järjekordne laupäev

Mulle nii meeldivad nädalavahetused ja aias vedelemised. Ma kardan, et järgmisel nädalal ei tule sellest lebotamisest miskit välja, sest meil peaks lähipäevil kasvuhoone kohale jõudma ja siis saame sellega tegelema hakata. Täna tulid aga Kätu ja tema lapsed külla ja nõnda me peesitasime, jõime jäätisekokteile ja rääkisime elust, nagu ikka.

Nii naljakas oli nii väikse beebikesega tsillida. Üldse ei mäleta, mida nii väikeste titadega teha tuleb ja kuidagi hirmutav tundub, et mul saab ka neid üsna pea kaks olema  varsti kaks last olema. Üsna pea on muidugi lai mõiste, sest tegelikult on oktoobrini nii palju aega, aga samas täna täitus mul 19. nädal, mis tähendab seda, et pmst pool aega on jube kiiresti mööda läinud.

Ps! Ma praegu pildilt vaatan, et blondide juuste ainukene miinus on vist tõesti see väljakasv. Kaks nädalat tagasi värvitud ja juba on juured natukene välja kasvanud. Pildilt on eriti hästi näha, peeglist vaadates eriti ei häirigi. Õnneks kolmapäeval on jälle juuksur, aga no kas päriselt inimesed käivadki kord kuus juuksuris? Ma tavaliselt käin mingi… kord nelja-viie kuu jooksul 😀

Kardo tegi meile kõigile jäätisekokteile, aga tegelikkuses jõid lapsed kõik ära ja meie Kätuga pidime leppima vaid lastest järele jäänud riismetega. Imeline lapsevanemaelu. Aga enne kui te küsite, siis jep, meil on õues madrats. Selle peal on endalgi hea vedeleda, aga tegelikult on see sinna pandud, et lapsekesed liugu lastes kohe vastu maad ei tuiskaks, sest mägi on meil päris järsk.

Ilm oli täna ikka suurepärane, päike võttis ja lisaks on superilusad õunapuuõied lahti läinud. Me tahtsime muuseas perepilte teha siis, kui õunapuud õitsevad, aga olime paar nädalat liiga kiired. Mis seal ikka, vähemalt saan neid iga päev aias nautida. Ma muidugi ei tea, kaua nad üldse puu otsas püsivad, aga mõnda aega ehk ikka.

Kardo käis täna koos mu kasuisaga veel prügimäel, et aeda kogunenud pahnast lahti saada. Pärast jalga puhates palus ta, et ma temast ka ühe ilusa pildi teeks. Siin see on. Kardo sensuaalselt naisi võrgutamas…

Ma tahtsin, et Kätu minust ka mõne pildi teeks, aga siin majas on võimatu maha istuda, ilma, et üks koer kohe ennast sülle ei sätiks. Mis seal ikka, sain portreepildi asemel sõbrapildi.

Muuseas, mul olid tänaseks üldse sellised plaanid, et ma hakkan täiega koristama ja saan ükskord ülakorrusel meie magamistoa korda tehtud ja loomulikult jõuan ma ka Mari toa ära kraamida, aga tegelikult ei teinud ma mitte kumbagi nendest. Eile koristasin meie magamistuba VIIS tundi. Te võite ise aimata, mis seisus see oli, kui see ka viie tunniga valmis ei saanud 😀 Aga lõpp juba paistab, nii et lootust on.

Samas iga jumala kord kui mingi tuba korda saab, püsib ta sellisena maksimaalselt nädal aega. Seega ma ei tea ise ka, mis mõttega ma üldse vaeva näen, aga nii täiskasvanud inimesed teevad ja eks pean ka mina parima andma siin elus, et standarditele vastata.

Aga tegelikult oli hea täna naiste-laste päev teha. Mõnus oli lihtsalt juttu puhuda ja vedeleda ja ilma nautida. Elu on ikka mõnus!