“meeldiv” jalutuskäik koju

Kuna täna oli Mari lasteias emadepäevakontsert, siis käisin minagi vaatamas, mida pudinad ära õppinud olid. Vahepeal kippus muidugi pisar silma, aga see on vist mingi tavaline emaduse omadus. Lapsed olid emadele ise lillekesed seemnest kasvama pannud, kaardi teinud ja hommikul tegid koos kasvatajatega küpsisetorti. Kõik oli väga kena ja armas.

Läksin spetsiaalselt ilma vankrita lasteaeda, sest ma kujutasin ette, kuidas me Mariga kenasti need 2 kilomeetrit käsikäes koju jalutame ja viisijuppi ümiseme. Tegelikkuses oli algus üsna paljulubav ja esimesed 500 meetrit läbisime me ilma suurema draamata. Aga ühel hetkel hakkas pihta see, kus ta tahtis sülle ja siis kolm sekundit hiljem ei tahtnud enam sülle. Kui maha panin, siis tahtis jälle sülle, või vastassuunas minema joosta.

Hämmastav, kui kiiresti suudab inimene nende väikeste jalgadega joosta. Oleks, et ta seda imelist annet oleks ÕIGELE poole joostes rakendanud, aga oh ei. Loomulikult tuli peatuda ka iga aia juures, kus sees lõrises mõni koer haukuda, sest koerad on ju nii nunnud ja neid tahaks kõiki aia vahelt näppida. Kuna ma siiski eelistan last, kelle käed pole maha hammustatud, pidin ma Marikest keelama. Tulemuseks hüsteeriline kriiskamine, maas rullimine, minema joosta üritamine ja ühe korra hammustas ta mind lausa kõrvast.

Umbes poolel teel sain ma aru, et ma olen teinud drastilise vea, aga teha polnud midagi. Tuli edasi rügada. Iga meetriga läks aina rohkem vihaseks. Ta üritas enda jalanõusid ära kiskuda, viskas mind liivaga, vajus mu käte vahel süldiks ja seda kõike saatis hurmav röökimine. Asja ei teinud üldse paremaks see, et mul tuli maailma suurim pissihäda!

Lõpuks olime me kodule jube lähedal. No nii 200 meetrit? Selleks hetkeks Mari enam edasi ei liikunud. Suur solvumine sai alguse sellest, et ta tahtis ühte trepikotta sisse saada, aga kuna uks oli lukus, ajas see peene preili nii vihaseks, et sellel ei olnud enam otsa ega äärt. Nõnda ta siis rullis ennast paneelmaja ees murul ja lihtsalt kisas.

“Mari, ma nüüd helistan issile ja kaeban ära!” hoiatasin ma Mari ja helistasingi Kardole, et ta meile vastu tuleks ja vankri võtaks, sest mul oli kotis kaamera ja potilill ja Mari jope ja ma lihtsalt ei jõudnud seda rüselevat suslikut ise tassida, eriti kui ta mind rabeledes kõhtu tagus.

Nõnda me seal istusime. Üks röökis, mina niisama kõrval. Inimesed kõndisid mööda ja heitsid mulle pilke. Õnneks mitte “issand, palun õpi oma last kasvatama!” pilke, vaid: “been there!” pilke. Ja siis lõpuks tuli meie päästja Kardo. Kohe kui Mari nägi, et ta isal oli aru peas olnud vanker kaasa võtta, tõusis see tolmuahv kenasti üles, pühkis pisarad ja istus sellise näoga vankrisse, nagu midagi poleks juhtunud.

Naljakas oli ka see, et ma ei ärritunud kordagi, vaid see kogu olukord oli lihtsalt koomiline. Väike, kuri maailma peale vihane inimene. Midagi ta siin ilmas teha ei saa – kruusa suhu panna ei saa, jalanõusid ära võtta ei tohi, võõraid koeri kallistada ei tohi, trepikotta sisse ei saa, tuvid lendavad ära. Elu…

Mari täna tänavatel raevutsemas 😀