KINGILOOS KODU LOOMAD LOTTE

kui koer paneb plehku

11. veebruar 2016

Ma olen mõnikord mõelnud, et kas mulle on sattunud kõik rändurloomad, või siis nad kõik vihkavad mind nii väga, et tahavad jee lasta. Mulle endale meeldib muidugi mõelda, et tegu on siiski selle esimese variandiga. Joosep läks ja tagasi ei tulnudki, Milvi läks, aga temale oli lihtne järgi minna, sest Nõmmekate gruppi FB’is ilmus üsna ruttu teade: “Kreegi tänaval nähtud musta siga.”. Mõne kuu pärast: “Milvi on Kraavi tänaval, lasime ta aeda, aadress on XXX”. Mis siis viga looma üles leida.

Muidu on meie aed üsna koerakindel aga vot väravaalune on hetkel piisavalt lai, et sealt saab kenasti minema joosta. Lootus on, et varsti ta sealt enam läbi ei mahu, aga selle peale ei maksa kindel olla ja mingi lahendus tuli leida. Ei, me ei lase Lottet välja, et mine ja jookse nüüd heaga ära, aga näiteks pressib ta ennast uksest välja, kui keegi korraks ust avab jne. Parem karta kui kahetseda!

Seega oli suur minu rõõm, kui sain endale koostööpartneriks Canese.ee. Nimelt müüvad nemad koerarihmasid, mille sees gps. Iga kord, kui Lotte jälle liikvele peaks asuma, tuleb minu telefonile sms. Ja lisaks näitab telefoni tõmmatud app kohe kaardi peal ära, kus koer täpselt asub.

Just päev enne seda, kui ma Lottele Canese kaela panin, juhtus selline asi, et ämm käis korraks siit läbi ja temaga koos lupsas koer välja. Lausa nii, et mina ei pannud seda tähelegi, kuni Kardo koju tuli ja uuris, et kus siis see Lotte ka on. Hakkasime teda otsima ja hõikuma, kuid tulemusteta – keda ei ole, seda ei ole.

Olgu jumal tänatud selle blogi eest ja et mõni inimene siin Nõmmel seda loeb, sest mulle kirjutas tore neiu, kes ütles, et tema aias on Lotte moega koer ja ta usub, et see ongi minu Lotteke. Läksime siis järele, oli teine ikka üsna kaugele läinud ja üle kahe(!) suure tee läinud. Täitsa õudne mõelda, mis oleks kõik võinud juhtuda. Võehhh.

Viisin inimestele tänutäheks pudeli veini, sest tõepoolest olid nad ju väikse Lottekese elu päästnud. Siis ma enam aega ei viitnud ja võtsin Canese karbist välja ja panin Lottele kaela. See oli mul juba nädalaid kapis olnud, aga see seadistamine tundus alguses nii keerulie, et mul ei olnud lihtsalt viitsimist sellega tegeleda. Häbi-häbi mulle, sest tegelikult oli see jumala lihtne. Isegi video on kodukal olemas, mille abil läks see üsna kiiresti ja ilma erilise oskuseta.

koer

Alguses tundus see kupatus mulle päris suur, aga tegelikult kaalub see vaid 65 grammi, aku peab 16 päeva ja loomulikult on see ka ilmastikukindel. Seega minu meelest igale koerapidajale igati hädavajalik. Oleks ma sellisest asjast vaid siis teadnud, kui Joosepil plehkupanemise komme oli….Oleks mul ehk Joss veel alles. Nii õudne on see tunne, kui sa EI TEA, kus su loom on. See on just selle jaoks loodud, et sa saad olla 100% muretu, et sinu kallis koduloom ei pane iial plehku, või kui paneb, siis sa saad ta kenasti koju tagasi tuua.

Kui arvad, et ka sinu loomale oleks seda vaja, siis jäta mulle kommentaariks, miks Canese kaelarihm teie pere elu muretumaks muudaks. Uhke gps rihma loosin välja juba esmaspäeval!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

149 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Katri 15. veebruar 2016 at 23:28

    Mul on seda tarvis, sest u korra kvartalis armastab minu kuts minema tõmmata. Seni on naabrivalve hästi töötanud ja asukoht
    selgeks saanud, aga samas tundub, et ringid lähevad iga kord natuke suuremaks ja kui nii edasi läheb, väljub kuts minu
    tutvusringkonnast… Seega oleks päris hea, kui saaks kohe gps-orienteeruda talle järele ja koju vedida nipernaadi. :)

  • Reply Dea 15. veebruar 2016 at 11:51

    Oehh, meie Sammyl oleks tõesti hädasti seda
    kaelarihma vaja sest on tulnud ette juba 2 korda kui ta
    meil aiast plehku on pannud :( Elame oma majas ning
    Sammyle meeldib ikka aias ringi joosta ja mängida.
    Paar kuud tagasi pääses ta kuidagi aiast jooksu ning
    kui avastasin, et teda aias pole siis läksin teda otsima.
    Elame Pärnus Mai Selveri lähedal ning leidsin ta
    lõpuks Rimi juurest, mis tähendab et ta oli läinud üle
    suure ristmiku ja see ehmatas mind tõesti. Tookord
    vaatasime aias kõik kohad üle, et kust ta välja võis
    pääseda. Ilmselt surus end aia alt kuidagimoodi
    läbi…Aga kui nipp juba selge siis polnud keeruline ka
    teine kord sama asi juhtuma. Viimane kord siis juhtus
    see jaanuaris, kui Sammy oli jälle jooksu pannud. Kui
    me selle siis avastasime, pidime just otsima minema
    teda, kui tuli kõne ja küsiti ega meil keegi kadunud
    pole. Helistati varjupaigast..tuli välja, et koer oli
    jooksnud K-Rauta parklas ja siis lõpuks poodi sisse
    läinud ja sealt ta siis kätte saadi. Leppisime kokku
    kuhu koer tuua ning 5 minuti pärast oligi varjupaiga
    töötaja meie koeraga kohal. Tänasime siis koera koju
    toomise eest ja öeldi et nädala algul tuleb ka väike
    arve selle eest. Saime siis arve kätte ja väikse all
    eeldasin ma 5-6 eurot :D kuid see summa oli hoopis
    21 euri, 6 euri siis transport ja 14,50 vastuvõtmine
    varjupaika…küll meie koer ja tema seiklushimu läheb
    meile varsti kalliks maksma :D ja lisaks sellele, tunne
    veel iga kord hirmu ka kui ta jooksu paneb sest lähedal
    siiski suured ristmikud ja tema meil ju valgusfoori
    värve ei tunne kahjuks :D Sellised siis meie Sammy
    seiklused ja oleksime väga õnnelikud sellise kingituse
    üle :)

  • Reply Triinu 14. veebruar 2016 at 21:46

    Kuna meil on üks kohe poole aastaseks saav
    kutsapreili, kes lipsas meil esimest korda paar
    päeva tagasi uksest välja siis selline asi hoiaks
    kindlasti nii mõnegi muretsemise ära :)

  • Reply lipsukese pereblogi 14. veebruar 2016 at 21:42

    Seda oleks mu penile küll vaja. Ta
    muidu väga hull jooksik ei ole, aga
    nüüd, kui ta meil aias lahti on, siis
    mine sa tea, eksole. Jooksuajad ka
    tulemas, kevad ja muud jutud. :D

  • Reply Liis 13. veebruar 2016 at 19:09

    Seda rihma oleks vaja vanaema koerale
    Rolfile, sest tal on komme metsas
    jalutamise ajal minema joosta. Seda
    on juhtunud juba mitu korda ning
    selle rihma abil suudaks ta kiiresti
    leida.

  • Reply G 12. veebruar 2016 at 13:17

    Ma ei tahaks seda rihma meie perele vaid hoopis kingiks ämmale, sest just tema oli see inimene, kes võttis see aeg lisaks kolmele
    koerale ka meie koera endale ning ei pidanud teda kellegile teisele ära andma. Praeguseks on neil kodus kolm koera, kellest 2
    pidevalt minema tahavad joosta. Neil on küll kaelas need elektririhmad, aga ikkagi leiavad võimaluse minema minna (näiteks alles
    täna oli tiibetlane taas jooksus). Lisaks suurele murekoormale, et koerad on jooksus tekitab see pingeid ka naabritega, sest üks
    koer on arg mistõttu haugub tihti võõraste peale ja teine lihtsalt suur (tiibetlane). Usun, et nende peres oleks see väga vajalik, sest
    kahjuks on kõik kooli – töö inimesed ja ei saa päevad läbi kodus olla ning koeri kontrollida. Ka ei tahaks koeri koguaeg ketis hoida
    ja see kindlasti vähendaks nende muret päevasel ajal. Samuti oleme pidanud ühte koertest läbi FB taga otsima, sest läks kaduma
    (see küll oli juba tükk aega tagasi, aga ..).. ühesõnaga aitaks see neid kõvasti :)

  • Reply Helena 12. veebruar 2016 at 13:03

    OMG, mõtlesin, et peaks leiutama sellise asja, aga otseloomulikult on minust helgemad sellega juba hakkama saanud! Minu
    armsale huskyle oleks seda vägaväga vaja. Ta kipub meil tihti plehku panema, küll ronib üle 2 m aia, siis kaevab end alt läbi jne.
    Tihtipeale tuleb ta ise mõne tunni möödudes koju, kuid on erandeid. Kõige hirmsam on see, et Tartu-Tallinn maantee on meilt
    kiviga visata ja juhtus korra, et head inimesed korjasid ta selle tee pealt peale ja viisid loomaarsti juurde, kel mu kontaktid olemas
    olid. Ma otsisin nagu segane, aga kui ümber on maantee, väike külake, põllud ja metsad, siis ma jäingi otsima. Kui tal oleks GPS
    peal, oleks mu süda palju-palju rahulikum ja ka tema õnnelik, et kui hulgutud, saab kiirelt koju :)

  • Reply Kaisi 12. veebruar 2016 at 11:56

    Mu emal oleks selliseid vist hulgim vaja ?
    Tal hetkel 6 suurt koera..ja 8 kutsikat. 3 koertest on
    huskyd,kes tahavad palju joosta. Ning 1 neist tahab
    seda KOGUAEG teha ja üksi. Niisiis ema käib pidevalt
    autoga koera taga otsimas. Arvan,et see vidin teeks ta
    elu palju lihtsamaks..ja hoiaks kütet ka kokku ??

  • Reply Triinu 12. veebruar 2016 at 11:43

    Meie Rosi on 6 kuune emane taksi, kes on jube
    uudishimulik. Ja kuna lapsed(6 ja 3 aa.) teda
    jumaldavad siis lähevad vahel ka nemad kutsaga
    kaasa. Ja ega kui mina neid hõikan ega nemad ju
    kunagi ei kuule. Oleks ju lihtne leida nii koera kui
    ka lapsi üles :)

  • Reply Karina S 12. veebruar 2016 at 11:43

    Meie perel on küll väike pekingi koer, kes üldiselt ikka
    rahulik on, kuid vahepeal võivad hood sisse tulla ning
    siis ta ainult jooksekski. Kuna isa on meil ratastoolis
    ning käib ka väga palju võimalusel koeraga väljas, siis
    tema kahjuks ei jõua järgi koerale kui ta ära peaks
    jooksma.

  • Reply RJ 12. veebruar 2016 at 09:08

    Meie elu teeks see oluliselt lihtsamaks, kuna vanem koer on eriline kondaja, igal võimalikul hetkel ja mingi aed ei ole takistuseks.
    Lisaks oleks see suureks abiks ka siis, kui ta oma tööd teeb – ta on otsingukoer. Selliselt oleks mul võimalik igal hetkel jälgida, kus
    ta liigub ja kui on kuhugi peatuma jäänud. Ühesõnaga – hädavajalik!

  • Reply Kertu 12. veebruar 2016 at 03:32

    Holy crap, kus on alles kommentaare :D
    Pole kindel kas Mallu minu kommentaarini jõuab, kuid
    teeme proovi :P
    Meie, 2kuune väike numpsik (Bruno Benno Benhard)
    sooviks väga omale seda rihma.
    Miks? Sest hakkame tulevikus palju metsas liikuma. Ja
    tahaks,et koer oleks ilma pika jalutus ketita ,et
    tunneks ennast vabalt. Ja kui ta liiga vabalt ennast
    tundma hakkab,leiab ta selle seadme abil ülesse ;)

  • Reply Karita 12. veebruar 2016 at 01:50

    Oiii, selline rihm oleks, kui taevane kingitus ja
    lõppeksid pikad koeraotsingid, mis meil vahel ikka ette
    tulevad. Rihma hakkaks kandma minu enda koer, kes
    on saksa lambakoera ja husky segu ehk siis super
    uudishimulik seikleja. Oleme oma aia nii
    koerakindlaks, kui võimalik, aga härra leiab a l a t i
    uued võimalused välja pruutide juurde saamiseks.
    Õnneks esinebki neid seiklemisi siis, kui jooksukas on,
    aga siiski. Süda oleks 110% rahulikum, kui vaid täpselt
    teaks, kus su suurim sõber on.

  • Reply Airika 12. veebruar 2016 at 01:32

    Ma annaks ka selle oma vanematele, kelle Alaska
    Malamuut on ikka üsna korraliku seiklejahingega. Kui
    tal on soov minna, siis ei peata teda ei aed ega
    raadiopiire. Siiani on õnnestunud tänu FB abile kuts
    ikka koju tagasi saada, aga parem olla varustatud :)

  • Reply K 12. veebruar 2016 at 00:38

    Rihm läheks minu vanavanemate Saksa
    lambakoerale, kes on äsja kolmeseks
    saanud ja suurusele vaatamata
    õnnestub tal ennast aiast välja
    kaevata. Vanaisal-vanaemal mõlemal
    liigesed haiged ja liikumine
    raskendatud ning seetõttu on teda
    väga keeruline küla ja metsa vahelt
    otsimas käia. Õudne on veel see, et
    nende kodu ümbruses luusivad ringi ka
    päris hundid, kes on ka kohaliku
    karjakoeraga üksnull teinud, kes
    lambaid karjatas. Mitte üks vägi ei
    hoia seda koera meil aias :(

  • Reply A 12. veebruar 2016 at 00:20

    Võidu korral läheks auhind edasi mu
    vanematele. Neil on Saksa lambakoer,
    kes hirmsasti armastab ringi joosta.
    Seetõttu peab ta neil aedikus elama,
    sest muidu oleks ta ammu jooksu
    pannud ja ära kadunud :( See GPS
    rihm aitaks koeral vabamalt end tunda
    ja mu vanematel oleks rahulikum olla,
    kui Troy vabadusse pääseb. Isal
    astma ja emal südamega probleeme – ei
    jaksaks Troyd pikalt taga otsida.

  • Reply Kadi 11. veebruar 2016 at 23:32

    Selline kaelarihm päästaks küll terve meie pere. Koer
    on väike vahva koerusi täis segavereline Saara, kes on
    nii kiindunud ja väike memmekas, et kui mina väravast
    välja lähen, siis on ta kohe minu kannul. Oleme
    püüdnud küll teha aeda nö koerakindlamaks aga kes
    on koeraomanik olnud, teab kui nutikad ja leidlikud
    nad on. Siis kui mul tööpäev on, siis on koer kinni
    köögis. Samas kui oleks olemas selline vahva seadeldis
    tal küljes, siis oleks süda rahul, et koer on ikka aias
    olemas, kuna plaanime panna ka raadiopiirde aga ikka
    jääb süda kripeldama, et ega ta ikka välja saa. Emal
    oleks ka päeval rahulikum kodus olla, ei pea pisikese
    nuttu kuulama, kui ta mõnikord meelt avaldab
    (tervislikel põhjustel ei saa ema nii palju liikuda, et
    koera kantseldada üksi olles). Siis oleks meie peres
    vähemalt kolm õnnelikumat hinge juures :)

  • Reply Liisi 11. veebruar 2016 at 22:37

    Elame maal ja kassi käib vabalt ringi
    meil hoovis aga mõnikord kipub siiski
    liiga kaua kadunud olema siis küll
    igakord mõte, et kus ta nüüd siis on.
    Sellega ei oles mingit muret, kui
    näels kaardilt ära, et oma enda
    metsas siin jalutab oleks süda rahul,
    et pole kuskile kaugemale uitama
    läinud :)

  • Reply Tiina 11. veebruar 2016 at 22:24

    Mu vanematel on kaks koera. Üks neist vana, paks ja rahulik, aga see teine.. Ega tema ka enam esimeses nooruses pole, aga üle
    püstistest lippidest aia kepsab nagu noor jumal. Ei tea, mis teda minema veab, aga kord-paar nädalas on tal lausa VAJA ära käia.
    Ise selline pisike ja natuke totakas, mure lausa, et mis supi sisse ta ennast niimoodi hüppes käies segada võib.

    Rändurloomadega seoses meenus aga meie kunagine pisike karvane koer, kes üks hetk ennast lihtsalt hoovi pressis ja enam ära ei
    läinud. Keegi teda tagasi ei igatsenud ka, no kuidas sa ajad sellise pallikese minema, las ta siis olla. Täpselt kaks aastat pidas ta
    meie juures vastu, siis hakkas ära jooksma, ja lausa nii, et kui värava lahti oleku ajaks ta rihmaga kinni panna, siis võis end sinna
    paela otsa hingetuks kiskuda, et ainult minema saaks. Iga kord jooksis sama tädi juurde, kes koera kusjuures esimest korda nägi.
    Lõpuks ei hakanud lindpriid kinni hoidma, nagu tuli, nii ka läks. UFOks kutsume teda siiani vahel :)

  • Reply Tiina 11. veebruar 2016 at 22:23

    30. detsember, kell oli 20.00, olin 15 min. varem õue lasknud jalutama JR Bosse. Koputus uksele, selle
    taga naabrinaine, kes teatas, et oli tulnud just linnast ja näinud Bosset seal ringi lippamas. Ehmatus oli
    nii suur, et nii, nagu olin, paljajalu, sitsikleidi väel tormasin õue naabrinaise näidatud suunas “kuumale
    jäljele”. Paarikümne minuti pärast leidsingi oma koerakese. Nii ma siis tulingi õhtuses linnas, paljajalu,
    kleidiväel, koerake süles. Ja väljas oli 7 külmakraadi. Muidugi jäin haigeks, aga oma kullakese leidsin
    üles. Kui mul oleks selline kaelarihm olnud, oleks kindlasti riidesse pannud ja haigestumist poleks, kuid
    siis oli iga sekund oluline.

  • Reply Eva-Lota 11. veebruar 2016 at 22:04

    Meie elame paarismajas, kus aga ei ole aeda
    ümber ja täpselt samamoodi ta pressib uksest
    välja ja paneb plehku, kui järgi hakkad
    jooksma jookseb veel rutem. Kõige hullem on
    veel see, et meie maja asub metsa ääres. Pluss
    kõrvalmajas elab ka tüdrukust kutsikas, niiet
    oleks parem teda pahandustest eemale hoida.

  • Reply Eva-Lota 11. veebruar 2016 at 22:03

    Meie elame paarismajas, kus aga ei ole aeda
    ümber ja täpselt samamoodi ta pressib uksest
    välja ja paneb plehku, kui järgi hakkad
    jooksma jookseb veel rutem. Kõige hullem on
    veel see, et meie maja asub metsa ääres.

  • Reply Laura 11. veebruar 2016 at 21:46

    Minu vanaemal oleks seda küll hädasti vaja. Tal on suur koer,
    kes juba vähemalt 20 korda on jalutamas käies rihmast lahti
    rebinud ja jooksu pannud ja siis vanaema otsib teda mööda küla
    ja põõsaid taga.. usun et ta käiks poole muretumalt temaga õues
    kui selline väärt asi kaelas oleks :)

  • Reply Cätlin 11. veebruar 2016 at 21:36

    Olen taolise rihma peale ammu mõelnud, sest hind on
    krõbe. Kuna me elame ise maal, siis on tihti hirm, et
    jahikoerast taksipreili jalutuskäigud metsas jäävadki
    igaveseks.
    Minu süda olen kindlasti 101% rohkem rahul, kui
    Lessyl see kaelas oleks :)

  • Reply E. 11. veebruar 2016 at 21:28

    Oeh meie koer paneb ka ikka väga tihti plehku. Täitsa
    kurvaks teeb tglt kohe, sest ei tea ju kus ta käib ja mis
    teeb. Niiet üks selline rihm kuluks väga ära :)

  • Reply Jane 11. veebruar 2016 at 21:16

    Meie hullu ka ikka katsetab piire, et kui täna
    aiast välja omapead ei lubata, äkki homme
    lubatakse. No ei lubata.
    Mure pigem sellepärast, et ta meil
    südamerikkega, mida kuidagi ravida ei saa ja
    mis selles suhtes tema elu kuidagi ei sega, et ta
    ise ei saa midagi aru, et valesti oleks. Ikka
    jookseb ringi nagu üks 8-kuune kutsikas seda
    teeb, ikka on rõõmus jne. Halvaks võib
    enesetunne tal hetkega minna ja kui peaks
    juhtma, et ta vaeseke samal ajal aiast plehku on
    pannud, siis ei saaks teda keegi aidata või leida.
    Nii et kuluks marjaks ära see küll meie perele. :)

  • Reply Ele 11. veebruar 2016 at 20:39

    Mul oleks ka kohe kindlasti süda rohkem rahul
    kui siuke asi olemas oleks. Ma tegelikult isegi
    ei teadnud varem sellisest asjast. Mul koer
    küll lahtiselt õues ei käi, aga kui käime maal
    jne siis laseme küll tal lahtiselt ringi joosta, aga
    siis muudkui karda ja kai teda vaatamas et kus
    ta on ega metsa jookse jne :) kui olemas oleks,
    oleks süda rahulikum küll :)

  • Reply Kaire 11. veebruar 2016 at 20:22

    Meie 2 koera olid just hiljuti jooksus, teisipäeva õhtul
    panid plehku ja tervelt 17h olid mõlemad kaugel
    metsas, õnnetud, hirmul, väsinud ja näljas. Need oli mu
    elu ühed hullemad 17h.. õnneks leidsin hulgused
    juhuslikult üles ja koerad olid järgnevad päevad
    rampväsinud.

  • Reply Linda 11. veebruar 2016 at 20:01

    Ma olen meeletult pisaraid oma elus valanud, sest
    minu kiisud vanematekodus on uitama läinud ja siis
    rebased või ilves nad nahka pistnud on. Viimane kiisu
    nimega Ats läks kaotsi talvisel ajal ja jälgede järgi
    leidsime koha, kus ta viimast korda elus oli. Edasi
    läksid ainult ilvese jäljed. Nüüd aga on mul
    lapsendatud uhke hiigelsuur oranž kass Virsik, kes on
    vinge hiirekuningas, kes armastab hirmsasti maal õues
    käia. Iga kord aga tõmbab seest õõnsaks,kui ta
    esimese kutse peale tuppa ei jookse. Sel suvelgi sai
    rasedana ümber maja hõikuda, endal pisarad silmas.
    Õnneks ilmus Virsik välja, hiir hambus. Kui meil ka see
    rihm oleks, saaks kassi julgema südamega jahile lasta.

  • Reply K 11. veebruar 2016 at 19:47

    Kui meie eelmine koer oli juba suht vana, siis
    võtsime veel ühe. Aasta pärast uue koera
    võtmist suri vana vanadusse ning nüüd on meil
    ainult see üks koer. Ta on noor ja tugev ja suur
    ja talle nii väga meeldib joosta. Kuna ta on nii
    tugev ss keegi teda jalutama viia ei saa ning et
    ta vähegi liikuda saaks siis ta peaks saama aias
    joosta. Kahjuks on aiad meil suhteliselt
    madalad ja kõrgemaks teha neid läheb
    suhteliselt kulukaks kuna meil on väga suur
    aed. Tänu sellele hüppab ta koguaeg üle ja
    lähedal on ka mets, seega koguaeg on hirm et
    ta läheb sinna. Praegu ongi ainuke valik see, et
    kevadest läheb kutsu ketti, sest meil pole muud
    võimalust, kuna uuesti koerast ilma jääda oleks
    liiga ränk. Selline vidin teeks kindlasti meie
    kutsa elu palju paremaks ja pääseks kurvast
    elust ketis. :)

  • Reply Greta 11. veebruar 2016 at 19:04

    Kaks aastat tagasi istusime jaanipäeva järgsel päeval
    perega maakodu köögis, kõik eelmise päeva
    pidustustest pisut uimased. Korraga ütleb isa: “Kass.”
    Esimese hooga noogutasime ja mühatasime
    ebamääraselt, kuid siis ütles ema: “Mis kass? Meil
    pole kassi.” Kuid koridori poole kiigates vaatas meile
    tõepoolest vastu kass. Kõhnuke ja trööstitud olekuga.
    Loomulikult pakkusime kiisule süüa ning ta oli meiega
    suur sõber. Lasi pai teha ja nurrus kõvasti. Kiisu jäi ka
    järgmistel päevadel meie koduõuele käima ning
    lõpuks ristisime ta Rööbikuks. Meie teooria on, et
    Rööbik on olnud täielik kodukass (krõbuskeid sööb
    hea meelega, kuid kala ja toidujääkide peale kirtsutab
    nina), kuid ilmselt viskasid ta vanad omanikud ta
    kuskil metsa vahel maha, sest ei saanud või ei
    tahtnud enam kassi pidada. Olime seni maale
    koduloomade võtmist vältinud, sest alaliselt elame
    seal ainult suvel ning talvel käime umbes nädalas
    korra, mis tähendab, et loom peaks enamuse aastast
    üksi olema. Ning nii Rööbikuga ongi. Kassi pärast
    käime ka talvel iga päev korraks, kuid vaid lühikeseks
    ajaks. Rööbikul on aga kombeks väga pikkadeks
    perioodideks ära minna. Tavaliselt on ta küll tagasi
    tulnud, kuid oleme iga kord tema pärast hirmus
    mures. Temast on saanud meie pere väga kallis liige
    ning meie süda oleks väga palju rahulikum, kui
    teaksime, et temaga on kõik korras.

  • Reply Jansu 11. veebruar 2016 at 18:34

    Seda oleks väga vaja,sest vanemad elavad maal ning
    eelmine kevad juhtus selline asi,et koer pani aiast
    plehku ja tagasi tulles oli koeral lahtine
    kõhuhaav/soolikad olid kõik väljas ilmselt oli keegi
    kahejalgne teda nn pussitanud.Õnneks jäi koer ellu,
    kuigi kaotas väga palju verd.Koera päästis paks nahk…
    Lõikehaavad olid nii sirgelt lõigatud. Isegi arstil oli
    skalpelliga raskusi.Siiani imestame ja mõtleme,et kes
    midagi sellist üldse loomale teeb.Koerale on see
    natukene halvasti mõjunud,psüühika pole enam päris
    korras…
    Oleks GPS peal olnud ei oleks sellist asja juhtunud.
    Seega üks väga vajalik asi,kõikidele kellel on armsad
    lemmikloomad.

  • Reply Britt 11. veebruar 2016 at 18:31

    Meile kuluks ka see rihm väga, väga
    ära. Jäime kahjuks oma eelmisest
    koerast väga kurval moel ilma. Nimelt
    sai ta voolu karjusest ning pani
    kodust minema ja oli kiirteel auto
    alla jäänud ja mis kõige õudsam. Ta
    vedeles elusana 3 päeva suure tee
    lähedal . Otsisime teda kõik need
    päevad, lihtsalt käisime ja
    karjusime, kuni siis lõpuks leidsime.
    Ise ta püsti ei saanud, oli neljanda
    kaelalüli murd. Selline vidin oleks
    juba tol korral olnud väga suureks
    abiks…
    ühesõnaga, ostsime me omale uue ,
    kalli koera venemaalt, kes on paraku
    aretatud jahikoeraks. Liikuda meeldib
    talle aga väga ja rihmas jalutamist
    ta ei fänna üldse. Seega käime ikka
    temaga metsades lahtiselt jooksmas
    (kuna meil pole peale suure maantee
    siin võimalusi :/ ) ja vahel on ta
    30-40 minutit kadunud ,sest on jälle
    mingi lõhna leidnud,mis huvi pakub.
    Mõtlesime ka ise juba seda GPSi osta,
    sest kunagi ei või teada. Äkki kaotab
    ta suuna ja eksib ära.. ja kahjuks
    kardan ,et tema puhul ei aita rihma
    küljes olev medaljon numbriga ka
    ,sest olen üpris kindel ,et teda ei
    toodaks meile enam tagasi.

  • Reply Gloria 11. veebruar 2016 at 18:30

    Minu koer jookseb pidevalt minema ja ei oska
    kuskilt otsida ka,eriti kui Soome kodus
    oleme,just sellist asja meil vaja olekski☺️

  • Reply H. 11. veebruar 2016 at 18:07

    Meil oleks seda väga vaja, sest meie koera
    maaliline mängumaa on nii suur ja lisaks
    kaasale meeldib metsas uitamas käia ja oleks
    nii hea kui seltsilisel oleks selline vigur , ei
    peaks ka nii tihkelt jälgima ja saab paremini
    usaldust proovile panna . Kohe niiiiii väga
    läheks seda vaja :)

  • Reply Liina 11. veebruar 2016 at 17:39

    Sellest vidinast oleks meile küll palju abi. Meie kutsuke arvab et ta on loodud laias maailmas ringi rändamiseks ja mitte kodus
    istumiseks. Päevasel ajal kui tööl oleme ja lapsed koolis oleme sunnitud ta ketis hoidma selle mõne tunni sest, uskuge mind, ta
    suudab IGAST kaelarihmast välja pugeda, ja siis rakmetest, mis tahes materjalist ja tegumoega need tehtud on. Oleme katsetanud
    ka elektrilise kaelarihmaga, no mitte miski ei aita selle sõbrakese puhul. Kõigest poeb läbi, või välja või lihtsalt närib end läbi :D
    Kui Canese rihma kaela saaks, siis ei peaks vähemalt pidevalt mööda ümbruskonda teda otsimas käima vaid leiaks kergema
    vaevaga põgeniku üles :)

  • Reply ann 11. veebruar 2016 at 17:36

    Tihtipeale, kui just hetkeks selja keerad on kutsul kombeks kaugemale uudistama minna. Ega me teada omapäi ei jäta aga
    mõnikord ei taha kohe mitte kõik uksed suletuna püsida. Oleks tõesti suureks abiks.

  • Reply Monika 11. veebruar 2016 at 16:56

    Minu noorem koer on hirmus jäljeajaja…ega eriti teda
    lahti ei lase enam.. Aga hea oleks omada gps rihma, süda
    oleks kohe rahulikum ?

  • Reply Kertu 11. veebruar 2016 at 16:48

    Meie varjupaigast võetud koer on suure rändajahingega ja
    paneb pidevalt kuhugi metsa jooksu. Kohe kui võimalus
    avaneb. Alati süda valutab ta pärast ja selline seadeldis
    teeks meie elu palju lihtsamaks. Elame soode ja rabade
    keskel ja kogu aeg kardan, et jookseb sohu ja ei saa välja
    ning ma ei saa teda aidata ka,sest ei tea kus on.

  • Reply Anna 11. veebruar 2016 at 16:26

    Minu koer on tugevalt väöjendunud
    laika iseloomuga, ükski aed teda
    kinni ei pea. Kuna suurema osa ajast
    elab ta õues, sest toas on tema jaoks
    liiga soe ja igav, kipub ta mõtlema
    välja põgenemisviise. Seade annaks
    kindluse, et kui laikainstinkt teda
    seiklema kutsub, leiame ta kiiresti üles.

  • Reply Jerts 11. veebruar 2016 at 16:03

    Minu beebi veel kusagile ei põgene,
    kuid kohe-kohe on ees suvi ja siis on
    tema juba suur(em) ja tuleb
    suvila-aeg peale ja ma juba hirmuga
    mõtlen, mis siis saab. Suvila on meil
    ühest küljest aiaga (veel) piiramata
    ka. Loomulikult ei jäta me teda
    lahtisesse hoovi üksinda, kuid alati
    on see “what if” ja pigem karta kui
    kahetseda. Kaelarihm oleks ideaalne
    abiline seega nii linnas, kui maal.

  • Reply gaidi randmäe 11. veebruar 2016 at 15:57

    Uh meie Härra Viineril oleks seda küll vaja, ta taks ja kui mingi jälje üles võtab ( kui taga jalutame näiteks, meil mets kohe maja
    taga niiöelda ;) ) siis on lännu, ei huvita teda et peremehed teda taga otsivad :( just pabistan seda et äkki jääb mingi kiskja
    hammaste vahele, siin hulguvad igasuguséd ..

  • Reply Keidi 11. veebruar 2016 at 15:49

    Elasin majas kui võtsin endale koera, olude sunnil aga
    pidin ajutiselt korterisse kolima ja jätsin koera enda
    isa juurde. Kuna aga seal hetkel korralikku aeda pole,
    siis leiab koer pidevalt võimaluse, et jooksu panna.
    Samuti nägin ise hiljuti teda otsides kuidas ta napilt
    auto alla oleks jäänud ja juba see ajas mu nutma, ei
    kujuta ettegi mis saaks veel siis, kui ühel päeval
    peakski midagi juhtuma. Oleksin väga õnnelik sellise
    kaelarihma üle, sest siis oleks mul pidevalt kontroll
    olemas ja kui peakski koer jooksu pääsema, leiaksin ka
    kiiremini üles. Võtsin koera siiski endale mitte enda
    isale ja nii oleks ka tema elu kergem. Samuti oleks
    selline kaelarihm hädavajalik meie metsas jalutamiste
    ajal, sest siis lasen tal vabalt joosta, aga iial ei tea kuna
    ta ka seal kaduma võib minna.

  • Reply kristi 11. veebruar 2016 at 15:38

    Me elame oma majas ja ka aed on ümber kuid ikkagi
    leiab meie pere lemmik l,abradori piiga, et aias on veidi
    igav ja nii me teda siis koguaeg naabruses taga ajame.
    Kui saaks talle selle rihma siis saaks rahulikult hingata
    ja ei pea muretsema kui jälle kadunud on.

  • Reply Kelly K. 11. veebruar 2016 at 15:24

    Mul on kaks rändurlemmikud, kes elavad vabalt maja juures ja vahel käivad ka pikematel rännakutel. Äärmiselt tore oleks teada,
    kus nad asuvad, kust neid leida või lihtsalt kus nad parasjagu seiklevad. Alles eelmiste tuisuste jõulude paiku kadus üks meie teine
    koer ära ja alles uuel aastal sulas ta tee äärest välja ehk oli autolt löögi saanud :(. Oleks kohe õhtul ta üles leidnud, siis oleks
    saanud teda veel pääasta.

  • Reply Mari-Liis 11. veebruar 2016 at 14:59

    Ohhh, minul oleks väga vaja seda! Sinu koerast natuke vanem koer Minni on mul, noh nagu täitsa
    kutsikas ikka, muudkui jookseks ringi igalpool jne :D Ja siis koguaeg on hirm, et äkki lipsab uksest välja
    õue kellegagi, meil pole majal aeda ka veel ja elaks siis veel kuskil maal aga linnas :((

  • Reply mai 11. veebruar 2016 at 14:51

    Peamine põhjus, miks ma omale koera pole võtnud, ongi see, et nad kipuvad plehku panema. Ei taha enam kogemusi politseiga
    ega sekeldusi külainimestega, kellel lambaid jm loomi kimbutatud. Maal on aga koerast palju seltsi ja julgemat tunnet nii endale
    kui lastele.

  • Reply Mai 11. veebruar 2016 at 14:49

    Koeraga metsas käies oleks hea abivahend, kunagi ei tea millal võib mingit looma või lõhna ajades kuskile kaduda.
    See rihm annaks hea kindlustunde, et kadumise korral ikka koera üles ka leian

  • Reply Kristi 11. veebruar 2016 at 14:33

    Meil oleks sellist asja hädasti tarvis, elame maal metsa sees ja koerad on vabalt õues. Lexi on meil alles 1 aastane ja kipub koos
    autode ja jooksjatega minema põrutama. Mitmeid kordi oleme linnas järel käinud ja on õnneks läinud, et inimesed on juba
    kursis ,et selline tore koer elab seal ja kohe helistatakse kui nähakse.
    Kuri ei ole ja halba ei tee, kõigiga sõber ja uudishimulik nagu kutsikasi ikka aga hirm on koguaeg sees, et enam ei saa kätte või
    keegi jätabki omale..
    Ketti paneme ainult siis kui kõik kodust läinud, sest usume, et koer peaks ikka saama vabalt õues joosta kui võimalus on ja talle
    see väga meeldib muidugi.
    Alles läks meil noor kass jalutama ja jäigi kadunuks. Oleme mõelnud juba igasugu variantide peale aga hetkel oleks selline rihm
    ideaalne sünnipäeva kink talle (saab veebruaris aastaseks :) )

  • Reply Willu 11. veebruar 2016 at 14:21

    Mind ehmatas ka meie pere muidu sõnakuulelik retriiver, kui sealsamas Nelgi tänava kurvest otse, võttis mingi kitsejälje üles ja
    läks nagu tuul.. ei kippu ega kõppu. Karju palju tahad. Inimesi sel ajal ei olnud ja siis saab vahel ka lahti lasta seal metsa vahel.
    Lõpuks ilmus tagasi, kuid sellised situatsioonid panevad mõtlema. Kindlasti oleks see äärmiselt kasulik meile, sest teadmatus on
    kõige hullem.

  • Reply Kaisa 11. veebruar 2016 at 14:16

    Sellise kaelarihma peale olen mõelnud juba pikemat aega, sest mul on aastane beagle. Talle nagu kõikidele hagijatele aka
    jahikoertele on kombeks plehku panna, nii kui mingi huvitava lõhna peale satuvad. Harjutame koos rihmast lahti jalutamist, et
    saaks metsas või pargis ta lahtiselt jooksma lasta, aga tõuomadus on nii tugev, et kui mingi lõhn ninna satub,siis on koer läinud ja
    võib päris kaugele joosta. Seega, meile on selline kaelarihm vägagi kasulik vidin :)

  • Reply LJ 11. veebruar 2016 at 14:12

    Meil ka tavatseb koer pidevalt külapeale ja isegi kaugemale hulkuma minna. Kõige rohkem kardan, et ta võib mingitele
    metsloomadele (nt kitsed) kallale minna, sest ta on korra seda teinud. Muidugi kardan ka, et kui külapeal kellelgi siiber saab, siis
    laseb lihtsalt vaikselt maha ta. :(
    Aga hirmus kavalalt käib kuidagi rihm üle pea – ta on õuekoer. Kuluks hädasti see rihm ära, aga on kulukas.

  • Reply K 11. veebruar 2016 at 14:05

    Oeh kuidas oleks vaja!!
    Meil koer sai uksest välja, läks nurga taha ja juba oli ennast ühe isasega kokku haakinud. Tulemuseks oli 4 kutsikat. Seega on see
    ära jooksmine ilusti kõige ägedamal moel kogetud. Olgugi, et kutsikad on armsad ei ole seda nalja meile vaja :)

  • Reply Helis 11. veebruar 2016 at 13:55

    Meie Reksu, kes alles 5.kuune käib ka omapäi väljas,
    aga kunagi ei tea mis talle pähe võib tulla. Aeda meil
    pandud pole ja suur tee on lähedal. Samuti on tal
    komme alati välja hiilida ja pärast ei taha enam tuppa
    tulla. Muidugi ei kujuta ette mis siis saab kui jooksukaa
    pihta hakkab.
    Rihmaga oleksin alati kindel, et Reksu on läheduses ja
    muret ei tekiks. :)

  • Reply Kaisa 11. veebruar 2016 at 13:36

    Selline rihm oleks meie Ameerika Akitale lausa
    hädavajalik (kui mitte kohustuslik)! Meil on küll üüratult
    suur aed, aga 4 kuune Aki arvab, et see jääb temale
    väikeseks:D Alustas oma kaevetöödega juba. Õnneks
    on ta hetkel veel väike ja jääb oma põgenemisplaaniga
    alailma vahele (vaene koer:D). Kohe varsti tuleb aga
    hetk kus tahaks koera tööle minnes aeda jooksma jätta,
    kahjuks siiani seda teha ei julge. Plaanisin panna aiale
    selle kurikuulsa elektrikarjuse vms kevadel, aga see
    rihm mida kandma siis peaks on tegelikult päris raske,
    niiet peab kasvama selle jaoks. Samuti tean, et
    vanemate Tiibeti mastif nautis seda elektri saamist ja
    jooksis meelega sinna voolu saamise kohta :D Hetkel on
    koeral kaelas minu tel number (kes siin linna lähedal
    maal ikka kiipi kontrollib), aga kui koer metsas või kuskil
    ringi jookseb ei ole ka sellest kasu, sest metsloomad
    vast mulle ei helista, et ou su põgeneja luusib siin
    meiega ringi:D Polnud varem sellisest rihmast kuulnud,
    niiet meile oleks see suur-suur abiline ;)

  • Reply Johh 11. veebruar 2016 at 13:33

    Palun minu jänese-linnukytile seda rihma!! Lasen tal
    metsas suht lebolt lahtiselt joosta aga silmanurgast ikka
    jälgin, et mõni loom meist mööda ei tuhiseks, sest minu
    proua ajab kõike taga, mis eest âra jookseb:D naiteks
    ykspaev jalutasin temaga keset linna krauta vastas
    platsil, ohtul hilja ja lasin ta lahti. Muidugi jooksis ta
    ninapidi kokku jänesega:D ja vutvut panid koos ajama.
    Väga tore, ise ehmatasin junni jahedaks :D selle rihmaga
    vähemalt leian ta yles :)

  • Reply MS 11. veebruar 2016 at 13:30

    Tahaksin oma armsale Jõmmile selle ümber kaela panna, et saaks temaga rahulikult oma metsas käies ilma rihmata loodust
    nautida, ilma et ta ära jookseks.

  • Reply Krete 11. veebruar 2016 at 13:24

    Kodus pisikest kasvu kutsuke, kes arvab, et oma 8 kg juures on tema just see õige mutt näiteks metsas suurele põdrale järgi
    jooksma. Sellistes olukordades oleks tore, kui leiaks oma vääniku kusagilt puu alt üles, kui ta aru on saanud, et ei ole jahikoeraks
    mõeldud.

  • Reply KP 11. veebruar 2016 at 13:24

    Meil on kodus 1,5a eesti hagijas, keda ei julge peale koduõue pmst mitte kuskil lahti lasta – tema jaoks on igasugused lõhnad
    niiiiiiiiii ahvatlevad, et paneb nina maha ja lihtsalt unustab kõrvakuulmise. Üks kord kestis selline tagaajamine 2 tundi.. Kui
    koeral oleks GPS kaelas, julgeksin rahulikuma südamega teda põldudel/metsas lahti lasta ja koera jooksumaa ei oleks ainult 8m
    rihma ulatuses.

  • Reply O 11. veebruar 2016 at 13:16

    Meil kipub maal olles koer aiast plehku panema. Veel ei ole kaugele läinud aga kunagi ei tea. Hea kindel tunne oleks kui oleks
    selline vidin mille abil teda leida.

  • Reply Käts 11. veebruar 2016 at 12:45

    Minu koer on küll väiksem aga ta on väle. Piisab korra selja
    keeramisest kui ta on jooksu pistnud. Elu hirmsaim kogemusi oli,
    kui otsisin tund aega koera taga, hüüdsin teda, piilusin lausa
    teiste aedadesse jne. Kuna kodu lähedal on suur maantee, tekkis
    hirm. Õnneks leidsime oma koerapreili tund peale otsinguid
    kõrvaltänavalt ühe maja terassiakna tagant. Tuli välja, et leidis
    omale peigmehe ja tahtis vist temale külla minna :D igaljuhul
    selline kasulik vidin kulub igale koeraomanikule ära, nii ka meie
    perele:)

  • Reply J 11. veebruar 2016 at 12:40

    Sooviks, sest meie bullikal on jumala suva, kus ta elab.
    Meie aga tahame teda ikka enda juurde. Kui ta peaks
    minema pääsema, elaks ta rahumeeli ükskõik kus, kus
    süüa ja magada saab, edasi. Nagu ükskord saime
    teada, et kuts magas kellegi rõdul, oli ulsest tuppa
    läinud, üles korrusele ja tuttu.
    Tahaks teda ikka endaga tuttu :)

  • Reply Helen 11. veebruar 2016 at 12:37

    Minu koer on olnud kadunud umbes 10
    minutit, mis olid ühtlasi ühed hirmsamatest
    minutitest, mida kogenud olnud. Asi juhtus ka
    täiesti võõras kohas, välismaal. Loodetavasti
    sellist olukorda enam ei teki, ent sellisel juhul
    olnuks gps rihmast suur abi ning oleks
    säästnud nii mõnegi närviraku.

  • Reply Käta 11. veebruar 2016 at 12:31

    Meie sooviks ka jubedalt seda rihmakest. Nägin ju isegi seda !
    Ilmselgelt ma oma yorkititele seda ei paneks kuna nende kaal on enam vähem sa. Aga meil Saares on üks Berniplika kasvamas
    ja tundub, et ta hakkab minema samadesse jälgedesse nagu eelmine rotveiler. Nimelt on meil seal küllaltki suur hoov, kuigi
    ühtegi piiret pole. Esialgu suutis ta enda hädad ära teha ukse ette ja nüüd käib juba metsa äärtel luusimas. ja seal on ka
    meeletult kitsekesi ja mõni põder kes võiks talle huvipakkuda. Ja kahjuks või õnneks ei lepi ta ainult meie pere autodega vaid
    tahaks meeletult tutvuda ka iga võõra autoga.

    Nimelt eelmine koer Donna oli paras jooksik, ükskord tulime emaga linnast koju ja nägime nii 4-5 kilomeetri kaugusel kodust
    suure tee ääres sarnast musta koera jooksmas, peatasime auto kinni, avasime pagasiluugi ja koer hüppas sisse. Me siis sõitsime
    rõõmsalt kodupoole ja poolel teel mõtlesime, kurat äkki polegi meie koer. Õnneks seekord oli. AGa oli ka kurb juhtum,
    Ühekorra Donna nägi midagi põnevamat kui emaga jalutamine ja pani plehku, kadunud oli üle kolme päeva. Meie olime välja
    pannud kuulutused ka suurema leiutasuga kahjuks tulutult. Õnneks oli naabritel kah suur ja veidi kuri koer kes meid õnneks
    lõpuks Donnani juhatas, nimelt oli ta suhteliselt paksus metsas ja kas puukülge kinni seotud või siis inimese poolt sinna seotud.
    Kahjuks veeloiguni ei ulatunud, õudne mõeldagi, mis oleks saanud kui me ei oleks teda leidnud.

    Aga Steffyle sellist staatust ei soovi, meil on mitmed külad ümberringi ja igaüks neist oleks tema jaoks huvitav, samuti on ka
    paksud metsad kuhu juhataks teda teised loomad. Vähemalt teaks kuhupoole metsa otsima minna.
    Samuti, on üritatud korra ka meie kodukiisut kotti toppida ja niisama pihta panna.

    Ehk usun, et meie perele oleks seda väga väga vaja :)
    Aga Lotte on väga äge selle rihmaga ;)

    • Reply Käta 11. veebruar 2016 at 12:36

      Olgu, olen ka sin aus.
      Nimelt, hakkab Hannah ka juba nii suureks saama, et igaksjuhuks viskaks tallegi selle kuskile salaja tasku :D
      Ei neid lapsi iial tea, pistavad samuti ehk plehku kuskile :D

  • Reply A 11. veebruar 2016 at 12:23

    Mina annaksin selle rihma enda vanaema
    koerakutsikale, kellel ka viimasel ajal tulnud
    rumal komme hulkuma minna. Kõige hullem
    see, et vanaema elab maal ja 8km raadiuses
    pole ühtegi naabritki, vaid metsad. Ja kuna
    vanaema eelmine koer pani plehku ja tagasi ei
    tulnudki (arvame et langes lõpuks mõne
    metslooma kätte..) siis oleks see rihm
    suurimaks abiks! Ei valutaks vähemalt
    vanaema süda, kui ta suvel õues kutsal 24/7
    järgi jooksma ei peaks.

  • Reply Liis 11. veebruar 2016 at 12:17

    Ka mina olen üks nendest, kes sellest ära ei ütle. Kohe
    varsti saabub uude koju üks armas husky, kellel hoiaks
    sellega silma peal heameelega. Huskyd on ju teada
    tunta rändurid ja siis oleks muretu leida teda
    vajadusel, kui peaks jooksu pistma.
    Konkurents on küll tugev, kuid ehk õnn naeratab. Ja
    kui ei naerata õnn, naeratan ise ;)

  • Reply C 11. veebruar 2016 at 12:13

    Apppiii kui väga mul seda vaja on. Õigemat loosi ei saaks tehagi. Kodus
    10ne kuune husky beebi ja neil koertel on juba dnassse genereeritud
    see kodust plehku panemine ja nüüd on nii et kui välisuks nats
    suurema kaarega lahti tehakse siis ongi minu beebi läinud. Eelmine
    nädal läks kell 11 kaduma ja koju tuli alles 22 kui ma ise läksin teda
    pimeduses kondi ja taskulambiga otsima. Süda valutas nii väga terve
    päev, niigi olin haigena kodus ja siis pidin veel kutsi otsima ka minema
    ja päev otsa südamevalus kannatama. See on siiani olnud tema pikim
    reis, reisis kokku päeva jooksul üle 5 km. Viimati pani jooksu eile õhtul
    aga paari tunni pärast läksin jälle kondiga otsima ja hetkel on
    õnnelikult kodus.. järgmise korrani. Lisaks on see probleem ka et elame
    maal maantee ääres kus liiklus on väga tihe ja kardame et võib veel
    auto alla ka nii jääda ? Üle tee on mets ka ja mine tea millal mõni hunt
    ta maha nopib või millal mõni jahimees ta metslooma pähe surnuks
    laseb. Jube mõeldagi. Seetõttu oleksin vägavägavägavägaväga tänulik
    ja õnnelik ja mis kõik veel kui selle võidaksin. Ega rahalise poole pealtki
    see rihm just eriti odav lõbu pole. Niigi on plaan talle aedikut vms
    ehitama hakata, selline rihm kuluks marjalt ära.

  • Reply ML 11. veebruar 2016 at 11:53

    Meie perele oleks seda väga vaja. Meil kodus 1,3 aastane huskypoiss ning 10 aastane ”krants” koer. :) (üks tubli kiisuneiu ka)
    Suurema koeraga muret ei ole, tema on vana rahu ise ning aias püsimise vastu ei ole tal midagi. Kuid huskypoisiga nii lihtne ei ole.
    Tema on valvel ning ootab võimalust, mil saaks aiast välja lipsata. Kaks korda on seda juba juhtunud – õnneks esimesel korral sai
    tuttav kaelarihmast kinni ning teisel korral tuli ise maiuse peale tagasi. Alati ju nii lihtsalt ei pruugi minna ning kui panebki
    minema, siis see kutt lidub nii kiiresti, et võimatu järgi jõuda. Egas tal ka mingit sihti pole, kui jookseb, siis ikka kiiremini ja
    kaugemale, nagu huskydel kombeks. :D Ning hüppevõime on sel kutil meeletu, arvan, et üle aia minek talle probleeme ei
    valmistaks, kui ta selle üks hetk ära peaks õppima.. Nii, et meie perele oleks see suur õnn, kui loosiratas meile naerataks! :)

  • Reply Siret 11. veebruar 2016 at 11:52

    Mina tahaks oma kassile seda ja ma usun, et annaks kaela panna küll. Ta käib meil koguaeg ise väljas, aga minu suurim hirm on see,
    et kuna ta on juba üsna vanake, siis läheb kuskile kodust eemale surema. Ma lihtsalt ei elaks seda üle, kui ma ei teaks kus mu kõige
    kallim kiisuke on. Ükskord oli 2päeva kadunud ja ma ulgusin nagu lollakas :D Niiet see rahustaks mind maha küll.

  • Reply K. 11. veebruar 2016 at 11:44

    Sellest loosist võtaksin mina ka osa. Pole küll kunagi midagi võitnud aga kui ei proovis, siis ei võidagi…. Meile oleks see niii
    hädavajalik asi. Koer on ka jooksik ja kui jooksu paneb, siis kätte ei anna… Õnneks on ta ikka kodutee alati üles leidnud aga ma
    olen ikka kordi ja kordi teda nuttes otsimas käinud. Lisaks sellele diagnoositi tal hiljuti addissoni tõbi ja ta peab kellaajaliselt rohtu
    võtma (elu lõpuni), et ma ei teagi mis siis saab kui ta jälle jooksu paneb… Valvame teda ikka ja aed on kinni aga tõesti see on
    teinekord vaid mõni hetk…

  • Reply Becca 11. veebruar 2016 at 11:29

    Minu perele oleks see rihm meeletult hea asi. Mul on
    pooleteise aastane dalmaatsia-husky segu ja ta on
    ülienergiline, ta hüppab ilma liialdamatta 2 meetri
    kõrgusele. Pidevalt peame aeda kivide ja traadiga
    kindlustama, ühe osa aiast oleme juba kõrgemaks
    ehitanud ja ta saab sealt äärepealt üle kui väga püüab.
    Ta on nii palju kordi ära jooksnud kui mina olen koolis
    või mujal ja on isegi ära olnud kolm tundi nii et ma ei
    teagi. Kõik on närvis ja isegi kui koera kätte saame on
    sünge meeleolu. Teda on raske kätte saada sest ta
    absoluutselt ei anna ennast kätte. Oleme koertekoolis
    käinud ja kodus käitub ta väga hästi, kuuletub ilusti
    aga kui aiast välja pääseb siis on rõõmu kui palju, talle
    muidugi. Eriti kui mõni teine koer on lähedal, siis ei
    huvita teda üldse, kui lõhnav lihatükk mul käes on. See
    rihm oleks väga suur abi meile ja võtaks stressi
    vähemaks kui ma teaksin kus mu koerake on. Metsas
    käies on ta ikka minu juures aga vahel tuleb ette et
    näeb mõnda metslooma ja siis võib kuni 10 minutit
    kadunud olla, kui ma teaks mis suunda ta läks oleks
    väga tore.

    • Reply Piibs 11. veebruar 2016 at 11:39

      Ma just mõtlesin, et täägiks su fbs ära, et sa
      siia kirjutaks ??

  • Reply mariana 11. veebruar 2016 at 11:23

    Meie mukile meeldib kangesti maal
    väravast välja pugeda, et teisi
    külakoeri vaatama minna. Kuna neid on
    maal palju, siis gpsi abiga saaks
    kohe teada, millise kutsa juurest me
    ta kiiresti üles leiaks ja koju tuua
    saaks.

  • Reply Hanna 11. veebruar 2016 at 11:22

    Donna vanemad on meile teadmata kuid on näha et
    koeral tugev jahiinstinkt ja kui ikka lõhna üles võtab
    või kassi näeb siis väga raske koera tagasi hoida.
    Antud kaelarihmaga oleks endal kindlam, kui koer ka
    peaks lahti saama, siis teab kust teda otsida ;)

  • Reply m 11. veebruar 2016 at 11:15

    https://www.youtube.com/watch?v=6yw_l3Ci_Q0

    koer peab olema õpetatud nii, et ta ei torma välja, kui uks on lahti

  • Reply Kerli 11. veebruar 2016 at 11:14

    Ma kingiks selle sõbrannale, kes päris tihti
    enda koera pärast mures.

  • Reply Mari 11. veebruar 2016 at 11:12

    Oleks vaja, kuna koer aegajalt tõmbab end
    ketist lahti ja jookseb minema. Ning kutsumise
    peale ka ei tule.

  • Reply Mimmi 11. veebruar 2016 at 11:11

    Meil on pisike, varsti kaheaastaseks saav koer Susla. Ta on küll puhtatõuline krants aga meenutab välimuselt jack russeli ja
    taksi segu. Me ise elame poisiga vahelduva eduga tallinnas ja maal. Praegu teen oma praktikat belgias ja raske südamega tuli
    koer seniks vanemate juurde jätta, seal on tal ka teine väike seltsiline. Mureks on aga see, et teine koer on harjunud maal
    metsas uitama, see on nagu soojemate ilmade rutiin, et läheb teeb kuskil poole tunnise jalutuskäigu metsa ja siis tuleb tagasi ja
    küsib tuppa. Nüüd kandub seda kommet minu Suslale ka üle, kui enne ta ei läinud inimestest eemale siis koos teise koeraga
    tahab ta ka ju vabas looduses joosta. Kuigi neid üritatakse sellel ajal eraldada, et hommiku jalutab keegi kaasas natuke hädade
    tegemise ajaks jne aga siis võtab Susula endaga tuppa kaasa. Teist koera lihtsalt ei saa võtta kui ta tulla ei taha. Ta on selline
    isepäine ja äärmiselt huvitava iseloomuga jack russel.. Mul natukene hirm nahas, et kuigi ma enamasti ikka ei käi Tallinnas
    rihmata jalutamas aga vahest tuleb ju koeral lasta joosta ka, et paneb äkki tallinnas plehku aga ei oska tagasi tulla. Seega oleks
    see rihm väga hea ettevaatus abinõu. Aga hei, kelle koer ei vääriks seda eks. :)

  • Reply Oleg Z 11. veebruar 2016 at 11:09

    Meie pere Jack Russelli terjeril on GPS rihm
    “must habe” kuna temaga lahtiselt looduses
    viibida ei ole võimalik. Esimese metslooma
    jälje või lõhna peale on ta läinud jahiretkele.
    Loodame loosiõnnele! :)

  • Reply Marge 11. veebruar 2016 at 11:07

    Minul oleks vägaväga vaja seda rihma, mul on meisterpõgeneja koer. Hetkel ta veel lahtiselt olla ei saa, kuna uues kodus pole
    aeda tervenesti ümber, aga kevadel saab see esimese asjana tehtud. Ilma selle rihmata ma endiselt teda lahti ei julge lasta ka
    kinnises aias, kuna ta on tõeline meister nii välja kaevamises kui ka üle aia ronimises (põgenes vanavanemate juures ükskord
    üle 2m plankaia… kuidas see võimalik on, mina ei tea, eks seal aia ääres paar pinki olid, aga endiselt peaks see kõrgus ikka suht
    ületamatu olema). Ta tuleb küll alati tagasi (välja arvatud 2 korda, kui käisime tal varjupaigas järel, ilmselt sattus oma
    jäljeküttimisega liiga kaugele), aga hirm on ikkagi meeletu. Lisaks oskab ta uksi lingist avada (mõlemale poole) ning viimase
    trikina õppis ta ära kuidas avada välisust, mis käib meil liblikast lukku. Ma usun, et on ainult aja küsimus, kuni ta muukimise
    selgeks saab.
    Ja seetõttu käibki ta nüüd väljas kas rihma otsas nii palju kui jõuame või vahepeal on ka ketis, enamus aega on toas ja kui üksi
    koju jätame, keerame ka koridori uksed lukku ja võtame igaks juhuks võtme eest ära :D. Küll aga ma näen, kuidas ta tahaks ka
    ise aias ringi joosta, aga ma ei julge :(. Sest isegi kui meil nüüd aed tuleb, siis aiavärav on juba ostetud selline, mis käib lukku, aga
    ma ei saa kindel olla, et keegi seda vahepeal ikka ei unusta lukku keeramata. Seega see rihm oleks meile küll vägaväga vajalik.

  • Reply Kerli 11. veebruar 2016 at 11:03

    Oiii, see loos on vist siiani mu lemmik! Mul on kodus
    küll kaks koera, aga hirm on mul just selle ühe pärast,
    kes on nn teise ringi koer(tegelikult on tal peale minu
    olnud lausa 3 omanikku) ja tuli mu perre 4 aastaselt
    ehk ta ei ole nii kuulekas ja minus kinni nagu mu teine
    koer. On olnud olukordi kus on värav jäänud lahti ja
    muidugi suudab koer sealt välja lipsata vahepeal, just
    aastavahetusel oli selline juhus, ÕNNEKS märgati
    seda, aga mis oleks juhtunud, kui ei oleks märgatud.. :(
    Samuti käime me maal tihti, kus on suured põllud, aga
    siiamaani pole julgenud teda lahti lasta, nii siis vaeseke
    ongi rihma otsas koguaeg, kui teine koer ringi jookseb
    lahtiselt. Selline tore kaelarihm oleks parim mida
    hetkel tahta. :)

  • Reply Astrid 11. veebruar 2016 at 11:03

    Minul on Jack Russelli terjer. See
    ütleb juba kõik, sest nad ei püsi
    pudeliski paigal. Ja kahjuks ongi
    nii, et metsas ja mereääres teda
    rihmast lahti lasta enam ei julge.
    Instink on nii kõva, et kui lõhn on
    üles võetud siis meid ta enam ei
    kuula. Nii ongi väike Frankie kogu
    aeg rihma otsas ja mul on nii kahju,
    sest tegelikult tahaks ta ikka metsas
    lasta vaba hingena joosta. Samuti ei
    saa ta rihma otsas oma energiat kõike
    ära kulutada. GPS rihma ostuni pole
    veel jõudnud kuigi mõte on olnud.

  • Reply liis 11. veebruar 2016 at 10:52

    Kuna me elame maal siis koer on kohustuslik. Suures
    ootuses, et emane koer hoiab rohkem kodu saigi
    võetud armas emane kutsikas, kes on laika ja
    saksalambakoera segu. Ehk siis tõug on LaGrats.
    Alguses kohe ostsin koerapreilile elektri aia. Toimis
    kuniks tuli äike ja aparaadi vussi keeras. Koer sai kaks
    korda enda piiretest välja kuniks jõudis kohale uus
    elektri aed. Kahjuks oli Beltsik juba naabrite koertega
    sõbrunenenud ja hakkas võtma ühest aia otsast
    hoogu et siis teisest otsast üle elektriaia hüpata ja nii
    surakas ära petta.
    Kuna meil on tee küllaltki lähedal ja seda kasutabad
    enamasti rekkad siis pidime koera ketti panema,
    kuniks tuleb kevad ja saab talle aia ehitada. Sellele
    vaatamata on vajalik temaga igapäev joosta. Kõik
    toimib lapsed riidesse koer lahti ja mängime temaga.
    Aga nii kui selja keeran on läinud. Kõige kauem on
    olnud kadunud 4 päeva ja lõpuks leidsin ta veel
    sügavamalt metsast ühest talust. Ennem pidin muidugi
    3 ümberkaudset küla läbo sõitma.

    Seega oleks meie perele see gps väga abiks. Mitte et
    ma kavatsen koera hulkuma lasta aga kuna tal kihk nii
    suur põgeneda siis oleks hea kui ma teaksin kust teda
    leida, enne kui rekka alla jääb.

  • Reply Eliisa 11. veebruar 2016 at 10:45

    Ma tahaks täiega kevadel-suvel rohkem aega
    maal vanavanemate juures veeta. Koera
    võtaks ka muidugi kaasa aga seal on see värk,
    et pole aeda ümber ja L. on kohati nuu otu, et
    kaob ehk ära. Siis tuleks see rihm täiega
    kasuks.
    Ps. Kas neid kilpkonnadele ei tehta? :D mu
    vanaema-vanaisa kilps on mingi 4x maal ära
    kadunud. Alati õnneks jõuab tagasi koju, sest
    naabrid juba teavad, et kui hoovis askeldab
    taimede sees üks kilpkonn, tuleb see tuua
    meile :D

  • Reply Anette 11. veebruar 2016 at 10:41

    Ma usun,et iga koeraomanik teab kui vajalik selline rihm oleks. Niiet see teeks elu kergemaks, kuna mul ühele koerapoisile
    meeldib igal võimalusel väravast välja pugeda.

  • Reply J 11. veebruar 2016 at 10:39

    Kuna minu koeral on tekkinud meie naabruskonnas
    niiöelda vihavaenlasi inimeste näol..mõni kes teda
    kutsikast saadik kiusanud on läbi värava, koledaid
    nimesid koerale karjunud, jääkamakatega(!) loopinud,
    siis veidike on kartus, et keegi teeb ükskord värava lahti
    ja koer paneb plehku :(

    • Reply janne 11. veebruar 2016 at 12:20

      Jääkamakatega loopinud? See pole ju
      normaalne, sellistele viskaks ise heameelega
      jääkamakaga vastu pead, et mõistus koju
      tuleks.

  • Reply Eva 11. veebruar 2016 at 10:38

    Olen paar aastat mõelnud, et võiks ju olla mingi imevidin, mis näitab ära kus loom on jalutama läinud ja näed.. polegi miskit
    utoopilist. :P Aga minul oleks vaja seda oma Yukile. Yuki on 2aastane suur valge rõõmus karvapall, aga kahjuks.. väga
    umbusklik ja arg. Kui ta väike oli, siis ma ikka lasin teda rihmast lahti, et ta harjuks vabadusega ja ei tekiks mingit hasarti, et kui
    lahti saab, siis põrutaks kohe seitsme tuule poole. Aga eelmisel suvel juhtus minu jaoks väga hirmutav intsident. Olime aias
    (aed ei olnud selline suur ja tugev “koeraaed”), selleks ajaks olin ma juba kindel, et ta kuulab ilusti sõna, aga oma silma alt teda
    ikkagi ära ei lasknud. Järsku aga.. hakati kõrvalt aiast ilutulestiku laskma. No mida?? Kes laseb ilutulestikku PÄISE päeva ajal
    keset SUVE?? No mida.. Aga jah. Yukike pani ilmselgelt ajama. Hirm oli nii suur, et pressis ennast värava vahelt läbi. Ja
    loomulikult ikka suure tee poole jooksu.. See tunne, mis minust läbi käis, kui ma nägin, et ta sealt ajast välja sai… Ohjumal! Ma
    teadsin, et ta ei anna ennast nagunii kellelegi võõrale kätte. Keegi ei saanud teda kinni püüda, ainult mina.. Ma jõudsin mõelda
    juba, kuidas ma lõpuks leian ta kuskilt tee äärest lebamast. Kuidas ma olen ikka halb omanik, et paar kuud peale koera
    päästmist juba loomake surnud. Ühesõnaga, minu peast käisid läbi kõige hullemad mõtted. Õnneks läks seekord kõik hästi ja
    leidsime ta peagi üles. Nüüd aga ei julge ma teda väga rihmast lahti lasta. Mine sa tead, mis teda hirmutab. Ma tean, et see on
    tegelikult minu probleem (minu hirm). Tundub, et see moodne kaelarihm on heaks abimeheks minu hirmust üle saamisele. Kui
    ka peaks midagi sarnast kunagi juhtuma, siis mul oleks kohe võimalik jälgida kuhu ta oma sammud on seadnud ja talle ruttu
    appi minna. :)

  • Reply Mia 11. veebruar 2016 at 10:37

    See kevad võtab mu ema endale kaua
    oodatud koera ja see oleks just õige
    kink talle uue pereliikme puhul. Kuna
    ema elab maal ja kogu õue ei ole
    aiaga eraldatud, siis arvan, et see
    rihm hea abimees.

  • Reply Liisu 11. veebruar 2016 at 10:34

    Ämmal ja äial oleks väikese kutsikaga seda hädasti vaja. Pisike on hetkel veel arakene ega julge üksinda kuskile minna, kuid mine
    tea, millal tekib talle see julgus ja on aleviku vahele või lähedal olevasse metsa läinud.

  • Reply Margot. 11. veebruar 2016 at 10:33

    Oh meil on üks sibery husky tüdruk kodus. Me ei lase
    teda küll kunagi rihmast lahti, ja kui rihm isegi lahti
    peaks tulema, oleme üldiselt olnud kodu ligidal, et
    keegi saab kodust peekonit tuua et ta kinni meelitada.
    Ära ta otseselt joosta ei taha, ja kui ta lahti saab, on
    lihtsalt nii õnnelik, et läheb pöòrakseks ja jookseb ringi
    :D kui kätte tahan püüda, siis on õnnelik, et keegi tuli
    ka mängu :D Huskydele on kombeks pikki maid joosta,
    ja neile ongi kombeks ära kaduda. Maja kõrvalt algab
    meil mets ja see läheb mitmekümneid kilomeetreid.
    Oleks kergem olla küll, kui saaks kohe vaadata kus ta
    siis on.
    Rohkem muretsen selle üle kui mu vanemad on teda
    vaatama pidanud, kuna mu ema ja isa, ei ole just
    ideaalsed jalutuskaaslased sellele aktiivsuspommile.
    Kui ta on lahti saanud nedega koos olles, siis see
    tagaajamine ei ole just kõigelõbusam (nende jaoks…
    Iga kõrvalvaataja naeraks ribadeks ennast :D )

  • Reply M 11. veebruar 2016 at 10:30

    Meie preili on ka korra jooksus olnud. Ja see otsimine ootamime ja lootmine on liig mis liig. Metsas jalutamised on ka meie
    lemmikud. Seega pooldan, et jalutuskäigud oleksid stressivabad.

  • Reply Hanna 11. veebruar 2016 at 10:29

    Mina olen inimene, kes võtab südamesse igat
    juhtumit, mis loomadega seotud, eriti
    koertega. Minu ideaalis peaks olema igal
    loomal kodu ja armastavad omanikud ja kui
    ma näen kuulutust, et kellelgi koer kaduma
    läinud, elan seda valu ise ka läbi. Olen
    tundnud seda tunnet, kui su koer on kadunud
    ja sa ei tea, kus ta on ja mida ta tunneb.
    Õnneks leidis ta 2 nädala pärast tee koju
    tagasi ja elas meie juures ilusti oma elu lõpuni.
    Kuna nüüd kodus kaks uut koera, kes alles
    maailma avastavad ja õpivad, oleks see
    kaelarihm meile suureks abiks. Vahepeal
    Ikka juhtub, et naaber jätab aia lahti ja koerad
    näevad võimalust minna mängukaaslasi
    otsima ja maailma avastama. Isegi kui ühel
    neist selline uhke rihm oleks, oleks suureks
    abiks, kuna suured sõbrad, nagu nad on,
    hoiavad nad kokku :) .
    Ei tahaks uuesti tunda seda muret ja valu,
    mida tundsin eelmise koeraga ja ei soovi seda
    ka kellelegi teisele.

  • Reply Pillekas 11. veebruar 2016 at 10:29

    Elan Saaremaal ning minu 5 kuu vanusel Lottel on ka komme märkamatult välja sipsata. Olen tavaliselt heale õnnele lootnud, et
    ta tuleb üsna pea tagasi, sest kardab suht üksindust ja pimedust, aga eile sain küll ataki, kui ta tunni möödudes tagasi polnd
    tulnud. Hüüdmisest kasu pole, selle peale ta nagunii end ei liiguta. Saatsin siis kassi õue sõnadega “too Lotte ära”, poole tunni
    pärast tulidki tuta-tuta kahekesi. hea oleks, et selliseid mini-heart-atacke ei tuleks.

  • Reply Riina 11. veebruar 2016 at 10:26

    Meil oleks seda väga vaja kuna meie kuldne
    retriiver Ruudi on uste avamise ära õppinud
    ning kuna meil majal aeda ümber pole, siis
    paar korda oleme ta avastanud maja ümber
    luusimas, kui ise nt kuuris midagi toimetame.
    Ise väljas olles ei viitsi ju alati ust lukku
    keerata ja võtmeid kaasa tassida. Korra on ta
    ka jooksu pannud ja mees siis otsis teda
    mööda alevit taga. Eelmises kodus käis ta ka
    pidevalt jalutama niiet selline rihm oleks ikka
    väga abiks, kui ta peaks taaskord jalutama
    minema.

  • Reply Maarja-Liisa 11. veebruar 2016 at 10:20

    Ilmselt see kaelarihm päästaks mind nii mõnestki südameatakist. Eelmine aasta juhtus selline lugu, et minu väike prantsuse
    buldog Happy oli kuidagi väravast välja saanud. Käivad jutud, et Pirital tegutseb väravaavaja – pahatahtlik inimene, kes
    laseb koeri väravast välja, et need siis kuskile autoette jookseksid. Lasin Happy aeda pissile (elame rahulikus piirkonnas
    eramajas) ning kui 15 min pärast teda kutsuma läksin oli koer kadunud. Sa ei kujuta ette ka, milline PAANIKA mind valdas –
    minu PISIKE prantsuse buldog on kadunud ja väljas hakkab ju hämaramaks minema. Olin täiesti šokis ning jooksin mööda
    tänavaid – röökides ja nuttes. Keda ei olnud oli koer… Kuna elame metsa kõrval, siis minu suurim hirm oli see, et ta eksib
    metsas ära… Siis sain kõne varjupaigalt (olin sinna esimese asjana hellanud, kuna koer on ilusti kiibistatud jne) ning nad
    ütlesid, et neile toodi just üks minu kirjeldusele vastav pranstlane. Head inimesed olid ta umbes 300 m eemalt poe juurest
    peale võtnud (jumal tänatud, see oli suure tee ääres) ja varjupaika sõitnud teise linna otsa. Sõitsid sama targalt tagasi ja tõid
    koera meile koju ära. Tänutäheks viisin samuti pudeli veini ning kommikarbi. Ja oiiii kui õnnelik ma olin.

    Kuna väravaavajast räägitakse siiani ning Happy on ka isane (ehk oma jooksutuuridega), siis oleks kordades kindlam olla, kui
    teaksin, et saan alati koera asukohta positisoneerida. Ma lihtsalt VAJAN seda kaelarihma! :)

  • Reply KR 11. veebruar 2016 at 10:19

    Meile kuluks selline kaelarihm kohe väga ära, kuna elame maakohas ning hommikul tööle minnes jätame oma kaks kõige
    armsamat aeda lahtiselt, et nad ka joosta ja maja valvata saaks. Viimasel ajal on üks kutsadest aga hakanud aiast igastipidi välja
    ennast kaevama ja teine ullike läheb ka järgi – avastamisinstinkt on suur, aga kahjuks elame üsna suure tee lähedal. Kõige kurvem
    on veel see, et meie eelmine kutsikas sellesama tee peal ka oma elu kahjuks lõpetas ja ausõna, täpselt nagu oma lapse kaotus.
    Praegu üritamegi aeda veelgi koerakindlamaks teha, kuid tööle minnes oleks tõesti mure poole väiksem, kui saaks silma peal
    hoida oma kahel kallikesel.

  • Reply Tiina 11. veebruar 2016 at 10:16

    Minu taksiplikale sobiks see kui valatult.. sest temalgi
    komme plekhu panna kui kusagil eemal tundub midagi
    huvitavat. Aeda meil pole ja kui maaale läheme siis ta
    kuidagi ikka lipsab aiastvälja, siis oleks temaga palju
    muretum.

    Ole Sina siisika sama vinks edasi, Mallu:)

  • Reply Krista 11. veebruar 2016 at 10:14

    Ma polnudki varem kuulnud sellest firmast ega sellisest rihmast, aga oleksin üliõnnelik, kui just mina selle võidaks, sest mul
    on üsna kallis koer (Chow chow) ja kui ta ära kaoks, oleks päris raske teda otsima hakata. Tal on ka tobe komme end uksest
    välja pressida, kui keegi sisenemas või väljumas on. Ilma rihmata temaga väljas käia ei saa, sest aed ka puudub kahjuks.
    Täiega vinge vidin ikka! :)

  • Reply Gerda 11. veebruar 2016 at 10:11

    Meil koeraks Beagle ehk inglise hagijas. Kuna ta on
    jahikoer, siis talle meeldib minna iga lõhna, teise koera
    või ükskõik mis asja järgi, mis tundub hetkemomendil
    huvitav. Seega lahtiselt, ilma rihmata, saame teda
    lasta vaid metsa, samas kunagi ei tea, kas ta kaotab
    oma pea lõhnamerre ja haihtub tundideks või jääb
    meie lähedusse. Ja kahjuks metsagi jõuame ainult
    nädalavahetuseti. Ehk siis, selline asukoha näitajaga
    rihmake koera kaela oleks suureks abiks, et
    metsaskäigud kulgeks mureta ja ka linnamelus leiaks
    rändaja vajadusel üles :)

  • Reply Triin 11. veebruar 2016 at 10:09

    Meie elu muudaks see palju lihtsamaks kuna
    koer on väga uudishimulik ja natukene ka
    jahikoera instinktiga ja kuna ise elame metsas
    ei jõua teda koguaeg kinni hoida, praegu on
    küll tal kaelas siuke asi mis annab särtsu kui ta
    välja tahab aiast minna kuid see kaelarihm
    oleks palju parem variant ?

  • Reply Kristiina Kari 11. veebruar 2016 at 10:06

    Ideaalne kingitus neljajalgsele sõbrale! Minu
    lemmikul on juba aastaid olnud kombeks oma
    asju ajada koduhoovist väljapool ning
    tihtipeale on Poisi jalutuskäigud
    päevapikkused. Ikka istun ärevalt akna peal ja
    ootan teda koju. Loomake ise on juba 14-
    aastane, kuid igati kõbus, seega tahaks, et
    tema pensioniea käigud oleks ohutud ning
    muretsevale kanaemale jälgitavad.

  • Reply Liisa 11. veebruar 2016 at 10:03

    Mul on koer, kes on super plehku panija. Jackie ei
    suuda aias püsida, kui ise lähme näiteks linna autoga.
    Ta on justkui naelutatud aia külge, et see jumala eest
    lahti saada. Oleme kõiksugu ketid asja ümber avatava
    värava ümber mõelnud, kuid ikka ta teeb lahti ja
    jookseb suure maantee peale välja. Igakord kui tagasi
    tulen, on mure, kas koer on tagasi. Ketti ka koera päris
    panna ei taha. Ei aita ka korraks tuppa jätmine, sest
    uksed käivad veel kergema vaevaga lahti kui väravad.

  • Reply Plika 11. veebruar 2016 at 10:00

    Minul on isane JRT! Lahti ma teda lasta väga ei saa , kuna ta lihtsalt jookseb minema ja isegi vorstikangiga meelitades lisab vaid
    kiirust teises suunas ! Aed maja ümber on tehtud väga koerakindlaks, aga ta nagu alati otsib meetodeid kuidas ikkagi aiast välja
    saaks. Nüüd on ta avastanud aia alt ennast läbi kaevata! Nii ongi ta meil paar korda lausa mõned tunnid kadunud olnud. Kuid tänu
    headaele inimestele siiski tagasi koju jõudnud. Kuna JRT on väike koer siis on veel peale auto alla sattumise alati ohuks teised
    koerad, kuna russelid on loomu poolest “suured koerad” siis lähevad nad “rind ees” isegi suurte koertega tutvust tegema. Nii on
    meil olnud kaa juhus kus koer pääses aiast välja ning murdis sisse teise aeda , kus oli 3 suurt dobermani….kahjuks seal sai ta küll
    mõned sõjahaavad aga lõppkokkuvõttes õnnelik õnnetus!
    Igaljuhul selline abivahend kuluks meile väga ära! :)

  • Reply Kären 11. veebruar 2016 at 09:59

    Mu väikesele Pätule meeldib ikka jooksus käia,
    eriti kui on jooksuaeg, siis ei kuula ta ka. See
    kaelarihm oleks meile väga vajalik, elades
    maapiirkonnas ei ole siin just kuigi palju inimesi
    kes võiksid teada anda kus mu koer on, kui ta
    on minema jälle kodunt pannud, väikeses külas
    ei aita isegi võimas facebook koera leida. Gps
    seadmega oleks teda hea otsida külavahe
    teedelt või isegi metsavahelt. Ei tahaks tunda
    seda tunnet taaskord, kui oled mures kus su
    pisike pereliige on, sest peres armastavad teda
    kõik tohutult palju. ?

  • Reply Age 11. veebruar 2016 at 09:57

    Oi, see rihm teeks meie metsas jalutamised stressivabamaks ja julgeks koera rohkem vabalt jooksma lasta. Ta mul alles pubekas ja
    kõik tundub nii põnev, paneb uljalt minema ja siis on ise õnnetu, et me ära kadusime.

  • Reply Kelli 11. veebruar 2016 at 09:49

    Mu taksipoiss Jass on üsna jahilembeline nagu taksile
    omane ikka. Nii pole me Teda saanud üldse lahti lasta,
    samas nagu on kahju. Nii mõndagi käsklust “siia” ja “ei”
    ta kodutingimustes händlib, küll aga on õues rihmas
    selle õppimine keeruline. GPS-kaelarihm lahendaks
    mured :)

  • Reply Lilli 11. veebruar 2016 at 09:48

    Issand mu vanematele oleks seda niiiii vaja. Meie
    hundikoer Bruno tahab koguaeg ära joosta ja vanematel
    ei jää varsti muud üle kui ta ketti panna. Niii oleks vaja
    sellist gps kus tuleb teada, et koer jookseb ringi. Me
    elame veel maal, kus mets maja taga ja suured
    maanteed lähedal :(

  • Reply Birgit 11. veebruar 2016 at 09:45

    Meie perega liitus jaanuaris üks väike basenjipoiss Kuuba. Kuna tegu on tõuga, keda ei soovitata väga rihmast lahti lasta, kuna
    neil on väga tugev jahipidamise instinkt, siis meie südamerahuks oleks üks Canesi kaelarihm väga-väga teretulnud. Palju kindlam
    tunne oleks välitingimustes käsklust „siia“ harjutada – toas on ta juba päris tubli, aga ega sealt ta kuskile plehku panna ei saa :)

  • Reply Niru 11. veebruar 2016 at 09:40

    Minu husky preili vajaks seda rihma hädasti.
    Ta pole küll õnneks meister põgeneja ja aed on meil
    koerakindel, aga kahjuks on juhtunud olukordi kus
    inimesed on värava lahti unustanud :(
    Elame linnast väljas ühel pool põld ja mets ning teisele
    poole minnes maantee. Need üksikud korrad kui ta on
    otsustanud kolama minna on ta õnneks läinud metsapoole
    sest maanteele minnes ta jääks hätta kuna ei karda autosid
    ning tõukoera puhul on ka oht et varastatakse ära.
    Loomulikult on kaelarihmal minu number ja on ka kiip, aga
    metsas elades sellest kasu pole kuna kitsed ja metssead
    mulle helistada ei saa, seetõttu kuluks selline asi väga ära
    ja ma ei peaks enam mööda paksu metsa ja suuri põlde
    teda lootusetult igast suunast kutsuma.

  • Reply Teele 11. veebruar 2016 at 09:38

    Vanemate kodus on bokser Jack, kutsume teda Jaaguks. No täitsa lõpp koer. Maja ümbritseb kõrge aed, ruumi jooksmiseks
    küll ja veel, aga noorel koeral on selline hüppevõime, et nagu naktsi on ta teisel pool aeda. See üle aia minek ei ole temajaoks
    mitte mingi probleem, vajadusel ta ka ronib. Ämblikmeheks kutsume teda ka vahetevahel. Vahepeal on ka aiast väljas juba
    ennem kui sa ise oled. Sai tellitud ka karjus , sai alul surakat küll, aga ka see ei takistanud teda, ikkagist on ta aiast väljas
    rohkem. Noja isa siis ajab teda mööda väikelinna autoga taga. Tihti võib leida teda turuväravast, ootab seal siis härra, et teda
    autoga koju viiakse (Väga tähtsalt istub kõrvalistmel) kuid enamus ajast hulgub ta lihtsalt mööda linna ringi ja otsib
    mängukaaslasi. Kurb on aga see kui juhtub, et ta vale auto peale otsutab minna või sootuks metsa jookseb. Kahju oleks
    toredast sõbrast ilma jääda. Vanematele oleks selline seadeldis asendamatu :) Aitäh, et sellist toodet tutvustasid

  • Reply Kristiina 11. veebruar 2016 at 09:32

    Hei! Ma sooviks seda kaelarihma oma Plutole, sest
    kãime päris tihti rabades/metsades/niisama põldudel
    matkamas. Ta pole kordagi küll veel (ptui-ptui-ptui)
    ära kadunud, kuid kui mõni metsloomake peaks
    juhuslikult silmapiirile sattuma, siis mine sa tea..
    muidugi võiks metsas koer rihma otsas olla, kuid kuna
    ta on mul kuulekas ja tubli, siis tal on ka privileeg end
    looduses tühjaks joosta. Tahaks, et ta seda tehes igal
    hetkel ikka turvaliselt mu “silma all” oleks.

    Ja ma panin just tähele, et kõik loosimised, milles
    osalenud olen Su blogis on koeraga seoses lols

  • Reply Heidy 11. veebruar 2016 at 09:28

    Meil on kodus kolm koera, kuid ühe
    pärast tunnen alati muret, olgu ta
    siis aias või jalutades. Tema nimi on
    Deo ja ta tuli meile täiskasvanuna ja
    on üks imetore poiss. Tänaseks päraks
    oleme läbi käinud tulest ja veest.
    Temast hakkab juba täitsa sotsiaalne
    koer saama, aga see hirm, et ta ära
    jookseb ei kao ilmselt kunagi. Ühel
    kenal õhtul läksime Hiiu
    koerteaedikusse ja ta sai sealt mingi
    nipiga välja ja pani päkkade väkudes
    Nõmme poole jooksu, peaaegu põikas ka
    autoteele. Ühesõnaga väga kohutav
    hetk. Panime teised koerad autosse ja
    hakkasime teda kohe otsima, aga me ei
    leidnud teda mitte kuskilt. Olin
    kohutavalt mures, sest ta oli olnud
    sellel hetkel meiega ainult 2 kuud.
    Viisime teised koerad koju ja juba
    hakkasime kodu juurest minema sõitma,
    et uuesti otsida, kui ta ümber tänava
    nurga jooksis ja ise koju tuli. See
    oli meeletu mida ma tundsin. Peale
    seda on meil telefoni numbriga
    kaelarihm. Helkurvestile on ka
    kirjutatud number. Kiip on. Aga see
    hirm vist ei kao kunagi. Võimalik, et
    see seade oleks see, mis vähendaks
    meie hirmu ja annaks selle
    turvatunde, et me leiame ta alati üles.

  • Reply Kristina 11. veebruar 2016 at 09:24

    Meil on kaa probleem selles,et maja remont pooleli ja
    aed samuti nüüd peale paksu lund selline
    ligadilogadi..igatahes on paar korda juhtunud et
    seoses ehitusprahi vms sisse-välja tarimisega on
    noorem koer hops õue jooksu pannud. Elame me
    suure tee ääres ja noo ta on selline aktivist ja inimeste
    sõber,et läheks kõigiga kaasa. Armas koer aga noor ja
    rumal… Meie maja vastas, teisel pool teed on
    toidupood ja ükskord on juba üks meesterahvas ta
    meile poest tagasi toonud (me isegi ei märganud,et
    teda pole. Reaalselt oli see minutite küsimus kui ta
    välja sai ja poodi jõudis). Siin lähedal teavad kõik,et too
    meie koer sest teistel bullikaid pole aga kui ta
    kaugemale uitab..ei taha mõeldagi. Sellepärast
    meeldiks mulle kui ta oleks mul pidevalt n.ö silme all
    :D

  • Reply P 11. veebruar 2016 at 09:20

    Olen olnud viimased kolm nädalat imelise Fredi
    omanik. Kuna Fredi on Basenji ja neil on suuuuur
    jahiinstink, siis jooksevad nad igal võimalusel kellelegi
    kuskile järele. Peamine suremuse põhjus nendel
    koertel on auto alla jäämine.. seega teeks selline
    kaelarihm meie elu veidikene ohutumaks :)

  • Reply manny 11. veebruar 2016 at 09:20

    Tegelikult on koduloomadele möeldud
    hoopis elektriaed-paned traadi
    maha-koeral-vöi kassil kaelas
    karbikene, paar korda-kui on sirakat
    saanud enam öuepiiridest välja ei
    lähe. isegi siis mitte kui voolu sees
    parasjagu polegi. sobib koduaedadesse
    ideaalselt.Meie koer läks aina
    kondama, sai vörkkaed tehtud, ikka
    läks, siis ostsime elektriaia-koeral
    on vabadus joosta nii paari hektari
    alal-nii metsas kui koduhoovis. Maase
    kaevasin juhtme ainult värava
    juures-mujal on kas aia peal vöi
    suisa niisama maas.

  • Reply Katre 11. veebruar 2016 at 09:19

    Minul on suur, aga noor ja väga uudishimulik
    sakslane, kes tahab ise kogu aeg uitama
    minna. Kuna meil on lahtine hoov ja aeda ei
    saa ümber ehitada, siis selline seadeldis oleks
    hädavajalik.

  • Reply Reilika 11. veebruar 2016 at 09:16

    Kutile meeldib küla peal pruute lantimas käia :) Maja on metsa sees ja koer ketis pole, kuid jooksuajal
    meeldib talle siiski uitama minna. Öösel on kuts õnneks toas :) Aga et süda ka päevasel ajal rahulik oleks,
    oleks see vidin super!

  • Reply Kristel 11. veebruar 2016 at 09:13

    Tere. Kuna mul endal koera pole, siis ma kingiksin selle vinge vidina oma esivanematele.
    Neil on jahikoer, kes tihti metsapoole ajama paneb.
    Alles ükspäev otsisime teda mööda metsi tund aega, lõpuks saime ka kätte (kui olime juba peaaegu loobunud).
    Sellega oleks hea jälgida, kus ta jookseb, kui aiast minema pääseb.

  • Reply PiiaP 11. veebruar 2016 at 09:08

    Meie Junsper on nii linna- kui maakass ja noh, ütleme nii, et enamasti ta käitub nii nagu terve linn oleks tema oma (nagu maalgi on
    tema maaomanik). Käime temaga linnas ise väljas, aga ta on nii mõnigi kord arvanud, et ta saab iseseisvalt suurepäraselt hakkama
    (kuigi kui koju tuleb on väga suur memmekas, sest on sellist hirmuteraapiat saanud). See oleks hea variant jälgida tema tegemisi
    nii maal kui linnas ja süda oleks kohe rahulikum.

  • Reply Maalt ja hobuseta 11. veebruar 2016 at 09:00

    Mind on lapsest peale koerad ümbritsenud no see
    tähendab, et mul on peaaegu kogu elu koer olnud.
    Erinevad. Üks tulnud, teine läinud… Ei mitte kaduma,
    vaid igaveseks pilvepiirile. Ja see on nii kurb, kui nad
    lähevad sinna.
    Hetkel on meil peres 2 aastane suuuuuuuur koer.
    Lapsed panid talle Juss nimeks. A Juss on veits kehva
    kuulmisega pärast kõrvapõletiku, mis tal titemana oli.
    No ja siis ta ju ei kuule hästi, kui teda kutsuda.
    Joosta meeldib aga hirmsasti. No ja kuidas sa siis teda
    leidad, kui ta totuke isegi ei kuule õieti?
    Lisaks sellele, et ta ei kuule, siis ta ei saa ka aru, et
    pahandusi teha ei tohiks. Näiteks on ta ära närinud meil
    50m pikendusjuhtme (iga meetri tagant), garaazi seina,
    oma kuudi vaheseina lammutas välja, välisseinalt näris
    voodri maha, akna tegi katki, lisaks kõik muu, mis ta
    hoovist kätte on saanud. Suvila juures näris ära samuti
    ühe seina.
    No mina ei tea, mis koer see meil on…
    A muidu on Täitsa tore. Aint jah veits raske kuulmisega.
    ?

  • Reply Carmen 11. veebruar 2016 at 08:59

    Meil oleks seda rihma hädasti vaja! Nimelt on meil 5 kuune Beagle kutsu (tegemist on jahikoeraga ja
    instinkte ei tea mitte iialgi). Aretaja hoiatas ja rääkis, et seda koera tuleb lahti lasta vaid omal
    vastutusel, kui temal ikka tuleb pähe minema joosta, siis ta seda ka teeb. Samas tundus mulle kahju
    koguaeg temaga rihmaga käia, kuna elame metsa kõrval, kus on ideaalne kutsul joosta. Teisalt on mets
    see, kus just on neid toredaid metsloomade lõhnu. Alguses mina ei julgenudki koeraga lahtise rihmaga
    käia, aga minu elukaaslane hakkas teda ikka metsas lahti laskma. Nüüd me käimegi metsas lahtiselt
    koguaeg ja koeraga on kontakt hea ja siiamaani ta plehku pole pannud. Nüüd aga tundub mulle, et
    koer on kuidagi nii julgeks läinud lahtiselt, jääb tihti kaugemale maha või siis jookseb rajal kaugele ette.
    Tänu sellele ma olen hakanud mõtlema, et vb hoidis ta meie lähedale, kuna oli veel pisike ja koeral oli
    hirm, et jääb üksi jne. Teine asi, mis mind hirmutas oli see, et me nägime metsas lagendikul kitsi, kes
    jooksu panid (koer neid õnneks visuaalselt ei näinud), aga kui ta jõudis sinna kohta, kus need kitsed olid
    olnud, läks ta täiesti hasarti lõhna peale ja pani neile jälje peale järgi. Õnneks tuli koer umbes 10 minuti
    pärast tagasi, aga need olid vist minu elu kõige pikemad minutid, arvasingi, et nüüd on meie kutsu
    kadunud. Igastahes oleks tore see gps tasuta saada, aga kui õnn ei naerata siis tuleb endal poodi minna.
    Mul on selle koeraga tunne, et see lahtine jalutamine on vaid aja küsimus, kuna ma koera otsima pean.
    Teisalt ei saa ta rihma otsas oma energiavajadust nii ära rahuldada nagu ta teeb seda lahtiselt.

  • Reply MM 11. veebruar 2016 at 08:55

    Siiani õnneks Max pole kordagi üritanud kodust jooksupanna aga olukordi on olnud väga palju. Ja kuna meil raudtee suhteliselt
    lähedal siis hirm on väga suur, Kuna esimene koer leidis oma lõpu seal :( . See oleks suureks abimeheks, kui Max peaks teiste
    koertega kaasa tahtma minna ja üle aia hüpata või aia alt minna.

  • Reply Laura 11. veebruar 2016 at 08:53

    Meie kutsat ei peata mitte miski kui kuskil
    lähedal on mõni emane kutsa, kel parasjagu
    jooksuaeg. Ta suudab end imeväikestest
    aiapragudest ka välja pressida kui vaja, ise on
    tegelikult suur koer. Oi, seda lootusetuse
    tunnet ja südamevalu kui oleme teda mööda
    Tallinnat taga otsinud, aga siiani on õnneks
    läinud ja oleme ta leidnud. Ei tea kaua see õnn
    kyll kestab :( ei taha mõeldagi.

  • Reply janne 11. veebruar 2016 at 08:50

    Ma pole küll koeraomanik, aga kass, keda ma
    kogu südamest armastan, on mul olemas.
    Tema on aga nii toa- kui ka õuekass ja käib
    väljas siis, kui ise soovib. Elame korteris ja
    ümbruses on palju teisi kortereid ja ka suurem
    tee+ metsad. Sellega oleks päris kindel, et ta
    mul kuhugi ära ei kaoks (kasvõi keldrisse)

  • Reply Käthlyn 11. veebruar 2016 at 08:46

    Minul on taks nimega Staf(nime ta sai meil kunagi
    eetris olnud “Ühikarottide” järgi ta on sama sugune
    susserdis ja pahanduse tegija nagu seal oli Staf). Alati
    kui hakkab keegi väravast või uksest välja minema
    suudab ta end kuidagi vahelt läbi pressida ja jooksu
    panna. Väike vend tihiti ronib üle aia sellepärast :).
    Kõige hullem on aga see, et kui lähed teda püüdma siis
    ta lihtsalt jookseb sult eest ära teadmata suunas ja
    kuna ta autosid ei karda vaid pigem ajab taga neid siis
    on suur oht et ta jääb meil auto alla. Rihm aitaks teda
    kiiremini leida ja ära hoida jube õnnetus.

  • Reply Annegrethe 11. veebruar 2016 at 08:43

    Meie Lola vajaks rihma hoopis sellisel põhjusel, et
    tema on sünnist saati kurt. Ning lihtsalt koera
    kaotamisest on veel hirmsam see, kui ei saa isegi
    hüüdma-otsima minna, sest koer ju ei kuule hüüdmist.
    ?

  • Reply Aoibhe 11. veebruar 2016 at 08:41

    Võiks sellise oma koera kaela panna. Loodetavasti ta
    enam kaotsi ei lähe, kuid see ainus kord kui läks.. Oeh, ei
    taha seda südamevalu meenutada.

  • Reply Katrina 11. veebruar 2016 at 08:40

    Võtsime just Beagle kutsika. Linnas ei peaks
    kadumisega probleemi olema, aga maal küll teda ilma
    rihmata jooksma ei julgeks lasta. Sama on tegelikult
    linnas ka, lihtsalt siin on ta päeval toas ja jalutuskäigul
    aias ka rihma otsas. Neid ei saa ju silmast lasta, sest
    väikesed väänikud :)

  • Reply Signe 11. veebruar 2016 at 08:38

    Tundub, et ka mul on rändurloom, kuna oma
    üheksakuuse eluea jooksul on ta suutnud juba 2 korda
    plehku pista, mida siiski ei saa talle pahaks panna,
    kuna ta järgib oma instinkte. Ühe korra oli lausa terve
    öö kadunud, kuid õnneks ilmus hommikul ukse taha
    nagu midagi poleks juhtunudki. Ega tema ju ei tea, et
    mina öö läbi magada ei saanud ja muretsesin. Ja teine
    kord oli päeval kadunud, kui metsas jalutades leidis
    ilmselt mingi põneva lõhna ja läinud ta oligi. Õnneks
    ka siis ilmus kuue tunni pärast välja. Vot sellisele
    seiklushimulisele saksa jahiterjerile Ronjale oleks seda
    hädasti vaja!

  • Reply Kats 11. veebruar 2016 at 08:34

    No ei ole siin lehel olnud varem loosi, mille asja
    meil rohkem vaja oleks kui seda rihma. Ka
    meile nimelt on sattunud rändurkoer. Ega
    tegelt ta koguaeg ei rändagi, aga vahel nii korra
    kuu-paari jooksul otsustab minna rändama. No
    ja ühe korra lõppes see rändamine lausa
    3nädalat kadumisega. Meil oleks seda no
    niiiiiiiii väga vaja. Nüüd üksi peab kahjuks koer
    ketis olema ja ma üldse ei taha seda. Aga samas
    meenuvad korrad kui ta see pikem aeg
    kadunud oli ja iga telefoniköne peale jälle ja
    jälle poole öö aeg kuhugi imekohtadesse vihje
    peale otsima läksin, aga see polnud tema. Kui
    aus olla, siis on isegi koerale uue kodu leidmine
    mõttesse tulnud, kuid ei saa ju oma
    pereliikmele nii teha. Seega see seade
    lahendaks nii palju probleeme meil….

  • Reply Katrin 11. veebruar 2016 at 08:34

    Olen varem ka siin oma pojale võetud
    metsikust koerast rääkinud, kes elab
    praegu mu vanaema juured õndsat elu :)
    Kuna ta nii energiline on siis tal on sama
    komme nagu Lottel,et poeb ukse vahelt
    märkamatult välja ja ega vanainimene
    kohe talle järgi ka ei jõua.Siis vanaema
    nutab ja muretseb,et kus me kallis
    koerake on ja ega Roki kavatse kohe
    tagasi tulla, ta tuleb tavaliselt ikka siis kui
    tal kõht tühjaks läheb.Ja siis kui ma
    koeraga olen riielnud, et kus sa olid jne
    siis tema näitab sulle hambaid,et umb
    mida sa õiendada, tulin ju koju.Tema ongi
    üks hulkuja südamega metsik koer.
    Meil oleks seda rihma hädasti vaja :)

  • Reply Siiri 11. veebruar 2016 at 08:33

    Pole kuulnudki, et selline asi olemas on, meie 4
    jalgne sõber vajaks seda. Meie koer armastab
    ka üksi uitamas käija. Ta on väga kaval hetkega
    on silmapiirilt kadunud. Aga probleem on
    selles, et lähedal elaval mehel on loomade
    vastu midagi…algselt kolides saime telefoni
    kõnesid, et peame oma kassi ketti panema, et
    muidu laseb maha, kui teda oma maja juures
    näeb…nüüd mure ka koeraga nii kui on võimalik
    siis lipsab minema. Alles mõned nädalad tagasi
    kui sai salaja oma tiirule minna tuli ta tagasi
    kolme jalapeal ja õhtuks oksendas ja
    värises…Targemad arvasid et ta sai sellelt
    mehelt kolaka ja selleks jäi nii haigeks. Aga, et
    edaspidi sellist probleemi ja muret vältida, siis
    oleks Canese kaelarihm väga vajalik, et kiirelt
    reageerida.

  • Reply Tikker 11. veebruar 2016 at 08:31

    Huvitav, kas seda kassi kaela ka panna võiks :D Ma küll ei usu, et me niipea ühtki looma võtame, aga kassi ideega oleme ikka
    vahetevahel mänginud… Ja toakassina pidamine ei tule kõne alla, sest suviti on uksed kogu aeg lahti… Seega saaks temast õues
    käiv kass ja ma ei viitsi muretseda, et kaob ära, jääb auto alla… Kui oleks sihuke rihm kaelas, siis vähemalt TEAKS, kus kass on
    (rihm muidugi ei takista auto alla jäämist).

    Aga ei, ma heietan täitsa niisama – ma leian, et erinevatel põhjustel pole meie pere niipea valmis ei koera ega kassi jaoks. Lihtsalt
    vahva leiutis :)

    • Reply Mallukas 11. veebruar 2016 at 08:43

      Nagu ma aru saan, siis ikka saab panna, aga no see peab ikka suurem kass olema, kassipojale seda jurakat kaela ei pane :D

  • Reply Mann 11. veebruar 2016 at 08:28

    Meil on terjer ehk alati kui metsas jooksmas käime
    , võtab ta mingi lõhna üles. Kindlam tunne oleks
    kohe kui teaks, et leian ta igal juhul ülesse ning ei
    peaks teda metsas rihma otsas hoidma. :)

  • Reply Anna 11. veebruar 2016 at 08:27

    Meie koer on juba vanem, aga tundub, et sellepärast ta arvabki,
    et tema võib nüüd üksi jalutamas käia. Oskab avada kahte ust ja
    nii on ta läinud meil rändama mitu korda. Seame talle küll
    tõkkeid, aga siiski suudab ta vahepeal linna peale minna. Tuleb
    küll tagasi, aga 6h on piisavalt pikk aeg, et muretseda ja igasugu
    variante peast läbi lasta. See rihm aitaks meid väga, sest alati
    oleme teda otsima läinud, aga ala, mida läbi kammida on suur
    ning ei näe oma koera pea sisse.

  • Reply Mi 11. veebruar 2016 at 08:23

    Mul on kodus kolm jahikoeratõugu koera. Ka jooksevad
    aias ning tulevad tuppa kui enam ei viitsi. Kuid isane on
    see, kes ennast ka läbi tugeva traataia närib kui teisel
    pool aeda midagi väga põnevat on. Kui majja kolisime
    siis tegime kõigepealt korraliku ja koerakindla aia, aga
    see vend suudab ikka vahel kuskilt plehku panna. Päris
    jube on teda otsida pimedas valgustamata tänavatel. Ja
    kuna ta on jahikoer siis teda juhivad lõhnad ja ta võibki
    minna niii kaugele, et pärast koju tulla ei oska. Õnneks
    ta siiski palju ei põgene meil, aga parem karta kui
    kahetseda.

  • Reply Maris Martmaa 11. veebruar 2016 at 08:21

    Minu kallis Rolf elab maakodus ja on lahtine õuekoer
    ning meil pole aeda. Muidu on ta tubli poiss aga kui
    ikka ürgne instinkt kutsub pruudi juurde jooksuka ajal,
    siis tuleb ju ometigi minna. Alles hiljuti oli juhtum kus
    emase koera omanik ei teavitanud meid, et tema
    koeral on jooksukas. Meie kallis Rolf oli kadunud.
    Pruudi juures polnud ja meie süda oli täitsa katki.
    Otsingud kestsid poole ööni kuni lõpuks leidsime ta
    üpriski kaugelt külast väljas pruudiga mesinädalatelt
    vist. Igaljuhul selline imevidin oleks meie otsingud
    kõvasti lihtsamaks teinud.

  • Reply Helis 11. veebruar 2016 at 08:20

    Kass Maasu tahaks väga 6ues jalutamas käia, aga
    kahjuks linnas ei julge nunnukat üksi ja ilma rihmata
    6ue lasta.. Ta isegi nii hull, et limpsib uksepiita :D
    rihmaga ikka käime ja koridoris lasen tal mängida.

  • Reply M 11. veebruar 2016 at 08:19

    Meil on kaks rändurit kodus, laika poolt
    kaevatud aukudest paneb jooksu meil chihu
    Liisu ja igal aia avanemise võimalusel väljub
    sealt ka laika. Tundub, et pole ka kaugel aeg
    kui laika hakkab üle aia hüppama( hoovi
    eraldav aedik on juba köki-möki.
    Kui chihu jääb veel siin kodutänava piirdedsse,
    siis laika võtab suuna metsa ja järgneb mõnele
    looma lõhnale. Paraku metsas ei ela palju
    inimesi ja koera leidmine osutuks päris
    keeruliseks.

  • Reply Kadri 11. veebruar 2016 at 08:19

    Mu vanemate isane koer on ikka tõeline isane! Ta on
    saksa lambakoer. Kuid vanemad peavad ta jätma
    ööseks väliskoridori, kuna muidu hüppab/ronib ta üle
    kõrge aia et minna litutama. Iga hommik sama jama.
    Nad ei tea kus ta käib, mi ta teeb. Koeral oma kellaaeg.
    Nii kui välja saab, on tund-poolteist ära. Üks kord
    ilmus ta tagasi eriti suure kondiga millel oli mõnusalt
    liha peal. Me ei tea siiani kust ta selle sai – kas käis ta
    lihapoes või turul šoppamas või hoopiski kellegi aias
    kus inimene unustas poekoti maha. Hirm on peal! Nad
    elavad autotee ääres, liiklus on tihe, rong sõidab ka
    põhimõtteliselt maja tagant läbi, kunagi pidime otsima
    teda 4h taga. Ja ei leidnud, kuni ta lõpuks tuli uhke
    kõnnakuga koju. A’la: a ma käisin naistes, mis te
    niisama passisite või?!
    Sessuhtes oleks mu vanematel vähemalt suuri
    muresid vähem. Nad saaksid lõpuks teada, kus kurat
    see isane litutamas/naistes/šoppamas käib! Kurjam –
    ta ei räägi ka ju! :D

  • Reply Evelin 11. veebruar 2016 at 08:18

    Meil oleks seda kohr väga vaja. Meie koerake ikka
    vahepeal läheb rändama, kuigi me ikka yritame seda
    ära hoida.. Vahepeal on tykk aega eeskujulik koer,
    teeb oma väikse ringi ära ja taha ise tuppa, kuid
    mingilhetkel läheb ikka kaugemale.. Ega muidu isegi
    väga halb oleks aga tema meil läheb nimelt alevisse
    poodi :D yhe poe uksed tuleva liikumise peale lahti ja
    nii tema seiklused seal tavaliselr lõppevad, no muidugi
    nyyd juba on nii, et ma olen kõiki hoiatanud, et nad
    kohe helistaksid aga ikkagi eks veits piinlik ka ju :p ja
    ega ei ole päris nii ka, et oi koer kadunud ja ma istun
    mõnusalt kodus, kyll keeg helistab.. Ma olen ikka
    hommikuti 5-6 ajal teda otsima läinud kui ta isegi
    hommikuks pole koju tulnud ja ega kui ta ikka pikalt
    juba silmapiirilt kadunud siis olen alati otsima läinud..
    Nii et meile kuluks see imevidin ära kyll :)) kuigi hetkel
    on kutsa väga eeskujulikult käitunud *ptüi,ptüi,ptüi*.
    Loodan ykskordki siis heale õnnele :)

  • Reply Kätlin 11. veebruar 2016 at 08:18

    Meil pole hetkel maja ümber aeda (kevadel paneme!) ning seetõttu enamasti koeraga aias ka rihmaga. Metsas lasen küll joosta
    niisama ning ta üldjuhul silmapiirilt kaugemale ei lähe, kuid hinges on alati kartus, et mis siis kui ükskord läheb… :( Seega rihm
    aitaks kindlustunnet säilitada:)

  • Reply Katrin 11. veebruar 2016 at 08:16

    oeh, ma tean mis tunne see on, kui
    koer kadunud :( kunagi lapsepõlves
    pani minu täitsa nooruke (võis olla
    mingi 3-4 kuune) hundikoer plehku,
    kui isaga jalutas – ehmatas ära, kuna
    mööda sõitis suur põristav veoauto
    vmt. Isa ei jõudnudki talle
    järele…. Ühesõnaga, koer oli
    kadunud 8 ööpäeva! Kahjuks tol ajal
    ei olnud ei gps rihmasid ega muud
    stuffi. Otsisime igalt poolt, panime
    üles kuulutusi. Ja lõpuks tuli üks
    õhtu naabrimees ja ütles, et natuke
    eemal soojaveetrasside all on koer,
    ehk on meie oma? Õnneks oligi! Isa
    tõi koera koju, see oli nii rõõmus ja
    niiiiiii kõhn, et lausa nutsime kõik.
    Ühesõnaga, mina loosist osa ei võta
    (koera ei ole, kuigi väga tahaks!),
    aga teistele soovin küll, et nende
    lemmik kunagi-kunagi kaduma ei läheks :)

  • Reply Ruth 11. veebruar 2016 at 08:16

    Kuna mu korteri koer tahab hirmsalt öues joosta, siis
    ta unustab ennast ära ja läheb löhnadega edasi ning
    järsku avastad et ongi kadunud, siis hüüa ja otsi nagu
    segane. Ükskord kukkus ta vösarägastikus
    kanalisatsiooniauku(millel kusjuures ei olnud kaant
    vms peal) ja katsu sa leida siis, koer ei saa ise endast ka
    märku anda seal köledas kohas, kuid kiire
    tegutsemisega leidsime ta ikka önneks üles :)

  • Reply Poisitar 11. veebruar 2016 at 08:15

    Minul Poiss on ka trikitaja, kes aegajalt ikka jooksu
    pistab ja olen ise kaa neid rihmasid piilunud, aga hind
    siiski määranud miks siiani hankinud pole

  • Reply ML 11. veebruar 2016 at 08:13

    Jasper on mulle olnud truu sõber juba 6
    aastat, õnneks pole ta kunagi seda
    shokiteraapiat meie perele teinud, et oleks
    näiteks jalutuskäigul plehku pannud. Ometi
    on minuarust selline seade lemmikule
    hädavajalik maal olles või metsas
    jalutuskäikudel “juhul kui peaks midagi
    juhtuma”.