Ma olen mõnikord mõelnud, et kas mulle on sattunud kõik rändurloomad, või siis nad kõik vihkavad mind nii väga, et tahavad jee lasta. Mulle endale meeldib muidugi mõelda, et tegu on siiski selle esimese variandiga. Joosep läks ja tagasi ei tulnudki, Milvi läks, aga temale oli lihtne järgi minna, sest Nõmmekate gruppi FB’is ilmus üsna ruttu teade: “Kreegi tänaval nähtud musta siga.”. Mõne kuu pärast: “Milvi on Kraavi tänaval, lasime ta aeda, aadress on XXX”. Mis siis viga looma üles leida.
Muidu on meie aed üsna koerakindel aga vot väravaalune on hetkel piisavalt lai, et sealt saab kenasti minema joosta. Lootus on, et varsti ta sealt enam läbi ei mahu, aga selle peale ei maksa kindel olla ja mingi lahendus tuli leida. Ei, me ei lase Lottet välja, et mine ja jookse nüüd heaga ära, aga näiteks pressib ta ennast uksest välja, kui keegi korraks ust avab jne. Parem karta kui kahetseda!
Seega oli suur minu rõõm, kui sain endale koostööpartneriks Canese.ee. Nimelt müüvad nemad koerarihmasid, mille sees gps. Iga kord, kui Lotte jälle liikvele peaks asuma, tuleb minu telefonile sms. Ja lisaks näitab telefoni tõmmatud app kohe kaardi peal ära, kus koer täpselt asub.
Just päev enne seda, kui ma Lottele Canese kaela panin, juhtus selline asi, et ämm käis korraks siit läbi ja temaga koos lupsas koer välja. Lausa nii, et mina ei pannud seda tähelegi, kuni Kardo koju tuli ja uuris, et kus siis see Lotte ka on. Hakkasime teda otsima ja hõikuma, kuid tulemusteta – keda ei ole, seda ei ole.
Olgu jumal tänatud selle blogi eest ja et mõni inimene siin Nõmmel seda loeb, sest mulle kirjutas tore neiu, kes ütles, et tema aias on Lotte moega koer ja ta usub, et see ongi minu Lotteke. Läksime siis järele, oli teine ikka üsna kaugele läinud ja üle kahe(!) suure tee läinud. Täitsa õudne mõelda, mis oleks kõik võinud juhtuda. Võehhh.
Viisin inimestele tänutäheks pudeli veini, sest tõepoolest olid nad ju väikse Lottekese elu päästnud. Siis ma enam aega ei viitnud ja võtsin Canese karbist välja ja panin Lottele kaela. See oli mul juba nädalaid kapis olnud, aga see seadistamine tundus alguses nii keerulie, et mul ei olnud lihtsalt viitsimist sellega tegeleda. Häbi-häbi mulle, sest tegelikult oli see jumala lihtne. Isegi video on kodukal olemas, mille abil läks see üsna kiiresti ja ilma erilise oskuseta.
Alguses tundus see kupatus mulle päris suur, aga tegelikult kaalub see vaid 65 grammi, aku peab 16 päeva ja loomulikult on see ka ilmastikukindel. Seega minu meelest igale koerapidajale igati hädavajalik. Oleks ma sellisest asjast vaid siis teadnud, kui Joosepil plehkupanemise komme oli….Oleks mul ehk Joss veel alles. Nii õudne on see tunne, kui sa EI TEA, kus su loom on. See on just selle jaoks loodud, et sa saad olla 100% muretu, et sinu kallis koduloom ei pane iial plehku, või kui paneb, siis sa saad ta kenasti koju tagasi tuua.
Kui arvad, et ka sinu loomale oleks seda vaja, siis jäta mulle kommentaariks, miks Canese kaelarihm teie pere elu muretumaks muudaks. Uhke gps rihma loosin välja juba esmaspäeval!
149 kommentaari
Mul on seda tarvis, sest u korra kvartalis armastab minu kuts minema tõmmata. Seni on naabrivalve hästi töötanud ja asukoht
selgeks saanud, aga samas tundub, et ringid lähevad iga kord natuke suuremaks ja kui nii edasi läheb, väljub kuts minu
tutvusringkonnast… Seega oleks päris hea, kui saaks kohe gps-orienteeruda talle järele ja koju vedida nipernaadi. 🙂
Oehh, meie Sammyl oleks tõesti hädasti seda
kaelarihma vaja sest on tulnud ette juba 2 korda kui ta
meil aiast plehku on pannud 🙁 Elame oma majas ning
Sammyle meeldib ikka aias ringi joosta ja mängida.
Paar kuud tagasi pääses ta kuidagi aiast jooksu ning
kui avastasin, et teda aias pole siis läksin teda otsima.
Elame Pärnus Mai Selveri lähedal ning leidsin ta
lõpuks Rimi juurest, mis tähendab et ta oli läinud üle
suure ristmiku ja see ehmatas mind tõesti. Tookord
vaatasime aias kõik kohad üle, et kust ta välja võis
pääseda. Ilmselt surus end aia alt kuidagimoodi
läbi…Aga kui nipp juba selge siis polnud keeruline ka
teine kord sama asi juhtuma. Viimane kord siis juhtus
see jaanuaris, kui Sammy oli jälle jooksu pannud. Kui
me selle siis avastasime, pidime just otsima minema
teda, kui tuli kõne ja küsiti ega meil keegi kadunud
pole. Helistati varjupaigast..tuli välja, et koer oli
jooksnud K-Rauta parklas ja siis lõpuks poodi sisse
läinud ja sealt ta siis kätte saadi. Leppisime kokku
kuhu koer tuua ning 5 minuti pärast oligi varjupaiga
töötaja meie koeraga kohal. Tänasime siis koera koju
toomise eest ja öeldi et nädala algul tuleb ka väike
arve selle eest. Saime siis arve kätte ja väikse all
eeldasin ma 5-6 eurot 😀 kuid see summa oli hoopis
21 euri, 6 euri siis transport ja 14,50 vastuvõtmine
varjupaika…küll meie koer ja tema seiklushimu läheb
meile varsti kalliks maksma 😀 ja lisaks sellele, tunne
veel iga kord hirmu ka kui ta jooksu paneb sest lähedal
siiski suured ristmikud ja tema meil ju valgusfoori
värve ei tunne kahjuks 😀 Sellised siis meie Sammy
seiklused ja oleksime väga õnnelikud sellise kingituse
üle 🙂
Kuna meil on üks kohe poole aastaseks saav
kutsapreili, kes lipsas meil esimest korda paar
päeva tagasi uksest välja siis selline asi hoiaks
kindlasti nii mõnegi muretsemise ära 🙂
Seda oleks mu penile küll vaja. Ta
muidu väga hull jooksik ei ole, aga
nüüd, kui ta meil aias lahti on, siis
mine sa tea, eksole. Jooksuajad ka
tulemas, kevad ja muud jutud. 😀
Seda rihma oleks vaja vanaema koerale
Rolfile, sest tal on komme metsas
jalutamise ajal minema joosta. Seda
on juhtunud juba mitu korda ning
selle rihma abil suudaks ta kiiresti
leida.
Ma ei tahaks seda rihma meie perele vaid hoopis kingiks ämmale, sest just tema oli see inimene, kes võttis see aeg lisaks kolmele
koerale ka meie koera endale ning ei pidanud teda kellegile teisele ära andma. Praeguseks on neil kodus kolm koera, kellest 2
pidevalt minema tahavad joosta. Neil on küll kaelas need elektririhmad, aga ikkagi leiavad võimaluse minema minna (näiteks alles
täna oli tiibetlane taas jooksus). Lisaks suurele murekoormale, et koerad on jooksus tekitab see pingeid ka naabritega, sest üks
koer on arg mistõttu haugub tihti võõraste peale ja teine lihtsalt suur (tiibetlane). Usun, et nende peres oleks see väga vajalik, sest
kahjuks on kõik kooli – töö inimesed ja ei saa päevad läbi kodus olla ning koeri kontrollida. Ka ei tahaks koeri koguaeg ketis hoida
ja see kindlasti vähendaks nende muret päevasel ajal. Samuti oleme pidanud ühte koertest läbi FB taga otsima, sest läks kaduma
(see küll oli juba tükk aega tagasi, aga ..).. ühesõnaga aitaks see neid kõvasti 🙂
OMG, mõtlesin, et peaks leiutama sellise asja, aga otseloomulikult on minust helgemad sellega juba hakkama saanud! Minu
armsale huskyle oleks seda vägaväga vaja. Ta kipub meil tihti plehku panema, küll ronib üle 2 m aia, siis kaevab end alt läbi jne.
Tihtipeale tuleb ta ise mõne tunni möödudes koju, kuid on erandeid. Kõige hirmsam on see, et Tartu-Tallinn maantee on meilt
kiviga visata ja juhtus korra, et head inimesed korjasid ta selle tee pealt peale ja viisid loomaarsti juurde, kel mu kontaktid olemas
olid. Ma otsisin nagu segane, aga kui ümber on maantee, väike külake, põllud ja metsad, siis ma jäingi otsima. Kui tal oleks GPS
peal, oleks mu süda palju-palju rahulikum ja ka tema õnnelik, et kui hulgutud, saab kiirelt koju 🙂
Mu emal oleks selliseid vist hulgim vaja ?
Tal hetkel 6 suurt koera..ja 8 kutsikat. 3 koertest on
huskyd,kes tahavad palju joosta. Ning 1 neist tahab
seda KOGUAEG teha ja üksi. Niisiis ema käib pidevalt
autoga koera taga otsimas. Arvan,et see vidin teeks ta
elu palju lihtsamaks..ja hoiaks kütet ka kokku ??
Meie Rosi on 6 kuune emane taksi, kes on jube
uudishimulik. Ja kuna lapsed(6 ja 3 aa.) teda
jumaldavad siis lähevad vahel ka nemad kutsaga
kaasa. Ja ega kui mina neid hõikan ega nemad ju
kunagi ei kuule. Oleks ju lihtne leida nii koera kui
ka lapsi üles 🙂
Meie perel on küll väike pekingi koer, kes üldiselt ikka
rahulik on, kuid vahepeal võivad hood sisse tulla ning
siis ta ainult jooksekski. Kuna isa on meil ratastoolis
ning käib ka väga palju võimalusel koeraga väljas, siis
tema kahjuks ei jõua järgi koerale kui ta ära peaks
jooksma.
Meie elu teeks see oluliselt lihtsamaks, kuna vanem koer on eriline kondaja, igal võimalikul hetkel ja mingi aed ei ole takistuseks.
Lisaks oleks see suureks abiks ka siis, kui ta oma tööd teeb – ta on otsingukoer. Selliselt oleks mul võimalik igal hetkel jälgida, kus
ta liigub ja kui on kuhugi peatuma jäänud. Ühesõnaga – hädavajalik!
Holy crap, kus on alles kommentaare 😀
Pole kindel kas Mallu minu kommentaarini jõuab, kuid
teeme proovi 😛
Meie, 2kuune väike numpsik (Bruno Benno Benhard)
sooviks väga omale seda rihma.
Miks? Sest hakkame tulevikus palju metsas liikuma. Ja
tahaks,et koer oleks ilma pika jalutus ketita ,et
tunneks ennast vabalt. Ja kui ta liiga vabalt ennast
tundma hakkab,leiab ta selle seadme abil ülesse 😉
Oiii, selline rihm oleks, kui taevane kingitus ja
lõppeksid pikad koeraotsingid, mis meil vahel ikka ette
tulevad. Rihma hakkaks kandma minu enda koer, kes
on saksa lambakoera ja husky segu ehk siis super
uudishimulik seikleja. Oleme oma aia nii
koerakindlaks, kui võimalik, aga härra leiab a l a t i
uued võimalused välja pruutide juurde saamiseks.
Õnneks esinebki neid seiklemisi siis, kui jooksukas on,
aga siiski. Süda oleks 110% rahulikum, kui vaid täpselt
teaks, kus su suurim sõber on.
Ma annaks ka selle oma vanematele, kelle Alaska
Malamuut on ikka üsna korraliku seiklejahingega. Kui
tal on soov minna, siis ei peata teda ei aed ega
raadiopiire. Siiani on õnnestunud tänu FB abile kuts
ikka koju tagasi saada, aga parem olla varustatud 🙂
Rihm läheks minu vanavanemate Saksa
lambakoerale, kes on äsja kolmeseks
saanud ja suurusele vaatamata
õnnestub tal ennast aiast välja
kaevata. Vanaisal-vanaemal mõlemal
liigesed haiged ja liikumine
raskendatud ning seetõttu on teda
väga keeruline küla ja metsa vahelt
otsimas käia. Õudne on veel see, et
nende kodu ümbruses luusivad ringi ka
päris hundid, kes on ka kohaliku
karjakoeraga üksnull teinud, kes
lambaid karjatas. Mitte üks vägi ei
hoia seda koera meil aias 🙁
Võidu korral läheks auhind edasi mu
vanematele. Neil on Saksa lambakoer,
kes hirmsasti armastab ringi joosta.
Seetõttu peab ta neil aedikus elama,
sest muidu oleks ta ammu jooksu
pannud ja ära kadunud 🙁 See GPS
rihm aitaks koeral vabamalt end tunda
ja mu vanematel oleks rahulikum olla,
kui Troy vabadusse pääseb. Isal
astma ja emal südamega probleeme – ei
jaksaks Troyd pikalt taga otsida.
Selline kaelarihm päästaks küll terve meie pere. Koer
on väike vahva koerusi täis segavereline Saara, kes on
nii kiindunud ja väike memmekas, et kui mina väravast
välja lähen, siis on ta kohe minu kannul. Oleme
püüdnud küll teha aeda nö koerakindlamaks aga kes
on koeraomanik olnud, teab kui nutikad ja leidlikud
nad on. Siis kui mul tööpäev on, siis on koer kinni
köögis. Samas kui oleks olemas selline vahva seadeldis
tal küljes, siis oleks süda rahul, et koer on ikka aias
olemas, kuna plaanime panna ka raadiopiirde aga ikka
jääb süda kripeldama, et ega ta ikka välja saa. Emal
oleks ka päeval rahulikum kodus olla, ei pea pisikese
nuttu kuulama, kui ta mõnikord meelt avaldab
(tervislikel põhjustel ei saa ema nii palju liikuda, et
koera kantseldada üksi olles). Siis oleks meie peres
vähemalt kolm õnnelikumat hinge juures 🙂
Elame maal ja kassi käib vabalt ringi
meil hoovis aga mõnikord kipub siiski
liiga kaua kadunud olema siis küll
igakord mõte, et kus ta nüüd siis on.
Sellega ei oles mingit muret, kui
näels kaardilt ära, et oma enda
metsas siin jalutab oleks süda rahul,
et pole kuskile kaugemale uitama
läinud 🙂
Mu vanematel on kaks koera. Üks neist vana, paks ja rahulik, aga see teine.. Ega tema ka enam esimeses nooruses pole, aga üle
püstistest lippidest aia kepsab nagu noor jumal. Ei tea, mis teda minema veab, aga kord-paar nädalas on tal lausa VAJA ära käia.
Ise selline pisike ja natuke totakas, mure lausa, et mis supi sisse ta ennast niimoodi hüppes käies segada võib.
Rändurloomadega seoses meenus aga meie kunagine pisike karvane koer, kes üks hetk ennast lihtsalt hoovi pressis ja enam ära ei
läinud. Keegi teda tagasi ei igatsenud ka, no kuidas sa ajad sellise pallikese minema, las ta siis olla. Täpselt kaks aastat pidas ta
meie juures vastu, siis hakkas ära jooksma, ja lausa nii, et kui värava lahti oleku ajaks ta rihmaga kinni panna, siis võis end sinna
paela otsa hingetuks kiskuda, et ainult minema saaks. Iga kord jooksis sama tädi juurde, kes koera kusjuures esimest korda nägi.
Lõpuks ei hakanud lindpriid kinni hoidma, nagu tuli, nii ka läks. UFOks kutsume teda siiani vahel 🙂
30. detsember, kell oli 20.00, olin 15 min. varem õue lasknud jalutama JR Bosse. Koputus uksele, selle
taga naabrinaine, kes teatas, et oli tulnud just linnast ja näinud Bosset seal ringi lippamas. Ehmatus oli
nii suur, et nii, nagu olin, paljajalu, sitsikleidi väel tormasin õue naabrinaise näidatud suunas “kuumale
jäljele”. Paarikümne minuti pärast leidsingi oma koerakese. Nii ma siis tulingi õhtuses linnas, paljajalu,
kleidiväel, koerake süles. Ja väljas oli 7 külmakraadi. Muidugi jäin haigeks, aga oma kullakese leidsin
üles. Kui mul oleks selline kaelarihm olnud, oleks kindlasti riidesse pannud ja haigestumist poleks, kuid
siis oli iga sekund oluline.
Meie elame paarismajas, kus aga ei ole aeda
ümber ja täpselt samamoodi ta pressib uksest
välja ja paneb plehku, kui järgi hakkad
jooksma jookseb veel rutem. Kõige hullem on
veel see, et meie maja asub metsa ääres. Pluss
kõrvalmajas elab ka tüdrukust kutsikas, niiet
oleks parem teda pahandustest eemale hoida.
Meie elame paarismajas, kus aga ei ole aeda
ümber ja täpselt samamoodi ta pressib uksest
välja ja paneb plehku, kui järgi hakkad
jooksma jookseb veel rutem. Kõige hullem on
veel see, et meie maja asub metsa ääres.
Minu vanaemal oleks seda küll hädasti vaja. Tal on suur koer,
kes juba vähemalt 20 korda on jalutamas käies rihmast lahti
rebinud ja jooksu pannud ja siis vanaema otsib teda mööda küla
ja põõsaid taga.. usun et ta käiks poole muretumalt temaga õues
kui selline väärt asi kaelas oleks 🙂
Olen taolise rihma peale ammu mõelnud, sest hind on
krõbe. Kuna me elame ise maal, siis on tihti hirm, et
jahikoerast taksipreili jalutuskäigud metsas jäävadki
igaveseks.
Minu süda olen kindlasti 101% rohkem rahul, kui
Lessyl see kaelas oleks 🙂
Oeh meie koer paneb ka ikka väga tihti plehku. Täitsa
kurvaks teeb tglt kohe, sest ei tea ju kus ta käib ja mis
teeb. Niiet üks selline rihm kuluks väga ära 🙂
Meie hullu ka ikka katsetab piire, et kui täna
aiast välja omapead ei lubata, äkki homme
lubatakse. No ei lubata.
Mure pigem sellepärast, et ta meil
südamerikkega, mida kuidagi ravida ei saa ja
mis selles suhtes tema elu kuidagi ei sega, et ta
ise ei saa midagi aru, et valesti oleks. Ikka
jookseb ringi nagu üks 8-kuune kutsikas seda
teeb, ikka on rõõmus jne. Halvaks võib
enesetunne tal hetkega minna ja kui peaks
juhtma, et ta vaeseke samal ajal aiast plehku on
pannud, siis ei saaks teda keegi aidata või leida.
Nii et kuluks marjaks ära see küll meie perele. 🙂
Mul oleks ka kohe kindlasti süda rohkem rahul
kui siuke asi olemas oleks. Ma tegelikult isegi
ei teadnud varem sellisest asjast. Mul koer
küll lahtiselt õues ei käi, aga kui käime maal
jne siis laseme küll tal lahtiselt ringi joosta, aga
siis muudkui karda ja kai teda vaatamas et kus
ta on ega metsa jookse jne 🙂 kui olemas oleks,
oleks süda rahulikum küll 🙂
Meie 2 koera olid just hiljuti jooksus, teisipäeva õhtul
panid plehku ja tervelt 17h olid mõlemad kaugel
metsas, õnnetud, hirmul, väsinud ja näljas. Need oli mu
elu ühed hullemad 17h.. õnneks leidsin hulgused
juhuslikult üles ja koerad olid järgnevad päevad
rampväsinud.
Ma olen meeletult pisaraid oma elus valanud, sest
minu kiisud vanematekodus on uitama läinud ja siis
rebased või ilves nad nahka pistnud on. Viimane kiisu
nimega Ats läks kaotsi talvisel ajal ja jälgede järgi
leidsime koha, kus ta viimast korda elus oli. Edasi
läksid ainult ilvese jäljed. Nüüd aga on mul
lapsendatud uhke hiigelsuur oranž kass Virsik, kes on
vinge hiirekuningas, kes armastab hirmsasti maal õues
käia. Iga kord aga tõmbab seest õõnsaks,kui ta
esimese kutse peale tuppa ei jookse. Sel suvelgi sai
rasedana ümber maja hõikuda, endal pisarad silmas.
Õnneks ilmus Virsik välja, hiir hambus. Kui meil ka see
rihm oleks, saaks kassi julgema südamega jahile lasta.
Kui meie eelmine koer oli juba suht vana, siis
võtsime veel ühe. Aasta pärast uue koera
võtmist suri vana vanadusse ning nüüd on meil
ainult see üks koer. Ta on noor ja tugev ja suur
ja talle nii väga meeldib joosta. Kuna ta on nii
tugev ss keegi teda jalutama viia ei saa ning et
ta vähegi liikuda saaks siis ta peaks saama aias
joosta. Kahjuks on aiad meil suhteliselt
madalad ja kõrgemaks teha neid läheb
suhteliselt kulukaks kuna meil on väga suur
aed. Tänu sellele hüppab ta koguaeg üle ja
lähedal on ka mets, seega koguaeg on hirm et
ta läheb sinna. Praegu ongi ainuke valik see, et
kevadest läheb kutsu ketti, sest meil pole muud
võimalust, kuna uuesti koerast ilma jääda oleks
liiga ränk. Selline vidin teeks kindlasti meie
kutsa elu palju paremaks ja pääseks kurvast
elust ketis. 🙂
Kaks aastat tagasi istusime jaanipäeva järgsel päeval
perega maakodu köögis, kõik eelmise päeva
pidustustest pisut uimased. Korraga ütleb isa: “Kass.”
Esimese hooga noogutasime ja mühatasime
ebamääraselt, kuid siis ütles ema: “Mis kass? Meil
pole kassi.” Kuid koridori poole kiigates vaatas meile
tõepoolest vastu kass. Kõhnuke ja trööstitud olekuga.
Loomulikult pakkusime kiisule süüa ning ta oli meiega
suur sõber. Lasi pai teha ja nurrus kõvasti. Kiisu jäi ka
järgmistel päevadel meie koduõuele käima ning
lõpuks ristisime ta Rööbikuks. Meie teooria on, et
Rööbik on olnud täielik kodukass (krõbuskeid sööb
hea meelega, kuid kala ja toidujääkide peale kirtsutab
nina), kuid ilmselt viskasid ta vanad omanikud ta
kuskil metsa vahel maha, sest ei saanud või ei
tahtnud enam kassi pidada. Olime seni maale
koduloomade võtmist vältinud, sest alaliselt elame
seal ainult suvel ning talvel käime umbes nädalas
korra, mis tähendab, et loom peaks enamuse aastast
üksi olema. Ning nii Rööbikuga ongi. Kassi pärast
käime ka talvel iga päev korraks, kuid vaid lühikeseks
ajaks. Rööbikul on aga kombeks väga pikkadeks
perioodideks ära minna. Tavaliselt on ta küll tagasi
tulnud, kuid oleme iga kord tema pärast hirmus
mures. Temast on saanud meie pere väga kallis liige
ning meie süda oleks väga palju rahulikum, kui
teaksime, et temaga on kõik korras.
Seda oleks väga vaja,sest vanemad elavad maal ning
eelmine kevad juhtus selline asi,et koer pani aiast
plehku ja tagasi tulles oli koeral lahtine
kõhuhaav/soolikad olid kõik väljas ilmselt oli keegi
kahejalgne teda nn pussitanud.Õnneks jäi koer ellu,
kuigi kaotas väga palju verd.Koera päästis paks nahk…
Lõikehaavad olid nii sirgelt lõigatud. Isegi arstil oli
skalpelliga raskusi.Siiani imestame ja mõtleme,et kes
midagi sellist üldse loomale teeb.Koerale on see
natukene halvasti mõjunud,psüühika pole enam päris
korras…
Oleks GPS peal olnud ei oleks sellist asja juhtunud.
Seega üks väga vajalik asi,kõikidele kellel on armsad
lemmikloomad.
Meile kuluks ka see rihm väga, väga
ära. Jäime kahjuks oma eelmisest
koerast väga kurval moel ilma. Nimelt
sai ta voolu karjusest ning pani
kodust minema ja oli kiirteel auto
alla jäänud ja mis kõige õudsam. Ta
vedeles elusana 3 päeva suure tee
lähedal . Otsisime teda kõik need
päevad, lihtsalt käisime ja
karjusime, kuni siis lõpuks leidsime.
Ise ta püsti ei saanud, oli neljanda
kaelalüli murd. Selline vidin oleks
juba tol korral olnud väga suureks
abiks…
ühesõnaga, ostsime me omale uue ,
kalli koera venemaalt, kes on paraku
aretatud jahikoeraks. Liikuda meeldib
talle aga väga ja rihmas jalutamist
ta ei fänna üldse. Seega käime ikka
temaga metsades lahtiselt jooksmas
(kuna meil pole peale suure maantee
siin võimalusi :/ ) ja vahel on ta
30-40 minutit kadunud ,sest on jälle
mingi lõhna leidnud,mis huvi pakub.
Mõtlesime ka ise juba seda GPSi osta,
sest kunagi ei või teada. Äkki kaotab
ta suuna ja eksib ära.. ja kahjuks
kardan ,et tema puhul ei aita rihma
küljes olev medaljon numbriga ka
,sest olen üpris kindel ,et teda ei
toodaks meile enam tagasi.
Minu koer jookseb pidevalt minema ja ei oska
kuskilt otsida ka,eriti kui Soome kodus
oleme,just sellist asja meil vaja olekski☺️
Meil oleks seda väga vaja, sest meie koera
maaliline mängumaa on nii suur ja lisaks
kaasale meeldib metsas uitamas käia ja oleks
nii hea kui seltsilisel oleks selline vigur , ei
peaks ka nii tihkelt jälgima ja saab paremini
usaldust proovile panna . Kohe niiiiii väga
läheks seda vaja 🙂
Sellest vidinast oleks meile küll palju abi. Meie kutsuke arvab et ta on loodud laias maailmas ringi rändamiseks ja mitte kodus
istumiseks. Päevasel ajal kui tööl oleme ja lapsed koolis oleme sunnitud ta ketis hoidma selle mõne tunni sest, uskuge mind, ta
suudab IGAST kaelarihmast välja pugeda, ja siis rakmetest, mis tahes materjalist ja tegumoega need tehtud on. Oleme katsetanud
ka elektrilise kaelarihmaga, no mitte miski ei aita selle sõbrakese puhul. Kõigest poeb läbi, või välja või lihtsalt närib end läbi 😀
Kui Canese rihma kaela saaks, siis ei peaks vähemalt pidevalt mööda ümbruskonda teda otsimas käima vaid leiaks kergema
vaevaga põgeniku üles 🙂
Tihtipeale, kui just hetkeks selja keerad on kutsul kombeks kaugemale uudistama minna. Ega me teada omapäi ei jäta aga
mõnikord ei taha kohe mitte kõik uksed suletuna püsida. Oleks tõesti suureks abiks.
Minu noorem koer on hirmus jäljeajaja…ega eriti teda
lahti ei lase enam.. Aga hea oleks omada gps rihma, süda
oleks kohe rahulikum ?
Meie varjupaigast võetud koer on suure rändajahingega ja
paneb pidevalt kuhugi metsa jooksu. Kohe kui võimalus
avaneb. Alati süda valutab ta pärast ja selline seadeldis
teeks meie elu palju lihtsamaks. Elame soode ja rabade
keskel ja kogu aeg kardan, et jookseb sohu ja ei saa välja
ning ma ei saa teda aidata ka,sest ei tea kus on.
Minu koer on tugevalt väöjendunud
laika iseloomuga, ükski aed teda
kinni ei pea. Kuna suurema osa ajast
elab ta õues, sest toas on tema jaoks
liiga soe ja igav, kipub ta mõtlema
välja põgenemisviise. Seade annaks
kindluse, et kui laikainstinkt teda
seiklema kutsub, leiame ta kiiresti üles.
Minu beebi veel kusagile ei põgene,
kuid kohe-kohe on ees suvi ja siis on
tema juba suur(em) ja tuleb
suvila-aeg peale ja ma juba hirmuga
mõtlen, mis siis saab. Suvila on meil
ühest küljest aiaga (veel) piiramata
ka. Loomulikult ei jäta me teda
lahtisesse hoovi üksinda, kuid alati
on see “what if” ja pigem karta kui
kahetseda. Kaelarihm oleks ideaalne
abiline seega nii linnas, kui maal.
Uh meie Härra Viineril oleks seda küll vaja, ta taks ja kui mingi jälje üles võtab ( kui taga jalutame näiteks, meil mets kohe maja
taga niiöelda 😉 ) siis on lännu, ei huvita teda et peremehed teda taga otsivad 🙁 just pabistan seda et äkki jääb mingi kiskja
hammaste vahele, siin hulguvad igasuguséd ..
Elasin majas kui võtsin endale koera, olude sunnil aga
pidin ajutiselt korterisse kolima ja jätsin koera enda
isa juurde. Kuna aga seal hetkel korralikku aeda pole,
siis leiab koer pidevalt võimaluse, et jooksu panna.
Samuti nägin ise hiljuti teda otsides kuidas ta napilt
auto alla oleks jäänud ja juba see ajas mu nutma, ei
kujuta ettegi mis saaks veel siis, kui ühel päeval
peakski midagi juhtuma. Oleksin väga õnnelik sellise
kaelarihma üle, sest siis oleks mul pidevalt kontroll
olemas ja kui peakski koer jooksu pääsema, leiaksin ka
kiiremini üles. Võtsin koera siiski endale mitte enda
isale ja nii oleks ka tema elu kergem. Samuti oleks
selline kaelarihm hädavajalik meie metsas jalutamiste
ajal, sest siis lasen tal vabalt joosta, aga iial ei tea kuna
ta ka seal kaduma võib minna.
Me elame oma majas ja ka aed on ümber kuid ikkagi
leiab meie pere lemmik l,abradori piiga, et aias on veidi
igav ja nii me teda siis koguaeg naabruses taga ajame.
Kui saaks talle selle rihma siis saaks rahulikult hingata
ja ei pea muretsema kui jälle kadunud on.
Mul on kaks rändurlemmikud, kes elavad vabalt maja juures ja vahel käivad ka pikematel rännakutel. Äärmiselt tore oleks teada,
kus nad asuvad, kust neid leida või lihtsalt kus nad parasjagu seiklevad. Alles eelmiste tuisuste jõulude paiku kadus üks meie teine
koer ära ja alles uuel aastal sulas ta tee äärest välja ehk oli autolt löögi saanud :(. Oleks kohe õhtul ta üles leidnud, siis oleks
saanud teda veel pääasta.
Ohhh, minul oleks väga vaja seda! Sinu koerast natuke vanem koer Minni on mul, noh nagu täitsa
kutsikas ikka, muudkui jookseks ringi igalpool jne 😀 Ja siis koguaeg on hirm, et äkki lipsab uksest välja
õue kellegagi, meil pole majal aeda ka veel ja elaks siis veel kuskil maal aga linnas :((
Peamine põhjus, miks ma omale koera pole võtnud, ongi see, et nad kipuvad plehku panema. Ei taha enam kogemusi politseiga
ega sekeldusi külainimestega, kellel lambaid jm loomi kimbutatud. Maal on aga koerast palju seltsi ja julgemat tunnet nii endale
kui lastele.
Koeraga metsas käies oleks hea abivahend, kunagi ei tea millal võib mingit looma või lõhna ajades kuskile kaduda.
See rihm annaks hea kindlustunde, et kadumise korral ikka koera üles ka leian
Meil oleks sellist asja hädasti tarvis, elame maal metsa sees ja koerad on vabalt õues. Lexi on meil alles 1 aastane ja kipub koos
autode ja jooksjatega minema põrutama. Mitmeid kordi oleme linnas järel käinud ja on õnneks läinud, et inimesed on juba
kursis ,et selline tore koer elab seal ja kohe helistatakse kui nähakse.
Kuri ei ole ja halba ei tee, kõigiga sõber ja uudishimulik nagu kutsikasi ikka aga hirm on koguaeg sees, et enam ei saa kätte või
keegi jätabki omale..
Ketti paneme ainult siis kui kõik kodust läinud, sest usume, et koer peaks ikka saama vabalt õues joosta kui võimalus on ja talle
see väga meeldib muidugi.
Alles läks meil noor kass jalutama ja jäigi kadunuks. Oleme mõelnud juba igasugu variantide peale aga hetkel oleks selline rihm
ideaalne sünnipäeva kink talle (saab veebruaris aastaseks 🙂 )
Mind ehmatas ka meie pere muidu sõnakuulelik retriiver, kui sealsamas Nelgi tänava kurvest otse, võttis mingi kitsejälje üles ja
läks nagu tuul.. ei kippu ega kõppu. Karju palju tahad. Inimesi sel ajal ei olnud ja siis saab vahel ka lahti lasta seal metsa vahel.
Lõpuks ilmus tagasi, kuid sellised situatsioonid panevad mõtlema. Kindlasti oleks see äärmiselt kasulik meile, sest teadmatus on
kõige hullem.
Sellise kaelarihma peale olen mõelnud juba pikemat aega, sest mul on aastane beagle. Talle nagu kõikidele hagijatele aka
jahikoertele on kombeks plehku panna, nii kui mingi huvitava lõhna peale satuvad. Harjutame koos rihmast lahti jalutamist, et
saaks metsas või pargis ta lahtiselt jooksma lasta, aga tõuomadus on nii tugev, et kui mingi lõhn ninna satub,siis on koer läinud ja
võib päris kaugele joosta. Seega, meile on selline kaelarihm vägagi kasulik vidin 🙂
Meil ka tavatseb koer pidevalt külapeale ja isegi kaugemale hulkuma minna. Kõige rohkem kardan, et ta võib mingitele
metsloomadele (nt kitsed) kallale minna, sest ta on korra seda teinud. Muidugi kardan ka, et kui külapeal kellelgi siiber saab, siis
laseb lihtsalt vaikselt maha ta. 🙁
Aga hirmus kavalalt käib kuidagi rihm üle pea – ta on õuekoer. Kuluks hädasti see rihm ära, aga on kulukas.
Oeh kuidas oleks vaja!!
Meil koer sai uksest välja, läks nurga taha ja juba oli ennast ühe isasega kokku haakinud. Tulemuseks oli 4 kutsikat. Seega on see
ära jooksmine ilusti kõige ägedamal moel kogetud. Olgugi, et kutsikad on armsad ei ole seda nalja meile vaja 🙂
Meie Reksu, kes alles 5.kuune käib ka omapäi väljas,
aga kunagi ei tea mis talle pähe võib tulla. Aeda meil
pandud pole ja suur tee on lähedal. Samuti on tal
komme alati välja hiilida ja pärast ei taha enam tuppa
tulla. Muidugi ei kujuta ette mis siis saab kui jooksukaa
pihta hakkab.
Rihmaga oleksin alati kindel, et Reksu on läheduses ja
muret ei tekiks. 🙂
Selline rihm oleks meie Ameerika Akitale lausa
hädavajalik (kui mitte kohustuslik)! Meil on küll üüratult
suur aed, aga 4 kuune Aki arvab, et see jääb temale
väikeseks:D Alustas oma kaevetöödega juba. Õnneks
on ta hetkel veel väike ja jääb oma põgenemisplaaniga
alailma vahele (vaene koer:D). Kohe varsti tuleb aga
hetk kus tahaks koera tööle minnes aeda jooksma jätta,
kahjuks siiani seda teha ei julge. Plaanisin panna aiale
selle kurikuulsa elektrikarjuse vms kevadel, aga see
rihm mida kandma siis peaks on tegelikult päris raske,
niiet peab kasvama selle jaoks. Samuti tean, et
vanemate Tiibeti mastif nautis seda elektri saamist ja
jooksis meelega sinna voolu saamise kohta 😀 Hetkel on
koeral kaelas minu tel number (kes siin linna lähedal
maal ikka kiipi kontrollib), aga kui koer metsas või kuskil
ringi jookseb ei ole ka sellest kasu, sest metsloomad
vast mulle ei helista, et ou su põgeneja luusib siin
meiega ringi:D Polnud varem sellisest rihmast kuulnud,
niiet meile oleks see suur-suur abiline 😉
Palun minu jänese-linnukytile seda rihma!! Lasen tal
metsas suht lebolt lahtiselt joosta aga silmanurgast ikka
jälgin, et mõni loom meist mööda ei tuhiseks, sest minu
proua ajab kõike taga, mis eest âra jookseb:D naiteks
ykspaev jalutasin temaga keset linna krauta vastas
platsil, ohtul hilja ja lasin ta lahti. Muidugi jooksis ta
ninapidi kokku jänesega:D ja vutvut panid koos ajama.
Väga tore, ise ehmatasin junni jahedaks 😀 selle rihmaga
vähemalt leian ta yles 🙂
Tahaksin oma armsale Jõmmile selle ümber kaela panna, et saaks temaga rahulikult oma metsas käies ilma rihmata loodust
nautida, ilma et ta ära jookseks.
Kodus pisikest kasvu kutsuke, kes arvab, et oma 8 kg juures on tema just see õige mutt näiteks metsas suurele põdrale järgi
jooksma. Sellistes olukordades oleks tore, kui leiaks oma vääniku kusagilt puu alt üles, kui ta aru on saanud, et ei ole jahikoeraks
mõeldud.
Meil on kodus 1,5a eesti hagijas, keda ei julge peale koduõue pmst mitte kuskil lahti lasta – tema jaoks on igasugused lõhnad
niiiiiiiiii ahvatlevad, et paneb nina maha ja lihtsalt unustab kõrvakuulmise. Üks kord kestis selline tagaajamine 2 tundi.. Kui
koeral oleks GPS kaelas, julgeksin rahulikuma südamega teda põldudel/metsas lahti lasta ja koera jooksumaa ei oleks ainult 8m
rihma ulatuses.
Meil kipub maal olles koer aiast plehku panema. Veel ei ole kaugele läinud aga kunagi ei tea. Hea kindel tunne oleks kui oleks
selline vidin mille abil teda leida.
Minu koer on küll väiksem aga ta on väle. Piisab korra selja
keeramisest kui ta on jooksu pistnud. Elu hirmsaim kogemusi oli,
kui otsisin tund aega koera taga, hüüdsin teda, piilusin lausa
teiste aedadesse jne. Kuna kodu lähedal on suur maantee, tekkis
hirm. Õnneks leidsime oma koerapreili tund peale otsinguid
kõrvaltänavalt ühe maja terassiakna tagant. Tuli välja, et leidis
omale peigmehe ja tahtis vist temale külla minna 😀 igaljuhul
selline kasulik vidin kulub igale koeraomanikule ära, nii ka meie
perele:)
Sooviks, sest meie bullikal on jumala suva, kus ta elab.
Meie aga tahame teda ikka enda juurde. Kui ta peaks
minema pääsema, elaks ta rahumeeli ükskõik kus, kus
süüa ja magada saab, edasi. Nagu ükskord saime
teada, et kuts magas kellegi rõdul, oli ulsest tuppa
läinud, üles korrusele ja tuttu.
Tahaks teda ikka endaga tuttu 🙂
Minu koer on olnud kadunud umbes 10
minutit, mis olid ühtlasi ühed hirmsamatest
minutitest, mida kogenud olnud. Asi juhtus ka
täiesti võõras kohas, välismaal. Loodetavasti
sellist olukorda enam ei teki, ent sellisel juhul
olnuks gps rihmast suur abi ning oleks
säästnud nii mõnegi närviraku.
Meie sooviks ka jubedalt seda rihmakest. Nägin ju isegi seda !
Ilmselgelt ma oma yorkititele seda ei paneks kuna nende kaal on enam vähem sa. Aga meil Saares on üks Berniplika kasvamas
ja tundub, et ta hakkab minema samadesse jälgedesse nagu eelmine rotveiler. Nimelt on meil seal küllaltki suur hoov, kuigi
ühtegi piiret pole. Esialgu suutis ta enda hädad ära teha ukse ette ja nüüd käib juba metsa äärtel luusimas. ja seal on ka
meeletult kitsekesi ja mõni põder kes võiks talle huvipakkuda. Ja kahjuks või õnneks ei lepi ta ainult meie pere autodega vaid
tahaks meeletult tutvuda ka iga võõra autoga.
Nimelt eelmine koer Donna oli paras jooksik, ükskord tulime emaga linnast koju ja nägime nii 4-5 kilomeetri kaugusel kodust
suure tee ääres sarnast musta koera jooksmas, peatasime auto kinni, avasime pagasiluugi ja koer hüppas sisse. Me siis sõitsime
rõõmsalt kodupoole ja poolel teel mõtlesime, kurat äkki polegi meie koer. Õnneks seekord oli. AGa oli ka kurb juhtum,
Ühekorra Donna nägi midagi põnevamat kui emaga jalutamine ja pani plehku, kadunud oli üle kolme päeva. Meie olime välja
pannud kuulutused ka suurema leiutasuga kahjuks tulutult. Õnneks oli naabritel kah suur ja veidi kuri koer kes meid õnneks
lõpuks Donnani juhatas, nimelt oli ta suhteliselt paksus metsas ja kas puukülge kinni seotud või siis inimese poolt sinna seotud.
Kahjuks veeloiguni ei ulatunud, õudne mõeldagi, mis oleks saanud kui me ei oleks teda leidnud.
Aga Steffyle sellist staatust ei soovi, meil on mitmed külad ümberringi ja igaüks neist oleks tema jaoks huvitav, samuti on ka
paksud metsad kuhu juhataks teda teised loomad. Vähemalt teaks kuhupoole metsa otsima minna.
Samuti, on üritatud korra ka meie kodukiisut kotti toppida ja niisama pihta panna.
Ehk usun, et meie perele oleks seda väga väga vaja 🙂
Aga Lotte on väga äge selle rihmaga 😉
Olgu, olen ka sin aus.
Nimelt, hakkab Hannah ka juba nii suureks saama, et igaksjuhuks viskaks tallegi selle kuskile salaja tasku 😀
Ei neid lapsi iial tea, pistavad samuti ehk plehku kuskile 😀
Mina annaksin selle rihma enda vanaema
koerakutsikale, kellel ka viimasel ajal tulnud
rumal komme hulkuma minna. Kõige hullem
see, et vanaema elab maal ja 8km raadiuses
pole ühtegi naabritki, vaid metsad. Ja kuna
vanaema eelmine koer pani plehku ja tagasi ei
tulnudki (arvame et langes lõpuks mõne
metslooma kätte..) siis oleks see rihm
suurimaks abiks! Ei valutaks vähemalt
vanaema süda, kui ta suvel õues kutsal 24/7
järgi jooksma ei peaks.
Ka mina olen üks nendest, kes sellest ära ei ütle. Kohe
varsti saabub uude koju üks armas husky, kellel hoiaks
sellega silma peal heameelega. Huskyd on ju teada
tunta rändurid ja siis oleks muretu leida teda
vajadusel, kui peaks jooksu pistma.
Konkurents on küll tugev, kuid ehk õnn naeratab. Ja
kui ei naerata õnn, naeratan ise 😉
Apppiii kui väga mul seda vaja on. Õigemat loosi ei saaks tehagi. Kodus
10ne kuune husky beebi ja neil koertel on juba dnassse genereeritud
see kodust plehku panemine ja nüüd on nii et kui välisuks nats
suurema kaarega lahti tehakse siis ongi minu beebi läinud. Eelmine
nädal läks kell 11 kaduma ja koju tuli alles 22 kui ma ise läksin teda
pimeduses kondi ja taskulambiga otsima. Süda valutas nii väga terve
päev, niigi olin haigena kodus ja siis pidin veel kutsi otsima ka minema
ja päev otsa südamevalus kannatama. See on siiani olnud tema pikim
reis, reisis kokku päeva jooksul üle 5 km. Viimati pani jooksu eile õhtul
aga paari tunni pärast läksin jälle kondiga otsima ja hetkel on
õnnelikult kodus.. järgmise korrani. Lisaks on see probleem ka et elame
maal maantee ääres kus liiklus on väga tihe ja kardame et võib veel
auto alla ka nii jääda ? Üle tee on mets ka ja mine tea millal mõni hunt
ta maha nopib või millal mõni jahimees ta metslooma pähe surnuks
laseb. Jube mõeldagi. Seetõttu oleksin vägavägavägavägaväga tänulik
ja õnnelik ja mis kõik veel kui selle võidaksin. Ega rahalise poole pealtki
see rihm just eriti odav lõbu pole. Niigi on plaan talle aedikut vms
ehitama hakata, selline rihm kuluks marjalt ära.
Meie perele oleks seda väga vaja. Meil kodus 1,3 aastane huskypoiss ning 10 aastane ”krants” koer. 🙂 (üks tubli kiisuneiu ka)
Suurema koeraga muret ei ole, tema on vana rahu ise ning aias püsimise vastu ei ole tal midagi. Kuid huskypoisiga nii lihtne ei ole.
Tema on valvel ning ootab võimalust, mil saaks aiast välja lipsata. Kaks korda on seda juba juhtunud – õnneks esimesel korral sai
tuttav kaelarihmast kinni ning teisel korral tuli ise maiuse peale tagasi. Alati ju nii lihtsalt ei pruugi minna ning kui panebki
minema, siis see kutt lidub nii kiiresti, et võimatu järgi jõuda. Egas tal ka mingit sihti pole, kui jookseb, siis ikka kiiremini ja
kaugemale, nagu huskydel kombeks. 😀 Ning hüppevõime on sel kutil meeletu, arvan, et üle aia minek talle probleeme ei
valmistaks, kui ta selle üks hetk ära peaks õppima.. Nii, et meie perele oleks see suur õnn, kui loosiratas meile naerataks! 🙂
Mina tahaks oma kassile seda ja ma usun, et annaks kaela panna küll. Ta käib meil koguaeg ise väljas, aga minu suurim hirm on see,
et kuna ta on juba üsna vanake, siis läheb kuskile kodust eemale surema. Ma lihtsalt ei elaks seda üle, kui ma ei teaks kus mu kõige
kallim kiisuke on. Ükskord oli 2päeva kadunud ja ma ulgusin nagu lollakas 😀 Niiet see rahustaks mind maha küll.
Sellest loosist võtaksin mina ka osa. Pole küll kunagi midagi võitnud aga kui ei proovis, siis ei võidagi…. Meile oleks see niii
hädavajalik asi. Koer on ka jooksik ja kui jooksu paneb, siis kätte ei anna… Õnneks on ta ikka kodutee alati üles leidnud aga ma
olen ikka kordi ja kordi teda nuttes otsimas käinud. Lisaks sellele diagnoositi tal hiljuti addissoni tõbi ja ta peab kellaajaliselt rohtu
võtma (elu lõpuni), et ma ei teagi mis siis saab kui ta jälle jooksu paneb… Valvame teda ikka ja aed on kinni aga tõesti see on
teinekord vaid mõni hetk…
Minu perele oleks see rihm meeletult hea asi. Mul on
pooleteise aastane dalmaatsia-husky segu ja ta on
ülienergiline, ta hüppab ilma liialdamatta 2 meetri
kõrgusele. Pidevalt peame aeda kivide ja traadiga
kindlustama, ühe osa aiast oleme juba kõrgemaks
ehitanud ja ta saab sealt äärepealt üle kui väga püüab.
Ta on nii palju kordi ära jooksnud kui mina olen koolis
või mujal ja on isegi ära olnud kolm tundi nii et ma ei
teagi. Kõik on närvis ja isegi kui koera kätte saame on
sünge meeleolu. Teda on raske kätte saada sest ta
absoluutselt ei anna ennast kätte. Oleme koertekoolis
käinud ja kodus käitub ta väga hästi, kuuletub ilusti
aga kui aiast välja pääseb siis on rõõmu kui palju, talle
muidugi. Eriti kui mõni teine koer on lähedal, siis ei
huvita teda üldse, kui lõhnav lihatükk mul käes on. See
rihm oleks väga suur abi meile ja võtaks stressi
vähemaks kui ma teaksin kus mu koerake on. Metsas
käies on ta ikka minu juures aga vahel tuleb ette et
näeb mõnda metslooma ja siis võib kuni 10 minutit
kadunud olla, kui ma teaks mis suunda ta läks oleks
väga tore.
Ma just mõtlesin, et täägiks su fbs ära, et sa
siia kirjutaks ??
Meie mukile meeldib kangesti maal
väravast välja pugeda, et teisi
külakoeri vaatama minna. Kuna neid on
maal palju, siis gpsi abiga saaks
kohe teada, millise kutsa juurest me
ta kiiresti üles leiaks ja koju tuua
saaks.
Donna vanemad on meile teadmata kuid on näha et
koeral tugev jahiinstinkt ja kui ikka lõhna üles võtab
või kassi näeb siis väga raske koera tagasi hoida.
Antud kaelarihmaga oleks endal kindlam, kui koer ka
peaks lahti saama, siis teab kust teda otsida 😉
https://www.youtube.com/watch?v=6yw_l3Ci_Q0
koer peab olema õpetatud nii, et ta ei torma välja, kui uks on lahti
Ma kingiks selle sõbrannale, kes päris tihti
enda koera pärast mures.
Oleks vaja, kuna koer aegajalt tõmbab end
ketist lahti ja jookseb minema. Ning kutsumise
peale ka ei tule.
Meil on pisike, varsti kaheaastaseks saav koer Susla. Ta on küll puhtatõuline krants aga meenutab välimuselt jack russeli ja
taksi segu. Me ise elame poisiga vahelduva eduga tallinnas ja maal. Praegu teen oma praktikat belgias ja raske südamega tuli
koer seniks vanemate juurde jätta, seal on tal ka teine väike seltsiline. Mureks on aga see, et teine koer on harjunud maal
metsas uitama, see on nagu soojemate ilmade rutiin, et läheb teeb kuskil poole tunnise jalutuskäigu metsa ja siis tuleb tagasi ja
küsib tuppa. Nüüd kandub seda kommet minu Suslale ka üle, kui enne ta ei läinud inimestest eemale siis koos teise koeraga
tahab ta ka ju vabas looduses joosta. Kuigi neid üritatakse sellel ajal eraldada, et hommiku jalutab keegi kaasas natuke hädade
tegemise ajaks jne aga siis võtab Susula endaga tuppa kaasa. Teist koera lihtsalt ei saa võtta kui ta tulla ei taha. Ta on selline
isepäine ja äärmiselt huvitava iseloomuga jack russel.. Mul natukene hirm nahas, et kuigi ma enamasti ikka ei käi Tallinnas
rihmata jalutamas aga vahest tuleb ju koeral lasta joosta ka, et paneb äkki tallinnas plehku aga ei oska tagasi tulla. Seega oleks
see rihm väga hea ettevaatus abinõu. Aga hei, kelle koer ei vääriks seda eks. 🙂
Meie pere Jack Russelli terjeril on GPS rihm
“must habe” kuna temaga lahtiselt looduses
viibida ei ole võimalik. Esimese metslooma
jälje või lõhna peale on ta läinud jahiretkele.
Loodame loosiõnnele! 🙂
Minul oleks vägaväga vaja seda rihma, mul on meisterpõgeneja koer. Hetkel ta veel lahtiselt olla ei saa, kuna uues kodus pole
aeda tervenesti ümber, aga kevadel saab see esimese asjana tehtud. Ilma selle rihmata ma endiselt teda lahti ei julge lasta ka
kinnises aias, kuna ta on tõeline meister nii välja kaevamises kui ka üle aia ronimises (põgenes vanavanemate juures ükskord
üle 2m plankaia… kuidas see võimalik on, mina ei tea, eks seal aia ääres paar pinki olid, aga endiselt peaks see kõrgus ikka suht
ületamatu olema). Ta tuleb küll alati tagasi (välja arvatud 2 korda, kui käisime tal varjupaigas järel, ilmselt sattus oma
jäljeküttimisega liiga kaugele), aga hirm on ikkagi meeletu. Lisaks oskab ta uksi lingist avada (mõlemale poole) ning viimase
trikina õppis ta ära kuidas avada välisust, mis käib meil liblikast lukku. Ma usun, et on ainult aja küsimus, kuni ta muukimise
selgeks saab.
Ja seetõttu käibki ta nüüd väljas kas rihma otsas nii palju kui jõuame või vahepeal on ka ketis, enamus aega on toas ja kui üksi
koju jätame, keerame ka koridori uksed lukku ja võtame igaks juhuks võtme eest ära :D. Küll aga ma näen, kuidas ta tahaks ka
ise aias ringi joosta, aga ma ei julge :(. Sest isegi kui meil nüüd aed tuleb, siis aiavärav on juba ostetud selline, mis käib lukku, aga
ma ei saa kindel olla, et keegi seda vahepeal ikka ei unusta lukku keeramata. Seega see rihm oleks meile küll vägaväga vajalik.
Oiii, see loos on vist siiani mu lemmik! Mul on kodus
küll kaks koera, aga hirm on mul just selle ühe pärast,
kes on nn teise ringi koer(tegelikult on tal peale minu
olnud lausa 3 omanikku) ja tuli mu perre 4 aastaselt
ehk ta ei ole nii kuulekas ja minus kinni nagu mu teine
koer. On olnud olukordi kus on värav jäänud lahti ja
muidugi suudab koer sealt välja lipsata vahepeal, just
aastavahetusel oli selline juhus, ÕNNEKS märgati
seda, aga mis oleks juhtunud, kui ei oleks märgatud.. 🙁
Samuti käime me maal tihti, kus on suured põllud, aga
siiamaani pole julgenud teda lahti lasta, nii siis vaeseke
ongi rihma otsas koguaeg, kui teine koer ringi jookseb
lahtiselt. Selline tore kaelarihm oleks parim mida
hetkel tahta. 🙂
Minul on Jack Russelli terjer. See
ütleb juba kõik, sest nad ei püsi
pudeliski paigal. Ja kahjuks ongi
nii, et metsas ja mereääres teda
rihmast lahti lasta enam ei julge.
Instink on nii kõva, et kui lõhn on
üles võetud siis meid ta enam ei
kuula. Nii ongi väike Frankie kogu
aeg rihma otsas ja mul on nii kahju,
sest tegelikult tahaks ta ikka metsas
lasta vaba hingena joosta. Samuti ei
saa ta rihma otsas oma energiat kõike
ära kulutada. GPS rihma ostuni pole
veel jõudnud kuigi mõte on olnud.
Kuna me elame maal siis koer on kohustuslik. Suures
ootuses, et emane koer hoiab rohkem kodu saigi
võetud armas emane kutsikas, kes on laika ja
saksalambakoera segu. Ehk siis tõug on LaGrats.
Alguses kohe ostsin koerapreilile elektri aia. Toimis
kuniks tuli äike ja aparaadi vussi keeras. Koer sai kaks
korda enda piiretest välja kuniks jõudis kohale uus
elektri aed. Kahjuks oli Beltsik juba naabrite koertega
sõbrunenenud ja hakkas võtma ühest aia otsast
hoogu et siis teisest otsast üle elektriaia hüpata ja nii
surakas ära petta.
Kuna meil on tee küllaltki lähedal ja seda kasutabad
enamasti rekkad siis pidime koera ketti panema,
kuniks tuleb kevad ja saab talle aia ehitada. Sellele
vaatamata on vajalik temaga igapäev joosta. Kõik
toimib lapsed riidesse koer lahti ja mängime temaga.
Aga nii kui selja keeran on läinud. Kõige kauem on
olnud kadunud 4 päeva ja lõpuks leidsin ta veel
sügavamalt metsast ühest talust. Ennem pidin muidugi
3 ümberkaudset küla läbo sõitma.
Seega oleks meie perele see gps väga abiks. Mitte et
ma kavatsen koera hulkuma lasta aga kuna tal kihk nii
suur põgeneda siis oleks hea kui ma teaksin kust teda
leida, enne kui rekka alla jääb.
Ma tahaks täiega kevadel-suvel rohkem aega
maal vanavanemate juures veeta. Koera
võtaks ka muidugi kaasa aga seal on see värk,
et pole aeda ümber ja L. on kohati nuu otu, et
kaob ehk ära. Siis tuleks see rihm täiega
kasuks.
Ps. Kas neid kilpkonnadele ei tehta? 😀 mu
vanaema-vanaisa kilps on mingi 4x maal ära
kadunud. Alati õnneks jõuab tagasi koju, sest
naabrid juba teavad, et kui hoovis askeldab
taimede sees üks kilpkonn, tuleb see tuua
meile 😀
Ma usun,et iga koeraomanik teab kui vajalik selline rihm oleks. Niiet see teeks elu kergemaks, kuna mul ühele koerapoisile
meeldib igal võimalusel väravast välja pugeda.
Kuna minu koeral on tekkinud meie naabruskonnas
niiöelda vihavaenlasi inimeste näol..mõni kes teda
kutsikast saadik kiusanud on läbi värava, koledaid
nimesid koerale karjunud, jääkamakatega(!) loopinud,
siis veidike on kartus, et keegi teeb ükskord värava lahti
ja koer paneb plehku 🙁
Jääkamakatega loopinud? See pole ju
normaalne, sellistele viskaks ise heameelega
jääkamakaga vastu pead, et mõistus koju
tuleks.
Olen paar aastat mõelnud, et võiks ju olla mingi imevidin, mis näitab ära kus loom on jalutama läinud ja näed.. polegi miskit
utoopilist. 😛 Aga minul oleks vaja seda oma Yukile. Yuki on 2aastane suur valge rõõmus karvapall, aga kahjuks.. väga
umbusklik ja arg. Kui ta väike oli, siis ma ikka lasin teda rihmast lahti, et ta harjuks vabadusega ja ei tekiks mingit hasarti, et kui
lahti saab, siis põrutaks kohe seitsme tuule poole. Aga eelmisel suvel juhtus minu jaoks väga hirmutav intsident. Olime aias
(aed ei olnud selline suur ja tugev “koeraaed”), selleks ajaks olin ma juba kindel, et ta kuulab ilusti sõna, aga oma silma alt teda
ikkagi ära ei lasknud. Järsku aga.. hakati kõrvalt aiast ilutulestiku laskma. No mida?? Kes laseb ilutulestikku PÄISE päeva ajal
keset SUVE?? No mida.. Aga jah. Yukike pani ilmselgelt ajama. Hirm oli nii suur, et pressis ennast värava vahelt läbi. Ja
loomulikult ikka suure tee poole jooksu.. See tunne, mis minust läbi käis, kui ma nägin, et ta sealt ajast välja sai… Ohjumal! Ma
teadsin, et ta ei anna ennast nagunii kellelegi võõrale kätte. Keegi ei saanud teda kinni püüda, ainult mina.. Ma jõudsin mõelda
juba, kuidas ma lõpuks leian ta kuskilt tee äärest lebamast. Kuidas ma olen ikka halb omanik, et paar kuud peale koera
päästmist juba loomake surnud. Ühesõnaga, minu peast käisid läbi kõige hullemad mõtted. Õnneks läks seekord kõik hästi ja
leidsime ta peagi üles. Nüüd aga ei julge ma teda väga rihmast lahti lasta. Mine sa tead, mis teda hirmutab. Ma tean, et see on
tegelikult minu probleem (minu hirm). Tundub, et see moodne kaelarihm on heaks abimeheks minu hirmust üle saamisele. Kui
ka peaks midagi sarnast kunagi juhtuma, siis mul oleks kohe võimalik jälgida kuhu ta oma sammud on seadnud ja talle ruttu
appi minna. 🙂
See kevad võtab mu ema endale kaua
oodatud koera ja see oleks just õige
kink talle uue pereliikme puhul. Kuna
ema elab maal ja kogu õue ei ole
aiaga eraldatud, siis arvan, et see
rihm hea abimees.
Ämmal ja äial oleks väikese kutsikaga seda hädasti vaja. Pisike on hetkel veel arakene ega julge üksinda kuskile minna, kuid mine
tea, millal tekib talle see julgus ja on aleviku vahele või lähedal olevasse metsa läinud.
Oh meil on üks sibery husky tüdruk kodus. Me ei lase
teda küll kunagi rihmast lahti, ja kui rihm isegi lahti
peaks tulema, oleme üldiselt olnud kodu ligidal, et
keegi saab kodust peekonit tuua et ta kinni meelitada.
Ära ta otseselt joosta ei taha, ja kui ta lahti saab, on
lihtsalt nii õnnelik, et läheb pöòrakseks ja jookseb ringi
😀 kui kätte tahan püüda, siis on õnnelik, et keegi tuli
ka mängu 😀 Huskydele on kombeks pikki maid joosta,
ja neile ongi kombeks ära kaduda. Maja kõrvalt algab
meil mets ja see läheb mitmekümneid kilomeetreid.
Oleks kergem olla küll, kui saaks kohe vaadata kus ta
siis on.
Rohkem muretsen selle üle kui mu vanemad on teda
vaatama pidanud, kuna mu ema ja isa, ei ole just
ideaalsed jalutuskaaslased sellele aktiivsuspommile.
Kui ta on lahti saanud nedega koos olles, siis see
tagaajamine ei ole just kõigelõbusam (nende jaoks…
Iga kõrvalvaataja naeraks ribadeks ennast 😀 )
Meie preili on ka korra jooksus olnud. Ja see otsimine ootamime ja lootmine on liig mis liig. Metsas jalutamised on ka meie
lemmikud. Seega pooldan, et jalutuskäigud oleksid stressivabad.
Mina olen inimene, kes võtab südamesse igat
juhtumit, mis loomadega seotud, eriti
koertega. Minu ideaalis peaks olema igal
loomal kodu ja armastavad omanikud ja kui
ma näen kuulutust, et kellelgi koer kaduma
läinud, elan seda valu ise ka läbi. Olen
tundnud seda tunnet, kui su koer on kadunud
ja sa ei tea, kus ta on ja mida ta tunneb.
Õnneks leidis ta 2 nädala pärast tee koju
tagasi ja elas meie juures ilusti oma elu lõpuni.
Kuna nüüd kodus kaks uut koera, kes alles
maailma avastavad ja õpivad, oleks see
kaelarihm meile suureks abiks. Vahepeal
Ikka juhtub, et naaber jätab aia lahti ja koerad
näevad võimalust minna mängukaaslasi
otsima ja maailma avastama. Isegi kui ühel
neist selline uhke rihm oleks, oleks suureks
abiks, kuna suured sõbrad, nagu nad on,
hoiavad nad kokku 🙂 .
Ei tahaks uuesti tunda seda muret ja valu,
mida tundsin eelmise koeraga ja ei soovi seda
ka kellelegi teisele.
Elan Saaremaal ning minu 5 kuu vanusel Lottel on ka komme märkamatult välja sipsata. Olen tavaliselt heale õnnele lootnud, et
ta tuleb üsna pea tagasi, sest kardab suht üksindust ja pimedust, aga eile sain küll ataki, kui ta tunni möödudes tagasi polnd
tulnud. Hüüdmisest kasu pole, selle peale ta nagunii end ei liiguta. Saatsin siis kassi õue sõnadega “too Lotte ära”, poole tunni
pärast tulidki tuta-tuta kahekesi. hea oleks, et selliseid mini-heart-atacke ei tuleks.
Meil oleks seda väga vaja kuna meie kuldne
retriiver Ruudi on uste avamise ära õppinud
ning kuna meil majal aeda ümber pole, siis
paar korda oleme ta avastanud maja ümber
luusimas, kui ise nt kuuris midagi toimetame.
Ise väljas olles ei viitsi ju alati ust lukku
keerata ja võtmeid kaasa tassida. Korra on ta
ka jooksu pannud ja mees siis otsis teda
mööda alevit taga. Eelmises kodus käis ta ka
pidevalt jalutama niiet selline rihm oleks ikka
väga abiks, kui ta peaks taaskord jalutama
minema.
Ilmselt see kaelarihm päästaks mind nii mõnestki südameatakist. Eelmine aasta juhtus selline lugu, et minu väike prantsuse
buldog Happy oli kuidagi väravast välja saanud. Käivad jutud, et Pirital tegutseb väravaavaja – pahatahtlik inimene, kes
laseb koeri väravast välja, et need siis kuskile autoette jookseksid. Lasin Happy aeda pissile (elame rahulikus piirkonnas
eramajas) ning kui 15 min pärast teda kutsuma läksin oli koer kadunud. Sa ei kujuta ette ka, milline PAANIKA mind valdas –
minu PISIKE prantsuse buldog on kadunud ja väljas hakkab ju hämaramaks minema. Olin täiesti šokis ning jooksin mööda
tänavaid – röökides ja nuttes. Keda ei olnud oli koer… Kuna elame metsa kõrval, siis minu suurim hirm oli see, et ta eksib
metsas ära… Siis sain kõne varjupaigalt (olin sinna esimese asjana hellanud, kuna koer on ilusti kiibistatud jne) ning nad
ütlesid, et neile toodi just üks minu kirjeldusele vastav pranstlane. Head inimesed olid ta umbes 300 m eemalt poe juurest
peale võtnud (jumal tänatud, see oli suure tee ääres) ja varjupaika sõitnud teise linna otsa. Sõitsid sama targalt tagasi ja tõid
koera meile koju ära. Tänutäheks viisin samuti pudeli veini ning kommikarbi. Ja oiiii kui õnnelik ma olin.
Kuna väravaavajast räägitakse siiani ning Happy on ka isane (ehk oma jooksutuuridega), siis oleks kordades kindlam olla, kui
teaksin, et saan alati koera asukohta positisoneerida. Ma lihtsalt VAJAN seda kaelarihma! 🙂
Meile kuluks selline kaelarihm kohe väga ära, kuna elame maakohas ning hommikul tööle minnes jätame oma kaks kõige
armsamat aeda lahtiselt, et nad ka joosta ja maja valvata saaks. Viimasel ajal on üks kutsadest aga hakanud aiast igastipidi välja
ennast kaevama ja teine ullike läheb ka järgi – avastamisinstinkt on suur, aga kahjuks elame üsna suure tee lähedal. Kõige kurvem
on veel see, et meie eelmine kutsikas sellesama tee peal ka oma elu kahjuks lõpetas ja ausõna, täpselt nagu oma lapse kaotus.
Praegu üritamegi aeda veelgi koerakindlamaks teha, kuid tööle minnes oleks tõesti mure poole väiksem, kui saaks silma peal
hoida oma kahel kallikesel.
Minu taksiplikale sobiks see kui valatult.. sest temalgi
komme plekhu panna kui kusagil eemal tundub midagi
huvitavat. Aeda meil pole ja kui maaale läheme siis ta
kuidagi ikka lipsab aiastvälja, siis oleks temaga palju
muretum.
Ole Sina siisika sama vinks edasi, Mallu:)
Ma polnudki varem kuulnud sellest firmast ega sellisest rihmast, aga oleksin üliõnnelik, kui just mina selle võidaks, sest mul
on üsna kallis koer (Chow chow) ja kui ta ära kaoks, oleks päris raske teda otsima hakata. Tal on ka tobe komme end uksest
välja pressida, kui keegi sisenemas või väljumas on. Ilma rihmata temaga väljas käia ei saa, sest aed ka puudub kahjuks.
Täiega vinge vidin ikka! 🙂
Meil koeraks Beagle ehk inglise hagijas. Kuna ta on
jahikoer, siis talle meeldib minna iga lõhna, teise koera
või ükskõik mis asja järgi, mis tundub hetkemomendil
huvitav. Seega lahtiselt, ilma rihmata, saame teda
lasta vaid metsa, samas kunagi ei tea, kas ta kaotab
oma pea lõhnamerre ja haihtub tundideks või jääb
meie lähedusse. Ja kahjuks metsagi jõuame ainult
nädalavahetuseti. Ehk siis, selline asukoha näitajaga
rihmake koera kaela oleks suureks abiks, et
metsaskäigud kulgeks mureta ja ka linnamelus leiaks
rändaja vajadusel üles 🙂
Meie elu muudaks see palju lihtsamaks kuna
koer on väga uudishimulik ja natukene ka
jahikoera instinktiga ja kuna ise elame metsas
ei jõua teda koguaeg kinni hoida, praegu on
küll tal kaelas siuke asi mis annab särtsu kui ta
välja tahab aiast minna kuid see kaelarihm
oleks palju parem variant ?
Ideaalne kingitus neljajalgsele sõbrale! Minu
lemmikul on juba aastaid olnud kombeks oma
asju ajada koduhoovist väljapool ning
tihtipeale on Poisi jalutuskäigud
päevapikkused. Ikka istun ärevalt akna peal ja
ootan teda koju. Loomake ise on juba 14-
aastane, kuid igati kõbus, seega tahaks, et
tema pensioniea käigud oleks ohutud ning
muretsevale kanaemale jälgitavad.
Mul on koer, kes on super plehku panija. Jackie ei
suuda aias püsida, kui ise lähme näiteks linna autoga.
Ta on justkui naelutatud aia külge, et see jumala eest
lahti saada. Oleme kõiksugu ketid asja ümber avatava
värava ümber mõelnud, kuid ikka ta teeb lahti ja
jookseb suure maantee peale välja. Igakord kui tagasi
tulen, on mure, kas koer on tagasi. Ketti ka koera päris
panna ei taha. Ei aita ka korraks tuppa jätmine, sest
uksed käivad veel kergema vaevaga lahti kui väravad.
Minul on isane JRT! Lahti ma teda lasta väga ei saa , kuna ta lihtsalt jookseb minema ja isegi vorstikangiga meelitades lisab vaid
kiirust teises suunas ! Aed maja ümber on tehtud väga koerakindlaks, aga ta nagu alati otsib meetodeid kuidas ikkagi aiast välja
saaks. Nüüd on ta avastanud aia alt ennast läbi kaevata! Nii ongi ta meil paar korda lausa mõned tunnid kadunud olnud. Kuid tänu
headaele inimestele siiski tagasi koju jõudnud. Kuna JRT on väike koer siis on veel peale auto alla sattumise alati ohuks teised
koerad, kuna russelid on loomu poolest “suured koerad” siis lähevad nad “rind ees” isegi suurte koertega tutvust tegema. Nii on
meil olnud kaa juhus kus koer pääses aiast välja ning murdis sisse teise aeda , kus oli 3 suurt dobermani….kahjuks seal sai ta küll
mõned sõjahaavad aga lõppkokkuvõttes õnnelik õnnetus!
Igaljuhul selline abivahend kuluks meile väga ära! 🙂
Mu väikesele Pätule meeldib ikka jooksus käia,
eriti kui on jooksuaeg, siis ei kuula ta ka. See
kaelarihm oleks meile väga vajalik, elades
maapiirkonnas ei ole siin just kuigi palju inimesi
kes võiksid teada anda kus mu koer on, kui ta
on minema jälle kodunt pannud, väikeses külas
ei aita isegi võimas facebook koera leida. Gps
seadmega oleks teda hea otsida külavahe
teedelt või isegi metsavahelt. Ei tahaks tunda
seda tunnet taaskord, kui oled mures kus su
pisike pereliige on, sest peres armastavad teda
kõik tohutult palju. ?
Oi, see rihm teeks meie metsas jalutamised stressivabamaks ja julgeks koera rohkem vabalt jooksma lasta. Ta mul alles pubekas ja
kõik tundub nii põnev, paneb uljalt minema ja siis on ise õnnetu, et me ära kadusime.
Mu taksipoiss Jass on üsna jahilembeline nagu taksile
omane ikka. Nii pole me Teda saanud üldse lahti lasta,
samas nagu on kahju. Nii mõndagi käsklust “siia” ja “ei”
ta kodutingimustes händlib, küll aga on õues rihmas
selle õppimine keeruline. GPS-kaelarihm lahendaks
mured 🙂
Issand mu vanematele oleks seda niiiii vaja. Meie
hundikoer Bruno tahab koguaeg ära joosta ja vanematel
ei jää varsti muud üle kui ta ketti panna. Niii oleks vaja
sellist gps kus tuleb teada, et koer jookseb ringi. Me
elame veel maal, kus mets maja taga ja suured
maanteed lähedal 🙁
Meie perega liitus jaanuaris üks väike basenjipoiss Kuuba. Kuna tegu on tõuga, keda ei soovitata väga rihmast lahti lasta, kuna
neil on väga tugev jahipidamise instinkt, siis meie südamerahuks oleks üks Canesi kaelarihm väga-väga teretulnud. Palju kindlam
tunne oleks välitingimustes käsklust „siia“ harjutada – toas on ta juba päris tubli, aga ega sealt ta kuskile plehku panna ei saa 🙂
Minu husky preili vajaks seda rihma hädasti.
Ta pole küll õnneks meister põgeneja ja aed on meil
koerakindel, aga kahjuks on juhtunud olukordi kus
inimesed on värava lahti unustanud 🙁
Elame linnast väljas ühel pool põld ja mets ning teisele
poole minnes maantee. Need üksikud korrad kui ta on
otsustanud kolama minna on ta õnneks läinud metsapoole
sest maanteele minnes ta jääks hätta kuna ei karda autosid
ning tõukoera puhul on ka oht et varastatakse ära.
Loomulikult on kaelarihmal minu number ja on ka kiip, aga
metsas elades sellest kasu pole kuna kitsed ja metssead
mulle helistada ei saa, seetõttu kuluks selline asi väga ära
ja ma ei peaks enam mööda paksu metsa ja suuri põlde
teda lootusetult igast suunast kutsuma.
Vanemate kodus on bokser Jack, kutsume teda Jaaguks. No täitsa lõpp koer. Maja ümbritseb kõrge aed, ruumi jooksmiseks
küll ja veel, aga noorel koeral on selline hüppevõime, et nagu naktsi on ta teisel pool aeda. See üle aia minek ei ole temajaoks
mitte mingi probleem, vajadusel ta ka ronib. Ämblikmeheks kutsume teda ka vahetevahel. Vahepeal on ka aiast väljas juba
ennem kui sa ise oled. Sai tellitud ka karjus , sai alul surakat küll, aga ka see ei takistanud teda, ikkagist on ta aiast väljas
rohkem. Noja isa siis ajab teda mööda väikelinna autoga taga. Tihti võib leida teda turuväravast, ootab seal siis härra, et teda
autoga koju viiakse (Väga tähtsalt istub kõrvalistmel) kuid enamus ajast hulgub ta lihtsalt mööda linna ringi ja otsib
mängukaaslasi. Kurb on aga see kui juhtub, et ta vale auto peale otsutab minna või sootuks metsa jookseb. Kahju oleks
toredast sõbrast ilma jääda. Vanematele oleks selline seadeldis asendamatu 🙂 Aitäh, et sellist toodet tutvustasid
Hei! Ma sooviks seda kaelarihma oma Plutole, sest
kãime päris tihti rabades/metsades/niisama põldudel
matkamas. Ta pole kordagi küll veel (ptui-ptui-ptui)
ära kadunud, kuid kui mõni metsloomake peaks
juhuslikult silmapiirile sattuma, siis mine sa tea..
muidugi võiks metsas koer rihma otsas olla, kuid kuna
ta on mul kuulekas ja tubli, siis tal on ka privileeg end
looduses tühjaks joosta. Tahaks, et ta seda tehes igal
hetkel ikka turvaliselt mu “silma all” oleks.
Ja ma panin just tähele, et kõik loosimised, milles
osalenud olen Su blogis on koeraga seoses lols
Meil on kodus kolm koera, kuid ühe
pärast tunnen alati muret, olgu ta
siis aias või jalutades. Tema nimi on
Deo ja ta tuli meile täiskasvanuna ja
on üks imetore poiss. Tänaseks päraks
oleme läbi käinud tulest ja veest.
Temast hakkab juba täitsa sotsiaalne
koer saama, aga see hirm, et ta ära
jookseb ei kao ilmselt kunagi. Ühel
kenal õhtul läksime Hiiu
koerteaedikusse ja ta sai sealt mingi
nipiga välja ja pani päkkade väkudes
Nõmme poole jooksu, peaaegu põikas ka
autoteele. Ühesõnaga väga kohutav
hetk. Panime teised koerad autosse ja
hakkasime teda kohe otsima, aga me ei
leidnud teda mitte kuskilt. Olin
kohutavalt mures, sest ta oli olnud
sellel hetkel meiega ainult 2 kuud.
Viisime teised koerad koju ja juba
hakkasime kodu juurest minema sõitma,
et uuesti otsida, kui ta ümber tänava
nurga jooksis ja ise koju tuli. See
oli meeletu mida ma tundsin. Peale
seda on meil telefoni numbriga
kaelarihm. Helkurvestile on ka
kirjutatud number. Kiip on. Aga see
hirm vist ei kao kunagi. Võimalik, et
see seade oleks see, mis vähendaks
meie hirmu ja annaks selle
turvatunde, et me leiame ta alati üles.
Meil on kaa probleem selles,et maja remont pooleli ja
aed samuti nüüd peale paksu lund selline
ligadilogadi..igatahes on paar korda juhtunud et
seoses ehitusprahi vms sisse-välja tarimisega on
noorem koer hops õue jooksu pannud. Elame me
suure tee ääres ja noo ta on selline aktivist ja inimeste
sõber,et läheks kõigiga kaasa. Armas koer aga noor ja
rumal… Meie maja vastas, teisel pool teed on
toidupood ja ükskord on juba üks meesterahvas ta
meile poest tagasi toonud (me isegi ei märganud,et
teda pole. Reaalselt oli see minutite küsimus kui ta
välja sai ja poodi jõudis). Siin lähedal teavad kõik,et too
meie koer sest teistel bullikaid pole aga kui ta
kaugemale uitab..ei taha mõeldagi. Sellepärast
meeldiks mulle kui ta oleks mul pidevalt n.ö silme all
😀
Olen olnud viimased kolm nädalat imelise Fredi
omanik. Kuna Fredi on Basenji ja neil on suuuuur
jahiinstink, siis jooksevad nad igal võimalusel kellelegi
kuskile järele. Peamine suremuse põhjus nendel
koertel on auto alla jäämine.. seega teeks selline
kaelarihm meie elu veidikene ohutumaks 🙂
Tegelikult on koduloomadele möeldud
hoopis elektriaed-paned traadi
maha-koeral-vöi kassil kaelas
karbikene, paar korda-kui on sirakat
saanud enam öuepiiridest välja ei
lähe. isegi siis mitte kui voolu sees
parasjagu polegi. sobib koduaedadesse
ideaalselt.Meie koer läks aina
kondama, sai vörkkaed tehtud, ikka
läks, siis ostsime elektriaia-koeral
on vabadus joosta nii paari hektari
alal-nii metsas kui koduhoovis. Maase
kaevasin juhtme ainult värava
juures-mujal on kas aia peal vöi
suisa niisama maas.
Minul on suur, aga noor ja väga uudishimulik
sakslane, kes tahab ise kogu aeg uitama
minna. Kuna meil on lahtine hoov ja aeda ei
saa ümber ehitada, siis selline seadeldis oleks
hädavajalik.
Kutile meeldib küla peal pruute lantimas käia 🙂 Maja on metsa sees ja koer ketis pole, kuid jooksuajal
meeldib talle siiski uitama minna. Öösel on kuts õnneks toas 🙂 Aga et süda ka päevasel ajal rahulik oleks,
oleks see vidin super!
Tere. Kuna mul endal koera pole, siis ma kingiksin selle vinge vidina oma esivanematele.
Neil on jahikoer, kes tihti metsapoole ajama paneb.
Alles ükspäev otsisime teda mööda metsi tund aega, lõpuks saime ka kätte (kui olime juba peaaegu loobunud).
Sellega oleks hea jälgida, kus ta jookseb, kui aiast minema pääseb.
Meie Junsper on nii linna- kui maakass ja noh, ütleme nii, et enamasti ta käitub nii nagu terve linn oleks tema oma (nagu maalgi on
tema maaomanik). Käime temaga linnas ise väljas, aga ta on nii mõnigi kord arvanud, et ta saab iseseisvalt suurepäraselt hakkama
(kuigi kui koju tuleb on väga suur memmekas, sest on sellist hirmuteraapiat saanud). See oleks hea variant jälgida tema tegemisi
nii maal kui linnas ja süda oleks kohe rahulikum.
Mind on lapsest peale koerad ümbritsenud no see
tähendab, et mul on peaaegu kogu elu koer olnud.
Erinevad. Üks tulnud, teine läinud… Ei mitte kaduma,
vaid igaveseks pilvepiirile. Ja see on nii kurb, kui nad
lähevad sinna.
Hetkel on meil peres 2 aastane suuuuuuuur koer.
Lapsed panid talle Juss nimeks. A Juss on veits kehva
kuulmisega pärast kõrvapõletiku, mis tal titemana oli.
No ja siis ta ju ei kuule hästi, kui teda kutsuda.
Joosta meeldib aga hirmsasti. No ja kuidas sa siis teda
leidad, kui ta totuke isegi ei kuule õieti?
Lisaks sellele, et ta ei kuule, siis ta ei saa ka aru, et
pahandusi teha ei tohiks. Näiteks on ta ära närinud meil
50m pikendusjuhtme (iga meetri tagant), garaazi seina,
oma kuudi vaheseina lammutas välja, välisseinalt näris
voodri maha, akna tegi katki, lisaks kõik muu, mis ta
hoovist kätte on saanud. Suvila juures näris ära samuti
ühe seina.
No mina ei tea, mis koer see meil on…
A muidu on Täitsa tore. Aint jah veits raske kuulmisega.
?
Meil oleks seda rihma hädasti vaja! Nimelt on meil 5 kuune Beagle kutsu (tegemist on jahikoeraga ja
instinkte ei tea mitte iialgi). Aretaja hoiatas ja rääkis, et seda koera tuleb lahti lasta vaid omal
vastutusel, kui temal ikka tuleb pähe minema joosta, siis ta seda ka teeb. Samas tundus mulle kahju
koguaeg temaga rihmaga käia, kuna elame metsa kõrval, kus on ideaalne kutsul joosta. Teisalt on mets
see, kus just on neid toredaid metsloomade lõhnu. Alguses mina ei julgenudki koeraga lahtise rihmaga
käia, aga minu elukaaslane hakkas teda ikka metsas lahti laskma. Nüüd me käimegi metsas lahtiselt
koguaeg ja koeraga on kontakt hea ja siiamaani ta plehku pole pannud. Nüüd aga tundub mulle, et
koer on kuidagi nii julgeks läinud lahtiselt, jääb tihti kaugemale maha või siis jookseb rajal kaugele ette.
Tänu sellele ma olen hakanud mõtlema, et vb hoidis ta meie lähedale, kuna oli veel pisike ja koeral oli
hirm, et jääb üksi jne. Teine asi, mis mind hirmutas oli see, et me nägime metsas lagendikul kitsi, kes
jooksu panid (koer neid õnneks visuaalselt ei näinud), aga kui ta jõudis sinna kohta, kus need kitsed olid
olnud, läks ta täiesti hasarti lõhna peale ja pani neile jälje peale järgi. Õnneks tuli koer umbes 10 minuti
pärast tagasi, aga need olid vist minu elu kõige pikemad minutid, arvasingi, et nüüd on meie kutsu
kadunud. Igastahes oleks tore see gps tasuta saada, aga kui õnn ei naerata siis tuleb endal poodi minna.
Mul on selle koeraga tunne, et see lahtine jalutamine on vaid aja küsimus, kuna ma koera otsima pean.
Teisalt ei saa ta rihma otsas oma energiavajadust nii ära rahuldada nagu ta teeb seda lahtiselt.
Siiani õnneks Max pole kordagi üritanud kodust jooksupanna aga olukordi on olnud väga palju. Ja kuna meil raudtee suhteliselt
lähedal siis hirm on väga suur, Kuna esimene koer leidis oma lõpu seal 🙁 . See oleks suureks abimeheks, kui Max peaks teiste
koertega kaasa tahtma minna ja üle aia hüpata või aia alt minna.
Meie kutsat ei peata mitte miski kui kuskil
lähedal on mõni emane kutsa, kel parasjagu
jooksuaeg. Ta suudab end imeväikestest
aiapragudest ka välja pressida kui vaja, ise on
tegelikult suur koer. Oi, seda lootusetuse
tunnet ja südamevalu kui oleme teda mööda
Tallinnat taga otsinud, aga siiani on õnneks
läinud ja oleme ta leidnud. Ei tea kaua see õnn
kyll kestab 🙁 ei taha mõeldagi.
Ma pole küll koeraomanik, aga kass, keda ma
kogu südamest armastan, on mul olemas.
Tema on aga nii toa- kui ka õuekass ja käib
väljas siis, kui ise soovib. Elame korteris ja
ümbruses on palju teisi kortereid ja ka suurem
tee+ metsad. Sellega oleks päris kindel, et ta
mul kuhugi ära ei kaoks (kasvõi keldrisse)
Minul on taks nimega Staf(nime ta sai meil kunagi
eetris olnud “Ühikarottide” järgi ta on sama sugune
susserdis ja pahanduse tegija nagu seal oli Staf). Alati
kui hakkab keegi väravast või uksest välja minema
suudab ta end kuidagi vahelt läbi pressida ja jooksu
panna. Väike vend tihiti ronib üle aia sellepärast :).
Kõige hullem on aga see, et kui lähed teda püüdma siis
ta lihtsalt jookseb sult eest ära teadmata suunas ja
kuna ta autosid ei karda vaid pigem ajab taga neid siis
on suur oht et ta jääb meil auto alla. Rihm aitaks teda
kiiremini leida ja ära hoida jube õnnetus.
Meie Lola vajaks rihma hoopis sellisel põhjusel, et
tema on sünnist saati kurt. Ning lihtsalt koera
kaotamisest on veel hirmsam see, kui ei saa isegi
hüüdma-otsima minna, sest koer ju ei kuule hüüdmist.
?
Võiks sellise oma koera kaela panna. Loodetavasti ta
enam kaotsi ei lähe, kuid see ainus kord kui läks.. Oeh, ei
taha seda südamevalu meenutada.
Võtsime just Beagle kutsika. Linnas ei peaks
kadumisega probleemi olema, aga maal küll teda ilma
rihmata jooksma ei julgeks lasta. Sama on tegelikult
linnas ka, lihtsalt siin on ta päeval toas ja jalutuskäigul
aias ka rihma otsas. Neid ei saa ju silmast lasta, sest
väikesed väänikud 🙂
Tundub, et ka mul on rändurloom, kuna oma
üheksakuuse eluea jooksul on ta suutnud juba 2 korda
plehku pista, mida siiski ei saa talle pahaks panna,
kuna ta järgib oma instinkte. Ühe korra oli lausa terve
öö kadunud, kuid õnneks ilmus hommikul ukse taha
nagu midagi poleks juhtunudki. Ega tema ju ei tea, et
mina öö läbi magada ei saanud ja muretsesin. Ja teine
kord oli päeval kadunud, kui metsas jalutades leidis
ilmselt mingi põneva lõhna ja läinud ta oligi. Õnneks
ka siis ilmus kuue tunni pärast välja. Vot sellisele
seiklushimulisele saksa jahiterjerile Ronjale oleks seda
hädasti vaja!
No ei ole siin lehel olnud varem loosi, mille asja
meil rohkem vaja oleks kui seda rihma. Ka
meile nimelt on sattunud rändurkoer. Ega
tegelt ta koguaeg ei rändagi, aga vahel nii korra
kuu-paari jooksul otsustab minna rändama. No
ja ühe korra lõppes see rändamine lausa
3nädalat kadumisega. Meil oleks seda no
niiiiiiiii väga vaja. Nüüd üksi peab kahjuks koer
ketis olema ja ma üldse ei taha seda. Aga samas
meenuvad korrad kui ta see pikem aeg
kadunud oli ja iga telefoniköne peale jälle ja
jälle poole öö aeg kuhugi imekohtadesse vihje
peale otsima läksin, aga see polnud tema. Kui
aus olla, siis on isegi koerale uue kodu leidmine
mõttesse tulnud, kuid ei saa ju oma
pereliikmele nii teha. Seega see seade
lahendaks nii palju probleeme meil….
Olen varem ka siin oma pojale võetud
metsikust koerast rääkinud, kes elab
praegu mu vanaema juured õndsat elu 🙂
Kuna ta nii energiline on siis tal on sama
komme nagu Lottel,et poeb ukse vahelt
märkamatult välja ja ega vanainimene
kohe talle järgi ka ei jõua.Siis vanaema
nutab ja muretseb,et kus me kallis
koerake on ja ega Roki kavatse kohe
tagasi tulla, ta tuleb tavaliselt ikka siis kui
tal kõht tühjaks läheb.Ja siis kui ma
koeraga olen riielnud, et kus sa olid jne
siis tema näitab sulle hambaid,et umb
mida sa õiendada, tulin ju koju.Tema ongi
üks hulkuja südamega metsik koer.
Meil oleks seda rihma hädasti vaja 🙂
Pole kuulnudki, et selline asi olemas on, meie 4
jalgne sõber vajaks seda. Meie koer armastab
ka üksi uitamas käija. Ta on väga kaval hetkega
on silmapiirilt kadunud. Aga probleem on
selles, et lähedal elaval mehel on loomade
vastu midagi…algselt kolides saime telefoni
kõnesid, et peame oma kassi ketti panema, et
muidu laseb maha, kui teda oma maja juures
näeb…nüüd mure ka koeraga nii kui on võimalik
siis lipsab minema. Alles mõned nädalad tagasi
kui sai salaja oma tiirule minna tuli ta tagasi
kolme jalapeal ja õhtuks oksendas ja
värises…Targemad arvasid et ta sai sellelt
mehelt kolaka ja selleks jäi nii haigeks. Aga, et
edaspidi sellist probleemi ja muret vältida, siis
oleks Canese kaelarihm väga vajalik, et kiirelt
reageerida.
Huvitav, kas seda kassi kaela ka panna võiks 😀 Ma küll ei usu, et me niipea ühtki looma võtame, aga kassi ideega oleme ikka
vahetevahel mänginud… Ja toakassina pidamine ei tule kõne alla, sest suviti on uksed kogu aeg lahti… Seega saaks temast õues
käiv kass ja ma ei viitsi muretseda, et kaob ära, jääb auto alla… Kui oleks sihuke rihm kaelas, siis vähemalt TEAKS, kus kass on
(rihm muidugi ei takista auto alla jäämist).
Aga ei, ma heietan täitsa niisama – ma leian, et erinevatel põhjustel pole meie pere niipea valmis ei koera ega kassi jaoks. Lihtsalt
vahva leiutis 🙂
Nagu ma aru saan, siis ikka saab panna, aga no see peab ikka suurem kass olema, kassipojale seda jurakat kaela ei pane 😀
Meil on terjer ehk alati kui metsas jooksmas käime
, võtab ta mingi lõhna üles. Kindlam tunne oleks
kohe kui teaks, et leian ta igal juhul ülesse ning ei
peaks teda metsas rihma otsas hoidma. 🙂
Meie koer on juba vanem, aga tundub, et sellepärast ta arvabki,
et tema võib nüüd üksi jalutamas käia. Oskab avada kahte ust ja
nii on ta läinud meil rändama mitu korda. Seame talle küll
tõkkeid, aga siiski suudab ta vahepeal linna peale minna. Tuleb
küll tagasi, aga 6h on piisavalt pikk aeg, et muretseda ja igasugu
variante peast läbi lasta. See rihm aitaks meid väga, sest alati
oleme teda otsima läinud, aga ala, mida läbi kammida on suur
ning ei näe oma koera pea sisse.
Mul on kodus kolm jahikoeratõugu koera. Ka jooksevad
aias ning tulevad tuppa kui enam ei viitsi. Kuid isane on
see, kes ennast ka läbi tugeva traataia närib kui teisel
pool aeda midagi väga põnevat on. Kui majja kolisime
siis tegime kõigepealt korraliku ja koerakindla aia, aga
see vend suudab ikka vahel kuskilt plehku panna. Päris
jube on teda otsida pimedas valgustamata tänavatel. Ja
kuna ta on jahikoer siis teda juhivad lõhnad ja ta võibki
minna niii kaugele, et pärast koju tulla ei oska. Õnneks
ta siiski palju ei põgene meil, aga parem karta kui
kahetseda.
Minu kallis Rolf elab maakodus ja on lahtine õuekoer
ning meil pole aeda. Muidu on ta tubli poiss aga kui
ikka ürgne instinkt kutsub pruudi juurde jooksuka ajal,
siis tuleb ju ometigi minna. Alles hiljuti oli juhtum kus
emase koera omanik ei teavitanud meid, et tema
koeral on jooksukas. Meie kallis Rolf oli kadunud.
Pruudi juures polnud ja meie süda oli täitsa katki.
Otsingud kestsid poole ööni kuni lõpuks leidsime ta
üpriski kaugelt külast väljas pruudiga mesinädalatelt
vist. Igaljuhul selline imevidin oleks meie otsingud
kõvasti lihtsamaks teinud.
Kass Maasu tahaks väga 6ues jalutamas käia, aga
kahjuks linnas ei julge nunnukat üksi ja ilma rihmata
6ue lasta.. Ta isegi nii hull, et limpsib uksepiita 😀
rihmaga ikka käime ja koridoris lasen tal mängida.
Meil on kaks rändurit kodus, laika poolt
kaevatud aukudest paneb jooksu meil chihu
Liisu ja igal aia avanemise võimalusel väljub
sealt ka laika. Tundub, et pole ka kaugel aeg
kui laika hakkab üle aia hüppama( hoovi
eraldav aedik on juba köki-möki.
Kui chihu jääb veel siin kodutänava piirdedsse,
siis laika võtab suuna metsa ja järgneb mõnele
looma lõhnale. Paraku metsas ei ela palju
inimesi ja koera leidmine osutuks päris
keeruliseks.
Mu vanemate isane koer on ikka tõeline isane! Ta on
saksa lambakoer. Kuid vanemad peavad ta jätma
ööseks väliskoridori, kuna muidu hüppab/ronib ta üle
kõrge aia et minna litutama. Iga hommik sama jama.
Nad ei tea kus ta käib, mi ta teeb. Koeral oma kellaaeg.
Nii kui välja saab, on tund-poolteist ära. Üks kord
ilmus ta tagasi eriti suure kondiga millel oli mõnusalt
liha peal. Me ei tea siiani kust ta selle sai – kas käis ta
lihapoes või turul šoppamas või hoopiski kellegi aias
kus inimene unustas poekoti maha. Hirm on peal! Nad
elavad autotee ääres, liiklus on tihe, rong sõidab ka
põhimõtteliselt maja tagant läbi, kunagi pidime otsima
teda 4h taga. Ja ei leidnud, kuni ta lõpuks tuli uhke
kõnnakuga koju. A’la: a ma käisin naistes, mis te
niisama passisite või?!
Sessuhtes oleks mu vanematel vähemalt suuri
muresid vähem. Nad saaksid lõpuks teada, kus kurat
see isane litutamas/naistes/šoppamas käib! Kurjam –
ta ei räägi ka ju! 😀
Meil oleks seda kohr väga vaja. Meie koerake ikka
vahepeal läheb rändama, kuigi me ikka yritame seda
ära hoida.. Vahepeal on tykk aega eeskujulik koer,
teeb oma väikse ringi ära ja taha ise tuppa, kuid
mingilhetkel läheb ikka kaugemale.. Ega muidu isegi
väga halb oleks aga tema meil läheb nimelt alevisse
poodi 😀 yhe poe uksed tuleva liikumise peale lahti ja
nii tema seiklused seal tavaliselr lõppevad, no muidugi
nyyd juba on nii, et ma olen kõiki hoiatanud, et nad
kohe helistaksid aga ikkagi eks veits piinlik ka ju :p ja
ega ei ole päris nii ka, et oi koer kadunud ja ma istun
mõnusalt kodus, kyll keeg helistab.. Ma olen ikka
hommikuti 5-6 ajal teda otsima läinud kui ta isegi
hommikuks pole koju tulnud ja ega kui ta ikka pikalt
juba silmapiirilt kadunud siis olen alati otsima läinud..
Nii et meile kuluks see imevidin ära kyll :)) kuigi hetkel
on kutsa väga eeskujulikult käitunud *ptüi,ptüi,ptüi*.
Loodan ykskordki siis heale õnnele 🙂
Meil pole hetkel maja ümber aeda (kevadel paneme!) ning seetõttu enamasti koeraga aias ka rihmaga. Metsas lasen küll joosta
niisama ning ta üldjuhul silmapiirilt kaugemale ei lähe, kuid hinges on alati kartus, et mis siis kui ükskord läheb… 🙁 Seega rihm
aitaks kindlustunnet säilitada:)
oeh, ma tean mis tunne see on, kui
koer kadunud 🙁 kunagi lapsepõlves
pani minu täitsa nooruke (võis olla
mingi 3-4 kuune) hundikoer plehku,
kui isaga jalutas – ehmatas ära, kuna
mööda sõitis suur põristav veoauto
vmt. Isa ei jõudnudki talle
järele…. Ühesõnaga, koer oli
kadunud 8 ööpäeva! Kahjuks tol ajal
ei olnud ei gps rihmasid ega muud
stuffi. Otsisime igalt poolt, panime
üles kuulutusi. Ja lõpuks tuli üks
õhtu naabrimees ja ütles, et natuke
eemal soojaveetrasside all on koer,
ehk on meie oma? Õnneks oligi! Isa
tõi koera koju, see oli nii rõõmus ja
niiiiiii kõhn, et lausa nutsime kõik.
Ühesõnaga, mina loosist osa ei võta
(koera ei ole, kuigi väga tahaks!),
aga teistele soovin küll, et nende
lemmik kunagi-kunagi kaduma ei läheks 🙂
Kuna mu korteri koer tahab hirmsalt öues joosta, siis
ta unustab ennast ära ja läheb löhnadega edasi ning
järsku avastad et ongi kadunud, siis hüüa ja otsi nagu
segane. Ükskord kukkus ta vösarägastikus
kanalisatsiooniauku(millel kusjuures ei olnud kaant
vms peal) ja katsu sa leida siis, koer ei saa ise endast ka
märku anda seal köledas kohas, kuid kiire
tegutsemisega leidsime ta ikka önneks üles 🙂
Minul Poiss on ka trikitaja, kes aegajalt ikka jooksu
pistab ja olen ise kaa neid rihmasid piilunud, aga hind
siiski määranud miks siiani hankinud pole
Jasper on mulle olnud truu sõber juba 6
aastat, õnneks pole ta kunagi seda
shokiteraapiat meie perele teinud, et oleks
näiteks jalutuskäigul plehku pannud. Ometi
on minuarust selline seade lemmikule
hädavajalik maal olles või metsas
jalutuskäikudel “juhul kui peaks midagi
juhtuma”.