ühe pardipasta lugu

Täna tahtsin ma teile natukene rääkida enda toidupostituste telgitagusest. Jah, enamasti jõuab siia vaid ilusti sätitud pilt koos mingi väikese kirjeldusega, kuidas antud rooga teha. Täna kavatsen ma olla aga üdini aus ja rääkida, kuidas mul tänasel kaunil päeval pardipasta valmis. Miks? Sest kas teil pole kopp ees sellest, et te vaatate kokaraamatutest pilte, kus kõik toidud on ideaalselt välja kukkunud ja muidugi veel täiuslikult üles pildistatud. Aga toome näiteks sellesamase pasta. Kui ma peaksin seda külalistele tegema, siis ma ei tõstaks ju seda kõigile sätituna taldrikusse, vaid paneksin selle suure anumaga lauale, kust igaüks seda ise kahmaks. Ja üldse. Enamasti näeb siin majas ilus välja vaid esimene taldrik. Teisele on toit, kuidas jumal juhatab visatud.

Ühesõnaga. Plaan oli teha pardipastat, sest eilsest salatiteost oli kaks rinnafileed veel alles. Lisaks oli mul külmikus neli päeva vana seenekaste, mis oli alles jäänud mu burksiteost. Kuna kaste maitses täitsa hästi, siis tundus patt head kastet raisku lasta ja nõnda ma otsustasin seda kasutada oma pastakastmes. Lisasingi seenekastmele paki vahukoort ja natukene praetud küüslauku, sibulat ja köögitoorjuustu. Maitsesin. Väga hea oli.

Siis oli mul plaanis part valmis sättida. Kuivatad ta ära, lõikad naha sisse sälgud ja paned külmale pannile, kus ta siis tasahilju enda rasva maha sulatab. Kui nahk krõbe, keerad pardi teistpidi, alles siis maitsestad nahka soola-pipraga ja lased teise poole ka krõbedaks. Kui see kõik on tehtud, siis viskad pardinäraka veel 10ks mintaks 150 kraadisesse eelsoojendatud ahju. Just seda oleksin ma pidanud tegema, aga eiiii. Ma olin netist lugenud, kuidas fooliumi sees järelküpsemine teeb sama triki ära. Ja samal ajal kui ma üritasin enda parti fooliumisse saada, avastasin ma oma selja tagant sellise vaatepildi.

Selle koristamise ja üles pildistamise vahepeal avastasin ma, et mu kaste oli kärssama läinud ja pardid olid küll fooliumil, kuid mitte selle sisse mässitud, vaid niisama sinna hellalt vedelema asetatud. Siinkohal ma siiski märgin ära, et juhul kui sa tahad parti teha, siis ära teda kindlasti pannil valmis prae. Sellisel juhul jääb ta kõva ja nätske ja siis sünnivadki inimesed, kes parti põlastavad. Part peab olema lihtsalt pannil pmst pruunistatud. Et ta läbi küpseks, tulebki ta kas ahju panna, või kiirelt fooliumi mässida, et ta seal enda kuumusega edasi küpseks.

Mis seal ikka. Mässisin pardi sada aastat hiljem fooliumi ja lootsin, et ehk ta ikka küpseb edasi. Samal ajal alustasin uue kastmega ja takkajärgi on mul vaid hea meel, sest ma ise mäletasin, et see kaste oli natsa vähem vana kui NELI päeva ja ma tegelt väga ei taha mingeid vanu asju sisse süüa. Seega. Pannile kaks sibulat, jälle pakk vahukoort ja jälle pakk köögitoorjuustu. Külmikust leidsin ka pooliku paki riivjuustu. Kastmesse! Soola+pipart. Sisse segasin paki shampinjone ja lõpuks ka oma nelikümmend aastat tagasi valmis saanud pasta.

Ootasin natukene pardi järele, siis nokkisin ta fooliumist välja ja panin parditükikesed kaunilt oma pastale, et oleks ikka aru saada, et tegu on KRÕBEDAnahkse pardipastaga. Peale puistasin parmesani, tomatit ja natsa basiilikut. Milline kunst! Kui kaunis!

Tegelikult on see part loomulikult mega toores. Lausa nii toores, et kui Gordon Ramsey seda näeks, siis kisaks ta mu peale praegu täiest kõrist.

No ja mis mul siis muud üle jäi, kui segasin oma parditükid pastasse ja panin uuesti tulele. Mitte kauaks. 5-10 minutit. Nagu öeldud, siis part ei taha üleküpsetamist, sest muidu on ta lihtsalt rõve! Nagu mingi tallanahk. Igatahes ma suutsin ta ikka õigel ajal tulelt võtta, mil part oli valmis küpsenud ja mitte ÜLE küpsenud. Pardipasta pilt vol 2 ei näinud pooltki nii fancy välja, aga noh… elu.

Millal teil viimati toidutegemises miskit nässu läks?