0
Lapse üles kasvatamine LAPSED Mari

“meeldiv” jalutuskäik koju

9. mai 2016

Kuna täna oli Mari lasteias emadepäevakontsert, siis käisin minagi vaatamas, mida pudinad ära õppinud olid. Vahepeal kippus muidugi pisar silma, aga see on vist mingi tavaline emaduse omadus. Lapsed olid emadele ise lillekesed seemnest kasvama pannud, kaardi teinud ja hommikul tegid koos kasvatajatega küpsisetorti. Kõik oli väga kena ja armas.

DSC_1273

Läksin spetsiaalselt ilma vankrita lasteaeda, sest ma kujutasin ette, kuidas me Mariga kenasti need 2 kilomeetrit käsikäes koju jalutame ja viisijuppi ümiseme. Tegelikkuses oli algus üsna paljulubav ja esimesed 500 meetrit läbisime me ilma suurema draamata. Aga ühel hetkel hakkas pihta see, kus ta tahtis sülle ja siis kolm sekundit hiljem ei tahtnud enam sülle. Kui maha panin, siis tahtis jälle sülle, või vastassuunas minema joosta.

Hämmastav, kui kiiresti suudab inimene nende väikeste jalgadega joosta. Oleks, et ta seda imelist annet oleks ÕIGELE poole joostes rakendanud, aga oh ei. Loomulikult tuli peatuda ka iga aia juures, kus sees lõrises mõni koer haukuda, sest koerad on ju nii nunnud ja neid tahaks kõiki aia vahelt näppida. Kuna ma siiski eelistan last, kelle käed pole maha hammustatud, pidin ma Marikest keelama. Tulemuseks hüsteeriline kriiskamine, maas rullimine, minema joosta üritamine ja ühe korra hammustas ta mind lausa kõrvast.

Umbes poolel teel sain ma aru, et ma olen teinud drastilise vea, aga teha polnud midagi. Tuli edasi rügada. Iga meetriga läks aina rohkem vihaseks. Ta üritas enda jalanõusid ära kiskuda, viskas mind liivaga, vajus mu käte vahel süldiks ja seda kõike saatis hurmav röökimine. Asja ei teinud üldse paremaks see, et mul tuli maailma suurim pissihäda!

Lõpuks olime me kodule jube lähedal. No nii 200 meetrit? Selleks hetkeks Mari enam edasi ei liikunud. Suur solvumine sai alguse sellest, et ta tahtis ühte trepikotta sisse saada, aga kuna uks oli lukus, ajas see peene preili nii vihaseks, et sellel ei olnud enam otsa ega äärt. Nõnda ta siis rullis ennast paneelmaja ees murul ja lihtsalt kisas.

“Mari, ma nüüd helistan issile ja kaeban ära!” hoiatasin ma Mari ja helistasingi Kardole, et ta meile vastu tuleks ja vankri võtaks, sest mul oli kotis kaamera ja potilill ja Mari jope ja ma lihtsalt ei jõudnud seda rüselevat suslikut ise tassida, eriti kui ta mind rabeledes kõhtu tagus.

Nõnda me seal istusime. Üks röökis, mina niisama kõrval. Inimesed kõndisid mööda ja heitsid mulle pilke. Õnneks mitte “issand, palun õpi oma last kasvatama!” pilke, vaid: “been there!” pilke. Ja siis lõpuks tuli meie päästja Kardo. Kohe kui Mari nägi, et ta isal oli aru peas olnud vanker kaasa võtta, tõusis see tolmuahv kenasti üles, pühkis pisarad ja istus sellise näoga vankrisse, nagu midagi poleks juhtunud.

Naljakas oli ka see, et ma ei ärritunud kordagi, vaid see kogu olukord oli lihtsalt koomiline. Väike, kuri maailma peale vihane inimene. Midagi ta siin ilmas teha ei saa – kruusa suhu panna ei saa, jalanõusid ära võtta ei tohi, võõraid koeri kallistada ei tohi, trepikotta sisse ei saa, tuvid lendavad ära. Elu…

826014-2002160

Mari täna tänavatel raevutsemas 😀

Loe ka neid postitusi!

34 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta kerlin 11. mai 2016 at 15:53

    Hmm minu preili kisab nii, et vähe pole.nt. kui ei saa
    minna paremalt poolt vankrist mööda või ei lähe jalats
    õigesti jalga.
    Mina istun ja kuulan ta rahulikult ära ja siis saab
    asjadega edasi tegelda. Üldiselt kui suurt välja tema
    joonist ei tee siis.lõpetab ka kiiremini jonni. Kui
    rahulikuks jääb siis n.ö peegeldab veel tema
    tundeid.nt, said emme peale vihaseks.
    Kuna ta kipub vahest ka lööma olen kasutanud
    suunamist – vihastada tohib, lüüa ka aga patja :p ja
    talle täitsa meeldib vahest tuleb ütleb ma olen nii kuri
    ja siis peksab patja ning siis tuleb ja kallistab 🙂
    Õnneks kõnnib ilusti – sai palju harjutatud ja vankris
    pole.istunud teises sünnipäevast saati.

    Aga see, et kahe/kolme aastane n.ö nutab ongi täiesti
    normaalne sõnadest ja enda arusaadavakas
    tegemisest jääb veel puudu ja seega ainus viis enda
    tundeid väljendada ongi läbi nutu/naeru.

  • Avatar
    Vasta Karin 10. mai 2016 at 13:17

    Kusjuures ma trehvasin ükskord netis
    videot, kus laps viskas end
    supermarketis põrandale pikali ja
    röökis ja jonnis. Siis ema tegi sama,
    viskas ka end maha ja nuttis ja
    viskas teisi asjadega. Lapsed jäid
    kohe vait ja hakkasid normaalselt
    käituma 😀 Tee proovi 😀

  • Avatar
    Vasta Katrin 10. mai 2016 at 07:17

    okeiii….. 😀 kui ühe oma
    postitusega (kiri kõhubeebile)
    suutsid mulle korraks titeisu peale
    ajada, siis sellised postitused
    meenutavad mulle, miks mul ikka
    tõsist titeisu ei ole 😀 kuidas te,
    inimesed, suudate lapsi kasvatada
    nii, et enda mõistus selgeks jääb? 😀

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 10. mai 2016 at 07:55

      Ma seda ei tea jah, kuidas üksikemad hakkama saavad, kahekesti on lebo 😀

  • Avatar
    Vasta K 10. mai 2016 at 06:21

    Meie vahest kui lapsel paha tuju kasutame sellist nippi, et õtlen et teeme tibusamme,mõmmisamme,kutsa samme(jooksmine)
    kiisu samme(tasa tasa hiilimine) jne ja mul savi mida teised inimesed mtlevad kordamööda teeme neid ja teekond palju toredam.

  • Avatar
    Vasta maris 10. mai 2016 at 05:17

    Lohutan sind mallukas ka minul on see aeg üle elatud
    ja polnud see teab mis mee lakkumine 🙂 aga minu
    hetkel viie aastane tirts on märkamatult sirgunud juba
    väga suureks ja aru saades et ta on midagi valesti
    teinud tuleb ja vabandab ja küsib nii armsa
    moosivarga näoga et emme ega sa nüüd ometi kuri ei
    ole 🙂

  • Avatar
    Vasta Sofi 9. mai 2016 at 23:27

    njaaa… mul on 4 last aga “kahese jonnihooge” pole
    siiani kohanud 🙂 Ilmselt on mul lihtsalt vedanud(nii
    igaks juhuks mainin, et flegmad pole neist keegi)

  • Avatar
    Vasta Berit 9. mai 2016 at 22:32

    Ja just sellepärast ma meile kahe lapse käru valmis ostsingi 😀

  • Avatar
    Vasta Sandra 9. mai 2016 at 22:31

    Ahh kui hea lugeda ? Mul samuti
    kaheaastane..ja tänane poeskäik oli midagi
    taolist. kui loed ja näed ja kuuled, et teistel ka
    nii..siis on kohe kergem olla?

  • Avatar
    Vasta Kaire 9. mai 2016 at 22:17

    Meil tuleb ka aeg ajalt selliseid hetki
    ette.Röögime,kiljume täiest kõrist.
    http://www.nextlifeweb.blogspot.com

    • Avatar
      Vasta Kätlin N 9. mai 2016 at 22:32

      Mõlemad?

      • Avatar
        Vasta L 10. mai 2016 at 18:52

        😀 😀 😀

  • Avatar
    Vasta Eva 9. mai 2016 at 22:05

    Been there…

    • Avatar
      Vasta L. 9. mai 2016 at 23:18

      …done that 😀

  • Avatar
    Vasta hohohoh 9. mai 2016 at 22:01

    Njah, võib ju esialgu naljakas tunduda, kuid tegelikkuses peitub selle asja taga sügavam probleem, millega tuleks kohe kindlasti
    tegeleda. Igal lapse käitumismustril on põhjus.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 9. mai 2016 at 22:03

      Selle nimi on siiski kaheaastase jonnihoog. Muidugi kui laps pidevalt niimoodi käituks ja üldse rahulik ei oleks, siis võiks selle taga ehk midagi tõsisemat otsida. Huvitav, mis tõsisem diagnoos selle taga on, et sa siin dramaatiliselt kurja kuulutad 😀

      • Avatar
        Vasta Kerttu 9. mai 2016 at 22:12

        Oleks see FB, siis ühest laigist jääks väheks.:D

      • Avatar
        Vasta Siku 9. mai 2016 at 22:20

        Arvan sama ?

    • Avatar
      Vasta keit 9. mai 2016 at 22:13

      Sul vist pole 2aastast olnud. Mul on. 2 lausa. Tuleb lihtsalt see mina avastamise periood yleelada. Lihtne pole aga no kus sa pääsed
      😀

  • Avatar
    Vasta Reet 9. mai 2016 at 21:57

    Minu igapäevaelu, kui ilma vankrita poodi lähme või
    kodus kaugel jalutame 😀 eks see annab ka kindlasti
    vunki juurde, et pikk päev on lasteaias oldud, ja siis on
    hea emmega/issiga/kodus/koduteel välja elada.

    Meil hakkab see jauramine pihta üldjuhul juba siis, kui
    ma lasteaia uksest sisse astun ja vaese lapse kohu
    vägisi tahan vedada 😀

  • Avatar
    Vasta Helena 9. mai 2016 at 21:04

    Looooool ?

  • Avatar
    Vasta PJ 9. mai 2016 at 21:03

    Mida te sõite kui te selle pudina
    meisterdasite Kardoga 😀 No mul on
    kaks poissi ja ei tea mina et mind
    oleks kumbki kõrvast hammustanud ja
    kruusa tahtnud süüa ja jalanõud on ka
    alati jalas püsinud. Vahel ma mõtlen
    et tuleb sellest Marist ikka üks
    kange naine…no paneb emme issi ja
    veel hulga mehi paika 😀

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 9. mai 2016 at 21:06

      Mari ka pole mind enne hammustanud 😀 Kruusa ta SÜÜA ei tahtnudki, tahtis niisama neid kive suus hoida, seegi tegevus! Jalanõud ei ole tal jälle kunagi jalas püsinud… Ma ütlen – ta tahab oma tahtmist ja kui selle saab, siis on nagu kukulinnukene ise 😀 Aga kui ei, siis tuleb hoida oma piipu ja prille. Me Kardoga anname nagunii alla ja teeme nagu madaam nõuab (kuni see ei hõlma võõraste koerte näppimist või minema joooksmist :D)

      • Avatar
        Vasta S 9. mai 2016 at 23:04

        Töötan ise alla 3 aastaste lastega ning tean öelda, et täpselt nii kaua kuni preili alati oma tahtmist saab kestavad ka need
        jonnihood ja sellega teete endale vaid karuteene sest tõenäoliselt läheb see vaid hullemaks kuna preili niimoodi harjunud
        on. Ma näen igapäevaselt seda laste manipuleerimist ning lausa kurb on vaadata seda.
        Teile aga päikest! 😉

        • Avatar
          Vasta Melk 10. mai 2016 at 10:39

          Täiesti nõus.
          Kui jonni peale alla annad, on see puhas märk
          lapsele sellest, et jonnides saab kõik. Sellisest
          käitumisest on nüüd ilmselt raske lahti saada.
          Mul omal ka samavana ülimalt kange tütarlaps.
          Loomulikult jonnib ka tema ja istub poes vihase
          näoga nurgas, aga ta teab, et oma tahtmist
          jonnimisega ei saa. Teeme kompromisse, kisamine
          kindlasti ei aita, siis ei saa midagi.

          • Mallukas
            Mallukas 10. mai 2016 at 13:00

            Selles oligi point, et ta ei tahtnudki ju midagi . Mul polnud millegagi “alla anda” sest olukord ei olnud selline. Ok, ta
            ei tahtnud käia. Mis ma siis teen? Jätangi ta maha sinna tänavale ja tulen ise koju ära või :D?

          • Avatar
            M-L 11. mai 2016 at 11:52

            Miks peaksid vanemad lapse jonnile
            vastama täiskasvanute jonniga?
            2 aastane laps hakkab aru saama, et ta
            on eraldi isiksus, mitte enam emaga üks
            ja see ongi tema enese avastamine,
            mitte jonn. Kui vanemad hakkavad
            lapse isiksust piirama, siis laps lihtsalt
            õpib, et vanemad ei ole need, kellele
            julgeks oma arvamust, kurbust, viha
            vms. näidata. Miks täiskasvanud
            arvavad, et nende emotsioonid on
            normaalsed, aga lapse omad mitte?

            Mallukas on üks väheseid naisi, keda ma
            olen “kuulnud” kasvatamas oma lapsest
            enesekindla ja julge inimese, kes julgeb
            tulla emale tulevikus ka oma
            suurematest muredest rääkima, kes
            ōpib, et emotsioonid kurbus,
            õnnelikkus, viha jms. on normaalsed.

  • Avatar
    Vasta Kertu 9. mai 2016 at 21:01

    Oh… Mindki ootavad need ajad ees. Hirm on lausa!

  • Avatar
    Vasta Kertu 9. mai 2016 at 21:01

    Oh… Mindki ootavad need ajad ees. Hirm on lausa.

  • Avatar
    Vasta R 9. mai 2016 at 20:56

    Haha? Nii tuttav teema??

  • Avatar
    Vasta mama 9. mai 2016 at 20:46

    ???

  • Avatar
    Vasta Mariliis 9. mai 2016 at 20:44

    Ah Mallukas, ma armastan sind, sa oskad nii kuradi ägedalt kirjutada! 😉

    • Avatar
      Vasta Elve 9. mai 2016 at 21:36

      Mallukas ei oleks ju “Staarblogija”, nagu meedia ta ristinud on, kui ta ei oskaks ägedalt ja kaasakiskuvalt
      kirjutada. 😀