Mari mälestustekarbike

Ma olen vist kõigest kaks aastat lubanud näidata Mari mälestustekarpi, aga hea, et ootasin. Enne oli karbiks üks kuldseks värvitud kingakarp, aga alles hiljuti tegi armas Liis Marile hoopis uue karbikese. Facebookis Taskudraakoni nime all tegutsev Liis teeb igasugu meisterdamist, kelle huvi on. Minu meelest on selline karbikene armas viis igast beebipudi alles hoida.

Esiteks on karbis üks valge karvane mõmmikombe, mis vist igal beebil kunagi olnud on. Nunnu ja pehme ja kõrvakestega ja Mari oli selle sees nii armas präänik, et patt oleks seda mitte alles hoida. Kes viitsib scrollida, siis 2013 aasta novembris või millalgi on Marist mõlema asjaga instapilte olemas. Nii nunnukas oli ta. Ja kuigi ma hästi palju asju andsin ära, siis need jäid lihtsalt kõrvale. Ei teagi, kas otseselt järgmist ootama, aga ei raatsinud lihtsalt edasi anda.

Väiksed käe- ja jalajäljekesed umbes 6. nädala pealt. Kuigi hästi neid näha pole, sest proovi ise väikse süldise jalaga kuskile midagi pressida. Seda ei tihka ju õigesti vajutadagi, läheb veel katki ja kus siis selle häda ots.

Natukene naljakas kollaaž, arvestades, et ühed jalanõudest on suhkrumassist tehtud papud. Ma ei tea üldse, miks mul need alles on, aga pärit on need Mari katsikukoogi pealt ja kuidagi on nad sinna karpi sattunud. Las siis vedelevad. Tükki küljest ei võta ja leiba ei küsi.

Roosad kootud papud on ühe lugeja tehtud ja nii armsakesed, et hoidsin need alles. Valged ja lillad jalatsid on Mari ühed esimesed, mõlemad kingiks saadud.

Marikese esimene kõristi, millega ma ta näo ees pidevalt vehkisin. Oi jessas kui uhke ma olin, kui ta selle esimest korda kätte haaras 🙂

Kolm rasedustesti ja nagu näha, on kõik jooned superheledad. Kui ma ei eksi, siis Mariga sain rasedusest teada 4dal nädalal, seekord isegi natukene varem. Olen mina ikka varajane, eksole. Tsäks on ka imelik asi, aga noh, selle sai Kardo Ukrainas mingi mehe käest baaris kingituseks, kui ta rääkis, et ta tütart ootab. Imelik kink, aga no las ta olla, mälestuseks ikka.

Karbi haigeim osa – kuivanud nabanöör. MA EI TEA, MIKS SEE ALLES ON?! Aga .. kui ta juba on, las ta siis olla. Gross ikka 😀

Minu vanaisa kingitud hõbelusikas, mis on ajaga jube imelikuks läinud. Ei tea, kas peaks teist puhastama või mis.

Sünnitusmajas pandi meile lauale selline kaardike. Oh, sain ka nüüd oma ÄE nime teada lõpuks 😀

Kätu tehtud sipukad ja esimese sünna bodyke. Nii armsad ja südamega tehtud, et tuli alles hoida.

Mari esimene kleit ja sukapüsid. Need sukad on NII VÄIKSED, et ma ei tea, kellele need jalga peaks minema. Kääbusbeebile!

Need bodyd ei ole just suuremad asjad, aga ometi neid kandis Mari kõige rohkem ja mina neid ära anda ega visata ei raatsinud. Las nad siis olla seal karbis. Vahepeal ma võtsin neid välja ja üritasin meenutada, millal Mari nende sisse mahtus 😀

Mari essad ujukad ja üks viimastest luttidest. Esimene oli ka veel eelmine aasta alles, aga suutsime selle kuskile ära kaotada.

Esimestel jõuludel omatehtud kuuseehtekesed. Eelmine aasta tegime ka, aga neid pole jõudnud veel üle värvida. Ja kui esimesel aastal olid nad väiksed ja tillukesed, siis eelmine aasta olid nad parajad lahmakad. Kuusk vajub nii lausa längu.

Vot, selline oligi Mari beebikarbikese sisu. Nii mõnus on aeg-ajalt sinna kiigata ja mõelda Mari beebipõlvele. Läheb see aeg ikka kiiresti *loe mega penskari häälega*.

Kas teil on lastel mälestustekarbid? Mis seal sees on?