LAPSE ÜLES KASVATAMINE MARI JOHANNA

lapsevanema rõõmud

2. aprill 2016

Ma olen täna päev läbi tundnud, et ma olen väga kergesti ärrituv ja väsinud. Annab tunda, et ma nädal aega Mariga olen kodus olnud ja sammugi temaga õue minna saanud polnud, sest ta hakkas juba igapäevaselt ukse taga kriiskamas käima ja loopis mind saabastega, et ma ükskord inimene oleks ja ta siit majast välja viiksin. Arvestades seda, et ma sain täna öösel häbitult vähe magada, oli mul hommikust saati mitte just kõige meeldivam tuju.

Kuna Maril õnneks täna hommikul palavikku polnud, siis lõpuks ometi sai laps õue minna ja lausa kaks korda, et ta ikka võimalikult palju ringi rahmeldada saaks. Aga talle vist kulus see virin ja ving külge, sest täna on tal terve päev mingi kriiskamise komme küljes olnud. Esiteks sobib ainult paljas olla – muidu kriiskab. Ükski toit ei sobi, sülitab selle omale pihku ja üritab rõõmsalt mulle suhu toppida või poetab koerale. Halvimal juhul kriiskab. Mina ka näiteks pleedi all olla ei tohi, see kistakse kriisates maha.

Kui me täna poes käisime, siis tagasiteel jäi meile tee peale mingi… turvakodu? Asenduskodu? Ma ei tea, kuidas seda kutsutakse, aga no seal elavad mingid pereta lapsed, aga päris lastekodumõõtu see välja ei anna. Igatahes oli selle värav natukene paokil ja kohemaid tahtis Mari sinna sisse joosta. Kui ma ei lubanud – kriiskas keset tänavat ja viskas siruli maha. Korraks tekkis küll kiusatus tal lasta sinna siis sisse minna ja ise koju joosta, aga selle asemel tassisime kõrva röökiva lapse ikka koju. Viisakusest või nii.

Vahepeal see sindrinahk muidugi näitab oma leebet poolt ka. Tuleb sülle, teeb kalli ja musi. Ja kui ma ütlen, et oi, aitäh Mari, nii tubli oled. Siis ta viskab mulle maailma vihaseima pilgu ja kriiskab mulle näkku. Miks? Jumal vaid teab.

marwwi

Nagu piltidelt näha, siis tujud muutuvad küll sekunditega. Kord naerab, siis vihastab, et ta aeda ei suuda lahti lükata, siis uurib heldinult mingit sitikat. Lapse elu. Ahjaa, pildil on seljas tänane Paavli saak täies hiilguses. Muuseas, ma Paavlisse tormasin ka nii vara, sest Mari lihtsalt sõi ükshaaval noa ja kahvliga mu närve, nii et ma pidin põgenema, enne kui ma nutma oleks hakanud.

Mul vist enne pole niimoodi olnudki, et ma loen minuteid, millal saaks last magama panna, et ometi tuleks maa peale õnnis rahu ja vaikus. Nüüd on see hetk igatahes käes – Kardo ja Mari magavad, mina palvetan allkorrusel kõikide jumalate poole, et homne päev parem tuleks, muidu ma varsti tõesti käratan kellelegi ja kahetsen hiljem. Oh seda vana head närvihaige elukest… Ja saatuse irooniana kargas mulle just ette selline pilt. Ehk tõesti…

c3ac9f5dd55d4fe075ce8b140534c846f016a3883db7accbf4670440ab45b9f6

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

15 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Mustriks 3. aprill 2016 at 21:29

    Ooo jaa meil ka kohutav 2 kohal.Mōni pâev hakkab hommikul kohe jonniga pihta.No midagi ei sobi ,karjume ,nõuame kōikke ,mis
    pâhe tuleb ja peab kohe saama .Kui kohe ei saa ,siis ………on pōrgu lahti.Ega magamine ei pruugi ka rahulikult minna ,uni jääb see
    päev lühikeseks .Ja jätkub vahel ka peale magamist.Kui vōimalik saadan suurema ōega ōue rahunema .
    Ja kui juhtub see olema külla minemise päeval,no paneb mōtlema Kas minnagi.
    http://nextlifeweb.blogspot.com.ee/2016/04/vanaema-pannkoogid-teevad-vigureid.html

  • Reply Lonni 3. aprill 2016 at 13:06

    Meenub kohe Isa & Beebi raamatust see
    salmike: Majast majasse astub Jonn,
    küsib, kus elab Elton John. Tahaks
    Tšonniga mängida, tahaks teda oma
    bändi ka…

  • Reply E. 3. aprill 2016 at 12:54

    Meil on muidu üpris rahulik ja rõõmus laps. Ja
    siis ühel päeval tuli jonn iga väikse asja peale.
    Terve päev ainult üks jonn. Alguses ei saanudki
    aru milles asi ja mõtlesimegi et halb tuju kuni
    taipasin suhu vaadata. Nimelt kasvatab ta
    viimaseid hambaid ja igemed päris paistes ja
    valusad. Kohe kui valu sai leevendust, oli
    rõõmus laps tagasi. Paistes igemetega ei
    tahetud süüa ka midagi.

  • Reply Marusja 3. aprill 2016 at 10:56

    Tegelikult läheb jah kiiresti mööda.Olen ka 2 kaheaastase vanusevahega lapsega kodus olnud.See tundus
    lõputu.Haigused,segamini toad,söögitegemine.Aga,jah,jonni ei mäleta enam sellest ajast,kui nad kahekesi olid.Nii,et paremad ajad
    on ees.

  • Reply Am 3. aprill 2016 at 09:23

    Mul on kodus selline 1,5ne ja tegelikult on ta
    sünnist saati väga nôudlik olnud. Mingist
    pleedi all lebotamisest vôin ainult unistada.
    Kôige hullem on just ôhtuti, kui oleme
    kahekesi kodus, lisaks olen 22+ ndl rase ja no
    tahaks korraks oma tagumiku maha ka panna,
    et puhata. Tulemuseks on tihti ôhtuks
    toonuses ja valudes kôht. Lisaks sellele, ei ole
    mul vôimalik minna ennast kuhugi ilma
    lapseta tuulutama ka. So, it always can be
    worse ?.

  • Reply Gaidi Randmäe 3. aprill 2016 at 08:34

    Lastel ongi tujudega nii..minu omal ka..on ikka
    päevi kus tal no nii paha tuju et ma jooksen vahest
    üles tuppa ja karjun patja sest no niiiii närvi ajab ju
    ja siis loen ka minuteid, et millal ta ükskord
    magama saab ? üldjuhul selliseid päevi tuleb
    vähe ette ja jumal tänatud selle eest ??

  • Reply A. 2. aprill 2016 at 22:29

    Ma ei usu et Mari nüüd järjepidevalt Mariannile näkku kriiskab :D. Eks lapse iga selline, kus vaja jonnida jms, see tuleb üle elada
    lihtsalt. Edu, Mariann!

  • Reply Gerlin 2. aprill 2016 at 22:14

    Lohutan vb veidi. Mari on 2 ? No need kaheaastase hood pole midagi. Mul kodus eelpuberteet. Ja jumalad ei
    oska vist ka aidata, vahet pole palju paluda, sest tujud on muutlikud nagu… ?
    Kord ollakse juba suur siis ikka veel väike, siis saab ja siis ei saa hakkama, siis me käime abikaasaga talle
    närvidele, siis ta tuleb ja ütleb, et ta saab ikka nii vähe meiega olla. Kuigi me tegeleme temaga iga päev nagu
    iga päev. Kõigega oleme kursis jnejne. Aga ta lihtsalt tahab üksi oma toas olla ja puhata… Meist vist ? Või
    koolist ? Aha-aaa ja me ei lase tal üldse olla rahulikult omaette! ?
    Üldiselt sellele eelnevad ajad on sellised normid ?
    Ma ausalt ootan millal see puberteedi iga juba saabub. ? Siis juba nagu mõikan ka- on suur või ei ole ?
    Jõudu

    • Reply Mallukas 3. aprill 2016 at 08:02

      Ega tõesti see aeg ka kerge ei tundu :D Jõudu sullegi!

  • Reply T. 2. aprill 2016 at 21:45

    Andke nüüd kõik maailma jumalad mulle andeks, aga
    vaatasin äsja just su meigivideot ning kuskil poole peal
    juba läks närv sellest taustakriiskamisest mustaks.
    Mari nagu ei nuta ega karju, ta lihtsalt…kriiskab.
    Vaatasin video lõpuni ainult sinu naljade pärast :)
    Kui ma ise ühel heal päeval lapsevanem olen ja keegi
    mulle järjepudevalt sedasi näkku kriiskab, ma kardaks
    samamoodi, et hakkan ükshetk lihtsalt vägivallale
    kalduma…

    • Reply maria 2. aprill 2016 at 22:23

      Lastega polegi lihtne, eriti vaikeses eas, palju on
      kannatust vaja varuda.
      Laps ei oska end muud moodi valjendada ja Maril on
      veel raskem, sest ta ei oska raakida ja ma kujutan ette
      kui raske see voib talle olla, laheks ise ka narvi kui
      keegi minust aru ei saaks.
      See kriiskamine on jonn, taitsa tavaline jonn, siis
      enamasti polegi uhegi pisarat silmas.
      Kahe aastane ongi koige raskemas eas, siis
      proovitakse end kehtestada ja ei taheta kuulata, mul
      on 3 last, viimane on tapselt sama vana kui Mari, ka oli
      terve paeva viril, koik mis tralli pidin tegema, et last
      magama saada, olen rase ka 15 nadalat, samuti hirmus
      kergesti arrituv ja vasinud, aga need on
      hormoonidest.
      Aga kohe vagivallale kalduda, siis peaks inimene ikka
      enne psuhhiaatrilise kontrolli labida, kui lapsi teeb.
      Koigil laheb vahel narv mustaks, see on normaalne,
      aga lapsi luua kindlasti ei tohi, saab ka muidu.
      Kui mul narv vaga must, siis lahen linnapeale, shoppan
      natuke, teen kohvi ja koogi koos sobrannaga ja koju
      joudes saab jalle rahulikult otsast alata.
      See lapsepolv laheb nii kiiresti mooda ja nii ruttu
      kasvavad lapsed suureks, parast igatsed neid aegu
      taga kus nad veel nii tillukesed olid.

      • Reply T. 2. aprill 2016 at 22:37

        Rahu rahu, see oli lihtsalt väljend. Mu sõbranna
        armastas ikka öelda, et “kui kõht on ikka väga
        tühi, siis on nälg ja vägivallale kaldumine suuresti
        ühendatud” mis aga ju ei tähenda, et ta
        esimesesse toidupoodi sisse astub ja
        laamendama hakkab. Lihtsalt see kergemini
        ärrituvuse ja keskendumisvõimetuse tunne –
        teate ju küll!

      • Reply Mallukas 3. aprill 2016 at 08:03

        Oh Maria, ma saan sellest kõigest ju ometi aru ja mõistan ilusti, et selline virin on Mari ainukene viis enda igavust/paha tuju/vms välja näidata. Ega tõesti ta ju tavaliselt selline ei ole ja ju tõesti mul ka see eilne ärritus rasedusest tuli, sest täna pole mul üldse halb tuju :)

    • Reply Mallukas 3. aprill 2016 at 08:01

      Hehe, T. Ma vist olen nii immuunne, et seal videos ma ei pannud seda tähelegi, omast arust sain enamuse lausa välja lõigatud :D