väike südamepuistusekesekene

Imelik, kuidas ajad muutuvad. November ja detsember olid lihtsalt kohutavad kuud, kus ma ei tahtnud midagi teha, kedagi näha, kuskil olla. Põhimõtteliselt ma tundsin ainult seda, kuidas kõik kohustused mul üle pea jooksevad ja mina ei saa nendest mitte millegagi hakkama. Kui tuba oli segamini, siis selle asemel, et seda koristada, tahtsin ma lihtsalt kodust ära minna, et mitte seda seapesa vaadata ja tunda, kuidas ma olen üks väärtusetu koduperenaine. Kui Mari jonnis või torises, tundsin ma ennast läbikukkununa, kergesti ärrituvana ja jällegi, tundus kergem kodust välja minna, lihtsalt siit eemale saada, et mitte hakata lapse juuresolekul nutma või närvitsema. Ja kõige parem oli magada. Lihtsalt magada ja magada ja magada ja mõelda, et äkki kunagi saan mina ka veel ennast normaalsena tunda. Eriti hulluks tegi asjaolu see, et ma polnud kunagi midagi sellist tundnud. Ma olen alati kõike teinud, kõigega hakkama saanud, ei ole iial ennast niimoodi haletsenud ja üldse isegi sääraseid “nõrku inimesi” enda peas arvustanud. “Võtku nad ennast kokku!”, “Mida nad viguvad?”. Nüüd olin ma üks nendest nõrkadest vinguvatest inimestest.

Midagi oli valesti, aga mis? Ega ma täpselt ei tea siiani, ehk oli see mitmete asjade kokkulangevus. Küll on mul aga hea meel, et see aeg kuidagi väga sujuvalt ja pingutuseta läbi sai, sest praegu tunduvad mulle need mõtted, mis ma toona mõlgutasin, täiesti üleliigsed ja ülepaisutatud.

Küll mõistsin ma aga üht – mida vähem ma sunnin ennast tegema, seda rohkem ma teen.

Ma ei ole ammu ennast nii hästi tundnud kui praegu ja tänu sellele ma muudkui toimetan, tegutsen ja elan. Tundub jube lihtne soovitus, eks? Lihtsalt lase kõigel minna. Ma mäletan seda nurkasurutuse tunnet, et tegevusi on nii palju, mida ma pean tegema, aga kuidagi nagu aega ja jõudu ei olnud. Ma ei suutnud korraga olla hea ema, hea koduperenaine, hea naine, hea sõber, hea töötaja, hea oma hobides, hea oma sihtide poole prügimises. Ja kuna mulle tundus, et ma korraga ei suuda neid asju teha, siis andsin ma justkui alla. Et selge, ma olen üsna kasutu ja ma ei oskagi neist midagi teha.

Äkki selgus see, et kui ma teen isegi ühte nendest, hakkavad teised järgi tulema. Iseenesest. Ega ma enam ei mäletagi, millega ma täpsemalt alustasin, aga vaikselt tasa ja targu tegutsedes hakkasid asjad paika loksuma ja ka teised tegevused tundusid lõpuks võimalikud.

Paari kuuga olen ma mingisugusest põhjatust august jõudnud kohta, kus ma olen rasedana võtnud alla 8 kilo (ei, ma ei ole selle jaoks midagi teinud, see on kuidagi ise maha läinud), ma naudin aias tegutsemist, lapsega mängimist/meisterdamist/lollitamist. Ja kui ma enne tõmbusin Kardost kuidagi eemale, siis nüüd ei ole mul seda tunnetki, et ma temast eemale tahaks minna. Pigem ma tahaks kuidagi füüsiliselt veel lähemal olla, kui see võimalik oleks 😀 Ma just tahtsin kirjutada, et nii hea on see, et Kardo kogu aeg minga koos on, aga ma vahin siin mööda maja ringi ja mul pole õrnematki aimu, kus see Kardo ennast nüüd varjab, või kus pagana kohas redutab. Mõte on see, mis loeb. Ja ma olen nii õnnelik, et meil ei ole mingeid kraaklemisi ja tülitsemist ega karjumist. Nojah, ma siin alles eelmine nädal solvusin ta peale ja valasin paar pisaratki, aga no tema kohe kindlasti ei tülitsenud, vaid lihtsalt kaisutas mind kuni ma alla andsin.

Ja tööasjad lendavad kuidagi nagu supsti käe all valmis, ning täitsa juhuslikult hakkavad kuju looma asjad, mida ma mõnda aega plaaninud olen, kuid enne tundsid need “nii suur jamamine”, kuid selgus, et head mõtted laabuvad justkui iseenesest. Nagu praegu sai valmis see foorum, kust ma pole pidanud ära kustutama mitte ainsamatki teemat, sest inimesed ei tunne vajadust anonüümselt inimestele psühhoanalüüse teha ja kedagi salamisi sõimata. Üle kahesaja toreda inimese, kellega niisama juttu puhuda ja erinevaid teemasid arutada. Ma ei saa unustada seda raamatut ka, millega ma praegu tegutsen. Võeh, nii lahe lihtsalt!

Ma siin ükspäev rääkisin eks, kuidas Mari hüsteeritses keset tänavat ja mina lihtsalt istusin ja ootasin seal kõrval olukorra lahenemist. Paar kuud tagasi oleksin ma vist ise ka sinna murule langenud ja nutta lahistanud. Nüüd lihtsalt muigasin nagu poolearuline.

Mari tundub iga päevaga tublim, armsam ja imelisem. Kardo tundub iga päevaga aina parim abikaasa, isegi Lotte on 90% ajast lõpetanud tuppa kusemise. Ma isegi ei tea, et kui see pole elu väiksed võidud, siis mis üldse on?

Mis siis, et koristatud tuba täitub poole tunniga uue kihi mänguasjadega, mis siis, kui ma suudan poole valgest pesust roosaks värvida, mis siis, et ma vahepeal tunnen, et mul hakkavad kõrvad verd jooksma sellest, et keegi sinna sisse kisab, mis siis, et mu küünealused on alati kuidagi kõige ebasobivamatel hetkedel mullased, sest mul tekkis tahtmine enne uksest välja minekut ühe tikripõõsa alune ära rohida. Mis siis. Keda huvitab?

Väiksed pisiasjad on kohati nii tobedad, millele tähelepanu pööratakse. Millele ma ise ka tähelepanu pööranud olen. Näiteks võõraste inimeste sõnad. Eks iga inimene puutub kokku tagaselga rääkimisega, mis paratamatult lõpuks ka inimese endani jõuab. Nõrgematel hetkedel võib see tekitada viha, või süvendada masendust. Ma mäletan,  kuidas ma ükskord nutsin, sest Perekooli oli mingi debiilne teema tehtud, kus hunnik kägusid kohe pakkusid, et küllap ma ise ennast jälle reklaamin. Kui ma praegu sellist asja loeks, siis ma lihtsalt naeraks, sest ma ei tea, mis häda oleks mul tegelikult ennast reklaamida a)kohas, kus ma enamikele nagunii ei meeldi, b)lehel, millel on kordi ja kordi väiksem lugejaskond, kui mu enda blogis. Tundub loogiline eks? See on sama hea, et ma läheksin KKK miitingule oma uut neegrisõpra tutvustama või otsustaksin näiteks enda foorumit promoda Männiku bussipeatuses 😀

Ei saa ma sinna midagi parata, et ma olen üleni emotsioone täis inimene, aga kuhu ma oma pika soigumisega jõuda tahtsin, oli tegelikult see, et kui keegi minu lugejatest tunneb ennast praegu nii, et kõik oleks justkui sisutühi, tarbetu ja mõttetu. Või kui sa ISE tundud endale tarbetu ja mõttetuna. Kui sa tunned, et sa ei saa enam millegagi hakkama…

Tasa ja targu. See läheb üle. Lihtsalt ära sunni ennast, las elu lihtsalt voolab ise edasi, sest ühel hetkel kannab ta sind kuskile kaldale, kus sa enam pole “paks, mõttetu, tropp”, vaid jumala normaalne inimene, kes tunneb iga päev rõõmu ja energiat ja teotahet ja sellist lahedat positiivsust, et paha hakkab.

Kõik läheb hästi. Kõik ON hästi.