Ühest küljest ma tahaks jagada kõike seda Mari arenguvärki oma lugejatega, sest ma olen saanud nii palju kirju, et nende lapsed on samasugused, või on nad samamoodi mööda komisjone käimas. Seega oleks paljudele kasulik ja huvitav lugeda meie käekäigust. Samas leidub ka neid, kes nendest teemadest kinni võtavad ja kasutavad seda minu ja lapse üle ilkumiseks, mis mulle sugugi ei meeldi, sest hea nõu ja soovituse võtan ma alati heaga vastu, aga “ehhee, näete, Malluka laps on selline ja säärane, sest *sisesta ise siia vastik ja kole põhjus* ehhhe!” on mulle lihtsalt vastik lugeda.
Seega tahaks jagada, aga ei taha justkui samas ka, sest iga tõde ja infokild on ikkagi osa meie elust ja sellised asjad on nii heaks maiuspalaks neile, kes tahavad kuidagi haiget teha. Seda nägin ma juba esimeses postituses, kus kirjutasin sellest, et Marile määrati puue. Mõned kommentaarid olid tõesti inetud, alatud ja no kohe üldse mitte tõde. Kuigi ma tean, et meelega minu salvamiseks kirjutatud, tegi see oma töö siiski korraks ära.
Ärge siis pahaks pange, kui ma nendeteemalistel kommentaaridel rohkem silma peal hoian ja kõik mulle ebasobimatud kommentaarid ära kustutan ja kohe ära unustan, sest mulle lihtsalt ei ole seda tarvis. Võtke heaga kõik endale kuuluv negatiivsus tagasi, kellel seda üle on. Ma tulin lihtsalt enda südamelt ära rääkima.
Ühesõnaga, Maril oli siis seesamune komisjon, mis pidi määrama, kas me saame nende heakskiidu Mari tasandusrühma panemiseks. Nagu öeldud, siis tasandusrühmad on väiksemad (12 last) ja seal on üldiselt logopeediliste probleemidega lapsed koos. Nendega tegeleb siis üsna tihti logopeed, ning põhimõtteliselt saab nende kõnearendus rohkem tähelepanu, kui tavarühmas saaks.
Selgus aga, et komitee arust Mari tasandusrühma ei sobi ja talle oleks kohasem arengurühm. Kuna ma sellest enne kuulnud polnud, siis googeldasin seda ja pidin peaaegu nutma hakkama, kui nägin arengurühma kirjeldust: “Rühma võetakse mõõduka, raske ja sügava intellektipuudega lapsi”.
Ma siiani ei saa aru, et mis arvamuse “puudega lapsest” ma oma peas loonud olen, või mis vastumeelsus mul selle sõna vastu on, aga kuidagi hirmutav. Esimese asjana mõtlesin, et issand jumal, mis lastega siis Mari seal rühmas koos olema hakkab? Et mingisuguste täiesti maas vedelevate ja ilastavate lastega, kes maad ega mütsi ei jaga ja midagi ei oska? Samas selle teooria järgi peaksin ma arvama, et Mari ka selline on, sest ta on ju ka ametlikult “puudega” eksole.
Tegelikult on asi selline, et komisjon arvas, et tasandusrühm on pigem neile, kes rääkida oskavad, kuid mitte korrektselt. Arengurühmas ongi eripedagoogid ja ainult 6 last, ehk siis tegelemine on individuaalne ja seal ongi esmane point laps rääkima saada. Kui see juba hoos on, siis teevad nad uue suunamise edasi tasandusrühma, aga selle jaoks peab juba mingi kõne olemas olema.
Oi, te ei kujuta ette, kui kaheti tunded minus on. Üks osa minust tahaks öelda, et issand jumal, Mari ei ole ju puudega! Tal ei ole midagi viga! Ta on lihtsalt natukene aeglasema arenguga ja keegi ei arvesta seal komisjonides viimaste kuude arengut, vaid tema arengut ja käitumist komisjonidest mitu kuud tagasi. Tal läheb natukene aega, et olukordadega harjuda ja seega läks kirja, et ta ei oska ala lusikatki käes hoida, kuigi ta teeb seda küll. Lihtsalt mitte siis, kui keegi suvaliselt talle selle kätte surub ja ütleb, et näita, kuidas sa sööd. Et mulle tundub kuidagi kohati see nii ebaaus ja ülepingutatud ja ma tahaks lihtsalt kõigile öelda, et issand jumal, iga asi omal ajal! Las ta kasvab oma tempos! See on hämmastav, et inimene ei tohi kolme aastatki atra seada, et rääkima hakata, ilma, et teda juba kuskile kastidesse ja raamidesse ei surutaks. Miks?
Teisalt tunnen ma, et ma ei ole ju ekspert. Ma ei saa teada, et kas minu sisetunne on 100% õige ja ma ei saa võtta seda vastutust, et ma nüüd ei teegi mitte midagi ja lihtsalt ootan. Mu süda ei lase sellel juhtuda. Mul on nagunii süütunne sees, mis kuskile ei kao, aga ilmselt tekitaks see arstide peesse saatmine pikemas perspektiivis suuremaid süümekaid, sest ÄKKI ongi midagi viga ja mina ei oska ise seda viga parandada?
Ma tegelikult näen arengut iga päev. Ta teeb asju, mida ta enne teinud pole, ta täidab palveid, mida ta enne ei teinud. Täna tegi ta isegi näpuga ahvi pildile näidates ahvi häält! Aga mul on tunne, et ta on südameasjaks võtnud teha kõiki asju ühe korra 😀 Reaalselt ütles mulle ühe korra emme ja ühe korra opa ja ühe korra “nuu” lehma hääleks ja paar korda “mää” ja leppigu ma nüüd sellega.
Ma ei arva, et ta ei hakka mitte kunagi rääkima – ma olen kindel, et ta hakkaks seda tegema ka siis, kui ma ei viiks teda ühtegi teraapiasse ja ühtegi erilasteaeda ja üldse kuskile. See võtaks lihtsalt kindlasti palju kauem aega. Ja kuigi mul kiiret kuskile pole, siis ma näen, kuidas see mitte rääkimine Mari vahepeal närvi ajab, sest ma lihtsalt ei saa tema soovidest iga kord aru ja see ärritab teda. Loogiline, ise läheks ka närvi, kui keegi minust aru ei saaks…
Marikest vaadates, kuidas ta puslesid kokku pusib ja iga päev kogu aeg lauviisi joriseb ja mind aina rohkem imiteerib, siis progress on iga päevaga. Aga kas see on piisavalt kiiresti? Mis on üldse piisavalt kiiresti? Miks on kõikidel ekspertidel oma arvamus asjast?
Kas Mari areng on tulnud lasteaiast, kus ta õpib teiste laste pealt, või hoopis sellest, et kasvatajad ei oska Mari mõtteid lugeda, nagu mina siin kodus teen ja see on pannud teda rohkem oma emotsioone näitama ja väljendama? Kas Mari areneks rohkem erilasteaias, kus kasvatajad on kogenud eripedagoogid ja tegelevad iga päev iga lapsega individuaalselt, või arendab teda teiste, rohkem arenenud laste seltskond?
Öeldakse, et Marivanune laps tegelikult hindab rohkem täiskasvanute õpetusi ja seltsi kui teisi lapsi, aga no see on ka mingi asi, mida on öelnud mingisugune “ekspert” ja kindlasti on sada teist eksperti, kes väidavad ka vastupidist.
Millised valikud on õiged? Mida ma tegema peaksin? Mida ma olen valesti teinud? Kuidas ma peaksin veel paremini tegema? Mis oleks Marile parim?
Mul on lihtsalt mingi miljon küsimust, mis kõik taandub selleni, et kuidas oleks kõige õigem käituda Mari enda hüvanguks? Ma ei taha, et ta tunneks, et tal on midagi viga, et teda pidevalt mööda eksperte ja teraapiaid tassitakse, samas ma ei taha, et ta kunagi mõtleks, et no oleks keegi vaid selle probleemiga enne tegeleda “viitsinud”.
Miks see lapsevanemaks olemine nii raske on?
Tegelikult on patt kurta. Nagu Kätu mind lohutas, siis igal lapsel on oma mured ja on hullemaidki muresid kui see, et laps ei räägi õigel ajal. On vanemaid, kelle mured ja südamevalu on nii palju suuremad, aga ega selle arvelt minu oma ei vähene. Ma teinekord olen lausa maailma peale kuri, sest mõelda, kui palju on lapsi, kelle vanemad ei hooli, kes ei tegele üldse, kes joovad päevad läbi või on padunarkomaanid, või lapsed, kes vahivad ööd-päevad läbi multikaid ja nad IKKA ammu räägivad ja käivad potil. Ja samal ajal veedan mina easylt kaks tundi päevas “röhh-röhh” ja “muuu” tehes ja makarone nööri otsa ajades ja erinevaid raamatuid lugedes ja väikesesse potti pissides ja suure poti peal lapsele tsirkust tehes ja laulan talle iga päev suur võimalikult ilmekalt liigutades ja talle silmaauku vahtides ja IKKA kuulen ma aeg-ajalt seda: “Nojah, Mallukas käis ju seal reisil ilma lapseta, selle pärast ta nüüd selline ongi…”.
Fuck. This. Shit.
See võtab lihtsalt nii palju jõudu proovida seda kõike händelida, lapsele naeratada ja laulda ja samal ajal talle tervislikku toitu kokata ja üldse mingi elu elada, kui peas vasardab see, et no ilmselgelt oled sa emana üks suur pettumus, kui su laps ei oska pea kolme aastaselt rääkidagi. Õnneks teistel hetkedel vaatan ma, kuidas mu musirull üritab Lottet lusikaga toita nagu väikest titte ja pühib salfakaga isegi ta koonu jogurtist puhtaks ja toob mulle palve peale papud, et õue minna ja ma mõtlen, et noh, kui SEE on puudega laps, siis ma võiks kõik lapsed puudega saada, kui see vaid seda tähendab, et ta rääkida ei oska.
Just ükspäev mõtlesin siin sellele, et puudega lapsi ei taheta lapsendada eriti. Ma mõtlesin seda, sest meil on kindel plaan kunagi üks väike mugul lapsendada (aastate pärast) ja seetõttu ma selle kohta ka lugenud olen. Lausa nutt tuli peale kui ma mõtlen, et kui Mari oleks lastekodus, et siis keegi ei tahaks teda ka endale lapsukeseks, sest ta on ju puudega.
Nii kole sõna kuidagi, see “puudega”. Kuidagi alavääristav ja halva kõlaga. Ja see teeb natukene kurvaks. Mitte see, et Mari on puudega, või nii. Vaid selle pärast, et teda selleks tituleeritakse. Ma ei tea, kas ma üldse mingit senssi meigin?
Võeh, sain nüüd oma südame teile puhtaks rääkida ja ootangi teie arvamusi. Kas kellegi laps on käinud arendusrühmas. Kas teie paneksite oma lapse säärasesse rühma?
162 kommentaari
Lugesin seda ja mind tabas môned môttes ka suur àratundmis ” rõõm ” . Nimelt olen nûûdseks juba 5a poisi ema . Ka minu laps hakkas umbes aasta tagasi rààkima ja no enam pidama ei saa . Usu kûll ka sinuga làheb sama moodi. emotsioone on kindlasti seinast seina , kuigi pean nentima , et mina olin see kes hakkas ise ajama asja, et laps saaks logopeedilist abi . kuna mu laps on sûdamehaige siis on tema areng ka palju selle taha jàànud . kuigi siiski, usun et sinu printsessil pole lihtsalt sulle veel midagi öelda – selleks peab lapsel see plôks làbi kàima , vahel peab natukene ka kaasa aitama . aga mina kiidan enda lapse rûhma taevani, Mallukas see pààstab sind ennast tulevikus logop. vahet jooksmisest ja lapsel koolis palju kergem . Mõtle sellel kui võimalusele , et last aidatakse läbi mängu ja tegevuse . ja kuule olgem ausad , see lausa luksus kui lapsel pms oma privaat kasvataja ja eraviisiline õpetamine ( ma ei vihja et sina kodus sellega hakkama ei saaks ) . õpetajad kes teavad kuidas last aidata . ma pole kûll usklik aga thank goooood , et ma oma lapse sinna rûhma sain. kui ma vaatan neid lapsi kes käivad suurtes rûhmades – tead kui palju on neid lapsi keda kiusatakse , lapsi kes peavad enda eest seisma , lapsed on nii õelad ja kadedad ja fûûsiline terror on hunnikutes suurem . tean kuna saan enda lasteaia kasvatajatega hästi läbi. aga seal väikses rûhmas, saab laps kasvada ja areneda rahus , ilma , et tunneks mingit survet . Mina tàhendasin seda kui mu laps rûhma vahetas et ta muutus nii lahkeks hoolivaks ja sallivaks teiste laste suhtes . ei ole enam mingeid viha sööste enda emotsioonide väljendamiseks ja vajadust end kehtestada ilma asjata . ja see mida teised näpuga näidates kraaksuvad – saada pikalt metsa seenele . sa teed seda enda lapse heaks ja see pole häbi asi . usun et nii mõnigi ema on valmis enda tillukese heaks tegema kõike . aga need kes näpuga näitavad leidub alati. tean ka seda enda kogemustest kus tagaseljal räägiti ( näe , selle laps vajab erilist tähelepanu ) . muidugi on valus ja paha – sa oled kõigest inimene , oleks imelik kui see haiget ei teeks . aga nûûd muigan mina nende emade ûle ( mitte kahju rõõmust et kellegil halvasti läheb aga nagu teada karma is the bitch ) nähes kuidas nad enda raskesti kasvatavate jõnglastega möllavad ( kes ûks päev keda hammustas nii et kàed sinised, kes ei austa isegi oma ema mitte, kellel tähelepanu vajadus nii suur et lausa rûndab kasvatajat, kelle kõneareng oleks vajanud ammu logopeedi sekkumist ning kes viibin koolist veel aasta eemal ) samas kui mina sain tasandusrûhmast endale ” ideaalse viisaka ja empaatilise ” lapse tagasi…. ja ma ei kahetse …. ja usun et ka sina mitte !!!!
Mina olen eripedagoog ja olen töötanud raske puudega lastega arendusrühmas. See oligi erilasteaed ja pean ütlema, et EI,
eieiei – õigem oleks kõneprobleemidega lapsele ikka tasandusrühm, kus tegeleb lapsega ka logopeed. Hindamiskomisjonidega
olen näinud, kuidas otsuseid tehakse ikka uisa päisa ka – mõnel juhul vaid paberit lugedes. SOOVITUS – vaata üle lasteaiad, kus
on arendusrühmad ja käi kohapeal vaatamas neid rühmi – sa näed kohe ära selle rühmapildi (ja lapsed) – kui raskete
probleemidega tegu on ja kas Sinu laps sellesse gruppi üldse sobiks. Kui laps satub sellisesse keskkonda, kus on ka kaaslastel
puudulik või probleemne kõne, siis kus ta peaks õiget suhtlusmalli ja lausestust üldse kuulmagi?
Teiseks puude määramine. Paljud lapsevanemad kardavad tõesti puude määramist, kuid see aitab lapsele sobiliku keskkonna
leidmisel ja ka rehabilitatsiooniteenuste saamisel (muidugi on meie rehaplaan ja teenused ligadi logadi, kuid samas midaGIGI –
saaksite mõnedki teraapiad tasuta). Puudele ju tehakse 6 kuu v aasta pärast – oleneb juhtumist – ümberhindamine ja seda
muudetakse. Mine käi konkreetses lasteaias koha peal ja vaata üle need kindlad rühmad. Arendusrühm..ei tea.. no minu süda
valutab ka praegu võõra lapse pärast, mõeldes arendusrühmale..
Kui mõelda ka täiskasvanute peale – kellel on väiksemgi mure, siis kohe taotletakse endale puu, et toetusrahasid saada, See on
ülilihtne! USun, et mitmegi inimese tutvusringkonnas on puudeaste taotletud kellelgil, kelle kohta ei ütleksi, et tal puue on :D.
Tahtsin lihtsalt öelda, et ära kunagi kuula, kui teised ütlevad, et sa pole hea ema. Kõigil, absoluutselt kõigil on miljon hetke, kus nad
kahtlevad, kas nad on oma lapse jaoks häid valikuid teinud. Neid hetki tuleb sul elu lõpuni.. kõigil tuleb 🙂 Mul on päris mitu
alghariduse pedagoogist sõbrannat, kes on öelnud, et nad enne olid jube targad, teadsid täpselt kuidas lapsi kasvatada, aga enda
laste saamisega said aru, et tegelikult ei tea nad ikka mitte midagi, magistrikraadid ja töökogemused siia-sinna, iga laps on erinev
ja turvalise armastava kodu loomine (mida sa oled ju edukalt teinud), on kõige olulisem.
Lisan veel, et üks mu sugulane ei hakanud 3-4 eluaastani rääkima, ei öelnud sõnagi. Ja siis ükspäev lihtsalt hakkas lauseid
moodustama ja oligi kõik. Jättis lihtsalt selle keeleõppe perioodi enda teada 😀
Minu lapsel on ka puue ( saad lottemaale soodsamalt
?). Tema nimi ka Mari. Meie elame muidugi
väiksemas kohas ning minu lapsel väga kõnega
probleeme ei olnud, kuigi ametnikud komisjonisväitsid
seda mulle. Tahtsin tegelikult seda öelda, et mina
panin algul lapse erirühma( kodu lähedal ei olnud
kohta ning kuna puudega laps saab kindlat erirühma).
Käis 2 sügist esimesel aastal tip- top laps arenes
kiirelt. Teise aasta kevadpeol vaatasin, et rühmas on
kuidagi liiga raskelt haiged lapsed. Õpetajaga sellest
rääkides selguski, et nii raskeid lapsi pole neil veel
olnud. Mõtlesin lapse tavarühma panna, siis sealne
logopeed laitis selle mõtte mul maha. Ütles, et Mari on
arg ja ta ei saa hakkama. Minu SISETUNNE ütles,
erirühma jäädes on arengus maha jäämist aga
tavarühmas edasiminek. Praeguseks lõpetas ta
lasteaia ja sügisel tavakooli, läheb küll väiksesse
maakooli aga on tubli kool. Tahan seda öelda
komisjoni tädidel ei ole alati õigus nad näevad sinu last
esimest korda sedagi max 30 min.Tee nii nagu
SISETUNNE ütleb. Jõudu soovides…
Arvan, et kindlasti tasuks
arendusrühma peale mõelda, õpetajad
on siiski eriharidusega, spetsialiste
rohkem ja sinu lapse jaoks palju aega
🙂 suured rühmas pigem karjatatakse
lapsi ja Mari läheb seal täiesti
kaduma, on ka erandeid ja nii häid
pedagooge leidub ikka kuradi vähe,
kes seal 22 pealises karjas kõik
inimesteks kasvataks. Ja soovitan sul
Mariga ära unustada titasõnad nagu
papud kätud jne, alates 2 aastasest
ei mingit ninnunännu hääli ja beebi
väljendeid asjadele. kui juba rääkima
õppida siis õigete väljenditega 🙂 ja
ära muretse, ma töötan isegi
erirühmas ja näen päev päevalt laste
arengut, ka mitterääkivate lastel,
mõnel lapsel lihtsalt ei ole midagi
öelda väiksena ja suurena on neid
raske vait sundida .
Mina olen ikkagi arvamusel, et laps areneb omas tempos, eriti, kui areng on sinu jaoks märgatav. Äkki ta teeb suvel suure
arenguhüppe, käib mingi kiiks ja hakkab rääkima?Lastel on tihti poti peal käimisega mingi kiiks, kui see ära käib, siis on mure
päevapealt lahendatud. Mulle ka ei meeldi sõna ‘puudega’. Ja Mari kohta arvan, et on lihtsalt aeglasema arenguga.2,5a ei saa ja ei
tohigi veel kuhugi puudega laste kasti lahterdada. Logopeedi abi soovitan küll kasutada, küll nad oskavad selle lapse jaoks
mänguliseks teha, et ta ei tunneks ennast teistest saamatumana ja erilisemana.
Minul on tüdruk 3a1k ja siiani on samuti olnud üsna aeglase arenguga. Iseseisvalt hakkas kõndima 1a5k, esimesed
korralikumad sõnad alles 2a5k (kui hakkas mõned korrad lasteaias käima). Nüüd ütleb mõned üksikud lihtlaused, nagu ei saa,
ei või, ei tohi jne jne. Paljusid sõnu ütleb vigadega, nagu piim piia, Tere tee (pidevalt parandan aga siiani tolku pole). Olen käinud
temaga vist saia arsti juures (füsioterapeut, neurloloog, kõrvaarst, logopeed, erinevad lastearstid, toitumisnõustaja,
psühholoog). Tüdruk ise on vaiksema loomuga ja minu meelest lihtsalt hiline õitseja. Pole selline, kes pes ees tundmatus kohas
vette hüppab, enne hindab ikka olukorda ja siis alles tegutseb. Mõningad inimesed arvavad, et tegemist on autisdiga. Samas
olen näinud täis autistlike lapsi ja noo minu laps ei kuulu kuidagi sinna kategooriasse. Sedasi hinnates leidub kõigis inimestes
autistlike jooni. Enda rahustuseks ja “nende tarkade“ paikapanemiseks käimegi psühholoogi juures, et saada kinnitust, et kas
laps on siis autist või mitte. Psühholoog hirmutas ka mind sõnaga puu ja mul käisid juba sajad mõtted peast läbi, et mis puue??
ta pole ju mingi puudega 😀 Kohati tundub, et miks ma seda jama teen, et istun parem rahulikult lapsega kodus ja ootan kuni
kõik tuleb omal ajal, teisalt pole mina ju ekspert ja pärast olen jällegi mina süüdi, et kui võimalus last teatud määral aidata ja
mitte tehes jällegi pärsin tema arengut vms. Lapsed on väga erinevad ja ise usun, et kõik tuleb omal ajal ja omas tempos (kui
just tõesti lapsel mingit füüsilist, vaimset probleemi pole). Endal hea näide olemas teise lapse näitel. Väiksem 1a1k ja on väga
kiire arenguga olnud. Käima hakkas 9,5k ja ütleb juba üsna palju sõnu. Väga aktiivne ja seltsiv, täielik vastand suuremale õele 🙂
Loodan, et meie suuremad tüdrukud kuuluvad kategooriasse hilised õitsejad, mitte puudega….
Einstein hakkas 4- aastaselt rääkima 🙂
Ära karda seda arendusrühma, mina sinu asemel muretseks pigem selle pärast, kas ja kus need rühmad üldse eksisteerivad ja kas
seal Marile kohta on.
Kuivõrd Eestis tõmmatakse eripedagoogika ja erirühmade/klasside rahastamist pidevalt järjest enam koomale, võib see saada
hoopis sinu järgmiseks suureks mureks. Paraku on mul endal ka sellesarnane kogemus olemas – et vajadus on, aga kohta on raske
või peaaegu võimatu leida.
Ja teiseks, kui peaks selguma, et arendusrühmal pole Marile eriti midagi anda, siis tõstetakse ta sul sealt hopsti jälle suuremasse
rühma tagasi, seda hirmugi ei ole, et ta sinna (ilma põhjuseta) kauemaks jääks. Raha-raha-raha, igal pool on suured käärid vastas.
Ahjaa, see “või hoopis sellest, et kasvatajad ei oska Mari mõtteid lugeda, nagu mina siin kodus teen ja see on pannud teda rohkem
oma emotsioone näitama ja väljendama?” on täiesti oluline punkt. Samadel põhjustel on näiteks tihti väikelapse kuulmislanguse
avastamine viibinud, kuna lapse ja ema vahel kujuneb välja alateadlike märkide ja žestide keel.
Mis imelikud reavahetused siia kommentaaridesse tekivad? Täiesti iseeneslikud.
Neid rühmasid on Tallinnas kolm ja kahte saaks Mari koha juba sellest sügisest, selles mure ei oleks. Nagu ka komisjon arvas, et tasandusrühmad on täis, aga arendusrühmades on üsna palju ruumi isegi.
Ma usun, et Maril pole häda midagi, sest tal on nii ägedad vanemad ja tal on nii äge koer ja veel tuhat muud inimest, kes temast
väga palju hoolivad ja ta saab varsti suureks õeks, mis on ilmselt kõige ägedam asi tema jaoks siin maailmas ja üldsegi küll ta
hakkab ka rääkima varsti. Minu õde hakkas ka väga hilja rääkima. Umbes kolmeselt hakkasid tal alles sellised natuke rohkem lause
moodi asjad suust välja tulema, aga nüüd on klassis praim õpilane ja räägib nii palju, et ma ei jaksa teda äragi kuulata. Ja see, et sa
vahepeal lapseta kuskil reisil või puhkamas käid ei tee sinust veel halba ema. Niiet tsill ja naudi suve ja naudi Marikese arengut ja
oma varsti saabuvat beebit ja küll sa näed, et varsti räägib Mari ka nii palju, et sa lihtsalt ei jaksa teda enam ära kuulata. :)))))))
Lugesin, kuidas Mariga erinevaid mänge mängite peenmotoorika jm arendamiseks 🙂
https://www.youtube.com/watch?v=8LcW6gU86C0
Kihvt näide, kuidas lapse peenmotoorikat arendada ja kindlasti hea võimalus erinevate materjalidega tutvumiseks ja nende
tajumiseks. Ei tea, kas keegi selliseid raamatuid Eestis teeb, aga muidugi saab ka ise sellise kokku vorpida. Jube suur töö, aga lapse
arendamisel kindlasti kasuks 😉
See sõna “puue” võib küll hirmsana kõlada, aga
tegelikult pole seda sugugi. Pool Eestit on puudega
inimesi täis, lihtsalt keegi seda ei kuuluta. Nt diabeetik
saab puuet taodelda jne. Endal on mul epilepsia tõttu
puue olnud. Justnimelt olnud, kuna puue ei pruugi olla
eluaegne nähtus. 5a pärast pole Maril tõenäoliselt enam
puudest haisugi. 🙂
Ei suuda su segadust ja muret ette kujutadagi, aga
soovin igatahes palju jõudu ning hoian pöidlaid peos!
Oeh.. kurb oli lugeda aga samas tean, et kõik saab korda. Sa oled suurepärane ema ja suurepärane inimene ja saad hakkama
kõigega! Ma ei mõista, millised inimesed kirjutavad lapse kohta selliseid kommentaare. Okei.. olgu sinu ja su arvamuse vastu
midagi (mis on ka arusaamatu võtta niivõrd negatiivne seisukoht inimese suhtes, keda ei tunne) aga kirjutada mida nii
pahatahtlikku lapse kohta. Mul ei ole sõnu! Soovin aga jätkuvaid edusamme armsa Mari arenguteel ning kõik muutub järk-järgult
paremuse poole. Tal on niivõrd armastav pere ja lihtsalt muud varianti ei ole:)
Kuule, ära nüüd väga paanitse. Kõik on ok! Sa oled tubli ema ja aitad oma last oma võimete piires. Pole
vaja süümekaid tunda. Mõni laps ongi aeglasem. Ta pole ju 5 aastane, kes ei räägi üldse. Minu tädipoeg
ei rääkinud veel 3,5 aastaselt, ka arvati, et nüüd asi jama, aga näed sa polnud, 15 aastane juba, õpib
tavakoolis, täitsa 4-5 poiss, alates 4 a suu enam kinni üldse ei käi, aina vatras. Ja tol hetkel polnud
mingeid tasandus- ega arengurühmi. Peale logopeedi korra kuus polnud nagu üldse , ei teraapiaid ega
midagi. Ja kõik sai korda, vajas nats rohkem aega, kõik.
Praegusel ajal on nii hea ju, kui kõik olemas on, varakult hakati tegelema, see kannab kindlasti vilja.
Mitte lapses pole viga, vaid keskkonnas. Kui muuta see keskkond Marile sobilikuks, on ju kõik tip-top
onju :). Seda need spetsialistid teevadki. Mis puudutab sõna puue, siis jah, see on sellise halva
maiguga..aga ikka parem kui nõuka aegne invaliid onju. Loodan, et kunagi muudetakse ka seadustes
see sõna vähemalt ERIVAJADUSEKS. Olge tublid!
Sa kirjutad nii ausalt südamelt ära
ja see on hea, et jagad… Toeks
teistele ja ehk hakkab ka oma südamel
kergem. Olen ise erialalt lasteaia
õpetaja (ka spetsialist 😛 ) Ja
tegelikult ma ei pea normaalseks
grupi suurust, kus rühmas on 24 last.
Pooldan, et igale lapsele lähenetaks
individuaalselt, sest me kõik oleme
ainukordsed ja erilised, aga ma ei
kujuta ette, kuidas see suures rühmas
võimalik on… Kui laps ei arene n.ö
keskmise lapse kiirusega, siis see ei
tee teda teistest halvemaks. See ei
tähenda, et ta ema pole piisav või et
ta tuleks kehvast kodus. Ma usun, et
see tähendab vaid seda, et saame
last teatud valdkondades toetada ja
abistada… Sul on see võimalus panna
Mari väiksesse kollektiivi ja
pakkuda talle mitmeid toetavaid
tegevusi… Ma soovitan proovida,
alati saab ju loobuda kui näed, et su
lapsele see ei sobi… Kuula oma
südant! Ema teab kõige paremini, mis
tema lapsele parim on!
Ja veel. See kastitamine on vist
ühiskonna paratamatus… Kurb 🙁 Hea,
et seda tajud ning vältida püüad.. Sa
oled väga hea ema! Imetlen sind!
just, need 24pealised lasteaiarühmad on tegelikult täiesti ebainimlikud. Üle 15 lapse ei tohiks üldse rühmas olla, ka algklassides
mitte. Aga raha kõneleb.
+1
Ehk – tavarühmal pole muud häda midagi kui et lapsi on kohutavalt palju, üle mõistuse palju, ning nende ärahaldamiseks peavad
nad eraldi drilli saama seal just selleks, et hallatavad olla.
Eeskujud on olulised, ent kui neid on ka kodus-külas-muus elus kui lasteaed mitmesuguseid ja kui seal Mariga individuaalselt
arvestatakse ja tegeletakse, teeb see tavarühma eelised kuhjaga tasa.
Lapsed arenevad loomulikult erineva kiirusega, ja mingi ajani ongi okei lasta neil omas tempos areneda, AGA…7-aastaselt
peavad kõik kooli minema. Ja kui lapsel juba kooliraskused tekivad, vot siis on hull…see lõhub lapse enesehinnangut ja mõjutab
kogu tema ülejäänud elu. Selles osas sa Mallukas ei peaks küll kartma, et Mari end praegu kuidagi kehvasti tunneb mööda
spetsialiste ja teraapiate käies. Nagu sa ise ütled, siis tekitab mitte rääkimine ka Mari frustatsiooni, mis on ilmselge märk, et ta
tahab ja vajab abi.
Kuula spetsialiste ja jälgi oma last. Selles mõttes, et te ei ole ju naelutatud sinna rühma, kuhu te siis lõpuks minna otsustate. Kui
sa paned oma lapse arengurühma ja ikka näed kõrvalt, et progressi ei ole, siis saad ta sealt alati ära võtta. Alati on võimalik ka
individuaalselt selle murega tegeleda (erahoidja, eralogopeed jne), kuigi see nõuab kõvasti ressurssi.
Igatahes. minu soovitus sulle on, et ära kuula jutte stiilis miks ei lasta lapsel rahus kasvada või äkki on su laps järgmine Einstein.
Kuula neid, kes ise on bõi on olnud sama probleemi ees või vastavaid spetsialiste. Usu mind, et arstid ei tee neid otsuseid
suvaliselt või pimesi. Nad toetuvad kogemusele ja praegu teadaolevale parimale teadusele.
Jõudu ja kainet meelt!
Mõtlen, et ilmselt ise ei kardaks seda arengurühma, sest ennem proovida ja analüüsida muutusi. Mari vanus ongi selline, et ta
õpib praegu pidevalt uusi asju ja kui sa tegeled temaga kodus ja lisaks käib ta arengurühmas, kus ta saab pidevalt aega ja
tähelepanu ning parimate oskustega inimesed on tema ümber, siis mis saaks viltu minna, eks? Ainult ülemuretsemine pidurdab.
Ise olen alati mõelnud, et mis mina valesti olen teinud. Laps on kolmene ja räägib väga palju ning teab väga paljude sõnade,
lausete, väljendite tähendust ning oskab neid õigetes olukordades kasutada, ühesõnaga paneb muigama alati. Tunneb
numbreid ja tähti jne. Ka empaatiaga on kõik ok, hoiab putukaid, loomi, sõpru. Aga käitumine on täiesti allumatu, mtte kuidagi
ei oska teda ohjata. Mure polekski nii suur, kui ta ainult aiamaalt kartuleid üles kaevaks või ennast keelust hoolimata
läbimärjaks teeks aga kui me oleme looduses ja ta jookseb täiesti kartmatult mööda kaldaid, ilma, et kuulaks hoiatusi või
annaks ennast kätte, siis paratamatult jookseb elu silme eest läbi, sest kardad, et nüüd kukub kuskilt alla või jõkke. Viimati
jooksis vanaema aiast lähedal asuvasse poodi (ta jookseb väga kiiresti). Õnn, et läheduses olin ja suutsin maratonijooksja
pingutusi tehes lapse kätte saada. Ühesõnaga selline äkkiseseisvumine ja isetegemine aga täiesti ohuolukordades ja ma
tunnen ka, et ei jõua talle kohale. Muidugi on maailmas terve hunnik õpetusi, kuidas konkreetne ema olla ja laps korrale
kutsuda aga alati see pole nii lihtne. Lihtsam on osta rattalukk aiavärava ette ja dušialla minnes kõik uksed ja aknad lukku
keerata ja loota, et kunagi kui ta 18 on, siis ehk julgen temaga veel kuskile minna.
Laps rihma otsa. Ilma naljata: http://ll-us-i5.wal.co/dfw/dce07b8c-d162/k2-_fd8e396b-1035-47d5-87af-94918379cb4f.v2.jpg-
65e3c2e248331fa6737ed7919dd649282ea6032c-optim-450×450.jpg
Mina teeksin esialgu lapse tavalasteaias käimise kõrvalt rohkelt iseseisvat tööd lapsega. See sama, mida muidu teete, lisaks siis
silbitamine, leelotamine, salmikeste lugemine. Kui Mari juhtub mõnda häälitsust tegema, siis korda seda ise loomulikult
mänguliselt järgi. Nt ütleb ta muu ja sina siis muu muu muu. Vestluse arendamiseks. Sama asja õpetab tegelikult Sally Ward
tegema juba alla aastaste lastega, nö suhtluse algõpe. Arenema ei pea ainult kõne, vaid kõik korraga: taju, mälu, mõtlemine.
Erinevate arvamuste kuulmiseks võta perearstilt saatekiri logopeedile, teraapiafondi raames, peaks saama 5 korda, vajadusel
veel 5 korda.
Puue ei ole antud hetkel iseenesest midagi muud, kui 80 € vahendeid, mille eest lapsele rohkelt puslesid, loomafiguure
(soovitan Schleichi) ja meisterdamisvahendeid osta.
Edu!
Minu laps ka ei rääkinud. Tal oli 3aastaselt täitsa oma
keel. Ja ta jutust said vaid kõige lähedasemad aru.
3aastaselt läks ta lasteaeda, tavarühma. Eks
õpetajadel oli alguses raske, kuna nad ei saanud lapse
jutust aru. Aga tasapisi hakkas see kõne tulema.
Suured suured kummardused neile ja logopeedile.
Nüüd augustis saab laps 5 ja areng on väga väga suur.
Nüüd on tal lobapidamatus. Ju teeb kaotatud aega
tasa. Eks arenguruumi veel on. Loodame ta sügisest
tasandusrühma saada. Siis saab ta loodetavasti kõne
täitsa korda. 🙂
Iga lapse areng on erinev. Mõnel on lihtsalt veidi abi
vaja. Mallu, pea püsti, küll hakkad varsti suuri
edusamme nägema. Iga asi omal ajal.
Kallid ja paid Marikesele :*
Mul sõbranna laps ei rääkinud kuni 5aastaseni…. 1-2slt null, 3-4slt lalises umbes nagu beebi… yritas väga raskelt midagi
seletada aga hops järsku ühel hetkel hakkas raakima . Enne seda ta sai alati aru mis sa raakisid aga ei raakind vastu. Praegu
on ta 6ne ja on paras lobamokk?? eriryhmas ta ei käinud… logopeedile pandi ta alles aastake tagasi äkki. Enne seda ei
pööratud sellele tahalepanu, lasti lapsel olla ? aga oma seisukohta ei oska öeldagi, ma ei tea kas laseksin eriryhma panna
seeparast et laps ei raagi…. see tuleb.. olen sobranna lapse pealt nainud ja usun et sul samamoodi. See tuleb!!!!!! ???
Ja ikka veel leiab terve rida kommenteerijaid, et sa
ei peaks midagi ette võtma ja kuulama oma
sisetunnet. Siin on väga häid soovitusi antud aga
ka väga ohtlike nt “piirid on arstidele ja kõik
lapsed hakkavad kunagi rääkima”. Te
kommenteerijad võtate endale vastutuse Mari
arengu ees ka siis?
Kahjuks tuleb meelde, kuidas parastasid ja uhkustasid
oma vaikse ja rahuliku beebiga koigi ees…
Mis see siia üldse puutub???
maidea, saa üle sellest, et “puue” on mingi eriline asi, mille kandjad tuleks kõik puuri panna ja ühiskonnast eraldada… see tähendab
sinu puhul praegu, et sinu lapse kõnet arendatakse, ja tal on parem võimalus minna ja elada tavalist elu, kui tema erilisusega
(sellega, et ta ei räägi) on varakult tegeletud. sa oled hea ema, sest uurisid oma lapse vajaduste kohta, konsulteerisid
spetsialistidega ja leiad talle parima võimaluse arenemiseks.
Ühest millest ma aru ei saa, on see miks paljud ütlevad, et arengurühmast ei ole võimalik minna edasi tasandusrühma või
veelvähem tavarühma. Ja miks mitte ei võiks olla tasandusrühm ka see üldine eesmärk. Olen antud valdkonnas tegev ja seda
teemat ka uurinud ning tasandusrühmast lähevad enamik ju tavakooli. Mingi lasteaia rühma tüüp ei mängi mitte mingit rolli ja
ei oma templit, loevad oskused. Väga tavaline on, et tavarühmast läheb tavakooli laps, kes oleks võinud minna tasandusrühma
(või ka arendus), kuid seda pole vanemate soovist tehtud. Ega see ju last nüüd paremaks tee, et ta TAVArühmast pärit on.. 😀
Palun lähtu siinkohal lapse vajadustest ja ekspertide arvamustest, mitte kommentaaridest, mis paluvad teha pigem vähem kui
rohkem. Arendusrühmas on kindlasti väga palju rohkem individuaalset abi ja lähenemist. Seal saab rahulikult luua
sõprussuhteid ning on ka rohkem ruumi laste jaoks.
Su laps erineb üldisest massist, avasta tema häid külgi. Seal rühmas tehakse temale lihtsalt mõnede asjade õppimine kiiremaks
ja kergemaks. Tasandusrühmas võivad tõesti jääda asjad siiski veel aeglasemaks, sest ka seal on üha raskema diagnoosidega
lapsi. Sind saab siinkohal vaid kiita, et sa oled niivõrd mõistliku suhtumisega asja ajanud ja väga varakult asjale jaole saanud. On
juhtumeid, kus vanem on eitamis perioodis väga pikka aega. Sa (te) oled väga väga tubli. Pea vastu, kõik tuleb tasapisi 🙂
Huhh, nii palju kommentaare, ma ei
jõua neid lugeda, et kas ma kordan
juba kellegi mõtet, aga.
Mari ei ole puudega nagu a la vaimse
puudega. Äärmisel max juhul (aga
mitte väga) on tal kõnepuue ja
sellepärast ta kogu selle asja endale
kaela sai. See, et ta sai selle asja,
plaani, jälgimise kaela, on ju väga
hea. Sest sa ei pea oma kasvatuslikes
otsustes üksi olema, vaid sul on
selja taga hull spetsialistide
kahurivägi. Ei saa ju olla, et nüüd
mõni probleem avastamata jääks 🙂 või
noh, tõenäosus selleks on nüüd väike.
Teiseks ma arvan, et parim asi on see
arengurühma minek. Kammoon, siin
Tartus maksti paar aastat tagasi ikka
räiget pappi, et laps saada fäänsisse
erahoidu, kus rühmas oli 5 last ja
mille loosungid olidki stiilis
“personaalne lähenemine” ja et
kasvatajal on rohkem võimalust iga
lapsega kui indiviidiga tegeleda.
Suur väärtus ja privileeg on, kui
Mari saab selle võimaluse 🙂 See, et
3aastane peaks end päevad läbi
20pealises lapsekarjas oskama
kehtestada, on tegelikult ju
hirmuäratavalt suur koorem. Mina nt
ei saanud sellega hakkama ja oma
lasteaiakambas olin pantvang, kellel
oli naeratamine keelatud 😀
Ja lõpuks ma usun, et pole mõtet pead
murda, et mida sa oleksid saanud teha
perioodil viljastumisest kuni
tänaseni, mis oleks tinginud selle,
et Mari räägiks juba praegu
suurepäraselt. Seda pole võimalik
teada. Võib-olla polegi midagi, mida
sa oleksid muudmoodi saanud teha ja
ükskõik, kuidas neid 9 kuud + 2,5
aastat uuesti läbi elades te oleksite
ikka samas seisus. Kes teab.
Parim asi praegu on see, et sa näed
juba praegu oma silmaga Mari
progressi selles osas ja see ongi
suht ainus asi, millele peaksid
keskenduma 🙂
Olge te nüüd sama tublid edasi!
Mul on kodus täpselt marivanune laps
ja ütlen ausalt, et sinu kirjeldused
lapse arengu kohta ajavad mul hirmu
nahka. Sama tunneb ilmselt ka sinu
ema. Igal juhul tuleb asjaga
tegeleda ja hoida pöialt, et see
areng niiöelda paisu tagant välja
pääseks. Soovitaks lisaks heal
tasemel homöopaatilist ravi, nt. dr.
Zoja Gabovitš.
Kuulsin hiljuti, et lastele viipekeele õpetamine võib suhtlemist palju kergemaks muuta. Sõnadega ei suuda ta ennast veel
väljendada, aga kehakeeles oleks seda ehk lihtsam teha. Lisan ühe artikli selle kohta:
http://www.education.com/magazine/article/Sign_Language/
Arendusrühmas kasutataksegi tihtipeale lihtsustatud viipeid. Logopeed tavaliselt alustabki nendega kõnetute laste puhul. Samuti
tehakse tööd ka piktogrammidega jms. Eks logopeed valib kuidas jätkata tavaliselt. Viipekeel on lastele tõesti väga mugav ja
lihtne viis – samas ei oleks vaja seda igal juhul alati kasutada. Tuleb nõu pidada logopeediga.
Minu suurem laps ka väga ei räägi. Laura sai 2mai 3aastaseks ja nüüd 1juuni lähme logopeedi juurde ja siis hakkavad ka targad
arutama miks minu laps eriti ei räägi. Miks nii hilja üldse kuskilt abi otsin on see, et 2a4k olin ma lapsega põhimõtteliselt üksi
(mees välismaal tööl ja vanaema last ei hoia) Ja mina sain ise aru tema “viipekeelest” lootsin küll, et kui lasteaeda läheb,
hakkab rääkima, aga areng pole olnud väga suur, kuigi viimastel kuudel on lapsel tahtmist ikka üritada rääkida. Samas
logopeedi jaoks kes lasteaias käib on see hirmus suur probleem, et laps kõneliselt arengust maas, aga see, et muudes
mängudes, harjutustes mille jaoks peab mõtlema ja kasvataja jutust aru saama on minu 3mene tublim, kui mõned 5sed. Samas
on meil päris hea lasteaed, selline väike, kus on kõik vanused koos ja kokku ainult 13 last. Laurale ei meeldi eriti väiksed
lapsed, eks see võib olla sellest, et nad ei saa temast aru ja pole kannatust ka et mõista. Sinu juttu lugedes tuli hirm peale, mida
targad minu lapse kohta ütlevad. Loodan, et läheb hästi… =)
Kus logopeedi juurde lähete ?
Eksperdid on eksperdid põhjusega, arstid, logopeedid, kirurgid, füüsikaprofessorid, geeniteadlased ja
kõik inimesed, kes tegelevad oma alaga intensiivselt ei tee seda selleks, et rikkuda kellegi elu ära. Nad
ei mõtle välja lihtsalt suvalisi omadusi ja ütle, et kui nii pole, siis on kõik valesti. Kõige selle taga on nii
tuhandeid, sadu ja kümneid aastaid uuringuid, katseid, valesid suundi ning uusi mõtteid. Kui me kõik
teeks vaid nii kuidas sisetunne ütleks ning demoniseerime tõesti eksperte, siis ei arene ei meie
meditsiin, ühiskond, teadus ega kultuur. Kui meil oleks vaja näiteks minna põlvelõikusele, siis me ei
hakka seda ju ise tegema, me kasutame inimesi, kes on selleks õppinud ja põhjusega.
Minu arvates on vastus väga lihtne, muidugi panna laps arengurühma, kui lapsel on võimalus, et
temaga tegeletakse individuaalselt, siis see on ääretult hea. See ei olegi ju igaveseks, seal töötavatel
inimestel on silmad peas, nad tõesti on õppinud aastaid ja soovivad ju lapsi aidata, mitte neid igaveseks
sinna arengutasemesse jätta. Ning alati saab oma otsuseid muuta, kui see ei sobi.
Alati on põnev sinu mõtteid lugeda 🙂
Töötan hetkel erivajadustega täiskasvanute ja lastega ning tõesti, kasutada sõna puue on ebamugav, nagu eelnevalt öeldud
“erivajadus” on palju neutraalsem ja võib öelda, et Mari erivajadus seisneb selles, et ta ei saa/oska end verbaalselt väljendada.
Mõnes mõttes olen temaga hetkel samas supis, sest töötan ajutiselt välismaal ja klientidega inglise keeles suhelda ei saa. No
ajab ikka hinge täis, kui tahad midagi öelda aga ei saa.
Töökogemusele toetudes saan kinnitada ka, et mida varem tegutseda seda parem. Olen seda meelt, et arendusrühm on Marile
sobiv just selle individuaalse lähenemise pärast, tähelepanu ja rõhk on tema erivajadusel. Kuna sa kirjutad, et ta on teinud
mõne kuuga edusamme kodus, mõelda vaid, kui ta saab arendamist nii kodus kui ka lasterühmas. Topelt! Keegi eespool ütles,
et alati saab ju sealt ära minna tavarühma, nõustun 🙂
Soovin sulle palju jaksu, edu ja kannatlikuse jätkumist. Pea meeles, algus on sul tehtud, nüüd saab ainult paremaks minna 🙂
Saan sinu mõtetest täiesti aru ja küllap mõtleksin samasuguses olukorras neidsamu mõtteid.
Mina kuulaksin eksperte ja paneksin lapse soovitatud rühma. Sulle ju öeldi, et hiljem vaadatakse rühma sobivus uuesti üle.
Kuna muretseksin ilmselt ikka, et lapse arengule oleks äkki siiski kasulikum tavalasteaed ja teiste “tavaliste” lastega
suhtlemine, siis katsuksin ise talle ka palju suhtlemisvõimalusi luua. Miks mitte minna võimlemistrenn, loovtundi või pisikeste
laulutundi? Kõik need kohad arendavad, aga lisaks annavad ka võimaluse teiste omavanustega suhelda. Kui sa arvad, et
huviringi minna ei taha, siis võimaluse teiste lastega suhelda annab ka näiteks mõni avalik mänguväljak ju 🙂
Ära seda sõna “puudega” karda. Üks mulle väga armas inimene on ka paberite järgi raske puudega. Hetkel on lõpetamas üht
Eesti kõige kõvematest gümnaasiumitest. Pealtnäha ei paista seda puuet küll kuskilt 🙂 Puue annab lihtsalt võimaluse
sõidusoodustuseks, haigekassa toetab ravimite ostmist, mis on muidu hirmkallid jne. Teile annab see esialgu võimaluse
tihedamaks koostööks spetsialistidega. Sul on ju endal süda rohkem rahul, kui tead, et Mari on spetsialistide hoole all.
Logopeedide, eripedagoogide jne. Muidu ilmselt jääksid ikka oma peas muretsema, kas juba jõuab arengult teistele järgi jne.
Arsti juurde ei pääse ka alati kuigi ruttu. Nüüd saad olla igapäevaselt spetsialistide hinnangutega kursis ja saad neilt
jooksvalt asjakohaseid soovitusi ka kodusteks tegevusteks 🙂
Tegelikult sa ju tead seda ka, et Mariga ei ole midagi hullu lahti. Jah, miskipärast ta veel ei jutusta, aga sa näed, et ta areneb!
Õpib iga päev! Mis siis, et kõik ei käi päris raamatu järgi. Mure lapse pärast on alati suur, aga sina teed kõik endast oleneva ja
(!!!) ei ole milleski süüdi (!!!). Mari on väga tubli ja väga armas laps!
Mallukas, kui mina oleksin Sinu olukorras siis kindlasti paneksin ta erinevatesse rühmadesse jne igalepoole kuhu on võimalust,
sest parem on kasutada kõiki abinõusid nii vara kui võimalik kui et hiljem kahetseda, et seda üldse ei teinud. See, et sinu laps käib
natukene teistes rühmades ei ole absoluutselt mingi häbi asi, ei sulle ega su lapsele, see ainult näitab seda, et teie vahel on
armastus ning sa proovid teha kõike enda võimsuses, et parandada olukorda. Küll sul on tulevikus aega talle seletada, et miks oli
vajalik teda tirida ühest teraapiast teise, sinu ülesanne on ainult armastada teda nii palju kui suudad ja pakkuda talle tuge ning
mitte mõelda sellest, mida teised arvavad vaid pigem sellele, mida sinu laps sellest kõigest võib saada.
Jah need sildid ‘puudega’ jne kõlavad karmilt, kuid kuskile on vaja tõmmata see piir, kes on kes, selleks et saaks neid inimesi aidata.
Ära lase neist siltidest häirida, nii pea kui sa oma lapsele ei ütle, et ta on puudega nii pea on minu arvates kõik korras.
(Anna andeks minu halva kirjaoskuse pärast, kuid ma üritasin sind lohutada ja suunata ikkagi sellisele teele, nagu ma arvan, et
oleks õige)
Siin on väga palju kommentaare ja ma
ei jaksa neid kõiki lugeda, seetõttu
vabandan, kui ma juba öeldud mõtet
kordan. Ära hoia kinni sellest
sõnast puue, see on ainult sõna, mis
ei tähenda midagi, see kõik võib muutuda.
Ma arvan, et su lapsel on vedanud
emaga, kes ei ütle pidevalt, et minu
lapsega on kõik korras ja kõik
õpetajad, kasvatajad ja ühiskond
teevad talle liiga, vaid sa püüad
probleemi lahendada. Olen näinud väga
mitut vanemat, kes selle asemel, et
lapsele abi otsida, otsivad süüdlasi
st. olen kohanud suhtumist, et kõik
teised teevad minu lapsele liiga,
sest minu laps ei saa olla
õpiraskuste või muude raskustega. Kes
aga kannatab? Kannatab ju tegelikult
laps, kes ei saa hakkama.
Kuigi see võib olla raske, siis
võitle oma lapse heaolu eest edasi,
ka siis, kui tehakse selliseid
otsuseid, mis sulle kohe kõige
õigemad ei tundu. Küllap
spetsialistid ikka teavad, mis õige on.
Kõik antud valdkonna teemad lähevad otse
südamesse! Ma tegele lastega kellel on määratud
liitpuue. Seda igas võimalikus vormis. Minu arust on
samastavad rühmad veidi kasulikud. Tõesti on siis
võimalik igale lapsele individuaalselt läheneda ja
märgata milles antud laps võib tugev olla ja milles
nõrgem. Kõik need lood mida arst kirja paneb on
tehtud pelgalt mõne korra nägemise põhjal. Alati pole
nii õige! Sõna puue on küll veidi hirmutav aga seda
pigem ühiskonna tõlgenduse tõttu. Selle diagnoosiga
inimesi on niii palju ja nii erinevaid. Lase kindlasti laps
sinna rühma, sest pigem proovida kui mitte. Ja pea
püsti, kõik on võimalik! Mul on nii mõnigi arengulugu,
kus laps on hakanud arengus tõusma, kuigi arsti paber
selleks lootust ei andnud. Palju on hämmastavaid
juhtumeid kus on tulemusi!
Kui kogu see teema ei oleks seotud selle hirmutava puude-sõnaga, siis sul ilmselt ju poleks kõhklusi, kui palutaks valida nt
lasteaed, kus on 25 last rühmas ja kasvataja õieti kellenigi ei jõua – või sellist, kus on 6 last, muusikakasvataja, füsioteraapia,
logopeed. Tõenäoliselt valiksid ju viimase – sest näeksid, et sellise tegeluse puhul on lapsel palju rohkem arenemisvõimalusi.
Tegelikult on praegu ju sama olukord: sa kas võimaldad talle olukorra, kus temaga tegeldakse ja teda igakülgselt
arendatakse – või jätad ta sellest ilma. Muidugi on võimalik, et ajapikku tuleb niisamagi kõik – aga paratamatult jõuab ta ikka
siis kõigeni teistest hiljem, on kogu aeg natuke maas. Siis hakkad ju ennast süüistama selles, et ei võtnud sulle pakutut vastu,
ei teinud kõik, et laps saaks parimad võimalused areneda. Mu meelest ütles keegi siin väga kenasti, et “puue” tähendab ju
seda, et midagi on puudu – ja antud juhul on puudu kõne. Miks peaks ära ütlema võimalusest oma laps järjele aidata
võimalikult kiiresti?
Aga need, kes siin räägivad, kuidas selle rühma pärast on hiljem tavalasteaeda tee püsti ees – ausõna, kui inimesed ikka
millestki midagi ei tea, võiks oma suu parem kinni hoida selle asemel, et lollusi rääkida. Mima sinu asemel otsustaksin
raudselt arendusrühma kasuks. Sest ebamugav on see sulle – ikka on häiriv mõelda,, et lapsega pole kõik päris korras. Aga
sinu kui ema asi on oma ebamugavustundest üle olla ja teha nii, nagu lapsele on parem. Ja selle vastu ei saa kuidagi, et
forsseeritud arendamine on praeguses olukorras igal juhul tema huvides. Võimalik ju, et talle piisab vaid ühest aastast seal –
ja järgmiseks kevadeks on kõik korras. Ära mõtle sellele, mida mingid tainapead kuskil rääkida või kommenteerida võivad ja
anna lapsele võimalus mahajäämus kähku tasa teha. Ükskord – eeldan, et õige varsti – ütled ise ka endale selle eest aitäh.
Mina olin ka see puudega laps, kelle pärast ema sai
südant valutada, tõsi puude asemel eelistatakse
tänapäeval sõna erivajadusega, mis on tõesti oluliselt
parema kõlaga. Minu emal oli samuti valik, kas tava või
erirühm õnneks otsustas ta erirühma kasuks. Minuga
tegelesid igapäevaselt spetsialistid ja lisaks sellele, et
mul oli lasteaias tore, aitas see oluliselt kaasa minu
arengule. Läksin ilusti tavakooli ja nüüd on ülikoolgi
lõpusirgel. Ära karda seda puudega märgistamist. Su
laps on eriline ja vajab pisut erinevat lähenemist, et
saada teistega võrdne stardipositsioon. Võimalda talle
igakülgset professionaalset abi ja aita tal endasse
uskuda, ning kõik läheb hästi :)!
Mu õde topiti ka kunagi logopeedilisse/tasandus
rühma, sest ta ei osanud õigel ajal rääkida. Kuni 4
klassini tembeldati teda lolliks, kuna tema arenes välja
lihtsalt hiljem. Nüüdseks lõpetab gümnaasiumi
medaliga , tegeleb kõrgtasemel spordiga ning mitmed
ülikoolid välismaal pakuvad stipendiumeid.
Need kõige targemad lihtsalt hoiavadki ennast algul
tagasi 😀 !
Lapse kõne arengu tundlik periood ongi umbes kolmeselt ja kui ta sellel perioodil rääkima ei õpi, siis võib juhtuda et ta ei õpigi
kunagi. Minul on kuulmislangusega vend ja tema sai kuulmisaparaadid u 2,5 aastaselt ja napilt enne seda kui toimus kõne areng.
Samas, tema eakaaslane, kes sai aparaadid hiljem kui mu vend ja ta ei kuulnud midagi sellel perioodil, kui oleks pidanud rääkima
hakkama, siis tema ei hakanudki enam rääkima vaid ainult häälitsema.
Küsisin siin enda emalt, et kuna minu vennad ja mina
rääkima hakkasime. Esimesed lapsed, kaksikud
hakkasid alles kolmeselt rääkima ja mina ja kolmas
vend palju varem. Ema arvas, et asi oli selles miks meie
varem rääkima hakkasime,oli see, et meil olid ees
lapsed kellega juba rääkida ja seltsida omas kodus.
See ei pea alati paika. Minul ja sõbrannal on
ühevanused lapsed, saavad suvel 2. Minu laps
on peres ainuke laps, sõbrannal teine laps. Ja
ometi räägib minu oma 4-5 sõnaliste
lausetega juba aga samas sõbranna laps ütleb
2 sõna.
Usun, et keegi pole näinud last, kes elu lõpuni suud lahti
ei teeks, küll ta õpib! Sellest puudest ka nii palju, et see
ei tähendagi alati neid lapsi, keda emad veel 10-
aastasena toitma ja kärus lükkama peavad. Kuna
tavaliselt on normaalne see, kui lapsel on selleks ajaks
juba üsna suur sõnavara, siis ongi vaja selleks, et lapsele
erirühmi ja spetsialiste saada, seda probleemi kuidagi
määratleda, kui et lihtsalt ‘ei oska rääkida’. Seega ei ole
üldse vaja muretseda, et lapsel selline ‘tiitel’ on, sa ju
näed ise ka, et ta ei ole selline puudega laps, kes vajab
pidevat hoolitsust ja ise midagi teha ei saa. Kahju küll, et
pole paremat sōna välja mõeldud, aga usun, et kui laps
suuremaks kasvab ja teistele järele jõuab, ei tunne ta
sellepärast ennast kuidagi halvasti. Soovitan kõne
arendamiseks veel lapsele öelda selliseid asju nagu ‘too
mulle palun…’ ja vaadata, kas ta toob õige asja. Tihti
saavad lapsed aru, mis sõnad tähendavad, aga ei oska
ennast kuidagi väljendada. Võib ka esitada igasugu
küsimusi, et ‘mis sa siit aknast näed’, ‘mis sul käes on’
jne.
Mina olen kahjuks näinud palju neid lapsi, kes ei räägi ja ei hakka ka rääkima.
Siin on nii palju kommentaare,et ausalt ei viitsinud
kõiki läbi lugeda. Olen siin vist paar korda vaid
kommenteerinud,aga seekord tahan midagi öelda.
Ära muretse,kõik juhtub siis,kui on õige aeg. Kuula
alati oma sisetunnet. Mitte ükski võõras inimene ei
saa öelda,milline PEAB olema sinu laps. Vaid sina ja
Kardo tunnete teda. See on meie ühiskonna viga,et
inimesi kiputakse sildistama. Usalda iseennast, sinu
laps on õnnelik ja rõõmus,küll ta rääkima hakkab. Siis
kui tema selleks valmis on. Oleme kõik erinevad
indiviidid omal moel. Ära lase end katki kiskuda
võõraste inimeste sildistamisel,sest laps on igaühe
nõrgim koht,kust oleme kõige haavatavamad. Seega
ära muretse,kuula oma sisetunnet,sest see on alati
õige. Ja kõik saab korda nii nagu peab saama. 🙂
See kõik mida sa räägid, on nii tuttav tunne.
Kõik need mõtted ja küsimused. Mina sain
teada, et mu poeg on puudega kui ta juba
teises klassis käis. See oli täielik šokk ja tõesti
see sõna “puudega” on väga hirmutab alguses.
Vbl. sellepärast, et nõukogude ajal olid
puudega lapsed häbiasi ja sellised lapsed nö.
peideti ühiskonna eest ära. Igatahes, tahan
öelda, et mu puudega poeg käib hetkel
tavalises põhikoolis, kuuendas klassis ja
mõned ained on lihtsustatud ja kodus käib
kolm korda nädalas eraõpetaja ja logopeed ja
võin öelda, et va. Eesti keeles on ta klassi
keskmine ja mõnes aines rohkemgi….. See
sõna “puudega” ei tähenda minu jaoks enam
midagi, sest olen kindel, et mu pojast tuleb
väga lahe inimene……. Veel seda, et lasteaias
olid meil sellised “lillelapsed” kasvatajad, kes
arenguvestlusel rääkisid, kui huvitav mu poeg
on ja kui tore temaga suhelda oli ja mainiti, et
pastakat hoiab valesti käes ja tähti võiks
rohkem tunda aga sellest suurt numbrit ei
tehtid. Sellest ei tehtud ka välja, et mu laps
viie aastaseni K-tähte ei osanud öelda ja üldse
väga segaselt rääkis. Ise olin noor ema ja
polnud eelmisi lapsi kellega võrrelda ja
mõtlesin, et mis siis ikka, iga asi omal ajal. Aga
nüüd tunnen, et vbl kui oleks saanud nende
probleemidega juba lasteaias tegeleda, oleks
lapsel kergem koolialgus olnud. Mina igal juhul
soovitaks kõike mida eksperdid sulle
soovitavad. Neil on ju kogemus ja nad on
ikkagi õppinud selles osas aitama.
Ma olen õpetaja abi sellises rühmas kus on 6
last ja pole see hullu midagi… meil tegelevad
nendega individuaalselt erinevad pedagoogid
nagu muusika kunst logopeed ja vajadusel
füsioterapeut. Iga laps on erinev ja väiksemas
rühmas saab ta rohkem tahelepanu ning
individuaalset tegevust kui 24 või isegi 12 last.
Isiklikult soovin sulle ja marile jõudu ning jaksu
ning ära lase end heidutada hateritest. Keegi
kunagi ütles mulle et kui sul pole ühtegi haterit
pole sa oma asjas hea sest vinguviiuleid leidub
alati.
Aga ole äge edasi !
Soovitan lugeda Ronda Rousey eluloo
raamatut, esiteks, ta on väga äge
naine (üks tugevamaid naissportlasi
läbi aegade) ja esimesed kuus
eluaastat ei suutnud ta rääkida. Just
see osa, kus ta kirjeldab oma raskusi
sõnade moodustamisel ja nende
teistele arusadaavaks tegemisel on
väga põnev. Ja muu ka. 🙂
https://www.rahvaraamat.ee/p/my-fight-your-fight/701423/et?isbn=9781780894904
Mari hakkab kindlasti rääkima. Mõned lapsed varjavadki pisut kauem oma andeid, kavalpead 🙂 Ma arvan ka, et pole vahet
kumba lasteaeda panna, ta hakkaks kindlasti mõne aja pärast rääkima. Samas, kui te olete juba nii kaugele läinud, võiksite siiski
seda erirühma proovida. Kas või kuuks ajaks nt. Vaatate järgi, kuidas on. Kui ei ole tulemust, võite tavalasteaeda tagasi panna.
Selles suhtes on tavalasteaed hea, et seal peabki Mari ise toime tulema ja omandama neid asju nö käigu pealt, mitte et keegi
siis seal istub temaga ja ütleb nüüd teeme seda jne. Tavalasteaed arendab ka selles mõttes kindlasti, et keegi ei nämmuta sul
ette-taha, vaid tuleb ka ise hakkama saada ja teinekord nii õpitaksegi. Siiski soovitaks ära proovida ka teise variandi
igaksjuhuks, vb sobib Marile just sealne lähenemine. Pole mõtet ka ise seda asja nii pushida ja oma tuju rikkuda, et puudega
vms. Minu jaoks Mari ei ole puudega, puue on midagi tõsisemat. Tal läheb lihtsalt kauem aega. Minu soovitus endiselt teha neid
arendavaid asju temaga ja proovida ka seda erirühma. Võta asja rahulikult, midagi hullu pole, Maril veel aega küll! 🙂
Olen õpetaja ja olen ka eripedagoogika valdkonnas suhteliselt hästi “kodus”. Arvan, et eksperte võib usaldada ja soovitaksin
Mari arengurühma panna.
Olen nõus, et lapsed ongi erinevad ja selles polegi midagi halba. Aga minu kogemus õpetajana (töötan koolis juba vanemate
õpilastega) näitab, et lapsi, kelle puhul pole varakult sekkutud, vaid loodetud, et ehk areneb omas tempos ja kasvab
probleemist välja, kipuvad arenguhäired saatma ka hilisemas eas. Näiteks õpetan praegu 12-aastast poissi, kes samuti
esimesed kolm aastat üldse ei rääkinud ning lugema hakkas enam-vähem soravalt alles kolmanda klassi lõpuks. Paraku ei
saanud ta õigel ajal abi ning tema diktsioon on siiani nii kehv, et isegi mina, kes olen õpetajana tema kõnega juba harjunud, pean
ikka väga pingsalt süvenema, et teda korralikult mõista. (N-ö neelab sõna lõppe alla, teatud häälikud on kõnes raskesti
mõistetavad, jne). Õnneks ei suhtuta temasse halvustavalt ning iseenesest on ta nutikas normintellektiga poiss. Kuid paraku
võivad kõnehäired näiteks tulevikus tal nii mõnegi potentsiaalse töökoha ukse sulgeda. Ja sarnaseid näiteid on koolist tuua
veel ja veel.
Praegu on just see hetk, kus on vaja kõik võimalused ära kasutada. Arengurühma saab ju alati tavarühma vastu vahetada. Kõne
arendamisel on lapse kolm esimest eluaastat väga olulise tähtsusega. Sel perioodil on laps igasugustele õpetustele kõige
vastuvõtlikum ja kõnekeskus kõige tundlikum. Pedagoogikaõpingutes rõhutati ka, et lapsed, kes kolmandaks eluaastaks
(liht-)lauseid ei moodusta, on sageli (muidugi on erandeid, nagu ka siit kommentaaridest välja joonistub) kooliajal
õpiraskustega. Koolitöös on seda väga selgelt näha. Õpiraskustega laste vanematega vestledes tuleb tihti välja, et
väikelapseeas esines kõneprobleeme (ning kahjuks sageli ei otsitud ka abi).
Igatahes, oled tubli ja hooliv lapsevanem ja õigel teel! Olen kindel, et Maril on suurem arenguspurt veel ees ning kõik laabub,
eriti, kui veel spetsialistide näol lisaabi saate!
eesti arengurühmades on siiski palju ka minna
laskmist kasvatajate puhul. Kogu aeg ei ole
seal ka olemas eripedagooge keda vaja oleks.
Ja tagasi saamine erirühmast tavarühma on
praktiliselt võimatu. Enamus lasteaia
juhatajaid saadab su kohe minema.
Oma kogemuse põhjal soovitan erinevaid
spetsialistide arvamusi kuulata ja nendega
koos see otsus langetada, et kuidas edasi.
Niisama ootama jääda, et kõik korda saab ,
muidugi ei soovita.
No see on ka natukene rumal jutt, sest kui ma panen oma lapse lasteaiajärjekorda, siis lihtsalt kui minu koht kätte jõuab, siis seda ka meile pakutakse. Keegi ei hakka uurima, et kus ja miks laps enne käinud on, et siis minema saata.
kui sa nii arvad. Kui su lapsele on määratud koht arendusrühmas ja sa selle jutuga lähed kohta
tavarühma küsima, siis tõenäoliselt sa seda ei saa. Aga mis ma ka tean(kuigi olen selle läbi
teinud)
No miks sa üldse mingi jutuga minema pead? Teinekord ära siis hõika, et tere, ma tulen tasandusrühmast ja vaevalt, et mingit probleemi on. Pealegi, ma pole väga selline inimene, et kui ikka arstid ja logopeedid väidavad, et mu laps sobib nüüd tavarühma, et ma siis laseks mingil lasteaial KEELATA mu last sinna rühma panemast.
Sa oled lihtsalt super tubli ema!! ja mina ei saa
ikka aru, kust otsast Mari puudega on.. Täiesti
nõme, et tegelikult tal ju füüsiliselt pole
midagi viga ja täiesti kindlalt hakkab ta varsti
rääkima. (Sellel, et laps veel ei räägi võiks
mingi muu sõna olla, mitte et kohe
kirjutatakse puude paberid välja..)
Aga samas sinu olukorras ma teeks nii nagu
eksperdid soovitavad, sest siis sul vähemalt
endal süda nii paljugi rahul, et sa tead sa oled
teinud kõik, et Mari jõuaks teistele järgi 🙂 Ja
Mari on nii tubli tüdruk, et ma usun ta kiiresti
jõuab teistele järgi kui spetsialistid natukene
tagant lükkavad 🙂
Täiesti ulme kui raske on ikka olla lapsevanem
ja nagu ma näen, mida suurem laps seda
suuremad mured..
Selles mõttes on nõme (ja ma tean, et
tegelikult ma ise ilmselt teeks ka
nii), et sul on siin 100 toetavat
kommentaari ja kaks veits
jobukommentaari ja siis sa jääd
ainult negatiivset jõllitama ja peas
ketrama. Sest ilmselgelt on
inimestel, kes teiste (õnnetuste,
veel hullem, laste õnnetuse) arvelt
ennast tõstavad väiksema või suurema
kahjustusega. No ilmselgelt.
Üks mõte oli muidu see, et nt
astmaatikud vms raskema haigusega või
tähelepanuhäirega või hüperaktiivsed
lapsed saavad ka ju puude. Ja ilmselt
99% kasvabki sellest välja. Lihtsalt
mingi termini alla peab neid suunama,
et saakski seda abi javärki.
Teine mõte: palju sa endaga tegeled –
käid ka mingi terapeudi või inimese
juures ennast aitamas? Sest kõrvalt
ei tundu ju suur asi, aga emal (ja
isal ja vanavanematel ja lähedastel)
võib sellega veits ka abi vaja. Minge
või perekonnaga.
Kolmas mõte: kas sul plaanis muidu
need postitused ka kunagi kustutada
või salastada, vms? Lugejate jaoks sa
muidugi inimlikkustad ennast palju,
sest inimestele meeldib kaasa elada
nii rõõmudele ja muredele ja mulle
tundub, et kaasatundjaid-elajaid on
siin palju… Aga. Kui Mari on ühel
hetkel tavaline tiinekas ja ta mõni
õel klassikaaslane nt selle leiab?
Etjahh. Muidu sa oled väga vapper ja
tore, kohe täiestitõsiselt respekt
sulle, et kuidas sa oma elu
kujundanud oled 🙂 (Lugesin just su
vanemaid blogipostitusi… kus on
alles areng. 😀 )
Sellise emaga nagu Sina oleks iga laps önnega koos. Mis puutub “puudesse”, “erivajadusse”,”invaliidsusesse” vms “kasti”, siis
jah, see on põrguvalus, eriti alguses. Soovitada julgen vaid seda, et olukord ja sellega köik kaasnev hästi realistlikult
teadvustada ja kogu vöimalik abi vastu vōtta. Aga see ei tähenda, et peaksite “silti” igapäevaselt kaasas kandma. Palju
hingejöudu ja kōva kalli..!
Minu arvates on kolm varianti: esiteks teed spetsialistide soovituse järgi täpselt, st arengurühma,
teiseks kohandad seda plaani vastavalt Marile nt paned lapse väiksesse lasteaeda (väljaspool Tallinna
oleks seda muidugi lihtsam korraldada) ja tagad vajalikult hulgal tugiteenuseid ise Marile, st vead teda
mööda logopeede ja vajadusel muid spetsialiste, kes muidu oleks arengurühmaga lasteaias vajalikus
mahus olemas, raskendavaks asjaoluks on uue beebi sünd ja palju palju sebimist ja ka Marile on see
stressirohkem, kolmandaks ootad-vaatad, teed ise tööd kodus piisavalt, laps käib tavalises aias, kui ta
sinna võetakse, ja loodad ning palvetad, et Mari osutuks lihtsalt aeglase arenguga lapseks ning
õpetajatel on piisavalt aega talle tähelepanu pöörata. Isiklikult arvan, et otsustamisel tuleb lähtuda
Marist mitte sinu emotsioonidest , arvan, et sa ise ei suudaks Marile piisavalt mitmekülgset ja
professionaalset abi tagada (see nõuab ikka päevast päeva sihikindlat tööd ja tegelikult oma emaga
lapsed nii koostööaltid teinekord polegi, st tulemused ja edasiminek on paremad võõraga), ilma et
keegi teine sealjuures kannataks (beebi, sa ise, suhted Kardoga jne). Soovitaks võtta tagasisidet ka
praegusest lasteaiast, et kuidas nad temaga suhtlevad, kuidas teeb kaasa asju, kas on koostööaldis jne,
et milline on õpetaja seisukoht tema suhtes, see teeks ka otsustamist kergemaks. Mina kardan, et
päris tavarühmas (21 last nt) jääb ta liialt tagaplaanile, jääks nokitsema v-o omaette ja ei pruugi see
areng tulla niisama ilma järeleaitamiseta. usun ka, et arengurühmad pannakse kokku nii, et enam-
vähem sama tasemega lapsed oleks koos, kellega tehakse siis logopeedilisi harjutusi, loovtöid jms.
Tegelikult on see arengurühma periood ainult 1-2 aastat ta pikast elust ning kaob varsti
unustusehõlma.
Mari ei käi selles suhtes “tavalises rühmas” kus on 21 last, vaid sõimerühmas, kus on neid kokku mingi .. 12? Ma pakun praegu huupi selle arvu.
Kasvatajad ütlevad, et Mari on väga tubli, kuulab aina rohkem sõna (alguses ei kuulanud üldse) aga noh, 100% päris kuulekas ei ole. Ala võtab õues jalanõusid ära jne. Samas voodist välja ei tule, lauale ei roni, need probleemid olid alguses tal. Neid asju ei tee ta enam kodus ka. Aga kasvatajatega ei räägi ta ka nagu miskit, teiste lastega otsib aina enam kontakti.
Kas lasteaias on ka logopeed teil?
Ei, seda ei ole. Küll aga on loovteraapia ja logopeed määratud reh.plaani poolt ja see hakkab juulist.
Kui sa keeldud last panemast arengurühma, mis siis saab, kas logopeed ja loovteraapia
säilivad ja nt kui arengurühmas on viis korda nädalas logopeed ette nähtud, kas siis
kompenseeritakse logopeedi osa lasteaiaväliselt. Ma ei tea Mari vaadates ei tahaks
küll arvata, et ta on arengurühma laps, ise tahaks, et ta jääks nt sinna lasteaeda, kus
hetkel on (allpool oli jutt, et saab aasta veel käia seal) ja paneks juurde siis logopeedi
jms reh teenused. Iseenesest Mari pole ju veel kolmgi ja kui siis ka edasiminekut pole
(ma kahtlen selles), siis katsetada midagi kardinaalselt uut. Aga kindlasti räägiks
õpetajatega läbi, nende suhtumisest loeb ka palju, et kui tulevad uued lapsed sõime,
väiksemad, siis kui palju aega on Mariga tegeleda, et kui Mari ikka kõige vanem
rühmas, siis kaoks ka see lastelt õppimise point ära. On millele mõelda, rahulikult
erinevad stsenaariumid läbi töötada, tutvuda pakutava lasteaiaga. Kas
alternatiivlasteaeda pole mõelnud nt Waldorf lasteaed?
Rühmas on seal kirjas 20 last.
Lihtsalt kohapeal käib igapäevaselt
10-15 korraga jah. On tulnud ette ka
päevi, mil kõik 20 on korraga
platsis, aga see pigem erand.
(meie lapsed on samas aias)
Tahaks sind kuidagi lohutada, sest tean, et lastega seonduvad mured on need suurimad.
Unusta nüüd see “puue” ära! Võta kindlast abi vastu ja arengurühm on ju tunduvalt parem kui tasandusrühm. Marike saab
individuaalset lähenemist oma ala eksperdilt. Ära sule silmi, midagi pole ju veel kadunud! Sa oled väga tubli olnud, eriti viimasel
ajal… jätka neid tegevusi. Mari mängib ka väga palju ealiseid mänge ja progressi on ju silmaga näha. Järelikult kõik, mis sa teed
toimib! Soovin sulle südamest vastupidamist ja usun siiralt, et vajaliku abiga jõuab Marike varsti teistele järgi. Ja kindlast ära
kuula kommentaare aega on…. Edu!
Raske teema, kuula oma südant. Arvan, et laps
areneks pigem tavarühmas paremini.
Teatavasti matkivad väiksed lapsed just
väikeste laste pealt paremini. Vähemalt võin
oma lapse pealt õelad, et kui mõni laps temaga
koos mängib ja teeb midagi uut ja põnevat,
hakkab ta seda kohe järgi tegema ja ka
põhjendab, et tema tegi ka nii ? Lasteaiast
samamoodi on kaasa toonud käitumis
maneere mis on võõrad olnud ja ta on kohe
nimeliselt õelnud kes nii tegi.
Usun, et ta hakkab sul õigepea rääkima, sest
selge on ju see , et sõnu juba tuleb, kaugel see
rääkimine lausetega siis ongi. ? Lihtsalt
läheb kauem aega. Arvan ka seda, et lapse
solgutamine ühest lasteaiast teise ei ole ka
just kõige parem, ta on ju juba oma lasteaias
oma inimestega harjunud ja saab hakata ka
ennast vaikselt julgemalt väljendada. Pannes
teda uude kohta võib tuua just tagasilööke.
Kas Mari muidu praegu käib stabiilselt
tavalasteaias?
Jah, ta käib igapäevaselt sõimerühmas, kus ta saaks veel aastakese käia.
Sõimerühm on küll halvim varjant… Kui sa tavahoidu tahad teda panna, siis pane sellisesse, kus on vanemad lapsed.
Sõimekate kõne aeneb veel ja nad mängivad paralleelselt.
Variant*
No seal oskavad kõik peale Mari rääkida 😀
No selles osas on ikka väga suur vahe, milline kõne on 2 aastasel ja 4-5 aastasel. Lapsed arenevad just
kiiremini suurematega koos. See on 100 protsenti kindel.
See on hea??
Usu veidi veel ja ta räägib. Kindlasti on
tema rühmas lapsi kes räägivad ilusti ja
sealt saab indu rääkimiseks juurde!
Edu teile ja positiivset mõtlemist!
K. ma 200% vaidleksin vastu
Millises osas?
Mina rääkisin enda kogemusest. Mu esimene tütar on tohutult andekas keeleliselt, kaheselt rääkis meeletult palju
ja kasutas väga raskeid termineid. Käis sõimes aasta, lapsed mängisid seal rohkem paralleelselt. Oli palju lapsi kes
ei rääkinud väga hästi. Tegid lühilaused jne (paljudel lastel selles vanuses on häälikud valed). Omajagu oli
hammustajaid jne. Keskmine mudilane mängibki selles vanuses paralleelselt.
Edasi panin suurema liitrühma kus ta oli noorim. Tema parimaks sõbraks sai koolieelik ja see oli meeletu kiirus,
kuidas ta edasi arenes. Ei saanud ju teistele alla jääda.
Noorem tütar on Mariga sama vana ja matkib kõiges enda vanemat õde liigutused, laused, sõnad, väljendid.
Sellises vanuses lastele on suuremad lapsed ja täiskasvanud väga suureks eeskujuks. Lastehoius eelistab väiksem
ikka kasvatajaga kõige rohkem koos mängida. Sest nad vajavad nö juhti, kes õpetab neid mängima.
Koosmängimine on ka kunst…
Kuula, mis süda ütleb ja otsusta selle järgi. Sina tead kõige paremini, mis Marile hea 🙂
Olen päris kindel, et kui ta lõpuks rääkima hakkab, siis te ei jõua seda jutuvada ära kuulata 🙂
Paar aastat tagasi oli minu lapsega sama
probleem. Kõik lasteaia õpetajad, osad
logopeedid surusid, et paneksin lapse
tasandusrühma. Ta 3 aastaselt ei rääkinud või
rääkisväga segaselt. Lasteaias õpetajad aru
temast ei saanud. Siis paningi lapse
tasandusrühma kus ta käis 3 päeva. Ja ma
otsustasin päeva pealt, et ma teda sinna enam
tagasi ei vii. Seal oli erinevas vanuses lapsi,
kõigil erinev mure. Osad suuremad olid
vägivaldsed. Ma sain ise sellest hullema shoki
kui mu laps. Õnneks sain vanasse lasteaeda
koha tagasi. Ostsisin logopeedi, kus käisime
nädalas 3-2 korda. Iga tund kestis 45 minutit.
Tegelesin kodus temaga palju (logopeed andis
harjutusi mida kodus teha). Logopeedis
alustasime käismist 3 aastaselt käis kuni 6
aastaseni. Siis vahetasine lasteaeda elukoha
vahetus tõttu. Uues lasteaias oli olemas väga
tore logopeed kes tegeles lapsega veel 1
aasta. Sügisest läheb ta tavakooli. Oskab
lugeda kirjutada ja räägib rohkem kui vaja ?
???.
Paratamatult on muutunud inimesed õelamaks ja empaatiavõimetumaks. On raskem julgustada last et kõik ei ole ühesugused, et
loodus teeb vahel apsakaid. Ka nendel lastel on raske kellel vanemadki teistmoodi. Ja vaene pisike süda mis tuleb lasteaiast koju
ja nutab sest keegi laps ütles emme/issi kohta nii inetult, sest pole kätt v jalga v lihtsalt lühike (kääbus). Ja ometigi armastab see
laps oma ema/isa ilma tingimusteta. Sinagi armastad tingimusteta ja tõesti kuidas sa ütled et su laps erivajadustega kui sa ei tunne
nii… Sulle aga ma soovin julgust olla erivajadusega lapse ema ja julgust lapsele olla teistsugune meie pisikeses tigedas maailmas
Päikest teile ja kuhjaga armastust.
Tere Mariann,
Ma olen viimased paar nädalat
jälginud Sinu blogi. Arvan, et
leidsin selle kuskilt Õhtulehe kaudu
vms. Miks ma Sinu blogi jäin
jälgima? No kindlasti mitte maailma
kõige ilusama ja viisakama
keelekasutuse tõttu 🙂 vaid Sinu
aususe tõttu. Pean nentima, et s…tt
tõde on parem kui ilus vale. Ja mulle
meeldib just see vahetus ja ausus
igapäevases kontekstis mis tänapäeva
maailmas on hääbuvas trendis. Aga
ausus öelda ja rääkida asjadest nõuab
julgust. Ja ma arvan, et Sa oled väga
julge.
Ja kindlasti oled Sa hea ema. Mina
olen kahe lapse ema ja leian, et mul
on absoluutselt igasugune õigus seda
Sulle öelda. Sest hea ema kahtleb,
hea ema kardab ja ennekõike hea ema
räägib ja tegeleb asjadega mis ei ole
alati kõige rõõmsamad ja lihtsamad.
Parimat!
Rahu? muidugi on kahju,kui ei saa lapsega suhelda,küll tuleb
see jutt ka.
Hakkasingi mõtlema,et kuidas mul poisiga oli,sõbrannal 2a
noorem poiss ja rääkis palju,minu oma ei rääkinud?
Nüüd 7a hakkas alles “R” tähte ütlema(u.1 kuu tagasi)
Sügisel laheb kooli.
Ma loodan ,et sa üle ka ei muretse.
Meil käis ainult lasteaias logopeedi juures.
Minu arvates see laste raamidesse panek on vale.Me
kõik oleme arenenud erinevalt ja arenevad ka lapsed
erinevalt.Tean vanemaid kes pole väga oma lapsele
tähelepanu pööranud aga ometi on see laps on väga
tark ja usin.Enda laps hakkas väga hilja
rääkima.Selgemalt alles siis kui oli viie aastane.Ometi
sai temaga mängitud ja räägitud aga sellest polnud
tolku.Kui poeg kooli läks ei teadnud ta tähtesidki,aga
selle eest oskas ta juba arvutada saja piires.Last
huvitas lihtsalt numbrid.Kui esimene klass oli poole
peal ja käisin arengu vestlusel siis õp imestas et,mis
juhtunud et laps oskab nii hästi lugeda.Siiani ei tea me
vastust.
See et mul lapsel areng teine ei tee teda
halvemaks.Koolis saab hakkama ja õpib nagu möda
minnes neljadele,viitele aga käitumine on probleemiks
kuna poiss on poiss 🙂
Kindlasti uuriksin süviti kellega ta
koos hakkaks käima, enne kui ta
paneksin sellesse rühma.
Tegelikult võtavad lapsed väga palju
üksteise pealt üle ja võib juhtuda,
et ta läheb hoopis arengus tagasi.
Loomulikult räägitakse, et lapsi on
vähe, aga tegelikult piisab ainult
ühest lapsest… Olen seda enda töös
palju näinud-üks ainus laps võib
kummaliselt käituma panna terve
8-lapselise rühma, mis koosneb
täiesti asjalikest ja tublidest 3-6
aastastest.
Minul endal küll lapsi ei ole, aga nii huvitav on sinu postitusi Mari kohta lugeda. Sa oled emana väga tubli, hooliv ja armastav, näha
ju on, et su laps on õnnelik! Kui näiteks mina hakkasin rääkima ruttu (aasta ja mõned kuud peale), siis minu vennal võttis see aega
mitu aastat rohkem (üle kolme aasta). Samuti vajas ta logopeedi abi, samal ajal kui minul tuli kõik iseenesest ja lihtsalt. See ei
teinud mu vennast veel puudega inimest, ta vajas lihtsalt rohkem aega. Lapsed ongi erinevad. See, et Maril veel midagi väga öelda
ei ole, ei tee ka teda veel kehvemaks või puudega lapseks.
Ära muretse, küll kõik tuleb omal ajal. Mari on hoitud ja armastatud eluterve väike inimene ja tegelikult see ongi kõige tähtsam! 🙂
Ma soovitaksin Mari panna sinna
rühma, sest mida väiksem on laps,
seda kiiremini ta areneb. Ja see, et
neid seal rühmas on niivõrd vähe, on
ainult suur pluss. Mõtle, kui Mari
saab sealt spetsialistide käe all
juba hea aluse, õpib nt aastaga kõik
järgi, mis temavanused tegema peaks,
äkki ei peakski enam tasandusrühma
minema. Kui seal rühmas käite, siis
alati saab ju teha avalduse, et ta
sealt välja arvatakse, kui näed, et
asi üldse ei toimi ja pigem läheb asi
hullemaks kui paremaks.
Tasandusrühma kehv pool on see, et
mittekõnelevatele laste käitumine on
alati probleemne ja kuna kõik need 12
last (küllaltki palju paari õpetaja
jaoks) on erilise käitumisega, siis
ka sinu laps ei näe nn normaalset
käitumist ja saab käitumisprobleemid
külge, mitte neist ei saada seal
lahti. Ka seetõttu iga kell paneks
lapse sinna rühma, kus esiteks on
veel vähem lapsi koos, seega
õpetajatel on rohkem aega, et just
sinu lapse vajadusi arvestades teda
õpetada.
Mu oma laps tasandusrühmas käinud ja
nüüd esimest aastat koolis ja
käitumine alles nüüd hakkab
normaliseeruma, kuigi pikendusaasta
oli ta mul juba tavarühma lastega
koos, et ta lõpuks ka eakohast
käitumist näeks. Tasandusrühmas üks
mängib “lolli” ees ja ega siis teised
saa alla jääda. Eks mulle
tunnistatigi, et tasandusrühmast
lähevad praktiliselt kõik lapsed
käitumishäiretega kooli, minu õnneks
on mu lapsel lihtsalt väike klass ja
superhea õpetaja, kellega koostöös
oleme minu lapse käitumise vist nüüd
kontrolli alla saanud (poolteist
nädalat tubli olnud) 🙂
Seda tahtsin ka veel öelda, et
vähemalt meie tasandusrühmas oli
suurem töö ikka emal oma lapsega
teha, et kui neis rühmades last hoida
ja jääda ootama, millal temaga imet
tehakse, siis päris nii asjal mõtet
ei ole. Ikka ema juhendatakse ka, mis
harjutusi lapsega kodus teha ja mida
õppida ning siis tasub neid tõesti ka
teha, ainult nii jõutakse sihini.
Mina soovitaksin kindlasti abi vastu võtta. Ma unustaks kõik kommentaarid kus räägitakse kuidas
kellegi laps ka ei rääkinud veel kolmeselt aga hiljem rääkis nii et vähe ei olnud.
Varajane intensiivne vahelesekkumine on väga tähtis edaspidisele arengule ja te Eestis peaksite väga
rahul olema, et selline abi nii kergesti kättesaadav on. Nagu sa ise mainisid, siis mida raskem Maril
suhelda teistega on seda rohkem närvi ta läheb ja miks siis mitte aidata tal õppida rääkima ja seda
rääkimise puudumisega kaasnevat stressi vähendada.
Samas saan ma väga hästi aru su kartusest kuidas Mari teiste raskete puuetega laste rühmas
hakkama saab ja keda tal seal on jäljendada või kelle pealt korrektset kõne õppida peale logopeedide.
See pani mind mõtlema, et kas sellist varianti ei oleks, et Mari näiteks käiks kolm päeva
arengurühmas ja kaks päeva tavalises rühmas? Ma muidugi ei tea üldse kas need arengurühmad
asuvad üldse tavalasteaiaga samas majas, või eraldi. Sedasi saaks ta kolm päeva intensiivset abi
võimalusega ülejäänud kahel päeval seda normaal keskonnas rakendada.
Ma kardan, et esiteks see vist ei ole võimalik (panna last kahte rühma) ja kahe rühmaga harjutamine oleks kindlasti palju-palju raskem kui ühega…
Ok, sel juhul küll. Ma lihtsalt pakkusin selle variandi, sest kuna ma ise töötan autistist lastega
välismaal, siis meil on siin nii, et mõne kooli juures (kooli lähevad lapsed 4 aastaselt) on eraldi
osa kus siis abivajajad lapsed õpivad-mängivad spets töötjate käe all ja ülejäänud aja mis ei vaja
üks ühele õpet käivad oma tavaklassiga koos tegemas (muusikatunnid, õues mängimine,
kehaline kasvatus, maalimine jne) et siis oma sotsiaalseid oskusi ja eraldi õpitud asju tavalastega
praktiseerida ja nende pealt uusi oskusi õppida.
Aga jah, ma usaldaks kohalike spetsialiste ja järgiks nende soovitusi. Neil rohkem kogemusi kui
teil Kardoga või paljudel sinu lugejatel ja mõnda aega arengurühmas käimine teeks Marile
kindlasti rohkem head kui halba.
Kindlasti ei tasu lihtsalt ootama jääda, et võib olla midagi muutub iseenesest. Ekpertide käe all
saava need muutused palju kiiremad olema ja ma usun, et kui Mari aidatakse rääkima õppima
siis see aitab ka kiiresti ta ülejäänud arengule kaasa.
“Kas teie paneksite oma lapse
säärasesse rühma? ” – paneksin küll.
Ma tean, et sul on kabuhirm (mul
oleks ka!), aga sa ise ütled, et Mari
progressi on näha. Seega mida iganes
sa ei teeks, see toimib. Jätka samas
vaimus ning kui eksperdid oma käe ka
külge panevad (erirühmas), siis usun,
et kõik saab varsti reele!
Jõudu ja rahulikku meelt!
Ka minu poeg määrati kunagi komisjoni poolt tasandusrühma, sest 3-aastaselt ütles ta mõne üksiku
sõna, kuigi sai juba tavarühmas käies rohkem abi logopeedilt kui teised abivajajad. Tasandusrühm
tähendas minu jaoks automaatselt seda, et mu lapsel on miskit viga. Keeldusin seda tunnistamast, sest
minu jaoks oli ja on ta maailma kõige armsam ja vahvam ja üldse kõige parem laps. Olin täiesti
tasandusrühma vastu niikaua, kuni üks erivajadustega lastega tegelev inimiene ütles, et ma ju ei pea teda
tasandusrühma jätma, kui ei meeldi/ei taha. 4-aastaselt läkski mu poeg tasandusrühma ja kui oli seal
käinud 1,5 aastat arvasid kasvatajad ja logopeed, et tal pole viimane lasteaia-aasta tasandusrühmas
enam miskit teha. Viimase aasta käis poiss jälle oma tavalises lasteaias. Kooli läks koos teiste
omavanustega ja juba enne seda oli aeg-ajalt tunne, et tahab kodus kõik surnuks rääkida ?. Koolis on
läinud hästi, kuigi kooliteed alustas hoopis teises riigis ja õpingute alustamisega samal ajal alustas ka
võõra keele õppimist.
Oma pika jutuga tahan öelda seda, et arengurühmas on tööl ju eksperdid ja päevast-päeva Mariga koos
olles oskavad nad sulle öelda, kas on edasiminekut ja kuna võiks Marike siiruda näiteks tasandusrühma.
Ka minu laps käitus igasuguste psühholoogide ja muude temale võõraste spetsialistide juuresolekul
hoopis teistmoodi kui kodus. Kasvatajad aga said temast hoopis parema pildi. Rühmas olevaid raskema
puudega lapsi ei tasu sul karta, ma arvan. Mina näiteks sain alles hiljem teada, et minu poja rühmaski oli
lapsi, kellel polnud lootustki tavakoolis hakkama saada…. Kui sa ei pane Mari temale soovitatud rühma,
võid seda endale hiljem ette heitma hakata ja kui see rühm Marile hästi ei mõju, saad ta ju mujale lasta
üle viia.
Soovin sulle ja kogu su perele kõike kõige paremat ja kindlasti tuleb veel aeg, kui Marike üritab teidki
surnuks rääkida ?
Kõlab jah koledalt, kuigi ma olen kindel, et see nii mõeldud ei olnud.
Aga võiks ikka kaks korda mõelda, enne kui selliseid lauseid formuleerima hakata, just seetõttu, et see teema on tegelikult väga
hell. Ei ole ise lapsevanem, aga usun, et kui minu laps oleks tõsise puudega, ja keegi kirjeldaks teda “maas vedeleva ja ilastavana”,
teeks ikka haiget küll.
Aga kui ta ilastabki ja vedeleb maas, siis miks see haiget teeb? Ma üldse ise tõlgendasin seda valesti, nagu keegi siin enne mainis, et tegemist on ju vaimse, mitte füüsilise puudega lastele mõeldud rühmaga. igatahes ma ei mõelnud kellelegi haiget teha, vaid kirjeldasin oma esimesi mõtteid mis pähe tulid.
Minul tuleb sama mõte kohe, kui on puudega
lapsest jutt…
Aga samas- kurt inimene on ka nimetuse poolest
puudega, pime samuti, tumm samuti. Samas
täiesti tavalised inimesed ju.
Aga samas mis Marit puudutab….mina lihtsalt ei
saa seda puudeks nimetada. Sa kirjutasid, et ta
on sulle emme öelnud; ja muid sõnu….
Ja ta saab sinust ilusti aru. Tal nagu poleks
midagi lihtsalt öelda. No ei ole ju puue. Ta
suudab rääkida ju ?
Ja ta töesti tundub üks megaõnnelik laps, seega
ära arva et oled midagi valesti teinud.
Kui sina tunned et ei saa last sinna erirühma
panna, siis otsi muid lahendusi ja räägi teiste
spetsialistidega ? sa ise tead oma last ning näed
tema edusamme kõige paremini.
Ma üldse ei mõista miks kiputakse nii väikseid
lapsi juba lahterdama. nad arenevad
erinevalt:Kes kasvab ennem kehalt, teised
vaimselt … ja niiiiiiiii palju on ju õppida ja
talletada…..pole ju võimalik 10 uut asja korraga
selgeks saada ja kohe praktiseerida.
Nojh…igatahes oled sa hea ema, su laps on
õnnelik, uudishimulik, iseteadlik ja hakkamist
täis. ?
Mina tean mida sa tunned. Mul on väga äge poeg ( küll tunduvalt vanem kui sinu laps) ja ta on ka ametlikult tähelepanuhäirega.
St ta rääkima hakkas normaalsel ajal ( enne 2a) ja kuni koolini oli kõik korras…aga siis selgus, et tal on spetsiifiline häire nö peas,
et tal on raske tugevaid ja nõrkasid tähti eraldada, pikka ja lühikest häälikut jne. Üldse on õppimine talle väga raske sest peas
nö ei tekki seoseid nagu tavaliselt tekkivad. Iga asja peab tuupima.
Ma olen ka käinud igasugustes komisjonides kus öeldi, et ah pista oma laps Ristikusse ( erikool) aga õnneks lapse kool on nii
tore ja klassijuhataja väga abivalmis, et poiss on kõik need aastad oma koolis käinud, saanud kohapeal lisatunde logopeedi ja
eripedagoogiga, osades ainetes individuaalne õppekava jne.
Mis ma öelda tahtsin on see, et ega see enda süüdistamine ei lõppegi. Ma olen juba 6 aastat koguaeg keerutanud peas, et miks
nii on…kas ma äkki raseduse ajal ei söönud piisavalt juurikaid või kas ma äkki poleks pidanud teda panema nii vara lasteaeda
jne. Ühesõnaga kõik ajuvabad ja jaburad asjad käinud peast läbi, milles ennast süüdistada.
Kuigi arstid on öelnud, et seda lapse häiret konkreetselt ei põhjustagi miski ( nt et ei tegele lapsega vms) vaid see on tema nö
ajukeemia spetsiifika.
Süüdistasin ka ennast, et miks ma varem ei märganud….aga tegelikult polnud midagi märgatagi kuna ta 2a rääkis nagu vana
inimene, 4a olid tähed selged jne. Oli igati eakohase arenguga, lasteaias arenguvestlustel pigem isegi arengus ees kuna 2a
teadis juba kõiki automarke jne.
Olen õppinud, et kui lapsel on probleem siis tuleb tuleb uhkus alla neelata ja võtta vastu kogu abi ja soovitused mis antakse.
Aga alati tule oma sisetunnet uskuda, see on kõige tähtsam! Minu sisetunne ütles, et mu lapse koht pole Ristikus ja ma ei
pannud teda sinna. Õnneks selles toetas mind ka lapse kool ja klassijuhataja. Nad näevad temas potentsiaali saada hakkama
tavakoolis ja saabki. Küll raskelt aga SAAB. Tal ei ole käitumisprobleeme, ta on väga seltsiv, sõbralik, abivalmis ja muidu kena
noormees. Nö teistsuguste ja käitumisprobleemidega lastega kokku panemine oleks talle ehk hoopis vastupidiselt mõjunud…
Tähtis on probleemi tunnistada ja sellega tegeleda, mitte hakata võitlema selle vastu.
Mul on hea meel, et sa siiski pöördusid ekspertide poole ja ei mõelnud edasi, et ah küll ta kunagi areneb jne. Ma usun, et kooli
mineku ajaks Mari jutustab ja kirjutab ja teeb muid trikke ning praegune närvipinge ja mõtted on unustanud!
Emadus on raske. Aga mulle meeldib ütlus- raskusi antakse kanda neile kes seda jaksavad!!! Ka sina oled tugev naine, seetõttu
ka selline ” pähklike”:)
Hmm. Mõistan sinu muret. Olen ise samas seisus olnud, üle mõelnud, pabistanud, vihastanud, nutnud ja mõelnud, et mis
valemiga minu laps puudega on?
Mul tegemist koolilapsega. Teises klassis lõid välja autistlikud jooned. Hetkel kaks diagnoosi- asperger ja tähelepanu-
keskendumishäire. Määratud raske puue. Asja teeb huvitavaks see, et mitte keegi peale meie oma pere ja eskpertide tegelikult
aru ei saa, et lapsel miskit häda on. Stressiolukorras käitub veidralt aga tavapäraselt kodus on kõik tip top. Seepärast sain ka
mina shoki, kui talle määrati RASKE PUUE?
Kolmandasse klassi läks laps erivajadustega laste kooli ja ausalt- see on parim otsus mis ma oma elus teinud olen. Tema klassis
on 4 last, minu oma n.ö kõige kergem variant. Üksühele õpe on tohutult tema keskendumisprobleemile kaasa aidanud ja kui
väliselt see teistele silma ei hakka, siis meie teame kuidas tema areng ja enesekontroll on paranenud. Ta on õppinud seal koolis
oma tundeid, vajadusi, puudusi ja eripärasid defineerima. Ta oskab ise oma käitumist reguleerida, õpib ise kuidas oma
tähelepanu hoida ja kuidas saada hakkama tunnete ja olukordadega mis talle ebameeldivusi tekitavad.
Täna lõpetab laps viiendat klassi ja kui kõik hästi läheb alustab kuuendat klassi tavakoolis.
Seega ära karda, et Mari määrati aregurühma. Seda on võibolla alustuseks tarvis. Edasi saab ju liikuda sealt tasandusrühma ja
siis juba tavarühma.
Samuti ära karda karta- see on normaalne, et sinu peas on miljon küsimust ja sada muremõtet, aga usu, aeg paneb kõik paika ja
paari aasta pärast vaatad sa kogu olukorrale tagasi kui ühele õpetlikule perioodile oma elus.
Sa oled tohutult tubli ema. Usalda ennast, usalda arste ja küll kõik korda läheb.
Ajalehes oli kunagi kuulutus “Puudega mees otsib puuküttega korterit” Meie lapsed ei ole puudega, nemad on erivajadustega.
Nad vajavad lihtsalt natukene erilisemat lähenemist ja veidi põhjalikumat tegelemist ja kes ometi oleme meie, et seda neile
mitte võimaldada.
Kas sa sellist arendusrühma ei saaks vaatama minna? Vb siis sul muutuksid arusaamad selle kohta, millised need teised lapsed
võivad olla? Mina igaljuhul paneks Mari sinna. Tava lasteaeda saab igakell tagasi panna. Ma küll ei tea kas sul Mari jääks uuest
aastast sõime edasi või läheks aia rühma aga väga mingit individuaalset lähenemist küll ei ole kui 16 v 24 lapse kohta on 2 inimest.
Mina siiski sinu asemel paneks selle pisikese
päiksekese sinna rühma.
Mul endal pisi õel on samamoodi ta ka ei räägi, aga tal
on see seotud tema kõrvadega. Nüüd sügisel läheme
me opile saame sondid kõrva ja adenoidid ja keelekida
lõikame ära, siis läheb ka tema meil tasandusruhma.
Sa oled tubli ema, et tegeled sellega ja su pisike pole
mingi puue. Ei saagi mina aru inimestest kes tahavad
mürki pritsida ja siis pritsivad seda mürki just nende
peale kes on täiesti süütud. Iga laps areneb omal ajal 🙂
Oled tubli ja pisike Mari on imearmas teil 🙂 !
Lisaks fb-sse kirjutatud kommentaarile mainin veel, et minu tütrele määrati ka puue. Alguses see kõige
raskem, aga järjest väiksemaks võeti, sest laps ju ei ole sügava puudega. Ma usun, et spetsiaalne rühm, kus
Mariga tegeletakse individuaalselt, lisaks sellele, mis teie temaga kodus teete, on tema arengule ainult
plussiks. Nii, et ära lase nina norgu.
Mina paneksin Mari sinu asemel sinna arengurühma 🙂 Kui selgub, et ikkagi ei sobi või ei ole vaja, siis saab alati seda muuta ehk?
Aga vähemasti olete siis proovinud seda võimalust ja ei ole hiljem võib-olla mõtteid, et “oleks võinud” vms.
Puue on võib-olla tõesti selline hirmutav ja kole sõna. Ise töötan ka sellel alal, siis me muidu alati kasutame sõna “erivajadusega”,
see on minu arvates hoopis teise kõlaga 🙂
Ma kasutaksin pigem väljendit erivajadusega laps, mitte puudega laps. Puudega laps tekitab tunde, nagu oleks kõik läbi ja ei
mingit lootust. Erivajadusega laps tekitab tunde, et kõik on alles ees, lihtsalt on vaja tiba teisiti asju teha ja mõnele asjale
erilisemat tähelepanu pöörata. Spetsialistide poole pöördumine on sageli kasulikum, kui niisama ootamine. Sõltub muidugi,
kuidas lapsele see spetsialist meeldima hakkab. Kui oma lapsega psühholoogi juures käisin, siis oli ta pärast seanssi alati palju
rõõmsam ja enesekindlam, nii et talle tuli see kindlasti kasuks. Kui aga on kehva klapp, siis pigem keegi teine otsida, mitte vägisi
last sinna vedada.
Töötan igapäevaselt selliste “puudega” lastega ja ütlen
sulle kohe, et unusta see sõna puue ära. Sinu lapsel ei
ole ju diagnoositud mingit puuet? Puudeastme
määramine on lihtsalt selline formaalsus, mis avab
teile uksi ning pakub erinevaid võimalusi Mari
arendamiseks. Lasteaia kohta nii palju, et võiksid ehk
seda arengurühma proovida. Vaata kuidas see mõjub,
kui pigem negatiivselt, siis kohe ära võtta, et ei tekiks
halbu käitumismustreid. Kuula ka eksperte, kuid kõige
tähtsam on Sinu enda sisetunne, sest sina tead ju oma
last kõige paremini. Ja pea meeles, Sa oled hea ema!
Ma kommentaare läbi ei lugenud, aga minu
esimene mõte on, et pane ta sinna
arengurühma ja võta asja nii, et on kohutavalt
hea ja kasulik, kui Mari saab palju
individuaalset lähenemist just tema
vajadustest sõltuvalt. See aitab tema arengule
kindlasti palju rohkem kaasa kui tavarühm. Ära
karda abi vastu võtta. Vastupidi, võta rõõmuga
kõik abi vastu, sest see ei jookse mööda külgi
maha, vaid teeb hoopis palju head. Sa oled
fantastiline ema! Ära selles kahtle ja ära usu
kedagi, kes püüab vastupidist väita.
Ka minu laps hakkas väga hilja
kõnelema. Lisaks oli ta selline vähe
suhtlev ja rohkem omaette tegutsev.
Iseseisvalt ta veel 5-lt keeldus
söömast. Probleeme oli veelgi. Meid
suunati samuti sinna rühma, kus on
suure puudega lapse. Psühholoog
väitis, et tavakooli ta kindlasti
tulevikus ei sobi.
Poiss on kõik aastad õppinud
neljadele viitele tavakoolis. Sinna
rühma ma teda ei viinud. Võtsin
lapsehoidja, kes temaga tegeles.
Siiani on laps rohkem omaette ja
eelistab üksi olla, mitte väga hea
suhtleja.
Sa pead eelkõige kuulmama oma emasüdant
Oeh, kuidagi nii kurvaks võttis see kirjutis ja ei oskagi enda arvamust asjast korrektselt kirja panna. Mina usun, et halba see Marile
kindlasti ei tee, kui ta nende eripedagoogide juures käib ning arengurühmas oleks. Pigem on see südamerahu Sinule ja hiljem ei
teki olukorda, kus Sa süüdistad ennast, et miks ei proovinud Mari seda arengurühma varianti. Hullemaks asi kindlasti minna ei saa
ning mina olen kindel, et iga asi tuleb omal ajal. Lapsi on erinevaid. Naudi seda, et Mari näeb, kuuleb ja jookseb ning küll see
rääkimine ka tuleb varem või hiljem. Jõudu ja jaksu Teile! 🙂
Minu lapsel on astmaga raske puue. Kogu see
rehamaailm on väärt kirjeldamist, tohutult emasid on
igapäev selle bürokraatiaga hädas. Aga faktipõhiselt ja
kergete kommentaaridega, mõnusa autorikiiksuga ehk,
aga mitte läbi tohutu tunneteprisma. See “maas
lamavad ilastavad lapsed” jutt kõlbab healjuhul
abikaasale rääkimiseks vōi sydamesõbrannale
kurtmiseks.
Puue on yks lihtne napakas sõna Eesti keelest, nt meil
on puudu võime hingamisteede haigustega võidelda
ilma kopsupõhjaravimiteta ja teil on puudu kõne. Tuleb
alustada sealt, kus kõne arenguga kõige paremini
tegeletakse. Kas see on see koht, mis teile hetkel pakuti
vōi mõni teine- tuleb Sul suure uurimistööna välja
selgitada 🙂 nii saab laps parima lahenduse, Sina oled
andnud endast parima, tulemus on parim ja ema ehk
Sinu töö on parim.
Ehh. Kui ma üritan ennast sinu kingadesse panna, siis jah, ilmselt paneksin sinna arengurühma. Ehk lähebki kõik lihtsalt ja kiirelt ja
käib arengupauk ära ning saab varsti tavalisemate laste hulka. Ma hästi seda ei usu, et see talle kuidagi pärssivalt mõjuks.
Kindlasti su sõbrannadel on ka lapsi ja suvel olete ju ilmselt nagunii kodus, siis saab ka vast mänguväljakul teisi lapsi trehvata. Et
siis nagu oleks igasuguses arenguastmes lapsi ümberringi. Muide ka puudeastmed on väga erinevad, nagu sa isegi välja kirjutasid
nii, et ka neid lapsi ei tasu üldse peljata. Mõõduka puudega laps võib olla väga lahe ja originaalne kaaslane. Ja muide isegi sügava
puudega laps ei pea olema selline, kellel suunurgast ila voolab, vaid võib tegelikult olla väga aktiivne ja teatud asjades nutikas
tegelane. Vaimse puudega ei pea alati kaasas käima füüsiline puue nagu ilmselt enamasti inimestel pilt silme ette tuleb. Aga ma
arvan, et aita Marikesele kaasa nii kuis saad, ta veel väike, palju õppida, las siis spetsialistid tegelevad. Ja kui kõne tahab tulla, siis
ta tuleb ka. Ja seda ma ei usu, et Mari seda väikest aega arengurühmas üldse eriti mäletama jääb ja kui mäletabki midagi, siis
vaevalt midagi koledat, sest nagu enne mainisin ka, puuetega lapsed võivad olla täpselt sama lahedad nagu meie mõistes
tavalapsed. Ja selle sinu mõttega, et äkki kui sa midagi ette ei võta, mida oleks vaja ja hiljem kahetsed, olen ma küll täiesti nõus.
Sest siis ju enam aega tagasi keerata ei saa. Klišee, aga – parem karta, kui kahtseda. 🙂 Ise usun küll, et Maril kõne lihtsalt paisu taga
ja ootab oma aega, aga siis ongi hea, et sa saad talle praegu kõik võimalused anda selle paisu lõhkumiseks. Edu teile. Küll te kenasti
hakkama saate ja Mari saab veel väikesele õele/vennale kindlasti hea eeskuju olla.
Ma pole lapsevanem, aga lihtsalt, et sa teaksid-
iseseisvalt mõtlevad inimesed saavad kõik aru, et
igasugune “puue” või ükskõik mis muu “tiitel” on lihtsalt
tänapäeva ühiskonna osa ja täielik fiktsioon. Ma arvan,
et inimesed saavad sellest järjest rohkem aru ja
igasuguste ekspertide hinnangud ja üldse nende
olemasolu vajadus on isegi kaheldav- tõesti, miks peab
iga laps samade raamide vahele mahtuma? Aga reaalsus
on see, et lapsel on endal lihtsam kui teda
omavanustega samale pulgale aidatakse ja kui Marile
rohkem tähelepanu pööratakse nii noores eas, siis
selleks ajaks kui tal sellised ebavajalikud tunded nagu
häbitunne jms tekivad, on tal ja isegi sul endal ehk juba
meelest läinud, et ta mingil hetkel ekstra abi vajas 🙂
Minul on vaimupuudega laps st tal on Downi sündroom. Ka nende laste areng on väga erinev ja nende toimetulek samamoodi –
mõni saab endaga hästi hakkama ja teine mitte. Minu laps siis selline, kes saab omadega enam-vähem hakkama.. Ta on ka veidi
aeglasem ja vahel vaja rohkem seletada talle asju ja loomulikult kõige suurem hädaon selles, et ta ei räägi. Mina saan temast
aru aga võõrastele on ta jutt suht raske mõista. Lihtlausetega saab hakkama ja kui kõsida abistavaid küsimusi, siis saame oma
jutud aetud.. 🙂
Kui ta pisike oli, siis oli ka meile soovitus erirühma teda panna, aga ma tahtsin ikka teda tavalastega ühte rühma. Eks teised
lapsevanemad ja kasvatajad vbl niiväga rõõmsad sellest ei olnud, aga kuna minu laps just matkis teisi nn.tavalapsi, siis ta
sotsialiseerus tänu sellele meie ühiskonnaga paremini. Minumeelest oli lasteaias ka nii, et kuna siis minu laps oli puudega, siis
oli rühmas 3 (või oli 2) last vähem -noh. et kuna siis tema oli nagu 3 lapse eest.
Lisaks käisime kord nädalas temaga logopeedi juures ja lasteaias nuiasin ma talle ka välja 2x nädalas logopeedi juures käimist.
Ma kasvatasin teda kui tavalast ja alati võtsin ta endaga kaasa poodidesse, kinno, üritustele jne, Tänu sellele on ta nüüd juba
suurena iseseisvam kui paljud teised tema diagnoosiga lapsed.
Nüüd on ju võimalus lapsele võtta kõrvale ka isiklik abistaja – inimene, kes lapsega nt lasteaias koos on ja teda abistab. Või kui
sa oled nt tööl, siis abistaja võtab lapse ja läheb kuhugi teraapiasse või mujale teenust saama..
Ütlen ausalt, et kui sa praegu paned lapse erirühma, siis sealt välja saada on ikka suht keeruline. Edaspidi vaadatakse, et ah laps
käis erirühmas ja mis seal ikka..
Mallukas – mitte keegi ei võitle sinu lapse heaolu eest peale sinu enda..!!
Minu laps ei rääkinud veel 2,5 aastaselt ka, oligi umbes kuus sõna, mida ilusti ütles. Praegu ta 4,5 ja kõik superluks. Aga eile just
vaatasin neid vanu videoid ja ei suuda uskuda, et kas tõesti ei rääkinud. Mis mina tegin?
– esiteks tegelesin probleemiga, kuigi kõik ütlesid mulle, et ahh küll hakkab rääkima.
– käisin homöopaadi juures, kes selgitas, et probleem on ilmselt selles, et ta hoidis oma emotsioone endasse, et mind säästa
(jäin raseduse ajal juba üksi ja olin päris läbi omadega). Olgu öeldud, et mul oli maailma kõige rahulikum beebi ja esimene
eluaasta ta ainult magas ja sõi. Käputama/roomama hakkas 10-kuusel, kõndima 1a4k. Ehk siis ka aeglase arenguga.
Homöopaat andis terakesi ja ausalt, mulle tundub, et see aitas suht kohe. Ta muutus ikka väga palju elavamaks.
– surusin teda lasteaias logopeedile, kes esmalt (ilma last nägemata) ütles, et eieie, alla kolmeaastastega ta ei tegele. Kui
esimest korda ära nägi, hoidis ka peast kinni ja samamoodi rääkis mulle, et oleks mõistlik laps panna tasandusrühma. Aga – laps
käis terve õppeaasta iga nädal aias logopeedil, sain koju erinevaid harjutusi jne.
– Ühe õppeaastaga toimus (tegelikult poole aastaga) suur hüpe ja laps hakkas rääkima väga ilusti.
Ma ei ole su last näinud ja nii on tegelikult raske aru saada, et kuidas ta suhtleb ja on. Minu laps teadis juba siis, kui ei rääkinud
kõiki värve jne jne. Ehk siis oli näha, et ta on terane ja tark. Ja ma ei mäleta, kui vana sul Mari on? 2,5 eks? Ma veel ei paanitseks.
Käiksin temaga igal nädalal logopeedil, kodus igapäevaselt erinevad sõnamängud, näpumängud, käelise tegevuse arendamine.
Lisaks kindlasti lasteaias käimine, see arendab ikkagi ka – peab suhtlema teiste lastega, kasvatajatega, tegema ennast
arusaadavaks. Emad ja isad juba mõistavad last ilma sõnadeta ja see ei ole kasuks. Ja ootaksin veel järgmise kevadeni ning kui
siis ikka kehva, on veel aega teda panna erirühma 🙂 Kui tahad privas suhelda, siis kirjuta julgelt :=)
Ahjaa, lisan veel seda, mida teisedki on välja toonud – ega seda rühma ei pea kartma ja kui jõuab õigele vanusele järgi, siis ikkagi
kohe tavarühma. Aga mina ei tahtnud seda teha just seepärast, et mitte solgutada asjatult last erinevate lasteaedade vahel.
Kui ma viimati käisin oma 1a3k tütrega perearsti
juures, siis teatati, et nii vana laps peaks ikka juba
kindlasti üle 10 sõna oskama ja loomulikult ilusasti
kenasti suutma öelda süüüüa ja juuuuua. Ma lasin
selle jama endast ilusti kaarega mööda 😛
Kui aus,siis see nii tuttav teema. Minu hetkel 11a laps nn määrati ka puudega lapseks lasteaias.
Taheti nn panna puudega laste lasteaeda jne. Mina olin vastu, ning tegin kõik,et seda ei juhtuks.
Leidsin lasteaia,kus oli hea logopeed,rääkisin temaga,tegime kokkuleppe,et katsetame. Nägi
vaeva tema,kodus paljubtööd,logopeedilt materjalid jne. Logopeed tegi temaga 4a tööd,asi
edenes ilusti. Käisime polikliinikus logopeedil,laps ei oska midagi. Aga asi oli,et võõras
inimene,miks peab koostööd tegema. Kui ise asju temaga tegin,oli asi kohe korras. Logopeediga
suhtleme vabast ajast ikka. Aga lasteaia lõpus kiitis ka logopeed,et seisin oma lapse eest,ning
sinna lasteaeda ei lasknud. Sest hetkel on mul tubli koolilaps kodus.
Ei ütle,et kohe samamoodi käituma peaksid,kuid vahest tuleb kuulata oma südant ja teha otsus.
Mina tegin õige. Muidugi kui asi poleks edenend,oleks vaadand asja uuesti üle ja arutand.
ära nüüd kohe arva, et need teised 5
last on mingi suurema puudega kui Mari.
Eks seal rühmas on kõik nii
enam-vähem samal arengutasandil need
lapsed.
Erirühma katseta kindlasti, sest
kaotada midagi ei ole, võita on.
Reaalselt sa ju ise näed, mis lapsed
seal koos on ja hetkel lihtsalt
tundub hirmuäratav, kuna sa ei tea
mis seal ees ootab.
Hullemaks kindlasti ei lähe. Mari
õpib seal lusikat käes hoidma, pissi
potti tegema, kindlasti saab juurde
julgust enesekindlust ja hakkab
kiiremini rääkima, ja end väljendama,
kuna rühmas on vähe lapsi ja vbl Mari
sugusele sobibki palju rohkem nii,
kui on koos väike rühm ja hulga
rahulikum ja kasvatajad-pedagoogid
õpetavad ja suunavad last õigesti,
kohe kui näevad et laps teeb või
ütleb midagi valesti. Igaljuhul
midagi karta ei ole, sa ise saad ju
koguaeg seda olukorda kontrollida ja
näha. Vanasti olid ka sellised
logopeedilised spets. rühmad, ja
isegi minu väikevend käis sellises,
ühe rühma ära, kuni hakkas ilusasti
rääkima ja väljendama end selgelt
3,5 aastaselt.
Kaotada pole midagi, ja Sina saad ju
koguaeg seda kõike ise kontrollida,
nii et karta pole midagi. See on
lihtsalt üks etapp elus ja kogemus,
mittemidagi hullu.
Võita on terve maailm
Ma enda blogis sellest ei kirjuta väga, sest olen ka vastu näppe saanud, aga mina olen see ema, kes ise käis ja torkis küll üht ja
teist spetsialisti, sest minu meelest on mu lapsel midagi viga. Lasteaiast öeldi, et kõik ok, sest vaimse arengu poolest on kutt
väga tubli. No ongi, psühhiaatria haiglas tehtud testide kohaselt lausa haruldaselt kõrge tase kõikidest testitud valdkondades
(tavaliselt pidavat 6 aastastel olema nii, et osad valdkonnad kõrged, teised madalad).
Ühesõnaga kui ma olin igalpool halanud, et midagi on valesti, saime psühhiaatri poolt kinnituse, et pole ma nii ullike midagi, et
enda lapsele tahan haigusi külge pookida (olen eripedagoogikat õppinud ja siis paljud arvasid, et näen tonti seetõttu). Lapsel oli
ärevus kõvasti üle normi ja sotsiaalsus täpselt normi ülemisel otsal. Diagnoosi me ei saanud, sest selleks peab olema kaks
näitajat üle normi. Aga mulle polnudki diagnoosi vaja, vaid teadmist, et ma olen õigel teel oma arusaamade ja tegemistega.
Saime mõned juhised kaasa ja sellega meie jaoks see teekond lõppes. Sest teadmiste poolest oli ta ju täiesti kooliküps ja
rohkemgi veel, aga käitumispool ja emotsioonide taltsutamine jäi ikkagi täielikult minu kanda.
Ajapikku õpidki last ohjama mingite võtetega. Õpid ära, et mis olukorras missugune võte toimib. Aga praegu, kui esimene klass
hakkab läbi saama ja kevadine väsimus last kimbutab, on jälle hooge, kus ma hoian kahe käega peast kinni ja ei oska A-d ega O-
d teha või öelda. On jälle olukordi, kus pean ta käitumise pärast pööritavaid silmi taluma, sest sa ei pane ju silti otsa ette, et
sorry, see laps võib üle reageerida teatud olukordades. On õhtuid, kus nutuklomp on kurgus ja mõtled, et homme ma jälle
sellele psühholoogile pean helistama/kirjutama.
Aga nüüd sinu Marist. Mina sinu asemel paneks ta sinna arendusrühma. Nende rühmadega on see lugu, et seal on see töö üks-
ühele nii intensiivne, et kui töötajad ikka märkavad, et ta sul tragi ja asjalik, siis toimubki see ümbersuunamine kiirelt. Kui aga
nii kiirelt asjad ei liigu, siis võid südame rahuga hommikul lapse lasteaeda viia teadmisega, et ta saab tunduvalt rohkem tema
vajadustest lähtuvat spetsiifilist abi, kui ta tavalasteaias iial saaks.
Väga ilusti öeldi kunagi kuskil sõna “puue” asemel.
Öeldi kõrgendatud vajadusega inimene. Kas sõna
vajadus oli ka vajadus või midagi muud, ma täpselt ei
mäleta. Aga igal juhul palju kenam, kui öelda puue.
Mina arvan, et parim on see, mida spetsialistid
arvavad. Kuna Mari puhul ei ole vaja manustada
ravimite doose, kus sa hoiad kätt kogu aeg pulsil, et
millal aitaks, siis võta kõik pakutav vastu. Muidugi
tekib küsimusi, mis oleks see kõige õigem ja parem.
Aga ennem teada ei saa, kui ei proovi. Mis ühele sobib,
ei pruugi teisele absoluutselt sobida. Kui keegi ütleb,
et vot see küll ei aita või tema lapsele ei sobinud, siis
sinu laps ei ole samasugune. Iga laps on oma arengus
teistest erinev ja see mis teisele ei sobinud võib Marile
just õige olla.
Ühesõnaga pai sulle ja jaksu edasiminekul!
Esimene laps (9)sai mul kõne selgeks alls siis kui kukkus 7aastat veebruaris ja sygisel läks kooli,rääkimist alustas enne nelja
aastaseks saamist,kui seda võis rääkimiseks nimetada.Teine laps plika (7) hakkas nn rääkima 3-4a vahel aga õnneks paremini ,kui
poiss ja R saime see aasta algul 😀 . Kolmas laps plika (3) rääkis juba enne 2 aastaseks saamist ja meie ainult kuulasime suud
lahti 😀 see oli ,kui ime . Teatsin alati ,et nad hakkavad rääkima.Lihtsalt tuntsin oma lapsi ja uskusin neisse 🙂 Emana sa ju
näed ,kuidas laps areneb ,saab kõigest aru ja oskab kysida (omamoodi) . Ütlesin alati,et ju siis pole lapsel veel midagi öelda ja kui
ta valmis on siis räägib 🙂 Sa oled tõesti tubli ema 🙂 Kannatlikkust ja rõõmust meelt 🙂
Selle mure nimi on EMA SÜDA !
Pole midagi hullemat, kui kuulda negatiivset tagasisidet OMA enda lapse kohta.
Tihti inimesed loobivad teiste suunas kriitikat ( ei ole siinkohal vahet, kas säärasel isikul on endal laps/ed või ei ole) ja ei mõtle,
mida see inimene tunneb, kellele see suunatud on.
Ma olen sarnases mures sinuga, laps pea aasta vanem, kuid nüüdseks juba veidikenegi räägib..
Ma purskan vihast, kui öeldakse,et SELLES vanuses peab laps, seda toda v kolmandat tegema. Kus see kirjas ? – RAAMATUS?
Vot minu laps ei kasva nagu raamat ütleb JA NII ONGI!
Minu süda usaldab teda ja annan talle kõigeks aega 🙂
Kui kaks ütleme 29 aastast naist kõrvuti seisavad. Välimuselt samasugused. Üks oskab hiilgavalt süüa teha …see on anne ja kui
teine ei oska, pole tal selleks annet?!?!?!
Lastele kohe poogitakse PUUE külge!
Toretore
Ei ole nüüd otseselt vastus sinu küsimusele, aga sinu kirjelduses arengurühmas seisab: “Rühma võetakse mõõduka, raske ja
sügava INTELLEKTIpuudega lapsi”. Füüsilise ehk kehapuudega laste jaoks on hoopis eraldi rühmad.
Mina vaataks kusjuures lapse enda järgi, kas panna teda sinna rühma või mitte. Et kui lapsele sobib, kui temaga täiskasvanud
rohkem tegelevad, siis miks mitte. Minu noorem näiteks on selline, kes ei ole nõus võõrastega üldse suhtlema, samas oma pere
keskel on väga rõõmus ja seltsiv laps.
PS: alati võib ju proovida ja siis edasi vaadata, et kuidas lapsele endale sobib seal rühmas, kas tahab seal käia või ei aita see temale
arengule kuidagi kaasa.
http://kadakaaed.blogspot.fi/2014_09_01_archive.ht
ml?m=1 soovitan lugeda
Ma ei saa hästi aru, kuidas see arendusrühmadesse puutub?
See, et sa ta sinna rühma paneksid, vaevalt ju midagi hulllemaks teeks? 🙂 Samuti ei ole ta sellepärast kehvem laps ei sinu ega teiste
jaoks, ta võib olla puudega, võib olla aeglasem, misvahet neil mõistetel on? Hea ja tore laps, kes vajab natuke rohkem tähelepanu
ja abi, et rääkima õppida lihtsalt :). Nii et mina paneksin ta sinna rühma, sest nagu ma ütlesin, hullemaks ju ikka ei tee :).
Mul on laps pea 5 aastane ja hetkel käinud tasandusrühmas 2 aastat ja 1 aasta erahoius. Olen tasandusrühmas pettunud sest
arend pole eriti edasi liikunud,isegi erahoius liikus kiiremini. Nüüd täna lasteaias rühma logopeed ütles et tegelikult oleks mu
lasel vaja seda arendusrühma. Hetkel on käimas progress tugiisiku saamiseks kuna ta ei suuda midagi kaasa teha ilma et keegi
tal juures püsiks, tema kõnest saavad aru vaid need kes temaga igapäev koos on(isegi mu noorem vend kes elab koos mu emaga
ja kus me käime pea iga nädalavahetus, palub pidevalt tõlget)
Seeega USALDA OMA SISETUNNET, JA MÕTLE KAS TALLE ON SEE IKKA HEA. Mõni laps vajab just rohkem neid kõnelejaid
lapsi kõrvale. Mul üks tuttav pani tasandusrühma asemel lapse 24 lapselisse rühma ja näe. Selleks et laps ei jääks tahaplaanile
vaid saaks ka ikka kõigest osa võtta pidi ta lihtsalt ennast vljendama õppima,ja kuna kõnelejaig oli palju ümber oli ka ilmselt
areng seetõttu kiirem. Ma isiklikult jus tegin avalduse oma lapse paigutamiseks teise rühma. Sest noo ma pole ühte kasvatajat
kuu aega juba näinud,teine käib pikad päevad,pidevalt pahur ja ähvardab lapsi politseiga(mitte minu oma) püksi pissimise
eest,kuna mu laps ei julenud küsida sai pahandada. See pole see kasvukeskkond kuhu mina oma last soovin hoida. Ja viimakks
on laps need kaks viimast aastat rohkem haige kui lasteias. esimesel lastehoiu aastal(oli rühmas rohkem lapsi koos) oli ka laps
palju tervem.
Eks iga laps on erinev ja nii rakse on võrrelda ennast
või teisi. Ema on rääkinud, et hakkasin rääkima alles 2-
aastaselt, kuid mu õde juba 1-aastaselt. Võta nüüd
kinni, milles asi oli.. Ei tea, et mind oleks mööda arste
sõidutatud, aga võib-olla oli mul kergem, sest ema on
arst ja õde on vanem. See hilisem areng ei ole mind
kunagi heidutanud ja nüüd hakkan ülikooli lõpetama :).
Küll kõik laabub :)!
Ma mõtlesin just, et mõtle kui tore, kui Mari
saab ka nii noorelt mõne sügava puudega
lapsega kokku puutuda – näeb, et kõik lapsed
ei ole ühesugused. Võibolla jääb see tunne
sisse ja hilisemas elus on ta sellevõrra
aksepteerivam.
Minu mees ei rääkinud kuni kolme aastaseni
ka mitte ühtegi sõna,hiljem vatras väga palju
ja toimus kiire areng,mingeid eripedagooge ja
logopeete ei vajanud.Nüüdseks võib öelda et
üle keskmise targem mees,ainult veidi
kokutab ,mis võis ka millestki muust tekkida.
Minu jaoks läks asi hulluks siis, kui tuli mängu sõna
puue.
Puude määramine , komisjon..
Tundsin ära hetkel sama tunde, mismõttes puue?
Teema küll teine aga mõte sama.
Keeruline teema, ausalt ..mõistan su dilemmat.
Olen kuulnud teistestki lastest, kes enne 3ndat eluaastat midagi ei öelnud, lastest, kes ei mänginud suure
kisaga, ei jooksnud ringi mööda tube.. Aga vanemad arvasid, et ongi okei ja küll järgi jõuab. Ja ongi
jõudnud! Tihti vajab laps lihtsalt aega ja polegi asi mingis “puudes”. Mõnes mõttes aga soovitaksin seda
rühma, sest mida rutem ta nö järgi jõuab, seda kergem on tal suhtlemine teiste lastega ja koolis jne..
Otsus on sinu teha ja valik keeruline..
No ongi kahe otsaga asi. Et ühest küljest kuuled lugusid, kus ei muretsetud üle ja kõik oligi korras, samas ka neid lugusid, kus vanem arvas, et ah pole hullu, küll areneb ja tegelikult oleks pidanud ammu olukorraga tegelema…
Ma ei viitsi kunagi kuskile
kommentaare jätta, aga tundsin, et
tahan seda seekord teha. Ma olen
aeg-ajalt lugenud su blogi juba ammu,
see on tundunud selline mõnus laadna
meelelahutus, sina ise selline lahe,
veits kreisi tegelane. Aga sellest
hetkest, kui sa hakkasid kirjutama
Mari arenguga seonduvast, ma sain
äkki aru, kui HEA blogi see on, sest
sa kirjutad päris asjadest. Mulle
meeldib nende postituste ehedus ja ma
kuidagi õudselt austan seda. Kui
leidub lugejaid, kes ei pea paljuks
sind parastada ja Mari arengu üle
ilkuda, siis tea, et vähemalt
samapalju on neid lugejaid, kelle
arvamus sinust tõuseb nende
postituste mõjul kordades. Kui sa
vähegi saad, kirjuta sellel teemal
veel, mul on selline tunne, et mulle
tegelikult ka läheb Mari käekäik
korda ja nii tore on kuulda
väikestest edusammudest.
Mis ma ise sinu asemel teeks? Eks
vist ikka usaldaks eksperte ja
muidugi ikka jälgiks Mari, et kuidas
see kõik talle mõjub. Ma pole küll
Mari arst ega midagi, aga
kõrvaltvaatajana tundub mulle kõige
tõenäosem, et ta vajab lihtsalt
natuke järeleaitamist ja mõne aasta
pärast on laps nagu iga teinegi. Ja
tal on vedanud, et tal on nii tore
perekond.
Mul tuttaval laps kellel sarnane teema. Algul vanemate ja vanavanemate uhkus ei lubanud “arstide” vahet käia. Et nende
lapsukesel küll midagi viga pole. Õnneks lõpuks nad läksid ja siis tuli ka välja et laps peab käima tasandusrühmas. Ta peaks nüüd
sügisel juba kooli minema,aga lükatakse seda edasi,ta pole kooliks valmis. Kogu oma lapsepõlve on ta kasvand oma kodus,karja
lemmikloomade keskel,väga harva kui ta teiste lastega mängida sai(ema ei viitsinud). Aga loomadega “mängimiseks” ei olegi lapsel
vaja ju rääkida. Peale seda kui laps sai lasteaeda ja teiste lastega koos mängida,on laps vaikselt tublisti arenenud ja õpib aga
rohkem sõnu ütlema.
Minu poiss saab kolme kuu pärast 2aastaseks. Ja ei
räägi ka mitte midagi. Paljudes asjades meenutab
Marit. Ja olin ka mures ja konsulteerisin perearstiga.
Tema arvates ei pea ma muretsema. Et lapsed on
erinevad ja et küll ta hakkab kõnelema. Aga ikka on
hirm, et äkki on midagi viga. Süda justkui ei anna rahu.
Ootan kuni saab lasetaeda ja kui siis ka sõnu ikka
tulema ei hakka otsin eriarsti abi. Kuigi jah, tean, et
paljud alles 3a hakanud rääkima ja igati tublid. Aga
mis ma veel öelda tahan on see, et puudega öelda
kolme aastase lapse kohta, sest ta ei räägi, pole õige.
Lihtsalt selle kõla on nii vale. Minu jaoks.
Sõnale “puue” on hoopis kenam sõna olemas “eriline”, “erivajadusega”. Niiet nimetagem Marit eriliseks lapseks, seda ju on kõik
lapsed! 🙂 Mina isiklikult arvan (olen töötanud lasteaiaõpetajana), et sellises rühmas areneks Mari tõesti kenasti, tegelemine on
individuaalsem ning samas õuesoleku ajal puutub ta ju ka teiste omaealiste lastega kokku, kes käivad niiöelda tavarühmas. Seega
ei tohiks tal millestki puudust tulla. Ja Sina, Mariann oled tubli ema, meil on kõigil omad head ja vead, kõikide meie nõrkuste ja
tugevustega. Need nö sapi pritsijad lihtsalt on rumalad, kuna oma vigu ja nõrkusi nad näha ei oska.
Päikest ja edu Teile! 🙂
No ma vaidleks vastu sest oleneb muidugi lasteaiast kuid meie lasteaias tasandusrühmal on hoovi kõige tagumine nurk,kuhu
keegi eriti minna ei taha, sest seal pole päikest vaid on vilu,need lapsed on alati eraldi ega lubata teiste rühmade lastega mängida.
Naabritüdrukuga kes käib samas lasteaias, tavarühmas tuli jutuks et miks ta koos minu pojaga ei mängi ja ütles et kasvatajad ei
luba. Kuigi kodujuures on nadparimad sõbrad siis lasteaias neil ei lasta koos mängida.
K, kas sa ütleksid, kus lasteaias see niimoodi on?
Ma usun siiski, et selline lasteaed pigem on erand ja selline eraldihoidmine minu arvates ei ole normaalne, seda enam et
kuskil jahedas nurgas peavad olema. Väga kurb.
No täitsa p….es siis…me veel imestame, kust need “raamid” tulevad onju? :(((((
Mul tädipoeg ka kolmesena veel ei rääkinud, tegid ka selle lasteaia vahetuse, puude taotlemise jne kõik läbi, nüüdseks on
seitsmene, läheb kooli ja suu ei püsi kinni, usun, et mõned lapsed hakkavadki hiljem rääkima ja teil saab ka kindlasti kõik
korda ! 🙂
Mina töötan ühes lasteaias liikumisõpetajana. Näen erinevaid lapsi iga päev, on ka kolmeseid, kes ei oska veel rääkida aga selleks
ongi logopeed, kes nendega tegeleb – tehakse erinevaid häälitsusi ja püütakse häälikuid vormida lisaks kasutatakse väga
huvitavaid võtted ja viise, et laps end rohkem avaks. Meil on ka tasandusrühmad, kuid seal on juba konkreetselt lapsed, kellel on
natuke raskem puue (tõesti, see sõna on nii kole) ja nendega ongi raskem hakkama saada. Aga vaadates missugune on Mari, siis
mu meelest võiks ta täitsa vabalt käia ka tavarühmas ning lihtsalt saada logopeedi abi, kõik on ju lõpuks rääkima hakanud. Samas,
mida ma ka tean – endal lapsi pole, vb sinu olukorras haaraksin ka kinni igast variandist, mis pakutakse, et lapse arengut
eeldatavasti kiirendada. Edu igatahes! 🙂
Mari on hea ja tubli, sõna puue ongi selline, et
meie teame neid kõige õudsamaid variante,
keegi ei tule räàkima oma nö puudest kui see
pole silmaga nähtav või kõrvaga kuuldav.
Neid nö puudega inimesi on oi kui palju, ära
muretse 🙂 🙂 kõik on hästi!!!
Ma arvan et nendel nö. ekspertidel peaks ju mingi “statistika” olema, kui ruttu ja mil määral see arendusrühm lapse arengule
kaasa aitab. Kaotada ei ole ju midagi? Ehk on just hea see personaalne lähenemine.
Haletseda ei ole ilus (ja usun et see sulle tegelikult ka ei meeldi) ja seepärast ma pigem tahaks Sinusse lootust süstida ja soovitan
üritada nendest edusammudest tõesti rõõmu tunda. Aga mõistan et see on raske ja ühiskonna surve ei ole ka kuidagi asjaolu
kergendav.
Ah, igatahes, loodan et siin kommenteerib rohkem teadjaid inimesi ja kindlat meelt ja usun et lõpuks läheb kõik kenasti 🙂
Sulle on seda kindlasti juba sada
korda öeldud…
aga kas Sa ikka tead, et Einstein oli
täpselt sama “puudega”. Või no minu,
kui “tavainimese” jaoks teada oleva
info kohaselt.
Ta ei rääkinud esimesed 3 aastat
üldse (hiljem kirjeldas, et ju ta
vaikselt mõttes õppis ja alles siis
hakkas rääkima, kui kohe õiged laused
kokku pani), talle omistati
igasuguseid suhtlemisprobleeme ja
puudulikkusi.
Tema oma õde kutsus teda totukeseks,
kuna tal olevat läinud megapalju aega
iga uue asja õppimiseks.
Puue ei tähenda alati ju halba. Puue
võib tähendada ka, et mingis mõttes
on ta geenius. Läänemaailmas ei sea
puue üldse selliseid piiranguid nagu
meil siin ning seda ei võeta ka nii
halvustava sõnana. Puue siis puue,
inimene selle sõna taga on ikkagi
täisväärtuslik, tore jms. Kui Maril
on hea süda, õigete
väärtushinnangutega kasvatus (mis
mõlemad teil ilmselgelt olemas on),
siis naudi seda, kuidas ta kasvab ja
areneb.
Mis vahet sel on, millises lasteaia
rühmas ta käis? 3a tõesti naudibki ju
täiskasvanute seltskonda… ja küll
ta teile Kardoga kunagi aitäh ütleb,
et te muretsesite ja aitasite ja
natuke naerab, et selline kanaema
oled :=)
Edu!
Otsisin kiirelt mingi lingi ka. Igaks
juhuks, ehk tõesti pole keegi sulle
öelnud, et hold your horses, võib
olla järgmine Einstein!
http://newspaper-vietblues.blogspot.com.ee/2011/10/was-einstein-slow-learner-as-child.html
Jah paneksin sinna rühma oma lapse. Sest kuigi ta võib sama hästi areneda ka tavarühmas ei saa selles kindel olla, sellepärast
tasub riski maandada. Mari ei tee vahet – tema sellest puude-sõnast aru ei saa ju ja ka rühma vahetuse põhjus jääb talle praegu
saladuseks 🙂
Kui ta kunagi seda mõistma hakkab, mis 2-aastasel toimus, siis on see lihtsalt mingi eripära minevikus, mis on möödas.
Jah, ei ole tore kuulda oma lapse kohta “puude”-sõna, aga antud asjaolusid arvestades pole ka midagi hullu ju lahti – ainult
emotsionaalselt on see raske. Eks sul vast hormoonid ka vähe labiilsed hetkel 🙂
Minu mure ei olegi niivõrd selles, et tema sellest sõnast aru saaks, vaid kas see võib tema arengule pärssivalt mõjuda, kui rühmas on 6 tugeva puudega last? Ma muidugi ei tea, kas on või mis määral, aga lihtsalt see oli selline esimene hirm.
Rühmas on 6 puudega last, aga mitu
eriti nutikat ja abivalmis
kasvatajat, kes just Mariga jõuavad
eriti palju tegeleda!
Tavarühmades võiks ka rohkem abilisi
olla, ausalt 🙂
Jah, see on jälle see, mida ma teise külje pealt mõtlen. Et mul ka sõbranna laps on tasandusrühmas ja ta ütles, et talle jälle tundub, et natikene vähe on seda individuaalset lähenemist igale lapsele.
Isegi kui aind 6 last on, siis olenevalt nende puudeastmest tuleb see, et kas Marile jääb aega või ei.
Kui tema kõige kergem laps seal, siis võib ikka juhtuda, et ta jääb tahaplaanile, sest teisi vaja iga sekund jälgida.
Ema on erirühmas tööl (kõnepuuded olid algul, aga kuna autiste ja Ath lapsi nii palju, siis need ka kõik sinna
suunatud) ja 12 lapsele ikkagi niiväga individuaalset lähenemist pakkuda ei saa. Lihtsalt ei ole võimalik mõnda
last jälgimata jätta…
Mina päris nii raskete puudega laste rühma ei paneks. Kui võimalik, siis saadaks veidi hiljem uuesti
“läbivaatusele”, eriti kui sa ütled, et tegelt juba on ta vahepeal arenenud. Äkki nad peaks siis uuesti teda
vaatlema ja sobituks hiljem juba sinna tasandusrühma.
Ma ise just mõtlesin ükspäev, et mis kuradi komme on
tänapäeval lapsi raamidesse toppida? Nt a la, et kahe
aastaselt peab oskama 100 sõna ja moodustama
kuradima kahe-sõnalisi lauseid. Nagu kes see ütleb, et ta
peab oskama neid asju? Kes on välja mõelnud, et iga laps
sellises vanuses PEAB oskama seda kõike? Mu laps on
2,8 aastane. Räägib vähe, enamus jutt on inglise keeles.
Kui nägin su esimest postitust mõtlesin, et fakk, kas
tõesti pean ka minema kellegi juurde? Olen rääkinud
sõbrannadega, kelle lapsed hakkasid hiljem rääkima,
kõik ütlevad, et ärgu ma põdegu, küll hakkab ilusti
rääkima. Ei teagi, sügisest läheb lasteaeda ja eks vaatab
mis saab. Sulle ma ütleks nii palju, et sina oled Mari ema
ja sina näed iga päev palju ta areneb ja mina leian, et
üldse panna lapsele niiöelda puue külge kuna ta veel ei
räägi on ikka väga debiilne! Su laps pole puudega vaid
temal lihtsalt pole veel midagi öelda ?
Ma arvan, et siin ei ole küsimus
selles, et keegi midagi tegema PEAB,
vaid pigem selles, et n.ö keskmine
laps seda teeb. Mingid niiöelda
normid lihtsalt on aegade algusest
saadik olnud, millele toetudes lapsi
hinnata. Sama on ju kasvu ja kaaluga.
Keegi ei ütle, et su laps PEAB olema
aastasena mingis kaalus, lihtsalt see
oleks normaalne. Vastaseljuhul on ta
alakaaluline või ülekaaluline.
Kui meil puuduksid normid ja mingid
verstpostid arengus, siis ei
suudetaks ju pedagoogikat üldse
millelegi üles ehitada.
Sorry, aga ma usun, et 30 aastat tagasi kui mina
sündisin siis selliseid norme polnud olemas. Laps
kasvas ja arenes omas tempos. Mina nt olin ka
selline laps, kes ei oskanud paljusid asju. Kuni
kuuenda klassini ei teinud ma vahet k, p, t ja g, b, d
seniks kuni tuli uus eesti keele õpetaja, kes tegi
mulle selle selgeks. Aga see ei tähendanud, et ma
mingi “puudega” oleksin!
Olid ikka olemas. Õpikud lähevad ikka
pea saja aasta tagusesse aega.
Praegused logopeedid õpivad paljuski
teadlastelt, kes panid oma raamatud
kirja 50ndatel ja 60ndatel. Lapse
lingvistikat on uuritud ikka juba
pikemat aega! MA ei usu , et see on
see koht, kus tuleks olla tõre
teadusele ja meditsiini arengule.
Ainult tänu sellele on üle maailma ja
läbi aegade väga paljud lapsed
hakanud kõnelema ja saanud abi, mida
ilma selle aenguta ei oleks kindlasti
juhtunud.
Üks asi on tähtedel mitte
vahettegemisel ja kehva õpetuse
saamisel. Teine asi on aga selles,
kui laps olnud igati eakohases
keskkonnas ja saanud õpetust, kuid
mingis osas on areng pidurdunud.
Eripedagoogina on mul seda valus lugeda. Tõesti, on neid lapsi, kes hakkavad hilja rääkima (keelelise arengu puue: kõne arengu
hilistus) ja neil ei ole kõnega hiljem mingeid probleeme. Siin võib olla põhjuseks geneetiliselt hilisem ajupoolkerade tööjaotuse
kujunemine. Aga samas on olemas see grupp lapsi, kes ei hakka hijem rääkima. Vanemale antakse nõu, et oota ja kannata, lapsel
pole midagi öelda. Laps saab kolmeseks – ta ei räägi või ei ole tema kõne võõrale arusaadav ja sellega on lastud mööda nö
kriitiline aeg midagi muuta. Lapse kõne areng on kõige kiirem enne 3-aastaseks saamist. Kui lapse kõnekeskuses on mingi
probleem, siis aju on piisavalt plastiline, et kõrvalpiirkonnad saaksid selle funktsioonid üle võtta.
Mina soovitan igal juhul logopeedi juurde minna, kui 2-aastasel lapsel ei ole 2-sõnalist lausungit. Alati on parem karta kui
kahetseda.
Puue ei tähenda ju midagi hullu. See näitab, et midagi on puudu: antud juhul on lapsel puudu võime end väljendada. Pealegi
annab puude vormistamine võimaluse lihtsamalt vajalikke teenuseid saada.
Igati nõus Riiniga. Kõige olulisem ongi vaadata last kui tervikut. Logopeedina ei vaata ma kunagi ainult kõne, vaid ka üksi-
ja koosmänguoskust, tunnetustegevust, üldist suhtlussoovi, mitteverbaalsete vahendite kasutamist,
eneseteenindusoskusi jne (vastavalt eale). Minu juurde on korduvalt pöördunud lapsevanemaid, kelle lapsed ei räägi või
räägivad väga vähe. Sellisel juhul kontrollin ära lapse kõik küljed, mille põhjal otsustan, mida edasi teha. Mõnikord piisab
logopeedilist abist ja kodustest harjutustest, mõnikord on vaja lapsel ka talle sobivat rühma (sobitus-, tasandus- või
arendusrühma) ja rehabilitatsiooniplaani, mõnikord suunan kliinilisele kompleksuuringule… Peaaegu alati on asjale
vastus, mõnikord tuleb lihtsalt selleks kõik ülejäänud vastused välistada. Näiteks sellisel viisil jõudis üks minu praeguseid
patsiente tulemuseni, et lapsel on geneetiline kõrvalekalle. Saan aru vanemate murest, mis sellega kaasnes, kuid enam ei
ole õhus rippumas küsimust “miks mu laps ei arene”. Lapsevanem vaatab asja kainema pilguga ja logopeedil on ka parem
oma tööd planeerida.
Kokkuvõtvalt – usalda spetsialiste. Kui vähemalt rohkem kui 1 on arendusrühma Marile soovitanud, siis järelikult on
selleks põhjus.
Ma olen ka pigem nôus siin sôna vôtvate spetsialistidega. Usu parem inimesi, kes igapäevaselt seda tööd teevad ja
seda ametit aastaid ôppinud ja pidanud on, kui fänne, kes jätkavad lugudega “ära paanitse, iga laps areneb oma
tempos, minu vend/naabripoiss/tädipoeg blablabla”. Sa kuulasid ja uskusid neid niigi kaua.
Minu meelest on kogu oht lühidalt kokku vôetud selles lôigus: ” Tõesti, on neid lapsi, kes hakkavad hilja rääkima
(keelelise arengu puue: kõne arengu hilistus) ja neil ei ole kõnega hiljem mingeid probleeme. Siin võib olla põhjuseks
geneetiliselt hilisem ajupoolkerade tööjaotuse kujunemine. Aga samas on olemas see grupp lapsi, kes ei hakka hijem
rääkima. Vanemale antakse nõu, et oota ja kannata, lapsel pole midagi öelda. Laps saab kolmeseks – ta ei räägi või ei
ole tema kõne võõrale arusaadav ja sellega on lastud mööda nö kriitiline aeg midagi muuta.”
Sa ei tea hetkel, kumba sorti probleem Maril on – ja ei jôua pârast ära kahetseda, kui otsustasid kuulata
“vend/tädipoeg jne” tegelasi arstide asemel, ja tuleb välja, et valesti tegid.
Seega, asi saab korda nii vôi naa, aga proovi ära kôik vôimalused last aidata parimal viisil, ja vali neist parim, sa näed
vahet ju üsna ruttu, ja just seda, kas see muutus saab olema hea vôi halva poole. Kui Marile ei sobi arengurühm,
sobib talle tavalasteaed, kus ôppida arenenumate laste pealt, mitte spetsialistidest täiskasvanute käest.
Kui sa naed, et sellest erirühmast on pigem kahju kui kasu (kôik erinevad skiin kommentaarides väljatoodud ohud on
täiesti reaalsed mu arust), siis vôta laps sealt kohe ära, aga vähemalt oled proovinud, ja tead, et tegid ôige valiku.
Enesesüüdistamine hiljem, et oh oleks ma ometi seda vôi toda teinud ja mitte käega löönud, on kole.
Mis minu jaoks on hirmutav, on see aspekt, et internetti jäâb kôik alles ja kooli- ja netikiusamine on minu jaoks tâiesti
kohutav asi ja ulmelised môôtmed vôtnud tânapëval. Kas sa ei karda seda Mariga seoses? Sellist “konti” kätte anda
vôimalikele ahvidele? Jah, mina ka ei tea, kust sellised värdjad netikiusajad tulevad, mina isiklikult midagi taolist ei
suudaks mitte mingil juhul teha, aga fakt on, et kuskilt nad tulevad ja neid lugusid on liiga palju, mis ikka väga julmad
on vôi väga kurvalt lôppenud on…
Ma usun ka pigem spetsialiste ja vaatan kindlasti, mis seal arengurühmas toimub ja kuidas Marile see sobib.
Teise poole pealt, et kõik jääb netti üles, ma ei põe. Ma kujutan ette koolikiusamist: “haaha, sa ei osanud kaheaastaselt rääkida:D”. Jube solvang ikka 😀
Sa oled emana tubli ja meigid senssi
küll. Kõik su mõtted on arusaadavad. Pai.
Antud olukorras oleks mõistlik kasutada kõiki spetsialistide poolt pakutud võimalusi. Mõtle selle peale, et Sa pead tegema kõik
endast oleneva, et Marist saaks iseseisvalt hakkama saav noor inimene. Et Sa ei peaks tulevikus iga päev ärkama mõttega, et mis
saab siis kui Sind enam ei ole…