Ma nägin ühes vahvas blogis ideed teha lapsega koos munadepüha meeleolus pildikest (siin). Kuna mul värve oli ja tillukesi lõuendeid ostsin Tigerist eelmine kord ka hunnikuga, siis mõtlesin ühe säärase pildi teha näiteks vanaemale kinkimiseks või nii. Paraku läks nii, nagu alati läheb, kui ma mega grandioosselt plaanin midagi meisterdada. Ehk siis noh… pekki 😀
Esiteks unustasin ma ära, et pildil oli muruks käejäljed ja tibuks ju hoopis jalajälg. Seega tegin ma mingi imeliku asja kolmest käejäljest. Kui ma oma viga mõistsin, selleks ajaks oli Mari juba vanni transporditud ja ei tundunud mõistlik puhast last uuesti mäkerdama hakata.
Aga kuna mina kolme käejälge tegin mingi paar sekundit, tundus tobe, et Mari peab nüüd käed puhtaks kohe pesema ja edasi elama maailmas, kus ei saa värvidega plätserdada. Seega võtsin ma välja selle sama väikse lõuendi, mille peale ta eelmine kord maalis ja lasin seda kunsti natukene täiendada.
Nagu näha, siis pintslihoiak on paranenud, aga tõele au andes eelistas Mari pintsli ja lõuendi asemel hoopis oma kätega plätserdada ja lõpuks oli see laps pealaest jalatallani üleni värviga kaetud. See oligi see hetk, mil Kardo ta pessu saatis, sest ta hakkas juba oma paberil istumisest tüdinema ja kippus kõike näppima hakkama.
No ja muidugi täna, kui eilsed käejäljed kuivanud olid, mõtlesin mina, et teen kiirelt selle jalajälje ka sinna peal, et ma ikka kuidagi sellest tibu kokku meisterdada saaks. Suur viga! Mari oli värve nähes kindel, et hakkame jälle plätserdama ja kui ma kõik kohe ära panin ja jala puhtaks pesin, on ta nüüd juba pool tundi jube pahane ja viril olnud. Annan siin lapsele lootust ja võtan selle kohe ära ka…
Parem oleks, et see tibupilt nüüd imeline tuleks! Aga paraku on see nii paksult värvine, et enne kui ma selle ära lõpetada saan, tuleb vist veel mitu head tundi oodata. Aga no ega mul kuskile kiiret ka pole.
On teil ehk veel ideid, mida ma Mariga meisterdada võiks proovida? Ma eile tahtsin seda ka teha, et kleebime paberile selliseid pehmeid tutikesi, et mina panen liimi ja tema tutte, aga ta hoopis hõõrus need karvapallid liimiseks ja loopis mööda elamist laiali, seega liimimistööd ei ole veel talle 😀
Edit: Sain pildi valmis, kärab kah!
19 kommentaari
Minu kahene piiga voolis lasteaias hambaharja 🙂
õpetaja juhendamisel pandi siis paberile voolitu kokku
hambaharjaks.
Lahedaid seinamaale tehti nii, et kleebiti teibiga erinevatele lõuenditele mustreid ja lasti lapsel ülejäänud täis joonistada, hiljem
võeti teip maha ja päris effektsed pildid jäid nii 🙂
Ma olen sattunud pühapäeva hommikuti ETV pealt vaatama saadet ” Lastetuba” – seal nad iga nädal meisterdavad midagi
vahvat 🙂 kell 8.45 hakkab ja kestab 15 min ainult aga ideid saab iga nädal. Kusjuures mul ei ole last aga nii huviga vaatan seda
saadet 😀 Lihtsad asjad mille peale ise ei tulegi 🙂
Ma lähtuksin sellest, mis Marit ennast praegu kõige rohkem tundub huvitavat.. plätserdamine, rebimine, mõni konkreetne
tegelane või loomake äkki? Kui värvidega plätserdamine, siis annaks talle lihtsalt värvida hästi erinevaid tekstuure. Nt käbisid,
mahakukkunud oksi, puukoort… Teeks talle eri suuruses papist kuubikud vm kujundid värvimiseks ning katsetaks mingi hetk ka
teistpidist varianti, et tal pole ees päris tühi lõuend, vaid lumememme kuju vm lihtsat ja Mari siis maalib talle silmad ja suu jm ilusa
juurde.
Joonista sina näiteks oks ja minge korjake pajuurbe ja siis kleepige neid “pajutibusid” sinu (või koos) joonistatud oksele. Tigeris on
üldse nii palju toredaid meisterdamise asju.
Tehke kartulitempleid 😉 Tähed, südamed, ringid…. Mida iganes hing ihkab. Lase lapsel taust ära värvida… Pane lõuendile
endale sobivaid värve või lase lapsel endil valida mõned… Juhenda teda, et kõik saaks värvitud, rääkige ja arutage mis see olla
võiks (kollane – päike, roheline- põõsas, must- öö…. ? ) ja siis sobiv tempel peale ning volaa 🙂 (meie tegime eelmisel nädalal
lillemuru ja tähist ööd)
Joonistage redelit, Sina joonistad pikad pulgad – tema lühikesed, suuna veidi – jutt juurde… kes sealt redelist kuhu minna tahab
– joonistage.
Joonistage õhupalle… Ringid, sabad taha…
Tibusid, tema joonistab kollase ringi, sina silmad, noka ja jalad… Tema joonistab tibule süüa… (täpid maha)
Lepatriinud – ringid, täpid peale…
Joonista sassis juustega tüdruk – räägi juurde jutt kuidas tüdrukul tuleb juuksed ära kammida. Joonistage kamm. Sina
joonistad kammi, tema piid.
Päike – ring, kiired 😛
Iga asja juurde pisike jutuke 🙂 Ja Sa võid kindel olla, et Te ei lahku enam paberi juurest 😀
Sa hindad kõõõõvasti mari võimeid üle 😀
Ei usu 😉 Proovi ja anna teada 😉
See, et sina mulle siin oma “;)” märke laod, ei tähenda kahjuks siiski seda, et sa minust mu last paremini teaksid. Olen talle andnud templeid, ta ei saa aru, kuidas neid teha, viskab mööda maja laiali. Ma võin seal kõrval leelotada igast asju päikesest ja ööst, tema tahab värvidega vaid plätserdada. Soovitatavalt kätega ja sitta neist pintslitest ja templitest.
Joonistage redelit… Ma võin talle need kaks triipu teha, aga Mari ei tea, mis on redel ja kui ma hakkaks talle nüüd näitama, et tee siia triibud, siis ta läheb nii vihaseks ja viskab pintsli nurka. Lõbu läbi. Sealjuures võin jälle rääkida sellest, kuidas redelist ronib üles vanaisa või poemüüja või jeesus ise, teda ei huvita sellised asjad.
Ei tee ta ka mingeid ringe ega sabasid.
Ma ei viitsi enam edasi rääkida, aga reaalselt ei saa hetkel Mari hakkama ühegi nende asjaga, mida sa siin kirjeldad. Ükskõik, mitu winki sa siia laod.
Issand kui head ideed!!!!!!!!! aitäh, aitäh malaenan ka…. KÕIKI
Suhteliselt off topic, aga tead tundsin vajadust südamelt ära rääkida 😀 Sa oled lihtsalt nii nii imeline inimene seoses kõigega, mida
teed, aga täna sain niiii palju lootust tänu sellele pildile, mis facebooki lisasid. Mu jutt võib tunduda veider… 😀 aga nii on! Olen ise
täpselt samas seisus hetkel ja üldse terve elu olnud (kontpeenike, 45 kg) ja nähes Sinu pilti ning võrreldes Sind praegu, olen niii
õnnelik, et üsnapea saan ka paremas vormis olla. Veider küll, aga olen terve elu lausa soovinud, et oleksin pigem ülekaalus, sest
praegune olukord, olla nii peenike, et miski seljas ei istu ning kuulata pidevalt selliseid kommentaare nagu Sinu pildi all, ei ole hea:(
Seega lihtsalt aitäh, et olemas oled ja aitäh, et seda blogi pead! 🙂
Ma kuulsin ka tol ajal kogu aeg sellseid kommentaare, aga ma toona ei võtnud seda kuigi hinge, sest omast arust olin ma muuseas siis ka paks 😀 selles suhtes, et ma ei näljutanud ennast ega teinud trenni vms, aga mu kõht oli ikka “pekine” ja siis mulle alati tundus, et inimesed on ikka nii lollid, kui saavad arvata, et ma peenike olen 😀
Aga ma ei tea muidugi, vana sa oled, aga “lohuta” ennast sellega, et kui lapse saad, siis ikka tuleb massi juurde 😀
Kui kaalusin 42 kg 156 pikkuse juures, tundusin ka endale paks. Aga
nyyd 70 kg ja olen rahulikum, muidugi vanust ka B-)
Aga proovi mingit voolimise värki ehk
Kusjuures mina olen peale lapse sündi
just kõhnem kui enne rasedust 😉 Kõigile
siiski ei tule massi juurde.. Ei tee isegi
trenni ega midagi, lihtsalt olen
alakaaluline ja ei suuda kuidagi juurde
võtta. Tahaksin muidugi olla suurem, aga
ei õnnestu juurde võtta 🙁
Võid ju proovida rebimistehnikas kleepetöid.
Nt joonistad mõne eseme paberile või
võimalusel prindid välja (midagi lihtsat). Rebite
koos Mariga värvilisest paberist väiksemad
tükid, katad kujundi liimiga, Mari kleebib tükid
paberile. Lastele ju nii väga meeldib paberit
rebida, lisaks arendab see peenmotoorikat.
Ja muidugi voolimine on kasulik tegevus, just
tavalise plastiliiniga (mitte play doh, see on liiga
pehme). Alguses saab lihtsalt plastiliini mudida
ja siis sellest ussikesi voolida. Natuke
keerulisem on proovida plastiliini sõrmega
mööda paberit laiali ajada. See on tegelikult
päris huvitav tehnika ja tulemus jääb ka igati
põnev. Selleks on vaja ainult natuke paksemat
paberit.
Lisaks soovitan kiigata fb gruppi Lasteaednike
ideed. Sealt saab põnevaid mõtteid, mida
Mariga meisterdada võiks 🙂
Palun ära lase Maril niimoodi istuda. http://www.activebaby.ee/w-iste-halb-harjumus-voi-mitte/#.VuO9YvmLSUk
Ta enamasti ei istugi niimoodi, aga eile korra sättis ennast. Ma tean väga hästi, mis on W asend, ära muretse 🙂
Tore.. 🙂 just in case 🙂
Ma esimest korda kuulen w-asendi
kahjulikkusest :O. Kumbki laps mul küll nii
istunud ei ole, küll aga eelistasin ma ise nii
lapsena kui ka nüüd täiskasvanuna sellist
asendit. Nõuka ajal keegi ei keelanud ka mul
nii istuda. Ja nüüd mõtlen, et miks mu selg
nii pekkis on…