Eile ma vist nutsin vaheldumisi terve päeva. Lausa nii kaua, et lõpuks oli mu nägu üles pundunud ja silmad paistes ja nina voolas tatti ja pea hakkas valutama. Mul tekkis juba vaikselt tunne, et mul hakkab vaimuhaigus peale kippuma, sest ühel hetkel olin ma kurb, siis hüsteerias, siis lootusrikas, siis jälle kurb, siis pettunud ja enamuse ajast lihtsalt vihane.
Vihane enda peale, maailma peale, elu peale, issanda jeesuse peale, Kardo peale, Lotte peale ja noh, kõige peale, mida ma internetis nägin. Keegi kirjutas kuskil poole sõnaga, et ta aastane laps oskab seda ja teist öelda. Võeh, kuidas minust tuli kohe vihalaine üle. Kuidas ta julgeb? Mida ta kurat uhkustab siin oma rääkiva lapsega? Keda see üldse huvitab, ah? Üldse, ta on ise nii lollakas ja *jätka suvalise ja arutu vihakõnega*. Seda kõike loetlesin ma siin Kardole, kes pidi kordamööda mu pisaraid kuivatama, teed keetma, mind kallistama ja julgustama ja siis veel takkatipuks kuulama mu juttu, kuidas ma nüüd vihkan mingit suvalist aastast last, kes juhtumisi paar sõna rääkida oskab.*
“Mallu, sa kogu aeg imestad, et kust need vihased netikommentaatorid tulevad…Aga kui sa praegu kuskile kommenteerima läheksid, siis ega su kommentaarid kuigi paremad ei oleks,” nentis Kardo. “Neil on ka järelikult lihtsalt väga halb olla ja ju siis on mingi osa sinu jutust neile selleks päästikuks, mis neid parasjagu närvi ajab. Vahet ei ole, et kas sa kirjutad oma perest või tööst, ikka leidub keegi, kes nende asjade (või puudumise tõttu) kurvad või vihased on.”
Naljakas on see, et ma muidu pean Kardot väga lihtsate mõtetega inimeseks, aga no kus on teinekord temas ikka tarkusi peidus. Tõesõna. Ma küll kedagi kuskile anonüümselt kommenteerima ei läinud, aga eilsest saati ma tunnen küll, et mul on keskmisest rohkem viha sees ja ma kohe nagu tahaks kõigile väga kehvasti öelda. Miks?! Mis mul viga on? Ma arvasin, et mul on laps, mitte deemon sees. Aga äkki nad on seal kahekesti koos, sest no mingi paha vaim mu sees on, kes kohe tahab kõigiga möliseda ja pragada.
Aga nii ongi, et ma olen ise kurb ja vihane ja ma tahaks nagu seda välja elada. Ma muidugi hoian ennast tagasi, aga noh, ütlen ausalt, et tahaks käia mööda netti ja sitta keerata nagu väike vastik värdjas 😀 Mul on nüüd ausalt siiralt kahju kõikidest anonüümsetest kommentaatoritest, kes igapäevaselt netis sõimlemas käivad, sest see on lihtsalt niiiiii vastik tunne. Et noh, endal on seest halb olla ja lausa tunned, kuidas mingisugune kurjus hakkab välja immitsema iseenda negatiivsusest.
Uuuh. Nagu ma kunagi ühele sõbrale ütlesin, kellel oli pidevalt probleem äkkivihaga: “Raputa see negatiivne energia endalt maha!”. Eks ma siis istun ja raputan ennast, et mitte kuskile kellegi väikelapse pildi alla kirjutama minna, et küll see ema on ikka tont, et oma lapse rääkima õpetas, kui mina seda ei suuda 😀
Tegelikult on täna juba parem. Emotsioonid hakkavad lahtuma. Tulevik ei tundugi nii tume. Elu tundub ilusam. Silmade paistetus on vähe alla läinud ja ma ei meenutagi enam pundunud joodikut ja kurjus hakkab ka mööda minema. Aga lihtsalt infoks, kallis kuri kommentaator. I get you, man. I get you.
Mina vihaseid kommentaare loopimas
*Ma päriselt ei vihka kedagi (eriti väikest last), mul lihtsalt oli korraga nii palju emotsioone peal, et ma korraks tundsin, et ma võib-olla hästi tsutt kedagi vihkan 😀
36 kommentaari
Tere jälle ! Ma saatsin sulle gmaili
ühe kirja ,aga sa pole vastanud 🙁
(Vabandust kui segan ,aga tahaks
kirjale vastust 🙂 .Yksõik kas see
jaatav või eitav 🙂 )
eitav on siis 😀
Tere Mariann ma tean ,et see ei lähe
praegu üldse teemasse aga kas sa
blogid wordpressiga ? Ja kui jah siis
millise themega ? Tahtsin niisama
küsida .Loodetavasti ei tülitanud sind
Päikeest ! 🙂
Mul on mingi custome made theme 🙂
Tere Mallukas!
Kes ja kuidas kaitstud postitustele ligi saavad/saaks 🙂
Olen paris suur fann ning sooviks koike ikka lugeda 🙂
Kahju jah, et meie lapsed 2 aastaselt lugeda veel ei
oska, nagu oskas seda peaminister ?. Ma mõtlesin, et
kas nagu päriselt või. See võiks ju ka olla kuskil
raamatus, näiteks Eesti 100 imet või Eesti 100
andekust.
Mina arvan ka kusjuures, et need kurjad
komentaatorid pole tegelt niivõrd halvad inimesed
vaid hoopis kurvad ja õnnetud kes ei oska ei saa oma
emotsioone mujale suunatud ja siis kãivad elavad oma
pahameelt komenteerides välja.
Ja laste rääkimise teemal :Ma sattusin hiljaaegu arsti
järjekorras ühe vanaemaga rääkima( laps oli emaga
arsti juures), temal oli suvel kolmeseks saav poiss mul
on kohe kolmeseks saav tüdruk ja vanainimesele
kohaselt ta siis üritas minu lapsega rääkida, kes küll
räägib aga sõna algused kaovad ära ja r ei ütle, siis tuli
antud vanaema välja lausega, et oh nende poss räägib
juba ammu ilusti ja puhtalt ( r ka ilus ja puha). Mille
peale minus emale kohaselt kihvatas, et kuidas tal
saab nii tublisti laps raakida ja minu oma ikka
puterdab.
Tuli siis see hea kônega poiss ja mina isiklikult, nii palju
kui ma teda kõnelemas kuulsin, ei saanud tema
sõnadest aru ehk siis iga vanaema jaoks tundub oma
laps ideaalne ja super kõneleja tegelt aga teiste jaoks
on asi ideaalist kaugel.
Minu arust need 1 aastased kõnelejad tihti tegelt ei
kõnele vaid harjutavad häälikuid mis kõnele
sarnanevad ( emme nt)
Mina hakkasin rääkima neljaselt samas kui mu vend
rääkis sellel ajal ammu juba. Kõigest hoolimata olen
nüüd 17 aastat vana ja minuga on kõik hästi. Kuigi mul
oli spetsialistide sõnul probleem selles et mina pigem
ei tahtnudki rääkida aga palju mina nende juures ei
käinud. Alati olen olnud maa laps ja kus meil neid
spetsialiste siin küla kolkas võtta oli. Ema ütles et küll
kunagi ikka hakkan ja eks nii see läkski. Aga sina oled
väga tubli ema, kõik peaks sind imetlema. Päikest sulle
ja su perele 🙂
Aitäh, eks iga lapse ole jah erinev, aga selle põhjust ei tea kunagi.
Sa oled super ema ja probleemidest rääkimine
ja maailmale näitamine on tohutu julgus. Igal
lapsel on asju, milles ta tubli on ja on ka mõni
väikelaps, kes kohe kõiges kiire ja andekas,
kuid sellised on siiski vähemuses. Sa näitad
oma blogiga, et on okei probleemide korral abi
küsida ja nendega tegeleda, et need mõni %
emadest, kelle laps areneb kiiresti ja on muidu
minigeenius, ei suudaks tekitada teistes
lapsevanemates tunnet, et nad on halvad
vanemad.
No eks iga ema on uhke oma lapse saavutuste üle ja vaevalt, et selle kiitlemise taga on soov panna teised halvemini tundma. See halvasti tundmine on ikka nende enda kapsaaeda kivi, kes tunnevad ennast kuidagi kehvasti nagunii. No nt mind tõesti torkab, kui keegi kirjutab, kuidas tema laps (marist noorem) ütles seda ja toda. Ma ei saa sinna midagi teha, et see ei jäta mind külmaks. Aga teha pole midagi, tuleb hinnata seda mis on ja mida laps oskab 🙂 Vanasõnagi ütleb, et rääkimine hõbe ja vaikimine kuld :D:D
Seda küll, see halvasti tundmine pole
meelega tehtud ja on tegelikult ju tore
kui kellegi laps milleski tubli on, aga
selline värk jätkub ülikoolis ka veel, et
emad võrdlevad enda järeltulijate
hindeid ja saavutusi ja need kõige
paremate hinnetega õpilaste emad ei
peatu enne kui terve linn on nende
lapsukese edust kuulnud 🙂 Küll
Marikene ka varsti jutustama hakkab,
tänapäeval on logopeedidel igasugu
ägedad ideed 🙂
Mariann! Sa oled nii tark ja nii tubli! Minu arust on täiesti suurepärane oskus enda emotsioone analüüsida ja hinnata ja aru saada,
millest need tulenevad. Kui ma vaid oskaks niimoodi jooksvalt ennast analüüsida. Ära ole kurb!
Mis sa nüüd siin kiidad, üsna loogilised järeldused lihtsalt, sest no argipäevadel ma ei tunne survet m*** olla 😀
See on SINU blogi, sa võid siia kirjutada seda mida sina
tahad. Need kellele ei meeldi su jutt, nemad EI PEA seda
blogi lugema! Sest päriselus sa ka ei lähe kellelegi
ütlema sitasti kui inimene sulle ei meeldi (jah, kõik
inimesed ei meeldi, ei saagi meeldida ega peqgi
meeldima).
Kurb kui keegi tahab oma päeva/tuju kellegi teise
(ilmselt ka võõra) arvelt paremaks muuta-veel kurvem,
et teisele inimesele haiget tehes ja solvates.
Kõik mis sa teistele teeb, tuleb sulle endale tagasi. Alati.
Kas sa osade postide kommentaariumit sulgeda ei
saaks? Eriti kui jutt käib Marist, kes on imeline laps! Sest
parooli alla kirjutades jällegi kõik kes tahaks (hea pärast,
kaasa elamiseks) lugeda, ei saa..
Tuleks siiski ka neil, kellele Marist lugeda meeldib,
meeles pidada, et ta ei ole ju meelelahutus vaid väike
inimene. Tuleb teha nii nagu lapsele parim ja minu
meelest võttis Mallukas õige otsuse vastu, kui
otsustas edaspidised Mari arengut puudutavad
teemad salastada. Heasoovilike lugejatega
paralleelselt on ka nii rumalaid inimesi on olemas, et
sõnu ei ole ja ma usun, et Malluka jaoks on esikohal
Mari igasuguse kurjuse ja õeluse eest kaitsmine. Siin
pole abi kommentaariumi sulgemisest. Delikaatne info
on kõikidele- paraku ka õelusekottidele kergesti
kättesaadav, kui postitused avalikud on. Mari on
imeline, ilus ja armas, aga on palju pahatahtlikke ja
rumalaid inimesi, kes liigse info abil hiljem võivad talle
meelehärmi valmistada. Minul parooli ei ole ja ei ole
plaanis küsida ka. Olen kindel, et armastava ema ja isa
kõrval läheb Maril kõik hästi. Kõik saab korda. Las ema
närv puhkab õelutsejatest ja las laps areneb omas
rütmis.
Tead, ma olen näinud, et on teistes blogides selline võimalus küll, et kommenteerida ei saa teatud postidel. Uurin seda 🙂
Aga sa mõtlegi alati sellele, mis Kardo ütles, sest tegelikult ju nii ongi. Ise ka ei kipu kuskile kommenteerima ja veel
anonüümselt..ilmselgelt on see kadedus. Eks sul on ka raseduse emotsioonid, kuid päriselt, ei ole kordagi mõelnud sinu blogis
ühegi asja peale midagi halvustavat kirjutada, need on sinu mõtted ja sinu elu, kes on teised inimesed, et sind õpetada? Kindlasti
on sellised anonüümsed ise 100. veaga. Pea püsti! 🙂
Meie laps oli neljane, kui ainult naeratas sõbralikult ja ei
öelnud midagi, lihtsalt ei osanud rääkida. Täna on 11 ja
räägib küll ?
Kui tahad rohkem kuulda/uurida, siis kirjuta mulle otse.
Mina ka omal ajal otsisin sarnaseid lapsi, et lootust ja
usku juurde saada.
Mulle üldse ei meeldi, kui emotsioone hormoonide alla liigitada, aga ma arvan siiski, et tegemist on hormoonide ja pinge komboga.
Sest tegelt, keda huvitab, millal keegi mida tegi ja saavutas, kõik inimesed on erinevad ja ei tasu võrrelda end teistega (muidu sa ju
seda ei tee). Sest mis kasu sellest on, kõigil on enda elu ja tempo, millega võib jõuda sinna, kuhu need teised “ideaalid” elusees ei
jõua.
Veel enam, kellelegi hingest halvasti öelda, sest endal on halb, on veel hullem mõte – sellega võib põhjustada mine tea, mida ja
võimalik, et samasugust emotsioonide tulva ja “elu on väga tumemust” tunnet. Päris mats olla ei tahaks ega mõtlematult teisele
halba tunnet põhjustada. Ei tahaks küll ise vihaste kommentaatorite tasemele laskuda.
No seda ma räägingi, et loomulikult ma ei läinud kuskile midagi kommenteerima, vastasin lihtsalt mõnele kirjale natukene äkilisemalt kui muidu. Aga ma lihtsalt räägin, et ma mõistan nüüd, mis emotsioon võib nii madalale suruda kellegi, et hakkab niisama netis ilkuma.
Seda jaa, ma olen alati arvanud, et sellistel kommenteerijatel ongi elus midagi puudu, mis kibestuma paneb.
See on ju jube kurb 🙁
Minumeelest on anonüümsetest kommenteerijatest veel hullemad need, kes oma täisnime ja näopildiga neid kommentaare
kirjutavad, nii mõnigi sõber on oma austusepügalatest ilma jäänud minu silmis, kui igapäevaselt hakkab silma kuidas ta fb’s
suvalistel teemadel inetut sõimu kirjutab. Viimasel ajal just on see justkui väga levima hakkanud, et keegi ei tunnegi enam häbi
oma fb konto alt kusagilt postimehe veebis vms inetut sõimu kirjutada. Juuksed tõusevad püsti mõne puhul, et mis inimesega küll
juhtunud on… poleks neid kommentaare näinud, ei teakski, et mõni oma tuttav sihke jobu on…
No minu meelest oma nimega ikka parem kirjutada, vähemalt ei poe anonüümsuse taha. Ja siis sul avaneb ka võimalus otsustada, et kas suhtled selle inimesega edasi või mitte 😀
Mulle kord öeldi, et tema (ütleja laps) laps hakkas
rääkima 6kuuselt…tore ju :)Ja mõned tutavad
kiirustasid mu lapsele diagnoosi panema, kui ta ei
kõndinud 1aasta 3elukuuni… Ühesõnaga olgu mu laps
diagnoosiga või ilma, tark või rumal, ilus või kole-
atmastan ma teda ikkagi…ja ainuke, kelle poole oma
murega pöörduda on oma ala spetsialist.
Iga laps on absoluutselt eriline ja
erinev. See, et kellegi laps
aastaselt räägib lausetega ei
garanteeri talle sugugi edu edasises
elus.
Mina usun, et sina oled nii tubli
ema, et kui Mari sul rääkima hakkab,
siis juba enne puberteediiga on ta
paljudest “keskmistest” lastest
tublim ja andekam ja mis peamine:
inimlik ja tubli.
Näen oma enda tuttavate pealt, et
laps on ikkagi(räägime siinjuures 8+
vanuses lastest) nii tubli, kui
tublid on tema vanemad ja Maril on
teiega vedanud.
Mina jällegi usun et need heiterid
saavad sellest mingi egolaksu või noh
vähemalt hetkeks mitte mõelda enda
probleemidele….nagu joodikud või
nii….
Mul Marist veidi vanem laps, tal ka kõne maha jäänud.
Ja siis näen temast pea jagu väiksemaid mudilasi, kes
soravalt räägivad..
Samas tuleb hinnata seda, mis on ja püüelda lapse
arengu suunas.
Mu laps ei oska kahvliga süüa. Tahab, et ma kahvli ntx
kartulisse torkaksin ja siis paneb alles toidu suhu. Aga
jah, pean talle jalärjepidevalt ise söömist õpetama.
Sao oled ikka vaimselt uskumatult tugev tegelikult ,
ei kujuta isegi ette , mis psühhod Sind igapäevaselt terroriseerivad !
Ma ka tegelt enamik kommentaarides suur skeptik ,
aga tegelt tahaksin koguaeg paremaks inimeseks saada !
Ei suuda lihtsalt vastu panna ja siis on tegelikult piinlik enda pärast ;} !
Aga tegelikult Pai Sulle ja pead ju hoidma ennast ,
muidu pead pärast kurvameelse titega mässama `!
see täiesti tüüpiline rase, mul oli sama pm kui iga asja peale närvi läksin, pärast, peksin, nutsin, halasin mehele. Vaesekesel ei
jäänud muud üle kui mu närvitsemist kannatada ja maha rahustada 😀 olin siis 7 v 8 kuud rase ja päris ümarik 😀
kuskilt netist lugesin seda ka et kui vihastada v närvitseda ss mõjutab see ast ka ning kõik mis sa raseduse jooksul närvitsed,
hakkab laps siia ilma tulles gaaside kaudu seda läbi elama….ma ei tea kas see peab küll paika aga eks see paistab kuna mul
raseduse alguses oli küll närviline periood. Lapsel gaase pm ei ole aga eks me näe hiljem kui ta 2 v kolmekuune 😉 (samas kahtlen
kas see üldse peab paika 🙂 ) Edu, jaksu ja palju naeru ning päikest teie perele!!! Ps! ära lase igal tondil enda tuju rikkuda eriti
heitijatel sest seda nad ju tahavadki, su tuju ära rikkuda! 🙂
Noup, ei vasta tòele. Olin esimese raseduse
ajal niii rahulik, nagu oleks non-stop xanaxi all,
aga sain väga “gaseeritud” lapse ?
Palun väga vabandust ,et juhtusin ka teid tülitama nii
halval ajal aga ma tõesti ei saanud aru kas mu meil läks
või ei läinud kohale.Kõike paremat teile ja teie perele.
Mul on kah 1,6 aastane laps, kes ei oska peale aitäh ütlemise
midagi….ja.mind nii häirib see .et mu oma sõbrannad ja ka muud
vanemad inimesed. Heidavad mulle ette ,et isand kuidas su laps
ei oska sõnu öelda…minulaps juba oskab nii palju jne jne
….et.umbes.kui.ma.kähku ei tegutse.siis ta ei hakkagi
rääkima….muidugi ma kardan seda väga ja tänu
teiste.ütlemistele kasvab see hirm aina rohkem ja rohkem….oi
kuidas olen pisaraid valanud sellepärasr,et äkki neil on õigus
….kuid ma üritan nii kuidas suudan talle õpetada sõnu ja ma usun
ja loodan.et ta hakkab ise rääkima siis kui ta valmis
Kas ta aru saab? See on esmatähtis
Mina olen ka ikka mõelnud, et mis värk nende kurjade netikommentaatoritega on, aga jah… Nüüd, tänu Sinule, mul on ka neist
kahju, sest tegelikult on ju siis inimesel südames paha olla 🙁
No kohe päris ausalt, mul hakkas ka nii kahju. Sest no ma olen enne ka elus kurb ja vihane olnud, aga see nõuab ikka mingit next level shit’i, kui sa seda teiste peal juba välja elada soovima hakkad. Uuuuh. Vaesekesed 🙁