minu suvelugu: Kuidas iraagi vanamees mind kaks kuud stalkis

Sõbranna leidis oma vanast arvutist minu säärase meenutuse ühest kaunist suvest, kui ma olin alles 19-aastane 😀 Jagan teiega ka seda. Naljakas, et mul pole õrna aimugi, miks ma selle üldse wordi valmis kirjutanud olen, aga kogu lugu oli sulatõsi. Kui Orkut alles oleks, siis ma saaks isegi siia pildi sellest vanamehest lisada 😀

***

Kuigi paljude naiste unistuseks võib olla rikka mehe leidmine, siis mulle selle õnne sülle sadamine erilist rõõmu ei toonud. Mees oli küll rikas, kuid samas ka hirmus pealetükkiv iraagi keskealine meesterahvas.

Iraaklasega tutvusin ma hääletades. Nimelt otsustasin mina ja mu Austraalia sõber hääletada Tallinnast Pärnusse, et külastada minu vanaisa. Saimegi kenasti auto peale, mida juhtis umbes 50-aastane iraagi mees ning tema kõrval istus temast paar aastat noorem meesterahvas. Kuna autojuht inglise keelt ei kõnelenud, vestlesime sõidu ajal rohkem kõrvalistujaga.

Juba esimesel minutil tundus mees kahtlane. Ta kiitis elavalt mu põsesarnu ja jõllitas kivistunud pilguga hoopiski mu dekolteed. Peale kümmet minutit rääkis ta juba sellest, kuidas ta tahaks minuga abielluda ja 10 last saada. Kuna ma eriti vedu ei võtnud, otsustas ta kiitlema hakata enda rahahunnikutega. Nimelt rääkis ta, et ta omab rekkafirmat ja tal on miljoneid dollareid ja temaga ei peaks ma iial nälga kannatama. Huvitav, kas siis Eesti tundub nii vaene koht, et kõik eestlased automaatselt nälgivad?

Kõige kummalisem oli aga see, et ta ei rääkinud minuga kaasas oleva noormehega mitte ühtegi sõna, ta ei vastanud isegi ta küsimustele, vaid rääkis valikuliselt ainult minuga. Noormees oleks ju võinud olla ka mu peika, kuid iraaklane ei paistnud sellest eriti huvitatud olevat.

Iraaklase vanust ma kahjuks teada ei saanud. Küsimuse peale vastas ta “i’m fourty.. sorry I dont speak that much English…”(Ma olen nelikümmend… vabandust, ma ei oska nii palju inglise keelt…) Välimuse järgi oleks võinud arvata midagi 30-40 kanti, mina olin sel ajal 19.

Sõidu jooksul suutis mees ka veel mu numbri välja peilida. Nimelt hoidsin ma oma telefoni käes, seda märgates küsis mees koheselt mu numbrit. Kuigi ütlesin korduvalt, et ei tea kas maksab anda, suutis ta lõpuks pika pinnimise peale mult ikkagi numbri saada – See oli saatuslik viga!

Juba samal õhtul helistas mulle iraaklane ja rääkis, kuidas ta igatseb mu häält kuulda. Ma ei osanud eriti midagi kosta.Mida on inimesel ikka öelda, kui suvaline iraaklane teda ülistab?

Peale paari päeva salvestasin ma lõpuks mehe numbri, et ma teaks, millised kõnesid enam mitte vastu võtta. Paraku oli see üks igavesti kaval iraaklane. Ta hakkas kasutama kümneid erinevaid numbreid, kuni lõpuks ei julgenud ma kõnesid vastu võtta mitte üheltki võõralt numbrilt. See oli päris halb, kuna tegelen aktiivselt CouchSurfinguga, mis tähendab seda, et pakun huvitavatele ränduritele öömaja enda diivanil. Kuna pidin ka nendega kontakti hoidma, läks see kõnede ignoreerimine päris keeruliselt.

Paari nädala pärast lõppesid igapäevased kõned ära ja ma arvasin, et mees on eluga edasi läinud, või leidnud mõne hääletaja, kes tema rikkust ja sarmi õigesti hinnata oskas. Paraku ei olnud asjalood aga üldse sellised…

Mõni päev pärast kõnede lõppemist olin kutsutud sõbra sünnipäevale. Astusin oma maja trepikojast välja ja mida mu silmad nägema peavad! Iraaklane seisab uhke näoga mu maja ees! Käes suur kollane roosibukett ja jalge ees kotid kingitustega. Oli kohe näha, et mees on ikka uhkelt meie kohtumiseks ette valmistunud, ta oli selga pannud isegi ülikonna.

Sel hetkel tundsin hirmu. Kuidas iraaklane teadis, kus ma elan? Ta ei teadnud ju mu perekonnanimegi, mis valemiga oli ta teada saanud mu vanemate aadressi?

Iraaklane hakkas mulle õnneliku näoga kingikotte sülle suruma, ise kinnitades, et ostis igast erinevast riigist, kust ta läbi sõitis, mulle kingitusi. Et ma ikka teaksin, et ta mõtles minule iga päev, mil me üksteist ei näinud. Minu küsimuse peale, kust ta mu elukohta teab naeratas mees kavalalt ja ütles, et naiste asi ei ole nii palju pärida, vaid hoopis ilus olla!

Ütlesin, et kingitusi ma vastu võtta ei saa. Tundus kuidagi kahtlane võtta suvaliselt mehelt vastu kaelaehe, mis nägi välja kallim kui kõik minu olemasolevad ehted kokku. Samuti ei tahtnud ma vastu võtta suurt kotitäit mänguasju oma 7-aastasele vennale. Ma ei olnud talle kunagi isegi maininud, et mul vend on!

Vabandasin ja ütlesin, et pean nüüd sõbra sünnipäevale minema ja mul ei ole eriti aega juttu puhuda. Otseloomulikult hakkas mees rääkima, et ta viib mu ikka ise ära, et ma ei peaks oma kauneid jalgu ometigi kõndimisega vaevama. Punnisin küll esialgu vastu, kuid mingil kummalisel põhjusel nõustusin lõpuks sellega, et mees mu ise autoga sünnipäevale viib.

Terve tee üritas ta mu kätt endale pihku haarata ja siis mõmisedes enda põse vastu hõõruda. Samal ajal rääkides, et ta näitas mu pilti oma emale ja ema oli minu väljanägemisega väga rahul olnud. Kuigi olukord oli päris ebameeldiv, mõtlesin, et küll on hea, et ta mu kätt vähemalt vastu põske otsustas hõõruda, mitte endale püksi ei toppinud või nii. See oleks üsna ebameeldiv olnud.

Sõbra maja juurde jõudes üritas mees mulle uuesti kingikotte sülle suruda, kuid ma keeldusin endiselt. Siis võttis ta ühe väiksema kilekoti ja palus mul vähemalt seegi vastu võtta – kotis olevat maiustused igast riigist, mida ta vahepeal külastas.

Kommid ei tundunud eriti kahtlased olevat, seega nõustusid need vastu võtma ja läksin sisse peole. Iraaklane hüüdis mulle veel järele, et austab mu soovi puutumatu olla.

Neli tundi hiljem läksime peoseltskonnaga õue koeraga jalutama. Muidugi seisis iraaklane ikka truult maja ees ja ei olnud meetritki liigutanud. Kui läksin talle ütlema, et ta võiks nüüd tegelikult ära minna haaras ta äkki mu enda raudsesse haardesse ja sosistas madalalt: “Give me a kiss!”

Siinkohal suured tänud mu sõpradele, kes seisid kahe meetri kaugusel ja vaatasid naerdes, kuidas ma iraaklase küüsis rabelen. Lõpuks ei tulnud mul muud abinõud pähe, kui lajatasin mehele draamaatiliselt kõrvakiilu. Mees naeratas mulle leebelt ja ütles, et austab mu soovi enne abiellumist vanainimesteasjaga ootamist, kuid tänaseks on ta siiski meile Ülemiste hotellis toa võtnud – juhul kui ma ümber mõtlen.

Ütlesin talle, et kohe kindlasti ei lähe ma taga kuskile hotelli ja kohe kindlamini ei plaani ma temaga iial abielluda. Mees ei paistnud morjenduvat, vaid kinnitas siiralt, et naised ei tea nagunii, mida nad tahavad, enne kui see neile meeste poolt selgeks tehtud on.

Pärast selle informatsiooni saamist läksin ma tuppa tagasi ja lülitasin telefoni välja. Mulle aitas sellest imelikust iraaklasest! Samal õhtul leidsin veel “süütust kommikotist” kaks Burberry parfüümi, mis olid kaunilt siidipaberisse mähitud. Ma ei saanud jätta mõtlemata, et mees peab kindlasti eriti üksik olema, kui võõra inimese jaoks selliseid žeste korraldab.

Kuna mina enam iial ta kõnedele ei vastanud, hakkas iraaklane paari päeva pärast mu vanematele koju helistama ja mu emalt minu kohta asju uurima- milline ma lapsena olin jne jne. Ma ei tea kui väga mu ema temaga rääkida viitsis, aga ju siis piisavalt, sest mõne nädala pärast proovis mees hoopis mu ema telefoni teel võrgutada. Öeldes talle, et armastab teda olenemata sellest, et ta teda kunagi näinud ei ole. Mees oli ju mind näinud ja tema sõnul ei saanud mu ema ka just väga rõve  olla. Kahjuks andis ka mu ema talle korvi ja sellest ajast peale ei teagi ma, kuhu iraaklane kadus.

Ehk leidis ta teeservalt hääletaja, kes ta kingitused rõõmuga vastu võttis? Ehk on ta ikka mu vanemate maja ees? Kes seda teab…