Uncategorized @et

elu õppetunnid

12. aprill 2016

Naistelehes on selline rubriik, kus inimesed räägivad mõnest oma elu õppetunnist ja kuidas nad need saanud on. Kuna mulle see rubriik väga meeldib, aga mina nii kuulus ei ole, et ajakirjas kedagi minu õppetunnid huvitaks, siis pean oma blogiga leppima.

Muuda, mida sa muuta tahad ja astu eemale nende asjade juurest, mida sa muuta ei taha või ei saa. 

Te ei kujuta ette, kui pikalt olen ma oma elus näiteks vingunud, et niu niu, ma olen nii paks, ise samal ajal saia ja cocat nosides. Tegelikult on siin ju vaid kaks varianti – tee midagi, või lihtsalt lepi olukorraga. Praeguseks hetkeks olen ma vist mõlemaga hakkama saanud – võtsin ennast kokku, aga samas leppisin ka, et mul ei pruugi iial olla Victorias Secretsi modelli keha ja selles pole ju ka miskit hullu.

Kehateemalt eemale minnes, siis mul kunagi oli üks sõber, kes pidevalt valetas, närvitses, andis katteta lubadusi ja käitus enamuse ajast nagu viimane tõbras. Mul on aga alati komme inimestele andeks anda, sest noh, ikka tehakse nõmedaid asju, isegi olen teinud. Õnneks ma lõpuks sain aru, et igal asjal on piirid ja nüüdseks olen nii kaua ilma selle “sõbrata” elanud, et ei kujutaks ettegi, et ma tema draama sees veel olla viitsiks või tahaks.

Julge võtta riske

Kui ma Cherrys töötasin, siis ma tundsin kogu aeg, et issand MA EI SAA MIDAGI ARU! Iga jumala päev ma olin lihtsalt….segaduses miks ja mida ma üldse teen. Ja loomulikult tundsin ma ennast eriti nirusti, sest ma olen harjunud oma tööd oskama ja nüüd siis sedasi. Töölt ära tulla tundus ka tobe, sest palk oli tunduvalt parem kui enne, aga ühel hetkel ma sain aru, et need mõned sotikesed siia-sinna ei oma mingit tähtsust, kui ma saan olla jälle rahulik ja õnnelik. Tehes seda asja, mis mulle meeldib ja mida ma oskan. Aga tegelikult oli ka risk üldse Cherrysse ronida oma turvalise koha pealt, ega mul ei olnud ju tegelikult mingit kindlat varianti, et sinna iga kell tagasi saan, kui peaks mitte meeldima. Aga nüüd ma olen selle kogemuse võrra rikkam, et ma tean, et ma ei taha kuskil mujal töötada, et Naistelehes on kõige parem ja ilmselgelt teeb see mind kõige õnnelikumaks.

Elu ei jää kunagi seisma. Kui sa jätad oma mehe maha, tuled töölt ära, kolid minema. Elul on alati imeline omadus su teele veeretada uusi olukordi ja võimalusi. Kui sa aga vanadest kinni hoiad, ei saa sa neid uusi iial proovida.

Mulle hiljuti üks neiu kurtis, et tal on unistuste töökoht, aga ta ei julge sinna kandideerida, sest see koht, kus ta praegu on, oli ka aastaid tema unistus. Selle peale vastasin ma vaid, et kui see oli ta unistus, siis väga hea, see unistus sai tehtud, proovitud ja nüüd saab edasi liikuda. Ei maksa karta!

Lepi ainult parimaga

Ma olen aru saanud, et mida paremad ja ilusamad inimesed mu ümber on, seda normaalsemaks on ka mul potensiaali muutuda. Seega ei viitsi ma enda ümber hoida inimesi, kellega suhtlemine mulle mitte midagi ei anna. Ma ei mõtle siinkohal muidugi mingit “kasumi” mõttes midagi ei anna. Lihtsalt ma olen mitu korda avastanud, et mingid inimesed, kellega ma olen põgusalt suhelnud ja ala endale külla kutsunud, on kuidagi ootamatult saanud mind vihkavateks Malluka ekspertideks, kes mööda ilma käivad tõde kuulutamas ja rääkimas, mismoodi ma oma elu ikka elan (valesti). Samas kui ma oma chati nendega avan, siis on viimane jutt, et “tsauu! võiks mingi aeg kokku saada, pole ammu näind iccc!”. Sellised inimesi on niii palju, et see on lausa hämmastav, kuidas nad viitsivad :D

Seega ma edaspidi suhtlen siiski vaid nendega, kes mu aega väärt on ja teisega ei viitsi isegi mitte sõnagi vestelda.

Ära usalda mitte kedagi

See on selline punkt, et ma nüüd teadvustan seda, aga raske on ikka elada selle järgi. Ma olen natuurilt selline jube usaldav inimene. Kui keegi mulle hea mulje jätab, siis ma kohe tunnen, et ma võin temaga kõike jagada ja….enamasti on see ikka lõppenud sellega, et need samas toredad inimesed mu jutte mööda ilma edasi räägivad. See on isegi hea, kui vaid seda räägivad, mis ma öelnud olid. Halvimal juhul on saanud loost “käisin väljas ja jõudsin koju kell 5 öösel” lugu, kuidas ma politseid ründasin ja tänaval magama jäin.

Ma siinkohal lisan, et ärge teie mind ka usaldage, sest ma olen ka jube sitt saladuste hoidja. Trust no one! 

1349132245359_1257544

Mis õppetunde elu teile andnud on?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

18 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply nupsik 12. aprill 2016 at 23:26

    Õppetunde on enamasti võlgu andmises
    olnud. Üks ülihea sõbranna, kellel aga kunagi
    raha ei ole, teab, et minult saab, küsib-annan.
    Aga viimased korrad juba sokkind talle, et krt
    endalgi viimased kopikad… kuradi nõme öelda
    küll, teab , et töötan hea koha peal. Aga
    sõbrannast ilma jääda ei tahaks. Oleme selle
    tõttu paaril korral kõvasti tülitsend. Ma olen
    selline inimene, kes ajab oma asja põhimõtte
    pärast, mitte, et mind see raha väga huvitaks.
    Ma ei lase end ära kasutada.
    Tahaks täiega sõbrannat, kes oleks paremal
    järjel kui mina olen. Või noh ma soovin ka oma
    praegustele sõbrannadele õnne ja rikkust,
    sest noh kõik mu sõbrannad tunduvad vaesed
    olevat :D:D.. ja mitte sellepärast tahan, et
    tahaks neid kuidagi ära kasutada, vaid, mulle
    meeldib vaadata inimesi, kes saavad teha
    mida nad soovivad ja oleksid õnnelikud, mitte
    ei muretseks pidevalt raha pärast ja saaksid
    teha mida tahavad, et ei jääks raha taha kinni.

  • Reply E 12. aprill 2016 at 22:55

    Kui tahad kellegist lahti saada,anna laenu.
    Korra petab,jääbki petma.
    Parem kibe tõde kui ilus vale.
    Inimese teele on antud nii palju kannatusi kui palju
    jõuab kanda.
    Mis ei tapa teeb tugevaks.
    Ära usalda kedagi peale iseenda.
    Neid on veel ja veel ja see ongi elu.Kui poleks neid
    pettumisi siis ei mõistaks me ka elu ilusamat poolt.Me
    oskame lõputult kiruda ja halvustada ja tänu sellele on
    rõõmu vähem.Alati on halvas ka tükike head :-)

  • Reply Mustriks 12. aprill 2016 at 21:07

    Ōppetunde on olnud aga hetkel ei meenu.Ma ei tea Miks.Mitte ,et ma pole neist ōppinud .
    http://www.nextlifeweb.blogspot.com

  • Reply H 12. aprill 2016 at 19:48

    Siinseis lugusid lugedes rundub mu elu kui lust
    ja lillepidu :D

    Aga ehk olen ka rohkem tasa ja targu tüüpi ja
    samas tohutu pea ees tundmatusse hüppaja.

    Kooliajal õppisin ja lisaks on päris korralik
    number aastaid ülikoolides kirjas. Olen
    tohutult sihikindel ja võin idiootsuseni oma
    eesmärke taga ajada – näiteks mitu aastat
    järjest mõnd asutust pommitada kuniks nad
    mu palkavad. Ma arvan et ka tänu sellele ei ole
    ma väga traumeeritud. Elu on õpetanud et
    inimesed tulevad ja lähevad ja igaüks on ikka
    iseendale kõige kallim. Ei pane teistele
    mingeid ootusi peale. Ka oma perele ja
    peikale. Kui midagi tahan siis pean ikka ise
    sellega tegelema. Oma elu eest vastutan ise ja
    kes ma olen et panna kedagi teist oma õnne
    eest vastutavaks? Olgu selleks haridus või töö
    või kodu või lapsed või ükskõik mis.

    Aga minu õppetund ehk ongi et ei maksa
    kunagi kedagi süüdistada – ei ole riik süüdi
    halvas palgas, ei ole töökoht süüdi seljavalus
    ja ei ole abikaasad süüdi sinu vähesea vabas
    ajas või lapsed süüdi vähestes unetundides.
    Kõik need otsused teeme ise. Ja kui ei sobi aiis
    tuleb iseendal muutuda.

  • Reply Mia 12. aprill 2016 at 15:44

    Nagu eespool keegi mainis, siis mul on ka see õppimine. :D Kooliajal mõtlesin, et ah misasja, peod ja seiklused ju tähtsamad jne.
    Sõbrannaga (kellega olime koolis pinginaabrid) oleme arutanud ka, et krt saaks ajas tagasi minna 10a siis õppiks INNUGA
    koolis. Tol ajal tundus see kõik nii raske, alles nüüd tagasi vaadates näen, et tegelikult oleks olnud lihtne nii koolile pühenduda
    kui ka mingeid seiklusi taga ajada.
    Rohkem enda arvamust väljendada on teine suur asi. Kuna ma muidu VÄGA tagasihoidlik inimene ja hoian pmst omaette ning
    alati kui läheb seltskonnas mingil teemal vaidlemiseks, siis isegi kui mul on oma arvamus, siis tihti mõtlen, et ah milleks nüüd
    hakata (muidugi mitte nii, et nüüd kukun koguaeg vaidlust kiskuma, aga teatud teemadel just). Mul on üldse see, et ma kardan
    konflikte ja alateadlikult üritan ennast teiste järgi sättida (et teistele meeldida). Lugesin “Jõehobu elutoas”, siis see selgitas
    väga palju miks ma selline olen ja üritangi selle kallal tööd teha kuna tegelikult on megakurnav niimoodi elada.
    Läheb natuke eelmise alla, aga ka nulltolerants igasuguse manipuleerimise suhtes. No nt kui on keegi elus, kes üritab
    süütunnet tekitada ja tekitab tunde, et mina olen imelik/napakas ja kujutan asju ette vms. Aastatega olen õppinud, et
    sisetunne ikkagi ei valeta ja on täiesti OKEI tunda negatiivseid emotsioone ning see on tõsine ohumärk kui keegi üritab selle
    peale väita, et sa oled “liiga tundlik” jne.

  • Reply Linnu 12. aprill 2016 at 15:08

    Elu õppetunde olen ikka saanud.Esiteks ligi 8
    aastat tagasi tutvusin ühe toreda mehega kellesse
    sügavalt armusin.Olin pikalt üksi olnud ja muidugi
    otsisin kellegi tähelepanu.Käisime koos tema
    sõprade juures ja veetsime toredalt aega.Ühel
    ilusal päeval helistas ja palus abj…Nimelt sõber
    tahtvat temalt motikat osta aga selle jaoka peaks
    sõber laenu võtma ja palus minul teiseks
    käendajaks hakata,sest muidu ei saa tema
    raha.Olin nij armunud ja harg,et tulin talle
    vastu!Enne allkirja panemist tahtsin tegelt ära
    joosta,sest süda hojatas aga ei kuulanud.Siis tegin
    oma nimele talle pangakaardi ja ostsin auto ( mida
    ei saanud!) ja tegin ju ülekande nn. oma kontolt
    teisele oma kontole.Eriti loll naine,sest kuidas ma
    lähen politsesisse ja vaidan,et peteti? Lõpuks
    maksin võõraste inimeste võlga mis oli 40000
    krooni ning veel nähtamatu auto laenu.Elu
    õpetab!Ise ka imestasin?et no kui loll saab üks
    inimene olla????Sain sellise õpetunni,et nüüd ei
    usalda ma pimesi enam mitte kedagi.Olgu nii suur
    armastus kui tahes!Peale sellest jamast välja tulles
    suudan alati kasutada sõna EI! Kui see EI selgeks
    saab on elu palju kergem:)

    • Reply kk 13. aprill 2016 at 01:31

      Uhh, kurb lugeda :(
      Ma ka olen uskunud tööandjat sama pimesi ja samuti
      petta saanud..

  • Reply Jana 12. aprill 2016 at 13:40

    Minu elu suurim ôppetund on see et hüppasin
    tundmatus kohas vette ja usaldasin inimest jáágitult.
    Olime vaid kuu tuttavad kui tuli beebi uudis.Algul oli
    küll teised plaanid aga inimene keda armastasin ùtles
    et tahab minuga perekonda ja seda last.Tema
    armastab mind jââgitult ja ei jâta iial.Nii ma naiivselt
    armunult uskusin teda sest perekondlikud váártused
    on mulle vága táhtsad ja arvasin et talle samuti ja
    tõesti tahab last.Reaalsus oli midagi muud.Ei hoidnud
    ta mind raseduse aeg ega edaspidigi.Kõige õudsam
    mida saab rasedusele naisele lapse esimesi lôöke
    tundes ôelda-mis seal nii erilist on?lase magada ja
    keerata selg.Ei aidanud mind lapsega ja kóigest oli tal
    kama kaks.Lōpuks sain talt peksa ka talt.Ōnneks oli
    jõudu ja tulin ta juurest âra.Raske on 1,3aastase
    lapsega saada aga midagi pole teha.Hinges valus et ta
    minule nii tegi ja igasugune isu kunagi veel lapsi saada.

    • Reply Birx 14. aprill 2016 at 11:16

      Ma tõesti väga loodan, et elu tasub sellistele inimestele
      rängalt kätte!! Ma ise olen ka sattunud ühe väga ränga
      valetaja otsa kelle vastu oli väga suur armastus. Ma arvasin,
      et tema armastab mind sama palju. Aeg näitas aga seda, et
      mina olin tema jaoks kõigeks valmisaga tema minu jaoks
      mitte. Ainult sain tühje lubadusi :( ja mina sain tänu sellele
      sellisr õppetunni, et kui inimene tõesti midagi teha tahab ja
      oma lubadusi täidab siis ta ka teeb seda ja tõestab tegudega.
      Tühipaljad sõnad ei loe mitte midagi. Ole sina tubli ja küll sa
      saad lapsega hakkama :)

  • Reply Katrin 12. aprill 2016 at 13:30

    Oi mul neid nii palju :D mu elu ongi üks
    suur õppetund :)
    Kui olin noor siis ema, vanaemad/isa
    rääkisid,et “Õppida, õppida, õppida..-
    nagu Leenin kunagi ütles. .ja õppida tuleb
    kõvasti,et head tööd saada. Õpid ainult
    endale mitte kellegile teisele..” siis
    mõtlesin,et mis jama nad ajavad?peod,
    poisid, sõbrannad..See on ELU, tööd saab
    ju alati.Nüüd tean,et nad rääkisid tõtt :D
    Ämm..ma ei hakka talle kunagi meeldima
    aga ikka üritan talle meelejärgi olla,et
    äkki kunagi hakkan..(11a saab kohe täis)
    :D varastasin talt ta pesamuna..
    Ükski heategu ei jää karistuseta ;) minu
    heateod lõppevad mulle alati mingi
    jamaga..
    Kui tahan kuhugile jõuda..pean meeletult
    vaeva nägema.Mulle ei tule asjad kergelt
    kätte!
    Mehe perekond ei hakka must kunagi
    hästi arvama, kas teen midagi head või
    halba ikka olen ma paha.
    Elu on üürike ja seda tuleb elada!
    Ma ei saa mitte kedagi usaldada, isegi
    mitte iseennast :D
    Ära ava ust võõrale, seal võib olla Lux
    tolmuimeja müüa,kes surub vägisi sulle
    selle tolmuimeja peale (tänase päeva
    õppetund)..
    Ma võin jäädagi neid siia kirjutama aga
    mu tel aku saab kohe tühjaks :)

  • Reply r 12. aprill 2016 at 13:29

    Alustan sellest, et ma olen enamasti VÄGA usaldav inimene. Usun pigem head kõigist inimestest.

    AGA
    Mul oli ka üks sõbranna. Olime enda jutu järgi parimad sõbrannad, rääkisime kõigest jne. Olime umbes kaheksa aastat
    niimoodi. Vahepeal ikka väiksesed tülid olid(enamasti, sest ta valetas ja need tulid välja). Mingi aeg olime kasvanud nii suureks,
    et tekkis seksielu. Minul oli kindel mees, aga tema läks päris pööraseks sellega. Magas kellega juhtus, isegi mehe välimusest ja
    vanusest ei hoolinud. Üritasin temaga rääkida sellest, tema vastas, et ma olen kade kuna tema saab kõik mehed. Mina siis
    rääkisin talle oma mehest kellesse olin kõrvuni armunud. Kellele veel räägid ju kui mitte parimale sõbrannale??!! Rääkisin kõike
    sellest mehest. Olime paar korda kolmekesi ühes seltskonnas. Mingi aeg kuulsin, et sõbrannake on meest kutsunud välja
    tšillima(kahekesi, ilma minuta muidugi). Ma läksin kohe mega närvi et WTF toimub? Sest mul olid suured tunded selle mehe
    vastu. Sõbranna ütles et kuule ära kujuta ette me niisama tegime suitsu koos. Lõppes nii, et mina VABANDASIN, et olin liiga
    armukade bitch olnud. Paar päeva läks mööda….toimus pidu.(kuulsin neid asju hiljem kuna mu tuttavaid oli ka seal peol)
    Sõbranna siis oli konkreetselt (minu) mehele külge löönud ja teda purju jootnud. Kusjuures kasutades minu räägitud jutte
    sellest mehest, et mis muusikat ta kuulab jne…Muidugi pidu lõppes seksiga. Mõned päevad sellest sündmusest hiljem tuli
    sõbranna ise mulle rääkima seda ja ütles, et räägib selle pärast kuna ”naised enne mehi”. Ja et see tüüp ei ole ikka õige mees
    mulle kui nii teeb. Sellest päevast alates pole me suhelnud. See oli nii suur trauma mulle, et ma siiamaani näen seda vahel unes
    ja mõtlen selle peale. Ma ei suuda eriti ühtegi naistuttavat enam usaldada… Mul on tunne nagu kaheksa aastat lihtsalt ma
    kujutasin endale ette, et me oleme sõbrad. Kust tulevd sellised inimesed???

    Ma ei teagi mida õppust sellest võtta… Kas mehed on sead? Kas kõik naised on hoorad? Mitte kedagi ei tohi usaldada? See on
    ka veits ajuvaba ju, tahaks ikka oma mõtteid ja tundeid kellelegi rääkida aeg ajalt.

  • Reply K. 12. aprill 2016 at 13:00

    Minul on üks tore sõbranna. Olen teda terve tutvuse
    aeg usaldanud piiritult. Rääkinud talle asju, mida ma
    teistega isegi ei aruta. Olgu see arvamus mingitest
    inimestest või olukordadest või mis iganes. Ei, ma ei
    tea, et ta oleks rääkinud mu asju edasi, vähemalt ei ole
    kuulnud. Aga ükskord sain hoopis teistmoodi
    õppetunni temalt…
    Nimelt, rääkisin ideest, et mis me teha võiksime
    sõbrapäeval KOOS ja veel paar sõpsi. Idee meeldis
    talle, aga kui päev kätte jõudis, tegi ta küll seda jah,
    aga ilma minuta ☺ Ühesõnaga ta võttis minu idee,
    mida mina tahtsin temaga koos teha ja tegi seda teiste
    sõbrannadega, jättes minu sellest välja ☺ a , ja mul ei
    olnud õigust pahane olla. Loomulikult mitte, kui sind ei
    taheta ei saa ju peale sundida ☺

    Hiljem oli veel paar säärast juhtumit , kus ma rääkisin
    talle oma ideid , mis kus ma plaanin teha ja volaaaa,
    mõne aja pärast ma näen , et ta on jälle mind hoolega
    kuulanud ☺

    Mees ütles, selle kohta, et ma ei õpi ikka kunagi… aga
    peale mitmendat kukkumist ikka õpid küll ?

    2 õppetundi:
    Ükskõik, kui hea sulle üks või teine inimene inimene
    tundub. Lõpuni ei saa kedagi usaldada . (Erinevates
    valdkondades)
    Oma ideed tuleb ikka enda teada jätta, kuniks sa ei ole
    neid reaalselt teostanud.

  • Reply K. 12. aprill 2016 at 12:42

    Mind on elu igatepidi õpetanud..
    Üks õppetund on nt see, et sisetunnet peab usaldama.. 2011 aasta sügisel läksin ühel õhtul sõbranna juurde ja mõtlesin, et m
    miks ka mitte ööseks jääda aga süda ei andnud rahu, et on vaja koju minna.. Sebisin, mis ma sebisin aga koju ma sain.. öösel käis m
    meil kiirabi, kes viis ära mu vanaisa ja nädalapärast hakkasime matuseasju ajama.. sisetunne rääkis, et midagi on valesti.. või k
    kui sisetunne keelas välja minna, ning hetk hiljem avastasin köögist põleva prügikasti ( ei taha isegi mõelda, mis oleks juhtund k
    kui oleksin välja läinud )
    Õppetund, et kõik mis meiega juhtub juhtub põhjusega.
    Mul oli oskus enda ellu valida inimesi, kes mulle haiget tegid – ühte või teistpidi. Samuti suutsin ma endale kaaslaseks valida i
    inimesed, kes juba omasid teist suhet. Peale viimast lootusetut armumist otsustasin suhteteema pausile panna ja endale k
    keskenduda, sain rahulikult koolile pühenduda, leidsin endale huvitava töö ja head sõbrad, kellega siiani väga hästi läbi saan.
    Õppetud, et kui midagi väga tahta siis selle ka saab.
    Ma elasin ( nüüdseks minu vanematekodu) majas, kuhu pisikese preilina kolida soovisin. Küll ilma hobusteta mida väiksena so
    soovisin aga näed sain.., sain hetkeks endale noormehe, kellest algklassidest alates huvitunud olin ( sain aru, et pole ikka minu tü
    tüüpi inimene), ma sain endale oma kodu ja pere. neid asju on veel mida sisimas nii südamest soovinud olen, aga kohe ki
    kirjutades ei tule meelde..

    Ühtlugu on ka nii, et nii kui miskit halba juhtub tunnen nagu elu karistaks.. ent samas on see jällegi samm tugevuse poole :)

  • Reply Triinu 12. aprill 2016 at 12:30

    Meil tööl vabanes üks koht ja pakkusin seda kohta
    naisele(mehe onu naine,kellel 2 last ja oli töötu),keda
    olin sünnipäevadel näinud ja tundus tore ja töökas
    inimene olema. Alguses oli kõik väga tore,kuni selle
    saatusliku päevani kui ütlesin talle et teised on selle
    tööga hakkama saanud et tema peaks ka nüüd
    hakkama saama. Selle peale ütles et kõik inimesed on
    erinevad. Tõsi. Järgmine päev tööle minnes ütles mulle
    et tema käis teistelt küsima ja et talle läks nii hinge mis
    ma talle ütlesin. Enne seda rääkis küll, et talle tuleb
    öelda kui midagi pahasti on ja et tema talub kriitikat.
    Nii peale seda ma enam temaga väga ei suhelnud, sest
    tundus väga kahtlane olema. Ja siis hakkasin ämma ja
    teiste mehe poolsete sugulaste käest kuulma,et tema
    räägib minu kohta igasuguseid jubedusi. Ülemusele
    käis kaebamas et miks mina lõunat teen jne. Mõtlesin
    et hea küll et natuke räägib et mis seal ikka. Nüüd
    räägib ta mind taga juba 3-4kuud. Tööl räägin mina
    temaga sõbralikult aga tema käib nina püsti ja vastab
    väga napi sõnaliselt.
    Sellest õppisin seda,et ära usalda kedagi ja kui teed
    teisele head siis saad lõpuks ikka ise vastu pükse.

  • Reply Katrin 12. aprill 2016 at 12:23

    Koolis oli üks olukord, millest kohe
    enda järeldused tegin: kirjutasime
    kontrolltööd, vastasin ühele
    küsimusele pinginaabri arvates
    valesti, ta ütles mulle enda arvates
    õige vastuse. Ma parandasin enda
    vastuse siis ära…. Ja mis välja
    tuli? Minu esialgne vastus oli õige,
    pinginaabri poolt öeldu aga vale :(
    niru tunne oli, aga vähemalt sain
    õppetunni – mõtle oma peaga ja kui
    valesti vastad, on see sinu viga ja
    süüdistada saad vaid iseennast.
    Selles mõttes, et mul on ikka parem
    ennast süüdistada, kui kedagi teist
    :D saab nö rutem üle sellest
    kaotusvalust :D Järgmine kord, kui
    sama situatsioon selle sama
    pinginaabriga aset leidis, siis
    ütlesingi kohe selgelt: “las ta olla
    vale vastus, vähemalt on see minu
    vale vastus” :) Ja vigadest ju
    õpitakse nagunii :)
    Ja seda õppetundi rakendan ma ka oma
    täiskasvanu elus – langeta ise oma
    otsuseid, tee ise oma valikuid, sest
    see on sinu elu.

    “Astu eemale nendest asjadest….”
    jah, olen katkestanud “mürgiseid”
    suhteid (sh sugulastega), kui need
    mulle koormavaks muutuvad. Ei, asi ei
    ole selles, et teised on mulle
    koormaks (kui ma saan aidata, siis ma
    aitan alati), vaid selles, et nendega
    suhtlemine mõjub minu psüühilisele ja
    füüsilisele tervisele. Mulle ei
    meeldi, kui mind alatult ära
    kasutatakse. Minevikku meenutades on
    kuidagi iseenesest välja kujunenud,
    et tavaliselt annan inimesele kaks
    võimalust (endale haiget teha),
    seejärel eemaldun suhtest. Jah,
    teised võivad arvata, et olen
    egoistlik vmt, aga egoistidel on
    kergem elu :D

  • Reply Laura 12. aprill 2016 at 12:12

    Mina sain paar aastat tagasi väga valusa õppetunni oma tervisega seoses. Kaalunumber on olnud aastaid ulme ! Siis hakkasin
    toituma mingite pulbritega ,kaal läks kolinal ja kiirelt ,veel kiiremini tuli tgasi ja topelt. See ei olnud kõige hullem . Seoses
    nende pulbritega jäi sapp ilma vajaminevatest ainetest ja hakkas kasvatama kive, mis omakorda ummistasid kõhunäärme ja
    tulemuseks pankreatiit. Ja väga raskel kujul. Haiglasse jõudes pandi sundkoomasse ja öeldi perele ,et hakake matuse asju
    ajama. Kuna nii suur inimene ja väga raske haigus ,süda kindlat vastu ei pea. Aga vaata pidas kyll. Arstide imestuseks olid minu
    maks ja syda nii heas korras ja veresuhkur jne ,et rabelesin välja . Head geenid öeldi . Muidugi sattusin veel haiglasse sest
    haiguse tagajärjel tulid tagasilöögid mis sidusid mu haiglavoodisse neljaks kuuks. Kaotasin lõpuks kõik oma juuksed, õppisin
    uuesti kõndima, elasin hirmus ,et olen saanud verevähi ( õnneks proovid korras ja seda ei ole ) seal oli veel palju asju . Hetkel
    veel ei ole ma täiesti terve ,minu sapis on selline sõel mis hoiab ära kivide sattumise kõhunäärde jne ,viimati jaanuaris läks see
    sõel umbe ja mittemiski ei pääsenud enam välja ,tulemuseks bakter veres ja jälle kuu haiglas . Kui ise saad kuidagi hakkama siis
    pere ja just minu tütreke kes on saanud kõige enam kannatada ja tunda hirmu ,et emast ilma jääb . Õnneks laps selline kes
    räägib oma murest ,koolis õpetaja ytles ,et igalhommikul kui mina haiglas olin kysisid klassikaaslased ,et kuidas on ja tüdruk
    rääkis ausalt oma tunnetest ,alati kui oli käinud mind vaatamas rääkis pärast koolis kas ma tundsin ta ära ja kas rääkisin või
    magasin koguaja…..see võis olla ränk aga meid on hoitud just selle kohapealt ,et on meeletult tore opetaja ja klassikaaslased
    kes kõik toetasid :)
    Peale koju jõudmist lugesin Malluka üleskutset Mallukaga vormi,mõtlesin et okei mingit vormi mina kyll ei saavuta aga siin on
    minu võimalus ,teistega koos alustada lugeda nippe ja näha kui paljud teevad endaga tööd ,isegi sellised sportliku kehaga
    inimesed teevad tööd ,et kaunis välja näha ja mina oma vaala kaaluga olen nagu rahul….niiseeeilähe !! Nüüd on juba asi liikuma
    hakanud ja olen rahul,pere on rahul ja usun ,et kui neljap arstile lähen on tema kõigerohkem rahul kuna plaanitakse nüüd
    lõpuks see sapp ära lõigata ja kindlasti on see kergem kui kaalu on alla läinud . ( varem ei saadud lõigata kuna alati enne lõikust
    suutsin ma haigeks jääda ja kõht oli seest turses ja lõikus oleks õnnestunud ainult siis kui kõht lahti lõigata aga arstid ei taha
    seda teed minna )
    Et sellised eluõppetunnid !

    • Reply Mari 12. aprill 2016 at 15:06

      Loodan, et kõik läheb hästi! Edu!

    • Reply Lily 12. aprill 2016 at 18:00

      Tahtsin ka siia kirjutada, et edu! Su
      lugu on liigutav.