igasugused fiilingud

Mul on ausalt tunne, et tänane päev on kolm päeva kestnud ja sellesse on mahtunud nii palju erinevaid inimesi, kohti, emotsioone ja mõtteid. Ma panen need kõik järjest kirja, kuigi ma võiks vist viis erinevat postitust teha, aga mis seal ikka. Tulevad pudru ja kapsad.

Esiteks ärkasime me kõik jube varakult, umbes seitsmest. See on viimasel ajal jumala tavaline, sest alates Mari lasteaiarežiimile minekust läheb ta vara magama, mis on üheti väga hea. Nõnda saame me Kardoga idee poolest õhtuti oma aega ka. Tegelikkuses jääb üks meist (tavaliselt mina) koos Mariga kell 9 magama ja nõnda saamegi kõik koos kenasti kell 7 hommikul silmad lahti teha.

Täna ärkasin ma laiba kõrval. Laibaks oli Kardo, kellel oli umbes 37 palavik, mis meeste maailmas võrdub ju loomulikult surma endaga. Seega ta seal kähises ja köhis ja krägises, ning lubas kohe sussid püsti heita. Mis muud, kui panin Kardo elektrilise teki alla surma ootama, ise sõin Mariga hommikusöögiks puuviljasalatit ja tegime pulli. Okei, Mari tegi pulli, mina koristasin tagajärgi. Vahel on mul küll tunne, et mingisugust daamilikku neidu Marist küll ei tule, vaid puude otsas turniv kraade hoopis. Reaalselt tegin ma talle täna vist 10x patsi pähe, aga kohe kui ma silma pilgutada jõuan, rebib Mari selle nii raevukalt peast ja vaatab mind sellise pilguga, et ma rikun ta kõiki inimõigusi selle julla juustesse toppimisega.

Tuba segamini aetud, käed täis soditud, pluus täis läbustatud, juuksed sassi aetud ja väike ratsatiir kah tehtud – Mari jaoks täiuslik pühapäevahommik.

Kella kümnest põrutasin ma Lottele varjupaika järgi. Ta oli meie majast reaalselt 200 meetri kauguselt kaasa viidud, kuigi me otsisime teda sealtsamast lausa mitu korda. Aga noh, ega temasugust väga tabada ei saagi, sest ta jookseb nagu keravälk punktist A punkti B. Nõnda oligi mingi pensionär teda aknast näinud ja kohale kutsunud varjupaigatöötajad. Seda õnneks saadi kohe aru, et ta on kellegi oma, sest rihm oli tal kaelas. Nüüd peaks talle laskma numbri kaelamärgile graveerima, no nii igaks juhuks.

Kuna ma seda Lotte plehkupanekut eile FBis kajastasin ka, siis loomulikult oli tänaseks mulle siia blogisse ilmnenud mitmeid kommentaare, kui kohutavalt sitt loomapidaja ma olen ja kuidas ma kiiremas korras koera ära andma peaks. Ma ütlen täitsa ausalt, et ma kustutasin need. Mida mul neile vastata? “Ei ole!!”, “Ei anna!!”. Mida ma sellest ütlen? Hakata vaidlema inimesega, kes mind ei tea, on mõttetu. Kommentaari aga niisama vastuseta rippuma jätta, eriti kui sisu on negatiivne ja vale, tundus ka imelik. Seega kustutasin. Sama hea, kui keegi sodiks mulle graffitiga maja seinale, et “Mallukas on perselakkuja” siis ma suure tõenäosusega ei jätaks seda sinna vedelema ja veel vähem sodiks ma sinna vastu, et mida sa ajad, ma pole kunagi perset lakkunud. Ma peseks selle lihtsat maha ja seda ma ka tegin.

Samamoodi käitun ma üldiselt sedalaadi kommentaaridega. Neid palju pole, aga asjad, mis on lahmivad või kuidagi üldistavalt hinnangut andvad, millele ma ei oska vastata, ma lihtsalt kustutan ära. Ma ei oska ega taha vaielda mingisuguste anonüümsete inimestega, kelle eesmärk ongi mulle selgeks teha, et ma olen milleski sitt. Ma oskan vastu võtta kriitikat, millega kaasneb mingi nõuanne või soovitus. Aga lihtsalt öelda, et issand, anna oma koer ära, sa oled ikka jube sitt loomaomanik, et su ema kogemata koera välja lasi(?). Mida ma vastan?

Ühesõnaga…

Tõin Lotte tänu ühele toredale naisterahvale koju, kes meid sõidutada viitsis. Maksin 50 euri ja sain vastu rämedalt kirburohu järgi lehkava koera, kes oli nii kohutavalt õnnelik, et ma kartsin, et ta saba kukub suure vehkimise peale küljest ära. Kodus kostitasin teda veel mingite haisvate loomakõrvadega, mida ta truult vastu mind surudes, pikka aega nätsutas. Ühesõnaga haiseb meie maja nüüd nagu kellegi kuivanud kõrv ja kirburohi.

Et sellest ja hälisevast Kardost pääseda, läksime me Mariga Happy Fly batuudikeskusesse, kus saime kokku Kätu ja Jassu ja Tampsiga. Marile meeldis seal väga-väga-väga ja me lähme sinna raudselt tagasi. Nii palju kohti, kus turnida ja ronida ja liugu lasta ja hüpata ja palli mängida ja joosta ja pugeda ja karata. Iga lapse unistus noh! Ühest asjast ei saanud ma ainult aru. Pilet on 5 euri ja kodukal on kirjas, et saatja on siis tasuta. Mina ilmusin sinna Mariga, minult kasseeriti 5 eurot ja oligi kõik. Samas loomulikult käisin ma Mariga koos nendes turnimismajades ja liumägedel kaasas. Ma ei eeldanudki, et ma seda teha ei tohiks.

Samas ostis Kätu kaks piletit. Jassule JA Tambetile. Ma ei hakanud seal kassapidaja ees pärima, et miks siis mina viiekaga sain, aga Jassu ja Tamps MÕLEMAD piletit vajavad, sest ma kartsin, et ehk nõuavad minult ka lisaviieka sisse 😀 Kätu igatahes ütles, et talle oli seal viimane kord nii öeldud, et kui vanem kaasa “mängima” läheb, peab tema ka maksma. No kui nii, siis nii, aga sellisel juhul võiks kodukal kirjas ka olla, et kõik peavad maksma, mitte et saatjad tasuta.

Kui keegi oskab seletada, siis andke tuld. Et ma teaksin, kas järgmine kord peaksin ma ausa inimesena siis lisa viieka maksma, või võlgneb Happy Fly Kätule juba 1o euri?

Pärast batuuditamist olime me mõlemad nii läbi, et heitsime terve perega kollektiivselt lihtsalt magama. Silmad lõin ma lahti alles siis, kui mu ema meile jõudis, et meid Astangule viia. Nimelt oli Maril seal täna mingisugune komitee kogunemine, kus hakatakse talle reh. plaani koostama.

Seal oli kohal neli mingisugust eksperiti ja eripedagoogi ja ma ei tea keda ja no muidugi loomulikult otsustas Mari just TÄNA käituda nagu maailma kõige vihasem ja pettunum laps. Ta kõik need tund aega suht jonnis ja jauras ja loopis asju ja turnis laudadel ja käitus nagu metsaline – seda kõike hetkeni, kuni me sealt majast välja astusime, sest siis võttis ta mu käest kinni, tegi musi ja leelotas oma keeles nagu väike ingel, kellel pole elusees olnud ühtegi halba hetke ega momenti. Mis seal ikka…

Igatahes küsisid nad päris palju küsimusi, panid igasugu asju kirja ja leidsid kõik üksmeelselt, et Mari on võimalik plaanilise tööga kenasti reele aidata. Kõige esimene samm olla aga hoopis mind treenida. Et kuidas ma mis olukorras Mariga käituma pean. Üks naine ütles, et ta on isegi näinud, kuidas ühel emal oli suur piibel täis juhiseid, ala, et mida teha, kui laps viskab asju ja mida teha, kui ta ei reageeri korraldusele ja mida teha, kui ennast siis pikali viskab jne jne jne. Et IGALE olukorrale oli ekspert mõelnud parima lahenduse ja nõnda pidid need vanemad umbes aasta aega näpuga järge ajama, et nad mõlemad teeksid täpselt sama asja.

Veel arvasid nad, et Mari selline järsem käitumine võib tulla sellst, et ta ei oska rääkida ja see võib ju iga inimese närvi ajada, kui sa üritad kogu aeg teistele midagi selgeks teha ja sinust üldse aru ei taheta saada.

Mis seal ikka, reeglid, reeglid, reeeglid. Nüüd peame meie Kardoga ainult juhiseid saama, millised reeglid Marile vajalikud ja kasulikud on ja siis kohemaid pihta hakata, muud miskit.

Aga kui me sealt välja astusime, tulid mul küll ausalt natukene pisarad silma, sest mulle meenusid need sapised kommentaarid, et Marist ei saa minu pärast mitte kunagi asja. Ja ta lõpetab kuskil… Ma ei tea, puuetega inimeste kodus ihuüksinda ja endaga mitte hakkama saavana, sest ma olen teinud kõike nii valesti, sest ma ei hooli, mind ei huvita, mul on pohhui, ma olen halb ema, ma ei oska olla hea ema.

Ja siis ma tundsin küll hetkeks, et tõesti. Mis ema ma olen, kui mulle antakse JUHISED ja mind hakatakse KOOLITAMA, kuidas oma lapsega käituda? Jah, nad ütlesid, et erivajadustega lastega ei peagi ükski vanem oskama ise automaatselt käituda ja iga inimene ju juhindub oma vaistust, kuid see on kuidagi valus ikka. Sest ma ei pea ju siin iga päev välja kirjutama, et siin maailmas ei ole mitte midagi ega kedagi, keda ma armastaksin rohkem kui Mari, et see tõsi oleks. Ma ohverdaksin sekundiga enda kõik jäsemed ja neerud ja kopsud ja elugi, kui see vajalik olema peaks. Aga nagu näha, see ei ole piisav. Ma olen suutnud ikka kuidagi valesti käituda, jätta märkamata mingid maneerid, olen teda liiga vähe keelanud, olen lihtsalt valesti teinud kõike ja nüüd peab selle pärast kannatama Mari.

Tjah, ei tea muidugi kui väga ta kannatab, sest tal tundub üsna ükskõik olevat, et ta rääkida ei oska ja 99% ajast on ta ju alati nii õnnelik ja tubli ja naerusuine marakratt. Seda rohkem kahju mul on. Teine on nii imeline, aga ometi olen ma suutnud temast teha midagi, mis on teisest maha jäänud või teistest mingite standardite järgi kehvem. Püha jumal, kui juba Mari mulle nii imeline ja täiuslik tundub, siis mida siis veel need tunnevad, kellel need “normi piires” lapsed kodus on. Kui minu süda juba uhkusest murdub, kui Mari mulle ilusa pildi pläkerdab, siis mida veel need emad tunnevad, kelle lapsed neile laulukesi laulavad ja juttu puhuvad? Õige pea saan ma teile vast seda öelda, mis tunne see on. Veel ma ei tea, aga ma kujutan ette, et see on super võimas.

Igatahes on see Mari teema ikka ühte auku selle Lotte teemaga. Ma mõistan, et ma olen siia oma elu riputanud ja ikka on neidki, kellele ma olen vastumeelne või kellele ma olen midagi öelnud, et ma neile enam ei meeldi. Inimloomus on kohti selline, et ära panna on hea. Lausa mõnus isegi, ehk? Ja siis nad tulevad siia ja parastavad, kui mul midagi nihusti läheb, või kui mul on valus või kurb.

Ma ei tea, kas ma oskan sõnadesse panna, mis tunne mul oli lugeda, kui keegi kirjutas, et kuule JUMAL TÄNATUD, et sul rasedus katkes, saadki lõpuks Mariga tegeleda. Mida ta mõtles, kui ta seda kirjutas? Kas ta oli tõesti õnnelik? Mures, et kui ma oleks saanud teise lapse, et siis ma ei oleks saanud enam Mariga tegeleda? Või et ma üldse praegu Mariga ei tegele? Millest selline mulje? Mida ma olen kirjutanud, et sellel inimesel selline arvamus on, et ma ei hooli oma lapsest ja ei tegele temaga?

Sest ma käin sõbrannadega väljas? Sest ma käin tööl? Sest ma ei kirjuta iga päev, et täna käisin Mariga korra poes ja siis mänguväljakul ja siis vannis ja siis uudistasime, mis aias lumehangede all on?

See on igapäev. See ei tundu mulle igapäevaselt kirjapanemiseks vajalik, aga olenemata sellest kui ma seda kirja EI pane, siis seda ei eksisteeri. Eks? Nagu ma täna ühele kommentaarile vastasin, siis selle blogi põhjal võib tegelikult ju siirast muret mu seedesüsteemi üle ka tunda, sest ma ei kajasta kuigi tihti seda, mis kell ja mitu korda päevas ma vetsus number kahel käin. Huvitav, kas siis nende inimeste maailmas ma seda ei teegi?

Ma ei oska enda jaoks ratsionaliseerida kõike, mida teised ütlevad. Ma ei oska tihtipeale ratsionaliseerida sedagi, mida ma ISE ütlen. Mõnikord ütlen/teen midagi ja saan reaalselt tund aega hiljem aru, et no mida kuradit ma ajan, jumala loll jutt. Mis siis ikka kui muudan ära või kustutan ära ja palvetan, et kuigi paljud seda lollust näha ei jõudnud.

Ja mõnikord ma vaidlen, kuigi ma võiks vait olla ja mõnikord ma tunnen, et mind rünnatakse, kuigi tegelikult ei rünnata ja siis ma lähen kohe vihaseks või vastan midagi jube ülbet ja nõmedat. Jah, ma tean ise ka, et ma neid asju teen. Aga et nende käitumismaneerida tekkepõhuseid kõigile seletada, peaksin ma siia kirja panema KOGU oma elu. Kõik oma lapsepõlve, selle, kuidas minust kujunes see inimene, kes ma praegu olen. Milline elu oli mul väiksena, mida tundsin, mida mõtlesin, mida kartsin.

Kõik on ju kuskilt tulnud. Ma ei pea ennast ausalt halvaks inimeseks, pigem selliseks…uisapäisa rahmeldavaks inimeseks, kes usub kõiki, aga eeldab alati seda, et iga kommentaar on vihane rünnak. Mul on raske neid eristada, sest lisaks näidetele, mis ma siin enne tõin, saan ma igasuguseid erinevaid kommentaare ja kui ma neile vastan ebasõbralikult, saan ma veel rohkem puid alla, et mida kuradit ma mölisen ja ülbitsen, kui ma võiks lihtsalt nõustuda ja aru saada oma vigadest.

Viimane kord oli see selle sama kommentaari all, kus keegi ennustas siis tulevikku, et küllap ma varsti uue lapse saan, et see “puudega lapse” jama ära unustada ja nõnda see Mari sinna hooldekoju satubki ja mina elan siin oma “staarblogija” lahedat elu edasi ja panen veini ja narksi ja mida kõike veel.

Mul on isegi vastik neid sõnu siia üles kirjutada ja tõesti, mul on vastik, et kunagi võib Mari sellised sõnad enda või oma ema kohta netist leida, kui hästi kaevab. Aga Mari, kui sa kunagi peaksid seda lõiku lugema, siis siin on järelikult aeg sul teada saada, et inimesed meie ümber on tihtipeale hirmus võltsid. Nad võivad sulle näkku naeratada, aga teglikult olla seest katki, õnnetud, kurvad ja vihased. Seega ei oska nad seda viha mitte kuskile mujale suunata, kui anonüümselt kellelegi netis “tõde kuulutades”. Ma loodan, et see ei solva sind mitte kuidagi, ei peakski. Sul peaks kahju olema nendest, kes selliseid sõnu maailma kõige ilusama mugula kohta öelda saavad (sorri, kui sulle enam ei meeldi, et ma sulle armas mugul ütlen:D) Sa oled täiuslik, igal viisil. Olgu sul mistahes puudused, meil kõigil on. Ja vähemalt pole sa see tropp, kes netis lapsi ajaviiteks maha teeb, nii et let go ja ära mõtle sellele, pole seda aega väärt 🙂

Oeh. Ma nüüd sain vähemalt pooled oma mõtted siia kirja, segamini ja sassis nagu need on, aga ma tahtsin need kirja panna. Sest teate mis. Kui ma oma raske südamega Selverisse läksin, et koju natukene head-paremat tuua, siis ühel hetkel tegin ma Marile nägusid ja ta naeris ja mina mõtlesin, et ma puhken sealsamas nutma. Sest noh… kõik need asjad, mis ma siin just rääkisin onju.

Ja siis tuli teiselt korruselt alla mingi eriti rõõmsameelne tüdruk, vaatas mulle otsa ja ütles: “Tsau Mallukas!” ja naeratas mulle nii laialt, et mul läks kohe tuju nii heaks. Ja kui ma isegi mõtlen mõnikord, et issand, ma ei suuda, ma ei taha anda inimestele võimalust näha kõiki mu vigu, ma ei taha, et nad saaksid minu haavadel trampida ja irvitada, siis see naeratav tüdruk oli nagu märk. Et neid vastikuid on ju nii vähe. Ja nii palju on neid, kes mind ju aitavad, kaasa elavad, nõu annavad, lohutavad ja teevad mulle oma “virtuaalseid kallistusi”, mida ma nii väga vihkan aga mõnikord nii väga vajan ka.

Aitäh teile.

Päriselt ka.