LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED MARI JOHANNA

kui laps ei räägi

11. Veebruar 2016

Jah, ma teadsin ise ka, et enamik lapsi Mari vanuselt juba ammuilma räägivad, aga kuna Mari paistab asjadest aru saavat, siis ega ma ausalt öeldes suurt ei muretsenud. Kui arvestada seda, et Maril tulid hambad sama hilja kui Kardol (1a2k) siis on tal ka rääkimisega aega, sest seda hakkas Kardo tegema umbes kolmeselt.

Täna oli meil siis Marienthali keskuses arengutest, mis siiski näitas, et Mari on arengust natukene maas. Selle pärast ei ole hakanud ka see kõne veel tulema, sest ta ISE pole lihtsalt seal maal. Muidugi saab seda arengut kiirendada ja kaasa aidata, selle jaoks lähme me veebruari lõpus uuesti sinna, kus logopeed ja tänane testitegija on meile selleks ajaks kokku pannud sellise nn kava, mida ja kus me Mariga edasi peame tegema. Seal hulgas siis väike mänguteraapia ja eelmises postituses mainitud Masgutova meetodit. Eksperdid olid kindlad, et kui me temaga nendes kenasti kohal käime ja kaasa teeme neid asju ka koduses elus, on Mari üsna pea juba teistega samal levelil ja lobiseb nagu vana mees.

Seega ma rõhutan teistele lapsevanematele ka – isegi kui sa arvad, et kõik on korras, siis kontroll tükki küljest ei võta. Mulle räägiti täna, et mõnikord lähevad sellised lapsed arstile alles näiteks enne kooli minekut. Põhjuseks siis see, et kõne pole nii hea, või on probleeme lugemise/kirjutamisega. Siis on see aga palju keerulisem, praegu oli meil aga just õige hetk minna, sest Mari on parajalt väike ja tema aju ainult üks suur nuustik, mis teadmisi ammutab. Seega kõik kommenteerijad, kes te ütlesite mulle, et ma ei põeks niisama, et “iga asi omal ajal”, siis teinekord võib see kauaoodatud oma aeg lihtsalt natukene hiljaks jääda ja olukorda veel keerulisemaks teha.

Jah, eks ma süüdistasin esialgu ka ennast. Ma olen alati arvanud, et Mari lihtsalt ongi selline laps, kellele meeldib omaette olla ja talle ei ole kunagi meeldinud, kui ma tallle midagi ette loen või näitan. Ta tahab alati kõike ise teha. Praeguses vanuses on see aga ebaloomulik, sest Mari vanune laps peaks ise tahtma vanemat imiteerida. Seega lohutas arst mind, et isegi kui ma oleks rohkem üritanud talle asju näidata vms, siis kui laps ei taha, siis sundida ei saa. Tavalise arenguga laps soovib ise vanemat imiteerida ja tahab tema abi, Mari näed ei taha. Aga nagu öeldud, usuvad targad tädid ja onud, et teraapia ja logopeedide abiga on ta juba mõne aja pärast reel. Lisaks muidugi see, et ta alles nüüd üle pika aja lasteaias käima hakkas ja kindlasti tuleb talle ka sealt ajaga tarkust külge :)

Igatahes, ega me pead norgu löö. Teeme kõike nagu eksperdid meile ütlevad, räägime just nii, nagu mulle õpetati – lihtlausetega ja paljude erinevate häälikute ja silpidega. Ja mis kõige tähtsam – telekad ja raadiod kinni. Laste arenguks pidavat vajalik olema just rahulik ja vaikne keskkond. Meil aga mängis telekas enne kogu aeg taustaks. Täna tulin ma koju ja tühistasin kõik meie telekapaketid – loll telekas! Polegi sind vaja. Saame oma kolme kanaliga ka edaspidi hakkama :))

Ühesõnaga, kellel on head nõu või sõnu öelda, need on teretulnud, aga palun ärge hakake täna tänitama, et miks ma ei ole juba ammu teinud nii või naa, uskuge, need mõtted on mul peas nagunii….Lõpetuseks pilt väiksest Marist, kes täna eur viiekümne eest esimest korda elus juuksuris käis!

65472

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

107 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Marju 8. Detsember 2016 at 13:01

    Kas tohib uurida, kus saab 1.50 eest lapse juukseid lõigata? Tahaks ka :)

  • Reply Leah 14. Veebruar 2016 at 22:13

    Arvestades seda, et tänapäeval väga paljud lapsed hakkavadki kõike väga palju hiljem tegema, siis on see justkui norm tänastele
    lapsevanematele ja seetõttu ennast süüdistada ei maksa. Väga paljudes blogides kirjutavad lapsevanemad, et lasevad lapsel
    areneda lapse tempos. Ideena on see ju väga ilus, sest kuhu kiiret, las lapsel olla lapsepõlv. Kahjuks on tehnoloogia areng,
    vanemate pidev kiirustamine ning võimalik, et ka jumal-teab-mis keemia teinud oma töö ja kõik on teistmoodi.

  • Reply S 12. Veebruar 2016 at 17:39

    Mainisin ka eelmises teemas, aga kirjutan ikka
    korra veel, et tubli oled, et tegeled, mida
    varem lapsele raskeid asju arendada, seda
    lihtsam tal hiljem on. See kehtib ka natuke
    vanema lapse puhul, kuid vanemal on tihti
    raske märgata, kuna otseselt midagi valesti
    pole, näiteks mulle oli juba algklassides
    kehaline raske, joosta ei jõudnud eriti jne.,
    kehaline jäigi kuni gümna lõpuni kõige
    piinavamaks tunniks, samas klassiõde ütles, et
    tal oli algklassides sarnane seis, aga siis isa
    hakkas temaga koos jooksmas käima, nüüd
    täiskasvanuna käib iga päev jooksmas :)
    Kuidagi hiljaks pole küll jäänud, täpselt õige
    aeg.

  • Reply Kristiina 12. Veebruar 2016 at 17:36

    Vana ta sul siis on, et ei rääägi?

  • Reply Altius 12. Veebruar 2016 at 16:55

    Üks mõte veel, vabandust, kui see siit juba läbi on kooksnud, pole jõudnud kõiki kommentaare lugeda….aga, kas Maril on
    kontrollitud kuulmist? Kas ta käsklustest aru saab? sain aru, et ta midagi ei tee, mis sa palud, aga kas ta kuulab ja kuuleb sind?
    Silmaarsti ja nägemist ma niiväga kõnega ei seostagi kui kuulmist . Tasub kontrollimist!

  • Reply ML 12. Veebruar 2016 at 15:28

    Muidugi tuleb kontrollis käia, kui kõik korras siis ju hea, endal süda rahul :)
    Mul tuttava 1 laps rääkis hästi palju, aga enamasti enda keeles, kui läks 3a lasteaeda, siis hakkas ka päris kõne tulema ja nüüd 5a
    ei jaksa ära kuulata :) Teine laps neil väga varakult ütles sõnu ja siis järsku lõpetas ära, nad on käinud erinevate arstide juures ja
    maakohas pole see just lihtne, sest arste lihtsalt pole, isegi logopeedi lasteaias mitte ja siis peabki sõitma teise Eesti otsa igakord,
    kui jälle uue arsti juurde aja saavad ja aja saab suure võitlemise peale, sest millegipärast on meie süsteemis nii, et kui piirkonnas
    arste pole, siis nagu poleks vaja ka minna, sa pead ise nõudma ja otsima välja eriarstid, kelle juurde arvad, et oleks vaja minna :(
    Praegu on laps ligi 5 ja ei räägi, lõpuks siis üle aasta jooksutamist arvatakse, et on autistlik, aga kuna see hetkel vaid arvamus, siis
    hakkab pihta uus jooksutamine, uued arstid, testid jms. Mul neist nii kahju, aga ei saa ka kuidagi aidata :(

  • Reply Ülle 12. Veebruar 2016 at 11:39

    Omavanuste laste keelekeskkond s.t lasteaias igapäevane käimine, ükskõik kui raske on hommikul ärgata ja kui tüütu on last
    riidesse panna ja kõik need muud põhjused, miks teda just täna mitte lasteaeda viia, need unusta ära. Oma laiskusest tuleb üle
    olla, ütles mu mees mulle alati , kui ma töötasin kodukontoris ja mõnel hommikul ei jaksanud hakata seda 2,3 aastase
    riidessepusimise kadalippu läbima, meil oli vaja lasteaeda pääsemiseks ka 12 km autoga tol ajal sõita.
    Mei oli samamoodi, ainuke väikelaps laps, naabruses teisi lapsi ka ei olnud, kodus mängis telekas, vanemad istusid oma
    arvutites, aga paar kuud peale lasteaias käima hakkamist loksus kõik paika, tuli kõne, tuli potilkäimine, lapsest sai
    sõnakuulelik, nutikas ja terane laps. Praegu koolis on hinded enamuses väga head, kpt gbt suudab ka etteütlustes ilma
    õppimata ise õieti kirjutada.

    • Reply Mallukas 12. Veebruar 2016 at 11:41

      Ta käiski kenasti, kuni nohu/köha tuli. Kuna gripihooaeg, siis ei lasta last ühegi haigustunnusega aeda.

  • Reply käta 12. Veebruar 2016 at 11:32

    Hannah hakkas önneks väga vara rääkima aga enamus
    tänu sellele, et nii vara lasteaeds läks.
    Aga talle ka ei meeldinud, et keegi midagi ette loeks –
    no lihtsalt ei huvitanud. Pole väga mötet raamatuga
    järgi joosta ja üritada ka lugeda. Vöi sikutas raamatu
    käest ja hakkas ise uudistama. Nüüd hakkab viieseks
    saama ja vahest harva tuleb ja palub lugeda.

    Sa oled väga tubli, et uurima hakkasid, milles vöib asi
    olla. Nähes Mari, siis ta on iseenesest väga asjalik
    tüdruk ja iiih seda ju imiteerib :D
    Aga usun, et tänu sinu peale hakkamisele ja lasteaiale
    jöuate öigesse arengutemposse väga ruttu!

  • Reply mustriks 12. Veebruar 2016 at 09:50

    Meil oli poisil ka kõnega probleeme.Lasteaias
    käis logopeedi juures ja tegime kodus
    harjutusi.Logopeed uuris ,kuidas sünnitus
    oli.Kuna sünnitus polnud kerge ,siis see mõjus
    lapsele ka.Terve lasteaia ajal käis logopeedi
    juures ja lisaks kodused harjutused.Kõik olid
    mures kas saab koolis hakkama.Me
    teadsime,et saab hakkama. koolis.
    http://nextlifeweb.blogspot.com.ee/2016/02/
    kunagi-pole-ei-palju-ega-vahe.html?m=1

  • Reply M. 12. Veebruar 2016 at 08:59

    Ma küll sind ei tunne aga omamoodi
    tunnen uhkust su ühe, et sa kõik need
    käigud ilusti ette võtssid! :)
    Eelmise postituse all mind veidikene
    lausa häirisid need “Kõik on korras”,
    “ta ei peagi veel rääkima” jne
    kommentaarid. Selline kiidulaul – no
    blogijale ehk meeldiv aga kui
    edasiviivad nad antud olukorras on?
    Samuti mainisin mina juba eelmises
    postituses, et Mari on liiga palju
    telefonis ja telekas kinni
    (põhjendasin ka oma arvamust, et ta
    ei peagi “seal maailmas” teiega
    suhtlema jne). Siis ütlesid, et panid
    ta telefoniga mängima video ajaks
    jne. Aga too video kestis vähemalt
    pool-tund aega :O ning nüüd nüüd ongi
    see aeg käes kui telekas on paha…
    Samuti oli see sinu vastukommentaar
    (“No siis ta lihtsalt istub ja nutab
    ja ei kuula nagunii midagi. Ma arvan,
    et tal on koolini aega maa ja ilm,
    sama hea on sinult küsida, et mis sa
    80-aastaselt ei oska ikka veel “käsi”
    kirjutada? :O”) väga ebasobiv :(
    mõtle ise kõik ju ütlesid sulle, et
    “kahene ei pea rääkima”, “küll ta
    õpib”, “aega on” aga said
    spetsialistede abil aru, et ega ikka
    ei ole küll nii, et ise õpib ja aega
    on. Samamoodi on selle suhtumisega,
    et koolini on aega! ;) probleemiga
    tulebki tegeleda võimalusel kohe :)
    nagu sa ka mainisid laps ongi nagu
    “suur nuustik” ning mõtlegi, mis
    teadmisi ja käitumismustreid Mari
    ammutab sul nüüd ja praegu!

    • Reply Laura 12. Veebruar 2016 at 09:12

      Mitte ainult eelmise postituse all, vaid ka praegu on ju see kommentaarium täis “varsti hakkab Mari nii palju rääkima, et te ei
      jaksa ära kuulata”, “ta ei peagi veel rääkima, et potil käima”, “kui Kardi ka ei hakanud varem, siis Mari ka ei hakka ju” jne.

      No ma ei tea, minu arust on ka väga tubli, et te ei jäänud seda aega ootama kui see KUNAGI ÄKKI juhtub, vaid hakkasite
      tegutsema. Tõesti pole vaja 3.a pärast saada enne kooli mingi diagnoos külge.
      Üks asi on, et laps ei räägi, teine asi on kui ta ei ütle ainumatki sõna, isegi häälikut järgi. Ma arvan, et see on see koht, kus iga
      lapsevanema peas peaks häirekell põlema lööma.

      Igatahes jõudu ja jaksu ja kiiret arengut!

    • Reply Miumiu 12. Veebruar 2016 at 09:46

      Ma arvan, et see on väga sobimatu kommentaar. Kõlab nagu tänitamine: ma ju ütlesin sulle, aga sina…

      • Reply M. 12. Veebruar 2016 at 09:49

        Aga samamoodi on sellisel juhul ka
        kiitvad kommentaarid (“küll ta
        hakkab”, “tal pole midgai viga”, “aga
        minu vend…”) seda? Sest nad ju ka
        kirjutasid, et kõik on korras aga
        veidikene ei ole? ;)

      • Reply Laura 12. Veebruar 2016 at 10:04

        Kust sa seda nüüd välja lugesid? Ma pole kordagi ütelnud, et “ma ju ütlesin sulle”.
        Minu kommentaar oli just suunatud neile kiidulaulu tegijatele, et ei tasu igal pool mõtlematult lahmida “ahh, kõik on niikuinii
        korras”, alati ei pruugi olla. Ja õigel ajal jaole saades võib kõik laheneda :)

  • Reply Kerttu 12. Veebruar 2016 at 07:43

    Minule on kogemus näidanud, et nii norm laps kui ka
    erivajadusega laps hakkavad lasteaias kiirel tempol
    arenema (rühm peab muidugi lapse jaoks olema sobiv ja
    turvaline). Olen ise õpetaja ja võin näiteks tuua lapse,
    kes tuli lasteaeda ja ainus sõna oli “ei” (oli 4 sel ajal).
    Kolme kuu pärast rääkis juba väga usinalt. Tegu oli erivaj
    lapsega.
    Usun, et Mari areng, iseseisvus ja kõne hakkavad
    kenasti arenema, kui lasteaias käimine harjumuseks
    muutub ja enam mingit hirmu lapses ei tekita :)
    Jõudu ja jaksu teile Mallu :)

  • Reply Maria 12. Veebruar 2016 at 07:29

    Ei saa asjale pihta milleks teleka kanalitest lahti öelda. Ise ei
    taha midagi vaadata kuskilt või. :D. Usun et Mari areneks siis
    ka kui sul teleka kanalid alles oleks.

    • Reply Mallukas 12. Veebruar 2016 at 09:10

      Sest ma ise raiskan ka aega mingeid lahinguid ladude pärast vahtides :D

      • Reply Vaike 12. Veebruar 2016 at 10:03

        Mul ei ole juba aastaid telekat olnud ja hetkel ei kujuta ka ette, mille arvelt sellele aja peaksin võtma. Ei igatse taga.
        Mõnikord mõne filmi vaatamiseks pole kanaleid vaja. :)

    • Reply Marusja 12. Veebruar 2016 at 12:19

      Telekas viib lapse virtuaalmaailma.Paljudele lastele see meeldib ja nad ei tahagi päriselus suhelda.Ja see ei ole sugugi hea.

  • Reply Altius 12. Veebruar 2016 at 07:12

    Mari suguse kaheaastasega peab ikka mänguliselt suhtlema. Mõni siin soovitab, et sunni teda istuma 45 min ja kuulama
    muinasjuttu :) Kas teil endal lapsi ei ole või pole meeles, milline on üks 2-aastane? See nõuabki kannatust ja tööd, muidu oleks ju
    lihtne- paned lapse istuma ja õpetad tähestiku pähe. Ja ei saa ju võrrelda koolilast 2-aastasega, et koolis peab õpetaja sõna
    kuulama. Kui sundima hakata ja stressama, siis ei pruugi sellel oodatud tulemused olla.

    • Reply Jana 13. Veebruar 2016 at 15:12

      Ettelugemist ja selle kuulamist saab
      harjutada etappide kaupa. Alusta n-ö
      titade raamatutest, kus ühe lehe peal
      ongi ainult üks sõna ja/või üks täht
      ja jätka sellistega, kus 1 lk = 1
      lause. Pisikesed lapsed on raamatute
      puhul huvitatud eelkõige ise uue lehe
      keeramisest – mis on ka ju hea
      peenmotoorika arenguks – ja piltide
      vaatamisest, mitte niivõrd
      kuulamisest. Kui ta õpib ühte lk juba
      veidi kauem vaatama, siis saad valida
      ka selliseid raamatuid, kus lk peal
      pikemalt teksti.
      Pead olema ise paindlik ja
      tähelepanelik lapse suutlikkuse osas,
      et teil ettelugemine ei hakkaks
      seostuma igakordse konfliktiga ja
      sellest ei kasvaks välja
      vastumeelsust. Teisest küljest –
      pikka meelt, lugemaks n korda järjest
      ühte ja sama lemmikjuttu. ;-)

      Tähtede õppimine käib samuti
      ükshaaval. Õpi ka ise märkama kohti,
      kust laps tuttavaid või uusi tähti
      leida võib (nt parkla märgil P,
      apteegi sildil suur punane A jne).
      Kui juba sõnu kokku veerib, siis
      leiab kasvõi tänaval kõndides
      mustmiljon silti, mille abil ühe sõna
      haaval veerimist-lugemist õppida.
      Lastele on väga iseloomulik, et kui
      nad on omandanud või omandamas mingit
      uut oskust, siis nad tahavad seda
      meeleldi praktiseerida. Õpeta laps
      võimalusi märkama. :-)

      Edu teile!

  • Reply Hirmul suured silmad 12. Veebruar 2016 at 05:20

    Tean tüdrukut 15a ka ei räägi.midagi ta oskab
    küll aga on tumm nagu kala.Kui kûsid ta käest
    midagi ss ta lihtsalt ei vasta.Kui ta 3a oli sain
    temaga tuttavaks.ainult pudi keel oli.nii nagu
    suhtleb 1a laps.kooli läks aasta hiljem.ja nüüd
    suhtleb koolis kirjalikult.ta ei räägi arvan et ta
    ka väga väga palju arengust maas.aga ta ema ei
    tee sellest väljagi arvab et see õige.ja see n.ö
    tumm neiu kardab vist inimesi ka otsa ta ei
    vaata.juuksed silmadel ees.see on lihtsalt
    kohutav

  • Reply kris a 12. Veebruar 2016 at 01:13

    Silmaarstile peab 3aastaselt minema.Meil vaadati
    aparaadiga ja käisime 2-3x kuna laps ei julgend sinna
    aparaati vaadata.Mis test see oli ja kas saad lingi
    panna?

  • Reply Banaan 12. Veebruar 2016 at 00:34

    Ja eakohased mänguasjad nt nukunõud, beebinukuriided (saab kaisukaid v nukke riietada), legod,
    kahetükiga pusled (nt ku peab leidma loomaema ja loomalapse), klotsid jms säärane, lisaks kõik see
    huvi tekitamine näputöö vastu (laste käärid on olemas nt), kleepimine, joonistamine (teil käpas
    muidugi). Vaba mäng on kaa väga oluline muidugi, aga vahel mõne eakohase mängu mängimiseks on
    vaja vahendeid ja kui neid pole, siis pole ka v-o mängu (kui päris asju nt ei lubata võtta , nt päris nõusid
    laua katmiseks). ja üks asi veel, et kui mänguasjad on kõik suures kastis segamini ja valitseb kaos, siis
    ega laps suurt viitsigi v-o mängida, kui ikka tahaks karule süüa pakkuda ja näha on ühte taldrikut ja
    ülejäänud asjad kuskile kadunud, siis enne kui ta need leiab (sama nt puslega või klotsidega) on huvi
    juba kadund või mõte mujal, et mänguasjades peaks valitsema kord. Rohkem ei targuta, sain hinge
    pealt kõik ära, mis mõtlesin ja tahtsin kirjutada.

  • Reply Banaan 12. Veebruar 2016 at 00:12

    Tahtsin veel lisada, et las ta sööb ise (varasemalt on jäänud meelde, et ega ta ise söö), ta peab olema
    juba nagu suur tüdruk, oma toimetustega, ise peseb hambaid, ise sööb, ise paneb riidesse (vähemalt
    proovib ja pusib ise). Kui tema eest kõik ära teha, siis ta ongi nii, et lihtsalt eksisteerib ja harjunud, et
    küll õigel ajal aetakse riided selga, küll pannakse lusikas suhu. Igapäevased toimetused peaks ta
    väiksemagi huvi korral kaasa tegema. Kunagi jäi meelde, et lihtsam teil teda sööta, kui lasta tal
    pläkerdada, v-o oli see tema jaoks märk, et ta tahtis süüa ise, see blokiti ära ja nüüd on justkui temal
    blokk ees. No ei tea muidugi kindlalt mina, mulje on jäänud selline, et näitab üles huvi värvida, aga
    tõstsin hoopis lapse vanni, et ta ei segaks, jälle signaal lapsele. Täiesti tavapärased asjad muidugi, aga
    vähegi tundlikumale lapsele võivad mõjuda, ja kui neid asju kokku palju ja sagedasti, siis ongi mingi
    jama majas lõpuks (alati ei pruugi) ja kui nüüd keegi ütleb, et mis seda targutada või tänitada, siis mina
    arvan, et lisaks sellele lahendusele, mis spetsialistid pakuvad, on järgneva tegutsmise võti ka põhjuste
    otsimine, sest siis saavad ka lahendused probleemile olla kõige pädevamad (ja põhjus võib olla kas
    igapäevased asjad v meditsiiniline diagnoos, või lapse omapära) kui põhjuseid ei tea, siis jääb ka
    lahendus üldiseks ja poolikuks. Ja ei, ma ei targuta, elan vaid tulihingeliselt kaasa, ja pakun oma
    objektiivset arvamust lihtsalt.

    • Reply Mi 12. Veebruar 2016 at 10:23

      See “parem söödan kui lasen plökerdada” teema oli
      minuarust Marimellil.. Pead ei anna, aga auht kindlalt
      arvan :D

      • Reply Banaan 12. Veebruar 2016 at 10:43

        Minu mäletamist mööda on pidevalt läbi käinud ka see, et ta ei söö ise ja küll ta on väike ja kuidas ta peab siis ise tegema ja
        olema ja aega küll jne, kui ikka 2-aastast teha muudkui väiksemaks, kui ta tegelt on, siis see pärsib ka lapse normaalset
        arengut.

        • Reply Mallukas 12. Veebruar 2016 at 10:47

          Tjah, eks enamasti me söödame tõesti ise, aga viimasel ajal oleme talle ikka pakkunud võimalust ise süüa. Pläkerdamine eriti korda ei lähe, sest meil on ju koer,kes kõik mahakukkunud kraami hea meelega ära sööb :D

  • Reply Siram 11. Veebruar 2016 at 23:12

    Lugesin just pere ja kodu viimasest numbrist täpselt
    sama teemat, millest just kirjutasid ja millegipärast
    mõtlesin Mari peale ja siis tulin siia ja lugesin su
    postitust.
    Ms ei tea,kas teil on aga soovitan raamatuid nagu 100
    sõna, 100 looma ja sarja “Tee mulle pai” raamatuid.
    Minu laps on nendest väga palju sõnu üle võtnud ja
    alguses, kui ta öelda ei osanud, siis näitas näpuga ja
    mina aina korrutasin seda sõna või siis näitasin ise
    näpuga. Aga kui lapsel üldse huvi puudub, siis jah seda
    soovitust kasutada ei saa.
    Ja ma koguaeg hästi palju ka igapäeva tegevustes
    korrutasin ja nimetasin sõnu, nt riidesse panekul
    püksid,pluus jne, kui ta vannitoas potil istus, nimetasin
    kõik asjad talle ära ja näitasin näpuga. Ruttu hakkas ta
    ise näpuga näitama ja siis pidin ütlema. Tihti näitas
    tükk aega ühe asja peale ja nii ma seal korrutasin seda
    sõna kuni ta järgimise asja peale osutas. Ise mõtlesin,
    et ju ta kuulab ja kinnistab omale seda sõna niimoodi
    :-)

  • Reply Helen 11. Veebruar 2016 at 23:09

    Väga tore, et asjad edenevad! Tublid olete! Ma siiski imestan, et on perekondi, kus on väikesed lapsed ja telekas käib päevad
    läbi. Tundub uskumatu, et seda normaalseks peetakse… Lastel tekib teleka-mõjuine apaatia kohtutavalt kiiresti ja üsna raskete
    tagajärgedega.
    Mul on üks tuttav logopeed, elab kauges-kauges külas. Paar aastat tagasi tuli kohalikku lasteaeda u 3-4 -aastane laps, kes ei
    rääkinud sõnagi eesti keelt, vaid suhtles napis inglise keeles. Ta sai küll eestikeelsetest käsklustest üldjuhul aru, aga vastas
    inglise keeles. Mõlemad vanemad on eestlased, kes räägivad omavahel eesti keeles ja inglise keelt ei oska. Mis siis välja tuli`?
    Selgus, et kodus käis non-stop taustaks telekas, kus oli statsionaarselt peal mingi ingliskeelne multikakana, mida laps päevad
    otsa vaatas. Vanemad ei tulnud selle peale, et keerata telekas kinni ja lapsega näiteks ise suhelda.
    See on muidugi ekstreemne näide ja ei käi teie kohta, aga mulle näib, et teleka mõju võib olla suurem, kui tahaksite/julgeksite
    tunnistada. Ja see on juba puhalt oma laiskus ja mugavus olnud.
    Aga edasi saab kõik paremaks minna ja eks me kõik õpime, kuni elame.
    Mari on imearmas.

    • Reply Banaan 11. Veebruar 2016 at 23:33

      Samas see teleka teema võib ka nii olla, et vanem vaatab, et näed laps mängib ja askeldab, mis ma ikka
      teen, et ma vaatan siis filmi, mõne aja pärast pakub lapsele, et vaataks raamatut või paneks puslet, laps
      ikka tahab askeldada ise, vanem jälle nokitseb arvutis ja telekas taustaks, sest tundub nagu see last ei
      segaks. selline doominoefekt, aga mingil hetkel on see lapsele siiski v-o mingit alateadlikku mõju
      avaldanud, aga kuna silmnähtavat häiringut pole, siis lapsevanem ei näe probleemi, et telekas mängib.
      Minu jaoks ka arusaamatu, kuidas seda saab mõelda, aga inimeste mõttemaailm, elukogemus, enda
      taust, on niivõrd erinevad, kõik see mõjutab ka lapse kasvatamist ja tema käitumise analüüsimise
      võimet. Teisalt on ka laps järelikult nt vastuvõtlikum, kui mõni teine, samas olukorras olles. Eks see on
      nii, et ühest põhjust ju pole, on kõik asjad kokku. Lapse enda organism ja selle eripärad, elukeskkondlik
      virr-varr, lapsevanema vähene lihtsõnade kasutamine ja teadmatus lapse arenguetappidest jms ja
      kokku tulebki laps, kes vajab aitamist. Ja nüüd saavad asjad minna aina paremaks. Soovitus, et
      kindlasti ka lasteaias sellest probleemist rääkida, et ka nemad võimalusel kasutaks sama tehnikat, mis
      teile määratakse (silpides rääkimine jne). Edu

  • Reply Banaan 11. Veebruar 2016 at 23:06

    Tore, et õigel ajal jaole said ja tubli ema sul, kes hoolimata teie omavahelistest suhetest ikka utsitas
    selle probleemiga tegelema. Jõudu ja järjepidavust raviplaani täitmisel. Eks need, kes rääkisid sellest,
    et küll tuleb ja küll hakkab, tahtsid ju ka ainult lohutada ja trööstida sind sinu mures, ma reaalselt
    arvan, et enamus neist pööras sellele probleemile tähelepanu oluliselt varem enda lapse puhul ja ei
    oodatud nii savilt midagi viienda v seitsmenda eluaastani, samas sina justkui oleks võinud nende
    lohutamise seisukohast Mariga seda müstilist kõne ja arengu avanemist ootama jäädagi. Eks me kõik
    lapsevanematena areneme ja kasvame koos lapsega ja saame õppetunde ja katsumusi ja mägesid,
    mida ületada. Ole oma lapsele abiks nüüd ja toeta teda tema arengus, et saaksid endale öelda, et tõesti
    tegid ja andsid maksimumi tema aitamiseks. Ja arvestades tänapäeva maailma ja muutunud
    elukeskkonda ja inimeste prioriteete, siis sa pole ainuke ja Mari pole ainuke, kes natuke rohkem tuge
    vajab. Kõik saab korda.

  • Reply ellu 11. Veebruar 2016 at 23:00

    Minu laps ka ei rääkinud nii nagu
    teised tema ealised. Lasteaeda sai
    hiljem, ei alustanud oma rühmaga.
    Sealt aga hakkas õpetaja rääkima et
    abi otsiksime kuna muidu hiljem meil
    raskem. Käisime perearstil ja
    neuroloogil ning kõrvu ka
    kontrolliti. Nii aga igati normaalne
    laps. Perearst soovitas minna ühte
    reablitatsiooni keskusesse. Nüüd
    käimegi seal ja mõju on märgatav.
    Veel paar aastat käia ja siis
    vaatavad kas pikenda vaja või mitte.
    Alguses ma ka mõtlesin, et mina olen
    süüdi kuid hiljem leppisin sellega.
    Ei ole me esimesed ega ka viimased
    kes sellise murega on, peaasi et saab
    õiget abi vastavalt vajadusele.

    • Reply Maike 11. Veebruar 2016 at 23:17

      Mis mure täpsemalt oli ?

  • Reply mariisc 11. Veebruar 2016 at 22:52

    mina olen videodest just pannud tähele, et mari mängib imelikult. paneb asju üksteise otsa või niisama sihitult tassib asju. et oleks
    osanud kahtlustada küll, et mingi arengus mahajäämus on kindlasti olemas. selles vanuses laps peaks mingeid igapäevaseid
    olukordi mängima mänguasjadega, nt paneb loomad midagi sööma või paneb mänguasju magama vms. arvan, et kui arengus edasi
    läheb ja õpib suhtlema, tuleb kõne ka. sellega tegelemine kindlasti aitab palju.

    • Reply Mallukas 11. Veebruar 2016 at 23:05

      No mina ei teadnud, et see imelik mängimine oleks.

      • Reply Pia 11. Veebruar 2016 at 23:12

        Mängib ta mingeid rollimänge? Nukkudaga? Paneb riidesse ja toidab? Mängib mingeidki siutatsioone järgi?
        Kas ta lasteaias mängib ka koos teiste lastga või ainult omaette?

        • Reply mariisc 11. Veebruar 2016 at 23:25

          sellises vanuses lapsed ei mängigi üldjuhul teiste lastega. niisama võivad koos joosta heal juhul.

          • Pia 11. Veebruar 2016 at 23:42

            Kahesed – kolmesed lasteaias jälgivad vägagi, mida ja millega teised lapsed mängivad. Üks tavaline kahene ei jaga
            hea meelga asja, millega parasjagu mängib, või vastupidi tahab just seda asja saada, mis teise lapse käes, tahab
            sama tegevust matkida. Muidugi, aegajalt mängitakse ka omaette, aga mitte ainult, nagu üheaastased enamasti.
            Autismi spektrihäirega lapsel on tihti ükskõik, kui teine laps tal mänguasja käest ära võtab.

        • Reply mariisc 11. Veebruar 2016 at 23:47

          tunnevad huvi, jah, teiste mängu vastu ja tahavad samu asju mängimiseks. mäletan väga hästi, milline kaklus
          kaheaastaste vahel õues kogu aeg käis, kui lihtsalt asju käest ära tõmmati.

  • Reply E 11. Veebruar 2016 at 22:24

    Mina soovitaks lapsega mitte rääkida lihtlausetes, vaid konkreetselt näidatagi näpuga ja sõna sõnahaaval õpetada, eriti kuna
    ta Sul tõepoolest mitte ühtegi sõna ei ütle. Ma saan aru, et see tundub väga kummaline ja tobe, nagu ma olen varasematest
    postitustest aru saanud, aga laps peab saama aru enne, et mis on 1, kui õpib, et 1+1=2. Näiteks kui hakkate õue minema, siis
    osutadki saapa peale ja ütled “saabas” ja see järel näitad jalale ja ütled “jalg” jne. Last võib segadusse ajada juba ka lause “see
    on saabas” ja esialgul ei ole oluline õpetada lapsele lauseid ütlema, vaid siiski kõigepealt sõnad ja seejärel laused. Iga asja tuleb
    hakata lapsele õpetama täiesti algusest, isegi kui see tundub sulle endale väga lihtne ja loogiline, siis lapse jaoks see seda pole,
    sest temal ei ole veel mingeid kogemusi ega eelnevaid teadmisi. Kui laps oskab juba öelda “saabas” siis alles on mõtekas hakata
    lapsele rääkima, et “paneme saapa jalga”. Jah, loomulikul kui õpetada ka lapsele pidevalt 1+1=2, siis küll ta selle lõpuks ära
    õpib, kuid paraku ei saa ta sellisel juhul loogikast aru ega oska hiljem seostada, et näiteks 1+1+1=3. Mõtle kasvõi ise sellepeale,
    et kui hakkad uut, endale täiesti võõrast, keelt õppima, siis on väga raske millegist aru saada, kui õpetaja kasvõi räägibki sulle
    iga päev lihtlausetes. Veel raskem on aru saada, et milline nendest sõnadest siis konkreekselt seda saabast tähendas. Samas
    kui ta konkreetselt ütleb sulle, et saabas on selles keeles nii, siis saad sa sellest kohe aru ja palju lihtsam on seda ka järgi öelda.

    Igatahes soovin teile edu ja usun, et kui võtad soovitusi kuulda, siis varsti juba Marike räägib ka.

    • Reply Mallukas 11. Veebruar 2016 at 22:18

      Mari ei vaadanud neid pooleks sekundikski, ei huvitu.

      • Reply Pia 11. Veebruar 2016 at 22:22

        Mitte Mari ei pea neid vaatama, vaid sina! Mari ikka räägib sinu järgi, mitte arvuti järgi! ;)

        Tore, et asjaga tegelema hakkasid! Jõudu sulle!

      • Reply Ave 11. Veebruar 2016 at 22:30

        Aga loe talle ise sedasi muinasjutte, et teed neid harjutusi ees ja tema Sinu järgi :)
        Video järgi ta ei saagi sellest sama suurt rõõmu ju tunda, kui seda hoopis nt. oma emaga koos tehes :)
        Jaksu!

        • Reply Mallukas 11. Veebruar 2016 at 22:33

          Ta reaalselt lihtsalt kõnnib minema, ma olen ju proovinud.

          • Pia 11. Veebruar 2016 at 22:45

            Jah, ilmselt siis on lihtsalt liiga vara veel Mari jaoks. Kui ta argenguhäire muuhulgas ju selles seisneb, et ta ei
            imiteeri, siis teda ilmselt veel ei huvita ka selliste häälitsuste järele tegemine.

            Kuidas Maril muidu potil käimisega on? See ju ilmselt ka suures osas imiteerimise tulemusena tekib. Tahab ta teie
            eeskujul tualetti minna?

            Ma loodan, et leiad endale ka kompetentse neuroloogi, kes oskab Mari arengut suunata. Kindlasti on praegu õige
            aeg sellega tegelemiseks, ära süüdista ennast ja ära lase pead norgu, ilmselt on tegemist pikema “rännakuga”!

          • Mallukas 11. Veebruar 2016 at 23:04

            Ei, potil käis ta kunagi, enne kui käia oskas. Või noh, mis “käis potil” aga püsis seal, kui teda sinna pandi. Nüüd jalutab minema või hakkab nutma. Vetsu tuleb minuga mõnikord kaasa küll, aga ega ta potile ei taha, ta tahab vetsupaberit kiskuda ja asju potti loopida.

          • K 11. Veebruar 2016 at 22:46

            Aga käse tal jääda. Laps peab harjuma tegeme ka vahepeal seda mida ei taha. Mis saab koolis? Ütled õpetajale, et
            ta ei taha 45 min istuda ja kuulata :O?

          • Mallukas 11. Veebruar 2016 at 23:03

            No siis ta lihtsalt istub ja nutab ja ei kuula nagunii midagi. Ma arvan, et tal on koolini aega maa ja ilm, sama hea on sinult küsida, et mis sa 80-aastaselt ei oska ikka veel “käsi” kirjutada? :O

          • Helen 12. Veebruar 2016 at 09:54

            Kas teil ei kehti see, et on teatud asjad, mis lihtsalt tuleb ära teha? Nt lihtsalt tuleb hambaid pesta. Või riidesse
            panna, et kusagile minna. Teil on see distsipliinipool ikka väga nõrk, ometi on distsipliin (mitte sõjaväekord!)
            lapsele abiks, mitte segajaks. Eks uuringud näitavad, milles tegelikult asi, ja asi võib olla midagi sünnipärast, milles
            teil kui perel tõesti mingit rolli pole, aga kriitiliselt võiks üle vaadata selle osa, milles te ise saaksite paremad olla ja
            lapse arengule kaasa aidata. Nt autistid ja aspergerid vajavad väga kindlat korda (lihtsalt näide, pole seost
            Mariga!).

          • Nipitiri 17. Märts 2016 at 00:43

            Ma tean küll mitmeid juhtumeid, kus
            lapse käskimine viib oodatust
            vastupidise tulemuseni. Eks
            mingisugune distsipliin peaks
            loomulikult olema, aga see, et 2
            aastasel sõjaväekord peab olema, no
            ma ei tea… Ma arvan, et ka
            distsipliini tuleb lapsesse süstida
            järk-järgult ja mänguliselt, vähemalt
            nii palju kui võimalik (kõike
            loomulikult ei suuda lapsekasvatuses
            mänguliselt ja toredalt teha).
            Mu laps ei olnud näiteks alguses nõus
            hambapesuga ja selle asemel, et tal
            jõuga lõugu lahti hoida ja hambad ära
            pesta, sest kuidas siis ilma pesuta
            olla saab, pesingi neid alguses
            poolnaljaga ja väga-väga
            ebakvaliteetselt, mõnikord ei saanud
            kordagi ühtegi hammast isegi
            puudutatud mitte… ja no siis, nüüd
            mädanevad ära otsast kindlasti mõne
            arvates :) Nüüd on vähe üle poole
            aasta esimestest hammastest möödas ja
            laps laseb ilusti pesta. Mõnel, kes
            armastab käskida, 2 aastane ikka
            röögib hambapesu juures. Potitamisega
            sama, sunnitakse ja lõpuks ei käi ka
            veel 3 aastane või vanemgi laps
            potil. Eks muidugi iga ema ise valib,
            kumb variant siis tore lapsele ja
            tema arengule on. Ma ei ole muidugi
            mingi kanaema, kes ka 5 aastast last
            potile ei sunni, kui tema ei taha, ja
            see on ju tore, kui lapsele osatakse
            ÕIGESTI varakult potitreeningut teha
            ja laps sellega ära harjub ja ruttu
            ilma suurema kärata mähkmevabaks
            saab, aga kui laps ikka röögib, et
            tema ei taha, tuleb mõelda midagi
            muud välja peale sundimise, mu arust
            :) Lisaks ei mõjuta lapse potil
            käimise hakkamise vanus tema arengut
            ja ka tuttavate kogemustest olen
            tähele pannud, et see, kes alustab
            1,5..2 aastaselt potitrenni, saab
            paari nädalaga hakkama ja ilma
            suurema kisata, aga see, kes juba 9
            kuust õpetab või sunnib, selle laps
            kas hakkab väga hilja potil käima või
            ka siis 1,5…2 aastaselt. Miks seda
            last (ja ka ennast) siis aasta
            traumeerima peab?
            Mulle meenub ka mingi
            lapsekasvatusteemaline artikkel, ei
            mäleta enam kust seda lugesin, aga
            seal oli igastahes juttu, et last ei
            tohi sundida mängima/kuulama seda,
            mida ema tahab või arenguliseks
            õigeks peab. Kui laps mängib mingeid
            nö totakaid mänge, siis tuleks tema
            mänguga kaasa minna, mitte käskida
            tal raamatust pilte näidata või veel
            vähem teda pool tundi muinasjuttu
            kuulata. Tuleb leida teised teed
            lapse arendamiseks.
            Tuli pikk ja igav jutt, aga igastahes
            edu ja kuna tegemist ei ole mingi
            raske arenguhäirega, siis natuke
            erialaspetside juhiseid järgida ja ka
            need mõned praegused probleemid on
            kindlasti varsti unustatud :)

          • Mallukas 17. Märts 2016 at 07:48

            Me ka praegu teeme potiga seda, et kui ta on nõus seal peal kasvõi 5 sekundit niisama istuma, siis plaksutame ja hüüame “jeeeee” ja siis see meeldib talle nii väga, et ei tormagi kohe kuskile minema :D pissi veel ei tule, aga vähemalt on natsa nõus seal istuma, mis seal ikka :)

  • Reply Negle 11. Veebruar 2016 at 22:13

    Tead, piinlikkust ei peaks sa küll tundma. Esimest
    korda ema olles ja last kasvatades kasvad ja õpid sina
    ju ka koos lapsega. Tore, et tegutsema asusid ja palju
    edu teile sellega! :)

    • Reply Mallukas 11. Veebruar 2016 at 22:18

      Jah, järgmisega olen targem :D

  • Reply Helen 11. Veebruar 2016 at 22:13

    Minu pliksil ka esimesed hambad alles aastaselt tulid
    ja 2 aasta arsti käigul saime kirja kõne hilistumise. Ei
    rääkinud nii nagu oleks pidanud kahesõnaliste
    lausetega. Logopeed vangutas pead ja soovitas mõne
    kuu prst tagasi tulla. No tagasi me ei jõudnud kuna
    hakkas kohe peale seda korralikult täislausetega
    rääkima. Vedas meil :) Nüüd 2.7 räägib kõik maailma
    jutud ära. Ju tal ei olnud ennem midagi tarka öelda ja
    nüüd teeb siis kõik järgi :p

  • Reply niiongi 11. Veebruar 2016 at 22:13

    Näiteks mina andsin oma lapsele liiga kergekäeliselt
    telefone..multikad..arvuti. Ta alles sai kolm. Ükshetk hakkasin ka
    muretsema köne pärast. No oskas sönu küll..aga vähe. Ja vötsin
    talt köik..ja laps areneb. Ja nüüd mötlen.. No olin loll ema..
    Lapsel tore mängida..aga tegelikult… Ja see söltuvus ikka
    süveneb mega ruttu. Nüüd oleme nii kaugel..et multasid vahel
    näeb. Mönilord tahan poes telefoni kötte anda..et olgu veidigi
    rahulikult..ostan ruttu piima ja värki.. Ja ta ei taha seda enam..
    Nutiajastu my ass.. Sorri :P

    • Reply Mallukas 11. Veebruar 2016 at 22:14

      Jah, sama siin! Enam seda viga ei tee!

      • Reply Maike 11. Veebruar 2016 at 23:20

        Nüüd ostsin koju pulgaliimi, printisin pilte..nii me siis lõigume ja kleebime. Sealt saab ka sõnu kenasti.
        Kui palju Mari päevas kasutas telefoni või vaatas multikaid ?

    • Reply Merka 12. Veebruar 2016 at 06:00

      Jah, panen ka ipad’i kinni. Ei näita enam multikaid
      söömise ajal. Poeg on 13 kuune ja suurt miskit ei ütle,
      kui v.a. emme ja mämm mämm.

  • Reply Merily 11. Veebruar 2016 at 22:12

    Tublid olete, et asjaga tegelete!

    Mäletan, kuidas mulle ka räägiti
    koguaeg, et ma pabistan üle ja küll
    see laps teeb asju omal ajal. Kõndima
    hakkas ka väga hilja (1a8k vanuselt).
    Kõik ikka korrutasid, et küll tuleb.
    Ma ise ka lõpuks uskusin seda. Siis
    sattusime juhuse tõttu üle pediaatri
    juurde, kes tundis suurt muret ja
    sealt see lumepall veerema hakkas.
    Poolteist aastat neurolooge,
    psühhiaatreid, psühholooge, logopeede
    ja laps sai lõpuks diagnoosi.
    Vahetasime lasteaeda, panime
    tavarühmast tasandusrühma ja alles
    nüüd, peaaegu neljaselt on kõne
    hakanud tulema.

    Süüdistasin ja süüdistan siiamaani
    ennast, vaikselt hakkab see eriti
    raske aeg mööda saama. Peas on ikka
    need “Aga kui ma oleks…” mõtted.
    Laps saab nüüd 5x nädalas
    logopeedilist abi ja see tõesti
    aitab. Kõrval on võrdluseks peaaegu
    kahene, kes on “normaalne” nö. Tema
    kõne tuleb kuidagi iseenesest.

    Mina olen pigem seda meelt, et enne
    muretseda natuke rohkem, kui oodata
    igasuguseid klikke ja “küll tuleb,
    kui laps valmis on”. Ma olen ääretult
    tänulik Rajaleidja sihtasutusele, kes
    meid väga palju aitas ja tänu kellele
    meie laps kiirelt vajaliku
    lasteaiakoha sai. Nad on seal
    ääretult hoolivad ja abivalmid.

    Palju jaksu! :)

    • Reply Mallukas 11. Veebruar 2016 at 22:15

      Oskad ehk öelda, et kuhu teid saaadeti ja mis kõige paremini aitas?

  • Reply Epp 11. Veebruar 2016 at 22:10

    eilset Ringvaadet vaatasid?! Kertriin Paabo vist
    oli, kes rääkis logopeedilistest harjutustest ning
    kuidas ta lastele lugusid räägib. youtubis ka
    videod, leiad kindlasti. Väga lahedad!

  • Reply Krissu 11. Veebruar 2016 at 22:09

    Mul on sama mure.
    Mina hakkasin lapse arengut jälgima 2 aastaselt. vaatasin, et ei taha rääkida. Kuigi areng oli korras.
    Õnneks lasteaias oli nii tore logopeed ja hakkas temaga mängu teraapiat tegema. Ja suunas mind.
    Siis tuli välja, et lapsel on keele ja huule kida kinni ning ka adenoidid segavad.
    Kõik see pidurdas kõnet.
    2015 said kõik asjad lõigatud. Kõik arengutestid ja neuroloogid ja pärilikkuse geeni testid tehtud.
    tänaseks on laps 5 aastane ja ekspressiivsest kõnehäirest on saanud vaid hääliku häire.
    Selle taga on suur töö lasteaia logopeedi, kodu ja siis ka eralogopeedi abi.
    Väga hea on loov teraapia ja peenmotoorika areng.
    Sa oled Mallukas tubli, et sa ka kohe tegutsed, see on praeguses vanuses lapsele just hea, sest ta kohaneb.
    Mina mulle veel soovitati ja mida võid proovida on näo masaaz, lapse häälikud ja sõnad ei pruugi välja tulla kuna lihased on
    pinges, ja mida ma teise lapsega vaatasin, olid kidad, kas kõik ikka lahti :)
    Jõudu ja kindlat meelt.:)

    • Reply Mallukas 11. Veebruar 2016 at 22:10

      Kuidas sa neid kidasid kontrollid?

      • Reply Krissu 11. Veebruar 2016 at 22:13

        Kidade kontrollimine lihtne, kas lapse keel liigub? kui laps keele suust välja ajab siis on kida, vaata kas keel liigub.ta peab
        suutma teha kiisu limpsimist ja üritama puudutada keelega nina, kätte muidugi ei pea saama.
        aga kui ta kinni siis sa näed ja huule oma on sama moodi, kui ta laseb sul vaadata, võta hambahari ja natukene uuri :)

      • Reply mariisc 12. Veebruar 2016 at 11:47

        ma ei usu, et maril rääkimiseks mingi füüsiline takistus on. kui tuleb motivatsioon rääkida ja suhelda, hakkab ilmselt kiiresti.

  • Reply Kerli 11. Veebruar 2016 at 22:08

    Nii kena soeng!

  • Reply Maike 11. Veebruar 2016 at 22:06

    Aga mis arengust maha jäämine..et mida ta oskama peaks?

    • Reply Mallukas 11. Veebruar 2016 at 22:10

      Ausalt ma ei oska nii öelda, ma ei tea täpselt, mida ta seal jälgis või mitte :(

      • Reply Aile 11. Veebruar 2016 at 23:07

        Meil tüdruk ei tahtnud ka rääkima hakata. Oli siis
        ka mõned kuud üle 2 aasta. Lisaks nägin, et tal oli
        ka käte ja jalgadega probleem. Minu
        muretsemise peale perearst kuskile ei saatnud
        ning väitis, et küll see kõik mööda läheb. Lõpuks
        sain ise saatekirjata Pärnu haiglasse ortopeedi
        ning neuroloogi juurde. Siis sai ka lõpuks
        diagnoosi. Jalgadega olidki probleemid, lisaks
        olid lihased ka nõrgad ning kõnet ei tulnud selle
        pärast, et tal puudus kätes ja jalgades
        peenmotoorika. Käisime mitu kuud massaažis,
        siis saadeti ka füsioteraapiasse ning
        tegevusteraapiasse. Nüüd jutustab pikad laused
        maha. Aga kuna mõned tähed on puudu siis
        saadeti ka logopeedi juurde. Hetkel on tüdruk
        nõks üle 3 aasta vana.

  • Reply Ulla 11. Veebruar 2016 at 22:02

    Minul poiss ka ei rääkinud eriti kui läks kahe
    poolselt lasteaeda. Olime ennem käinud
    logopeedi juures ja seal öeldi, et pole hullu. Ise
    ikka muretsesin kuigi kogenud inimene ütle et
    pole midagi hullu. Küll hakkab ilusti rääkim.
    Meie lasteaias on tavarühmad ja on ka
    logopeedi rühm, kus käivad lapsed kellel on
    raskusi rääkimise ja käitumisega.
    Esimese aasta oli poiss tava rühmas aga kuna
    kasvatajad ei saanud temast eriti aru saadeti
    ka meid testi tegema ja tuli välja et laps ei
    oska kõike mida tema vanused oskavad. Ja
    arvati, et on parem kui ta läheks logopeedi
    rùhma kuigi teine logopeed ütles ikka et pole
    hullu.
    Nüùd olemegi logopeedi rühmas kus lapsele
    endale ka meeldib rohkem. Ja laps on tänu
    sellele rühmale palju paremini arenenud.
    Eraldi logopeedi juure ei käi, logopeed ongi
    selle rühma õpetaja.

  • Reply M 11. Veebruar 2016 at 21:53

    Kas ma saan õigesti aru, et küsimus pole ainult
    kõne puudumises, vaid üldises mahajäämises?
    Sel juhul oleks hea lisaks logopeedile kaasata
    veel spetsialiste – nt neuroloog vmt. Aga küllap
    logopeed ka neid soovitab, kui õige aeg käes
    on.
    Laps peaks loomult uudishimulik olema, see on
    väga tähtis õppimise protsessi juures (ka
    koolis). Lasteaed on kindlasti kasuks :)
    Ära ennast küll süüdista. Ka kõige
    hoolimatumate vanemate lapsed matkivad
    neid. See pole küll kuigi hea plaan, aga nii need
    pätid sünnivadki ju. Seega sina pole süüdi, Mari
    on lihtsalt teistsugune.

    • Reply Mallukas 11. Veebruar 2016 at 21:56

      Mari on korra neuroloogi juures käinud – tema suunaski logopeedile. Aga aitäh :)

  • Reply K. 11. Veebruar 2016 at 21:47

    Mina soovitaksin sulle sellist lasteraamatut nagu “Kips, kõps külla”. Minu piigale see väga meeldib ja seal on täpselt logopeedilised
    silbid. Isegi kui mulle tundub, et ta ei kuula siis tegelikult ta ikka kuuleb ja vahel ka kordab. Mul sama vana piiga nagu sul ja kõne
    pole ka just parim…
    Telekad ja raadiod ja tahvlid kinni, tahtsin sullegi soovitada. Laps peab enda häälitsusi kuulma ja müra taustal pole hea.
    Siis igasugused peenmotoorika asjad. Joonistamine, rebimine, klotsitest torni ehitamine, mosaiiigid jne tulevad kasuks. Siis
    raaamtud, kus on ainult 1 pilt…
    Omaltpoolt oleks tore kuulda edaspidi ka seda, mis sulle räägitakse ja soovitatakse (kasutaks isegi erinevate inimeste soovitus).

    • Reply K. 11. Veebruar 2016 at 21:58

      Lisaks veel juurde artikulatsiooniharjutused, kõrrega puhumine jne

  • Reply Lala 11. Veebruar 2016 at 21:38

    Uuri Ülle Kuusiku koolitusi. Ma pole kindel
    kas ta neid ka vanematele teeb, kuid tegemist
    tõeliselt asjaliku logopeediga. Kui ei eksi siis
    tema koolituselt tuli näide kuidas ta pani
    kõnelema lapse kes prognoosi kohaselt poleks
    kunagi rääkima hakanud. Nimely võib suure
    töö ja varase sekkumisega aju kõnekeskuse
    “ûmber tõsta”. See muidugi raskemate juhtude
    puhul. Ja alla kolmese lapse testimine näeb
    ilmselt välja siiski teatud tunnuste järgi mida
    vanemad ei oskagi tähele panna – häälduskihy
    lapsel, kõneaparaadi liikumine, hääldusõigus,
    kõne mõistmine jns. Lapsevanem võibki
    arvata, et väike laps ja küll kõne selgeks
    muutub vanemaks aaades. Ja mõnel
    muutubki, samas ei tasu kunagi seda riski
    võtta. Ning minu meelest lasteaias peaks
    logopeed KÕIK lapsed üle kontrollima. Meil
    oli mitu last kes just 2-2,5 vanuses tulid välja
    alaalia diagnoosiga. Mida varem leitajse seda
    varem saab alustada arendusega.

    • Reply Mallukas 11. Veebruar 2016 at 21:45

      Ma enne käin seal kokkvõttes ära ja vaatan, kuhu meid saadetakse, aga jätan nime meelde!

  • Reply Birgit 11. Veebruar 2016 at 21:37

    Kuule Mallu!

    Igaühel on õigus oma last kasvatada nii nagu ta ise
    heaks arvab. Mina küll ei arva, et Sul oleks vaja
    piinlikust tunda millegi pärast. Ja pealegi öeldi Sulle ju,
    et sa ei läinud üldse liiga hilja seda asja uurima. Nüüd
    tead ju, mida edasi teha. Kõik saab korda ning varsti usu
    mind räägib Marike sul tõesti nii palju et ei jõua ära
    kuulatagi. Ja kinnnndlastiii tekitab avalikes kohtades
    piinlikke hetki oma vahvate sõnavõttudega(seda teevad
    KÕIK lapsed).

    Niiet vahvat ootamist Sulle Mari suurte juttudeni!

    Seniks pai ja Mari sonks on üli lahe :P

    • Reply Mallukas 11. Veebruar 2016 at 21:45

      Suur aitäh :) Eks jah, Kardo hakkas ise rääkima millalgi peale kolmandat eluaastat, aga kui on võimalik Mari kaasa aidata, siis teeme seda kindlasti :))

  • Reply FFF 11. Veebruar 2016 at 21:36

    ppole ju häda midagi ju see kardo
    siis samamodi oli arengust maha jäänd
    v nhh arenes hiljem . tore et miskit
    hullemat ei old see on ju treenitav
    asi :)

    • Reply Mallukas 11. Veebruar 2016 at 21:45

      Jah, sul on õigus :)

  • Reply krista 11. Veebruar 2016 at 21:33

    Minu meelest on ka ülitore, et Sa käisid spetsialistide juures ja nende nõuannetesse nii positiivselt suhtud ja kuulda võtad. Hästi
    hästi tublid oled. Selle “ära põe, iga laps areneb omas tempos” suhtumisega ongi hästi keeruline, et ühest küljest on see õige, et ei
    pea enda lapsi teiste omadega võrdlema jne, aga teisalt võibki see panna vanema oma lapsele karuteenet tegema, et ah, küll jõuab
    ja küll hakkab ja küll tuleb, aga tegelikult ei tule .. ja olen sellega täiesti päri, et varajase sekkumisega saab ära hoida väga väga
    palju hilisemaid probleeme. Jõudu ja jaksu teie perre!

  • Reply mimps 11. Veebruar 2016 at 21:32

    Väga tubli, et asjaga tegelesid. Ma varasema postituse
    all juba kommenteerisin ka oma lapse kogemuse
    põhjal ja tõesti – see vanus on vaja just tegeleda, mitte
    oodata, sest hiljem juba raske. Minu laps hakkas
    umbes poole aastaga lobisema tänu logopeedile ja
    minu kodusele tööle.

  • Reply janeli 11. Veebruar 2016 at 21:31

    Tead, ma usun, et kõik läheb hästi ja üsna pea Mari
    vatrab nii, et keegi ei jõua ära imestada! :)
    Ma ütlen ausalt, et kuigi mul last pole, mõtlen ma
    vahepeal oma 4 aastase venna arengu peale, näiteks
    et kas ta peaks oskama tähti, sest minu mehe
    vennatütar saab alles 2seks aga teab juba kõiki tähti,
    räägib väga arusaadavalt ja on väga arenenud. Ju
    lapsed on ikka väga erinevad ja ma ei peaks
    muretsema, aga siiski, tean mis tunne on kui teised
    lapsed tunduvad arenenumad.
    Sina Mallu oled väga tubli, et niimodi avalikult räägid,
    kindlasti annab see paljudele tõuke õigeaegselt
    asjadega tegeleda! :)
    Palju edu! :)

    • Reply Mallukas 11. Veebruar 2016 at 21:34

      Aitäh ja eks see mure lähedaste eest on alati :)

  • Reply Keitty 11. Veebruar 2016 at 21:30

    Kas ta ei räägi sul üldse või ikka mingeid sõnu/lauseid
    ütleb? Nagu tekstist välja lugesin, siis vist seda ei ole,
    et kui sina midagi ütled, siis ta proovib järgi öelda,
    kasvõi valesti aga proovib?

    • Reply Mallukas 11. Veebruar 2016 at 21:32

      Ma olen seda sada korda öelnud ja ma ütlen siis ühe korra veel – ta ei ütle MITTE ÜHTEGI SÕNA. Järgi öelda ei proovi küll midagi.

  • Reply Kats 11. Veebruar 2016 at 21:29

    Ehk räägid sellest testist lähemalt? Mida ja kuidas
    hinnati?

    Meil tütar Teie Mariga peaaegu sama vana ning
    lasteaias öeldi, et liiga noor logopeedi jaoks. Meil
    muidugi jutustab palju, kuid see arengutest pakub
    siiski huvi.

    • Reply Simmone 11. Veebruar 2016 at 21:58

      Logopeedi jaoks ei saa laps “liiga noor” olla. Logopeedi juures käivad inimesed “sünnist surmani”. Lastehaiglas võib logopeedi
      juurde sattuda nt imik, kellel on neelamishäire või huule- ja/või suulaelõhe. Lisaks kõne ja neelamise hindamisele oskab logopeed
      hinnatada ka lapse kognitiivseid võimeid, mitteverbaalset suhtlemisoskust jne. Seega jutt, et logopeedi juurde saab minna ainult
      lapsega, kes kõneleb, on vale.

      • Reply Triin 11. Veebruar 2016 at 22:07

        Lasteaias lihtsalt kipub logopeed olema ülekoormatud ja kuna ennekõike on vaja tegeleda koolieelikutega, siis pisikeste
        jaoks ei jää puhtfüüsiliselt aega.
        Samuti on vahe logopeedil ja logopeedil. Haiglates töötavad ka kliinilised logopeedid.

        • Reply Simmone 11. Veebruar 2016 at 22:19

          Lasteaialogopeedi ülekoormatus on juba teine teema, teine probleem.
          Lihtsalt ütlus, et “liiga noor logopeedi jaoks” on sisuliselt vale – olgu siis tegemist haridussüsteemis töötava
          logopeediga või kliinilise logopeediga.

  • Reply hhh 11. Veebruar 2016 at 21:29

    Ühe minu sõbranna tütar hakkas ka lobisema alles siis
    kui lasteaias käima hakkas, st arvan,et sealt kindlasti
    saab snitti juurde :)

  • Reply Sandra 11. Veebruar 2016 at 21:28

    Tubli,et asja käsile võtsid!Häbeneda või
    pabistada pole siin midagi,kõik need,kes
    targutama tahaksid tulla-minge targutage
    oma laste kallal.Marike jutustab varsti
    niimoodi,et sa ei jõua ära kuulata.Ainult hea
    ju,kui igal võimalikul moel oma lapse arengule
    kaasa aitad :) ja Mari näeb selle lõikusega eriti
    armas välja. :)

  • Reply Killu 11. Veebruar 2016 at 21:26

    Panen ja kõigile väikelaste emadele sydamele käia ära ka enne 3.
    Eluaastat laste silmaarstil, sest koolieelikul on kõike juba palju
    keerulisem korrigeerida ja vahest on siis juba liialt hilja. Lisaks
    saab vajadusel varaste prillidega lapse silmanägemise paremaks
    ja siis on ka teadmiste omandamine kergem :)

    Optometrist

    • Reply Mallukas 11. Veebruar 2016 at 21:28

      Hea idee, käin kindlasti! Aga kuidas seal testitakse väikseid lapsi, kes ei räägi ja ei pruugi olla koostöövalmis :D?

      • Reply Altius 11. Veebruar 2016 at 21:34

        ei kujuta ette, mis silmaarstil teha lapsega, kes koostööd ei tee ja ei räägi? Arvan, et enne sügist pole mõtet minna. Võtke üks
        asi korraga, pole vaja endale stressi ka tekitada. Ja tehke koostööd perearstiga, küll tema ka suunab teid õigel ajal õigesse
        kohta.

        • Reply Kr. 11. Veebruar 2016 at 21:55

          3-aastaselt ikka silmaarstile alles ;)
          kãisin just oma 2 a 10-kuusega yhe
          probleemi pärast ja silmaarst ise ka ytles, et
          tavaliselt ootab kui 3 tãis. mingeid asju saab
          teha kyll varem ka, aga kui kaebusi pole, ei
          pea varem minema.
          ka perearstid soovitavad alles 3-aastaselt
          minna silma- ja hambaarsti juurde.

  • Reply Kaisa 11. Veebruar 2016 at 21:24

    Ma ikka kogu aeg vaatan, et Mari ja minu Nóra on täiega
    sarnased ?

  • Reply Altius 11. Veebruar 2016 at 21:24

    Aga kuidas seda arengut siis testiti? Panite kujusid läbi aukude? Hea meel, et logopeed lapsega edasi tegeleb, tundub
    usaldusväärne. Mina usun, et varsti on kõik korras ja siis sa ei jõua Mari küsimustele ära vastata :)

    • Reply Mallukas 11. Veebruar 2016 at 21:25

      Otseselt mitte. Tal oli seal kabinetis hästi palju erinevaid asju – pusled ja matriooška nukud ja klotsid ja pall jne. Ja siis ta lihtsalt vaatas, mis Marile huvi pakub ja mis mitte.

  • Reply Ma 11. Veebruar 2016 at 21:20

    Loodetavasti saab kõik korda ja Mari
    räägib varsti nii palju, et te ei
    jaksa ära kuulata ja ma loodan, et ta
    hakkab väga palju teie piinlikke
    saladusi igal pool kõva häälega välja
    lobisema :P :D :)

    • Reply Mallukas 11. Veebruar 2016 at 21:22

      Heh, küllap saab! Ja no piinlikud saladused räägin ma ise vist siin blogis välja :D

  • Reply pirtsu 11. Veebruar 2016 at 21:16

    mulle väga meeldib, et sa nii ausalt ja julgelt sellest kirjutad. mõni inimene põeks omaette. see on pool võitu, et sa probleemi
    tunnistad. edasi saab vaid paremaks minna, sest nüüd on teil abiks asjatundjad.

    • Reply Mallukas 11. Veebruar 2016 at 21:21

      Ma kirjutan selle pärast, et ehk kellelgi teisel on sama asi, siis on ju parem kohe arstile minna. Ma olen ise kuulnud seda juttu, et ah, enne kolmandat eluaastat ei ole mõtet logopeedi juurde ronida ja päris ausalt, kui mu ema poleks seda asja ajanud, siis ma ka ei oleks läinud ja oodanud seda maagilist kolmandat eluaastat. Tegelikult oleksime me võinud Mariga sinna minna juba pea pool aastat tagasi. Õnneks veel ei ole hilja ja ma loodan, et ehk keegi, kelle laps samamoodi kuidagi kahtlaselt iseseisev on, kuid keeleliselt areneda ei taha, oskaks abi saamiseks ekspertide poole pöörduda. Selles suhtes, et ma seda jah nägin, et ta rääkida ei oska, kuid teised nn arengust maha jäämise märke ei osanud mina üldse tähele panna.

      Samas ma pean tunnistama, et ma olin kahevahel, kas kirjutada või mitte. Ennegi on siin kommentaariumis tänitatud, et miks ta küll ei oska seda või teist. Kuidagi nagu piinlik, et ma enne ei võtnud asja käsile vms..