vahvlihaige

Üleeile õhtul sattusin ma lugema Lipsukese blogi, mille tulemusel tekkis mul üüratu vahvliisu. Kuna mul esiteks ei ole vahvlimasinat ja teiseks ei ole ma kunagi elus vahvleid teinud, siis mu esimene mõte oli ennast kohe kellelegi külla pressida, kes vahvleid teha oskaks. Läks veel paremini, sest Facebookis teadsid inimesed soovitada sellist kohta, nagu Vahvlihaldjad. Vaatasin siis nende FBi lehte ja kui selgus, et kolmapäevast reedeni on kojutoomine ka tasuta, siis ma ei mõelnud kauem ja kirjutasin neile, et palun jumal, saatke mulle 20 vahvlit KOHE!

Kohe ma just ei saanud, aga lubati 2-3 vahel kohale toimetada. Kell 13.50 olin ma juba ärevil. Millal need vahvlid ükskord jõuavad? Mul on viimasel ajal kogu aeg millegi kuiva ja krõbeda isu, seega need vahvlid tundusid mulle totaalselt jumala õnnistusena. Noh, sellise õnnistusena, mis veel kohale pole jõudnud. Iga minut, mis mööda tiksus, muutis mind aina segasemaks.

Vahepeal käisin ma sülti söömas, vaatasin 24x külmkappi ja lootsin, et sinna on imekombel ilmunud vahvleid. Lõpuks hakkasin ma iga paari minuti tagant aknal käima, sest noh, ÄKKI on kuller juba kohal ja ta ei oska väravast sisse tulla või.. Jumal teab mis, onju. Ma vajasin neid vahvleid!

Ma oskan tuua sellise võrdluse, mida suitsetajad võivad mõista. Et nt jalutad kuskile, suits on käes, aga tuld ei leia. Sellisel hetkel läheb see suitsuisu niiiiiii suureks, onju. Mul oli eile nende vahvlitega sama moodi, kuigi ma polnud neid kunagi söönudki. Ühel hetkel valasin ma isegi paar pisarat, sest mul oli ju kõht nii tühi ja ma ei tahtnud mitte kui midagi muud siin ilmas, kui ainult krõbedaid vahvleid.

Ja siis, kui ma juba haarasin tihkudes telefoni, et neile helistada ja küsida, et miks nad mängivad raseda naisega selliseid mänge, nägin ma aknast, et mu maja ees peatus auto. Autost astus välja blond ingel vahvlikarbiga ja tõi selle mullle. Ma napilt oleks teda kallistama kukkunud, aga mu vahvlid olid kohal!

Kui ma peaks nende maitset kuidagi kirjeldama, siis no TÄITSA LÕPP! Nagu vanaema tehtud! Muidugi ma olengi elus ainult vanaema tehtud vahvleid söönud, seega meenutasid need mulle seda, kuidas ma olin väike ja vanaemaga koos teed rüüpasin ja vahvleid nosisin.

Ma jumala ausalt ütlen, et ma olin pealaest jalatallani selle tuhksuhkuruga koos ja peale iga vahvlit lubasin ma endale, et okei, see jääb viimaseks ja ma hakkan ennast valmis sättima, aga eiii. Ikka ma sirutasin käe järgmise vahvli järgi ja nii ma seda tegin kuni pooled vahvlid otsas olid ja ma TÕESÕNA pidin juba uksest välja minema ja söömise väevõimuga lõpetama.

Ütleme nii, et kaaluda ma ennast nüüd küll ei julge, aga ma peitsin eile paar vahvlit ära, nii et arvata on, et ma neid nüüd edasi nosima hakkan. Üli mugav – tellid koju ja muudkui sööd, mitte ei mässa ja küpseta ja pese pärast nõusid. Laisa inimese eelistused – mõnikord võib ju endale seda lubada 🙂

Muuseas, selle vanaema meenutuse peale tuli mulle õhtul kohutav hakklihakastme isu, seega õhtusöögiidee oli mul ka kenasti koju tulemise ajaks olemas.

Kes ka maitsta soovib, siis nende FBi leht asub SIIN!

Tegemist ei ole reklaampostitusega – ise tellisin ja maksin nende eest. Okei, arve sain just nüüd postkasti, seega veel ei ole maksnud, aga kohe maksan, kui ma oma pin-kalkuka kuskilt üles leian 😀