda, et keegi teda ei usu . Kas tal pole õigus hirmu tunda, et keegi
teda ei usu, kui tuleb välja, et ka siin lugejate seas teda ei usuta. Üks hea näide on üks film nimega Pii elu – sellest filmist selgus
lihtne tõde. Inimesed usuvad või tahavad uskuda alati ilusamat juttu. Kohe kui mingi õuduste jutt lagedale tuleb – mitte keegi ei
usu, me kohe eos arvame, et see on bullshit. Ja mida see kannataja siis tundma peab , hakkabki ennast hulluks pidama, sest kõik
ümber ringi ei usu. Kurb
mees kes naist lööb on nõrk mees….mu ema elab koos vägivaldse elukaaslasega, palju kordi ära mindud tema juurest kuid ema
lõpuks ikka läks tagasi. Nüüd plaanib kevadel ära minna lõplikult ja vallalt korterit küsida ning nüüd rahulik olnud aga kui väiksem
olin nägin pidevalt joomisi ja peksmisi põhikooli ajal ja hirm oli isegi magama minna! viimati sai ema vastu õlga tutaka jõulupühade
esimesel päeval terve pere toast nägi kööki kui ta seda tegi ja ta oli joobes ka kõvasti, ei saanud aru mis teeb. aga emal on 5 last ja
neist 4 on pojad ja ise olen pesamuna ning tänu vägivallale olen ise ka saanud paar korda rusikaga õrnalt nii ema
elukaaslaselt(kuna läksin vahele) ja enda exilt kes oli liiga armukade ja kujutas asju ette et petsin teda jne kuigi tegelt polnud
nii…ühesõnaga peab ette vaatama kellega suhtled!
Oehh. Jube tõesti. Kuid mis siin ikka. Eks
peksab sind ja kasutab sinu peal jõudu kuna
oled talle hea objekt. Oled naine ja nõrgem
ja ei jõua talle samaga vastata. See mees
pole lihtsalt hirmu tundnud. Kui sellisele
inimesele midagi teha siis ma üldse ei
imesta,et lõpuks on ta võimeline ka
millekski suureks ja jõhkraks. Kuid abi palu
teistelt politseinikelt. Anna avaldus sisse.
Lähenemiskeeld. Keegi ikka kõrgematest
kohtadest saab aidata. Lihtsalt püüa
minevik korra selja taha jätta. Tean et see
saab raske olema. Kuid püüa. Ja mõtle enda
exi nõrgematest kohtadest asjadest. Muuda
end tugevaks ja kui ta peaks sulle teepeale
sattuma siis ära näita välja et sa kardad.
Kindlasti on sul sõbrannasi sõpru keda sa
võid usaldada ja neile olukorrast rääkida ja
vb saad keegi lähedane sind aidata.
Ma arvan, et veidi enesekaitse tunde aitaks ka iseenda
julgustuseks. Mu oma mees on mind juba meie
tuttavaks saamisest õpetanud ja kui rääkisin talle
edasi selle loo, ütles ta et on nõus tasuta tundegi
andma. Ta ise on seda õppinud ja teisigi õpetanud. Ise
olen küll rahul ja julgen rohkem üksi ringi käia. Halba
see koolitus kindlasti ei teeks!!!
Mismoodi sul õnnestub eksiga kohtuda,
kus te kohtute, ja miks sa yldse
kohtud eksiga ? Oma elukaaslasele
Pead kindlasti ära rääkima, varjata
ei tohi, see tuleb välja ja siis ei
usalda Sind enam see noormees ka.
Äkki sa siiski mingil hetkel annad
alla sellele psyhhist ohmoonile ja
lähed kohtuma, miks?, selleks et
nägu segi lyya peab olema aega, seda
ei tee 5 minuti kohtumise juures, ja
ikkagi miks sa temaga kohtud? ja kus
sa kohtud, ja miks te suhtlete?
(telefon, neti kaudu)?
“Eile kohtusin ma taas eksiga ning
nüüdseks on taaskord haavad näos ja
kaelal. Elukaaslasele ei julge ma
midagi öelda, ütlesin, et komistasin.
Ma ei tea mida edasi teha”.
Selleks et vabaneda exsist Sa ei lähe
enam kordagi eksiga kohtuma, sa pead
mingitmoodi ikkagi ja veelgi temaga
kontaktis olema, ja sa tead et teed
valesti,
Seepärast ka see varjamine uuele
noormehele. Sul on uus elukaaslane
ja käid kohtumas eksiga? Nii kaua
kuni kohtud salaja ikkagi exsiga
ykskõik mis põhjusel, ei vabane sa
minevikust ja ex on sellevõrra
targem, et oskab hiljem vajadusel
jutu oma kasuks pöörata, et sina ise
jälitad eda, ei anna tal rahus olla
ja elada ja nõuad kohtumisi. Psyhhid
oskavad väga hästi manipuleerida ja
manööverdada ja siin jääd sina alla.
Sa oled seda juba korduvalt kogenud.
Kuna uus noormees usaldab sind ja
soovib sind aidata pead talle rääkima
ja teda vastu usaldama. Mõne aja
pärast teatab ex, uuele noormehele,
et suhtlete aktiivselt ja olete
vahekorras jne, jne. Kui seda
stsenaariumit tahad, siis jätka
kohtumist exiga
Kirjast ei selgu, miks sa ikkagi
exiga kohtumas käid ja miks? – see
häirib mind kui lugejat kõige rohkem.
Sa nagu veelgi kerjaksid eksilt
midagi ja ei lase lahti. Igasugune
suhttlemine tuleb lõpetada päevapealt
ja ignoreerida elu lõpuni, kui tahad
eluga edasi minna. Psyhhid algul
ähvardavad, saadavad miljon kirja,
kõnet, sms, teadet jne, jne, aga kui
ignoreerid täielikult, siis väösivad
ka psyhhid mingi aja mööduded, aga sa
pead ise ignoreerima 200% nii kui
libastud, nii oled taas exi haardes.
“Ma ei tahtnud olla enam seksiori ja
peksukott, tahtsin olla vaba inimene,
kellel polnud kellegi ees kohustusi,
tema pärast jäi mul kool pooleli,
sest ma ei suutnud minna enam kooli,
kui ta mind peale koolipäeva lõppu
ootas, et saaks metsaalla viia ja
seksida. 9 klass sai lõpetatud ja
põgenesin tema eest ema juurde Soome
(ema töötas Soomes). 2 aastat hiljem,
Eestisse tagasi tulles, oli alguses
kõik rahulik. Peagi hakkas
terroriseerimine jälle pihta, et ma
olen talle võlgu, et ta mind kunagi
aitas jne, ühesõnaga olin ma mustas
augus jälle tagasi”
Ja jällegi, mismoodi Sa ikkagi peale
kahte aastat kohtud taas selle
inimesega? Sa ise suhtled temaga,
annad teada stabiilselt mis elufaasis
oled, kus oled jne,. ja sellepärast
sind politsei ei usu, sest psyhh
keerab asja teistpidi, sinu kahjuks
ja sul polegi lootust abi saada, kuna
oled ise tekitanud olukorra, et ise
suhtled edasi psyhhiga ja annad teada
oma elu-olust, saate kokku jne.
Lui sul jätkuks nii palju jõudu, ja
tarkust, et sa enam ei suhtle mitte
mingit moodi selle lõustaga- 0
suhtlemist, ja mingi aja pärast oled
temast lahti.
Ta ei suhtlegi temaga, käis vanematekodus, kuhu mees ukse taha sadas
Mulle tundub ka, et ta ei suhtle eksiga
vaid lihtsalt satub linna peal kokku või eks
tuleb sinna, kus ta on.
ok, mees võis ju ukse taha sadada,
aga ega seda meest siis sisse pea
laskma. Ukse avamine mittesobivale
inimesele on oma vaba valik. Miski
ses loos ei klapi.
Nõus jah, et kui näed juba kes ukse taga on,
siis löödki ukse nina ees kinni.
Kui tuleb tänava peal vastu, siis jooksed
minema.
Nii kaua teed politseisse avaldusi iga asja
kohta kuni nad saavad aru, et sa ei mõtle
neid asju välja.
Need juhuslikud kokkusattumised pole
kunagi juhuslikud. Olin isegi vägivaldse
mehega ja andsin ikka oma tegemistest
teada. Enam ei oskagi seletada miks.
Kus olen, kellega olen ja alati ta teadis,
kuhu kolakat tulla andma või kelle maja
juures passida. Nii kui suhtlemise
lõpetasin täielikult, siis pole 3 aasta
jooksul kordagi temaga mitte kuskil
kokku sattunud. Neiu on ilmselgelt ise
veel eitusfaasis. Lõpeta ära see kontakti
hoidmine ükskõik mil moel, kui sa ei
taha maanteekraavis mustas prügikotis
lõpetada!!!! Ongi raske ja sina pead
oma elukorraldust muutma, aga su elu
on seda väärt.
Nii kurb:(
Nagu ma oma lapsele ütlen: kiusatakse neid kes lasevad
ennast kiusata. Kahjuks sinu puhul on varjamises ja
valetamised elukaaslasele väga pointless. See närakas
teab, et ta SAAB nii teha, tagajärgi ei ole. Sa pead
leidma endale tuge kōrvale kellega koos see jama
lōpetada. Kindlasti on raske- tundub kui ōudus aga
mitte ykski inimene pole puutumatu!
Soovin sulle palju julgust ja jōudu…
Sa K. võid puu taha minna. Kõige
nõmedam asi üldse mida üks vanem teha
saab on pöörata kiusamine kiusatava
vastu, nagu kiustav on ise süüdi et
“laseb” end kiusata. See kõlab
sellise inimese jutuna, kes on ise
pigem kiusaja old, kui et kiusatav.
Võibolla vägistada saab ka kui sa
“lased”….
Idioot oled v?
Ilmselt oled sina olnud kiusatav?
Vägistamine on vist teine asi? Kui jōud yle ei käi ,
siis nii on. Peksa saad on sama lugu. Aga hetkel on
selle loo point hoopis teine!
Ma vōin sulle rahustuseks öelda, et mu 1klassi laps
sai hakkama väga edukalt- alguses kartis, lōpuks
kaitses ennast ja kiusaja valis uue ohvri.
Kui ma oleks soovitanud tal alla neelata , mööda
minna, ōpetajale päevas 3x kituda oleks ta ammu
juba mingite häiretega.
Ilmselgelt on hetkel lood teised aga point on sama-
ennast tuleb kehtestada.
Kui see jutt on tõsi ja mees on tõesti nii julm, siis miks mitte ta nimi avaldada? Sotsiaalmeedial on tõeliselt suur võim ja kui
nimi avaldada, siis ma usun, et omakohus teeb selle mehega (kui sellist inimlooma saab meheks üldse nimetada) veel palju.
Muidugi alatut laimu levitada ei tohiks, vaid pigem informeeriv kiri/üleskutse kõigile, kes arvavad et tegemist on normaalse
inimesega. Vähemalt on siis teada, kellest eemale hoida! Ja ma usun, et Mallu saab siinkohal aidata, et ohver saaks jääda
anonüümseks, kuid nn mees saaks oma karistuse. Ma tean, et pole just parim variant aga omakohus on ikka parem, kui mitte
midagi.
Samuti soovitan leida hea psühholoog, kes aitab eelnevaid käitumismustreid vältida ning eluga edasi minna. Räägi oma teise
poolega kindlasti ning pipragaas alati kaasa! Kui muu ei aita, siis gaasi mehele ja ise paned jooksu.
No ja mis sa arvad, et see mees siis ei lähe selle peale loo autorit kohe otsima, kui asi on avalikuks tulnud? Selle peale ei mõtle?
Nime avalikustamise peale arvatavasti mees läheb otse joones ja maksab kätte.
Psühholoog? See on väga kallis lõbu, aasta tagasi maksin 35 eurot tunni eest. Ma millegipärast kahtlen, et seda neiul on võimalik
lubada. Tasuta psühholoogi tase ei ole kindlasti kriitikat väärt.
Kallis lõbu ehk, aga väga oluline, et õppida taas oma väärtust tundma, kui ei ole ise just ultra tugev psühholoogiliste
järelduste tegemises. Sellisel lapsepõlvel on väga tugevad tagajärjed kogu meie edasisele elule, valikutele ja käitumisele.
See ei ole antud situatsioonis jah nr 1 prioriteet, kuid oluline siiski.
Lase endale psühhiaatriline ekspertiis teha ja
õigluse sinu poolel olles, anna kõigepealt
kohalik ment kohtusse.
Proovi oma elukoha piirkonna
ohvriabitöötajatega jutule saada
(kontaktandmed siin:
http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/ohvriabi-tootajate-kontaktandmed-4/)
, samuti on naiste varjupaikadega
võimalik ühendust saada
(kontaktandmed siin:
http://naisteliin.ee/). Ehk tuleb
sealt ka veidi praktilist abi. Oma
härraga ära karda rääkida, tema on
Sinu jõuallikas.
Teema jäi kummitama. Lisan veel, et
oma uute vigastustega mine kiiresti
EMO-sse, las fikseerivad ära. Sealt
saadud patsiendikaardiga vudi
omakorda ruttu politseisse, las
alustavad krim. menetluse. Tuleta
hästi täpselt meelde, mida ta millise
vigastuse tekitamiseks tegi- usu, see
on vajalik. Nähtavate vigastuste
puhul on kiire tegutsemine oluline,
need ju paranevad ära! Ka menetlejad
saavad oma materjalide vahele värsked
pildid panna- Su enda telefoniga
tehtud vms, ei pruugi erinevatel
põhjustel sobida. Samas, hoia need
ikka alles.
Sellise probleemi puhul on kiire ja
otsustuskindel tegutsemine ääretult
oluline! Ka Su eks näeb, et Sul on
teievaheliste igasuguste suhete
katkestamisega tõsi taga.
Alandlikkusest, abitusest, nõrgast
vaimujõust saab ta ainult
enesekindlust juurde Sinu
tagakiusamiseks. Selline jõuline pea
püsti ja selja sirgu ajamine võib
teda esialgu marru ajada, kuid selle
puhul aitab ainult püsivus ja
järjekindlus. Inimest ju paari
kogemusega ümber ei õpeta.
Oi, kui kole su elu olnud, lihtsalt
uskumatu, olen 3 neiu ema, ei kujuta
ette, et minu lapsed nii võiks/ peaks
kannatama. Palju jõudu sulle! Arvan
ka, et räägi oma praegusele tõtt võib
olla õnnestub kuidagi nii elu
korraldada, et sa esialgu ei peaks
üksi olema, liiklema. Ümbritse
ennast inimestega, et eksil poleks
võimalik sinuga üksi jääda. Sa oled
veel nii noor, sul on tõesti elu veel
ees, palju jõudu sulle. Politsei
käitumist heaks ei kiida, sinuga on
nii palju juhtunud, et küllap neil
kergem lihtsalt mõelda, et sa mõtled
selle välja… Ausalt, kõik head
soovid sulle teele!
Oleksin pakkunud samuti välja, et kanna pipragaasi endaga alati kaasas ning väga oluline on rääkida asjast ka praegusele
sõbrale, sest suhe baseerub vastastikusel usaldusel. Ilmselt ei teeks paha ka hea psühholoogiga rääkimine, kuidas muuta
mustreid, mis minevikust kaasa võtame ja saada ohvri rollist välja. Kindlasti on EV-s ka õiguskaitsjaid, kelle hinnang ei ole
kallutatud ja on nõus õigluse eest seisma, seega tuleks selline ilmselt kuidagi üles leida ja abi paluda (taotleda
lähenemiskeeldu vms). Ma ei kujuta ette, kuidas või kui ootamatult need kohtumised eksiga välja näevad, aga ehk on keegi,
kes oleks nõus aitama asja nt kaamera peale saama. Ega palju rohkemat soovitada saagi hetkel vist, esimene samm on siiski
vaimselt ohvri rollist välja astuda ja teha mingi konkreetne samm, iga järgmine õnnestunud rünnak ja alandamine, annab
Sitapeale indu juurde – see on nagu energiabatoon neile! 🙂
Ma pole küll olnud päris nii hullus olukorras, aga vägivaldse mehe tõttu olen kannatanud küll ja veel. Ma olin ka väga väga
katki emotsionaalselt. Igatahes ainus, mis aitab, on andestada inimestele, kes on liiga teinud ja iseendale. Kui endale ei
andesta, siis ei saa mitte kunagi kõik korda (ma ei pea silmas seda, et inimene ennast süüdistaks, et sellised asjad on juhtunud,
vaid hoopis midagi muud, mida on raske panna sõnadesse. Kannatanud inimene saab ehk aru..) Ja siiski tuleb otsida endale
kindlasti psühhiaater, kes ei hakkaks süüdistama. Olen puutunud kokku ka sellistega, kes hakkasid kohe minuga juhtunud
õudustes süüdistama mind ennast ja pealekauba sain veel sõimata ka kui vastuvõtul käisin. Lõpuks õnnestus aga leida hea
psühhiaater, mind suunati vapustava psühholoogi juurde, kes õpetas mind sellistest asjadest lahti laskma ja end ise
parandama. Ei olnud juttugi sellest, et mind lihtsalt rohtusid täis toppida, kuigi alati rõhutati seda, et kui ma tunnen, et on vaja
siis tuleb mul lihtsalt seda öelda ja valitakse välja midagi, mis sobib. Mis puudutab jälitavaid psühhe, siis peaks ju olema
võimalus kohtu kaudu midagi ette võtta? Vaevalt, et see nüüd nii on, et politsei ei usu ja kõik. Mingi võimalus peab ju olema..
Ma muidugi pole nii kursis ka sellega, nagu ma ütlesin, siis nii ekstreemsete olukordadega ma kokku puutunud pole..
seda kirja lugedes tulid mul pisarad lihtsalt silma . Kui kohutavalt võib üks mees (meheks sellist nimetada eisaa) käituda, ühe
naisega ! kuidas üleüldse keegi saab teisega nii käituda ja seda kõike teha . Vaimuhaiglas on selle inimese koht ! Mul oli kohutavalt
kurb seda kõike lugeda … Soovin loo kirjutajale tugevat hinge ja südant, .. küll ükspäev su päevad .. ja iga minut .. ilus, päikseline ja
lilleline on 🙂 . Pea vastu ja ole tugev ! Loodan et kõik saab korda !!
Tuleks ehk teise politseijaoskonda või mõne
teise politseiametniku poole pöörduda. Igal
pool on selliseid, kes teevad oma tööd hoole ja
armastusega ja kindlasti on kuskil keegi, kes
seda teemat tõsiselt võtab. Ja need, kes
praegu nö pikalt on saatnud, nende peale
kaebus esitada, ehk siis hakkavad ka
liigutama.
Ma laseks ühe korraliku keretäie anda. Lase
pipragaasi näkku ja siis peksa tüüp oimetuks.
Las siis istub mendis ja kurdab, et sai naise
käest peksa. Sellise puhul muu ei aita.
+1
Ta peaks sellest võimalikult palju tuttavatele rääkima..no mitte nii detailselt aga nii, et inimesed saaks pildi ette, mis teema on.
Eriti oluline on rääkida tõtt elukaaslasele, sest ühel hetkel saab ta ikka teada ning kasu on selle poolel, kes esimesena asjast
räägib. Kui rääkijaks on eks, siis võib tulla palju jama. Muide, varjamine annab pahadele vaid julgust juurde. Lisaks võiks pöörduda
naiste varjupaika. Ei, mitte sinna kolimiseks, vaid selleks, et seal kuulata teiste nõuandeid, neid, kellel on sarnased kogemused.
Seal on asjalikke inimesi, kellelt on oodata tuge 🙂