Võttis ainult kolm aastat, aga käes see hetk ongi, mil mind esimest korda elus kanaemaks kutsuti*.
Nimelt sattusin ma lugema kolumni “Miks ma oma lapse kadedaks kasvatan”. Kuigi ma harva viitsin mingite kolumnide üle juurelda, siis selle konkreetse kolumni sisu tekitas mulle sellise tunde, et Daki kirjutatud sõnad, et ala meie uue toreda emmekolumni pidaja esimene kirjatükk vms, ei pea kuigi hästi paika. Toreda emme muljet see kirjatükk mulle eriti ei jätnud. Kes viitsib, loeb ise, kes ei viitsi, siis kopeerin mõned lõigud:
“Igasugune jagamise teema kütab alati kirgi ja paneb vastakaid arvamusi avaldama ka inimesi, kes muidu küllalt ühel meelel olnud on. Ühed leiavad, et asjad on ainult asjad, ükski ese ei ole nii isiklik, et seda peaks vaid endale hoidma ja sama kehtib lastele – mis on mänguväljakul, see mänguväljaku oma ja lapsed, kes mõnda asja endale hoiavad, on lihtsalt kadedad. Sama heldelt jagavad nad teistega oma mõtteid ja arvamusi.
Teised on samavõrra veendunud, et midagi võib endale ka hoida, ja see ei pea olema alati see, mis teistest üle jääb. Külaliste tuleku puhul ei pea päris kõiki asju välja kraamima, hoolikalt ehitatud Lego-torni või pooleldi kokkupandud puslet ei pea lahti võtma ja teistele mängida andma ning ka mänguväljakul võiks olla võimalik ise oma mänguasjadega mängida. Mina kuulun viimaste hulka.”
Kohe kolumni algus püüdis mu tähelepanu, sest mina olen just see inimene, kes arvab, et asjad ongi ainult asjad. Asju tulebki teistega jagada. Minu majas ei eksisteeri tõepoolest ühtegi asja, mille kohta ma ütleks, et kuulge, see on nii isiklik, et ma ei jaga seda mitte kellegi teisega. Tõepoolest, ei ole. Ja ma arvan ka seda, et kõik, mis on mänguväljakule kaasa võetud, on siiski võetud mängimiseks. Kes siis ikka üksi mängib, ikka teistega? Seega ma leian, et kui miski on nii eriline, et seda teistega jagada ei soovi, siis pole mõtet seda ka mänguväljakule vedada.
Teine lõik pani mind juurdlema, et mis on selle all mõeldud, et külaliste tulekul ei pea kõiki asju välja kraamima? Kas see tähendab siis seda, et tuleks osad asjad ära peita? Et need samad pusled ja legod tuleb kellegi külla tulles kappi ära panema, sest äkki keegi teine hakkab ka ehitama ja kokku panema? Asi on ehk minus, aga ma tõesti ei näe probleemi. Pusled ja legod on sellised imelised korduvkasutatavad asjad, et pane aga kokku ja lammuta täpselt nii mitu korda kui viitsid. Kas ei ole nii või?
“Ma ei arva, et aastane laps peab loobuma käesolevast mänguasjast, kui võõras kuuene seda nõuab, lihtsalt sellepärast, et ta seda nõuab. Olen kuulnud arvamusi, et peaksin oma aastasele selgitama, et teine tahab sellega mängida, ja ole nüüd hea laps ja anna, soovitatavalt kohe, sest muidu ta ei õpigi mitte kunagi, et oma asju peab jagama. Aga see aastane tahab ju ka? Miks tema tahtmine on kuidagi teise omast kehvem? See ajab mind selle puhul vaata et kõige rohkem segadusse – miks ühe lapse tahtmine peaks teise omast nö üle olema?”
Mina ka ei arva, et keegi peaks oma käesolevast mänguasjast loobuma, sest keegi seda tahab. Küll aga arvan ma, et kui ma võtan Marile mänguväljakule kaasa palli, kühvli, reha ja ämbri, siis need asjad, millega Mari parasjagu ei mängi, on loomulikult vabalt teistele mängimiseks võtta. Olgu see kühvel ja pall Marile nii “erilised” kui tahes. Kui tahab, mängigu ise, aga kui ei taha, siis las teised ka mängivad.
“Kui sa lähed lapsega mänguväljakule ja absoluutselt iga soovijaga suhelda ei taha, on sul midagi viga. Sest mis sa ronid siis avalikku kohta, kui sa suhelda ei taha? Mina ronin näiteks oma lapsega mängima ja võõra kolmesega kaheldava väärtusega dialoogi arendamine ei kuulu absoluutselt minu huviorbiiti. Ma tulin sinna oma lapsega mängima.
Kui ma tahtnuks võõra kolmesega tegeleda, läinuks ma tööle lasteaednikuks. Ometi ma seda ei teinud. Mis järeldusi võiks sellest teha?
Ma tulin sinna oma lapsega mängima, ja oma asjadega sellepärast, sest ma ei taha kellegi teise käest nende küsimise või jagamisega tegeleda. Kas seda on siis tõesti nii keeruline mõista?”
No öelge mulle palun, et peale nende lausete lugemist te ei kujuta ette vihast kurja mutikest, kes mänguväljakul lapsi vihaselt vahib ja oma lapse kraami tabalukuga karpi paneb? Selles suhtes, et minu elu eesmärk ei ole ka möödamänguväljakuid lastega lobiseda, aga kui keegi neist juttu tuleb puhuma (mida muuseas ei juhtu peaaegu kunagi, vähemalt minuga) siis ma vastan talle ja räägin temaga normaalselt. Mul on lausa kurb mõelda, et kui Mari läheks kunagi mingile tädile tere ütlema, või midagi säärast, mida lapsed teevad, vahiks see tädi teda vihaselt ja keeraks selja.
Nagu öeldud, siis ma Postimehesse kommenteerima ei roninud, aga kuna Daki seda jagas, siis tema postituse all avaldasin ma samasugust arvamust, peale mida sain teada, et ma olen hormonaalne kanaema, kes eeldab, et kõik tahavad mänguväljakul minu pupsikuga rääkida, aga NORMAALSED inimesed tegelikult seda ei soovi ja kanaemad võiksid ka üle saada enda arvamusest, et nende laps on maailma naba.
Ok, ma sõna-sõnalt ei tsiteeri, aga midagi sellist seal vastuseks kumas.
Naljakas. Ma ei ole kunagi pidanud ennast rongaemaks, aga ma ei ole pidanud ennast ka kanaemaks. Kui aga kanaemaks olemine tähendab seda, et ma olen sõbralik võõraste lastega ja ärgitan oma last enda asju teistega ka jagama, siis pole hullu, võin kanaema ka olla. Maailm on täis kurjasid ja kibestunud inimesi, aga ükski laps ei ole selline juba eos. Nad tuleb selliseks ikka kasvatada. Ja ma ei tea, kui hea emamudel on naine, kes hakkab oma lapsele õpetama, et külaliste tulekul tuleb paremad palad ära peita ja kui keegi võõras laps rääkima tuleb, siis peab talle selja keerama, kui keegi sulle muidugi selle lobisemise eest palka ei maksa.
Imelik värk. Hiljaaegu keegi kirjutas mulle kommentaarides ka, et ta kirjutas lapse liivakastiasjadele suurelt nime peale, sest muidu vastikud lapsed VARASTAVAD teineteise kühvleid, kui peale ei passi. Nagu jeesus kristus, et inimestel paremat teha pole, kui euristele kühvlitele nimesid peale maalida, et kaheaastased kriminaalid neid ära ei varastaks 😀 Mänguväljakul kaovad teinekord asjad liiva alla ja no kindlasti saab teinekord kellelgi midagi kogemata kaasa võetud, mis ei kuulu neile, aga no mis siis ikka. Ma ei usu, et keegi tahtlikult mänguväljakul rehavargil käib. Ja kui käib, siis vaevalt, et teda sinna reha peale maalitud “MARI” eemale peletaks.
Ma päriselt tahaks kasvatada oma lapsi toredateks, arvestavateks ja lahketeks inimesteks,aga jube raskeks läheb, kui mõned risti vastupidi enda omi juba väiksest peale kadedateks kurjusetükkideks vorbivad ja takkatipuks veel lisavad, et see on jumala normaalne. Et kade olla on lahe ja täitsa tavaline! On siis või? Muidugi MINA võin neid kasvatada selliseks, nagu soovin, millised nad välja kukuvad, on nagunii omaette ooper 😀
*Ok, pärast täpsustati, et mitte konkreetselt mind, aga minulaadseid, seega ma võtan ikka “omaks” selle nime.
107 kommentaari
Siin vist kõik arvamused juba esindatud,aga siiski ütlen veel lisaks, et väikelaps ei ole 1:1 võrreldav
täiskasvanuga, tema suhtes VÕIKS olla natukene leebem ja talle näidata, et see maailm, kuhu ta on
sündinud, on täiesti OK paik ja kui ta teretab võõrast inimest, siis talle öeldakse tere vastu. Muidugi ei
pea kohe võõra lapse päeva sisustama hakkama, tema käest küsimusi küsima ja talle tegevusi välja
pakkuma. Aga väikest usaldavat hingekest ei pea ka vältimise ja eiramisega alandama hakkama.
Mu oma lapsuke oli 2-aastasena täitsa mõnus lobiseja, läks võõrastega (talle võõrastega, minu jaoks
tuttavatega) tutvust tegema ja asju jagama. Mängutoas käisime, seal oli iga ema oma lapsega, emmed
hoidsid lapsi hästi enda juures (süles, kui võimalik), lapsed mängisid asjadega, mitte teiste lastega. Emad
küll rääkisid omavahel. Oli näha, mis minu suhtlejast sai – nägi, et tema mängudega-jooksmistega kaasa
ei tulda, hakkas ka asjadele tähelepanu pöörama, täiskasvanutega enam juttu ei teinud, poes müüjaid ei
teretanud. Nüüd kolmesena on võõrastega häbelik. Pargis võhivõõrastega ma teda suhtlema ei sunnigi,
aga ettekandjale võiks küll “aitäh” öelda.. Ei teagi, kas võivad olla need ealised iseärasused või
minupoolne kasvatusviga või tõesti mõjus see seltskond tema suhtlemisoskusele nii. Võib-olla sai
suureks, kinniseks tüüpiliseks introvertseks eestlaseks 🙂
Täiskasvanute maailma sõltub see kindlasti inimese loomusest, ma küll ei jookse kabuhirmus minema,
kui nt kaupluses võõras inimene minuga juttu ajama hakkab, pigem räägin kaasa ja olen sõbralik. Ma
olen kindel, et lasteaia ja kooli kollektiivis tuleb suhtlemisoskus ja suhtlemisjulgus pigem kasuks kui
kahjuks.
haha, mis ma just lugesin 😀
mallukas, kas oled ka instabeib? http://foorum.perekool.ee/teema/instabeibede-elu/
Ma ei tea, olen v 😀
Mallu, ma lugesin kuskilt elu24 vms, et sa 8kg rasedusega alla võtnud ja pole selleks midagi teinud, nagu
HOOOOOOOOOOWWWWWWW?
Ma ei tea, polegi midagi teind.
Saan ma õigesti aru, et sa rasedusega
ALLA võtnud??? Misasja, tavaliselt
võetakse juurde ju.. Kas sõid kõike mis
hing ihaldas?
Jaanuaris kaalusin 68.9 kilo. Viimane kord kui kaalule astusin, olin 61. Seega jah, kuidagi on nagu kaal kuskile kadunud 🙂
Söönud olen tõesti viimasel ajal jube nadilt. Puuvilju ja coca colat 😀
Ma lugesin eelviimast lõiku ja naersin pisarad silmas sest hakkasin ka ette kujutama neid kaheaastaseid
kriminaale kes mänguväljakul teiste kühvleid varastavad. Aga olen sinu postitusega täiesti nõus. Kui on
palju lapsi koos siis mänguasi on selle lapse kasutada kes selle esimesena võttis ja kui laps selle ise maha
paneb siis järelikult võivad nüüd seda teised võtta. Ja mina näiteks käin oma 1,5 aastasega beebikoolis,
kus on juhtunud, et mõni võõras laps mulle lausa sülle ronib, kujutan juba ette kuidas selle postituse ema
võõra lapse minema ajaks ja ilmselt ka ise kabuhirmus põgeneks sest selle paari minutilise kontakti eest
ju mingit palka pole loota. 😀
Heips! 🙂 Kas teeksid ka Instax Mini 8 kaamera postituse või video? 🙂
Tegelikult ütlevad kaasaegsed
kasvatusteooriad, et laps EI PEA
kõike jagama. Kuskil 2. eluaastal
tekkib ‘minu oma’ arusaam ja see on
igati ok. Et last võib vabalt
julgustada ütlema, et palun ära seda
võta, ma mängin praegu sellega.
Montessoris näiteks pakutakse kahte
võimalust – kui laps tahab midagi,
millega teine mängib, ta kas istub ja
ootab, kuni teine lõpetab, või
pakutakse talle muud asja.
Omanditunne on loomulik ja kuni 4-5.
aastased ei pea rõõmuga kõiki oma
asju teistele jagama. Neid võib
julgustada kordamööda mängima
millegagi või sõbraga oma asju
jagama, aga ei saa sundida.
Ma ei tea, kas te kõim tõesti jagate
kõiki oma asju lapsega? Tihti ju
ütled, et emme telefoni või issi
prille või mida iganes ei tohi võtta,
sest see on x oma. Ja lapsel on igati
tervislik, kui midagi on ainult tema
oma. Meie peres näiteks kaisukaru.
Iseasi on muidugi, kas siis peab
kõiki oma asju avalikku ruumi vedama,
kui ei olda valmis, et teised nende
vastu huvi tunnevad, aga üldiselt ei
ole mingit kohtustust sundida oma
last kõike jagama. Ja see ei vähenda
nende empaatiavõimet ega muuda neid
kurjaks. Last ei saa sunnivisiliselt
muuta lahkeks. Seda saab teha
eeskujuga. Ja ajaga.
Üks asi on labidas, millega laps praegu mängib; teine asi on labidas, mis jõude vedeleb, aga keegi kasutada ei tohi, sest see on tema
oma. Asjad, mida laps nagunii kasutada ei tohi (telefon, terav nuga jms) ei vedele üldjuhul ka mänguasjakastis ning nende puhul
saab edukalt ära seletada, miks need esemed mängimiseks ei sobi. Ma ise olen muidugi teoorias kõva :), aga oma sõbranna laste
pealt näen küll, et selline süsteem toimib.
Täiesti nõus selle postitusega! Huvitav, mida see ema siis teeb, kui tema laps läheb teiste laste asju
võtma, kas siis kakub kohe lapsel käes ära. Minu kahene tunneb alati huvi teiste kühvlite ja pallide
vastu, sest need on alati huvitavamad. Mul on mänguväljakul ja oma laste puhul üks reegel ja see on, et
teisel ei tohi käest kakkuda asja, kui ta sellega parasjagu mängib. Meil jäävad vahel mänguasjad tunniks
ajaks liivakasti vedelema, sest laps läheb kaugemale lilli ja liblikaid vaatama või lähme jalutama ja
tagasi tulles korjame kokku ja alati on asjad alles. Ja kui ei ole, mis siis ikka, neid kühvleid ikka kaob ja
saab uusi ostetud ja vaevalt ükski kahe aastane midagi tahtlikult varastas.
Ja kui võõrad lapsed tulevad rääkima, siis ma ei kujutaks ette, et ma põrnitsen vaikselt maha või
kaugusesse. Pigem las tuleb ja mängib minu lapsega koos, on minu põnnil ka huvitavam, sest teistega
peale emme on ka tore liivakooke teha.
Nii, et jah, igati nõus!
Mul poleks midagi selle vastu kui
laps enne külaliste tulekut isiklikud
asjad ära paneb, mõni laps ongi
selline vaiksem ja hoiab oma asju
väga, ise olin ka selline ja mul
olidki asjad, millega mulle meeldis
üksi mängida, näiteks legod, ma ei
tahtnud, et keegi mu ehitisi
lammutaks, kuna plaanisin seda pärast
edasi ehitada. Asi mis mind häirib
on see kui jagamatud asjad on
avalikus kohas kaasas või näidatakse
ise neid agaralt teistele, aga
mängida ei anta, nii ei tohi, et
tahab üksi mängida aga kõigi ees.
Huvitav, kuidas sellistes peredes, kus jagama ei pea, siis käitutakse, kui lapsi rohkem on.
Ei jaksa kõiki kommentaare läbi lugeda, võib-olla on keegi juba enne mind seda kirjutanud, aga…
Mis häda on siis vanemana niiiii palju asju avalikule mängukale kaasa tarida, et pole seal mahti muud teha
kui vaadata, kus on lapse kühvel, pall ja ämber ja siis mingid niii isiklikud asjad, mida jagada ei kõlba?
Ma eeldan, et kui ma lähen lapsega mänguväljakule, siis ta ei võta kaasa mingeid hirmkalleid ja erilisi
nukke/autosid mida peab siis hakkama kaitsma nagu raisakotkas oma saaki. Mille jaoks seda stressi
tekitada? Jah, on viisakas kui teiselt lapselt tahab laenata, siis enne küsida, kas võib (kui laps ei suhtle,
siis ilmselt on seal kuskil ema või isa või jumal teab kes temaga, kellelt küsida?). Ja kas siis lapsevanem ei
võiks vaadata et mängukalt koju minnes on kaasas ainult sinna kaasa võetud asjad? Et noh, tean et tulin
ühe kühvli ja ämbriga aga koju minnes on kuidagi veel kolm kühvlit ja pall ka? Muidugi nahhaale on, aga
asi algab ju ikka vanematest, mitte lapstest….
See ka veel, et kui pole soov suhelda võõraste laste või nende vanematega, siis ära mine sinna
mänguväljakule kui seal teisi ka on, varahommikus ja hilisiõhtud on üldjuhul mängukad tühjad- ideaalne
aeg olla seal oma lapsega ihuüksi ja ei teki ka jagamise, võtmise ega suhtlemise probleeme ?
Nojumal.. Ma kujutan ette kuidas nt keegi tuleb tallle
külla ja ta lapselt küsitakse monda mänguasja näidata.
Ja kui ta siis ütleks ei, ja minema kõnnib, siis kui uhke
ta ema on et: “YEAH, THATS MY GIRL” 😀
Mämguasjade jagamine ja teiste lastega suhtlemine
õpetab lihtsalt empaatiavõimet lapsele.
Kõiki asju saab normaalselt õpetada lastele.. Nt kui
lapse lasteaeda viisin ja tal taskus veel üks komm oli,
palusin tal selle ära süüa. Kui ta ei tahtnud, siis ütlesin
et peab teistega siis jagama kommi.. Otsustas ikkagi
ära süüa. Mitte ei hakanud põuetaskut otsima, või
voodrivahele peitma, et keegi ei näeks 😀
Väga ebameeldiv oli seda artiklit lugeda. Ma ilmselt ei hakkagi mõningaid inimesi mitte kunagi mõistma.
1) On päris suur vahe, kes tuleb su lapse kaasavõetud mänguasju võtma (kas tegemist on 1 aastase või 6 aastasega). Kuue
aastaselt eeldan ma muidugi, et ta kõigepealt küsiks, aastaselt ma seda ei eelda. Samas olen enda lastele õpetanud, et koos on
alati lõbusam mängida, niiet nende jaoks on elementaarne asju jagada (2 a ja 4 a).
2) Kuna mu enda lapsed hoiavad enda asju hoolikalt, siis eeldan, et ka laps, kellele asju mängida antakse neid hoiaks. Ja kui asja
hakatakse ikka puruks peksma (jah selliseid lapsi on omajagu), siis lähen ja ütlen, kui selgitus ei aita, siis pahandan ka!
3) Üritan mõista kuidas saab olla probleem mänguväljakul teiste lastega suhelda. Minumeelest on see isegi huvitav.
Mänguväljakul on tohutult palju lapsi, kellel on meeletu tähelepanuvajadus, sest vanemad istuvad terve aja enda nutikas. Paar
päeva tagasi kohtasin ca 6-7 aastat tüdrukut, kes ajas mulle sellist jampsi suust välja (nx seda, et tal on täna sünnipäev ja ta
vanemad ei tea seda, tal oli sünnipäevaks tellitud LÕVI, kes hüppas batuudilt lakke ja kõndis seal. Ükskord väitis ta end 8 olevat ja
5 min hiljem juba 7, ta suutis endale 3 nime välja mõelda). Samal ajal istus lapsevanem pargipingil nutikas ja ei omanud vähimatki
aimdust, mis jama ta laps suust välja ajab! Samas olen tuttavaks saanud ka väga imeliste lastega ja nad kõik armastavad rääkida,
peale selle aitab just täiskasvanud lastel tihti omavahel mängima saada (eriti kui tegemist on väiksemapoolsete lastega).
Minul ei ole asjadest suva, sest kõik, mis ma olen endale ja lapsele ostnud, on olnud läbimõeldud ostud ja niisama igapäevaselt ma
lapsele ja endale asju lihtsalt niisama ei osta. Sinul ilmselt seetõttu ongi suva, et sa ostad lapsele vägaaaa palju asju lihtsalt niisama
igapäevaselt. Kõik seda lubada ei saa ja seetõttu peavad ka neid olemasolevaid mänguasju kallimateks ja olulisemateks. Sinu
poolt on vale väita, et asjad ei ole sinu jaoks olulised, samas ise kogu aeg endale koju asju kokku ostes 🙂 Mina pigem lähen lapsega
reisile või kinno või spasse või Lotte kohvikusse, kui et ostan järjekordse laulva Elsa või Anna või Barbie vms 🙂
Me käisime alles paar päeva tagasi Lotte kohvikus ja ühtegi Barbiet, Elsat ega Annat meil kodus pole 🙂
Mimpsi jutus on pointi! Sa saad ju
ikka palju asju suurte aledega või
lausa tasuta seega ei tekki sul nende
asjadega sellist sidet kui näiteks
emal, kes on asja miinimum palgast
ostnud ning võibolla ilma jätnud
lapse mõnest ala kohupiimakreemist
(no äärmuslik näide aga siiski). Kui
seda asja ei ole võimalik asendada
siis tulebki seda ju väga hoida 🙂
see et sa nüüd korra Mariga Lotte
kohvikus käisid või ei käinud ei
olnudki Mimpsi point,! Vast ikka see,
et ta tahab kinkida lapsele elamusi
ja ei asenda neid uute asjadega,
millega laps heal juhul 5 minutit
üksi mängib! 🙂
Minu suhtumine asjadesse on terve elu olnud sama, kujutad ette, ma pole terve elu tasuta asju saanud 😀 Mulle ka ei ostetud väiksena uut, kui eelmise ära lõhkusin või ära kaotasin. Ei huvitanud väga, elasin siis ilma edasi 😀
Mina tahan ja kingin samuti oma lapsele elamusi, miks sa arvad, et mu laps enda asjadega 5 minutit üksinda mängima peab?
No aga see ei ole ju tegelikult õige
suhtumine asjadesse? Või on? Ma olen
nõus, et asjad on ainult asjad aga
sama suur tõde on ka see, et laps
peab aru saama, et asju ei tohi
lõhkuda või niisama kaotada sest ei
pruugi olla võimalust uusi saada.
Ühesõnaga asju tuleb siiski ju hoida
🙂 aga see on see tõde, mida mina oma
lastele õpetan ja kuskil ei ole ma
kirjutanud, et sa peaksid ju seda
sama tegema 😉
“…miks sa arvad, et mu laps enda
asjadega 5 minutit üksinda mängima
peab” võtsid taas liiga kaitsva
positsiooni 😀 ma ei olegi ju seda
öelnud ega ka kirjutanud, et SINU
laps PEAB oma asjadega viis minutit
üksinda mängima? 🙂
Mina üritasin lihtsalt Mimpsi
kirjutatud kommentaarist aru saada ja
seda tervenisti läbi mõtiskleda, sest
you are missing the point kui
kirjutasid talle vastu,e t Maril pole
ühtegi Barbiet ega Elsat 😀 see
polnud ju ta kommentaari mõte! 🙂 ega
keegi sind ju ei rünnanud!
Mallukat peab ainult kiitma, daamid!
?
Teemast küll täitsa välja aga mulle tuli meelde üks perekooli foorumi vestlus
mille leidsin mõned kuud tagasi ja pidin pikali kukkuma diivani pealt, et kas
tõesti on selliseid õelaid ja vastikuid lapsevanemaid olemas? Pani mõtlema,
et millised need emad on reaalses elus, kas näevad kaugele välja nagu
Cruella deVillad? ??
http://foorum.perekool.ee/teema/tako-acoustic-head-ja-vead/
Ma ei saa siin kummagi osapoolega100%
nõus olla.
Ise kasvasin peres, kus ei ostetud
iga nädal uusi kühvleid. Ei olnud
esiteks sellist kommet ja teiseks ka
finantse.
Õega me mõlemad hoidsime oma asju ja
oi kui kahju oli kui siis keegi
kogemata endaga viis või ära lõhkus.
Ja kusjuures lõhkujteks olid alati
need lapsed, kellel asju küllaga.
Point on siin selles, et juba
inimeste arusaam puhtusest/mustusest,
korras/katki, hoitud/lõhutud olekust
on väga erinev. Laps, kellel kodu
kühveid täis ei saagi kunagi aru, et
mõni teine laps ootas seda kühvlit
terve aasta. Ja kuna ka vanemate
väärtushinnangud on erinevad, siis
tõepoolest võib mõnes peres raha
lademetes olla aga sellegi poolest ei
osteta ka 1-euroseid asju iga nädal
uuesti.
Ning see ei puuduta siin absoluutselt
jagamist. Oma asju jagavad ka lapsed,
kel asju vähe on – lihtsalt need
lapsed eeldavad sama korralikus
seisus tagastamist.
Ka täiskasvanuna olen mitu korda oma
jagamiskobeid ümber kalkuleerinud. 🙂
Olen muidu suur jagaja aga kui mu
hoolikalt valitud, terve maailma
pealt just see õige leitud ja kenasti
hoitud telk näiteks peale väja
laenamist märjana kokku pakitakse ja
seisma jäetakse – no on kahju! Ise ma
sellist haisvat ja mädanevat ja
laigulist käkki kasutada ei taha.
Seenehunniku sees ju ei maga. Aga on
inimesi, kes ei hakkagi aru saama,
kus on probleem – telgid ju ongi
väljasõitudeks mõeldud ja nad ongi
märjad ja laigulised ja haisvad.
Nende telk on. Aga minu telk ei ole!
Küll on mu panne kraabitud (millel
ise kasutan vaid puulusikaid),
fotokaid liivaseks trööbatud, riideid
käristatud, nahkkinnastega ronimas
käidud, jne jne.
OK, kus mu point on 😀 Sellest vist,
et ehk ei peaks kumbki osapool
üksteist idioodiks kutsuma. Nagu näha
siis ühed ei hooli absoluutselt ja
teised hoolivad liiga palju. See on
täpselt selline pada sõimab katelt
situatsioon. inimesed ongi erinevad.
Ja üks inimene ei ole õigem kui
teine. Meil kõigil on oma minevik ja
põhjused selleks miks me kuidagi
käitume. Äkki piisaks vaid
rääkimisest ja üle küsimisest, et kas
asjad on jagamiseks või isiklikud. Ja
kes tahavad need jagavad ja kes ei
taha need hoiavad endale.
100% nõus antud kommentaariga
100% nõus H arvamusega.
Täiesti suurepärane kokkuvõte, aitäh!
Nõus, H!
jah, just, samuti nõus! on kultuursed
inimesed ja kõik-üle õla- inimesed…
Väga hea kommentaar, pani mind mõtlema sellele, et kui palju siiski meie käitumisest on nn kodust kaasa antud ja kui palju
iseloomus kinni? No näiteks nagu ma ütlesin, et minu kodus ei ostetud mulle muudkui (uusi) asju ja kui midagi ära lõhkusin või
kaotasin, siis uut ei saanud. Isegi telefoni kõneaega osteti kord kuus ja kui selle enne ära kulutasin, pidingi ülejäänud kuu ilma
olema. Ja kuigi ma olen terve elu suur unustaja olnud – kogu aeg kaotasin oma kehalise ja ujumise riideid ja mütse ja salle ja
kindaid ja võtmeid ära (salle ja kindaid ikka osteti uued, nendeta käima ei pidanud :D) ja ma sain TÄIEGA pragada, kui midagi ära
kaotasin, siis sellegipoolest kadusid asjad ikka edasi.
Mitte, et ma nüüd meelega neid kaotanud oleksin, sest ma päriselt üldse ei tahtnud, et ema pragaks, aga no nad KADUSID! Minul
endal oli ikkagi suht suva, ainukene miinus oligi see pragamise koht.
Nüüd õnneks ei praga keegi, saan rahuliku südamega asju kaotada 😀
See on muidugi jube nõme, kui keegi sinu asju rikub. St… ma isegi enamasti ei mäleta, kui ma kellelegi midagi laenan, nii et
inimesed võivad rahumeeli mind paljaks ka röövida ja ma vist ei märkakski aastaid. Samas kui keegi tooks mulle mingi lägase ja
hallitanud telgi tagasi, siis ma saadaks talle lihtsalt lingi, et millist telki ma asemele soovin ja hallitanud jätku heaga omale. Et noh,
enda asjade eest tuleb ikka seista.
Mina ja Kardo suhtume ka asjadesse väga erinevalt. Kardo hoiab väga omi asju ja seetõttu hoian ma tema asju ka rohkem. Kes
teab, äkki lapsepõlvehirm muidu pragada saada 😀
Ma kommenteerin haruharva aga inimene, kes täiesti tõsiselt kirjutab, et võõra kolmesega kaheldava väärtusega dialoogi
arendamine ei kuulu absoluutselt tema huviorbiiti, peab ikka tõsiselt katki olema. Antud lause on äärmiselt halvustav. Lapsed
on kohati päris ettearvamatud ja eelkõige süütult uudishimulikud, mistõttu tuleks puhtinimlikult asjale lähenedes mõista, et
see käib kasvamise juurde. Ei ole nii, et teised, võõrad lapsed on mingid tüütud olevused kuskil mänguväljakul. Ei, nemad
arenevad seal ja kontakti otsimine on täiesti normaalne. See on ikka päriselt hirmutav, kui sallimatu on mingi grupp
titemammasid. Selline enese-ja lapsekesksus on ilmselt kaitsemehhanism, tulenevalt siis kasvatusest (kõik võõras on paha) või
siis mingist kogemusest (kus keegi ongi midagi lõhkunud, omastanud vms). Kuna kasvatus või juhtunu paistab olevat sügavalt
juurdunud, siis kainet mõistust väga loota pole. Minu meelest on siiski mänguväljak avalik koht, kus tuleb teistega arvestada,
mitte ennast mingisse mulli kapseldada. Sotsiaalne aspekt on nagunii, harva oled sa seal oma lapsega üksi. Mis puutub
asjadesse, siis mõni asi ongi vähem väärtuslik asja omajale, mõni vähem. Selle koha pealt ei saa radikaalne olla, see on kuldse
kesktee teema. Kõike muidugi ei peagi jagama aga juba maast madalast tõrjuda täiskasvanuna oma kompleksite tõttu avalikus
ruumis mudilasi, no see on ikka tase.
Mul tekkis sama mõte. Et ok, inimesed on erinevad,
väärtustavad asju erinevalt, aga kui jõhdsin kohani, et
lapsega vestlusesse langemine” pole tema jaoks, siis
ma enam ei suutnud mõista
Täpselt!
Lugesin seda kolumni eile. Ja mis ma
öelda oskan? olen Maarjaga 100% nõus.
Osaliselt mõistan teda sellepärast,
et olen ka introvert ning võõraste
laste sunniviisiline lõbustamine ei
ole päris minu ampluaa. Osaliselt
mõistan teda, sest olen ka nö egoist,
aga selles mõttes, et teadvustan
endale, et minu heaolu ja minu tunded
ja minu tahtmised loevad ka midagi.
Ma oskan öelda ei, kui mingi palve
mulle koormav on. Selles mõttes, miks
ma PEAN olema teiste jaoks hea, kui
mul endal on samal ajal paha ja
ebamugav olla? Mulle ei meeldi
teistele koormaks olla ja ootan, et
teised ei looda, et saavad oma
probleemide lahendamised iga hetk
minu kraesse lükata. Ei, ärge saage
valesti aru – ma heameelega aitan,
aga teiselt abi palumisel ja teise
ära kasutamisel on vahe ning seda
vahet tunnen ma üpriski hästi.
Aitamise soov peab tulema südamest.
Ning miks peakski laps oma mänguasja,
millega ta parasjagu mängib, andma
teisele lapsele lihtsalt selle
pärast et too ju tahab ja nii on
viisakas? Miks? Minu poolest võiks
pigem tollele teisele lapsele õpetada
kannatlikkust. Oodaku ära, kui üks
mängib mänguasjaga lõpuni ning see
vaba on. Kui laps tahab ise oma mängu
pooleli jätta ning mänguasja teisele
lapsele loovutada, siis väga tore –
aga selles ongi vahe, kas ta loovutab
selle vabatahtlikult või
sunniviisiliselt.
Ehk siis mina arvan, et jah, jagamine
on tore asi (ise ma ka ei ole kade),
aga see peab tulema südamest ja sulle
endalegi rõõmu tooma. Ei tohi
inimesele maast-madalast peale
sundida mõtteviisi, kus kõik teised
on tähtsamad kui sina. Ei ole
tähtsamad, täpselt sama tähtsad on
kõik. Ja tuleb õpetada ka “ei
ütlema”, sest näen küll milliseks
kasvavad inimesed, kui nad lihtsalt
ei oska ei öelda. Teiste jaoks on nad
head, neid kasutatakse julmalt ära ja
ise nad seejuures on õnnetud. Ehk
lapsepõlvest saab alguse enesehinnagu
moodustumine.
See nii pikk teema, ma parem lõpetan
(tean, et minu teksti kuvab justkui
luuletusena ühes kitsas tulbas, aga
ma ei oska sellega midagi peale
hakata :)).
Ma pigem kuulan ja räägin mänguväljakul lastega kui teatud tüüpi emade-vanaemadega… noh sellised, kes teatud oskuse juures
küsivad su lapse vanust ja siis kuuled vastuseks, et oi, tema lapsuke on juba ammu (enne sündi 😛 ) kõi oskused omandanud ja mida
kõike veel. Ma ei mõista seda laste võrdlemist, kui inimesed ei tea sinu/minu lapse arengu eripärasid ja tausta. Iga asi omal ajal! Ja
mis see teadmine annab, kui teada saad, mis vanuses kellegi laps liumäest iseseisvalt alla laskma hakkas või kiigule ise hoogu
tegema õppis. Iseasi on, kui see kõik toimub siira huvi tundmisega ja/või jutu jätku arendamiseks, mitte nö ärapanemisega.
Ja asju jagan/jagame ka hea meelega 🙂
Ma lugesin ka just seda juttu, mis seal Daki fb-s jagatud lingi kommentaariumis lahti läks, ja no kuna ma olen Mallukalehe harv
külastaja ja alguses üldse ei pannud tähele, et see oled sina, Mariann, kes seal kommenteerib, siis mõtlesin, et tulen vaatan siia,
et kas Mallukas ka sellest provokatsioonist midagi kirjutanud on. No ja poole praeguse postituse pealt hakkasin mõtlema, et
misasja, kas keegi on sind facebookis plagieerinud, alles siis vaatasin uuesti kommentaare seal ja panin pildi kokku 🙂 Aga ok,
mis ma tegelikult tahtsin öelda on, et mulle jäi mulje, et sa võtsid neid osasid öeldud asju seal liiga isiklikult ja, et alati ei peetud
tegelt sind silmas (kanaema koha pealt just). Samas muidugi, samastusid ikkagi ju ise ja selles pole ka midagi ju halba. Ma usun,
et ma võin ka kohati tunduda kanaemana (mul kaks last, mõlemaid imetan/sin pikalt, lasteaeda pole pannud veel jne), aga see
polegi oluline, mida teised sellest arvavad, kui ise endale kindlaks jääd ja annad endast parimat oma laste kasvatamisel.
See kadeduse teema on tobe, põhimõtteliselt olen sinuga nõus, et kui on võetud kaasa mänguväljakule, ja ise parasjagu ei
mängi, siis võivad teised vaadata seda asja. See on ka meie peres reegliks kujunenud. Küll aga on meil kodus tõesti mõned
üksikud asjad, mida lapsed ei pea omavahel ega teistele jagama. Väiksem veel sellest niiväga aru ei saa ja tal pole ka probleemi
sellega, aga suuremal on üks kindel kaisuloom, mida ta ei pea jagama, kui ei taha. Ära ei peida asju kodus, aga kui keegi
küllatulnud laps selle kuskilt leiab ja minu tütar ei taha anda, siis selle koha pealt on tõesti nii, et see on asi, mida otsustab
omanik. Ei jaga ta seda üldiselt ei oma väiksema õega ega ka enamasti mitte külalistega. Muude asjade osas on läbirääkimiste
küsimus ja kompromisside leidmine.
Ma lugesin ka nüüd kogu selle kommentaariumi läbi ja pean nõustuma. Minu arvates ka Mariann võttis veidi liiga isiklikult seda
asja ja tegelikult kohati osad laused tundusid ründamisena isegi..
Vihaseks kurjaks mutiks ja ülbeks emmeks (isegi vaid kirjastiili põhjal) ei maksaks küll kedagi nimetada. Ma olen kindel, et Maarja
on väga hea ema. Ja kui ma seda kommentaariumi lugesin siis tekkis mulje, et see postitus on tõesti tehtud vaid seetõttu, et oli
inimesi, kes Marianniga ei nõustnud. Lisaks see nn kanaemmeks nimetamine, mis oli tegelikkuses jumala rändom kommentaar. .
On asju, millega nõustun siin postituses ja on palju asju, millega ei nõustu.
Need liivakasti maffia värgid on minu jaoks pseudoprobleem, aga miks suhtuda nt mingisse lapsesse
halvustavalt, kui ta tuleb ja juttu teeb. Nu jh ta vb on tüütu, aaga kujutame ette olukorda, kui keegi tuleb
sinu käest tänaval kella küsima kas siis tuleb kaaaa seda inimest põrnitseda ja selja keerata 😀 muidugi
mitte ju. Nu vott laps on ka inimene ja kui ta tuleb rääkima siis tuleb viisakas ja kena temaga olla. Ta on
väike ja vb tüütu aga inimene :D. Ja üldse võtke vabalt naised, teised lapsed ei söö teid ära ega juhtu ka
midagi siis kui teie laps kogemata kellegi kühvli kaasa krabab 😀
Kaisukarude koht on üldiselt voodis ja need
on ainult magamise ajaks. Meie lasteaias
lapsed oma kaisukaid jagama ei pea, sest
igalühel on oma kaisukas oma voodis ja
saavad need siis kui tudusse lähevad. Kuna in
ebahügeeniline kui laps veab kaisukat õue
liivakasti, siis vahepeal materdab seda muru
sees ja topib kuskile mulla sisse ja hiljem veab
jälle voodisse, siis ei lubata lasteaias sellist
asja ja sellega probleeme pole kunagi olnud.
Kodus on samamoodi, et kaisukas on voodis ja
see päeval kuskil maas ega diivanil ei vedele
?
Ja tahtsin öelda, et olen ikka selle poolt, et
asju jagatakse. Lasteaias meil samamoodi
reegel, et mänguasjad mida kaasa võtad neid
pead teistega jagama va kaisukad siis. Samas
olen ma selle poolt, et kui ei taha mingit
konkreetset asja jagada siis ei pea. Minul
pilnid isa ja emal oli ka rasked ajad ning alati
kui meil mingid külaliste lapsed külas käisid
siis suutsid nad midagi ära lõhkuda, hüppasid
mu voodis ja jooksid üle diivani, nende ema ei
riielnud nendega, nad olid nagu ebaviisakad
sead, sellised kiuslikud kes meelega tulidki
ainult märatsema ja lõhkuma, sest neid ei
olnud õpetatud, et asju tuleb hoida. Ema alati
käskis mul asju jagada aga teatud paar asja
panin ise vahel kuskile peitu, sest ma teadsin,
et need lõhutakse muidu nagunii ära ja uusi
ma ei saa, sest polnud seda võimalust. Aga
parimate sõbrannadega jagasin ikka kõiki oma
asju ? Lihtsalt mõned lapsed on väga
kiuslikud ja ülbed. Kuna mul olid prillid siis
ema sõbranna laps tegi mu päiksekad mul
puruks, et mul pole neid vaja kuna olen
prillipapa. Siis see tüdruk valetas, et kogemata
astus neile peale ja kõik uskusid teda muidugi.
See täiesti sõltub kõik minu meelest
olukorrast ka, sest sel ajal ikka oli neid
kiuslikke lapsi meeletult.
Liivakasti mänguasjadel on meil sellepärast nimi peal, et ära minnes oleks teada mis meie kokku peame korjama ja kaasa võtma. 2-
aastane tunneb juba oma nime, märgi vms ära ja oskab seega ise vahet teha mis on tema oma ja mis mitte.
Aga jah. Kolumn oli suhteliselt kitsa silmaringiga vanamuti kirjutatud 😛
Mina näiteks arvan, et ka see on normaalne,
kui lapsed vahel üksteiselt asju krabavad ja
emad ei jookse kohe appi kuritegu karistama.
Lapsed õpicad mängu abil elus hakkama
saama, vahel juhtub asju, mis panevad
pettuma, solvuma voi vihastama, laps peab
õppima toime tulema nende emotsioonidega.
Muidugi ei on igal asjal piir, aga ka hoolega
ehitatud lego-asjanduse lammutamises jms ei
näeks ma probleemi, laps peab aru saama, et
selle asja võib uuesti ehitada ja ema ei ole
selleks, et lapse kapriise ja nõudmisi igal
võimalikul moel kaitsta.
Mul oma laps on küll alles veidi üle aasta ja
mänguväljakul oleme päris vähe käinud, aga
nüüd, kui ma tean, et liikvel on mingi hirmus
kühvli-maffia, siis ei julgegi enam minna 😀
Jaa, olen täiesti nõus sinuga 🙂
Ahjaa, unustasin veel lisada seda, et ka ” kühvli-krabaja” laps peab õppima iseseisvalt hakkama saama.
Ehket, teistega ebaviisakas ei ole mõistlik olla, kuna teine laps saab pahaseks/kurvaks/mis iganes, lapsel
areneb emaatiavõime, kui ta näeb oma “pahateo” tagajärgi.
Et lisada, lapsel areneb empaatia kui talle
selgitada oma tegude tagajärgi ja teiste (ning
lapse enda) emotsioone. See on arenguliselt
normaalne, et väikelapsed krabavad teistelt asju
ning eeldavad, et kõik on nende omad teatud
ajani.
Natuke teine teema nüüd. Nägin kord kuidas 1
vanaema lasi oma vanemal lapselapsel nn
nooremast lahti saamiseks jõudu kasutada.
Mõlemad lapsed turnisid mängumaja juures ning
vanem laps otsustas noorema sõrmi pulgast,
millest too kinni hoidis, lahti kangutama hakata.
Vaatasin õudusega kuidas noorem karjub ja
vanem laps ilmselgelt meelelahutust sellest saab.
Too vanaema aga seletab lahkelt: “las krativad
asjad omavahel selgeks…”. Täielik idiootsus
arvestades et noorem oleks redelilt alla
kukkudes haiget saanud. Tule taevas appi kuidas
osad täiskasvanud on ikka parajad ajukääbused!
Anyway, olukordi tuleb lapsele lahti seletada
ning asjade jagamise poolelt, küll aja möödudes
ja last suunatea ka see asjade jagamine lõpuks
tuleb 🙂 .
Mina olen üks neist, kes on asjades kinni. Mulle
meeldivad mu asjad! 😀 Laps alles pisike ja liivakasti
kogemust ei ole, aga seda olen küll näinud, et mõned
lapsed ei oska kohe üldse asju hoida, ja vat minul on
kahju, kui oma laps ei lõhu ja siis tulevad teised lapsed
ja loobivad asju põhimõtteliselt vastu seina. Just hiljuti
oli selline juhus, et käisime väljas ja mehe isa ostis
minu 9-kuusele ja oma teisele lapselapsele
täispuhutavad mänguloomad, odavad ja mitte midagi
erilist. Ämma-äia juurde jõudes oli seal aga teisigi
lapselapsi ja loomast ei jäänud õhtu lõpuks miskit
järele. Ja mul oli kahju, sest oleksin tahtnud selle
tobeda sinise kaamli koju tuua. Ainult autos sai laps
seda vaadata…
Mina kirjutan ka laste liivakasti asjadele nimed peale aga selle pärast, et ma ei suuda järge pidada, et mis on meie ja mis teiste
asjad. Kuna need on meie peres nö käibevahendid, et vahel mõni kaob ja läheb katki ja keegi tuleb kingib ja ostame ise jne, siis on
järg totaalselt sassis ja enda elu lihtsustamiseks on nimed peal. Loodan, et keegi ei kahlusta mind selles, et kardan varastavaid
kaheaastaseid 😀
Appi kui naljakas (tegelikult pigem kurb) – tõeline
kanaema, kes räägib mänguväljakul ainult enda
lapsega, ei luba oma lapsel asju jagada ei
mänguväljakul võõrastega ega kodus külalistega – see
nimetab kanaemaks lahket, sotsiaalset, tolerantset,
kompleksivaba inimest????
Einojah, olgu ta siis üksi nurgas oma lapsega, kui tahab
🙂 ainult lapsest on kahju…
Täpsustuseks, et loo autor ei kutsunud mind mitte kuidagi, see teema hargnes lahti kommentaariumis kõrvaliste inimeste poolt.
Ma ei arva, et pean iga nádal uusi kûhvleid ostma.
Mida laps sellest õpib, kui kúhvel on kadunud, siis ta
saab alati uue? Kuidas õpib see laps siis oma asju
hoidma? Mânguváljakul mângides vôivad loomulikult
teised lapsed ka mángida asjadega, mis parasjagu
seisavad.. Seejuures eeldan, et neid meelega ei lôhuta
ega pisteta oma kotti. Võõrale lapsele võib ikka tere
vastu öelda ja vastata kûsimusele, et kuidas láheb või
mis minu lapse nimi on vms.. Aga ausalt maast ja ilmast
ei viitsiks tõesti rãâkida..
Hambaharja ikka ei jaga ju 🙂
Olen sedagi teind 😀
Tundub nagu see ema käis esimest korda mänguväljakul ja sai šoki ühest 6-aastasest ja 2sest kes temaga rääkima tuli 😀
Absoluutselt ei häiri, kui teised lapsed rääkima tulevad või mänguasju vòtavad, kuid see küll häirib, kui vanemad
tähelepanu ei pööra oma lastele. Kui keegi tuleb ja nõuab su lapse käest asja siis on lihtne vastus, “ei saa, sest ta mängib
sellega praegu, palun vali endale midagi muud” aga olen ka näinud seda, et laps tuleb krahmab teiselt asja käest ja
vanematel on kas suva v pilk on üldse kuskil telefonis.
Minul isiklikult on asjadest täiesti ükskõik. Kui läheb
katki, on katki. Kui kaob ära, siis küll kunagi ikka üles
leian. See muidugi ei tähenda, et ma asju suvalt
puruks peksan ja umbes ära kaotan. Ma ikka otsin
asju, kui kadunud on 😀 Minu lapsel (10-kuune) pole
ühtki eset/mänguasja, mis oleks talle nii isiklik, et
hakkaks selle puudumisel märatsema (on ka veel väike
ju). Ma ei ole talle kaisuka-kommet külge harjutanud.
Ka minul pole lapsepõlvest ühtki kaisukat alles, kuigi
ma ikka “hoolitsesin” oma “laste” eest. Oma lapse
õpetan loodetavasti jagama ning suhtlema vabalt
kõigiga, ka tigedate muttidega (kui ta seda üldse
tahtma peaks). Tema käes olevaid asju ära ei käsiks
anda, aga muuga võib mängida kes iganes. Sellest
teemast lausa kolumn kirjutada… First world problems
indeed.
Ma mõistan seda õudusjuttu ainult nii palju, et
minu lapsel on paar hästi suurt lego, mille
kokku panemiseks on ta näinud palju vaeva.
Neid ma ei luba külalistel laiali lammutada, sest
laps kurvastaks väga, aga kõik muud asjad on
alati jagamiseks.
Issand..
Esites tekitab suurt küsimust, et kui tema laps juhuslikult kogemata peaks kellegi teise asja võtma ja siis see asja omanik temalt
seda küsima tuleb, aga laps ei anna, sest ta pole harjunud asju jagama ?! TÄIESTI USKUMATU .. kui sa ei taha, et teised lapsed
nende SINU LAPSE mänguasjadega mängivad, siis mine ehita endale oma liivakast või osta endale maja hooviga ja mine mängi
seal, või ära siis võta neid asju nii palju kaasa/üldse kaasa. Jah, kõike tõesti ei pea jagama aga jagada peab ka oskama ja kui sa
väiksele lapsele sünnist saadik pmt õpetad, et jagama ei pea ja see pole ok, siis EDU vanemale selleks ajaks kui laps läheb
lasteaeda, sest siis on sellest lapsest saanud see põngerjas, kes lasteaias teisi lööb ja hammustab, lihtsalt sellepärast, et keegi
julges puutuda mänguasja millega tema ehk võibolla mängis eimängind. 🙂
No ma ei tea see asjade peitmine ka.. legotorni ma paneks ka ära kui mu laps selle ehitand on ja lammutada ei taha, aga siis saab
selle panna tuppa kuhu lastel asja pole. Ja no mul pole ausalt elamises ühtegi asja, mida ma peaks peitma. Või pole ma näinud
külalist, kes mingit isiklikku asja nõudma tuleks ( ma ei oskaks isegi öelda peale sekslelude ja aluspesu midagi, mis niiiii isiklik
olla võiks. Ja ausalt ma ei kujuta ette, et keegi tuleb mulle külla ja ütleb : et vaataks nüüd su pesusahtli ja sekslelude
kollektsiooni üle :D:D:D)
Ja no ausalt peale neid viimaseid lauseid tekkis mul küss, et kas temaarvates lähevad võõraga liivakasti ääres rääkima ainult
lapsed, kelle ema eemal istub ? Või kas ema peab 24/7 lapsekõrval istuma ja näitama kuidas liivakastis kooki patsutada ?
Ilmselt soovib ta elulõpuni lapsega mängida ja pärast siis halada, et laps pole nõus üksinda maas või liivakastis mängima (
HURRAAA !?!? )
Mina isiklikult ei näe küll miskit halba, kui see väike laps minuga jutustama tuleb. Alati rääägin vastu ja kui vaja mängin kah.
Aga eks sellised olegi füürer maamad nagu sa kunagi rääkisid 😀
Ma küll ei tea, aga äkki sellel kirjutajal on alles esimene
laps ja seegi päris noor? Siis ta vbl ei kujuta veel ette, et
tuleb ka tal aeg, kus ta ei istu mänguväljakul koguaeg
ninapidi lapse kõrval ja vaata, mida too teeb. Seepärast
ta praegu ei saagi veel aru, et miks igal 6-aastasel ei
vahi ema koguaeg ninapidi kõrval.
Mul on ka alles esimene ja seeegi mõni kuu ainult
vahet. Aga ometig teadvustan mida yks v teine
õpetus endaga kaasa toob..? lapsed harjuvad
kiiresti nii nagu tuttu kussutamise ja muu
sellisega siis sama on ju pideva tähelepanu ja
koguaeg ninapidi juures istumisega ?
Mina olen ka pigem seda meelt, et kõiki asju ei pea jagama. See kui külaliste tulles osad mänguasjad kappi peitu pannakse,
ei tähenda minu meelest seda, et laps oleks kade. Pigem tähendab see seda, et laps hoiab oma asju ja hoolib neist. Kui mõni
mänguasi on lapse jaoks väga oluline, siis miks ta ei võiks seda peitu panna? Kunagi ei tea kui suures mänguhoos külla
tulnud lapsed selle kalli mänguasja ära lõhuvad. Ja kohe kindlasti ei ole ma seda meelt, et asjad on ainult asjad! Igal asjal on
oma väärtus ja tihtilugu ka hind. Mina ei poolda seda: lõhkusid ära, pole hullu lähme ostame uue. Asju tuleb hoida, kui
tahtlikult ära lõhub, siis ei saa koheselt uut asemele! Muidugi on oluline ka asju jagada ja koos mängida, kuid siiski peab
jääma lapsele õigus mõningaid olulisemaid mänguasju ainult endale hoida ja teised peavad oskama seda austada!
Kusjuures ma olen ka seda meelt, et
asjad pole vaid asjad. Ma ei pea end
kitsiks, kulutan meeletuid sumamsid
asjadele 😀 Aga vot hindan neid ka!
Ja mul on igat asja vaid 1 (ok,
teksapükse on kaks paari ja mõningaid
asju veel).
Iga asja on keegi kunagi teinud.
Keegi kes selle disainis, keegi kes
selle valmistas, keegi kes seda
kasutab ja on koht kuhu kõik asjad
kunagi loodetavasti jõuavad. Selline
meeletu tarbimine ja eriti odavate
Aasia plasthunnikute tarbimine mulle
absoluutselt ei istu. Pigem maksan
kolm korda juurde ja ostan puidust
kühvli mille on kohalik vanamees ise
nikerdanud. Ja sellist asja kaotada
ei taha.
Aga selline olen mina. Ja nii nagu ma
ei käi oma sõpru oma tarbimisjutuga
ahistamas loodan ma, et ka nemad
suudavad minu hinnanguid väärtustada.
Ma muuseas maini, et me ka ei ole pidanud kühvleid ostma, sest keegi pole neid iial röövinud 😀 Aga mingi vanamehe kühvli ostaks ma ka – selle jätaks pigem aeda liivakasti, kui et tassiks kaasa, samuti ei tahaks ju kaotada 🙂
Mina ei lase KÄSI oma 4,5-aastasel mänguväljakul jagada võõraste lastega asju. Kui ma ise olen näiteks.. ma ei tea, restoranis ja
keegi tuleb ütleb, et kuule, las ma mängin su telefoniga veits, siis ma ka ei annaks. Kui see võõras laps küsib viisakalt, siis
üldiselt mu laps ei ütle ka ”ei”, kui mänguasi niisama seisab, kuid ma ei arva, et on õige, et täiesti võhivõõras laps tuleb, võtab
meie mänguasjad ja hakkab mängima. Ma ei arva ka, et see teeb minust kadeda või kitsarinnalise inimese.
Sama moodi olen kirjatüki autoriga nõus, et ma ei viitsi väga võõraste lastega rääkida. Ma tean, Sina mind ei tunne aga KÕIK
mu tuttavad ütleksid ilmselt, et ma olen keskmisest inimesest päris palju lapsesõbralikum, kui asi puudutab omade inimeste
lapsi. St ma võin nendega mängida, joosta, neid taga ajada, nalja teha, kõdistada, keerutada, patse punuda ja politsenik olla,
kuid kui ma olen näinud mänguväljakule oma lapsega kahekesi mängima, siis ma tahangi tõesti OMA LAPSEGA mängida. Mul
on kaks last ja kui mul on võimalus ühega neist olla kahekesi, siis ma tahangi selle aja enda lapsele pühendada.
Kui Sa ikka arvad, et ma olen lihtsalt väga nõme ja marukuri inimene, siis ma igaks juhuks ütlen, et ma õppisin noorsootööd ja
osalen väga pikalt erinevates lastelaagrites. See, et ma ei taha mänguväljakul kuulata võhivõõra lapse jutte tema kodus
olevatest mänguautodest, ei tee minust nõmedat inimest.
Oi, parandada vist ei saa aga esimene lause peaks olema ikka ”mina ei käsi”. 🙂
Täiesti haige 😀 Kui raske on siis
kuulata väikse lapse siiras jutt oma
kodus olevast mänguasjast ära, selmet
pmt närvi minna ? Ulme.
Appi ja selline inimene õpib
noorsootööd ja osaleb
lastelaagrites…. Inimene, kes ei
taha kuulata lapse jutte tema
mänguautodest, olgugi et võõra.
Palun, otsi kiiremas korras endale
uus amet. Lastega peab tegelema
empaatiavõimelisem ja mõistvam
inimene. Kui tahad oma lapsega vaid
kahekesi mängida ja teistega mitte
suhelda, otsi mingi muu koht mitte
mänguväljak. Sõnatuks võtab.
Enda lapse vastu ei või olla mõistev? 😀 Mul näiteks on väga vähe aega, et enda lapsega väljas käia. Ja kui me juba oleme
mänguväljakule läinud, siis ma eelistan tõesti vaid temaga suhtlemist. See poleks tema suhtes minu arust üldse aus, kui ma
seal ka kellegi teisega tegelema hakkaksin… Arvestades kui vähe ta mind niigi näeb. 🙂
Muidugi ma ei ütle lapsele vihaselt, et sa oled üks
tüütu putukas ja mine ära. Kui laps räägib oma
paar lauset ära, siis ma kindlasti kuulan ta ära ja
olen tema üle siiralt rõõmus, kuid ma räägin ikkagi
nendest lastest, kes kipuvad sinuga pool tundi
juttu rääkima samal ajal, kui tema enda ema nina
telefonis istub. Mul on siiralt kahju, et lapse ema ei
taha tema jutte kuulata aga ma nagu keegi siin
ütles ka, siis ma tõesti tahan selle pool tundi, mis
mul on, enda lapse päevast kuulata.
Minu arust on minu nimetamine selliste sõnadega,
päris kummaline, sest vaevalt, et sa ühe
kommentaari põhjal saad minust nii täpse ülevaate
ju. Ja ma ei öelnud, et ma “lähen närvi”.
Kuid ma kahtlen, et minu selgitused teie arvamust
muudavad, nii et ilmselt võib selle teema
lõppenuks kuulutada.
Mu oli just eile situatsioon kus ei
olnud oma peikat pikalt näinud ja
siis me klappisime oma ajad nii, et
me saime korra bussipeatuses kokku
(tema tuli ja mina läksin), et paar
asja läbi arutada. Ja siis seal
kõrval oli üks perekond kelle lapsed
hakkasid meiega suhtlema. No muidugi
naeratad ja ütled paar sõna vastu.
Aga situatsioon oli selline, et
igaüks sai aru, et meil on kiire ja
tähtis jutt pooleli ja neid vanemaid
absoluutselt ei huvitanud. Lihtsalt
põrnitsesid eemalt. Ütlesime ka
lõpuks lapsele, et vabandust aga
tädil ja onul on kiire. Ka vanemad
kuulsid seda. Ja ei huvitanud see ei
last ega tema õde ega vanemaid. Ja
meil jäigi oma jutt rääkimata ja meel
mõru. Meel mõru kuna me ei saanud
enam jaoks oluliste asjadega
tegeleda, samas ka kuna kergelt ikka
kraabib hinge, kui hakkad lapse peale
pahaseks saama.
Ja mul endal on üks sõbranna keda
absoluutselt ei huvita, mida ta laps
mänguväljakul teeb. Ta on mu paar
korda kaasa kutsunud kuid ma pean
alati häbist ära surema. Ta lihtsalt
laseb oma lapse mänguväljakule laiali
ja nimme vaatab mujale. Eriti kui
näeb, et tema laps näiteks teistelt
asju ära kisub ja teised pisemad juba
nutavad – lihtsalt keerab selja ja
“ei näe”. Või kui näeb, et tema laps
konkreetselt kedagi tüütab – kas
keegi korjab oma asju kokku või
hakkab ära minema või ehitab ilusat
liivatorni mida tema laps agaralt
lõhub – no ei lähe juurde ja ei
seleta olukorda. Lihtsalt keerab pea
mujale. Eks ma olen siis ise läinud
ja ta lapselt käest kinni võtnud ja
mängima hakanud ja seletanud miks
teine laps nutab või muud
situatsiooni. Kuna mina iskilukult ei
pea seda pea ära keeramist õigeks.
Ja mu sõbranna silmis on kusjuures
kõik ok kuna lapsed peavad ise elama
ja õppima ja enda eest seisma. Eks me
olemegi väga erinevad inimesed.
Ma ei eeldagi, et kõik lapsevanemad
oma võsukestel alati käest kinni
hoiavad, aga kui nad näevad, et
teised inimesed on juba hullumas,
siis ehk võiks oma lastele väikesed
pidurid peale panna. See vaid minu
arvamus ja hetkel minu probleem. Eks
igaüks valib ise mänguväljakud ja
mängukaaslased mis neid õnnelikuks
teevad. 😀 Kui teatud punt ei sobi
siis tuleb kas iseend muuta või
mujale kolida 😀
Ma olen sinuga nõus. Ja ise ka samasugune kanaema.
Oma last õpetan mitte kade olema. Võõraste lastega
räägin kui nad mind kõnetavad. Samas kui
mänguplatsil mõnda kadedat last koos kurja emaga
näen ja mu laps nendega kontakti otsib, juhin küll
tähelepanu eemale. Ma käin mängukatel koos lapsega
mängimas ja samuti meeldib kui minu laps mängib ka
teiste lastega. Tahaks ikka tolerantse inimese
kasvatada!
Heh, lugesin ka seda arvamuslugu ja olen siiamaani šokis, et selliseid inimesi olemas on…
Muide see jutt tuli kõik jube tuttav ette…need lapsele erilise tähtsusega asjad, mänguväljakute teema, poolelioleva lego näide,
mingite asjade varjamine külaliste eest jne. Vaatasin, et täpselt sama diskussioon arenes su “12 asja, mida oma tütardele õpetan”
(30/04) postituse all. Pakun, et kas sama ema või on keegi sealt inspiratsiooni saanud 🙂
Muuseas mulle tundus ka jubbeee tuttav 😀 Äkki tema kommenteeriski seal? Ei tea.
Ei kommenteerinud 😀
Nõus olen arvamuslooga enam-vähem
küll, küll aga algas see nö
“kadeduse” lubamine meil kuskil
alates 4 aastaselt kui tekkisid
sellised erilised mängud ja asjad.
Ilmselgelt ei olegi võimalik
“vastasleeri” inimesele interneti
vahendusel oma pointi selgeks teha,
Mallukas tule külla ma lasen oma
viiesel sulle särasilmil seletada oma
mõnest erilisest asjast, kaardist,
legost siis saad ehk isegi aru miks
luban mõne asja peitu panna ja ei
käsi seda jagada.
Inimsed näevad millegipärast asju
ainult äärmustest äärmustesse…
Minu plikal on ka üks eriline mänguasi, keda ta on juba
paar aastat kaasas tassinud. Seda ta tõesti jagada ei
taha, teiste asjadega probleemi pole. Ja kui keegi on
tahtnud selle mänguasjaga mängida, siis olen pigem
midagu muud teisele lapsele pakkunud, sest tean, mis
draama muidu sellest tuleks 😀
Ja on ka meie liivakasti mänguasjadele nimi peale
kirjutatud, aga see rohkem selleks, et koju minnes oma
asjad kaasa haaran, mitte kellegi teise omad. Sest võib
olla ju tõesti, et kellegi teise jaoks on tema kühvel väga
oluline.
Mallukas olen täiesti nõus sinuga ja samal arvamusel.
Minule ei valmista raskusi teiste lastega suhtlemine,
kui nad ise tulevad jutustama ja ausalt räägin nendega
hea meelega. Jagamisega on samamoodi, kui minu laps
parasjagu ei mängi selle mänguasjaga siis miks ei võiks
keegi teine sellega mängida.? Nii, et kuulun ka
kanaemade hulka, aga mitte ei ole selline torisev, kade
ja kibestunud eideke. Minu meelest on kõik lapsed
toredad ja väärivad igati tähelepanu:):)
Ma käin ka siin ikka vahest oma kolmesega mänguväljakul liivakastis mängimas jne. Mõnikord on mingid väikesed venkud
tulnud ja mänginud meie asjadega mis siis niisama vedelevad. Ega mul nüüd kahju küll pole. Kui ära hakkame minema siis
annavad viisakalt asjad tagasi. Nii mulle sobib. (Ükskord oli mingi vanaema lapselapsega liivakastis, võttis tuimalt meie kühvli
ja liivavormid ja hakkas vorpima. OK kui lapsed võtavad ja ei küsi saan ma aru, eksole. Aga mingi kuuekümnene vanaema võiks
siiski viisakalt küsida. Mul savi et venelane! :D) Ma kirjutasin ka üleeelmine aasta kühvlitele ja asjadele nimed peale aga nüüd
mõtlen, et no milleks? 😀 Kindlasti keegi toob tagasi kui nimi peal, eksole?
Aga jah ma olen ka ikka lasknud lapsel jagada asju juba ka aastaselt kuna kui sa ei LUBA ISE tal jagada ja ta läheb lasteaeda ja
hakkab seal kaklema ja möirgama et SORRI EMME EI LUBA siis on midagi väga mäda. 😀
Ostsin kinost kaks filmi teemalist topsi, küsisin siis lapse käest, et kas ma võin sellest Angry Birdsi topsist ise juua ja sa saad siis
Kung Fu Panda topsi. Mossitas veits ning leppisime kokku, et me siis kasutame kordamööda. 😀
Lisaks üldsegi kui ma ei luba oma lapsel asju jagada ja tuleb TEINE laps (või kolmas või kümnes, kes teab), mis siis saab? A see
lego klots on Jüri oma ja see klots on Maie oma ja KURAT Jüri kui sa julged katsuda siis lähed nurka? 😛
Mina kahjuks olen ka seda meelt, et kõike ja koguaeg ei pea jagama. Oleneb muidugi olukorrast – kindlasti poleks mul kade
meel, kui tulevad tuttavad lastega külla, ei hakka asju peitma tõesti. Aga lapse hoolega ehitatud legoehitist mina ei tihkaks
lammutada ja ei sunniks last seda tegema, sest teine tahab ju ka. Ja kui laps tahab siis las paneb oma lemmikasjad peitu. Nii
tegin ka mina, sest ma olin vaesest perest ja mul oli vähe asju. Ema sõbrannade lapsed ei osanud aga midagi hoida ja lõhkusid
usinalt minu asju – minul aga tekkis asjadega ruttu emotsionaalne side. Jah, just asjadega, sest mul polnud õdesid-vendi ega isa.
Asjad, mis mul olid, olidki minu omad.. Nali naljaks aga minu pehmed mänguasjad on pakitud kohvrisse ja pole jaganud neid
mööda küla laiali, kui suureks kasvasin. Ma ostsin neid kokku mööda kaltsukaid, kuhu mind vanaema viis ja lubas paari krooni
eest midagi valida – iga asjaga oma lugu ja mälestus. Ma rääkisin oma mänguasjadega ja ööseks sättisin nad kenasti oma
voodisse vastu seina magama. Hommikul ladusin riiulisse. Neil olid kõigil nimed ja ma teadsin, kes kellega läbi saab.. Narr? Ehk
jah.. Kuid mina tahan, et ka minu lapsel on algusest peale tunne, et tal on õigus oma arvamusele ja oma privaatsusele ning oma
asjade üle võib ta ise otsustada, kuigi mina olen need talle ostnud. Kindlasti peab õppima jagama ja kadedus tõesti 100% hea
pole. Aga mingil määral kindlasti..
Naljakas, kuidas inimesed on nii erinevad. Minul muuseas ka polnud ei õdesid-vendi ega ka isa, samuti ei olnud ma rikkast perest, aga vot asjadest on mul alati suva olnud ja on siiani. Kui asjad on, siis on, kui pole, siis pole ka hullu.
Mina tahan ka, et mu lapsel oleks õigus oma arvamusele ja privaatsusele, aga siis ei tasu lihtsalt oma privaatseid asju näiteks mänguväljakule vedada 😀
Mina olen samamoodi üksiklaps ja osad asjad said väiksena väga kalliks mulle. Enamus ajast ma jagasin oma asju, aga
tihtipeale oligi mitte-jagamise põhjuseks see, et teised lapsed lõhkusid minu asju. Mäletan kui mulle tuli sõbranna külla ja
tahtis kuhugi joonistada ja rebis raamatust lehekülje välja. Ma olin konkreetselt hüsteerias ja ei saanud aru, kuidas keegi
saab nii loll olla ja RAAMATUST lehe välja rebida 😀 Sellega ma 100% nõus, et kui jagada ei soovi, siis ära mänguväljakule ka
oma privaatseid asju vea.
No mina mänguväljakutel ei käinud ka:) Ma elasin maal ja minu mänguväljak oli minu õu. Kui sõpradega mängisime, siis
ikka jagasin.. teatud asju. Kõiki asju ma välja ei vedanud:) Ma olin samuti endast väljas kui mul naabritüdruk päris
barbie (kummist ja painduvate jalgade ja kätega) pea suutis otsast rebida..
Samas kui ma olin haiglas väiksena kaks nädalat Tartus siis kõrvalpalatis oli poiss Tallinnast, kelle vanemad külas käia ei
saanud. Minu ema tõi mulle aga banaani, kommi ja värviraamatuid – neid ma kõiki jagasin selle poisiga sest ta oli mu
sõber seal haiglas. Ta oskas muidugi hästi käituda ka, värvis Barbie ja Kaunitari&Koletise värviraamatuid ja ei rebinud
kuskilt midagi. Ehk siis – ma oskasin jagada aga tegin seda valikuliselt.
5+!Ma olen teiega täpselt sama meelt Mann 🙂
Ma lihtsalt ei mõista, miks osad inimesed oma elu nii
keeruliseks elavad.. pidevalt mingite pagana kühvlite
üle stressata ja depressiooni langeda, sest üks kahene
sind teretas liivakastis?! Appii! 😀
Haha, nõus ?on alles tähtsad teemad mõnele…
Kui sa kunagi Muugale tuled anna märku! Jagame
mänguasju ja võõraste lastega mänguväljakuk suhelda
pole probleemi! 😀
Suvel kindlasti satume, Maril sünnib Muugale kohe varsti onutütar! 🙂
100% sinuga nõus! Eriti hull koht on see lastega
rääkimise kohta :O Ise päris vestlust ei alustaks aga no
kuidas sa eirad seda, kui mõni julge põnn tuleb sinuga
jutustama. Tihti on laste jutt palju huvitavam ja
targem kui nii mõnegi täiskasvanu oma 😀
Ma suutsin sellest artiklist läbi lugeda pool, sain aru
kui väiklane ja kitsarinnaline üks inimene olla võib ja
kuidas saab olla normaalne kasvatada last
kadedaks??? Ma läksin kergelt öeldes veidi keema ja
sulgesin selle artikli ruttu.
Jumal tänatud su postituse eest. Muidu oleks ma
arvanud, et ma olengi ainuke, kes oma last valesti
jagama on õpetanud. Tuleb välja, et siiski kanaema,
mitte rongaema 😀
Selliseid vihaselt põrnitsevaid emasid oled näinud kyll
liivakastis 😀 minu laps on alati väga suhtlev olnud,
annab teistele oma asju ja tahab teiste asju ka vaadata.
Väikestele ju võõrad asjad ongi huvitavamad. Kui ta
väiksem oli, siis oli vahest täitsa jama liivakastis olla,
kui mõni kade ka seal oli, sest ta ei saanud aru miks
teisega mängima minna ei saa ning hakkas nutma.
Nyyd kohe kolmene ja saab ilusastu aru, kui ytlen et
keegi tahab omaette mängida 😀
Aamen! Sinu suhtumine on viis pluss. Olen siis ka sel
juhul kanaema. Ja uhkusega siis 😀 sest see on iga kell
parem kui tigetsev ja kadetsev tegelane
Kahe aastased kriminaalid ??????
Ma kuulen pea iga nädal, et ma olen
kanaema ja mu laps on “üle
hoolitsetud” 😉
Kuidas sa teda siis ülenädala üle hoolitsed 😀
😀 😀 😀 hea sõnamäng
Mis ta teeb kui laps lasteaeda läheb? Seal onkohustuslik jagada!
Enda omal on üks isiklik kaisukas mida ta tõesti ei ole nõus jagama. Olgu mänguhoos võivad ka teised ta kutsut vankris sõidutada
aga ma arvan, et see üks isiklik ja kallis asi on okei.
Aga teistega tuleb ka mängida, mänguasju jagada. Nii saadaksegi sõpru.
Tjah, mul on raske selle külje pealt kaasa rääkida, et see “üks ja eriline asi”, sest mul pole seda kunagi olnud ja Maril ei paista ka mingeid lemmikuid olevat. St ikka on asju, mis rohkem meeldivad vahepeal, aga need on ka alati esimesed, mis ta teistele topib 😀 Head kraami tuleb jagada!
Lasteaias on reegel, et kui sa võtad eseme või
mänguasja siis sa PEAD jagama ja selleks on
mänguasjapäev. Ma olen Mallukaga nõus, et kui
sa võtad mänguasja kaasa mänguväljakule ning
see on hetkel vaba, siis miks ka mitte jagada.
Postimehest lugedes kujutasin ette, et kuidas
James Bondi laadne ema kaitseb enda lapse
mänguasju… ulme.
Meie lasteaias on kaisukas lapse enda oma ja seda ei pea jagama. Muidugi tuleb jagada asja millega hetkel EI mängi.
Aga Hannahi kaisukas on koguaeg mängus 😀
Kaisukas jaa…see on lapse oma ja olen
nõus, et las jääb lapsele ning jagamine
on lapse otsustada…aga muud
mänguasjad on inka jagamiseks või
muud moodi ei saa. Lasteaias ei ole
võimalik, et lapsed ei huvituks teiste
laste mänguasjadest-teiseks
võimaluseks on vahetus!
Aga küsiksin vastu, et mida selline ema mõtleb, kes tuleb süüdimatult iga kord liivakasti lapsega nii, et ühtegi oma
änguasja kaasa ei võta? Miks teised peavad iga kord jagama? Miks ise enda asju kodust kaasa ei võta? Kas see pole
suurem kadedus – ma ei võta enda omi kaasa, kuluvad äkki ära ja ahh küll seal teiste asjadega saab mängida???
Mina muuseas olen paar korda sattunud mänguväjakule nii, et pole midagi kaasas. Mitte, et ma ei raatsiks kulutada, aga meile jääb teele üks mänguväjak, kui poest tuleme. Ja kui ma mõtlen, et ah, seal me ei peatu, siis laps ikka nii väga tahab. No okei, eks sa siis kiigu natuke v lase ligu eksole, aga vot liivakastiasjad pole sellegipoolest kaasas. Samas siis on alati mänguväljak juhuslikult tühi ka olnud, aga kui seal oleks keegi labidate ja pallidega, siis Mari ehk ikkagi oleks läinud võtma…
Seega, kui asju kaasas pole, võib tegu olla spontaanse mängimisega 😀
Minu lapsel on ka üks kallis kaisukas sünnist saati mida ta kellelegi ei taha anda ja minu jaoks ka okei, et
see üks eriline asi on ainult tema oma ja seda ei peagi kellegagi jagama. Aga mingid muud mänguasjad on
küll jagamiseks ja mänguväljakul lubab ka lahkelt mängida enda mänguasjdega, mida ise parsjagu ei
kasuta. Loogiline, et kui ta hetkel mingi kühvliga ise mängib hoolega, siis seda ta käest andma ei pea, aga
jagada peavad lapsed ikka oskama ?
Minul on ka üks kindel kaisukas, mis on mul
sünnist saati ja mulle tõesti ei meeldi, kui keegi
seda puudub 😀 .
Aga huvitav, et miks see nii on :D?
Minul on oma lapsest siis alati natuke kahju, kui ta trepikojas vastutulevaid täiskasvanuid ja näiteks poes müüjat teretab, aga vastuseks saab ainult vaikuse. Nagu väikese inimese tere oleks liiga tühine, et sellest välja teha. Eriti kummaline on selline olek näiteks lasteasjade poes, täiesti müstika. Seevastu need inimesed, kes ei pelga (olgugi, et võõrale) lapsele korra naeratada ja vastu teretada vms, teevad mul alati tuju
heaks. See on lihtsalt inimlikult armas.
Asjade jagamise osas olen seda meelt, et mänguväljakule pole tõesti mõtet võtta kaasa asju, mida ei soovi jagada ja oma külaliste eest pole ka veel asju peitnud. Mingi lego-ehitis, pusle vms ei tekita mu lapses õnneks ka nii suurt kiindumust, et ta näiteks
selle lammutamises probleemi oskaks näha. Pigem on just sõbraga koos põnevam ehitada. Natuke kurb, kui asjade-kesksus mõnele inimesele nii
oluline on, et ka oma lastele selle sisse juurutamist vajalikuks peab. Loodan, et minu järglased suudavad inimesi asjadest kõrgemalt hinnata.