miks ma teile ei meeldi *nuttes*

Ei, ma tegelikult ei nuta üldse, aga eile Mari magama pannes jäin ma mõtlema sellisele naljakale iseloomuomadusele, et mul on mõnikord mingisugune imelik tung absoluutselt kõigile meeldida. Näiteks öeldi mulle eile, et ma olen laisk, mille peale ma oleks võinud lihtsalt õlgu kehitada, sest kes meist siis aeg-ajalt laisk ei oleks, aga selle asemel tundsin ma ilgelt vajadust üles kirjutada KÕIK asjad, mis ma eile tegin, et mingi suvaline anonüümne töll näeks, et ma ei ole üldse laisk 😀

Muidugi vedas, et ta eile seda ütles, sest siis ma sain kohe ette laduda, et käisin beebipoes, söögipoes, Kätu beebit vaatamas, jälle söögipoes, last lasteaiast toomas, koera ja lapsega õues, koristasin tunde, ehk siis pesin aknaid, nõusid ja kolm laari pesu, kuivatasin pesu, sortisin Mari kummutit, tegin tööd, tegin süüa, söötsin last, käisin jälle Lottega õues, pesin põrandaid, pesin last, viisin lapse magama ja vaatasin siis sarja. Sai nagu tehtud.

Oleks ma aga paar päeva tagasi midagi vastama pidanud, oleks ma pidanud pobisema, et ma istusin enamiku päevast diivanisse lohku ja tegin ainult tööd.

Aga nagu öeldud, voodis ma mõtlesin selle peale, et miks ometi on nii, et ükskõik, mida ma teen või kirjutan, tuleb keegi ja loeb sellest käitumisest välja midagi jube negatiivset ja kukub siis ilkuma. No näiteks kui ma kurdan, et koer keeras elamise samal ajal peapeale, kui ma Kätu juures käisin, siis tuleb ikka keegi, kes ütleb, et krt sa siis ei tegele oma koeraga ja küllap sa ta varsti ära annad. Muidugi sama asja on ka Mari kohta öeldud, seega ma ei peaks ju seda kuigi tõsiselt võtta, aga ma lihtsalt tahaks, et need inimesed ei tegeleks lambist mu vihamisega, vaid saaks aru, et ma olen nii mõnus ja tore inimene, kellega on lausa LUST suhelda :@

Ma kõlan tõesti nagu psühhopaat, aga no ma ise leian küll, et ma olen üsna meeldiv inimene ja mulle ei mahu pähe, kuidas ma saan mõndadele mitte meeldida 😀 St, ma ei saanud, kuni ma hakkasin selle üle eile juurdlema ja jõudsin sellise ivani, et inimestele ei meeldi elus läbi liuglejad ja ma olen üks hirmus hea näide ühest sellisest isendist.

Eesti inimesele on sisse kodeeritud, et kõik head asjad nende elus peavad tulema läbi ilge vaeva. Et saada head ja tasuvat töökohta – pead VÄGA pingutama ja vaeva nägema. Iga suhe – loomulikult vaeva nägemine, rääkimata veel HEAST suhtest. Siis peab ikka kogu aeg higimull otsaees olema. Ja nii edasi ja nii edasi.

Ja siis yolotan mina platsi. Tätsa suvaline pullivend, kes on suutnud kuidagi saada ajakirjanikuks ja kujutate pilti – armastab ka veel seda tööd. Lisaks on mul sellised kolleegid, et hoidke oma piip ja prillid. Meil saab töö juures nii palju pulli ja nalja, aga paraku ma olen andnud vande, et ma neid nalju siin blogis ei kajasta. Kujutage ette lihtsalt väga naljakaid nalju.

Siis ma suutsin endale sebida abikaasa suvalisest üheööthingist, mille tulemusena sain ma jumala suvalt ja kuid proovimata imearmsa tütre, kellega saame kõik koos elada Männiku metsade kõrval, rabaradade vahetus läheduses. Meil on koer, kass ja igati abistavad vanemad, kes ei pea paljuks laps teinekord endale võtta või ta näiteks lasteaiast koju tuua.

Rääkimata sellest, et ma hakkasin pohhuilt pidama blogi, mis toob mulle kuus kätte Eesti keskmise palga ja hea tahtmise juures natukene veel pealegi. Ma ei hakka isegi mainima, et 75% asjadest tulevad meie koju igasuguste firmade käest, mille tulemusena olen ma saanud endale ja perele lubada asju, mida me muidu võib-olla üldse mitte kunagi saanud ei oleks.

Ennast ajaks ka selline okseleajavalt hästi elav inimene närvi, kuidas ma siis teistele seda pahaks panna saa. Aga ma seda võin küll mainida, et pole mõtet kohe kurjaks minna. Terve elu on kõigil meil üks suur joppamise küsimus ja sinna ei ole midagi teha. Mul läheb ka mõnikord kehvasti ja ma olen mõnikord nii pahane ja kibestunud, et tahaks ka kirjutada kuskile anonüümselt, et kui loll ja kole ja mõttetu keegi on, aga siis ma mõtlen, et kammoon Simmo. See ei teeks su enesetunnet üldse kohe mitte paremaks. Ja nõnda panen ma selle koha kinni, mis mind närvi ajab ja lahkun.

Seega võib ju mõelda, et need asjad, mille kohta inimesed minu kohta kommentaare loobivad, ongi need asjad, millest neil endal vajaka jäänud on. Ala kui keegi ütleb, et krt see Mallukas on ikka nii mõttetu laisk tont, siis äkki on kommentaari autor enda laiskusega kimpus? Või kui keegi nähvab, et issand kui lambine pohhuist Mariann on, siis ehk sooviks ta ise ka mitte nii kontrollib olla, kuid ei suuda ennast muuta. Seega võib teise inimese lebo ellusuhtumist küll kadeda pilguga vaadata.

Jah, tihti jõuavad asjad selleni, et kõige taga on kadedus. Mitte küll alati, aga valdav enamus ajast küll. Näiteks mina olen tõesõna kade osade blogijate peale. Mul kihvatab sees, kui keegi kirjutab, mis sõnu nende lapsed öelda oskavad. Ja mõnikord närib mind kadeduseuss, kui ma vaatan teiste puhtusest säravaid kodusid ja imelises vormis kehasid (jep, sina Aili). Aga ma saan samas aru, et mul on ka tõesti asju, mille üle ON kadedust tunda. Ja kus on võimalus kadedust tunda, seal on inimesed, kes seda teevad. Muidugi võiksid nad oma suure kadeduse käigus mitte mulle õelusi loopida, aga sinna pole mitte midagi teha. See on elu. Ala kui Ailile tuli kommentaare, et issand kui igav su blogi on, ainult trennijutud ja kehapildid. Ma olen 100% kindel, et need inimesed OLIDKI kadedad, et Aili viitsib ja teeb. Mitte selle pärast, et maailmasse oleks vaid üks blogi jäänud, mida nad lugeda saavad ja see krt kirjutab ka neile igavatel teemadel.

Muidugi on nende kommentaaride seas ka terakene tõtt ja ka tõde teeb teinekord haiget. Nõnda ka mulle. No näiteks eile öeldi, et ega see koer oli mul ju etteplaneerimata võetud ja asenduseks sellele, et mu rasedus katkes. Esimese hooga läksin kohe pahaseks, et ah misasja. Aga tegelikult see võis nii olla küll. Samas Mari sain ka etteplaneerimata, aga teda ma ka ära andma ei kipu 😀 Ja kui inimesed ütlesid mulle, et jumal, anna see Milvi kuskile, kus tal hea elada oleks, et tal pole ju siin kitsikuses hea, siis ma ka vihastasin, et mis õigusega nad nii ütlevad, aga tegelikult oli see ju sulatõsi.

Ma ei hakka rääkimagi sellest, et kas Mari juba lobiseks, kui ma poleks raseduse ajal neid paari klaasi veini joonud, temaga rohkem rääkinud, vähem lutti andnud ja mida kõike veel. Ma ju ei tea ise sellele vastust ja samamoodi ei tea seda teised inimesed. Muidugi on vastik, kui keegi ütleb su kohta, et sa oled emana valesti talitanud, aga ega muud pole teha, et kui järele mõeldes saad aru, et jah, on valesti tehtud, siis tuleb oma käitumist muuta. Ja kui leiad, et oled teinud kõike õigesti, siis tuleb teiste kommentaarid lihtsalt maha raputada.

Ammuilma on teada, et on inimtüüp, kes tõesti lõõgastabki ennast nii, et käib netis inimesi mõnitamas. No see sama skiso, kes mind siin vahepeal ahistas, tema rääkis, et ta nt loeb inimeste blogisid ja siis kui tahab ära panna, siis kasutabki kõige madalamat taktikat. Ala kui ta teab, et inimene on oma keha suhtes ebakindel, siis ütleb talle, et ah, sa oled juurde võtnud jne. See on paratamatus, et netis figureerides sa annad inimestele võimaluse näha ka enda nõrku külgi ja halbu pooli.

Kuna ma olen aru saanud, et pooled mu “heiterid” mu blogi üsna järjepidevalt siiski loevad, siis ma siinkohal tõstan käed ja ütlen, et jah, ma teen mõnikord vigu ja reageerin liiga kiiresti ja võtan üsna ruttu kaitsepositsiooni ja ütlen tihti enne kui mõtlen. Aga meil igaühel on ju omad head ja vead ja ma usun, et sina, kes sa säraval silmil kuskile kirjutad, et Mallukas on halb ema, naine, loomapidaja, sõber, siis sa tead ise ka, et sul on vist üsna igav ja südames kurb olla. Mina ei tea, äkki sul endal pole meest, kellele naine olla ja last, kellele ema olla või looma, keda pidada. Aga olgem ausad, see pole ju teiste inimeste probleem. Miks sa peaks oma sitta ja sappi teistele tühjendama? Ma ütlen ausalt, minu elu on sama hea edasi – ehk korraks tuleb selline nadi tunne sisse, aga siis tuleb Kardo ja teeb musu ja ütleb, et anonüümselt on kõik kõvad vennad mind kritiseerima, aga päris elus ei ole ju keegi mulle ligi astunud ja rusikaga rinnale lüües öelnud, et: “Nägin sind eile Selveris, nii paks ja kole olid!” 😀

Ja tõesõna –  ei ole keegi mulle nii ligi tulnud. Ning kui sa nüüd väidad üleolevalt, et issand, loomulikult on mul edukas töökoht ja imeline mees ja kolm hästikäituvat last ja raha nagu raba, siis ma pean küll küsima, et mis ora sul siis persses on, mis elada ei lase . Ükski eluga rahul olev inimene ei käi netis anonüümselt mölisemas! Seda ma mõtlen iga kord, kui jälle midagi enda kohta loen, sest nii see ju on 🙂

Siinkohal tekib mul väike dilemma, et mida nende kommentaaridega teha. Vanasti viitsisin ma neile ikka vastata ja kukkuda argumenteerima (no nagu eile selle laiskuse värgiga), aga tegelikult peaks ma ju aru saama, et kui ma tõesti kelleleg ei meeldi, siis teda hui huvitavad mu argumendid ka. Et pole kuigi suur tõenäosus, et ta vastaks, et kle päris hea vastus ja nüüd ma enam ei vihka sind. Seega olen läinud mina seda rada, et kustutan sellised lahmivad ja ebaviisakad kommentaarid ära. Siis muidugi laotakse aina uusi kommentaare, et noh, ei suuda tõde tunnistada ja muud sellist provotseerivat juttu, et ma ikka tunneks survet nende lollidega kembelda. Ühesõnaga  – ma proovin edaspidi mitte seda teha ja kõik kohe ära kustutada, sest tegelikult endast nõrgematega pole ju mõtet kakelda ja mis need vastikud anonüümsed sitapritsijad on, kui nõrgad ja kurvad inimeseloomad, kes lihtsalt saavadki jõudu juurde, kui keegi nendega tegeleda viitsib.

Kurb muidugi mõelda, et mõnel on nii üksik elu, et peab netis anonüümselt vaidlust üles kiskuma, et keegi temaga suhelda soostuks…

Lõpetuseks see mõtteterake, et elu õpetab. Näiteks minu üks omadusi on tõesti see, et ma olen väga kannatamatu ja mitte kuigi järjepidev. Nüüd olen ma aga olukorras, kus ma Mari pärast pean järjepidevalt korrutama samu asju, mitte lubama tal teha asju, mida enne lubasin, viima teda 10x päevas potile ja samal ajal plaksutama ja igasuguseid asju, mille jaoks ma muidu liiga püsimatu olin. Aga kui see eluetapp ühel hetkel läbi on, siis olen mina sellevõrra arenenud ja siis… siis leiavad anonüümsed kollid midagi muud, mida mulle ninale visata.

Näiteks ükspäev lugesin ma enda kohta, et ma olen “rämedalt mõttetu eit”, kes on ainult sitakeeramise peal väljas, sest ma olin käinud Saka mõisas ja seal sitta keeranud sellele naisele, kes mulle selle paketi tasuta sebid. Teised seal all siis kaagutasid, et issand, appi kui värdjas see Mallukas ikka on, et nii sulle tegi! Olgu öeldud, et ma pole elu sees saka mõisas käinud…

Aga mis sinna ikka teha, kuuldatavasti oli isegi ema Theresal neid, kes tema tegevust laitsid ja maha tegid. Igatahes kui keegi tunneb, et ta mind täiega vihkab, siis võite külla tulla ja üle vaadata, ma jumala normaalne.

Kuidas teie negatiivsete kommentaaridega käituks? Kustutaks ära? Vastaks? Läheks hüsteeriasse :D?