LAPSE ÜLES KASVATAMINE MARI JOHANNA

rongaemast kanaemaks

17. mai 2016

Võttis ainult kolm aastat, aga käes see hetk ongi, mil mind esimest korda elus kanaemaks kutsuti*.

Nimelt sattusin ma lugema kolumni “Miks ma oma lapse kadedaks kasvatan”. Kuigi ma harva viitsin mingite kolumnide üle juurelda, siis selle konkreetse kolumni sisu tekitas mulle sellise tunde, et Daki kirjutatud sõnad, et ala meie uue toreda emmekolumni pidaja esimene kirjatükk vms, ei pea kuigi hästi paika. Toreda emme muljet see kirjatükk mulle eriti ei jätnud. Kes viitsib, loeb ise, kes ei viitsi, siis kopeerin mõned lõigud:

“Igasugune jagamise teema kütab alati kirgi ja paneb vastakaid arvamusi avaldama ka inimesi, kes muidu küllalt ühel meelel olnud on. Ühed leiavad, et asjad on ainult asjad, ükski ese ei ole nii isiklik, et seda peaks vaid endale hoidma ja sama kehtib lastele – mis on mänguväljakul, see mänguväljaku oma ja lapsed, kes mõnda asja endale hoiavad, on lihtsalt kadedad. Sama heldelt jagavad nad teistega oma mõtteid ja arvamusi.

Teised on samavõrra veendunud, et midagi võib endale ka hoida, ja see ei pea olema alati see, mis teistest üle jääb. Külaliste tuleku puhul ei pea päris kõiki asju välja kraamima, hoolikalt ehitatud Lego-torni või pooleldi kokkupandud puslet ei pea lahti võtma ja teistele mängida andma ning ka mänguväljakul võiks olla võimalik ise oma mänguasjadega mängida. Mina kuulun viimaste hulka.”

Kohe kolumni algus püüdis mu tähelepanu, sest mina olen just see inimene, kes arvab, et asjad ongi ainult asjad. Asju tulebki teistega jagada. Minu majas ei eksisteeri tõepoolest ühtegi asja, mille kohta ma ütleks, et kuulge, see on nii isiklik, et ma ei jaga seda mitte kellegi teisega. Tõepoolest, ei ole. Ja ma arvan ka seda, et kõik, mis on mänguväljakule kaasa võetud, on siiski võetud mängimiseks. Kes siis ikka üksi mängib, ikka teistega? Seega ma leian, et kui miski on nii eriline, et seda teistega jagada ei soovi, siis pole mõtet seda ka mänguväljakule vedada.

Teine lõik pani mind juurdlema, et mis on selle all mõeldud, et külaliste tulekul ei pea kõiki asju välja kraamima? Kas see tähendab siis seda, et tuleks osad asjad ära peita? Et need samad pusled ja legod tuleb kellegi külla tulles kappi ära panema, sest äkki keegi teine hakkab ka ehitama ja kokku panema? Asi on ehk minus, aga ma tõesti ei näe probleemi. Pusled ja legod on sellised imelised korduvkasutatavad asjad, et pane aga kokku ja lammuta täpselt nii mitu korda kui viitsid. Kas ei ole nii või?

“Ma ei arva, et aastane laps peab loobuma käesolevast mänguasjast, kui võõras kuuene seda nõuab, lihtsalt sellepärast, et ta seda nõuab. Olen kuulnud arvamusi, et peaksin oma aastasele selgitama, et teine tahab sellega mängida, ja ole nüüd hea laps ja anna, soovitatavalt kohe, sest muidu ta ei õpigi mitte kunagi, et oma asju peab jagama. Aga see aastane tahab ju ka? Miks tema tahtmine on kuidagi teise omast kehvem? See ajab mind selle puhul vaata et kõige rohkem segadusse – miks ühe lapse tahtmine peaks teise omast nö üle olema?”

Mina ka ei arva, et keegi peaks oma käesolevast mänguasjast loobuma, sest keegi seda tahab. Küll aga arvan ma, et kui ma võtan Marile mänguväljakule kaasa palli, kühvli, reha ja ämbri, siis need asjad, millega Mari parasjagu ei mängi, on loomulikult vabalt teistele mängimiseks võtta. Olgu see kühvel ja pall Marile nii “erilised” kui tahes. Kui tahab, mängigu ise, aga kui ei taha, siis las teised ka mängivad.

“Kui sa lähed lapsega mänguväljakule ja absoluutselt iga soovijaga suhelda ei taha, on sul midagi viga. Sest mis sa ronid siis avalikku kohta, kui sa suhelda ei taha? Mina ronin näiteks oma lapsega mängima ja võõra kolmesega kaheldava väärtusega dialoogi arendamine ei kuulu absoluutselt minu huviorbiiti. Ma tulin sinna oma lapsega mängima.

Kui ma tahtnuks võõra kolmesega tegeleda, läinuks ma tööle lasteaednikuks. Ometi ma seda ei teinud. Mis järeldusi võiks sellest teha?

Ma tulin sinna oma lapsega mängima, ja oma asjadega sellepärast, sest ma ei taha kellegi teise käest nende küsimise või jagamisega tegeleda. Kas seda on siis tõesti nii keeruline mõista?”

No öelge mulle palun, et peale nende lausete lugemist te ei kujuta ette vihast kurja mutikest, kes mänguväljakul lapsi vihaselt vahib ja oma lapse kraami tabalukuga karpi paneb? Selles suhtes, et minu elu eesmärk ei ole ka möödamänguväljakuid lastega lobiseda, aga kui keegi neist juttu tuleb puhuma (mida muuseas ei juhtu peaaegu kunagi, vähemalt minuga) siis ma vastan talle ja räägin temaga normaalselt. Mul on lausa kurb mõelda, et kui Mari läheks kunagi mingile tädile tere ütlema, või midagi säärast, mida lapsed teevad, vahiks see tädi teda vihaselt ja keeraks selja.

Nagu öeldud, siis ma Postimehesse kommenteerima ei roninud, aga kuna Daki seda jagas, siis tema postituse all avaldasin ma samasugust arvamust, peale mida sain teada, et ma olen hormonaalne kanaema, kes eeldab, et kõik tahavad mänguväljakul minu pupsikuga rääkida, aga NORMAALSED inimesed tegelikult seda ei soovi ja kanaemad võiksid ka üle saada enda arvamusest, et nende laps on maailma naba.

Ok, ma sõna-sõnalt ei tsiteeri, aga midagi sellist seal vastuseks kumas.

Naljakas. Ma ei ole kunagi pidanud ennast rongaemaks, aga ma ei ole pidanud ennast ka kanaemaks. Kui aga kanaemaks olemine tähendab seda, et ma olen sõbralik võõraste lastega ja ärgitan oma last enda asju teistega ka jagama, siis pole hullu, võin kanaema ka olla. Maailm on täis kurjasid ja kibestunud inimesi, aga ükski laps ei ole selline juba eos. Nad tuleb selliseks ikka kasvatada. Ja ma ei tea, kui hea emamudel on naine, kes hakkab oma lapsele õpetama, et külaliste tulekul tuleb paremad palad ära peita ja kui keegi võõras laps rääkima tuleb, siis peab talle selja keerama, kui keegi sulle muidugi selle lobisemise eest palka ei maksa.

Imelik värk. Hiljaaegu keegi kirjutas mulle kommentaarides ka, et ta kirjutas lapse liivakastiasjadele suurelt nime peale, sest muidu vastikud lapsed VARASTAVAD teineteise kühvleid, kui peale ei passi. Nagu jeesus kristus, et inimestel paremat teha pole, kui euristele kühvlitele nimesid peale maalida, et kaheaastased kriminaalid neid ära ei varastaks :D Mänguväljakul kaovad teinekord asjad liiva alla ja no kindlasti saab teinekord kellelgi midagi kogemata kaasa võetud, mis ei kuulu neile, aga no mis siis ikka. Ma ei usu, et keegi tahtlikult mänguväljakul rehavargil käib. Ja kui käib, siis vaevalt, et teda sinna reha peale maalitud “MARI” eemale peletaks.

Ma päriselt tahaks kasvatada oma lapsi toredateks, arvestavateks ja lahketeks inimesteks,aga jube raskeks läheb, kui mõned risti vastupidi enda omi juba väiksest peale kadedateks kurjusetükkideks vorbivad ja takkatipuks veel lisavad, et see on jumala normaalne. Et kade olla on lahe ja täitsa tavaline! On siis või? Muidugi MINA võin neid kasvatada selliseks, nagu soovin, millised nad välja kukuvad, on nagunii omaette ooper :D

MjAxMi02NDQzYzcwNGZkMGE5OGYw

*Ok, pärast täpsustati, et mitte konkreetselt mind, aga minulaadseid, seega ma võtan ikka “omaks” selle nime.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

107 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply mai 19. mai 2016 at 14:53

    Siin vist kõik arvamused juba esindatud,aga siiski ütlen veel lisaks, et väikelaps ei ole 1:1 võrreldav
    täiskasvanuga, tema suhtes VÕIKS olla natukene leebem ja talle näidata, et see maailm, kuhu ta on
    sündinud, on täiesti OK paik ja kui ta teretab võõrast inimest, siis talle öeldakse tere vastu. Muidugi ei
    pea kohe võõra lapse päeva sisustama hakkama, tema käest küsimusi küsima ja talle tegevusi välja
    pakkuma. Aga väikest usaldavat hingekest ei pea ka vältimise ja eiramisega alandama hakkama.
    Mu oma lapsuke oli 2-aastasena täitsa mõnus lobiseja, läks võõrastega (talle võõrastega, minu jaoks
    tuttavatega) tutvust tegema ja asju jagama. Mängutoas käisime, seal oli iga ema oma lapsega, emmed
    hoidsid lapsi hästi enda juures (süles, kui võimalik), lapsed mängisid asjadega, mitte teiste lastega. Emad
    küll rääkisid omavahel. Oli näha, mis minu suhtlejast sai – nägi, et tema mängudega-jooksmistega kaasa
    ei tulda, hakkas ka asjadele tähelepanu pöörama, täiskasvanutega enam juttu ei teinud, poes müüjaid ei
    teretanud. Nüüd kolmesena on võõrastega häbelik. Pargis võhivõõrastega ma teda suhtlema ei sunnigi,
    aga ettekandjale võiks küll “aitäh” öelda.. Ei teagi, kas võivad olla need ealised iseärasused või
    minupoolne kasvatusviga või tõesti mõjus see seltskond tema suhtlemisoskusele nii. Võib-olla sai
    suureks, kinniseks tüüpiliseks introvertseks eestlaseks :)
    Täiskasvanute maailma sõltub see kindlasti inimese loomusest, ma küll ei jookse kabuhirmus minema,
    kui nt kaupluses võõras inimene minuga juttu ajama hakkab, pigem räägin kaasa ja olen sõbralik. Ma
    olen kindel, et lasteaia ja kooli kollektiivis tuleb suhtlemisoskus ja suhtlemisjulgus pigem kasuks kui
    kahjuks.

  • Reply Moloko 18. mai 2016 at 22:56

    haha, mis ma just lugesin :D
    mallukas, kas oled ka instabeib? http://foorum.perekool.ee/teema/instabeibede-elu/

    • Reply Mallukas 19. mai 2016 at 09:01

      Ma ei tea, olen v :D

  • Reply Elina 18. mai 2016 at 18:14

    Mallu, ma lugesin kuskilt elu24 vms, et sa 8kg rasedusega alla võtnud ja pole selleks midagi teinud, nagu
    HOOOOOOOOOOWWWWWWW?

    • Reply Mallukas 18. mai 2016 at 19:36

      Ma ei tea, polegi midagi teind.

      • Reply Me 18. mai 2016 at 20:15

        Saan ma õigesti aru, et sa rasedusega
        ALLA võtnud??? Misasja, tavaliselt
        võetakse juurde ju.. Kas sõid kõike mis
        hing ihaldas?

        • Reply Mallukas 18. mai 2016 at 20:22

          Jaanuaris kaalusin 68.9 kilo. Viimane kord kui kaalule astusin, olin 61. Seega jah, kuidagi on nagu kaal kuskile kadunud :)

          Söönud olen tõesti viimasel ajal jube nadilt. Puuvilju ja coca colat :D

  • Reply Anna-Liisa 18. mai 2016 at 14:24

    Ma lugesin eelviimast lõiku ja naersin pisarad silmas sest hakkasin ka ette kujutama neid kaheaastaseid
    kriminaale kes mänguväljakul teiste kühvleid varastavad. Aga olen sinu postitusega täiesti nõus. Kui on
    palju lapsi koos siis mänguasi on selle lapse kasutada kes selle esimesena võttis ja kui laps selle ise maha
    paneb siis järelikult võivad nüüd seda teised võtta. Ja mina näiteks käin oma 1,5 aastasega beebikoolis,
    kus on juhtunud, et mõni võõras laps mulle lausa sülle ronib, kujutan juba ette kuidas selle postituse ema
    võõra lapse minema ajaks ja ilmselt ka ise kabuhirmus põgeneks sest selle paari minutilise kontakti eest
    ju mingit palka pole loota. :D

  • Reply Liisu 18. mai 2016 at 14:13

    Heips! :) Kas teeksid ka Instax Mini 8 kaamera postituse või video? :)

  • Reply Lenna 18. mai 2016 at 13:53

    Tegelikult ütlevad kaasaegsed
    kasvatusteooriad, et laps EI PEA
    kõike jagama. Kuskil 2. eluaastal
    tekkib ‘minu oma’ arusaam ja see on
    igati ok. Et last võib vabalt
    julgustada ütlema, et palun ära seda
    võta, ma mängin praegu sellega.
    Montessoris näiteks pakutakse kahte
    võimalust – kui laps tahab midagi,
    millega teine mängib, ta kas istub ja
    ootab, kuni teine lõpetab, või
    pakutakse talle muud asja.
    Omanditunne on loomulik ja kuni 4-5.
    aastased ei pea rõõmuga kõiki oma
    asju teistele jagama. Neid võib
    julgustada kordamööda mängima
    millegagi või sõbraga oma asju
    jagama, aga ei saa sundida.
    Ma ei tea, kas te kõim tõesti jagate
    kõiki oma asju lapsega? Tihti ju
    ütled, et emme telefoni või issi
    prille või mida iganes ei tohi võtta,
    sest see on x oma. Ja lapsel on igati
    tervislik, kui midagi on ainult tema
    oma. Meie peres näiteks kaisukaru.
    Iseasi on muidugi, kas siis peab
    kõiki oma asju avalikku ruumi vedama,
    kui ei olda valmis, et teised nende
    vastu huvi tunnevad, aga üldiselt ei
    ole mingit kohtustust sundida oma
    last kõike jagama. Ja see ei vähenda
    nende empaatiavõimet ega muuda neid
    kurjaks. Last ei saa sunnivisiliselt
    muuta lahkeks. Seda saab teha
    eeskujuga. Ja ajaga.

    • Reply Vaike 19. mai 2016 at 09:38

      Üks asi on labidas, millega laps praegu mängib; teine asi on labidas, mis jõude vedeleb, aga keegi kasutada ei tohi, sest see on tema
      oma. Asjad, mida laps nagunii kasutada ei tohi (telefon, terav nuga jms) ei vedele üldjuhul ka mänguasjakastis ning nende puhul
      saab edukalt ära seletada, miks need esemed mängimiseks ei sobi. Ma ise olen muidugi teoorias kõva :), aga oma sõbranna laste
      pealt näen küll, et selline süsteem toimib.

  • Reply MM 18. mai 2016 at 13:28

    Täiesti nõus selle postitusega! Huvitav, mida see ema siis teeb, kui tema laps läheb teiste laste asju
    võtma, kas siis kakub kohe lapsel käes ära. Minu kahene tunneb alati huvi teiste kühvlite ja pallide
    vastu, sest need on alati huvitavamad. Mul on mänguväljakul ja oma laste puhul üks reegel ja see on, et
    teisel ei tohi käest kakkuda asja, kui ta sellega parasjagu mängib. Meil jäävad vahel mänguasjad tunniks
    ajaks liivakasti vedelema, sest laps läheb kaugemale lilli ja liblikaid vaatama või lähme jalutama ja
    tagasi tulles korjame kokku ja alati on asjad alles. Ja kui ei ole, mis siis ikka, neid kühvleid ikka kaob ja
    saab uusi ostetud ja vaevalt ükski kahe aastane midagi tahtlikult varastas.
    Ja kui võõrad lapsed tulevad rääkima, siis ma ei kujutaks ette, et ma põrnitsen vaikselt maha või
    kaugusesse. Pigem las tuleb ja mängib minu lapsega koos, on minu põnnil ka huvitavam, sest teistega
    peale emme on ka tore liivakooke teha.
    Nii, et jah, igati nõus!

  • Reply S 18. mai 2016 at 13:17

    Mul poleks midagi selle vastu kui
    laps enne külaliste tulekut isiklikud
    asjad ära paneb, mõni laps ongi
    selline vaiksem ja hoiab oma asju
    väga, ise olin ka selline ja mul
    olidki asjad, millega mulle meeldis
    üksi mängida, näiteks legod, ma ei
    tahtnud, et keegi mu ehitisi
    lammutaks, kuna plaanisin seda pärast
    edasi ehitada. Asi mis mind häirib
    on see kui jagamatud asjad on
    avalikus kohas kaasas või näidatakse
    ise neid agaralt teistele, aga
    mängida ei anta, nii ei tohi, et
    tahab üksi mängida aga kõigi ees.

  • Reply Vaike 18. mai 2016 at 12:46

    Huvitav, kuidas sellistes peredes, kus jagama ei pea, siis käitutakse, kui lapsi rohkem on.

  • Reply K. 18. mai 2016 at 11:52

    Ei jaksa kõiki kommentaare läbi lugeda, võib-olla on keegi juba enne mind seda kirjutanud, aga…
    Mis häda on siis vanemana niiiii palju asju avalikule mängukale kaasa tarida, et pole seal mahti muud teha
    kui vaadata, kus on lapse kühvel, pall ja ämber ja siis mingid niii isiklikud asjad, mida jagada ei kõlba?
    Ma eeldan, et kui ma lähen lapsega mänguväljakule, siis ta ei võta kaasa mingeid hirmkalleid ja erilisi
    nukke/autosid mida peab siis hakkama kaitsma nagu raisakotkas oma saaki. Mille jaoks seda stressi
    tekitada? Jah, on viisakas kui teiselt lapselt tahab laenata, siis enne küsida, kas võib (kui laps ei suhtle,
    siis ilmselt on seal kuskil ema või isa või jumal teab kes temaga, kellelt küsida?). Ja kas siis lapsevanem ei
    võiks vaadata et mängukalt koju minnes on kaasas ainult sinna kaasa võetud asjad? Et noh, tean et tulin
    ühe kühvli ja ämbriga aga koju minnes on kuidagi veel kolm kühvlit ja pall ka? Muidugi nahhaale on, aga
    asi algab ju ikka vanematest, mitte lapstest….

    See ka veel, et kui pole soov suhelda võõraste laste või nende vanematega, siis ära mine sinna
    mänguväljakule kui seal teisi ka on, varahommikus ja hilisiõhtud on üldjuhul mängukad tühjad- ideaalne
    aeg olla seal oma lapsega ihuüksi ja ei teki ka jagamise, võtmise ega suhtlemise probleeme ?

  • Reply M 18. mai 2016 at 10:34

    Nojumal.. Ma kujutan ette kuidas nt keegi tuleb tallle
    külla ja ta lapselt küsitakse monda mänguasja näidata.
    Ja kui ta siis ütleks ei, ja minema kõnnib, siis kui uhke
    ta ema on et: “YEAH, THATS MY GIRL” :D
    Mämguasjade jagamine ja teiste lastega suhtlemine
    õpetab lihtsalt empaatiavõimet lapsele.
    Kõiki asju saab normaalselt õpetada lastele.. Nt kui
    lapse lasteaeda viisin ja tal taskus veel üks komm oli,
    palusin tal selle ära süüa. Kui ta ei tahtnud, siis ütlesin
    et peab teistega siis jagama kommi.. Otsustas ikkagi
    ära süüa. Mitte ei hakanud põuetaskut otsima, või
    voodrivahele peitma, et keegi ei näeks :D

  • Reply K. 18. mai 2016 at 10:19

    Väga ebameeldiv oli seda artiklit lugeda. Ma ilmselt ei hakkagi mõningaid inimesi mitte kunagi mõistma.
    1) On päris suur vahe, kes tuleb su lapse kaasavõetud mänguasju võtma (kas tegemist on 1 aastase või 6 aastasega). Kuue
    aastaselt eeldan ma muidugi, et ta kõigepealt küsiks, aastaselt ma seda ei eelda. Samas olen enda lastele õpetanud, et koos on
    alati lõbusam mängida, niiet nende jaoks on elementaarne asju jagada (2 a ja 4 a).
    2) Kuna mu enda lapsed hoiavad enda asju hoolikalt, siis eeldan, et ka laps, kellele asju mängida antakse neid hoiaks. Ja kui asja
    hakatakse ikka puruks peksma (jah selliseid lapsi on omajagu), siis lähen ja ütlen, kui selgitus ei aita, siis pahandan ka!
    3) Üritan mõista kuidas saab olla probleem mänguväljakul teiste lastega suhelda. Minumeelest on see isegi huvitav.
    Mänguväljakul on tohutult palju lapsi, kellel on meeletu tähelepanuvajadus, sest vanemad istuvad terve aja enda nutikas. Paar
    päeva tagasi kohtasin ca 6-7 aastat tüdrukut, kes ajas mulle sellist jampsi suust välja (nx seda, et tal on täna sünnipäev ja ta
    vanemad ei tea seda, tal oli sünnipäevaks tellitud LÕVI, kes hüppas batuudilt lakke ja kõndis seal. Ükskord väitis ta end 8 olevat ja
    5 min hiljem juba 7, ta suutis endale 3 nime välja mõelda). Samal ajal istus lapsevanem pargipingil nutikas ja ei omanud vähimatki
    aimdust, mis jama ta laps suust välja ajab! Samas olen tuttavaks saanud ka väga imeliste lastega ja nad kõik armastavad rääkida,
    peale selle aitab just täiskasvanud lastel tihti omavahel mängima saada (eriti kui tegemist on väiksemapoolsete lastega).

  • Reply Mimps 18. mai 2016 at 09:07

    Minul ei ole asjadest suva, sest kõik, mis ma olen endale ja lapsele ostnud, on olnud läbimõeldud ostud ja niisama igapäevaselt ma
    lapsele ja endale asju lihtsalt niisama ei osta. Sinul ilmselt seetõttu ongi suva, et sa ostad lapsele vägaaaa palju asju lihtsalt niisama
    igapäevaselt. Kõik seda lubada ei saa ja seetõttu peavad ka neid olemasolevaid mänguasju kallimateks ja olulisemateks. Sinu
    poolt on vale väita, et asjad ei ole sinu jaoks olulised, samas ise kogu aeg endale koju asju kokku ostes :) Mina pigem lähen lapsega
    reisile või kinno või spasse või Lotte kohvikusse, kui et ostan järjekordse laulva Elsa või Anna või Barbie vms :)

    • Reply Mallukas 18. mai 2016 at 09:17

      Me käisime alles paar päeva tagasi Lotte kohvikus ja ühtegi Barbiet, Elsat ega Annat meil kodus pole :)

      • Reply J. 18. mai 2016 at 10:05

        Mimpsi jutus on pointi! Sa saad ju
        ikka palju asju suurte aledega või
        lausa tasuta seega ei tekki sul nende
        asjadega sellist sidet kui näiteks
        emal, kes on asja miinimum palgast
        ostnud ning võibolla ilma jätnud
        lapse mõnest ala kohupiimakreemist
        (no äärmuslik näide aga siiski). Kui
        seda asja ei ole võimalik asendada
        siis tulebki seda ju väga hoida :)
        see et sa nüüd korra Mariga Lotte
        kohvikus käisid või ei käinud ei
        olnudki Mimpsi point,! Vast ikka see,
        et ta tahab kinkida lapsele elamusi
        ja ei asenda neid uute asjadega,
        millega laps heal juhul 5 minutit
        üksi mängib! :)

        • Reply Mallukas 18. mai 2016 at 10:07

          Minu suhtumine asjadesse on terve elu olnud sama, kujutad ette, ma pole terve elu tasuta asju saanud :D Mulle ka ei ostetud väiksena uut, kui eelmise ära lõhkusin või ära kaotasin. Ei huvitanud väga, elasin siis ilma edasi :D

          Mina tahan ja kingin samuti oma lapsele elamusi, miks sa arvad, et mu laps enda asjadega 5 minutit üksinda mängima peab?

          • J. 18. mai 2016 at 12:23

            No aga see ei ole ju tegelikult õige
            suhtumine asjadesse? Või on? Ma olen
            nõus, et asjad on ainult asjad aga
            sama suur tõde on ka see, et laps
            peab aru saama, et asju ei tohi
            lõhkuda või niisama kaotada sest ei
            pruugi olla võimalust uusi saada.
            Ühesõnaga asju tuleb siiski ju hoida
            :) aga see on see tõde, mida mina oma
            lastele õpetan ja kuskil ei ole ma
            kirjutanud, et sa peaksid ju seda
            sama tegema ;)
            “…miks sa arvad, et mu laps enda
            asjadega 5 minutit üksinda mängima
            peab” võtsid taas liiga kaitsva
            positsiooni :D ma ei olegi ju seda
            öelnud ega ka kirjutanud, et SINU
            laps PEAB oma asjadega viis minutit
            üksinda mängima? :)

          • J. 18. mai 2016 at 12:26

            Mina üritasin lihtsalt Mimpsi
            kirjutatud kommentaarist aru saada ja
            seda tervenisti läbi mõtiskleda, sest
            you are missing the point kui
            kirjutasid talle vastu,e t Maril pole
            ühtegi Barbiet ega Elsat :D see
            polnud ju ta kommentaari mõte! :) ega
            keegi sind ju ei rünnanud!

          • Anne 18. mai 2016 at 13:32

            Mallukat peab ainult kiitma, daamid!

          • Mallukas 18. mai 2016 at 14:50

            ?

  • Reply Eneli 18. mai 2016 at 08:21

    Teemast küll täitsa välja aga mulle tuli meelde üks perekooli foorumi vestlus
    mille leidsin mõned kuud tagasi ja pidin pikali kukkuma diivani pealt, et kas
    tõesti on selliseid õelaid ja vastikuid lapsevanemaid olemas? Pani mõtlema,
    et millised need emad on reaalses elus, kas näevad kaugele välja nagu
    Cruella deVillad? ??
    http://foorum.perekool.ee/teema/tako-acoustic-head-ja-vead/

  • Reply H 18. mai 2016 at 08:17

    Ma ei saa siin kummagi osapoolega100%
    nõus olla.

    Ise kasvasin peres, kus ei ostetud
    iga nädal uusi kühvleid. Ei olnud
    esiteks sellist kommet ja teiseks ka
    finantse.
    Õega me mõlemad hoidsime oma asju ja
    oi kui kahju oli kui siis keegi
    kogemata endaga viis või ära lõhkus.
    Ja kusjuures lõhkujteks olid alati
    need lapsed, kellel asju küllaga.
    Point on siin selles, et juba
    inimeste arusaam puhtusest/mustusest,
    korras/katki, hoitud/lõhutud olekust
    on väga erinev. Laps, kellel kodu
    kühveid täis ei saagi kunagi aru, et
    mõni teine laps ootas seda kühvlit
    terve aasta. Ja kuna ka vanemate
    väärtushinnangud on erinevad, siis
    tõepoolest võib mõnes peres raha
    lademetes olla aga sellegi poolest ei
    osteta ka 1-euroseid asju iga nädal
    uuesti.
    Ning see ei puuduta siin absoluutselt
    jagamist. Oma asju jagavad ka lapsed,
    kel asju vähe on – lihtsalt need
    lapsed eeldavad sama korralikus
    seisus tagastamist.

    Ka täiskasvanuna olen mitu korda oma
    jagamiskobeid ümber kalkuleerinud. :)
    Olen muidu suur jagaja aga kui mu
    hoolikalt valitud, terve maailma
    pealt just see õige leitud ja kenasti
    hoitud telk näiteks peale väja
    laenamist märjana kokku pakitakse ja
    seisma jäetakse – no on kahju! Ise ma
    sellist haisvat ja mädanevat ja
    laigulist käkki kasutada ei taha.
    Seenehunniku sees ju ei maga. Aga on
    inimesi, kes ei hakkagi aru saama,
    kus on probleem – telgid ju ongi
    väljasõitudeks mõeldud ja nad ongi
    märjad ja laigulised ja haisvad.
    Nende telk on. Aga minu telk ei ole!
    Küll on mu panne kraabitud (millel
    ise kasutan vaid puulusikaid),
    fotokaid liivaseks trööbatud, riideid
    käristatud, nahkkinnastega ronimas
    käidud, jne jne.

    OK, kus mu point on :D Sellest vist,
    et ehk ei peaks kumbki osapool
    üksteist idioodiks kutsuma. Nagu näha
    siis ühed ei hooli absoluutselt ja
    teised hoolivad liiga palju. See on
    täpselt selline pada sõimab katelt
    situatsioon. inimesed ongi erinevad.
    Ja üks inimene ei ole õigem kui
    teine. Meil kõigil on oma minevik ja
    põhjused selleks miks me kuidagi
    käitume. Äkki piisaks vaid
    rääkimisest ja üle küsimisest, et kas
    asjad on jagamiseks või isiklikud. Ja
    kes tahavad need jagavad ja kes ei
    taha need hoiavad endale.

    • Reply s 18. mai 2016 at 10:07

      100% nõus antud kommentaariga

    • Reply Ann 18. mai 2016 at 10:15

      100% nõus H arvamusega.

    • Reply Kerli 18. mai 2016 at 10:24

      Täiesti suurepärane kokkuvõte, aitäh!

    • Reply J. 18. mai 2016 at 11:17

      Nõus, H!

    • Reply y 18. mai 2016 at 20:53

      jah, just, samuti nõus! on kultuursed
      inimesed ja kõik-üle õla- inimesed…

    • Reply Mallukas 18. mai 2016 at 21:09

      Väga hea kommentaar, pani mind mõtlema sellele, et kui palju siiski meie käitumisest on nn kodust kaasa antud ja kui palju
      iseloomus kinni? No näiteks nagu ma ütlesin, et minu kodus ei ostetud mulle muudkui (uusi) asju ja kui midagi ära lõhkusin või
      kaotasin, siis uut ei saanud. Isegi telefoni kõneaega osteti kord kuus ja kui selle enne ära kulutasin, pidingi ülejäänud kuu ilma
      olema. Ja kuigi ma olen terve elu suur unustaja olnud – kogu aeg kaotasin oma kehalise ja ujumise riideid ja mütse ja salle ja
      kindaid ja võtmeid ära (salle ja kindaid ikka osteti uued, nendeta käima ei pidanud :D) ja ma sain TÄIEGA pragada, kui midagi ära
      kaotasin, siis sellegipoolest kadusid asjad ikka edasi.

      Mitte, et ma nüüd meelega neid kaotanud oleksin, sest ma päriselt üldse ei tahtnud, et ema pragaks, aga no nad KADUSID! Minul
      endal oli ikkagi suht suva, ainukene miinus oligi see pragamise koht.

      Nüüd õnneks ei praga keegi, saan rahuliku südamega asju kaotada :D

      See on muidugi jube nõme, kui keegi sinu asju rikub. St… ma isegi enamasti ei mäleta, kui ma kellelegi midagi laenan, nii et
      inimesed võivad rahumeeli mind paljaks ka röövida ja ma vist ei märkakski aastaid. Samas kui keegi tooks mulle mingi lägase ja
      hallitanud telgi tagasi, siis ma saadaks talle lihtsalt lingi, et millist telki ma asemele soovin ja hallitanud jätku heaga omale. Et noh,
      enda asjade eest tuleb ikka seista.

      Mina ja Kardo suhtume ka asjadesse väga erinevalt. Kardo hoiab väga omi asju ja seetõttu hoian ma tema asju ka rohkem. Kes
      teab, äkki lapsepõlvehirm muidu pragada saada :D

  • Reply M. 18. mai 2016 at 07:52

    Ma kommenteerin haruharva aga inimene, kes täiesti tõsiselt kirjutab, et võõra kolmesega kaheldava väärtusega dialoogi
    arendamine ei kuulu absoluutselt tema huviorbiiti, peab ikka tõsiselt katki olema. Antud lause on äärmiselt halvustav. Lapsed
    on kohati päris ettearvamatud ja eelkõige süütult uudishimulikud, mistõttu tuleks puhtinimlikult asjale lähenedes mõista, et
    see käib kasvamise juurde. Ei ole nii, et teised, võõrad lapsed on mingid tüütud olevused kuskil mänguväljakul. Ei, nemad
    arenevad seal ja kontakti otsimine on täiesti normaalne. See on ikka päriselt hirmutav, kui sallimatu on mingi grupp
    titemammasid. Selline enese-ja lapsekesksus on ilmselt kaitsemehhanism, tulenevalt siis kasvatusest (kõik võõras on paha) või
    siis mingist kogemusest (kus keegi ongi midagi lõhkunud, omastanud vms). Kuna kasvatus või juhtunu paistab olevat sügavalt
    juurdunud, siis kainet mõistust väga loota pole. Minu meelest on siiski mänguväljak avalik koht, kus tuleb teistega arvestada,
    mitte ennast mingisse mulli kapseldada. Sotsiaalne aspekt on nagunii, harva oled sa seal oma lapsega üksi. Mis puutub
    asjadesse, siis mõni asi ongi vähem väärtuslik asja omajale, mõni vähem. Selle koha pealt ei saa radikaalne olla, see on kuldse
    kesktee teema. Kõike muidugi ei peagi jagama aga juba maast madalast tõrjuda täiskasvanuna oma kompleksite tõttu avalikus
    ruumis mudilasi, no see on ikka tase.

    • Reply meow 18. mai 2016 at 10:03

      Mul tekkis sama mõte. Et ok, inimesed on erinevad,
      väärtustavad asju erinevalt, aga kui jõhdsin kohani, et
      lapsega vestlusesse langemine” pole tema jaoks, siis
      ma enam ei suutnud mõista

      • Reply Kerli 18. mai 2016 at 10:26

        Täpselt!

  • Reply Katrin 18. mai 2016 at 07:43

    Lugesin seda kolumni eile. Ja mis ma
    öelda oskan? olen Maarjaga 100% nõus.
    Osaliselt mõistan teda sellepärast,
    et olen ka introvert ning võõraste
    laste sunniviisiline lõbustamine ei
    ole päris minu ampluaa. Osaliselt
    mõistan teda, sest olen ka nö egoist,
    aga selles mõttes, et teadvustan
    endale, et minu heaolu ja minu tunded
    ja minu tahtmised loevad ka midagi.
    Ma oskan öelda ei, kui mingi palve
    mulle koormav on. Selles mõttes, miks
    ma PEAN olema teiste jaoks hea, kui
    mul endal on samal ajal paha ja
    ebamugav olla? Mulle ei meeldi
    teistele koormaks olla ja ootan, et
    teised ei looda, et saavad oma
    probleemide lahendamised iga hetk
    minu kraesse lükata. Ei, ärge saage
    valesti aru – ma heameelega aitan,
    aga teiselt abi palumisel ja teise
    ära kasutamisel on vahe ning seda
    vahet tunnen ma üpriski hästi.
    Aitamise soov peab tulema südamest.
    Ning miks peakski laps oma mänguasja,
    millega ta parasjagu mängib, andma
    teisele lapsele lihtsalt selle
    pärast et too ju tahab ja nii on
    viisakas? Miks? Minu poolest võiks
    pigem tollele teisele lapsele õpetada
    kannatlikkust. Oodaku ära, kui üks
    mängib mänguasjaga lõpuni ning see
    vaba on. Kui laps tahab ise oma mängu
    pooleli jätta ning mänguasja teisele
    lapsele loovutada, siis väga tore –
    aga selles ongi vahe, kas ta loovutab
    selle vabatahtlikult või
    sunniviisiliselt.
    Ehk siis mina arvan, et jah, jagamine
    on tore asi (ise ma ka ei ole kade),
    aga see peab tulema südamest ja sulle
    endalegi rõõmu tooma. Ei tohi
    inimesele maast-madalast peale
    sundida mõtteviisi, kus kõik teised
    on tähtsamad kui sina. Ei ole
    tähtsamad, täpselt sama tähtsad on
    kõik. Ja tuleb õpetada ka “ei
    ütlema”, sest näen küll milliseks
    kasvavad inimesed, kui nad lihtsalt
    ei oska ei öelda. Teiste jaoks on nad
    head, neid kasutatakse julmalt ära ja
    ise nad seejuures on õnnetud. Ehk
    lapsepõlvest saab alguse enesehinnagu
    moodustumine.

    See nii pikk teema, ma parem lõpetan
    (tean, et minu teksti kuvab justkui
    luuletusena ühes kitsas tulbas, aga
    ma ei oska sellega midagi peale
    hakata :)).

  • Reply m. 17. mai 2016 at 23:08

    Ma pigem kuulan ja räägin mänguväljakul lastega kui teatud tüüpi emade-vanaemadega… noh sellised, kes teatud oskuse juures
    küsivad su lapse vanust ja siis kuuled vastuseks, et oi, tema lapsuke on juba ammu (enne sündi :P ) kõi oskused omandanud ja mida
    kõike veel. Ma ei mõista seda laste võrdlemist, kui inimesed ei tea sinu/minu lapse arengu eripärasid ja tausta. Iga asi omal ajal! Ja
    mis see teadmine annab, kui teada saad, mis vanuses kellegi laps liumäest iseseisvalt alla laskma hakkas või kiigule ise hoogu
    tegema õppis. Iseasi on, kui see kõik toimub siira huvi tundmisega ja/või jutu jätku arendamiseks, mitte nö ärapanemisega.
    Ja asju jagan/jagame ka hea meelega :)

  • Reply L 17. mai 2016 at 22:57

    Ma lugesin ka just seda juttu, mis seal Daki fb-s jagatud lingi kommentaariumis lahti läks, ja no kuna ma olen Mallukalehe harv
    külastaja ja alguses üldse ei pannud tähele, et see oled sina, Mariann, kes seal kommenteerib, siis mõtlesin, et tulen vaatan siia,
    et kas Mallukas ka sellest provokatsioonist midagi kirjutanud on. No ja poole praeguse postituse pealt hakkasin mõtlema, et
    misasja, kas keegi on sind facebookis plagieerinud, alles siis vaatasin uuesti kommentaare seal ja panin pildi kokku :) Aga ok,
    mis ma tegelikult tahtsin öelda on, et mulle jäi mulje, et sa võtsid neid osasid öeldud asju seal liiga isiklikult ja, et alati ei peetud
    tegelt sind silmas (kanaema koha pealt just). Samas muidugi, samastusid ikkagi ju ise ja selles pole ka midagi ju halba. Ma usun,
    et ma võin ka kohati tunduda kanaemana (mul kaks last, mõlemaid imetan/sin pikalt, lasteaeda pole pannud veel jne), aga see
    polegi oluline, mida teised sellest arvavad, kui ise endale kindlaks jääd ja annad endast parimat oma laste kasvatamisel.
    See kadeduse teema on tobe, põhimõtteliselt olen sinuga nõus, et kui on võetud kaasa mänguväljakule, ja ise parasjagu ei
    mängi, siis võivad teised vaadata seda asja. See on ka meie peres reegliks kujunenud. Küll aga on meil kodus tõesti mõned
    üksikud asjad, mida lapsed ei pea omavahel ega teistele jagama. Väiksem veel sellest niiväga aru ei saa ja tal pole ka probleemi
    sellega, aga suuremal on üks kindel kaisuloom, mida ta ei pea jagama, kui ei taha. Ära ei peida asju kodus, aga kui keegi
    küllatulnud laps selle kuskilt leiab ja minu tütar ei taha anda, siis selle koha pealt on tõesti nii, et see on asi, mida otsustab
    omanik. Ei jaga ta seda üldiselt ei oma väiksema õega ega ka enamasti mitte külalistega. Muude asjade osas on läbirääkimiste
    küsimus ja kompromisside leidmine.

    • Reply Mann 18. mai 2016 at 07:31

      Ma lugesin ka nüüd kogu selle kommentaariumi läbi ja pean nõustuma. Minu arvates ka Mariann võttis veidi liiga isiklikult seda
      asja ja tegelikult kohati osad laused tundusid ründamisena isegi..
      Vihaseks kurjaks mutiks ja ülbeks emmeks (isegi vaid kirjastiili põhjal) ei maksaks küll kedagi nimetada. Ma olen kindel, et Maarja
      on väga hea ema. Ja kui ma seda kommentaariumi lugesin siis tekkis mulje, et see postitus on tõesti tehtud vaid seetõttu, et oli
      inimesi, kes Marianniga ei nõustnud. Lisaks see nn kanaemmeks nimetamine, mis oli tegelikkuses jumala rändom kommentaar. .
      On asju, millega nõustun siin postituses ja on palju asju, millega ei nõustu.

  • Reply Maria 17. mai 2016 at 22:54

    Need liivakasti maffia värgid on minu jaoks pseudoprobleem, aga miks suhtuda nt mingisse lapsesse
    halvustavalt, kui ta tuleb ja juttu teeb. Nu jh ta vb on tüütu, aaga kujutame ette olukorda, kui keegi tuleb
    sinu käest tänaval kella küsima kas siis tuleb kaaaa seda inimest põrnitseda ja selja keerata :D muidugi
    mitte ju. Nu vott laps on ka inimene ja kui ta tuleb rääkima siis tuleb viisakas ja kena temaga olla. Ta on
    väike ja vb tüütu aga inimene :D. Ja üldse võtke vabalt naised, teised lapsed ei söö teid ära ega juhtu ka
    midagi siis kui teie laps kogemata kellegi kühvli kaasa krabab :D

  • Reply Eva 17. mai 2016 at 22:47

    Kaisukarude koht on üldiselt voodis ja need
    on ainult magamise ajaks. Meie lasteaias
    lapsed oma kaisukaid jagama ei pea, sest
    igalühel on oma kaisukas oma voodis ja
    saavad need siis kui tudusse lähevad. Kuna in
    ebahügeeniline kui laps veab kaisukat õue
    liivakasti, siis vahepeal materdab seda muru
    sees ja topib kuskile mulla sisse ja hiljem veab
    jälle voodisse, siis ei lubata lasteaias sellist
    asja ja sellega probleeme pole kunagi olnud.
    Kodus on samamoodi, et kaisukas on voodis ja
    see päeval kuskil maas ega diivanil ei vedele
    ?

    • Reply Eva 17. mai 2016 at 22:56

      Ja tahtsin öelda, et olen ikka selle poolt, et
      asju jagatakse. Lasteaias meil samamoodi
      reegel, et mänguasjad mida kaasa võtad neid
      pead teistega jagama va kaisukad siis. Samas
      olen ma selle poolt, et kui ei taha mingit
      konkreetset asja jagada siis ei pea. Minul
      pilnid isa ja emal oli ka rasked ajad ning alati
      kui meil mingid külaliste lapsed külas käisid
      siis suutsid nad midagi ära lõhkuda, hüppasid
      mu voodis ja jooksid üle diivani, nende ema ei
      riielnud nendega, nad olid nagu ebaviisakad
      sead, sellised kiuslikud kes meelega tulidki
      ainult märatsema ja lõhkuma, sest neid ei
      olnud õpetatud, et asju tuleb hoida. Ema alati
      käskis mul asju jagada aga teatud paar asja
      panin ise vahel kuskile peitu, sest ma teadsin,
      et need lõhutakse muidu nagunii ära ja uusi
      ma ei saa, sest polnud seda võimalust. Aga
      parimate sõbrannadega jagasin ikka kõiki oma
      asju ? Lihtsalt mõned lapsed on väga
      kiuslikud ja ülbed. Kuna mul olid prillid siis
      ema sõbranna laps tegi mu päiksekad mul
      puruks, et mul pole neid vaja kuna olen
      prillipapa. Siis see tüdruk valetas, et kogemata
      astus neile peale ja kõik uskusid teda muidugi.
      See täiesti sõltub kõik minu meelest
      olukorrast ka, sest sel ajal ikka oli neid
      kiuslikke lapsi meeletult.

  • Reply Mariann 17. mai 2016 at 22:05

    Liivakasti mänguasjadel on meil sellepärast nimi peal, et ära minnes oleks teada mis meie kokku peame korjama ja kaasa võtma. 2-
    aastane tunneb juba oma nime, märgi vms ära ja oskab seega ise vahet teha mis on tema oma ja mis mitte.
    Aga jah. Kolumn oli suhteliselt kitsa silmaringiga vanamuti kirjutatud :P

  • Reply Maria 17. mai 2016 at 22:00

    Mina näiteks arvan, et ka see on normaalne,
    kui lapsed vahel üksteiselt asju krabavad ja
    emad ei jookse kohe appi kuritegu karistama.
    Lapsed õpicad mängu abil elus hakkama
    saama, vahel juhtub asju, mis panevad
    pettuma, solvuma voi vihastama, laps peab
    õppima toime tulema nende emotsioonidega.
    Muidugi ei on igal asjal piir, aga ka hoolega
    ehitatud lego-asjanduse lammutamises jms ei
    näeks ma probleemi, laps peab aru saama, et
    selle asja võib uuesti ehitada ja ema ei ole
    selleks, et lapse kapriise ja nõudmisi igal
    võimalikul moel kaitsta.
    Mul oma laps on küll alles veidi üle aasta ja
    mänguväljakul oleme päris vähe käinud, aga
    nüüd, kui ma tean, et liikvel on mingi hirmus
    kühvli-maffia, siis ei julgegi enam minna :D

    • Reply Maria 17. mai 2016 at 22:03

      Jaa, olen täiesti nõus sinuga :)

    • Reply Maria 17. mai 2016 at 22:20

      Ahjaa, unustasin veel lisada seda, et ka ” kühvli-krabaja” laps peab õppima iseseisvalt hakkama saama.
      Ehket, teistega ebaviisakas ei ole mõistlik olla, kuna teine laps saab pahaseks/kurvaks/mis iganes, lapsel
      areneb emaatiavõime, kui ta näeb oma “pahateo” tagajärgi.

      • Reply Merka 18. mai 2016 at 05:22

        Et lisada, lapsel areneb empaatia kui talle
        selgitada oma tegude tagajärgi ja teiste (ning
        lapse enda) emotsioone. See on arenguliselt
        normaalne, et väikelapsed krabavad teistelt asju
        ning eeldavad, et kõik on nende omad teatud
        ajani.

        Natuke teine teema nüüd. Nägin kord kuidas 1
        vanaema lasi oma vanemal lapselapsel nn
        nooremast lahti saamiseks jõudu kasutada.
        Mõlemad lapsed turnisid mängumaja juures ning
        vanem laps otsustas noorema sõrmi pulgast,
        millest too kinni hoidis, lahti kangutama hakata.
        Vaatasin õudusega kuidas noorem karjub ja
        vanem laps ilmselgelt meelelahutust sellest saab.
        Too vanaema aga seletab lahkelt: “las krativad
        asjad omavahel selgeks…”. Täielik idiootsus
        arvestades et noorem oleks redelilt alla
        kukkudes haiget saanud. Tule taevas appi kuidas
        osad täiskasvanud on ikka parajad ajukääbused!

        Anyway, olukordi tuleb lapsele lahti seletada
        ning asjade jagamise poolelt, küll aja möödudes
        ja last suunatea ka see asjade jagamine lõpuks
        tuleb :-) .

  • Reply E.e. 17. mai 2016 at 21:54

    Mina olen üks neist, kes on asjades kinni. Mulle
    meeldivad mu asjad! :D Laps alles pisike ja liivakasti
    kogemust ei ole, aga seda olen küll näinud, et mõned
    lapsed ei oska kohe üldse asju hoida, ja vat minul on
    kahju, kui oma laps ei lõhu ja siis tulevad teised lapsed
    ja loobivad asju põhimõtteliselt vastu seina. Just hiljuti
    oli selline juhus, et käisime väljas ja mehe isa ostis
    minu 9-kuusele ja oma teisele lapselapsele
    täispuhutavad mänguloomad, odavad ja mitte midagi
    erilist. Ämma-äia juurde jõudes oli seal aga teisigi
    lapselapsi ja loomast ei jäänud õhtu lõpuks miskit
    järele. Ja mul oli kahju, sest oleksin tahtnud selle
    tobeda sinise kaamli koju tuua. Ainult autos sai laps
    seda vaadata…

  • Reply Kix 17. mai 2016 at 21:43

    Mina kirjutan ka laste liivakasti asjadele nimed peale aga selle pärast, et ma ei suuda järge pidada, et mis on meie ja mis teiste
    asjad. Kuna need on meie peres nö käibevahendid, et vahel mõni kaob ja läheb katki ja keegi tuleb kingib ja ostame ise jne, siis on
    järg totaalselt sassis ja enda elu lihtsustamiseks on nimed peal. Loodan, et keegi ei kahlusta mind selles, et kardan varastavaid
    kaheaastaseid :D

  • Reply r. 17. mai 2016 at 21:37

    Appi kui naljakas (tegelikult pigem kurb) – tõeline
    kanaema, kes räägib mänguväljakul ainult enda
    lapsega, ei luba oma lapsel asju jagada ei
    mänguväljakul võõrastega ega kodus külalistega – see
    nimetab kanaemaks lahket, sotsiaalset, tolerantset,
    kompleksivaba inimest????

    Einojah, olgu ta siis üksi nurgas oma lapsega, kui tahab
    :) ainult lapsest on kahju…

    • Reply Mallukas 17. mai 2016 at 22:45

      Täpsustuseks, et loo autor ei kutsunud mind mitte kuidagi, see teema hargnes lahti kommentaariumis kõrvaliste inimeste poolt.

  • Reply Sigrid 17. mai 2016 at 21:25

    Ma ei arva, et pean iga nádal uusi kûhvleid ostma.
    Mida laps sellest õpib, kui kúhvel on kadunud, siis ta
    saab alati uue? Kuidas õpib see laps siis oma asju
    hoidma? Mânguváljakul mângides vôivad loomulikult
    teised lapsed ka mángida asjadega, mis parasjagu
    seisavad.. Seejuures eeldan, et neid meelega ei lôhuta
    ega pisteta oma kotti. Võõrale lapsele võib ikka tere
    vastu öelda ja vastata kûsimusele, et kuidas láheb või
    mis minu lapse nimi on vms.. Aga ausalt maast ja ilmast
    ei viitsiks tõesti rãâkida..

  • Reply Ebapärlikarp 17. mai 2016 at 21:20

    Hambaharja ikka ei jaga ju :)

    • Reply Mallukas 17. mai 2016 at 21:22

      Olen sedagi teind :D

  • Reply K 17. mai 2016 at 21:14

    Tundub nagu see ema käis esimest korda mänguväljakul ja sai šoki ühest 6-aastasest ja 2sest kes temaga rääkima tuli :D
    Absoluutselt ei häiri, kui teised lapsed rääkima tulevad või mänguasju vòtavad, kuid see küll häirib, kui vanemad
    tähelepanu ei pööra oma lastele. Kui keegi tuleb ja nõuab su lapse käest asja siis on lihtne vastus, “ei saa, sest ta mängib
    sellega praegu, palun vali endale midagi muud” aga olen ka näinud seda, et laps tuleb krahmab teiselt asja käest ja
    vanematel on kas suva v pilk on üldse kuskil telefonis.

  • Reply Helena 17. mai 2016 at 21:07

    Minul isiklikult on asjadest täiesti ükskõik. Kui läheb
    katki, on katki. Kui kaob ära, siis küll kunagi ikka üles
    leian. See muidugi ei tähenda, et ma asju suvalt
    puruks peksan ja umbes ära kaotan. Ma ikka otsin
    asju, kui kadunud on :D Minu lapsel (10-kuune) pole
    ühtki eset/mänguasja, mis oleks talle nii isiklik, et
    hakkaks selle puudumisel märatsema (on ka veel väike
    ju). Ma ei ole talle kaisuka-kommet külge harjutanud.
    Ka minul pole lapsepõlvest ühtki kaisukat alles, kuigi
    ma ikka “hoolitsesin” oma “laste” eest. Oma lapse
    õpetan loodetavasti jagama ning suhtlema vabalt
    kõigiga, ka tigedate muttidega (kui ta seda üldse
    tahtma peaks). Tema käes olevaid asju ära ei käsiks
    anda, aga muuga võib mängida kes iganes. Sellest
    teemast lausa kolumn kirjutada… First world problems
    indeed.

  • Reply Ma 17. mai 2016 at 21:06

    Ma mõistan seda õudusjuttu ainult nii palju, et
    minu lapsel on paar hästi suurt lego, mille
    kokku panemiseks on ta näinud palju vaeva.
    Neid ma ei luba külalistel laiali lammutada, sest
    laps kurvastaks väga, aga kõik muud asjad on
    alati jagamiseks.

  • Reply K 17. mai 2016 at 21:04

    Issand..
    Esites tekitab suurt küsimust, et kui tema laps juhuslikult kogemata peaks kellegi teise asja võtma ja siis see asja omanik temalt
    seda küsima tuleb, aga laps ei anna, sest ta pole harjunud asju jagama ?! TÄIESTI USKUMATU .. kui sa ei taha, et teised lapsed
    nende SINU LAPSE mänguasjadega mängivad, siis mine ehita endale oma liivakast või osta endale maja hooviga ja mine mängi
    seal, või ära siis võta neid asju nii palju kaasa/üldse kaasa. Jah, kõike tõesti ei pea jagama aga jagada peab ka oskama ja kui sa
    väiksele lapsele sünnist saadik pmt õpetad, et jagama ei pea ja see pole ok, siis EDU vanemale selleks ajaks kui laps läheb
    lasteaeda, sest siis on sellest lapsest saanud see põngerjas, kes lasteaias teisi lööb ja hammustab, lihtsalt sellepärast, et keegi
    julges puutuda mänguasja millega tema ehk võibolla mängis eimängind. :)
    No ma ei tea see asjade peitmine ka.. legotorni ma paneks ka ära kui mu laps selle ehitand on ja lammutada ei taha, aga siis saab
    selle panna tuppa kuhu lastel asja pole. Ja no mul pole ausalt elamises ühtegi asja, mida ma peaks peitma. Või pole ma näinud
    külalist, kes mingit isiklikku asja nõudma tuleks ( ma ei oskaks isegi öelda peale sekslelude ja aluspesu midagi, mis niiiii isiklik
    olla võiks. Ja ausalt ma ei kujuta ette, et keegi tuleb mulle külla ja ütleb : et vaataks nüüd su pesusahtli ja sekslelude
    kollektsiooni üle :D:D:D)
    Ja no ausalt peale neid viimaseid lauseid tekkis mul küss, et kas temaarvates lähevad võõraga liivakasti ääres rääkima ainult
    lapsed, kelle ema eemal istub ? Või kas ema peab 24/7 lapsekõrval istuma ja näitama kuidas liivakastis kooki patsutada ?
    Ilmselt soovib ta elulõpuni lapsega mängida ja pärast siis halada, et laps pole nõus üksinda maas või liivakastis mängima (
    HURRAAA !?!? )
    Mina isiklikult ei näe küll miskit halba, kui see väike laps minuga jutustama tuleb. Alati rääägin vastu ja kui vaja mängin kah.
    Aga eks sellised olegi füürer maamad nagu sa kunagi rääkisid :D

    • Reply Kaidi 17. mai 2016 at 21:38

      Ma küll ei tea, aga äkki sellel kirjutajal on alles esimene
      laps ja seegi päris noor? Siis ta vbl ei kujuta veel ette, et
      tuleb ka tal aeg, kus ta ei istu mänguväljakul koguaeg
      ninapidi lapse kõrval ja vaata, mida too teeb. Seepärast
      ta praegu ei saagi veel aru, et miks igal 6-aastasel ei
      vahi ema koguaeg ninapidi kõrval.

      • Reply K 18. mai 2016 at 07:16

        Mul on ka alles esimene ja seeegi mõni kuu ainult
        vahet. Aga ometig teadvustan mida yks v teine
        õpetus endaga kaasa toob..? lapsed harjuvad
        kiiresti nii nagu tuttu kussutamise ja muu
        sellisega siis sama on ju pideva tähelepanu ja
        koguaeg ninapidi juures istumisega ?

  • Reply N. 17. mai 2016 at 21:03

    Mina olen ka pigem seda meelt, et kõiki asju ei pea jagama. See kui külaliste tulles osad mänguasjad kappi peitu pannakse,
    ei tähenda minu meelest seda, et laps oleks kade. Pigem tähendab see seda, et laps hoiab oma asju ja hoolib neist. Kui mõni
    mänguasi on lapse jaoks väga oluline, siis miks ta ei võiks seda peitu panna? Kunagi ei tea kui suures mänguhoos külla
    tulnud lapsed selle kalli mänguasja ära lõhuvad. Ja kohe kindlasti ei ole ma seda meelt, et asjad on ainult asjad! Igal asjal on
    oma väärtus ja tihtilugu ka hind. Mina ei poolda seda: lõhkusid ära, pole hullu lähme ostame uue. Asju tuleb hoida, kui
    tahtlikult ära lõhub, siis ei saa koheselt uut asemele! Muidugi on oluline ka asju jagada ja koos mängida, kuid siiski peab
    jääma lapsele õigus mõningaid olulisemaid mänguasju ainult endale hoida ja teised peavad oskama seda austada!

    • Reply H 18. mai 2016 at 08:40

      Kusjuures ma olen ka seda meelt, et
      asjad pole vaid asjad. Ma ei pea end
      kitsiks, kulutan meeletuid sumamsid
      asjadele :D Aga vot hindan neid ka!
      Ja mul on igat asja vaid 1 (ok,
      teksapükse on kaks paari ja mõningaid
      asju veel).

      Iga asja on keegi kunagi teinud.
      Keegi kes selle disainis, keegi kes
      selle valmistas, keegi kes seda
      kasutab ja on koht kuhu kõik asjad
      kunagi loodetavasti jõuavad. Selline
      meeletu tarbimine ja eriti odavate
      Aasia plasthunnikute tarbimine mulle
      absoluutselt ei istu. Pigem maksan
      kolm korda juurde ja ostan puidust
      kühvli mille on kohalik vanamees ise
      nikerdanud. Ja sellist asja kaotada
      ei taha.

      Aga selline olen mina. Ja nii nagu ma
      ei käi oma sõpru oma tarbimisjutuga
      ahistamas loodan ma, et ka nemad
      suudavad minu hinnanguid väärtustada.

      • Reply Mallukas 18. mai 2016 at 09:19

        Ma muuseas maini, et me ka ei ole pidanud kühvleid ostma, sest keegi pole neid iial röövinud :D Aga mingi vanamehe kühvli ostaks ma ka – selle jätaks pigem aeda liivakasti, kui et tassiks kaasa, samuti ei tahaks ju kaotada :)

  • Reply Kristi 17. mai 2016 at 21:01

    Mina ei lase KÄSI oma 4,5-aastasel mänguväljakul jagada võõraste lastega asju. Kui ma ise olen näiteks.. ma ei tea, restoranis ja
    keegi tuleb ütleb, et kuule, las ma mängin su telefoniga veits, siis ma ka ei annaks. Kui see võõras laps küsib viisakalt, siis
    üldiselt mu laps ei ütle ka ”ei”, kui mänguasi niisama seisab, kuid ma ei arva, et on õige, et täiesti võhivõõras laps tuleb, võtab
    meie mänguasjad ja hakkab mängima. Ma ei arva ka, et see teeb minust kadeda või kitsarinnalise inimese.
    Sama moodi olen kirjatüki autoriga nõus, et ma ei viitsi väga võõraste lastega rääkida. Ma tean, Sina mind ei tunne aga KÕIK
    mu tuttavad ütleksid ilmselt, et ma olen keskmisest inimesest päris palju lapsesõbralikum, kui asi puudutab omade inimeste
    lapsi. St ma võin nendega mängida, joosta, neid taga ajada, nalja teha, kõdistada, keerutada, patse punuda ja politsenik olla,
    kuid kui ma olen näinud mänguväljakule oma lapsega kahekesi mängima, siis ma tahangi tõesti OMA LAPSEGA mängida. Mul
    on kaks last ja kui mul on võimalus ühega neist olla kahekesi, siis ma tahangi selle aja enda lapsele pühendada.
    Kui Sa ikka arvad, et ma olen lihtsalt väga nõme ja marukuri inimene, siis ma igaks juhuks ütlen, et ma õppisin noorsootööd ja
    osalen väga pikalt erinevates lastelaagrites. See, et ma ei taha mänguväljakul kuulata võhivõõra lapse jutte tema kodus
    olevatest mänguautodest, ei tee minust nõmedat inimest.

    • Reply Kristi 17. mai 2016 at 21:02

      Oi, parandada vist ei saa aga esimene lause peaks olema ikka ”mina ei käsi”. :)

    • Reply SS 17. mai 2016 at 21:24

      Täiesti haige :D Kui raske on siis
      kuulata väikse lapse siiras jutt oma
      kodus olevast mänguasjast ära, selmet
      pmt närvi minna ? Ulme.

    • Reply Kris 17. mai 2016 at 22:46

      Appi ja selline inimene õpib
      noorsootööd ja osaleb
      lastelaagrites…. Inimene, kes ei
      taha kuulata lapse jutte tema
      mänguautodest, olgugi et võõra.
      Palun, otsi kiiremas korras endale
      uus amet. Lastega peab tegelema
      empaatiavõimelisem ja mõistvam
      inimene. Kui tahad oma lapsega vaid
      kahekesi mängida ja teistega mitte
      suhelda, otsi mingi muu koht mitte
      mänguväljak. Sõnatuks võtab.

      • Reply a 17. mai 2016 at 23:20

        Enda lapse vastu ei või olla mõistev? :D Mul näiteks on väga vähe aega, et enda lapsega väljas käia. Ja kui me juba oleme
        mänguväljakule läinud, siis ma eelistan tõesti vaid temaga suhtlemist. See poleks tema suhtes minu arust üldse aus, kui ma
        seal ka kellegi teisega tegelema hakkaksin… Arvestades kui vähe ta mind niigi näeb. :)

      • Reply Kristi 18. mai 2016 at 06:27

        Muidugi ma ei ütle lapsele vihaselt, et sa oled üks
        tüütu putukas ja mine ära. Kui laps räägib oma
        paar lauset ära, siis ma kindlasti kuulan ta ära ja
        olen tema üle siiralt rõõmus, kuid ma räägin ikkagi
        nendest lastest, kes kipuvad sinuga pool tundi
        juttu rääkima samal ajal, kui tema enda ema nina
        telefonis istub. Mul on siiralt kahju, et lapse ema ei
        taha tema jutte kuulata aga ma nagu keegi siin
        ütles ka, siis ma tõesti tahan selle pool tundi, mis
        mul on, enda lapse päevast kuulata.
        Minu arust on minu nimetamine selliste sõnadega,
        päris kummaline, sest vaevalt, et sa ühe
        kommentaari põhjal saad minust nii täpse ülevaate
        ju. Ja ma ei öelnud, et ma “lähen närvi”.
        Kuid ma kahtlen, et minu selgitused teie arvamust
        muudavad, nii et ilmselt võib selle teema
        lõppenuks kuulutada.

        • Reply H 18. mai 2016 at 09:06

          Mu oli just eile situatsioon kus ei
          olnud oma peikat pikalt näinud ja
          siis me klappisime oma ajad nii, et
          me saime korra bussipeatuses kokku
          (tema tuli ja mina läksin), et paar
          asja läbi arutada. Ja siis seal
          kõrval oli üks perekond kelle lapsed
          hakkasid meiega suhtlema. No muidugi
          naeratad ja ütled paar sõna vastu.
          Aga situatsioon oli selline, et
          igaüks sai aru, et meil on kiire ja
          tähtis jutt pooleli ja neid vanemaid
          absoluutselt ei huvitanud. Lihtsalt
          põrnitsesid eemalt. Ütlesime ka
          lõpuks lapsele, et vabandust aga
          tädil ja onul on kiire. Ka vanemad
          kuulsid seda. Ja ei huvitanud see ei
          last ega tema õde ega vanemaid. Ja
          meil jäigi oma jutt rääkimata ja meel
          mõru. Meel mõru kuna me ei saanud
          enam jaoks oluliste asjadega
          tegeleda, samas ka kuna kergelt ikka
          kraabib hinge, kui hakkad lapse peale
          pahaseks saama.

          Ja mul endal on üks sõbranna keda
          absoluutselt ei huvita, mida ta laps
          mänguväljakul teeb. Ta on mu paar
          korda kaasa kutsunud kuid ma pean
          alati häbist ära surema. Ta lihtsalt
          laseb oma lapse mänguväljakule laiali
          ja nimme vaatab mujale. Eriti kui
          näeb, et tema laps näiteks teistelt
          asju ära kisub ja teised pisemad juba
          nutavad – lihtsalt keerab selja ja
          “ei näe”. Või kui näeb, et tema laps
          konkreetselt kedagi tüütab – kas
          keegi korjab oma asju kokku või
          hakkab ära minema või ehitab ilusat
          liivatorni mida tema laps agaralt
          lõhub – no ei lähe juurde ja ei
          seleta olukorda. Lihtsalt keerab pea
          mujale. Eks ma olen siis ise läinud
          ja ta lapselt käest kinni võtnud ja
          mängima hakanud ja seletanud miks
          teine laps nutab või muud
          situatsiooni. Kuna mina iskilukult ei
          pea seda pea ära keeramist õigeks.
          Ja mu sõbranna silmis on kusjuures
          kõik ok kuna lapsed peavad ise elama
          ja õppima ja enda eest seisma. Eks me
          olemegi väga erinevad inimesed.

          Ma ei eeldagi, et kõik lapsevanemad
          oma võsukestel alati käest kinni
          hoiavad, aga kui nad näevad, et
          teised inimesed on juba hullumas,
          siis ehk võiks oma lastele väikesed
          pidurid peale panna. See vaid minu
          arvamus ja hetkel minu probleem. Eks
          igaüks valib ise mänguväljakud ja
          mängukaaslased mis neid õnnelikuks
          teevad. :D Kui teatud punt ei sobi
          siis tuleb kas iseend muuta või
          mujale kolida :D

  • Reply k 17. mai 2016 at 21:00

    Ma olen sinuga nõus. Ja ise ka samasugune kanaema.
    Oma last õpetan mitte kade olema. Võõraste lastega
    räägin kui nad mind kõnetavad. Samas kui
    mänguplatsil mõnda kadedat last koos kurja emaga
    näen ja mu laps nendega kontakti otsib, juhin küll
    tähelepanu eemale. Ma käin mängukatel koos lapsega
    mängimas ja samuti meeldib kui minu laps mängib ka
    teiste lastega. Tahaks ikka tolerantse inimese
    kasvatada!

  • Reply Pille 17. mai 2016 at 20:58

    Minul on oma lapsest siis alati natuke kahju, kui ta
    trepikojas vastutulevaid täiskasvanuid ja näiteks poes
    müüjat teretab, aga vastuseks saab ainult vaikuse.
    Nagu väikese inimese tere oleks liiga tühine, et sellest
    välja teha. Eriti kummaline on selline olek näiteks
    lasteasjade poes, täiesti müstika. Seevastu need
    inimesed, kes ei pelga (olgugi, et võõrale) lapsele korra
    naeratada ja vastu teretada vms, teevad mul alati tuju
    heaks. See on lihtsalt inimlikult armas.
    Asjade jagamise osas olen seda meelt, et
    mänguväljakule pole tõesti mõtet võtta kaasa asju,
    mida ei soovi jagada ja oma külaliste eest pole ka veel
    asju peitnud. Mingi lego-ehitis, pusle vms ei tekita mu
    lapses õnneks ka nii suurt kiindumust, et ta näiteks
    selle lammutamises probleemi oskaks näha. Pigem on
    just sõbraga koos põnevam ehitada.
    Natuke kurb, kui asjade-kesksus mõnele inimesele nii
    oluline on, et ka oma lastele selle sisse juurutamist
    vajalikuks peab. Loodan, et minu järglased suudavad
    inimesi asjadest kõrgemalt hinnata.

  • Reply Maria 17. mai 2016 at 20:53

    Heh, lugesin ka seda arvamuslugu ja olen siiamaani šokis, et selliseid inimesi olemas on…

  • Reply Greiss 17. mai 2016 at 20:49

    Muide see jutt tuli kõik jube tuttav ette…need lapsele erilise tähtsusega asjad, mänguväljakute teema, poolelioleva lego näide,
    mingite asjade varjamine külaliste eest jne. Vaatasin, et täpselt sama diskussioon arenes su “12 asja, mida oma tütardele õpetan”
    (30/04) postituse all. Pakun, et kas sama ema või on keegi sealt inspiratsiooni saanud :)

    • Reply Mallukas 17. mai 2016 at 21:26

      Muuseas mulle tundus ka jubbeee tuttav :D Äkki tema kommenteeriski seal? Ei tea.

      • Reply Kerttu 18. mai 2016 at 04:10

        Ei kommenteerinud :D

        Nõus olen arvamuslooga enam-vähem
        küll, küll aga algas see nö
        “kadeduse” lubamine meil kuskil
        alates 4 aastaselt kui tekkisid
        sellised erilised mängud ja asjad.

        Ilmselgelt ei olegi võimalik
        “vastasleeri” inimesele interneti
        vahendusel oma pointi selgeks teha,
        Mallukas tule külla ma lasen oma
        viiesel sulle särasilmil seletada oma
        mõnest erilisest asjast, kaardist,
        legost siis saad ehk isegi aru miks
        luban mõne asja peitu panna ja ei
        käsi seda jagada.

        Inimsed näevad millegipärast asju
        ainult äärmustest äärmustesse…

  • Reply O. 17. mai 2016 at 20:45

    Minu plikal on ka üks eriline mänguasi, keda ta on juba
    paar aastat kaasas tassinud. Seda ta tõesti jagada ei
    taha, teiste asjadega probleemi pole. Ja kui keegi on
    tahtnud selle mänguasjaga mängida, siis olen pigem
    midagu muud teisele lapsele pakkunud, sest tean, mis
    draama muidu sellest tuleks :D
    Ja on ka meie liivakasti mänguasjadele nimi peale
    kirjutatud, aga see rohkem selleks, et koju minnes oma
    asjad kaasa haaran, mitte kellegi teise omad. Sest võib
    olla ju tõesti, et kellegi teise jaoks on tema kühvel väga
    oluline.

  • Reply Liis 17. mai 2016 at 20:35

    Mallukas olen täiesti nõus sinuga ja samal arvamusel.
    Minule ei valmista raskusi teiste lastega suhtlemine,
    kui nad ise tulevad jutustama ja ausalt räägin nendega
    hea meelega. Jagamisega on samamoodi, kui minu laps
    parasjagu ei mängi selle mänguasjaga siis miks ei võiks
    keegi teine sellega mängida.? Nii, et kuulun ka
    kanaemade hulka, aga mitte ei ole selline torisev, kade
    ja kibestunud eideke. Minu meelest on kõik lapsed
    toredad ja väärivad igati tähelepanu:):)

  • Reply Merka 17. mai 2016 at 20:34

    Ma käin ka siin ikka vahest oma kolmesega mänguväljakul liivakastis mängimas jne. Mõnikord on mingid väikesed venkud
    tulnud ja mänginud meie asjadega mis siis niisama vedelevad. Ega mul nüüd kahju küll pole. Kui ära hakkame minema siis
    annavad viisakalt asjad tagasi. Nii mulle sobib. (Ükskord oli mingi vanaema lapselapsega liivakastis, võttis tuimalt meie kühvli
    ja liivavormid ja hakkas vorpima. OK kui lapsed võtavad ja ei küsi saan ma aru, eksole. Aga mingi kuuekümnene vanaema võiks
    siiski viisakalt küsida. Mul savi et venelane! :D) Ma kirjutasin ka üleeelmine aasta kühvlitele ja asjadele nimed peale aga nüüd
    mõtlen, et no milleks? :D Kindlasti keegi toob tagasi kui nimi peal, eksole?

    Aga jah ma olen ka ikka lasknud lapsel jagada asju juba ka aastaselt kuna kui sa ei LUBA ISE tal jagada ja ta läheb lasteaeda ja
    hakkab seal kaklema ja möirgama et SORRI EMME EI LUBA siis on midagi väga mäda. :D
    Ostsin kinost kaks filmi teemalist topsi, küsisin siis lapse käest, et kas ma võin sellest Angry Birdsi topsist ise juua ja sa saad siis
    Kung Fu Panda topsi. Mossitas veits ning leppisime kokku, et me siis kasutame kordamööda. :D

    Lisaks üldsegi kui ma ei luba oma lapsel asju jagada ja tuleb TEINE laps (või kolmas või kümnes, kes teab), mis siis saab? A see
    lego klots on Jüri oma ja see klots on Maie oma ja KURAT Jüri kui sa julged katsuda siis lähed nurka? :P

  • Reply Mann 17. mai 2016 at 20:32

    Mina kahjuks olen ka seda meelt, et kõike ja koguaeg ei pea jagama. Oleneb muidugi olukorrast – kindlasti poleks mul kade
    meel, kui tulevad tuttavad lastega külla, ei hakka asju peitma tõesti. Aga lapse hoolega ehitatud legoehitist mina ei tihkaks
    lammutada ja ei sunniks last seda tegema, sest teine tahab ju ka. Ja kui laps tahab siis las paneb oma lemmikasjad peitu. Nii
    tegin ka mina, sest ma olin vaesest perest ja mul oli vähe asju. Ema sõbrannade lapsed ei osanud aga midagi hoida ja lõhkusid
    usinalt minu asju – minul aga tekkis asjadega ruttu emotsionaalne side. Jah, just asjadega, sest mul polnud õdesid-vendi ega isa.
    Asjad, mis mul olid, olidki minu omad.. Nali naljaks aga minu pehmed mänguasjad on pakitud kohvrisse ja pole jaganud neid
    mööda küla laiali, kui suureks kasvasin. Ma ostsin neid kokku mööda kaltsukaid, kuhu mind vanaema viis ja lubas paari krooni
    eest midagi valida – iga asjaga oma lugu ja mälestus. Ma rääkisin oma mänguasjadega ja ööseks sättisin nad kenasti oma
    voodisse vastu seina magama. Hommikul ladusin riiulisse. Neil olid kõigil nimed ja ma teadsin, kes kellega läbi saab.. Narr? Ehk
    jah.. Kuid mina tahan, et ka minu lapsel on algusest peale tunne, et tal on õigus oma arvamusele ja oma privaatsusele ning oma
    asjade üle võib ta ise otsustada, kuigi mina olen need talle ostnud. Kindlasti peab õppima jagama ja kadedus tõesti 100% hea
    pole. Aga mingil määral kindlasti..

    • Reply Mallukas 17. mai 2016 at 20:39

      Naljakas, kuidas inimesed on nii erinevad. Minul muuseas ka polnud ei õdesid-vendi ega ka isa, samuti ei olnud ma rikkast perest, aga vot asjadest on mul alati suva olnud ja on siiani. Kui asjad on, siis on, kui pole, siis pole ka hullu.

      Mina tahan ka, et mu lapsel oleks õigus oma arvamusele ja privaatsusele, aga siis ei tasu lihtsalt oma privaatseid asju näiteks mänguväljakule vedada :D

      • Reply Signe 17. mai 2016 at 21:10

        Mina olen samamoodi üksiklaps ja osad asjad said väiksena väga kalliks mulle. Enamus ajast ma jagasin oma asju, aga
        tihtipeale oligi mitte-jagamise põhjuseks see, et teised lapsed lõhkusid minu asju. Mäletan kui mulle tuli sõbranna külla ja
        tahtis kuhugi joonistada ja rebis raamatust lehekülje välja. Ma olin konkreetselt hüsteerias ja ei saanud aru, kuidas keegi
        saab nii loll olla ja RAAMATUST lehe välja rebida :D Sellega ma 100% nõus, et kui jagada ei soovi, siis ära mänguväljakule ka
        oma privaatseid asju vea.

      • Reply Mann 17. mai 2016 at 21:23

        No mina mänguväljakutel ei käinud ka:) Ma elasin maal ja minu mänguväljak oli minu õu. Kui sõpradega mängisime, siis
        ikka jagasin.. teatud asju. Kõiki asju ma välja ei vedanud:) Ma olin samuti endast väljas kui mul naabritüdruk päris
        barbie (kummist ja painduvate jalgade ja kätega) pea suutis otsast rebida..
        Samas kui ma olin haiglas väiksena kaks nädalat Tartus siis kõrvalpalatis oli poiss Tallinnast, kelle vanemad külas käia ei
        saanud. Minu ema tõi mulle aga banaani, kommi ja värviraamatuid – neid ma kõiki jagasin selle poisiga sest ta oli mu
        sõber seal haiglas. Ta oskas muidugi hästi käituda ka, värvis Barbie ja Kaunitari&Koletise värviraamatuid ja ei rebinud
        kuskilt midagi. Ehk siis – ma oskasin jagada aga tegin seda valikuliselt.

    • Reply Sandra 17. mai 2016 at 21:05

      5+!Ma olen teiega täpselt sama meelt Mann :)

  • Reply eku 17. mai 2016 at 20:30

    Ma lihtsalt ei mõista, miks osad inimesed oma elu nii
    keeruliseks elavad.. pidevalt mingite pagana kühvlite
    üle stressata ja depressiooni langeda, sest üks kahene
    sind teretas liivakastis?! Appii! :D

    • Reply Maria 17. mai 2016 at 22:11

      Haha, nõus ?on alles tähtsad teemad mõnele…

  • Reply LV 17. mai 2016 at 20:29

    Kui sa kunagi Muugale tuled anna märku! Jagame
    mänguasju ja võõraste lastega mänguväljakuk suhelda
    pole probleemi! :D

    • Reply Mallukas 17. mai 2016 at 20:37

      Suvel kindlasti satume, Maril sünnib Muugale kohe varsti onutütar! :)

  • Reply KKK 17. mai 2016 at 20:27

    100% sinuga nõus! Eriti hull koht on see lastega
    rääkimise kohta :O Ise päris vestlust ei alustaks aga no
    kuidas sa eirad seda, kui mõni julge põnn tuleb sinuga
    jutustama. Tihti on laste jutt palju huvitavam ja
    targem kui nii mõnegi täiskasvanu oma :D

  • Reply Kristi 17. mai 2016 at 20:24

    Ma suutsin sellest artiklist läbi lugeda pool, sain aru
    kui väiklane ja kitsarinnaline üks inimene olla võib ja
    kuidas saab olla normaalne kasvatada last
    kadedaks??? Ma läksin kergelt öeldes veidi keema ja
    sulgesin selle artikli ruttu.
    Jumal tänatud su postituse eest. Muidu oleks ma
    arvanud, et ma olengi ainuke, kes oma last valesti
    jagama on õpetanud. Tuleb välja, et siiski kanaema,
    mitte rongaema :D

  • Reply helen 17. mai 2016 at 20:22

    Selliseid vihaselt põrnitsevaid emasid oled näinud kyll
    liivakastis :D minu laps on alati väga suhtlev olnud,
    annab teistele oma asju ja tahab teiste asju ka vaadata.
    Väikestele ju võõrad asjad ongi huvitavamad. Kui ta
    väiksem oli, siis oli vahest täitsa jama liivakastis olla,
    kui mõni kade ka seal oli, sest ta ei saanud aru miks
    teisega mängima minna ei saa ning hakkas nutma.
    Nyyd kohe kolmene ja saab ilusastu aru, kui ytlen et
    keegi tahab omaette mängida :D

  • Reply meow 17. mai 2016 at 20:21

    Aamen! Sinu suhtumine on viis pluss. Olen siis ka sel
    juhul kanaema. Ja uhkusega siis :D sest see on iga kell
    parem kui tigetsev ja kadetsev tegelane

  • Reply Laura 17. mai 2016 at 20:19

    Kahe aastased kriminaalid ??????

  • Reply Kristel 17. mai 2016 at 20:17

    Ma kuulen pea iga nädal, et ma olen
    kanaema ja mu laps on “üle
    hoolitsetud” ;)

    • Reply Mallukas 17. mai 2016 at 20:17

      Kuidas sa teda siis ülenädala üle hoolitsed :D

      • Reply PJ 17. mai 2016 at 22:13

        :D :D :D hea sõnamäng

  • Reply Käta 17. mai 2016 at 20:15

    Mis ta teeb kui laps lasteaeda läheb? Seal onkohustuslik jagada!
    Enda omal on üks isiklik kaisukas mida ta tõesti ei ole nõus jagama. Olgu mänguhoos võivad ka teised ta kutsut vankris sõidutada
    aga ma arvan, et see üks isiklik ja kallis asi on okei.

    Aga teistega tuleb ka mängida, mänguasju jagada. Nii saadaksegi sõpru.

    • Reply Mallukas 17. mai 2016 at 20:16

      Tjah, mul on raske selle külje pealt kaasa rääkida, et see “üks ja eriline asi”, sest mul pole seda kunagi olnud ja Maril ei paista ka mingeid lemmikuid olevat. St ikka on asju, mis rohkem meeldivad vahepeal, aga need on ka alati esimesed, mis ta teistele topib :D Head kraami tuleb jagada!

      • Reply kraps 17. mai 2016 at 20:29

        Lasteaias on reegel, et kui sa võtad eseme või
        mänguasja siis sa PEAD jagama ja selleks on
        mänguasjapäev. Ma olen Mallukaga nõus, et kui
        sa võtad mänguasja kaasa mänguväljakule ning
        see on hetkel vaba, siis miks ka mitte jagada.
        Postimehest lugedes kujutasin ette, et kuidas
        James Bondi laadne ema kaitseb enda lapse
        mänguasju… ulme.

        • Reply Käta 17. mai 2016 at 20:32

          Meie lasteaias on kaisukas lapse enda oma ja seda ei pea jagama. Muidugi tuleb jagada asja millega hetkel EI mängi.
          Aga Hannahi kaisukas on koguaeg mängus :D

          • kraps 17. mai 2016 at 20:35

            Kaisukas jaa…see on lapse oma ja olen
            nõus, et las jääb lapsele ning jagamine
            on lapse otsustada…aga muud
            mänguasjad on inka jagamiseks või
            muud moodi ei saa. Lasteaias ei ole
            võimalik, et lapsed ei huvituks teiste
            laste mänguasjadest-teiseks
            võimaluseks on vahetus!

        • Reply Mimps 18. mai 2016 at 09:11

          Aga küsiksin vastu, et mida selline ema mõtleb, kes tuleb süüdimatult iga kord liivakasti lapsega nii, et ühtegi oma
          änguasja kaasa ei võta? Miks teised peavad iga kord jagama? Miks ise enda asju kodust kaasa ei võta? Kas see pole
          suurem kadedus – ma ei võta enda omi kaasa, kuluvad äkki ära ja ahh küll seal teiste asjadega saab mängida???

          • Mallukas 18. mai 2016 at 09:16

            Mina muuseas olen paar korda sattunud mänguväjakule nii, et pole midagi kaasas. Mitte, et ma ei raatsiks kulutada, aga meile jääb teele üks mänguväjak, kui poest tuleme. Ja kui ma mõtlen, et ah, seal me ei peatu, siis laps ikka nii väga tahab. No okei, eks sa siis kiigu natuke v lase ligu eksole, aga vot liivakastiasjad pole sellegipoolest kaasas. Samas siis on alati mänguväljak juhuslikult tühi ka olnud, aga kui seal oleks keegi labidate ja pallidega, siis Mari ehk ikkagi oleks läinud võtma…

            Seega, kui asju kaasas pole, võib tegu olla spontaanse mängimisega :D

    • Reply K 17. mai 2016 at 20:24

      Minu lapsel on ka üks kallis kaisukas sünnist saati mida ta kellelegi ei taha anda ja minu jaoks ka okei, et
      see üks eriline asi on ainult tema oma ja seda ei peagi kellegagi jagama. Aga mingid muud mänguasjad on
      küll jagamiseks ja mänguväljakul lubab ka lahkelt mängida enda mänguasjdega, mida ise parsjagu ei
      kasuta. Loogiline, et kui ta hetkel mingi kühvliga ise mängib hoolega, siis seda ta käest andma ei pea, aga
      jagada peavad lapsed ikka oskama ?

      • Reply L. 17. mai 2016 at 20:35

        Minul on ka üks kindel kaisukas, mis on mul
        sünnist saati ja mulle tõesti ei meeldi, kui keegi
        seda puudub :D .

        • Reply Mallukas 17. mai 2016 at 20:40

          Aga huvitav, et miks see nii on :D?