0
KURB ON OLLA SUHETEST

lugeja palub abi

1. veebruar 2016

Sain täna väga kurva kirja, mille autor palus seda anonüümselt blogis jagada, sest ehk on keegi sarnases olukorras olnud ja oskaks inimesele head nõu anda. Kiri ise järgmine:

Tere Mariann,

Pöördun Sinu poole ühe murega.

Kirjutan Sulle endast kõik ära ning üritan enda selgitused ja põhjendused arusaadavalt välja tuua.

Kasvasin perekonnas, kus mõlemad vanemad olid ranged. Mul on kaks õde ja kaks venda, tüüpiline vanaaegne perekond, kus pidi olema palju lapsi. Lapseeas polnud mulle vanemaid olemas, olid vaid füüsilised kujud, kes pidevalt karistasid ja peeti meid orjadena, kell 5 üles ja 23-24 paiku magama. Isa oli veel alkohoolik ning see tegi asja veel hullemaks, põhimõtteliselt ema teenitud raha läks maksude maksmiseks ja isa haltuura läks talle joogi peale, oli päevi kus ta kaine polnud, vahest märkisin kalendrisse neid päevi kus isa oli kaine ja neid oli väga vähe, ühesõnaga isa oli vägivaldne alkohoolik ja ema pidas meid orjana. Kui ma hakkasin naiseks sirguma, (12a) hakkas minu vend mind seksuaalselt ära kasutama (seda 5 järjestikku aastat), ma hakkasin teda kartma, ei tahtnud temaga koos koju jääda, aga nii kui vanematele vastu hakkasin, sain peksa, mis ma siis ikka tegin, pidin kõik ära kannatama ja allaneelama, sest kellele mul ikka rääkida oli. Vanematele ei saanud ja koolis ei julgenud, sest vend käis samas koolis ja siis oleks kõik vanematele teada antud ning ühesõnaga ma kartsin. 

Hakkasin käima suhtlusportaalides (rate.ee) sealt leidsin endale n.ö isakuju, ma kiindusin temasse ja hakkasin temaga rohkem aega veetma, sest ta pakkus mulle seda, mida minu vanemad ei andnud, armastust ja hoolimist. Hiljem sain aru, et olin talle rohkem seksiobjektiks (ta on minust 8a vanem). Kuna ta oli minus juba tekitanud turvatunde, siis ei osanud ma temast lahti öelda, hiljem hakkas ta mind aina rohkem ära kasutama ja karistama, kui ma tema sõna ei kuulanud. 

Peagi muutus ta täielikult ning siis võtsin juguse kokku ja ütlesin, et nüüd on kõik. Ma ei tahtnud olla enam seksiori ja peksukott, tahtsin olla vaba inimene, kellel polnud kellegi ees kohustusi, tema pärast jäi mul kool pooleli, sest ma ei suutnud minna enam kooli, kui ta mind peale koolipäeva lõppu ootas, et saaks metsaalla viia ja seksida. 9 klass sai lõpetatud ja põgenesin tema eest ema juurde Soome (ema töötas Soomes). 2 aastat hiljem, Eestisse tagasi tulles, oli alguses kõik rahulik. Peagi hakkas terroriseerimine jälle pihta, et ma olen talle võlgu, et ta mind kunagi aitas jne, ühesõnaga olin ma mustas augus jälle tagasi. Hakkasin jooma ja päris kõvasti, olid sekeldused ka politseiga, Joomise osas. Ning üsna varsti sain aru, et see ei aita. Ühel õhtul võtsin auto ja läksin sõitma (olin 19 aastane). Otepää – Tartu maanteel seisis üks auto, millel olid ohutuled peal ja keegi vehkis kätega, jäin seisma, et ehk on abi vaja vm, selgus, et autorehv on puruks ning omanikul pole tungrauda, mis seal ikka, hakkasin pagassis kobama kuniks sain hoobi pähe ning kaotasin teadvuse. Teadvusele tulin alles kiirabiautos. Hiljem selgus, et eks oli mind oimetuks löönud ning läbi peksnud ning mind minu autoga Ülenurme raudtee ülesõidukohale viinud, ta oli mind isegi istmekülge kinnisidunud. Muidugi läks asi sealt edasi politseisse (olin varasemalt ka politseisse eksi pärast pöördudnud), aga prokuratuuris otsustati asi lõpetada ebapiisavate tõendite puhul. Pärast kuusin kuidas uurija rääkis, et see tüdruk on psühh. See oli imelik, sest ega ma ise end ju läbi ei peksa, oimetuks ei löö ning kinniseotuna teadvusetuna raudteele sõida, igatahes, politsei mind ei uskunud, ei usu tänaseni. Tänini pole ta mind rahule jätnud, nüüd on asi tsipake rahulikum, aga hirm on alati sees, ma kardan pidevalt. Mai kuus käisin günekoloogi juures, sest minu eks vägistas mind taaskord ning muidugi oli vaja siis ekspertiis teha ja politsei kutsuda, helistati siis Otepää uurijale ning tema muidugi vastas, et tehku arst lihtsalt läbivaatus, sest ma valetan ja kujutan endale asju ette. Okei aitäh. Tean jälle, et politsei mind ei aita. Eelmise aasta oktoobris kohtusin ma imetoreda mehega (23aastane, ise olen 21, saan 21.02 22aastaseks), ta on täiuslik ning ma tunnen end temaga hästi, sest ma tean, et ta kaitseb mind, aga paraku ei lase mu minevik mul elada. Olen talle veidikene minevikust rääkinud ning ta üritab mulle toeks olla. Tänu temale saan ma gümnaasiumis õpinguid jätkata. 

Eile kohtusin ma taas eksiga ning nüüdseks on taaskord haavad näos ja kaelal. Elukaaslasele ei julge ma midagi öelda, ütlesin, et komistasin. Ma ei tea mida edasi teha.

Enda kirjaga tahaksin ma öelda seda, et väga paljud loevad Sinu blogi ning ehk on kedagi kes on olnud silmitsi vägivaldse mehega. Ehk oskab keegi aidata, politseist ja psühholoogidest abi pole, sest keegi ei taha mind uskuda. Ma olen noor ning elu on alles ees, aga lihtsalt niimoodi ei saa enam jätkuda, kolimisest pole ka kasu olnud ning lõputult ei jaksa kolida ka. 

Kui kellelgi on häid nõuandeid anda, siis jätke need kommentaaridesse!

Loe ka neid postitusi!

44 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Andrea 2. veebruar 2016 at 20:21

    Sellel inimesel tuleks kindlasti pöörduda abi saamiseks professionaali poole. Võib olla aitaks ka hea, tark ja kannatlik sõber (ei
    pea hetkel silmas poiss sõpra). Enesehinnangu ja väärikuse taastamiseks sellise mineviku puhul on minu arvates kindlasti abi
    vaja. Panen siia mõned lingid, millega ta minu arvates võiks tutvuda. Eestis tegutsevad mitmed MTÜd, kes on teinud enda
    südameasjaks selliste probleemidega tegelemise, sageli on aitajatel ka endal raske minevik olnud. Eks see sõltub ka inimesest
    milline abi ja abistaja talle enam sobib.

    http://www.eluliin.ee/

    http://www.naisteliin.ee/index.php?id=2

    http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/ohvriabi-ja-lepituskeskus/

    https://www.politsei.ee/et/nouanded/ohvriabi/

  • Avatar
    Vasta R 2. veebruar 2016 at 10:19

    Pipragaas ei ole hea mõte. Kohe, kui sa vähegi kõhkled seda kasutusse laskmast, saab ründaja jõuga selle enda kätte ja pöörab
    sinu kahjuks.
    Ma olen ise olnud ahistava eksi küüsis, tema küll ei olnud vägivaldne aga käis pinda ja suutis ähvardustega mu olemist väga
    mõjutada. Ei olnud kasu lausetest “ma ei taha sind enam näha”. Aitas igasuguse dialoogi lõpetamine. Ta küll provotseeris mind
    igasuguste võtetega, et ma temaga jälle suhtleks (isegi kaklemine ja sõimamine oli tema jaoks võit, sest siis ma suhtlesin
    temaga). Ja see kestis kuid, pea aasta, enne kui ta ei üritanud minuga enam suhelda.
    Ma soovitan sul katkestada igasuguse suhtluse eksiga, ära vasta ka tema kaudsetele suhtlemiskatsetele . FB-s on võimalik ta
    nii ära blokeerida, et ta ei näe sinu olemasolu. Sms-dele ära vasta jne. Võta ühendust kohaliku naiste varjupaigaga, neil peaks
    olema nii psühholoogi kui juristi nõuande võimalus. Varjupaikade peamine töö seisnebki hädas olevate naiste nõustamises,
    mitte ainult põgenevatele naistele öömaja pakkumises. Psühholoog ja jurist saaks aidata sul leida lahendusi, sest seal on sul
    lihtsam avaldada kõiki detaile, mis meil praegu teadmata ja seetõttu raske olukorda hinnata.

  • Avatar
    Vasta Daku 2. veebruar 2016 at 03:25

    Kui inimene räägib oma hirmudest ja läbielamistest miks siis kohe arvatakse, et teda ei usuta?
    Mina tean näiteks selliseid juhtumeid palju kus ei julgetagi rääkida kuna arvatakse, et tehakse maha ja mida iganes veel! Ja
    nagu ma praegustes kommentaarides näen siis pole ka ime miks inimesed ei ava ennast ja miks nad ei räägi enda
    läbielamistest!
    Minu ellu on tulnud palju naisi keda on seksuaalselt väärkoheldud perekonna poolt kas isa, venna, onu või mõne nende heade
    perekonna tuttavate poolt!
    Ja kahjuks on eesti politsei ka selline nagu see on juhtumid lõpetatakse suht kiiresti kuna on ebapiisavad tõendid! Ja Naised
    keda vägistatakse ja koheldakse muul moel halvasti tekkib see tunne, et ma ise olen süüdi ja ma olen selle ise põhjustanud
    kuidagi!
    Aga ei ole mitte ükski naine ei ole selles süüdi, et teda seksuaalselt on väärkoheldud.
    Eestis peaks olema meestele kes vägistavad naisi surmanuhtlus aga kahjuks eestis saavad vägistajad vaid tingimisi karistuse
    aga kui enesekaisteks vigastad inimest siis saad aatate pikkuse vanglakaristuse!
    Ma võiks selliseid vägistamis teemasid palu kirjutada kuna mulle on neid palju usaldatud!

    Aga see neiu kes sellest rääkis peaks leidma sellised inimesed enda ümber kes teda toetaksid mitte ei tembeldaks maha.
    Kuna selle neiu elu on tehtud elavaks põrguks siis ta ei peaks ennem alla andma kui asi on sihile viidud ja oma meest sa peaksid
    usaldama kuna ma arvan, et ta ei tahaks sellest mehest ilma jääda! Ja kõige hullem oleks see kui inimesel tekib igasugune usk
    meestesse ja see võib juhtuda selle neiuga kui ta ei saa kiiresti abi ja tuge!

    Armas noor neiu räägi kõik ära oma praegusele mehele ja usu ta aitab sind ja leia enda kõrvale inimesed kes on nõus sinuga
    sellel raskel teel kaasa liikuma ja toeks olema!

    kui tahad rääkida siis kirjuta mu meilile ja ma võin sulle rääkida palju sellisel teemal! Ja loodan, et sa saad lõpuks head elu elada
    nii, et sa ei peaks kogu aeg jälgima oma seljatagust!

  • Avatar
    Vasta Abi 1. veebruar 2016 at 23:02

    Selline laps oleks vajanud abi juba 10 aastat tagasi. Aga kuna parem hilja kui mitte kunagi, siis soovitan KOHE pöörduda
    profesionaalide poole. Alates psühholoogist või psühhiaatrist. Psühhiaatrile saab registreeruda, kes saab suunata vajadusel (
    ja uskuge siin on vajadus) psühholoogile. Psühholoogil ja psühhiaatril on samuti õigus ja teatud juhtudel kohtustus pöörduda
    politseisse. Sellisteks keissideks on täiesti eraldi spetsialistid. Antud hetkel loobun järelduste tegemisest selle kirja alusel,
    kuna see on subjektiivne autobiograafiline lugu, mis on küll emotsionaalselt haarav, kuid paiskab õhku ka palju küsimusi..
    Väide, et keegi teda ei usu, väljendab kas liiga vähest asjaga tegelemist, ruttu loobumist ja kiiret lõpplahendust tahtmist vm.
    Lisaks vähendab ju usaldusväärsust ka see, kui ta ise tunnistab, et ta oma poisilegi tõtt ei räägi ja varjab tegelikkust. Vahet
    pole põhjused, olulised on faktid selliste asjade puhul.
    Selline juhtum vajab menetlemist ning käesoleva kommentaariumi nutukoor teda ei aita.

  • Avatar
    Vasta Mari 1. veebruar 2016 at 22:16

    Soovitaksin lugeda raamatut “Jõehobu elutoas”(Tommy Hellsten), mis aitab mõista ehk alkohooliku perekonna laste järgnevat
    elu(mustreid). Raamat muutubki isiklikuks just seetõttu, et ehk suudab loo autor(neiu) end samastada mingitesse olukordadesse
    ning leida võimalikke seletusi ning ehk ka abi, mis eelkõige seletaks lapsepõlve traumat, kust saab edasi liikuda juba pisutki
    kergemalt(Soovitan tegelikult seda raamatut kõigile, kellel on huvi alkohooliku perekonna käitumismustrite vastu). Raske on
    lugeda sellist lugu ning leian, et politsei ükskõiksus on täiesti põhjendamatu. Ma ei suuda aru saada, kuidas selline juhtum lihtsalt
    maha kanti ning suuremat tähelepanu ei saanud. Loodan, et leiad enda ümber toetavad inimesed, kellele ei pea sa miskit tõestama
    ning saad oma elu edaspidi õnnelikult elada. Ole tugev ja tubli!

  • Avatar
    Vasta Anette 1. veebruar 2016 at 21:39

    NCIS kriminalistide kuuendas hooajal oli naine, kes rääkis täpselt sama juttu a’la selgitusega miks ta
    oma eksmehe tappis. Väga huvitav kokkusattumus 🙂

  • Avatar
    Vasta Anu 1. veebruar 2016 at 21:36

    Ilma professionaalse terapeudi abita jääb see tüdruk
    ilmselt samasse lapsepôlvest pärit nôiaringi:
    lähisuhtevägivald, sôltuvussuhted ja heitlik käitumine.
    Karm aga tôsi kahjuks. Psühhoteraapia ehk aitab ennast
    leida, ohvrirollist väljuda ja minevikutaagast vabaneda.

  • Avatar
    Vasta t 1. veebruar 2016 at 20:39

    Avalikkusel ja sotsiaalmeedial on suur võim. Uue kaaslasega ole aus, enesekaitse tunnid ei tee paha, aga eelkõige peaks alustama
    lähenemiskeelust, kui asi ikka tõsi on. Politsei on tihti skeptiline, sest palju on vale süüdistusi ja väljamõeldud lugusi- kahjuks. Kui
    oled kindel, et kõik õige, siis olen nõus aitama, aga palun kirjutada mailile. Kindlasti on vajalik täiendav informatsioon.

  • Avatar
    Vasta M 1. veebruar 2016 at 19:06

    Elasin 5 aastat koos oma laste isaga, kes oli joodik,
    narkomaan, kasiinosõltlane 🙁 Peitsin oma viimast raha
    madratsite sisse ..Ta varastas ära mu pangakaardi, kui
    oli teada saanud, et võtsin laenu, et lastele süüa osta ja
    makse maksta.Kannatasin välja kõik sõjad, oma
    sinised silmad, armukesed jne :-/ Ühel päeval tuli välja,
    et Ta pannakse vangi -no kui loll saab olla üks inimene
    -ma endiselt toetasin Teda 😀 Aga ühel päeval
    (õnneks) otsustasin, et aitab -lapsed väärivad paremat
    elu ja nii see edasi kesta ei saa.Leidsin omale mehe,
    kes on karsklane -sõnaotseses mõttes 😉 Ta toetab
    mind igas asjas.Selle kirja autoril on olemas tugi –
    kasutagu see ära.Mehele peab rääkima-valetamisest
    kasu ei ole.Politseile tuleb teha avaldusi igal korral, kui
    see eks millekagi hakkama saab.Ei tohi alla anda- see
    oleks kõige hullem.Nagu ma aru saan, siis too eks
    jälitas Teda ?Minu eks tuvastas mu asukohta telefoni
    kaudu , kui kolisin ära ja Ta ei teadnud, kuhu ma
    kolisin-sain teada, vahetasin telefoninumbri.Aga kõige
    hullem on see, kui ise alla anda-lihtsalt ei tohi!Loodan,
    et kõik läheb hästi!!

  • Avatar
    Vasta G 1. veebruar 2016 at 17:27

    Kindlasti tuleks oma mehele rääkida tõtt, mitte varjata. Kui su mees sind usaldab, siis usalda tedagi ja räägi talle kogu lugu ära. Kui
    ta on see õige, saab ta aru. Ei ole mõtet valetada, et komistasid. Asi on tõsine ja vajad tema toetust 🙂

  • Avatar
    Vasta Cc 1. veebruar 2016 at 17:26

    Minul tekkis selle loo peale mõni küsimus. Ma päris täpselt ei saanud sellest olukorra VÕIMALIKUSEST aru.

    “Ühel õhtul võtsin auto ja läksin sõitma (olin 19 aastane). Otepää – Tartu maanteel seisis üks auto, millel olid ohutuled peal ja
    keegi vehkis kätega, jäin seisma, et ehk on abi vaja vm, selgus, et autorehv on puruks ning omanikul pole tungrauda, mis seal
    ikka, hakkasin pagassis kobama kuniks sain hoobi pähe ning kaotasin teadvuse. Teadvusele tulin alles kiirabiautos. Hiljem
    selgus, et eks oli mind oimetuks löönud ning läbi peksnud ning mind minu autoga Ülenurme raudtee ülesõidukohale viinud, ta
    oli mind isegi istmekülge kinnisidunud. ”

    KUIDAS su eks teadis, et sa üksõhtu lambist võtad auto ja lähed sõitama ning sõidad JUST SEAL tee peal?
    Kas su eks siis kasutas kedagi teist peibutisena, või sa nägid ometi et see on su vägivaldne eks ja sa ikka otsustasid talle selja
    keerata et talle tungrauda otsida? Või KUIDAS selline olukord üldse tekkis? Hästi ei hooma hetkel.

    • Avatar
      Vasta Greiss 1. veebruar 2016 at 19:03

      See lugu tekitas ka minus umbes samu küsimusi… Ning ok, ma ka ei usalda meie politseid sajaprotsendiliselt aga kui üks noor
      tüdruk leitakse teadvusetult, läbipekstuna ja kinniseotult autost, mis on jäetud seisma raudteeülesõidule, kohale tuleb kiirabi
      jne.. siis ma ei tahaks nagu uskuda, et sellist juhtumit ei võeta täie tõsidusega ja uurijad hakkavad kahtlema kannatanu
      sõnades. Ei usu ega usu tänaseni, pärast korduvaid, tõendatud vägivallatsemisi? (Lisaks jääb antud juhul täiesti arusaamatuks
      mehe motiiv.. ehk et sellised tüübid reeglina ei tapa, jättes oma ohvri niimoodi surema, sest see pole lihtsalt nende huvides ju)

      Teine asi. Kui “ema” oli tõesti selline vägivaldne julm orjapidaja nagu siin kirjeldatud, siis kas tema on tõesti see, kelle juurde
      põgeneda vägivaldse mehe eest??

      • Avatar
        Vasta piuks 2. veebruar 2016 at 12:53

        Mul tulid täpselt samad mõtted. Eriti selle auto osas. Selles jutus on loogikavigu, mis kahjuks tekitavad küsimuse, et kas see
        on ikka tõestisündinud lugu? Lisaks jäi silma, et kirjutaja pöördus Otepää kohaliku uurija poole…Otepää on ju nii väike koht,
        kus kõik peaks kõiki tundma või vähemalt keegi peaks neid inimesi teadma. Autosse kinni sidumine ja raudteeülesõidule
        jätmine peaks ka ju meediast läbi käinud olema, praegu ei meenu, kas on?

        Kui see on aga tõsi lugu, siis igal juhul alustaks sellest, et hoiaks praeguse suhte ausana, eriti kui mees veel nii toetav on.

  • Avatar
    Vasta K 1. veebruar 2016 at 15:36

    Soovitan osta, või laenutada raamatukogust raamat: http://naistetugi.ee/raamatud/miks-ta-seda-teeb/
    Loe see läbi, samas vaata, kas leiad paralleele exiga. Arvan et palju. See raamat aitab ehk leida sul põhjuseid, miks lased endaga
    nii käituda (sest selline mees oskab endale märkamatult allutada) ja selle raamatu abiga leiad ehk nö tööriistad, kuidas sellest
    välja rabeleda. Kui tahad rohkem küsida, saad meilitsi kontakti.

  • Avatar
    Vasta Nele 1. veebruar 2016 at 14:43

    Ma arvan, et kui sa seda veel teinud
    pole siis räägi kogu oma lugu ära oma
    praegusele noormehele. “Komistamine”
    ja sellised vabandused ja valed
    rikuvad ka selle suhte.
    Politsei poolt ma küll pole aga nad
    ei saa tugineda emotsioonidele vaid
    füüsilistele tõenditele. Kui
    konkreetseid tõendeid pole ja on vaid
    sõna-sõna vastu siis ongi olukord nukker.
    Hoia end eksist eemale, räägi
    noormehele oma lugu ja alusta
    lihtsalt otsast. Kolige ära, kasvõi
    Soome ja elage oma elu. Teraapiasse
    soovitaks minna, nii saad sasipuntrad
    enda sees lahti harutada ja õpid
    vaatama elule teise pilguga.

  • Avatar
    Vasta K 1. veebruar 2016 at 14:42

    Pealtnägijas oli ka üks teema hiljuti selle kohta kui
    eks-mees terroriseeris naist, soovitan see osa üles
    otsida ja vaadata.
    KINDLASTI peaks see kirjutaja oma praegusele
    mehele kõigest rääkima.

  • Avatar
    Vasta ml 1. veebruar 2016 at 14:33

    Mind lihtsalt hämmastab, kuidas on tekkinud mingi kahtlustajate grupp sul facebooki kommentaariumis. Inimesed ei usu, et
    inimene räägib õiget juttu ehk siis põhimõtteliselt räägib ta seda, et keegi teda ei usu . Kas tal pole õigus hirmu tunda, et keegi
    teda ei usu, kui tuleb välja, et ka siin lugejate seas teda ei usuta. Üks hea näide on üks film nimega Pii elu – sellest filmist selgus
    lihtne tõde. Inimesed usuvad või tahavad uskuda alati ilusamat juttu. Kohe kui mingi õuduste jutt lagedale tuleb – mitte keegi ei
    usu, me kohe eos arvame, et see on bullshit. Ja mida see kannataja siis tundma peab , hakkabki ennast hulluks pidama, sest kõik
    ümber ringi ei usu. Kurb

  • Avatar
    Vasta Jana 1. veebruar 2016 at 14:23

    mees kes naist lööb on nõrk mees….mu ema elab koos vägivaldse elukaaslasega, palju kordi ära mindud tema juurest kuid ema
    lõpuks ikka läks tagasi. Nüüd plaanib kevadel ära minna lõplikult ja vallalt korterit küsida ning nüüd rahulik olnud aga kui väiksem
    olin nägin pidevalt joomisi ja peksmisi põhikooli ajal ja hirm oli isegi magama minna! viimati sai ema vastu õlga tutaka jõulupühade
    esimesel päeval terve pere toast nägi kööki kui ta seda tegi ja ta oli joobes ka kõvasti, ei saanud aru mis teeb. aga emal on 5 last ja
    neist 4 on pojad ja ise olen pesamuna ning tänu vägivallale olen ise ka saanud paar korda rusikaga õrnalt nii ema
    elukaaslaselt(kuna läksin vahele) ja enda exilt kes oli liiga armukade ja kujutas asju ette et petsin teda jne kuigi tegelt polnud
    nii…ühesõnaga peab ette vaatama kellega suhtled!

  • Avatar
    Vasta Kadri 1. veebruar 2016 at 13:49

    Oehh. Jube tõesti. Kuid mis siin ikka. Eks
    peksab sind ja kasutab sinu peal jõudu kuna
    oled talle hea objekt. Oled naine ja nõrgem
    ja ei jõua talle samaga vastata. See mees
    pole lihtsalt hirmu tundnud. Kui sellisele
    inimesele midagi teha siis ma üldse ei
    imesta,et lõpuks on ta võimeline ka
    millekski suureks ja jõhkraks. Kuid abi palu
    teistelt politseinikelt. Anna avaldus sisse.
    Lähenemiskeeld. Keegi ikka kõrgematest
    kohtadest saab aidata. Lihtsalt püüa
    minevik korra selja taha jätta. Tean et see
    saab raske olema. Kuid püüa. Ja mõtle enda
    exi nõrgematest kohtadest asjadest. Muuda
    end tugevaks ja kui ta peaks sulle teepeale
    sattuma siis ära näita välja et sa kardad.
    Kindlasti on sul sõbrannasi sõpru keda sa
    võid usaldada ja neile olukorrast rääkida ja
    vb saad keegi lähedane sind aidata.

  • Avatar
    Vasta Triin 1. veebruar 2016 at 13:09

    Ma arvan, et veidi enesekaitse tunde aitaks ka iseenda
    julgustuseks. Mu oma mees on mind juba meie
    tuttavaks saamisest õpetanud ja kui rääkisin talle
    edasi selle loo, ütles ta et on nõus tasuta tundegi
    andma. Ta ise on seda õppinud ja teisigi õpetanud. Ise
    olen küll rahul ja julgen rohkem üksi ringi käia. Halba
    see koolitus kindlasti ei teeks!!!

  • Avatar
    Vasta Lugeja 1. veebruar 2016 at 12:58

    Mismoodi sul õnnestub eksiga kohtuda,
    kus te kohtute, ja miks sa yldse
    kohtud eksiga ? Oma elukaaslasele
    Pead kindlasti ära rääkima, varjata
    ei tohi, see tuleb välja ja siis ei
    usalda Sind enam see noormees ka.
    Äkki sa siiski mingil hetkel annad
    alla sellele psyhhist ohmoonile ja
    lähed kohtuma, miks?, selleks et
    nägu segi lyya peab olema aega, seda
    ei tee 5 minuti kohtumise juures, ja
    ikkagi miks sa temaga kohtud? ja kus
    sa kohtud, ja miks te suhtlete?
    (telefon, neti kaudu)?

    “Eile kohtusin ma taas eksiga ning
    nüüdseks on taaskord haavad näos ja
    kaelal. Elukaaslasele ei julge ma
    midagi öelda, ütlesin, et komistasin.
    Ma ei tea mida edasi teha”.

    Selleks et vabaneda exsist Sa ei lähe
    enam kordagi eksiga kohtuma, sa pead
    mingitmoodi ikkagi ja veelgi temaga
    kontaktis olema, ja sa tead et teed
    valesti,
    Seepärast ka see varjamine uuele
    noormehele. Sul on uus elukaaslane
    ja käid kohtumas eksiga? Nii kaua
    kuni kohtud salaja ikkagi exsiga
    ykskõik mis põhjusel, ei vabane sa
    minevikust ja ex on sellevõrra
    targem, et oskab hiljem vajadusel
    jutu oma kasuks pöörata, et sina ise
    jälitad eda, ei anna tal rahus olla
    ja elada ja nõuad kohtumisi. Psyhhid
    oskavad väga hästi manipuleerida ja
    manööverdada ja siin jääd sina alla.
    Sa oled seda juba korduvalt kogenud.

    Kuna uus noormees usaldab sind ja
    soovib sind aidata pead talle rääkima
    ja teda vastu usaldama. Mõne aja
    pärast teatab ex, uuele noormehele,
    et suhtlete aktiivselt ja olete
    vahekorras jne, jne. Kui seda
    stsenaariumit tahad, siis jätka
    kohtumist exiga

    Kirjast ei selgu, miks sa ikkagi
    exiga kohtumas käid ja miks? – see
    häirib mind kui lugejat kõige rohkem.
    Sa nagu veelgi kerjaksid eksilt
    midagi ja ei lase lahti. Igasugune
    suhttlemine tuleb lõpetada päevapealt
    ja ignoreerida elu lõpuni, kui tahad
    eluga edasi minna. Psyhhid algul
    ähvardavad, saadavad miljon kirja,
    kõnet, sms, teadet jne, jne, aga kui
    ignoreerid täielikult, siis väösivad
    ka psyhhid mingi aja mööduded, aga sa
    pead ise ignoreerima 200% nii kui
    libastud, nii oled taas exi haardes.

    “Ma ei tahtnud olla enam seksiori ja
    peksukott, tahtsin olla vaba inimene,
    kellel polnud kellegi ees kohustusi,
    tema pärast jäi mul kool pooleli,
    sest ma ei suutnud minna enam kooli,
    kui ta mind peale koolipäeva lõppu
    ootas, et saaks metsaalla viia ja
    seksida. 9 klass sai lõpetatud ja
    põgenesin tema eest ema juurde Soome
    (ema töötas Soomes). 2 aastat hiljem,
    Eestisse tagasi tulles, oli alguses
    kõik rahulik. Peagi hakkas
    terroriseerimine jälle pihta, et ma
    olen talle võlgu, et ta mind kunagi
    aitas jne, ühesõnaga olin ma mustas
    augus jälle tagasi”

    Ja jällegi, mismoodi Sa ikkagi peale
    kahte aastat kohtud taas selle
    inimesega? Sa ise suhtled temaga,
    annad teada stabiilselt mis elufaasis
    oled, kus oled jne,. ja sellepärast
    sind politsei ei usu, sest psyhh
    keerab asja teistpidi, sinu kahjuks
    ja sul polegi lootust abi saada, kuna
    oled ise tekitanud olukorra, et ise
    suhtled edasi psyhhiga ja annad teada
    oma elu-olust, saate kokku jne.
    Lui sul jätkuks nii palju jõudu, ja
    tarkust, et sa enam ei suhtle mitte
    mingit moodi selle lõustaga- 0
    suhtlemist, ja mingi aja pärast oled
    temast lahti.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 1. veebruar 2016 at 13:02

      Ta ei suhtlegi temaga, käis vanematekodus, kuhu mees ukse taha sadas

      • Avatar
        Vasta lilli 1. veebruar 2016 at 13:13

        Mulle tundub ka, et ta ei suhtle eksiga
        vaid lihtsalt satub linna peal kokku või eks
        tuleb sinna, kus ta on.

      • Avatar
        Vasta Lugeja 1. veebruar 2016 at 14:35

        ok, mees võis ju ukse taha sadada,
        aga ega seda meest siis sisse pea
        laskma. Ukse avamine mittesobivale
        inimesele on oma vaba valik. Miski
        ses loos ei klapi.

        • Avatar
          Vasta K 1. veebruar 2016 at 14:50

          Nõus jah, et kui näed juba kes ukse taga on,
          siis löödki ukse nina ees kinni.
          Kui tuleb tänava peal vastu, siis jooksed
          minema.
          Nii kaua teed politseisse avaldusi iga asja
          kohta kuni nad saavad aru, et sa ei mõtle
          neid asju välja.

          • Avatar
            Liina 1. veebruar 2016 at 23:08

            Need juhuslikud kokkusattumised pole
            kunagi juhuslikud. Olin isegi vägivaldse
            mehega ja andsin ikka oma tegemistest
            teada. Enam ei oskagi seletada miks.
            Kus olen, kellega olen ja alati ta teadis,
            kuhu kolakat tulla andma või kelle maja
            juures passida. Nii kui suhtlemise
            lõpetasin täielikult, siis pole 3 aasta
            jooksul kordagi temaga mitte kuskil
            kokku sattunud. Neiu on ilmselgelt ise
            veel eitusfaasis. Lõpeta ära see kontakti
            hoidmine ükskõik mil moel, kui sa ei
            taha maanteekraavis mustas prügikotis
            lõpetada!!!! Ongi raske ja sina pead
            oma elukorraldust muutma, aga su elu
            on seda väärt.

  • Avatar
    Vasta K. 1. veebruar 2016 at 12:53

    Nii kurb:(

    Nagu ma oma lapsele ütlen: kiusatakse neid kes lasevad
    ennast kiusata. Kahjuks sinu puhul on varjamises ja
    valetamised elukaaslasele väga pointless. See närakas
    teab, et ta SAAB nii teha, tagajärgi ei ole. Sa pead
    leidma endale tuge kōrvale kellega koos see jama
    lōpetada. Kindlasti on raske- tundub kui ōudus aga
    mitte ykski inimene pole puutumatu!

    Soovin sulle palju julgust ja jōudu…

    • Avatar
      Vasta Merks 1. veebruar 2016 at 15:59

      Sa K. võid puu taha minna. Kõige
      nõmedam asi üldse mida üks vanem teha
      saab on pöörata kiusamine kiusatava
      vastu, nagu kiustav on ise süüdi et
      “laseb” end kiusata. See kõlab
      sellise inimese jutuna, kes on ise
      pigem kiusaja old, kui et kiusatav.
      Võibolla vägistada saab ka kui sa
      “lased”….

      • Avatar
        Vasta K. 1. veebruar 2016 at 19:56

        Idioot oled v?

        Ilmselt oled sina olnud kiusatav?
        Vägistamine on vist teine asi? Kui jōud yle ei käi ,
        siis nii on. Peksa saad on sama lugu. Aga hetkel on
        selle loo point hoopis teine!

        Ma vōin sulle rahustuseks öelda, et mu 1klassi laps
        sai hakkama väga edukalt- alguses kartis, lōpuks
        kaitses ennast ja kiusaja valis uue ohvri.

        Kui ma oleks soovitanud tal alla neelata , mööda
        minna, ōpetajale päevas 3x kituda oleks ta ammu
        juba mingite häiretega.

        Ilmselgelt on hetkel lood teised aga point on sama-
        ennast tuleb kehtestada.

  • Avatar
    Vasta Liis 1. veebruar 2016 at 12:45

    Kui see jutt on tõsi ja mees on tõesti nii julm, siis miks mitte ta nimi avaldada? Sotsiaalmeedial on tõeliselt suur võim ja kui
    nimi avaldada, siis ma usun, et omakohus teeb selle mehega (kui sellist inimlooma saab meheks üldse nimetada) veel palju.
    Muidugi alatut laimu levitada ei tohiks, vaid pigem informeeriv kiri/üleskutse kõigile, kes arvavad et tegemist on normaalse
    inimesega. Vähemalt on siis teada, kellest eemale hoida! Ja ma usun, et Mallu saab siinkohal aidata, et ohver saaks jääda
    anonüümseks, kuid nn mees saaks oma karistuse. Ma tean, et pole just parim variant aga omakohus on ikka parem, kui mitte
    midagi.
    Samuti soovitan leida hea psühholoog, kes aitab eelnevaid käitumismustreid vältida ning eluga edasi minna. Räägi oma teise
    poolega kindlasti ning pipragaas alati kaasa! Kui muu ei aita, siis gaasi mehele ja ise paned jooksu.

    • Avatar
      Vasta meow 1. veebruar 2016 at 13:03

      No ja mis sa arvad, et see mees siis ei lähe selle peale loo autorit kohe otsima, kui asi on avalikuks tulnud? Selle peale ei mõtle?

    • Avatar
      Vasta Piret 1. veebruar 2016 at 13:16

      Nime avalikustamise peale arvatavasti mees läheb otse joones ja maksab kätte.
      Psühholoog? See on väga kallis lõbu, aasta tagasi maksin 35 eurot tunni eest. Ma millegipärast kahtlen, et seda neiul on võimalik
      lubada. Tasuta psühholoogi tase ei ole kindlasti kriitikat väärt.

      • Avatar
        Vasta Kleo 1. veebruar 2016 at 19:32

        Kallis lõbu ehk, aga väga oluline, et õppida taas oma väärtust tundma, kui ei ole ise just ultra tugev psühholoogiliste
        järelduste tegemises. Sellisel lapsepõlvel on väga tugevad tagajärjed kogu meie edasisele elule, valikutele ja käitumisele.
        See ei ole antud situatsioonis jah nr 1 prioriteet, kuid oluline siiski.

  • Avatar
    Vasta Birgit 1. veebruar 2016 at 12:31

    Lase endale psühhiaatriline ekspertiis teha ja
    õigluse sinu poolel olles, anna kõigepealt
    kohalik ment kohtusse.

  • Avatar
    Vasta K 1. veebruar 2016 at 12:10

    Proovi oma elukoha piirkonna
    ohvriabitöötajatega jutule saada
    (kontaktandmed siin:
    http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/ohvriabi-tootajate-kontaktandmed-4/)
    , samuti on naiste varjupaikadega
    võimalik ühendust saada
    (kontaktandmed siin:
    http://naisteliin.ee/). Ehk tuleb
    sealt ka veidi praktilist abi. Oma
    härraga ära karda rääkida, tema on
    Sinu jõuallikas.

    • Avatar
      Vasta K 1. veebruar 2016 at 13:27

      Teema jäi kummitama. Lisan veel, et
      oma uute vigastustega mine kiiresti
      EMO-sse, las fikseerivad ära. Sealt
      saadud patsiendikaardiga vudi
      omakorda ruttu politseisse, las
      alustavad krim. menetluse. Tuleta
      hästi täpselt meelde, mida ta millise
      vigastuse tekitamiseks tegi- usu, see
      on vajalik. Nähtavate vigastuste
      puhul on kiire tegutsemine oluline,
      need ju paranevad ära! Ka menetlejad
      saavad oma materjalide vahele värsked
      pildid panna- Su enda telefoniga
      tehtud vms, ei pruugi erinevatel
      põhjustel sobida. Samas, hoia need
      ikka alles.
      Sellise probleemi puhul on kiire ja
      otsustuskindel tegutsemine ääretult
      oluline! Ka Su eks näeb, et Sul on
      teievaheliste igasuguste suhete
      katkestamisega tõsi taga.
      Alandlikkusest, abitusest, nõrgast
      vaimujõust saab ta ainult
      enesekindlust juurde Sinu
      tagakiusamiseks. Selline jõuline pea
      püsti ja selja sirgu ajamine võib
      teda esialgu marru ajada, kuid selle
      puhul aitab ainult püsivus ja
      järjekindlus. Inimest ju paari
      kogemusega ümber ei õpeta.

  • Avatar
    Vasta Kersti 1. veebruar 2016 at 12:03

    Oi, kui kole su elu olnud, lihtsalt
    uskumatu, olen 3 neiu ema, ei kujuta
    ette, et minu lapsed nii võiks/ peaks
    kannatama. Palju jõudu sulle! Arvan
    ka, et räägi oma praegusele tõtt võib
    olla õnnestub kuidagi nii elu
    korraldada, et sa esialgu ei peaks
    üksi olema, liiklema. Ümbritse
    ennast inimestega, et eksil poleks
    võimalik sinuga üksi jääda. Sa oled
    veel nii noor, sul on tõesti elu veel
    ees, palju jõudu sulle. Politsei
    käitumist heaks ei kiida, sinuga on
    nii palju juhtunud, et küllap neil
    kergem lihtsalt mõelda, et sa mõtled
    selle välja… Ausalt, kõik head
    soovid sulle teele!

  • Avatar
    Vasta Kleo 1. veebruar 2016 at 11:58

    Oleksin pakkunud samuti välja, et kanna pipragaasi endaga alati kaasas ning väga oluline on rääkida asjast ka praegusele
    sõbrale, sest suhe baseerub vastastikusel usaldusel. Ilmselt ei teeks paha ka hea psühholoogiga rääkimine, kuidas muuta
    mustreid, mis minevikust kaasa võtame ja saada ohvri rollist välja. Kindlasti on EV-s ka õiguskaitsjaid, kelle hinnang ei ole
    kallutatud ja on nõus õigluse eest seisma, seega tuleks selline ilmselt kuidagi üles leida ja abi paluda (taotleda
    lähenemiskeeldu vms). Ma ei kujuta ette, kuidas või kui ootamatult need kohtumised eksiga välja näevad, aga ehk on keegi,
    kes oleks nõus aitama asja nt kaamera peale saama. Ega palju rohkemat soovitada saagi hetkel vist, esimene samm on siiski
    vaimselt ohvri rollist välja astuda ja teha mingi konkreetne samm, iga järgmine õnnestunud rünnak ja alandamine, annab
    Sitapeale indu juurde – see on nagu energiabatoon neile! 🙂

  • Avatar
    Vasta m 1. veebruar 2016 at 11:57

    Ma pole küll olnud päris nii hullus olukorras, aga vägivaldse mehe tõttu olen kannatanud küll ja veel. Ma olin ka väga väga
    katki emotsionaalselt. Igatahes ainus, mis aitab, on andestada inimestele, kes on liiga teinud ja iseendale. Kui endale ei
    andesta, siis ei saa mitte kunagi kõik korda (ma ei pea silmas seda, et inimene ennast süüdistaks, et sellised asjad on juhtunud,
    vaid hoopis midagi muud, mida on raske panna sõnadesse. Kannatanud inimene saab ehk aru..) Ja siiski tuleb otsida endale
    kindlasti psühhiaater, kes ei hakkaks süüdistama. Olen puutunud kokku ka sellistega, kes hakkasid kohe minuga juhtunud
    õudustes süüdistama mind ennast ja pealekauba sain veel sõimata ka kui vastuvõtul käisin. Lõpuks õnnestus aga leida hea
    psühhiaater, mind suunati vapustava psühholoogi juurde, kes õpetas mind sellistest asjadest lahti laskma ja end ise
    parandama. Ei olnud juttugi sellest, et mind lihtsalt rohtusid täis toppida, kuigi alati rõhutati seda, et kui ma tunnen, et on vaja
    siis tuleb mul lihtsalt seda öelda ja valitakse välja midagi, mis sobib. Mis puudutab jälitavaid psühhe, siis peaks ju olema
    võimalus kohtu kaudu midagi ette võtta? Vaevalt, et see nüüd nii on, et politsei ei usu ja kõik. Mingi võimalus peab ju olema..
    Ma muidugi pole nii kursis ka sellega, nagu ma ütlesin, siis nii ekstreemsete olukordadega ma kokku puutunud pole..

  • Avatar
    Vasta Evelin 1. veebruar 2016 at 11:55

    seda kirja lugedes tulid mul pisarad lihtsalt silma . Kui kohutavalt võib üks mees (meheks sellist nimetada eisaa) käituda, ühe
    naisega ! kuidas üleüldse keegi saab teisega nii käituda ja seda kõike teha . Vaimuhaiglas on selle inimese koht ! Mul oli kohutavalt
    kurb seda kõike lugeda … Soovin loo kirjutajale tugevat hinge ja südant, .. küll ükspäev su päevad .. ja iga minut .. ilus, päikseline ja
    lilleline on 🙂 . Pea vastu ja ole tugev ! Loodan et kõik saab korda !!

  • Avatar
    Vasta Karmen 1. veebruar 2016 at 11:54

    Tuleks ehk teise politseijaoskonda või mõne
    teise politseiametniku poole pöörduda. Igal
    pool on selliseid, kes teevad oma tööd hoole ja
    armastusega ja kindlasti on kuskil keegi, kes
    seda teemat tõsiselt võtab. Ja need, kes
    praegu nö pikalt on saatnud, nende peale
    kaebus esitada, ehk siis hakkavad ka
    liigutama.

  • Avatar
    Vasta carla 1. veebruar 2016 at 11:47

    Ma laseks ühe korraliku keretäie anda. Lase
    pipragaasi näkku ja siis peksa tüüp oimetuks.
    Las siis istub mendis ja kurdab, et sai naise
    käest peksa. Sellise puhul muu ei aita.

    • Avatar
      Vasta J 1. veebruar 2016 at 12:08

      +1

  • Avatar
    Vasta Marfa 1. veebruar 2016 at 11:40

    Ta peaks sellest võimalikult palju tuttavatele rääkima..no mitte nii detailselt aga nii, et inimesed saaks pildi ette, mis teema on.
    Eriti oluline on rääkida tõtt elukaaslasele, sest ühel hetkel saab ta ikka teada ning kasu on selle poolel, kes esimesena asjast
    räägib. Kui rääkijaks on eks, siis võib tulla palju jama. Muide, varjamine annab pahadele vaid julgust juurde. Lisaks võiks pöörduda
    naiste varjupaika. Ei, mitte sinna kolimiseks, vaid selleks, et seal kuulata teiste nõuandeid, neid, kellel on sarnased kogemused.
    Seal on asjalikke inimesi, kellelt on oodata tuge 🙂