KURB ON OLLA MARI JOHANNA

igasugused fiilingud

6. märts 2016

Mul on ausalt tunne, et tänane päev on kolm päeva kestnud ja sellesse on mahtunud nii palju erinevaid inimesi, kohti, emotsioone ja mõtteid. Ma panen need kõik järjest kirja, kuigi ma võiks vist viis erinevat postitust teha, aga mis seal ikka. Tulevad pudru ja kapsad.

Esiteks ärkasime me kõik jube varakult, umbes seitsmest. See on viimasel ajal jumala tavaline, sest alates Mari lasteaiarežiimile minekust läheb ta vara magama, mis on üheti väga hea. Nõnda saame me Kardoga idee poolest õhtuti oma aega ka. Tegelikkuses jääb üks meist (tavaliselt mina) koos Mariga kell 9 magama ja nõnda saamegi kõik koos kenasti kell 7 hommikul silmad lahti teha.

Täna ärkasin ma laiba kõrval. Laibaks oli Kardo, kellel oli umbes 37 palavik, mis meeste maailmas võrdub ju loomulikult surma endaga. Seega ta seal kähises ja köhis ja krägises, ning lubas kohe sussid püsti heita. Mis muud, kui panin Kardo elektrilise teki alla surma ootama, ise sõin Mariga hommikusöögiks puuviljasalatit ja tegime pulli. Okei, Mari tegi pulli, mina koristasin tagajärgi. Vahel on mul küll tunne, et mingisugust daamilikku neidu Marist küll ei tule, vaid puude otsas turniv kraade hoopis. Reaalselt tegin ma talle täna vist 10x patsi pähe, aga kohe kui ma silma pilgutada jõuan, rebib Mari selle nii raevukalt peast ja vaatab mind sellise pilguga, et ma rikun ta kõiki inimõigusi selle julla juustesse toppimisega.

mari

Tuba segamini aetud, käed täis soditud, pluus täis läbustatud, juuksed sassi aetud ja väike ratsatiir kah tehtud – Mari jaoks täiuslik pühapäevahommik.

Kella kümnest põrutasin ma Lottele varjupaika järgi. Ta oli meie majast reaalselt 200 meetri kauguselt kaasa viidud, kuigi me otsisime teda sealtsamast lausa mitu korda. Aga noh, ega temasugust väga tabada ei saagi, sest ta jookseb nagu keravälk punktist A punkti B. Nõnda oligi mingi pensionär teda aknast näinud ja kohale kutsunud varjupaigatöötajad. Seda õnneks saadi kohe aru, et ta on kellegi oma, sest rihm oli tal kaelas. Nüüd peaks talle laskma numbri kaelamärgile graveerima, no nii igaks juhuks.

Kuna ma seda Lotte plehkupanekut eile FBis kajastasin ka, siis loomulikult oli tänaseks mulle siia blogisse ilmnenud mitmeid kommentaare, kui kohutavalt sitt loomapidaja ma olen ja kuidas ma kiiremas korras koera ära andma peaks. Ma ütlen täitsa ausalt, et ma kustutasin need. Mida mul neile vastata? “Ei ole!!”, “Ei anna!!”. Mida ma sellest ütlen? Hakata vaidlema inimesega, kes mind ei tea, on mõttetu. Kommentaari aga niisama vastuseta rippuma jätta, eriti kui sisu on negatiivne ja vale, tundus ka imelik. Seega kustutasin. Sama hea, kui keegi sodiks mulle graffitiga maja seinale, et “Mallukas on perselakkuja” siis ma suure tõenäosusega ei jätaks seda sinna vedelema ja veel vähem sodiks ma sinna vastu, et mida sa ajad, ma pole kunagi perset lakkunud. Ma peseks selle lihtsat maha ja seda ma ka tegin.

Samamoodi käitun ma üldiselt sedalaadi kommentaaridega. Neid palju pole, aga asjad, mis on lahmivad või kuidagi üldistavalt hinnangut andvad, millele ma ei oska vastata, ma lihtsalt kustutan ära. Ma ei oska ega taha vaielda mingisuguste anonüümsete inimestega, kelle eesmärk ongi mulle selgeks teha, et ma olen milleski sitt. Ma oskan vastu võtta kriitikat, millega kaasneb mingi nõuanne või soovitus. Aga lihtsalt öelda, et issand, anna oma koer ära, sa oled ikka jube sitt loomaomanik, et su ema kogemata koera välja lasi(?). Mida ma vastan?

Ühesõnaga…

Tõin Lotte tänu ühele toredale naisterahvale koju, kes meid sõidutada viitsis. Maksin 50 euri ja sain vastu rämedalt kirburohu järgi lehkava koera, kes oli nii kohutavalt õnnelik, et ma kartsin, et ta saba kukub suure vehkimise peale küljest ära. Kodus kostitasin teda veel mingite haisvate loomakõrvadega, mida ta truult vastu mind surudes, pikka aega nätsutas. Ühesõnaga haiseb meie maja nüüd nagu kellegi kuivanud kõrv ja kirburohi.

Et sellest ja hälisevast Kardost pääseda, läksime me Mariga Happy Fly batuudikeskusesse, kus saime kokku Kätu ja Jassu ja Tampsiga. Marile meeldis seal väga-väga-väga ja me lähme sinna raudselt tagasi. Nii palju kohti, kus turnida ja ronida ja liugu lasta ja hüpata ja palli mängida ja joosta ja pugeda ja karata. Iga lapse unistus noh! Ühest asjast ei saanud ma ainult aru. Pilet on 5 euri ja kodukal on kirjas, et saatja on siis tasuta. Mina ilmusin sinna Mariga, minult kasseeriti 5 eurot ja oligi kõik. Samas loomulikult käisin ma Mariga koos nendes turnimismajades ja liumägedel kaasas. Ma ei eeldanudki, et ma seda teha ei tohiks.

Samas ostis Kätu kaks piletit. Jassule JA Tambetile. Ma ei hakanud seal kassapidaja ees pärima, et miks siis mina viiekaga sain, aga Jassu ja Tamps MÕLEMAD piletit vajavad, sest ma kartsin, et ehk nõuavad minult ka lisaviieka sisse :D Kätu igatahes ütles, et talle oli seal viimane kord nii öeldud, et kui vanem kaasa “mängima” läheb, peab tema ka maksma. No kui nii, siis nii, aga sellisel juhul võiks kodukal kirjas ka olla, et kõik peavad maksma, mitte et saatjad tasuta.

Kui keegi oskab seletada, siis andke tuld. Et ma teaksin, kas järgmine kord peaksin ma ausa inimesena siis lisa viieka maksma, või võlgneb Happy Fly Kätule juba 1o euri?

qqq2

qqq

Pärast batuuditamist olime me mõlemad nii läbi, et heitsime terve perega kollektiivselt lihtsalt magama. Silmad lõin ma lahti alles siis, kui mu ema meile jõudis, et meid Astangule viia. Nimelt oli Maril seal täna mingisugune komitee kogunemine, kus hakatakse talle reh. plaani koostama.

Seal oli kohal neli mingisugust eksperiti ja eripedagoogi ja ma ei tea keda ja no muidugi loomulikult otsustas Mari just TÄNA käituda nagu maailma kõige vihasem ja pettunum laps. Ta kõik need tund aega suht jonnis ja jauras ja loopis asju ja turnis laudadel ja käitus nagu metsaline – seda kõike hetkeni, kuni me sealt majast välja astusime, sest siis võttis ta mu käest kinni, tegi musi ja leelotas oma keeles nagu väike ingel, kellel pole elusees olnud ühtegi halba hetke ega momenti. Mis seal ikka…

Igatahes küsisid nad päris palju küsimusi, panid igasugu asju kirja ja leidsid kõik üksmeelselt, et Mari on võimalik plaanilise tööga kenasti reele aidata. Kõige esimene samm olla aga hoopis mind treenida. Et kuidas ma mis olukorras Mariga käituma pean. Üks naine ütles, et ta on isegi näinud, kuidas ühel emal oli suur piibel täis juhiseid, ala, et mida teha, kui laps viskab asju ja mida teha, kui ta ei reageeri korraldusele ja mida teha, kui ennast siis pikali viskab jne jne jne. Et IGALE olukorrale oli ekspert mõelnud parima lahenduse ja nõnda pidid need vanemad umbes aasta aega näpuga järge ajama, et nad mõlemad teeksid täpselt sama asja.

Veel arvasid nad, et Mari selline järsem käitumine võib tulla sellst, et ta ei oska rääkida ja see võib ju iga inimese närvi ajada, kui sa üritad kogu aeg teistele midagi selgeks teha ja sinust üldse aru ei taheta saada.

Mis seal ikka, reeglid, reeglid, reeeglid. Nüüd peame meie Kardoga ainult juhiseid saama, millised reeglid Marile vajalikud ja kasulikud on ja siis kohemaid pihta hakata, muud miskit.

Aga kui me sealt välja astusime, tulid mul küll ausalt natukene pisarad silma, sest mulle meenusid need sapised kommentaarid, et Marist ei saa minu pärast mitte kunagi asja. Ja ta lõpetab kuskil… Ma ei tea, puuetega inimeste kodus ihuüksinda ja endaga mitte hakkama saavana, sest ma olen teinud kõike nii valesti, sest ma ei hooli, mind ei huvita, mul on pohhui, ma olen halb ema, ma ei oska olla hea ema.

Ja siis ma tundsin küll hetkeks, et tõesti. Mis ema ma olen, kui mulle antakse JUHISED ja mind hakatakse KOOLITAMA, kuidas oma lapsega käituda? Jah, nad ütlesid, et erivajadustega lastega ei peagi ükski vanem oskama ise automaatselt käituda ja iga inimene ju juhindub oma vaistust, kuid see on kuidagi valus ikka. Sest ma ei pea ju siin iga päev välja kirjutama, et siin maailmas ei ole mitte midagi ega kedagi, keda ma armastaksin rohkem kui Mari, et see tõsi oleks. Ma ohverdaksin sekundiga enda kõik jäsemed ja neerud ja kopsud ja elugi, kui see vajalik olema peaks. Aga nagu näha, see ei ole piisav. Ma olen suutnud ikka kuidagi valesti käituda, jätta märkamata mingid maneerid, olen teda liiga vähe keelanud, olen lihtsalt valesti teinud kõike ja nüüd peab selle pärast kannatama Mari.

Tjah, ei tea muidugi kui väga ta kannatab, sest tal tundub üsna ükskõik olevat, et ta rääkida ei oska ja 99% ajast on ta ju alati nii õnnelik ja tubli ja naerusuine marakratt. Seda rohkem kahju mul on. Teine on nii imeline, aga ometi olen ma suutnud temast teha midagi, mis on teisest maha jäänud või teistest mingite standardite järgi kehvem. Püha jumal, kui juba Mari mulle nii imeline ja täiuslik tundub, siis mida siis veel need tunnevad, kellel need “normi piires” lapsed kodus on. Kui minu süda juba uhkusest murdub, kui Mari mulle ilusa pildi pläkerdab, siis mida veel need emad tunnevad, kelle lapsed neile laulukesi laulavad ja juttu puhuvad? Õige pea saan ma teile vast seda öelda, mis tunne see on. Veel ma ei tea, aga ma kujutan ette, et see on super võimas.

Igatahes on see Mari teema ikka ühte auku selle Lotte teemaga. Ma mõistan, et ma olen siia oma elu riputanud ja ikka on neidki, kellele ma olen vastumeelne või kellele ma olen midagi öelnud, et ma neile enam ei meeldi. Inimloomus on kohti selline, et ära panna on hea. Lausa mõnus isegi, ehk? Ja siis nad tulevad siia ja parastavad, kui mul midagi nihusti läheb, või kui mul on valus või kurb.

Ma ei tea, kas ma oskan sõnadesse panna, mis tunne mul oli lugeda, kui keegi kirjutas, et kuule JUMAL TÄNATUD, et sul rasedus katkes, saadki lõpuks Mariga tegeleda. Mida ta mõtles, kui ta seda kirjutas? Kas ta oli tõesti õnnelik? Mures, et kui ma oleks saanud teise lapse, et siis ma ei oleks saanud enam Mariga tegeleda? Või et ma üldse praegu Mariga ei tegele? Millest selline mulje? Mida ma olen kirjutanud, et sellel inimesel selline arvamus on, et ma ei hooli oma lapsest ja ei tegele temaga?

Sest ma käin sõbrannadega väljas? Sest ma käin tööl? Sest ma ei kirjuta iga päev, et täna käisin Mariga korra poes ja siis mänguväljakul ja siis vannis ja siis uudistasime, mis aias lumehangede all on?

See on igapäev. See ei tundu mulle igapäevaselt kirjapanemiseks vajalik, aga olenemata sellest kui ma seda kirja EI pane, siis seda ei eksisteeri. Eks? Nagu ma täna ühele kommentaarile vastasin, siis selle blogi põhjal võib tegelikult ju siirast muret mu seedesüsteemi üle ka tunda, sest ma ei kajasta kuigi tihti seda, mis kell ja mitu korda päevas ma vetsus number kahel käin. Huvitav, kas siis nende inimeste maailmas ma seda ei teegi?

Ma ei oska enda jaoks ratsionaliseerida kõike, mida teised ütlevad. Ma ei oska tihtipeale ratsionaliseerida sedagi, mida ma ISE ütlen. Mõnikord ütlen/teen midagi ja saan reaalselt tund aega hiljem aru, et no mida kuradit ma ajan, jumala loll jutt. Mis siis ikka kui muudan ära või kustutan ära ja palvetan, et kuigi paljud seda lollust näha ei jõudnud.

Ja mõnikord ma vaidlen, kuigi ma võiks vait olla ja mõnikord ma tunnen, et mind rünnatakse, kuigi tegelikult ei rünnata ja siis ma lähen kohe vihaseks või vastan midagi jube ülbet ja nõmedat. Jah, ma tean ise ka, et ma neid asju teen. Aga et nende käitumismaneerida tekkepõhuseid kõigile seletada, peaksin ma siia kirja panema KOGU oma elu. Kõik oma lapsepõlve, selle, kuidas minust kujunes see inimene, kes ma praegu olen. Milline elu oli mul väiksena, mida tundsin, mida mõtlesin, mida kartsin.

Kõik on ju kuskilt tulnud. Ma ei pea ennast ausalt halvaks inimeseks, pigem selliseks…uisapäisa rahmeldavaks inimeseks, kes usub kõiki, aga eeldab alati seda, et iga kommentaar on vihane rünnak. Mul on raske neid eristada, sest lisaks näidetele, mis ma siin enne tõin, saan ma igasuguseid erinevaid kommentaare ja kui ma neile vastan ebasõbralikult, saan ma veel rohkem puid alla, et mida kuradit ma mölisen ja ülbitsen, kui ma võiks lihtsalt nõustuda ja aru saada oma vigadest.

Viimane kord oli see selle sama kommentaari all, kus keegi ennustas siis tulevikku, et küllap ma varsti uue lapse saan, et see “puudega lapse” jama ära unustada ja nõnda see Mari sinna hooldekoju satubki ja mina elan siin oma “staarblogija” lahedat elu edasi ja panen veini ja narksi ja mida kõike veel.

Mul on isegi vastik neid sõnu siia üles kirjutada ja tõesti, mul on vastik, et kunagi võib Mari sellised sõnad enda või oma ema kohta netist leida, kui hästi kaevab. Aga Mari, kui sa kunagi peaksid seda lõiku lugema, siis siin on järelikult aeg sul teada saada, et inimesed meie ümber on tihtipeale hirmus võltsid. Nad võivad sulle näkku naeratada, aga teglikult olla seest katki, õnnetud, kurvad ja vihased. Seega ei oska nad seda viha mitte kuskile mujale suunata, kui anonüümselt kellelegi netis “tõde kuulutades”. Ma loodan, et see ei solva sind mitte kuidagi, ei peakski. Sul peaks kahju olema nendest, kes selliseid sõnu maailma kõige ilusama mugula kohta öelda saavad (sorri, kui sulle enam ei meeldi, et ma sulle armas mugul ütlen:D) Sa oled täiuslik, igal viisil. Olgu sul mistahes puudused, meil kõigil on. Ja vähemalt pole sa see tropp, kes netis lapsi ajaviiteks maha teeb, nii et let go ja ära mõtle sellele, pole seda aega väärt :)

Oeh. Ma nüüd sain vähemalt pooled oma mõtted siia kirja, segamini ja sassis nagu need on, aga ma tahtsin need kirja panna. Sest teate mis. Kui ma oma raske südamega Selverisse läksin, et koju natukene head-paremat tuua, siis ühel hetkel tegin ma Marile nägusid ja ta naeris ja mina mõtlesin, et ma puhken sealsamas nutma. Sest noh… kõik need asjad, mis ma siin just rääkisin onju.

Ja siis tuli teiselt korruselt alla mingi eriti rõõmsameelne tüdruk, vaatas mulle otsa ja ütles: “Tsau Mallukas!” ja naeratas mulle nii laialt, et mul läks kohe tuju nii heaks. Ja kui ma isegi mõtlen mõnikord, et issand, ma ei suuda, ma ei taha anda inimestele võimalust näha kõiki mu vigu, ma ei taha, et nad saaksid minu haavadel trampida ja irvitada, siis see naeratav tüdruk oli nagu märk. Et neid vastikuid on ju nii vähe. Ja nii palju on neid, kes mind ju aitavad, kaasa elavad, nõu annavad, lohutavad ja teevad mulle oma “virtuaalseid kallistusi”, mida ma nii väga vihkan aga mõnikord nii väga vajan ka.

Aitäh teile.

Päriselt ka.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

99 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Maarja 9. märts 2016 at 13:58

    Mallukas, tšeki seda: http://wellfitting.com/pages/get-a-free-bra õpeta Eesti naistele, kuidas õigesti rinnahoidjat valida! Minu
    meelest oleks kasulik.

  • Reply Helena 7. märts 2016 at 19:13

    Esiteks tahan öelda, et oled vist üks kõige tugevamaid naisi üldse, et tuled toime anonüümsete kommenteerijate lõputu
    ussitamisega… Arvasin, et nüüdseks juba tean kui ebapädevaid inimesi olemas on aga aegajalt ikka üllatun. Teiseks, Marike on sul
    üks maailma armsamaid mugulaid keda näinud olen ja see, et ta natuke aeglasemalt areneb ei tähenda, et ta puudulik oleks. Ma
    olen täiesti kindel, et varsti ta hakkab ilusti pläkutama ja väljendama ennast. Seniks, ära võta neid probleeme nii tõsiselt :) Katsu
    neid reegleid järgida ja Mari arengule kaasa aidata, aga ära ennast süüdi kindlasti tunne. Sind “teades” olen kindel, et Maril on
    olnud lõbusam lapsepõlv kui enamus lastel, kuidas muudmoodi saakski kui ema ja isa on nii vägevad inimesed kes oma pisikesest
    üle kõige hoolivad. Su hirm Mari arengu pärast oleks väheke loogilisem kui tal oleks mõni suurem puudus, näiteks kaelast
    allapoole halvatus. Kõige olulisem on see, et Mari on terve, iga lilleke kasvab endale sobival kiirusel, samamoodi temagi.

  • Reply Kardemona 7. märts 2016 at 19:00

    Mallukas!
    Lapsele teeb kõige rohkem head see kui ta näeb, et ema ja isa
    (ja teised ümber) on rahulikud ja rõõmsad ning suhtlevad ka
    temaga nii. Mulle tundub, et Marile ongi sinu poolt tekitatud
    just selline ilus maailm. Ära kuula neid õelaid pulkpeesid, kes
    oma masekat su peal välja elavad. Sinu maailm ei puutu neisse
    ja nende oma sinusse. Oled äge ema ja tubli inimene.
    Vähemalt mulle tundub nii! :)

  • Reply Tere. 7. märts 2016 at 18:37

    Hei. Loe seda: http://www.autismeesti.ee/autismist/autismihairete-spekter/aspergeri-sundroom/
    Lehel on kirjeldatud aspergeri sündroomi tunnuseid lapse esimestel eluaastatel. On kirjeldatud ka mahajäämust.

    KÕIK saab korda ja Mari hakkab kindlasti rääkima! Edu sulle :)

  • Reply M. 7. märts 2016 at 17:16

    Ideaalseid inimesi pole olemas. See on selge. Ei ole sina ideaalne, ega ükski kommenteerijatest samuti mitte.
    Mina olen jätkuvalt arvamusel, et otseselt valesti ei olegi sa midagi teinud. Kui Mari oleks tavaline laps, siis kõik see, mida sulle
    ette heidetakse, ei mõjutaks nii tõsiselt arengut (mõtlen siinkohal nutiseadmeid, suhtlemist, käske-keelde jms). Täiesti
    suvaliste joodikute-narkarite lapsed räägivad, nii, et maa must. Ropendavad ka veel paariaastaselt.
    Mina näen siin seda seost, et KUNA Mari on eriline, SIIS tuleb nende asjadega tegeleda (nutiseadmed, suhtlemine, käsud-
    keelud). Täiesti tavalise lapse puhul ei takistaks see arengut nii põhjalikult, vaid lihtsalt oleks ebasoovitav.
    Usun, et tahad lapsele parimat ja teedki täpselt nii, nagu spetsialistid ütlevad.

  • Reply Piret 7. märts 2016 at 17:02

    Hei! Ei ole varem kommenteerinud su blogi ja miks peakski. Piisab sellest, et loen alati. Kirjutama ajendas mõistmatus. Millest
    mina aru ei suuda saada. Väga “keeruline” on neid kommentaare lugeda, mis sa alles oled jätnud, aga millest mina aru ei saa.
    Kustuta ära, kohe ja ära kommenteeri üldse. Ma arvan et sul on piisavalt keeruline niigi. Tean, mida tähendab
    enesesüüdistamine, et sa ei ole piisavalt andnud ja piisavalt teinud, kuigi süda kisub lõhki mõtlemisest, et mida ma veel oleks
    võinud teha. Loodus. Ma olen võidelnud lastetus probleemiga aastaid, lõpuks andsin alla. Kui ei siis ei. Saab ka teisti lapsi
    aidata. Kõige hullem on minu jaoks olnud see, et mul ei ole mitte midagi viga. See painaja, käia arsti juurest arsti juurde, kõige
    praemate spetsialistide juures ja mulle mulle öeldakse alati, et kõik on korras. Ei ole.
    Tänaseks püüan leppida, aga mul on tihti nii alaväärtusliku naise tunne. Ma ei saa hakkama sellega, milleks ma peaks olema
    loodud. Laste sünnitamise ja kasvatamisega. See painab mind tihti, aga ma ei taha, et keegi, kes ei tea mittekui midagi sellistest
    probleemidest hakkab sõnu loopima.
    Sul on tore tütar, sa oled väga tubli ema, midagi ei ole halvasti. Mari kasvab välja nendest probleemidest. Ja sina ei saa lubada
    endale nõrk olemist. Jah, las klähvivad, see on sinu blogielu paramatus, Sa ei tohi seda hinge võtta. Hoia see energia Mari jaoks.

    Parimat,
    Piret

    • Reply Skorpaneiu 7. märts 2016 at 18:18

      Lase sellest tundest lahti ja ära
      mõtle sellele nii pinksalt, et tahad
      last/lapsi saada. Olen kuulnud seda,
      et kui sa lasest sellest mõttest ja
      tundest lahti, siis ühel ilusal
      päeval võib juhtuda see, millest sa
      oled unistanud. Unusta see üldse ära
      ja keskendu muudele asjadele, küll
      siis lõpuks tuleb see mis tulema
      peab. Kui sa pidevalt oma peas ketrad
      ja ketrad ühte ja sama asja ja oled
      nii kinni selles, siis ei saagi
      midagi juhtuda, lase see tunne
      vabaks. Kõike ilusat! :)

    • Reply Lily 7. märts 2016 at 18:42

      Jah, mul on kurb lugeda, kuidas üks inimene arvab, et ta on “loodud” vaid järglasi saama. Kas sinu meelest see ongi ainus võimalik
      elu mõte? Kuidagi robotlik, kas pole? Sinu ema sünnitas sind, et sa sünnitaks lapse, et ta sünnitaks lapse? Miks?

  • Reply Annika 7. märts 2016 at 15:13

    Mallu ! Mingu metsa need igasugused vigisejad ja õpetajad ! Nad teevad ju ise ka vigu, aga need nad vaikivad maha ja nendele nad
    leiavad õigustused. Sina oled julge, sa tunnistad oma vigu ja tegeled nendega…ja mis peamine, ilmselgelt armastad oma last kogu
    südamest. Mitte miski pole lapsele tähtsam kui kasvamine nii suure armastuse ja lusti ja rõõmu keskel, kui teie peres valitseb.
    Ja Mari on kahtlemata mu lemmik virtuaallaps ! Ma vist küsiks Marilt lausa autogrammi, kui teid kuskil näeks :D !

  • Reply meow 7. märts 2016 at 14:46

    Mul on meeles üks postitus, mille kommentaaride all sa
    vastasid, et sina ei viitsi teha Mariga selliseid tegevusi (a
    la näidata pilte ja korrutada kass, lehm, siga). Sa kindlasti
    ei mõelnud sellega, et sa ei viitsi oma lapsega tegeled, aga
    kõlas niimoodi ja tead isegi, kuidas raisakotlad ju
    sellistest asjadest kinni haaravad. Ära tee end maha, iga
    ema on oma lapsele parim (äärmuslikest eranditest ei
    hakka siinkohal rääkima).

    • Reply K. 7. märts 2016 at 16:39

      Mul on ka see meeles .
      Mitte, et ma tahaks ōel vms olla aga selliseid asju
      tulekski teha lastega.

      Ma pole ka mustermamps, nt ei s66da ma lapsele vaid
      tervislikku st kindlasti saaks ma oma lapsest veel
      parema inimese vorpida kui ta juba on aga hetkel ju ei
      taju seda. Ma olen kuulnud , et ” esimene laps läheb ikka
      aia taha” seda tuleks vōtta kindlasti naljaga aga
      tegelikult ōpime kogu elu.

      Praegu nt mōtlen MIKS ma ei ole pannud oma last
      muusikakooli, kui ta selles niii tubli on? Ehk oskaks mu
      7ne ka juba kitarri mängida? Aga mis siin kahetseda,
      vigu teeme selleks, et neist ōppida. Mari on ju väga tubli,
      varsti sokib kōik maa ja ilma jutud kokku, kindlasti
      oskab ta midagi mida temavanused ei oska. No vahi kus
      nt joonistab;)

      Rōōmsat meelt! Kooliminekuni on tsips aega, selleks
      ajaks on vajalikud sōnad suus.

      • Reply Lily 7. märts 2016 at 18:37

        Sa tõsimeeli arvad, et 7-aastast on hilja muusikakooli panna või?

        • Reply K. 7. märts 2016 at 19:45

          Ei, sa said valesti aru?

          läheb kyll aga oleks võinud varem seda teha.
          Natuke mõtlemist ja saab pointist aru:)

  • Reply Kertu 7. märts 2016 at 11:31

    Kõige kurvem on siiski see, et mida rohkem
    enda elu avada, seda rohkem leidub inimesi
    kellel selle kohta midagi öelda on ning teada
    anda kui valesti sa midagi teed. Kasvatus viisid
    nii laste puhul kui ka loomade puhul on
    erinevad ja kahju on sellest et arutelu vormis
    kommentaare on vähe ning suur osa nendest
    on pigem sapised. Hea ema teeb sinu puhul
    juba see kui palju sa enda lapsega lõbutsed,
    mängid ja tegutsed ja kui laps on rõmus ja
    tegutsev siis ei peakski olema seda hirmu et
    midagi on valesti. Olete tublid vanemad, sest
    muidu te praegu ei teeks Marile plaani et teda
    nö reepeale aidata. Nii palju kui on inimesi on
    ka erinevaid arvamusi ning paraku suur osa
    nendest ei oska arvamust avaldada nö
    konstruktiivse kriitikana vaid ainult salvavate
    sõnadega ?. Ilmselt nendele õelutsejatele
    kõige siiram vastus ongi see et kõikidel on
    õigus enda arvamusele, aga sinu elu see
    arvamus muutma ei peaks. Sinu laps jääb sinu
    lapseks, su pere su pereks ja su loomad ikkagi
    sinu lemmikloomadeks, kellegi arvamus sind
    paremaks ega halvemaks emaks, naiseks,
    loomaomanikuks vms ei tee. Kõik ju oleneb
    mis on teie jaoks tähtis, pere, toit laual, aeg
    lapsega tegelemiseks, oma kodu, head sõbrad
    jne kellegi arvamus siin internetis peaks jääma
    ikka väga kaugele nimekirja lõppu. Edu teile!
    Ja Mari kindlasti on üsna pea juba teistest
    lastest ees enda arengult (ning teil palju
    kasvatus nippe mida saad jagada ka teistega
    ning kindlasti seeläbi aitad paljusid!).

  • Reply Katrin 7. märts 2016 at 10:53

    Sügaval sisimas oled sa väga hea inimene
    ? sa lihtsalt kirjutad vahel hetke ajel ja
    ei mõtle kas mõnda asja tasub ikka siia
    kirjutada.
    Olin ise ka kunagi selline ja vahest lööb
    see mul siiani välja.Üldjuhul proovin läbi
    mõelda kellele ma mida räägin(mu mehel
    suur perekond ja nad räägivad üksteisest
    taga,alati olen mina see halb sest mina
    olen ikkagi võõras ja üks puha kui tülis
    keegi kellegiga on,lepivad nad alati ära ja
    mina olin see kes rääkis ainukesena
    sellest inimesest taga..oi ma võiks sellest
    blogi lausa teha :) ).Aastatega olen
    õppinud keelt hammaste taga hoidma ja
    kasvatanud paksema naha(vb sellepärast
    olengi paks :D ),et mina ei oleks see
    halb…Aga asjad on juba seal maal,et isegi
    kui ma midagi ei ütle või ei tee olen mina
    alati see PAHA :)
    Nii ma üritan üldse mitte suhelda ja kui
    räägin taga siis vaid neile keda tõeliselt
    usaldan.
    Tunnen et oleme suht sarnased aga sa
    oled veel nooruke :D ja küll õpid kunagi
    kui oled sada korda vastu pükse saanud..
    Ja selles on sul tõesti õigus,et on palju
    selliseid inimesi kes naeratavad sulle
    näkku ja kui selja keerad löövad sulle noa
    selga..
    Aga edu ja rõõmsat meelt!Ja peale
    mõõna tuleb alati tõus!

  • Reply Eneli 7. märts 2016 at 09:36

    Ma ei suuda ära imestada kui palju neid lollakaid
    on,kes oma teada nii kursis su koduse eluga on! Elavad
    kärbsena seinal? Hahaa, elage oma elu. Öeldakse ju, et
    kes ise ei oska, õpetavad :D
    Mariann, ma olen ametilt tegevusterapeut ja igas
    vanuses inimestega töötanud. Vanemad käivad igas
    vanuses lastega igast trennides ja huviringides. Aga
    nende nimed ongi trennid ja huviringid, kuigi paljud
    teraapiad põhinevad samadel põhimõtetel. Vanemaid
    ehmatavad tavaliselt sõnad “arengust mahajäänud”
    või “rehabilitatsiooniplaan”, sest need mõisted on
    võõrad ning tunduvad meditsiiniliselt väga jubedad.
    Tegelikult on lastele suunatud
    loov/kunsti/füsio/tegevus jms teraapiad lihtsalt uhked
    nimed, kus laste arendamine toimub :) neid ei tasu
    karta ega millekski jubedaks pidada, vaid nendest saab
    kogu pere tohutult õppida. Mari on 2,5 a ja ta on nagu
    savi, väga kerge suunata ja õpetada. Kui aastate
    pikkused teraapiad (ja taas üks hirmutav sõna ;) )
    tulemust ei anna, siis võid murelikumaid mõtteid
    mõelda. Rõhk sõnal aaaastate pikkused :)
    Ning autismi spektrihaire diagnoosi pannakse väga
    kergesti välja. Osati seetõttu, et reh.plaan vajab
    diagnoosi, et soodustusega teraapiaid võimaldada.
    Teisalt seetõttu, et” noh veits on teistsugune ju ka
    ning miskit võiks ju panna” . Kui kunagi tulevikus
    peaks põhjenduse saama mingi spektrihäire, siis kõige
    valem asi,mida saad teha, on ennast süüdistada.
    Sellised geneetilised haigused tekivad eostamishetkel,
    mittte vaktsiinidest või ” ühest pokaalist veinist
    raseduse kolmandal päeval”.
    Oeh, pikk jutt tuli, aga loodan, et suutsin arusaadavalt
    kirjutada. Omal mõte jookseb, aga kirja panna
    keerukas :)
    Pea püsti!

  • Reply Katrin 7. märts 2016 at 09:08

    Ma pikka juttu ei tee, tahan lihtsalt
    sulle öelda:
    1. sa ei ole sitt loomapidaja. Ja ei,
    sa ei pea oma loomi ära andma :D
    2. sa oled suurepärane ema ja Mari on
    superarmas. Ära muretse, tegutsedes
    saate arengus ilusti ree peale!
    3. ära võta südamesse haigeid
    kommentaare. Sa ju tead isegi, et
    terve inimene ei ütle selliseid asju
    nagu sa oma postituses välja tõid.
    (lugesin neid kommentaare tolle
    postituse all ja olin ise ka šokis,
    kui õelad ja kohati süüdimatud
    inimesed olla võivad)

  • Reply k. 7. märts 2016 at 08:55

    Soovitan Teil kevadel, mil lumi läinud ja maa
    pehme, oma aeda paigaldada raadiopiire
    koerale. Pärast paigaldust ja uue kaelarihma
    (selle eletrilise saatjaga) kâia Lottega tema
    valdused ja piirid üle, et ta saaks aru,
    kustmaalt piire läheb. :)

    Meil naabritel suur koer. Neil aeda oma
    territooriumile ümber pole ehitatud,
    kasutavad vaid seda sama raadiopiiret ning
    koer püsib ideaalselt kodus.

  • Reply Daisi 7. märts 2016 at 08:39

    Mina ei taha midagi pahasti öelda ,aga mis puutub lapsega tegelemisse siis paneb mind mõtlema ainult see ,et kui sul on videochat
    nt siis on KOGUAEG Maril käes nutitelefon. Ka oma pulmas andsid sa lapse “vaigistamiseks” lapsele nutitelefoni, see näitab et sa
    ei suuda oma last vaigistada, talle tegevust leida ega tegeleda sellistel hetkedel kui seda kohe vaja oleks.

    See on ka ainus puudujääk mida ma sinupuhul lihtsalt peale vaadates näinud olen.

    Ülejäänud osas olen ma jumala kade, et sa oled nii ettevõtlik ja aktiivne inimene:)

    • Reply Mallukas 7. märts 2016 at 08:44

      Ja kui tihti on mul pulmad või videochat versus ülejäänud 363 päeva aastas :)?

      • Reply Daisi 7. märts 2016 at 09:06

        Kas see omab mingit tähtsust? Selgelt oli näha ,et 2a laps valdab seda nutikat päris hästi-mis omakorda näitab et ilmselt ei
        näinud ta pulmas seda nutikat esimest korda-sa ise ka ütled ,et ta väga üritab seda kätte saada (nt diivanivahelt ja läks
        loputas seda wc-potis). Ilmselt on ka 365 päeva sees veel neid hetki kus poleaega ja võimalik lapssega tegeleda-aga
        nutitelefon ei ole siinkohal 2a lapsele kindlasti lahendus.

        • Reply Mallukas 7. märts 2016 at 09:49

          Ma ei olegi väitnud, et ta seda pulmas esimest korda sai. Või et üldse ELUS esimest korda sai. Olen ju ennegi öelnud, et olen talle seda varajasemalt liialt palju andnud, mistõttu enam seda ei tee. Tean isegi, et see pole lahendus ja tegeleme sellega. Mida sa veel soovid, et ma teeksin nüüd?

          • Daisi 7. märts 2016 at 14:26

            Miks sa mind ründad selle pärast ,et ma lihtsalt juhin su tähelepanu sellele? Kui sa millestki kirjutad, siis on
            ilmselge ,et on vastakaid arvamusi. Ma mitte ei kritiseeri sind vaid lihtsalt ütlen mis minu arvates ei ole päris õige.
            Sina kasvatad oma last ise ja tead mis on parem.
            See oli päris viimane kommentaar-sest isegi kui kirjutan väga viisakalt ja mitte midagi halba siis sa ikkagi ründad
            kohe millegi pärast ja see on kurb:(

          • Mallukas 7. märts 2016 at 14:52

            Kallis inimene, ma ei ründa ju sind, pigem teed sina seda oma mõnitustega. Ma saan ju aru, et see pole sinu meelest õige, aga see polegi ju sinu laps ja sinu vastutus. Saan aru sinu poindist, ma ka ju eelistaks, et ta käiks potil, aga no noa ähvardusel ju ei õnnestu see. Ostan täna selle lapseistme suurele potile, vaatan, et ehk on huvi seal istuda.

        • Reply Am 7. märts 2016 at 10:25

          Lapsel kulub nutitelefoni selgeks
          tegemiseks kordi vähem aega kui
          täiskasvanul. Minul lehitses laps
          juba aastaselt appe ja valis, mida
          teha soovib. Kogu see nutindus on
          tegelikult kahe otsaga. Jah, arvan
          ka, et laps ei peaks telefoniga üldse
          mängima, samas, kui ta mängib
          nendes arendavaid mänge ja
          vaatab endast videosid, milles siis
          kahju? Veidi tundub mu jaoks
          naljakas, et elame täielikus
          nutiajastus, kus enamus inimesed
          istuvad ninad telefonis ja siis
          nôutakse lastelt, et nemad ei tohi
          ?.

  • Reply S 7. märts 2016 at 02:41

    Minu kutsa oli ka noorena superpõgeneja,
    kaevas, hüppas, ronis välja kinnisest aiast,
    kuigi jalutamas sai käidud vähemalt 4 km
    päevas, vanusega õnneks rahunes, väga
    kaugele kunagi ei läinid, kui otsides ei leidnud,
    siis tuli ise paari tunni pärast koju, number
    rihmal oli samuti abiks, ei leia et halb omanik
    oleks olnud, ise olin alati murest murtud kui
    kutsa kadunud ja kõik pôgenemisteed said ka
    takistatud, tark loom mõtles alati uue koha,
    muideks paljusid koeri see elektriaed kahjuks
    ei pea.. Kõrvaltvaatajal on alati hea targutada,
    eriti neil kel lapsi ja koeri pole, lihtsalt rumalad
    inimesed karjuvad alati kõige rohkem, neid
    kes sulle kaasa elavad on palju, kuid tihti nad
    lihtsalt ei kirjuta siia, mallu sa oled tubli ema ja
    perenaine :)

  • Reply ei laigi 7. märts 2016 at 02:35

    Miks sa tahad et inimesed sind
    pidevalt haletseksid ja siis sinu
    halale vastavalt hakkavad sind
    kiitma, (oled kindlasti teadlik, et
    paljud on fake-kiitmised), millest sa
    siis enesehaletsusele rohtu saad oma
    egole. Kindlasti pole sa oma sydames
    paha inimene aga yks ebastabiilne
    plähmerdis oled kyll ja seda sa ise
    ka kirjutasid et selline oled.
    Kuidagi 26 aastase kohta oled sa ikka
    veel väga siia-sinna nagu peata kana,
    sul pole pysivust, sa ei viitsi
    keskenduda, sul puudub tahe teha asju
    järjepidevalt ja mingi kindla rytmi
    järgi. Mari on välimuselt päris
    armas laps, kasvanud nagu mowgli,
    sisimas yksinda. Sa ei suuda
    piisavalt keskenduda, näha asju mis
    on konkreeytselt sinu lähedal, ja
    eraldada olulist ebaolulisest, see
    ongi vbl su probleem.
    kindlasti on sul olnud lapsepõlv
    selline kus ema tähelepanu pole
    sulle eriti jagunud, oled kasvanud
    oma hinges yksinda, nagu väike
    mowgili, sama on Mariga, vbl ja
    ilmselt nii ongi, on sul ka raske oma
    tundeid välja näidata reaalis ja
    tunnetest emotsioonidest rääkida
    (kirjutamine on eri asi) on vbl inetu
    kui kirjutatakse neid asju, mis siin
    eespool mainisid (raseduse katkemine,
    antud lapse arengus mahajäämine,
    loomad kaovad ja jooksevad kodunt
    ära, jne, jne) tegelikult selle kaose
    sa põhjustad ise oma käitumisega, oma
    energiaga, kuna sa oled niigi
    ebasgtabiilne kõigud siia-sinna, ja
    ysna madala enesehinnanguga inimenbe,
    hajevil, ei suuda analyysida asju,
    vbl isegi analyysid aga seda sa teed
    vaid selleks et saada avalikku
    kiitust halale. Aga ytle palun, miks
    sinu lähedalolevad sõbrad/sõbrannad
    räägivad et sa oled iseloomult väga
    visa teisi maha tegema, peab just nii
    tegema nagu sina tahad, ehk siis
    käitud just nii teisega, mis sind
    ennast ärritab või solvab kui keegi
    teine sulle samaga vastab. Ma ausalt
    soovitan sul vaadata ka enda
    käitumist kõrvalt, kuidas teised
    inimesed sind näevad, millisena sa
    paistad kõrvalseisjale. Muidugi
    kustuta ära, see on ju nii otsene
    kiri ja millele sa vastata ei oska.
    Aga hea et läbi lugesid, vbl midagi
    pani mõtlema sinu enese käitumises
    läbi teiste silmade, vbl oleks sul
    midagi juurde õppida ja oma
    käitumises midagi muuta paremaks ja
    stabiilsemaks inimeseks kasvada.
    Kindlasti pole sa paha ininene, aga
    sinu nõrkuseks on see, et sa oled
    kohati rumal. Ja see sinu rumalus
    ärritab vahest sinu lugejaid, sest
    ise sa hakkad taguma vastu rinda kui
    keegi julgeb väheke teravamalt sulle
    asjade käiku/tõde kuulutada, et sa
    vaataksid enese sisse. Nii oli juba
    ammu ammu aega agasi, kui sul
    soovitati psyholoogi poole pöörduda,
    sama asi oli kunagi varem ka seoses
    Mari arenguga. Sahistati, (muuseas
    sinu enda tolleste tuttavate kaudu),
    kellega tol ajal hängisid, et
    raseduse ajal suitseasid sa, tead
    kyll mida… Või probleemid sinu
    koduloomadega. Ja siis kui sulle
    öeldakase otse, hakkad sa jalgu
    trampima, aga tegelikult öeldakse
    sulle ju jumala õigeid asju vahest,
    sest sa ise kahjuks ei näe neid asju.
    Ja tihti ongi nii, et kõrvalvaataja
    näeb palju paremini, Kas sa teadsid,
    et enamus psyhholoogid näevad juba
    esimese 5 minuti jooksul ära, mis on
    inimese probleem. Võõrast inimest on
    vahest väga lihtne lugeda, kui oled
    seda õppinud. Mina näiteks olen
    õppinud Sind “lugema” ja ma tean et
    neid inimesi on väga -väga palju, kes
    oskavad sind “lugeda”, ja mõtlevad
    palju asju oma peas samamoodi, aga
    loomulikult nad ei hakka sulle seda
    ytlema. Tead, elus ei anta midagi
    rohkemat, kui sa kanda jaksad, igal
    juhtumil on mõte ja tähendus, mis
    peaks sind õpetama, ja millest sa
    peaksid ise õppima,. Nyyd mõtle ise
    oma peas need asjad selgeks, miks
    need on sinuga juhtunud, sest neil on
    oma tähendus, et sa ometi õpiksid.
    Kahjuks ma pean sulle ytlema, et sa
    ei saa väga hästi hakkama oma
    koeraga. Kass loomana sulle sobib
    paremini, kuna kassid on väga
    iseseisvad ja saavad ise hakkama.
    Sinu enda käitumine põhjustab vahest
    sinu lähedastele hävingut, mõtle
    selle peale.

    • Reply Ma 7. märts 2016 at 07:17

      Ma tahaks kohe teada, kes on need
      Marianni lähedased inimesed, kes tema
      kohta igasuguseid asju “teavad” ja
      “ütlevad” ja “arvavad”. Kummaline on
      mõelda, et kõik inimesed justkui
      teavad nii hästi, mis toimub ühe
      teise inimese kodus, peas, hinges.
      Eks kõik probleemid tekivad
      millestki, aga väita, et Mari arengus
      mahajäävus on tekitatud kuidagi tema
      koduse keskkonna poolt, on sügavat
      vale. Sellist asja on äärmiselt õel
      ja pahatahtlik öelda. Nüüd oledki oma
      kommentaariga samas paadis koos kõigi
      teistega, kes on inetult lahminud ja
      väga vastikud olnud. Muidu võiks seda
      võtta kui konstruktiivset kriitikat.

    • Reply Mallukas 7. märts 2016 at 07:47

      Kallis “ei laigi”, sa oled ehe näide sellisest töllist, mida postituses esile tõin, selle vahega, et sa kohati ütled, et jah “mõned ütlevad
      valesti” ja siis ütled ise nii mööda, kui mööda öelda saab. Mul sinusugustega pikka juttu pole: kui tunnet siirast muret, siis ei peaks sa teps mitte anonüümne kommentaator olema, vaid sa peaksid ammu olema ühendust võtnud lastekaitsega. Kui ikka üks kaheaastane kasvab ikka mowgly kombel, siis oleks sinu kohus sellest ju teatada? Eriti kuna kõik mu sõbrad ja tuttavad ka seda kinnitada suudavad, sellisel juhul ei ole siin ju küsimustki!

      Naljakas on see, et sa oled meister siin mulle psühhoanalüüsi tegema, ise mugavalt anonüümne olles. Ma ei taha isegi teada, kes oled sina, aga paraku oskan ma sulle nii palju öelda, et inimeste juures häirib neid tihtipeale see, mis endal vajaka jääb. Selle teooria järgi saan ma öelda, et sa oled üks vaimselt ebastabiilne debiilik. Panin täppi?

      Tõmba nüüd jee mu netikodust ja mine analüüsi kedagi teist, soovitatavalt iseennast. Ma tean, et sa proovisid, aga no päris ausalt, kas sa arvad päriselt, et ma nüüd tõsimeeli arvaks, et minu mõni sõbranna sellist juttu levitanud on? Kahju on lausa, kuidas inimene nii üritab kedagi paika panna, aga kõlab seda tehes nagu külamutt oma “sahistati, et tegid seda teist ja kolmandat!”. Ära tee endale rohkem häbi, ausalt piinlik on isegi mõelda, et sinusugused kurvad inimesed eksisteerivad ja veel rohkem – ennast minu eluga kursis hoiavad. Samas arusaadav, ega igaüks ei saa nii imelise eluga olla nagu mul, eks sa siis vahi kaugustest ja ole kibestunud edasi :(

      • Reply Ma 7. märts 2016 at 07:50

        Ma küll praegu laigiksin sinu vastust :D

    • Reply Marii M 7. märts 2016 at 08:31

      Minu arvates see tekst on harimatu inimese
      kirjutatud. See tuletab meelde nende
      lihtsameelsete inimeste jutte, kes üritavad uusi
      naiivseid inimesi mingisse võrkturundusskeemi
      mässida. Argumente, millega lahmida, on
      küllaga, aga kui hakata lähemalt uurima ja juttu
      elementideks võtma, on tegu mõttetusega.
      Vaid üks näide on mitteasjakohane ja vale
      väide psühholoogide kohta. Võin julgelt öelda,
      et psühholoogid küll 5 minutiga diagnoose ei
      hakka panema ning probleemini jõutakse ikka
      pärast teatud etappe, mida ei läbita 5 minutiga.
      Nagu eespool mainitud, siis taolisi väiteid on
      eeltoodud tekst täis, aja kokkuhoiu mõttes ei
      hakka kõiki mõttetusi analüüsima. Sooviksin, et
      ühiskonnas oleks rohkem inimesi kriitilise
      mõtlemise ja lugemisoskusega!

      • Reply Mallukas 7. märts 2016 at 08:33

        Just, külajuttude nälgas kurb hing, kes siis kuskilt midagi “teada sai” ja tahab mingi lolli jutuga oma üleolekut näidata. Kahjuks üsna haledal viisil, aga no vähemalt inimene üritas. Ehk kuluks talle endale üks “viiemindine” psühholoogisessioon ära.

    • Reply Kris 7. märts 2016 at 10:01

      Kunagi ütles Helgi Sallo sellised kuldsed sõnad seoses temast räägitud klatsijuttude kohta. EBAOLULISTEST INIMESTEST EI
      RÄÄGITA….. nii,et Mallukas see on nii ilmne tee omad järeldused nüüd ,oled ikka oluline inimene küll ja ilmselt on see ei laigi kade
      ka sinu elu peale. Tema postitusest tuleb välja ,et on ikka pidev blogi lugeja ,kui sa oleks kõike seda ,mida ta kirjeldab ,siis ta ju ei
      huvituks sinu eluolust.

      Minu tuttaval oli poeg ,kes ei öelnud ennem kolmandat eluaastat mitte ühte sõna ,isegi mitte emme ja siis järsku hakkas rääkima
      nagu oleks seda terve elu teinud ,tänaseks on normees 22 ja igati ok .

    • Reply kersti 10. jaanuar 2019 at 15:36

      ei laigi on idioot

  • Reply Mona 7. märts 2016 at 01:53

    Ära kunagi halbadel hetkedel unusta, et oled eriline
    inimene. Oma mõtete, tunnete, huumorisoone,
    väljendusviisi, abivalmiduse ning suure südame pärast. Sa
    oled ühiskonnas nii palju ära teinud:kõik see heategevus,
    abistamisprojektid,loomade/lindude päästmised jne. Aga
    mis peamine- eelkõige oled sa väga hea ema. Sinus on see
    lõputu tingimusteta armastus ja tugev emainstinkt Mari
    suhtes- ainult see loeb hea ema määramisel. Kasvatus võib
    inimestel erineda, aga see suur ülevoolav armastus, mis on
    lapse kogu edasise elu alus, see on sul Mari vastu
    maksimaalsel viisil olemas :) Ja miski muu ei loe.

  • Reply Ki 7. märts 2016 at 00:34

    Neid kommentaare on metsikult, et ei tea kas näed sedagi.
    Aga tahtsin kirja panna, et see, et sa Mariga hetkel tegeled ja tegutsed on väga hea ja super.
    Ma tean, et on raske sellega tegeleda ja reaalsusega silmitseda.
    Minu vanemad eirasid kõike märke mis näitasid, et ma olen arengust väiksena maas. Sellepärast olen 10’ndast eluaastast
    peale haiglates käinud. Hetkel 21 ja siiamaani raskustega.
    Ma ei süüdista neid, aga lihtsalt.. Vahest oleks olnud tore olla rohkem välismaailmas kui haiglates.

  • Reply KK 7. märts 2016 at 00:27

    Mallu! Sa oled tegelikult VÄGA hea ema! Sa tõesti
    hoolid ja armastad oma last, sa soovid talle parimat.
    Jah, mõned kohad on kasvatues on untsu läinud, aga
    varsti kõik on hästi. Mari on väga armas plikatirts ja
    üleüldse Teie pere on nii armas ja hooliv! Võiks
    rohkem olla selliseid peresid :)

  • Reply manny 7. märts 2016 at 00:14

    Pea pysti. Ka minu lapselaps ei
    rääkinud yhtki söna kuni kolmeseks
    sai-siis algas alles tulema tasapisi.
    Siin soomes on see täitsa normaalne
    nähe. Väga palju uusi sönu tuli just
    kolme-pooleselt, ja mingit hälvet
    sealjuures polnudki. Iga laps on
    eriline-Mari on lihtsalt hyper-super
    oma eas. Pole vaja muretseda yldsegi.
    Aga Lotele saad elektriaia kasvöi
    kohe paikka panna-ära oota enam.Seda
    enam et emane koer-isu tuleb-kaob aina..

  • Reply njah 6. märts 2016 at 23:40

    Mul on väga hea meel, et sa Lotte
    elusalt ja tervelt tagasi said ja mul
    on sama hea meel ka selle üle, et
    vähe sellest, et sa oma lapse
    probleemiga (probleem pole küll kõige
    õigem sõna) aktiivselt tegeled, vaid
    et sa julged ja tahad sellest ka
    avalikult rääkida. Ma ei kujuta
    ettegi, kui raske võib olla, kui sinu
    tegemiste kohta mõnel inimesel
    pidevalt midagi kriitilist öelda on,
    kuid ma loodan ja usun, et sa tead,
    et need on tõesti mõned üksikud
    õnnetud hinged, kes saavad näilist
    rahuldust teistele sitasti
    ütlemisest. Palju suurem hulk on
    neid, keda sinu kogemused aitavad või
    julgustavad või toetavad. See on
    täiesti uskumatu, millist väärtust sa
    lood pelgalt sellega, et asjadest
    rääkida julged! Ära seda palun kunagi
    unusta. Kindlasti on hetki, kus must
    masendus üle pea lööb ja tundub, et
    kõik on halvasti aga meenuta siis
    kõiki neid inimesi, keda sa aidanud
    oled ja mõtle, et tegelikult on neid
    kümneid ja kümneid veel, kellest sa
    midagi ei tea, kuid kelle elu sa oled
    mõjutanud. Sa oled väga vägev naine,
    ära lase netitrollidel end mõjutada!

  • Reply plika 6. märts 2016 at 23:34

    Sõbralik info koera asjus:
    Lotte on targa ja nutika näoga. Sellised on
    tegelikult väga huvitatud koostööst inimesega
    (politseis ka kikkis kõrvadega saksa, belgia,
    hollandi lambakoerad jne).
    Seega lahenduseks võite õpetada Lottele
    mänguasjaga mängimist, selle ära toomist,
    ilusti Sulle loovutamist, et saaksid veel
    visata…ta on noor koer ja tema liikumisvajadus
    on suur. Seda võid õpetada nii, et kui koer ei
    taha esialgu loovutada eset, siis jooksed veidi
    ise eest ja sunnid koera endale järgnema.. kuni
    selle eseme(nt pall) misiganes liigutusega ta
    suust kätte saad, siis kiidad ja hullult rõõmsalt
    uuesti viskad. Siis see seostub ainult
    positiivsega talle ja ta on motiveeritud seda
    Sulle toomast. Ja vahepeal, kui juba sujuurde ta
    selle esemega jooksnud on, siis niisama
    patsutad ja ei võtagi palli ta suust vaid oled
    niisama õnnelik, et ta tuli. :)
    Teine asi mida võib noorele koerale niisama
    õpetada, mis on nö laisale omanikule väga hea
    trikk, on see, kui tervesse elamisse peidad
    vorstitükke vm maiuseid. Ja koer otsib.
    Tulevikus kui käsku mõustab, siis saad üha
    vingemaid peidukaid mõelda, et koer kauem
    otsiks jne. Aga alustada tuleks väga lihtsatest
    asjadest. Nt paned põrandale nähtavatesse
    kohtadesse ja annad käsu otsi vms :)

    Mina arvan, et kui koeral on põnev ja tore
    kodus olla, siis ei suru ta end uksest välja, vaid
    tahab koguaeg oma pere /valduse juures olla.
    On koeri nt hagijad, linnukoerad, kel tõesti
    tung lõhnade järgi lampi joosta…aga Lotte on
    rohkem inimeselepühendunuma näoga.
    See võibki alguses (eriti pubekaga) ilgelt
    kuulpähe tunne olla treenida temasugust.. aga
    kunagi kui ta aru saab ja õppust võtab ja ka 10a
    pärast mäletab neid asju.. see on priceless.
    Ja lisaks saab igasugu ägedaid trikke veel
    õpetada. Mõtle, et see on suht ühe korra värk
    selgeks õpetada, ja siis kestab aastaid. Aga
    oluline on, et koer asja põhimõttest kohe
    alguses korrektselt aru saaks, siis ei teki
    konflikte.
    (Sorry kui pikale läks! Kõike parimat!)

  • Reply Kristiina 6. märts 2016 at 23:33

    Kerides linki allapoole, märkasin mitmete kommentaaride alguseid stiilis “sa oled võimas naine ja tõeline eeskuju” ja tõepoolest
    oleksid need ka minu sõnad. Ma alati sügavalt hindan inimesi, kes julgevad endale suunatut kriitikat lugeda ja/või taluda. Isiklikult
    isegi ülikoolis ei julge õppejõudude tagasisidet lugeda arvamusesseede kohta, kuna kohutavalt kardan kriitikat oma
    mõttemaailma ja vigade kohta. Samuti võtan ma väga tihti ühes teatud poliitikavaldkonnas sõna, kus ma olen oma kõikide käte ja
    jalgadega igasuguste ametnike kuluhüvitiste poolt, mis ilmselgelt on konfliktne teema ja tekitab igaühes mingitki emotsiooni-
    niiet igakord peale oma arvamuse avaldamist tahaksin ennast kõikidest sotsiaalvõrkudest välja lülitada ja põgeneda üksikule
    saarele, kus keegi minust enam kunagi ei kuule. Minumeelest võivad olla kõik mõttekäigud head , aga ainult sellise piirini, kui
    sellele järgneb korrektne seletus ja põhjendus- ilma lisakommentaarita on slooganlause sisutühi.
    Ma lohutusi ja kallistusi saatma ei hakka, kuna olen võõras inimene ja sellel justkui puuduks tähendus, aga soovin südamest
    kõigile blogijatele adekvaatseid ja taktitundelisi lugejaid, kes julgevad oma isikliku nime all konstruktiivset kriitikat jagada või
    vajadusel neutraalsel toonil soovitusi kirjutada.
    Rohkem positiivsete hetkede jagamist kõigile, sest elu on boomerang!

  • Reply Kätlin 6. märts 2016 at 23:32

    Mulle ei meeldi pikka juttu teha :D Niiet lihtsalt üks virtuaalne kalli!!, mida sa nii väga vihkad :p
    PS! Oled mu lemmik (põhjendada minu arust isegi pole vaja) :)

    • Reply Mallukas 7. märts 2016 at 07:51

      Tänks!

  • Reply Banaan 6. märts 2016 at 23:17

    Kas Lottel äkki on liikumist vähe, kui ta toas on enamus ajast, mõned tõud ju kohe on energiilisemad ja vajavad pikki
    jalutuskäike, et ennast välja elada. Või on tal lihtsalt selline kutsika uudihimu ja energilisus ja hetkel ka v-o vähene koolitus
    (noor ju alles), et välja tuuseldama ennast igal võimalusel pressib? Eks kriitika talumine ja teiste arvustamist on kindlasti raske
    vastu võtta, seda enam, kui see käib lapse kohta ja seda peab vastuvõtma suhteliselt avalikult. Enamus su lugejatest kindlasti
    selleks võimelised pole, k.a mina ise, samas see on sinu valik ja ma usun, et su lugejate hulgas on peale virtuaalsete kallistajate
    ka neid, kes tegelt kaa kaasa elavad su tegemistele ja pakub argumenteeritud kriitikat või oma arvamust asjades. See kuidas sa
    seda arvestad ja vastu võtad on su enda asi, aga ma arvan, et sa hinda seda, sest vahel on mõne asja puhul hea, kui on mitu
    pead ja mitu erinevat mõtet. Nii nagu sina pole kõiketeadja ja alati õigesti tegija (mis on õigesti üldse?) ei ole seda ka su
    lugejad, eks me kõik teeme vigu ja oleme samu tundeid elus üle elanud (mõningate variatsioonidega), tähtis on vigadest ja ka
    õnnestumistest teha järeldused ja edasi minna. Pole küll erivajadustega laste ekspert, aga ma arvan, et kogu selle protsessi
    juures ära unusta last armastada, isegi kui ta vahel ebaõnnestub ja tal ei tule kohe mõni asi välja või ta ei kuula jms, siis kinnita
    talle, et sa oled uhke, et ta püüab ja armastad teda ikkagi. Püüdmine ja proovimine on olulised, siis tulevad ka tulemused. olen
    lihtsalt enda laste pealt tähele pannud, et neil on vaja seda tunnustust ja kiitmist isegi siis kui hobusepuristamine logopeedilisi
    harjutusi tehes kõlab nagu tatiprits :)

    • Reply Mallukas 7. märts 2016 at 07:51

      Kui meil see koeratreener käis, siis ta soovitas, et ülepäeva peab saama lotte tund-poolteist (ühe jutiga) väljas olla. See tegelikult
      aitab küll.

      Viimane soovitus tundub natukene üleliigne, sest see on ju täiesti loomulik :)

      • Reply Banaan 7. märts 2016 at 08:33

        See armastuse osa on ikka loogiline, aga selle väljendamine sõnaliselt on suht erinev inimestel, jälegi oleneb ju
        harjumusest, iseloomust, kuidas ise kasvati jne, samas tunnustamine ja kiitmine on nii ja naa. Ma ise küll lastega harjutusi
        tehes kippusin liialt nõudma, küll mänguliselt, aga ikkagi, ja tekitasin neis hoopis trotsi, ühelt poolt oli endal mure suur
        laste rääkimise pärast ja tahtsin tulemusi ja probleemi lahenemist ja ei suutnud jääda rahulikuks. Õnneks jõudis suht
        kiiresti kohale, et nii ei saa ja hoopis vastupidine efekt on, muutsin taktikat ja veel rohkem tunnustasin just proovimist
        (enne kaa, aga v-o liiga vähe) ja nüüd kuulen kuidas lapsed üksi olles mängides omaette puristamist harjutavad ja siis
        rõõmuga teatavad, et peaaegu tuli välja. Mõned asjad ongi loomulikud, aga vahel kipume neid loomulikke asju lihtsalt
        unustama kas enda kärsituse või mille iganes tõttu. üldse mitte paha pärast ei öelnud. Edu.

        • Reply Mallukas 7. märts 2016 at 08:39

          Ma saan täitsa aru, et mitte pahaga öeldud ja eks see sõnaline väljendamine on mul ka pigem ajaga tulnud, aga nüüd kiidame teda iga korra eest, kus ta vähemalt proovib järele teha :)

  • Reply Greiss 6. märts 2016 at 23:03

    Tead, ma saan aru, et sul endal võis paha tunne olla aga usun, et tegelikult on isegi hea, et Mari nende ekspertide ees käitus just
    nii. Et nad nägid teda sellises seisus, millega teie paratamatult peate kuidagi hakkama saama, ning tänu sellele saate ju
    maksimaalselt abi ja mingi oluline aspekt tema juures ei jää vajaliku tähelepanuta. Kindlasti läheb kõik hästi! Lotte kohta lugedes
    tuli mul juba päeval pisarake silma :) .. nii tore, et ta ilusti kodus tagasi on.

    • Reply Mallukas 6. märts 2016 at 23:08

      Nojah, selles punktis küll, aga nagu öeldud, ta ei ole tavaliselt siiski kunagi selline, seega ei pea sellisena temaga väga reageerima ka. Kuigi jah, ta on selline pea alati ARSTIDE juures :D

      • Reply Greiss 6. märts 2016 at 23:59

        … nagu harjutaks pääsemist võimalikust sõjaväekohustusest :)

  • Reply Karina 6. märts 2016 at 23:01

    Mallukas sa oled üks võimas naine , tõsiselt, ma ei tea ühtegi inimest kes suudaks niipalju kui sina ! Minu arvamus- Mari on üks
    õnnelikum laps üldse, seda on ju näha ! Ükski õnnetu laps ei naerataks nii imeliselt , ning see on lausa imetlusväärne kuidas sa
    jõuad veel lapsega märatseda ja tegeleda pärast tööd ! Arsti tädidega – edu ! Siiralt loodan , et saate varsti järgi teistele … :) Naeru
    rohkeid hommikuid ning tegusaid päevi ! :)
    Lottest… Kas tõesti nende negatiivsete kommentaaride kirjutajatel pole kordagi koer plehku pannud?! Nagu tõsiselt? :D Sorry, ei
    suuda seda uskuda :D

    P.S. Ma pole kahjuks nii sõnaosav kui Sina ehk ei väljendanud just kõige paremini, kuid mõtlesin vaid kõike paremat kirjutades ;)

    • Reply Mallukas 6. märts 2016 at 23:08

      Aitäh sulle :)

  • Reply tups 6. märts 2016 at 22:51

    Mulle on kah tuttav see tunne,et oleN halb ema.Mul
    plika Mariga sama vana.Kah räägib sõnadega vähe.Küll
    jutustab oma keeles palju.Ja IKKA VEEL on
    mähkmetes.Ja mehe sugulased ütlevad kogu aeg nii,et
    kuidas siis nii.Et ma ikka ei tegele piisavalt
    lapsega.Kusjuures ma olen plikaga 24/7 koos.Teeme
    kõike koos.Saatsin kõik sellised ytlejad p…..Ja enam ei
    suhtle.Tõsta pea püsti ja imetle oma Marikest.Kõik
    lapsed on oma loomult erinevad.Mina tahan,et lapsel
    oleks ikka lapsepõlv,mitte hakata kohe süsttemi
    orjama.Tuleb tunda rõõmu pisiasjadest.

    • Reply Mallukas 6. märts 2016 at 22:55

      Jah, seda mitte potil käimist heidetakse mulle ka ette. Ma siin mõtlesin, et järgmine nädalavahetus proovin ühe raamatu järgi laup-pühap AINULT sellega tegeleda, vaatan, mis saab. Aga no väevõimuga ju last ei sunni, kui inimene ei taha, eks tuleb natsa veel oodata, kuni ta valmis on :)

      • Reply Emma 7. märts 2016 at 10:08

        Kusjuures see ongi tänapäeva emmekeste loll suhtumine, et “väevõimuga ju last ei sunni” – just nii sunnitaksegi! Mis sa
        arvad, et praegune emmede põlvkond, kes kusagil aasta ringis kenast potil käis, et nad olid kõik lihtsalt imelapsed ja
        aasta ringis läksid 1-2-3 ise hästi rõõmsalt potile ja nii oligi ?

        Mind siiralt huvitab, et kust see piir läheb, et kas nelja-viieaastasel tagumikku kasida on ka täiesti okei ? Sest noh..äkki
        tal ei ole selleks ajaks kah veel tuju tulnud potile minna ja no ega sundida ju ei tohi.

        • Reply Mallukas 7. märts 2016 at 10:10

          Sina naeluta oma laps kasvõi poti külge, kui soovi on. Mina ei soovi, aga aitäh pakkumast ja “muretsemast”.

          • Emma 7. märts 2016 at 10:25

            Selge, et siis võin eeldada, et Mari saab kenasti koolikotti vahetusmähkmed kaasa pakkida, et noh, juhuks
            kui tal ei ole veel seda tuju tulnud, et potile minna. Vähemalt ei ole teda kunagi sunnitud :)

          • Mallukas 7. märts 2016 at 10:29

            On sul kuidagi parem olla, kui siin tõmmelda saad?

          • Emma 7. märts 2016 at 10:33

            Mul ei olnud plaanis siin tõmmelda aga sul oli vaja ju vastuseks lihtsalt nähvata, selle asemel, et lihtsalt
            vastata küsimusele, millest väljendati siirast huvi, et kaua selline “ega last sundida ei saa” poliitika võib
            kesta, et mis vanusest siiski oleks plaanis rakendada sundi – või siis ongi täiesti okei, et nt neljaaastane on
            mähkmetes.

          • Mallukas 7. märts 2016 at 12:15

            Siiras huvi küsimuse esitamiseks oleks siiski teisiti esitatud, kui “selge, eks pakime Marile koolikotti mähkmed kaasa”. Kui soovid sõbralikku ja kena vastust, eeldan seda ka Sinult :)

          • J. 9. märts 2016 at 14:32

            No tegelikult oma esimeses
            kommentaaris Emma ju uuris viisakalt
            “Mind siiralt huvitab, et kust see
            piir läheb, et kas nelja-viieaastasel
            tagumikku kasida on ka täiesti okei ?
            Sest noh..äkki tal ei ole selleks
            ajaks kah veel tuju tulnud potile
            minna”. Sina aga vastasid, et tema
            võiks oma lapse poti külge naelutada
            kui ta soovib?! Et siinkohal tõesti
            nõustun, et vastasid Emmale väga
            nähvates ja ebaadekvaatselt. Ja just
            selle peale nähvas ta sulle vastu!
            Samuti peaksin mainima, et hetke
            postituses ei näinud ma midagi uut,
            mida sulle siin varem poleks
            soovitatud! Ma olen korduvalt näinud
            siin blogis kommentaare, et lapsele
            tuleks seada kindlad ja mõistetavad
            reeglid, mille peale oled kas sinu
            või sinu niiöelda kaitsjad kisanud,
            et laps nii väike pole vaja, las veel
            kasvab, las veel olla jne.
            Tegelikuses on mõned inimesed, kes
            pidevalt said nähvamist ja
            kaitsekõnede laviini, terve selle aja
            üritanud su tähelepanu sellele
            juhtida ju?! Ära loe igast veidikene
            sinu pihta käivas kommentaaris kohe
            negatiivsust ja ründamist välja, vaid
            katsu selles eristada ka endale
            kasulikku informatsiooni ja juhiseid!
            Siis on nii tuju parem kui ka endale
            kasu sees! ;)

        • Reply Karmen 7. märts 2016 at 12:49

          Väga vale arvamus. Mina hakkasin
          enda poissi potile panema umbes 1
          aasta ja 6 kuuselt. Kartis nagu tuld
          ja ainult kisendas seal poti peal.
          Selge see, et siis ei sunni teda seal
          ju olema. Proovisin 1 aasta ja 9
          kuuselt uuesti ja voilaa, nädalaga
          saime mähkuvabaks nii, et ainult
          öösel magab veel mähkmega.
          Järelikult oli siis see kord alles
          lapse jaoks ka sobilik. Lapsega peab
          ikka arvestama ja sunniviisiliselt
          pressida pole küll see kõige õigem
          lahendus.

  • Reply Kairin 6. märts 2016 at 22:46

    Ma tavaliselt väga blogipostitusi küll ei kommenteeri, kuid täna küll tundsin, et pean Sulle midagi kirjutama. Ma õpin Tartu
    Ülikoolis esimest aastat eripedagoogikat, teadmisi mul küll veel eriti pole, kuid üks asi on kindel, mida ma tean. Sa oled
    suurepärane ema ja Sa pole mitte midagi valesti teinud. Suurepärane oled Sa just seetõttu, et sa tunnistad Mari mahajäämust
    teistest, mitte ei hakka teda õigustama. See ongi kõige olulisem ja nüüd jääbki üle ainult tegutsema hakata, sest algus on ju
    tehtud :)

    • Reply Mallukas 6. märts 2016 at 22:52

      Eks ma enne mõtlesin küll, et küllap ta ongi lihtsalt aeglane ja kulgeb omas tempos. Kuid kui arstid juba öelnud on, et mahajäämus on olemas, siis mis mõte oleks mul seda eitada ja vältida, ega see ise üle ei läheks, tuleb ikka kaasa aidata!

      Aga aitäh Sulle! Edu õpingutes!

  • Reply Kelly 6. märts 2016 at 22:45

    Minu arust oled sa ikkagi kõige vingem tsikk
    ever. Olgu ma kui niiöelda-gei tahes oma
    kommentaaridega kogu aeg, et ma sind nii
    kiidan ja ülistan aga ma tõesti hindan ja austan
    sind väga :)

    • Reply Mallukas 6. märts 2016 at 22:51

      No kuule Kelly, mis sa nüüüüüüd, aitäh sulle!

  • Reply -J- 6. märts 2016 at 22:43

    Ma pigem imetlen just seda, kuidas teil peres asjad
    käivad! Mulle meeldib et sa oled leebe ja hea ema! Ma
    ise olen nii range ja reeglitega… Aga ma ei oska teisiti.
    Kui vahel loen et Mari joonistas seinad táis vôi tegi
    miskit muud krutskit ja sa vaid lahistad naerda ning pmt
    raamid Marikese kritselduse ära, olen ma jälle kade!
    Sest kui mu piiga tömbab vildikaga ûle seina, kàin mina
    lapiga ringi ja nühin, samal ajal torisen ET MIKS KURAT
    SA PABERIT EI KASUTA ?
    Me oleme erinevad ja palju saame kodust, oma
    vanrmatelt. Ka mul olid ranged vanemad, vbl olen ise ka
    sp selline?
    Ûhe jaoks oled sa tola ja loll et lubad paljut teha, ilma et
    närvi läheksid. Minu jaoks oled kohati eeskuju, kelle
    jälgedes ma kunagi ei suuda vist käia, kuigi tahaks. Sa
    tead, et teed mis ta teed või tegemata jätad- nagunii
    jääd kellegile jalgu! Lase mööda! Sul on kift pere, sa ise
    oled väga kift inimene ja sul on mõnus elu! Mida veel?
    ??

    • Reply -J- 6. märts 2016 at 22:44

      Sry trükivead*

    • Reply Mallukas 6. märts 2016 at 22:51

      Ehhee, eks igaüks kadestab teiste juures neid omadusi, mida leiab endal puudu jäävat. Mina mõnikord mõtlen, et oh oleks mina vaid ka selline, kes oleks selline reegleid järgiv ja alati joone järgi käiv. Et äkki oleks Mari siis praegu ka omadega nn joonel? Ja no näiteks see seintele sodimine, ega see just parim asi pole, mida lapsele õpetada, enam ma seda ei luba, sest ma olen ju remondiga vaeva näinud :D Aga enne mõtlesin jah, et ah, suva. Las teeb, saan üle värvida. Nüüd ma tean, et see väike ülevärvimine on nii tüütu, et väheeeee pole :D Nüüd käiksin ka lapiga ringi ja toriseksin, nagu sina :D

      Minu vanemad ei olnud jah ranged, mul pole kunagi olnud väga keeldusid ega käskusid, ainult koolis pidin normaalseid hindeid saama, aga ühtegi kodust ülesannet vms mul küll kunagi ei olnud. Ehk oleks võinud midagi ikka olla?

      Aga aitäh, ma usun, et ka sul on kihvt pere, olenemata sellest, et sa seintele sodida ei luba :D

      • Reply -J- 6. märts 2016 at 23:02

        Meie pere on peaaegu sama hull nagu sinulgi ?
        Aga tead, ma arvan et esimese lapsega ongi
        kuidagi teistmoodi. Mu esimene läks sügisel kooli
        ja ausalt, tema jutt pole kuidagi loogiline ega
        arusaadav… Ja môtlen ka et mida hekki ma
        tegemata jätsin? Teine saab varsti 2a ja paneb
        inglise keelt segamini ? Ma arvan, et me oleme
        ikka oma laste jaoks teinud piisavalt, no nii
        piisavalt nagu me oskame. Nad lihtsalt on igaüks
        omamoodi!
        Ja F U kui keegi nûûd tuleb tarka panema, et ma
        midagi ikkagi tegemata jätsin ?

        • Reply -J- 6. märts 2016 at 23:04

          Ja no ma usun et iga järgnevaga oleme
          targemad! Ma juba vist tsuti olen ?
          Kolmandaga oleks veelgi targem ja kui neljas
          ka tuleks, siis ma ilmselt káiks ja targutaka
          kuidas lapsi kasvatada ?✌️

          • Mallukas 6. märts 2016 at 23:07

            No mõtle siis, mida need tunnevad, kellel viiis last on :D

    • Reply aka 7. märts 2016 at 10:42

      Ma mõtlen koguaeg sama ? et suudaks ma ometi
      kõrvale vaadata v vähemalt suu kinni hoida kui nad
      mänguhoos üle keelu astuvad v uue mängu mõtlevad
      mis minu jaoks liiga räpakas :) vahest mõtlen et keelan
      lastel lapsed olla ju…?

  • Reply Ritsik 6. märts 2016 at 22:37

    Meie Lotte pani kutsikana ka igal võimalusel kodust minema, tema leivanumber oli üle aia
    hüppamine. Nägime metsikult vaeva, isegi nn koerapsühholoog käis kodus, kes käskis koeraga
    rohkem tegeleda, et ta igavusest jalutama ei läheks. Tegelesime küll, aga miski ei aidanud, lihtsalt
    ühel hetkel kasvas koer nii suureks, et enam ei jõudnud üle aia hüpata ja vist tuli aru ka pähe, enam ei
    viitsinud kergejõustikku harrastada.
    Mõni tõug lihtsalt on selline hulkuva loomuga ja tuleb lihtsalt pidevalt silm peal hoida. Tel nr
    kaelarihmal on hea mõte. Lottel kiipi pole? Siis ju varjukast võetakse kohe ühendust.
    Mis lastesse puutub, siis ma ka tegin esimese lapsega palju asju valesti. Keegi ju ei öelnud, mis need
    õiged kasvatusvõtted on ja Jo Frosti saateid tol ajal veel telekas ei näidatud. Kõige peale lihtsalt ise
    ei tule ja väga hea, kui spetsialistid annavad nipid kätte. Algklassilapse käitumist oleks juba palju
    raskem suunata.

    • Reply Mallukas 6. märts 2016 at 22:46

      Meil käis ka kodus koertetreener, kes mulle igasuguseid nippe ja trikke õpetas, et Lottel võimalikult lihtne oleks reeglitest aru saada. Aga jah, pole nagu midagi teha (va uksed kinni naelutada:D) et teda kodus hoida. Ise plaanin praegu elektrikarjust aeda osta, sest varsti on ju juba suvi ja siis tahame ju ikka aknaid-uksi lahti hoida.

      Ma ise muuseas mõtlesin täna, et kui ma saaks teise lapse, mida ma teeks teisiti ja kui palju oleks sellest teisiti tegemisest valesti :D

  • Reply aka 6. märts 2016 at 22:37

    No mina igatahes olen paljust vist ilma jäänud…kuigi
    loen su blogi ikka 90% ajast :) mismoodi see pisike
    imearmas Marike puudega on?????? Ma iga pildi puhul
    ikka vaatan et ta sul niii armas ja nii õnnelik…? kas
    siis see, et ta ei räägi tähendab kohe et on puudega?
    ? aga pean ülejäänud jutu kohta ütlema, et sa oled
    ikka tubli ja julge. Et julged jagada nii ausalt oma
    mõtteid nii tuttavate kui võõrastega :)
    Ja igasugu heiterid võivad kukele minna ?

    • Reply Mallukas 6. märts 2016 at 22:44

      Ekspertide sõnul on tegemist arengust mahajäämisega ja lisaks on näha ka autismitunnuseid (mis ei tähenda seda, et oleks diagnoositud autism). Maril on mõned käitumishäired (ei imiteeri, ei reageeri alati nimele jne) mistõttu ei ole tegemist vaid kõnelise mahajäämisega. Puudetaotlus soovitati teha, et saaks vajalike ekspertide jutule ja teraapiatesse tasuta ja võimalikult kiiresti eelisjärjekorras.

      • Reply aka 7. märts 2016 at 10:51

        Mul endal 2 plikat…1 lausa Mariga sa vana. Pean
        lihtsalt ütlema (arstidele vastu küll ei vaidle), et
        mitte reageerimine oma nimele….see vist
        vanusele omane valikuline kõrvakuulmine ?
        ja suurem plika 2 aastaselt tundis juba enamikke
        tähti ja osasi numbreid, rääkis ja laulis meid
        oimetuks ideaalses eesti keeles.
        aga väike neiu seevastu kaaa ei rääkinud. Kui
        läks lasteaeda hakkas ka rohkem rääkima.
        Ennem olid üksikud sõnad. Ja nüüd ahvib sõna
        sõnalt ja samm sammult suurt õde :)
        Ja lasteaias paljud emmed ka hädas, et nende
        lapsed ei rääkinud…. nüüd juba mitu kuud
        lasteaias käimist ja kõik lobisevad rohkemal v
        vähemal määral ?
        Igatahes kui lugeda Mari trikke, siis ta kange
        iseloomuga ☺ …emmele ja issile raske nati, aga
        laps on vähemalt tugev ? ja ta saab ilusti
        hakkama kõigega. Lihtsalt võtab aega :)

        • Reply aka 7. märts 2016 at 11:00

          Appike kui segane tekst sai? nii palju asju
          tahtsin kirjutada ?

  • Reply elex86 6. märts 2016 at 22:36

    Mari on tubli tüdruk! Ja Sina oled tubli Emme oma tublile tütrele! ;)

  • Reply Katri 6. märts 2016 at 22:32

    Saad sa kirja panna kust täpselt sa Mariga seda spetsialistide jada peale hakkasid. Psühholoog,kes suunas
    logopeedile (Kus nad vastu võtsid) ja kuidas siis edasi?
    Tänud!

    • Reply Mallukas 6. märts 2016 at 22:36

      2-aastases kontrollis mainis perearst, et kui endal viitsimist on, siis võime Mariga pöörduda neuroloogi juurde, aga tema nagu otsest vajadust ei näe. Saatekirja siiski kirjutas. Saime siis paari kuuga aja, neuroloog suunas kohe lastepsühiaatri juurde ja tema omakorda logopeedile ja arengutestile.

      • Reply Katri 6. märts 2016 at 22:46

        Tänud!Aga kas sa algusest peale käisid riiklikus süsteemis neuroloogi,psühholoogi,logopeedi juures
        või kuskil era vastuvõttudes?

        • Reply Mallukas 6. märts 2016 at 22:53

          Neuroloog oli riiklik, psühholoog ja logopeed olid tasulised (sest riiklikus oleks järjekord pea pool aastat)

  • Reply Heleri 6. märts 2016 at 22:30

    Aga kallis Mallu, ürita vōtta neid absurdseid
    kommentaare nii: pigem elagu see inimene
    end sinu blogi kommentaariumis välja, kui
    kodus oma laste peal või poes pensionärist
    müüja peal, kes milleski süüdi pole. Inimesed
    on vahel tõelised sitalärakad kuna nemad oma
    elus pole õppinud oma stresse ja kibestumust
    teisiti välja elama.
    Mille kuradi pärast sa end kaitsma pead, sorri
    aga kõik ju näevad et “ahaaa sellel naisel oli
    küll elu stressirohkeim nädal ja ta lahmiks
    igaühele vastu nägu kui saaks. Vaene tema, ta
    ei oska iseendaga toime tulla…”
    Ma ei ütle, et see on okei ja normaalne, et nii
    tehakse(kommenteeritakse), absoluutselt
    mitte. Aga nad ei kao kuhugi. Sellised sapised,
    kibestunud kiusajad on alati siin maailmas,
    eriti kui oled avaliku elu tegelane.
    Sina oled Marile väga super ema. Oled hea
    naine oma mehele. Hea sõbranna oma
    sõpradele. Väga andekas kirjanik. Lapse
    kaotamine pole kellegi jumala õnnistus ja
    need inimesed kes nii mōtlevad…kuule hallo
    mōtle ise milliste inimestega tegu on, kes
    üldse sellist asja väljagi mõelda suudavad. Ja
    ongi kogu lugu. Naera nende üle ja tunne neile
    kaasa. Nende ainuke viis oma pingeid
    maandada on kellelegi teisele paska näkku
    pildudes. Kurb nende pärast.
    Ole tugev seal, eksole :)

    • Reply Mallukas 6. märts 2016 at 22:35

      Oeh, sul on tuline õigus, tänks raputamast! :D

  • Reply Ma 6. märts 2016 at 22:20

    Armas Mallu, ma tahan sind
    virtuaalselt kallistada ja sulle pai
    teha, mis siis, et sa seda vhkad ja
    see tundub nii gei, aga ma tahaks
    seda teha. Sa oled õige teel, nii
    õige teel oma mõtet ja jutuga! :)

  • Reply kk 6. märts 2016 at 22:19

    Kui ma esimese lapse sain, jäin motlema, et
    autojuhilube tehes pedereeritakse sind ikka pikalt ja
    korralikult aga lapse saamiseks pead kohe valmis
    olema?! Keegi voiks hea manuaali selleks ka teha.
    Uuele emale on mingist perekooli loengust vähe.

    • Reply Mallukas 6. märts 2016 at 22:27

      Vot selle manuaaliga oleks jälle nii, et need ei kehtiks igaühele. Lapsed on nii erinevad, et näiteks märgid, mida ma ehk Mari puhul oleks võinud varem märgata, et viitavad mahajäämisele, on teisel lapsel jälle lihtsalt suvaline iseloomuomadus, mis ei tähenda mitte midagi. Inimesed on erinevad ja nõnda on nad ka erinevad lapsed ja vanemad. Küll aga võiks minu meelest jah enne lapse saamist teha mingi tseki, et kas inimesel on võimalik rahaliselt laps saada. Ala noh, et kui sa päris keldris elad kuskil ja sööki lauale panna pole, et saaks siis kuidagi seda pere ENNE aidata järjele, mitte siis kui laps käes. Aga no see veits teine teema.

      • Reply Am 6. märts 2016 at 22:53

        Minu teada sellele môeldakse, et
        esmarasedatele teha kohustuslik
        elementaarne lapsekasvatamise ôppetus
        sest praktika on näidanud, et tänapäeva
        ühiskonnas on paljude emade instinkt
        olematu ja tehakse laste kasvatuses
        väga raskete tagajärgedega vigu. Ma
        räägin siinkohal a la paarikuusele kommi
        andmist jne. Samas, ise ma olin ka täiesti
        peata ja pean au andma oma
        beebigrupile, kes aitasid mind paljude
        ajuvabade probleemidega. NB!
        Mallukas, loe oma motivatsioonivastust
        lugejale, kes oli kurb, et tal pole sôpru.
        Minu meelest on see väga sobilik vastus
        sinu praegusele postitusele: môtle
        positiivselt, sul on terve ja ônnelik laps,
        kes saab teie abiga kiirelt järjele ja varsti
        on kogu see suur mure ununenud.

        • Reply Mallukas 6. märts 2016 at 22:57

          Jah, alles oli siin insident, kus ema andis paarikuusele mahla ja imestas, et laps enam piima ei taha. See on tõesti selline… harimatute teise eesti naiste probleem. Mitte halvaga, vaid nad tõesti ju tahavad vast parimat (mahl on ju “hea”!) ja nõnda tehaksegi vigu. Muidugi ei tasu neile ka kõrri karata, sest see võib just viha ja trotsi tekitada ja ei aita suurt kedagi.

          Aga ma olen tegelikult väga kursis sellega, et mu elus on VÄGA palju positiivset, Lihtsalt mõnikord hetkeks keevad igasugu emotsioonid üle, aga elan need läbi ja panen siis edasi :D

          • Am 6. märts 2016 at 23:11

            Ma olen paari sellise juhusega
            kokku puutunud ja tôesti,
            eestlasele loomulik
            parastamine ja ründamine
            teevad asja kordi hullemaks,
            sest enamasti on siiski
            tegemist inimestega, kellel
            puuduvadki vastavad
            teadmised. Mis on ühe jaoks
            elementaarne, ei pruugi olla
            teise jaoks. Eks see peamiselt
            kôik tuleb ikka kodust ja need
            vaesed inimesed ei ole tglt
            süüdi, et neid ei ole
            kasvatatud ja ôpetatud.
            Selleks ma arvangi, et oleks
            hea, kui kôik peaksid
            kohustuslikus korras läbima
            mingit sorti koolituse, mine
            tea, vb korjaks isegi olulist
            infot ☺️.

            Aga Sa mine ära magama ja
            homme on jälle parem päev
            ?.

          • Mallukas 6. märts 2016 at 23:12

            Ma magasin nii pika lõunaune, et kohe teps mitte pole und :(

  • Reply Marbrit 6. märts 2016 at 22:13

    Su pisike Mari on nii nii armas!!!

    • Reply Mallukas 6. märts 2016 at 22:16

      Aitäh, ta on tõesti üks nunnudus kuubis :D

  • Reply Helina 6. märts 2016 at 22:12

    Appi, sa oled nii tubli ja tugev inimene, et suudad eristada head halvast. Kahjuks sattusin ka ise lugema mõnd “halva
    koeraomaniku” kohta käivat kommentaari ja ütleks omaltki poolt, et see pole 100% sinu tehagi, et imearmas Lotte enam ringi ei
    kablutaks ja ei oleks nagu peata kana omas õnnelikkuses :D

    Minu arust saad sa väga edukalt hakkama ja teiste asi tõesti ei tohiks olla kommenteerida, kui nad ise ei tea tagamaid ja ega nad
    ise kuigi paremini ei teekski. Küllap karma payback saabub kord ka nende õuele.

    Seniks edu ja palju rõõmu! :)

    • Reply Mallukas 6. märts 2016 at 22:15

      Ega ma ju alati suuda ka. Ma ei imesta, et ma ehk mõndadele ei meeldi, sest nad ongi pannud mingisuguse kommentaari siia kunagi (mitte midagi halba soovimata), aga mina juba seda EELDADES olen neile midagi vastu ülbitsenud või mölisenud. Mis seal ikka, ma üritan küll kogu aeg enne mõelda ja siis öelda, aga no ei tule see veel iga kord välja.

      Lotte suhtes jah, ega ma tõesti TÄIUSLIKUKS loomaomanikuks ei tituleeri, aga ma ei tituleeri samas ennast milleski täiuslikuks. Näiteks õppis Lotte ise uksi avama, nüüd ma peaksin endale uue esikulingi või mingi luku sisse poole sebima, et ta välja ei saaks, aga pole seda veel teinud. Koertekooli saab ta ka alles aprillis. Uuh.

      Aga aitäh julgustamast :)

    • Reply Laura 6. märts 2016 at 22:55

      Not sure, kas mainisid seda juba kusagil, aga kas Lottel seda asukohta tuvastavat kaelarihma polnud kaelas tol hetkel, kui välja
      sai? Või ei töötanud see? :)

      • Reply Mallukas 6. märts 2016 at 22:57

        Patakas oli tühi :(