lugu sellest, kuidas ma rasedaks jäin

Lühike lugu oleks vist see, et tegime seda vanainimeste asja ja siis seemnerakk ja munarakk ühildusid kaunisse sümbioosi ja kukkus kasvama meie teine ilmaime. Kui ma aga natukene pikemalt asja räägin, siis neljandal veebruaril oli see päev, mil ma viisin Mari lasteaeda ja mul tuli pisar silma. Lisaks olin ma too öö unes kalapüüdmist näinud. Kuna ma seda blogis ka mainisin, siis kirjutasid mulle osad kommentaatorid, et kalade unes nägemine tähendab rasedust ja raudpolt olen mina ka rase. See tundus mulle üsna võimatu, sest ma olen sügisest saadik olnud üsna kursis oma ovulatsioonide ja muu säärasega, seega teadsin ma täpselt, et ovulatsioon oli olnud 29 jaanuar ja kuna sellest oli möödas vaid 5 päeva oli väga mõttetu testi teha, sest no mis test näitaks mulle viie päevaga rasestumist?

Möödus tunnike.

Ma läksin vannituppa ja krahmasin sahtlist testi. Neid oli mul seal muuseas mingi 12 tükki, sest kuu varem olin ma suure hurraaga apteeki jooksnud ja need endale kokku ostnud. Ainult et see kuu läks nii, et see hetk kui ma uksest sisse astusin, hakkasid mul päevad. Seega jäid nad sinna sahtlisse uut kuud ootama. No ja nii ma seal seisin, test käes, ja juurdlesin, kas sinna peale pissida või mitte.

Lõpuks lõin käega ja otsustasin mitte lolli mängida. Teate kui suur pettumus on pidevalt neid negatiivseid rasedusteste teha? Jubee-ee-eee tüütu! Me ju otsustasime teise beebi hakkama panna kohe peale pulmareisi ja seetõttu olen ma neid kuid üle elanud küll, kus ma loen oma viljakamaid päevi üles ja siis ootan, millal saaks juba testi teha ja siis sa ootad põnevusega need 5 minutit ja … ei essugi. Negatiivne. Muidugi sa proovid mõne päeva pärast veel, aga see on IKKA negatiivne ja siis tuleb juba selline kass peale ja pähe tulevad mõtted, et kas mul on midagi viga ja äkki ma ei jää MITTE KUNAGI rasedaks ja muud sellised asjad. Ja ma lihtsalt mõtlesin, et kui ma endale selle pettumuse valmistan, siis mõnel teisel päeval, siis kui oleks mingigi võimalus, et test üldse positiivset näitaks.

Nii panin ma selle testi kenasti sahtlisse tagasi, et 10 minutit hiljem see siiski sealt välja kraapida. Teste on mu ju jalaga segada, asi siis üks “ära raisata” mõtlesin ma.

Kui kenasti topsi pissitud ja kõik toimingud tehtud, suskasin ma selle riba sinna topsi ja jäin ootama. No viite minutit just ei oodanud, aga mingi paar mintsa ikka. Ei midagi.

“Nojah, nagu ma arvasingi!” üritasin ma ennast lohutada ja teeselda, et ma ju nagunii ei oodanud midagi ja läksin elutuppa tagasi diivanile vedelema. Selline kass tuli peale – pidin ma seda lolli testi tegema, oleksin ju võinud veel nädalakese põnevusega oodata ja mõelda, et what if.

Umbes viis mintsa hiljem helistasin ma sõbrannale, et oma kurba saatust halada. Valisin numbri ja ta jõudis just vastu võtta, kui ma parasjagu köögist tahtsin midagi võtta ja seetõttu vannitoast mööda kõndisin. Kuna test vedeles ikka kraanikausiserval, siis ma otsustasin selle lollaka üldse ära visata. Mida ta passib seal ja on negatiivne, eksole. Kui ma testi pihku haarasin, pobisesin ma Kadile: “Oota, ma helistan sulle kohe tagasi!”, panin testi lauale ja saatsin talle pildi.

Ja kuna mina ka nägin, aga see test nii näruselt heledat triipu näitas, siis ma tegin kohe kaks testi veel peale, mis mõlemad teise triibukese ette manasid. Ei no selge laks! Siis ma jupp aega nutsin, naersin, nutsin uuesti, hakkasin kartma, hakkasin rõõmustama, helistasin Triinule, nutsin veel ja siis… läksin trenni.

Kuna ma Kardole FBis öelda ei tahtnud, siis mõtlesin ma oma suurepärase uudisega koduni oodata. Seega kui ma siis koju jõudsin, kepslesin ma hirvegalopil temani ja presenteerisin oma teste. “No selle pärast see prügikast neid rasedustesti pakke täis oligi,” nentis ta.

Nagu KAMMOON! Ma panin isegi kaamera filmima, et saada sellist reaktsiooni, nagu filmides on, kus mees röögatab, et: “OMG HONEY? REALLY?” ja siis me oleks pidanud minu stenaariumi läbi veel natukene põlvili maas härdusest nutma ja muud sellist. Aga ei. Ainult kommentaar asjade kohta prügikastis.

No ja siis ma muidugi sisisesin, et miks sa, raisk, prügikastis tuhnid ja minu üllatust rikud, kui ta kurvalt vastas: “Aga neid oli nii palju, et mitte märgata…”. Nojah, ise ma tegin kolm testi ja panin need köögi prügikasti. Aga noh, ÜLLATUS see sellegipoolest ei olnud, sest me oleme sellest rääkinud keskmiselt seitse kuud, nii et varem või hiljem pidi see ju juhtuma ka.

Kuna ma olen seda saladust nagu jubee-eee-ee kaua hoidnud (kuu ja 10 päeva, mis minu puhul väärib maailmarekordimedalit) siis ma ei mäletagi, mis kõik vahepeal juhtunud on. Noh ma olen nutnud täiega ja iga asja peale, ma olen taltsutamatult iiveldanud, ma olen omaette õndsalt naeratanud, ma olen tundnud hirmu ja ootusärevust ja paanikat ja põhjatut õnne ja kõiki emotsioone, mis maailmas olemas on, korda kaks.

Sest minus on lõpuks midagi head!

Tänaseks on siis see kurepoeg kasvanud 9 nädala vanuseks ja tema tähtajaks eeldatakse muuseas 18. oktoober, mis oli ka Mari oodates mu esialgne tähtaeg. Mari puhul sai KV uuringus uueks TA’ks 14.10 ja selleks see jäi lõpuni, kuni ta siis 10.10 lõpuks pea välja pistis. Ja ülejäänud kere ka…

Ja täpselt nagu Mari puhul, on ka selle prääniku KV aeg 1. aprill. See oli ka see päev, kus ma plaanisin teile rääkida, aga ausalt, ma ei suutnud seda enam enda sees hoida. Ma ei usu ära sõnumisse või muusse sellisesse, küll aga usun ma sellesse, et ma plahvatan varsti, kui ma ei saa teile rääkida sellest, kuidas me Kardoga filme vaadates nüüd koos nutame nagu vanamutid ja kuidas on üheaegselt võimalik süüa sefiiritorti ja heeringat peale haugata. Ja kuidas ma ei ole suutnud viimased nädalad trennis käia, mitte selle pärast, et ma ei viitsiks või ei tahaks, vaid et mu vererõhk koliseb nii madalaks, et ükspäev minestasin lausa ära ja üsna nadi on nii elada, kui pea käib pidevalt ringi ja silme eest virvendab. Ja lisaks see kontimurdev uni! Kes oleks võinud aimata, et on täitsa võimalik magada 15 tundi päevas ja ikka unine olla. Ei mäleta küll sellist asja Mari ootusajast. Ei tea, kas asi on vanaduses?

Aga ma päris ainult halada ka ei taha, sest ma tahaks teile rääkida, et tundub võimatu, et päevad nii aeglaselt mööda lähevad ja sellest, kuidas elu tundub nii imeline ja täiuslik ja hea. Ja need korrad, kuidas inimesed kirjutasid mulle kommentaare, et ma lausa säran oma fotodel, siis uskuge mind, ma kihistasin pihku ja mõtlesin, et oiiiiiii kuidas ma vaid säran, kui te vaid teaks! Noh, nii palju, kui mul seda siin iiveldamise ja muude asjade kõrvalt mahti teha on.

Vot nii. Jäite ilma dramaatilisest teatamisest ja esimese aprilli naljast ja kõikidest lahedatest asjadest. Aga enamik lahedaid asju on vist alles ees 🙂 Näiteks 8. aprillil lähen ma Dr. Šoisi juurde, et ta kinnitaks mulle veelkord, et kõik on kõige paremas korras ja nagu tema puhul kombeks, ka 90% tõenäosusega saan ma siis teada ka beebi soo.

Ma ei oska kuidagi muud moodi seda postitust lõpetada, kui BE COOL öeldes 😀