KARDO

ebaromantiline elu

9. Märts 2016

Me rääkisime täna korraks Kardoga midagi meie aastapäevast, kui me mõlemad mõistsime, et me ei mäletagi, millal me abiellusime. Naljakas oli see, et alles eile Leenu naeris, et tema ei tea, miks ta täpselt mäletab, et mu lossipulmad olid 4. juuni ja pärispulm 21. juuli. No vot, mul suutis see jälle ununeda, aga see vist oluline ei ole ka. Mingi hetk oleks vast ikka meelde tulnud.

Naljakas on see, et praegu mõtlen ma küll, et me oleksime võinud samahästi ju lihtsalt kuskil koos need allkirjad panna ja mingile lahedale fotoshoodile minna ja oleks ka tore olnud. Mitte, et ma oma pulma kahetseksin – väga super pidu oli! Aga lihtsalt…Kui kunagi uuesti abiellun, siis vast tagasihoidlikumalt :D

Vahepeal oli siin naistepäev, mil terve FB oli täis pilte igasugustest lilledest ja kingitustest. Jah, ma sain ka lilled, aga no ma ei ütle, et ma oleks jube solvunud olnud, kui ma neid saanud ei oleks. Mis püha see naistepäev ka on. Ehk siis hindaks neid õisi rohkem, kui tõesti vaid paar korda aastas saaksin, aga ikka iga kuu toob Kardo mulle paar liiliat, sest mulle hirmsasti meeldib nende lõhn.

Me oleme Kardoga nii ebaromantilised, et me unustasime üldse ära, et meil 1. september mingisugune “koosolemise kuupäev” oli. Ma ei tea isegi, kust see kuupäev võetud on, sest tutvusime me ju ammuilma ja koos tsillima ka ikka suvel, mitte septembrist, aga noh, ju siis sai mingi hetk nii kokku lepitud ja kohe unustatud ka.

Naljakas on mõelda küll, et umbes neli aastat tagasi olin ma oma elus punktis, kus ma mõtlesin, et ma ei saa enne lapsi, kui ma olen 30, et ma ei abiellu kunagi, et minust ei saa kunagi üks NEIST naistest, kes hakkavad oma sõbrannadele peale pressima, et noh, millal sina beebi saad, et siis saaks omavahel sünnitusjutte ja titekakast rääkida. Ja siin ma olen. 26-aastane, abielus, tütre ema. Elame majakeses metsatuka kõrval, koer lippab ringi. Suvel kaevame peenraid ja hommikuti viime last lasteaeda. Aeg-ajalt käime koos väljas, enamasti vahime kolmekesti elutoas ja teeme lollusi. Vahepeal käime tööl ja õhtuti vannitame mudilast ja kokkame ja vahepeal nõuab keegi massaaži või “patsu-patsu kooki”.

Täitsa tavaline elu.

Mingitel hetkedel mõtlen küll, et kuidas ma siia punkti sain? Et ma olen jõudnud jah omadega siia, kus ma ennast hästi tunnen ja olemas on need traditsioonilised – abikaasa, laps, koer, aed, maja, imeline töökoht värgid. Aga kuidas? KUIDAS ometi on nii, et mina siia jõudnud olen ja ometi on nii palju neid, kes nii pingutavad ja proovivad ja ei ole ikka veel saanud neid asju, mida nad südamest soovivad. Näiteks selle sama Luige raamatust jäi mulle kuidagi see just silma, et ta nii tahtis seda armastust leida, kogu aeg rääkis sellest. Ma muidugi ei tea, kas ta selle lõpuks leidis, aga see ongi elu juures jube imelik, et mõni saab kuidagi nii lihtsalt kätte ja teisel lihtsalt ei joppa.

Üks mu tuttav kunagi küsis mu käest, et kuidas ma sain Kardoga endaga abielluma. Et näed, tema mees üldse ei taha. Aga kuidas sa ikka seda meest endaga abielluma saad. Mina lihtsalt ütlesn, et ma tahaks ikka abielluda kah. Tema võttis selle teadmiseks ja no kuna ma talle vist ka päris tülgastav ei olnud ja laps kõlbas minuga saada, siis näedsa, tundus ju loogiline, et küllap me selle abiellumise pulli ka ära teeme.

Why not(su), küsiks mina. Miks EI võiks abielluda, kui inimesed teineteisega koos tahavad olla. Jah, mingi hetk võib olla, et keegi meist enam ei taha, aga selle jaoks on armas jumal leiutanud lahutamise ja üldse…mõelgu sellele jamale tuleviku-Mallu ja tuleviku-Kardo.

Inimesed võiks rohkem olevikus elada. Kui mina praegu olen mehega, keda armastan, siis abiellun. Kui ma praegu tunnen, et tahaks töökohta vahetada, siis ma vahetan. Kui ma praegu tunnen, et tahaks pillid nurka visata, siis ma viskan. Kui ma praegu otsustan, et oleks hea mõte juuksed ära blondeerida, siis suure tõenäosusega ma seda enam järgmine päev ei arva, aga mis siis. Proovida võib alati ja enamasti sünnivad proovimisest head asjad (või kiilaspäisus).

Kardo osutus küll parimaks booty-calliks mu elus :D

Üldse mulle tundub, et mida rohkem pohuistlikult otsuseid vastu võtta, seda paremaks need lõpuks osutuvad. Ma muidugi soovitada ei julge, sest raudselt mul on ainult jopanud ja teisel läheks kõik jumala pekki sellise süsteemiga, aga lihtsalt mainin, et saab nii kah.

artsiga

Aga mingist romantikast meie majas juttu pole. Täna näiteks ütlesin Kardole, et teeme pilti. Seisin ta kõrvale, naeratasime ja sündis ülalolev foto. “Misasi sul taskus on?” küsisin ma Kardol, kui midagi mind külje peale torkima hakkas. “Midagi ei ole, mida sa seisad nii lähedale siis?” pobises Kardo.

Ja siin ma elama pean…Sõbrapilti ei saa ka teha, ilma, et keegi sind shlongiga torkima hakkaks.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

16 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply H 10. Märts 2016 at 13:45

    No minul on ka tulnud kuidagi
    lihtsalt. Ma mõtlesin vist keskooli
    viimases klassis nii, et jube raske
    ettekujutada et mul on mees ja lapsed
    ja oma kodu jne. Täiesti võõras tunne
    ja tundus nii uskumatu. Aasta hiljem
    oli mul nö oma kutt olemas , sellel
    aastal tähistame oma 14. koosolemise
    aastapäeva ning 7. pulmaastapäeva.
    Jah, abiellusime alles siis kui meil
    oli sündinud 3. laps (mul vanus 32).
    Miks abiellusime? Sest kui läksime
    viimasele lapsele nime panema
    õnnepaleesse, siis ütlesin mehele, et
    davai, anname abieluavalduse ka
    sisse, sest ma tahaks lõpuks ka
    lastega sama perekonnanime saada.
    Mõeldud tehtud! Pulmas oli meie
    pisipõnn 2-kuune ja magas terve
    ürituse maha, vanemad lapsed olid 4
    – ja 2-aastased. Romantikat meil ka
    palju ei ole (mis on romantika, kui
    see on lilled ja kingitused, siis
    seda pole palju), oleme tavaline
    pere, aga kaissu pugemine ja
    kallistamine ja suudlemine on meie
    igapäevased tegevused. Maailma parim
    mees. Me oleme teineteise parimad
    sõbrad ja mõistame teineteist ilma
    sõnadetagi, lõpetame üksteise lauseid
    ja loeme ilma sõnadeta üksteist nagu
    avatud raamatut. Iseloomud on meil ka
    minu arust erinevad, aga ega me
    tülitseda ei viitsi ja mingit jama ei
    korralda. Ja pärast 14 aastat
    koosolemist on see shlongiga
    torkimine meil ka suht tavaline :D Ju
    ma ei ole teda siis veel ära tüütanud
    :D Või on see lihtsalt Pavlovi
    refleks….

  • Reply K. 10. Märts 2016 at 08:04

    Naljakas kuidas alati räägitakse, et erinevus seob inimesi. Tegelikult ei suuda väga erinevad inimesed ilmselt üldse koos elada.
    Kuijutad ette kui mees on loll ja sa ise oled intelligentne. Naine on hüsteerik ja sa ise oled rahulik…Et kaks inimest suudaks koos
    olla peab neil ikka olema kõvasti rohkem sarnasusid ja põhimõtteid. Ma ei mõtlegi, et inimesed peaks olema nagu kaksikud ja
    kõiges samal nõul olema… aga tähtsad asjad nagu unistused, ellusuhtumine, eesmärgid, väärtushinnangud…. Need ju peavad ikka
    samad olema või vähemasti sarnased…
    Mina vist võin öelda, et olen ka õnnelik naine: 9 kooselatud aastat, 2 last, koer, ühised unistused ja sarnane mõttenaailm….
    Abielus pole, ei pea seda ka primaarseks. Aga kui abielluks siis nii, et kuskilt ei koonerdaks. Kuna see on aga üpris kulukas, siis
    praegu oleme selle asemel hoopis palju reisinud, oma imearmsa kodu valmis ehitanud… Aga kes teab, väike unistus nagu on
    abielluda ka… Vb kui 10 kukub :D
    Minu mees pole ka suurem asi romantik aga kui oleks, siis ega ma ära ei ütleks. Päris luuletusi ja armukirju ma ei sooviks aga
    pisiskesed üllatused oleks küll armsad :) Aga eks see on jälle selline teisejärguline teema….

  • Reply -J- 10. Märts 2016 at 00:45

    Iseloomud peavadki vist olema erinevad, sest kujutad
    ette kahte emotsioonitut inimest? ?
    Vôi vastupidi, kaks liiga emotsionaalset- see kindlasti
    midagi head kaasa ei too, peale nugade loopimise
    teineteise suunas ?
    Meil on nii et mina pôlen ja mees kustutab mind.
    Eelpool on ôigesti öeldud, mehed ei oskagi môelda
    selliste probleemide peale nagu me lihtsad naised. Mu
    mees sûgab ka kukalt ja vaatab mind, et kuidas mu aju
    teatud asju vàlja oskab genereerida ?
    Aga fännan Teie pere, sest kohati see peegeldab meie
    oma ja tihti on äratundmis rôôm!

    Laske edasi ??

  • Reply Ty 10. Märts 2016 at 00:20

    Kusjuures ka mul läks kõik vastupidi. Esimese lapse pidin plaanide järgi saama 27. eluaastal – selleks ajaks oleksin ma
    modellikarjääriga piisavalt suure varanduse kokku ajanud, ideaalmeest kohanud, abiellunud ja unistuste kodus elanud :D
    Reaalselt sain esimese lapse 21-aastaselt, siis alles abiellusin, lahutasin ja modelliks ei saanudki (deem!) :D

    Kusjuures see shlongi-teema – sul on täiega vedanud! Õiges suhtes peabki shlongi-rünnak suht igapäevane teema olema :D
    Enjoy!

  • Reply Krissu 9. Märts 2016 at 23:24

    Kardo on Rolf Juuniori näoga siin pildil veits :D

    • Reply Mallukas 10. Märts 2016 at 08:05

      Haha, mu oma Rolfike :D

  • Reply Kristiina 9. Märts 2016 at 23:16

    Hei, väga teemast väljas, aga vaata, ega sulle ei tundu et sa oled hämmastavalt sarnane nendes videotest meeslaulja Valerii
    Meladze “prutale” :D.

    https://www.youtube.com/watch?v=gCfjjacnMe4
    https://www.youtube.com/watch?v=mHTx0mhRFws

  • Reply marylin 9. Märts 2016 at 22:19

    see. et teil iseloomud on erinevad,
    see ongi see, mis teid tegelikult (ka
    tulevikus) koos hoiab. Kardo on
    rahulikum, stabiilsem, sina
    emotsionaalne, hetke inimene,
    sellepärast ei saagi Kardo alati aru
    sinu probleemidest ja ei oska sind
    toetada, kuna tema peas selliseid
    probleem ei ole, nagu on sinu peas.
    Kardo oskab peast (mõttetud)
    probleemid välja vista, sina mitte.
    Sina juurdled ja tahad õigustust,
    sest muidu tunned end väga halvasti

    • Reply Mallukas 9. Märts 2016 at 22:23

      That escalated quickly :D

  • Reply Am 9. Märts 2016 at 22:18

    Mu abikaasalt küsisid paar sôpra, vahetult
    pärast pulmi, korralikus peotujus: räägi nüüd
    ära, kas sa päriselt tahtsid ka abielluda ? ?
    Nagu saaks mehi kuidagi sundida seda jahi
    ytlema ja allkirja andma.

  • Reply Kelly 9. Märts 2016 at 22:03

    nooo see postituse lõpp ???? ei saa
    naeru pidama, niiii ägedad olete ??

  • Reply Kaisa 9. Märts 2016 at 21:57

    Mul on just olnud vastupidised soovid kui sul. Tegelikult unistasin, et 25.selt võiks olla maja, laps ja abielu. Aga praegu olen suhtes
    olnud juba ligi 12 aastat ja 28-aastane ning abielus pole ning lapsi ka mitte, kuigi väga tahaks. Eks see vist ongi nii, et kui vabaks
    lasta ja mite kramplikult oma kinnisideest kinni hoida, siis läheb kõik täpselt nii nagu minema peab. Ja üldiselt läheb kõik meie
    soovidele risti vastupidi.

  • Reply Ann 9. Märts 2016 at 21:49

    Minule ei meeldi see kui iniemsed postitavad oma kommide lillede pilte facebooki nagu nende elust oleks midagi puudu tahavad
    rõhutada , et näete mis mees tõi aga samas võib suhe seal taga hullult halb olla muidugi mitte kõigil aga mõnel kindlasti aga rahvas
    peab nägema seda ilusat suhet.

    • Reply -J- 10. Märts 2016 at 00:47

      Nôus! Mitte kôik aga mu tutvuskonnas on selliseid mitu
      kes läbi lillede head elu ja suurt armastust nàitavad.
      Reaalsus lillede taga on midagi muud ?

  • Reply Katu 9. Märts 2016 at 21:47

    Kaks ühesugust leidsid teineteist. vedas… :)

    • Reply Mallukas 9. Märts 2016 at 21:48

      Naljakas on see, et tegelikult iseloomud on meil jube erinevad :D