KURB ON OLLA

unustage oma mured, elage!

2. märts 2016

Ma mäletan oma elus neid olukordi, kus ma olen tundnud nii suurt kurbust ja hirmu, et kui ma hommikul silmad avan, meenub see mulle esimesena ja see mõte torgib mind terve päeva, kuni ma lõpuks magama heidan. Esimene mälestus sellisest tundest meenub mulle algkooli ajast, mil ma unustasin suveks ühe kooli raamatukogu raamatu enda kätte. Praegu tundub see küll jube absurdne, aga ma nii kohutavalt kartsin, et ma iga päev mõtlesin sellele, et kas mind visatakse koolist välja? Või saan ma mingi trahvi? Või teavitatakse mu emale, et ma olen raamaturöövlist kriminaal? Ma isegi mäletan, et ma mõtlesin, et kuidas mul üldse elus saaks olla suuremat muret, kui see. See oli lihtsalt nii kõikehõlmav, kuigi nii tillukene lapsemure. Hiljem muidugi selgus, et viisin selle lihtsalt 1. september kooli tagasi ja ei tulnud sellest mitte mingit pahandust.

Hiljem tekkisid sellised mured nagu hinded tunnistusel, see, kas ma saan ikka sõpradega kuskile minna, kas ma meeldin sellele poisile, kas ma saan endale samasuguseid lahedaid asju, nagu teised. Te raudselt olete ise pubekaeas ka neid muredena võtnud, mis hinge närisid. Kas ma olen sama ilus kui teised tüdrukud? Kas ma leian ka endale kunagi peika? Nii jabur, aga toona eluline.

Kui mu vanaisa suri, siis ma mõtlesin, et ma ei saa enam kunagi olla selline, nagu ma enne olin. Kuidas ma saan edaspidi naerda ja lõbutseda, kui minu armas papa on mulla alla maetud? Ma ei kuule enam teda kunagi ütlemas, et ma olen saksapreili ja mitte kunagi ta ei helista mulle enam murega, et ta on oma arvuti “ääreni täis kirjutanud”. Mismoodi ma siis edasi elama hakkan? Ma päriselt tundsin, kuidas mu süda purunes miljoniks killuks.

See hetk, kui mu endine peika meie mustamäe korterist välja kolis ja ma sain aru, et see on nüüd igaveseks, siis ma tõmbasin rulood alla ja lebasin oma elutoas, sest see tundus nii sürreaalne. Panin peale eriti kassid laulud ja lihtsalt vedelesin seal, sest ma tundsin lihtsalt nii suurt kurbust. Kaotsi läks minu peika ja minu parim sõber ja keegi, kes oli mu elus nii kaua olnud, et ma tõesõna arvasin, et ma enam mitte kunagi enam kedagi ei leia ja ma veedangi oma ülejäänud elu üksikuna. Süda oli jälle murdunud ja taaskord ma arvasin, et see ei parane mitte kunagi, unustades, et kõik eelmised korrad oli see ju kuidagi iseenesest korda saanud ja terav valu alguses tuimaks läinud ja hiljem peaaegu sootuks kadunud. Säärane on elu.

Nii kiiresti lähevad meelest need lubadused endale, et ala kui see hästi läheb, siis ma olen parem inimene. Ja kui SEE nüüd vaid õnnestuks, siis ma jätaks näiteks suitsetamise maha. Ja kui vaid SEE aeg läbi saaks, siis ma suudan jälle täisväärtuslikult elada. Aga kõik need rasked ajad lähevad mööda ja vajuvad unustustehõlma. Ja elu läheb edasi täpselt sama moodi nagu enne.

Täna sain ma teada, et tuttav naine sünnitas eile surnud pisitütre. Ma lihtsalt ei suuda isegi ette kujutada, mida ta läbi elab. Tahtsin talle väga kaastunnet avaldada, aga ma ei leia õigeid sõnu, sest nad kõik tunduvad nii tühised. Iga lapsevanem teab vist, et mure lapse pärast on kõige suurem, aga mis mure ja tunne võib sellel naisel praegu olla, ma lihtsalt ei suuda seda mõista ja tema arvatavasti sõnadesse panna.

Elu on kohati nii ebaõiglane ja mõned inimesed on määratud lihtsalt nii kohutavalt kannatama. Lapse surm – see on vist asi, mida ei tohiks kogeda mitte ükski lapsevanem. Alles paar päeva tagasi rääkisin põgusalt naisega, kes kaotas oma lapse 60 päevaselt. Kuidas sellised asjad juhtuda saavad? Kuidas inimesed edasi elavad? Aga näed, elavad.

Sellisel hetkel ma tahaks endale ja teile ka meelde tuletada, et elu on nii lühike ja habras. Iial ei tea, millal miski meie elu tagurpidi pöörata võib. Millal juhtub midagi nii hirmsat, et ei saa enam hingata, ega nutta, ega edasi eksisteerida. Kõikehõlmav hirm ja valu. Seega tuleks võtta viimast päevadest, mil me seda ei tunne. Jah, meil kõigil on omad probleemid, aga need ei ole ju tegelikult nii lõplikud. Pea iga probleemi on võimalik lahendada. See ei pruugi kerge olla, kuid see on tehtav. Seega ei tasu raisata väärt aega muretsemisele asjade üle, mis pikas perspektiivis ei loe.

Kui ilus kodu sul on, see ei loe. Kui uhked asjad sul on, see ei loe. Kui seksikas rannakeha sul on, see ei loe. Kõige uuem tehnikavidin ei loe. Kui ilusa meigi sa oskad teha, see ei loe. Kui palju selfisid suudad endast klõpsutada, ei loe. Mitte miski nendest asjadest ei loe!

Loeb see, kui sul on terved lapsed, kes sulle iga hetk rõõmu pakuvad, isegi siis kui nad suudavad su närvid enne nii ära süüa, kui vähegi võimalik. Mulle on öeldud, et ma olen ikka eriti pohhuistlik ja leplik, et ei vihasta ennast “seaks” kui Mari siin märatseb teinekord. Ma ju tegelikult ärritun küll natukene, aga siis ma mõtlen, et ta on ju minu armas tütrekene, kes on väike, katsetab piire ja ma peaksin üldse õnnelik olema, et ta minu elus on. On ju nii :) Ta suudab käia, ta on füüsiliselt terve, ta suudab mind kallistada ja musi teha – ainult üks suur õnne allikas. Ainult puhas rõõm!

Loeb see, kui sa armastad iseennast, sest see on aluseks sellele, et ka teised sind armastada saaksid. Ei ole vaja ennast pidevalt teisega võrrelda, kui see sinu enda enesekindlusele haiget teeb. Ka mina olen aru saanud, et mul on mõttetu võrrelda ennast teisega, kes on kas looduse poolt või raske trenni tulemusel saanud endale ideaalse keha. Ma olen ju alles oma teekonna alguses ja kõik, kes soovivad ennast kuidagi füüsiliselt muuta, saavad seda ju tasa ja targu teha. Kõik muutused peavad saama kuskilt alguse. Kuid kui võrrelda ennast nendega, kes juba ammu alustasid, võib see motivatsiooni maha võtta ja panna sind tundma, et sa ei jõua sinna “iialgi”. Meie kõigi kehad on loodud selliseks, et me saame seda vormida. Aga nagu öeldud, see ei ole ju kõige tähtsam. See ei defineeri seda, kes me inimesena oleme!

Loeb see, kui sul on mees või sõbrad, kellele toetuda, kui on rasked hetked ja kellega koos naerda, kui on head ajad. Inimene ei ole loodud olema üksi, seega ei maksa ennast teistest eemaldada. See on ka parim depressiooni ravim – leia inimesi, kellega koos on hea.

Iga hetk meie elus on midagi väärt ja iga päev, mis me elame, peaks meile kinnitama, et me oleme tähtsad! Me oleme kellelegi tähtsad ja kellegi elu on tänu meile muutunud, või ehk isegi alguse saanud. Me oleme olulised ja hinnatud, vähemalt iseenda poolt peaksime me iga päev olema olulised ja hinnatud.

Hoiame siis iseennast, ärme mürgita ennast igasuguse jamaga nagu suitsetamine. Jah, veinitamine on tore, kuid kõigega tuleb piiri pidada. Liigutage ennast, ärge sööge rämpsu. Tehke oma perele tervislikku toitu, kallistage neid, öelge, et te neid armastate, jagage nendega oma kõige salajasemaid mõtteid ja tobedaimaid ideid.

Mitte kunagi ei tea, millal me seda enam teha ei saa.

Lõpetuseks üks naljapildike, et siin mitte väga kurvalt lõpetada, sest ma ei taha teid üldse kurvastada, vaid ärgitada elama! Mina koristan nüüd natukene maja, sest Kardo tegi selle nädalavahetusel minu jaoks nii ilusti korda ja me oleme suutnud kambakesti selle jälle ära hävitada. Seejärel mõtlen ma välja mingi imelise roa, millega täna kallist abikaasat ja armsaid sõpru täis toppida.

Kallid sõbrad, ma armastan teid. Ja kallid lugejad, ma armastan teid ka, sest mul pole elusees päriselus olnud nii palju abivalmis, siiraid ja armsaid sõpru, kes te mulle siin kommentaariumis olete hakanud olema. Hoidke ennast ja oma pere, olge rõõmsad ja tehke palju nalja!

aBrQErz_700b

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

42 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Tiina 2. märts 2016 at 20:18

    Mallukas, tead, kui ma olen Sind vahelduva eduga
    jälginud ja Su postitusi lugenud, siis on minu mõtteist
    läbikäinud tuhandeid tundeid ja miljon arvamust
    Sinust…alustades sellest , et oled hull, halenaljakas,
    süüdimatu, hulljulge, napakas, puht lollakas, hiiglama
    vahva, võrratu ema ja abikaasa. Lisaks sellele suure
    südamega ja hea taibuga.
    Seda lugu lugedes, mida just äsja lugesin…siin
    üleval…Olen ma sinust vaimustuses. Ma vaimustun
    harva aga see eest täiega.
    Miski liigutas nii sügavalt..tegi härdaks ja samas ka
    õnnelikuks.
    Seda oli mulle vaja nii väga. Lihtsalt tõestamaks , et
    pole vaja tühja muretseda. Aitäh Sulle . Armastan Sind
    ja Sinu suhtumist ellu.!!!

    • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 07:45

      Tere Tiina,

      usu või ära usu, aga mul on endal ka need mõtted ja tunded enda kohta läbi käinud. Tavaliselt küll siis, kui ma teinekord takkajärgi
      mõtlen, mida ma suust välja ajan. Aga ma usun, et just sellle pärast ei oma ma kunagi ühtegi arvamust väga kaua – ma näen enda
      pealt, et arvamused ja mõtted muutuvad igapäevaselt, seetõttu ei pea ma ka kunagi pikka viha. Sest nagu öeldakse, käitu teistega
      nagu sa tahad, et sinuga käitutaks. Ma ka tahaks, et inimesed saaksid aru, et ma teen ka loomulikult vigu ja olen jonnakas ja solvun
      ja trambin jalgu ja ajan lolli juttu, sest ma olen ka vaid inimene ja õnneks teinekord saan isegi hiljem oma vigadest aru :))

      Ma usun, et see tekst on vajalik, sest see ununeb iga päev. Mul igatahes küll ununeb, kuidas peaks iga hetke hindama ja elama iga
      päeva nagu viimast!

      • Reply Anna 3. märts 2016 at 14:09

        Samad sõnad nagu Tiina jutuski, kuigi ma olen sinu blogi halavihikukese aegadest lugenud ja rohkem on olnud neid
        positiivseid mõtteid..Aga see on sinu üks parimaid postitusi, ausalt. Seda oli mulle ka vaja ning liigutas väga. Olen su üle uhke
        ja õnnelik ja saadan ka armastust! Oled kohutavalt tubli ja imetlusväärne, et sa oma madalperioodist-august välja said ja
        nüüd nii häid mõtteid mõtled ja neid ka kirja paned ja nendega teisigi motiveerid või aitad. Aitäh, et oled olemas ja pead
        blogi! :) Minu meelest see on tõesti sinu kutsumus ja sa pakud sellega inimestele rohkem meelelahutust ja samas ka abi, kui
        ise arvatagi oskad.

        PS pean tunnistama, et ma lugesin nüüd natuke vales järjekorras neid postitusi, enne seda lugu, mis sellele depressioonis
        neiule kirjutasid ja nüüd seda postitust siin. Ja ma ütlen ausalt, see postitus on endiselt parem ja mul oleks äärepealt pisar
        silma tulnud, vb tulebki kohe :D Aga sellest neiust on ka kahju ja su jutust ma saan tõesti aru, et sa pole isegi kunagi
        depressioonis olnud ja ilmselt mõistab seda ka too neiu, kui ta seda loeb. Seega ma ei tea, kuivõrd talle see postitus abi
        pakub. Aga sa vähemalt andsid endast parima. Ma suunaks selle neiu hoopis äkki Daki depresiooniteemalisi
        artikleid/postitusi ja blogi lugema, ehk ta saaks sealt rohkem abi. Ning siin postituses sa tood välja ka, et “See on ka parim
        depressiooni ravim – leia inimesi, kellega koos on hea.” – olen ka ise depresioonis olnud ja mitte elada tahtnud, nii et true
        that! Sellele neiule soovin ka, et ta leiaks inimesi ja avaks end inimestele, sest sageli on just selles probleem, miks
        depresioonis inimesed endale kedagi ei leia, ei sõpru ega kaaslast. Sest nad on kinnised ja ei oska end avada ning ei arva, et
        keegi tahaks nendega rohkem suhelda. Ja kust otsida- kas või facebookis on palju neid naistegruppe ja ehk on ka selliste
        inimeste gruppe, kellel on sarnaseid muresid ja kes vajaksid tema toetust ja abi, kus ta saaks sõna sekka öelda ja oma
        kogemusest rääkida. Ning ma arvan, et kui inimene näeb , et keegi on veel hullemas seisus, siis ta alles mõistab, et enda elul
        tegelt polnudki ju enne nii suurt viga. Ja kindlasti terapeudi juurde! Üksi ei peagi toime tulema sellise asjadega. Kas või see
        sama Elina Kirt, kelle juures ka sina, Mallukas, käisid, tema kodulehtki kas või sisendab juba häid mõtteid ja motivatsiooni.
        http://elinakirt.com/kontakt/eesmark . Ning üks soovitus veel – olgu kuskil vabatahtlik! Mind aitas nii palju. Keda iganes
        aidata tahaksid, abivajavaid inimesi, lapsi, alustuseks kas või kasse või koeri. Neid organisatsioone on nii palju ja aitamine
        tekitab ju nii hea tunde. Mallukas kindlasti oskab ka sõna sekka öelda selles suhtes, kuna oled ka ju paljusid aidanud :)
        Soovitan kõigile, enne ei tea, kui pole järele proovinud. Ja kui sa juba kellelegi head suudad teha ja kedagi aidata, kellegi
        jaoks vajalik olla, siis kaovad ära need mõtted, et elu on mõttetu ja pole elamist väärt. I promise! Depresioon on haigus nagu
        iga teinegi ning sellest on võimalik välja tulla, usku endasse on vaja :) Palju jõudu ja jaksu!

  • Reply M 2. märts 2016 at 19:16

    Peale seda, kui minu laste esimene matus oli
    nende 4-aastase mängukaaslase oma (mu õe
    laps)…peale seda pole ükski rannakeha, suur
    auto, uhke maja…mitte miski pole olulisem kui
    inimesed mu ümber, keda hoida ja armastada.
    Ja igasugu suvalise virisemise kohta on hea
    väljend – virisemise asemel mõtle korra. Kui
    saad asja muuta – jumalissand, tee siis seda (nt
    keha)! Kui ei saa, siis lepi olukorraga ja ela
    edasi. Lihtne ju!
    Ja ma südamest soovin, et keegi mitte kunagi
    oma last matma ei peaks…

    • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 07:45

      Loodan tõesti täpselt sama :(

  • Reply vanaema Mari 2. märts 2016 at 17:27

    Olen alles üsna hiljuti avastanud selle blogi ning elan (juba igapäevaselt) kaasa teie muredele ja rõõmudele. Suured tänud
    niiiiii südamliku postituse eest – ausõna, silma võttis märjaks. Ja Marikesele pai !

    • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 07:46

      Oi, tere vanaema Mari, milline imeline nimi :))

      Tore, et meile kaasa elamas käid ja Mari võtab pai suure hea meelega vastu!

  • Reply njah 2. märts 2016 at 17:14

    Aitäh selle postituse eest! Mul on
    praegu väga keerulised ajad, sest
    uuel tööl kohanemine läheb väga
    visalt ja tunnen sisimas, et peaksin
    sealt ära tulema, kuid ei taha nii
    lihtsalt alla anda. Pea iga päev
    tulen nutt kurgus koju, nii abitu
    tunne on lihtsalt. Samaaegselt üritan
    kuidagi kooliga järje peal püsida.
    Eile kõik kuhjus lihtsalt nii
    kohutavalt, et kui täna hommikul
    silmad lahti tegin, oli esimene mõte,
    et kurat, miks ma ärkama pidin. Kuid
    nii mõtlemine on ju ebaõiglane mitte
    ainult minu enda, vaid ka mu
    lähedaste vastu, kes mind igati
    toetada ja aidata üritavad. Ja
    tegelikult on sul õigus, mitte miski
    ei ole olulisem, kui lähedastega
    veedetud aeg ja on mõttetu oma
    energiat raisata selliste asjade üle
    muretsemise peale, mis tegelikult
    laiemas plaanis mitte mingisugust
    rolli ei mängi.

    Ja tegelikult läks tänane päev ka
    palju paremini, kui oodata oleksin
    osanud – koolis sain kõik vastatud,
    kuigi poleks eile õhtul uskunud, et
    hakkama saan, mitu muud asja sai ka
    korda aetud ja kirsiks tordil oli
    see, et saavutasin esimest korda 100%
    aktiivsusmonitori päeva eesmärgist :)
    Ainult see pagana töö ripub pea kohal
    nagu eri suur haamer või kirves või
    midagi muud ähvardavat, kuid eks
    tuleb lihtsalt uskuda, et ka see mure
    leiab ühel või teisel moel lahenduse.

    Lähen nüüd poodi ja toon söögikraami,
    et mehele tänutäheks midagi eriti
    head teha, et ta mind välja on
    kannatanud.

    • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 07:47

      Tead, ma ka siin ükspäev mõtlesin, et mul on jube keerulised ajad praegu. Siis aga hakkasin neid “keerulisi aegu” lahkama ja
      jõudsin järeldusele, et õues on lihtsalt veel sombune ja külm ja tervis ei ole kuigi hea, mis tekitabki kokku sellise “neeh” tunde, sest
      vaelesti ja halvasti pole ju tegelikult midagi. Ainult hästi on!

      Ja muuseas ma üks hommik proovisin seda, et peegli ees ütlesin, et täna tuleb hea päev ja ma saan olema väga produktiivne.
      Muuseas sai kah! :D

  • Reply K 2. märts 2016 at 15:55

    Mõtlesin just eile samu mõtteid, peale seda kui lugesin uudiseid tapetud pisitüdrukust Moskvas. Minu jaoks on see kõige hullem
    asi üldse, mis seal juhtus ja kuidas juhtus (inimesed, ärge scrollige õhtulehes ringi kui ei taha terveks päevaks närvivapustust
    saada!) Tean ka ühte naist, kelle tütar sündis haigusega, mis halvab keha aeglaselt, kuu kaupa, kuni surmani mis saabub aasta
    jooksul. Kui julm saab üldse mõne saatus olla? Teada, et su oma laps sureb? Uhh.. Paneb ikka järele mõtlema küll. Ja siis tuleme
    meie oma first world problemistega ..

    • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 07:48

      Issand, jah, ma lugesin ka seda uudist ja mõtlesin, et… kui õudne. Nii raske on ikka leida kedagi, keda usaldaks tänapäeval. ERITI
      oma last hoidma. Ja kui selline asi juba juhtunud on, siis kahvatub selle kõrval tõepoolest kõik.

  • Reply Katrin 2. märts 2016 at 14:52

    oh, Mallu! Üritan ikka sama
    mõtteviisi järgida, kuid
    tahes-tahtmata vahel ununeb….aitäh,
    et aitasid seda kõike meelde tuletada!

    ps. nii suure südamega oled!

    • Reply Mallukas 3. märts 2016 at 07:49

      Ah, kõigil võib ununeda, selle pärast ongi hea, kui keegi/miski seda vahepeal meelde tuletab :)

  • Reply Helina 2. märts 2016 at 14:23

    Kohe eriti armsalt ja ilusti kirja pandud,mis elus
    on tegelikult elus tähtis.Arvan,et nii mõnigi
    meist sai innustust,kui ilus ja hea on elu.Kõige
    enam paelus lõik laste teemal,nii õigesti
    öeldud.Isegi kui oled väga pahane mõnikord on
    ta ikkagi sinu kullatükk,kes on kui päike igas su
    päevas,andes sulle jõudu ka raskematel
    aegadel :) Kallid ja paid Sulle Mallu ja anna ikka
    märku tuttavale,et oled temaga sel raskel
    hetkel,sõnadel on suur jõud vahest valu
    leevendada aga samas on hea teada,et sul on
    tugi olemas kui seda vajad :)

  • Reply Kerli 2. märts 2016 at 13:11

    Nii hästi kirja pandud, ma hakkasin kohe teistmoodi mõtlema asjadele. Terve hommiku olen virisenud ja hädaldanud aga jeerum
    mul on nii ideaalne elu! Ma nüüd hakkan elama :D

  • Reply vita 2. märts 2016 at 13:07

    Lugesin tänast postitust. Sul on
    hinges üüratu kurbus ja hirm millegi
    (tuleva) ees. Süümepiiinad ka
    ilmselt, muidu selliselt inimene ei
    kirjutaks/mõtleks. Loodetavasti Sind
    ennast aitab ka, kui sellest kirjutad
    ja ehk leevendab kurbust hinges.
    Kunagi üks Tiibeti ravitseja ütles mu
    emale, et lapsed kannatavad alati
    vanemate pattude pärast. Samas sõnad
    ütles aastaid hiljem nüüdseks
    lahkunud ravitseja Aleksander
    Heintalu, et lapsed kannatavad
    vanemate tehtud pattude pärast. Vbl
    tõesti selles on oma tõde, nii see
    kandub edasi põlvest-põlve

  • Reply K. 2. märts 2016 at 12:41

    Me vahest mehega unistame, et mis siis kui.. ..kui meil
    oleks palju-palju raha, mida me kõik ostaks, kuhu
    läheks jne. Siis tuleme reaalsusesse tagasi, et
    tegelikult on meil kõik hästi. Me oleme noored, reisida
    jõuame veel küll. Oma kodu on olemas, pole küll
    palkmaja järve kaldal, aga vähemalt ka mitte
    paneelikas linnas (mitte, et paneelikas linnas nüüd
    jube kehva oleks, pole lihtsalt meie eelistus). Me
    oleme enam-vähem terved. Kuid siis lõppu tuleb ikka
    lause: “Aga mersus on ikka mugavam nutta, kui
    jalgrattal.” :D
    Igatahes üks väga armas postitus. Vahepeal lihtsalt
    tuleb aeg maha võtta ja läbi mõelda, et kuhu see siht
    nüüd suunatud oligi. Muidu võib õigelt teelt eksida. :)

  • Reply Kaisa 2. märts 2016 at 12:30

    Kunagi mingis filmis või telesaates üteldi selle kurva teema kohta nii: “Kui sa kaotad vanemad, oled orb. Kui kaotad abikaasa, oled
    lesk. Aga kui sa kaotad oma lapse, on see midagi nii hirmsat, et selle kohta pole isegi sõna välja mõledud.”

  • Reply A 2. märts 2016 at 12:16

    Mina olen ka igapäevasel valdavalt sellise mõtteviisiga ja ei pabista enda murede pärast, sest need on tegelikult tühised, olen
    palju hullemaid aegu üle elanud. Valdavalt muretsen teiste pärast, kellel kus mis probleemid on, sest olen selline inimene,
    kellele jagatakse muresid ja minule lähevad nad hinge. Eile see-eest oli mul väikestviisi abituse tunne kuna sain teada, et üks
    hirmkurb lugu on tegelikult seotud inimesega, keda ma tean. Jah me ei olegi parimad sõbrannad, aga ma olen selle inimesega
    koos aega veetnud ja ta on maailma positiivne ja mõnus inimene ning mul polnud õrna aimugi, et tema peres on selline mure.
    Lisaks läks see hinge kuna tegemist on kasvajaga. Minu armsalel vanaemale sai vähk saatuslikuks ja ta oli kõige olulisem
    inimene minu elus.
    Tegin oma väikese annetuse, sest palju midagi anda pole, aga tahaks lihtsalt kallistada kõiki oma pereliikmeid, kes on õnneks
    hea tervise juures.
    Lisan ka siia lingi kui keegi teine tahab aidata, eks abivajajaid on palju ja kõiki paratamatult aidata ei saa, aga äkki natukene
    saab kavõi häid soove saata. http://www.aitamekoos.ee/

  • Reply Kris 2. märts 2016 at 12:12

    Ma olen alles suht uus lugeja sinu blogis ,kuid viimasel ajal tunnen ,et sellest saab juba minu päeva kindel osa.
    See ,mis sa täna kirjutasid on niiiiiii ILUS ,see teema sinu tuttavaga puudutab ka mind küll natuke teistmoodi ,kuid tegelen
    igapäevaselet ,et keskenduda just nendele asjadele mida sa seal postituses loetlesid,see kõik on nii õige,miks me küll seda
    unustama kipume……

    Veelkord mul on heameel ,et minu elus on selline tore inimene nagu sina Mallukas.

    PÄIKEST KÕIGILE!

  • Reply Maria 2. märts 2016 at 12:02

    Inimesi on erinevaid, kes hindab elud rohkem suuri asju nt terved lapsed jne mis sa seal välja tõid, aga on
    neid kes tahavad saavutusi väikestes asjades nt selfid, ilus keha jne. See mida keegi hindab on ka vanuse
    küsimus ja ka kasvatuse küsimus ja üldse oleneb sellest ka milline on inimese iseloom. Sa ei kirjutanud
    midagi valest lihtsalt kõik ei ole nii must valge. Elu nautida saab igate pidi ja iga inimene leiab selleks oma
    viisi mis talle sobib. Muideks õnn on eluviis. Inimene kes ei oska õnnelik olla ei olegi seda kuidagi moodi.

    • Reply Mallukas 2. märts 2016 at 12:05

      Ma mõtlen, et need välised asjad, nagu ilus keha ja selfid, need ei tohiks olla ainsaks sihiks. Näiteks ilus keha käib ju käsikäes sellega, kui sa sööd tervislikult ja teed trenni :) Seega tuleks siiski pühenduda tähtsatele asjadele, nagu tervis ja armastus, ülejäänu tuleb sellega lihtsalt kaasa.

  • Reply Ma 2. märts 2016 at 11:52

    Selle postituse peale saatsin kohe mehele nõretava sõnumi, kus tänasin teda selle eest, et ta mind ja meie
    lapsekest nii armsasti hoiab ja me oleme kaitstud ja elame oma armsas roosas mullikeses. Ma teen seda
    tihti, aga täna tegin kohe kuidagi erilise tänuga. Aitäh sulle lükke eest, Mariann! :)

    • Reply Mallukas 2. märts 2016 at 11:58

      Saadaks ka Kardole smsi, aga mul pole telefoni :D

      • Reply Ma 2. märts 2016 at 12:39

        Anna ta nr ja ma saadan ise :D

        • Reply Mallukas 2. märts 2016 at 12:49

          mul pole telefoni, et ta numbrit ka vaadata :D

          • Ma 2. märts 2016 at 13:08

            Lootsin et sul on peas :P

  • Reply Carol 2. märts 2016 at 11:44

    Sa vist ikka väga igatsed oma exi, et nii tüütavalt kajastad seda pidevalt :D

    • Reply Mallukas 2. märts 2016 at 11:47

      Heh, ma loomulikult igatsen teda mingil määral, sest ta oli nii kaua mu elus. Viimasel ajal olen jah temast lausa KAKS korda juttu teinud, sest kuna ma rääkisin suhtetest ja vallaliseks olemisest, siis ikka nagu mainin ka seda, kellega ma kõige kauem koos olin. Ja nüüd selle postituse juures meenus ta mulle ka, sest lahkuminekud on ju sellised asjad, mis hirmsasti haiget teevad. Ja kuna mul teised peikad on sellised “ah olime paar kuud koos olnud” siis nendega mul seda tunnet ei olnud.

    • Reply Helena 2. märts 2016 at 12:16

      Oksele ei aja iseenda kibestumus?

      • Reply k 2. märts 2016 at 12:41

        Helena,
        Mine päikese kätte!

        • Reply Eleri P. 2. märts 2016 at 14:45

          +1

      • Reply N31 2. märts 2016 at 15:29

        Helena!
        Mul on isiklikult väga kahju sinust! Tundub, et vajad sõpra või siis psühholoogi.

        • Reply M 2. märts 2016 at 17:36

          Kuulge, vaadake kommentaaride taandeid, Helena vastus oli siiski Carolile suunatud (ja kuigi ise päris nii ei väljenduks,
          siis siiski üsna asjakohane) :)

          • Uuesti siis 2. märts 2016 at 23:23

            Vabandused, moblas lugedes seda ei näinud. Seega Caroli-mine jaluta vähe värskes ohus ;)

  • Reply Kelly 2. märts 2016 at 11:43

    Vau, lihtsalt vau.. meie armastame sind ka,kallis Mallu. :) <3

    • Reply Mallukas 2. märts 2016 at 11:47

      Asi läheb väga homoks kätte ära, aga I love you too :(

  • Reply J. 2. märts 2016 at 11:40

    Aitäh selle postituse eest! :)

    • Reply Mallukas 2. märts 2016 at 11:48

      Aitäh sulle, et siin blogis käid ja kaasa elad :)

  • Reply Sandra 2. märts 2016 at 11:35

    Oeh..kui õige see kõik on! ?

    • Reply Mallukas 2. märts 2016 at 11:50

      Jah, suudaks ma ise ka iga päev seda endale meelde tuletada!

      • Reply Trn 2. märts 2016 at 13:45

        Keegi vist ei suuda aga hea, kui vahel harvagi meelde tuleb, et hinnata tuleks seda, mis olemas on.
        Kellegi elu pole iial ideaalne ja kadedus on üks kole asi!
        Mallu, sul on suur süda, nii tore, et tänapäeval veel selliseid inimesi leidub.