Jah, ma teadsin ise ka, et enamik lapsi Mari vanuselt juba ammuilma räägivad, aga kuna Mari paistab asjadest aru saavat, siis ega ma ausalt öeldes suurt ei muretsenud. Kui arvestada seda, et Maril tulid hambad sama hilja kui Kardol (1a2k) siis on tal ka rääkimisega aega, sest seda hakkas Kardo tegema umbes kolmeselt.
Täna oli meil siis Marienthali keskuses arengutest, mis siiski näitas, et Mari on arengust natukene maas. Selle pärast ei ole hakanud ka see kõne veel tulema, sest ta ISE pole lihtsalt seal maal. Muidugi saab seda arengut kiirendada ja kaasa aidata, selle jaoks lähme me veebruari lõpus uuesti sinna, kus logopeed ja tänane testitegija on meile selleks ajaks kokku pannud sellise nn kava, mida ja kus me Mariga edasi peame tegema. Seal hulgas siis väike mänguteraapia ja eelmises postituses mainitud Masgutova meetodit. Eksperdid olid kindlad, et kui me temaga nendes kenasti kohal käime ja kaasa teeme neid asju ka koduses elus, on Mari üsna pea juba teistega samal levelil ja lobiseb nagu vana mees.
Seega ma rõhutan teistele lapsevanematele ka – isegi kui sa arvad, et kõik on korras, siis kontroll tükki küljest ei võta. Mulle räägiti täna, et mõnikord lähevad sellised lapsed arstile alles näiteks enne kooli minekut. Põhjuseks siis see, et kõne pole nii hea, või on probleeme lugemise/kirjutamisega. Siis on see aga palju keerulisem, praegu oli meil aga just õige hetk minna, sest Mari on parajalt väike ja tema aju ainult üks suur nuustik, mis teadmisi ammutab. Seega kõik kommenteerijad, kes te ütlesite mulle, et ma ei põeks niisama, et “iga asi omal ajal”, siis teinekord võib see kauaoodatud oma aeg lihtsalt natukene hiljaks jääda ja olukorda veel keerulisemaks teha.
Jah, eks ma süüdistasin esialgu ka ennast. Ma olen alati arvanud, et Mari lihtsalt ongi selline laps, kellele meeldib omaette olla ja talle ei ole kunagi meeldinud, kui ma tallle midagi ette loen või näitan. Ta tahab alati kõike ise teha. Praeguses vanuses on see aga ebaloomulik, sest Mari vanune laps peaks ise tahtma vanemat imiteerida. Seega lohutas arst mind, et isegi kui ma oleks rohkem üritanud talle asju näidata vms, siis kui laps ei taha, siis sundida ei saa. Tavalise arenguga laps soovib ise vanemat imiteerida ja tahab tema abi, Mari näed ei taha. Aga nagu öeldud, usuvad targad tädid ja onud, et teraapia ja logopeedide abiga on ta juba mõne aja pärast reel. Lisaks muidugi see, et ta alles nüüd üle pika aja lasteaias käima hakkas ja kindlasti tuleb talle ka sealt ajaga tarkust külge 🙂
Igatahes, ega me pead norgu löö. Teeme kõike nagu eksperdid meile ütlevad, räägime just nii, nagu mulle õpetati – lihtlausetega ja paljude erinevate häälikute ja silpidega. Ja mis kõige tähtsam – telekad ja raadiod kinni. Laste arenguks pidavat vajalik olema just rahulik ja vaikne keskkond. Meil aga mängis telekas enne kogu aeg taustaks. Täna tulin ma koju ja tühistasin kõik meie telekapaketid – loll telekas! Polegi sind vaja. Saame oma kolme kanaliga ka edaspidi hakkama :))
Ühesõnaga, kellel on head nõu või sõnu öelda, need on teretulnud, aga palun ärge hakake täna tänitama, et miks ma ei ole juba ammu teinud nii või naa, uskuge, need mõtted on mul peas nagunii….Lõpetuseks pilt väiksest Marist, kes täna eur viiekümne eest esimest korda elus juuksuris käis!
107 kommentaari
Kas tohib uurida, kus saab 1.50 eest lapse juukseid lõigata? Tahaks ka 🙂
Arvestades seda, et tänapäeval väga paljud lapsed hakkavadki kõike väga palju hiljem tegema, siis on see justkui norm tänastele
lapsevanematele ja seetõttu ennast süüdistada ei maksa. Väga paljudes blogides kirjutavad lapsevanemad, et lasevad lapsel
areneda lapse tempos. Ideena on see ju väga ilus, sest kuhu kiiret, las lapsel olla lapsepõlv. Kahjuks on tehnoloogia areng,
vanemate pidev kiirustamine ning võimalik, et ka jumal-teab-mis keemia teinud oma töö ja kõik on teistmoodi.
Mainisin ka eelmises teemas, aga kirjutan ikka
korra veel, et tubli oled, et tegeled, mida
varem lapsele raskeid asju arendada, seda
lihtsam tal hiljem on. See kehtib ka natuke
vanema lapse puhul, kuid vanemal on tihti
raske märgata, kuna otseselt midagi valesti
pole, näiteks mulle oli juba algklassides
kehaline raske, joosta ei jõudnud eriti jne.,
kehaline jäigi kuni gümna lõpuni kõige
piinavamaks tunniks, samas klassiõde ütles, et
tal oli algklassides sarnane seis, aga siis isa
hakkas temaga koos jooksmas käima, nüüd
täiskasvanuna käib iga päev jooksmas 🙂
Kuidagi hiljaks pole küll jäänud, täpselt õige
aeg.
Vana ta sul siis on, et ei rääägi?
Üks mõte veel, vabandust, kui see siit juba läbi on kooksnud, pole jõudnud kõiki kommentaare lugeda….aga, kas Maril on
kontrollitud kuulmist? Kas ta käsklustest aru saab? sain aru, et ta midagi ei tee, mis sa palud, aga kas ta kuulab ja kuuleb sind?
Silmaarsti ja nägemist ma niiväga kõnega ei seostagi kui kuulmist . Tasub kontrollimist!
Muidugi tuleb kontrollis käia, kui kõik korras siis ju hea, endal süda rahul 🙂
Mul tuttava 1 laps rääkis hästi palju, aga enamasti enda keeles, kui läks 3a lasteaeda, siis hakkas ka päris kõne tulema ja nüüd 5a
ei jaksa ära kuulata 🙂 Teine laps neil väga varakult ütles sõnu ja siis järsku lõpetas ära, nad on käinud erinevate arstide juures ja
maakohas pole see just lihtne, sest arste lihtsalt pole, isegi logopeedi lasteaias mitte ja siis peabki sõitma teise Eesti otsa igakord,
kui jälle uue arsti juurde aja saavad ja aja saab suure võitlemise peale, sest millegipärast on meie süsteemis nii, et kui piirkonnas
arste pole, siis nagu poleks vaja ka minna, sa pead ise nõudma ja otsima välja eriarstid, kelle juurde arvad, et oleks vaja minna 🙁
Praegu on laps ligi 5 ja ei räägi, lõpuks siis üle aasta jooksutamist arvatakse, et on autistlik, aga kuna see hetkel vaid arvamus, siis
hakkab pihta uus jooksutamine, uued arstid, testid jms. Mul neist nii kahju, aga ei saa ka kuidagi aidata 🙁
Omavanuste laste keelekeskkond s.t lasteaias igapäevane käimine, ükskõik kui raske on hommikul ärgata ja kui tüütu on last
riidesse panna ja kõik need muud põhjused, miks teda just täna mitte lasteaeda viia, need unusta ära. Oma laiskusest tuleb üle
olla, ütles mu mees mulle alati , kui ma töötasin kodukontoris ja mõnel hommikul ei jaksanud hakata seda 2,3 aastase
riidessepusimise kadalippu läbima, meil oli vaja lasteaeda pääsemiseks ka 12 km autoga tol ajal sõita.
Mei oli samamoodi, ainuke väikelaps laps, naabruses teisi lapsi ka ei olnud, kodus mängis telekas, vanemad istusid oma
arvutites, aga paar kuud peale lasteaias käima hakkamist loksus kõik paika, tuli kõne, tuli potilkäimine, lapsest sai
sõnakuulelik, nutikas ja terane laps. Praegu koolis on hinded enamuses väga head, kpt gbt suudab ka etteütlustes ilma
õppimata ise õieti kirjutada.
Ta käiski kenasti, kuni nohu/köha tuli. Kuna gripihooaeg, siis ei lasta last ühegi haigustunnusega aeda.
Hannah hakkas önneks väga vara rääkima aga enamus
tänu sellele, et nii vara lasteaeds läks.
Aga talle ka ei meeldinud, et keegi midagi ette loeks –
no lihtsalt ei huvitanud. Pole väga mötet raamatuga
järgi joosta ja üritada ka lugeda. Vöi sikutas raamatu
käest ja hakkas ise uudistama. Nüüd hakkab viieseks
saama ja vahest harva tuleb ja palub lugeda.
Sa oled väga tubli, et uurima hakkasid, milles vöib asi
olla. Nähes Mari, siis ta on iseenesest väga asjalik
tüdruk ja iiih seda ju imiteerib 😀
Aga usun, et tänu sinu peale hakkamisele ja lasteaiale
jöuate öigesse arengutemposse väga ruttu!
Meil oli poisil ka kõnega probleeme.Lasteaias
käis logopeedi juures ja tegime kodus
harjutusi.Logopeed uuris ,kuidas sünnitus
oli.Kuna sünnitus polnud kerge ,siis see mõjus
lapsele ka.Terve lasteaia ajal käis logopeedi
juures ja lisaks kodused harjutused.Kõik olid
mures kas saab koolis hakkama.Me
teadsime,et saab hakkama. koolis.
http://nextlifeweb.blogspot.com.ee/2016/02/
kunagi-pole-ei-palju-ega-vahe.html?m=1
Ma küll sind ei tunne aga omamoodi
tunnen uhkust su ühe, et sa kõik need
käigud ilusti ette võtssid! 🙂
Eelmise postituse all mind veidikene
lausa häirisid need “Kõik on korras”,
“ta ei peagi veel rääkima” jne
kommentaarid. Selline kiidulaul – no
blogijale ehk meeldiv aga kui
edasiviivad nad antud olukorras on?
Samuti mainisin mina juba eelmises
postituses, et Mari on liiga palju
telefonis ja telekas kinni
(põhjendasin ka oma arvamust, et ta
ei peagi “seal maailmas” teiega
suhtlema jne). Siis ütlesid, et panid
ta telefoniga mängima video ajaks
jne. Aga too video kestis vähemalt
pool-tund aega :O ning nüüd nüüd ongi
see aeg käes kui telekas on paha…
Samuti oli see sinu vastukommentaar
(“No siis ta lihtsalt istub ja nutab
ja ei kuula nagunii midagi. Ma arvan,
et tal on koolini aega maa ja ilm,
sama hea on sinult küsida, et mis sa
80-aastaselt ei oska ikka veel “käsi”
kirjutada? :O”) väga ebasobiv 🙁
mõtle ise kõik ju ütlesid sulle, et
“kahene ei pea rääkima”, “küll ta
õpib”, “aega on” aga said
spetsialistede abil aru, et ega ikka
ei ole küll nii, et ise õpib ja aega
on. Samamoodi on selle suhtumisega,
et koolini on aega! 😉 probleemiga
tulebki tegeleda võimalusel kohe 🙂
nagu sa ka mainisid laps ongi nagu
“suur nuustik” ning mõtlegi, mis
teadmisi ja käitumismustreid Mari
ammutab sul nüüd ja praegu!
Mitte ainult eelmise postituse all, vaid ka praegu on ju see kommentaarium täis “varsti hakkab Mari nii palju rääkima, et te ei
jaksa ära kuulata”, “ta ei peagi veel rääkima, et potil käima”, “kui Kardi ka ei hakanud varem, siis Mari ka ei hakka ju” jne.
No ma ei tea, minu arust on ka väga tubli, et te ei jäänud seda aega ootama kui see KUNAGI ÄKKI juhtub, vaid hakkasite
tegutsema. Tõesti pole vaja 3.a pärast saada enne kooli mingi diagnoos külge.
Üks asi on, et laps ei räägi, teine asi on kui ta ei ütle ainumatki sõna, isegi häälikut järgi. Ma arvan, et see on see koht, kus iga
lapsevanema peas peaks häirekell põlema lööma.
Igatahes jõudu ja jaksu ja kiiret arengut!
Ma arvan, et see on väga sobimatu kommentaar. Kõlab nagu tänitamine: ma ju ütlesin sulle, aga sina…
Aga samamoodi on sellisel juhul ka
kiitvad kommentaarid (“küll ta
hakkab”, “tal pole midgai viga”, “aga
minu vend…”) seda? Sest nad ju ka
kirjutasid, et kõik on korras aga
veidikene ei ole? 😉
Kust sa seda nüüd välja lugesid? Ma pole kordagi ütelnud, et “ma ju ütlesin sulle”.
Minu kommentaar oli just suunatud neile kiidulaulu tegijatele, et ei tasu igal pool mõtlematult lahmida “ahh, kõik on niikuinii
korras”, alati ei pruugi olla. Ja õigel ajal jaole saades võib kõik laheneda 🙂
Minule on kogemus näidanud, et nii norm laps kui ka
erivajadusega laps hakkavad lasteaias kiirel tempol
arenema (rühm peab muidugi lapse jaoks olema sobiv ja
turvaline). Olen ise õpetaja ja võin näiteks tuua lapse,
kes tuli lasteaeda ja ainus sõna oli “ei” (oli 4 sel ajal).
Kolme kuu pärast rääkis juba väga usinalt. Tegu oli erivaj
lapsega.
Usun, et Mari areng, iseseisvus ja kõne hakkavad
kenasti arenema, kui lasteaias käimine harjumuseks
muutub ja enam mingit hirmu lapses ei tekita 🙂
Jõudu ja jaksu teile Mallu 🙂
Ei saa asjale pihta milleks teleka kanalitest lahti öelda. Ise ei
taha midagi vaadata kuskilt või. :D. Usun et Mari areneks siis
ka kui sul teleka kanalid alles oleks.
Sest ma ise raiskan ka aega mingeid lahinguid ladude pärast vahtides 😀
Mul ei ole juba aastaid telekat olnud ja hetkel ei kujuta ka ette, mille arvelt sellele aja peaksin võtma. Ei igatse taga.
Mõnikord mõne filmi vaatamiseks pole kanaleid vaja. 🙂
Telekas viib lapse virtuaalmaailma.Paljudele lastele see meeldib ja nad ei tahagi päriselus suhelda.Ja see ei ole sugugi hea.
Mari suguse kaheaastasega peab ikka mänguliselt suhtlema. Mõni siin soovitab, et sunni teda istuma 45 min ja kuulama
muinasjuttu 🙂 Kas teil endal lapsi ei ole või pole meeles, milline on üks 2-aastane? See nõuabki kannatust ja tööd, muidu oleks ju
lihtne- paned lapse istuma ja õpetad tähestiku pähe. Ja ei saa ju võrrelda koolilast 2-aastasega, et koolis peab õpetaja sõna
kuulama. Kui sundima hakata ja stressama, siis ei pruugi sellel oodatud tulemused olla.
Ettelugemist ja selle kuulamist saab
harjutada etappide kaupa. Alusta n-ö
titade raamatutest, kus ühe lehe peal
ongi ainult üks sõna ja/või üks täht
ja jätka sellistega, kus 1 lk = 1
lause. Pisikesed lapsed on raamatute
puhul huvitatud eelkõige ise uue lehe
keeramisest – mis on ka ju hea
peenmotoorika arenguks – ja piltide
vaatamisest, mitte niivõrd
kuulamisest. Kui ta õpib ühte lk juba
veidi kauem vaatama, siis saad valida
ka selliseid raamatuid, kus lk peal
pikemalt teksti.
Pead olema ise paindlik ja
tähelepanelik lapse suutlikkuse osas,
et teil ettelugemine ei hakkaks
seostuma igakordse konfliktiga ja
sellest ei kasvaks välja
vastumeelsust. Teisest küljest –
pikka meelt, lugemaks n korda järjest
ühte ja sama lemmikjuttu. 😉
Tähtede õppimine käib samuti
ükshaaval. Õpi ka ise märkama kohti,
kust laps tuttavaid või uusi tähti
leida võib (nt parkla märgil P,
apteegi sildil suur punane A jne).
Kui juba sõnu kokku veerib, siis
leiab kasvõi tänaval kõndides
mustmiljon silti, mille abil ühe sõna
haaval veerimist-lugemist õppida.
Lastele on väga iseloomulik, et kui
nad on omandanud või omandamas mingit
uut oskust, siis nad tahavad seda
meeleldi praktiseerida. Õpeta laps
võimalusi märkama. 🙂
Edu teile!
Tean tüdrukut 15a ka ei räägi.midagi ta oskab
küll aga on tumm nagu kala.Kui kûsid ta käest
midagi ss ta lihtsalt ei vasta.Kui ta 3a oli sain
temaga tuttavaks.ainult pudi keel oli.nii nagu
suhtleb 1a laps.kooli läks aasta hiljem.ja nüüd
suhtleb koolis kirjalikult.ta ei räägi arvan et ta
ka väga väga palju arengust maas.aga ta ema ei
tee sellest väljagi arvab et see õige.ja see n.ö
tumm neiu kardab vist inimesi ka otsa ta ei
vaata.juuksed silmadel ees.see on lihtsalt
kohutav
Silmaarstile peab 3aastaselt minema.Meil vaadati
aparaadiga ja käisime 2-3x kuna laps ei julgend sinna
aparaati vaadata.Mis test see oli ja kas saad lingi
panna?
http://logopeed.ee/et/2-5akoneareng
Seal lehel ka mingi test olemas. Üldse huvitav lehekülg.
Ja eakohased mänguasjad nt nukunõud, beebinukuriided (saab kaisukaid v nukke riietada), legod,
kahetükiga pusled (nt ku peab leidma loomaema ja loomalapse), klotsid jms säärane, lisaks kõik see
huvi tekitamine näputöö vastu (laste käärid on olemas nt), kleepimine, joonistamine (teil käpas
muidugi). Vaba mäng on kaa väga oluline muidugi, aga vahel mõne eakohase mängu mängimiseks on
vaja vahendeid ja kui neid pole, siis pole ka v-o mängu (kui päris asju nt ei lubata võtta , nt päris nõusid
laua katmiseks). ja üks asi veel, et kui mänguasjad on kõik suures kastis segamini ja valitseb kaos, siis
ega laps suurt viitsigi v-o mängida, kui ikka tahaks karule süüa pakkuda ja näha on ühte taldrikut ja
ülejäänud asjad kuskile kadunud, siis enne kui ta need leiab (sama nt puslega või klotsidega) on huvi
juba kadund või mõte mujal, et mänguasjades peaks valitsema kord. Rohkem ei targuta, sain hinge
pealt kõik ära, mis mõtlesin ja tahtsin kirjutada.
Tahtsin veel lisada, et las ta sööb ise (varasemalt on jäänud meelde, et ega ta ise söö), ta peab olema
juba nagu suur tüdruk, oma toimetustega, ise peseb hambaid, ise sööb, ise paneb riidesse (vähemalt
proovib ja pusib ise). Kui tema eest kõik ära teha, siis ta ongi nii, et lihtsalt eksisteerib ja harjunud, et
küll õigel ajal aetakse riided selga, küll pannakse lusikas suhu. Igapäevased toimetused peaks ta
väiksemagi huvi korral kaasa tegema. Kunagi jäi meelde, et lihtsam teil teda sööta, kui lasta tal
pläkerdada, v-o oli see tema jaoks märk, et ta tahtis süüa ise, see blokiti ära ja nüüd on justkui temal
blokk ees. No ei tea muidugi kindlalt mina, mulje on jäänud selline, et näitab üles huvi värvida, aga
tõstsin hoopis lapse vanni, et ta ei segaks, jälle signaal lapsele. Täiesti tavapärased asjad muidugi, aga
vähegi tundlikumale lapsele võivad mõjuda, ja kui neid asju kokku palju ja sagedasti, siis ongi mingi
jama majas lõpuks (alati ei pruugi) ja kui nüüd keegi ütleb, et mis seda targutada või tänitada, siis mina
arvan, et lisaks sellele lahendusele, mis spetsialistid pakuvad, on järgneva tegutsmise võti ka põhjuste
otsimine, sest siis saavad ka lahendused probleemile olla kõige pädevamad (ja põhjus võib olla kas
igapäevased asjad v meditsiiniline diagnoos, või lapse omapära) kui põhjuseid ei tea, siis jääb ka
lahendus üldiseks ja poolikuks. Ja ei, ma ei targuta, elan vaid tulihingeliselt kaasa, ja pakun oma
objektiivset arvamust lihtsalt.
See “parem söödan kui lasen plökerdada” teema oli
minuarust Marimellil.. Pead ei anna, aga auht kindlalt
arvan 😀
Minu mäletamist mööda on pidevalt läbi käinud ka see, et ta ei söö ise ja küll ta on väike ja kuidas ta peab siis ise tegema ja
olema ja aega küll jne, kui ikka 2-aastast teha muudkui väiksemaks, kui ta tegelt on, siis see pärsib ka lapse normaalset
arengut.
Tjah, eks enamasti me söödame tõesti ise, aga viimasel ajal oleme talle ikka pakkunud võimalust ise süüa. Pläkerdamine eriti korda ei lähe, sest meil on ju koer,kes kõik mahakukkunud kraami hea meelega ära sööb 😀
Lugesin just pere ja kodu viimasest numbrist täpselt
sama teemat, millest just kirjutasid ja millegipärast
mõtlesin Mari peale ja siis tulin siia ja lugesin su
postitust.
Ms ei tea,kas teil on aga soovitan raamatuid nagu 100
sõna, 100 looma ja sarja “Tee mulle pai” raamatuid.
Minu laps on nendest väga palju sõnu üle võtnud ja
alguses, kui ta öelda ei osanud, siis näitas näpuga ja
mina aina korrutasin seda sõna või siis näitasin ise
näpuga. Aga kui lapsel üldse huvi puudub, siis jah seda
soovitust kasutada ei saa.
Ja ma koguaeg hästi palju ka igapäeva tegevustes
korrutasin ja nimetasin sõnu, nt riidesse panekul
püksid,pluus jne, kui ta vannitoas potil istus, nimetasin
kõik asjad talle ära ja näitasin näpuga. Ruttu hakkas ta
ise näpuga näitama ja siis pidin ütlema. Tihti näitas
tükk aega ühe asja peale ja nii ma seal korrutasin seda
sõna kuni ta järgimise asja peale osutas. Ise mõtlesin,
et ju ta kuulab ja kinnistab omale seda sõna niimoodi
🙂
Väga tore, et asjad edenevad! Tublid olete! Ma siiski imestan, et on perekondi, kus on väikesed lapsed ja telekas käib päevad
läbi. Tundub uskumatu, et seda normaalseks peetakse… Lastel tekib teleka-mõjuine apaatia kohtutavalt kiiresti ja üsna raskete
tagajärgedega.
Mul on üks tuttav logopeed, elab kauges-kauges külas. Paar aastat tagasi tuli kohalikku lasteaeda u 3-4 -aastane laps, kes ei
rääkinud sõnagi eesti keelt, vaid suhtles napis inglise keeles. Ta sai küll eestikeelsetest käsklustest üldjuhul aru, aga vastas
inglise keeles. Mõlemad vanemad on eestlased, kes räägivad omavahel eesti keeles ja inglise keelt ei oska. Mis siis välja tuli`?
Selgus, et kodus käis non-stop taustaks telekas, kus oli statsionaarselt peal mingi ingliskeelne multikakana, mida laps päevad
otsa vaatas. Vanemad ei tulnud selle peale, et keerata telekas kinni ja lapsega näiteks ise suhelda.
See on muidugi ekstreemne näide ja ei käi teie kohta, aga mulle näib, et teleka mõju võib olla suurem, kui tahaksite/julgeksite
tunnistada. Ja see on juba puhalt oma laiskus ja mugavus olnud.
Aga edasi saab kõik paremaks minna ja eks me kõik õpime, kuni elame.
Mari on imearmas.
Samas see teleka teema võib ka nii olla, et vanem vaatab, et näed laps mängib ja askeldab, mis ma ikka
teen, et ma vaatan siis filmi, mõne aja pärast pakub lapsele, et vaataks raamatut või paneks puslet, laps
ikka tahab askeldada ise, vanem jälle nokitseb arvutis ja telekas taustaks, sest tundub nagu see last ei
segaks. selline doominoefekt, aga mingil hetkel on see lapsele siiski v-o mingit alateadlikku mõju
avaldanud, aga kuna silmnähtavat häiringut pole, siis lapsevanem ei näe probleemi, et telekas mängib.
Minu jaoks ka arusaamatu, kuidas seda saab mõelda, aga inimeste mõttemaailm, elukogemus, enda
taust, on niivõrd erinevad, kõik see mõjutab ka lapse kasvatamist ja tema käitumise analüüsimise
võimet. Teisalt on ka laps järelikult nt vastuvõtlikum, kui mõni teine, samas olukorras olles. Eks see on
nii, et ühest põhjust ju pole, on kõik asjad kokku. Lapse enda organism ja selle eripärad, elukeskkondlik
virr-varr, lapsevanema vähene lihtsõnade kasutamine ja teadmatus lapse arenguetappidest jms ja
kokku tulebki laps, kes vajab aitamist. Ja nüüd saavad asjad minna aina paremaks. Soovitus, et
kindlasti ka lasteaias sellest probleemist rääkida, et ka nemad võimalusel kasutaks sama tehnikat, mis
teile määratakse (silpides rääkimine jne). Edu
Tore, et õigel ajal jaole said ja tubli ema sul, kes hoolimata teie omavahelistest suhetest ikka utsitas
selle probleemiga tegelema. Jõudu ja järjepidavust raviplaani täitmisel. Eks need, kes rääkisid sellest,
et küll tuleb ja küll hakkab, tahtsid ju ka ainult lohutada ja trööstida sind sinu mures, ma reaalselt
arvan, et enamus neist pööras sellele probleemile tähelepanu oluliselt varem enda lapse puhul ja ei
oodatud nii savilt midagi viienda v seitsmenda eluaastani, samas sina justkui oleks võinud nende
lohutamise seisukohast Mariga seda müstilist kõne ja arengu avanemist ootama jäädagi. Eks me kõik
lapsevanematena areneme ja kasvame koos lapsega ja saame õppetunde ja katsumusi ja mägesid,
mida ületada. Ole oma lapsele abiks nüüd ja toeta teda tema arengus, et saaksid endale öelda, et tõesti
tegid ja andsid maksimumi tema aitamiseks. Ja arvestades tänapäeva maailma ja muutunud
elukeskkonda ja inimeste prioriteete, siis sa pole ainuke ja Mari pole ainuke, kes natuke rohkem tuge
vajab. Kõik saab korda.
Minu laps ka ei rääkinud nii nagu
teised tema ealised. Lasteaeda sai
hiljem, ei alustanud oma rühmaga.
Sealt aga hakkas õpetaja rääkima et
abi otsiksime kuna muidu hiljem meil
raskem. Käisime perearstil ja
neuroloogil ning kõrvu ka
kontrolliti. Nii aga igati normaalne
laps. Perearst soovitas minna ühte
reablitatsiooni keskusesse. Nüüd
käimegi seal ja mõju on märgatav.
Veel paar aastat käia ja siis
vaatavad kas pikenda vaja või mitte.
Alguses ma ka mõtlesin, et mina olen
süüdi kuid hiljem leppisin sellega.
Ei ole me esimesed ega ka viimased
kes sellise murega on, peaasi et saab
õiget abi vastavalt vajadusele.
Mis mure täpsemalt oli ?
mina olen videodest just pannud tähele, et mari mängib imelikult. paneb asju üksteise otsa või niisama sihitult tassib asju. et oleks
osanud kahtlustada küll, et mingi arengus mahajäämus on kindlasti olemas. selles vanuses laps peaks mingeid igapäevaseid
olukordi mängima mänguasjadega, nt paneb loomad midagi sööma või paneb mänguasju magama vms. arvan, et kui arengus edasi
läheb ja õpib suhtlema, tuleb kõne ka. sellega tegelemine kindlasti aitab palju.
No mina ei teadnud, et see imelik mängimine oleks.
Mängib ta mingeid rollimänge? Nukkudaga? Paneb riidesse ja toidab? Mängib mingeidki siutatsioone järgi?
Kas ta lasteaias mängib ka koos teiste lastga või ainult omaette?
sellises vanuses lapsed ei mängigi üldjuhul teiste lastega. niisama võivad koos joosta heal juhul.
Kahesed – kolmesed lasteaias jälgivad vägagi, mida ja millega teised lapsed mängivad. Üks tavaline kahene ei jaga
hea meelga asja, millega parasjagu mängib, või vastupidi tahab just seda asja saada, mis teise lapse käes, tahab
sama tegevust matkida. Muidugi, aegajalt mängitakse ka omaette, aga mitte ainult, nagu üheaastased enamasti.
Autismi spektrihäirega lapsel on tihti ükskõik, kui teine laps tal mänguasja käest ära võtab.
tunnevad huvi, jah, teiste mängu vastu ja tahavad samu asju mängimiseks. mäletan väga hästi, milline kaklus
kaheaastaste vahel õues kogu aeg käis, kui lihtsalt asju käest ära tõmmati.
Mina soovitaks lapsega mitte rääkida lihtlausetes, vaid konkreetselt näidatagi näpuga ja sõna sõnahaaval õpetada, eriti kuna
ta Sul tõepoolest mitte ühtegi sõna ei ütle. Ma saan aru, et see tundub väga kummaline ja tobe, nagu ma olen varasematest
postitustest aru saanud, aga laps peab saama aru enne, et mis on 1, kui õpib, et 1+1=2. Näiteks kui hakkate õue minema, siis
osutadki saapa peale ja ütled “saabas” ja see järel näitad jalale ja ütled “jalg” jne. Last võib segadusse ajada juba ka lause “see
on saabas” ja esialgul ei ole oluline õpetada lapsele lauseid ütlema, vaid siiski kõigepealt sõnad ja seejärel laused. Iga asja tuleb
hakata lapsele õpetama täiesti algusest, isegi kui see tundub sulle endale väga lihtne ja loogiline, siis lapse jaoks see seda pole,
sest temal ei ole veel mingeid kogemusi ega eelnevaid teadmisi. Kui laps oskab juba öelda “saabas” siis alles on mõtekas hakata
lapsele rääkima, et “paneme saapa jalga”. Jah, loomulikul kui õpetada ka lapsele pidevalt 1+1=2, siis küll ta selle lõpuks ära
õpib, kuid paraku ei saa ta sellisel juhul loogikast aru ega oska hiljem seostada, et näiteks 1+1+1=3. Mõtle kasvõi ise sellepeale,
et kui hakkad uut, endale täiesti võõrast, keelt õppima, siis on väga raske millegist aru saada, kui õpetaja kasvõi räägibki sulle
iga päev lihtlausetes. Veel raskem on aru saada, et milline nendest sõnadest siis konkreekselt seda saabast tähendas. Samas
kui ta konkreetselt ütleb sulle, et saabas on selles keeles nii, siis saad sa sellest kohe aru ja palju lihtsam on seda ka järgi öelda.
Igatahes soovin teile edu ja usun, et kui võtad soovitusi kuulda, siis varsti juba Marike räägib ka.
http://menu.err.ee/v/uudised/elu/b3a7a731-e74a-4cf3-8cf8-5500e15dd620/logopeedilised-muinasjutud-opetavad-lapsi-
raakima
Mari ei vaadanud neid pooleks sekundikski, ei huvitu.
Mitte Mari ei pea neid vaatama, vaid sina! Mari ikka räägib sinu järgi, mitte arvuti järgi! 😉
Tore, et asjaga tegelema hakkasid! Jõudu sulle!
Aga loe talle ise sedasi muinasjutte, et teed neid harjutusi ees ja tema Sinu järgi 🙂
Video järgi ta ei saagi sellest sama suurt rõõmu ju tunda, kui seda hoopis nt. oma emaga koos tehes 🙂
Jaksu!
Ta reaalselt lihtsalt kõnnib minema, ma olen ju proovinud.
Jah, ilmselt siis on lihtsalt liiga vara veel Mari jaoks. Kui ta argenguhäire muuhulgas ju selles seisneb, et ta ei
imiteeri, siis teda ilmselt veel ei huvita ka selliste häälitsuste järele tegemine.
Kuidas Maril muidu potil käimisega on? See ju ilmselt ka suures osas imiteerimise tulemusena tekib. Tahab ta teie
eeskujul tualetti minna?
Ma loodan, et leiad endale ka kompetentse neuroloogi, kes oskab Mari arengut suunata. Kindlasti on praegu õige
aeg sellega tegelemiseks, ära süüdista ennast ja ära lase pead norgu, ilmselt on tegemist pikema “rännakuga”!
Ei, potil käis ta kunagi, enne kui käia oskas. Või noh, mis “käis potil” aga püsis seal, kui teda sinna pandi. Nüüd jalutab minema või hakkab nutma. Vetsu tuleb minuga mõnikord kaasa küll, aga ega ta potile ei taha, ta tahab vetsupaberit kiskuda ja asju potti loopida.
Aga käse tal jääda. Laps peab harjuma tegeme ka vahepeal seda mida ei taha. Mis saab koolis? Ütled õpetajale, et
ta ei taha 45 min istuda ja kuulata :O?
No siis ta lihtsalt istub ja nutab ja ei kuula nagunii midagi. Ma arvan, et tal on koolini aega maa ja ilm, sama hea on sinult küsida, et mis sa 80-aastaselt ei oska ikka veel “käsi” kirjutada? :O
Kas teil ei kehti see, et on teatud asjad, mis lihtsalt tuleb ära teha? Nt lihtsalt tuleb hambaid pesta. Või riidesse
panna, et kusagile minna. Teil on see distsipliinipool ikka väga nõrk, ometi on distsipliin (mitte sõjaväekord!)
lapsele abiks, mitte segajaks. Eks uuringud näitavad, milles tegelikult asi, ja asi võib olla midagi sünnipärast, milles
teil kui perel tõesti mingit rolli pole, aga kriitiliselt võiks üle vaadata selle osa, milles te ise saaksite paremad olla ja
lapse arengule kaasa aidata. Nt autistid ja aspergerid vajavad väga kindlat korda (lihtsalt näide, pole seost
Mariga!).
Ma tean küll mitmeid juhtumeid, kus
lapse käskimine viib oodatust
vastupidise tulemuseni. Eks
mingisugune distsipliin peaks
loomulikult olema, aga see, et 2
aastasel sõjaväekord peab olema, no
ma ei tea… Ma arvan, et ka
distsipliini tuleb lapsesse süstida
järk-järgult ja mänguliselt, vähemalt
nii palju kui võimalik (kõike
loomulikult ei suuda lapsekasvatuses
mänguliselt ja toredalt teha).
Mu laps ei olnud näiteks alguses nõus
hambapesuga ja selle asemel, et tal
jõuga lõugu lahti hoida ja hambad ära
pesta, sest kuidas siis ilma pesuta
olla saab, pesingi neid alguses
poolnaljaga ja väga-väga
ebakvaliteetselt, mõnikord ei saanud
kordagi ühtegi hammast isegi
puudutatud mitte… ja no siis, nüüd
mädanevad ära otsast kindlasti mõne
arvates 🙂 Nüüd on vähe üle poole
aasta esimestest hammastest möödas ja
laps laseb ilusti pesta. Mõnel, kes
armastab käskida, 2 aastane ikka
röögib hambapesu juures. Potitamisega
sama, sunnitakse ja lõpuks ei käi ka
veel 3 aastane või vanemgi laps
potil. Eks muidugi iga ema ise valib,
kumb variant siis tore lapsele ja
tema arengule on. Ma ei ole muidugi
mingi kanaema, kes ka 5 aastast last
potile ei sunni, kui tema ei taha, ja
see on ju tore, kui lapsele osatakse
ÕIGESTI varakult potitreeningut teha
ja laps sellega ära harjub ja ruttu
ilma suurema kärata mähkmevabaks
saab, aga kui laps ikka röögib, et
tema ei taha, tuleb mõelda midagi
muud välja peale sundimise, mu arust
🙂 Lisaks ei mõjuta lapse potil
käimise hakkamise vanus tema arengut
ja ka tuttavate kogemustest olen
tähele pannud, et see, kes alustab
1,5..2 aastaselt potitrenni, saab
paari nädalaga hakkama ja ilma
suurema kisata, aga see, kes juba 9
kuust õpetab või sunnib, selle laps
kas hakkab väga hilja potil käima või
ka siis 1,5…2 aastaselt. Miks seda
last (ja ka ennast) siis aasta
traumeerima peab?
Mulle meenub ka mingi
lapsekasvatusteemaline artikkel, ei
mäleta enam kust seda lugesin, aga
seal oli igastahes juttu, et last ei
tohi sundida mängima/kuulama seda,
mida ema tahab või arenguliseks
õigeks peab. Kui laps mängib mingeid
nö totakaid mänge, siis tuleks tema
mänguga kaasa minna, mitte käskida
tal raamatust pilte näidata või veel
vähem teda pool tundi muinasjuttu
kuulata. Tuleb leida teised teed
lapse arendamiseks.
Tuli pikk ja igav jutt, aga igastahes
edu ja kuna tegemist ei ole mingi
raske arenguhäirega, siis natuke
erialaspetside juhiseid järgida ja ka
need mõned praegused probleemid on
kindlasti varsti unustatud 🙂
Me ka praegu teeme potiga seda, et kui ta on nõus seal peal kasvõi 5 sekundit niisama istuma, siis plaksutame ja hüüame “jeeeee” ja siis see meeldib talle nii väga, et ei tormagi kohe kuskile minema 😀 pissi veel ei tule, aga vähemalt on natsa nõus seal istuma, mis seal ikka 🙂
Tead, piinlikkust ei peaks sa küll tundma. Esimest
korda ema olles ja last kasvatades kasvad ja õpid sina
ju ka koos lapsega. Tore, et tegutsema asusid ja palju
edu teile sellega! 🙂
Jah, järgmisega olen targem 😀
Minu pliksil ka esimesed hambad alles aastaselt tulid
ja 2 aasta arsti käigul saime kirja kõne hilistumise. Ei
rääkinud nii nagu oleks pidanud kahesõnaliste
lausetega. Logopeed vangutas pead ja soovitas mõne
kuu prst tagasi tulla. No tagasi me ei jõudnud kuna
hakkas kohe peale seda korralikult täislausetega
rääkima. Vedas meil 🙂 Nüüd 2.7 räägib kõik maailma
jutud ära. Ju tal ei olnud ennem midagi tarka öelda ja
nüüd teeb siis kõik järgi :p
Näiteks mina andsin oma lapsele liiga kergekäeliselt
telefone..multikad..arvuti. Ta alles sai kolm. Ükshetk hakkasin ka
muretsema köne pärast. No oskas sönu küll..aga vähe. Ja vötsin
talt köik..ja laps areneb. Ja nüüd mötlen.. No olin loll ema..
Lapsel tore mängida..aga tegelikult… Ja see söltuvus ikka
süveneb mega ruttu. Nüüd oleme nii kaugel..et multasid vahel
näeb. Mönilord tahan poes telefoni kötte anda..et olgu veidigi
rahulikult..ostan ruttu piima ja värki.. Ja ta ei taha seda enam..
Nutiajastu my ass.. Sorri 😛
Jah, sama siin! Enam seda viga ei tee!
Nüüd ostsin koju pulgaliimi, printisin pilte..nii me siis lõigume ja kleebime. Sealt saab ka sõnu kenasti.
Kui palju Mari päevas kasutas telefoni või vaatas multikaid ?
Jah, panen ka ipad’i kinni. Ei näita enam multikaid
söömise ajal. Poeg on 13 kuune ja suurt miskit ei ütle,
kui v.a. emme ja mämm mämm.
Tublid olete, et asjaga tegelete!
Mäletan, kuidas mulle ka räägiti
koguaeg, et ma pabistan üle ja küll
see laps teeb asju omal ajal. Kõndima
hakkas ka väga hilja (1a8k vanuselt).
Kõik ikka korrutasid, et küll tuleb.
Ma ise ka lõpuks uskusin seda. Siis
sattusime juhuse tõttu üle pediaatri
juurde, kes tundis suurt muret ja
sealt see lumepall veerema hakkas.
Poolteist aastat neurolooge,
psühhiaatreid, psühholooge, logopeede
ja laps sai lõpuks diagnoosi.
Vahetasime lasteaeda, panime
tavarühmast tasandusrühma ja alles
nüüd, peaaegu neljaselt on kõne
hakanud tulema.
Süüdistasin ja süüdistan siiamaani
ennast, vaikselt hakkab see eriti
raske aeg mööda saama. Peas on ikka
need “Aga kui ma oleks…” mõtted.
Laps saab nüüd 5x nädalas
logopeedilist abi ja see tõesti
aitab. Kõrval on võrdluseks peaaegu
kahene, kes on “normaalne” nö. Tema
kõne tuleb kuidagi iseenesest.
Mina olen pigem seda meelt, et enne
muretseda natuke rohkem, kui oodata
igasuguseid klikke ja “küll tuleb,
kui laps valmis on”. Ma olen ääretult
tänulik Rajaleidja sihtasutusele, kes
meid väga palju aitas ja tänu kellele
meie laps kiirelt vajaliku
lasteaiakoha sai. Nad on seal
ääretult hoolivad ja abivalmid.
Palju jaksu! 🙂
Oskad ehk öelda, et kuhu teid saaadeti ja mis kõige paremini aitas?
eilset Ringvaadet vaatasid?! Kertriin Paabo vist
oli, kes rääkis logopeedilistest harjutustest ning
kuidas ta lastele lugusid räägib. youtubis ka
videod, leiad kindlasti. Väga lahedad!
Mul on sama mure.
Mina hakkasin lapse arengut jälgima 2 aastaselt. vaatasin, et ei taha rääkida. Kuigi areng oli korras.
Õnneks lasteaias oli nii tore logopeed ja hakkas temaga mängu teraapiat tegema. Ja suunas mind.
Siis tuli välja, et lapsel on keele ja huule kida kinni ning ka adenoidid segavad.
Kõik see pidurdas kõnet.
2015 said kõik asjad lõigatud. Kõik arengutestid ja neuroloogid ja pärilikkuse geeni testid tehtud.
tänaseks on laps 5 aastane ja ekspressiivsest kõnehäirest on saanud vaid hääliku häire.
Selle taga on suur töö lasteaia logopeedi, kodu ja siis ka eralogopeedi abi.
Väga hea on loov teraapia ja peenmotoorika areng.
Sa oled Mallukas tubli, et sa ka kohe tegutsed, see on praeguses vanuses lapsele just hea, sest ta kohaneb.
Mina mulle veel soovitati ja mida võid proovida on näo masaaz, lapse häälikud ja sõnad ei pruugi välja tulla kuna lihased on
pinges, ja mida ma teise lapsega vaatasin, olid kidad, kas kõik ikka lahti 🙂
Jõudu ja kindlat meelt.:)
Kuidas sa neid kidasid kontrollid?
Kidade kontrollimine lihtne, kas lapse keel liigub? kui laps keele suust välja ajab siis on kida, vaata kas keel liigub.ta peab
suutma teha kiisu limpsimist ja üritama puudutada keelega nina, kätte muidugi ei pea saama.
aga kui ta kinni siis sa näed ja huule oma on sama moodi, kui ta laseb sul vaadata, võta hambahari ja natukene uuri 🙂
ma ei usu, et maril rääkimiseks mingi füüsiline takistus on. kui tuleb motivatsioon rääkida ja suhelda, hakkab ilmselt kiiresti.
Nii kena soeng!
Aga mis arengust maha jäämine..et mida ta oskama peaks?
Ausalt ma ei oska nii öelda, ma ei tea täpselt, mida ta seal jälgis või mitte 🙁
Meil tüdruk ei tahtnud ka rääkima hakata. Oli siis
ka mõned kuud üle 2 aasta. Lisaks nägin, et tal oli
ka käte ja jalgadega probleem. Minu
muretsemise peale perearst kuskile ei saatnud
ning väitis, et küll see kõik mööda läheb. Lõpuks
sain ise saatekirjata Pärnu haiglasse ortopeedi
ning neuroloogi juurde. Siis sai ka lõpuks
diagnoosi. Jalgadega olidki probleemid, lisaks
olid lihased ka nõrgad ning kõnet ei tulnud selle
pärast, et tal puudus kätes ja jalgades
peenmotoorika. Käisime mitu kuud massaažis,
siis saadeti ka füsioteraapiasse ning
tegevusteraapiasse. Nüüd jutustab pikad laused
maha. Aga kuna mõned tähed on puudu siis
saadeti ka logopeedi juurde. Hetkel on tüdruk
nõks üle 3 aasta vana.
Minul poiss ka ei rääkinud eriti kui läks kahe
poolselt lasteaeda. Olime ennem käinud
logopeedi juures ja seal öeldi, et pole hullu. Ise
ikka muretsesin kuigi kogenud inimene ütle et
pole midagi hullu. Küll hakkab ilusti rääkim.
Meie lasteaias on tavarühmad ja on ka
logopeedi rühm, kus käivad lapsed kellel on
raskusi rääkimise ja käitumisega.
Esimese aasta oli poiss tava rühmas aga kuna
kasvatajad ei saanud temast eriti aru saadeti
ka meid testi tegema ja tuli välja et laps ei
oska kõike mida tema vanused oskavad. Ja
arvati, et on parem kui ta läheks logopeedi
rùhma kuigi teine logopeed ütles ikka et pole
hullu.
Nüùd olemegi logopeedi rühmas kus lapsele
endale ka meeldib rohkem. Ja laps on tänu
sellele rühmale palju paremini arenenud.
Eraldi logopeedi juure ei käi, logopeed ongi
selle rühma õpetaja.
Kas ma saan õigesti aru, et küsimus pole ainult
kõne puudumises, vaid üldises mahajäämises?
Sel juhul oleks hea lisaks logopeedile kaasata
veel spetsialiste – nt neuroloog vmt. Aga küllap
logopeed ka neid soovitab, kui õige aeg käes
on.
Laps peaks loomult uudishimulik olema, see on
väga tähtis õppimise protsessi juures (ka
koolis). Lasteaed on kindlasti kasuks 🙂
Ära ennast küll süüdista. Ka kõige
hoolimatumate vanemate lapsed matkivad
neid. See pole küll kuigi hea plaan, aga nii need
pätid sünnivadki ju. Seega sina pole süüdi, Mari
on lihtsalt teistsugune.
Mari on korra neuroloogi juures käinud – tema suunaski logopeedile. Aga aitäh 🙂
Mina soovitaksin sulle sellist lasteraamatut nagu “Kips, kõps külla”. Minu piigale see väga meeldib ja seal on täpselt logopeedilised
silbid. Isegi kui mulle tundub, et ta ei kuula siis tegelikult ta ikka kuuleb ja vahel ka kordab. Mul sama vana piiga nagu sul ja kõne
pole ka just parim…
Telekad ja raadiod ja tahvlid kinni, tahtsin sullegi soovitada. Laps peab enda häälitsusi kuulma ja müra taustal pole hea.
Siis igasugused peenmotoorika asjad. Joonistamine, rebimine, klotsitest torni ehitamine, mosaiiigid jne tulevad kasuks. Siis
raaamtud, kus on ainult 1 pilt…
Omaltpoolt oleks tore kuulda edaspidi ka seda, mis sulle räägitakse ja soovitatakse (kasutaks isegi erinevate inimeste soovitus).
Lisaks veel juurde artikulatsiooniharjutused, kõrrega puhumine jne
Uuri Ülle Kuusiku koolitusi. Ma pole kindel
kas ta neid ka vanematele teeb, kuid tegemist
tõeliselt asjaliku logopeediga. Kui ei eksi siis
tema koolituselt tuli näide kuidas ta pani
kõnelema lapse kes prognoosi kohaselt poleks
kunagi rääkima hakanud. Nimely võib suure
töö ja varase sekkumisega aju kõnekeskuse
“ûmber tõsta”. See muidugi raskemate juhtude
puhul. Ja alla kolmese lapse testimine näeb
ilmselt välja siiski teatud tunnuste järgi mida
vanemad ei oskagi tähele panna – häälduskihy
lapsel, kõneaparaadi liikumine, hääldusõigus,
kõne mõistmine jns. Lapsevanem võibki
arvata, et väike laps ja küll kõne selgeks
muutub vanemaks aaades. Ja mõnel
muutubki, samas ei tasu kunagi seda riski
võtta. Ning minu meelest lasteaias peaks
logopeed KÕIK lapsed üle kontrollima. Meil
oli mitu last kes just 2-2,5 vanuses tulid välja
alaalia diagnoosiga. Mida varem leitajse seda
varem saab alustada arendusega.
Ma enne käin seal kokkvõttes ära ja vaatan, kuhu meid saadetakse, aga jätan nime meelde!
Kuule Mallu!
Igaühel on õigus oma last kasvatada nii nagu ta ise
heaks arvab. Mina küll ei arva, et Sul oleks vaja
piinlikust tunda millegi pärast. Ja pealegi öeldi Sulle ju,
et sa ei läinud üldse liiga hilja seda asja uurima. Nüüd
tead ju, mida edasi teha. Kõik saab korda ning varsti usu
mind räägib Marike sul tõesti nii palju et ei jõua ära
kuulatagi. Ja kinnnndlastiii tekitab avalikes kohtades
piinlikke hetki oma vahvate sõnavõttudega(seda teevad
KÕIK lapsed).
Niiet vahvat ootamist Sulle Mari suurte juttudeni!
Seniks pai ja Mari sonks on üli lahe 😛
Suur aitäh 🙂 Eks jah, Kardo hakkas ise rääkima millalgi peale kolmandat eluaastat, aga kui on võimalik Mari kaasa aidata, siis teeme seda kindlasti :))
ppole ju häda midagi ju see kardo
siis samamodi oli arengust maha jäänd
v nhh arenes hiljem . tore et miskit
hullemat ei old see on ju treenitav
asi 🙂
Jah, sul on õigus 🙂
Minu meelest on ka ülitore, et Sa käisid spetsialistide juures ja nende nõuannetesse nii positiivselt suhtud ja kuulda võtad. Hästi
hästi tublid oled. Selle “ära põe, iga laps areneb omas tempos” suhtumisega ongi hästi keeruline, et ühest küljest on see õige, et ei
pea enda lapsi teiste omadega võrdlema jne, aga teisalt võibki see panna vanema oma lapsele karuteenet tegema, et ah, küll jõuab
ja küll hakkab ja küll tuleb, aga tegelikult ei tule .. ja olen sellega täiesti päri, et varajase sekkumisega saab ära hoida väga väga
palju hilisemaid probleeme. Jõudu ja jaksu teie perre!
Väga tubli, et asjaga tegelesid. Ma varasema postituse
all juba kommenteerisin ka oma lapse kogemuse
põhjal ja tõesti – see vanus on vaja just tegeleda, mitte
oodata, sest hiljem juba raske. Minu laps hakkas
umbes poole aastaga lobisema tänu logopeedile ja
minu kodusele tööle.
Tead, ma usun, et kõik läheb hästi ja üsna pea Mari
vatrab nii, et keegi ei jõua ära imestada! 🙂
Ma ütlen ausalt, et kuigi mul last pole, mõtlen ma
vahepeal oma 4 aastase venna arengu peale, näiteks
et kas ta peaks oskama tähti, sest minu mehe
vennatütar saab alles 2seks aga teab juba kõiki tähti,
räägib väga arusaadavalt ja on väga arenenud. Ju
lapsed on ikka väga erinevad ja ma ei peaks
muretsema, aga siiski, tean mis tunne on kui teised
lapsed tunduvad arenenumad.
Sina Mallu oled väga tubli, et niimodi avalikult räägid,
kindlasti annab see paljudele tõuke õigeaegselt
asjadega tegeleda! 🙂
Palju edu! 🙂
Aitäh ja eks see mure lähedaste eest on alati 🙂
Kas ta ei räägi sul üldse või ikka mingeid sõnu/lauseid
ütleb? Nagu tekstist välja lugesin, siis vist seda ei ole,
et kui sina midagi ütled, siis ta proovib järgi öelda,
kasvõi valesti aga proovib?
Ma olen seda sada korda öelnud ja ma ütlen siis ühe korra veel – ta ei ütle MITTE ÜHTEGI SÕNA. Järgi öelda ei proovi küll midagi.
Ehk räägid sellest testist lähemalt? Mida ja kuidas
hinnati?
Meil tütar Teie Mariga peaaegu sama vana ning
lasteaias öeldi, et liiga noor logopeedi jaoks. Meil
muidugi jutustab palju, kuid see arengutest pakub
siiski huvi.
Logopeedi jaoks ei saa laps “liiga noor” olla. Logopeedi juures käivad inimesed “sünnist surmani”. Lastehaiglas võib logopeedi
juurde sattuda nt imik, kellel on neelamishäire või huule- ja/või suulaelõhe. Lisaks kõne ja neelamise hindamisele oskab logopeed
hinnatada ka lapse kognitiivseid võimeid, mitteverbaalset suhtlemisoskust jne. Seega jutt, et logopeedi juurde saab minna ainult
lapsega, kes kõneleb, on vale.
Lasteaias lihtsalt kipub logopeed olema ülekoormatud ja kuna ennekõike on vaja tegeleda koolieelikutega, siis pisikeste
jaoks ei jää puhtfüüsiliselt aega.
Samuti on vahe logopeedil ja logopeedil. Haiglates töötavad ka kliinilised logopeedid.
Lasteaialogopeedi ülekoormatus on juba teine teema, teine probleem.
Lihtsalt ütlus, et “liiga noor logopeedi jaoks” on sisuliselt vale – olgu siis tegemist haridussüsteemis töötava
logopeediga või kliinilise logopeediga.
Ühe minu sõbranna tütar hakkas ka lobisema alles siis
kui lasteaias käima hakkas, st arvan,et sealt kindlasti
saab snitti juurde 🙂
Tubli,et asja käsile võtsid!Häbeneda või
pabistada pole siin midagi,kõik need,kes
targutama tahaksid tulla-minge targutage
oma laste kallal.Marike jutustab varsti
niimoodi,et sa ei jõua ära kuulata.Ainult hea
ju,kui igal võimalikul moel oma lapse arengule
kaasa aitad 🙂 ja Mari näeb selle lõikusega eriti
armas välja. 🙂
Panen ja kõigile väikelaste emadele sydamele käia ära ka enne 3.
Eluaastat laste silmaarstil, sest koolieelikul on kõike juba palju
keerulisem korrigeerida ja vahest on siis juba liialt hilja. Lisaks
saab vajadusel varaste prillidega lapse silmanägemise paremaks
ja siis on ka teadmiste omandamine kergem 🙂
Optometrist
Hea idee, käin kindlasti! Aga kuidas seal testitakse väikseid lapsi, kes ei räägi ja ei pruugi olla koostöövalmis :D?
ei kujuta ette, mis silmaarstil teha lapsega, kes koostööd ei tee ja ei räägi? Arvan, et enne sügist pole mõtet minna. Võtke üks
asi korraga, pole vaja endale stressi ka tekitada. Ja tehke koostööd perearstiga, küll tema ka suunab teid õigel ajal õigesse
kohta.
3-aastaselt ikka silmaarstile alles 😉
kãisin just oma 2 a 10-kuusega yhe
probleemi pärast ja silmaarst ise ka ytles, et
tavaliselt ootab kui 3 tãis. mingeid asju saab
teha kyll varem ka, aga kui kaebusi pole, ei
pea varem minema.
ka perearstid soovitavad alles 3-aastaselt
minna silma- ja hambaarsti juurde.
Ma ikka kogu aeg vaatan, et Mari ja minu Nóra on täiega
sarnased ?
Aga kuidas seda arengut siis testiti? Panite kujusid läbi aukude? Hea meel, et logopeed lapsega edasi tegeleb, tundub
usaldusväärne. Mina usun, et varsti on kõik korras ja siis sa ei jõua Mari küsimustele ära vastata 🙂
Otseselt mitte. Tal oli seal kabinetis hästi palju erinevaid asju – pusled ja matriooška nukud ja klotsid ja pall jne. Ja siis ta lihtsalt vaatas, mis Marile huvi pakub ja mis mitte.
Loodetavasti saab kõik korda ja Mari
räägib varsti nii palju, et te ei
jaksa ära kuulata ja ma loodan, et ta
hakkab väga palju teie piinlikke
saladusi igal pool kõva häälega välja
lobisema 😛 😀 🙂
Heh, küllap saab! Ja no piinlikud saladused räägin ma ise vist siin blogis välja 😀
mulle väga meeldib, et sa nii ausalt ja julgelt sellest kirjutad. mõni inimene põeks omaette. see on pool võitu, et sa probleemi
tunnistad. edasi saab vaid paremaks minna, sest nüüd on teil abiks asjatundjad.
Ma kirjutan selle pärast, et ehk kellelgi teisel on sama asi, siis on ju parem kohe arstile minna. Ma olen ise kuulnud seda juttu, et ah, enne kolmandat eluaastat ei ole mõtet logopeedi juurde ronida ja päris ausalt, kui mu ema poleks seda asja ajanud, siis ma ka ei oleks läinud ja oodanud seda maagilist kolmandat eluaastat. Tegelikult oleksime me võinud Mariga sinna minna juba pea pool aastat tagasi. Õnneks veel ei ole hilja ja ma loodan, et ehk keegi, kelle laps samamoodi kuidagi kahtlaselt iseseisev on, kuid keeleliselt areneda ei taha, oskaks abi saamiseks ekspertide poole pöörduda. Selles suhtes, et ma seda jah nägin, et ta rääkida ei oska, kuid teised nn arengust maha jäämise märke ei osanud mina üldse tähele panna.
Samas ma pean tunnistama, et ma olin kahevahel, kas kirjutada või mitte. Ennegi on siin kommentaariumis tänitatud, et miks ta küll ei oska seda või teist. Kuidagi nagu piinlik, et ma enne ei võtnud asja käsile vms..