ebaromantiline elu

Me rääkisime täna korraks Kardoga midagi meie aastapäevast, kui me mõlemad mõistsime, et me ei mäletagi, millal me abiellusime. Naljakas oli see, et alles eile Leenu naeris, et tema ei tea, miks ta täpselt mäletab, et mu lossipulmad olid 4. juuni ja pärispulm 21. juuli. No vot, mul suutis see jälle ununeda, aga see vist oluline ei ole ka. Mingi hetk oleks vast ikka meelde tulnud.

Naljakas on see, et praegu mõtlen ma küll, et me oleksime võinud samahästi ju lihtsalt kuskil koos need allkirjad panna ja mingile lahedale fotoshoodile minna ja oleks ka tore olnud. Mitte, et ma oma pulma kahetseksin – väga super pidu oli! Aga lihtsalt…Kui kunagi uuesti abiellun, siis vast tagasihoidlikumalt 😀

Vahepeal oli siin naistepäev, mil terve FB oli täis pilte igasugustest lilledest ja kingitustest. Jah, ma sain ka lilled, aga no ma ei ütle, et ma oleks jube solvunud olnud, kui ma neid saanud ei oleks. Mis püha see naistepäev ka on. Ehk siis hindaks neid õisi rohkem, kui tõesti vaid paar korda aastas saaksin, aga ikka iga kuu toob Kardo mulle paar liiliat, sest mulle hirmsasti meeldib nende lõhn.

Me oleme Kardoga nii ebaromantilised, et me unustasime üldse ära, et meil 1. september mingisugune “koosolemise kuupäev” oli. Ma ei tea isegi, kust see kuupäev võetud on, sest tutvusime me ju ammuilma ja koos tsillima ka ikka suvel, mitte septembrist, aga noh, ju siis sai mingi hetk nii kokku lepitud ja kohe unustatud ka.

Naljakas on mõelda küll, et umbes neli aastat tagasi olin ma oma elus punktis, kus ma mõtlesin, et ma ei saa enne lapsi, kui ma olen 30, et ma ei abiellu kunagi, et minust ei saa kunagi üks NEIST naistest, kes hakkavad oma sõbrannadele peale pressima, et noh, millal sina beebi saad, et siis saaks omavahel sünnitusjutte ja titekakast rääkida. Ja siin ma olen. 26-aastane, abielus, tütre ema. Elame majakeses metsatuka kõrval, koer lippab ringi. Suvel kaevame peenraid ja hommikuti viime last lasteaeda. Aeg-ajalt käime koos väljas, enamasti vahime kolmekesti elutoas ja teeme lollusi. Vahepeal käime tööl ja õhtuti vannitame mudilast ja kokkame ja vahepeal nõuab keegi massaaži või “patsu-patsu kooki”.

Täitsa tavaline elu.

Mingitel hetkedel mõtlen küll, et kuidas ma siia punkti sain? Et ma olen jõudnud jah omadega siia, kus ma ennast hästi tunnen ja olemas on need traditsioonilised – abikaasa, laps, koer, aed, maja, imeline töökoht värgid. Aga kuidas? KUIDAS ometi on nii, et mina siia jõudnud olen ja ometi on nii palju neid, kes nii pingutavad ja proovivad ja ei ole ikka veel saanud neid asju, mida nad südamest soovivad. Näiteks selle sama Luige raamatust jäi mulle kuidagi see just silma, et ta nii tahtis seda armastust leida, kogu aeg rääkis sellest. Ma muidugi ei tea, kas ta selle lõpuks leidis, aga see ongi elu juures jube imelik, et mõni saab kuidagi nii lihtsalt kätte ja teisel lihtsalt ei joppa.

Üks mu tuttav kunagi küsis mu käest, et kuidas ma sain Kardoga endaga abielluma. Et näed, tema mees üldse ei taha. Aga kuidas sa ikka seda meest endaga abielluma saad. Mina lihtsalt ütlesn, et ma tahaks ikka abielluda kah. Tema võttis selle teadmiseks ja no kuna ma talle vist ka päris tülgastav ei olnud ja laps kõlbas minuga saada, siis näedsa, tundus ju loogiline, et küllap me selle abiellumise pulli ka ära teeme.

Why not(su), küsiks mina. Miks EI võiks abielluda, kui inimesed teineteisega koos tahavad olla. Jah, mingi hetk võib olla, et keegi meist enam ei taha, aga selle jaoks on armas jumal leiutanud lahutamise ja üldse…mõelgu sellele jamale tuleviku-Mallu ja tuleviku-Kardo.

Inimesed võiks rohkem olevikus elada. Kui mina praegu olen mehega, keda armastan, siis abiellun. Kui ma praegu tunnen, et tahaks töökohta vahetada, siis ma vahetan. Kui ma praegu tunnen, et tahaks pillid nurka visata, siis ma viskan. Kui ma praegu otsustan, et oleks hea mõte juuksed ära blondeerida, siis suure tõenäosusega ma seda enam järgmine päev ei arva, aga mis siis. Proovida võib alati ja enamasti sünnivad proovimisest head asjad (või kiilaspäisus).

Kardo osutus küll parimaks booty-calliks mu elus 😀

Üldse mulle tundub, et mida rohkem pohuistlikult otsuseid vastu võtta, seda paremaks need lõpuks osutuvad. Ma muidugi soovitada ei julge, sest raudselt mul on ainult jopanud ja teisel läheks kõik jumala pekki sellise süsteemiga, aga lihtsalt mainin, et saab nii kah.

Aga mingist romantikast meie majas juttu pole. Täna näiteks ütlesin Kardole, et teeme pilti. Seisin ta kõrvale, naeratasime ja sündis ülalolev foto. “Misasi sul taskus on?” küsisin ma Kardol, kui midagi mind külje peale torkima hakkas. “Midagi ei ole, mida sa seisad nii lähedale siis?” pobises Kardo.

Ja siin ma elama pean…Sõbrapilti ei saa ka teha, ilma, et keegi sind shlongiga torkima hakkaks.