KURB ON OLLA LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED MARI JOHANNA

i feel like crap

25. veebruar 2016

Käisime täna siis Mariga uuesti arsti juures ja nagu eelmine kord juba mainiti, siis Maril on vaja erilähenemist. Nagu ma aru saan, siis ma oleks võinud juba päris ammu aru saada, et ta ei taha päris kõiki asju teha, nagu “tavalised” lapsed, aga kuna mul enne lapsi ei olnud, siis ma ei teadnud ju, mis see norm on.

Jah, ta ei võõrastanud kedagi, talle meeldis omaette tegeleda, ta ei tahtnud, et ma talle nt raamatuid näitan, oli selline omaette hoidev inimene. Ma arvasin, et see on lihtsalt ta iseloom. Jah, ega teda ei huvita, kui teda nimepidi kutsuda, või kui keegi tuleb külla, siis ta enamasti ei pööra sellele isegi tähelepanu. Ja kui teda keelata, siis läheb ikka jube kurjaks kah. Aga ma olin säärase Mariga harjunud ja ma ei arvanud, et see tähendab, et tal midagi valesti oleks.

Nüüd öeldi mulle, et Mari on oma arengult peaaegu POOLE võrra maas. Ehk siis ta käitub ekspertide sõnul nagu umbes aastane laps. Seega ei ole ka ime, et ta rääkida ei oska, sest ta pole oma arenguga veel sealmaal. Asi pole ka otseselt selles, et ta lihtsalt aeglasem oleks, vaid selles, et teda lihtsalt EI HUVITA inimkontakt. Seega peame hakkama temaga käima erinevates teraapiates ja panema ta lasteaias tasandusrühma, kus igale lapsele lähenetakse individuaalselt.

Marivanune laps peaks idee poolest huvituma igasugustest uutest asjadest. Samas huvitavad teda väga vähesed uued asjad. Näiteks see puust värk, kuhu sisse nööri panna. Lapsevanemad vast teavad. Kohe, kui Mari esimese sekundiga aru ei saa, mis sellega teha, siis lendab see raks maha. Ja kui ma proovin teda siis sülle võtta ja näidata, hakkab draama, sest ta lihtsalt ei taha. Kui ta juba hüsteeriasse läheb, siis ei näita ma talle enam nagunii midagi, sest ta nutab ja rabeleb ja proovib ära joosta. Nii on see olnud suht iga asjaga, mida ma talle näidata või õpetada olen püüdnud.

Õnneks on siiski asju, mis teda huvitavad. Legod, pallid, plastiliin, liiv, vesi. Nendega talle meeldib mängida. Ja no valada vett, panna asju teineteise sisse, ehitada torni. Nendest lähtuvalt hakkavad siis eksperdid nuputama, et mida talle meeldib teha, miks ja kuidas kasutada neid meeldimisi, et ta tahaks aina uusi asju õppida.

Selles suhtes, et arstid olid väga lootustandvad ja ütlesid, et kuna ta on nii väike, siis peaks ta “õigetele nuppudele vajutades” juba paari aastaga teistel samal tasemel olema. Aga minul on ikka peas üks suur küsimärk. Et kuidas ma varem aru ei saanud? Kas ma oleks saanud midagi teisiti teha? Miks ma arvasin, et “ta lihtsalt ongi selline”? Aga ega enam pole ju teha miskit. Tuleb leppida ja edasi minna lihtsalt natukene uue hooga ja teistmoodi.

Nimelt tuleb Mari panna lasteaias tasandusrühma ja nagu mainitud, peab ta hakkama käima nendes teraapiates. Sellega on aga üks aga. Ma pean oma lapsele puude taotlema. Ma ei tea miks, aga see kõlab mulle nii hirmsana, et ma tahaks nutma hakata. Arst küll kinnitas, et puude= vajadus lisaabile vms, aga see hetkel mind küll väga ei lohuta. Sest kui ma vaatan talle silma ja ta naerab mulle nii kavalalt ja tahab, et ma teda taga ajaksin ja annab mulle õues ilusti oma käekese ja.. Ma saan aru, et parata pole midagi ja kui ma tahan Marile seda vajalikku abi saada, siis ma pean seda tegema.

Okei, ma ei PEA, aga ilma selleta ei saa me riigi poolt ei teraapiat ega ka seda spets lasteaiakohta. Seega ma siiski suht pean ka.

Ja ma olen nii õnnetu ja kurb, sest mulle tundub, et ma olen oma vaese lapse ise kuidagi persse keeranud. Vaene Mari, et ta just minu juurde sündima pidi, sest ilmselgelt ei ole ma kuigi hea ema, kui ma kaks aastat aru ei saa, et tal midagi viga on. Õudne, kuidas see kõik mul praegu ära kassib.

Ma tunnen ennast nagu maailma kõige suurem läbikukkumine lapsevanemana. Ja see on nii sitt tunne. Kogu see olukord on sitt. Positiivse külje pealt ei ole ju sitt kui Mari ja meie lapsevanematena abi saame ja Mari nõnda järjele aitame. Et peaks olema tänulik, et on üldse selliseid meetodeid ja lasteaedasid ja teraapiaid. Ja see vajalik lasteaed asub meie majast vaid viie mintsa kaugusel. Aga noh…kes on lapsevanem, siis võib ise vast ette kujutada, mida ma tunnen.

Üks asi on see, et noh, laps ei räägi siis ei räägi. Teine asi on see, kui sulle öeldakse, et tehke siis netis taotlus oma lapsele puudeaste määramisele.

I wanna die.

DSC_3979

EDIT: Okei, ma nüüd sain oma esimest shokist üle, vedelesin natukene nuttes diivanil ja sain siis aru, et mul on terve laps, kellel olemas käed ja jalad ja nägu naerul ja mõistus peas. Seega on vaja teda natukene lihtsalt järjele aidata ja küll saab kõik korda :)

PS! Tobedad kommentaarid loomulikult kustutan.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

153 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Maasikas 27. juuni 2017 at 22:44

    Minu teada autism ei ole ravitav

  • Reply mina 28. veebruar 2016 at 01:10

    Minu heal sõbrannal oli ka palju aastaid puue. Tal oli probleem luudega. Vajas eriteraapiat ja pidi vahe peal riiete all mingeid
    korrigeerivaid asju kandma, nagu kips. Koolis oli tal 1. kuni viimase klassini kehalisest vabastus. Ta käis sellega isegi opil. Muidu
    oli täiesti tavaline tüdruk, õppis hästi. Keegi meie klassis ei teadnudki sellest suurt midagi. Paar korda tuli jutuks kui ta kauem
    puudus, aga teda ei narritud kunagi ega mõeldud temast halvasti. Ilma selle puudeta ei oleks ta vajalikku abi saanud. Nüüd tal
    minu teada endam puuet pole. Mäletan, et ta rääkis kui tüütu oli seda iga paari aasta tagant uuendamas käia. Tänaseks ammu
    ülikoolgi läbi ja elab täiesti tavalist elu. Loo point- ilma selle puude määramiseta ei oleks ta saanud vajalikku abi ja oleks võinud
    lõpetada ratastoolis või voodi külge aheldatuna.

    See puue ongi täpselt see nagu siin eespool öeldi- et inimene vajab riigilt täiendavaid teenuseid ja abi. Kõik. Ära kuula lollusi
    mida mõni küündimatu tibi levitab. Mida kiiremini sa selle puude ära lased määrata, seda kiiremini saab Mari abi. Tegutse
    kohe!

  • Reply K 27. veebruar 2016 at 19:18

    Tõepoolest, sõna puue on paras šokk, aga süsteem on selline meil, et iga abivajaduse korral tuleb see bürokraatia läbi käia. Ennast
    ei tohi hooletusse jätta ja abiks on kellegagi rääkida, et kogu asi settida jõukas, aga kindlasti tuleb võimalikult ruttu
    rehabilitatsiooniplaani tegemise ja puude määramise taotlused ära teha. Samuti uurida lasteaia avalduse kohta, sest minu laps
    pidi aasta või isegi rohkem ootama, kuna kõik meie kandi tasandusrühmad olid juba täis ja kooliminejaid sel aastal polnud.
    Nagu teisedki siin öelnud, ainus asi, mida kaotada, on väärtuslik aeg. Rehabilitatsiooniteenustele on järjekorrad,
    tasandusrühmadesse on järjekorrad, suviti tavaliselt mitu kuud spetsialistid puhkavad, lisaks käivad nad koolitustel, neil on endal
    väikesed lapsed, kellega haiguslehel olla, enda laps on mõnikord haige jnejne. Seda aega tuleb aasta peale päris palju, mil laps
    spetsialistide abi ei saa. Samas lapse aju arengus on sellised sensitiivsed perioodid, mil on hea õigetele nuppudele vajutades last
    kergesti edasi aidata. Logopeedide ja mõnede teiste erialade spetsialitide puhul on meil hetkel kindlasti nõudlus suurem kui
    pakkumine, seega oleksin jube tänulik olnud, kui keegi mulle omal ajal oleks öelnud, et see sõna “puue” on asja juures absoluutselt
    kõige väiksem mure. Olge tublid ja head soovid teie perele!

  • Reply Pisi 27. veebruar 2016 at 08:20

    Kahjuks eestis ei saa jah abi enne, kui ei ole puuet määratud. Môned vanemad lausa tahavad ise lapsele
    puude kaela määrida, et saada lisa toetust.
    Mul poiss on selline. Lapsest peale tahtnud ûksi olla ja omi toimetusi teha. Teda ei huvita nt oma
    ealistega samu asju teha. Ta teeb oma moodi, oma tempos neid asju. On nûûd 5a. Ônneks meie lasteaias
    on ôpetajaid nii palju, et laps saab eri lähenemist. Samas logopedi juurde pääsemiseka peame vist laskma
    lapsele puude kirjutada. Neid logopede nii vähe ja järjekorrad pikad. Mina aga ei pôe, kui peakski mingi
    diagnoos tulema, kuna nii saab mu laps abi. Kàisime siis selle uhke spetsialisti juures ja kui ta poissi
    vaatas ja kuulas, siis tema vastus oli, et teil on eriline laps. Tal on erinevad maailma vaated. Ta teeb hetkel
    seda, mida tema vanused hakkavad alles paari aasta pàrast ehk tegema. Kuna meil peres mitu last, siis on
    huvitav jälgida nende erinevat argut. Poiss on loova môtlemisega. Talle meeldib teha nö keerulisi asju.
    Kui oli Mari vanune, siis oli ka nö mugav, et kui kohe aru ei saanud, siis sinna see jäi. Nii sai kôik uued
    asjad tehtud koos.
    Ja mina ei soovita neid imeravimeid. Sellise arenguga laps ei vaja ime ravimeid endale. Talle on vaja
    spetsialistide abi. Just vanematele head nôu andes. Soovitan vôimalusel teha need arstidel käimised nii,
    et olete kolmekesi seal. Et siis Kardo saaks ka lisaks sinule infot, et kuidas mari aidata.

  • Reply Hellli 26. veebruar 2016 at 17:17

    Ma ei jõudnud kõiki kommentaare läbi lugeda, kuid loodan et sina seda teed ja selles kurvas olukorras kaine mõistusega jääd. Ära
    karda erivajaduse (“puude”) määramist, sest just see tagab taskukohaselt või lausa riigi raha eest vajaliku abi Marile.
    Palun ära lase end voodoo ja soolapuhujate lõksu tõmmata (siit kommentaaridest on juba see homöopaatia ja imetilkade jutt läbi
    käinud) ning pöördu professionaalide poole, nagu sa seda juba tegid. Veidikese tööga ja teraapiaga areneb kindlasti Mari kiiresti
    teistele järele ning edasised probleemid on minimaalsed. Sellistele probleemidele tulebki võimalikult kiiresti jälile saada ja kiirelt
    tegutsema hakata! :) Väga õige, et sa arstide juurde üldse pöördusid.
    Kõige olulisem on ise sellises olukorras tugevaks jääda ja arstide-terapeutide soovitusi kuulata, mida kodus teha.
    Edu ja jõudu!

    (Arstlikust vaatepunktist huvitab mind hoopis see, et kas Mari teiste inimestega peale pereliikmete silmsidet loob?)

    • Reply Mallukas 26. veebruar 2016 at 17:48

      Silmsidet loob küll, läheb sülle, võtab käest kinni, teeb musi-kalli kui juhtumisi inimene meeldib.

      • Reply Hellli 26. veebruar 2016 at 22:54

        Siis on hästi! :) Veidi vähem muretsemispõhjust

  • Reply M. 26. veebruar 2016 at 16:35

    Ma käisin suht sarnase alguse oma lapsega läbi. Arstid olid praktiliselt valmis diagnoosi panema, tänasin ja lahkusin, laps
    kaenlas.
    Otsustasin, et ma ei löö käega: käisin homöopaadi juures, Via Naturale toitumisnõustamisel, tegin kardinaalsed muudatused
    söögiga (maha gluteen ja piim), lugesin öödläbi välismaiseid autismifoorumeid, andsin erinevaid vitamiine, toidulisandeid, häid
    kõhubaktereid suurtes kogustes jne.jne.jne.

    Tänaseks on mul täiesti tavaline laps, veidi arglikum ja sotsiaalselt mitte nii elav, aga ma usun, et kõik see aitas. Võibolla alati ei
    aita ja võibolla sa pead seda uhhuu-teaduseks, aga tasub proovida.

    Kui tahad, kirjuta mulle (ma ei müü midagi ega esinda kedagi :))

  • Reply mai 26. veebruar 2016 at 15:06

    Üks mu lemmik-lasteteemalisi blogisid on toptop.ee, kus pereisa ja -ema mõlemad kirjutavad. Nad on lastevanematena väga
    mõistlikud ja osavõtlikud, lisaks kirjutavad nad Eesti blogipidajate kontekstis äärmiselt põhjalikult ja sisusse süübivalt. Neil on
    vanem laps puudega, kui see on õige väljend. Loe nt siit http://toptop.ee/2016/01/05/puue/

    • Reply Mallukas 26. veebruar 2016 at 16:34

      Nad on nii kohutavad inimesed, et ma ei loeks nende blogi kahjuks raha eest ka :(

      • Reply Raul 1. märts 2016 at 18:31

        Ja ei tea mis osas nad on siis “nii
        kohutavad inimesed”? Et on eluterved
        ja loomulikud, asjadesse SÜÜBIVAD
        inimesed, mitte sinusugused selgroota
        ja pealiskaudsed plähmerdised :-) ?!

        • Reply Mallukas 1. märts 2016 at 18:33

          Just :D

          • Raul 1. märts 2016 at 18:37

            No selge siis. Siis pole ju
            tegelikult sul millegi üle imestada,
            et miks sind inimesed läbi aastate on
            mõnitanud ja sõimanud, kui sa niivõrd
            kõõrdis maailmavaate ja suhtumisega
            oma blogi pead.

          • Mallukas 1. märts 2016 at 18:46

            Raul, kui sul on küsimusi, miks ma julgen Inno ja Irja kohta öelda “kohutavad inimesed” siis kirjuta mulle meilile või facebooki. See siin pole vast õige koht selle arutamiseks. Kui ei ole, siis mine ära siit “kõõrdis maailmavaatega” blogist ja ära roni siia tagasi, kui sa ainult salvata oskad.

          • Raul 1. märts 2016 at 22:17

            Kulla inimene, miks peaksin MINA
            korraga hakkama nö salaja ja kalevi
            all arutama seda “Inno ja Irja”
            teemat, kui SINA võtsid endale õiguse
            SIIN, oma blogis, täiesti AVALIKULT
            öelda nende kohta sitasti, ILMA
            MINGITE põhjendusteta :D ?! Ja kui
            siis keegi sama avalikult ütleb SINU
            kohta sitasti, aga seejuures ka koos
            PÕHJENDUSEGA, siis on sul taaskord
            pill lahti ja see lapsik suhtumine
            “kui sulle ei meeldi minu
            kaksikmoraaliga suhtumine ja blogi ,
            siis tõmba jehhat siit!!” :-) Kas see
            on sinu meelest adekvaatne ja
            täiskasvanud inimesele omane “tee
            teistele seda mida tahad et sulle
            tehakse” suhtumine? Ja mina seejuures
            ei salvanud sind millegagi, sa ise
            tegid seda. Ma kõigepealt esitasin
            sulle küsimuse ja sa vastasid sellele
            ja mina siis tegin lihtsa tõdemuse
            sellest sinu poolt tulnud infost.
            Lihtne, mis :-) ?

      • Reply Raul 1. märts 2016 at 18:34

        Ahjaa, äkki suudad seekord ilma
        koheselt mu kommentaari kustutamata
        edasi elada? Minu kommentaari ühe
        musavideoga ja mõtetu bändiga, mida
        sa täiesti mõõdutundetult promosid,
        sa kohe kustutasid. Kas see ongi kogu
        su klikimasinast(teenida raha ilma
        mingeid reaalseid väärtusi loomata)
        blogi mõte, et siia võib postitada
        vaid “Malluka õiged arvamused ja
        valed arvamused” stiilis?

  • Reply mariisc 26. veebruar 2016 at 14:07

    puude pärast pole küll tarvis muretseda. mul on naabrilapsed kõik puha puudega: ühel poisil on lampjalad ja teisel ka midagi
    jalaga. viimane sai juba ammu terveks, aga puuet pikendati veel kaheks aastaks, kui ta peaks tahtma võimlema minna. väga
    osavad ja liikuvad trööbeldised on mõlemad. üks hakkas enne 2seks saamist rattaga sõitma. meie oleme siin ainsad, kes nt
    lottemaa pileti eest maksma peavad.

    marikesele ja sulle soovin kõike ilusat, kindlasti muutub mari suhtlemisoskus tänu teraapiatele palju paremaks.

  • Reply Ire 26. veebruar 2016 at 13:14

    No pigem minge metsa oma puudega. Vaadake kui targa näoga laps on väike Marike ja ta on ju väike veel. Arstid on ikka
    nii “eksperdid” enda arvates. Kas see puude taotlemine kõige õigem ikka on (jätab jälje lapsele paberitsse tulevikuks ja emmele
    emotsionaalselt), ehk ikka saab kuidagi teisiti arengut toetavaid teenuseid. Läbi perearsti peaks ka saama mingeid teenuseid.

    • Reply Pia 26. veebruar 2016 at 13:45

      Täpselt selliste kommentaaride / suhtumise pärast ongi vaja, et sellest räägitaks. Ka sellises populaarses blogis. Siis muutub ehk
      ka see iganenud suhtumine, et puue on ainult mingi foto pealt näost loetav tugev vaimne alaareng ning eluaaegne märk küljes.
      Allpool kommentaarides on korduvalt ja põhjalikult seletatud, miks selline suhtumine absoluutselt vale ja kontraproduktiivne on.

      • Reply Laura 26. veebruar 2016 at 13:58

        Äkki oleks tõesti aeg nüüd lõpetada need “iga laps areneb oma tempos” kommentaarid?
        Mallukas ju ise tunnistas, et kahetseb, et seda enne ei märganud ja olgem ausad, sellistes kommentaarides on palju süüd.
        Esmakordne ema võib lasta ennast paljust mõjutada. Lugesite üldse, et ka psühholoog märkis, et Maril on mitmeid autistlike
        jooni.
        Mis muidugi ei tähenda midagi. Jooned võivad olla kõigil. Minu arust on suurepärane, et asi nüüd on nii suure hoolega käima
        lükatud ja palju eksperte asja kaasatud. Kindlasti saab nüüd asi ainult paremuse poole minna :)

    • Reply Tyy 27. veebruar 2016 at 02:23

      oh taevas tule appi , väga rumal kommentaar. Kas sinu meelest peaks lapsel totakas ilme olema, et abivajadusest aru saada. Urrrr
      !!!! On sadu hädasid, mis mingilgi moel ei paista välja, nii füüsilisi kui vaimseid. Just sinusuguste hüüatused tekitavadki
      süütundeid emades. Esimene asi mida tavaliselt üks emme teeb on see mõte- mida ma valesti tegin. Enamasti ei midagi, lihtsalt
      saatus on selline. Pole pikalt aega nutuks, on vaja end kokkuvõtta ja kohe tegutsema hakata, sest aeg on see mida raisata ei saa. Kahjulik käitumine on hoopis Jaanalinnu mängimine selle sõna PUUE hirmus. Jah tõesti esimene kord seda sõna oma lapsekohta
      kuuldes on see igale emale šokk. Aga peab lisama, et see määratakse põhjusega ja aastaks, kaheks, kolmeks. Oleneb probleemist. See ei pruugi olla ja enamasti ei olegi lõplik. Näiteks toon tuttava lapse kes sai puude, sest hambumus oli vale ja et oleks võimalik
      teda riiklikult rahastada. Oh ma olen praegu kuri , ei saa jätkata………

  • Reply Kellily 26. veebruar 2016 at 11:30

    Tänapäeval on kasutusel palju parem sõna
    “erivajadusega”. Kuigi jah, ega see “puudega” kuhugi
    kadunud pole. Ja usu mind, meil pool Eestit
    erivajadusega (töötan sotsiaalvaldkonnas). Sa oled
    superhea ema, kes julgeb jagada oma tundeid. Ei ole sa
    midagi valesti teinud, mõni laps vajabki natuke
    rahulikumat ja aeglasemat keskkonda, milles areneda.
    Ole tubli edasi ja toeta Marikest teraapiatundides,
    meil on suurepäraseid spetsialiste, kes teevad oma
    tööd südamega. Ja küll sa näed, et peagi jõuab laps
    teistele järele! EDU!
    P.S kui sa veel pole seda teinud, siis võiksid pöörduda
    oma linnaosa sotsiaalosakonda ning niisama uurida,
    milliseid Marile sobivaid teenuseid teil pakutakse, siis
    on juba ülevaade olemas selleks ajaks, kui puude
    raskusaste määratud on.

  • Reply Pamela 26. veebruar 2016 at 10:00

    Ma lausa imtelen su ausust, otsekohesust. See on vaid veidi tööd ja Mari on nagu iga teine laps :) Ära süüdista end sellistes
    asjades, mis on vaid formaalsus :)

  • Reply Triinu 26. veebruar 2016 at 09:08

    Mina puutun igapäevases töös üsna palju temaatikaga kokku ning minu meelest on esimese asjana see sõna puue kuidagi
    selline, millega kaasneb inimestel mingi tõrge või eelarvamus. Rahvasuus on sõna puue saanud kuidagi sellise tähenduse, et
    puudega on miskit viisi ebanormaalne ja see ebanormaalsuse tiitel jääb eluks ajaks külge. Minulegi on mitmed vanemad öelnud,
    et ükskõik mis, aga puuet oma lapsele ei vormista, sest siis on laps eluks ajaks sildistatud ning üleüldse on puue tagumine asi,
    millele mõelda, sest sellist häbi ei taha enda perele külge. Samas tegelikkuses on puue lihtsalt ju vajadus saada süstemaatiliselt
    mingeid teenuseid või abivahendeid. Teenuste või abivahendite vajadusel kaardistab ära rehabilitatsiooniplaan, mis alati
    lapsele koostatakse. Samuti ei määrata puuet eluaegsena vaid teatud perioodiks ja kui selle perioodi lõpus selgub, et kõik on
    korda saanud ja teenuseid enam vaja ei ole, siis edasi ka puuet ei määrata. Ma olen vahel mõelnud, et selle sõna puue asemele
    võiks mõne muu mõiste välja mõelda, sest päris mitu korda on olnud kahju, et laps ei saa talle vajalikke teenuseid, kuna
    vanemad lihtsalt mingitel x põhjustel keelduvad puuet taotlemast ja reh.plaani koostamast. Ise makstes on need teenused kõik
    aga väga kallid.
    Teine asi, mis mulle silma hakkas, on minu meelest see, et Maril avastati see, et tema arengule on vaja kaasa aidata, ju täpselt
    õigel ajal, ehk ajal, kui tema aju on väga kiires arengus ja mõjutatav ning seega tulemused peaks väga head olema, kui
    süstemaatiliselt tegeleda. Väga palju varem ei olekski saanud tegelikult märgata tegelikult. Hilja oleks siis, kui laps on juba nt
    lasteaia viimases rühmas või jõuab esimesse klassi (mul on töös ka selliseid juhuseid olnud, kus kodune laps jõuab esimesse
    klassi ning siis alles selgub, et lapsel praktiliselt kõne puudub). Iseenesest pole siis ka veel lootusetu, aga lihtsalt nii suure lapse
    puhul ei ole tulemused enam nii kiired, kui selle lapse puhul, kes on saanud abi alates 2-3-aastasena.

  • Reply Kerli 26. veebruar 2016 at 07:51

    Palju paisid ning kiiret leppimist olukorraga.
    Ma arvan, et see kõik juhtub põhjusega. Inimesele
    antakse selline koorem, mida ta kanda jõuab.
    Isiklikult arvan, et oma kogemuse jagamisega teed sa
    paljudele suure teene. Oled avaliku elu tegelane ning
    paljud, kes samas olukorras, tunnevad suurt huvi,
    kuidas teil läheb ning kuidas te edasi käitute. Sellistest
    juhtumitest peabki rääkima ning Sa kindlasti aitad
    selle jagamisega paljusid :)

  • Reply Tsein 26. veebruar 2016 at 00:06

    Tahan ka öelda, et minagi pean enda lapsele puude taotlema, siiamaani ei ole julgust olnud. Ma ei teagi, et mida ma kardan, sest
    enamasti olen ma paras otseütleja. Ehk kardan seda “märki” mis lapsele siis külge saab. Minu lapsel on ATH. Ja ma ei saa selle
    kõige tõttu ka naasta tööle, mille pärast olen väga kurb, sest ma jumaldasin enda tööd ja pean nüüd hakkama midagi välja
    nuputama. See kõik on minu jaoks nii hirmus, sest ma ei tea ju, et mida ja kuidas teha :(
    Aga ma usun Sinusse Mariann ja tean, et Sa saad ilusasti hakkama! Me ju oleme mõlemad Emad, me saame alati hakkama

    • Reply Morgie 28. veebruar 2016 at 14:08

      Mingit märki ei ole, kui sa seda märki ise lapsele külge ei kleebi. Mitte keegi, kellel pole vaja seda teada, ei peagi seda teadma.

      Puude määramine annaks su lapsele õiguse paljudele rehabilitatsiooni- ja tugiteenustele, mh annaks sulle tõenäoliselt lõpuks ka
      võimaluse uuesti tööle minna.

  • Reply jaanika 25. veebruar 2016 at 22:39

    Pole minu asi midagi õelda ja ma ei ütle ka, aga sõnal on
    suur vägi.
    Nüüd on sul aeg Marile keskenduda. Kõike head teile ja
    edu sel raskel teel!

  • Reply Mirjam2 25. veebruar 2016 at 22:13

    Ma ei viitsinud kõiki kommentaare
    läbi lugeda ja palun juba eos
    vabandust, et ma vb. mõnda mõtet
    kordan. Mulle tundub pigem, et sa
    oled väga tubli ema.

    Ma töötan koolis ja olen näinud üsna
    palju selliseid lapsevanemaid, kes
    selle asemel, et tegeleda oma laste
    probleemidega süüdistavad kooli,
    õpetajaid, teisi lapsi, riiki,
    valitsust… (keda iganes) – laps on
    aga see, kes kannatab. Kui on
    probleem, siis selle tunnistamine on
    emotsionaalselt kindlasti
    lapsevanemale väga-väga raske, aga
    süüdistamine ei aita, vaid tuleb
    mõelda, mida selle infoga peale
    hakata ja kuidas oma last kõige
    efektiivsemalt aidata. Sinu
    lähenemine probleemile on igatahes
    kiiduväärt. Oleks selliseid emasid
    ainult rohkem.

    Jõudu ja jaksu teile! Olukord pole ju
    lootusetu ja küllap kõik saab korda.

  • Reply Sandra 25. veebruar 2016 at 21:44

    Mari on ikka Mari edasi.. selline
    nagu ta on:) See sõna ei tee teda
    kellekski teiseks.

  • Reply m 25. veebruar 2016 at 21:17

    Lohutuseks sulle, et mina olin ka selline
    natuke teistmoodi laps, kes millegi vastu huvi
    ei tundnud ja teistega absoluutselt suhelda ei
    tahtnud, aga minust sai täitsa ok inimene.
    Õpin ülikoolis erialal, kuhu on väga raske sisse
    saada ning inimestega suhtlemisel
    absoluutselt probleeme pole. Kõigest saab
    üle, kui asjale õigesti läheneda :)

  • Reply njah 25. veebruar 2016 at 21:07

    Ei oska midagi muud öelda, kui et
    olete hea ja tore perekond ja saate
    sellest kõigest kindlasti jagu. Mari
    on vahva mudilane ja kindlasti kasvab
    temast tubli ning arukas inimene. Te
    ei löö käega ja ei pane probleemi ees
    silmi kinni, vaid tegelete sellega,
    mis ongi kõige õigem tegu. Tublid
    olete! Ja kindlasti aitab see, et nii
    avalikult asjadest rääkida julged
    paljusid teisi, kes võib-olla muidu
    ei oskaks ise midagi märgatagi. See
    kõlab melodramaatiliselt aga sa
    päriselt muudad maailma. Ja ära seda
    kunagi unusta!

    Jõudu ja edu teile!

  • Reply Pia 25. veebruar 2016 at 20:39

    Olen su kirjelduste põhjal Marist juba tükk aega mõelnud, et tal on väga mitmeid tüüpilisi autistlikke jooni. Ei ole seda tahtnud
    hakata ütlema, sest ega blogi-lugejate asi pole hakata sinu lapsele “diagnoosi” panema. Eks need jooned ongi tihti alles
    pooleteist -kaheselt nii selgelt nähtavad., kui “tavalised” lapsed väga kiire arenguhüppe tavaliselt teevad nii kõne kui
    sotsiaalsete oskuste koha pealt.
    Tahaks sind julgustada end informeerima ja arstidega / terapeutidega koostööd tegema. Jah, võibolla on su laps teistmoodi kui
    “tavalised” lapsed, aga sa pole selle pärast mitte grammi võrraga kehvem ema või Mari halvem laps!
    Ta on lihtsalt teistsugune. Ja ilmselt vajab teistmoodi lähenemist, et lasteaias – koolis teiste laste seltskonnas võrdväärselt
    hakkama saada.
    Peaasi mitte sattuda paanikasse, vaid lihtsalt jälgida oma last ja ennast informeerida. Ning otsida abi. Ma ei soovitaks ka väga
    mitut eri teraapiat korraga alustada, eriti neid vähe alternatiivsemaid, a la ega küll küllale liiga tee. Soovitaks ühele teraapiale
    esialgu keskenduda ja vaadata kuidas asi areneb nt järgmise poole aasta jooksul.

    • Reply Mallukas 25. veebruar 2016 at 21:09

      Ma kavatsen minna täpselt neisse teraapiatesse, mida see rehabilitatsiooniplaan ette näeb, ise küll seal otsustama ei hakka, et mida võtta ja mida jätta. Ära proovime need, kuhu saadetakse. Ja kuhu saadetakse, seda ma ju veel ei teagi.

      Muuseas, ka see psühholoog ütles, et ta nägi Maril mõnda autistlikku joont, aga kuna Mari on siiski nii väike, siis võib see lihtsalt olla mimgisugune iseloomu iseärasus. Aga eks aeg näitab.

      • Reply Pia 25. veebruar 2016 at 23:07

        Tundub mõistlik lähenemine. Soovin sulle edu! Minu arvates on see vägagi tunnustust vääriv, et sellistest asjadest oma
        suure lugejaskonnaga blogis kirjutad. Usun, et sa aitab tabusid murda ja nii mõnelgi noorel emal endale teadvustada, kui
        normaalsed sellised iseärasused tegelikult on.

  • Reply Karin 25. veebruar 2016 at 20:15

    Tasandusrühm on Marile väga kasulik, eriti kui oled ise koostööks valmis ja ei eita probleemi.
    Pead ise lapsega sihipärast arendustööd tegema iga päev. Soovitan lisaks võimalusel käia Tartus
    Ülle Kuusiku juures, kes on tõeline spetsialist selliste juhtumite puhul . Ta uurib last ja seejärel
    annab täpsed juhised edasi tegutsemiseks. Edu!

    • Reply Mallukas 25. veebruar 2016 at 21:12

      Ma usun, et ka Tallinnas on eksperte, aga tänud soovitamast :)

  • Reply K. 25. veebruar 2016 at 19:23

    Kas nii väikesest saab juba aru, et arengust nii maas, et
    vajab abi? Osad ju hakkavadki hiljem asju tegema. On
    mingi võimalus, et eksperdid eksivad? Kui siiani
    tundus sulle kõik ok? A ma ei tea neid asju, lihtsalt
    mõtlesin.

    • Reply lala 25. veebruar 2016 at 20:34

      Nii nagu autismi võib kahtlustada paarikuulsel lapsel, on võimalik ka kõneprobleeme ntks lapse lalinast jms varajastest
      häälitsustest ennustada lapse kõneprobleeme.. Kahe ja poolesel lapsel pole mingit probleemi arengutaset määrata :)

      • Reply Altius 25. veebruar 2016 at 20:40

        paarikuusel lapsel autismi kahtlustada, no kuulge? Aga Mallukas, kui Mari lasteaias on, kas ta siis ka hoiab omaette, või
        seltsib teiste omasugustega ka? Õpetaja korraldusi kuulab ja täidab?

        • Reply Mallukas 25. veebruar 2016 at 21:10

          Enamasti hoiab ikka omaette, aga viimasel ajal on ühe poisiga seal tegelenud. Päris nii ei saa ka öelda, et ta üldse kontakti ei soovi, ala kui Kätu käib Jassuga külas, siiis Mari ikka ronib ta otsas ja tahab taga ajada, aga noh, Jass pole just temast vaimustuses :D

          Kasvaaja käsklusi kuulab küll, mõnikord hakkab nutma, aga kuulab :)

          • Morgie 28. veebruar 2016 at 14:09

            Siis ei saa ju öelda nii karmilt, et ta oleks nagu aastase lapse tasemel, ikka parem on olukord.

          • Mallukas 28. veebruar 2016 at 14:12

            No mulle ta ka ei tundu aastase tasemel, aga noh, nagu öeldud, siis ma ju ei tea, milline see “normaalne” aastane-kaheaastane olema peaks. Tegelikult kui me seal arengutestil käisime, siis esimene kord ütles see arst, et Mari umbes poolteiese aastase tasemel, aga järgmisel visiidil ütles juba “aasta, aasta paar kuud”. Ma siis ka küsisin, et alles oli poolteist, et mis ta alaareneb mul iga päevaga või :D Üldse see arst tundus natukene… imelik mulle, aga noh, ega ma pole ekspert.

      • Reply Imbi 25. veebruar 2016 at 21:35

        Just selliste kommentaaride pärast soovitan
        püüda hoida kainet mõistust. Paarikuusel
        autism? Tere tali.

        • Reply Imbi 25. veebruar 2016 at 21:39

          Lugesin nüüd liiga palju kommentaare.
          Palun ära sina loe. Maril palju autistlikke
          jooni? Kui paljud teist Mariga kohtunud on?
          Kust selline jultumus?

          • Imbi 25. veebruar 2016 at 21:52

            Ja viimaks – reh-plaan tasub kindlasti
            ära, aga see ei ole ainuke võimalus
            tasandusrühma saamiseks. Uuri
            Rajaleidja kodulehekülge. Loodan, et
            keegi seletas ka sulle, et
            tasandusrühmas käies on Marile ette
            nähtud 4-5 logopeedilist
            teraapiakorda nädalas (lasteaias).
            Sellele lisaks ma teist logopeedi otsida
            ei soovitaks, ajab lapse segadusse.

          • m 26. veebruar 2016 at 02:17

            Muide, autismispekrti häireid
            on võimalik diagnoosida juba
            väga varakult, juba umbes
            pooleaastaselt võivad märgid
            ilmneda. Kahjuks peab
            ütlema, et blogijutu põhjal
            annab järeldada küll, et
            mõned natuke autistlikud
            jooned on olemas. But hey,
            mul on ka, see pole midagi
            hullu.

            Mind paneb lihtsalt imestama
            see, et inimesed justkui
            tahaks elada kuskil kivi all,
            pean silmas siinseid
            kommenteerijaid, kes
            vaidlevad vastu sellele, et
            taolisi probleeme annab
            tegelikult diagnoosida väga
            vara (samas inimene, kes ei
            ole arst või varem asjaga
            kokku puutunud, ei oska
            ilmselt tõesti märgata ja selles
            pole midagi halba, kui
            natukene hiljem alles
            avastatakse). Tore oleks, kui
            vahel end asjadega kurssi
            viidaks enne kui käte-
            jalgadega vehkima hakatakse,
            aga ju ei saagi oodata kõigilt
            tahet enda silmaringi
            avardada, uurida ja lugeda
            ning võimet analüüsida
            erinevaid olukordi. Pole
            mõtet tulla kohe ründama, kui
            mõned on toonud välja selle,
            et on jäänud mulje, et Maril
            võib olla kalduvus autismile.
            Imbi, soovitan natukene
            uurida autismi kohta, ehk siis
            mõistate, et kommentaarid
            selle kohta, et jutu järgi
            tunduvad olevat autistlikud
            jooned, pole tegelikult
            absoluutselt mööda. Peab
            vist seda ka rõhutama, et
            diagnoosi pole siin keegi
            proovinud panna.

            Ärge mind nüüd vihake.

          • Imbi 26. veebruar 2016 at 12:00

            Küsimus ei ole pea liiva alla peitmises. Mul on siiralt hea meel, et noored lapsevanemad lapse varases eas
            logopeedi juurde jõuavad. Küsimus on, kes nõu annavad. Inimene, kes usub, et tal on autistlikud jooned või
            inimene, kes usub, et tal on ajuvähk või inimene, kes usub, et eelmisel ööl käis ta tulnukatega reisimas. For real?
            Mida rohkem inimene teab, seda vähem julgeb ta paari blogipostituse põhjal sellist kelbast suust välja ajada. :)

          • Hellli 26. veebruar 2016 at 17:31

            Kust võtad sina jultumuse, et väita, et autismi kahtlustamine on “jultumus”?
            Autism on spekter, millega määratletakse neuroloogilisi arenguhäired. Need võivad olla väikeste ilmingutega,
            samas ka suurtega. Ning see, et paarikuusel lapsel saab autismi diagnoosida, on tõsi. Olen ise kõrval olnud, kui 7-
            kuusel lapsel pandi esmane autismidiagnoos ning alustati teraapiaga.
            Diagnoos ei tähenda seda, et patsiendi puhul alla antakse – diagnoosi saamine tähendab abi ja ravi ja teraapiate
            algust.

            Ka mina olen kirjelduste põhjal seda umbes aasta kahtlustanud, kuid see pole koht, kus seda kirjutada ja rääkida
            või ajada mingit juttu “mina ikka arvan nii”.
            Minu arvamus tuleb puhtalt minu professionaalsest elust. Selle tõttu polegi ma kunagi sõna võtnud. Kuid
            nimetada sellist asja jultumuseks on omaette ooper.

          • Imbi 26. veebruar 2016 at 22:08

            Okei, vb tõesti sinu professionaalsus
            lubas lakooniliste kirjelduste põhjal
            arvata, et autistlikud jooned esinevad.
            Aga kas sinu professionaalsus lubab
            tõesti nüüd ütelda “ka mina olen seda
            aasta otsa kahtlustanud”?! :)

  • Reply Tr 25. veebruar 2016 at 19:12

    Edu, küll kõik korda saab enne kooli mineku aja saabumist!Tänapäeval igasuguseid tugigruppe ja meetodeid.
    Ei tasu kõigesse ükskõikselt suhtuda ja mõelda ” Iga laps on oma tempos arenev”.
    Maril tundub olevat autistlikke jooni päris palju aga kuna ta on pisike siis on lootus kõike korda saada.
    Edu aluseks on tegelemine ja siiras tähelepanu lapsele, mitte muuseas muude asjade kõrvalt. Ta on erivajadustega laps ( mitte
    halvas mõttes) ja vajab topelt tähelepanu.

  • Reply H 25. veebruar 2016 at 18:55

    Appi, ma läksin praegult mega närvi!
    Ma ei kujuta ette, mida täpselt
    tunned, aga kindlasti tunned end
    pahasti. Ja tegelikult sa ju ei
    peaks! Oled hea ema ja Maril tundub
    hea olevat. Aga aeg-ajalt lihtsalt
    asjad juhtuvad ja iseenda nina alla
    ongi kõige raskem näha. Ning
    tegelikult “avastasid” sa ju selle
    varakult! Seega ei mingeid
    etteheiteid endale!!

    Aga närvi läksin ma selle peale, et
    kõik need Perekoolikad ja muud
    inimloomad, kes on kunagi võtnud
    enale õiguse su lapsele halba soovida
    võiksid nüüd oma tegude peale mõelda
    ja häbeneda. Kas see oli seda väärt?
    Milleks? On neil nüüd hea olla? On
    neil nüüd tunne, et neil oli õigus?
    Või äkki saavad aru, et oma tegude ja
    sõnadega on nad nii palju halba sinu
    suunal saatnud, et äkki nemad ongi
    põhjus? Äkki oleks aeg häbenema
    hakata? Äkki oleks aeg vabandust
    paluda? Äkki oleks aeg aidata ja head
    soovida?

    Aga sulle soovin ainult head! Olen
    ise perest kus mul õde ongi “päris”
    puudega. Ka see on ilus elu, keegi
    meist ei kujutaks oma elu ilma temata
    ette ja ei tahaksi. Aga ma usun, et
    seda pole sul vaja karta! ;) Soovin
    sulle ja Marikesele kõike head ja
    ärge pead norgu laske! Positiivseid
    mõtteid ja head tuju ja usku ilusasse
    tulevikku!

    Las need koerad lõugavad! Teie minge
    aga pea püsti edasi! ;)

    • Reply Muki 25. veebruar 2016 at 22:26

      Tola. Mis see Perekool siia puutub?
      Mari on selline nagu ta on, vaatamata
      sellele, mida kusagil foorumis
      pajatatakse.
      Edu, Mallu ja Mari!

  • Reply H 25. veebruar 2016 at 16:49

    Kuidas ta süüdi on? Või süüdi milles? Kui laps on veidi teistsugune siis on lapsevanem selles süüdi? Tegu on lapse iseärasusega ja
    Mallukas tegeleb probleemiga juba mõnda aega. Mari on alles 2 aastane! Sa räägid nagu oleks abiga lootusetult hiljaks jäädud.
    Mida need spetsialistid aastase lapsega teinud oleks? Erikooli õppima pannud? Mina leian küll et praegu on probleemiga
    tegelemiseks väga hea aeg, kuna see avastati vara. Arvad et kui Mari oleks beebikoolis käinud siis oleks kõik korras praegu? Paha
    on lausa lugeda nii rumalat, kitsarinnalist ja lahmivat kommentaari. Arvad et oled spetsialist lihtsalt seetõttu et sul laps on?

  • Reply Altius 25. veebruar 2016 at 16:47

    Nii väikestele ei panda diagnoosi, eriti veel ainult otsavaatamisest. Tee nüüd nii, nagu arstid ja spetsialistid soovitavad, üks asi
    korraga. Ära satu paanikasse ja hakka igalt poolt mingit abi otsima. Spetsialistid koostavad teile arengukava, tegevused jne.
    Arenetegi rahulikult, omas tempos, küll need terapeudid omad järeldused teevad arengust. Üleöö ei muutu nagunii midagi ja
    tähtis on ka see, et sina ennast läbi ei põleta selle muretsemisega.

  • Reply triina 25. veebruar 2016 at 16:20

    See pole ju eluajaks. praegu on see ilmselgelt parim variant, et saada parimat abi – ise kõiki neid asju kinni maksta oleks ilmselt
    üsna keeruline, aga just praegu on ilmselt tõesti väga hea aeg temaga tegelda. Kui vajadus kadunud, võetakse ka puudeaste
    maha. Võta seda lihtsalt kui vormistamise küsimust – et teisiti ei saa parimat abi. Muidugi see ehmatab alguses – aga kui meil
    siin on asjad nii korraldatud, et eriravi saab vaid pärast puude taotlemist, siis tõesti – peaasi on ju, et laps saaks parima
    võimaliku abi. Kui selleks on vaja puudeastet – mis siis ikka.

  • Reply k 25. veebruar 2016 at 15:43

    ma tean, et see kõlab nüüd ilmselt hästi nõmedalt sinu jaoks, aga äkki on see hea, et ‘tavalised inimesed’ näevad, et ka ‘kuulsustel’
    või heategijatel või kuidasiganes sind kutsuda juhtub ka selliseid asju. kõikide teiste pereblogijate lapsed on ju ideaalsed või
    ideaalilähedased ja äkki see sinu juhtum aitab nüüd ka väga paljusid teisi eestlasi. näitab neile, et seda juhtub kõigiga ja aitab
    inimestel kergemini oma probleemidele jälile jõuda :)

  • Reply Carina 25. veebruar 2016 at 15:19

    Hetkel see sind ei lohuta, aga
    kindlasti oled mõne aja pärast
    õnnelik, et praegu probleemile jälile
    said, mitte siis, kui Mari kooliikka
    jõuab.

    Loodan, et lisaks holistikakeskusele
    tegelevad su lapsega ka päris arstid
    ning logopeedid. Kindlasti on toetava
    ravi mõttes holistilised lähenemised
    head. Kuid kõigesse sealt pakutavasse
    tuleb suhtuda kriitiliselt,
    energeetikate ja omapäraste
    meetoditega ravimine võib kalduda
    kallihinnalise umbluu kategooriasse.
    Minu jaoks tundus juba see kahtlane,
    kui logopeed soovitab holistilist
    lähenemist. Küsisin selle kohta ka
    mitmelt Tartu Ülikoolis
    eripedagoogikat õppivalt tuttavalt,
    kas nad annaksid sama soovituse ja
    sain teada, et kutse-eetika kohaselt
    juba nad esmaravina selliseid
    läenemisi soovitada ei või.

    Samuti, soovitan sul Mari
    puudekategooria taotlemise üle mitte
    väga palju muretseda. Arvukalt
    lapsevanemaid taotlevad seda, sest
    lastel esineb igasuguseid häireid
    alates tugevalt halvast
    silmanägemsisest lõpetades
    liikumisraskuste ja
    arenguprobleemidega. Paljudel ei ole
    puuet kogu eluks, vaid probleemist
    saadakse jagu. Küll aga on see nii
    tundlik teema, mis võiks internetti
    mitte jõuda, vähemalt mitte
    avalikult. Muidugi on kogemuse
    jagamine hea, kuid internetist ei kao
    tegelikult kunagi midagi. On
    võimalik, et 15-20 aasta pärast, kui
    see postitus ja ehk ka su blogi on
    ununenud, kaevad keegi Mari
    arenguraskuse loo üles ja tal on
    raske näiteks soovitud töökohale või
    ülikooli saada. Sest igaks juhuks ei
    eelistataks inimest, kellel on olnud
    puue. See on nii tundlik info, mis
    võiks jääda mitte-avalikuks su enda
    lapse tulevikku silmas pidades.

    • Reply Miumiu 25. veebruar 2016 at 15:34

      Ma olen täitsa kindel, et 20 aasta pärast on võimatu seda blogi üles leida. Ja holistiline lähenemine on täiesti OK. Ilmselt Su
      tuttatvad on TÜ-s eripedagoogikas alles 1. kursusel.

    • Reply Emma 25. veebruar 2016 at 16:22

      Väga kahju, et niimoodi on ja loodetavasti saab kõik ilusti korda, kuid selle internetis avalikult rääkimise üle jäin ise
      samamoodi mõtlema.

      Saan aru, et sa kirjutad enda elust hästi vabalt ja oled otsustanud oma lapsest netti pilte riputada jne muud asjad, mida mina
      isiklikult eales ei teeks, see selleks, kuid delikaatne terviseinformatsioon on aga hoopis midagi muud. Oletame, et paari
      aasta pärast on kõik korras ja kunagi tulevikus põhikoolis käivat Mari vaadates ei oskaks keegi seda aimatagi, kuid sinu
      valikute tõttu on see nüüd muidugi üle interneti kirjas.

      • Reply R. 25. veebruar 2016 at 19:09

        Ja miks see halb on, et see kirjas on?See ju ei tee Marit vähem toredamaks ja ilusamaks ja väärtuslikumaks.Või on see asi,
        mida peaks lapsevanem häbenema?Või laps ise?Mina arvan. et tema tulevikus see küll nüüd midagi ei muuda.

    • Reply Liivi 25. veebruar 2016 at 19:10

      Sellise suhtumise pärast ongi sõna “puue” halvakõlaline. Puudega inimesega käivad ka tööl, ei ela kivi all peidus, isegi mitte
      kaugele paistva puude tõttu, ja nii ongi normaalne!

      Postitusest loeb kenasti välja, et antud olukorras on puude taotlemine vajalik tasandusrühma ja teraapia jaoks, mitte ei ole
      tegu eluaegse diagnoosiga. Miks peaks see mõjutama tööelu? Kui, siis ainult pooletoobise ülemuse puhul ja sellise alluvuses ei
      tahagi keegi tööd teha.

      Ma olen kahe käega selle poolt, et sellised lood ei vaikita maha, sest need muudavadki eelarvamusi ja tabusi.

      Mallukas, mul on esimene laps aeglase arenguga, ei ole küll diagnoosi ega teraapiat, on vaid koolipikendus ja logopeediline abi
      ning suur tõenäosus, et ta jõuab oma eale järele ning jõuab sellega sammu ka pidada. Olukord ei olnud/ole küll päris sama, aga
      kokkuvõttes on tema hädade taga ka see, et teda ei huvitanud/huvita. Isegi hea, et nii varakult jälile saite, meil läks kaks korda
      kauem aega.

      Ära heida meelt! :)

      • Reply Carina 25. veebruar 2016 at 22:21

        Ideaalses maailmas oleksin ma sinuga
        nõus. Kuid paratamatult on inimesed
        julmad, töövõtjad eriti norivad ja
        elu keeruline.
        Kuid kas enda lapse tulevik on asi,
        millega riskida lihtsalt selleks, et
        pointi tõestada? Kahtlen selles.

        Tundlike terviseandmete avaldamise
        puhul on mitu ohtu.
        Esiteks, on see potentsiaalne
        kiusamisallikas laste vahel. Ei tasu
        arvata, et koolilapsed googeldada ei
        oska. Netist leitud piltide ja infoga
        on enesetapu äärele viidud nii mõnigi
        laps Eestis. Lisaks siis muu
        netikiusamine.

        Teiseks, kuigi tavaliselt

        Kui keegi usub, et 20 aasta pärast
        antud blogi materjal leitav pole,
        siis tegelikult arhiveeritakse
        niiöelda kogu internet pidevalt.
        Andmekogumine ja -otsimine on
        muutumas tõsiseks äriks. Juba aastaid
        teevad inimressursifirmad ja mitmed
        välismaa ülikoolid internetist
        otsinguid, vaatavad läbi
        Facebookiprofiilid ning piinlikele
        rate.ee lehtdele pole probleem jõuda.
        Ka siis, kui lehed online-internetis
        ei eksisteeri, pea kõigest on olemas
        vanad koopiad. Andmekaeve aina
        süveneb ning aina rohkem ettevõtjaid
        otsivad enda tulevaste töötajate
        kohta infot ka netist.

        Puue ei tohiks mõjutada inimese elu,
        tööle saamist või õppima asumist.
        Küll aga ei pruugi kunagi ette teada,
        millal selline tundlik terviseinfo
        võib kallutada otsust teise
        kandidaadi suhtes. Nõme küll, aga kui
        ma mõtlen ideoloogia eest seimise
        peale, siis minu jaoks kaaluvad mu
        lapse huvid üles ideoloogilise
        küsimuse. Ehk siis lapse peal ma ei
        katsetaks, tal on võimalik ise
        tulevikus otsustada, kui avalikult ta
        terviseinfot jagab.

        • Reply Mir. 26. veebruar 2016 at 00:29

          Carina, sul on nii rumal jutt, et piinlik lugedagi! Puude üle ohkida on täpselt sama jabur, kui muretseda näiteks
          prillidega lapse üle, et issand, kas ta ikka tulevikus koolidesse saab ja kas teda ikka tööle võetakse. Ilmselgelt ei ole sul
          mingit reaalset elukogemust või kokkupuudet tööeluga ega puuetega inimestega (ei, mitte hirmsad invaliid-kollid, vaid
          täiesti tavalised inimesed, kes võivad osutuda sinu praegusteks sõbrannadeks või koolikaaslasteks või sinu
          tööandjaks). Aga mis ma ikka ignorantsele inimesele seletan, mis on puue Eesti Vabariigis. Elad ise ja hoiad äkki silmad
          lahti, kasvad ka inimeseks kunagi.

          • Carina 26. veebruar 2016 at 09:37

            Uuesti ja otsast peale – minul pole
            ühtegi eelarvamust puuete osas. Kuid
            olen ise näinud, kuidas mu õel,
            kellel oli lapsepõlves puue, on
            vahepeal raske tööd saada. Ta töötab
            kokana ning peab päris tihti
            töötervishoiuarsti külastama.
            Mitmel korral on kusagilt lekkinud
            info, et tal oli lapsepõlves puue
            ning see oli üks põhjustest, mks
            katseaja lõpus töölepingud ka
            peatati. “Aga mis siis saab, kui sul
            jälle ajus rõhk suureneb ja sa keset
            tööpäeva teadvuse kaotad? Kes siis
            sinu eest tööd teeb?” küsis üks
            tööandjatest. Mu õel, nimelt, oli
            liiga palju seljaajuvedelikku peaaju
            vatsakestes, vedelik survestas
            liigselt aju ning sellega kaasnesid
            peavalu ja teadvusehäired.
            Puberteedieaks oli ta sellest
            probleemist välja kasvanud, kuid
            lapsepõlves vajas erilisemat
            meditsiinilist tuge ja seega oli
            talle määratud puue. Praegu aga,
            tundub, lekib info varasema
            terviseseisundi kohta
            töötervishiuarstilt või kindlustusest
            ja on teinud mu õe elu ebavajalikult
            keeruliseks.

            Ma ütlen veelkord, et puue iseenesest
            ei ole midagi hullu ja ei pea
            häbenema. Kuid tasub ikkagi kümme
            korda mõelda selle peale, kas jagada
            tundlikku terviseinfot kogu maailmaga
            või mitte. Kunagi ei tea, millal
            selline avameelsus tagasi tulistab.

            Mallukale aga soovin jõudu! Minu õegi
            kogemus näitas, et Eestis on head
            spetsialistid ning lapsed jõuavad
            arengus kiiresti eakaaslastele järgi,
            kui abi saavad.

        • Reply Tyy 27. veebruar 2016 at 02:42

          ilmselge lollus siin kirjas, vastik lugeda ja imestama paneb, et inimesel enda pärast häbitunne puudub.

    • Reply Sõna sekka 26. veebruar 2016 at 16:08

      Puude alusel diskrimineerimine on muudeks
      ebaseaduslik ka praegu. Kõigil on võrdsed õigused
      haridusele ja töökohale, ning loodetavasti 15-20 aasta
      pärast ei tule kellegil isegi pähe, et kandidaati hinnata
      varases lapsepõlves määratud (ajutise) puude põhjal.

  • Reply Maarja 25. veebruar 2016 at 15:11

    Paar aastat tööd ja teraapiat ning Mari järje peal, ära liialt põe
    ega muretse, stress ei tee kindlasti head.

    Aga kas oled küsinud ekspertidelt “why Mari!?” Ehk et kas on
    teada, mis sellist nö arenguhäiret põhjustab?

    • Reply Mallukas 25. veebruar 2016 at 15:18

      No kunagi ei tea ju, et miks just Mari. Elu on selline, miski ei põhjusta, lihtsalt lapse eripära.

      • Reply daria 25. veebruar 2016 at 15:41

        Küll on hirmus lugu, aga ise näed ju, et pole otseselt
        sinu süü. Kindlasti on aga sinu vastutus selles
        mõttes, et pead tema arenguga väga hoolikalt
        tegelema. Olete püssid ning saate ka sellega
        hakkama! Edu!

  • Reply K 25. veebruar 2016 at 15:10

    Soovitan lugeda Life is a Flower blogi, ta on
    selle tee läbi teinud, hetkel läheb neil hästi
    laps on väga tubli olnud ☺️

  • Reply Katrin 25. veebruar 2016 at 15:04

    Sa oled väga julge ja tubli, et oled selle kõik endast välja öelnud ja asunud tegutsema. Kindlasti mine ja tee see taotlus ära, see
    on ainult hea eesmärgi nimel, et sinu tibukene võimalikult vara abi saama hakkaks. Räägin seda nii enda isiklikust kogemusest,
    kuid ka tööalasest kogemusest. Minul endal on kokku neli last ja kahe poisiga sarnased teemad olnud. Esimese poja ajal olin
    noor ja samuti ei osanud kohe näha ja mõista, et ta kuidagi teistsugune oleks, jah oli küll vaikne ja omaette, ag ega siis kõik
    lapsed ei peagi ühte moodi olema. Koolimineku ajaks oli üsna selge, et lihtne ei saa see olema. Siis ei olnud ka veel
    tugisüsteemis nii head kui praegu ja sisuliselt olin ma lapsevanemana üksi ning laps koolis õpetajatele pind silmas. Praeguseks
    on mul tore ja asjalik noor mees, kellest ei paista kuidagi välja, et tal kunagi arengus mingi mahajäämus oli. Teise poisiga olin
    juba targem, aga haiget tegi ikka või õigemini teeb. See tunne, et ennast süüdistada on meis kõigis olemas, põhiline on sellesse
    mitte kinni jääda ja oma lapsekest aidata, nii ruttu kui vähegi võimalik. See mida ka siin eelkõnelejad ütlesid, et kooliks võib olla
    asi juba unustatud, on täiesti võimalik. Tuleb ainult tegutseda!
    Töötan praegu ühes väikses erakoolis, mille suunitlus on hariduslikuerivajadusega lapsed. Lisaks olen
    rehabilitatsioonimeeskonnas ja tegelen otseselt nende tugiteenustega, mida ka sinu Marikesele vaja oleks. Selle tööga seoses
    näen palju lapsevanemaid, kes paraku ka siis, ku inende lapsel on tõsine probleem ja puue määrtud, ei taha ikkagi tunnistada ja
    elavad oma mullis edasi. Lastest on kahju, sest nemad on ju need, kes kannatavad- vajades erinevat lähenemist ja tuge, seda
    eelkõige lapsevanema poolset, sest ükski tugisüsteem ja teenus ei tööta, ega tee imesid kui kodu ei toeta.
    Sulle soovin palju kannatust ja jõudu. Pead olema tugev ja oskama tunda rõõmu igast väikesest edusammust Mari arengus!
    Ainult see on oluline, et oled oma lapsele armastav ja toetav EMA! Leia endale selline nö tugiisik, kes sind murede korral on
    valmis kuulama ja võib olla pisut nõu andma, kuigi alati ei ole see kõige tähtsam, piisab sellest, kui saad endast kõik välja
    rääkida, siis suudad olukorda selgema pilguga näha ja uskuda, et kõik on hästi ja läheb aina paremaks!

    • Reply Miumiu 25. veebruar 2016 at 15:38

      Tõepoolest, ükski tugisüsteem ei aita, kui kodu ei toeta. Olen tähendanud, et erivajadustega laste edukus sõltub suurest ema
      pühendumisest. Jah, meil on probleem, kuid me tegeleme sellega praegu ja loodame, et 10 aasta pärast kõrvalseisja ei saa arugu,
      et kunagi midagi oli.

  • Reply Banaan 25. veebruar 2016 at 15:02

    Mul tuli imelik mõte selles osas, et kunagi oli teema nurisünnitusest sul ja ma mäletan, et kirjutasin, et iga asi on millekski
    hea/vajalik. Ja hetkel tundub, et see on nüüd justkui tõestatud (ei mõtle seda, et lapse kaotus varases staadiumis mingi
    positiivne asi oleks), aga Mari seisukohast vaadates, on sul nüüd võimalik kogu oma tähelepanu pöörata Marile. Beebi kõrvalt
    oleks see oluliselt keerulisem. Absoluutselt, ei taha kiskuda vanu haavu lahti, aga tekkis selline mõte. Tasandusrühmad on
    väga head, areng neis on märkimisväärne ja Maril on aega viis aastat, et järele jõuda tavapärastele lastele, et koos
    omavanustega kooliteed alustada. Seega, piisavalt pikk aeg. Soovin sulle rohkem analüüsivõimet, loe materjale (tundub, et
    märkamine jäi olemata, sest sa lihtsalt pole huvi tundud, millised on väikelapse arenguetapid) Lapsevanema teadlikkus on
    oluline. Edu kõiges ja lisaks Mari probleemile, tegele ka enda suhtumisega ümbritsevasse, liigne huvipuudus võib ka lõpuks
    probleeme esile kutsuda. Vabandan moraalitsemise pärast, juhul kui selline mulje jäi. Edu kõiges.

    • Reply Mallukas 25. veebruar 2016 at 15:08

      Ma teadsin väga hästi, mis on laste arenguetapid, aga kuni eelmise aastani ta nendes ka püsis. Siis tuli juba see “iga laps on erinev” ja nii ta läks.

      • Reply Banaan 25. veebruar 2016 at 15:20

        Tere, no pole hullu ühti, on hullemaid olukordi. Ega ka see asja paremaks teinud, kui kirjutasid mõnest murekohast blogis
        ja terve ports oli kommentaare samas stiilis, iga laps on erinev, kõik ei peagi nii kiiresti seda ja toda tegema, minu laps
        tegi seda ja toda alles 5 aastaselt jne. Ja nüüd on pea sama hulk kommentaare, kellel kõigil ka mingi puue v tasandusrühm
        jne, et ma muidugi ei anna pead, et üks ühele samad inimesed, aga kuidagi väga tugev kontrast hakkas silma. Soovitan ka
        säilitada nii palju kui võimalik, rahulikku meelt, et siis kogu info läbi töötada, mida loed või ekspertidelt kuuled, rapsimine
        kindlasti tulemusi ei anna ja üleöö ei muutu midagi. Samas nt kui Mari ringi kodus tuiab ja sa ise otsid nt miskit välja
        klotsid ja hakkad omaette ehitama, kas ta tuleb uudistama, mida sa ehitad v teed seal?

        • Reply Mallukas 25. veebruar 2016 at 15:26

          heal juhul tuleb ronib mulle selga vegeteerima

    • Reply Killu 25. veebruar 2016 at 15:27

      Ma saan aru et sa ei tahtnud halba ja üritasid omamoodi lohutada Kuid olles ka ise hiljuti 12ndal nädalal
      raseduse kaotanud pean ma suu lahti tegema ja ütlema et tegelt ei ole selliseid asju ok öelda.

      Kas sa ütleks seda vanemale kes on kaotanud reaalse lapse… Et iga asi on millekski hea? Ütleksid talle et
      näe nüüd saad pühenduda sellele lapsele kes sul juba on? Inimesed kes ise pole raseduse kaotust läbi
      elanud (ja ka mina olin kunagi nende hulgas) ei tea milline valu ja lein see on. Sa süüdistad ennast, et mida
      sa valesti tegid. Mõtled et ehk sa oleksid olnud halb ema ja selle pärast. Kardad et ehk sl on miskit viga ja
      nii hakkabki olema. Mõtled et kuidas teised saavad edukalt rasedad olla aga sul ei õnnestu. Ja siis veel
      see, et sinus kasvas üks väike inimene, kellega sa tahtsid nii väga kohtuda. Sa ei saa kunagi temaga
      rääkida, teda hoida. Ta oli sulle reaalne, sa valisid mõttes vankreid ja sisustasid ta tuba, kaalusid erinevaid
      nimesid ja ootasid õhinal aega mil oma perele ja sõpradele teavitada. Kõik see hävines, üks tulevik
      hävines. Öelda sellele emale, et hei, igaasi juhtub põhjusega ja ju see ka millekski hea ei lohutava vaid
      täidab ängistusega. Miks peab üks ema oma lapsest ilma jääma ja üks laps mitte saama sündida… Mis see
      niiiiii suur hea on, et sellist ohvrit nõuab?

      See on lihtsalt müstika milliseid asju öeldakse neile naistele, kel on olnud see õnnetus läbi ealada
      raseduse katkemine. Isiklikult olen kuulnud seda kuidas mu laps ose ei tahtnud arvatavasti haigena
      sündida (kuigi tegelt ei tea keegi isegi et tal oli midagi viga)… Mis paneb mu küsima, et kas need lapsed
      kes sünnivad haigena, nad siis valisid selle??? Ma ei tahaks uskuda et keegi tõesti arvab, et lapsed saavad
      valida kas ja kellele nad sünnivad…. Siis veel laused nagu vähemalt sa tead et saad rasedaks jääda sest
      mis kasu sellest on kui rasedust lõpuni ei kanna. Lisaks ei too see ju tagasi kaotatud… Oh jah. Inimesed
      tahavad head aga tihti kukub välja teisiti.

      • Reply R. 25. veebruar 2016 at 15:48

        Olen täiesti nõus Killuga.Olen ise samuti paar kuud tagasi peetumise üle elanud.Oleks pidanud Malluka omaga samas kuus
        sündima.Ja siiani närib hinge miks.

        Ma ei kujuta ette kui keegi peaks mulle nii ütlema, et see oli millegi jaoks hea.Minu jaosk oli see juba kohutav ja ärritav kui
        arst ütles,et looduslik valik.

        • Reply Banaan 25. veebruar 2016 at 16:01

          Minu lohutus enda jaoks ausalt öeldes oligi see, et loode polnud elujõuline ja see oli looduslik valik ja et kui kuskil
          loote ehituses (krmosoomid vms) on defekt, siis see katkebki. Alguses on lein ja muu selline, aga iga täiskasvanud
          inimene peaks suutma asju võtta mõistusega. Raseduse katkemine tähendabki haiget või vigast loodet. Ma ei saa
          aru, mis selles on julma, kui sa ise pole selleks midagi teinud, et rasedus katkes. Ja aegajalt aitab ka see, et näha
          halvas midagi positiivset. Muidugi on beebi sünd oluline ja suur rõõm aga topeltraskus, kui tegeleda beebiga ja
          samal ajal aidata Mari (alles keegi kirjutas kui suurt pühendumist Mari nõuab), seega minu arvates pole milleski
          halvas head leida üldse kuidagi negatiivne. Elada tuleb ikka reaalses maailmas, mitte beebitekkide ja roosa manna
          sees, et siis kui reaalne elu ja loodus ilmutavad end, siis kukutakse kolinal vastu maad ja ei suudeta asju analüüsida
          ja mõistusega võtta.

          • Killu 25. veebruar 2016 at 16:33

            Raseduse katkemine ei tähenda kromosoomiviga automaatselt. Enamikel juhtudel on
            see tõesti nii, kuid mida hiljem rasedus katkeb seda väiksem kn tõenäosus et tegu oli
            kromosoomiveaga. Selleks hetkeks kui minu rasedus katkes oli tõenäosus et see juhtub
            alla viie protsendi. Tegu oli ka minu esimese rasedusega. Mul pole ühtegi tõendit sellest,
            et see ei juhtu uuesti. Pole ühtegi tõendit sellest et mul pole midagi viga, et minu emakas
            ja hormoonid ja kõik töötavad nii nagu peab. Või et mul ei jäägi nii juhtuma. On naisi
            kellega see on juhtunud kordi ja kordi ja kordi, naisi kes reaalselt peavad läbi rõngaste
            hüppama selleks et rasestuda ja seda rasedust kuidagi hoida. Miks peab selles kohutavas
            olukorras midagi positiivset leidma? Miks ei võiks üks inimene teisel öelda, et kuule
            tõesti mul on kahju ja miski ei õigusta seda, mida sa läbi elama pead ja et vahel juthuvad
            halvad asjad heade inimestega ilma mingi põhjuse, eesmärgi või tagamõtteta. Elu on
            kohati nagu vene rulett, mõnel läheb hästi, mõnel mitte. Öelda sellele kellel läheb
            halvasti et noh, küllap see millekski hea on, on veidi… Silmakirjalik.

            Ja taaskord, reealse füüsilise juba sündinud lapse surma puhul ei ütleks sa vanematele et
            nh, küllap see millekski hea oli.

            Ning lisaks, arvesta, et see et sina olid niii tubli ja vapper ja ratsionaalne oma kaotuse
            puhul ei tähenda, et see oleks universaalne ja teised peaks olema samasugused kui sina,
            tundma samu asju ning neid samamoodi lahkama. See, et teised võtavad asja sinust
            erinevalt, elavad raskemalt ja emotsioonaalsemalt läbi ei tee neid kuskilt otsast
            nõrgemateks või vähem tublimateks või vähem täiskasvanulikuks. Iga inimene tegeleb
            leinaga oma moodi, sa lihtsalt ole õnnelik et sinul nii hästi läks aga ära arva, et see ongi
            norm ja muu kõrvalekalle. Sellist asja nagu norm antud teema puhul pole. Igaühele oma…

          • Banaan 25. veebruar 2016 at 19:47

            Vastan Killule. Ma üritasingi lohutust pakkuda või arvamust avaldada enda seisukohast, mitte kellegi teise
            omast. On individuaalne kõik, ma saan aru ja olen ka olnud olukorras, kus rasestumine oli raske ja
            stressirohke, aga mind isiklikult aitab teaduslik lähenemine kõigele ja põhjuste otsimine anatoomiast,
            meditsiinist jne. Ka toitumist on kergem hoida vaos, kui lugeda teaduslikke allikaid, mida üks või teine asi
            pikas perspektiivis teeb kehale. Lihtsalt see on minu meetod. Rasedus katkeb loote anomaalia tõttu, harvem
            õnnetuste, inimese enda käitumise ja muude inimtekkeliste põhjuste tõttu. Mõni saab sedaläbi elades abi
            Jumalast, teine esoteerikast, kolmas teadusest…mis seal ikka. Malluka rasedus oleks katkend nii ehk naa, kui
            loode ei olnud elujõuline, lihtsalt Mari seisukohast on see isegi hea, sest nüüd on kogu tähelepanu tema
            aitamisel. Vabandan, et selle välja ütlesin. Sinule aga soovin vähem hirmudes elamist ja kartust, et äkki ei
            õnnestu või äkki ei saagi lapsi. Selliste mõtetega on endal raske olla.

          • Sk 28. veebruar 2016 at 13:27

            Banaan, ma ei tea, kes Sa oled ja
            ilmselt ei saa ka kunagi teadma, küll
            aga meeldib mulle Su mõtteviis väga!
            :)
            Usun, et kõik asjad lähevad nii nagu
            peavad, kuigi see tihtipeale pole see,
            mida ise ootame. Lisaks on väga, väga
            halb ja mõttetu elada hirmus, et mis
            siis kui… Mis siis kui Killu saab teada
            paari kuu pärast, et ootab kaksikuid?
            asjad võivad alati ka ootamatult
            paremini minna, might as well give it a
            shot ;)

  • Reply Jan 25. veebruar 2016 at 14:51

    Mu väike õde sündis enneaegsena ning
    tal on ka sellepärast “puue”, et
    toetusi saada ning see invakaart ka
    parkimiseks. Kuigi tal otseselt nagu
    mingit “puuet” ei ole.

  • Reply Anett 25. veebruar 2016 at 14:43

    Mul on vanemal pojal astma ja see ka keskmine puue. ei mina ega tema tunne häbi selle pärast. Lisaks reh. plaanile saad siis
    ka rahalist toetust, mida saad lapse arengu toetamiseks kasutada. Meil oli see 69 eurot kuus.lihtsalt see puude taotlemine
    hull paberimajandus . See taotluse blankett juba paarkümmend lk pikk ja siis veel vaja erinevad arstid läbi käija.

  • Reply M' 25. veebruar 2016 at 14:43

    Hei. See emotsioon on täiesti normaalne. Eks see võtabki
    veidi harjumist ja mõtlemist. Minu ema vältis minule
    töövõimetuse taotlemist, sest tema jaoks tähendas see seda,
    et nüüd on kõik ja tema on lapsevanemana läbi kukkunud,
    ei “võitle” oma lapse eest piisavalt jne. Kui ta selle lõpuks ära
    tegi, polnud katki midagi. Mina saan iga kuu enda arvele mingi
    summa ja väliselt ei paista mu töövõimetus välja ka. Seda, et
    mul see on, ei näe kusagilt ükski ülikool ega tööandja. Ise
    valin, kellele ja kui palju sellest räägin. Lisaks on Mari
    probleem pigem selline, millest ta välja kasvab (seda arvas ka
    arst ju) ja neid, kes siin juba autismi jms diagnoosivad.. Kui
    nad pole konkreetselt Sinu lapsega tegelevad arstid, siis ei
    tasu neid kuulda võtta. See, et Sa asjaga tegeled, näitab seda,
    et hoolid oma lapsest väga ja tahad talle parimat võimalikku
    tulevikku :)

  • Reply kris 25. veebruar 2016 at 14:42

    Ära muretse see puude taotlemine ei hull. Endal mul
    astma haige laps ja pidime ka puude taotlema siis ka
    võttis südames kuidagi imelikuks et miks puue?!
    Uhesõnaga pole vaja karta ega see talle eluks ajaks
    jää, saate kõik korda ja elu läheb edasi.jõudu teile

  • Reply M. 25. veebruar 2016 at 14:42

    Sinu reaktsioon on absoluutselt normaalne. Lase kõik see šokk, kurbus jms endal ära tunda, ära hoia enda sees. Aga samal ajal
    tegutse Mari huvides – taotle see puue ja pane aga kirja teraapiad jms asjad.
    Kurb oled Sa sellepärast, et tunned, nagu oleksid kaotanud midagi. Nagu oleksid kaotanud oma Mari. Aga vaata teda – ta on
    täpselt samasugune, nagu enne seda uudist. Mitte midagi pole muutnud! Kui temaga käib kaasas mingi puudepaber, siis ausalt
    – see ei muuda teda kuidagi “puudeliseks”. Ta on ikka samasugune.
    Ühesõnaga, lase endal oma emotsioone tunda, see käib asja juurde. Samas ära pane silmi kinni, vaid tegutse Mari jaoks
    võimalikult efektiivselt. Ma arvan, et spetsialistid ei eksi. Seda, kas Mari saab arenguga järjele või kaua see aega võtab, ei tea
    ju keegi. Ja sellepärast ette muretseda pole mõtet (lihtne öelda, aga nii on). Võta päev korraga ja naudi oma pisikest!
    Pai!

    • Reply Eveliis 25. veebruar 2016 at 19:48

      Võtsid mul sõnad suust. tahtsin kuidagi lohutada, aga see ei ole mu teetassike, ja kipub valesti välja kukkuma. Nüüd ütlen lihtsalt,
      et nõustun sellega, mis sa juba ütlesid.

  • Reply Maiku 25. veebruar 2016 at 14:28

    Lihtne öelda, raske teha/tunda, aga kõik saab korda

    Muide, lapsed pidid ise oma vanemad valima, seega
    see on Mari valik olla Sinu ja Kardoga ;)
    Ja samuti ei anta Sulle raskemat koormat, kui Sa
    kanda jaksad. Ehk et, Sa saad hakkama :) Teie kõik
    koos!!!

  • Reply Gerly 25. veebruar 2016 at 14:27

    Kui sa puuet taotled, siis mis puue see siis on? Peab ju olema ikka teada sul juba?

    • Reply Mallukas 25. veebruar 2016 at 14:31

      No puue on puue, mis mõttes mis puue? Ilma jäsemetega inimesed on puudega, kurdid on puudega jne. Nimetus “puue” on ikka sama.

      • Reply Jaanika 25. veebruar 2016 at 14:38

        Sina teed puude taotluse ja siis kutsutakse teid komisjoni. Komisjon otsustab ära, mis raskusega puue tuleb.

        Minu abikaasa oli ka alguses puude taotlemise vastu, kuigi teadsime, et lapsel on probleemid ja vajaks samuti erilasteaeda
        jne. Lõpuks võttis õnneks aru pähe ja tegelikult pole hullu midagi :) See on kõik ainult peas kinni. Usu mind, Marile ei ole
        pärast otsette kirjutatud, et talle on puue määratud!

      • Reply Gerly 25. veebruar 2016 at 14:39

        Selles mõttes igal puudel on nimetus. Mõni vanem inimene taotleb puuet mingi terviserikketõttu
        on töövõimetu, et ei saa tööl käia, et saada riigi poolist toetust. Keegi siin rääkis lapsel on astma ja
        see on tema puue jne. Sa ta taotled puuet? Mis moodi puuet peab olema mingi viga ju. Ma ei saa
        minna kuskile sotsiaalametisse andke mulle puue.??? Natuke vastu räägib see asi ju?

        • Reply M' 25. veebruar 2016 at 14:48

          Puue lähebki kirja puudena. Nimetuselt spetsiifilisi
          asju pole. Puue on seisund, mitte diagnoos. Puuet
          saab nii füüsiliste erivajadustega inimene, kui ka
          vaimsete. Ehk siis arenguline mahajäämus, autism,
          downi sündroom (nii füüsilised, kui vaimsed
          erivajadused).
          Sama lugu töövõimetusega. See on ka seisund,
          mitte diagnoos.

          • Lala 25. veebruar 2016 at 14:58

            Puude all on mõeldud
            erivajadust. Erivajadusi võib
            olla seinast-seina. Kellel on
            vaja karke, kellel kõneravi-
            eripedagoogi. Mõttetu
            vaielda sellise asja üle. Ja
            mallukas, võta pakutav abi
            vastu ja ära end seepärast
            halvasti tunne. Just aitasin
            tuttaval sama tee läbi käia
            emotsionaalses mõttes – tesa
            kohutavalt häiris see mõte, et
            abi saamiseks peab oma
            ATHga lapsele puuet
            taotlema. Samas sai asja
            tehtud ja nüüd ei oska rohkem
            rahul olla – laps sobivas
            klassis, spetsialistide käe all ja
            kõik on hästi. Eelkõige on laps
            tundmatuseni muutunud,
            paremuse poole.

  • Reply P 25. veebruar 2016 at 14:21

    No minge persse, kes te kirjutate, et mingi
    autismi vorm ilmselt, no kas see peaks praegu
    Mallut lohutama või??!

    Ma tean, et sind ei lohuta praegu ilmselt miski
    aga mina usun, et Mari jõuab väga ilusasti
    järele ja kõik saab korda! Ole lihtsalt ise tugev
    ja olemas, lobise palju ning tee asjad mega
    huvitavaks lapse jaoks (ma olen tähele pannud,
    et neile meeldib kui teed ennast ‘lolliks’ ehk
    käitud nagu ülimate emotsioonidega
    näitleja/kloun. Krt seda on nii raske seletada
    :D) Ning sa OLED HEA VANEM, kuna sa võtsid
    siiski asja ette ja teed kõik, et Mari järgi jõuaks!
    Mul mehe poolse sugulase laps on 3 ja pool
    ning ei räägi sõnagi ja suhtlus jne ka noh pmst
    väga pole aga tema ema ei huvita ning ta isegi
    ei tee midagi…pöörab kõik tähelepanu
    vastsündinud lapsele ja kui keegi nagu sellele,
    et vanem on kõvasti arengust maas tähelepanu
    pöörab siis nähvab, et see on normaalne ja pole
    teiste asi midagi tema lapse kohta öelda…vot
    see suhtumine on minu meelest sitt ja no mida
    mina või teised teha saame, kui inimene ei
    kuula? Lapsest on kahju :(

  • Reply Kats 25. veebruar 2016 at 14:10

    Kuna ema on õppinud tugiisikuks ning selle teemaga
    väga palju kokku puutunud siis lugesin kord üht
    raamatut. Pealkiri oli “eriline laps”. Mulle nii meeldis
    see kuidas kirjeldati, et erivajadustega ja puuetega
    inimesi võiks võtta justkui eriliste inimestena. :)

  • Reply Triin 25. veebruar 2016 at 14:08

    Ilmselt on tegemist siiski autismi mingi vormiga. Kui
    googeldada autismi siis on kirjeldus täpselt Mari.

    • Reply Ma 25. veebruar 2016 at 14:11

      Ei ole vaja panna inimest muretsema
      enneaegselt.

      • Reply Gerly 25. veebruar 2016 at 14:23

        See ei olegi muretsema panemine, inimene saab lugeda ja võrrelda. Autismi korral saab inimene
        kenasti hakkama. See pole nüüd küll hirmutamine loe uuri, tutvu asjadega. Need on siin kòigest
        soovitused, nõuanded. Eks lapse ema sõelub ise vajaliku välja!

    • Reply Steffi 25. veebruar 2016 at 14:22

      Ja autismi diagnoosimine ei käi kohe kindlalt nii lihtsalt, et kiirelt loed netist, mis see enam-vähem on.. no tôesti, sellise rumala
      arvamuse vôiks küll endale jätta.

      • Reply Gerly 25. veebruar 2016 at 14:25

        Inimesed ju kirjutavadki oma tuttavate läbikogetu najal. Ja annavad nõu mitte ei pane diagnoosi.

    • Reply Angie 25. veebruar 2016 at 14:22

      Mingi ekspert olete või? Doktor Google abil panete siin diagnoose? Tule taevas appi!

    • Reply Miumiu 25. veebruar 2016 at 15:44

      Nii väikestele ei panda kindlasti veel autismi diagnoosi.

    • Reply Eveliis 25. veebruar 2016 at 19:52

      Kui rumal peab olema, et soovitada guugeldada, et leida, kas on tegu ühe või teise asjaga? Ma kannatan peavalude käes, kui lüüa
      guuglisse sisse “ägedad peavalud”, siis loomulikult leian ma endal kõik sümptomid ja loomulikult on mul elada jäänud vaid päevad,
      sest olen endale diagnoosiks saanud mingi kummalise/harvaesineva haigusevormi. Kõige rumalam mida soovitada saab, on
      guugeldada haigusi.
      Sellised rumalad soovitused/nõuanded võiks küll endale jätta!

  • Reply KK 25. veebruar 2016 at 14:04

    Ma pole küll mingi ekspert, aga äkki
    aitaks trenni panek, ujumine vms, kus
    ta näeb teiste laste pealt, et nemad
    teevad kaasa ja kuulavad mida tegema
    peab.
    Ehk tekib tal ka soov kaasa teha ja
    äkki aitab see tal nn oma kestast
    veidi välja tulla :P.

  • Reply Nele 25. veebruar 2016 at 14:00

    Lase uuel teadmisel settida ja saad
    ise ka aru, et kõik need “probleemid”
    on lahendatavad. Kui arst ütles, et
    Mari areneb omavanustele järele siis
    nii ongi, vaevalt ta võltslootusi
    annaks. Mõtle pigem positiivselt,
    Mari saab teraapiaid ja muud, mis
    teda arendab ja tublimaks teeb. Ja
    see puue sõnana lihtsalt kõlab
    kehvasti. Tegelikult see ju ongi
    lihtsalt võimalus abitooteid ja
    protseduure soodsamalt saada. Ja mida
    vähem sina põed ja paanitsed, seda
    vähem kandub see närvilusus Marile
    üle ja seda rõõmsam on laps.

  • Reply Kah lapsevanem 25. veebruar 2016 at 13:58

    Minu ühel poolel lapsperest, nimelt pojal on
    suhteliselt värskelt määratud puue. ATHga poisslaps
    on. Kuskil aasta enne seda mind õudselt hirmutas
    kuidagi idee sellest, et talle määrataks puue. Just
    selles suhtes, et isegi kui enam seda puuet ei
    eksisteeriks eks, äkki jääb märk maha kuskile. Mis
    tulevikuvaated tal oleks, kas ta koolidesse saaks, kas
    ta tööle saaks jne jne. Nüüdseks on ta käinud veidi
    aega (eri)koolis ning taotlesin ka puude. Ja mine pekki,
    kui palju lihtsam asi on. Saab vajalike spetsialistide
    juurde puhta niisama ja kiiremini. Ahjaa, märki maha ei
    peaks jääma :) Eks see mõte tahtis lihtsalt harjumist.
    Ja see halva vanema tunne- I feel you. Kui su laps ikka
    “raamidesse” ei mahu ja sulle öeldaksegi, et õu, tal on
    viga midagi siis tulevadki pähe küsimused, et kas ma
    tegin midagi, kas ma ei teinud midagi, kuidas ikkagi nii
    ja naa ja… Samas nii asjad on ja ega tegelt pole ju hullu
    keskit ning lõppude lõpuks läheb kõik väga, väga
    hästi.! :) :)

  • Reply Elis 25. veebruar 2016 at 13:57

    Ära muretse. Mari on sul nii armas laps. Kui saate teraapiaga pihta hakata küll siis kõik juba varsti hästi
    minema hakkab!! :D

  • Reply Merilin 25. veebruar 2016 at 13:57

    Ikka reh. plaan, millega kaasneb puue. Ära sellepärast muretse, sul on Mari jaoks vaja rehabilitatsiooni plaani, millega
    tänapäeval saab automaatselt kaasa ka puude. (kuigi võiks olla ju eraldi eksole) Olenevalt komisjonist saadise pushida, et kas
    soovid seda ikka 3-ks aastaks või ka vähemaks ajaks. KUNA Mari on ikkagi sellises eas, et ta võib väga vabalt ühel hetkel
    “punni eest visata”, siis võib valida variandi, et igal aastal plaan uuesti üle kontrollida. Põhimõtteliselt saategi tänu reh. plaanile
    ainult teenuseid, mitte rahalisi toetusi. Tasandusrühm on ka tegelikult väga okei asi, ka minu laps käib tasandusrühmas ja
    selline väiksem kooslus ja individuaalne lähenemisviis on lapsele kõige parem. Ja alati, kui areng liigub edasi, saab ta
    tasandusrühmast tavarühma tagasi suunata. (teoreetiliselt lähtudes, ei tea, kuidas teil põhjapool rühmade vahetamisega on.
    Ma nüüd ei mäleta, et kas te olete kontrollinud adenoide ja kõrvakuulmist? Näiteks adenoidiprobleemiga lapsed ongi hilisema
    arenguga. Kui aga adenoid on väga tugevalt hingamistee ees, on raskendatud ka hapnikuvool ajju ja sellest tulenevalt on siis
    laps nö aeglasem. Kui võimalus on, käige LOR arstil ja äkki laseb Marike ka kõrvu vaadata, et arst saaks kuulmekilede liikuvust
    kontrollida. Ei ole sa midagi halb ema, emad ei saagi sageli aru sellistest asjadest, sest sina oled ju lapsega kõige rohkem koos,
    sa ei oskagi midagi muud kahtlustada.

  • Reply piuks 25. veebruar 2016 at 13:56

    Arvatavasti iga ema saab sellise asja peale šoki ja hakkab ennast süüdistama. Isegi kui mõistusega aru saad, siis tegelikult jääb see
    sind kogu aeg kummitama, et aga mis siis kui ma… Igal juhul on tore, et juba nüüd asjale jaole saite ja kindlasti saate ka abi ja varsti
    on teil lobisev ja paela aukudesse ajav Mari.

    Tahtsin aga seda küsida, et kas sa oled selle Holistilise Kliinikuga ka suhelnud, mida logopeed soovitas? Küsin täiesti isiklikust
    huvist, mis ei ole Mari arenguga seotud :)

  • Reply H 25. veebruar 2016 at 13:55

    Ära ennast tümita, esimese lapse puhul ei saagi kõike teada. Abi otsisid niigi kiiresti- Mari on ju veel väike.
    Muidugi on esimene reaktsioon shokk aga sina ei ole ju selles süüdi. Nii kerge öelda eksole. Hoian teile pöialt ja loodan et peagi
    saab asjad jonksu. Puue on jah jube sõna aga see on antud olukorras lihtsalt juriidiline nõks abi saamiseks.

  • Reply Vaiks 25. veebruar 2016 at 13:54

    Puute taotlemine ei tee Marit kuidagi halvemaks
    lapseks,see hoopis aitab sul asjad liikuma saada.Nii
    need asjad meie riikis käivad. Ma tean väga hästi mis
    on kõne puudega laps ,sest mu vanemal lapsel
    (4aastasel)diagnooside see 2,5aastaselt. Minu laps saa
    b nii erilogopeedi kui ka lasteaia logopeedi abi. Ja kõne
    läheb muud kui paremaks järest. Kahjuks minu laps ei
    saa käia tasandusrühmas kuna see on kallim kui
    praegune lasteaed ja on ka kodust kaugemal. Aga selle
    kõige nimel tuleb tööd teha ja vaeva näha . Ja ennast ei
    ole mõtet süütistada sest sa ei tea kas oleks saanud
    midagi muuta .

  • Reply Gerly 25. veebruar 2016 at 13:53

    Kui ma seda juttu lugesin, lõi mulle samuti silme ette mu sòbranna laps samuti autist. Meeldivad
    konkreetsed asjad, hoiab oma ette ja midagi uut omandada ei taha. Uuri teinekord selle kohta arstilt
    Täpselt sama oli ka see et pidi taotlema puude, et saada lasteaiakohta.

    • Reply Merilin 25. veebruar 2016 at 13:59

      Autistlikel lastel on vähemalt 5 ja enam autismispektri tunnust. Tavaliselt ütlevad eripedagoogid ja logopeedid selle kohe ära, kui
      last näevad. Mari puhul on niipaljusid jooni veel vara otsida…

  • Reply Margit 25. veebruar 2016 at 13:51

    See ei ole maailma lõpp. Puuet
    määratakse vaid kolmeks aastaks ja
    kui selleks ajaks on Mari areng
    vajalikul tasemel, ei pea seda enam
    pikendama. Kui aga on edasi vaja
    teraapiaid, tuleb uus taotlus ja
    järgmised kolm aastat, kuni seda enam
    vaja pole.
    Tasandusrühma jaoks seda puuet ju
    vaja pole, seda just tasuta teraapia
    jaoks vaja. Vähemalt minu laps sai
    küll ilma puudeta sinna rühma ja seal
    oli teisigi, piisas sellest, et lapse
    kõne on arengust maas ja võimalik ,et
    oli ka mingi komisjon, kes seda
    otsustas, kas on vaja tollele lapsele
    või mitte. Võibolla Tallinnas küll
    teised reeglid…
    Aga pea püsti ja sihikindlalt edasi.
    Lapsed arenevad kuni 5nda eluaastani
    tohutu kiirusega ja kindlasti paari
    aasta pärast pole enam mingit arengu
    mahajäämist märgata.

  • Reply Kelly 25. veebruar 2016 at 13:50

    Diabeetikutel on ka puue,on ju suur vahe, kas maksad ravivahendid kõik ise kinni või aidatakse sind nende
    soetamisel. Ei ütleks ka, et suhkruhaigus on PUUE. Pea püsti, tean, kui kohutav see tunne on, aga see
    läheb mööda. Aitad ainult oma nööbikest ja ega tal silti otsa ees pole, et puudega ;) Ole tubli!

  • Reply Mia 25. veebruar 2016 at 13:47

    Aga, kas perearst ei märganud midagi?
    Seal peab ju käima ikka aegajalt
    lapsega kaalumas ja mõõtmas ja siis
    küsitakse ka igasugu küsimusi lapse
    arengu kohta.

    • Reply Mallukas 25. veebruar 2016 at 13:48

      Ei, tema ei saatnud kuskile. Seal käisime viimati 3 kuud tagasi umbes 2aastasena.

      • Reply Sannu 25. veebruar 2016 at 19:14

        Mul sama asi, perearsti ei huvitanud, et laps ei räägi ja ka pidevad kõrvapõletikud ning konstantne nohu ei olnud piisav tema
        jaoks, et adenoidide uuringule saata, kuigi juba kui kahene oli hakkasin seda küsima. Nüüd laps 3a8kuud vana, aasta tagasi
        käisin erakas adenoidide opil kuna olid ikkagi suured ja põletikulised ning tänu sellele kuulmine väga halb. Sügisel palusin siis
        saatekirja logopeedile, kas ma sain? Tema kirjutab alates 5ndast eluaastast saatekirja logopeedile!! Läbi Lori sain siiski ja
        nüüd viimase poole aastaga on kõne arenema hakanud, aga endas närib süütunne, et varem rohkem ei pushinud ja
        perearstile arvamust usaldasin.

  • Reply Helena 25. veebruar 2016 at 13:46

    Ma olen mōelnud, et mis standardid need on, mille
    alusel just tänapäeval seda arengut vōi siis normaalsust
    hinnatakse. Kōik ajavad taga mingit normi ja teistest
    paremaks olemist. Sellega aetakse see latt nii kōrgele, et
    tegelik tavalisus ja normaalsus saab alt läbi joosta. Laps
    ei ole puuetega kui ta teeb asju teistmoodi v
    aeglasemalt. Puue on ilmselgelt hoopis teine mōiste.
    Meie maailm lihtsalt kirjutab ette, mis on normaalne ja
    kōik peavad selle järgi joonduma, et vastata standardile.
    Jah, peavadki, et siin maailmas hakkama saada. Et ei
    narritaks v näpuga ei näidataks. Mallukas ei ole sitt ema,
    et ta ei märganud, et ta laps maailma mōistes midagi
    halvasti v aeglaselt tegi. Lugedes blogi on Mari maailma
    ōnnelikum laps, ta saab joosta ja solberdada ja seinale
    joonistada. Ilmselgelt on see môistlikum kui praeguses
    vanuses 21.kooli katseteks valmistuda, mida ka vist
    tehakse. Pea püsti, vôta seda tarkade juttu kui abi, et
    paremini siia ühiskonda sulanduda, mitte kui lapsele
    puude määramist. Oleks vaid selliseid emasid rohkem,
    oleks rohkem ônneliku lapsepôlvega lapsi!

  • Reply Hella 25. veebruar 2016 at 13:45

    Minu tütrel avastati kuulmislangus mõlemas kõrvas..vajab kuulmisaparaate. Arst küsis ka kuidas te varem midagi ei
    märganud..tahtsin maa alla vajuda. Arvasin et tal on nn. valikkuulmine..et lihtsalt ignoreerib kohati mida ma räägin :D ja teised
    arstid kes kõrvu kontrollisid ütlesid et midagi nagu on aga laps kasvab sellest välja. ja asi jäigi siis nii. Nüüd on mu tütar
    10aastane ja saab aparaadid kõrva. Soovitati ka puue ja rehaplaan teha…ma pole elus kunagi nii segaduses olnud kui nüüd..kas
    teha või mitte. Sest võõras ei saagi aru et midagi oleks lapsel teisiti.
    Raske on see et pole kellegiga asja arutada kes oskaks oma kogemusest nõu anda..kas see puue kui märk jääb mõjutama tema
    tulevikku, ülikooli õpinguid, töökoha saamiseid..
    Olen paar nädalat netis surfanud ja otsinud foorumeid/artikkleid kust saaks nõu või abi ja sinu teema tuli nii õigel ajal..loodan
    et kommenteerijate seas ehk on keegi kes oskab nõu anda.
    Sulle ja Marile aga soojad kallid ja positiivsust :)

    • Reply Anx 25. veebruar 2016 at 13:56

      See, et Sinu või kelle iganes lapsele on puue määratud, ei
      paista kuskilt välja, seda veel eriti juhul, kui pealtnäha ei
      olegi erilist probleemi. Määratud puudest, väikesest
      toetuserahast ja muust lisaabist teadki vaid sina ja veel
      need, kellele sa oled seda rääkinud :)

    • Reply elts 25. veebruar 2016 at 14:09

      Minul on ka kuulmislangus alates 7.a nüüd juba
      21 ja mind aitasid rehaplaani ja puude
      tegemisel Tartu Maarjamõisa kliinikumi arstid.
      Seal väga toredad. Mina soovitab puude ja
      rehaplaan teha sest saad kuuldeaparaadid
      odavama hinnaga, need just nüüd väga odavad
      pole. Õpinguid ega tulevikkus minuarust see
      väga ei sega kui nüüd jätta välja väike
      ebakindlus kui keegi näeb kuuldeaparaate mul
      kõrvas :-)

  • Reply Sandra Rand 25. veebruar 2016 at 13:44

    Tere Mallu ,

    Lugedes Sinu juttu tundus nagu oleksin lugenud enda kohta kui olin sama väike nagu Mari.
    Hakkasin väga hilja rääkima ja enne viiendat eluaastat ei saanud keegi minust aru peale minu perekonna. Samuti ei huvitanud
    mind uute asjade õppimine ja käisin palju omaette ringi ja jutustasin oma pudikeeles midagi enda nii öelda nähtamatute
    sõpradega :)
    Mu ema oli samuti väga mures , et laps ei rääägi ja kooli minnes ei osanud lugeda ega kirjutada. Aga näed sa , jõudsin ilusti
    kõigile lastele järele ja nüüd pole isegi aru saada, et ma oleksin väiksena vähem osanud rääkida,kirjutada,lugeda :)
    Lohutuseks Sulle ja Kardole , et iga laps areneb erinevalt ja ei tasu ennast sellepärast halvaks lapsevanemaks pidada ! Olete ju
    Marile maailma parimad vanemad ja teete tema jaoks kõik ja veelgi rohkem :)

    Jõudu ja jaksu Teile ja küll kõik korda saab :)

  • Reply Kerli 25. veebruar 2016 at 13:43

    Mul laps käib tegevus ja füsi teraapias. Aga puuet ma
    sellepärast taotlema küll ei pidanud. Vaid haiglas arst
    määras ise. Ja neist teraapiatest on päris palju kasu
    olnud. Ühed arstid tegid lapse täiesti maha. Et
    arengust nii maas, aga teised arstid jälle kiitsid et ei ole
    midagi nii maas :D. Aga kui see puue taotleda, siis on
    rohkem asju tasuta :)

  • Reply Kersti 25. veebruar 2016 at 13:41

    Ära selle puude pärast küll meeleheitesse lange- see
    on ainult vahend, et abi oleks kergemini
    kättesaadavam ja odavam. Ja kui mingist hetkest asi
    joone peale saab, siis seda enam vaja pole.
    Minu ühel lapsel oli ka 2.5 k vanusena puue, et saaks
    puusapadja -90%. No on ju vahe, kas maksta 30 krooni
    või 300. Siis oli krooniaeg alles :)
    Ja mõtle sellele, et loodetavasti on kooli mineku ajaks
    Marike juba teistega sanal maal. Ja kui laps saab olla
    tasandusrühmas, mis tõenäoliselt on väiksem ja
    loodetavasti rahulikum, siis seda mõnusam lapsel
    areneda.

    Pea püsti, kõigil lastevanematel on selliseid hetki, kui
    nad ennast väga viletsalt tunnevad. Keegi pole
    perfektne. Ja vähemalt olete juba asjal jälil, nüüd, kus
    ta alles 2.5 kanti on.
    Jõudu!
    Kui vaja, nuta peatäis ja siis vapralt edasi!

  • Reply G 25. veebruar 2016 at 13:41

    Ega ma ka ei taha sulle hirmu nahka ajada aga
    äkki on Mari sul autist.Mul sôbrannal oli laps
    samamoodi tahtis omaette olla ja lihtsalt
    niisama.Talle ei meeldinud süles olemine jne.
    See pole nii hirmus asi.Kui tahad ta käest
    midagi kysida või uurida kuidas hakkama
    sellega sai siis anna teada

  • Reply M. 25. veebruar 2016 at 13:39

    Ei ole päriselt ka asi nii hull. Minule kirjutati väiksena
    välja raske puue, kuna mul oli gluteenitalumatus. Olin
    ma siis puudega vms? See oli lihtsalt üks paber, millega
    sai puudetoetust, mis oli vajalik kallimate sookide ja
    ravimite ostmiseks, et alguses tehtud kahju
    parandada. Päris paljudel täiskasvanutel on ka ju nt
    väike protsent töövõimetust, aga jooksevad ikka ringi
    nagu tavalised inimesed. Minul nt 40% aga ma isegi ei
    mõtle sellele, kuna tegelikult see päris nii ei ole. Olrn
    täiesti tavaline inimene.. Ametnikudel on vaja kuhugi
    mingi ristike teha, et aidata vajalikkude asjadega Mari
    edaspidi, kuna talle on teistmoodi lähenemist vaja :)
    Ära muretse, sa ei saanudki seda ju varem teada või
    ennetada, kui alles nüüd. Kõigepealt peab ta arengust
    maha jääma, et teda edasi aidata samale tasemele :)

  • Reply Ann 25. veebruar 2016 at 13:39

    Ma arvan, et ära muretse. Mu vend hakkas väga hilja rääkima ja
    oli ka rohkem omaette nokitsev ja nüüd on 18a. ja on ikka
    rohkem omaette hoidev ja siia maani väga palju ei räägi :D
    Arst ütles ka kunagi emale, et ju tal pole teile midagi veel öelda
    :)

    • Reply E 25. veebruar 2016 at 13:55

      Selle kommentaariga meenub – me õega hakkasime ka hiljem rääkima, kehitasime niisama õlgu jne. Vihjati ka koolis, et ei tea, kas
      miskit viga, taheti logopeedi juurde saata jne (20 a tagasi). Ema ei muutnud midagi. Nüüd räägib õde nii kiiresti, et kes teda ei
      tunne, ei peaks järgegi :P Ja mina olin öelnud (kui ükskord rääkima hakkasin), et mul polnud varem midagi erilist öelda :D

  • Reply K 25. veebruar 2016 at 13:38

    Mina arvan, et ära ole kurb. Ega siuksest asjast ei pruugigi ju aru saada. mõni laps ju ongi selline, kellele meeldib oma ette
    tegutseda ja möllata. Ma ei saa öelda, et arstide jutt mingi puhas crapp on .. aga mina arvan, et iga laps on erinev ja 2 aastane ei
    peagi ju veel rääkima.. kõik ju tuleb omal ajal .. samamoodi nagu kõndimine või roomamine..
    Tee oma marimummule pai ja kallista.. endale tee ka, sest sa ei ole ju halb ema. :)

    • Reply Kaja 25. veebruar 2016 at 14:06

      Kuule, päriselt! Ikka on vaja ajada seda jama, et iga
      laps ongi erinev ja pole hullu, kui veel ei räägi. Ma olen
      siin mitme teema all jälginud neid kommentaare a’la
      tean last, kes hakkas nelja aastaselt rääkima jne.
      Mis jama see on? Mariga on mitme spetsialisti juures
      käidud ja saadud kinnitus, et areng on maha jäänud.
      Lõpetaks äkki selle kräpi tootmise nüüd.

      Mallukas, tubli ema oled! Jõudu teie perele Marikese
      “reele aitamises.” Hea, et lõpuks on selgunud
      põhjused. Sinusuguseid tegutsejaid võiks rohkem olla.

      Üritan praegugi oma õele viisakalt vihjata, et tema 2,5
      aastase ainus suhtlemisviis häälitsedes “mh-mh” ei ole
      päris tavapärane.

  • Reply Jane 25. veebruar 2016 at 13:38

    See pole ausalt midagi hullu. Kui minu laps oli kahe aastane, siis tal avastati väike x jalgsus ja, et ma saaksin talle osta odavamalt
    tugedega kingad ja spets tallad, siis anti mullegi linnaosast puudekaart.
    Ehk pm kui lapsel on mingi erivajadus, siis saab taodelda abi lihtsalt. Sest näiteks x või o jalgsus väikestel lastel on üsna tavaline,
    küll aga maksavad need kingad muidu poes kuskil 70-80 euri.

    Ja ega lapse areng ongi erinev. Olen isegi kimpus olnud oma lapse kõnearenguga. Ta küll hakkas väikesest peast juba rääkima
    aga üsna pudiselt, seega läksin oma vahendite ja rahadega temaga koos logopeedi juurde ja see on müstika mida oskab
    professionaal poole aastaga teha. Ka endal on väga huvitav seanssidest osa võtta, sest seal õpib nii palju.
    Pigem võta seda, kui võimalust ka ise õppida ja areneda ning tõesti (mida mina tundsin) oma väikest last hulka paremini
    tundma õppida. Just see, et me harjume kodus oma lapsega niii ära, et tihtipeale ei oskagi näha, et midagi on valesti.

    Ja ära muretse, ma usun, et pea kõigil lastevanematel on olnud tunne, et ta on täielik kräpp,
    Ole tubli!

    • Reply Mallukas 25. veebruar 2016 at 13:40

      Aitäh Jane, ma tegelikult mõistusega saan aru jah, et see puudevärk on selle jaoks, et riigipoolset toetust saada, aga no ära ehmatas korralikult. Samas ma usun ka, et see kõik Marile vaid kasuks tuleb :)

  • Reply K. 25. veebruar 2016 at 13:38

    Sitt ema Sa kindlasti pole. Emadusega käibki vist kaasa see pidev põdemine,et ma pole piisavalt hea ema. Mina mõtlen seda
    pidevalt ja noo kunagi ei ole hea piisavalt.
    Selle puude taotlemise olen ma ka läbi teinud, küll teistel põhjustel,aga jah see pole meeldiv. Ka meile soovitas lasteaia direktor
    laps teise lasteaeda panna, mille peale ma ääretult solvusin kuna arst ütles,et see on mingi nali või, ilmselgelt tavalasteaeda ja
    kasvatajad ei näe ka probleemi.
    Võid ka külastada teisi arste, eksperte. Olen oma lapsega mööda Eestit sõitnud erinevate arstiide vahelt.

  • Reply E. 25. veebruar 2016 at 13:36

    Väga hea, et aru saad, et on vaja need paberid esitada, et abi saada. Paljud vanemad ei tunnista
    endale, et lapsel on abi vaja, lasevad asjad ülepea kasvada ja siis hakkavad 10+ aasta vanuse
    lapsega jooksma ja nõudma. Laps enam ammu ei taha, tunneb häbi või on sügavad käitumishäired…
    Kui 2 a lapse vanem näeb probleemi ja tahab asja parandada, siis oled tubli ja tark ema (ei ole küll
    vaja vastupidises end veenda, eks!) Mina näiteks olin ka totaalses hämmingus, kui 2,5 a lapsele
    lasteaias meedik ütles, et silmaarstile tuleb minna, prille on vaja. No et kuidas ma ise ei märganud,
    aga näed, ei märganud ja väga hea, et soovitati, laps hakkas kohe imeväel kõike tegema, kui prillid
    ette said :)
    Võta seda nii, et praegu teed mis vaja, et kooliks oleks asjad joone peal. See paber on tõesti ainult
    alus teenusteks. Dokumendid vaadatakse iga paari aasta tagant ümber ja kui kõik kenasti laabub,
    siis pikendada polegi vaja. Ega teine 2-aastane tea, et ühel on kodus sahtlis selline paber.
    Toimetavad ikka kenasti koos.
    Jõudu!!

    • Reply K 25. veebruar 2016 at 13:39

      Ma tahaks kohe eelmisele
      kommentaarile laigi panna, väga õige
      jutt!

      Mallukas, sa reageerisid kiiremini
      kui enamus vanemad! Tee endale pai,
      et järjele saite ja edu kõiges!

  • Reply Killu 25. veebruar 2016 at 13:35

    Mul on hea meel et te saate abi ja keegi ei tea küll tulevikku ette, kuid ma usun, et siit edasi hakkavad
    asjad paremini minema. Palun ära ole liiga karm enda vastu. Sa tahtsid alati oma lapsele parimat, sellest
    ka usk et mari ongi eriline ja pole tal miskit viga. Vaata nüüd pea püsti tulevikku ka võta julge rimmaga
    vastu need edasised väljakutsed mis teie teele satuvad. Ära unusta, spetsialistid ütlesid, et on vägagi
    tōenäoline et juba mõne aastaga on mari seal oma arenguga kus vaja. See aeg läheb kiirelt. Tead ju isegi
    et alles oli mari pisike beebi…

  • Reply Else 25. veebruar 2016 at 13:34

    Ära muretse :) See, et lapsel paberil
    puue on, ei tähenda kohe, et ta
    ebanormaalne või teistsugune on. Iga
    laps on erinev ju ja ma usun, et kui
    te ikkagi käite nendes teraapiates
    siis varsti on kõik korras. Alati ei
    tähenda, et lapsevanem midagi valesti
    oleks teinud.. Ja see paber, millel
    on kirjas puue ja selle raskusaste on
    vaid selleks, et te saaksite neid
    teraapiad riigi toetusel (muidu ise
    makstes võib see päris kallis olla).
    Ma tean, et puude saamine on veits
    raskem, kui selle kaotamine, sest
    puudega inimesed peavad mingid teatud
    aja tagant käima näitamas, et neil
    see puue endiselt on (näiteks
    ratastoolis inimene, peab teatud aja
    tagant tõestama, et tal uuesti jalgu
    pole alla kasvanud..). Sellised on
    meie seadused ja ma usun, et seda
    võib lihtsalt võtta, kui riigi abi ;)
    Ma ei tea, kas mu jutt üldse
    arusaadav ongi :D

  • Reply kunksmoor 25. veebruar 2016 at 13:34

    Mallukas, ära tunne ennast nii. Paljud lapsevanemad ei tea mis on õige ja ERITI esimese lapse puhul. Pidev Mari õpetamine ja
    suunamine aitab väga hästi ta arengut järjepeale saada. Kuulata kõiki arste, siis arvad ka endast samamoodi, et pole normaalne
    või midagi on viga. Lapsega ongi nii, et ta vajab pidevat suunamist ja juhtimist. Tegele temaga ka kodus. Sa pead ennastkehtestav
    olema. Ära anna alla ja küll see annab tulemuse. OLE POSITIIVNE! Sa oled väga hea lapsevanem :)

  • Reply Ma 25. veebruar 2016 at 13:34

    Kullakallis inimhing, sa pole
    läbikukkunud. Sa oled hoopis üks hea
    emahing, kes nutab kurbi pisaraid oma
    lapse pärast, sest sa armastad teda.
    Kuidas peaks üks lapsevanem aru saama
    millestki, millega tal kokkupuudet
    pole olnud ja mille kohta puuduvad
    teadmised? Ära nuhtle end selle eest.
    Nüüd saate te abi ja see on oluline.
    Tee see totakas taotlus kiiresti ära
    ja ära tunne end sellepärast pahasti.
    Su laps pole ju tegelikult mingi
    olulise erivajadusega. Lihtsalt vajab
    natuke abi ja seda ta saab :) Pea
    püsti! :)

  • Reply viva 25. veebruar 2016 at 13:33

    Ära süüdista ennast. Lapsed on erinevad! See on nii. Kust saab tavainimene teada, kus lõpeb erinevus ja algab vajadus abi järele.
    Kõik saab ju korda ja süüdistamine ei aita kedagi – muudab ainult su õnnetuks ja lapsel pole vaja õnnetut ema!
    Sama hästi võiksid süüdistada Kardot või ämma – ka nemad puutusid lapsega iga päev kokku – miks midagi ei märganud…. aga sa ju
    ei süüdista :)
    Pea püsti ja edasi – ei ole see puude määramine maailma lõpp – selle stigmatiseerimisega ole ettevaatlik – puudega laste vanemad
    tunnevad end nii kehvasti.

    • Reply Mallukas 25. veebruar 2016 at 13:37

      Ma ei arvagi, et see oleks maailma lõpp, aga ma usun, et iga ema, kes selllist asja esimest korda kuulis, oli väga shokis ja üllatunud ja ehmunud, et mis nüüd edasi saab.

      • Reply viva 25. veebruar 2016 at 13:44

        Õige muidugi – sinu reaktsioon on väga loomulik ja ma ei mõista seda hukka. Samas on ka loomulik kõigi meie
        kommenteerijate reaktsioon, kes sind ühehäälselt lohutavad ja maa peale toovad :)
        Pai!

  • Reply K 25. veebruar 2016 at 13:33

    Appikene seda oli kohutav lugeda! Ma ei usu, et Maril
    tegelikult mingi puue on, ta on väga armas ja vbla
    lihtsalt natukene omamoodi, palun ära võta Marikese
    probleemi kui puuet! Jõudu teile! Soovin kõige
    paremat teie perele!!

    • Reply Mallukas 25. veebruar 2016 at 13:36

      Mina isiklikut ei võtakski, aga kui ma pean mingi puudeavalduse esitama, siis nagu tundub, et peaks ehk võtma?

  • Reply Melissa 25. veebruar 2016 at 13:32

    Ma tean, et see ei lohuta sind ilmselt väga palju, aga mõtle sellele, et sa ei ole ju tegelt üksinda – sul on ju pereliikmed samamoodi
    kõrval, kellel on kogemusi lastega (st sinu pere, Kardo pere). Need inimesed on ju samamoodi lapsed üles kasvatanud ja ega
    nemadki ju arvanud, et midagi konkreetselt viga oleks? Mul on endal 4.a tütar ja ikka on see, et teised lapsed teevad asju teisiti ja
    esimene mõte on alati see, et lapsed ongi erinevad. Ma mõtleks sinu asemel sellele, et ta on nii pisike ja te olete nii varakult asja
    käsile võtnud ja ma sügavalt kahtlen, et tal tulevikus mingeid puudujääke üldse oleks! :)
    Praegu on raske ja kurb muidugi, aga ma usun, et kohe kui te näete, et sellest on abi, siis te unustate selle, et oleks võinud varem
    sekkuda. Oluline on see, et te üldse märkasite ja teete midagi selle heaks, eks!

    • Reply Mallukas 25. veebruar 2016 at 13:36

      Aitäh sulle julgustavate sõnade eest :)

  • Reply sepp 25. veebruar 2016 at 13:32

    Kuule, mul lapsel on astma. Ja tal on
    ka puue. Miks sa lased sellest puude
    sõnast niiväga häirida end?
    Ära ahasta ja ära mõtle MIKS! Vaid
    mõtle, KUIDAS ja MIDA sa nüüd
    järgmisena lapse heaks teed ja teha saad!
    Ole tubli!

    • Reply Mallukas 25. veebruar 2016 at 13:35

      Ma ei teagi miks lasen, võib-olla selline esimene shokk vms.

    • Reply mhm 25. veebruar 2016 at 13:38

      Ma tean ka üht last, kellel on astma pärast “puue” ja väga positiivne on asja juures näiteks tasuta lapsehoidja.